Muud kättesaadavad veebisaidid:
17. juulil 1979 toimunud esimestel üldistel valimistel valiti Simone Veil Euroopa Parlamendi presidendiks. Veili kantselei dokumente sisaldav arhiivifond on esimene väga oluline dokumendikogum, kuna selles on osaliselt säilinud enne otseseid valimisi ametisse nimetatud presidentide dokumendid, mis muidu võinuks kaotsi minna.
See võimaldab taastada parlamendi kõige olulisema poliitilise ja administratiivse organi tegevuse mitte ainult presidendi ametiajal (17. juuli 1979 kuni 19. jaanuar 1982), vaid ka sellele eelnevatel ja järgnevatel aastatel. 70ndate lõppu ja sellele järgnenud aastakümne algust iseloomustavad rohked väga olulised sündmused sotsiaalses ja majanduslikus plaanis ning rahvusvahelise poliitika valdkonnas. Presidendi kantseleist sai seetõttu nimetatud sündmuste risttee ja privilegeeritud vaatluspaik, mida Simone Veil juhtis väga kõrgel institutsioonilisel tasemel.
Arhiivi- ja dokumentatsioonikeskus CARDOC valis välja teatud hulga dokumente, mida ta peab oluliseks ja mis võimaldavad illustreerida presidendi kantselei tegevust seoses eelmise sajandi lõpus aset leidnud oluliste sündmustega.
Antoloogia koostati teemade kaupa: igale teemale vastavad teatud dokumendid Simone Veili arhiivikogust.
Üks delikaatsemaid teemasid suhetes teiste institutsioonidega on kahtlemata eelarvepädevus. Alates 70ndatest aastatest ning Brüsseli ja Luxembourgi lepingutest on eelarvepeatükk sütitanud lahkhelideni viivaid arutelusid ühenduse kolme suure institutsiooni (parlament, nõukogu ja komisjon) vahel. Esimene meeldejääv sündmus puudutab 1980. aasta eelarve heaks kiitmata jätmist. Samaaegselt kerkib esile Euroopa Arengufondi probleem, mille osas parlament nõuab, et temaga konsulteeritaks.
Küsimus on niivõrd oluline, et iga institutsioon kasutas kõiki seaduslikke vahendeid oma tahte läbisurumiseks. 1973. aastast pärinev „konfidentsiaalne” teade illustreerib parlamendi pingutusi võimude tasakaalu taastamise nimel.
Lahkhelid ei puudu ka menetlustoimingute osas. 15. juunil 1976 tegi konservatiivne fraktsioon ettepaneku esitada täiskogule arutamiseks umbusaldusavaldus komisjonile, kuna see ei olnud konsulteerinud parlamendiga ühe institutsioonidevahelise menetluse raames. Umbusaldusavaldus ei kogunud vajalikke hääli ja lükati tagasi.
Kohe pärast presidendi ametiaja lõppemist tegi Simone Veil 1982. aasta veebruaris Hispaanias peetud kõnes kokkuvõtte parlamendi rollist.
Parlamendi ja ministrite nõukogu vaheliste suhete puhul tuleb meelde tuletada ühte erilist sündmust. 1981. aastal esitas Simone Veil tolleaegsele Euroopa Ülemkogu esimehele Margaret Thatcherile ametliku kutse parlamendis esineda. Arvatavasti just sellega sai alguse tava, et nõukogu teavitab parlamenti Euroopa Ülemkogu järeldustest. Nagu märkis ka president, see ainult tugevdab arutelu tulevase Euroopa integratsiooni teemal, samuti ühenduse institutsioonide prestiiži.
Parlamendi ajalugu läbiv põhiteema – inimõigused – on oluline osa president Veili arhiivifondist, kes oma volituste raames sai kogu maailmast sadu kirju inimõiguste mitteaustamise juhtumite kohta.
Press mängib presidendi poliitilises elus olulist rolli, eriti alates otsestest valimistest. Järgmised neli intervjuud illustreerivad Simone Veili kui avaliku elu tegelast tema erinevates rollides presidendina, võimul oleva naisena ja endise juudist küüditatuna.
Oma presidendi ametiaja keskel, 9. mail 1980 pidas Simone Veil mälestuskõne Robert Schumani kuulsa deklaratsiooni 30. aastapäeva auks. See andis võimaluse pöörduda tagasi Euroopa integratsiooni erinevate kannatusrohkete etappide juurde.
Suhted arengumaadega, eelkõige endiste kolooniatega, on laiaulatuslike arutelude teema ühenduse erinevate liikmesriikide vahel. 1980. aastal pidas Simone Veil esimese Lomé konventsiooni lõppemisega seoses kõne, mille siin ära toome.
Parlamendi täiskogu istungil peetud kõne pakub Simone Veilile võimaluse väljendada oma vaatenurka parlamendi rolli kohta institutsioonidevahelises õigusloomevaldkonnas aasta pärast otseseid valimisi.
Käesolev dokumendikogu ei oleks täiuslik ilma Simone Veili sõnavõtuta Spinelli Euroopa Liitu käsitleva raporti teemalisel arutelul, mis leidis aset 1984. aastal ja milles Simone Veil osales kui liberaalse fraktsiooni liige.
Veili arhiivifondi dokumendid puudutavad arvukaid rahvusvahelise tähtsusega poliitilisi sündmusi. Osad sündmused on toodud esile lühimärkuste, osad põhjaliku kirjavahetuse näol; kõiki neid iseloomustab rahvusvahelisele poliitilisele olukorrale omistatud tähelepanu.
29. märtsi 1980. aasta ametliku Kreeka-visiidi puhul peetud kõne.
Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi presidendi marssal Tito surma puhul saadetud telegramm.
Ameerika Ühendriikide kongressiliikme Christopher J. Doddi sõnastatud nõue boikoteerida Moskva olümpiamänge sissetungi tõttu Afganistani ja Simone Veili vastus.
Iraani Islamivabariigi presidendi Abolhassan Bani-sadri kutse Simone Veilile külaskäiguks Iraani ja asjassepuutuv kirjavahetus.
Dokumendid Hiinaga suhtlemise kohta.
Hispaania parlamendi (Cortes) esimehele saadetud õnnitlused pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset Hispaanias.
Egiptuse Araabia Vabariigi presidendi Anwar el Sadati visiidi raames peetud Simone Veili kõned.
Vastuvaidlemata võib kinnitada, et märkused rahvusvahelise poliitilise olukorra kohta kehtivad ka rahvusvahelise majandusliku olukorra kohta. Ühe tähtsaima Euroopa tasandi majandusliku olukorra teemalise rahvusvahelise kohtumise – Pio Manzù Keskuse korraldatud teadusuuringute päevade – puhul esitas Simone Veil analüüsi, mida võib pidada ka kokkuvõtteks tema ametiaja kohta.
Simone Veilil paluti mitmel korral sel teemal sõna võtta. Üldistel valimistel parlamendi presidendiks valitud naisena oli ta paljude aastate jooksul seniajani üksnes meestele eraldatud ametikohtade nimel toimunud võitluse kehastus. Tema pühendumuse illustreerimiseks toob arhiivi- ja dokumentatsioonikeskus välja ühenduse Women's political Association 28. novembril 1981 korraldatud seminaril peetud kõne.
Viimane, kuid mitte vähemtähtis teema on Veili arhiivifondis väga mahukalt esindatud Iisraeli ja rahvusvahelise juudi kogukonnaga toimuva suhtluse delikaatne küsimus. Presidendi sellealase tegevuse iseloomustamiseks sobib 18. märtsil 1982 Genfis Albert Coheni auks peetud mälestuskõne „Iisrael ja Euroopa".