Muud kättesaadavad veebisaidid:
Euroopa Liidu põhiõiguste harta töötas välja liidu institutsioonide, liikmesriikide parlamentide, juristide, akadeemiliste ringkondade ja kodanikuühiskonna esindajatest moodustatud konvent ning selle võttis soovitusliku ja viitetekstina vastu Nice’is 2000. aasta detsembris kohtunud Euroopa Ülemkogu. Põhiõiguste harta täiendab Euroopa Nõukogu vastuvõetud Euroopa inimõiguste konventsiooni.
Põhiõiguste hartat Lissaboni lepingusse ei lülitatud, see lisati lepingule deklaratsioonina.
Harta põhieesmärk on kaitsta inimeste põhiõigusi Euroopa Liidu õigusaktide ja nende kohaldamise taustal liikmesriikides.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta on esimene õigusakt Euroopa Liidu ajaloos, milles on terviktekstina sätestatud kodanikuõigused ning kodanike ja liidu territooriumil elavate muude isikute poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed õigused.
Harta preambulis on sätestatud, et harta „rajaneb inimväärikuse, vabaduse, võrdsuse ja solidaarsuse jagamatutel ja universaalsetel põhiväärtustel; liidu aluseks on demokraatia ning õigusriigi põhimõte. Liidu kodakondsuse kehtestamise ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisega seab liit üksikisiku oma tegevuse keskmesse.”
Kuues esimeses jaotises on käsitletud õigusi (väärikus, vabadused, võrdsus, solidaarsus, kodanike õigused ja õigusemõistmine), seitsmes sisaldab põhisätteid.
Universaalsuse põhimõttest lähtuvalt on hartas loetletud õigused tagatud enamjaolt kõigile inimestele, olenemata nende kodakondsusest või elukohast. Harta ainus eesmärk on kaitsta inimeste põhiõigusi Euroopa Liidu õigusaktide ja nende kohaldamise taustal liikmesriikides.
Kui liidu liikmesriigid põhiõiguste harta koostamise ideega välja tulid, ei määratlenud nad harta staatust. Seda otsustati teha hiljem, pärast teksti lõplikku vastuvõtmist, kus oli vaja kindlaks määrata, kas harta lülitatakse aluslepingutesse ning muutub selle tulemusel liikmesriikide ja Euroopa Liidu institutsioonide jaoks õiguslikult siduvaks.
Lissaboni lepingule lisatuna muutus põhiõiguste harta õiguslikult siduvaks 25 liikmesriigi jaoks, Ühendkuningriigi ja Poola suhtes sätestati kohaldamise suhtes erand.
Lissaboni lepinguga on nähtud ette ELi kui liidu liitumine Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Leping moodustab liitumise õigusliku aluse, liitumist lihtsustab ka liidu uus ühtse juriidilise isiku staatus. Liitumine võimaldaks Strasbourgis asuval Euroopa Inimõiguste Kohtul kontrollida Euroopa Liidu õigusaktide kooskõla Euroopa inimõiguste konventsiooniga. See aitab tugevdada põhiõiguste kaitset ka liidu sees.