Naiste ja meeste võrdõiguslikkus

Naiste ja meeste võrdõiguslikkus on üks Euroopa Liidu eesmärkidest. Aja jooksul on õigusaktid, kohtupraktika ja aluslepingute muudatused aidanud seda põhimõtet tugevdada ja ELis rakendada. Euroopa Parlament on naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtet alati otsusekindlalt kaitsnud.

Õiguslik alus

Põhimõte, et mehed ja naised peaksid saama võrdse töö eest võrdset tasu, on sisaldunud ELi aluslepingutes alates 1957. aastast (praegu ELi toimimise lepingu artiklis 157). Lisaks võimaldab ELi toimimise lepingu artikkel 153 ELil tegutseda laiemalt seoses võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemisega tööhõive ja elukutsega seotud küsimustes. Selles raamistikus lubatakse ELi toimimise lepingu artikli 157 kohaselt ka naisi soosivat positiivset diskrimineerimist. Kõigele lisaks võimaldab ELi toimimise lepingu artikkel 19 seaduste abil võidelda igasuguse, sealhulgas soopõhise diskrimineerimise vastu. ELi toimimise lepingu artiklite 79 ja 83 põhjal on vastu võetud inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kaubitsemise vastaseid õigusakte ning õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmi kaudu rahastatakse muu hulgas meetmeid, mis ELi toimimise lepingu artikli 168 põhjal aitavad teha lõpu naistevastasele vägivallale.

Eesmärgid

Euroopa Liit rajaneb väärtustel, mille hulka kuulub ka võrdsus, ning edendab meeste ja naiste võrdõiguslikkust (ELi lepingu artikkel 2 ja artikli 3 lõige 3). Need eesmärgid on sätestatud ka põhiõiguste harta artiklis 21. Lisaks tehakse ELi toimimise lepingu artikliga 8 liidule ülesandeks meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine ja võrdõiguslikkuse edendamine (seda tuntakse ka soolise võrdõiguslikkus süvalaiendamise põhimõttena). Lissaboni lepingu vastu võtnud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile lisatud deklaratsioonis nr 19 kohustusid liit ja liikmesriigid võitlema igasuguse koduvägivalla vastu, selliseid kuritegusid ära hoidma ja nende eest karistama ning nende ohvreid toetama ja kaitsma.

Saavutused

a.Peamised õigusaktid

Valdavalt seadusandliku tavamenetluse korras on vastu võetud järgmised Euroopa Liidu õigusaktid:

  • 19. detsembri 1978. aasta direktiiv 79/7/EMÜ, mis kohustab liikmesriike rakendama järk-järgult meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet sotsiaalkindlustuse valdkonnas;
  • 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/85/EMÜ, millega rakendatakse meetmeid rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise soodustamiseks;
  • 13. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega;
  • aastal 2006 tunnistati kehtetuks mitu varasemat seadusandlikku akti ja asendati need 5. juuli 2006. aasta direktiiviga 2006/54/EÜ[1] meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine). Selles direktiivis määratletakse otsese ja kaudse diskrimineerimise, ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõisted. Samuti julgustatakse selles tööandjaid võtma ennetavaid meetmeid seksuaalse ahistamise ärahoidmiseks, karmistatakse karistusi diskrimineerimise eest ja nähakse ette liikmesriikides selliste asutuste loomine, mille ülesanne on edendada naiste ja meeste võrdset kohtlemist. Parlament taotleb, et see direktiiv võrdse töötasu sätete osas[2] läbi vaadataks ning valmistab Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse (EPRS) mitmete uuringute alusel ette rakendamisaruannet.
  • nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/18/EL, millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ;
  • 7. juuli 2010. aasta direktiiv 2010/41/EÜ, millega sätestatakse põhimõtted füüsilisest isikust ettevõtjatena, kaasa arvatud põllumajanduses füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, ja füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate naiste kaitse kohta seoses raseduse ning sünnitusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ;
  • 5. aprilli 2011. aasta direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset. Selle direktiiviga asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK, ühtlustatakse liikmesriikides inimkaubanduse eest kohaldatavad karistused ja meetmed ohvrite abistamiseks ning nõudluse vähendamiseks kutsutakse liikmesriike üles kaaluma meetmete võtmist, et kuulutada kriminaalkuriteoks ekspluateerimise objektiks olevate teenuste kasutamine, kui on teada, et teenindaja on [inimkaubanduse] ohver; samuti määratakse selles kindlaks ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori büroo asukoht;
  • 13. detsembri 2011. aasta direktiiviga 2011/99/EL võeti kasutusele Euroopa lähenemiskeeld, mille eesmärk on kaitsta isikut „kuriteo eest, mis võib ohustada isiku elu, kehalist või vaimset puutumatust, väärikust, isikuvabadust või seksuaalset puutumatust” ning võimaldada teise liikmesriigi pädeval asutusel jätkata asjaomase isiku kaitsmist selle teise liikmesriigi territooriumil. Nimetatud direktiivi täiendab 12. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta, mis tagab nimetatud meetmete tunnustamise kogu ELis;
  • 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK.

b.Euroopa Kohtu praktikas saavutatud edusammud

Euroopa Kohtul on soolise võrdõiguslikkuse edendamisel olnud oluline roll. Kõige tähelepanuväärsemad on olnud järgmised kohtuotsused:

  • 8. aprilli 1976. aasta otsus kohtuasjas Defrenne II (kohtuasi 43/75): Euroopa Kohus tunnistas meestele ja naistele võrdse tasu maksmise põhimõtte otsest mõju ning otsustas, et kõnealune põhimõte ei kehti mitte üksnes ametiasutuste tegevuse suhtes, vaid see laieneb ka kõikidele lepingutele, mille eesmärk on palgatöö kollektiivne reguleerimine;
  • 13. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas Bilka (kohtuasi 170/84): Euroopa Kohus otsustas, et osalise tööajaga töötajate kutsealasest pensioniskeemist väljajätmine on kaudne diskrimineerimine ja seega vastuolus varasema artikliga 119, kui see puudutab palju suuremat arvu naisi kui mehi, välja arvatud juhul, kui on võimalik näidata, et väljajätmine põhineb objektiivselt põhjendatud teguritel, millel puudub mis tahes seos soolise diskrimineerimisega;
  • 17. mai 1990. aasta otsus kohtuasjas Barber (kohtuasi 262/88): Euroopa Kohus otsustas, et kõik tööandjapensioni vormid kujutavad endast tasu artiklis 119 osutatud tähenduses ja seega kehtib nende suhtes võrdse kohtlemise põhimõte. Euroopa Kohus otsustas, et mehed peaksid saama pensioniõigust või toitjakaotuspensioni õigust kasutada samas vanuses kui nende naiskolleegid;
  • 11. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas Marschall (kohtuasi C-409/95): Euroopa Kohus teatas, et ühenduse õigusaktid ei välista riiklikke eeskirju, milles nõutakse, et juhul kui sektoris on vähem naisi kui mehi, tuleks eelistada naissoost kandidaatide edutamist (positiivne diskrimineerimine), tingimusel et eelis ei ole automaatne, tagatakse meessoost kandidaatidega arvestamine ja neid ei jäeta kandideerimisest a priori kõrvale;
  • 1. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas Test-Achats (kohtuasi C-236/09): Euroopa Kohus kuulutas direktiivi 2004/5/EÜ artikli 2 lõike 113 kehtetuks, sest see on vastuolus meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõttega seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega. Järelikult tuleb kindlustusmaksete ja -hüvitiste kindlaksmääramisel kohaldada meeste ja naiste suhtes ühesuguseid kindlustusmatemaatilisi arvutusi.

c.Viimased arengusuunad

Allpool on esitatud ülevaade ELi uuematest meetmetest soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas.

1.Mitmeaastane finantsraamistik (2014–2020) ning õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programm

Õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmist rahastatakse projekte, mille eesmärk on sooline võrdõiguslikkus ja lõpu tegemine naistevastasele vägivallale (artikkel 4). Sellele koos õigusprogrammiga (määrus nr 2013/1382) on kuni aastani 2020 eraldatud 15 686 miljonit eurot (mitmeaastase finantsraamistiku määrus nr 1311/2013) ja see koondab endasse kuus rahastamisperioodi 2007–2013 programmi, sealhulgas programmi Daphne III (otsus 2007/779/EÜ, Euratom) ning ühenduse tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programmi „Progress” (otsus 1672/2006/EÜ) jaod „Diskrimineerimise vastu ja mitmekesisuse poolt” ning „Sooline võrdõiguslikkus”.

Selle lisas märgitakse, et soolise võrdõiguslikkuse edendamist rahastatakse koos muude diskrimineerimisvastaste meetmetega 1. rühma alt, millele eraldatakse 57% assigneeringutest. Võitlus naistevastase vägivalla vastu kuulub 2. rühma alla, millele eraldatakse 43 % kogu programmi rahastamiseks määratud summast.

2017. aastaks on eelarvereal 33 02 02 (mittediskrimineerimise ja võrdsuse põhimõtte edendamine) kulukohustuste assigneeringutena 35 064 000 eurot ja maksete assigneeringutena 24 000 000 eurot, seega on maksete assigneeringud võrreldes 2015. või 2016. aastaga oluliselt kasvanud, mis tähendab, et programmi rakendamine edeneb. Sellele lisaks eraldati 26 451 000 eurot eelarvereale 33 02 01, et muu hulgas aidata naisi igasuguse nende vastu suunatud vägivalla eest kaitsta ja selle vastu võidelda.

2016. aasta sügisel FEMM-komisjoni taotlusel avaldatud uuring annab ülevaate valitud liikmesriikides soolisele võrdõiguslikkusele kulutatud ELi eelarvevahenditest[3].

2.Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE)

Euroopa Parlament ja nõukogu asutasid 2006. aasta detsembris Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi asukohaga Leedus Vilniuses. Selle üldine eesmärk on toetada ja soodustada soolise võrdõiguslikkuse edendamist, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist kõikides ELi ja liikmesriikide poliitikavaldkondades. Instituut võitleb ka soopõhise diskrimineerimise vastu ja tõstab teadlikkust soolise võrdõiguslikkuse küsimustest, osutades Euroopa institutsioonidele tehnilist abi andmete ja metoodiliste vahendite kogumise, analüüsimise ja levitamisega (vt ka EIGE ressursi- ja dokumentatsioonikeskuse veebilehekülge: http://eige.europa.eu/content/rdc).

3.Naiste harta ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2016–2019

Komisjon võttis 5. märtsil 2010 vastu naiste harta, et aidata kaasa naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamisele Euroopas ja kogu maailmas[4].

2015. aasta detsembris avaldas komisjon dokumendi „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016-2019“ [5], mis on komisjoni meeste ja naiste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015[6] järg ja pikendus.

Strateegilises kohustuses keskendutakse viiele prioriteetsele valdkonnale:

4.Soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava 2016–2020

26. oktoobril 2015 võttis nõukogu vastu soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava 2016–2020[7], mis põhines komisjoni ja Euroopa välisteenistuse talituste ühisel töödokumendil „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020”[8]. Uues soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavas rõhutatakse vajadust täiel määral tagada naiste ja tütarlaste kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielik ja võrdne teostamine, samuti soolise võrdõiguslikkuse ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamise saavutamine.

5.Säästva arengu eesmärgid

ÜRO Peaassamblee võttis 25. septembril 2015. aastal vastu 2015. aasta järgse arengukava teemalise resolutsiooni pealkirjaga „Säästva arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““[9]. 2030. aasta tegevuskavas on kirjas 17 säästva arengu eesmärki ja 169 sihti, mis jõustusid 1. jaanuaril 2016. Säästva arengu eesmärgid lähtuvad aastatuhande arengueesmärkidest. Neid kohaldatakse aga kõikidele riikidele, erinevalt aastatuhande arengueesmärkidest, mis olid mõeldud meetmete võtmiseks ainult arenguriikides. Säästva arengu eesmärk nr 5 „saavutada sooline võrdõiguslikkus ning suurendada kõigi naiste ja tütarlaste mõjuvõimu“ koosneb viiest sihist.

Euroopa Parlamendi roll

Euroopa Parlamendil on olnud märkimisväärne roll võrdsete võimaluste poliitika toetamisel, eelkõige naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni (FEMM) kaudu. Tööturul võrdse kohtlemise küsimustes toimib parlament seadusandliku tavamenetluse (kaasotsustamismenetluse) kohaselt näiteks järgmistel juhtudel:

  • ettepanek võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid (COM(2012)0614) (vt 2013. aasta lõpul vastu võetud parlamendi esimese lugemise seisukohta)[10];
  • direktiivi 92/85/EMÜ (vt eespool) läbivaatamine; esimesel lugemisel[11] pooldas Euroopa Parlament pikemat täistöötasuga sünnituspuhkust, nimelt 20 nädalat[12]. Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu ei jõudnud komisjoni ettepaneku osas kokkuleppele, võttis komisjon ettepaneku tagasi ja esitas selle asemel tegevuskava „Uus algus töötavate perekondade töö ja eraelu tasakaalu saavutamiseks”[13].

Lisaks aitab Euroopa Parlament soolise võrdõiguslikkuse poliitika üldisele arendamisele kaasa oma algatusraportite abil ning muude institutsioonide tähelepanu juhtimisega konkreetsetele küsimustele, sealhulgas järgmistele:

  • võitlus naistevastase vägivalla vastu: sellega seoses võeti vastu seadusandlik algatusraport, milles nõuti komisjonilt seadusandlikku algatust Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 84 alusel, et edendada ja toetada liikmesriikide tegevust naiste- ja tütarlastevastase vägivalla ennetamisel; selles resolutsioonis[14] sisaldub rida ettepanekuid; FEMM-komisjon on moodustanud selle resolutsiooni järelmeetmeteks spetsiaalse töörühma;
  • naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamine; 2016. aasta rahvusvahelisel naistepäeval keskenduti naiste majandusliku iseseisvuse edendamisele ning FEMM-komisjon võttis sel teemal vastu algatusraporti;
  • sooline võrdõiguslikkus rahvusvahelistes suhetes, eelkõige seoses arengutega pärast nn araabia kevadet Põhja-Aafrikas[15].

Parlament püüdleb soolise aspekti arvestamise poole ka kõikide oma komisjonide töös[16]. Selleks on loodud soolise aspekti arvestamise võrgustikud, mida koordineerib FEMM-komisjon. Esimeeste ja aseesimeeste võrgustikku soolise aspekti arvestamiseks on koondunud parlamendiliikmed, kes toetavad soolise mõõtme arvessevõtmist oma vastava komisjoni töös. Neid toetab iga komisjoni sekretariaadis administraatorite võrgustik soolise aspekti arvestamiseks. Soolise võrdõiguslikkuse kõrgetasemeline töörühm korraldab koolitusi ning tõstab Euroopa Parlamendi personali ja fraktsioonide teadlikkust soolise aspekti arvestamisest.

[1]Uuesti sõnastatud direktiiviga kulutatakse kehtetuks ka direktiiv 76/207/EMÜ, mida oli muudetud direktiiviga 2002/73/EÜ.

[2]Vaata: Vt Euroopa Parlamendi 24. mai 2012. aasta resolutsiooni soovitustega nõukogule meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamise kohta – vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012) 0225.

[3]http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2016/571393/IPOL_STU(2016)571393_EN.pdf.

[4]http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=URISERV:em0033

[5]Komisjoni talituste töödokument „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015/0278)

[6]Arutelud järgmise strateegia üle algasid 2014. aasta septembris seminariga 2015. aasta järgse soolise võrdõiguslikkuse strateegia teemal. Sellega alustati ka FEMM-komisjoni algatusraporti ettevalmistamist, mille tulemusena võeti 9. juunil 2015 vastu Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0218). Seminari materjalid on kättesaadavad Euroopa Parlamendi veebisaidil.

[7]Nõukogu 26. oktoobri 2015. aasta järeldused soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) kohta.

[8]21.9.2015, SWD(2015) 0182.

[9]ÜRO Peaassambleel 25. septembril 2015 vastu võetud resolutsioon 70/1.

[10]Euroopa Parlamendi 20. novembri 2013. aasta resolutsiooni soolise tasakaalu parandamise kohta börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas – Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0488.

[11]Euroopa Parlamendi 20. oktoobri 2010. aasta resolutsioon rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta – Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0373.

[12]Liikmesriikide õigussätete võrdlevat analüüsi vt Euroopa Parlamendi kodanikuõiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna aruandest „Maternity, paternity and parental leave: data related to duration and compensation rates in the European union” (Emadus-, isadus- ja vanemapuhkus: andmed selle kestuse ja hüvitise kohta Euroopa Liidus), avaldatud 2014. aastal, kättesaadav Euroopa Parlamendi veebisaidil.

[13]http://ec.europa.eu/smart-regulation/roadmaps/docs/2015_just_012_new_initiative_replacing_maternity_leave_directive_et.pdf

[14]Euroopa Parlamendi 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta – Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0126

[15]Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2013. aasta resolutsiooni naiste olukorra kohta Põhja-Aafrikas – Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0075.

[16]Vaata: Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2003. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkus süvalaiendamise kohta Euroopa Parlamendis – Vastuvõetud tekstid, P5_TA(2003)0098.

Martina Schonard

10/2017