Euroopa Majanduspiirkond (EMP), Šveits ja põhjapoolsed alad

Euroopa Majanduspiirkond (EMP) loodi 1994. aastal, et laiendada Euroopa Liidu siseturgu käsitlevaid sätteid Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riikidele. Siseturgu käsitlevad ELi õigusaktid saavad EMP riikide õigusaktide osaks, kui need riigid on ülevõtmisega nõustunud. Rakendamist ja jõustamist jälgivad seejärel asjaomased EFTA organid ja parlamentaarne ühiskomisjon.
EL ja kaks selle EMP partnerit – Norra ja Island – on omavahel seotud ka mitmesuguste põhjamõõtme poliitika meetmete ja foorumite kaudu, mis keskenduvad Euroopa kiiresti arenevatele põhjapiirkondadele ja Arktika piirkonnale kui tervikule.
Šveits ei kuulu küll EMPsse, kuid on endiselt EFTA liige. Rohkem kui 120 valdkondlikku kahepoolset lepingut, mis seovad Šveitsi ELiga, hõlmavad suuresti samu sätteid, mille muud EMP riigid on vastu võtnud isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise valdkonnas. Kahepoolsed suhted on aga 2014. aasta immigratsioonivastase algatuse järel oluliselt pingelisemaks muutunud, kuna selle tulemus seadis kahtluse alla kahepoolsete suhete aluseks olevad vaba liikumise ja ühtse turu põhimõtted.

Õiguslik alus

EMP puhul: Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 217 (assotsieerimislepingud).

Šveitsi puhul: 1989. aasta kindlustusleping, 1999. aasta kahepoolsed lepingud I, 2004. aasta kahepoolsed lepingud II.

Euroopa Majanduspiirkond

a.Eesmärgid

Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) eesmärk on laiendada ELi siseturgu Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riikidele. Need riigid kas ei soovi ELiga ühineda või ei ole seda veel teinud.

b.Taustteave

1992. aastal pidasid tolleaegsed seitse EFTA liiget läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks, mis võimaldaks neil osaleda Euroopa Ühenduse siseturu ambitsioonikas projektis, mis käivitati 1985. aastal ja viidi lõpule 1992. aasta lõpus. Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) leping allkirjastati 2. mail 1992. aastal ja see jõustus 1. jaanuaril 1994. aastal. EFTA/EMP liikmete arv vähenes aga peagi. Šveits otsustas pärast vastava referendumi negatiivset tulemust lepingut mitte ratifitseerida ning Austria, Soome ja Rootsi ühinesid 1995. aastal Euroopa Liiduga. Üksnes Island, Norra ja Liechtenstein jäid EMP liikmeteks. ELiga 1. mail 2004. aastal ühinenud kümme uut liikmesriiki said automaatselt EMP liikmeks, nagu ka Bulgaaria ja Rumeenia nende ühinemisel liiduga 2007. aastal ning Horvaatia 2013. aastal.

2009. aasta juunis esitas ka Island ELi liikmeks saamise taotluse kui võimaluse väljuda 2008. aasta ülemaailmsest finantskriisist. Nõukogu kiitis Islandi taotluse 17. juunil 2010. aastal heaks ja läbirääkimised algasid 2011. aasta juunis. 2013. aasta aprillis toimunud parlamendivalimiste järel peatas aga Iseseisvuserakonnast ja Progressierakonnast koosnev uus paremtsentristlik koalitsioon kohe pärast võimuletulekut 2013. aasta mais läbirääkimised. Hiljem, 2015. aasta märtsis palus koalitsioonivalitsus Euroopa Liidu Nõukogule saadetud kirjas, et EL ei käsitaks Islandit kandidaatriigina, kuna Islandi huvid on paremini kaitstud väljaspool ELi. Sellise otsusega kaasnesid ulatuslikud valitsusevastased protestid, sest erinevalt peamisest valimiseelsest lubadusest ei kaasatud otsuse tegemisse parlamenti ega korraldatud rahvahääletust. Ehkki valitsus ei võtnud liikmeks saamise taotlust ametlikult tagasi, võttis ELi nõukogu eesistuja kirja teadmiseks ning nii nõukogus kui ka komisjonis on tehtud teatavaid praktilisi kohandusi. Sellega seoses ei käsita EL Islandit hetkel kandidaatriigina. Islandi ELiga ühinemise väljavaated tõenäoliselt ei muutu, vähemalt kuni praeguse valitsuse ametiaja lõpuni.

c.EMP kohaldamisala

EMP läheb traditsioonilistest vabakaubanduslepingutest kaugemale, laiendades EFTA riikidele (välja arvatud Šveitsile) kõiki ELi siseturu õigusi ja kohustusi. EMP hõlmab nelja siseturu vabadust (kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine) ning nendega seotud poliitikat (konkurents, transport, energeetika ning majandus- ja rahanduskoostöö). Leping hõlmab nelja vabadusega otseselt seotud horisontaalpoliitikat: sotsiaalpoliitika (sealhulgas töötervishoid ja -ohutus, tööõigus ning meeste ja naiste võrdne kohtlemine); poliitikavaldkonnad, mis on seotud tarbijakaitse, keskkonna, statistika ja äriühinguõigusega, ning mitmesugused toetavad poliitikasuunad, näiteks teadusuuringute ja tehnoloogiaarendusega seotud poliitika, mille puhul ei tugineta ELi õigustikule või õiguslikult siduvatele aktidele, vaid mida rakendatakse koostöö raames.

d.EMP piirid

EMP lepingus ei ole ette nähtud siduvaid sätteid kõikidele siseturu sektoritele või muudele ELi aluslepingute kohastele poliitikavaldkondadele. Lepingu siduvad sätted ei puuduta eelkõige järgmist:

  • ühine põllumajanduspoliitika ja ühine kalanduspoliitika (kuigi leping sisaldab sätteid põllumajandus- ja kalandustoodetega kauplemise kohta);
  • tolliliit;
  • ühine kaubanduspoliitika;
  • ühine välis- ja julgeolekupoliitika;
  • justiits- ja siseküsimuste valdkond (kuigi kõik EFTA riigid kuuluvad Schengeni alasse) või
  • majandus- ja rahaliit.

e.EMP institutsioonid ja mehhanismid

1.ELi õigusaktide lisamine EMP lepingusse

Uued ELi siseturgu käsitlevad tekstid vaatab läbi EMP ühiskomitee, kuhu kuuluvad ELi ja kolme EFTA/EMP riigi esindajad. Kord kuus kogunev ühiskomitee otsustab, millised õigusaktid ja üldisemalt millised ELi aktid (meetmed, programmid jne) EMP peaks üle võtma. Vormiliselt võetakse õigusaktid üle nii, et asjaomased aktid lisatakse EMP lepingu protokollide ja lisade loeteludesse. Sel moel on EMP lepingusse lisatud mitu tuhat õigusakti. Ühiskomiteele annab poliitilisi suuniseid EMP nõukogu, mis koosneb Euroopa Liidu Nõukogu esindajatest ning EFTA/EMP riikide välisministritest ja mis käib koos vähemalt kaks korda aastas.

2.Õigusaktide ülevõtmine

Kõik ELi õigusaktid, mis on lisatud EMP lepingule, tuleb EFTA/EMP riikide õigusesse üle võtta (kui see on siseriiklike õigusaktide kohaselt nõutav). Selleks võib olla vaja kas üksnes valitsuse otsust või ka parlamendi heakskiitu. Ülevõtmine on formaalne menetlusetapp, kus akte on võimalik üksnes tehniliselt kohandada. Sätetes on täpsustatud, et EFTA riigid peaksid olema kaasatud ELi aktide ettevalmistamisse.

3.Järelevalve

Pärast siseturu valdkonna õigusaktide kohaldamisala laiendamist EFTA/EMP riikidele jälgivad ülevõtmist ja kohaldamist EFTA järelevalveamet ja EFTA kohus. EFTA järelevalveamet peab EMP riikides õigusaktide rakendamise kohta siseturu tulemustabelit.

4.Parlamentide roll

Nii Euroopa Parlament kui ka EFTA/EMP riikide parlamendid osalevad aktiivselt EMP lepingu järelevalves. Lepingu artikli 95 kohaselt on loodud EMP parlamentaarne ühiskomitee, mille kohtumised toimuvad kaks korda aastas. Euroopa Parlament ja EMP riikide parlamendid võõrustavad kordamööda kõnealust komiteed, mille esimeheks on aasta kaupa kord Euroopa Parlamendi, kord ühe EMP riigi parlamendi liige. Iga delegatsioon koosneb 12 liikmest. Šveitsi Liidukogu liikmed osalevad kohtumistel vaatlejatena. EMP parlamentaarne ühiskomitee kontrollib kõiki EMP suhtes kohaldatavaid ELi õigusakte ning kõnealuse komitee liikmetel on õigus esitada EMP nõukogu ja EMP ühiskomitee esindajatele suulisi ja kirjalikke küsimusi ning avaldada oma arvamust raportites või resolutsioonides. Sama kord kehtib ka õigusaktide rakendamise kontrollimisel.

Šveits

EFTA liikmena pidas Šveits läbirääkimisi EMP lepingu sõlmimiseks ja leping sõlmiti 2. mail 1992. aastal. Kohe pärast seda esitas Šveitsi valitsus 22. mail 1992. aastal ELiga ühinemise taotluse. Pärast 6. detsembril 1992. aastal toimunud rahvahääletust, kus rahvas hääletas EMPs osalemise vastu, peatas aga Šveitsi Liidunõukogu riigi püüdlused ELi ja EMP liikmeks saamiseks. Pärast seda on Šveits säilitanud EMPs vaatlejastaatuse ja arendanud sidemeid ELiga kahepoolsete lepingute kaudu, et kindlustada majanduslik integreerumine ELiga. Kahepoolsed suhted on 2014. aasta immigratsioonivastase algatuse järel oluliselt pingelisemaks muutunud, kuna selle tulemus seadis kahtluse alla kahepoolsete suhete aluseks olevad vaba liikumise ja ühtse turu põhimõtted.

EL ja Šveits on sõlminud üle 120 kahepoolse lepingu, sealhulgas 1972. aasta vabakaubandusleping ja kaks olulist kahepoolsete valdkondlike lepingute paketti, mis viisid nende allkirjastamisel suure osa Šveitsi seadustest vastavusse ELi õigusaktidega. Esimene valdkondlike lepingute pakett (kahepoolsed lepingud I) allkirjastati 1999. aastal ja see jõustus 2002. aastal. Need seitse lepingut hõlmavad vaba liikumise ja turgude vastastikuse avamise küsimusi[1]. Teine valdkondlike lepingute pakett (kahepoolsed lepingud II) allkirjastati 2004. aastal ja see jõustus 2005. aastal. Need lepingud on peamiselt seotud majanduskoostöö tihendamisega ning koostöö laiendamisega varjupaiga ja Schengeni piirides vaba liikumise küsimustes[2]. Aastal 2010 sõlmiti veel üks leping Šveitsi osaluse kohta ELi haridus-, kutseõppe- ja noorte programmides. ELi ja Šveitsi suhteid reguleeritakse praegu üle 120 valdkondliku lepinguga ja suhted on jätkuvalt edukad.

Lepingutega tõhustati küll majandussuhteid, kuid nendega loodi ka keerukas ja kohati segane kohustuste võrgustik, mida ei ole kerge järgida. Erinevalt EMP lepingust on Šveitsiga sõlmitud kahepoolsed lepingud oma olemuselt staatilised, kuna lepingute kohandamiseks muutuvate ELi õigusaktidega puuduvad asjakohased mehhanismid ning järelevalve- või tõhusad vaidluste lahendamise mehhanismid. Kuna kõnealuste lepingutega hõlmatakse üha enam valdkondi ja uusi lepinguid on kavandatud näiteks sellistes valdkondades nagu elekter, on selliste puuduste likvideerimine järjest olulisem. Üha raskem on tõhusalt hallata suurt hulka eraldi lepinguid, kus esineb lahknevusi, ning nende ajakohastamine on aja- ja ressursimahukas ülesanne. Nende nn institutsionaalsete küsimuste lahendamiseks alustati 22. mail 2014 ELi ja Šveitsi läbirääkimisi institutsioonilise raamlepingu sõlmimiseks, kui kinnitatud olid nii Šveitsi (detsember 2013) kui ka ELi (mai 2014) läbirääkimisvolitused. Läbirääkimiste eesmärk on lahendada probleemid, mis tulenevad siseturgu käsitleva ELi õigustiku pidevast muutmisest ja vaidluste lahendamise mehhanismi sisseviimisest kahepoolsete lepingute praegusesse võrgustikku. Institutsioonilise raamlepingu üle peetavad läbirääkimised on äärmiselt olulised, kuna Euroopa Liidu Nõukogu on otsustanud ilma nimetatud raamlepinguta Šveitsile enam mitte võimaldada juurdepääsu ühtsele turule uutes valdkondades (nt seoses elektriga). Läbirääkimised soikusid 2015. aasta jaanuaris vaba liikumist puudutava kriisi tõttu, ja nende lõpuleviimine sõltub kriisile lahenduse leidmisest. Napp enamus šveitslasi (50,3%) hääletas 9. veebruaril 2014. aastal põhiseaduse muutmise poolt, et kehtestada mitte-Šveitsi kodanike suhtes aastakvoodid ja anda Šveitsi kodanikele eelisõigus tööturul. Hääletuse tulemuste rakendamine ei oleks kooskõlas isikute vaba liikumist käsitleva lepinguga, mis on osa kahepoolsetest lepingutest I, vaid see seaks ohtu ka terve rea Šveitsi ja ELi vahelisi kahepoolseid lepinguid nn giljotiinklausli tõttu, st kui üks leping lõpetatakse, kaotavad kehtivuse ka teised lepingud. Kuna EL keeldus jäigalt isikute vaba liikumist käsitleva lepingu üle uusi läbirääkimisi pidamast, on Šveitsi valitsusel nüüd algatuse põhjustatud poliitilisest ja õiguslikust ummikseisust raske välja tulla. Läbirääkimised ummikseisu lahendamiseks jätkuvad komisjoni ja Šveitsi ametivõimude vahel.

Põhjamõõtme poliitika

EL on aktiivselt osalenud ka arvukates poliitikameetmetes ja foorumitel, mis keskenduvad Euroopa kiiresti arenevatele põhjapiirkondadele ja Arktika piirkonnale kui tervikule, ning panustanud eelkõige järgmisse.

  • Põhjamõõde, mis on alates 2007. aastast olnud ELi, Venemaa, Norra ja Islandi ühine poliitika. See poliitika täiendab ELi-Venemaa dialoogi ning selle raames on loodud tulemuslikke valdkondlikke partnerlussuhteid koostööks Läänemere ja Barentsi mere piirkonnas. Põhjamõõtmel on oma parlamentaarne organ, põhjamõõtme parlamentaarne foorum, milles Euroopa Parlament on asutajaliige.
  • Läänemeremaade Nõukogu (LMN), mille EL ja Läänemere ranniku riigid asutasid 1992. aastal pärast NSVLi lagunemist. Kõik LMNi liikmesriigid osalevad Läänemeremaade parlamentaarsel konverentsil (BSPC), mille liige on ka Euroopa Parlament.
  • Barentsi mere piirkonna koostöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi põhjapiirkondi ning Loode-Venemaad. Koostööd juhivad piirkondadevaheline Barentsi piirkondlik nõukogu, riikidevaheline Barentsi Euroarktiline Nõukogu (mille liige on ka EL) ja parlamentaarne assamblee (mille liige on ka Euroopa Parlament).
  • Arktika polaaralade küsimused: ELi Arktika-poliitika aluseks on komisjoni ja Euroopa välisteenistuse teatised (2008 ja 2012), nõukogu järeldused (2009) ja Euroopa Parlamendi resolutsioonid (2011 ja 2014). Euroopa Parlament ja nõukogu palusid 2014. aastal koostada uue Euroopa välisteenistuse ja komisjoni ühisteatise Arktika kohta, mis avaldati 27. aprillil 2016 pealkirjaga „ELi integreeritud Arktika-poliitika“. Selles võetakse arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgu (COP 21) tulemusi. Arktika Nõukogu andis 2013. aastal ELile ajutiselt vaatleja staatuse. Euroopa Parlament on Arktika piirkonna parlamentaarse konverentsi asutajaliige.
  • Euroopa Parlamenti kutsutakse korrapäraselt Põhjamaade Nõukogu iga-aastastele istungjärkudele. Lisaks sellele kohtuvad Euroopa Parlamendi ja Lääne-Põhjamaade Nõukogu delegatsioonid üks kord aastas.

[1]Nendes seitsmes lepingus hõlmatakse isikute vaba liikumist, lennutransporti, maismaatransporti, põllumajandustoodetega kauplemist, tehnilisi kaubandustõkkeid, avalikku hanget ja teadusuuringute alast koostööd.

[2]Need lepingud hõlmavad Šveitsi osalust Schengeni ja Dublini lepingutes, hoiuste intresside maksustamist, töödeldud põllumajandustooteid, statistikat ja pettusevastast võitlust käsitlevaid lepinguid, riigi osalemist ELi MEDIA programmis ja Euroopa Keskkonnaametis ning Šveitsi rahalist osalust uute ELi liikmesriikide majandusliku ja sotsiaalse sidususe toetamisel.

Aydan Bahadir / Fernando Garcés de los Fayos

06/2016