RAPORT ohutumate tervishoiuteenuste kohta Euroopas: patsiendi ohutuse suurendamine ja võitlus antimikroobse resistentsuse vastu

4.5.2015 - (2014/2207(INI))

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon
Raportöör: Piernicola Pedicini

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ohutumate tervishoiuteenuste kohta Euroopas: patsiendi ohutuse suurendamine ja võitlus antimikroobse resistentsuse vastu

(2014/2207(INI))

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse oma 23. aprilli 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu soovitus, mis käsitleb patsiendi ohutust, sealhulgas tervishoiuteenustega seotud nakkuste ennetamist ja tõrjet[1],

–       võttes arvesse nõukogu 9. juuni 2009. aasta soovitust, mis käsitleb patsiendi ohutust, sealhulgas tervishoiuteenustega seotud nakkuste ennetamist ja tõrjet (2009/C 151/01),

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiivi 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius,

–       võttes arvesse komisjoni 15. novembri 2011. aasta teatist teemal „Tegevuskava antimikroobsest resistentsusest tingitud ohtude ohjamiseks” (COM(2011)0748),

–       võttes arvesse nõukogu 22. juuni 2012. aasta järeldusi antimikroobse resistentsuse mõju kohta inimtervishoius ja veterinaarias – algatuse „Üks tervis” aspekt,

–       võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni mikroobide probleemi ja suureneva antimikroobse resistentsuse riski kohta[2],

–       võttes arvesse komisjoni 13. novembri 2012. aasta ja 19. juuni 2014. aasta aruandeid nõukogule, mis põhinevad liikmesriikide aruannetel nõukogu soovituse 2009/C 151/01 (mis käsitleb patsiendi ohutust, sealhulgas tervishoiuteenustega seotud nakkuste ennetamist ja tõrjet) rakendamise kohta,

–       võttes arvesse oma 4. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni komisjoni aruande kohta nõukogule, mis põhineb liikmesriikide aruannetel nõukogu soovituse 2009/C 151/01 (mis käsitleb patsiendi ohutust, sealhulgas tervishoiuteenustega seotud nakkuste ennetamist ja tõrjet) rakendamise kohta[3],

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsust nr 1082/2013/EL tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta,

–       võttes arvesse Eurobaromeetri eriaruannet 411 patsiendi ohutuse ja tervishoiuteenuste kvaliteedi kohta,

–       võttes arvesse antimikroobsest resistentsusest tingitud ohtude ohjamise tegevuskava eduaruannet (SANTE/10251/2015),

–       võttes arvesse komisjoni 10. septembri 2014. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus veterinaarravimite kohta (2014/0257(COD)),

–       võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) koostatud patsiendi ohutust käsitlevat rahvusvahelise klassifitseerimise kontseptuaalset raamistikku („Conceptual framework for the international classification for patient safety”),

–       võttes arvesse eesistujariigi Läti pingutusi antimikroobse resistentsuse probleemiga tegelemisel, seda eelkõige tuberkuloosi ja multiresistentse tuberkuloosi (MDR-TB) valdkonnas,

–       võttes arvesse nõukogu 1. detsembri 2014. aasta järeldusi, mis käsitlevad patsiendi ohutust ja tervishoiuteenuste kvaliteeti, sealhulgas tervishoiuteenustega seotud nakkuste ja antimikroobse resistentsuse ennetamist ja tõrjet,

–       võttes arvesse ECDC/EFSA/EMA esimest ühisaruannet antimikroobsete ainete tarbimise ning inimestel ja toidu tootmise eesmärgil peetavatel loomadel esinevate bakterite antimikroobse resistentsuse tervikanalüüsi kohta (asutustevaheline ühisanalüüs antimikroobsete ainete tarbimise ja resistentsuse kohta – JIACRA),

–       võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–       võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit (A8-0142/2015),

A.     arvestades, et tervishoiu üldise kvaliteedi tähtis osa on patsiendi ohutus, mille olulised elemendid on tervishoiukultuur ja kõrvalekallete ohjamine;

B.     arvestades Euroopa Liidu liikmesriikide tervishoiusüsteemides kõrvalekallete esinemise ja levimuse kohta olemasolevate andmete hetkel küll piiratud, kuid pidevalt kasvavat hulka ning arvestades, et viimased olemasolevad andmed pärinevad 2008. aastast;

C.     arvestades, et hinnanguliselt 8–12% haiglaravile võetud patsientidest ELis kannatab ravi ajal kõrvalekallete tõttu ning arvestades, et ligikaudu poolt nendest juhtumitest oleks võimalik vältida;

D.     arvestades, et kõige sagedasemad tervishoiuteenustega seotud kõrvalekalded on tervishoiuteenustega seotud nakkused, ravimite kõrvalnähud ning kirurgilise sekkumise käigus või pärast seda tekkivad tüsistused;

E      arvestades, et patsiendi ohutus ja kvaliteetne tervishoid eeldavad tervishoiutöötajate inimväärseid töötingimusi ja tööohutust, ning arvestades eelkõige, et ülerahvastatud ja personalinappuses tervishoiuasutustes on väga raske tagada patsiendi ohutust, tervishoiuteenustega seotud nakkuste ennetamist ja tõrjet ning multiresistentsete bakterite leviku ennetamist;

F.     arvestades, et praegune majanduskriis avaldab üha suuremat survet liikmesriikide tervishoiueelarvetele ja mõjutab seetõttu patsiendi ohutust, kuna paljud liikmesriigid on tõhususega tegelemise asemel karmide kärbetega vähendanud oma tervishoiusüsteemide eelarveid ja töötajate arvu;

G.     arvestades, et majanduskriis on veelgi suurendanud ebavõrdsust tervishoiuteenuste kättesaadavuses;

H.     arvestades, et arstide ja teiste tervishoiutöötajate pidevõpe on ülioluline, hoidmaks ära kõrvalekaldeid, sealhulgas ravimite kõrvalnähte, mis lähevad ELi tervishoiusüsteemidele hinnanguliselt maksma ligikaudu 2,7 miljardit eurot aastas ravikuludena ja moodustavad 1,1% kogu ELi haiglaravijuhtudest;

I.      arvestades, et elektrooniline tervis (e-tervis) ja koduhooldus võib oluliselt suurendada ravi kvaliteeti ja tõhusust ning samal ajal toetada tulemuslikumaid tervishoiuteenuseid;

J.      arvestades, et valdkondadevaheline lähenemine suurendab ravi positiivsete tulemuste võimalust;

K.     arvestades, et patsientidel, perekondadel ja patsientide organisatsioonidel on oluline roll ohutuma ravi kaitsmisel ning nende rolli tuleks edendada patsientide võimestamise ning tervishoiuprotsessis ja -poliitikas igal tasandil osalemise abil;

L.     arvestades, et koduhooldus võib patsiente psühholoogiliselt aidata ja anda paremaid ravitulemusi;

M.    arvestades, et on täheldatud, et vähem informeeritud inimesed kasutavad antibiootikume sagedamini, samas kui igakülgne teadlikkus antibiootikumidest võib innustada inimesi neid vastutustundlikumalt kasutama;

N.     arvestades, et 30%–50% inimesi ei võta neile arsti poolt välja kirjutatud ravimeid või ei võta neid arsti ettekirjutuste kohaselt;

O.     arvestades, et haiglates, üldarstide ja ka veterinaaride hulgas esineb ravimitööstusega seotud huvide konflikte;

P.     arvestades, et tervishoiuteenustega seotud nakkused on liikmesriikides suur rahvatervise probleem (Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) andmetel põeb ELis tervishoiuteenustega seotud nakkust keskmiselt üks statsionaarse ravi patsient 20st, st 4,1 miljonit patsienti aastas, ning igal aastal sureb tervishoiuteenustega seotud nakkuste tõttu ELis 37 000 inimest, kuigi 20–30% nendest nakkustest peetakse tõhusate hügieeni- ja kontrollikavade kaudu välditavateks) ja see on tervishoiuteenuste piiratud eelarvete jaoks suur koorem;

Q.     arvestades, et patsientide kogemused ja sisend erinevad sageli tervishoiutöötajate omast ning need võivad olla väärtuslikud uute viiside leidmisel tervishoiuteenustega seotud nakkuste vähendamiseks ja ennetamiseks;

R.     arvestades, et multiresistentsetest bakteritest põhjustatud tervishoiuteenustega seotud nakkuste levik suureneb;

S.     arvestades, et antimikroobne resistentsus bakteriaalsete haigusetekitajate suhtes on kogu maailmas suurenenud, mis toob kaasa tervishoiuteenustega seotud nakkuste leviku ning inimeste ja loomade nakkushaiguste ravi suurema ebaõnnestumise riiklikul, Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil;

T.     arvestades, et hinnangute kohaselt sureb maailmas 2050. aastaks antimikroobse resistentsuse tõttu igal aastal 10 miljonit inimest;

U.     arvestades, et bakterite antibiootikumiresistentsus antibiootikumide suhtes, mida tavaliselt haigusetekitajate vastu kasutatakse, on mitmetes liikmesriikides vähemalt 25% või rohkem; arvestades, et lõhe antimikroobse resistentsuse ning uute antibiootikumide väljatöötamise ja nende kliinilises tegevuses kasutuselevõtu vahel üha süveneb, ning see on seotud teadus-, regulatiivse ja majandusvaldkonna probleemidega;

V.     arvestades, et uusimate uuringute andmetel on antimikroobne resistentsus ELis viimaste aastate jooksul kasvanud, väheste eranditega;

W.    arvestades, et ELi hinnangul sureb igal aastal ravimresistentsete bakterite tekitatud nakkuste tõttu vähemalt 25 000 inimest, mis läheb ECDC kogutud 2011. aasta andmete kohaselt riiklikele tervishoiusüsteemidele maksma hinnanguliselt 1,5 miljardit eurot;

X.     arvestades, et ravimresistentsete nakkuste kulud on igal aastal hinnanguliselt 1,5 miljonit eurot, sest tervishoiukulud kasvavad ja tõhusus väheneb; arvestades, et ravimresistentse bakteriga nakatunud patsiendid tuleb haiglaravil olles isoleerida ja see erinõue läheb maksma 900 miljonit eurot ning tekitab haiglates 2,5 miljonit lisavoodipäeva aastas;

Y.     arvestades, et üks peamisi antimikroobse resistentsuse põhjusi haiglates on üldtunnustatud nakkuse ennetamise ja tõrje tavade puudulik järgimine;

Z.     arvestades, et esmavaliku ravimite tõhusus bakteriaalsete patogeenide vastu on resistentsuse tõttu üha piiratum ning teise ja kolmanda valiku ravimid ei ole alati kättesaadavad ning on sageli toksilisemad, kallimad ja vähem tõhusad kui esmavaliku ravimid;

AA.  arvestades, et üks peamisi antimikroobse resistentsuse põhjusi on antimikroobsete ainete, sealhulgas antibiootikumide väärkasutamine ning eelkõige nende süstemaatiline ja ülemäärane kasutamine;

AB.  arvestades, et üha suurem mobiilsus Euroopa tervishoiusüsteemide vahel ning tervishoiu üha suurem piiriülene olemus Euroopas võivad soodustada resistentsete mikroorganismide levikut ühest liikmesriigist teise;

AC.  arvestades, et vaktsineerimisprogrammid on tõhus vahend võitluses antibiootikumiresistentsuse vastu, sest nad võivad aidata piirata antibiootikumide kasutamist ja seeläbi antimikroobse resistentsuse kujunemist;

AD.  arvestades, et antibakteriaalse valdkonna teadus- ja arendustegevus on seotud ainulaadsete probleemküsimustega, sest oskusteabe väljatöötamine ja selle laboratooriumis kohaldamine nõuab pikaajalist perspektiivi, ning arvestades, et kahetsusväärselt on paljud sellist oskusteavet valdavad teadustöötajad läinud era- ja avaliku sektori rahastamise nappuse tõttu üle muudesse valdkondadesse;

AE.   arvestades, et peamiste isikliku hügieeni ettevaatusabinõude mittejärgimine nii haiglas kui ka väljaspool haiglat võib soodustada patogeenide – eriti antimikroobse resistentsusega patogeenide – levikut;

AF.   arvestades, et üha arvukamad teaduslikud tõendid näitavad, et hea kätehügieen tervishoiuasutustes eeldab selliseid kätekuivatusmeetodeid, mis ei hõlbusta mikroobidega ristsaastumist õhu kaudu leviku ja aerosoolide pihustamise teel;

AG.  arvestades, et meditsiiniseadmetel võib leida resistentseid baktereid isegi siis, kui seadmeid on steriliseeritud tootja juhiste kohaselt;

AH.  arvestades, et antimikroobsete ainete kasutamine inimtervishoius ja veterinaarias aitab kaasa resistoomi kujunemisele keskkonnas, mis võib olla aluseks resistentsuse kujunemisele nii inimestel kui loomadel; arvestades, et nii inimtervishoius kui ka veterinaarias kasutatakse samade klasside antibiootikume ja mõlemas sektoris on kujunenud välja sarnased resistentsusmehhanismid;

AI.    arvestades, et intensiivpõllumajandus võib tähendada, et põllumajandusettevõtetes söödetakse kariloomadele, kodulindudele ja kaladele ebaõigesti ja regulaarselt antibiootikume kiirema kasvu soodustamiseks ja profülaktilisel eesmärgil, et hoida ära kitsastest, piiratud ja stressirohketest ning loomade immuunsüsteemi pärssivatest pidamistingimustest põhjustatud haiguste levikut ja leevendada antisanitaarseid olusid;

AJ.   arvestades, et WHO ja Maailma Loomatervise Organisatsiooni toetatud kontseptsioon „Üks tervis” tunnustab asjaolu, et inimtervis, loomatervis ja ökosüsteemid on omavahel seotud; arvestades, et loomad ja loomset päritolu toit võib olla peamine otsene resistentsete zoonootiliste patogeenide allikas; arvestades, et seetõttu võib antibiootikumide kasutamine loomadel, eriti inimtoiduks ettenähtud ja intensiivpõllumajanduslikult peetavatel loomadel mõjutada inimeste antibiootikumiresistentsust;

AK.  arvestades, et kontseptsiooni „Üks tervis” silmas pidades võib lähenemisviis, mille puhul nii inimtervishoius töötajad kui veterinaarid võtavad meetmeid resistentsete nakkuste ennetamiseks ja vähendavad antibiootikumide kasutamist, aidata ära hoida tervishoiuteenustega seotud nakkusi nii haiglates kui ka väljaspool haiglaid;

AL.   arvestades, et WHO andmetel kasutatakse mitmes ELi liikmesriigis antimikroobseid aineid palju rohkem kariloomade kui inimeste puhul;[4]

AM.  arvestades, et Euroopa tarbijaliitude andmetel oli kuues liikmesriigis kontrollitud lihatoodetest üle 70% saastunud antibiootikumiresistentsete bakteritega ning veel kaheksas liikmesriigis olid sellised bakterid esindatud rohkem kui pooltel kõigist proovidest;[5]

AN.  arvestades, et täheldatud on kampülobakteri fluorokinoloonide suhtes resistentsuse kõrget taset ning enamik inimese kampülobakteriga nakatumisi on tingitud kanaliha käitlemisest, valmistamisest ja tarbimisest; arvestades, et suur resistentsus vähendab inimese kampülobakteriga nakatumise puhul tõhusaid ravivõimalusi;

AO.  arvestades, et ELis on 2006. aastast alates keelatud antibiootikumide subterapeutiline kasutamine, mille puhul kariloomadele söödetakse kasvu edendamiseks väikestes annustes antibiootikume;

AP.   arvestades, et valdav osa ravimsöötadest põllumajandusloomadele sisaldab antimikroobseid aineid;

AQ.  arvestades, et antimikroobsete ainete kasutamine lemmikloomadel on täiendav riskitegur antimikroobse resistentsuse kujunemisele ja inimesele ülekandumisele ning arvestades, et veterinaariakliinikutes lemmikloomade puhul täheldatud antibiootikumiresistentsuse kasv vastab samasugusele suundumusele haiglates;

AR.  arvestades, et antimikroobse resistentsuse ülekandumine lemmikloomadelt inimestele ei ole täielikult kvantifitseeritud ja nõuab täiendavaid uuringuid;

AS.   arvestades, et on üldteada, et kehtivad veterinaarravimite alased õigusaktid ei anna piisavaid vahendeid, mille abil tagada, et loomadel antimikroobsete ainete kasutamisega seotud riske inimtervisele juhitakse asjakohaselt;

AT    arvestades, et antibiootikumide ettenähtust erinev kasutamine on mureküsimus nii veterinaarias kui ka inimtervishoius;

AU.  arvestades, et ravimitootjad kalduvad lisama uusi antibiootikume olemasolevatesse antibiootikumiklassidesse, selle asemel, et avastada ja töötada välja tõeliselt uusi antibakteriaalseid toimeaineid, ning seetõttu tekib resistentsus uute toimeainete suhtes kiiremini kui tõeliselt uue toimemehhanismiga ravimite puhul;

AV.  arvestades, et oluline on ergutada farmaatsialaboreid töötama välja uusi antibiootikume, kaaludes stiimulite ja alternatiivsete majandusmudelite loomist, et tunnustada innovatsiooni;

AW. arvestades, et esmatähtis on julgustada farmaatsiaettevõtteid investeerima ja jätkama investeerimist uute antibiootiliste toimeainete, eriti selliste toimeainete väljatöötamisse, mis toimivad haiguste vastu, mille puhul antimikroobne resistentsus on suur probleem, nagu

•   enamlevinud multiresistentsete gramnegatiivsete bakterite (nt K. pneumoniae ja Acinetobacter või E. coli) põhjustatud haigused või muud multiresistentsed bakterid või nende tekitatud haigused, nagu Staphylococcus aureus või tuberkuloos, ja

•   viiruste (nt HIV) või parasiitide põhjustatud haigused (nt malaaria),

ning töötama välja muid meetodeid tervishoiuteenustega seotud nakkuste vastu võitlemiseks ilma antibiootikume kasutamata;

AX. arvestades, et seda oleks võimalik saavutada mõnede oluliste teadus-, regulatiivse ja majandusvaldkonna probleemide kõrvaldamisega, mis on takistanud antimikroobsete ainete väljatöötamist, eelkõige ergutades teadus-ja arendustegevusse investeerimist ja suunates selle suurimate rahvatervise alaste vajaduste rahuldamiseks, säilitades samal ajal riiklike tervishoiusüsteemide kestlikkuse;

AY.  arvestades, et direktiivi 18/2001/EÜ artikli 4 lõikes 2 on kehtestatud tähtaeg seoses geenide kasutamisega, mis muudavad transgeensed taimed antibiootikumiresistentseks;

AZ.   arvestades, et tootespetsialistid ei peaks kunagi teostama ravi, vaid ainult toetama meditsiinitöötajaid, kui nad selleks soovi avaldavad, näiteks toimingute teostamisel või spetsiifiliste seadmete kokkupanemisel või lahtivõtmisel;

AAA.  arvestades, et direktiivi 2011/24/EL (patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius) rakendatakse kogu ELis, mistõttu on veelgi asjakohasem, et Euroopa patsiente teavitataks patsiendi ohutusest eri liikmesriikides;

AAB. arvestades, et äärmiselt oluline on tagada patsientide õigused ja üldsuse usaldus tervishoiuteenuste vastu, tagades, et liikmesriikidel on kehtestatud süsteemid, et maksta raviteenuste valest osutamisest põhjustatud hooletuse eest õiglast rahalist hüvitist;

AAC.             arvestades, et kollektiivse õiguskaitsemehhanismi kehtestamine võib aidata patsiente, keda kahjustab sama ebaseaduslik tava, mis põhjustab samasuguse kõrvalnähu, mis on tingitud tervishoiuteenustega seotud nakkusest;

AAD.  arvestades, et internet on suurim reguleerimata ravimiturg maailmas; arvestades, et 62% internetist ostetud ravimitest osutuvad võltsituks või ei vasta normidele; arvestades, et väga suur osa internetis tegutsevatest ettevõtjatest teevad seda ebaseaduslikult ja retseptiravimite ebaseadusliku internetimüügi aastane kogukäive maailmas on hinnangute kohaselt ligikaudu 200 miljardit USA dollarit;

AAE. arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 168 on sätestatud, et liidu meetmed, mis täiendavad liikmesriikide poliitikat, on suunatud rahvatervise parandamisele, inimeste haiguste ennetamisele ja füüsilist ja vaimset tervist ohustavate tegurite kõrvaldamisele;

Nõukogu patsiendi ohutust käsitlevate soovituste rakendamine

Tagasiside komisjoni teise rakendamisaruande kohta

1.      tuletab meelde, et ravimeid käsitlevad ELi õigusaktid võeti vastu patsientide ohutuse kaitseks; tuletab meelde Euroopa Parlamendi 22. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni komisjoni aruande kohta nõukogule, mis põhineb liikmesriikide aruannetel nõukogu soovituse 2009/C 151/01 (mis käsitleb patsiendi ohutust, sealhulgas tervishoiuteenustega seotud nakkuste ennetamist ja tõrjet) rakendamise kohta (2013/2022(INI));

2.      väljendab heameelt tervishoiuteenustega seotud nakkuste seiresüsteemi parandamise üle ELis ja muude teatavate liikmesriikide poolt võetud viimaste meetmete üle, mille eesmärk on parandada patsientide üldist ohutust ning ennetada tervishoiuteenustega seotud nakkusi, ja eriti liikmesriikide tehtud edusammude üle patsiendi ohutust käsitlevate strateegiate ja programmide, sh patsiendi ohutus õigusaktides, ning aruandlus- ja õppesüsteemide väljatöötamisel;

3.      märgib siiski, et teine rakendamisaruanne näitab endiselt liikmesriikide ebaühtlast arengut seoses patsiendi ohutuse suurendamisega ja peab kahetsusväärseks asjaolu, et mõningad liikmesriigid on muu hulgas nõukogu soovituste rakendamist ilmselgelt aeglustanud, võimalik, et majanduskriisist põhjustatud finantspiirangute tõttu;

4.      peab kahetsusväärseks, et kokkuhoiumeetmed on kogu Euroopas vähendanud haiglates ja muudes tervishoiuasutustes puhastusteenuseid osutavate töötajate arvu, arvestades kui oluline roll on nendel töötajatel kõrge hügieenilisuse säilitamisel;

5.      kutsub liikmesriike praegusel majanduskriisi perioodil üles tagama, et kokkuhoiumeetmed ei avaldaks mõju tervishoiusüsteemile ja see on endiselt piisavalt rahastatud, ning eelkõige vältima kõige kahjustavamaid meetmeid, nagu lühiajalist kokkuhoidu, mis viib keskmises ja pikemas perspektiivis suuremate kuludeni; selle asemel tuleks keskenduda kvaliteetsete ja suure tõhususega tervishoiusüsteemide jätkuvale arendamisele; kutsub liikmesriike tagama piisava arvu tervishoiutöötajaid, kes on spetsialiseerunud nakkuste ennetamisele ja tõrjele ning haiglahügieenile, seades eesmärgiks patsiendikesksema lähenemisviisi;

6.      kutsub liikmesriike üles seadma konkreetseid ja edasipüüdlikke kvantitatiivseid eesmärke antibiootikumide kasutamise vähendamiseks;

7.      peab kiiduväärseks patsiendi ohutuse ja tervishoiuteenuste kvaliteedi ELi töörühma tööd; töörühma kuuluvad kõigi 28 liikmesriigi esindajad, Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riigid, rahvusvahelised organisatsioonid ja ELi organid ning see abistab ELi patsiendi ohutuse ja tervishoiuteenuste kvaliteedi alase tegevuskava väljatöötamisel;

8.      soovitab komisjonil jätkuvalt jälgida patsiendi ohutust käsitlevate sätete rakendamist liikmesriikides ning vajaduse korral töötada välja uued asjakohased suunised;

Suunised olukorra parandamiseks

9.      väljendab heameelt ELi kaasrahastatud ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) teostatud töö üle võrreldavate näitajate väljatöötamiseks, mille abil hinnata patsiendi ohutust; kutsub liikmesriike üles selliseid näitajaid patsiendi ohutuse hindamisel rakendama;

10.    märgib, et oluline on lisada patsiendi ohutus tervishoiutöötajate õppekavasse, töökohal toimuvasse väljaõppesse ja täiendõppesse kõikides liikmesriikides;

11.    rõhutab e-tervise potentsiaalset kasu kõrvalekallete vähendamisel, sest see võimaldab jälgida teabevooge ja raviprotsessidest paremini aru saada, samuti väljastada digiretsepte ja hoiatada ravimite koostoimete eest; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkuvalt uurima võimalusi, mida e-tervis patsiendi ohutuse tagamiseks pakub, sh elektrooniliste haiguslugude kasutuselevõtt, ning tõhustama koostööd kogemuste, teadmiste ja heade tavade vahetamiseks kõnealuses valdkonnas;

12.    kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama mobiilse tervise (m-tervise) potentsiaali, pidades silmas ravi tõhusust, haiglaravijuhtude arvu ja inimese kohta arvutatavate iga-aastaste tervishoiukulude määra vähendamist;

13.    märgib, et antibiootikumide kasutamine ja antimikroobse resistentsuse levik on liikmesriigiti väga erinev, ning ergutab liikmesriike kasutama parimaid tavasid;

14.    rõhutab möödapääsmatut vajadust edendada veterinaaria-alaseid uuringuid ja innovatsiooni ELi ja liikmesriikide tasandil;

15.    nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid või töötaksid välja järgmised meetmed:

a)   pingutuste jätkamine patsiendi ohutuse parandamiseks, võttes kõik vajalikud meetmed, et täita täielikult nõukogu soovitusi;

b)   ühtsete uuringutega kooskõlas korrapärane andmete kogumine kõrvalnähtude esinemise ja levimuse kohta oma territooriumil, varajase hoiatamise süsteemide tõhustamine ja andmevahetuse tõhus koordineerimine;

c)   tagamine, et tervishoiusüsteeme ja tervishoiuasutusi juhitaks poliitilistest valikutest sõltumatult ja et juhid määrataks ametisse teenete, mitte poliitiliste sidemete alusel;

d)   tervishoiutöötajate töötingimuste pideva parandamise ja jätkuva hindamise tagamine, eesmärgiga parandada patsiendi ohutust;

e)  tervishoiutöötajate, isegi patsientidega mittekokkupuutuvate töötajate baasväljaõppe tagamine nakkuste ennetamise ja tõrje valdkonnas enne, kui nad haiglas või tervishoiuasutuses tööd alustavad ning seejärel korrapäraselt;

f)   arstide ja teiste tervishoiutöötajate asjakohase ja ajakohastatud koolituse tagamine ning heade tavade vahetamine, et olla kursis uusima kasutatava tehnoloogiaga ja haiglahügieeni tavadega, ning seiresüsteemide loomine, mille eesmärk on kontrollida, et tervishoiutöötajate pädevused on ajakohased, eelkõige pidades silmas WHO kirurgilise ohutuse kontrollinimekirja; see vähendaks ravivigade (sh tervishoiuteenustega seotud nakkuste) levikut, mis on tingitud puudulikest teadmistest ja tehnoloogia arenguga mitte kursis olemisest;

g)  multidistsiplinaarse lähenemise tagamine ravi käigus;

h)   patsiendi raviteenuste parema kooskõlastatuse ja järjepidevuse tagamine, eelkõige ühest ravisektorist teise liikudes ja info edastamisel näiteks haigla ja esmatasandi arstiabi vahel;

i)    tervishoiuasutuste koormuse vähendamine koduse hoolduse ja ravi edendamise abil;

j)    tagamine, et tervishoiutöötajad teavitavad patsiente, kui ravimit kasutatakse ettenähtust erineval viisil ja annavad patsientidele teavet võimalike riskide kohta, mis võimaldab patsientidel anda informeeritud nõusoleku;

k)   omavahel teabe vahetamine parima lähenemisviisi osas võitluses antibiootikumiresistentsuse vastu, et rakendada kõige tõhusamat lähenemisviisi kogu ELis;

l)    patsientidele võrdse juurdepääsu tagamine tervishoiuteenustele ja ravile, et võidelda olemasoleva tervishoiualase ebavõrdsuse vastu;

m)  patsientide hulgas teavituskampaaniate korraldamine tervishoiusüsteemis esinevate kõrvalnähtude ohu ja võimalike ennetusmeetmete kohta, alustades põhilistest hügieenimeetmetest, ning teadlikkuse suurendamise kampaaniate ja tervishoiualaste kursuste korraldamine koolides mitte ainult antibiootikumide, vaid kõikide ravimite mõistliku kasutamise ja antibiootikumiresistentsuse levikuga seotud ohtude kohta; kampaaniates tuleks pöörduda lapsevanemate ja laste eest vastutavate hooldajate ja eakate poole ning nendele peaks alati järgnema tulemuste hindamine;

o)   tervishoiuteenustega seotud nakkuste ennetamise olulisuse rõhutamine tervishoiuasutustes, ohjeldades levikut patsientide ja kontaktide seire ja nakkusetõrjemeetmete abil ning edendades jätkuavalt hea hügieeni tavasid (nagu kätepesu);

p)   hügieenialaste ettevaatusabinõude tõhustamine, kasutades selleks rohkem hügieenispetsialiste, kes jälgivad tervishoiuasutuse kõiki tervise- ja hügieenialaseid aspekte, patsiente ja suhtlust patsientide ja väljastpoolt haiglat tulnud külastajate vahel;

q)  patsientide organisatsioonide ja esindajate aktiivne ja ametlik kaasamine poliitika ja programmide väljatöötamise kõikides etappides ja kõigil tasanditel;

r)   koostöös huvirühmadega, eelkõige patsientide organisatsioonidega ELi suuniste väljatöötamine patsientide kaasamiseks patsiendi ohutuse strateegiatesse ja meetmetesse;

s)  patsientide organisatsioonidele asjakohase toe pakkumine patsiendi ohutusega seotud toimingute tegemisel;

16.    kutsub liikmesriike üles uurima võimalikku eeskirjade eiramist, mis seisneb algselt ühekordseks kasutamiseks mõeldud ja vastavalt märgistatud meditsiiniseadmete ümberkohandamises ja korduvkasutamises;

17.    nõuab tungivalt, et liikmesriigid parandaksid tervishoiutöötajate, hooldustöötajate, veterinaaride ja üldsuse teadlikkuse suurendamise programme, milles on tähelepanu keskmes antibiootikumide kasutamine ja nakkuste ennetamine;

18.    kutsub Euroopa Ravimiametit (EMA) üles koostama suunised meditsiinilisel vajadusel põhineva ravimite ettenähtust erineva/litsentsimata kasutuse kohta ning koostama loendi ravimitest, mida litsentsitud alternatiividele vaatamata ettenähtust erinevalt kasutatakse;

19.    kutsub komisjoni ja ECDCd üles töötama välja tervishoiutöötajatele, patsientidele ja nende perekondadele mõeldud suuniseid tõhusa kätepesu ja kuivatamise kohta, ergutades kasutama kätekuivatusmeetodeid, mis ei soodusta mikroobidega ristsaastumist õhu kaudu leviku ja aerosoolide pihustamise teel;

20.    rõhutab vajadust parandada oluliselt veterinaaride ja põllumajandusettevõtjate teavitamist ja neile ette nähtud õppekavasid ja koolitusi;

21.    nõuab veel kord tungivalt, et komisjon esildaks võimalikult kiiresti seadusandliku ettepaneku ravimi andmete välja kohustusliku lisamise kohta pakendi infolehele; ravimi andmete väljal esitatav teave peab olema lihtsalt loetav, silmatorkav ja ülejäänud tekstist selgelt eristuv; Ravimi andmete väli peab sisaldama ravimit käsitlevate faktide lühikirjeldust, et patsient saaks aru ravimi kasust ja võimalikest ohtudest ning et ravimit oleks võimalik ohutult ja õigesti tarvitada; see hõlmab muu hulgas nõuandeid selle kohta, kuidas antibiootikume õigesti ja nõuetekohaselt kasutada;

22.    kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama ELi logo kasutuselevõttu, mis on ette nähtud rakendusmääruses 699/2014, et oleks võimalik selgelt kindlaks teha internetiapteegid, mis pakuvad üldsusele ravimeid kaugmüügis ja kaitsta samal ajal tarbijaid võltsravimite ostmise eest, mis kujutavad sageli terviseohtu;

23.    juhib tähelepanu asjaolule, et otsuse 1082/2013/EL (tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta) alusel peavad liikmesriigid esitama komisjonile ajakohastatud teabe terviseohtudeks valmisoleku ja neile reageerimise kavandamise seisu kohta riigi tasandil, ning kutsub liikmesriike üles esitama asjakohase teabe otsuses esitatud ajakava kohaselt;

Aruandlus ja aruandekohustuse/vastutuse küsimused

24.    nõuab tungivalt, et liikmesriigid ergutaksid korrapärase teabe esitamist tervishoiutöötajate poolt patsientidele selle kohta, kuidas nad saavad vähendada tervishoiusüsteemiga kokkupuutest tulenevaid riske oma ohutusele;

25.    ergutab liikmesriike looma sõltumatuid organeid, mis teevad tervishoiutöötajatega koostööd, et tagada teadlikkuse suurendamine ja patsiendi ohutust ähvardavatest teguritest hoiatamine;

26.    kutsub liikmesriike kõrvalnähte ja ravivigu käsitlevaid aruandlussüsteeme täiustama, töötades välja meetmed, mis julgustavad tervishoiutöötajaid ja patsiente andma sellekohast teavet täpselt, süüdistusteta ja anonüümselt, ning kaaluma elektroonilise süsteemi loomist, mis võiks hõlbustada ja parandada patsientide poolset teatamist;

27.    kutsub liikmesriike üles võtma vastu meetmeid, mis parandaksid kõrvalnähtudest teatamise kvantiteedi kõrval ka selle kvaliteeti, nii et aruandlus sisaldaks tõhusat teavet, mis tõeliselt parandaks patsiendi ohutust, ning looma süsteemi, millest on võimalik andmeid kiiresti kätte saada ja mis tagaks igakülgse ja süstemaatilise hindamise;

28.    kutsub komisjoni üles töötama välja tervishoiuteenustega seotud nakkuste kohta andmete kogumiseks ühtseid uuringuid;

29.    kutsub liikmesriike üles rangemalt kontrollima ja keelustama ravi teostamist asutuseväliste mittemeditsiinitöötajate poolt;

30.    kutsub liikmesriike üles teavitama patsiente, näiteks patsiendi õiguste esindaja poolt, tervishoiuga seotud kõrvalnähtude ohtudest ja nende ennetamisest, samuti kaebuste esitamise korrast ja olemasolevatest õiguskaitsevahenditest kõrvalnähtude esinemise korral;

31.    kutsub liikmesriike üles võtma vajalikud meetmed, et hoida arstide ja veterinaaride puhul ära huvide konflikt seoses ravimite väljakirjutamise ja müügiga;

32.    kutsub liikmesriike üles tagama, et patsientide jaoks, kes on kannatanud tervishoiuteenustega seotud nakkuste või ravivea tõttu, on hõlpsasti kättesaadav kogu teave olemasolevate kaebuse esitamise ja õiguskaitse mehhanismide kohta;

33.    kutsub komisjoni üles esitama aruannet kollektiivse õiguskaitse riiklike tavade kohta seoses tervishoiuteenustega seotud nakkusjuhtumitega;

34.    tunnustab selliste kodanikualgatuste väärtust nagu Euroopa Liidu põhiõiguste hartal põhinev patsientide õiguste Euroopa harta ning Euroopa patsiendi õiguste päev, mida tähistatakse alates 2007. aastast igal aastal 18. aprillil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama Euroopa patsiendi õiguste päeva kohalikul, riigi ja ELi tasandil;

Võitlus antimikroobse resistentsuse vastu

Hetkeseis ja paljulubavad lahendused

35.    väljendab heameelt komisjoni töö üle antimikroobse resistentsuse ja tervishoiuteenustega seotud nakkuste ennetamise ja tõrje valdkonnas, samuti ECDC koordineerimise ja järelevalve alaste pingutuste üle, eelkõige antimikroobse resistentsuse seire üleeuroopalise võrgustiku (EARS-Net), antimikroobsete ainete tarbimise seire üleeuroopalise võrgustiku (ESAC-Net) ja tervishoiuteenustega seotud nakkuste seire võrgustiku (HAI-Net) raames;

36.    tunneb heameelt ECDC, EMA ja Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) ühise koordineerimis- ja järelevalvealase töö üle antimikroobse resistentsuse valdkonnas;

37.    märgib murega, et aastatel 2010–2013 suurenes paljudes liikmesriikides ja ELi tasandil märkimisväärselt fluorokinoloonide, kolmanda põlvkonna tsefalosporiinide ja aminoglükosiidide suhtes resistentse bakteri K. pneumoniae osakaal, samuti kombineeritud resistentsus kõigi kolme antibiootikumide rühma suhtes ning karbapeneemide suhtes, mis on viimase valiku antibiootikumid; märgib veel, et samal perioodil kasvas paljudes liikmesriikides ja ELi tasandil märkimisväärselt ka bakteri E. coli resistentsus kolmanda põlvkonna tsefalosporiinide suhtes; märgib lisaks, et teatavates Euroopa piirkondades moodustab multiresistentne tuberkuloos (MDR-TB) kuni 20% kõigist uutest haigestumisjuhtudest, samal ajal kui MDR-TB ravitulemused on murettekitavalt kehvad;

38.    Riikides, kus on suur resistentsus mitme ravimi suhtes, sealhulgas resistentsus karbapeneemide suhtes, on kättesaadavad vaid vähesed ravivariandid, mille hulgas on polümüksiinid; rõhutab, et nendes riikides on polümüksiini suhtes resistentsete bakterite olemasolu oluline hoiatus, et võimalused nakatunud patsientide ravimiseks muutuvad veelgi piiratumaks;

39.    märgib, et antimikroobse resistentsusega bakterite põhjustatud nakkused nõuavad väga tõenäoliselt kulukat pikka haiglaravi ning alternatiivsete ja kallimate ravivõimaluste kasutamist, mis koormavad rohkem liikmesriikide tervishoiusüsteeme;

40.    peab kahetsusväärseks, et viimase 25 aasta jooksul on täheldatud nii teadlikkuse puudumist antimikroobsete ainete ja eriti antibiootikumide aruka kasutamise tähtsuse osas kui ka seisakut antimikroobsete ravimite väljatöötamise alal, mis on tingitud eelkõige teaduslike, majanduslike ja regulatiivsete tõkete esilekerkimisest;

41.    märgib, et nii raamprogrammis „Horisont 2020” kui ka ELi kolmandas tervishoiuvaldkonna tegevusprogrammis on pööratud tähelepanu tervishoiuteenustega seotud nakkustele ja antimikroobsele resistentsusele;

42.    märgib, et mõned olemasolevad ja tõhusad antibiootikumid ei ole mitmes liikmesriigis saadaval, mistõttu valitakse ebasobiv medikamentoosne ravi, ning kutsub seetõttu liikmesriike ja komisjoni üles uurima, kuidas tõhusaid antibiootikume turul kättesaadavana hoida;

43.    juhib tähelepanu asjaolule, et antibiootikumiresistentsuse tõttu lükkub sageli edasi ravi õigete antibiootikumidega ning kui patsientidele antakse valesid antibiootikume või ravi algab liiga hilja, kannatavad raskete nakkustega patsiendid tõsiste tüsistuste all, mis võivad lõppeda surmaga;

44.    märgib suure murega, et paljud loomad on nakatunud antibiootikumiresistentsete bakteritega ja esineb risk, et nakatunud lihalt kanduvad need bakterid edasi inimesele;

45.    märgib suure murega, et antimikroobsete ainete kasutamine veterinaarias on seotud antimikroobse resistentsuse väljakujunemisega põllumajandustöötajatel, ning on oht, et see resistentsus võib haiglaravi korral levida;

46.    väljendab heameelt liikmesriikide, loomatervise spetsialistide ja loomaomanike poolt tehtud algatuste ja võetud meetmete üle, mille eesmärk on antimikroobsete ainete vastutustundlik kasutamine loomadel ja antimikroobsete ainete kasutamise vähendamine loomakasvatuses;

47.    on seisukohal, et uute antimikroobsete ravimite alased teadusuuringud on üliolulised ning kutsub komisjoni üles kasutama Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, et ergutada teadusuuringuid ja toetada näiteks selliseid olemasolevaid struktuure nagu innovatiivsete ravimite algatus (IMI);

48.    nõuab suurema tähelepanu pööramist uutele sihtmärkidele suunatud uute antimikroobsete toimeainete väljatöötamist ning bakteriostaatiliste antibiootikumide kasutamise ergutamist, mis ei tapa patogeene, vaid üksnes pidurdavad nende levikut ja tekitavad väiksema tõenäosusega resistentsust;

49.    väljendab heameelt ja ergutab jätkama teadusuuringuid tõeliselt uute antimikroobsete ravimite, eriti selliste antibiootikumide väljatöötamiseks, mis on toimivad enamlevinud multiresistentsete gramnegatiivsete bakterite ja haiguste vastu, mille puhul võib kergesti kujuneda antimikroobne resistentsus, nt K. pneumoniae, Acinetobacter, E. coli, HIV, Staphylococcus aureus, tuberkuloos ja malaaria; rõhutab sellegipoolest, et esmatähtis on kõigepealt tagada antimikroobsete ainete vastutustundlik ja mõistlik kasutamine; tunnustab ja ergutab jätkama teadusuuringuid tervishoiuteenustega seotud nakkuste vastu võitlemise alternatiivsete meetodite valdkonnas, mille puhul ei kasutata antibiootikume, ning MDR-TB vastu võitlemise valdkonnas;

50.    kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kiirendama teadus- ja arendustegevust, et leida uued vahendid Euroopas üha enam levivate bakteriaalsete nakkuste vastu võitlemiseks;

51.    kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama stiimuleid avaliku ja erasektori koostööks, et ergutada antibiootikumide väljatöötamisele suunatud teadus- ja arendustegevust;

52.    kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama koostööd patsiendi ohutuse ja antimikroobse resistentsuse vastu võitlemise valdkonnas, et piirata ja vähendada resistentsete mikroorganismide levikut ühest liikmesriigist teise;

53.    kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama nn adaptiivsete müügilubade skeeme ja muid regulatiivseid vahendeid, mis võimaldavad innovatiivsed antibakteerikumid patsientide jaoks varakult kättesaadavaks teha, et ravida resistentseid nakkusi;

54.    kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama Euroopa Ravimiameti nn adaptiivsete müügilubade programmi ja kõiki muid nende käsutuses olevaid regulatiivseid vahendeid, et teha patsientide jaoks kiiremini kättesaadavaks innovatiivne antibakteriaalne ravi;

55.    rõhutab, et patsiendid peavad olema igasuguse tervishoiupoliitika keskmes, ning ergutab tervisealase teadlikkuse suurendamist ja patsientide kaasamist ravialaste otsuste tegemise protsessis;

56.    peab äärmiselt oluliseks, et komisjon tagaks antimikroobse resistentsuse ELi tegevuskava jätkumise pärast 2016. aastat, rõhutades sealhulgas seda, kuidas tulla toime antimikroobse resistentsusega seotud teadus-, regulatiivse ja majandusvaldkonna probleemide kõrvaldamisega ning hõlmates ka tervishoiuteenustega seotud nakkuste ennetamise ja tõrje;

Soovitused antibiootikumide kasutamise kohta inimtervishoius

57.    tuletab meelde, et iseravimine antibiootikumidega peaks olema rangelt keelatud ning rõhutab, et liikmesriikide pädevatel asutustel tuleb jõustada antibakteriaalsete ainete ainult retsepti alusel kättesaadavaks tegemise poliitika;

58.    kutsub liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, et tagada inimtervishoius kõigi antimikroobsete toimeainete ja eriti selliste antibiootikumide vastutustundlik ja mõistlik kasutamine, mida peetakse bakteriaalsete nakkuste haiglaravis viimase valiku ravimiks, pidades meeles, et antibiootikumide ebaõige kasutamine ennetaval eesmärgil (sh haiglates) on üks peamisi antibiootikumiresistentsuse kujunemisele kaasa aitavaid tegureid;

59.    kutsub liikmesriike üles edendama patsientide jaoks kvaliteetsete ravimite kättesaadavust ja täieliku ravitsükli läbimist, toetades eriti kõige kaitsetumaid, et ennetada resistentsuse kujunemist;

60.    nõuab tungivalt, et liikmesriigid teostaksid uuringuid nn unustatud antibiootikumide valdkonnas, et oleks võimalik laiendada kasutatavate ravimite valikut;

61.    kutsub komisjoni üles osalema WHO töös uue majandusmudeli väljatöötamisel, et võtta arvesse rahvatervise probleeme ja vajadusi;

62.    kutsub liikmesriike ja komisjoni üles alustama arutelu, et töötada välja uus majandusmudel, milles müügimaht on lahti seotud uue antibiootikumi eest makstavast hüvitisest, näiteks ühekordse kindlasummalise makse või mitme kindasummalise makse abil ettevõttele, ning mis kajastaks uue antibiootikumi ühiskondlikku väärtust ja tagaks ettevõttele piisava investeeringutasuvuse, samal ajal kui ostja saab õiguse kasutada toodet ja kontrolli müügimahu üle;

63.    nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid või töötaksid välja järgmised meetmed:

a)  meeldetuletus arstidele, et ülimalt tähtis on tagada antibiootikumiravi asjakohane ja vastutustundlik määramine;

b)  tagamine, et võimaluse korral tehakse alati enne antibiootikumide määramist mikrobioloogiline diagnoosimine, näiteks kasutades uusi, kohapealset kiiret diagnoosimist võimaldavaid diagnostikavahendeid ja/või antibiogramme, eriti haiguste puhul, millel on kalduvus korduda, samuti tuleks kõrvaldada takistused, mis ei võimalda nõuetekohast mikrobioloogilist diagnoosimist, eriti ambulatoorses sektoris;

c)  antibiootikumide ravi eesmärgil väljakirjutamise reguleerimine, eelkõige rangelt rakendades seadused, mis keelavad antibiootikumide raviks väljastamise ilma retseptita, nii et oleks tagatud ravimite asjakohane kasutamine, milleks täpsustatakse ravi eesmärk ja valitakse asjakohane medikamentoosne ravi;

d)  vastutustundlike turustamistavade rakendamine, ennetades huvide konflikte tootjate ja ravimite väljakirjutajate vahel;

e)   uute tulumudelite väljatöötamine, mille puhul ettevõtjate majanduslik tulu on lahti seotud väljakirjutatud antibiootikumide kogusest, soodustades samal ajal innovatsiooni ravimitööstuses ja tasakaalustades seda tervishoiusüsteemide kestlikkusega;

f)   antibiootikumide müügi ja levitamise reguleerimine, nii et patsiendid saavad ainult kindla koguse antibiootikumi, mille arst on välja kirjutanud; mõnedes liikmesriikides kehtivad ikka veel eeskirjad, mis lubavad antibiootikumide müüki suuremas pakendis, kui konkreetseks raviks vajalik;

g)  tagamine, et patsiendid järgiksid paremini tervishoiutöötajate ettekirjutusi seoses antibiootikumi- ja muu asjakohase raviga ning strateegiate väljatöötamine, mille eesmärk on suurendada patsientide teadlikkust antibiootikumide vastutustundliku kasutamise olulisusest ja kasvava antimikroobse resistentsuse ohtudest;

h)  antibiootikumiresistentsuse ja antibiootikumide kasutamise seire haiglates ning tagamine, et antibiootikume kasutatakse haiglates ainult õigetel näidustustel, õiges annuses ja lühima võimaliku aja jooksul, nagu soovitatud tõenduspõhistes suunistes;

i)   nakkustõrje intensiivistamine eelkõige piiriülesest perspektiivist, jälgides eriti tähelepanelikult multiresistentsete bakterite võimalikku esinemist, teostades selleks nõuetekohaselt multiresistentsete bakterite laialdase leviku poolest tuntud riigist/piirkonnast/haiglast ületoodud patsientide sõeluuringut ja isoleerides positiivse proovi andnud patsiendid eraldi palatisse või ühesuguse nakkusega patsiendid ühte palatisse (cohort nursing) ;

j)   mitmeid sidusrühmi hõlmava strateegia väljatöötamine MDR-TB valdkonnas, et hõlmata sellised olulised aspektid nagu ennetus, teadlikkuse tõstmine, diagnoosimine, asjakohane ravi ning määratud medikamentoosse ravi järgimine;

k)   ohutusstandardite parandamine, eriti steriliseerimisele raskesti alluvate meditsiiniseadmete puhul (nt endoskoobid) ja hoolikas jälgimine, et algselt ühekordseks kasutamiseks mõeldud ja CE-märgisel vastavalt märgistatud meditsiiniseadmed vastavad korduva kasutamise puhul kõigile ohutusstandarditele, et kaitsta tarbijate tervist;

l)   üldsusele suunatud teadlikkuse suurendamise kampaaniate korraldamine, sh tervishoiualased kursused koolides antibiootikumide mõistliku kasutamise, antibiootikumiresistentsuse levikuga seotud riskide ja isikliku hügieeni heade tavade kujundamise olulisuse kohta; kampaaniad peaks olema suunatud noortele ja eakatele, lapsevanematele ja hooldustöötajatele ning nendele peaks järgnema tulemuste hindamine, pidades seejuures meeles e-tervise süsteemide pakutavaid võimalusi;

m) avaliku sektori rahastamise suurendamine ja uute akadeemiliste ametikohtade loomine, et keskenduda bakteriaalsete nakkuste ravi uute võimaluste uurimisele ja valideerimisele;

n)  stiimulite suurendamine eriti uute antimikroobsete ainete väljatöötamisele suunatud teadus- ja arendustegevuseks;

o)  ECDC kutsumine kohapeale, et anda liikmesriikidele teaduslikku ja tehnilist abi ning koolitust antimikroobse resistentsuse valdkonnas, nagu on sätestatud määruse (EÜ) nr 851/2004 (millega asutatakse Haiguste Ennetuse ja Eõrje Euroopa Keskus) artiklis 9; eriti peaksid EDCD kohale kutsuma need liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, samuti eelkõige need liikmesriigid, kus antimikroobne resistentsus on juba kõrge või levib murettekitavalt kiiresti;

p)   haiglate ja muude tervishoiuasutuste tervishoiuteenustega seotud nakkusi käsitlevate dokumentide avalikustamine, et patsiendid saaksid teha teadlikke valikuid;

64.    kutsub komisjoni üles kaaluma, millised tagajärjed on direktiiviga 2011/24/EL ette nähtud suuremal mobiilsusel, arvestades, et patsientide ravi eesmärgil reisimine Euroopas võib soodustada antimikroobse resistentsuse kujunemist;

Soovitused antibiootikumide kasutamise kohta veterinaarias üldiselt ja eriti loomakasvatuses

65.    väljendab muret selle pärast, et EFSA ja ECDC ühisaruandest antimikroobse resistentsuse kohta nähtub, et sellised kõige sagedamini toidutekkelisi nakkusi põhjustavad bakterid nagu salmonella ja kampülobakter on omandanud märkimisväärse resistentsuse tavapäraste antimikroobsete ainete suhtes;

66.    kordab 27. oktoobri 2011. aasta resolutsioonis (ravimiresistentsusest tuleneva ohu kohta rahvatervisele) esitatud üleskutset lõpetada järk-järgult antibiootikumide profülaktiline kasutamine loomakasvatuses, rõhutades, et loomakasvatuse ja intensiivse kalakasvatuse sektoris tuleks keskenduda haiguste ennetamisele hügieeni, heade laudatingimuste ja heade loomakasvatustavade abil, samuti rangete bio-ohutusmeetmetega, mitte aga antibiootikumide profülaktilise kasutamisega;

67.    kutsub liikmesriike üles rakendama või välja töötama järgmised meetmed:

a)  kõigi antimikroobikumide (sh ravimsööt) vastutustundliku ja mõistliku kasutamise edendamine ja toetamine veterinaarias, lubades nende kasutamist ainult raviks pärast veterinaarse diagnoosi saamist, ning pöörates erilist tähelepanu antibiootikumidele, mis on WHO inimtervishoius elulise tähtsusega antimikroobikumide loetelus;

b)  õiguslike vahendite kasutuselevõtt antibiootikumide kasutuse piiramiseks loomadel, kui tehakse kindlaks oluline risk rahvatervisele;

c)  rangema kontrolli kohaldamine, et piirata antibiootikumide kasutamist veterinaarmeditsiinis; üks viis selle saavutamiseks on anda antibiootikumide väljakirjutamise õigus erialaselt kvalifitseeritud veterinaaridele ning siduda lahti veterinaaride õigus antibiootikume nii välja kirjutada kui ka müüa, et kõrvaldada kõik majanduslikud stiimulid;

d)     teadlikkuse suurendamise kampaaniate korraldamine antimikroobikumide vastutustundliku kasutamise kohta loomadel, sh lemmikloomad;

e)   antibiootikumide vajaduse vähendamine, parandades loomatervist bio-ohutusmeetmete, haiguste ennetamise ja heade haldusmeetmete abil, ning tugeva(te) ja selge(te) metoodika ja prioriteetide kujundamine võitluses ravimiresistentsuse tekkimise vastu;

f)    tagamine, et loomakasvatus ja vesiviljelus keskenduksid haiguste ennetamisele hügieeni, heade laudatingimuste ja heade loomakasvatustavade abil, samuti rangete bio-ohutusmeetmetega, mitte aga antibiootikumide profülaktilise kasutamisega; on üldteada, et põlumajandusettevõtete parem haldamine ja paremad loomakasvatusmenetlused on võimalik saavutada loomakasvatuses kehtivate maksimaalse loomkoormuse normide läbivaatamisega, kuna praegune karjade suurus on sageli takistuseks üksikute loomade või väiksemate rühmade ravimisel, soodustades sel moel antimikroobikumide profülaktilist kasutamist;

g)   antibiootikumide kasutamise piiramine intensiivpõllumajanduslikus loomakasvatuses ning maheloomakasvatuse või ekstensiivse loomakasvatuse ergutamine;

h)   antibiootikumide loomadel kasutamise piiramine ja nende profülaktilise kasutamise järkjärguline lõpetamine juhul, kui antibiootikume kasutatakse haiguste ennetamiseks, ning metafülaktika (suure loomarühma ravi eesmärgiga ravida kliiniliselt haigeid loomi ja takistada haiguse levikut tervetele loomadele) vajaduse miinimumini viimine;

i)    riiklike strateegiate või tegevuskavade väljatöötamine ja rakendamine võitluseks antimikroobse resistentsuse vastu, sh järgmine:

i)  loomade antimikroobikumidega ravi riiklike suuniste rakendamine, et tagada antimikroobikumide vastutustundlik kasutamine, mis põhineb asjaomases liikmesriigis kindlaks tehtud konkreetsetel tõenditel ja tingimustel;

ii) ennetava loomatervisepoliitika rakendamine, mille eesmärk on parandada loomatervise seisu ja vähendada loomakasvatuses antimikroobikumide kasutamise vajadust;

iii) veterinaaride ülesannete kindlaksmääramine seoses loomatervise haldamise ja antimikroobikumide kasutamise otsuste vastuvõtmisega;

iv) loomatervise spetsialistide ja loomaomanike pideva koolituse tagamine;

j)    kariloomadele kasvu edendamiseks antibiootikumide söötmise keelustamise kinnitamine;

68.    nõuab tungivalt, et liikmesriigid kõrvaldaksid õigusaktidega huvide konfliktid ja rahalised stiimulid seoses veterinaaridega, kes antibiootikume nii müüvad kui ka välja kirjutavad;

69.    kutsub Euroopa Ravimiametit üles koostama loetelu loomadel kasutatavatest antibiootikumidest, mille puhul on tehtud kindlaks oluline risk rahvatervisele;

70.    nõuab tungivalt, et liikmesriikide ametiasutused ja EMA rakendaksid või töötaksid välja järgmised meetmed:

a)      uute veterinaarias kasutatavate antimikroobikumide kehtiva riskihindamise tõhustamine, tehes loa andmise väga varajases etapis kindlaks peamised riskid rahvatervisele;

b)     resistentsuse kujunemise jälgimine konkreetsete bakterite puhul vastavalt reguleerivate asutuste ja ettevõtete vahel kokku lepitud kavale, kui uus antimikroobne toimeaine saab veterinaarmeditsiinis esmakordselt kasutusloa;

c)      loomadel antimikroobikumide kasutamises toimuvate muutuste jälgimine antimikroobsete ainete veterinaarmeditsiinis tarbimise üleeuroopalise seire (ESVAC) projekti raames, et hinnaata rakendatud meetmete mõju;

71.    nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon vaataksid eelseisva veterinaarmeditsiini ja ravimsööda alaste õigusaktide arutelu ajal põhjalikult läbi antibiootikumide kasutamise ravimsöödas ja kaaluksid antibiootikumide ravimsöödas kasutamise keelustamise võimalust;

72.    kutsub kaasseadusandjat veterinaarravimeid käsitleva määruse ettepaneku 2014/0257 (COD) läbirääkimistel üles esitama soovitusi kooskõlas ühe tervise põhimõttega, ja eelkõige:

–    võtma vastu eeskirjad, mille eesmärk on keelata ainult inimtervishoius kasutada lubatud antimikroobsete ainete ettenähtust erinev kasutamine loomadel;

–    toetama kõigi loomakasvatuses kasutatavate antimikroobikumide koguste kohustuslikku dokumenteerimist, et edastada need igal aastal pädevatele riiklikele asutustele, kes need andmed avalikustavad;

–    tagama, et uues veterinaarravimeid käsitlevas õigusaktis ei vähendata veterinaarravimite kvaliteedi-, ohutus- ja tõhususstandardeid ja et kõrged standardid on tagatud kogu veterinaarravimi olelusringi vältel;

–    looma ELi andmebaasi selle kohta, millal, kus, kuidas ja millistel loomadel antimikroobikume kasutatakse;

–    keelustama antimikroobikumide müügi internetis;

73.    kutsub kaasseadusandjat läbirääkimistel määruse ettepaneku üle (ravimsööda tootmise, turulelaskmise ja kasutamise ning nõukogu direktiivi 90/167/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta, 2014/0255 (COD)) tagama, et see sisaldab sätteid, mille eesmärk on oluliselt piirata antimikroobikume sisaldava ravimsööda kasutamist toidu tootmise eesmärgil peetavatel loomadel, ning eelkõige rangelt keelata antimikroobikumide ennetav kasutamine, sh ravimsöödas;

74.    kutsub komisjoni ja ECDCd üles teostama uuringut võimaliku otsese või kaudse kahju kohta seoses antimikroobikumide kasutamisega lemmikloomadel, ning töötama välja leevendusmeetmeid, et vähendada võimalikku antimikroobse resistentsuse lemmikloomadelt inimesele ülekandumise ohtu;

75.    juhib tähelepanu sellele, et mõned liikmesriigid on juba edukalt järk-järgult lõpetanud profülaktilise kasutamise põllumajandusettevõtete tasandil; kutsub seetõttu komisjoni üles esildama seadusandlikku ettepanekut, et lõpetada järk-järgult antibiootikumide profülaktiline kasutamine;

Koostööl põhinev lähenemisviis Euroopa Liidus

76.    kutsub liikmesriike üles tegema koostööd, et määrata kindlaks patsiendi ohutuse miinimumstandardid ning tervishoiu ohutuse ja kvaliteedi näitajad ELi tasandil, konsulteerides selleks kõigi asjaomaste sidusrühmadega, sh patsientide organisatsioonidega;

77.    kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama dialoogi kõikide sidusrühmadega ja töötama välja kooskõlastatud, tervikliku ja jätkusuutliku ELi patsiendi ohutuse strateegia ning esitama konkreetsed lahendused, mida tuleb rakendada ELi, riiklikul, piirkondlikul kohalikul tasandil ja/või esmatasandi arstiabis;

78.    kutsub liikmesriike ja komisjoni üles alustama koos WHOga arutelu, et töötada välja uus majandusmudel, milles antibiootikumide müügimaht on lahti seotud uue antibiootikumi eest makstavast hüvitisest ning mis tagaks ettevõttele piisava investeeringutasuvuse, säilitades samal ajal riiklike tervishoiusüsteemide kestlikkuse;

79.    kutsub komisjoni, liikmesriike ja ravimitööstust üles optimeerima ELi partnerlusi akadeemiliste ringkondade ja ravimitööstuse vahel, mille eeskujuks on innovatiivsete ravimite algatus (IMI);

80.    ergutab ravimitootjaid, valitsusi ja akadeemilisi ringkondi aitama kaasa oma parimate vahenditega (taristu, ühendid, ideed ja rahalised vahendid) murrangulistele alusuuringutele ja konkurentsieelsetele ühisprojektidele; on veendunud, et innovatiivsete ravimite algatusele (IMI) tuleks tagada paindlikkus, et uurida lähemalt uusi järeldusi, milleni kõnealustes projektides jõutakse;

81.    ergutab jätkama era- ja avaliku sektori koostööprojekte, nagu innovatiivsete ravimite algatuse (IMI) programmid „New Drugs for Bad Bugs”, COMBACTE, TRANSLOCATION, Drive AB või ENABLE, et ära kasutada koostöö võimalusi;

82.    väljendab heameelt antimikroobset resistentsust käsitleva ühise kavandamise algatuse üle, mis võimaldab liikmesriikidel teadusuuringute vajaduses kokku leppida ja vältida dubleerimist, ning nõuab suuremat rahastamist antibiootikumidele alternatiiviks olevate uute ravimite väljatöötamisele, et võidelda ravimiresistentsuse vastu;

83.    ergutab ELi ühinema ülemaailmse innovatsioonifondiga, mille kohta tehti ettepanek Ühendkuningriigis läbi viidud uuringus „Antibiotic Resistance Review”, eesmärgiga toetada nn õhinapõhiseid teadusuuringuid (blue sky science);

84.    palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada kergesti kasutatavaid diagnoosimisvahendeid, et tagada enne antibiootikumi väljakirjutamist või manustamist õige diagnoosi laialdasem kättesaadavus, eriti ambulatoorses sektoris;

85.    ergutab ELi edendama selliseid ülemaailmseid algatusi, mille eesmärk on tõhustada võitlust antibiootikumiresistentsuse vastu, neis osalema ja toetama vastavaid teadusuuringuid;

86.    kutsub komisjoni üles valmistama koostöös liikmesriikidega ette soovitused toiduohutusstandardite kohta, mida tuleb kohaldada multiresistentsete patogeenide ja/või konkreetsete antimikroobse resistentsuse determinantide esinemise juhtudel;

87.    rõhutab, et antimikroobne resistentsus on muutunud tõsiseks probleemiks, millega tuleb viivitamata tegeleda; kutsub komisjoni üles kaaluma õigusakti esildamist antibiootikumide mõistliku kasutamise kohta, kui liikmesriigid on viis aastat pärast nende soovituste avaldamist teinud väga vähe edusamme või need puuduvad üldse.

88.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele ja liikmesriikidele.

• [1]  ELT C 184E, 8.7.2010, lk 395.
• [2]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0483.
• [3]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0435.
• [4]  „Tackling antibiotic resistance from a food safety perspective in Europe, WHO Europe, 2011”
• [5]  ‘Antibiotic use in livestock: Time to act’ (kirjalik seisukoht), BEUC (Euroopa Tarbijaliitude Amet )

SELETUSKIRI

Sissejuhatus

Patsiendi ohutuse[1] teema ja ravimiresistentsuse, eriti antimikroobse resistentsuse vastu võitlemine ei ole kindlasti tundmatud teemad neile, kes tegelevad tervishoiusüsteemide haldamisega, ega ammugi neile, kes on neil aastail osalenud Euroopa Parlamendi keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni istungitel.

Neid teemasid on pikalt käsitletud nii Maailma Terviseorganisatsioonis (WHO) kui ka Euroopa institutsioonide: komisjoni, nõukogu ja spetsialiseerunud ametite (ECDC, EMA, EFSA) tasandil.

Seega on saadaval märkimisväärsel hulgal teavet, mis ühelt poolt on küll hõlbustanud tööd peamiste probleemide kindlakstegemisel, kuid teiselt poolt nõuab analüüsimist, et leida uusi ja kasulikke soovitusi, mis õigustaksid käesoleva aruande lisandväärtust parlamendi viimaste aktide suhtes.

Tegelikult käsitlesid seda teemat nii Euroopa Parlament 2013. aasta lõpus (Rossi raport) kui ka Euroopa Komisjon 2014. aastal (nõukogu 2009. aasta soovituste teine rakendusaruanne) ja nõukogu ise 2014. aasta detsembris (tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu järeldused), kinnitades konkreetselt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 168 konstitutsioonilist sätet, mille kohaselt liit, võttes arvesse liikmesriikide vastutust, soodustab liikmesriikidevahelist koostööd, et parandada nende tervisehoiuteenuste vastastikust täiendavust ja ülima eesmärgiga tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse.

Peale Euroopa institutsioonide tuleb tunnustada ka spetsialiseerunud ametite tööd ja eelkõige ECDC suurt tööd, kellele on usaldatud järelevalve- ja koordineerimisülesanded ning kes koostas hiljuti (2015. aasta jaanuaris) koostöös EMA ja EFSAga esimese omalaadse tähtsa ühisaruande antimikroobsete ainete tarbimise integreeritud analüüsi ning bakterite antimikroobse resistentsuse juhtude kohta inimestel ja inimtarbimiseks ette nähtud loomadel.

Patsiendi ohutus

Raporti projekt lähtub vajadusest, et patsiendi ohutus või täpsemini patsiendi vabadus mitte kannatada ravi tagajärjel kahju või potentsiaalset kahju on tervishoiusüsteemide kvaliteedi põhielement.

Kättesaadavate, õigupoolest mitte täiesti ajakohastatud arvandmete kohaselt kannatab koguni 8–12% haiglapatsiendist ELis – jutt on üle kolme miljoni inimesest – kahju või koguni kõrvalekallete[2], sealhulgas tervishoiuteenustega seotud nakkuste, haiglanakkuste või muude nakkuste tõttu (tervishoiuteenustega seotud nakkused)[3], millest paljusid (20–30%) peetakse ennetatavateks.

Millised on seega peamised põhjused, mis suurendavad riski patsientide jaoks?

Euroopa Komisjon oli juba 2012. aastal märkinud, et majanduslike kokkuhoiumeetmetega, mis sunnivad tegema tervishoius horisontaalseid kärpeid ja millel on otsene mõju ravi kvaliteedile, seavad kahtluse alla patsiendi ohutuse – mis on tõeliselt vastuvõetamatu.

Raporti projektis on püütud nimetada mitmesuguseid kaaspõhjuseid, mis õõnestavad patsientide ohutust ja millest mõned on võib-olla olulisemad kui teised, kuid mis on kõik kindlasti omavahel seotud sel määral, et tekib suletud ring, mis näib eriti mõnes ELi riigis põhjustavat muret tekitavalt teatud surmavate haiguste levikut.

Analüüsitud kaaspõhjustest nimetan järgmiseid:

a)  puuduvad asjakohased patsiendi ohutuse poliitikameetmed ja riiklikud kavad,

b)  on raskusi kõrvalekallete kindlaksmääramise ja nende kohta ühtsete andmete kogumisega;

c)  pööratakse vähe tähelepanu vajadusele anda tervishoiutöötajatele asjakohane väljaõpe ja jälgida nende teenuste osutamist;

d)  puuduvad ennetavad hoiatus- ja aktiivse järelevalve süsteemid,

e)  sageli kasutatakse kultuurilistel põhjustel ravimeid sobimatult, mis põhjustavad seejärel resistentsust;

f)   mõnes liikmesriigis kahjuks veel tänapäeval kehtivad tavad, mis lubavad ravi tegemiseks, mida on õigus teha üksnes ja ainult arstidel, asendada meditsiinitöötajaid tehnilise personaliga;

g)  ravimite müügi kord, eelkõige tingimused seoses antibiootikumide pakendamisega, mis mõnes riigis ei võimalda osta ravimit raviprotokollis ette nähtud piiratud koguses;

h)  mõnes riigis nähakse ravimite kasutamist ravimi infolehe vastaselt, see tähendab väljaspool spetsiaalselt lubatud kasutusnäidustusi, manustamisviise või -korda, kehtiva ravialternatiivina, mille toime on vahel dokumenteerimata, kuid see võib kujutada ohtu ning peaks seega olema hoolikalt reguleeritud;

i)   antibiootikumide liigne või kuritarvitamine, mis ei ole kooskõlas retseptiga, ja kuni need tekitavad ravimitekkelise riskiga seotud toimet (ADE – kõrvalnäht, Adverse drug events), mis hiljutiste andmete kohaselt ulatub 2,7 miljardi euroni aastas.

j)   liigne antibiootikumide tarvitamine inimtarbimiseks ettenähtud loomade toidus, mis suurendab antibiootikumiresistentsust ka inimestel;

k)  uusi alternatiivseid ravimeid käsitlevate teadusuuringute aeglustumine, kui mitte stagneerumine;

Raportööri soovitused

Raportööri arvates peab ravi keskmes olema patsient ning ei tohi lasta teha tervishoiusüsteemides põhjendamatuid kärpeid kokkuhoiu nimel. Tuleb investeerida kutsealasesse täiendõppesse, meditsiini- ja tervishoiuteenuste järelevalvesse, häiresüsteemidesse ja ennetavasse ettevalmistustegevusse, et vältida suuremat osa kõrvalekalletest, sealhulgas ravimite kõrvalnähud.

Aastatega on kõikides lääneriikides kinnitust leidnud, et vaja on riskihindamismetoodikat, mis tugineb põhimõttel, et teatamise eest ei karistata, mis soodustab kõrvalekallete põhjuste või potentsiaalsete riskide teatavaks saamist, kuid mis ei või kindlasti jätta patsienti, kes on esiteks riski või koguni ravi saamisest tingitud kahju esmane ohver, seejärel ilma ka võimalikest kaitsevahenditest tekitatud kahju korvamiseks.

Seepärast soovitangi määrata kindlaks sõltumatud asutused kõrvalekalletest ja nende võimalikest põhjustest teatamiseks; teiselt poolt määrata kindlaks ka kollektiivse hüvitamise vormid nende haigete kategooriale, kes on kannatanud ühesuguse kõrvalekalde või ühesuguse ravivea tagajärjel.

Palusin hinnata ravi osutamise kohas tootespetsialisti kohalviibimise reguleerimiseks õigusnormide kehtestamist;

Palusin ühtlasi, et tervishoiustruktuuride haldamine usaldataks pädevuse ja teenete põhjal, mitte poliitilise kuuluvuse või tutvuste järgi valitud isikutele;

Antibiootikumiresistentsus

Antimikroobne resistentsus on mikroorganismi (näiteks bakteri, viiruse või parasiidi) vastupanuvõime antimikroobse aine toimele. See on mikroorganismi kohanemine oma keskkonnaga. Antimikroobne resistentsus tähendab antimikroobse aine tõhususe vähenemist või kadu sellest mikroorganismist põhjustatud nakkuse ravimiseks või ennetamiseks. Antimikroobse resistentsuse põhiprobleem ELis ongi asjaolu, et bakterid on võimelised välja arendama resistentsuse antibiootikumi toimele.

Antibiootikumid aitavad vähendada haigestumust ja suremust bakteriaalsetesse haigustesse. Need on ka tänapäeva meditsiini väga oluline töövahend: selliseid üldlevinud protseduure nagu siirdamine, vähi keemiaravi ja ortopeediline kirurgia ei pruugi tugevate antibiootikumide puudusel ka olla võimalik teha.

Kahjuks aga esineb sageli antibiootikumide väärkasutamist. Näiteks kirjutatakse neid tarbetult välja viirusinfektsioonide puhul, mille vastu neil ei ole mingit toimet. Samamoodi, kui diagnoosid ei ole tehtud täpselt, kirjutatakse automaatselt välja pigem laia toimespektriga (st antibiootikumid, mis tapavad suure osa mitmesugustest bakteritest, mitte ainult haigust tekitavad bakterid) kui tõeliselt vastutavad antibiootikumid.

Antibiootikume kasutati ELis ka loomakasvatuses loomade kasvu soodustava vahendina, kuni see keelati 2006. aastal.

Antibiootikumide väärkasutamine on kogu maailmas ja aastate jooksul põhjustanud resistentsete bakterite tekke ja valiku.

Viimased kättesaadavad andmed ECDC-lt, EMA-lt ja EFSA-lt näitavad, et kokkuvõttes ja vaatamata mõningastele hiljutistele edusammudele, on antimikroobne resistentsus haiglates ja ELis suurenev rahvatervise probleem.

Näiteks viimase nelja aastaga (2010–2013) on fluorokinoloonide, kolmanda põlvkonna tsefalosporiini ja aminoglükosiidide suhtes resistentse bakteri K. pneumoniae ning kombineeritud resistentsus kõigi kolme antibiootikumirühma suhtes protsentuaalselt ELis /EMP-s oluliselt suurenenud. Samal perioodil suurenes ELis/EMPs oluliselt bakteri E. coli resistentsus kolmanda põlvkonna tsefalosporiini suhtes.

Riikides, kus on suur resistentsus mitme ravimi suhtes, sealhulgas resistentsus karbapeneemide suhtes, on kättesaadavad vaid vähesed ravivariandid, mille hulgas on polümüksiinid. Nendes riikides on resistentsus polümüksiini suhtes oluline hoiatus, et võimalused nakatunud patsientide ravimiseks muutuvad veelgi piiratumaks.

Selles suhtes on raportöör veendunud, et vastutustundlik ja sihipärane antibiootikumide kasutamine nii meditsiinis kui ka veterinaarias ja kõikehõlmavad nakkuste leviku piiramise strateegiad kõikides tervishoiusektorites (haiglad, pikaajalise hooldusravi ja ambulatoorse ravi asutused) on tulemusliku sekkumise nurgakiviks, et vältida antibiootikumide suhtes resistentsete bakterite valikut ja edasikandumist.

Konkreetsemalt on raportöör seisukohal, et esmajärjekorras tuleks tegutseda järgmistes sekkumisvaldkondades:

–   kättesaadavate antibiootikumide ettevaatlik kasutamine (meditsiinis ja veterinaarias), see tähendab ainult siis, kui need on vajalikud vastavalt asjakohasele retseptile (annustamine, annustamisintervallid ja ravikuuri kestus).

–   riiklikud ja piiriülesed meetmed resistentsete bakteritega nakatunud patsientide üleviimise piiramiseks;

–   hügieeni ettevaatusabinõud resistentsete tüvede ülekandumise piiramiseks nakatunud inimeste vahel, sealhulgas kätehügieen, tüvede edasikandumise sõeluuringud ja resistentsete bakteritega nakatunud patsientide isoleerimine.

–   antibiootikumide, uute toimemehhanismidega antibiootikumide ja alternatiivsete ravivõimaluste alane teadus- ja arendustegevus.

Raportöör väljendab heameelt ECDC üle ja julgustab teda jätkama koordineerimise ja järelevalve tööd, eelkõige antimikroobse resistentsuse seire üleeuroopaline võrgustik (EARS-Net) raames ja antimikroobsete ainete tarbimise seire üleeuroopaline võrgustik (ESAC-Net) raames. Raportööril on ühtlasi hea meel Euroopa Ravimiameti ja Euroopa Toiduohutusameti töö üle. Ta tunneb heameelt ECDC / EFSA / EMA esimese ühisaruande üle antimikroobsete ainete tarbimise integreeritud analüüsi ning bakterite antimikroobse resistentsuse juhtude kohta inimestel ja inimtarbimiseks ette nähtud loomadel ning palub täiendavalt tugevdada koostoimet nende kolme ameti vahel ja riikide spetsiaalsete ametiasutustega

Kokkuvõttes rõhutab raportöör vajadust tagada, et tervishoiupoliitikas ei tehtaks majanduskriisi ja kokkuhoiupoliitika tõttu kärpeid ning ei seataks ohtu eesmärki tagada ELis kehtestatud maksimaalne võimalik patsiendi ohutuse standardite tase.

Raportöör on seisukohal, et komisjon peab järjekindlalt jätkama liikmesriikide edusamme parlamendi ja nõukogu tehtud soovituste suhtes, teatades avalikkusele kõik edasised edusammud seoses patsiendi ohutuse ning ka uute ravimite väljaarendamisega, mis võivad aidata kõrvalekallete kasvutrendi Euroopa Liidus vähendada.

• [1]  WHO määratluse järgi tähendab see, et ravi ei tekita patsiendile mingit tarbetut ega potentsiaalset kahju.
• [2]  Kõrvalekalle on määratletud kui juhtum, mis põhjustab patsiendile kahju.
• [3]  Käesolevas raportis mõistetakse tervishoiuteenustega seotud nakkuste all mis tahes nakkust, mis tekib patsiendile meditsiiniteenuste (diagnostiline, terapeutiline või ennetav) osutamise käigus või järel, kui nakkust ei esinenud (sh peidetuna) enne meditsiiniteenuste osutamise algust. Tervishoiuteenustega seotud nakkusi põhjustavad mikroorganismid (bakterid, seened, viirused, parasiidid ja muud haigustekitajad) võivad pärineda Tervishoiuteenustega seotud nakkused võivad tuleneda patsiendi enda organismist (soolestik, nahk jne) (endogeenne infektsioon) või ümbritsevast keskkonnast (eksogeenne või ristinfektsioon). Tervishoiuteenustega seotud nakkused hõlmavad hulka nakkusi, mida seostatakse tervishoiusüsteemiga või erinevate ravietappidega. Need hõlmavad ravimitest põhjustatud nakkusi (mis saadakse tervishoiuasutustes statsionaarse või ambulatoorse ravi käigus) ning nakkusi, mis saadakse väljaspool tervishoiuasutusi osutatavate raviteenuste käigus, kas siis ühisasutustest (nagu keskmiseks või pikaks ajaks elamiseks mõeldud asutused ja eelkõige eakate inimeste hooldeasutused) või kodust.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	14.4.2015
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	67 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Margrete Auken, Pilar Ayuso, Zoltán Balczó, Catherine Bearder, Ivo Belet, Nessa Childers, Mireille D’Ornano, Miriam Dalli, Seb Dance, Angélique Delahaye, Jørn Dohrmann, Ian Duncan, Stefan Eck, Eleonora Evi, José Inácio Faria, Karl-Heinz Florenz, Francesc Gambús, Iratxe García Pérez, Elisabetta Gardini, Gerben-Jan Gerbrandy, Jens Gieseke, Julie Girling, Sylvie Goddyn, Matthias Groote, Françoise Grossetête, Andrzej Grzyb, Anneli Jäätteenmäki, Benedek Jávor, Josu Juaristi Abaunz, Karin Kadenbach, Kateřina Konečná, Giovanni La Via, Peter Liese, Norbert Lins, Valentinas Mazuronis, Susanne Melior, Miroslav Mikolášik, Gilles Pargneaux, Piernicola Pedicini, Bolesław G. Piecha, Pavel Poc, Marcus Pretzell, Frédérique Ries, Annie Schreijer-Pierik, Davor Škrlec, Dubravka Šuica, Tibor Szanyi, Estefanía Torres Martínez, Nils Torvalds, Glenis Willmott, Jadwiga Wiśniewska, Damiano Zoffoli
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Paul Brannen, Renata Briano, Nicola Caputo, Ignazio Corrao, Martin Häusling, Joëlle Mélin, József Nagy, Younous Omarjee, Marit Paulsen, Sirpa Pietikäinen, Gabriele Preuß, Christel Schaldemose, Bart Staes, Kay Swinburne, Tom Vandenkendelaere