Muud kättesaadavad veebisaidid:
Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 289 kohaselt on konsulteerimine seadusandlik erimenetlus, mille puhul küsitakse parlamendi arvamust õigusakti ettepaneku kohta, enne kui nõukogu selle vastu võtab
Euroopa Parlament võib õigusakti ettepaneku heaks kiita või tagasi lükata või selle kohta muudatusettepanekuid esitada. Nõukogul ei ole juriidilist kohustust Euroopa Parlamendi seisukohta järgida, kuid Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt ei saa nõukogu ilma Euroopa Parlamendi arvamuseta otsust vastu võtta.
Alguses oli parlamendil õigusloomeprotsessis nõuandev roll: 1957. aasta Rooma lepinguga nähti ette, et õigusaktide ettepanekuid teeb komisjon ja nõukogu võtab need vastu.
Ühtse Euroopa aktiga (1986) ning seejärel Maastrichti, Amsterdami, Nice'i ja Lissaboni lepingutega on parlamendi volitusi järk-järgult laiendatud. Parlament on nüüd valdaval enamikul juhtudel nõukoguga võrdsetel alustel kaasseadusandja (vt seadusandlik tavamenetlus) ning konsulteerimisest sai seadusandlik erimenetlus (või isegi mitteseadusandlik menetlus), mida kasutatakse harvadel juhtudel.
Seda menetlust kohaldatakse nüüd piiratud arvu seadusandluse valdkondade puhul, nt siseturu erandid ja konkurentsiõigus. Parlamendiga konsulteerimist nõutakse ka mitteseadusandliku menetluse puhul, kui ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames sõlmitakse rahvusvahelisi lepinguid.