Teatavates seadusandluse valdkondades on nõutav, et Euroopa Parlament annaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 289 lõike 2 kohase seadusandliku erimenetlusena oma nõusoleku. Nõusolekumenetlus annab parlamendile vetoõiguse. Parlamendi roll seisneb seega õigusakti ettepaneku heakskiitmises või tagasilükkamises ilma täiendavaid muudatusettepanekuid esitamata ning nõukogu ei saa parlamendi arvamusest mööda minna. Nõusolek on nõutav ka mitteseadusandliku menetluse puhul, kui nõukogu sõlmib teatavaid rahvusvahelisi lepinguid.
Nõusolek (mida varem nimetati nõusolekumenetluseks) kehtestati 1986. aasta ühtse Euroopa aktiga kahe valdkonna jaoks: assotsieerimislepingud ja Euroopa Liiduga ühinemise lepingud. Menetluse kohaldamisala on laiendatud aluslepingute kõigi järgnevate muutmistega.
Mitteseadusandliku menetlusena kohaldatakse seda tavaliselt teatavate Euroopa Liidu sõlmitud lepingute ratifitseerimise suhtes ning eriti on see kohaldatav põhiõiguste olulise rikkumise puhul Euroopa Liidu lepingu artikli 7 alusel või ELi uute liikmete ühinemise või EList väljaastumise korra suhtes.
Seadusandliku menetlusena kasutatakse seda ka siis, kui võetakse vastu uusi õigusakte diskrimineerimise vastu võitlemiseks, ning nüüd annab see Euroopa Parlamendile ka vetoõiguse, kui kohaldatakse täiendavat üldist õiguslikku alust kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 352.