Aluslepingud ja Euroopa Parlament

 

1951. aastal allkirjastatud esimese lepinguga loodi parlamentaarne assamblee, mis hiljem nimetati ümber Euroopa Parlamendiks. Algse lepingu eesmärk oli panna kuus varem sõjajalal olnud riiki ühiste eesmärkide saavutamiseks koostööd tegema. Järgmiste lepingutega on kokku lepitud uusi koostöövaldkondi või parandatud ELi institutsioonide tööd, sest liikmesriikide arv on kasvanud kuuelt 27ni. Näiteks Euroopa Majandusühenduse asutamislepingusse lisati põllumajanduspoliitika ning Nice’i lepinguga reformiti ELi institutsioonilist struktuuri.

 
 

Euroopa Parlament, nõukogu, komisjon, Euroopa Liidu Kohus ja kontrollikoda kasutavad oma volitusi kooskõlas aluslepingutega. Komisjoni ülesandeks on olla aluslepingute täitmise järelevalvajaks. Kui tuleb koostada uus leping või muuta kehtivat lepingut, kutsutakse kokku valitsustevaheline konverents (VVK), kus saavad kokku liikmesriikide valitsusliikmed. Lepingu väljatöötamise käigus konsulteeritakse parlamendiga ja ta esitab oma arvamuse lepingu kohta.

Euroopa Parlament on iga uue aluslepinguga saanud juurde demokraatlikke, järelevalve ja seadusandlikke volitusi. Brüsseli lepinguga (allkirjastati 1975) sai parlament õiguse kontrollida iga aasta lõpus ELi raamatupidamist, et hinnata, kas komisjon on ELi eelarvet kulutanud mõistlikult ja korrektselt. Ühtse Euroopa aktiga (1986. aastal allkirjastatud leping) tehtud lisandustega tagati, et enne iga uue riigi ühinemist ELiga peab Euroopa Parlament andma selleks nõusoleku. Amsterdami leping (allkirjastati 1997) andis Euroopa Parlamendile palju tugevama positsiooni kaasotsustamiseks koos nõukoguga paljudes valdkondades, mille suhtes kohaldatakse ELi õigust (nt tarbijakaitse, õigus seaduslikult töötada teises riigis, keskkonnaküsimused).

Lissaboni leping allkirjastati Euroopa Parlamendi presidendi Hans-Gert Pötteringi osalusel 13. detsembril 2007 pärast seda, kui parlamendi president, komisjoni president ja nõukogu eesistuja olid Euroopa Liidu põhiõiguste harta Euroopa Parlamendis välja kuulutanud.

Selle lepinguga tugevdatakse Euroopa Parlamenti, suurendatakse liikmesriikide parlamentide vastutust Euroopa poliitika kujundamisel ning antakse ELi kodanikele algatusõigus. Lissaboni lepinguga suurendatakse parlamendi volitusi täieõigusliku kaasseadusandjana, kellel on ka suurem eelarvepädevus. Leping annab ühtlasi parlamendile võtmerolli Euroopa Komisjoni presidendi valimisel.

Ratifitseeritud lepingud
Lissaboni leping
 

Valitsustevaheline konverents (VVK), mille ülesandeks oli Euroopa reformilepingu koostamine, avati Lissabonis 23. juulil 2007 (Euroopa Parlamenti esindasid Elmar Brok, Enrique Barón Crespo ja Andrew Duff). Lepingu tekst kiideti heaks riigipeade ja valitsusjuhtide kohtumisel Lissabonis 18.–19. oktoobril 2007. Lissaboni leping allkirjastati Euroopa Parlamendi presidendi Hans-Gert Pötteringi kohalviibimisel 13. detsembril 2007 pärast seda, kui parlamendi ja komisjon president ning nõukogu eesistuja olid Euroopa Liidu põhiõiguste harta Euroopa Parlamendis välja kuulutanud.

Euroopa Parlament võttis Lissaboni lepingu vastu 19. veebruaril 2008 (Corbetti ja Méndez de Vigo raport). Lissaboni lepingu kohaselt on Euroopa Parlamendil õigus nimetada ametisse Euroopa Komisjoni president Euroopa Ülemkogu ettepaneku alusel, milles võetakse arvesse Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi. Kaasotsustamismenetlust laiendatakse uutele valdkondadele ja see nimetatakse ümber seadusandlikuks tavamenetluseks.

Kui vähesed erandid kõrvale jätta, siis on Euroopa Parlament Lissaboni lepingu kohaselt nõukoguga võrdsetel alustel seadusandja valdkondades, milles tal varem seadusandlikku rolli ei olnud, eelkõige ELi eelarve üle otsustamisel (kus parlament on nõukoguga täiesti võrdne), põllumajanduspoliitikas ning justiits- ja siseküsimustes.

Lissaboni leping jõustus 1. detsembril 2009, kui kõik 27 liikmesriiki olid selle ratifitseerinud.

  • Allkirjastamine: Lissabonis (Portugal) 13. detsembril 2007
  • Jõustumine: 1. detsembril 2009
 
 
Nice’i leping
 

Euroopa Parlamendi ja komisjon president ja nõukogu eesistuja allkirjastasid Euroopa Liidu põhiõiguste harta Euroopa Ülemkogu kohtumisel Nice’is. Nice’i leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa ühenduste asutamislepinguid ja teatavaid seonduvaid õigusakte, allkirjastati Euroopa Parlamendi presidendi Nicole Fontaine’i osalusel. Nice’i lepingu eesmärk oli reformida Euroopa Liidu institutsioonilist struktuuri, et see vastaks liidu uue laienemise vajadustele. Nice’i lepinguga suurendati Euroopa Parlamendi õigusloome- ja järelevalvepädevust ning laiendati nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamist uutele valdkondadele.

  • Allkirjastamine: Nice (Prantsusmaa) 26. veebruar 2001
  • Jõustumine:1. veebruar 2003

Euroopa Liidu põhiõiguste harta

  • Allkirjastamine: Nice (Prantsusmaa) 7. detsember 2000, veidi muudetud 12. detsembril 2007 Strasbourgis (Prantsusmaa)
  • Jõustumine: Lissaboni lepingu osana (varem oli läbikukkunud Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu osa) muutub harta Lissaboni lepingu jõustumisel õiguslikult siduvaks.
 
 
Amsterdami leping
 

1996. aasta märtsis kutsuti Itaalias Torinos kokku valitsustevaheline konverents, et vaadata läbi Euroopa Liidu leping. Selle järel vastu võetud Amsterdami leping, millega muudeti Euroopa Liidu lepingut, Euroopa ühenduste asutamislepinguid ja teatavaid seonduvaid õigusakte, allkirjastati Euroopa Parlamendi presidendi José María Gil-Roblesi osalusel.

Amsterdami lepingu jõustumisel 1999. aasta mais lihtsustus kaasotsustamismenetlus ning selle kohaldamisala laienes. Parlament sai õiguse anda heakskiit Euroopa Komisjoni presidendi ametisse nimetamisele.

  • Allkirjastamine: Amsterdam (Madalmaad) 2. oktoober 1997
  • Jõustumine: 1. mai 1999
 
 
Euroopa Liidu leping / Maastrichti leping
 

Euroopa Liidu leping allkirjastati Maastrichtis Euroopa Parlamendi presidendi Egon Klepschi osalusel. Euroopa Liidu lepingu kohaselt toetub liit Euroopa ühendustele (esimene sammas), neile lisandub kaks täiendavat koostöövaldkonda (teine ja kolmas sammas): ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning justiits- ja siseasjad Euroopa Liidu lepingu jõustumisel saab Euroopa Majandusühendusest Euroopa Ühendus. Euroopa Parlamendi õigusloome- ja järelevalvepädevus suureneb tänu kaasotsustamismenetluse kehtestamisele ja koostöömenetluse laiendamisele.

Uue lepingu kohaselt on Euroopa Parlamendil õigus nõuda komisjonilt õigusakti ettepaneku esitamist küsimustes, mis parlamendi arvates vajavad ühenduse õigusakti koostamist.Kogu komisjoni koosseis peab nüüd saama parlamendi heakskiidu, samuti määrab parlament ametisse Euroopa Ombudsmani.

  • Allkirjastamine:Maastricht (Madalmaad) 7. veebruar 1992
  • Jõustumine:1. november 1993
 
 
Ühtne Euroopa akt
 

Esimene valitsustevaheline konverents algas Itaalia juhatusel 9. septembril 1985 ning see tipnes Ühtse Euroopa akti vastuvõtmisega Brüsselis 28. veebruaril 1986.

Ühtse Euroopa aktiga muudeti Euroopa ühenduste asutamislepinguid ja pandi alus Euroopa poliitilisele koostööle. Ühtse Euroopa akti jõustumisel sai nimetus „Euroopa Parlament” (mida assamblee oli kasutanud 1962. aastast alates) ametlikuks nimeks. Ühtne Euroopa akt suurendas ühtlasi Euroopa Parlamendi õigusloomepädevust, sisse viidi koostöömenetlus ja nõusolekumenetlus.

  • Allkirjastamine:Luxembourg (Luksemburg) 17. veebruar 1986 ja Haag (Madalmaad) 28. veebruar 1986
  • Jõustumine:1. juuli 1987
 
 
Teine eelarveleping / Brüsseli leping

1975. aasta Brüsseli lepinguga muudeti teatavaid aluslepingute finantssätteid. Leping tugevdas parlamentaarse assamblee eelarvepädevust (Euroopa Parlament sai õiguse ühenduse eelarve tagasi lükata ja anda heakskiit komisjoni eelarve täitmisele) ning nägi ette Euroopa Kontrollikoja asutamise.

  • Allkirjastamine:Brüssel (Belgia) 22. juuli 1975
  • Jõustumine:1. juuni 1977
 
 
Luxembourgi leping

Teatavate eelarvesätete muutmise leping / esimene eelarveleping

Luxembourgi lepinguga muudeti teatavaid aluslepingute eelarvesätteid, samuti suurenes parlamentaarse assamblee eelarvepädevus, kuna liikmesriikide rahalised sissemaksed asendati nn omavahenditega.

  • Allkirjastamine:Luxembourg (Luksemburg) 22. aprill 1970
  • Jõustumine:1. jaanuar 1971
 
 
Liitmisleping

Euroopa ühenduste ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamisleping
Euroopa Ühenduse asutamisleping / liitmisleping

 

1965. aasta liitmislepinguga liideti täitevasutused. ESTÜ, EMÜ ja Euratomi institutsioonide liitmise tulemusena loodi Euroopa ühendused.

  • Allkirjastamine:Brüssel (Belgia) 8. aprill 1965
  • Jõustumine:1. juuli 1967
 
 
Euratomi leping

Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping

 

25. märtsil 1957 allkirjastati kaks lepingut – Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) asutamisleping ja Euroopa aatomienergiaühenduse (Euratom) asutamisleping. Euratomi lepingu põhieesmärgid on:

  • edendada teadustegevust ja levitada tehnilist teavet;
  • kehtestada ühtsed ohutusstandardid üldsuse ja töötajate kaitseks;
  • hõlbustada teadusuuringuid;
  • tagada, et rahuotstarbelist tuumamaterjali ei kasutata muudel, eriti sõjalistel eesmärkidel.

Euratomi lepingu olulisus ilmneb selgelt liidu laienemise kontekstis. Tuumaenergia on paljudes Ida-Euroopa riikides oluline energiaallikas, kuid sealsete tuumajaamade ohutusstandardid ning üldsuse ja töötajate kaitstuse tase ei ole alati piisav. Euratom on loonud tausta ELi toetuse andmiseks.

  • Allkirjastamine:Rooma (Itaalia) 25. märts 1957
  • Jõustumine:1. jaanuar 1958
 
 
Rooma leping

Euroopa Majandusühenduse asutamisleping

 

25. märtsil 1957 allkirjastatakse kaks lepingut – Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) asutamisleping ja Euroopa aatomienergiaühenduse (Euratom) asutamisleping. Mõlema uue ühenduse puhul võttis otsused vastu nõukogu komisjoni ettepanekul. Parlamentaarse assambleega tuli konsulteerida ja assamblee esitas nõukogule oma arvamused. Assamblee liikmete arv kasvas 142ni. Euroopa Parlamentaarne Assamblee pidas oma esimese istungi järgmisel aastal, 19. märtsil 1958. Rooma lepingutega nähti ette assamblee liikmete otsevalimine (seda rakendati 1979. aastal).

  • Allkirjastamine:Rooma (Itaalia) 25. märts 1957
  • Jõustumine:1. jaanuar 1958
 
 
Pariisi leping

Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping

 

Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamislepingu allkirjastasid Pariisis Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Saksa Föderatiivne Vabariik, Luksemburg ja Madalmaad. Leping jõustus 50 aastaks. Riikide parlamendid valisid Euroopa Parlamentaarse Assamblee liikmed. Assambleel oli õigus ülemamet (tänase Euroopa Komisjoni eelkäija) laiali saata.

  • Allkirjastamine: Pariis (Prantsusmaa) 18. aprill 1951
  • Jõustumine: 26. juuli 1952
  • Kaotas kehtivuse: 23. juuli 2002
 
 
 
Ratifitseerimata lepingud
Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu (ratifitseerimata)
 

Euroopa Ülemkogu võttis Euroopa põhiseaduse lepingu vastu 18. juunil 2004 ning leping allkirjastati samal aastal Roomas Euroopa Parlamendi presidendi Josep Borrell Fontellesi osalusel. Prantsusmaa (29. mai 2005) ja Madalmaad (1. juuni 2005) lükkasid Euroopa Parlamendi heakskiidetud (Méndez de Vigo ja Leineni raport) lepingu rahvahääletusel tagasi.

Pärast põhiseaduse lepingu tagasilükkamist hakkasid liikmesriigid välja töötama Lissaboni lepingut.

  • Allkirjastamine: Rooma (Itaalia) 29. oktoober 2004
  • Jõustumine:kõik 27 liikmesriiki ei ratifitseerinud lepingut
 
 
 
 
Tools