Menetlus : 2014/2245(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0173/2015

Esitatud tekstid :

A8-0173/2015

Arutelud :

PV 08/09/2015 - 11
CRE 08/09/2015 - 11

Hääletused :

PV 09/09/2015 - 8.12
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0308

RAPORT     
PDF 397kWORD 214k
27.5.2015
PE 546.892v02-00 A8-0173/2015

töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus

(2014/2245 (INI))

Regionaalarengukomisjon

Raportöör: Tamás Deutsch

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 EELARVEKOMISJONI ARVAMUS
 TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS
 TÖÖSTUSE, TEADUSUURINGUTE JA ENERGEETIKAKOMISJONI ARVAMUS
 KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS
 NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus

(2014/2245(INI))

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2014. aasta aruannet „Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev kuues aruanne: investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu” (edaspidi „kuues aruanne”),

–       võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 4, 162, 174–178 ja 349,

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (edaspidi „ühissätete määrus”)(1),

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(2),

–        võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(3),

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(4),

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist(5),

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006(6),

–       võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(7),

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(8),

–       võttes arvesse dokumenti „Euroopa Liidu territoriaalne tegevuskava 2020. Mitmekesiste piirkondadega kaasava, aruka ja jätkusuutliku Euroopa poole”, mis kiideti heaks ruumilise planeerimise ja territoriaalse arengu eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel 19. mail 2011 Gödöllős Ungaris,

–       võttes arvesse komisjoni 26. juuni 2013. aasta majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kaheksandat eduaruannet „Kriisi piirkondlik ja linnamõõde“,

–       võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni aruka spetsialiseerumise ja toimivaks ühtekuuluvuspoliitikaks vajaliku tippkeskuste võrgustiku loomise kohta(9),

–       võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni ELi liikmesriikide valmisoleku kohta uue ühtekuuluvuspoliitika programmitöö perioodi tõhusaks ja õigeaegseks alustamiseks(10),

–       võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse Euroopa Komisjoni seitsmendat ja kaheksandat eduaruannet ELi ühtekuuluvuspoliitika kohta ja 2013. aasta strateegilist aruannet programmide rakendamise kohta ajavahemikul 2007–2013(11),

–       võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni äärepoolseimate piirkondade potentsiaali optimeerimise kohta struktuurifondide ja muude Euroopa Liidu programmide koostoimimise abil(12),

–       võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni viivituste kohta 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika käivitamisel(13),

–       võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2011. aasta teatist „Järgmise põlvkonna uudsete rahastamisvahendite raamistik: ELi omakapitali- ja võlaplatvorm” (COM(2011)0662),

–       võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist „Investeerimiskava Euroopa jaoks” (COM(2014)0903),

–       võttes arvesse komisjoni 13. jaanuari 2015. aasta teatist „Stabiilsuse ja kasvu pakti kehtivate nõuete paindlikum kasutamine” (COM(2015)0012),

–       võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet „Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastatud VKEde finantskorraldusvahendid” (eriaruanne nr 2/2012),

–       võttes arvesse nõukogu järeldusi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva kuuenda aruande (investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu) kohta, mis võeti vastu üldasjade (ühtekuuluvuse) nõukogus 19. novembril 2014,

–       võttes arvesse Regioonide Komitee 3. detsembri 2014. aasta arvamust majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva kuuenda aruande kohta(14),

–       võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. jaanuari 2015. aasta arvamust komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Kuues aruanne majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta: investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu”(15),

–       võttes arvesse komisjoni 9. märtsi 2015. aasta teatist 2015. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabeli kohta (COM(2015) 0116 final),

–       võttes arvesse komisjoni 20. jaanuari 2015. aasta teatist „2015. aasta üldeelarve paranduseelarve projekt nr 2” (COM(2015)0016),

–       võttes arvesse Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettusevastast võitlust käsitlevat 2013. aasta aruannet,

–       võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–       võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0173/2015),

A.     arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika määrav roll piirkondadevahelise ebavõrdsuse vähendamisel, majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel ELi liikmesriikide piirkondade vahel ning töökohtade loomise toetamisel on vaieldamatu; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on peamine kogu ELi hõlmav reaalmajandusse investeerimise poliitika ja kindel ELi majanduskasvu ja töökohtade loomise vahend, mille eelarve kuni 2020. aastani on üle 350 miljardi euro; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on majanduskriisi ajal osutunud eri liikmesriikides investeeringute taseme säilitamise oluliseks vahendiks; arvestades, et mõnedes liikmesriikides tuleneb peamine osa avaliku sektori investeeringutest ühtekuuluvuspoliitikast; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika konkreetseid ja nähtavaid tulemusi on kinnitatud paljude eri hindamismeetoditega;

B.     arvestades, et 2013. aasta andmete kohaselt on pikaajaliste töötute arv liidus jõudnud ajalooliselt kõrgele tasemele, moodustades 5,1% tööjõust; arvestades, et pikaajaline töötus mõjutab otsustavalt kogu inimeste elu ning võib üle minna struktuurseks tööpuuduseks, eelkõige äärepoolsemates piirkondades;

C.     arvestades, et avaliku sektori reaalinvesteeringud ELis on viimasel ajal 15 % vähenenud ning arvestades, et paljud piirkonnad, eriti need, kus on demograafilised probleemid, ei ole suutnud piisavalt toetada strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide, eelkõige peaeesmärgi täitmist – suurendada tööhõivet 2020. aastaks 75 %-ni, vähendada vaesust 20 miljoni inimese võrra ning piirata koolist väljalangemist;

D.     arvestades, et on põhjendatav, et ühtekuuluvuspoliitika eesmärgid on aja jooksul täienenud vastavalt ELi ees seisvatele uutele probleemidele ja ohtudele ning et poliitika seosed ELi üldise poliitilise tegevuskavaga on muutunud tihedamaks; arvestades siiski, et tuleks tugevdada ühtekuuluvuspoliitika algset rolli – suurendada kõigis ELi piirkondades ning eelkõige vähem arenenud ja kõige ebasoodsamates piirkondades majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikas ei tuleks näha pelgalt vahendit strateegia „Euroopa 2020” ja teiste ELi arengustrateegiate eesmärkide saavutamiseks, vaid ka asjakohastel territooriumidel teostatavat investeerimispoliitikat;

E.     arvestades, et kuuenda (2014. aasta) ühtekuuluvusaruande kohaselt on majanduskriisil olnud kahjulik mõju pikaajalisele piirkondlike erinevuste vähenemise suundumusele ning teatavatest positiivsetest tendentsidest hoolimata on uue programmitöö perioodi alguses mitmete piirkondade erinevused jätkuvalt suured;

F.     arvestades, et temaatilise koondamise kaudu on ühtekuuluvuspoliitika vahendid suunatud piiratud arvule majanduskasvu tugevdamise, töökohtade loomise, sotsiaalse kaasamise ning keskkonna- ja kliimamuutuste potentsiaaliga strateegilistele eesmärkidele;

G.     arvestades, et suurt majanduskasvu ja piirkondlikku majanduslikku lähenemist ei ole võimalik saavutada hea valitsemistavata, võttes arvesse kõigi riigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi partnerite tulemuslikuma kaasamise vajadust, järgides mitmetasandilise valitsemise põhimõtet ning kaasates ka sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid;

H.     arvestades, et partnerluslepingud ja rakenduskavad on strateegilised vahendid investeeringute juhtimiseks liikmesriikides ja piirkondades, nagu on ette nähtud ühissätete määruse artiklites 14, 16 ja 29 koos nende esitamise ja vastuvõtmise ajakavaga, mille kohaselt oleks tulnud hiljemalt 2014. aasta augusti lõpuks vastu võtta partnerluslepingud ning 2015. aasta jaanuari lõpuks rakenduskavad;

I.      arvestades, et Ungaris Gödöllős 2011. aastal toimunud nõukogu mitteametlikul kohtumisel paluti 2015. ja 2016. aasta järjestikustel eesistujariikidel hinnata ja kaaluda, kas ELi territoriaalne tegevuskava 2020 tuleks praktilise toimimise seisukohast läbi vaadata ja kas nõukogu võiks võimalikku läbivaatamist juhtida;

J.      arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 175 kohaselt teostavad ja koordineerivad liikmesriigid oma majanduspoliitikat niisugusel viisil, et saavutada igakülgse harmoonilise arengu ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise eesmärgid ja arvestades, et uus Euroopa investeerimiskava toetab seetõttu samuti neid eesmärke;

Ühtekuuluvuspoliitika saavutused ja ülesanded majandus- ja finantskriisi olukorras (programmitöö periood 2007–2013)

1.      rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa Liidu peamine vahend Euroopa piirkondade majanduslike, sotsiaalsete ja territoriaalsete erinevuste vähendamiseks, konkurentsivõime suurendamiseks ning kliimamuutuste ja energiasõltuvuse vastu võitlemiseks, aidates samal ajal kaasa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele; rõhutab, et kuigi ühtekuuluvuspoliitika investeeringute kaasrahastamine on teatavate liikmesriikide ja piirkondade jaoks olnud keeruline, on need oluliselt leevendanud majandus- ja finantskriisi negatiivset mõju ning andnud piirkondadele stabiilsust, tagades rahastamisvood ajal, mil riiklikud ning piirkondlikud avaliku ja erasektori investeeringud on järsult vähenenud; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika vahendid moodustasid 21 % kogu ELi avaliku sektori investeeringutest ja 57 % kõigi ühtekuuluvuspoliitika sihtriikide vastavatest investeeringutest;

2.      toonitab, et ühtekuuluvuspoliitika on tõestanud oma suutlikkust kiiresti ning paindlike meetmetega reageerida, et liikmesriikide ja piirkondade investeeringute puudujääki vähendada, näiteks vähendades riiklikku kaasrahastamist ning pakkudes täiendavaid ettemakseid, samuti suunates ümber 13 % kogu rahastamisest (45 miljardit eurot), et majandustegevust ja tööhõivet otseselt toetada; peab seetõttu oluliseks teostada eesmärkide ja rahastamistasemete põhjalik sisuline vaheanalüüs vastavalt võimalikele muutustele, mis mõjutavad liikmesriikide või nende piirkondade sotsiaalset ja majanduslikku olukorda;

3.      rõhutab, et Euroopa Liidu lepingus on sätestatud eesmärk edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning liikmesriikidevahelist solidaarsust (ELi lepingu artikkel 3);

4.      väljendab heameelt ühtekuuluvuspoliitika hiljutise reformi üle, mille eesmärk on nende raskustega toime tulla ning mille aluseks on 2014.–2020. aasta sidus strateegiline raamistik, millel on kõigi rakenduskavade jaoks selged eesmärgid ja stiimulid; palub kõigil osalistel tagada ühtekuuluvuspoliitika uue seadusandliku raamistiku rakendamise tulemuslikkus ja tõhusus, keskendudes parema toimivuse ja paremate tulemuste saavutamisele; kutsub kõiki osalisi üles looma nõuetekohaselt toimivad mitmetasandilised juhtimis- ja koordineerimismehhanismid, et tagada programmide sidusus ning strateegia „Euroopa 2020” ja riigipõhiste soovituste toetamine;

5.      rõhutab, et stabiilne fiskaal- ja majanduskeskkond, nagu ka õiguslik, haldus- ja institutsiooniline keskkond, on ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkuse jaoks hädavajalik, kuid ei tohi takistada selle poliitika eesmärkide saavutamist; tuletab sellega seoses meelde, et ühissätete määruse artiklis 23 sätestatud maksete peatamine võib õõnestada riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste suutlikkust tulemuslikult kavandada ja rakendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde perioodil 2014–2020; toonitab, et nii ühtekuuluvuspoliitika kui ka strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks tuleb poliitika tihedalt kooskõlastada valdkondliku poliitikaga ning saavutada koostoime teiste ELi investeerimiskavadega; tuletab siiski meelde, et kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 175 püüeldakse kogu majanduspoliitikas majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamisele;

6.      toonitab, et liikmesriikide kavandamis-, rakendamis- ja hindamisalase haldussuutlikkuse tugevdamine on ühtekuuluvuspoliitika õigeaegseks ja edukaks teostamiseks otsustavalt tähtis;

7.      juhib tähelepanu sellele, et kuigi ühtekuuluvuspoliitika on kriisi mõju leevendanud, on piirkondlikud erinevused endiselt suured ja ühtekuuluvuspoliitika eesmärki – vähendada majanduslikke, sotsiaalseid ja territoriaalseid erinevusi, pakkudes vähem arenenud piirkondadele eritoetust – ei ole veel kõikjal saavutatud;

8.      juhib tähelepanu asjaolule, et hoolimata kriisist ja asjaolust, et kohalikud rahalised vahendid seati suure surve alla, on kohalikel ja piirkondlikel asutustel tulnud jätkuvalt täita kodanike nõudmist kvaliteetsemate ja kättesaadavamate avalike teenuste järele;

9.      rõhutab, et tähtis on Euroopa taasindustrialiseerida, tagamaks, et 2020. aastaks oleks tööstustoodangu osakaal ELi liikmesriikide SKPs vähemalt 20 %; tuletab seetõttu meelde, et Euroopas töökohtade loomiseks ja majanduskasvu edendamiseks on tähtis ettevaatavalt toetada ja tugevdada konkurentsivõime, jätkusuutlikkuse ja õigusloome usaldusväärsuse põhimõtteid;

Rakendamis- ja makseprobleemid

10.    väljendab tõsist muret ühtekuuluvuspoliitika programmiperioodide alustamise oluliste struktuuriliste viivituste pärast, mille tulemusena viibis rakenduskavade vastuvõtmine, kaasa arvatud ülekandmismenetluse raames; märgib, et see viivitus võib suurendada survet maksete assigneeringutele, eelkõige 2017. ja 2018. aastal, andes veelgi põhjust muretsemiseks praeguste kahetsusväärsete makseviivituste pärast, mille kogusumma oli programmitöö perioodil 2007–2013 umbes 25 miljardit eurot; märgib, et kuigi laiemas kontekstis valitseb ühtekuuluvusvaldkonnas parem olukord kui maaelu arengus ja kalanduses, valmistab kirjeldatud olukord endiselt muret, sest mõnel liikmesriigil on märkimisväärne arv programme veel vastu võtmata; rõhutab, et need viivitused võivad õõnestada ELi eelarve ja ühtekuuluvuspoliitika usaldusväärsust, tulemuslikkust ja jätkusuutlikkust, muutes problemaatiliseks riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste suutlikkuse perioodi 2007–2013 rakendamine lõpule viia ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde perioodil 2014–2020 tõhusalt kavandada ja rakendada; tervitab liikmesriikide ja komisjoni vastavaid jõupingutusi, kuid ühtlasi kutsub komisjoni üles andma oma parimat, et tagada kõigi ülejäänud rakenduskavade lisaviivitusteta vastuvõtmine pärast seda, kui mitmeaastase finantsraamistiku läbivaadatud versiooni ning sellele lisatud paranduseelarve projekt, mis on vajalik eraldamata jäänud 2014. aasta vahendite kasutamiseks, on parlamendis juba vastu võetud;

11.    tuletab meelde, et püsivate makseviivituste probleem puudutab ühtekuuluvuspoliitikat rohkem kui ühtegi muud ELi poliitikavaldkonda, kuna 2014. aasta lõpus oli Euroopa Sotsiaalfondi (ESF), Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERDF) ja Ühtekuuluvusfondi (CF) perioodi 2007–2013 programmide tasumata maksete summa 24,8 miljardit eurot, st 5,6 % rohkem kui 2013. aastal; julgustab komisjoni kasutama kõiki kättesaadavaid vahendeid, et katta tasumata arved; rõhutab, et praegune olukord kahjustab ennekõike ühtekuuluvuspoliitika kõige väiksemaid ja tundlikumaid toetusesaajaid, nagu VKEd, vabaühendused ja liidud, sest nende kulude eelrahastamise suutlikkus on piiratud;

12.    tunneb heameelt asjaolu üle, et nõukogu, komisjon ja parlament on saavutanud kokkuleppe aasta lõpus maksmata jäänud arvete vähendamise kohta praeguse mitmeaastase finantsraamistiku käigus kuni struktuurilise tasemeni, nagu on sätestatud 2015. aasta eelarvekokkuleppega kaasnevas ühisavalduses, ning võtab teadmiseks komisjoni 23. märtsi 2015. aasta dokumendi „Maksekava elemendid ELi eelarve kontrolli alla saamiseks”; tuletab komisjonile meelde tema lubadust esitada võimalikult kiiresti ning igal juhul enne 2016. aasta eelarveprojekti esitamist ettepanek maksekava kohta; tuletab samuti kõigile institutsioonidele meelde nende võetud kohustust leppida sellises kavas kokku 2015. aastal ja viia see ellu praeguse mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte ajaks;

13.    rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade(16) väljapakutud muutmine, millega paigutatakse mitmeaastase finantsraamistiku määruse artikli 19 lõike 2 alusel kogu alamrubriigi 1b 11,2 miljardit eurot kulukohustustes ümber 2014. aastast 2015. aastasse, ning finantsmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a alusel kulukohustustes 8,5 miljardi euro ülekandmine(17) 2014. aastast 2015. aastasse väldivad nende kulukohustuste tühistamist rubriigis 1b, kuid kumbki ei aita tõeliselt lahendada programmitöös esinevate viivituste probleemi ega muuta asjaolu, et krooniliselt hilinev rakendamine ja süstemaatiliselt hilinevad maksed võivad põhjustada lõplikele kasusaajatele suuri probleeme;

14.    toonitab, et eespool nimetatud tegemata maksed ELi eelarve rubriigi 1b all on tegelikult kõige olulisem ühtekuuluvuspoliitika rakendamist ohustav tegur nii eelmisel kui ennustatavalt ka käimasoleval 2014.–2020. aasta programmiperioodil; rõhutab veel kord, et nende tegemata maksete mõju annab kohapeal ühtekuuluvuspoliitika elluviijatele tõsiselt, mõnikord ka äärmuslikult tunda; kutsub seetõttu komisjoni üles koostama tegevuskava, milles nähtaks ette konkreetsete järkjärguliste meetmete täpne ajakava, mida toetaksid täpselt määratud eelarvevahendid, et makseviivitusi vähendada ja seejärel need kaotada; loodab, et nõukogu mõistab lõpuks, et olukord on tõsine ja ei saa niiviisi jätkuda, ning on valmis aktiivselt osalema probleemile stabiilse lahenduse otsimisel; on veendunud, et nimetatud meetmete esmase eesmärgina peaks 2015. aastal olema tegemata maksete vähendamist tõepoolest tunda;

15.    rõhutab, et äärmiselt tähtis on alustada rakenduskavade rakendamist niipea, kui need on vastu võetud, et võimalikult suurendada investeeringute tulemusi, hoogustada töökohtade loomist, suurendada tootlikkuse kasvu ning aidata kaasa liidu kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisele, ning et komisjon ja liikmesriigid peaksid andma oma parima, et nende vastuvõtmist kiirendada, tegemata mingeid järeleandmisi kvaliteedi suhtes; nõuab, et komisjon – keskendudes hoolikalt vajadusele jätkata pettustevastast võitlust – analüüsiks kõiki oma sisemenetluste ühtlustamise võimalusi, et kiirendada menetlusi, mis tuginevad rakenduskavade vastuvõtmiseks kavandatud kahele stsenaariumile, ja vältida mis tahes täiendavaid viivitusi rakendamise alustamisel;

16.    eespool toodut arvesse võttes palub komisjonil: esitada parlamendile meetmed, mida ta ette näeb, et toetada rakenduskavade võimalikult kiiret rakendamist, eelkõige selleks, et vältida vahendite vabastamist 2017. aastal, koos kavandatud ajakavaga; selgitada maksete viibimise mõju uute rakenduskavade rakendamise alustamisele ja pakkuda välja lahendusi, mis võimaldaksid kahju vähendada; nõuab ühtlasi, et komisjon analüüsiks üldsätete määruse artikli 16 lõikes 3 ette nähtud läbirääkimiste tulemuste aruandes 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika viivitustega käivitamise võimalikku mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele ning esitaks saadud kogemuste põhjal soovitused;

17.    on arvamusel, et 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistikuga, mis tuleneb komisjoni esitatud muudatusest mitmeaastase finantsraamistiku määruses, millega 2014. aastal eraldamata assigneeringud kantakse üle ainult 2015. aastasse, suurendatakse märkimisväärselt 2018. aastal assigneeringute vabastamise ohtu seoses programmidega, mida 2014. aastal vastu ei võetud, ning seetõttu ei suudeta sellega edendada ELi vahendite täielikku kasutamist ega tulemuslikku toetust ELi investeeringutele majanduskasvu ja töökohtadesse; kutsub komisjoni üles esitama ühissätete määruse artiklis 53 sätestatud 2017. aasta strateegilise aruande koostamisel piisavalt varakult asjakohased seadusandlikud ja muud meetmed, et vältida assigneeringute vabastamise ohtu;

18.    tunneb muret asjaolu pärast, et teatavates liikmesriikides on vahendite kasutamise määr olnud programmitöö perioodil 2007–2013 madal, ning hoiatab, et selle põhjustega tuleks tegeleda, et vältida samade probleemide kordumist järgmisel perioodil; toonitab, et haldussuutlikkus on ühtekuuluvuspoliitika tulemusliku ja tõhusa rakendamise jaoks ülimalt oluline; rõhutab, et ebastabiilsus avalikus teenistuses koos poliitika nõrga koordineerimisega võib õõnestada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide edukat rakendamist ning kujutada endast ohtu tulemuslikule poliitika juhtimisele üldiselt;

19.    teeb ettepaneku, et järgmise programmitöö perioodi ettevalmistamisel võib programmitööga seotud õigusnormid esitada eraldi enne eelarveettepanekuid, sidudes seega sisu ja raha käsitlevad arutelud üksteisest lahti ning jättes piisavalt aega programmide põhjalikeks ettevalmistusteks; tuletab meelde, et kuigi õigusnormid on väga ulatuslikud, ei tagaks see liikmesriikidele ja piirkondadele täielikku kindlust ning võib anda alust erinevateks tõlgendusteks; märgib, et õigusnormide lihtsustamise osas on veel arenguruumi;

20.    kutsub komisjoni üles majanduskasvule ja töökohtadele avalduvat võimalikku mõju arvesse võttes hoolikalt kaaluma finantskorrektsioonide kohaldamist või maksete peatamist;

Ühtekuuluvuspoliitika 2014.–2020. aasta arukate, kestlike ja kaasavate investeeringute keskmes

21.    rõhutab veel kord ühtekuuluvuspoliitika algset ülesannet edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning vähendada piirkondade ebavõrdsust, pakkudes eelkõige toetust vähem arenenud piirkondadele; toonitab, et oma aluslepingus sätestatud olemuse ja algse ülesehituse poolest aitab poliitika kaasa ELi eesmärkidele, eelkõige strateegia „Euroopa 2020” aruka, kestliku ja kaasava majanduskasvu eesmärkidele, samuti aluslepingu põhieesmärgile, milleks on territoriaalse ühtsuse tugevdamine;

22.    tervitab uut Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) ning selle potentsiaalset võimendavat mõju; rõhutab, et EFSI põhieesmärk peaks olema majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamine ning seetõttu peaksid sellest kasu saama kõik ELi piirkonnad; rõhutab vajadust tagada EFSI vahendite täiendavus ja seega täiendavus ning koostoime EFSI ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahel, säilitades samas nende rahalise eraldatuse; samuti soovitab asjaosalistel toetuda 2008. aastal Euroopa majanduse elavdamise kava rakendamisel saadud kogemustele, eriti arukate investeeringute asjus;

23.    kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama kõigi ELi investeerimis- ja arengupoliitiliste meetmete, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika tõhusamat kooskõlastatust, samuti ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, muude ELi fondide ning riiklike ja piirkondlike rahastamisvahendite kooskõlastatust, et kindlustada täiendavus ja tugevam koostoime, vältida kattumisi ja topelttoetusi ning tagada ELi rahastamise suur Euroopa lisaväärtus; palub komisjonil oma järgmistes ühtekuuluvuse aruannetes koostoime kohta aru anda; soovitab, et uue ELi investeeringutekava rakendamine võtaks arvesse kolme ühisalgatuse JEREMIE, JESSICA ja JASMINE kogemusi, mis võimaldasid suurendada struktuurifondide ärakasutamist 2000.–2006. aasta 1,2 miljardilt eurolt 2007.–2012. aastal 8,4 miljardile eurole; nõuab laiahaardelist ja üksikasjalikku analüüsi konsultatsioonis Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja Euroopa Investeerimisfondiga;

24.    rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika õigusaktid sätestavad finantsvahendite laiendatud kasutamise, et kahekordistada nende panust 2014.–2020. aastal umbes 25–30 miljardile eurole, laiendades nende valdkondlikku ulatust ja pakkudes liikmesriikidele ning piirkondadele rohkem paindlikkust; rõhutab finantsvahendite rolli täiendavate avaliku sektori või erasektori kaasrahastatavate investeeringute kasutuselevõtmisel, et tegeleda turutõrgetega vastavalt strateegiale „Euroopa 2020” ja ühtekuuluvuspoliitika prioriteetidele; toetab eelkõike riske jagavat VKEde algatust ning kutsub komisjoni üles tegema jõupingutusi, et muuta rahastamisvahendid liikmesriikide ja piirkondade jaoks kergesti kasutatavaks, tagades seeläbi, et rahastamisvahendite toetamise kahekordistamine saavutatakse selle enda kasulikkuse põhjal ning et sidusrühmade vastutus selle eesmärgi eest oleks selgelt määratletud; rõhutab vajadust tagada läbipaistvus, vastutus ja kontroll seoses ELi raha hõlmavate rahastamisvahenditega;

25.    hoiatab siiski, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond ei tohiks õõnestada ühtekuuluvuspoliitika programmitöö strateegilist sidusust ja pikaajalist perspektiivi; rõhutab, et struktuurifondide ümbersuunamine töötaks eesmärkidele vastu ja seda ei saa seetõttu aktsepteerida, sest see ohustades fondide tulemuslikkust ja piirkondade arengut; juhib tähelepanu sellele, et 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku rubriigis 1b kokku lepitud rahalisi eraldisi liikmesriikidele ei saa Euroopa strateegiliste investeeringute fondi eesmärkidel muuta; rõhutab, et toetuste asendamine laenude, omakapitali või tagatistega, millel on küll mõningaid eeliseid, tuleb viia ellu ettevaatlikult, võttes arvesse piirkondade ebavõrdsust ning finantsinstrumentide kasutamise tavade ja kogemuste erinevust piirkondade vahel; märgib, et kõige enam investeerimisstiimuleid vajavatel piirkondadel on sageli nõrk haldussuutlikkus ja toetuste kasutamise suutlikkus;

26.    hoiatab, et projektide valimise paindlikkus EFSI raames võib ohustada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, sest investeeringud võidakse suunata rohkem arenenud liikmesriikidesse; palub komisjonil tihedalt jälgida EFSI ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahelist seost;

Ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkus, tõhusus ja tulemustele orienteeritus 2014.–2020. aastal

27.    rõhutab, kui tähtsad on kõik ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkuse, lihtsustamise, tõhususe ja tulemustele ning toimivusele orienteerituse parandamisele suunatud meetmed, mis peaksid tagama ülemineku rahaliste vahendite ärakasutamise kriteeriumidelt kulutuste kvaliteedile ja kaasrahastatud tegevuse suurele lisaväärtusele; soovitab sellega seoses teha ettepanekuid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide asjaomaste eeskirjade tehniliseks kohandamiseks;

28.    väljendab heameelt selle üle, et arukasse, kestlikku ja kaasavasse majanduskasvu tehtavaid investeeringuid toetatakse rohkem teemade kaupa, et luua majanduskasvu ja töökohti, võidelda kliimamuutuste ja energiasõltuvusega, vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, ning et perioodi 2014–2020 programmides keskendutakse rohkem tulemustele ja mõõdetavusele, mis peaks aitama veelgi suurendada ühtekuuluvuspoliitika tõhusust ja tulemuslikkust; nõuab samas jätkuvalt suuremat paindlikkust piirkondade puhul sõltuvalt kohalikust ja piirkondlikust eripärast, eriti tõsise kriisi kontekstis, et vähendada liidu eri piirkondade arenguerinevusi; nõuab tõeliselt integreeritud ja territoriaalset lähenemisviisi sihtprogrammide ning projektide puhul, mis täidavad kohapealseid vajadusi;

29.    kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama riiklike reformikavade ja rakenduskavade sidusust, et võtta nõuetekohaselt arvesse riigipõhiseid soovitusi ja tagada täielik kooskõlastamine majanduse juhtimise menetlustega, vältides seeläbi varajase ümberplaneerimise ohtu;

30.    tuletab sellega seoses meelde parlamendi esialgset vastuseisu ja rõhutab parlamendi vastutust olla täielikult kaasatud ning teostada kontrolli ja järelevalvet; nõuab, et komisjon ja nõukogu esitaksid täieliku, läbipaistva ja õigeaegse teabe kriteeriumide ning kogu menetluse kohta, mis võiks põhjustada programmi muutmise või Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kulukohustuste või maksete peatamise kooskõlas ühissätete määruse artikli 23 lõikega 15; märgib, et kulukohustuste või maksete peatamise otsus tuleks teha viimase võimalusena, kui kõik teised võimalused on ära kasutatud ja on hinnatud võimalike tagasilöökide mõju majanduskasvule ja töökohtadele, sest kulukohustuste või maksete peatamisel võivad olla tõsised tagajärjed riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele ametiasutustele, samuti ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisele tervikuna; on seisukohal, et makromajandusliku tingimuslikkuse eesmärk peaks olema ühtekuuluvuspoliitika jätkusuutlikumaks ja tõhusamaks muutmine, ning on vastu ideele, et piirkondi, kohti või kodanikke karistatakse valitsuste makromajanduslike otsuste eest; juhib tähelepanu programmide muutmisega seotud võimalikule halduskoormusele; tuletab meelde, et nimetatud määruse artikli 23 lõike 4 kohaselt esitatava programmi muutmise ettepaneku jaoks on vajalik eelnev konsulteerimine asjaomase seirekomisjoniga kooskõlas sama määruse artikli 49 lõikega 3;

31.    juhib tähelepanu sellele, et eeskirjade eiramine tuleneb märkimisväärses osas nõuete ja eeskirjade keerukusest; rõhutab, et ühtekuuluvusprogrammide rakendamises esinevat eeskirjade eiramiste hulka võiks vähendada juhtimise ja menetluste lihtsustamise kaudu ning äsja vastuvõetud asjakohaste direktiivide kiire siseriiklikku õigusse ülevõtmise kaudu, samuti haldussuutlikkuse tugevdamise teel, eelkõige vähem arenenud piirkondades; rõhutab seetõttu toetusesaajate halduskoormuse vähendamise vajadust, tagades samas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide assigneeringute nõuetekohase kasutamise tagamiseks vajaliku kontrolli, samuti rõhutab vajadust juhtimis- ja kontrollisüsteeme optimeerida ja paindlikumaks muuta, riskihindamisele suuremat tähelepanu pöörata ja korrigeerida ülesannete jaotamist kõigi asutuste vahel, samas õõnestamata kehtivaid tugevdatud kontrollimenetlusi, et eeskirjade eiramist tulemuslikumalt ennetada ja seeläbi vältida finantskorrektsioone ning maksete katkestusi ja peatamisi; tunneb muret rahastamisvahendite abisaajatele jagamise määrade väiksuse pärast, pidades eelkõige silmas eesmärki suurendada nende vahendite kasutamist; palub sellega seoses nende finantsinstrumentidega töötavatel liikmesriikidel, korraldusasutustel ja muudel asjaomastel sidusrühmadel kasutada täielikult ära dokumendi „Rahastamisvahendid – tehnilise nõustamise platvorm” (FI-TAP) ja platvormi fi-compass kaudu pakutav tehniline abi;

Tööhõive, VKEd, noored ja haridus

32.    rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid võiksid aidata oluliselt kaasa kriisi negatiivsete sotsiaalsete tagajärgede tagasipööramisele ning et selleks tuleks edendada ja lihtsustada mitmest fondist rahastatava programmitöö pakutavat terviklikku lähenemisviisi, mille puhul fondide koordineerimine oleks tõhusam ja paindlikkus suurem, võimaldades paremini ära kasutada eelkõige ESFi ja ERFi koostoimet; rõhutab, et ESFi rahastatud investeeringud ei saa anda optimaalseid tulemusi, kui ei ole loodud asjakohast taristut ja sobivaid institutsioone; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid võivad tulemuslikult toetada sotsiaalset kaasatust ning seda tuleks seega ära kasutada ebasoodsas olukorras olevate ja haavatavate rühmade, näiteks romade ja puuetega inimeste integreerimise toetamiseks ning lastele ja täiskasvanutele mõeldud institutsiooniliste teenuste kogukonnapõhiseks muutmise toetamiseks;

33.    kutsub komisjoni üles pöörama kogu liidus erilist tähelepanu vähemusrühmade olukorrale, kuna nad kannatavad kõikide sotsiaalse tõrjutuse vormide all ning seega tõenäolisemalt ka struktuurse tööpuuduse all; arvab, et sotsiaalse ühtekuuluvuse mis tahes poliitika väljatöötamisel liidus tuleb arvesse võtta vähemuste integreerimist;

34.    rõhutab VKEde võtmerolli töökohtade loomises ja juhib tähelepanu nende potentsiaalile edendada arukat majanduskasvu ning digitaalset ja vähese CO2-heitega majandust; nõuab soodsat õiguskeskkonda, mis stimuleerib asutama ja käigus hoidma selliseid ettevõtteid, eelkõige noorte loodud ja maapiirkondades asuvaid ettevõtteid; toonitab VKEde bürokraatliku koormuse vähendamise ning nende rahastamisele juurdepääsu hõlbustamise tähtsust, samuti vajadust toetada programme ja koolitusi, mis edendavad ettevõtlusoskuste arendamist;

35.    toonitab, et VKEd moodustavad 99 % ELi ettevõtetest ja hõlmavad 80 % kõigist liidu töökohtadest;

36.    väljendab muret selle pärast, et komisjon on kehtestatud liiga madala piirmäära (5 miljonit eurot) ERFi kaudu toetuse andmiseks väikesemahulistele kultuuri ja säästva turismi taristutele, mis lisaks määratletakse abikõlblike kulude asemel kogukulude alusel, ning rõhutab tugevat positiivset mõju, mida sellised projektid võivad piirkondlikule arengule avaldada sotsiaal-majandusliku mõju, sotsiaalse kaasamise ja ligitõmbavuse osas;

37.    nõustub komisjoni analüüsiga, et majanduse ja sotsiaalvaldkonna prioriteedid, eelkõige ühest küljest majanduskasvu ja teisest küljest sotsiaalse kaasatuse, hariduse ja säästva arengu vallas, võiksid mõnes liikmesriigis olla paremini tasakaalus ning tugineda mõttekale dialoogile partnerite ja sidusrühmadega; rõhutab, et nende prioriteetide saavutamisel on otsustava tähtsusega selge strateegia liikmesriikide institutsioonilise raamistiku edendamiseks haldussuutlikkuse ja õigussüsteemide kvaliteedi poolest;

38.    rõhutab ESFi, noortegarantii ja noorte tööhõive algatuse tähtsust, mis peavad aitama näiteks ettevõtlusalgatuste kujul ellu viia võimalikult palju elujõulisi töökohtade loomise projekte;

39.    hoiatab, et noorte tööpuuduse murettekitavad näitajad ähvardavad tuua kaasa terve põlvkonna kaotuse, eriti vähem arenenud ning kriisist ja tööpuudusest kõige rohkem puudutatud piirkondades; nõuab, et noorte inimeste tööturule integreerimise edendamine peab jääma kõrgeimaks prioriteediks, mille saavutamiseks on vältimatu ELi aktiivne toetus ja millele võib oluliselt kaasa aidata ESFi, ERFi, Ühtekuuluvusfondi ja noorte tööhõive algatuse integreeritud kasutamine; on arvamusel, et selles osas tuleks rakendada rohkem tulemustele orienteeritud lähenemisviisi, et tagada olemasolevate ressursside tõhusaim kasutus, suurendades seeläbi tööhõivet ja konkurentsivõimet, tekitades suuremat tulu ja tuues kasu kogu ELi majandusele; rõhutab selles kontekstis noortegarantii esmatähtsat rolli, et aidata alla 25-aastaseid noori leida kvaliteetne töökoht või omandada töökoha leidmiseks vajalik haridus, oskus ja kogemus; rõhutab, et võimalikult kiiresti tuleb eraldada vajalikud vahendid, et rakendada noortegarantiid ja muid noorte tööhõive algatusega kaetud meetmeid; on veendunud, et tuleks kasutada selgeid ja kergesti mõistetavaid mõjunäitajaid, et ELi fondide mõju majanduskasvule ja tööhõivele nõuetekohaselt hinnata;

40.    on seisukohal, et tuleb teha jõupingutusi täiendavate lahenduste leidmiseks, et suurendada saavutusi noorte tööhõive valdkonnas, pidades silmas, et vaatamata ESFi määruse vastuvõtmisele ja noorte tööhõive algatusele ei ole tulemused olnud head, juhib tähelepanu sellele, et EL on poliitiliselt pühendunud otsese toetuse andmisele noorte integreerimiseks tööturule;

41.    rõhutab, et seoses muudatustega tootmistavades ja rahvastiku vananemisega on Euroopa Sotsiaalfondi ja investeerimise roll töötajate oskuste kohandamises märkimisväärselt suurenenud; usub kindlalt, et sellega seoses peaks ESF täiendama liikmesriikide riiklikke meetmeid; palub liikmesriikidel ja komisjonil tagada kättesaadavate vahendite võimalikult tulemuslik ja tõhus kasutamine, et tagada töötajate tööalane konkurentsivõime, sotsiaalne kaasatus ja sooline võrdõiguslikkus; rõhutab samal ajal, et ESFi rahastatavad koolitusprogrammid tuleks kohandada ka ettevõtjatele ja juhtivtöötajatele, et tagada ettevõtete, eelkõige liidus kõige enam töökohti loovate VKEde jätkusuutlik areng;

42.    kutsub liikmesriike ja komisjoni eelkõige üles jätkama EURESi platvormi täiustamist ja laiendamist tõhusa vahendina, mis soodustab töötajate liikuvust Euroopas, eelkõige piiriülest liikuvust, parandades töötajate teadmisi Euroopa tööturust, teavitades neid töövõimalustest ja toetades neid administratiivsetes küsimustes; julgustab liikmesriike arendama ja toetama EURESi võrke, võttes sealjuures arvesse, et piiriülesed töötajad on need, kes kõigepealt puutuvad kokku kohanemise ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamisega seotud probleemidega; märgib, et riiklike tööturuasutuste, sotsiaalpartnerite, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning muude erasektori sidusrühmade kokkuviimise kaudu soodustavad ja toetavad need võrgud piiriülest liikuvust;

43.    rõhutab vajadust suunata kvaliteetsete töökohtade loomist uue tehnoloogia abil; on arvamusel, et komisjon peaks tööpuuduse vähendamise siduma digitaalarengu tegevuskava ja raamprogrammi „Horisont 2020” vahenditega;

44.    märgib, et kooli pooleli jätnud noorte arv on liidus endiselt väga suur ja see mõjutab noorte töötuse määra; rõhutab, et selle probleemi lahendamiseks tuleb ajakohastada haridussüsteeme ja õppekavasid, kasutades selleks ESFi abi;

45.    juhib tähelepanu asjaolule, et ilma tulemusliku koostööta haridusasutuste ja tööturu osapoolte vahel on võimatu kõrvaldada noorte koolilõpetajate kõrget tööpuuduse taset ELis; rõhutab eriti asjaolu, et tänu tööturul vajaminevate teadmiste ja oskuste õpetamisele on noorte tööhõive paranenud ja sotsiaalsed erinevused vähenenud;

46.    rõhutab soolise mõõtme olulisust töökohtade loomisel; kutsub komisjoni üles eraldama piisavalt vahendeid, et võidelda naiste tööpuudusega; on arvamusel, et naised võiksid kasu saada tehnoloogia arengust, mis võimaldab töötada paindlikuma ajaga, ja palub komisjonil seda küsimust uurida;

47.    kinnitab taas vajadust luua väikelastele lastehoiuasutusi, et edendada naiste osalust tööturul, ning seepärast palub komisjonil toetada selle valdkonna uuenduslikke projekte; toonitab, et investeeringud avaliku sektori taristusse, nt lastehoiuasutustesse, suurendavad naiste võimalust osaleda aktiivselt majanduses ja tööturul;

48.    palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel tööhõive ja sotsiaalse kaasatusega seotud eesmärkide saavutamiseks võtta arvesse rasedus- ja sünnituspuhkuselt naasvate naiste vajadusi, motiveerida tööandjaid naisi pärast rasedus- ja sünnituspuhkust tööle võtma, hõlbustada paindlikku töökorraldust ning edendada täiendavat haridust (elukestev õpe), mis võimaldab naistel sujuvalt karjääri jätkata;

Poliitika juhtimine

49.    rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikat tuleb juhtida hästi toimiva mitmetasandilise valitsemise raames ühendatuna avalikkuse ja ettevõtjate vajadustele reageerimiseks tõhusa ülesehitusega ning läbipaistvate ja innovatiivsete riigihangetega, mis on kõik poliitika mõju tugevdamiseks keskse tähtsusega tegurid; rõhutab seoses sellega, et olenemata ELi ja liikmesriikide tasandil tehtavate otsuste tähtsusest lasub avaliku sektori investeeringute puhul peamine haldusvastutus sageli kohalikel ja piirkondlikel asutustel ning et ühtekuuluvuspoliitika on hädavajalik vahend, mis võimaldab neil ametiasutustel ELis võtmerolli täita; kinnitab sellega seoses vajadust partnerluspõhimõtte ulatusliku kohaldamise järele, mida on üksikasjalikult kirjeldatud ühissätete määruses ja partnerluse käitumisjuhendis;

50.    soovitab, et ühtekuuluvuspoliitika ressursse ja teadmisi kasutataks selleks, et parandada oluliselt riigiasutuste haldussuutlikkust, eriti kohalikul ja piirkondlikul tasandil, muu hulgas uue tehnoloogia laialdasema kasutamise ning ühtlustatumate menetluste poole püüdlemise teel, et nende võime avalikkusele kvaliteetseid teenuseid pakkuda paraneks; kutsub komisjoni üles määratlema haldusabi vorme peamistes küsimustes, näiteks algatustele eesmärkide kehtestamine, nende tulemuste hindamine sobivate näitajate abil ning järgmiste sammude kindlaksmääramine, et aidata kehtestada kogu ELis järelevalvel ja hindamisel põhinevat halduskultuuri; peab oluliseks tagada kohalikele ja piirkondlikele asutustele abi innovatiivsete rahastamisvahendite vallas, mis on vahendite ja investeeringute suurendamiseks hädavajalikud, ning riigihangete korral, mis peaksid järjest enam esile kerkima avaliku sektori vahendina innovatsiooni ja loovuse soodustamiseks;

51.    peab kahetsusväärseks, et kuues ühtekuuluvuspoliitika aruanne ei sisalda põhjalikku analüüsi tehnilise abi rahastu JASPERS saavutuste kohta; nimetatud rahastu pakkus liikmesriikidele ajavahemikul 2007–2013 tehnilisi ekspertteadmisi ELi fondidest kaasrahastatavate kvaliteetsete suurprojektide ettevalmistamiseks; tunneb heameelt 2013. aastal JASPERSi suutlikkuse suurendamise meetmete võrguplatvormi käivitamise üle 2013. aastal ning võrgutöö- ja pädevuskeskuse üksuse rajamise üle 2014. aastal, mis pakuvad tehnilisi ekspertteadmisi projektide ettevalmistamiseks programmitöö perioodil 2014–2020; tunneb heameelt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud haldussuutlikkuse suurendamise pädevuskeskuse rajamise üle, mis peaks aitama suurendada liikmesriikide kõigi haldusasutuste suutlikkust, mis on kaasatud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide juhtimisse ja rakendamisse;

52.    tunneb heameelt selle üle, et komisjon pöörab järjest suuremat tähelepanu juhtimise rollile, ning nõustub, et hea juhtimine ja kvaliteetsed avalikud teenused, sealhulgas korruptsiooni puudumine, on stabiilse investeerimiskeskkonna jaoks esmatähtsad; nõuab ulatuslike eesmärkide kehtestamist, et muuta ühtekuuluvusvahendite kasutamine pettuste suhtes kindlamaks ja rakendada rangemalt pettusevastaseid meetmeid;

53.    on veendunud, et partnerluse käitumisjuhend parandab programmitöös osalemist piirkondades kõigis etappides nii vormiliselt kui ka sisulisel ning see tuleb täielikult rakendada, sest sellel on esmatähtis roll ühtekuuluvuspoliitika tulemuste suurendamisel ja selle kohapealse mõju tugevdamisel; õnnitleb liikmesriike ja piirkondi, kes on suutnud partnerluse käitumisjuhendi kohaselt kaasata oma partnerid partnerluslepingute ja rakenduskavade koostamisse; tunneb siiski tõsist muret seoses partnerluse põhimõtte vähese kohaldamisega seotud arvukate juhtudega ning kutsub komisjoni üles mitte andma heakskiitu programmidele, mille puhul ei ole partnerid piisavalt kaasatud; rõhutab, kui tähtis on levitada selliseid partnerluste korraldamise häid tavasid, mida on üksikasjalikult kirjeldatud partnerluse käitumisjuhendis; palub Euroopa Komisjonil lisaks sellele esitada parlamendile korrapäraselt aruanne, milles hinnatakse partnerluse põhimõtte rakendamise hetkeseisu;

Territoriaalne mõõde

54.    võtab murega teadmiseks suhteliselt vähesed viited territoriaalsele lähenemisviisile ning eelkõige piiriülesele koostööle kuuendas ühtekuuluvuse aruandes, kuigi see on tähtis vahend majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks; juhib tähelepanu sellele, et kõigi piiriüleste ja makropiirkondlike aspektide kaasamine oleks olnud rikastav, mis puudutab nt taristut, tööturgu ja liikuvust, keskkonda, sealhulgas ühist hädaolukorra lahendamise plaani, veekasutust ja kanalisatsiooni, jäätmekäitlust, tervishoidu, teadus- ja arendustegevust, turismi, avalikke teenuseid ja valitsemist, kuna kõik need valdkonnad sisaldavad märkimisväärselt piiriüleseid elemente ja potentsiaali; on seisukohal, et programmiperioodil 2014–2020 hakkavad Euroopa piiriäärsed ja piiriülesed piirkonnad kriisiga tunduvalt paremini toime tulema, muutudes arukamaks, kaasavamaks ja jätkusuutlikumaks;

55.    rõhutab, et terviklik ja territoriaalne lähenemisviis on väga tähtis, eriti keskkonna- ja energiaküsimuste puhul;

56.    tervitab uute vahendite kasutuselevõttu, et kooskõlastada sidusrühmade tegevust ja integreerida ELi poliitikavaldkondi ning suunata investeeringud tegelikele kohapealsetele vajadustele, näiteks integreeritud territoriaalsed investeeringud ning kogukonna juhitud kohaliku arengu vahendid, millega taotletakse tasakaalustatud territoriaalset arengut; juhib tähelepanu vahendite kohandamise tähtsusele poliitikavaldkondade territoriaalse mõju hindamiseks, mille peamine eesmärk on võtta arvesse ELi poliitikavaldkondade territoriaalset mõju kohalikele ja piirkondlikele asutustele ning juhtida sellele mõjule rohkem tähelepanu seadusandlikus protsessis, võttes samal ajal teadmiseks probleemid integreeritud territoriaalse lähenemise rakendamisel, pidades silmas ELi fondide allesjäänud regulatiivseid erinevusi ning piirkondlike ja kohalike kogukondade tugevalt erinevat mõjuvõimu liikmesriikidele ja korraldusasutustele; nõuab üleüldist integreeritud ELi investeerimisstrateegiat ning ELi territoriaalse tegevuskava 2020 tugevdamist, mis võeti vastu Ungari eesistumise ajal 2011. aastal, mida hindavad kava kohaselt 2015. aasta eesistujariigid ja mille üks osa on ELi linnade tegevuskava; on arvamusel, et erilist tähelepanu tuleks pöörata väikeste ja keskmise suurusega linnapiirkondade rolli tugevdamisele;

57.    märgib murega puudulikku viitamist sellele, kuidas ELi territoriaalse tegevuskava 2020 põhimõtteid ja prioriteete on ajavahemiku 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika programmide rakendamise kaudu arvesse võetud; kutsub üles kehtestama ajavahemiku 2014–2020 jooksul asjakohaseid hindamismehhanisme, et hinnata ühtekuuluvuspoliitika territoriaalset mõõdet;

58.    kiidab siiski heaks asjaolu, et aruandes tuuakse esile linnapoliitika küsimusi, võttes arvesse linnade tähtsust globaliseerunud majanduses ning nende võimalikku mõju jätkusuutlikkuse seisukohast; võtab teadmiseks Euroopa piirkondade ja linnade pühendumise üleminekule keskkonnasõbralikumale majanduskasvule, nagu kinnitatakse linnapeade paktis; soovitab, et ka maa- ja linnapiirkondade arengu suuri erinevusi tuleks tõsiselt käsitleda, nagu tuleks teha ka seoses probleemidega suurlinnapiirkondades, mis on nii vastupanuvõimelised kui ka haavatavad;

59.    peab kahetsusväärseks, et kuuendas ühtekuuluvuse aruandes ei viidata polütsentrilisele territoriaalsele arengule kui territoriaalse ühtekuuluvuse ja konkurentsivõime saavutamise põhivahendile kooskõlas ELi territoriaalse tegevuskavaga 2020 ning Euroopa territoriaalse arengu ja ühtekuuluvuse vaatlusvõrgu (ESPON) 2013. aasta aruandega Euroopa avatuks ja polütsentriliseks muutmise kohta (Making Europe Open and Polycentric); rõhutab väikeste ja keskmise suurusega linnade rolli ja seda, kui oluline on tugevdada linnakeskuste funktsionaalseid sidemeid nende lähiümbrusega, et saavutada tasakaalustatud territoriaalne areng;

60.    nõuab ELi toimimise lepingu artikli 174, mis käsitleb territoriaalset ühtekuuluvust, suuremat arvessevõtmist eelkõige maapiirkondades, pöörates nõuetekohaselt tähelepanu ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu olulisele seotusele, eriti seoses tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondade ja piirkondadega, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks äärepoolseimad piirkonnad, väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimad piirkonnad, saared, piiriülesed ja mägipiirkonnad; soovitab, et arvesse võetaks ka demograafilisi probleeme, millel on piirkondadele oluline mõju, näiteks rahvastiku vähenemine, rahvastiku vananemine ning väga hajutatud asustus; palub komisjonil pöörata ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel erilist tähelepanu aladele, mis on geograafiliselt ja demograafiliselt kõige ebasoodsamates tingimustes;

61.    on arvamusel, et kuuendas ühtekuuluvusaruandes ei pöörata piisavalt tähelepanu Euroopa territoriaalsele koostööle (ETK), kuigi see on olnud alates programmiperioodist 2007–2013 täieulatuslik ühtekuuluvuspoliitika eesmärk; tuletab meelde Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) potentsiaali mitte ainult piiriülese valitsemise haldamise vahendina, vaid ka põhjalikult integreeritud territoriaalset arengut toetava vahendina;

62.    nõuab tihedamat kooskõlastamist ühtekuuluvuspoliitika, ühinemiseelse abi rahastamisvahendi ja ELi naabruspoliitika vahel ning projektide tulemuste paremat hindamist ja levitamist;

Ühtekuuluvuspoliitika pikaajalises perspektiivis

63.    tuletab kõike eespool kirjeldatut silmas pidades meelde ELi ühtekuuluvuspoliitika arutelule uue hoo andmise vajadust; väidab, et 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimiste aasta on otsustav, kuna siis valitav parlament ja uus komisjon peavad tegelema strateegia „Euroopa 2020” lõpetamise ja uue mitmeaastase finantsraamistikuga ning tagama nõuetekohase eelarve abil ühtekuuluvuspoliitika tuleviku pärast 2020. aastat ja valmistama ette uued ühtekuuluvuspoliitika õigusaktid; võtab teadmiseks, et ühtekuuluvuspoliitikat käsitleval arutelul tuleb arvesse võtta tõsiseid ajalisi piiranguid ja viivitusi, mida kogeti käesoleva programmitöö perioodi alguses;

64.    rõhutab haldussuutlikkuse keskset tähtsust; kutsub kõigi valitsemistasandite poliitikakujundajaid üles soosima sihipärast tehnilist abi ühtekuuluvuspoliitika elluviimiseks üldiselt ning rahastamisvahendite laiendatud kasutamiseks kombineerituna Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega;

65.    on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika meetmetel on oluline osa sisemise konkurentsivõime erinevuse ja struktuurilise tasakaalustamatuse vähendamisel piirkondades, kus see on enim vajalik; palub komisjonil kaaluda eelrahastamist, et hõlbustada vahendite täielikku ärakasutamist asjaomaste liikmesriikide poolt ajavahemikul 2014–2020, samal ajal alati tagades, et järgitakse eelarvevastutust;

66.    kutsub liikmesriike üles korraldama oma parlamentides korrapäraselt kõrgetasemelisi poliitilisi arutelusid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhususe, tulemuslikkuse ja ajakohase rakendamise üle ning ühtekuuluvuspoliitika panuse üle makromajanduslike eesmärkide täitmisse;

67.    nõuab korrapäraste nõukogu istungite pidamist ühtekuuluvuspoliitika eest vastutavate ministritega, et käsitleda vajadust jälgida pidevaid probleeme, millega ELi majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus silmitsi seisab, ja neile reageerida;

°

°         °

68.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.

(2)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.

(3)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 470.

(4)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.

(5)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 303.

(6)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 281.

(7)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.

(8)

ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.

(9)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0002.

(10)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0015.

(11)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0132.

(12)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0133.

(13)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0068.

(14)

ELT C 19, 21.1.2015, lk 9.

(15)

Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.

(16)

Ettepanek võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020, COM(2015) 0015 final, 21.1.2015.

(17)

Komisjoni otsus kulukohustuste assigneeringute mitteautomaatse ülekandmise kohta 2014. aastast 2015. aastasse ja 2015. aastal uuesti kättesaadavaks tegemise kohta, C(2015) 0827 final, 11.2.2015.


SELETUSKIRI

Taust

Euroopa Liidu toimimise lepingu kohaselt peab Euroopa Komisjon esitama iga kolme aasta järel ühtekuuluvusaruande edu kohta majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamisel. Kuuenda ühtekuuluvusaruande avaldamine lükkus uue 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika seadusandliku raamistiku vastuvõtmise tõttu edasi; selle traditsioonilist ülesehitust on muudetud, olles nüüd vastavuses strateegiaga „Euroopa 2020”.

Ühtekuuluvuspoliitika saavutused ja väljakutsed majandus- ja finantskriisi kontekstis

Tagasivaates kirjeldab kuues eduaruanne, et programmitöö perioodil 2007–2013 on ühtekuuluvuspoliitika leevendanud avaliku sektori investeeringute järsu vähenemise mõju, saavutades mõnes liikmesriigis üle -60% ja ELis keskmiselt -20%. Ühtekuuluvusinvesteeringud andsid piirkondadele stabiilsust, tagades rahastamisvoo ajal, kui riigi avaliku ja erasektori investeeringud vähenesid või lausa lõppesid. Piirkondlik ebavõrdsus on aga viimasel ajal suurenenud ning alates 2000. aastast saavutatud kasu tööhõive ja konkurentsivõime valdkonnas kahanes mitmes liikmesriigis, eriti lõunapoolsetes liikmesriikides, olematuks.

Tulevikku vaadates viitab aruanne ühtekuuluvusinvesteeringute põhieesmärkidele 2014.–2020. aastal: energiatõhusus, tööhõive ja VKEd – valdkonnad, kus jätkusuutlike töökohtade loomise potentsiaal on tõesti paljulubav. Raportöör peab oluliseks toonitada, et ühtekuuluvuspoliitika ja selle vahendite algne roll sellisena, nagu see aluslepingus määratleti, tähendab, et see on olemuslikult peamine investeerimisvahend aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamiseks kogu ELis. Seega ei tohi vaadelda ühtekuuluvuspoliitikat pelgalt teiste valdkondlike strateegiate vahendina. Vastupidi, selle poliitika pikaajalise integreerimise ja mitmetasandilise valitsemise lähenemisviis annab ELi meetmete rakendamisele ja omaksvõtmisele väga olulist lisaväärtust, mida ainult valdkondlik-poliitilise lähenemisviisiga ei saavutataks.

Sel taustal tunneb raportöör heameelt ELi uue Euroopa investeerimiskava üle, mis täiendab struktuuri- ja ühtekuuluvusinvesteeringuid. Ühtekuuluvuspoliitika ühisalgatustes rahastamisvahenditega, näiteks JEREMIE, saadud kogemused võivad olla kasulikud, kuna rahastamisvahendite kasvav kasutamine on kõnealuse uue investeerimiskava keskmes. Samal ajal tuleb aga selgelt välja öelda, et kõnealune uus investeerimisalgatus ei tohi ühelgi moel negatiivselt mõjutada ühtekuuluvuspoliitika eelarvet ega pikaajalist strateegilist programmitööd, kuna see ohustaks mitte ainult piirkondade arengut, vaid ka ühtekuuluvuspoliitika 350 miljardi euro suuruse investeeringu tõhusust, mis on kavandatud piirkondliku arengu jaoks 2014.–2020. aastal. Tegelikult tuleb arvesse võtta, et kõige enam investeerimisstiimuleid vajavad piirkonnad on sageli need, millel on nõrgem haldus- või toetuste kasutamise suutlikkus ning mis ei kvalifitseeru uue investeerimiskava kasutamise alla.

Ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkus, tõhusus ja tulemustele orienteeritus

Uued tulemuslikkuse ja tulemustele orienteerituse parandamise meetmed hõlmavad valdkondlikku keskendumist eelkõige innovatsioonile, digitaalsele ja vähese CO2-heitega majandusele, haridusele ning VKEde toetamisele. Raportöör nõuab teatavat paindlikkust piirkondadele olenevalt nende kohalikust olukorrast, eriti tõsise kriisi kontekstis. Vaja on pidevaid jõupingutusi menetluste lihtsustamiseks ning bürokraatia vähendamiseks, et suurendada fondide kättesaadavust ning kasutamist ja hoida veamäärasid – mis sageli tulenevad keerukatest riigihanke- ja riigiabi eeskirjadest ja mitte ühtekuuluvuspoliitika eeskirjadest – võimalikult madalal.

Samuti võib ühtekuuluvusinvesteeringute tulemuslikkust parandada seos Euroopa poolaastaga ja riigipõhiste soovitustega. Sellega seoses tuleb rõhutada Euroopa Parlamendi võtmerolli kogu menetluse kontrollimisel, mis võiks kutsuda esile Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kulukohustuste või maksete peatamise. Raportöör nõuab, et järgitaks täielikult ühissätete määruse artikli 23 lõiget 15, mis sätestab läbipaistvuse ning parlamendi õigeaegse teavitamise komisjoni ja nõukogu poolt.

Tööhõive, VKEd, noored ja haridus

Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 on sätestatud, et ELi eesmärkide hulka kuuluvad täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, ning strateegia „Euroopa 2020” seab eesmärgiks saavutada 2020. aastaks 20–64aastaste seas 75% tööhõive. Kriisi puhkemise tagajärjel näib aga, et seda eesmärki on keerulisem saavutada, kuna ELis püsib tööpuudus alates 2010. aasta algusest üle 9,5% ning on paljudes liikmesriikides veel 2014. aastalgi üle 15%.

Eriti murettekitav on noorte inimeste olukord tööhõive vallas – 2014. aasta teises kvartalis oli ELi noorte tööpuuduse määr 21,7%, üle kahe korra täiskasvanute tööpuudusest (9,0%) suurem, mis tähendab, et sel perioodil olid 28liikmelise ELi alla 25aastastest inimestest üle viie miljoni inimese töötud. Selliste noorte mittetöötavate ja mitteõppivate (NEET-noored) eurooplaste arv (vanuses 15–24)on samuti vastuvõetamatult suur.

Ka toetus, mida ühtekuuluvuspoliitika pakub VKEdele, on väga oluline, kuna VKEd toimivad ELi majanduskasvu ja tööhõive selgroona, olles loonud 2002.–2010. aasta tööhõive netokasvust 85%. Kõike eespool kirjeldatut silmas pidades suurendatakse 2014.–2020. aastal aruka spetsialiseerumise strateegiate kaudu piirkondlikul tasandil struktuurifondide ja ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (COSME) ja raamprogrammi Horisont 2020 vahelist koostoimet.

Rakendamis- ja makseprobleemid

Raportöör tuletab meelde, et kooskõlas ühissätete määrusega oleks tulnud võtta partnerluslepingud vastu hiljemalt 2014. aasta augusti lõpuks ning rakenduskavad 2015. aasta jaanuari lõpuks. Programmitöö protsessis on aga olnud selge mahajäämine ning 2014. aasta lõpu seisuga on vastu võetud ainult natuke üle 100 rakenduskava. Rakenduskavade vastuvõtmiseks on kavandatud kaks stsenaariumi, mis mõlemad toovad kaasa täiendavad viivitused rakendamise käivitamisel, eelkõige: i) ülekandmismenetlus nende rakenduskavade puhul, mis arvatakse olevat vastuvõtmiseks valmis 31. detsembriks 2014, ning ii) Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide 2014. aasta kasutamata eraldiste ümberjagamine, mis hõlmab mitmeaastase finantsraamistiku tehnilist läbivaatamist nende rakenduskavade puhul, mis ei arvata olevat vastuvõtmiseks valmis 2014. aasta lõpuks.

Komisjoni esitatud ajakava kohaselt võidakse võtta rakenduskavad ülekandmismenetluse kohaselt vastu ajavahemikus 15. veebruarist 31. märtsini 2015 ja ümberjagamismenetluse kohaselt pärast 1. maid 2015. Parlament väljendas tõsist muret ühtekuuluvuspoliitika rakendamise olulise viibimise pärast perioodil 2014–2020, rõhutades, et need viivitused panevad proovile riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste suutlikkuse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde perioodil 2014–2020 tõhusalt kavandada ja rakendada. Raportöör jagab seda muret. Seetõttu palub ta komisjonil tutvustada parlamendile meetmeid, millega hõlbustada niipea kui võimalik rakenduskavade rakendamist, koos ettenähtud ajakavaga.

Lisaks programmitöö perioodil 2014–2020 rakendamise hilinemisele on ühtekuuluvuspoliitikal ka programmitöö perioodi 2007–2013 eest tegemata makseid umbes 25 miljardi euro suuruses summas. Seetõttu palutakse komisjonil selgitada ka maksete hilinemise mõju uute rakenduskavade elluviimise alustamisele ning pakkuda välja lahendusi, et vähendada kahju nii palju kui võimalik.

Ühtekuuluvuspoliitikalt oodatakse abi jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive saavutamisel, kuid korduvalt esinev tegemata maksete probleem, mis toob kaasa maksete hilinemist, takistab programmide rakendamist ja koormab toetusesaajate ja liikmesriikide eelarveid, ei ole vastuvõetav. Eelarvedistsipliin tähendab, et avaliku sektori raha ei raisata, kuid samuti tähendab see arvete õigeaegset tasumist. Raportöör usub seetõttu, et probleemi see osa on kõige suurem väljakutse ja kõige kiireloomulisem.

Juhtimisalased küsimused

Ühtekuuluvuspoliitika vahendeid ja teadmisi tuleb kasutada, et parandada oluliselt riigiasutuste haldussuutlikkust, eriti kohalikul ja piirkondlikul tasandil, nii et nende võimekus pakkuda üldsusele kvaliteetseid teenuseid paraneks, muu hulgas uute tehnoloogiate laialdasema kasutamise ning rohkem ühtlustatud menetluste poole püüdlemise teel. On oluline tagada kohalikele ja piirkondlikele asutustele abi innovatiivsete rahastamisvahendite vallas, mis on ressursside ja investeeringute suurendamiseks hädavajalikud, ning riigihangete korral, mis peaksid järjest enam esile kerkima avaliku halduse vahendina innovatsiooni ja loovuse soodustamiseks.

Raportöör toonitab, et partnerluse käitumisjuhend tugevdaks programmides osalemist piirkondades nii vormiliselt kui ka sisuliselt ja mängiks esmatähtsat rolli ühtekuuluvuspoliitika mõju suurendamisel ja tugevdamisel.

Territoriaalne mõõde

Kuues ühtekuuluvusaruanne ei kasuta võimalust selgitada konkreetselt piiriülese koostöö probleeme ja potentsiaali, mida kirjeldatakse vaid lühidalt; selle tulemusi ei tutvustata üldse. Peale selle on mõne üksiku erandiga täielikult puudu kvalitatiivsed aspektid, kuigi tekst pakub küllalt võimalusi, et neid käsitleda (vt konkreetseid teemakäsitlusi üksikute teemade/valdkondade, näiteks linnade, mere- ja äärepoolseimate piirkondade kohta). Samuti oleks valdkondlikust ja kvalitatiivsest seisukohast piiriüleste aspektide lisamine rikastanud mitme peatüki sisu, näiteks taristu, tööturu ja liikuvuse, keskkonna, veekasutuse ja kanalisatsiooni, jäätmekäitluse, tervishoiu, teadus- ja arendustegevuse, turismi, avalike teenuste ja valitsemise teemadel. Kõigis neis valdkondades esineb olulisi piiriüleseid elemente ja võimalusi. Raportöör leiab, et Euroopa territoriaalne koostöö (ETK) võib Euroopa integratsioonile oluliselt kaasa aidata.

Viimaks, kuid mitte vähetähtsana, seonduvad käesolevad kaalutlused ka ETK ning Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) vahendiga. Eelkõige ETK piiriülese koostöö komponent mõjutab piiriüleste piirkondade ühtekuuluvust. Raportöör teeb seetõttu ettepaneku, et ühtekuuluvusaruanne peaks tulevikus sisaldama ka Euroopa piiriüleste piirkondade ühtekuuluvuse hindamist, kaasa arvatud nende piirkondade põhiprobleemide analüüsi, ning samuti piiriülese koostöö rakenduskavade mõju hindamist. Sellele vahendile tuleks pöörata rohkem tähelepanu ka seetõttu, et see edendab koostööd ja koondab kogemusi liikmesriikide ametiasutuste vahel ning aitab liikuda haldussüsteemi suunas, mis põhineb järjest enam jagatud väärtustel ja tegutsemisviisidel. Sellega seoses tuleks arvesse võtta ka ühtekuuluvuspoliitika välismõõdet.

Ühtekuuluvuspoliitika pikas perspektiivis

Raportöör soovib pöörata erilist tähelepanu ühtekuuluvuspoliitika tulevikule pärast 2020. aastat. Olles täiesti teadlik, et ühtekuuluvuspoliitika periood 2014–2020 on alles äsja alanud ning et sellel poliitikavaldkonnal on juba praegu kavade hilise vastuvõtmise tõttu probleeme, tuleb keskenduda 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika nõuetekohasele rakendamisele. Samas ei tohi kaotada silmist fakti, et 2019. aastal tuleb ühtaegu tegeleda paljude oluliste küsimustega – uus Euroopa Parlament ja komisjon peavad tegelema strateegia „Euroopa 2020” lõpetamisega, tulevase uue mitmeaastase finantsraamistikuga ja uute ühtekuuluvuspoliitika õigusaktide koostamisega pärast 2020. aastat, kui nimetada neist vaid mõnda. Arvestades tõsiseid ajalisi piiranguid, ärgitab raportöör mõtlema 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika peale juba praegu, et asetada pärast 2020. aastat ühtekuuluvuspoliitika keskmesse kogukonnad ja kodanikud, et saavutada nende ühine heaolu, lähtudes üksikisiku heaolust.


EELARVEKOMISJONI ARVAMUS (16.4.2015)

regionaalarengukomisjonile

töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus

(2014/2245(INI))

Arvamuse koostaja: Jean-Paul Denanot

ETTEPANEKUD

Eelarvekomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  väljendab heameelt asjaolu üle, et viimastel aastatel on ühtekuuluvuspoliitika abil olnud võimalik leevendada majandus- ja finantskriisi negatiivset mõju avaliku sektori investeeringute tasemetele liikmesriikides, muu hulgas vähendades nõudmisi riikliku kaasrahastamise suhtes ja suunates suure osa ühtekuuluvuspoliitika vahenditest meetmetesse, millel on vahetu ja kohene mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele; toonitab muu poliitika ja muude vahendite positiivset panust strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisse väljaspool ühtekuuluvuspoliitikat; on kindel, et kuna tavapäraselt võtab meetmete mõju avaldumine aega ning perioodi 2007–2013 vahendeid tohib kasutada kuni 2016. aasta lõpuni, suureneb see kasulik mõju paari järgmise aasta jooksul;

2.  rõhutab, kui oluline on komisjoni koostatud investeerimiskava, kuna see on esimene meede, millega tasakaalustada ELi avaliku ja erasektori investeeringute puuduliku taseme probleemi, mis ohustab tõsiselt strateegias „Euroopa 2020” seatud eesmärkide saavutamist; rõhutab, et majanduskriisi järgselt vähenesid investeeringud eriti palju kõige vaesemates piirkondades; tuletab siiski meelde, et Junckeri kava kujutab endast ainult 315 miljardi euro suuruseid potentsiaalseid investeeringuid kolme aasta kohta, kuigi komisjoni arvamuse kohaselt on Euroopa Liidul aastas puudu vähemalt 300 miljardi ulatuses investeeringuid; rõhutab seepärast, et on vaja anda tagasi täiendav manööverdamisruum investeeringuteks liidu ja liikmesriikide eelarvesse; rõhutab, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) tagatisega projektid peaksid aitama saavutada ELi poliitilisi eesmärke, olema kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 174 sätestatud ühtekuuluvuspoliitikaga ja järgima täiendavuse, majandusliku elujõulisuse ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid; tuletab sellega seoses meelde, et liikmesriikide poolt EFSI-le ühekordsete meetmete kujul tehtavate, sihtotstarbeliste investeerimisplatvormide ja riiklike tugipankade toetuseks eraldatavate ja ELi tagatisega kaetud rahaliste panuste suhtes kohaldatakse kõiki kehtivaid stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirju;

3.  märgib, et hoolimata kriisist ja suurest survest kohalikele rahalistele vahenditele, tuli kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel jätkuvalt rahuldada kodanike nõudmist kvaliteetsemate avalike teenuste suurema kättesaadavuse järele;

4.  rõhutab, et tähtis on Euroopa taasindustrialiseerida, et ELi liikmesriikide SKPs oleks tööstustoodangu osakaal 2020. aastaks vähemalt 20%; tuletab seetõttu meelde, et Euroopas töökohtade loomiseks ja majanduskasvu edendamiseks on tähtis ettevaatavalt toetada ja tugevdada konkurentsivõime, jätkusuutlikkuse ja õigusloome usaldusväärsuse põhimõtteid;

5.  tuletab meelde, et püsivate makseviivituste probleem puudutab ühtekuuluvuspoliitikat rohkem kui ühtegi muud ELi poliitikavaldkonda, kuna 2014. aasta lõpus oli Euroopa Sotsiaalfondi (ESF), Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERDF) ja Ühtekuuluvusfondi (CF) perioodi 2007–2013 programmide tasumata maksete summa 24,8 miljardit eurot, st 5,6 % rohkem kui 2013. aastal; julgustab komisjoni kasutama kõiki kättesaadavaid vahendeid, et katta tasumata arved; rõhutab, et selline olukord kahjustab ennekõike ühtekuuluvuspoliitika kõige väiksemaid ja haavatavamaid toetusesaajaid, nagu VKEsid, valitsusväliseid organisatsioone ja ühendusi, sest nende kulude eelrahastamise suutlikkus on piiratud;

6.  tunneb heameelt asjaolu üle, et nõukogu, komisjon ja parlament on saavutanud kokkuleppe aasta lõpus maksmata jäänud arvete vähendamise kohta praeguse mitmeaastase finantsraamistiku käigus kuni struktuurilise tasemeni, nagu on sätestatud 2015. aasta eelarvekokkuleppega kaasnevas ühisavalduses, ning võtab teadmiseks komisjoni 23. märtsi 2015. aasta dokumendi „Maksekava elemendid ELi eelarve kontrolli alla saamiseks”; tuletab komisjonile meelde tema lubadust esitada võimalikult kiiresti, ning igal juhul enne 2016. aasta eelarveprojekti esitamist ettepaneku maksekava kohta; tuletab samuti kõigile institutsioonidele meelde nende võetud kohustust leppida sellises kavas kokku 2015. aastal ja viia see ellu praeguse mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte ajaks;

7.  on mures 2015. aasta alguses perioodi 2014–2020 programmitöö protsessis selles valdkonnas asetleidnud suurte viivituste pärast; rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade(1) väljapakutud muutmine, millega paigutatakse mitmeaastase finantsraamistiku määruse artikli 19 lõike 2 alusel kogu alamrubriigi 1b 11,2 miljardit eurot kulukohustustes ümber(2) 2014. aastast 2015. aastasse, ning finantsmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a alusel kulukohustustes 8,5 miljardi euro ülekandmine 2014. aastast 2015. aastasse väldivad nende kulukohustuste tühistamist rubriigis 1b, kuid kumbki ei aitaks tõeliselt lahendada programmitöös esinevate viivituste probleemi ega muuta asjaolu, et krooniliselt hilinev rakendamine ja süstemaatiliselt hilinevad maksed võivad põhjustada suuri probleeme lõplikele kasusaajatele;

8.  tunneb heameelt rahastamisvahendite, nagu laenude ja garantiide, laiendatud kasutamise üle ühtekuuluvuspoliitikas, et toetada ja mobiliseerida investeeringuid ning luua uusi töökohti, et edendada jätkusuutlikku majanduskasvu liidu tasandil ja suurendada rahastamise tõhusust riiklikest vahenditest; julgustab liikmesriike ja piirkondlikke ametiasutusi täiel määral ära kasutama täiendavaid rahastamisvõimalusi, nt võimalust kasutada uue VKE-algatuse raames garantiisid suurema riskiga projektide katmiseks; rõhutab vajadust tagada läbipaistvus, vastutus ja kontroll seoses selliste rahastamisvahenditega;

9.  võtab teadmiseks asjaolu, et ressursse suunatakse rohkem teemade kaupa ja piiratud hulgale prioriteetidele, millel on potentsiaali, et luua majanduskasvu ja töökohti, võidelda kliimamuutuste ja energiasõltuvusega, vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust ning, et perioodi 2014–2020 programmides keskendutakse rohkem tulemustele ja mõõdetavusele, mis peaks aitama suurendada veelgi ühtekuuluvuspoliitika tõhusust ja tulemuslikkust; rõhutab sellegipoolest vajadust kohaldada seda põhimõtet paindlikult, järgides täielikult territoriaalseid, majanduslikke ja sotsiaalseid eripärasid, et vähendada arengulõhet liidu eri piirkondade vahel;

10. nõustub komisjoni analüüsiga, et majanduse ja sotsiaalvaldkonna prioriteedid, eelkõige keskendumine ühest küljest majanduskasvule ja teisest küljest sotsiaalsele kaasatusele, haridusele ja säästvale arengule, võiksid mõnes liikmesriigis olla paremini tasakaalus ja tugineda mõttekale dialoogile partnerite ja sidusrühmadega; rõhutab, et nende prioriteetide saavutamisel on otsustava tähtsusega tegur selge strateegia liikmesriikide institutsioonilise raamistiku edendamiseks haldussuutlikkuse ja õigussüsteemide kvaliteedi poolest;

11. tunneb heameelt noorte tööhõive algatuse üle, mille eesmärk on sihipärane rahastamine noortegarantii rakendamise hõlbustamiseks, ja palub liikmesriikidel pöörata rohkem tähelepanu selliste projektide elluviimisele, millega püütakse selles vanuserühmas vähendada töötust eriti suure noorte töötusega piirkondades; kutsub komisjoni üles pidama kinni lubadusest tagada pidev järelevalve ning anda aastaaruannete ning hindamiste kaudu aru ESFi toetuse ja noorte tööhõive algatuse jaoks makstavate konkreetsete summade, sealhulgas noortegarantii rakendamise (ESFi määruse artikkel 19 ja selle II lisa ning üldsätete määruse artiklid 47–59) ühise tulemuslikkuse, tõhususe ja mõju kohta;

12. nõuab seoses meetmetega, mis seovad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (ESIF) tõhususe usaldusväärse majandusjuhtimisega, et komisjon võtaks arvesse iga liikmesriigi erinevaid algtingimusi ja eeltingimuste täitmiseks vajalikke eri tasemel jõupingutusi ning oleks eriti hoolas, et mitte panna ebasoodsasse olukorda kõige rohkem abi vajavaid piirkondi ega karistada teatud kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi riigi tasandil ettetulevate konkreetsete probleemide eest;

13. väljendab uuesti sügavat veendumust, et põhjaliku vahekokkuvõtte tegemine nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013 (mitmeaastase finantsraamistiku määrus) kohta komisjoni poolt hiljemalt 2016. aasta lõpuks oleks parim võimalus tagada, et selles kajastatakse täpselt liidu prioriteete, käsitledes eelkõige selliste tegurite mõju eelarvele, nagu hilinemine struktuurifondide kasutamisega, noorte tööhõive problemaatika Euroopas, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi rahastamine ja uued ettepanekud liidu omavahendite kohta, ning käsitletakse liikmesriikide ja piirkondade kõige pakilisemaid vajadusi mitmeaastase finantsraamistiku järelejäänud aastatel, maksete assigneeringute püsivat probleemi ning rakenduskavade edasilükatud rakendamise võimalikku mõju ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas;

14. kiidab komisjoni jõupingutusi hea valitsemistava tagamisel ja rõhutab, et jätkuvalt tuleks pidada silmas keerulisemaid eesmärke, nimelt et ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavaid kulutusi ei saaks nii kergesti kuritarvitada, samuti tuleks jätkata rangete pettusevastaste meetmete kohaldamist.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

16.4.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

23

4

5

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jean Arthuis, Reimer Böge, Lefteris Christoforou, Jean-Paul Denanot, Gérard Deprez, José Manuel Fernandes, Eider Gardiazabal Rubial, Ingeborg Gräßle, Iris Hoffmann, Monika Hohlmeier, Zbigniew Kuźmiuk, Vladimír Maňka, Ernest Maragall, Sophie Montel, Siegfried Mureșan, Younous Omarjee, Pina Picierno, Paul Rübig, Patricija Šulin, Eleftherios Synadinos, Indrek Tarand, Isabelle Thomas, Inese Vaidere, Marco Valli, Daniele Viotti, Marco Zanni

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Bernd Kölmel, Andrey Novakov, Ivan Štefanec, Nils Torvalds, Derek Vaughan, Tomáš Zdechovský

(1)

Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020, COM(2015) 15 final, 21.1.2015.

(2)

Komisjoni otsus kulukohustuste assigneeringute mitteautomaatse ülekandmise kohta 2014. aastast 2015. aastasse ja 2015. aastal uuesti kättesaadavaks tegemise kohta, C(2015) 827 final, 11.2.2015.


TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS (20.4.2015)

regionaalarengukomisjonile

investeerimise kohta töökohtadesse ja majanduskasvu ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus

(2014/2245(INI))

Arvamuse koostaja: Danuta Jazłowiecka

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et teatavates liikmesriikides on finantskriis mõjutanud ühtekuuluvuspoliitikat ja suurendanud veelgi töötuse määra, vaesust ja sotsiaalset tõrjutust ning erinevusi liidu eri piirkondade vahel;

B.  arvestades, et 2013. aasta arvandmete kohaselt on pikaajaliste töötute arv liidus jõudnud ajalooliselt kõrgele tasemele, moodustades 5,1% tööjõust; arvestades, et pikaajalisel töötusel on otsustavad tagajärjed kogu isiku elule ning see võib muutuda struktuurseks tööpuuduseks, eelkõige äärepoolsemates piirkondades;

C. arvestades, et avaliku sektori reaalinvesteeringud ELis on viimasel ajal vähenenud 15%, ning arvestades, et paljud piirkonnad, eriti need, kus on demograafilised probleemid, ei ole suutnud piisavalt panustada strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide, eelkõige peaeesmärgi täitmisesse – tõsta tööhõivemäär 2020. aastaks 75%-ni, vähendada vaesust 20 miljoni inimese võrra ning piirata koolist väljalangemist;

D. arvestades, et piirkondades, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, on töötuse määr tavaliselt kõrgem, majanduskasv väiksem ja vähe on olulisi investeeringuid, mis viib struktuurse erinevuseni liidus; arvestades, et nendes piirkondades on tööhõivemäärad keskmiselt ligikaudu 10 protsendipunkti alla riikliku eesmärgi, võrreldes arenenumate piirkondade vaid 3 protsendipunktiga alla selle;

E.  arvestades, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid on endiselt üks peamisi ELi investeerimisvahendeid ning võivad tõhusa kasutamise korral vähendada regioonide erinevusi ja struktuurilist tasakaalustamatust, leevendada majanduskriisist tulenevaid negatiivseid suundumusi ning luua kvaliteetseid ja jätkusuutlikke töökohti, aga ka jätkusuutlikku majanduskasvu, eelkõige seda kõige enam vajavates piirkondades; arvestades, et Euroopa Sotsiaalfond on peamine vahend inimkapitali investeerimiseks, tööturule integreerimise edendamiseks ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemiseks;

F.  arvestades, et liikmesriikidevaheline sotsiaal-majanduslik tasakaalustamatus on veelgi süvenenud, samas kui piirkondliku lähenemise eesmärgi puhul on vastupidi; arvestades, et keskuste ja ääremaade tööpuuduse erinevus on suurenenud 2000. aasta 3,5%-lt 2013. aasta 10%-ni; arvestades, et see erinevus suurendab killustumise ohtu ning ähvardab liidu majanduslikku stabiilsust ja sotsiaalset ühtekuuluvust; arvestades, et kuuendas ühtekuuluvusaruandes rõhutatakse rolli, mida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid täidavad ebavõrdsuse kaotamisel, eelkõige kriisi ajal;

1.  peab kahetsusväärseks, et liidu fondidel on endiselt ebapiisav töökohtade loomise potentsiaal, ning märgib, et seda tuleks veelgi suurendada tõhusama ja tulemustele suunatud poliitikakujundamise ja rakendamise abil; väljendab sellega seoses muret viivituste pärast programmiperioodi 2014–2020 tegevuskavade vastuvõtmisel ja nende rakendamisel, ja nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kiirendaksid seda protsessi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hõlbustama rahastamisele juurdepääsu kõigile toetusesaajatele, eelkõige VKEdele, kes on viimasel ajal loonud 80% liidu uutest töökohtadest;

2.  palub komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja täpseid vajadusi arvestavad poliitikasuunad, et toetada kvaliteetsete töökohtade loomist pikaajalistele töötutele, eakatele töötutele, naistele ja teistele prioriteetsetele rühmadele, kellele kriisi mõju on eriti ränk olnud;

3.  peab kahetsusväärseks, et töötuse määr noorte seas on endiselt liiga kõrge, eelkõige kriisi tõttu enim kannatanud liikmesriikides; palub liikmesriikidel kasutada võimalikult hästi ja kiiresti noorte tööhõive algatuse raames saadaval olevaid vahendeid, eriti 1 miljardi euro ulatuses eelmakseid, kui need on kättesaadavaks tehtud, et edendada noorte tööhõivevõimalusi; julgustab liikmesriike kasutama saadaolevaid liidu vahendeid, et täiendada ja edendada riiklikke programme, mis on ette nähtud ühtekuuluvuse, piirkondade konkurentsivõime ja tööhõive suurendamiseks ning ettevõtlusvaimu ergutamiseks, eelkõige noorte seas; kutsub sellega seoses Euroopa kõrgharidusasutusi üles tegema rohkem jõupingutusi oma programmide kohandamisel tööturu ja üldisemalt ühiskonna vajadustele ning töötama välja individuaalse juhendamise programmid ning nõustamise, mis võib aidata kaasa võitlusele noorte laialdase tööpuudusega;

4.  märgib, et kooli pooleli jätnud noorte arv on liidus endiselt väga suur ja see mõjutab noorte töötuse määra; rõhutab, et kõnealuse probleemi lahendamiseks tuleb ajakohastada haridussüsteeme ja õppekavasid, kasutades selleks Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) abi;

5.  rõhutab soolise mõõtme olulisust töökohtade loomisel; kutsub komisjoni üles eraldama piisavalt vahendeid, et võidelda naiste tööpuudusega; on arvamusel, et naised võiksid kasutada ära tehnoloogia arengut, et töötada paindlikuma ajaga, ja palub komisjonil seda küsimust uurida;

6.  kutsub komisjoni üles pöörama kogu liidus erilist tähelepanu vähemusrühmade olukorrale, kuna nad kannatavad kõikide sotsiaalse tõrjutuse vormide all ning seega kannatavad tõenäolisemalt ka struktuurse tööpuuduse all; arvab, et sotsiaalse ühtekuuluvuse mis tahes poliitika väljatöötamisel liidus tuleb arvesse võtta vähemuste integreerimist;

7.  rõhutab, et seoses muudatustega tootmistavades ja rahvastiku vananemisega on Euroopa Sotsiaalfondi ja investeerimise roll töötajate oskuste kohandamises märkimisväärselt suurenenud; usub kindlalt, et sellega seoses peaks ESF täiendama liikmesriikide riiklikke meetmeid; palub liikmesriikidel ja komisjonil tagada kättesaadavate vahendite võimalikult tulemuslik ja tõhus kasutamine, et tagada töötajate tööalane konkurentsivõime, sotsiaalne kaasatus ja sooline võrdõiguslikkus; rõhutab samal ajal, et ESFi rahastatavad koolitusprogrammid tuleks kohandada ka ettevõtjatele ja juhtivtöötajatele, et tagada ettevõtete, eelkõige VKEde – kes loovad liidus enamiku töökohti – jätkusuutlik areng;

8.  kutsub liikmesriike ja komisjoni eelkõige üles jätkama EURESe platvormi täiustamist ja laiendamist tõhusa vahendina, mis soodustab töötajate liikuvust Euroopas, eelkõige piiriülest liikuvust, parandades töötajate teadmisi Euroopa tööturust, teavitades neid töövõimalustest ja toetades neid administratiivsetes küsimustes; julgustab liikmesriike arendama ja toetama EURESe võrke, võttes sealjuures arvesse, et piiriülesed töötajad on need, kes kõigepealt puutuvad kokku kohanemise ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamisega seotud probleemidega; märgib, et riiklike tööturuasutuste, sotsiaalpartnerite ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning muude erasektori sidusrühmade ühendamise kaudu soodustavad ja toetavad need võrgud piiriülest liikuvust;

9.  rõhutab vajadust suunata kvaliteetsete töökohtade loomist uute tehnoloogiate abil; on arvamusel, et komisjon peaks tööpuuduse vähendamise siduma digitaalarengu tegevuskava ja raamprogrammi „Horisont 2020” vahenditega;

10. rõhutab, et liit peaks investeerima ettevõtetesse ja toetama ettevõtete loomist, eelkõige tuleks toetada VKEsid ja mikroettevõtteid, mis moodustavad kõigist liidu ettevõtetest 99% ja on viimasel ajal loonud 80% uutest töökohtadest, lihtsustades nende juurdepääsu rahalistele vahenditele, vähendades halduskoormust, lihtsustades õigusakte REFIT programmi raames ning pakkudes soodsat keskkonda ja asjakohast õigusraamistikku ka ettevõtluse alustamiseks; rõhutab, et sellised meetmed ei tohiks kahjustada töö- ja sotsiaalõigusi ELis; peab seega tervitatavaks kavatsust asutada uus Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond kui ühtekuuluvuspoliitikat täiendav vahend, mis võib kolme aastaga luua 1,3 miljonit lisatöökohta;

11. rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikat tuleks kasutada aruka ja jätkusuutliku majanduskasvu loomiseks piirkondades, mis seda enim vajavad, toetades mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete loomist ja arengut eri meetmete ja finantsvahendite abil;

12. kutsub liikmesriike sotsiaal-majandusliku lähenemise saavutamist silmas pidades üles tagama, et ka äärepoolsematel ja väikestel piirkondadel on olemasolevate vahendite ärakasutamiseks selline vajalik võimekus nagu inimressursid;

13. kutsub liikmesriike üles töötama välja projekte, millega käsitletakse rahvastiku kahanemist ja toetatakse liikuvust, pidades silmas halba mõju, mida rahvastiku vananemine ja muud demograafilised probleemid avaldavad tööjõuturgudele;

14. kutsub komisjoni üles tagama investeeringute suunamise majanduslikult nõrgematesse, suure tööpuuduse all kannatavatesse piirkondadesse ja selliste piirkondade VKEdesse, arvestades nende piiratud juurdepääsu rahastamisele, tagamaks seega, et nende jõupingutustel on sisuline mõju seal, kus seda enim vajatakse, ning valikute tegemisel võetakse nõuetekohaselt arvesse investeeringute majanduslikke omadusi; on komisjoniga ühel nõul, et sellistes kasvavates sektorites nagu digitaalmajandus, keskkonnasäästlikud sektorid ja tervishoid on vajadus oskustööjõu järele;

15. tuletab meelde, et töötasu ja tootlikkuse kooskõlla viimine on oluline mitte üksnes sotsiaalse ühtekuuluvuse, vaid ka tugeva majanduse ja tootliku tööjõu säilitamise jaoks;

16. rõhutab territoriaalse ühtekuuluvuse rolli ja toonitab sellega seoses piiriülesesse taristusse, näiteks siseveeteedesse tehtavate investeeringute olulisust, tunnustades nende rolli piirkondade sotsiaal-majandusliku arengu edendamises;

17. on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika meetmetel on oluline osa sisemise konkurentsivõime erinevuse ja struktuurilise tasakaalustamatuse vähendamisel piirkondades, kus see on enim vajalik; palub komisjonil kaaluda eelrahastamist, et hõlbustada vahendite täielikku ärakasutamist asjaomaste liikmesriikide poolt ajavahemikul 2014–2020, samal ajal alati tagades, et järgitakse eelarvealast aruandekohustust;

18. on arvamusel, et eelarvedistsipliin on otsustava tähtsusega majanduskasvu saavutamiseks ja töökohtade loomiseks arukal ja jätkusuutlikul viisil; nõuab uut keskendumist raha paremale kasutamisele ja pettuste vastu võitlemisele;

19. rõhutab, et majanduskasvu ja tööhõive poliitika vahendid on erineva territoriaalse mõjuga, olenevalt iga piirkonna konkreetsest olukorrast, ja et piirkondlikud erinevused on kriisi algusest alates suurenenud; rõhutab, et riigipõhistes soovitustes tuleks arvesse võtta territoriaalseid erisusi liikmesriikide piires, et edendada majanduskasvu ja tööhõivet ning säilitada samal ajal territoriaalne ühtekuuluvus.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

16.4.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

39

13

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Laura Agea, Guillaume Balas, Tiziana Beghin, Brando Benifei, Mara Bizzotto, Vilija Blinkevičiūtė, Enrique Calvet Chambon, David Casa, Ole Christensen, Martina Dlabajová, Lampros Fountoulis, Elena Gentile, Arne Gericke, Danuta Jazłowiecka, Rina Ronja Kari, Jan Keller, Ádám Kósa, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Jean Lambert, Jérôme Lavrilleux, Patrick Le Hyaric, Jeroen Lenaers, Verónica Lope Fontagné, Javi López, Thomas Mann, Dominique Martin, Anthea McIntyre, Joëlle Mélin, Elisabeth Morin-Chartier, Georgi Pirinski, Marek Plura, Terry Reintke, Maria João Rodrigues, Claude Rolin, Anne Sander, Sven Schulze, Siôn Simon, Jutta Steinruck, Romana Tomc, Ulrike Trebesius, Ulla Tørnæs, Marita Ulvskog, Renate Weber, Tatjana Ždanoka, Jana Žitňanská, Inês Cristina Zuber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Amjad Bashir, Elmar Brok, Tania González Peñas, Eva Kaili, Neoklis Sylikiotis, Ivo Vajgl

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Maria Grapini, Ivan Jakovčić


TÖÖSTUSE, TEADUSUURINGUTE JA ENERGEETIKAKOMISJONI ARVAMUS (25.3.2015)

regionaalarengukomisjonile

investeerimise kohta töökohtadesse ja majanduskasvu: majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine liidus

(2014/2245(INI))

Arvamuse koostaja: Neoklis Sylikiotis

ETTEPANEKUD

Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  toonitab, et majanduskriis on ohustanud majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ELis, tekitades täiendavaid erinevusi liikmesriikide ja piirkondade vahel; tuletab meelde, et alates kriisi algusest on ELi tootmissektoris kadunud üle 3,8 miljoni töökoha(1); rõhutab vajadust tugevdada ELi ühtekuuluvuspoliitikat prioriteetide selge esitamisega, rõhutades vajadust vähendada piirkondlikke erinevusi ja saavutada kogu ELi hõlmavad majanduskasvu ja töökohtade loomise eesmärgid;

2.  rõhutab tõsiasja, et vaja on suuri jõupingutusi selleks, et juhtida EL tagasi õigele teele, et täita 2020. aastaks 20 %-se taasindustrialiseerimise eesmärk; nõuab liidus tööstuse struktuuri tugevdamist ja uuendamist, et suurendada konkurentsivõimet, majanduskasvu ja töökohtade loomist; rõhutab, et selle saavutamiseks on vaja investeeringuid digitaalsesse, energia ja transpordi infrastruktuuri, ning pikemas perspektiivis, kuid mitte vähem pakiliselt, ka haridusse, teadustegevusse ja töötajate oskuste suurendamisse;

3.  tunnistab, et ühtekuuluvuspoliitika investeeringud on aidanud leevendada majandus- ja finantskriisi negatiivset mõju ning neist on saanud teatavates Euroopa riikides suur osa investeerimiseelarvest; tunnustab komisjoni jõupingutusi ühtekuuluvuspoliitika investeeringute suunamisel valdkondadesse, mida kriis kõige rohkem mõjutas;

4.  rõhutab, et Euroopa Liidu lepingus on sätestatud eesmärk edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning liikmesriikidevahelist solidaarsust (ELi lepingu artikkel 3);

5.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikas tuleks võtta täielikult arvesse strateegias „Euroopa 2020” seatud eesmärke; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika investeeringud peaksid olema suunatud majanduskasvule, innovatsiooni suurendamisele, VKEdele, digitaalmajandusele ning vähese CO2-heitega biomajandusele; rõhutab tõsiasja, et eelkõige on kõnealustesse sektoritesse investeerimisel potentsiaal soodustada lisaks olemasolevate töökohtade kindlustamisele ka majanduskasvu ja uute töökohtade loomist;

6.  rõhutab, et tööstussektoril ja eelkõige tootmisel on keskne roll Euroopa majanduses, sest see sektor annab 80 % Euroopa ekspordist ja 80 % teadus- ja arendustegevuse kulutustest tehakse tööstusesse; märgib, et hinnanguliselt loodi aastatel 2007–2012 ainuüksi ELi regionaalpoliitika abil 594 000 uut töökohta(2);

7.  soovitab ühtekuuluvuspoliitikat ajakohastada; soovitab anda ühtekuuluvuspoliitikas keskne roll tööstuse ja struktuuride uuendamisele ning innovatsiooni toetamisele, et suurendada tööhõivet kogu liidus;

8.  rõhutab, et oluline on ühtekuuluvuspoliitika programmide juhtimist ja menetlusi lihtsustada; rõhutab, et eri juhtimis- ja järelevalvemenetlustest tulenev halduskoormus peab olema mõistlik võrreldes ühtekuuluvuspoliitika programmidest saadava rahastamise määraga;

9.  toonitab, et VKEd moodustavad 99 % ELi ettevõtetest ja hõlmavad 80 % kõigist liidu töökohtadest;

10. on seisukohal, et vaja on täiendavaid jõupingutusi selleks, et tugevdada tööstussektorit mitmes liikmesriigis, lihtsustada tootjate juurdepääsu investeeringutele ja krediidivõimalustele ning võidelda tööpuuduse vastu; rõhutab, et majanduskasvu saavutamiseks on vaja piirkondade konkreetsetel tugevatel külgedel põhinevat lähenemist;

11. on seisukohal, et kõik ühtekuuluvuspoliitika uued projektid ja investeeringud peavad olema suunatud maksimaalsete tulemuste ja mõju saavutamisele, ning väljendab heameelt uue tulemusraamistiku üle, mille eesmärk on edendada arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu; rõhutab samuti, et ELi vahenditest toetatavate projektide ja investeeringute eesmärk peaks olema uute töökohtade loomine; rõhutab seetõttu, et liikmesriigid peaksid võtma oma praeguse rahastamisperioodi rakenduskavade elluviimisel eesmärgiks kvaliteetsete ja jätkusuutlike töökohtade loomise, et võtta meetmeid suure noorte töötuse vastu ja võimaldada piirkondadel arendada välja tugev ja jätkusuutlik majandus; tuletab meelde, et investeeringute ja projektide puhul tuleks võtta arvesse keskkonnakaitset, eelkõige selleks, et edendada taastuvate energiaallikate kasutamist ja energiatõhususe meetmeid; tuletab meelde, et keskkonnasõbralike toodete ja teenuste maailmaturg peaks 2020. aastaks peaaegu kahekordistuma, ulatudes 2 triljoni euroni aastas;

12. väljendab heameelt ettepaneku üle luua kapitaliturgude liit ning peab seda oluliseks vahendiks, millega täiendada investeerimiskava Euroopa jaoks ning parandada VKEde juurdepääsu rahastamisele, luues ja arendades pangalaenude asemele muid rahastamisallikaid, sealhulgas parandades esmaseid avalikke pakkumisi;

13. nõuab kapitaliturgude liidu kiiret loomist ja kasutuselevõttu, et toetada tööstuse juhitavat tööd Euroopa suunatud pakkumise turgude arendamisel ja pikaajaliste investeerimisfondide kasutuselevõtu toetamisel; usub, et tõhus kapitaliturgude liit vähendab ELi finantsturgude killustatust ja aitab seega vähendada rahastamiskulusid;

14. rõhutab, et investeeringud peaksid olema suunatud valdkondadesse, mis mitmekordistavad mõju töökohtade loomisele ja majanduskasvule, nagu innovatsioon või haridus;

15. rõhutab piirkondliku rahastamise olulisust väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks, kes on piirkondlikul tasandil töökohtade loomise, aruka majanduskasvu ning digitaalse ja vähese CO2-heitega majanduse suunas liikumise eestvedajaiks;

16. rõhutab ühtekuuluvuspoliitika vahendite olulisust üleminekul vähese CO2-heitega majandusele ning 2020. ja 2030. aasta eesmärkide saavutamisel CO2-heite vähendamise, energiatõhususe ja taastuvenergia valdkonnas;

17. märgib, et aruandluses ELi vahenditest rahastatavate projektide kohta keskendutakse enamasti kulutustele endile ning halduseeskirjadest kinnipidamisele, mitte käegakatsutavate tulemuste saavutamisele, mis toob kaasa teadmatuse ELi toetuste tulemuslikkuse osas; rõhutab sellega seoses, et oluline on koguda süstemaatiliselt teavet ELi vahendite mõju kohta, et võimaldada teha kindlaks kõige tõhusamad meetmed ELi piirkondade majandusarengu toetamiseks;

18. nõuab riikidelt ning kohalikelt ja piirkondlikelt ametiasutustelt koordineeritumaid avaliku sektori investeeringuid ning nõuab samuti stabiilsemat majandus- ja õiguskeskkonda ELis, et muuta see erainvesteeringute jaoks atraktiivsemaks, kuna ilma selleta on võimatu täita eesmärki, mille kohaselt peab tööstuse panus SKPsse olema 2020. aastaks 20 %; rõhutab, et oluline on koondada ELi investeeringud innovaatilistele sektoritele ja temaatilistele prioriteetidele, nagu teadustegevus ja innovatsioon, VKEde toetamine ning vähese CO2-heitega majandus, et maksimeerida investeeringute mõju jätkusuutlikule majanduskasvule ja töökohtade loomisele; toetab tugevalt sellist lähenemist teadustegevusele ja innovatsioonile, mille eesmärk on innovatsioonialase lõhe vähendamine liidus, võimaldades vähemarenenud piirkondadel võtta vastu, edendada ja kohandada juhtivate piirkondade poolt välja arendatud innovaatilisi lahendusi; nõuab samuti aruka spetsialiseerumise kontseptsiooni täiendavat selgitamist ja selle kiiret kasutuselevõtmist, sest see võib aidata edendada ELi piirkondade jätkusuutlikku majanduskasvu;

19. nõuab, et töötataks välja kaasav tööstusstrateegia, mille puhul võetakse arvesse piirkondi, mida mõjutavad rahvastiku vähenemine ja vananemine; on seisukohal, et selle lõppeesmärkideks peaks olema tööpuuduse küsimusega tegelemine, konkurentsivõime tagamine, jätkusuutlik areng ja majanduskasv ning enamate töökohtade loomine;

20. rõhutab, et innovatiivse ja tulemusliku teadustegevuse võimaldamiseks on vaja veelgi suurendada teadus- ja arendustegevuse rahastamist; nõuab seetõttu olemasolevate rahastamismeetmete, s.o Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning programmi „Horisont 2020” raames rahastamise paremat kooskõlastamist, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1303/2013;

21. palub liikmesriikidel kiirendada noortegarantii programmi, arvestades et kriisi tõttu ei ole ebaproportsionaalselt suur arv oma karjääri alustavaid noori suutnud tööd leida ning noorte tööpuudus on kasvanud murettekitava tasemini pooltes piirkondades;

22. nõuab, et tööhõivealase olukorra parandamiseks võetaks seaduste ja määruste koostamisel asjakohaselt arvesse VKEde vajadusi ning lihtsustataks laenu saamist töökohti loovatele ettevõtjatele nende suurusest sõltumata;

23. nõuab olukorra parandamiseks innovatsiooni, teadmiste ja ideede vahetuse ning Euroopa ettevõtete konkurentsivõime ja innovaatilisuse osas digitaalse siseturu väljakujundamist.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

24.3.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

47

7

9

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Bendt Bendtsen, Reinhard Bütikofer, Pilar del Castillo Vera, Christian Ehler, Fredrick Federley, Ashley Fox, Adam Gierek, Juan Carlos Girauta Vidal, Theresa Griffin, Marek Józef Gróbarczyk, András Gyürk, Roger Helmer, Dawid Bohdan Jackiewicz, Eva Kaili, Barbara Kappel, Krišjānis Kariņš, Seán Kelly, Jeppe Kofod, Miapetra Kumpula-Natri, Janusz Lewandowski, Ernest Maragall, Edouard Martin, Nadine Morano, Dan Nica, Angelika Niebler, Miroslav Poche, Miloslav Ransdorf, Michel Reimon, Herbert Reul, Paul Rübig, Algirdas Saudargas, Jean-Luc Schaffhauser, Neoklis Sylikiotis, Dario Tamburrano, Evžen Tošenovský, Claude Turmes, Miguel Urbán Crespo, Vladimir Urutchev, Adina-Ioana Vălean, Kathleen Van Brempt, Henna Virkkunen, Martina Werner, Hermann Winkler, Flavio Zanonato, Carlos Zorrinho

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Pervenche Berès, Simona Bonafè, Cornelia Ernst, Yannick Jadot, Werner Langen, Morten Messerschmidt, Clare Moody, Dominique Riquet, Inmaculada Rodríguez-Piñero Fernández, Anne Sander, Maria Spyraki, Paul Tang, Pavel Telička, Anneleen Van Bossuyt, Cora van Nieuwenhuizen

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Isabella Adinolfi, Ignazio Corrao, Antanas Guoga

(1)

Tööstuse tulemustabel 2013, komisjoni talituste töödokument (SWD(2013)0346, 20. september 2013), lk 6.

(2)

„Making Europe’s regions and cities more competitive, fostering growth and creating jobs”. http://europa.eu/pol/pdf/flipbook/en/regional_policy_en.pdf – lk 6.


KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS (26.3.2015)

regionaalarengukomisjonile

investeerimise kohta töökohtadesse ja majanduskasvu: liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine

(2014/2245(INI))

Arvamuse koostaja: Silvia Costa

ETTEPANEKUD

Kultuuri- ja hariduskomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tuletab meelde, et noorte töötuse probleemi edukale lahendamisele kaasa aitamiseks peab ELi ühtekuuluvuspoliitika olema täielikus kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020”, eriti selle peamiste eesmärkidega hariduse osas: vähendada koolist väljalangevust alla 10 % ja suurendada kõrgharidusega või vastava kutsehariduse kvalifikatsiooniga noorte osakaalu vähemalt 40 %-ni ning saavutada keskmiselt vähemalt 15 % täiskasvanute osalemine elukestvas õppes ja vähemalt 95 % laste osalemine alushariduses, tunnistades sellega oskuste kinnitamist ja omandatud kogemusi;

2.  juhib tähelepanu asjaolule, et strateegia „Euroopa 2020” sihtide, eelkõige haridusalaste eesmärkide saavutamiseks ja koolist väljalangevuse vähendamiseks on vaja hõlbustada juurdepääsu haridusvaldkonna taristule ja parandada sotsiaalkultuuriliste teenuste kvaliteeti ELi piirkondades, seda eriti majandusseisaku all kannatavates piirkondades; tuletab meelde hariduse tähtsust suurema sotsiaalse ja piirkondliku ühtekuuluvuse loomisel ning noorte demokraatia-alase teadlikkuse ja osalemise suurendamisel;

3.  rõhutab tõsiasja, et 12 % 18–24-aastastest on kooli pooleli jätnud; kutsub ELi üles tegema sihipärase ja tulemusliku tõenditel põhineva poliitika kujundamise alusena kindlaks varakult haridussüsteemist lahkumist põhjustavad peamised tegurid ja jälgima selle nähtuse eripärasid riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; on arvamusel, et kooli poolelijätmise vähendamiseks kehtestatud poliitika peab tegelema paljude sellist käitumist põhjustada võivate tegurite, sealhulgas hariduslike ja sotsiaalsete probleemidega;

4.  juhib tähelepanu asjaolule, et ilma tulemusliku koostööta haridusasutuste ja tööturu osapoolte vahel on võimatu kõrvaldada noorte koolilõpetajate kõrget tööpuuduse taset ELis; rõhutab eriti asjaolu, et tänu tööturul vajaminevate teadmiste ja oskuste õpetamisele on noorte tööhõive paranenud ja sotsiaalsed erinevused vähenenud;

5.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et haridusele eraldatakse praegu liiga vähe raha ning toonitab, et eelkõige kutsehariduse ning formaalhariduse ja kogemusõppe valdkonna haridussüsteemide moderniseerimisse tuleb teha suuremaid investeeringuid; tuletab meelde, et see kehtib ka koolihoonete renoveerimise ning hariduses ja teaduses uue tehnoloogia (juurdepääs teadusandmebaasidele, IT-koolitusele, e-õppele) kasutamise puhul;

6.  rõhutab, kui oluline on tugevdada sidemeid hariduse, teadusuuringute ja äriringkondade vahel piirkondlikul, kohalikul, riiklikul ja riikideülesel tasandil; kutsub liikmesriike üles viima Euroopa poolaasta raames antud haridusalased riigipõhised soovitused ning teised komisjoni soovitused võimalikult kiiresti ellu;

7.  rõhutab, et majanduskasvu põhiteguritena on olulised nii elukestev õpe kui ka paremad koolitus- ja töötingimused teadlaste ja professorite jaoks, et hõlpsamini leida kvalifitseeritud õppejõude ja neid alal hoida; toob esile, kui oluline on, et noored omandavad digitaalsed oskused ja õpetajad saavad vastava väljaõppe, kuna sellised oskused muutuvad Euroopa tööturul üha olulisemaks;

8.  rõhutab, et tööturu vajadused muutuvad kiiresti ja noortel on üha raskem koolist tööle üle minna, mistõttu on nad tavaliselt töötuse vastu kaitsetumad; kordab, kui tähtis on investeerida inimkapitali ja inimestesse, eelkõige Euroopa noortesse, et suurendada nende tööalast konkurentsivõimet ja kutsekvalifikatsiooni; nõuab, et parandataks olemasolevat ELi oskuste ülevaadet, mis teeb kindlaks vajaminevad töökohad ja oskused, ning kujundataks vastavalt ümber liikmesriikide haridus- ja koolitussüsteemid, et inimestel oleksid õige töö jaoks õiged oskused;

9.  rõhutab vajadust edendada partnerlussuhteid haridusmaailma ja tööhõivepoliitika vahel, kaasates kõik sidusrühmad, sealhulgas sotsiaalpartnerid, otsustajad, koolitajad ja tööandjad;

10. peab kiiduväärseks noorte tööhõive algatust, mis kutsuti ellu noortegarantii süsteemi võimendamiseks eelkõige piirkondades, kus noorte tööpuuduse määr ületab 25 %, ja juhib tähelepanu asjaolule, et see on tõhus vahend noorte töötuse vähendamiseks ning kujutab endast keskmises ja pikemas perspektiivis põhjalikku struktuurireformi; kutsub liikmesriike üles looma tugevat koostööd sidusrühmade, eelkõige tööandjate ja VKEdega ning kasutama selle süsteemi rakendamisel ja infrastruktuuri loomisel maksimaalselt Euroopa Sotsiaalfondi, noorte tööhõive algatust ja teisi struktuurifonde;

11. palub komisjonil aidata kaasa noortegarantii süsteemi tõhusale rakendamisele heade tavade vahetamise abil; juhib tähelepanu tõsiasjale, et noorte tööhõive algatuse raames noortegarantii süsteemile eraldatud eelarvevahendite kasutamiseks on aega 31. detsembrini 2015; palub komisjonil võtta kõik vajalikud meetmed, et programm saaks jätkuda;

12. rõhutab vajadust arendada noortegarantii süsteemi raames ettevõtlusoskusi; on siiski arvamusel, et on vaja varajast sekkumist ja aktiveerimist ning paljudel juhtudel ka reforme, mille näiteks on kutseharidus- ja koolitussüsteemide täiustamine, ja et duaalse haridussüsteemiga seotud parimate tavade vahetamine võiks aidata kaasa tööturu struktuuri muutmisele ja tööhõive suurendamisele;

13. väljendab rahulolu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi asutamisega; loodab, et investeeringud haridusse ja koolitusse loetakse strateegilisteks ning kaasatakse ühte esmatähtsasse meetmesse;

14. nõuab tungivalt, et komisjon tunnistaks, kui suur on kultuuri potentsiaal jätkusuutlikku majandusarengusse ja piirkondade konkurentsivõimesse panustamisel ning sotsiaalse sidususe suurendamisel; rõhutab eriti kultuuri- ja loomemajanduse rolli ja kultuuripärandi digiteerimise tähtsust ELi majanduse taastumise ja kasvamise ning regionaalarengu strateegilise ajendina, sest praegu tekitatakse selles sektoris kas otseselt või kaudselt üle 7 miljoni töökoha;

15. rõhutab kultuurisektori tähtsust võitluses noorte tööpuudusega, sest see sektor on noorte jaoks väga atraktiivne ja pakub neile rohkem töövõimalusi; tuletab meelde kultuuri osa hariduse, oskuste arendamise, koolituse ja kogemusõppe abil rohkemate ja paremate töökohtade loomises; püüab suunata ühtekuuluvuspoliitika vahendeid kultuuri- ja loomesektori töökohtade väärtustamisele ja loomisele;

16. palub komisjonil hinnata, mil määral saaks kasutada Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Sotsiaalfondi vahendeid kultuurivaldkonnas toimuva tegevuse ja eelkõige loomesektori edendamiseks liikmesriikides; palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile hindamise käigus tehtud järelduste kohta aruanne hiljemalt koos programmi „Loov Euroopa” vahearuandega, st 31. detsembriks 2017;

17. tuletab meelde, et kultuur ning materiaalne ja vaimne kultuuripärand on maa- ja linnapiirkondade jätkusuutliku taaselavdamise ning linnade ja piirkondade atraktiivsuse oluliseks elemendiks ning toetavad kultuuriturismi ja loomesektori VKEde kaudu majandusarengut; nõuab piirkondlike kultuurikeskuste loomist, kus suuremad ja väiksemad linnad ning piirkonnad saaksid teha koostööd oma kultuuripärandi säilitamise ja rikastamise nimel, muutes selle majandusväärtuseks;

18. palub komisjonil võtta kohustus teha kõik vajalik, et tõhusalt oleksid kaitstud materiaalsed ja vaimsed väärtused, millest moodustub Euroopa kultuuripärand ja mis on esmatähtsad, et hoogustada kultuurilist ja sotsiaalmajanduslikku arengut, mille aluseks on ühine Euroopa identiteet ning Euroopa riikide, piirkondade ja linnade kultuuriline eripära, ja mis seda edendaks; kutsub ELi linnu ja piirkondi üles kasutama selleks ühtekuuluvuspoliitika vahendeid;

19. on arvamusel, et projekti kogukulude põhjal komisjoni kehtestatud viie miljoni euro suurune ülemmäär (või UNESCO nimekirja kuuluvate paikade puhul 10 miljonit eurot kogukuludest) on liiga jäik ning selle tagajärjel toetatakse kultuuripärandit vähem, eelkõige seetõttu, et ei ole ette nähtud dokumentatsiooni- ja halduskulude ning mittevähendatavate kulude (nt käibemaks) mahaarvamist, ja et see kitsendab võimalusi avaliku ja erasektori partnerluste loomiseks ja investeeringuteks kultuuri, mis on ELi sotsiaalse ja majandusliku arengu seisukohast äärmiselt oluline;

20. rõhutab, et ELi õigus sellisele lähenemisviisile õiguslikku alust ei anna ja palub komisjonil sellega seoses vaadata otsus läbi ning temaatilistes juhendites täpsustada, kuidas tõlgendada määruse (EL) nr 1301/2013 (ERF) artikli 3 punkti e – investeerimine piirkondade sisemise potentsiaali arendamisse püsiinvesteeringute kaudu seadmetesse ja väikesemahulistesse taristutesse – seoses kultuuri ning jätkusuutliku turismiga;

21. kutsub liikmesriike üles tegema eelarvest ja regionaalarengu ressurssidest suuremaid eraldisi kultuuri ja kultuuripärandi tarbeks, et muuta piirkonnad atraktiivsemaks ning toetada nende tõhusat ja igakülgset arengut, kasutades ära nende potentsiaali.

22. rõhutab lihtsustamise olulisust ning soovitab komisjonil ja liikmesriikidel teha jätkuvalt pingutusi ühtekuuluvuspoliitika rakendamise hõlbustamiseks, et poliitika tulemused paremini eesmärgistada ja vähendada bürokraatiat kõigil tasanditel; rõhutab, kui oluline on platvormide olemasolu parimate tavade vahetamiseks eri rakendusvaldkondades.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

24.3.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

23

3

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Isabella Adinolfi, Dominique Bilde, Andrea Bocskor, Silvia Costa, Mircea Diaconu, Damian Drăghici, Angel Dzhambazki, Jill Evans, Emmanouil Glezos, Giorgos Grammatikakis, Petra Kammerevert, Andrew Lewer, Svetoslav Hristov Malinov, Fernando Maura Barandiarán, Luigi Morgano, Momchil Nekov, Michaela Šojdrová, Helga Trüpel, Sabine Verheyen, Julie Ward, Bogdan Brunon Wenta, Theodoros Zagorakis, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Milan Zver, Krystyna Łybacka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Sylvie Guillaume, György Hölvényi, Dietmar Köster, Ilhan Kyuchyuk, Ernest Maragall, Emma McClarkin, Martina Michels


NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS (1.4.2015)

regionaalarengukomisjonile

investeerimise kohta töökohtadesse ja majanduskasvu ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus

(2014/2245(INI))

Arvamuse koostaja: Julie Girling

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et läbi aegade on naiste seas olnud rohkem töötuid kui meeste seas – hoolimata sellest, et naised moodustavad praegu 59 % ülikooli lõpetajatest(1), mis samuti ei sobi kokku naiste väikese osakaaluga vastutusrikastel ametikohtadel; arvestades, et naiste tööhõive määr on viimase viie aasta jooksul veidi suurenenud (60 %-lt 63 %-le) ning naiste tööpuudus on ELis 10 %, kuid see näitaja on piirkonniti väga erinev (ehkki need erinevused on märkimisväärselt vähenenud)(2); arvestades, et isegi tööga hõivatud naiste puhul ei ole nende kutsealane kvalifikatsioon ning palga ja pensionimaksete tase proportsionaalsed omandatud haridusega;

B.  arvestades, et ainult 29 % naistest on IKT alane kõrgharidus ja vaid 4 % naistest töötab otseselt IKT sektorist(3); arvestades, et komisjoni andmete kohaselt omandab kolmanda taseme haridust rohkem naisi kui mehi; arvestades, et naised on siiski alaesindatud loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas, mis piirab nende majanduslikke võimalusi, ehkki puuduvad teaduslikud tõendid selle kohta, nagu oleksid mehed nendes valdkondades andekamad;

C. arvestades, et naiste hulgas on väga palju madalapalgalisi (2010. aastal 21,2 % võrreldes meeste 13,3 %-ga), eriti puudutab see madala haridustasemega ja tähtajalise lepinguga töötavaid naisi(4);

D. arvestades, et sooline pensionilõhe näitab, et ELis keskmiselt on naiste pensionid 39 % madalamad kui meeste pensionid;

E.  arvestades, et naiste hulgas esineb meestest rohkem vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, eriti kui nad on üle 60 aasta vanad (2010. aastal 22,2 % naiste ja 17,3 % meeste puhul)(5);

F.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on tähtis majandusarengu ja sotsiaalse sidususe vahend;

G. arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on peamine vahend, mille kaudu rakendatakse meetmeid tööpuuduse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, ning see tugineb haridusinvesteeringutele ja haridusvõimaluste laiendamisele;

H. arvestades, et aja jooksul on maapiirkondades ilmnenud rida majandus- ja sotsiaalprobleeme, nagu vähearenenud ettevõtluskultuur, täiskasvanute vähene osalus elukestvas õppes ja koolituses, täiendkoolituse puudumine maapiirkondades ning elatuspõllumajandusega tegelevate isikute suur osakaal;

I.   arvestades, et naiste tööhõive määr on ikka veel madal võrreldes strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega (11,5 % madalam kui eesmärgiks seatud 75 %)(6);

J.   arvestades, et OECD prognooside kohaselt tõuseks SKP elaniku kohta 2030. aastaks 12,4 %, kui mehed ja naised tööturul võrdselt osaleksid;

K. arvestades, et naised on alaesindatud juhikohtadel ning ainult 30 % Euroopa uutest idufirmadest on naiste asutatud(7);

L.  arvestades, et enam kui kaks kolmandikku eurooplastest elab linnades, mis on tootmise ja innovatsiooni keskused, kuid samal ajal suurendavad sotsiaalselt tõrjutud isikute kontsentratsiooni ning on seetõttu sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel võtmetähtsusega;

M. arvestades, et üksikema või üksikvanema staatus asetab isiku tööturul jätkuvalt ebasoodsasse olukorda;

N. arvestades, et struktuurifondide määrustes on selgelt sätestatud meeste ja naiste võrdsed võimalused ning soopõhise integreerimise põhimõte kui programmitöö ja poliitilise kohaldamise läbivad elemendid;

O. arvestades, et perefirmad pakuvad naistele VKEdest paremat palka ning võimalust siseneda meestekesksetesse sektoritesse; arvestades, et perefirmades töötavad naised pääsevad suurema tõenäosusega juhikohale; arvestades, et ELi ja liikmesriike tuleks ergutada seda tegevusharu edendama ning veenma naisi rohkem perefirmades osalema;

P.  arvestades, et võrdõiguslikkuse toetamine – lisaks sellele, et tegu on õigluse ja põhiõiguste küsimusega – on ka konkurentsivõime küsimus, sest kõikide ametialase tõrjutuse all kannatavate naiste anne läheb raisku ja see olukord on vastuolus püüdega toetada teadmuspõhist majandust;

1.  peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei ole soolise palgalõhe vähendamiseks enamat ette võtnud; tunneb muret, et naised teenivad samaväärse töö eest ELis keskmiselt 16,4 % vähem kui mehed ning töötaksid nagu 59 päeva aastas tasuta, mis asetab nad majanduslikult ebasoodsamasse olukorda ning seab nad mõnikord sõltuvusse oma partnerist; rõhutab, kui tähtsad on meetmed, mis aitavad võidelda soolise palgalõhe vastu, millest on tingitud ka meeste ja naiste pensionide 39 %-line erinevus ELis; rõhutab asjaolu, et üheksas liikmesriigis on see erinevus viimase viie aasta jooksul suurenenud; märgib, et Euroopa lisaväärtuse hinnangu kohaselt tooks soolise palgalõhe vähendamine 1 % võrra kaasa majanduskasvu suurenemise 0,1 % võrra; märgib, et naiste parem juurdepääs vastutusrikastele ametikohtadele võib parandada organisatsioonide konkurentsivõimet; palub, et liikmesriigid täiustaksid ja ajakohastaksid oma statistikat soolise palgalõhe kohta;

2.  palub komisjonil nõuda ühtekuuluvuspoliitika kaudu loodavate või rahastatavate ametikohtade palkade läbipaistvust ning seeläbi välistada töötasude igasugune põhjendamatu ebavõrdsus;

3.  on seisukohal, et liit peaks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise kõikides etappides püüdma vähendada ebavõrdsust ning edendada meeste ja naiste võrdõiguslikkust ja integreerima sooperspektiivi, samuti võitlema diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel;

4.  nõuab, et tunnistataks ja käsitletaks eri liiki diskrimineerimist, s.t mitte ainult soopõhist ebavõrdsust, vaid samuti ebavõrdsust, mis põhineb usul või isiklikel veendumustel, sotsiaalsel päritolul, seksuaalsel sättumusel, vanusel, etnilisel päritolul ja puudel, et kehtestada asjakohane ja tõhus sotsiaalse kaasatuse poliitika;

5.  märgib, et majanduskriisi tõttu on võrdõiguslikkuse küsimuses liigutud mitu aastat tagasi; rõhutab, kui tähtis on tagada, et majanduskriisi ei kasutataks ettekäändena meeste ja naiste ebavõrdsuse põlistamiseks ning et töö võrdõiguslikkuse valdkonnas jätkuks isegi sellise kriisi ajal;

6.  palub liikmesriikidel seda suundumust muuta, edendades poliitikat, mis aktiivselt toetab võrdõiguslikkust, ning seades kavade ja eelarvete eesmärgiks suurendada sel viisil SKPd elaniku kohta; 

7.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kasutada Euroopa struktuurifonde aktiivselt soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks; nõuab, et liikmesriigid ja komisjon viiksid läbi soopõhise analüüsi ning tegeleksid sooteadliku eelarvestamisega, et saavutada rahaliste vahendite sooliselt võrdne eraldamine;

8.  palub komisjonil lisada Eurostati riikide kaupa statistilised näitajad, et mõõta võrdõiguslikkuse mõju majandusarengule, võttes arvesse nii naiste tegelikku osalemist tööturul kui ka seda, mil määral on naised kaasatud vastutusrikastele ametikohtadele ja tippjuhtkonda;

9.  tunnistab asjaolu, et VKEd annavad olulise panuse Euroopa majandusse, eriti töökohtade loomise kaudu; peab kahetsusväärseks, et VKEde juhtide hulgas on naisi palju vähem kui mehi; märgib, et 5 % ELi ettevõtete juhatuse esimees on naine ning juhatuse liikmete hulgas on naisi 18,6 %; peab kahetsusväärseks, et aastatel 2003–2012 kasvas naiste ettevõtluse määr väga vähe, 10 %-lt 10,4 %-le;

10. palub liikmesriikidel vahetada parimaid tavasid, kuidas ergutada naisi looma VKEsid, edendada strateegiaid naisettevõtluse edendamiseks ning parandada rahalise toetuse kättesaadavust naisettevõtjatele; tunneb heameelt, et Euroopa Regionaalarengu Fond toetab naiste juhitavaid VKEsid ning ergutab koolitusele ja rahastamisele juurdepääsule keskendunud tegevuse toetamist; palub, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE) seaks prioriteediks teabe kogumise naisettevõtluse kohta, eriti juurdepääsu kohta rahastamisele ja majandusvõrgustikele;

11. taunib asjaolu, et vähe tehakse jõupingutusi naiste osalemise edendamiseks otsuseid tegevates organites ja nende ergutamiseks oma ettevõtet looma; märgib, et laialdaselt kasutatakse näiteks diskrimineerimist raseduse alusel, et jätta naised kõrvale era- ja avaliku sektori tööturult;

12. märgib, et naiste alaesindatus loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas tuleneb soolistest stereotüüpidest; nõuab, et liikmesriigid ja komisjon edendaksid naiste osalust sellistel tegevusaladel, mida peetakse traditsiooniliselt meeste aladeks, nt loodusteadus ja uued tehnoloogiad, eelkõige teavitus- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate abil, et kasutada täielikult ära Euroopa naiste inimkapitali;

13. märgib, et naiste seas esineb enam osalise tööajaga ning madalapalgalisel või ebakindlal töökohal töötamist, mis võib olla kasulik rasedus- ja sünnituspuhkuselt naasnud emadele, kuid võib kaasa tuua ka palgavaesuse ja soolise pensionilõhe; märgib, et tööga hõivatud naised töötavad Euroopas neli korda suurema tõenäosusega osalise tööajaga kui tööga hõivatud mehed(8); on mures selle pärast, et osalise tööaja näitajad on liikmesriigiti väga erinevad; palub komisjonil teha tööhõive eri liikide kohta ajakohastatud ja põhjalik analüüs, mis hõlmaks liikmesriikide siseseid ja vahelisi võrdlusi, et kaardistada soopõhine ebaõiglus tööhõive liikide puhul, eriti seoses osalise tööajaga;

14. kinnitab taas vajadust luua väikelastele lastehoiuasutusi, et edendada naiste osalust tööturul, ning seepärast palub komisjonil toetada selle valdkonna uuenduslikke projekte; toonitab, et investeeringud avaliku sektori taristusse, nt lastehoiuasutustesse, suurendavad naiste võimalust osaleda aktiivselt majanduses ja tööturul;

15. soovitab komisjonil seoses ühtekuuluvuspoliitikaga eraldada rohkem Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi raha projektidele, mis võimaldavad naistele juurdepääsu kvaliteetsetele koolitustele ja töökohtadele;

16. märgib, et naiste seas on väga levinud kolimine maalt linna, et leida tööd, mistõttu tekib maapiirkondade tööhõives sooline tasakaalustamatus; rõhutab mõju, mida see avaldab majandusele ja elanikkonnale, ning seda, kui tähtis on arendada maapiirkondade majandust viisil, mis kasutab ära meeste ja naiste potentsiaali ning annab sektoritele, kus enamasti töötavad naised, sama staatuse nagu nendele sektoritele, kus domineerivad mehed, ning anda sellesse panus kavade abil, mis toetavad naisettevõtlust ning rajatisi teenuste ühtlustamiseks maapiirkondades (nt lastehoid, vanurite abistamine, tervishoid ja haridus); nõuab tööturul võrdsuse saavutamiseks samuti pikaajalist tööd võitluseks tegurite vastu, mis suunavad naised ja mehed eri sektoritesse; palub liikmesriikidel ja komisjonil edendada naiste ettevõtlust maapiirkondades;

17. rõhutab, et tingimata on vaja hakata rakendama programme, milles keskendutakse naiste ettevõtlus- ja juhioskuste arendamisele, et suurendada ettevõtete hulka nii maal kui ka linnas; rõhutab, kui tähtis on edendada võrdseid võimalusi oma äri alustamisel, kaasates naisi, eriti maapiirkondades;

18. palub komisjonil ja liikmesriikidel uurida, kas avalike hangete teadetesse võiks lisada sooklauslid, et edendada ettevõtluse liikumist soolise võrdsuse poole, järgides samal ajal ELi konkurentsi käsitlevaid õigusakte;

19. toonitab, et digitaalvaldkonnas on märkimisväärne sooline lõhe, mida tuleb käsitleda, hõlbustades ja edendades naiste juurdepääsu uue tehnoloogia koolituskavadele;

20. palub liikmesriikidel seada prioriteediks digitaalmajanduse tegevuskava ning rõhutab, et täielik lairibajuurdepääs on väga tähtis, et võimaldada naistel, meestel ja ettevõtetel korraldada tööd paindlikult ja töötada kodus; palub liikmesriikidel ja komisjonil ning kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel toetada investeeringuid naiste koolitamisse IKT sektoris viisil, mis parandab inimeste töö- ja eraelu tasakaalu;

21. palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel tööhõive ja sotsiaalse kaasatusega seotud eesmärkide saavutamiseks võtta arvesse rasedus- ja sünnituspuhkuselt naasvate naiste vajadusi, motiveerida tööandjaid naisi pärast rasedus- ja sünnituspuhkust tööle võtma, hõlbustada paindlikku töökorraldust ning edendada täiendavat haridust (elukestev õpe), mis võimaldab naistel sujuvalt karjääri jätkata;

22. palub komisjonil ja liikmesriikidel ning kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel võtta oma investeerimiskavades arvesse poliitikat, mis kaitseb naisi, ning tagama, et vahendeid kasutatakse tegelikuks tööhõiveks ja ametialaseks kasvuks ning neid ei väärkasutata;

23. palub komisjonil ja liikmesriikidel ning kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel süsteemselt ergutada e-õppe platvormide kasutamist, et arendada naiste ettevõtlusoskusi, samuti piiriülest ettevõtlust; väljendab erilist muret seoses vajadusega luua piiriülese partnerluse võrgustik, mis põhineks partnerinstitutsioonide dialoogil ja kommunikatsioonil, et korraldada avalikke arutelusid naiste ja piiriülese ettevõtluse teemal;

24. palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel selleks, et saavutada varase lastehoiu võimaluste suurendamisega seotud eesmärgid, kasutada paremini ära kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid näitajaid, et tagada kõikidele lastele võrdne juurdepääs kvaliteetsele lastehoiule ja haridusele;

25. nõuab, et liikmesriigid edendaksid investeeringuid koolituskavadesse, mille eesmärk on aidata naistel tööturule integreeruda, eriti nendel naistel, kes on varem olnud täiskohaga emad või muude abivajajate hooldajad, samuti sellistesse lastehoiuteenustesse ning vanurite ja muude abivajajate hoolduse teenustesse, mis oleksid taskukohased ning vastaksid täiskohaga töötavate isikute ajakavale, et tagada töö- ja pereelu tasakaal ning käsitleda tööpuuduse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemi;

26. palub liikmesriikidel ühtekuuluvuspoliitika kavandamisel luua eelarvemeetmed, mis võtavad arvesse soolisi küsimusi, mitte ainult nende kavade puhul, mis on spetsiaalselt naistele suunatud, vaid ka kõikide teiste valitsuse esitatud kavade ja poliitikameetmete puhul, samuti nende mõju vahendite eraldamisele ning nende panust meeste ja naiste võrdõiguslikkusse;

27. palub liikmesriikidel rakendada ja edasi arendada sooteadlikku eelarvestamist ning palub komisjonil edendada sooteadliku eelarvestamise parimate tavade vahetamist.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

31.3.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

32

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Daniela Aiuto, Maria Arena, Catherine Bearder, Beatriz Becerra Basterrechea, Malin Björk, Vilija Blinkevičiūtė, Anna Maria Corazza Bildt, Viorica Dăncilă, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Elisabeth Köstinger, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Angelika Mlinar, Krisztina Morvai, Maria Noichl, Marijana Petir, Terry Reintke, Michaela Šojdrová, Ernest Urtasun, Ángela Vallina, Elissavet Vozemberg, Jadwiga Wiśniewska, Anna Záborská, Jana Žitňanská, Inês Cristina Zuber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Rosa Estaràs Ferragut, Julie Girling, Constance Le Grip, Marc Tarabella, Julie Ward, Marco Zullo

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Bart Staes

(1)

Aruanne meeste ja naiste võrdõiguslikkuse koha 2014. aastal.

(2)

Eurostati näitajad aastate 2008 ja 2013 kohta.

(3)

Komisjoni aruanne (2013), Women active in the ICT sector.

(4)

Sealsamas.

(5)

http://www.europarl.europa.eu/eplibrary/Pauvrete-dans-l-Union-europeenne.pdf

(6)

Eurostat, Labour Force Survey (LFS), 2014 (teine kvartal).

(7)

„Tegevuskava „Ettevõtlus 2020”. Ettevõtlikkuse taaselavdamine Euroopas” (COM(2012)0795).

(8)

Aruanne naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta 2014. aastal, Euroopa Komisjon, õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat.


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

5.5.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

32

1

6

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Pascal Arimont, José Blanco López, Franc Bogovič, Victor Boştinaru, Mercedes Bresso, Andrea Cozzolino, Rosa D’Amato, Tamás Deutsch, Michela Giuffrida, Anna Hedh, Krzysztof Hetman, Ivan Jakovčić, Marc Joulaud, Constanze Krehl, Martina Michels, Iskra Mihaylova, Andrey Novakov, Mirosław Piotrowski, Stanislav Polčák, Terry Reintke, Liliana Rodrigues, Fernando Ruas, Monika Smolková, Maria Spyraki, Olaf Stuger, Ruža Tomašić, Ramón Luis Valcárcel Siso, Ángela Vallina, Matthijs van Miltenburg, Lambert van Nistelrooij, Derek Vaughan, Joachim Zeller

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Isabella Adinolfi, Enrique Calvet Chambon, Josu Juaristi Abaunz, Ivana Maletić, Miroslav Mikolášik, Bronis Ropė, Marco Zullo

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Ulrike Trebesius

Õigusalane teave