Muud kättesaadavad veebisaidid:
Euroopa Parlament jagab õigusloomevolitusi Euroopa Liidu Nõukoguga. Seega on ta pädev vastu võtma Euroopa Liidu õigusakte (direktiive, määrusi jne). Parlament võib Euroopa Liidu õigusaktidega nõustuda, neid muuta või tagasi lükata.
Parlamendi komisjoni kuuluv parlamendiliige koostab raporti õigusakti ettepaneku kohta, mille on esitanud Euroopa Komisjon, kellele kuulub õigusaktide algatamise õigus. Parlamendi komisjon paneb selle raporti hääletusele ja teeb selles vajaduse korral muudatusi. Kui täiskogu istungil on teksti muudetud ning selle üle on toimunud hääletus, on parlament sellega seisukoha võtnud. Seda protsessi korratakse üks või mitu korda vastavalt menetluse liigile ja sellele, kas nõukoguga jõutakse kokkuleppele või mitte.
Õigusaktide vastuvõtmise juures tehakse vahet tavapärasel õigusloomemenetlusel (kaasotsustamismenetlus), mille puhul parlament on nõukoguga võrdses positsioonis, ja erijuhtudel rakendatavatel spetsiaalsetel õigusloomemenetlustel, kus parlamendil on ainult nõuandev roll.
Tuleb rõhutada, et teatavate küsimuste puhul (nt maksud) annab parlament ainult nõuandva arvamuse (nõuandemenetlus). Teatavatel juhtudel näeb alusleping ette, et konsulteerimine on kohustuslik, sest seda nõuab õiguslik alus, ja ettepanek ei saa õiguslikku jõudu, kui parlament pole oma arvamust esitanud. Sellisel juhul ei ole nõukogu volitatud üksi otsust vastu võtma.
Ta võib paluda Euroopa Komisjonil esitada nõukogule õigusaktide ettepanekuid.
Ta osaleb reaalselt uute õigusaktide loomisel, kuna ta vaatab läbi Euroopa Komisjoni aasta töökava ja osutab, millised õigusaktid oleksid otstarbekad.