Menetlus : 2014/2254(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0230/2015

Esitatud tekstid :

A8-0230/2015

Arutelud :

PV 07/09/2015 - 21
CRE 07/09/2015 - 21

Hääletused :

PV 08/09/2015 - 5.6
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0286

RAPORT     
PDF 514kWORD 297k
22.7.2015
PE 546.782v02-00 A8-0230/2015

põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2013–2014)

(2014/2254(INI))

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon

Raportöör: Laura Ferrara

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 PÕHISEADUSKOMISJONI ARVAMUS
 NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS
 PETITSIOONIKOMISJONI ARVAMUS
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2013–2014)

(2014/2254(INI))

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu preambulit, eriti selle teist ning neljandat kuni seitsmendat taanet,

–       võttes muu hulgas arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning artikleid 6, 7 ja 9,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 168 ja eelkõige selle lõiget 7,

–       võttes arvesse 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „ELi harta”), mis kuulutati välja 12. detsembril 2007 Strasbourgis ja jõustus koos Lissaboni lepinguga 2009. aasta detsembris,

–       võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1948. aastal,

–       võttes arvesse ÜRO inimõiguste ja põhivabaduste kaitse lepinguid ja ÜRO lepingu alusel loodud organite praktikat,

–       võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mis võeti vastu New Yorgis 13. detsembril 2006 ja mille EL ratifitseeris 23. detsembril 2010. aastal,

       võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mis võeti New Yorgis vastu 20. novembril 1989,

       võttes arvesse järgnevaid ÜRO Lapse Õiguste Komitee üldisi märkusi: nr 7 (2005) lapse õiguste kohaldamise kohta varases lapsepõlves, nr 9 (2006) puuetega laste õiguste kohta, nr 10 (2007) laste õiguste kohta alaealiste kohtus, nr 12 (2009) lapse õiguse kohta olla ära kuulatud, nr 13 (2011) lapse õiguse kohta mitte kannatada vägivalla mitte ühegi vormi käes, nr 14 (2013) lapse õiguse kohta seada tema huvid esikohale,

–       võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja Pekingi tegevusprogrammi, oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(1) ning oma 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta „Naiste suguelundite moonutamine tuleb lõpetada”(2) ning nõukogu 5. juuni 2014. aasta järeldusi „Naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kõikide vormide, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise ennetamine ja selle vastu võitlemine”,

–       võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, ministrite komitee, inimõiguste voliniku ja Veneetsia komisjoni konventsioone, soovitusi, resolutsioone ja aruandeid,

       võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõltumatu eksperdi Cephas Lumina aruannet riikide välisvõla ja muude seonduvate rahvusvaheliste finantskohustuste mõju kohta kõigi inimõiguste, eelkõige majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste täielikule teostamisele (Addendum, missioon Kreekasse, ÜRO A/HRC/25/50/Add.1),

       võttes arvesse 2013. aasta aprillis avaldatud ÜRO eriraportööri aruannet sisserändajate inimõiguste kohta pealkirjaga „ELi välispiiride haldamine ja selle mõju sisserändajate inimõigustele”,

       võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooni, millega kutsuti üles moodustama valitsustevahelist avatud töörühma, kelle mandaadiks on „töötada välja rahvusvaheline õiguslikult siduv dokument riikidevaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktidega”,

–       võttes arvesse nõukogu 27. juunil 2014. aastal vastu võetud strateegilisi suuniseid, mis käsitlevad vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala,

–       võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–       võttes arvesse 1996. aastal muudetud Euroopa sotsiaalhartat ja Euroopa sotsiaalsete õiguste komitee kohtupraktikat,

       võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat,

–       võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(3),

–       võttes arvesse nõukogu 9. detsembri 2014. aasta soovitust romade tõhusaks integratsiooniks liikmesriikides võetavate meetmete kohta(4),

–       võttes arvesse direktiivide paketti menetluslike kaitseõiguste kohta ELis(5),

       võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(6),

–       võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25. juunil 2012. aastal vastu võetud inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ning sellega kaasnevat tegevuskava,

–       võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(7),

–       võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide 16. detsembril 2014. aastal vastu võetud järeldusi õigusriigi põhimõtte austamise tagamise kohta,

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine)(8),

–       võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega(9),

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(10),

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(11),

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(12),

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele(13),

–       võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (COM(2008)0229),

–       võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsuseid ja kohtupraktikat ning riiklike konstitutsioonikohtute kohtupraktikat, kus kasutatakse hartat viiteallikana riigisisese õiguse tõlgendamisel,

–       võttes arvesse president Junckeri 15. juulil 2014. aastal Euroopa Parlamendis esitatud uue Euroopa Komisjoni poliitilisi suuniseid,

–       võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (COM(2012)0011),

       võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv üksikisikute kaitse kohta seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega kuritegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumise kohta (COM(2012)0010),

–       võttes arvesse inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat aastateks 2012–2016 (COM(2012)0286), eelkõige selle sätteid lastekaitsesüsteeme ja parimate tavade vahetamist käsitlevate suuniste väljatöötamise rahastamise kohta,

– võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta soovitust 2013/112/EL „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist”(14),

–       võttes arvesse välisasjade nõukogu 24. juunil 2013 vastu võetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

       võttes arvesse komisjoni teatist „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik aastani 2020” (COM(2011)0173) ja Euroopa Ülemkogu 24. juuni 2011. aasta järeldusi,

       võttes arvesse komisjoni teatist „Liikumine romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamise suunas” (COM(2013)0454),

–       võttes arvesse komisjoni aruannet ELi korruptsioonivastase võitluse kohta (COM(2014)0038),

–       võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (COM(2008)0426),

–       võttes arvesse oma 12. detsembri 2013. aasta resolutsiooni edusammude kohta romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamisel(15),

–       võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni homofoobia ning seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastu võitlemise ELi tegevuskava kohta(16),

–       võttes arvesse oma resolutsioone soolise võrdõiguslikkuse kohta,

–       võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta(17),

–       võttes arvesse Ameerika Ühendriikide Senati raportit Luure Keskagentuuri kinnipidamis- ja ülekuulamisprogrammi kohta,

–       võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni saatjata alaealiste olukorra kohta Euroopa Liidus(18),

–       võttes arvesse oma resolutsioone põhiõiguste ja inimõiguste kohta, eriti viimast, 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2012)(19),

–       võttes arvesse oma rännet käsitlevaid resolutsioone, eriti kõige hilisemat, 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta(20),

–       võttes arvesse oma 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta laienenud Euroopas(21),

       võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(22),

       võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ning ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ja nende mõju kohta ELi kodanike eraelu puutumatusele(23), milles Euroopa Parlament tegi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ülesandeks teostada kõnealuses küsimuses põhjalik uurimine, ja oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele(24),

       võttes arvesse oma 11. veebruari 2015. aasta resolutsiooni Luure Keskagentuuri (LKA) piinamisvõtteid käsitleva USA Senati raporti kohta(25),

       võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus(26),

–       võttes arvesse oma 25. novembri 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Kohtu arvamuse taotlemise kohta küsimuses, kas Kanada ja Euroopa Liidu vaheline leping, mis käsitleb broneeringuinfo edastamist ja töötlemist, on kooskõlas aluslepingutega,(27)

–       võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta(28) ja 10. oktoobri 2013. aasta(29) resolutsioone kinnipeetavate väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamise kohta Euroopa riikides Luure Keskagentuuri (LKA) poolt,

–       võttes arvesse oma resolutsioone Guantánamo Bay kinnipidamiskeskuse kohta,

       võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni ELi harta ja ühesuguste tingimuste kohta meediavabaduse tagamiseks kõikjal ELis(30),

–       võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu esitatud arvamust 2/2013 lepingu eelnõu kohta, mis käsitleb ELi ühinemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 8. aprilli 2014. aasta otsust liidetud kohtuasjades C-293/12 ja C-594/12 (Digital Rights Ireland ja Seitlinger jt), millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta direktiiv 2006/24/EÜ, mis käsitleb üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste või üldkasutatavate sidevõrkude pakkujate tegevusega kaasnevate või nende töödeldud andmete säilitamist ja millega muudetakse direktiivi 2002/58/EÜ,

–       võttes arvesse volinik Frans Timmermansi kuulamist Euroopa Parlamendis 7. oktoobril 2014 ja 11. veebruari 2015. aasta istungil,

       võttes arvesse volinik Dimitris Avramopoulose kuulamist Euroopa Parlamendis 30. septembril 2014,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 10. novembri 2014. aasta iga-aastast konverentsi teemal „Põhiõigused ja immigratsioon ELis” ning eelkõige FRA keskset dokumenti „Rahvusvahelist kaitset vajavate isikute ELi seadusliku sisenemise kanalid: töövahend”,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi tegevust, aastaaruandeid ja uuringuid ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti mahukaid uuringuid juutide diskrimineerimise ja nende vastu toime pandud vihakuritegude kohta ELi liikmesriikides, naistevastase vägivalla kohta ELis ning homo-, bi- ja transseksuaalsete ning transsooliste inimeste kogemuste kohta seoses diskrimineerimise, vägivalla ja ahistamisega,

       võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti põhiõiguste platvormis osalevate vabaühenduste panust,

–       võttes arvesse vabaühenduste aruandeid ja uuringuid inimõiguste valdkonnas ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni tellitud uuringuid kõnealuses valdkonnas, eriti poliitikaosakonna C uuringut selle kohta, kuidas mõjutab kriis põhiõiguseid ELi liikmesriikides,

–       võttes arvesse oma uuringuid kriisi mõjude kohta põhiõigustele ELi liikmesriikides,

–       võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioonile 48/134 lisatud põhimõtteid, mis käsitlevad inimõiguste edendamise ja kaitse riiklike institutsioonide staatust (Pariisi põhimõtted), 

–       võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (2012/2130(INI)),

–       võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Liidu strateegia kohta põhiõiguste harta rakendamiseks (COM(2010)0573) ja tegevusjuhiseid põhiõiguste arvessevõtmiseks komisjoni mõjuhinnangute koostamisel (SEC(2011)0567),

–       võttes arvesse komisjoni teatist ELi uue õigusriigi tugevdamise raamistiku kohta (COM(2014)0158) ja nõukogu 16. detsembri 2014. aasta järeldusi õigusriigi põhimõtte austamise tagamise kohta,

–       võttes arvesse komisjoni 2013. aasta aruannet ELi põhiõiguste harta kohaldamise kohta (COM(2014)0224) ja sellega seotud töödokumente,

–       võttes arvesse komisjoni 2013. aasta aruannet ELi kodakondsuse kohta „ELi kodanikud – teie õigused, teie tulevik” (COM(2013)0269),

–       võttes arvesse komisjoni aruannet romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku rakendamise kohta (COM(2014)0209) ja nõukogu 9. detsembri 2013. aasta soovitust romade tõhusaks integreerimiseks liikmesriikides võetavate meetmete kohta,

–       võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–       võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi (A8-0230/2015),

A.     arvestades, et Euroopa ülesehitamine on osaliselt sündinud soovist vältida Teise maailmasõja ning natsirežiimi poolt läbi viidud tagakiusamise ja repressioonide traagiliste tagajärgede kordumist ning hoida inimõiguste edendamise, austamise ja kaitsmise abil ära demokraatia ja õigusriigi taandumine või kadu;

B.     arvestades, et ELi aluslepingutes ja inimõigustega seotud rahvusvahelistes õigusaktides (inimõiguste ülddeklaratsioon, inimõiguse ja põhivabaduste kaitse konventsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt jne) sätestatud inimõiguste, põhivabaduste, demokraatia ning väärtuste ja põhimõtete austamine ja edendamine kuuluvad liidu ja selle liikmesriikide kohustuste hulka ning need peavad olema Euroopa integratsioonis kesksel kohal;

C.     arvestades, et need õigused peavad olema tagatud kõikidele ELi territooriumil elavatele isikutele, sealhulgas reageerimisel kuritarvitustele ja vägivallale kõikide tasandite ametiasutuste poolt;

D.     arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 2 kohaselt rajaneb liit sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, sealhulgas vähemuste hulka kuuluvate inimeste õiguste austamine – kõikide liikmesriikidele ühistel väärtustel, mida peab järgima nii EL kui ka iga liikmesriik kõigis oma sise- ja välispoliitika valdkondades; arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 kohaselt peab Euroopa Komisjon tagama aluslepingute kohaldamise;

E.     arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 kohaselt on ELi ülesanne toetada ja tagada põhiõiguste austamine kõigi meetmete võtmisel, olenemata pädevusest asjaomases valdkonnas; arvestades, et liikmesriike kutsutakse üles tegema sedasama;

F.     arvestades, et ELi aluslepingud on vaja läbi vaadata, et suurendada demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste kaitset;

G.     arvestades, et Euroopa Liidu lepingu preambuli kohaselt on liikmesriigid kinnitanud oma pühendumust Euroopa sotsiaalhartas määratletud sotsiaalsetele õigustele; arvestades, et ka Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 151 sisaldab selget viidet sellistele sotsiaalsetele põhiõigustele, nagu on sätestatud Euroopa sotsiaalhartas;

H.     arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumisega sai põhiõiguste harta aluslepingute täieõiguslikuks osaks ning sellest tulenevalt muutus harta ELi institutsioonidele, asutustele ja ametitele, samuti ka liikmesriikidele ELi õigusaktide kohaldamisel õiguslikult siduvaks; arvestades, et tõhusat põhiõiguste järgimise tava tuleb kujundada, edendada ja tugevdada nii ELi institutsioonides kui ka liikmesriikides, eelkõige liidu õiguse kohaldamisel liikmesriigisiseselt ning suhetes kolmandate riikidega;

I.      arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 2 ja 3 tunnustatakse õigust elule ja õigust isikupuutumatusele;

J.      arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 4 on sätestatud igasuguse ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld;

K.     arvestades, et nii Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 8, 9, 10, 19 ja 21 kui ka Euroopa Kohtu kohtupraktika tunnustavad sotsiaalsete põhiõiguste tähtsust, rõhutades seega, et neid õigusi, sealhulgas ametiühinguõigusi, streigiõigust ning ühinemis- ja kogunemisõigust tuleb kaitsta samal viisil nagu teisi hartas tunnustatud põhiõigusi;

L.     arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 22 kohustab liitu austama kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust ning artikkel 21 keelab diskrimineerimise keele ja/või rahvusvähemusse kuulumise alusel;

M.    arvestades, et põhiõiguste harta artikliga 33 tagatakse perekonna õiguslik, majanduslik ja sotsiaalne kaitse;

N.     arvestades, et harta artiklites 37 ja 38 tagatakse õigus kõrgetasemelisele keskkonnakaitsele, mis on lahutamatult seotud liidu poliitika teostamisega;

O.     arvestades, et liikmesriigid ei saa vähendada nende enda põhiseaduses teatavate õigustega seonduvaid tagatisi ettekäändel, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta või teised ELi õiguslikud vahendid tagavad nõrgema kaitse;

P.     arvestades, et hartas sätestatud õiguste ja vabaduste tegeliku jõustamise ülesanne lasub eelkõige liikmesriikide kohtu-, õiguskaitse- ja haldusasutustel;

Q.     arvestades, et ELi toimimise lepingu V jaotises esitatud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala rakendamine eeldab põhiõiguste täielikku austamist nii ELi kui ka iga liikmesriigi poolt;

R.     arvestades, et ELi keskmes peab olema inimene, kodanik või elanik ja et põhiõiguste hartas tunnustatud isiku-, kodaniku, poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete õiguste eesmärk ei ole üksnes kaitsta ELi kodanikke ja elanikke võimalike sekkumiste, kuritarvituste ja vägivalla eest, vaid need on ka kodanike ja elanike täieulatusliku ja häirimatu eneseteostuse eeltingimus;

S.     arvestades, et õigusriik on Euroopa liberaalse demokraatia nurgakivi ja Euroopa Liidu üks aluspõhimõtetest, mis tugineb kõigi liikmesriikide ühistele põhiseaduslikele tavadele;

T.     arvestades, et liikmesriikide ja nende õigussüsteemide vahelise vastastikuse usalduse tagamisel mängib väga tähtsat rolli viis, kuidas õigusriik on riiklikul tasandil rakendatud, ning seetõttu on väga oluline luua ELi toimimise lepingu V jaotises esitatud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala;

U.     arvestades, et õigusriigi põhimõtte austamine on põhiõiguste kaitsmise eeltingimus ja et see on eriti oluline ELis, kuna see on ka aluslepingutest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevate õiguste ja kohustuste järgimise eeltingimus;

V.     arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on osalised ülemaailmses protsessis uute säästva arengu eesmärkide saavutamisel, mille kohaselt on inimõigused universaalsed, jagamatud ja võõrandamatud;

W.    arvestades, et nende väärtuste ja põhimõtete rakendamine peab samuti põhinema põhiõiguste hartas tagatud põhiõiguste austamise tõhusal järelevalvel, sealhulgas õigusaktide ettepanekute väljatöötamise ajal;

X.     arvestades, et ELis valitseb parajasti tõsine majandus- ja finantskriis, mis koos teatavate meetmetega, sealhulgas karmid eelarvekärped, mida mõned liikmesriigid kriisi ohjamiseks rakendavad, avaldab negatiivset mõju ELi kodanike elutingimustele – töötus ja vaesuse määr suureneb, ebavõrdsus ja ebakindlad töösuhted süvenevad ning teenuste kvaliteet ja kättesaadavus väheneb – ja sellest tingitult kodanike heaolule;

Y.     arvestades, et peaaegu kolmandik parlamendile edastatud petitsioonidest on seotud hartas sätestatud põhiõiguste väidetava rikkumisega ning neis käsitletakse kodakondsuse, nn nelja vabaduse, tööhõive, majandusliku olukorra, keskkonna- ja tarbijakaitse, õigussüsteemide, valimisõiguse ja demokraatliku osalemise, otsuste tegemise läbipaistvuse, puuete, laste õiguste, juurdepääsuga haridusele või keeleõigustega seotud probleeme; arvestades, et mõnedes petitsioonides tõstatatakse küsimusi seoses terviseprobleemide ning tervishoiu ja tervishoiuteenuste kättesaadavusega, kuid ka õigusega tööle, mis kõik on seotud majanduskriisi otseste tagajärgedega; arvestades, et tavaliselt annavad petitsioonid kõige varem tunnistust põhiõiguste olukorrast liikmesriikides;

Z.     arvestades, et ELi toimimise aluseks on eeldus ja vastastikune usaldus, et liikmesriigid austavad demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi, nagu need on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, sealhulgas vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arendamisel ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte järgimisel;

Aa.   arvestades, et töötusel, vaesuses elamisel või sotsiaalsel tõrjutusel on märkimisväärsed tagajärjed põhiõiguste saamisele ja nende kasutamisele, mis tähendab, et haavatavas olukorras olevatele inimestele tuleb tagada juurdepääs põhiteenustele, sealhulgas sotsiaal- ja finantsteenustele;

Ab.   arvestades, et pärast viimaseid ELi territooriumil toimunud terrorirünnakuid võetud teatavad terrorismivastased poliitikameetmed võivad tõenäoliselt ohustada põhiõigusi ja -vabadusi ELis; arvestades, et äärmiselt oluline on tagada tasakaalu säilimine põhivabaduste ja -õiguste kaitse ja turvalisuse suurendamise vahel; arvestades, et ELil ja selle liikmesriikidel on kohustus ELi kodanikke kaitsta, tagades samal ajal kodanike põhiõiguste ja -vabaduste austamise julgeolekupoliitika kujundamisel ja selle elluviimisel; arvestades, et vajadusest lähtumise ja proportsionaalsuse põhimõtted peavad olema selles valdkonnas valdavad, et rakendatav poliitika ei kahjustaks kodanikuvabadusi;

Ac.   arvestades, et Vahemerel hukkub ennenägematult tuhandeid inimesi, millest tulenevalt on ELil suur kohustus võtta meetmeid, et päästa elusid, lõpetada inimkaubitsejate tegevus, pakkuda sisserändajatele õiguspäraseid võimalusi ning abistada ja kaitsta varjupaigataotlejaid ja pagulasi;

Ad.   tuletab meelde, et 2014. aastal hukkus või jäi teadmata kadunuks ligikaudu 3500 Euroopa territooriumile jõuda üritanud rändajat, mistõttu kasvas viimase kahekümne aasta jooksul hukkunud või teadmata kadunud isikute arv ligikaudu 30 000ni; arvestades, et rändetee Euroopasse on Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel muutunud rändajate jaoks kõige ohtlikumaks rändeteeks maailmas;

Ae.   arvestades, et igal aastal on keskmiselt 1000 varjupaigataotlust otseselt seotud suguelundite moonutamisega;

Af.    arvestades, et varjupaigaõigus on tagatud 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni (Genfi konventsioon) ja selle 31. jaanuari 1967. aasta protokolliga;

Ag.   arvestades, et äärmusliku natsionalismi, rassismi, ksenofoobia ja sallimatuse ilmingud ei ole meie kogukondadest veel kadunud; arvestades, et pärast hiljutisi terrorirünnakuid näivad need ilmingud olevat paljudes liikmesriikides hoopis tõusuteel, mõjutades nii traditsiooniliste kui ka uute rahvusvähemuste kogukondi;

Ah.   arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 49 võib liidu liikmeks astumise avalduse esitada iga Euroopa riik, kes austab artiklis 2 osutatud väärtusi ning võtab endale kohustuse neid edendada; arvestades, et Kopenhaageni kriteeriumide täitmine on peamine eeltingimus ELiga ühinemiseks; arvestades, et lähtuvalt Euroopa Liidu lepingu artiklist 2 ei ole kandidaatriikidele Kopenhaageni kriteeriumide alusel kehtivad kohustused ainult ühinemiseelsed põhinõuded, vaid neid tuleb täita ka pärast ELiga ühinemist; arvestades, et seda silmas pidades tuleks kõiki liikmesriike pidevalt hinnata, et kontrollida, kas nad jätkavad ELi põhiväärtuste – põhiõiguste austamise, demokraatlike institutsioonide ja õigusriigi põhimõtte – järgimist; arvestades, et tuleb kasutusele võtta järgjärguline korrigeeriv mehhanism, mis võimaldaks vähendada poliitilise dialoogi ja Euroopa Liidu lepingu artikli 7 vahelist lõhet ja leida lahendus Kopenhaageni dilemmale kehtivate aluslepingute raames;

Ai.    arvestades, et selgete ühiste näitajate puudumise tõttu seatakse liikmesriigis õigusriigi, demokraatia ja põhiõiguste olukorra küsitavaks tegemine pidevalt poliitilistel ja institutsioonilistel kaalutlustel kahtluse alla; arvestades, et õiguslikult siduvate menetluste puudumine põhjustab sageli püsivat jõuetust ning ELi aluslepingute ja väärtuste mitteaustamist ELi institutsioonide kaassüül;

Aj.    arvestades, et õigus esitada petitsioone on loonud tugevad sidemed ELi kodanike ja Euroopa Parlamendi vahel; arvestades, et Euroopa kodanikualgatusega tekkis uus vahetu side ELi kodanike ja ELi institutsioonide vahel ning see võib soodustada põhiõiguste ja kodanike õiguste arengut; arvestades, et üks kodanike õigusi on õigus esitada petitsioone, mis aitab neil kaitsta oma põhiõigusi, nagu on sätestatud harta artiklis 44 ja ELi toimimise lepingu artiklis 227;

Ak.   arvestades, et ELis diskrimineeritakse naisi endiselt palju ning et nad on liiga sageli rünnakute ja vägivalla, sealhulgas seksuaalse vägivalla ohvrid;

Al.    arvestades, et naistevastane vägivald on kõige levinum põhiõiguste rikkumine Euroopa Liidus ja kogu maailmas, mis puudutab kõiki ühiskonnakihte, olenemata vanusest, haridusest, sissetulekust, ühiskondlikust positsioonist ja päritolu- või elukohariigist, ning kujutab endast olulist takistust soolisele võrdõiguslikkusele;

Am.  arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti poolt 2014. aastal läbi viidud uuringu kohaselt ei esita enamik vägivalla ohvriks sattunud naisi kogetud vägivalla kohta kaebust politseile;

An.   arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused põhinevad peamistel inimõigustel ning on inimväärikuse oluline osa(31); arvestades, et elupäästva abordi keelamine on võrdne inimõiguste raske rikkumisega;

Ao.   arvestades, et naiste ja laste inimkaubandus ja seksuaalne ärakasutamine on selge inimõiguste ja inimväärikuse ning õiguse ja demokraatia aluspõhimõtete rikkumine; arvestades, et käesoleval ajal on naised süvenenud majandusliku ebakindluse ja suurema töötuks jäämise riski tõttu nende ähvardavate ohtude suhtes haavatavamad;

Ap.   arvestades, et naistevastast vägivalda kui soopõhise diskrimineerimise vormi ei ole sõnaselgelt ELi õigusaktidesse lisatud ning see on mõistena hõlmatud üksnes kolme riigi (Hispaania, Rootsi ja Saksamaa) õigussüsteemides, millest tulenevalt ei peeta naistevastast vägivalda oluliseks võrdõiguslikkuse probleemiks; arvestades, et liikmesriigid kasutavad naistevastase ja soopõhise vägivalla määratlemisel ad hoc käsitust, mistõttu on määratlused siseriiklikes õigusaktides väga erinevad ja andmed võrreldamatud;

Aq.   arvestades, et liikmesriigid ei ole suguelundite moonutamise julmast tavast puutumata jäänud, selle ohvriks on teadete kohaselt langenud 500 000 naist ELis ja ohus on veel 180 000 naist;

Ar.    arvestades, et ELis ja liikmesriikides toimub endiselt palju põhiõiguste rikkumisi, nagu ilmneb Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuotsustest ja Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, vabaühenduste, Euroopa Nõukogu ja ÜRO aruannetest, näiteks kodanikuühiskonna organisatsioonide kogunemis- ja sõnavabaduse rikkumine, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste institutsiooniline diskrimineerimine, keelates neil abielluda ja kehtestades propagandavastaseid õigusakte, ning jätkuvalt kõrge on sellise diskrimineerimise ja selliste vihakuritegude määr, mis on ajendatud rassismist, ksenofoobiast, usulisest sallimatusest või eelarvamusest inimese puude, seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi alusel; arvestades, et komisjoni, nõukogu ja liikmesriikide reaktsioonid ei ole nende seaduserikkumiste raskusastme ja korduvusega vastavuses;

As.   arvestades, et ühiskondadel, kus põhiõigusi kohaldatakse ja kaitstakse täiel määral, on paremad võimalused dünaamilise ja konkurentsivõimelise majanduse kujundamiseks;

At.    arvestades, et romad, kes on Euroopa suurim etniline vähemus, on jätkuvalt tõsise diskrimineerimise, rassistlike rünnakute, vihkamist õhutavate avalduste, vaesuse ja tõrjutuse ohvrid;

Au.   arvestades, et ELi välistegevus tugineb samadele põhimõtetele, mille alusel EL loodi ja kujunes: need on demokraatia, solidaarsus, inimväärikus ja kõik põhiõigused; arvestades, et kuigi inimõigusi käsitlevad konkreetsed suunised on välja töötatud ELi välispoliitika raames, ei ole seda juhtunud sisepoliitika puhul, mis võib kaasa tuua süüdistused topeltstandardite järgimises; arvestades, et põhiõiguste edendamisega ELi poolt liidu välistegevuse raames peab ühtlasi kaasnema kindel ja järjepidev sisepoliitika põhiõiguste austamise jälgimiseks ELi territooriumil;

Av.   arvestades, et isikuandmete kaitset käsitlevad sätted peavad olema kooskõlas eesmärgi, vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, sealhulgas rahvusvaheliste lepingute läbirääkimiste ja sõlmimise ajal, ning et seda on rõhutatud ka Euroopa Kohtu 6. aprilli 2014. aasta otsuses, millega tunnistati kehtetuks direktiiv 2006/24/EÜ, ja Euroopa Andmekaitseinspektori arvamustes;

Aw.  arvestades, et õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele ning isikuandmete kaitse on sätestatud põhiõiguste hartas ning moodustavad seega ELi esmaste õigusaktide lahutamatu osa;

Ax.   arvestades, et uued tehnoloogiad võivad mõjutada põhiõigusi ja eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitset, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8;

Ay.   arvestades, et massiline juurdepääs internetile on suurendanud veelgi võimalusi naiste füüsiliseks ja moraalseks kuritarvitamiseks, sealhulgas internetis kontakti otsimine seksuaalsuhte eesmärgil;

Az.   arvestades, et kiiresti muutuv digitaalne maailm (sealhulgas suurenenud interneti, rakenduste ja sotsiaalvõrgustike kasutamine) nõuab suuremaid isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitseabinõusid, et tagada konfidentsiaalsus ja kaitse;

Ba.   arvestades, et põhivabadused, inimõigused ja võrdsed võimalused tuleb tagada kõigile Euroopa Liidu kodanikele, sealhulgas isikutele, kes kuuluvad rahvus- ja keelelistesse vähemustesse;

Bb.   arvestades, et WHO andmetel sureb Euroopas igal aastal väärkohtlemise tagajärjel vähemalt 850 alla 15-aastast last;

Bc.   arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringule lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimesed) vastu suunatud diskrimineerimise ja vihakuritegude kohta olid ligikaudu pooled küsitletud LGBTI-inimestest lisaks kogetud diskrimineerimisele ja vägivallale seisukohal, et „solvav keelekasutus LGBTI-inimeste suhtes on nende elukohaks oleva riigi poliitikas laialdaselt levinud”;

Bd.   arvestades, et LGBTI-inimesed on institutsioonilise diskrimineerimise ohvrid, kuna neil on keelatud sõlmida tsiviilpartnerlusi või on olemas seadused, mis keelavad neil väljendada oma seksuaalset sättumust;

Be.   arvestades, et puuetega inimesed kogevad mitmeid erinevaid diskrimineerimise vorme, mis takistavad neil oma põhiõigusi täielikult kasutada;

Bf.    arvestades, et puuetega inimeste vaesuse määr on keskmisest 70% kõrgem, osaliselt piiratud juurdepääsu tõttu tööhõivele;

Bg.   arvestades, et riigi ilmalikkus ja erapooletus on tõhusaimad tagatised selleks, et riigis esindatud erinevad usulised kogukonnad ei kannataks diskrimineerimise all;

Bh.   arvestades, et ajakirjandusvabadus ja selliste kodanikuühiskonna rühmituste nagu vabaühenduste tegutsemisvabadus on demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste jaoks keskse tähtsusega; arvestades, et mitmetes liikmesriikides on neid vabadusi ohustatud seaduste vastuvõtmisega või ametiasutuste otsese sekkumisega;

Bi.    arvestades, et eakatel on põhiõiguste harta kohaselt tunnustatud õigus „elada inimväärset ja iseseisvat elu ning osaleda sotsiaal- ja kultuurielus”;

Bj.    arvestades, et kuritegude toimepanijate karistamine toime pandud kuritegudele vastavate karistustega on kindlasti heidutav põhiõiguste rikkujate jaoks, kuid põhieesmärgiks peab siiski jääma pigem kuritegude ennetamine (haridus- ja kultuurialaste meetmete abil) kui tagantjärele sekkumine;

Bk.   arvestades, et selliste spetsialiseeritud institutsioonide nagu riiklikud inimõiguste institutsioonid või võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevad asutused tulemuslikkus on tähtis, et aidata kodanikel paremini jõustada oma põhiõigusi, niivõrd kuivõrd liikmesriigid ELi õigust kohaldavad;

Bl.    arvestades, et harta artiklitega 39 ja 40 on tagatud õigus hääletada ja kandideerida oma elukohaliikmesriigis toimuvatel kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel; arvestades, et vaba liikumise õiguse kasutamine ei tohiks seda õigust piirata;

Bm.  arvestades komisjoni ja liikmesriikide nõrka reaktsiooni Edward Snowdeni avalikustatud ulatuslikule luuramisele interneti ja telekommunikatsioonivõrgustiku abil USA Riikliku Julgeolekuagentuuri programmi PRISM raames, mis hõlmas ka Euroopa riike, ning komisjoni ja liikmesriikide suutmatust jõustada meetmeid, et kaitsta ELi kodanikke või ELi elavaid kolmandate riikide kodanikke;

1.      peab äärmiselt oluliseks tagada Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 loetletud ELi ühiste väärtuste täielik austamine ELi ja liikmesriikide õiguses, avalikus poliitikas ja selle rakendustes, järgides seejuures täielikult subsidiaarsuse põhimõtet;

2.      kutsub liikmesriike üles tagama, et kõiki ELi õigusakte, sealhulgas majanduslikke ja finantsalaseid kohandamisprogramme, rakendataks kooskõlas põhiõiguste harta ja Euroopa sotsiaalhartaga (ELi toimimise lepingu artikkel 151);

3.      tuletab meelde liidu kohustust ühineda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 6; võtab teadmiseks Euroopa Liidu Kohtu arvamuse 2/2013; kutsub komisjoni ja nõukogu üles võtma kasutusele vajalikud vahendid, et tagada aluslepingutes sätestatud eespool osutatud kohustuse viivitamatu täitmine; on seisukohal, et seda tuleb teha täieliku läbipaistvusega, kuna see annab täiendava mehhanismi põhiõiguste tõeliseks kaitseks ja üksikisikute tõhusamaks kaitseks nende põhiõiguste rikkumise eest, sealhulgas õiguse tõhusatele õiguskaitsevahenditele, samuti suurendab see ELi institutsioonide vastutust oma tegevuse või tegevusetuse eest põhiõiguste vallas;

4.      tervitab komisjoni asepresidendi koha loomist, kelle pädevusse kuuluvad õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste harta järgimisega seotud küsimused, ning võtab teadmiseks tema võetud kohustuse jõustada nõuetekohaselt kehtiv raamistik; ootab lähiajal põhiõigusi käsitleva ELi sisese strateegia vastuvõtmist, tihedas koostöös teiste institutsioonidega ja konsulteerides ulatuslikult esindatud kodanikuühiskonna ja teiste huvirühmadega; on seisukohal, et kõnealune strateegia peab põhinema Euroopa Liidu lepingu artiklitel 2, 6 ja 7 ning olema kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 8 ja 10 sätestatud põhimõtete ja eesmärkidega; peab kahetsusväärseks, et puudub poliitiline tahe kasutada Euroopa Liidu lepingu artiklit 7 karistuse ja heidutava meetmena põhiõiguste rikkumises vastutavate liikmesriikide vastu;

5.      rõhutab, et olemasolevaid mehhanisme on vaja täiel määral ära kasutada, et tagada ELi lepingu artiklis 2 ja põhiõiguste hartas osutatud liidu põhiõiguste ja -väärtuste austamine, kaitse ja edendamine; rõhutab, et sel eesmärgil tuleb viivitamata kohaldada ja rakendada kõiki vahendeid, mis on aluslepingutega praegu ette nähtud;

6.      rõhutab, et olemasolevaid mehhanisme tuleb täiel määral ära kasutada, käivitada objektiivsed hindamised ja uurimised ning algatada põhjendatud juhul rikkumismenetlus;

7.      rõhutab võimalikku vajadust aluslepinguid muuta, et ELi aluslepingutes veelgi tugevdada põhiõiguste kaitset;

8.      võtab teadmiseks komisjoni teatise ELi uue õigusriigi tugevdamise raamistiku kohta, mis on esimene katse ületada praegused lüngad liikmesriikides põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite ennetamises ja lahendamises; võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse teavitada Euroopa Parlamenti ja nõukogu korrapäraselt igas etapis tehtud edusammudest; on sellegipoolest seisukohal, et ettepanekuna esitatud raamistik ei pruugi olla piisavalt tõhus ja hoiatav, et ennetada ja lahendada põhiõiguste rikkumisi ELis, kuna komisjon esitas selle raamistiku mittesiduva teatisena, milles ei täpsustata, millal tuleks raamistik kasutusele võtta;

9.      kutsub komisjoni kõnealust raamistikku praktikas rakendama ja edasi täiustama, et:

a)      muuta see põhiõigusi käsitleva ELi sisestrateegia osaks, kuna õigusriik on Euroopa Liidus ja selle liikmesriikides põhiõiguste kaitsmise eeltingimus;

b)     leida viis Euroopa Nõukogu eriteadmiste paremaks kasutamiseks ja luua õigusriigi ja põhiõigustega seotud küsimuste jaoks ametlik koostöökanal;

c)      määratleda selgete mõistetega kohaldamise kriteeriumid ning tagada, et raamistiku ennetav ja läbipaistev rakendamine hoiab edukalt ära põhiõiguste rikkumiste toimumise; eelkõige määratleda „selge rikkumisohu” ning „tõsise ja püsiva rikkumise” kriteeriumid, tuginedes muu hulgas Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale; kaaluda nimetatud kriteeriumide kehtestamist sellisel viisil, et iga rikkumine käivitaks automaatselt raamistiku kohaldamise;

d)     algatada rikkumismenetlusi, kui Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet tuvastab ELi lepingu artikli 2 süsteemse või olulise rikkumise, mis võib vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 260 viia ka rahaliste karistuste kehtestamiseni;

e)      tagada Euroopa Liidu lepingu artikli 7 kohase menetluse automaatne käivitamine juhul, kui raamistikus ettenähtud kolmeetapiline protsess probleemi ei lahenda, täpsustades, milliseid asjaomase riigi aluslepingute rakendamisest tulenevaid õigusi, lisaks nõukogus hääletamise õigusele, saab peatada, et kaaluda võimalust kohaldada täiendavaid karistusi, mis tagavad raamistiku tõhusa toimimise ELi õiguse ja põhiõiguste kohaselt;

f)      sätestada, et kõik ELi seadusandlikud ettepanekud, poliitikavaldkonnad ja meetmed, sealhulgas majanduse ja välissuhete valdkonna ning ELi rahastatavad meetmed, peavad vastama hartale ning läbima põhiõigustele avaldatava ex ante ja ex post mõju põhjaliku analüüsi, ja ühtlasi lisada ennetav tegevuskava, mis tagab kehtivate standardite tulemusliku kohaldamise ja aitab kindlaks teha valdkondi, mida on vaja reformida; on sellega seoses arvamusel, et õigusaktide ja poliitika väljatöötamisel peaks komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament täiel määral ära kasutama Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti sõltumatut välisekspertiisi;

g)      töötada koostöös Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga, inimõiguste küsimustega tegelevate liikmesriikide organitega ja võimalikult ulatuslikult esindatud kodanikuühiskonna panuse abil välja andmebaas, et koguda ja avaldada andmeid põhiõiguste olukorra kohta ELis ja liikmesriikides;

10.    nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et eespool osutatud sisestrateegiale lisanduks selge ja üksikasjalik uus mehhanism, mis põhineb rahvusvahelisel ja ELi õigusel ja hõlmab kõiki ELi lepingu artikliga 2 kaitstud väärtusi, et tagada sidusus ELi välissuhetes juba kohaldatava inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistikuga ja teha ELi institutsioonid ja liikmesriigid vastutavaks oma tegude või tegematajätmiste eest põhiõiguste valdkonnas; usub, et see mehhanism peaks võimaldama teostada järelevalvet põhiõiguste austamise üle kõikides ELi liikmesriikides ja andma võimaluse süstemaatiliseks ja institutsiooniliseks dialoogiks põhiõiguste rikkumise korral ühe või mitme liikmesriigi poolt; on seisukohal, et aluslepingute sätete täiel määral ära kasutamiseks peaks komisjon:

a)      looma ühiste ja objektiivsete näitajate alusel tulemustabeli, mille abil hinnata demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste järgimist; nendes näitajates peaksid kajastuma Kopenhaageni poliitilised kriteeriumid, mida ELiga ühinemiseks tuleb täita, ning aluslepingute artiklis 2 ja põhiõiguste hartas sätestatud väärtused ja õigused, ning tabel tuleks koostada olemasolevate standardite alusel; sellega seoses peaks komisjon kaaluma ELi õigusemõistmise tulemustabeli kohaldamisala laiendamist, et hõlmata perioodilisse liikmesriigiti toimuvasse hindamisse põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtte järgimine;

b)     tagama pideva järelevalve (mis põhineb tulemustabelil ja riikide iga-aastase hindamise süsteemil, mis tuleb välja töötada koostöös nõukogu ja Euroopa Parlamendiga) õigusriigi põhimõtte järgimise ja põhiõiguste olukorra üle igas ELi liikmesriigis, toetudes Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, Euroopa Nõukogu ja selle Veneetsia komisjoni ning vabaühenduste andmetele;

c)      tegema sellega seoses ettepaneku vaadata läbi Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti määrus, et anda ametile suuremad volitused ning inim- ja rahalised ressursid, et amet saaks jälgida olukorda liikmesriikides ja avaldada iga-aastase aruande, mis sisaldab üksikasjalikku hinnangut iga liikmesriigi tulemuste kohta;

d)     väljastama ametliku märgukirja, kui koostatud tulemustabeli ja eespool osutatud iga-aastase aruande alusel ilmneb näitajatest, et liikmesriik rikub õigusriigi põhimõtet või põhiõigusi; ametliku märgukirjaga peab süstemaatiliselt kaasnema institutsioonilise dialoogi käivitamine, kuhu on lisaks komisjonile ja asjaomasele liikmesriigile kaasatud nõukogu, Euroopa Parlament ja asjaomase liikmesriigi parlament;

e)      aitama kaasa ELi institutsioonide ja ametite, Euroopa Nõukogu, ÜRO ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahelise kooskõlastamise parandamisele; tõhustama koostööd ELi institutsioonide ja liikmesriikide, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel;

11.    tervitab asjaolu, et nõukogu korraldab õigusriigi teemal arutelusid; on siiski seisukohal, et sellised arutelud ei ole kõige tulemuslikum viis Euroopa Liidu põhiväärtustega seotud rikkumiste lahendamiseks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopa Parlamenti ei ole teavitatud selliste arutelude korraldamisest ega nendesse kaasatud; kutsub nõukogu üles tuginema oma aruteludes Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, kodanikuühiskonna, Euroopa Nõukogu ja selle Veneetsia komisjoni ning teiste institutsiooniliste või muude sidusrühmade iga-aastaste ja eriaruannete tulemustele;

12.    palub komisjonil ja liikmesriikidel viia põhiõiguste hartaga tagatud põhiõiguste väidetavate rikkumiste korral läbi uurimine ning võtta meetmeid, kui need süüdistused leiavad kinnitust; ergutab eelkõige komisjoni algatama rikkumismenetluse juhul, kui liikmesriiki kahtlustatakse nimetatud õiguste rikkumises;

13.    kutsub komisjoni üles panema rohkem rõhku liidu ettevalmistamisele, et liituda Euroopa sotsiaalhartaga, millele kirjutati alla Torinos 18. oktoobril 1961. aastal ja mis vaadati läbi Strasbourgis 3. mail 1996. aastal;

14.    kutsub liikmesriike üles looma ja tugevdama riiklikke inimõiguste institutsioone kooskõlas Pariisi põhimõtetega, et tagada inimõiguste sõltumatu edendamine ja kaitsmine riigi tasandil;

15.    nõuab parema kooskõlastamise ja sidususe tagamist Euroopa Parlamendi, Euroopa Nõukogu, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi tegevuse vahel;

16.    tunneb muret murettekitavate suundumuste pärast seoses inimõiguste rikkumistega Euroopa Liidus, eelkõige seoses sisserände ja varjupaiga taotlemise, teatavate elanikerühmade vastu suunatud diskrimineerimise ja sallimatuse ning nende rühmade õigusi kaitsvate vabaühenduste vastu suunatud rünnakute või surveavaldustega; märgib liikmesriikide vastumeelsust nende põhivabaduste ja -õiguste austamise tagamisel, eelkõige seoses romade, naiste, LGBTI-inimeste, varjupaigataotlejate, rändajate ja muude haavatavate inimrühmadega;

17.    kutsub nõukogu üles jõudma ühisele arusaamisele õigusriigist tulenevate põhimõtete ja standardite täpse sisu osas, mis erineb riiklikul tasandil, ning kaaluma arutelu lähtepunktina Euroopa Kohtu olemasolevat õigusriigi määratlust, sealhulgas: seaduslikkus, sealhulgas õigusaktide kehtestamise läbipaistev, aruandekohustuslik, demokraatlik ja pluralistlik protsess, õiguskindlus, täidesaatva võimu omavoli keelamine, sõltumatud ja erapooletud kohtud, tõhus kohtulik kontroll, sealhulgas põhiõiguste austamise üle, ja võrdsus seaduse ees;

18.    tuletab meelde, et õigusriigi põhimõtte austamine on põhiõiguste kaitsmise eeltingimus ja et julgeolekumeetmed ei tohiks seda rikkuda, kooskõlas harta artikliga 52; tuletab samuti meelde, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 6 on igaühel õigus isikuvabadusele ja turvalisusele;

19.    kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles tagama, et põhiõigused ja nendega seotud põhimõtted – nagu need on sätestatud aluslepingutes, hartas ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis – oleksid algusest peale sisejulgeoleku poliitikas ja meetmetes arvesse võetud, nagu on soovitatud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti dokumendis „Põhiõiguste arvessevõtmine julgeoleku tegevuskavas”; nõuab, et EL ja liikmesriigid süvalaiendaksid tulevastesse sisejulgeoleku strateegiatesse sotsiaalse kaasamise ja diskrimineerimisvastased meetmed;

20.    kutsub komisjoni üles tõhustama Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti toetuse abil põhiõiguste alaseid teadlikkuse suurendamise, haridus- ja koolitusmeetmeid ning programme; need programmide eesmärk peaks olema suurendada ühtekuuluvust ja usaldust kõikide sotsiaalpartnerite vahel ja kaasata kodanikuühiskonna organisatsioone, riikide inimõigustealaseid institutsioone ja riikide võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimise küsimustega tegelevaid ameteid;

21.    rõhutab, et komisjoni roll aluslepingute täitmise järelevalvajana ei piirdu vaid selle tagamisega, et liikmesriigid võtaksid õigusaktid üle riiklikku õigusse, vaid laieneb ka seaduste täieliku ja nõuetekohase kohaldamise tagamisele, eelkõige kodanike põhiõiguste kaitsmise eesmärgil; kahetseb asjaolu, et harta kohaldamisala sisuliselt piirab selle artikli 51 liialt piirav tõlgendamine, mille kohaselt see klausel takistab hartat hõlmamast ELi õiguse jõustamist; on seisukohal, et sellist käsitust tuleks muuta, et täita ELi kodanike ootusi seoses nende põhiõigustega; tuletab meelde, et kodanikud ootavad enamat kui vaid harta ranget tõlgendamist ning et eesmärk peaks olema nende õiguste maksimaalne realiseerimine; peab seepärast kahetsusväärseks, et paljudes oma vastustes petitsioonidele, milles kaevatakse põhiõiguste võimalike rikkumiste üle, väidab komisjon, et tal puudub pädevus antud küsimuses; sellega seoses ja põhiväärtuste paremaks järgimiseks liikmesriikides nõuab, et loodaks mehhanism järelevalveks, süstemaatiliseks hindamiseks ja soovituste andmiseks;

22.    tuletab meelde, kui oluline on ELi õiguse õigeaegne ja nõuetekohane ülevõtmine ja rakendamine, eriti kui see mõjutab ja arendab põhiõigusi;

Vabadus ja turvalisus

Sõnavabadus ja meedia

23.    tuletab meelde, et väljendus-, teabe- ja meediavabadus on demokraatia ja õigusriigi tagamisel põhilise tähtsusega; mõistab kindlalt hukka ajakirjanike ja meediakanalite vastu suunatud vägivalla, surveavaldused ja ähvardused, mille on toime pannud valitsused ja riigid seoses nende allikate ja põhiõiguste rikkumisega seotud teabe avalikustamisega; kutsub liikmesriike üles hoiduma selliste meetmete kohaldamisest, mis takistavad nende vabaduste kasutamist; kordab oma üleskutset komisjonile vaadata läbi audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv vastavalt Euroopa Parlamendi 22. mai 2013. aasta resolutsioonis esitatud suunistele ja teha vastavad muudatused;

24.    rõhutab, et avalik, sõltumatu, vaba, mitmekesine ja pluralistlik online- ja offline-meedia ning ajakirjanikud on demokraatia vundament; usub, et meedia omandisuhted ja juhtimine ei tohiks olla koondunud; rõhutab, et meedia omandisuhete läbipaistvus on äärmiselt oluline, et jälgida investeeringuid, mis võivad teabe esitamist mõjutada; nõuab asjakohaste ja õiglaste majanduseeskirjade väljatöötamist, et tagada ka online-meedia mitmekesisus; palub komisjonil töötada välja tegevuskava tagamaks, et kogu meedia vastab sõltumatuse ja kvaliteedi miinimumstandarditele;

25.    väljendab muret repressiivsete meetmete pärast, mida mõnedes liikmesriikides üha sagedamini võetakse ühiskondlike liikumiste ja meeleavalduste, kogunemisvabaduse ja sõnavabaduse vastu, eelkõige seoses ebaproportsionaalse jõukasutusega meeleavaldustel osalevate rahumeelsete osalejate suhtes ning politsei ja õigusasutuste uurimiste vähesuse pärast selles valdkonnas; kutsub liikmesriike üles kaitsma kogunemisvabadust ja mitte võtma vastu meetmeid, mis ohustavad või koguni kriminaliseerivad põhivabadusi ja –õigusi, nagu õigus meelt avaldada, streikida, koguneda ja ühineda ning sõnavabaduse õigus; väljendab suurt muret mitme liikmesriigi siseriiklike seaduste pärast, mis mõjutavad põhiõigusi avalikus ruumis ja piiravad kogunemisvabadust; kutsub komisjoni üles teostama järelevalvet ja tegelema tõsiste põhiõiguste rikkumistega, mida põhjustavad riiklikud seadused, millega kehtestatakse turvalisuse kaalutlustel piirangud avalikus ruumis;

26.    märgib, et terrorismijuhtumite tõttu on EL ja liikmesriigid tugevdanud terrorismi ja radikaliseerumise vastaseid meetmeid; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriikide ametiasutused austaksid selliste meetmete vastuvõtmisel demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ja põhiõigusi, sealhulgas õigust kaitsele, süütuse presumptsiooni, õigust õiglasele kohtumenetlusele, õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele; palub liikmesriikidel ja komisjonil hinnata täieliku läbipaistvusega kõikide terrorismivastase võitluse raames koostatud riiklike õigusaktide ja seaduste eelnõude või ettepanekute vastavust Euroopa Liidu lepingu artikli 2 ja põhiõiguste harta sätetele;

27.    sedastab, et rahvusvahelise küberkuritegevuse ja küberterrorismi laiaulatuslik levik toob kaasa tõsised probleemid ja mured seoses põhiõiguste kaitsmisega internetikeskkonnas; on seisukohal, et on äärmiselt oluline, et EL arendaks tipptasemel teadmisi küberjulgeoleku valdkonnas, et tõhustada põhiõiguste harta artiklite 7 ja 8 sätete austamist küberruumis;

28.    toetab Ameerika Ühendriikide Senati raportit Luure Keskagentuuri (LKA) kinnipidamis- ja ülekuulamisprogrammi kohta; palub liikmesriikidel mitte näidata üles sallivust piinamise ning ebainimlikul ja alandaval moel kohtlemise suhtes oma territooriumil; kordab uuesti oma üleskutset liikmesriikidele tagada vastutusele võtmine põhiõiguste rikkumiste eest olukorras, kus Euroopa riike kasutatakse LKA vangide vedamiseks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks; nõuab tungivalt, et liikmesriigid viiksid läbi avatud ja läbipaistva uurimise tõe väljaselgitamiseks liikmesriikide territooriumi ja õhuruumi kasutamise osas ning teeksid kõnealuses küsimuses igakülgset koostööd Euroopa Parlamendi poolt hiljuti taasalustatud uurimise raames ja selle järelmeetmete võtmisel; nõuab selliste rikkumiste paljastajate, näiteks ajakirjanike ja rikkumisest teatajate kaitsmist;

29.    väljendab muret korduvate teadete pärast ELi põhiõiguste ja eelkõige ELi andmekaitsealaste õigusaktide väidetava rikkumise kohta liikmesriikide ja kolmandate riikide luureteenistuste tegevuse käigus, mis võimaldab ELi kodanike elektroonilise side andmete säilitamist ja kasutamist; mõistab teravalt hukka alates 2013. aastast toimunud massilise jälgimistegevuse, mis paljastati, ning taunib asjaolu, et seda tegevust ei ole lõpetatud; nõuab selgitusi sellise tegevuse ja eelkõige mitmete liikmesriikide osalemise kohta; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma täielikult arvesse nõudeid ja soovitusi, mis Euroopa Parlament esitas oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsioonis USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele ja Atlandi-ülesele koostööle justiits- ja siseküsimustes; kutsub veel kord liikmesriike üles tagama, et nende julgeolekuteenistuste tegevus oleks kooskõlas põhiõigustega ja et nende suhtes kohaldatakse parlamentaarset ja kohtulikku kontrolli;

30.    väljendab muret selliste siseriiklike õigusaktide vastuvõtmise pärast liikmesriikides, mis lubavad massilist jälgimist, ning kordab uuesti, et vaja on selliseid julgeolekuvahendeid, mis on demokraatlikule ühiskonnale kohaselt sihipärased, rangelt vajalikud ja proportsionaalsed; kordab üleskutset ELile ja selle liikmesriikidele võtta kasutusele rikkumistest teatajate kaitsesüsteem;

31.    väljendab muret selle pärast, et kodanikud ei ole täielikult teadlikud oma õigustest isikuandmete kaitsele ja eraelu puutumatusele ning neile kättesaadavatest õiguskaitsevahenditest; rõhutab sellega seoses riiklike andmekaitseasutuste rolli nende õiguste edendamisel ja tutvustamisel; peab väga oluliseks, et kodanikele ja eelkõige lastele tutvustataks võimalusi oma isikuandmete kaitsmiseks, sealhulgas küberruumis, ning ohtusid, millega nad võivad kokku puutuda; kutsub liikmesriike üles viima koolides läbi teadlikkuse suurendamise kampaaniaid; rõhutab, et tehnoloogia kiire arengu ja küberrünnete sagenemise kontekstis on vaja pöörata erilist tähelepanu isikuandmete kaitsele internetis, keskendudes eelkõige andmete töötlemise ja säilitamise turvalisusele; rõhutab, et kuigi õigus olla unustatud ei ole absoluutne ja seda on vaja tasakaalustada teiste põhiõigustega, tuleb anda üksikisikutele õigus lasta oma isikuandmeid internetis parandada; väljendab sügavat muret seoses sellega, et valdaval osal arvutikasutajatest on raskusi oma õiguste austamise tagamisega internetis ja digitaalses maailmas; kutsub nõukogu üles tegema kiireid edusamme andmekaitsepaketi vallas, et tagada andmekaitse kõrge tase kogu ELis;

32.    tuletab meelde liikmesriikide kohustust tagada, et nende luureteenistused tegutseksid seaduslikul viisil ning täielikult aluslepinguid ja põhiõiguste hartat järgides; kutsub liikmesriike sellega seoses üles tagama, et siseriiklik õigus lubaks isikuandmeid (kaasa arvatud nn metaandmeid) koguda ja analüüsida ainult asjaomase isiku nõusolekul või kohtu korraldusel, mis põhineb mõistlikul kahtlusel, et sihtisik on seotud kuritegevusega;

33.    rõhutab, et ebaseaduslikku andmete kogumist ja töötlemist tuleks karistada samal viisil nagu traditsioonilise kirjavahetuse konfidentsiaalsuse rikkumist; nõuab, et nn tagaukse poliitikat või muid meetodeid, mille eesmärk on julgeolekumeetmete nõrgendamine või nendest kõrvalehoidumine või nende olemasolevate nõrkade kohtade ärakasutamine, rangelt karistataks;

34.    mõistab hukka avaliku ja erasektori osalejate poolt eraettevõtjatele avaldatavad surveavaldused, et pääseda ligi arvutikasutajate andmetele, kontrollida internetis levivat sisu või õõnestada võrguneutraalsuse põhimõtet;

35.    rõhutab, et põhiõiguste tagamine on tänapäeva infoühiskonnas ELi jaoks keskne küsimus, kuna info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise suurenemine tekitab küberruumis uued põhiõigusi ähvardavad ohud, ja et põhiõiguste kaitset tuleks tugevdada, tagades nende edendamise ja kaitsmise internetis samasugusel viisil ja samasuguses ulatuses nagu seda tehakse väljaspool internetti;

36.    nõuab, et komisjon teostaks põhjalikku järelevalvet ELi kehtivate õigusaktide rakendamise üle kõnealuses valdkonnas, ja on seisukohal, et liikmesriigid peaksid praktikas kohaldama tõhusa uurimise ja kohtulikule vastutusele võtmise kaudu kriminaalõiguse sätteid, et tagada ohvrite põhiõiguste austamine;

37.    kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suhtuma äärmise ettevaatlikkusega mõjusse, mida teatavad uued tehnoloogiad, nagu droonid, võivad avaldada kodanike põhiõigustele ja eelkõige õigusele eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele;

38.    rõhutab hariduse äärmiselt olulist rolli radikaliseerumise ning sallimatuse ja äärmusluse sagenemise ennetamisel noorte hulgas;

39.    taunib diskrimineerimise ja isegi vägivalla juhtumeid, mida teatavate liikmesriikide politseijõud on toime pannud vähemuste, sealhulgas rändajate, romade, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste või ka puuetega inimeste suhtes; palub liikmesriikidel neid juhtumeid uurida ja nende eest karistused määrata; on seisukohal, et tuleks parandada politseijõudude teadlikkust diskrimineerimise ja vägivalla juhtumite kohta, mille ohvriteks on nimetatud vähemuste esindajad, ja neid selles vallas koolitada; kutsub liikmesriike üles taastama vähemuste usaldust politseijõudude vastu ja julgustama neid sellistest juhtumitest teatama; kutsub samuti liikmesriikide ametiasutusi üles võitlema diskrimineeriva, etnilise päritolu alusel profileerimise vastu, mida praktiseerivad teatavad politseijõud;

Usu- ja südametunnistusevabadus

40.    tuletab meelde põhiõiguste harta artiklit 10, mis kaitseb mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust, sealhulgas vabadust praktiseerida enda valitud usku ning usku või veendumusi muuta; on seisukohal, et see hõlmab ka mitteusklike vabadust; mõistab hukka igasuguse diskrimineerimise või sallimatuse ja nõuab nimetatud alusel toimuva mis tahes diskrimineerimise keelamist; taunib sellega seoses hiljutisi diskrimineerimise ning antisemiitliku ja islamivastase vägivalla juhtumeid; kutsub liikmesriike ja sealhulgas piirkondlikke asutusi üles kaitsma kõigi saadaolevate vahenditega usu- ja veendumusvabadust ning edendama sallivust ja kultuuridevahelist dialoogi tulemusliku poliitikakujundamise kaudu, tõhustades vajaduse korral diskrimineerimisvastast poliitikat; tuletab meelde, et vaid ilmalik ja erapooletu riik suudab ära hoida diskrimineerimise erinevate usu-, ateistide või agnostikute kogukondade suhtes, tagades kõikide religioonide ja veendumuste võrdse kohtlemise; väljendab muret pühaduseteotust ja usulist solvamist käsitlevate seaduste kohaldamise pärast Euroopa Liidus, millel võib olla sõnavabadusele tõsine mõju, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid need tühistaksid; mõistab kindlalt hukka rünnakud pühapaikadele ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid ei jätaks nende kuritegude eest karistamata;

41.    nõuab tungivalt usu- ja veendumusvabaduse austamist Küprose okupeeritud osas, kus enam kui 500 usu- ja kultuurimälestist on kokkuvarisemise äärel;

42.    tunneb muret antisemitismi kasvu pärast Euroopas ning üha laialdasemate püüete pärast eitada või alatähtsustada holokausti; tunneb sügavat muret selle pärast, et paljud juudi kogukonna liikmed kavatsevad Euroopast lahkuda antisemiitliku õhkkonna süvenemise ning juudi kogukonna vastu suunatud diskrimineerimise ja vägivalla juhtumite tõttu;

43.    tunneb sügavat muret islamivastaste meeleavalduste sagenemise, mošeede vastu suunatud rünnakute ning laialt levinud suundumuse pärast seostada islamiusku väga väikese vähemuse usufanatismiga; mõistab hukka diskrimineerimise ja vägivalla juhtumid, mille ohvriteks on moslemikogukonna liikmed; kutsub liikmesriike üles selliseid tegusid süstemaatiliselt hukka mõistma ja rakendama sellega seoses nulltolerantsi;

Võrdsus ja mittediskrimineerimine

44.    mõistab kindlalt hukka selle, et nõukogu ei ole endiselt vastu võtnud 2008. aastal esitatud ettepanekut võtta vastu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest; väljendab heameelt selle üle, et komisjon on seadnud selle direktiivi esmatähtsale kohale; kordab oma üleskutset nõukogule võtta see ettepanek vastu võimalikult kiiresti;

45.    juhib tähelepanu asjaolule, et pluralism, mittediskrimineerimine ja sallivus on liidu alusväärtused vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 2; on seisukohal, et sidusat ühiskonda saab edendada ainult poliitikaga, millega edendatakse nii vormilist kui ka sisulist võrdõiguslikkust ja võideldakse mis tahes erapoolikuse ja diskrimineerimise vastu, kaotades igasugused sotsiaalset integratsiooni kahjustavad eelarvamused; mõistab hukka asjaolu, et isegi tänapäeval esineb ELis diskrimineerimise, tõrjumise ja koguni vägivalla ja kuritarvitamise juhtumeid eelkõige soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või isiklike veendumuste, poliitilise või muu arvamuse, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel;

46.    on seisukohal, et liit ja liikmesriigid peaksid tugevdama oma meetmeid, mille abil võidelda diskrimineerimise vastu ja kaitsta kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust, ning edendama meetmeid soolise võrdõiguslikkuse, lapse õiguste ning eakate, puudega inimeste, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste õiguste ja rahvusvähemusse kuuluvate inimeste õiguste kaitseks; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid lisaksid võrdõiguslikkuse poliitikasse mitmekordse diskrimineerimise küsimuse;

47.    palub komisjonil ja nõukogul tunnistada, et diskrimineerimise hindamiseks on vaja usaldusväärseid ja võrreldavaid, diskrimineerimise aluste järgi liigitatud võrdõiguslikkust käsitlevaid andmeid, mille järgi kujundada poliitikat, hinnata ELi diskrimineerimisvastaste õigusaktide rakendamist ja neid paremini jõustada; palub komisjonil määratleda ühtsed võrdõiguslikkust käsitlevate andmete kogumise standardid, mis põhinevad enesemääramisel, ELi andmekaitsestandarditel ning konsulteerimisel asjaomaste kogukondadega; kutsub liikmesriike üles koguma andmeid kõigi diskrimineerimise aluste kohta;

48.    nõuab tungivalt, et EL võtaks vastu direktiivi, millega mõistetakse hukka sooline diskrimineerimine ning võideldakse sooliste eelarvamuste ja klišeede vastu hariduses ja meedias;

Vähemuste edendamine

49.    nõuab Euroopa Liidult vähemuste kaitse valdkonnas rohkem järjepidevust; on kindlalt seisukohal, et kõigile liikmesriikidele ja kandidaatriikidele peaksid olema siduvad samad põhimõtted ja kriteeriumid, et vältida topeltstandardite kohaldamist; nõuab seetõttu tõhusa mehhanismi loomist igasuguste vähemuste põhiõiguste järelevalveks ja austamise tagamiseks nii kandidaatriikides kui ka ELi liikmesriikides;

50.    rõhutab, et Euroopa Liit peab olema piirkond, kus valitseb austus etnilise, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse vastu; kutsub ELi institutsioone üles töötama välja rahvus-, etniliste ja keeleliste vähemuste kõikehõlmava ELi kaitsesüsteemi, et tagada nende võrdne kohtlemine, võttes arvesse asjaomaseid rahvusvahelisi õigusnorme ja kehtivaid häid tavasid, ning kutsub liikmesriike üles tagama nende vähemuste tegelik võrdõiguslikkus, eelkõige keele, hariduse ja kultuuri valdkonnas; julgustab liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud ega tõhusalt rakendanud rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni, seda tegema; tuletab ka meelde vajadust rakendada OSCE raames välja töötatud põhimõtteid;

51.    mõistab hukka igasuguse kasutataval keelel põhineva diskrimineerimise ning kutsub üles liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud ega tõhusalt rakendanud Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat, seda tegema; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon võtaksid kõik vajalikud meetmed, et mis tahes ebaproportsionaalsete haldus- või õiguslike tõketega, mis võivad takistada keelelist mitmekesisust Euroopa või riiklikul tasandil;

52.    rõhutab, et inimväärikus, võrdsus seaduse ees ja mis tahes alusel diskrimineerimise keeld on õigusriigi aluseks olevad põhimõtted; palub liikmesriikidel võtta vastu riiklik õigusraamistik, et käsitleda diskrimineerimise kõiki vorme ning tagada kehtiva ELi õigusraamistiku tõhus rakendamine;

Romade olukord

53.    mõistab hukka kasvava suundumuse romade vastasele hoiakule Euroopa Liidus ja tunneb muret romade olukorra pärast ELis ning arvukate tagakiusamise, vägivalla, häbimärgistamise, diskrimineerimise ja ebaseadusliku väljasaatmise juhtumite pärast, mis on vastuolus põhiõiguste ja Euroopa Liidu õigusega; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks meetmete võtmist liikmesriikide vastu, kes lubavad institutsioonilist diskrimineerimist ja segregatsiooni; kutsub liikmesriike veel kord üles tõhusalt rakendama tegeliku kaasamise edendamise strateegiaid, võtma jõulisemaid ja asjakohaseid meetmeid lõimumise edendamiseks, eeskätt põhiõiguste kaitse, hariduse, tööhõive, eluasemete ja tervishoiuvaldkonnas, ning võitlema vägivalla, vihkamist õhutavate avalduste ja romade diskrimineerimise vastu kooskõlas nõukogu 9. detsembri 2013. aasta soovitusega romade tõhusaks integratsiooniks liikmesriikides võetavate meetmete kohta;

54.    rõhutab, et oluline on nõuetekohaselt rakendada romasid käsitlevaid riiklikke integratsioonistrateegiaid, töötades välja integreeritud poliitika, kuhu on jätkuva dialoogi raames kaasatud kohalikud asutused, valitsusvälised organisatsioonid ja roma kogukonnad; kutsub komisjoni üles jälgima rakendamist ning seda paremini koordineerima; kutsub liikmesriike üles tegema romade esindajatega nende kogukondi mõjutavate projektide juhtimise, järelevalve ja hindamise vallas koostööd, kasutades saadaolevaid vahendeid, kaasa arvatud ELi vahendeid, jälgides seejuures rangelt romade põhiõiguste ja sealhulgas liikumisvabaduse austamist vastavalt direktiivile 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil;

55.    taunib romade praegust diskrimineerimist riiklikes haridussüsteemides ja tööturul; rõhutab roma naiste ja laste suuremat haavatavust eeskätt põhiõiguste mitmekordse ja samaaegse rikkumise suhtes; kordab, et oluline on kaitsta ja edendada roma laste võrdset juurdepääsu kõigile õigustele;

56.    nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vastu vajalikud õigusaktide muudatused seoses steriliseerimisega ja maksaksid Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat arvesse võttes rahalist hüvitist sundkorras steriliseeritud roma naistele ja vaimse puudega naistele;

Naistevastane vägivald ja sooline võrdõiguslikkus

57.    nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid võitleksid igasuguse naistevastase vägivalla ja diskrimineerimise vastu ning võtaksid selle eest vastutusele; palub liikmesriikidel eeskätt tegeleda tulemuslikult igasuguse koduvägivalla ja seksuaalse ärakasutamise tagajärgedega, muu hulgas pagulaste ja sisserändajate laste puhul, ning varajase või sundabielu küsimustega;

58.    väljendab muret naistevastase vägivalla ulatuse ja vormide pärast Euroopa Liidus, nagu on dokumenteeritud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti kogu liitu hõlmavas uuringus, mis näitas, et iga kolmas naine on alates 15. eluaastast kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda ja et hinnanguliselt 3,7 miljonit naist ELis kogevad üheaastase ajavahemiku jooksul seksuaalset vägivalda; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles vaatama kehtivaid õigusakte läbi ja hoidma naistevastase vägivalla küsimust päevakorras esikohal, kuna soolist vägivalda ei tohiks sallida; palub komisjonil ergutada Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist liikmesriikides ja algatada võimalikult kiiresti menetlus ELi ühinemiseks kõnealuse konventsiooniga; märgib, et kõikide liikmesriikide viivitamatu ühinemine Istanbuli konventsiooniga viiks tervikliku poliitika väljatöötamiseni ja rahvusvahelise koostöö edendamiseni igasuguse naistevastase vägivalla, sealhulgas nii veebis kui ka veebiväliselt toimuva seksuaalse ahistamise vastu võitlemisel;

59.    kutsub liikmesriike üles looma tugikeskuste ja varjupaikade võrgustikud inimkaubanduse ja prostitutsiooni ohvriks langenud naiste jaoks, tagades neile psühholoogilise, arsti-, sotsiaal- ja õigusabi ning julgustuse stabiilsete ja õigustega töökohtade leidmiseks;

60.    on väga mures selle pärast, et ikka veel püsivad suguelundite moonutamise tavad, mis on raske naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vorm ning millega lubamatult rikutakse nende õigust füüsilisele puutumatusele; nõuab tungivalt, et liit ja liikmesriigid näitaksid üles äärmist valvsust seoses nende tavadega oma territooriumil ja kaotaksid need võimalikult kiiresti; kutsub eelkõige liikmesriike üles võtma kasutusele kindlameelse ja keelava lähenemisviisi, koolitades rändajatega töötavaid inimesi ning võttes süstemaatiliselt ja tõhusalt vastutusele ja karistades isikuid, kes panevad toime suguelundite moonutamist, mille suhtes tuleb rakendada nulltolerantsi; rõhutab, et samal ajal tuleks läbi viia teabe- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, mis on suunatud asjaomastele rühmadele; väljendab heameelt selle üle, et ELi varjupaigaalastes õigusaktides käsitletakse suguelundite moonutamise ohvreid haavatavate isikutena ja loetakse suguelundite moonutamist kriteeriumide hulka, mida tuleb varjupaigataotluse puhul arvesse võtta;

61.    kutsub komisjoni üles tagama naistevastase vägivalla esinemise ja iseloomu kohta järjepideva andmete kogumise, mis on aluseks vägivalla ärahoidmise ja ohvrite vajaduste rahuldamise jõulisele poliitikale, kaasa arvatud ohvreid käsitleva ELi direktiivi (2012/29/EL) rakendamise hindamisele ning seksuaalse ahistamise vastaste teadlikkuse suurendamise kampaaniate korraldamisele; on seisukohal, et andmete kogumine peaks tuginema Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti esimesele kogu liitu hõlmavale uuringule ning põhinema komisjoni (kaasa arvatud Eurostat), Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi vahelisel koostööl; kordab palvet komisjonile, mille parlament esitas oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsioonis soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta (2013/2004(INL)), esitada õigusakti ettepanek, millega luuakse meetmed liikmesriikide tegevuse edendamiseks ja toetamiseks naiste- ja tüdrukutevastase vägivalla ennetamise, sh naiste suguelundite moonutamise valdkonnas; kutsub komisjoni üles nimetama 2016. aasta naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vastu võitlemise aastaks;

62.    kutsub ELi ja liikmesriike üles võitlema igasuguse naistevastase vägivalla vastu ning selle eest vastutusele võtma; kutsub komisjoni üles esitama seadusandliku algatuse naistevastase vägivalla keelustamiseks ELis; 

63.    palub komisjonil suurendada teadlikkust vajadusest edendada austus- ja sallivuskultuuri eesmärgiga kaotada igasugune naiste diskrimineerimine; palub liikmesriikidel lisaks tagada riiklike strateegiate rakendamine seoses naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste austamise ja kaitsmisega; rõhutab liidu rolli selles valdkonnas teadlikkuse suurendamisel ja parimate tavade edendamisel, arvestades et tervis on põhiline inimõigus, mis on väga oluline teiste inimõiguste kasutamiseks;

64.    tunneb muret naiste alaesindatuse pärast otsustusprotsessides, ettevõtetes ja nende juhatustes, teaduses ja poliitikas nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil (suurettevõtted, riiklikud ja Euroopa Parlamendi valimised), kuid eriti kohalikul tasandil; nõuab, et toetataks naiste tööalast arengut ja püüdlusi jõuda juhtivatele ametikohtadele, ning kutsub ELi institutsioone üles pöörama suuremat tähelepanu andmetele, mille kohaselt ainult 17,8 % ELi suurimate börsiettevõtete juhatuse liikmetest on naised;

65.    nõuab, et nõukogu lõpetaks rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi blokeerimise, kuna see õigusakt teeb võimalikuks reaalse ja praktilise soolise võrdõiguslikkuse ning ühtlustamise ELi tasandil;

66.    juhib tähelepanu asjaolule, et rohkem kui pooled kõigist kraadiõpet sooritavatest õppuritest on naised ning need andmed ei kajastu tööturul, eelkõige kõrgematel otsustustasandi ametikohtadel; palub seetõttu liikmesriikidel võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada meeste ja naiste võrdne osalemine tööturul ja aidata naistel liikuda kõrgetele ametikohtadele ning eelkõige jõuda võimalikult kiiresti kokkuleppele seoses ettepanekuga võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid; taunib asjaolu, et ELis on naiste palk samaväärse töö eest endiselt keskmiselt 16 % madalam kui meestel; kutsub seetõttu ELi üles jätkama tööd naiste ja meeste võrdõiguslikkuse tagamisel palga (kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 157), pensionide ja tööturul osalemise, kaasa arvatud kõrgemas juhtkonnas töötamise valdkonnas; on seisukohal, et see meede peaks aitama võidelda vaesuse vastu ja tagada, et Euroopa kasutab täielikult kogu olemasolevat võimekusressurssi; mõistab hukka asjaolu, et naiste töötuse määr on endiselt oluliselt kõrgem kui meestel, ning rõhutab, et naiste majandusliku iseseisvuse aspekt peab olema osa vaesusevastasest võitlusest;

67.    palub komisjonil tugevdada järelevalvet selle üle, kas ELi õigusaktides järgitakse soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet; kutsub liikmesriike üles viima läbi sarnast analüüsi oma siseriiklike õigusaktide kohta;

68.    tunnistab, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused on põhiõigused ning inimväärikuse, soolise võrdõiguslikkuse ja enesemääramise oluline osa; nõuab tungivalt, et komisjon integreeriks oma järgmisse ELi tervisestrateegiasse seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvad õigused kui põhilised inimõigused, et tagada põhiõigusi käsitleva ELi sise-ja välispoliitika sidusus, nagu Euroopa Parlament nõudis 10. märtsil 2015;

69.    tunnistab, et elupäästva abordi keelamine on võrdne põhiõiguste raske rikkumisega;

70.    kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tunnustama õigust ohutute ja nüüdisaegsete rasestumisvastaste vahendite kättesaadavusele ja seksuaalharidusele koolides; nõuab tungivalt, et komisjon täiendaks siseriiklikke poliitikameetmeid rahvatervise parandamiseks, hoides samal ajal Euroopa Parlamenti asjade käiguga täielikult kursis;

Laste õigused

71.    mõistab karmilt hukka igasuguse lastevastase vägivalla ja laste väärkohtlemise; kutsub liikmesriike kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni lapse õiguste konventsiooni osalisi üles võtma vajalikke meetmeid laste kaitsmiseks igasuguse füüsilise ja psühholoogilise vägivalla, sealhulgas füüsilise ja seksuaalse kuritarvitamise, sundabielude, laste tööjõu kasutamise ja seksuaalse ärakasutamise eest;

72.    mõistab karmilt hukka laste seksuaalse ärakasutamise ja eelkõige internetis oleva lasteporno leviku sagenemise; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid ühendaksid oma jõupingutused asjaomaste lapse õiguste raskete rikkumiste vastases võitluses ning võtaksid nõuetekohaselt arvesse soovitusi, mille Euroopa Parlament esitas oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsioonis laste seksuaalse kuritarvitamise kohta internetis; kordab oma üleskutset, et liikmesriigid, kes veel ei ole seda teinud, võtaksid üle direktiivi, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust; palub lisaks ELil ja liikmesriikidel, kes veel ei ole seda teinud, ratifitseerida Euroopa Nõukogu konventsiooni laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest;

73.    kutsub liikmesriike üles rakendama direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust, ning palub neil suurendada õiguskaitseasutuste juriidilisi õigusi, tehnilist võimekust ja rahalisi vahendeid, et tihendada koostööd (sh Europoliga), mille eesmärk on uurida ja tõhusamalt lõhkuda laste suhtes seksuaalkuritegusid toime pannud rikkujate võrgustikke, tähtsustades samal ajal asjaomaste laste õigusi ja turvalisust;

74.    rõhutab lastega töötavate spetsialistide, nagu õpetajate, noorsootöötajate ja lastearstide rolli laste vastu toime pandud füüsilise ja psühholoogilise vägivalla, sealhulgas küberkiusamise märkide tuvastamisel; kutsub liikmesriike üles suurendama sellega seoses nende spetsialistide teadlikkust ja neid koolitama; kutsub samuti liikmesriike üles looma abitelefone, kuhu lapsed saavad teatada nende suhtes toime pandud väärkohtlemise, seksuaalse vägivalla, hirmutamise või ahistamise juhtumitest;

75.    on seisukohal, et laste isikuandmeid tuleb veebis nõuetekohaselt kaitsta ning lapsi tuleb isikuandmete veebis kasutamise ohtudest ja tagajärgedest lapsesõbralikul viisil teavitada; kutsub liikmesriike üles viima koolides läbi teadlikkuse suurendamise kampaaniaid; toonitab, et laste kohta veebis profiilide koostamine peaks olema keelatud;

76.    mõistab hukka kõik laste diskrimineerimise vormid ning palub komisjonil ja liikmesriikidel astuda laste diskrimineerimise kaotamiseks ühiseid samme; palub liikmesriikidel ja komisjonil eeskätt seada lapsed selgelt esmatähtsale kohale regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika kavandamisel ja rakendamisel;

77.    palub liikmesriikidel tagada kõikidele lastele tegelik õiguskaitse kättesaadavus, seda nii kahtlustatavate, kuriteo toimepanijate, ohvrite kui ka menetlusosalistena; kinnitab, kui oluline on tugevdada kriminaalmenetlusega seotud laste menetluslikke tagatisi, eeskätt võttes arvesse jätkuvat arutelu direktiivi üle, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste eritagatisi;

78.    tunneb muret vanema sooritatud rahvusvaheliste lapseröövide juhtumite sagenemise pärast; rõhutab, et sellega seoses on tähtis roll Euroopa Parlamendi vahendajal vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral; rõhutab, kui oluline on rakendada ühist ELi lähenemisviisi kadunud laste leidmiseks ELis; palub liikmesriikidel suurendada kadunud lastega seotud piiriülestes juhtumites politsei- ja õigusalast koostööd ning luua kadunud laste otsimiseks abitelefonid;

79.    tuletab meelde, et lapse parimad huvid vastavalt põhiõiguste harta artiklile 24 peavad alati olema esmane kaalutlus, mida tuleb lastega seotud mis tahes poliitika ja meetmete vastuvõtmisel arvesse võtta; tuletab meelde, et õigus haridusele on sätestatud põhiõiguste hartas ning haridus on esmatähtis nii lapse heaolu ja isikliku arengu kui ka ühiskonna tuleviku jaoks; on seisukohal, et madala sissetulekuga peredest pärit laste haridus on peamine tingimus, mis võimaldab nendel lastel vaesusest pääseda; kutsub seetõttu liikmesriike üles edendama kõigile kvaliteetse hariduse pakkumist;

80.    rõhutab, et ELi kodanike laste huvid ja õigused peavad olema nõuetekohaselt kaitstud nii liidus kui ka väljaspool selle piire, ning sellega seoses nõuab tõhustatud koostööd laste heaolu küsimustega tegelevate institutsioonidega ELi mittekuuluvates Põhjamaades; on seisukohal, et kõik ELi partnerid, sealhulgas EMP riigid, peaksid ratifitseerima vanemliku vastutuse ja lastekaitsemeetmetega seotud kohtualluvust, kohaldatavat seadust, tunnustamist, kohtuotsuste täitmist ja koostööd käsitleva 1996. aasta Haagi konventsiooni;

81.    tunnistab, et finants- ja majanduskriis on avaldanud laste õiguste kasutamisele ja heaolule tõsist negatiivset mõju; palub liikmesriikidel teha laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks suuremaid jõupingutusi, rakendades tulemuslikult komisjoni soovitust „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist” integreeritud strateegiate abil, millega toetatakse asjakohaste ressursside kättesaadavust, võimaldatakse taskukohaseid kvaliteetseid teenuseid ja edendatakse laste osalemist neid mõjutavate otsuste tegemises; palub komisjonil võtta soovituse rakendamise jälgimiseks täiendavaid meetmeid;

82.    kutsub komisjoni üles esitama 2015. aastal ambitsioonikat ja kõikehõlmavat järelprogrammi lapse õigusi käsitlevale ELi tegevuskavale; palub komisjonil tagada laste õiguste tõhus integreerimine kõikidesse ELi õigusaktidesse, poliitikameetmetesse ja finantsotsustesse; palub komisjonil anda igal aastal aru laste õiguste austamisel ning laste õigusi käsitleva ELi õigustiku täielikul rakendamisel tehtud edusammudest; palub komisjonil tagada, et lapse õiguste koordinaatori volituste ja ressursside puhul on võetud piisavalt arvesse ELi kohustust laste õigusi süsteemselt ja tulemuslikult arvestada; palub komisjonil võtta vastu integreeritud lastekaitsesüsteeme käsitlevad ELi suunised, millest on teada antud;

83.    tervitab liikmesriikide suundumust kriminaliseerida sundabielu; palub liikmesriikidel seda valvsalt jälgida ning koolitada lastega kokkupuutuvaid töötajaid, näiteks õpetajaid ja noorsootöötajaid, ning suurendada nende teadlikkust, et nad oskaksid tuvastada lapsi, keda ohustab röövimine eesmärgiga viia nad päritoluriiki sundabielu sõlmimiseks;

Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste õigused

84.    mõistab karmilt hukka ELi territooriumil lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste vastu suunatud diskrimineerimise ja vägivalla, mida toetavad nende inimeste põhiõigusi piiravad seadused ja poliitika; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vastu homofoobia ja transfoobia vastased õigusaktid ja poliitikameetmed; palub komisjonil sellega seoses esitada seksuaalsel sättumusel ja sooidentiteedil põhinev võrdõiguslikkuse ELi tasandi tegevuskava või strateegia, nagu parlament on korduvalt nõudnud ja nagu lubas volinik Jourová komisjoni kuulamiste käigus; tuletab sellega seoses meelde oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni homofoobia ning seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastu võitlemise ELi tegevuskava kohta; rõhutab siiski, et selles laiaulatuslikus poliitikavaldkonnas tuleb arvestada Euroopa Liidu, selle asutuste ja liikmesriikide pädevusi;

85.    on seisukohal, et lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste põhiõigusi on võimalik palju paremini kaitsta, kui neil on juurdepääs sellistele õiguslikele institutsioonidele nagu vabaabielu, registreeritud partnerlus või abielu; tervitab asjaolu, et praegu pakuvad neid võimalusi 19 liikmesriiki, ning kutsub teisi liikmesriike üles kaaluma samade võimaluste andmist; kordab lisaks oma üleskutset komisjonile esitada ettepanek kaugeleulatuva määruse kohta, millega tagatakse perekonnaseisuaktide (sealhulgas soo- ja abielutunnistuste ning registreeritud partnerlust käsitlevate dokumentide) ja nende õigusmõju vastastikune tunnustamine, et vähendada diskrimineerivaid õiguslikke ja haldustakistusi vaba liikumise õigust kasutavatele kodanikele;

86.    palub liikmesriikidel olla valvas ja kindlameelne ning määrata karistused nendele riigiametnikele, kes avalikus sfääris solvavad või häbimärgistavad lesbisid, geisid, biseksuaale, trans- ja intersoolisi inimesi;

87.    julgustab liikmesriike toetama ametiühinguid ja tööandjate organisatsioone nende jõupingutustes võtta vastu mitmekesisust ja mittediskrimineerimist käsitlev poliitika, mille keskmes on lesbid, geid, biseksuaalid, trans- ja intersoolised inimesed;

88.    on seisukohal, et liikmesriikide asutused peaksid lihtsustama menetluskorda, mis võimaldab sugu vahetanud isikutel nende uue soo tunnustamist ametlikes dokumentides; mõistab jätkuvalt hukka soo tunnustamise sellise õigusliku menetluse, mis hõlmab transsooliste inimeste kohustuslikku steriliseerimist;

89.    taunib asjaolu, et transsoolisi inimesi peetakse endiselt enamikus liikmesriikides vaimselt haigeteks, ja kutsub liikmesriike üles vaatama läbi riiklikud vaimse tervise kataloogid, tagades samal ajal, et meditsiiniliselt vajalik ravi jääks kättesaadavaks kõikidele transsoolistele inimestele;

90.    kiidab heaks komisjoni algatuse toetada Maailma Terviseorganisatsiooni rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK) läbivaatamisel transsoolise identiteedi depatologiseerimist; kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi, et hoida ära lapsena esineva soolise variatiivsuse muutumine uueks RHK kohaseks diagnoosiks;

91.    peab äärmiselt kahetsusväärseks, et intersooliste imikute suguelundite kirurgiliselt n-ö normaalseks muutmine on laialt levinud, kuigi see ei ole meditsiiniliselt vajalik; kiidab sellega seoses heaks Malta 2015. aasta aprilli sooidentiteedi, sooväljenduse ja sootunnuste akti, millega keelatakse kõnealune intersooliste imikute opereerimine ja rõhutatakse intersooliste inimeste enesemääramise põhimõtet, ning kutsub teisi riike üles Malta eeskuju järgima;

Puudega inimeste õigused

92.    taunib diskrimineerimist ja tõrjumist, mille all jätkuvalt kannatavad puudega inimesed; palub komisjonil, liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel asutustel rakendada puudega inimesi käsitlevat Euroopa strateegiat ning jälgida asjaomaseid Euroopa Liidu õigusakte ja neid kohaldada; kutsub sellega seoses komisjoni üles taaskäivitama seadusandlikku algatust juurdepääsetavuse akti kohta valdkonnaülese vahendi kujul, mille abil suurendatakse puudega inimeste kaitset ja tagatakse, et kõik ELi poliitikameetmed oleksid sellest aspektist sidusad; palub komisjonil ühtlasi viia maksimumini koostoime puudega inimesi käsitleva Euroopa strateegia ning naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni sätete vahel, et tagada tunnustatud õiguste sisuline kasutamine ja tegelik teostamine, sh õigusraamistiku ühtlustamise ja rakendamise ning kultuuriliste ja poliitiliste meetmete abil;

93.    nõuab tungivalt, et komisjon juhendaks liikmesriike, kuidas Euroopa vahendeid parimal viisil kasutada kooskõlas ELi kohustustega puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaselt, ning toetaks valitsusväliseid organisatsioone ja teeks nendega tihedat koostööd konventsiooni nõuetekohase rakendamise tagamiseks; kutsub ELi ja liikmesriike üles parandama puudega inimeste, sh psühhosotsiaalse puudega inimeste juurdepääsu tööhõivele ja koolitusele ning toetama iseseisvat eluviisi võimaldavaid tingimusi ja deinstitutsionaliseerimisprogramme kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 26;

94.    rõhutab, et tuleb austada puudega inimeste õigust poliitilisele osalemisele valimistel; kutsub sellega seoses komisjoni üles lisama puuetega inimeste õiguste konventsioonile vastavust käsitleva hinnangu oma aruannetesse nõukogu direktiivide 93/109/EÜ ja 94/80/EÜ (millega kehtestati õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi ja kohalikel valimistel) rakendamise kohta; peab kahetsusväärseks asjaolu, et paljudelt ELi puudega inimestelt, kellelt on ära võetud õigus- ja teovõime, on ära võetud ka hääleõigus; kutsub seetõttu liikmesriike üles muutma siseriiklikke õigusakte, et mitte võtta süstemaatiliselt ära hääleõigust puudega inimestelt, kellelt on ära võetud nende õigus- ja teovõime, vaid pigem viima läbi analüüse juhtumipõhiselt ja nägema ette puudega inimeste abistamise hääletamisprotseduuri käigus;

95.    kutsub komisjoni üles hindama ELi õigusaktide kooskõla ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatud nõuetega ning koostama kõikide tulevaste ettepanekute kohta mõjuhinnangu seda konventsiooni silmas pidades;

96.    mõistab hukka vaimse puudega inimeste füüsilise ja ravimite abil sundimise ning kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma vastu sotsiaalse integratsiooni poliitikameetmeid;

97.    taunib asjaolu, et puudega inimesed puutuvad endiselt kokku takistustega seoses nende juurdepääsuga kaupade ja teenuste turule Euroopa Liidus; on seisukohal, et need takistused võivad piirata nende osalemist ühiskonnas ja rikuvad nende õigusi, mis tulenevad eelkõige liidu kodakondsusest; kutsub komisjoni üles tegema kiireid edusamme seoses juurdepääsetavuse tagamisega ELis, nii et vastava õigusakti saaks võimalikult kiiresti vastu võtta;

98.    kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles aktiivselt kaasama puudega inimesi, sealhulgas nende esindusorganisatsioonide kaudu, otsustusprotsessidesse nende asjaomastes pädevusvaldkondades kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 4 lõikega 3;

99.    kutsub ELi liikmesriike ja institutsioone üles tagama, et konsulteerimisprotsessides osalemise võimalused avaldatakse juurdepääsetavaid kommunikatsioonivahendeid kasutades selgelt ja laialdaselt, et arvamusi saab esitada muudes vormingutes, näiteks Braille kirjas või kergelt loetavana, ja et avalikud kuulamised ja kohtumised, kus arutatakse kavandatavaid õigusakte ja poliitikameetmeid, tehakse juurdepääsetavaks;

100.  kutsub komisjoni üles ühtlustama puudeid käsitlevate andmete kogumist ELi sotsiaaluuringute kaudu kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 31 nõuetega; rõhutab, et kõnealuste andmete kogumisel tuleks kasutada metoodikaid, mis hõlmavad kõiki puudega inimesi, sealhulgas raske puudega ja vastavates asutustes elavaid inimesi;

Vanuseline diskrimineerimine

101.  mõistab hukka asjaolu, et paljud vanemad inimesed puutuvad iga päev kokku diskrimineerimise ja oma põhiõiguste rikkumisega, eelkõige seoses juurdepääsuga piisavale sissetulekule, tööhõivele, tervishoiule ning vajalikele kaupadele ja teenustele; tuletab meelde, et põhiõiguste harta artiklis 25 kinnitatakse eakate õigust elada inimväärset ja iseseisvat elu ning osaleda sotsiaal- ja kultuurielus; palub komisjonil töötada põhiõiguste harta artikli 25 jõustamiseks välja demograafilise muutuse strateegia;

102.  väljendab muret asjaolu pärast, et eakate halb kohtlemine, hooletussejätmine ja väärkohtlemine on liikmesriikides ulatuslik; palub liikmesriikidel võtta vastu meetmed, et võidelda eakate väärkohtlemise ja nende vastu suunatud vägivalla kõikide vormidega ning edendada eakate iseseisvust, toetades eluasemete renoveerimist ja juurdepääsetavust; tuletab meelde, et eakad naised elavad soolise palgalõhe ja hilisema pensionilõhe tõttu sagedamini allpool vaesuspiiri;

103.  kutsub liikmesriike üles kindlustama, et nooremad töötajad ja eelkõige need, keda on mõjutanud majanduskriis, kaasatakse tööturule muu hulgas noorte sotsiaalse toimetuleku parandamiseks ettenähtud koolituste korraldamise ja pakkumise abil;

104.  nõuab, et elu lõpul austataks inimeste väärikust, eeskätt tagades elutestamendis väljendatud otsuste tunnustamise ja austamise;

105.  väljendab muret, et liikmesriikide avaliku sektori kulude ja pensionide vähendamine soodustab suuresti eakate vaesust, vähendades nende kasutatavat sissetulekut, halvendades nende elamistingimusi, tekitades ebavõrdsust teenuste taskukohasuse vallas ja suurendades veidi üle vaesuspiiri küündiva sissetulekuga eakate arvu;

Vihakuriteod ja vihkamist õhutavad avaldused

106.  mõistab hukka vihkamist õhutavad avaldused ja vihakuriteod, mis on ajendatud rassismist, ksenofoobiast, usulisest sallimatusest või eelarvamusest isiku puude, seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi suhtes ning mida esineb ELis iga päev; kutsub liikmesriike üles kaitsma põhiõigusi ning edendama oma territooriumil eri kogukondade vahelist mõistmist, tunnustamist ja sallivust; kutsub ELi üles käsitama Euroopa diskrimineerimisvastast ja õigusalast poliitikat kujundades esmatähtsana võitlust vihakuritegude vastu; palub komisjonil ja liikmesriikidel võidelda jõulisemalt vihakuritegude ning diskrimineerivate hoiakute ja käitumise vastu, töötades vihakuritegude, eelarvamustest tingitud vägivalla ja diskrimineerimisega võitlemiseks välja laiaulatusliku strateegia;

107.  väljendab muret vihkamist õhutavate avalduste sagenemise pärast internetis ja kutsub liikmesriike üles kehtestama lihtsa korra, mis võimaldab kodanikel teatada viha õhutava sisu olemasolust internetis;

108.  väljendab muret vihakuritegudega seotud uurimiste ja süüdimõistmiste pärast liikmesriikides; palub liikmesriikidel võtta kõik asjakohased meetmed, et soodustada sellistest kuritegudest teatamist, sealhulgas piisava kaitse tagamise abil, kuna Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ulatuslike uuringute tulemused on järjepidevalt näidanud, et kuriteoohvrid ei taha avalikkuse ette tulla ja politseile endast teada anda;

109.  väljendab muret asjaolu pärast, et mitmes liikmesriigis ei ole nõuetekohaselt üle võetud raamotsuse 2008/913/JSK sätteid, ning palub liikmesriikidel võtta täiel määral üle ELi standardid ja neid rakendada ning tagada vihakuritegude, viha õhutamise ja ahistamise kõikide vormide eest karistavate ning asjaomaste kuritegude eest süsteemse vastutusele võtmise tagavate siseriiklike õigusaktide jõustamine; palub komisjonil jälgida raamotsuse nõuetekohast ülevõtmist ja algatada rikkumismenetlus liikmesriikide suhtes, kes seda üle ei võta; nõuab lisaks raamotsuse läbivaatamist, et integreerida täielikult kõik vihakuritegude ning eelarvamuse või diskrimineerimise ajendil toime pandud kuritegude vormid ning selgelt määratleda ühtsed uurimis- ja vastutusele võtmise standardid;

110.  palub komisjonil toetada õiguskaitseasutustele, kohtuorganitele ja asjaomastele ELi ametitele ettenähtud koolitusprogramme diskrimineeriva kohtlemise ja vihakuritegude ärahoidmise ja nende vastu võitlemise teemal; palub liikmesriikidel tagada uurimise ja vastutusele võtmise eest vastutavatele ametiasutustele praktilised vahendid ja oskused, mis võimaldaksid neil tuvastada raamotsusega hõlmatud õiguserikkumised ja neid käsitleda ning suhelda ohvritega;

111.  täheldab murega selliste erakondade esilekerkimist, mille poliitilistes programmides tuginetakse etnilise päritolu, seksuaalse sättumuse või usutunnistuse alusel tõrjumisele;

112.  tunneb sügavat muret rassistlike ja ksenofoobsete juhtumite ja avalduste üha triviaalsemaks muutumise pärast, mis on tingitud sellest, et avalikus sfääris on aina suurem nähtavus rassistlikel ja ksenofoobsetel rühmitustel, millest mõned on omandanud erakonna staatuse või üritavad seda saada;

113.  peab äärmiselt murettekitavaks selliste erakondade tõusu, mis on praeguse majandus- ja sotsiaalkriisi ettekäändel rassistlikud, ksenofoobsed ja islamivastased;

114.  mõistab karmilt hukka vähemuste, eelkõige romade ja sisserändajate hirmutamise ja tagakiusamise paramilitaarsete rühmituste poolt, millest osad on otseselt seotud mõne erakonnaga; nõuab tungivalt, et liikmesriigid sellise tegevuse keelustaksid ja selle eest karistaksid;

Kodutud

115.  väljendab muret majanduskriisi tagajärjel oma kodu kaotanud inimeste arvu pärast; on seisukohal, et tuleb säilitada kodutute ühiskonda integreeritus, st tuleb võidelda nende isoleerimise ja tõrjumise vastu; kutsub sellega seoses liikmesriike üles võtma vastu ambitsioonikaid poliitikameetmeid nende inimeste aitamiseks; rõhutab, et kodutud inimesed on haavatav elanikerühm, ja kordab oma üleskutset liikmesriikidele, et nad hoiduksid nende õigusrikkujatena häbimärgistamisest; palub liikmesriikidel tühistada kõik seadused või poliitikameetmed, mis neid sellistena kujutavad; kutsub liikmesriike üles koostama riiklikke strateegiaid, mille eesmärk on võidelda kodutuse vastu nende territooriumil; tuletab meelde, et põhiõiguste harta kohaselt on ühiskonna kõige vaesematel liikmetel õigus eluasemetoetusele;

Rändajate ja rahvusvahelise kaitse taotlejate õigused

116.  peab kahetsusväärseks korduvaid traagilise hukkumise juhtumeid Vahemerel ning inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate rolli, kuna nad ei taga rändajatele põhiõigusi; juhib tähelepanu asjaolule, et EL ja liikmesriigid peaksid tegema suuremaid pingutusi täiendavate tragöödiate ärahoidmiseks merel; palub ELil ja liikmesriikidel seada solidaarsus ning rändajate ja varjupaigataotlejate põhiõiguste austamine ELi rändepoliitika keskmesse ning eelkõige:

–   rõhutab vajadust integreerida põhiõigused ELi rändepoliitika igasse aspekti ning viia läbi põhjalik hindamine seoses rännet, varjupaika ja piirikontrolli puudutavate mis tahes meetmete ja mehhanismide mõjuga rändajate põhiõigustele; kutsub eeskätt liikmesriike üles austama haavatavate rändajate õigusi;

–   rõhutab, et vaja on terviklikku ELi lähenemisviisi, mis tugevdab ELi sise- ja välispoliitika sidusust; julgustab ELi ja liikmesriike seadma rändajate õiguste austamine kõikide ELi mittekuuluvate riikidega sõlmitavate kahe- või mitmepoolsete koostöölepingute keskmesse, sealhulgas tagasivõtulepingute, liikuvuspartnerluste ja tehniliste koostöölepingute puhul;

–   tuletab liikmesriikidele meelde nende rahvusvahelist kohustust aidata merel hätta sattunud inimesi;

–   kutsub liikmesriike üles muutma või vaatama läbi kõiki õigusakte, millega karistatakse inimesi, kes aitavad merel hätta sattunud rändajaid;

–   toonitab põhiõigust taotleda varjupaika; julgustab ELi ja liikmesriike avama varjupaigataotlejatele Euroopa Liitu sisenemiseks uusi ohutuid ja seaduslikke võimalusi ja kanaleid ning eraldama nende loomiseks piisavalt vahendeid, et vähendada ebaseadusliku sisenemise katsetega seotud ohtusid ning võidelda inimkaubitsejate ja inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate võrgustikega, kes saavad kasu rändajate elu ohtu seadmisest ning nende seksuaalsest ja tööalasest ärakasutamisest;

–   kutsub kõiki liikmesriike üles osalema ELi ümberasustamisprogrammides ja julgustab kasutama humanitaarviisasid;

–   nõuab tungivalt, et liikmesriigid kindlustaksid inimväärsed vastuvõtutingimused kooskõlas põhiõiguste ja varjupaigaalaste õigusaktidega, pöörates erilist tähelepanu haavatavate inimestele ja varjupaigataotlejate sotsiaalse tõrjutuse riski vähendamisele; palub komisjonil jälgida Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ja eelkõige direktiivi 2013/32/EL rakendamist, pöörates erilist tähelepanu menetluslikke eritagatisi vajavatele varjupaigataotlejatele;

–   nõuab tõhusa ja ühtlustatud ELi varjupaigasüsteemi loomist varjupaigataotlejate õiglaseks jaotamiseks liikmesriikide vahel;

–   mõistab hukka vägivaldse tagasisaatmise juhtumid ELi piiridel, millest on teada antud; tuletab liikmesriikidele meelde kohustust austada Genfi konventsioonis ja Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt tunnustatud tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ning põhiõiguste harta artikli 19 kohast kollektiivse väljasaatmise keeldu; kutsub komisjoni, selle ameteid ja liikmesriike üles tagama nimetatud kohustuste ning muude rahvusvaheliste ja ELi kohustuste täitmine;

117.  mõistab kindlalt hukka ELi piiride kindlustava kaitse, mida nüüd esineb kohati lausa tarade ja okastraadi kujul, ning Euroopa Liitu sisenemist võimaldavate seaduslike kanalite puudumise, mis tähendab seda, et paljud varjupaigataotlejad ja rändajad on sunnitud kasutama üha ohtlikumaid teid ja usaldama end inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate kätesse;

118.  nõuab põhiõigustega arvestavat piirikontrolli ning rõhutab, et Frontexi operatsioonide suhtes tuleks rakendada Euroopa Parlamendi demokraatlikku järelevalvet;

119.  nõuab kõikide tegevuste lõpetamist, mille puhul on tehtud kindlaks, et need rikuvad ELi õiguse või Frontexi volituste raames põhiõigusi;

120.  rõhutab Dublini määruse negatiivset mõju seoses tõhusa juurdepääsuga rahvusvahelisele kaitsele tõelise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi puudumisel, eriti võttes arvesse Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat; mõistab hukka asjaolu, et kõnealuse määruse läbivaatamine ei toonud kaasa selle määruse kehtivuse peatamist või vähemalt esimesse ELi sisenemise riiki tagasisaatmise tühistamist, ning samuti mõistab hukka komisjoni ja liikmesriikide tegevusetuse seoses alternatiivse võimalusega, mis põhineb liikmesriikidevahelisel solidaarsusel;

121.  kutsub liikmesriike üles ratifitseerima kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni;

122.  mõistab hukka ebaseaduslike rändajate, sh varjupaigataotlejate, saatjata alaealiste ja kodakondsuseta isikute valimatu ebaseadusliku kinnipidamise; palub liikmesriikidel täita tagasisaatmisdirektiivi, sealhulgas järgida õigust inimväärikusele, lapse parimate huvide põhimõtet ning rahvusvahelist ja ELi õigust; tuletab meelde, et rändajate kinnipidamine peab jääma viimaseks abinõuks, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid alternatiivseid meetmeid; mõistab hukka kohutavad kinnipidamistingimused mõnes liikmesriigis ja nõuab tungivalt, et komisjon käsitleks seda küsimust viivitamata; kordab, et ebaseaduslikele rändajatele on vaja tagada õigus tõhusale õiguskaitsevahendile juhul, kui nende õigusi rikutakse;

123.  palub liikmesriikidel ja komisjonil võtta vajalikke meetmeid, et tagada teave ja läbipaistvus seoses rändajate ja varjupaigataotlejate kinnipidamisega paljudes liikmesriikides, ning nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku määruse (EÜ) nr 862/2007 läbivaatamiseks, et määrus hõlmaks statistilisi andmeid kinnipidamissüsteemide ja -asutuste toimimise kohta;

124.  rõhutab, kui oluline on demokraatlik kontroll vangistamise kõikide vormide üle rände- ja varjupaigaalaste õigusaktide kohaselt; kutsub Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide liikmeid üles külastama regulaarselt rändajate ja varjupaigataotlejate vastuvõtu- ja kinnipidamiskeskusi ning kutsub liikmesriike ja Euroopa Komisjoni üles lihtsustama valitsusväliste organisatsioonide ja ajakirjanike juurdepääsu nendesse keskustesse;

125.  nõuab tõhusamat järelevalvet rändajate vastuvõtu- ja kinnipidamiskeskuste, rändajate kohtlemise ja menetluste üle, mida liikmesriigid kohaldavad varjupaiga andmisel; väljendab muret koheste väljasaatmismenetluste ja vägivaldsete vahejuhtumite pärast, mis leiavad aset erinevates Lõuna-Euroopa nn kriisikolletes, ning seetõttu peab komisjon selles raamistikus viivitamata alustama poliitilist dialoogi, et kaitsta sellist tegevust harrastavates riikides õigusriigi põhimõtteid;

126.  palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel kehtestada konkreetsed meetmed ja parimad tavad, mille eesmärk on edendada võrdset kohtlemist ja sotsiaalset kaasamist, et parandada rändajate lõimimist ühiskonda; tuletab sellega seoses meelde, et on hädavajalik võidelda rändajatega seotud negatiivsete stereotüüpide ja eksitava teabe vastu, töötades rände positiivse mõju suurendamiseks välja vastuargumente, eeskätt koolides ja noorte seas;

127.  on seisukohal, et rändajatest lapsed on eriti haavatavad, eelkõige kui nad on saatjata; palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada Euroopa Parlamendi 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni saatjata alaealiste olukorra kohta Euroopa Liidus; palub liikmesriikidel täiel määral rakendada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi paketti, et parandada saatjata alaealiste olukorda ELis; peab kiiduväärseks Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-648/11, milles märgiti, et kui saatjata alaealine on esitanud varjupaigataotlused rohkem kui ühes liikmesriigis, vastutab taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus alaealine laps pärast sellele riigile taotluse esitamist asub; tuletab meelde, et saatjata alaealised on esmajoones lapsed ning nendega tegelemisel peavad liikmesriigid ja EL juhinduma eeskätt lastekaitsest, mitte sisserändepoliitikast;

128.  nõuab, et hinnataks, kuidas kulutatakse siseasjadeks eraldatud ja kasutatavaid vahendeid, eelkõige vahendeid, mis on eraldatud varjupaigataotlejate vastuvõtmiseks; kutsub ELi üles võtma meetmeid, kui selgub, et neid vahendeid on kasutatud põhiõigusi rikkuva tegevuse rahastamiseks;

129.  nõuab, et ELi välispiiridel asuvatele liikmesriikidele pakutaks abi, et aidata neil käsitleda süstemaatilisi puudujääke vastuvõtutingimustes ja varjupaigamenetluses, mida süvendab veelgi varjupaigataotlejate arvu suurenemine;

130.  palub ELil tagada oma teenistujate vastutus nende toime pandud põhiõiguste rikkumise eest; nõuab, et eelkõige pärast seda, kui on tulnud ilmsiks süüdistused Frontexi koordineeritud operatsioonidega seotud rikkumiste kohta, antaks kinnitus uurimise algatamise kohta ning asjakohaste distsiplinaar- või muude meetmete võtmise kohta isikute vastu, kelle puhul tõendatakse, et nad panid nimetatud rikkumisi toime; nõuab sel eesmärgil Frontexile sisemise õiguskaitsemehhanism loomist, nagu palus Euroopa Ombudsman juhtumit OI/5/2012/BEH-MHZ käsitlevas uurimuses, ning inimõiguste rikkumise süüdistuste alusel läbiviidud uurimiste järelduste avalikustamist; nõuab samuti vastavalt määruse (EL) nr 1168/2011 artikli 3 lõikele 1a Frontexi operatsioonide peatamist juhul, kui nende käigus on rikutud inimõigusi;

131.  kutsub liikmesriike üles viivitamata ratifitseerima Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;

132.  palub liikmesriikidel tagada soolise tagakiusamise ohvriks langenud naistele tegelik juurdepääs rahvusvahelisele kaitsele; palub liikmesriikidel järgida komisjoni suuniseid, mis käsitlevad direktiivi 2003/86/EÜ (perekonna taasühinemise õiguse kohta) rakendamist, muu hulgas anda eriti keeruliste olukordade, nagu perevägivalla juhtumite korral, viivitamata sõltumatu elamisluba pereliikmetele, kes on sisenenud ELi perekonna taasühinemise eesmärgil;

133.  väljendab heameelt selle üle, et ELi varjupaigaalastes õigusaktides käsitletakse suguelundite moonutamise ohvreid haavatavate isikutena ja loetakse suguelundite moonutamist kriteeriumide hulka, mida tuleb varjupaigataotluse puhul arvesse võtta; kutsub liikmesriike üles koolitama rändajatega kokkupuutuvaid töötajaid selleks, et tuvastada naisi ja tütarlapsi, keda võib nende päritoluriigis ähvardada suguelundite moonutamine;

134.  rõhutab, et aluslepingutes sätestatud ja vaba liikumise direktiiviga 2004/38/EÜ tagatud Euroopa kodanike ja nende perekondade õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil on Euroopa kodanike üks kõige konkreetsemaid põhiõigusi; mõistab hukka kõik katsed see õigustik läbi vaadata, eelkõige Schengeni piirikontrollide taaskehtestamise väljaspool Schengeni piirieeskirju, ja nõuab, et kõikide nende eeskirjade rikkumiste kohta esitataks hagi Euroopa Kohtusse; väljendab muret kasvava suundumuse pärast saata ELi kodanikud kiiresti elukohariigist välja, kui nad on kaotanud töö ja sissetuleku, kuna sellega rikutakse kehtivat raamistikku; on seisukohal, et see läheb liikumisvabaduse ideega vastuollu;

Solidaarsus majanduskriisi ajal

135.  taunib seda, kuidas finants-, majandus- ja võlakriis koos kehtestatud eelarvepiirangutega on majanduslikke, kodaniku-, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi negatiivselt mõjutanud, millega sageli kaasneb kasvav tööpuudus, vaesus, ebakindlad töö- ja elamistingimused ning tõrjutus ja isolatsioon, eelkõige liikmesriikides, kus on vastu võetud makromajanduslik kohandamisprogramm, ning rõhutab, et hiljutises Eurostati teatises juhitakse tähelepanu asjaolule, et iga neljas eurooplane on nüüd vaesuse ja tõrjutuse ohus;

136.  märgib, et majanduskriis ja sellega toimetulekuks rakendatud meetmed on mõjutanud õigust rahuldada põhivajadusi, näiteks hariduse, eluaseme, tervishoiuteenuste ja sotsiaalkindlustuse kättesaadavust, ühtlasi on need mõjutanud negatiivselt mõne liikmesriigi elanikkonna üldist tervislikku seisundit; rõhutab vajadust austada Euroopa sotsiaalharta artiklis 30 sätestatud õigust kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest; kutsub kõiki liikmesriike üles kehtestama toetusmeetmeid kooskõlas siseriiklike tavadega, et pakkuda oma kodanikele inimväärseid elamistingimusi ja võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu;

137.  rõhutab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid, kes rakendavad oma sotsiaal- ja majandussüsteemides struktuurireforme, on alati kohustatud järgima põhiõiguste hartat ja rahvusvahelisi kohustusi ning seetõttu vastutavad tehtud otsuste eest; kordab oma üleskutset viia makromajanduslikud kohandamisprogrammid vastavusse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 151 sätestatud ELi eesmärkidega, sealhulgas tööhõive edendamise ning elu- ja töötingimuste parandamise eesmärgiga; kordab vajadust tagada, et meetmete suhtes, mida ELi institutsioonid ja liikmesriigid võtavad kriisile reageerimiseks, kohaldatakse täielikku demokraatlikku järelevalvet parlamentide tõhusa kaasamise teel;

138.  palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel analüüsida sootundlikul viisil, missugust mõju on avaldanud põhiõigustele kavandatud või rakendatud kokkuhoiumeetmed, võttes arvesse kokkuhoiumeetmete ebaproportsionaalset mõju naistele; palub ELi institutsioonidel võtta kohe parandusmeetmeid olukorras, kus kokkuhoiumeetmed on kahjustanud naiste majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi;

139.  kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles hindama kriisi lahendamiseks kavandatud või rakendatud meetmete mõju põhiõigustele ja -vabadustele, sh sotsiaalsetele ja tööõigustele, ning võtma vajaduse korral parandusmeetmeid, kui selgub, et õiguste kaitsmises toimub tagasiminek või rahvusvahelist õigust, sh Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioone ja soovitusi rikutakse;

140.  palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel viia parandusmeetmete ja eelarvekärbete vastuvõtmise ja rakendamise ajal läbi põhiõigusi käsitlev mõjuhindamine ning kindlustada, et endiselt eraldatakse piisavalt ressursse, mille abil tagada põhiõiguste austamine ning kodanike majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete õiguste minimaalne vajalik tase, pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamatele ja sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele;

141.  palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel tunnistada, et pikaajaline investeerimine sotsiaalsesse kaasamisse toob kasu ja lahendab diskrimineerimise ja ebavõrdsuse kõrge hinna probleemi; palub liikmesriikidel näha ette asjakohased avaliku sektori investeeringud hariduse ja tervishoiu toetamiseks ning tagada, et võrdõiguslikkust edendavate asutuste rahastamise oluline vähendamine ei sea ohtu õiguskaitse kättesaadavust ja hüvitamist diskrimineerimise juhtumite korral; palub ELil ja riiklikel institutsioonidel mitte kahjustada sotsiaalset kaasamist eelarvemeetmetega, mis mõjutavad võrdõiguslikkuse nimel töötavate kogukondlike organisatsioonide toimimist;

142.  palub komisjonil kaaluda Euroopa sotsiaalhartaga ühinemise ettepaneku esitamist, et kaitsta tõhusalt liidu kodanike sotsiaalseid õigusi; kutsub liikmesriike üles edendama Euroopa Liidu põhiõiguste harta sotsiaalsete õiguste laiendamist muudele Euroopa Nõukogu muudetud sotsiaalhartas nimetatud sotsiaalsetele õigustele, nagu õigus teha tööd, õigus saada õiglast töötasu ning õigus olla kaitstud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest;

Kuritegevus ja korruptsioonivastane võitlus

143.  kordab, et korruptsioonikuritegude ja eelkõige organiseeritud kuritegevusega rikutakse oluliselt põhiõigusi ja ohustatakse demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid; rõhutab, et korruptsioon, mis juhib avalikkuse tarbeks mõeldud riiklikud vahendid kõrvale, vähendab avalike teenuste taset ja kvaliteeti, kahjustades seega tõsiselt kõigi kodanike õiglast kohtlemist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja ELi institutsioonid töötaksid välja tõhusad vahendid korruptsiooni ja kuritegevuse ärahoidmiseks, nende vastu võitlemiseks ja nende eest karistamiseks ning jätkaksid avalike (nii Euroopa kui ka riiklike) vahendite kasutamise korrapärast jälgimist; kutsub liikmesriike ja institutsioone seetõttu üles toetama Euroopa Prokuratuuri kiiret loomist, et anda seega piisavad sõltumatuse ja tõhususe tagatised;

144.  rõhutab, et korruptsioon kujutab endast olulist põhiõiguste rikkumist; kutsub liikmesriike ja institutsioone üles töötama välja tõhusad vahendid korruptsiooni vastu võitlemiseks ja korrapäraselt jälgima avalike (nii Euroopa kui ka riiklike) vahendite kasutamist; rõhutab, et suurem läbipaistvus ning kodanike ja ajakirjanike parem juurdepääs avalikele dokumentidele on tõhus vahend korruptsiooni paljastamiseks ja sellega võitlemiseks;

145.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu korruptsioonivastase strateegia, mida täiendavad tõhusad vahendid; kutsub kõiki liikmesriike ja ELi üles ühinema avatud valitsemise partnerlusega ning töötama välja konkreetsed strateegiad läbipaistvuse edendamiseks, kodanike õiguste suurendamiseks ja korruptsiooni vastu võitlemiseks; palub liikmesriikidel võtta järelmeetmeid seoses Euroopa Komisjoni korruptsioonivastase võitluse aruande soovituste ja Euroopa Parlamendi 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooniga organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks, ning tihendada korruptsiooniga võitlemisel politsei- ja õigusalast koostööd;

146.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võitleksid tõhusamalt raskete organiseeritud kuritegude kõikide liikide, sealhulgas inimkaubanduse, seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise, piinamise ja sunniviisilise töö vastu, eeskätt juhul, kui need mõjutavad naisi ja lapsi;

147.  kutsub komisjoni üles sätestama süüteod, et võidelda üksikisiku või organiseeritud kuritegeliku rühmituse toime pandud keskkonnaalaste kuritegude vastu, mis mõjutavad inimeste õigusi – õigust tervisele, elule ja tervisliku keskkonna nautimisele –, samuti majandust ja riiklike vahendite kasutamist; nõuab tungivalt, et komisjon uuriks õiguskaitse kättesaadavust käsitleva õiguse tõhusat rakendamist ELis seoses praeguse põlvkonna ja tulevaste põlvkondade iga liikme õigusega elada keskkonnas, mis soodustab tema tervist ja heaolu;

148.  teeb ettepaneku luua Euroopa korruptsioonivastane koodeks ja läbipaistev näitajate süsteem, mis kajastab korruptsiooni taset liikmesriikides ja korruptsiooni likvideerimisel tehtud edusamme, ning koostada võrdlev aastaaruanne selle tõsise probleemi ulatuse kohta Euroopa tasandil;

149.  palub komisjonil ja liikmesriikidel lõpetada maksukonkurents ja tõhusalt võidelda ELis esinevate kahjulike maksutavade, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimisega, mis õõnestavad liikmesriikide suutlikkust rakendada maksimaalselt olemasolevaid ressursse, et teostada majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi täiel määral;

150.  mõistab hukka üha laialdasemalt leviva inimkaubanduse, eelkõige seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, ning palub ELil ja selle liikmesriikidel võtta meetmeid vastavalt ELi direktiivile, et võidelda ärakasutamise nõudluse vastu, mis soodustab inimkaubandust selle kõikides vormides;

Tingimused vanglates ja teistes kinnipidamisasutustes

151.  juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide asutused peavad tagama vangide õigused; taunib mitmete liikmesriikide vanglate ja teiste kinnipidamisasutuste tingimusi, sh vanglate ülerahvastatust ja vangide halba kohtlemist; peab oluliseks, et EL võtaks vastu vahendi, mis tagab piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee soovituste ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste täitmise;

152.  tuletab meelde, et vabaduskaotuslike meetmete kuritarvitamine tekitab kõikjal Euroopas vanglate ülerahvastatuse, millega rikutakse isikute põhiõigusi ja seatakse ohtu Euroopa õigusalase koostöö toetamiseks vajalik vastastikune usaldus; kinnitab veel kord, et liikmesriigid peavad täitma rahvusvahelistel ja Euroopa foorumitel võetud kohustusi, et sagedamini kasutada vangistusele alternatiive pakkuvaid tingimuslikke meetmeid ja mõjutusvahendeid ning muuta kinnipidamisaja lõppeesmärgiks sotsiaalne taasintegreerimine; kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma vastu strateegiaid, mille eesmärk on soodustada isikute koolitamist ja töötamist vangistuses viibimise ajal;

153.  kordab oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsioonis Euroopa vahistamismääruse läbivaatamise kohta (2013/2109(INL)) komisjonile esitatud soovitusi, eeskätt proportsionaalsuse kontrolli kehtestamise ning põhiõigustel põhineva erandi kohta Euroopa vahistamismääruses või vastastikuse tunnustamise meetmete kohta üldisemalt;

154.  peab kahetsusväärseks, et vangide üleviimist, tingimisi karistamist ja alternatiivseid mõjutusvahendeid ning Euroopa järelevalvekorraldust käsitlevat kolme raamotsust, mis võiksid suurel määral vähendada vanglate ülerahvastatust, on rakendatud üksnes mõnes liikmesriigis;

155.  palub komisjonil hinnata kinnipidamispoliitika ja kriminaalõigussüsteemide mõju lastele; juhib tähelepanu asjaolule, et kui ELi lapsed elavad koos vanematega kinnipidamisasutustes, mõjutab see otseselt nende õigusi; toonitab asjaolu, et igal aastal lahutatakse ELis vanglakaristust kandvatest vanematest hinnanguliselt 800 000 last ning see mõjutab laste õigusi mitmel viisil;

Õigus

156.  juhib tähelepanu asjaolule, et vastastikusel tunnustamisel ja õiguslikel tagatistel ning seega liikmesriikide eri õigussüsteemide ühtlustamisel – eeskätt kriminaalasjades – põhineva Euroopa õigusruumi arendamine peaks jääma Euroopa institutsioonide jaoks üheks prioriteediks ELi õigusalases tegevuskavas aastaks 2020; on seisukohal, et põhiõiguste harta ja põhiõigusi käsitlevate ELi teiseste õigusaktide tõhus kohaldamine on hädavajalik, et Euroopa õigusruumi nõuetekohane toimimine oleks kodanike silmis usaldusväärne;

157.  juhib tähelepanu asjaolule, et õigus õiguskaitse kättesaadavusele ning sõltumatule ja erapooletule kohtule on vältimatult vajalik, et kaitsta põhiõigusi, mis on tõhusad üksnes siis, kui need on kohtulikult kaitstud, ning demokraatia ja õigusriigi seisukohast; kordab, et on oluline tagada nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtusüsteemide tõhusus ning kohtunike sõltumatus;

158.  on rahul komisjoni hallatava Euroopa e-õiguskeskkonna portaaliga, mis annab spetsialistidele ja üldsusele teavet kohtusüsteemide kohta, on praktiline vahend õiguskaitse kättesaadavuse parandamiseks ja sisaldab põhiõigustele pühendatud eraldi jaotist, milles teavitatakse kodanikke sellest, kuhu pöörduda oma põhiõiguste rikkumise korral;

159.  tunneb heameelt Euroopa tasandil juba tehtud töö üle, mille eesmärk on ühtlustada liikmesriikide tagatised kriminaalmenetluste raames ja nendest saadav kasu kodanike jaoks; kordab, et on oluline võtta vastu menetlusõigusi käsitlevad ELi õigusaktid, mis on kooskõlas põhiõiguste hartas, rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates lepingutes ja liikmesriikide riigiõiguses sätestatud kõrgeima kaitsetasemega;

160.  taunib õigusabi kättesaadavuse puudumist mitmes liikmesriigis ning tõsiasja, et see mõjutab nende isikute õigust õiguskaitse kättesaadavusele, kellel ei ole piisavaid vahendeid; peab hädavajalikuks, et EL võtaks vastu jõulise ja põhjaliku direktiivi õigusabi kohta;

161.  kutsub ELi ja liikmesriike üles sätestama toetus- ja kaitsemeetmed rikkumisest teatajatele, kuna nad annavad teada ebaseaduslikust tegevusest;

Kodakondsus

162.  on seisukohal, et aktiivset ja osalusel rajanevat ELi kodakondsust tuleks ergutada dokumentide ja teabe kättesaadavuse, läbipaistvuse, heade valitsemis- ja haldustavade, demokraatliku osaluse ja esindatuse abil ning tuua otsustusprotsess liidu kodanikele nii lähedale kui võimalik; juhib tähelepanu sellele, et kodanikuühiskonnal tuleb võimaldada täielikult osaleda Euroopa tasandi otsustusprotsessides vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklis 11 sätestatule, ning rõhutab läbipaistvuse põhimõtete ja dialoogi olulisust; märgib, et kodanike õigus tutvuda avaliku sektori institutsioonide säilitatavate dokumentidega suurendab kodanike mõjuvõimu ning võimaldab neil kontrollida ja hinnata avaliku sektori ametiasutusi ja võtta neid vastutusele; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 läbivaatamine on ummikseisus ning kordab oma üleskutset komisjonile ja nõukogule tööd jätkata ja võtta parlamendi esitatud ettepanekuid arvesse;

163.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et korraldatakse teabekampaaniad Euroopa kodakondsuse ja sellega kaasnevate õiguste kohta: õigus diplomaatilisele ja konsulaarkaitsele, petitsiooniõigus, õigus esitada kaebusi Euroopa Ombudsmanile, õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel ning õigus esitada kodanikualgatusi;

164.  tunnustab Euroopa ombudsmani tema meelekindluse eest, et tagada hea haldus ning läbipaistvus ELi institutsioonides ja organites;

165.  mõistab hukka asjaolu, et rohkem kui 15 miljonit kolmanda riigi kodanikku ja 500 000 kodakondsuseta isikut on nende kodakondsuse tunnustamisest keeldumisega seotud diskrimineerimise ohvrid; palub ELil ja selle liikmesriikidel austada põhiõigust kodakondsusele ning kutsub eelkõige liikmesriike üles ratifitseerima ja täielikult jõustama 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni ja 1997. aasta kodakondsuse Euroopa konventsiooni;

166.  tuletab meelde, et kodanike teavitamine nende põhiõigustest on lahutamatu osa õigusest heale valitsemistavale, mis on sätestatud põhiõiguste hartas; palub liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu enim puudust kannatavatele isikutele ja kanda hoolt selle eest, et nende õigusi selgitatakse neile, ning neid toetada ja tagada, et neid õigusi austatakse;

167.  on seisukohal, et kodakondsuseta isikutel ja kolmandate riikide kodanikel, kellel on asjaomase liikmesriigi alaline elamisluba, peaks olema õigus hääletada kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel;

168.  taotleb, et komisjon astuks sammu, mis tugevdab õigust heale haldusele sellega, et muudaks ELi hea haldustava eeskirja õiguslikult siduvaks määruseks;

169.  palub, et komisjon ja liikmesriigid oma poliitikaga tagaksid ELis põhiõiguste nõuetekohase austamise, kindlustamise, kaitsmise ja edasiarendamise; palub liikmesriikidel uuesti püüelda selle poole, et petitsiooniõigust ja ombudsmani poole pöördumise õigust tunnustataks kui abinõud kodanike õiguste kaitse tagamiseks;

170.  väljendab muret puudujääkide pärast selles, kuidas liikmesriigid tegelikult rakendavad ELi keskkonnaalaste õigusaktide, näiteks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivide sätteid ja põhimõtteid, kuna igal aastal laekub sadu petitsioone; palub komisjonil selliste menetluste sisu paremini kontrollida, eriti kui petitsioonides käsitletakse konkreetseid juhtumeid;

171.  rõhutab, kuivõrd tähtis on Euroopa kodanikualgatus – kodanike uus õigus, mis on ette nähtud Lissaboni lepinguga ja mille eesmärk on suurendada ELis osalusdemokraatia osakaalu; märgib, et Euroopa kodanikualgatus on võimas abivahend, mis annab Euroopa kodanikele vahetu demokraatliku õiguse osaleda ELi otsustusprotsessides ja lisandub nende õigusele esitada Euroopa Parlamendile petitsioone ja õigusele pöörduda Euroopa Ombudsmani poole;

172.  kutsub komisjoni üles suurendama Euroopa kodanikualgatuste tähtsust ja kasutama kodanikusõbralikku käsitusviisi kõigi selle vahendi puuduste kõrvaldamisel määruse (EL) nr 211/2011 eelseisva läbivaatamise käigus ning samal ajal täiustama kodanike teavitamise kampaaniaid kodanikualgatuse kasutamise ja selle võime kohta mõjutada ELi poliitika kujundamist;

Kuriteoohvrid

173.  peab kuriteoohvrite kaitsmist esmatähtsaks; palub liikmesriikidel viivitamata nõuetekohaselt rakendada kuriteoohvreid käsitlevat ELi direktiivi (2012/29/EL), et pidada kinni ülevõtmise tähtajast (16. november 2015), ühtlasi palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada kooskõlas direktiivi artikliga 28 võrreldavate andmete kogumine direktiivi ülevõtmise ja eelkõige selle kohta, kuidas ohvrid, sh diskrimineerimise ajendil toime pandud kuritegude ohvrid, on oma õigusi kasutanud; on seisukohal, et veel on vaja teha palju jõupingutusi kuriteoohvrite toetamiseks, teavitades neid nende õigustest ja tagades tõhusad suunamissüsteemid ning politseinike ja õigustöötajate koolitamise, mis aitab luua ohvritega usalduslikud suhted, nagu on näidanud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringud ohvriabi kohta; tunneb heameelt selle üle, et 2013. aastal võeti vastu määrus tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta;

174.  palub komisjonil ja ELi liikmesriikidel tagada, et kuriteoohvreid käsitleva ELi direktiivi (2012/29/EL) ülevõtmise ja selle kohta, kuidas ohvrid, sh eelarvamuse või diskrimineerimise ajendil toime pandud kuritegude ohvrid, on oma õigusi kasutanud, kogutakse kvaliteetseid võrreldavaid andmeid, nagu on ette nähtud direktiivi artiklis 28;

175.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta oma poliitika kujundamisel arvesse demograafilist arengut ja muutusi leibkondade suuruses ja koosseisus; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et nende sotsiaal- ja tööhõivepoliitika ei diskrimineeri leibkondade suuruse ja koosseisu alusel;

176.  juhib tähelepanu õiguslikule tühimikule seoses õiguskaitse kättesaadavusega kodanikele juhul, kui liikmesriigid ei ole neid vahetult puudutavaid ELi õigusakte veel üle võtnud või on teinud seda hilinemisega; rõhutab vajadust kooskõlastada põhiõiguste kaitse ja edendamise meetmeid igal tasandil – see hõlmab ELi institutsioone, liikmesriike, piirkondlikke ja kohalikke asutusi, valitsusväliseid organisatsioone ja kodanikuühiskonda;

177.  rõhutab vajadust tugevdada institutsioonide läbipaistvust, demokraatlikku vastutust ja avatust ELis ning nõuab tungivalt ELi pädevatelt institutsioonidelt ja kõigilt liikmesriikidelt järgmist:

     –   suurendada jõupingutusi, et vaadata viivitamata läbi määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele, et tagada maksimaalne läbipaistvus ning lihtsustatud kord üldsuse juurdepääsuks teabele ja dokumentidele; kutsub sellega seoses komisjoni üles taaskäivitama seadusandlikku algatust juurdepääsetavuse akti kohta valdkonnaülese vahendi kujul, mille abil suurendatakse puudega inimeste kaitset ja tagatakse, et kõik ELi poliitikameetmed oleksid sellest aspektist sidusad;

     –   vaadata praeguse parlamendikoosseisu ametiaja jooksul läbi Euroopa kodanikualgatuse määrus (määrus (EL) nr 211/2011), et parandada selle toimimist, lisades muudatusi eesmärgiga kõrvaldada mis tahes haldus-, korralduslikud ja rahalised takistused, mille tõttu kõik ELi kodanikud ei saa Euroopa kodanikualgatuse kaudu nõuetekohaselt teostada oma demokraatlikku mõjuvõimu, nagu on sätestatud aluslepingutes; nõuab samuti tungivalt, et komisjon lisaks oma ettepanekusse vajalikud sätted, et teha lõpp olukorrale, kus teatud kodanikerühmad, näiteks pimedad või välismaal elavad isikud, ei saa kasutada kodanikualgatuste toetamise õigust, kuna selline tõrjumine piirab kodanike võrdõiguslikkust ja osalemist;

     –   vaadata läbi direktiiv 93/109/EÜ, millega sätestatakse üksikasjalik kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel, et aidata ELi kodanikel, kes elavad teises liikmesriigis, osaleda oma elukohariigis Euroopa Parlamendi valimistel; palub, et liikmesriigid võimaldaksid Euroopa Parlamendi valimistel hääletada kõigil oma kodanikel, ka neil, kes elavad väljaspool ELi, eelkõige korraldades selleks aegsasti teabekampaaniaid;

     –   võtta asjakohaselt arvesse kasvavat osa elanikkonnast, kes on täielikult kaotanud õiguse riiklikel valimistel hääletada, kuna neil ei ole õigust hääletada oma kodumaal ega oma elukohariigis;

178.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0126.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0105.

(3)

EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22.

(4)

ELT C 378, 24.12.2013, lk 1.

(5)

20. oktoobri 2010. aasta direktiiv 2010/64/EL, 22. mai 2012. aasta direktiiv 2012/13/EL, 22. oktoobri 2013. aasta direktiiv 2013/48/EL

(6)

ELT L 328, 6.12.2008, lk 55.

(7)

ELT L 303, 2.12.2000, lk 16.

(8)

ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.

(9)

ELT L 373, 21.12.2004, lk 37.

(10)

ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.

(11)

EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

(12)

ELT L 335, 17.12.2011, lk 1.

(13)

EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.

(14)

ELT L 59, 2.3.2013, lk 5.

(15)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0594.

(16)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0062.

(17)

ELT C 51E, 22.2.2013, lk 101.

(18)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0387.

(19)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0173.

(20)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0105.

(21)

ELT C 124E, 25.5.2006, lk 405.

(22)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0070.

(23)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0322.

(24)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0230.

(25)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0031.

(26)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0350.

(27)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0058.

(28)

ELT C 353E, 3.12.2013, lk 1.

(29)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0418.

(30)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0203.

(31)

Rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi tegevusprogrammi § 7.2 ja 7.3.


SELETUSKIRI

Käesolevat raportit põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus aastatel 2013 ja 2014 tuleks vaadelda väga soodsas ja tundlikus põhiõiguste austamise institutsioonilises kontekstis praeguses Euroopa Liidus. Uus parlamendikoosseis on just alustanud ja äsja asus ametisse uus komisjon, milles põhiõiguste harta austamine on võtmetähtsusega seoses esimese asepresidendi volituste ning tema tagava rolliga põhiõiguste kaitsmisel Euroopa Liidus.

Põhiõiguste hartas tunnustatakse mitmeid ELi kodanike ja elanike üksikisiku, kodaniku-, poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi. Lissaboni lepingu jõustumisega anti põhiõiguste hartale aluslepingutega võrdne õigusjõud.

Kõik ELi kodanikud ja elanikud peaksid saama kasutada hartas sätestatud õigusi ilma diskrimineerimiseta soo, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse või nahavärvi alusel. Kahjuks esitavad institutsioonilised sidusrühmad ja vabaühendused murettekitavaid andmeid selle kohta, et Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumil toimuvad endiselt arvukad põhiõiguste rikkumised.

See on lubamatu. ELi institutsioonide ja liikmesriikide vastus peab olema otsusekindel selliste rikkumiste ärahoidmiseks ja lõpetamiseks. Eelmine parlamendikoosseis kavandas palju meetmeid, mida ei ole nõuetekohaselt ellu viidud, ja on toimunud liiga palju põhiõiguste rikkumisi, mida ei ole ära hoitud ning mis ikka ja jälle korduvad.

Käesolevas raportis lähtub raportöör praeguse parlamendikoosseisu ettepanekutest ja soovitustest, mis on esitatud varasemates raportites põhiõiguste olukorra kohta, ning pakub välja uusi lahendusi. Raport on jagatud kaheks osaks – esimeses käsitletakse institutsioonilisi küsimusi ja teises analüüsitakse konkreetsete põhiõiguste olukorda.

Oma töösse kaasas raportöör suuremaid institutsioonilisi sidusrühmi, muu hulgas Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ning Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku, liikmesriikide ombudsmanid ning kõik suuremad kodanikuühiskonnas osalejad, kellega konsulteeriti küsimustiku abil põhiõiguste olukorra asjus nende pädevusvaldkondades ja -riikides.

Raporti esimeses osas teeb raportöör ettepaneku luua tõeline sisestrateegia põhiõiguste kohta Euroopa Liidus, mille aluseks oleks Euroopa Liidu lepingu artikli 2 jõustamine ja mis kaasaks kõiki liidu organeid, kes tegutsevad põhiõiguste austamise valdkonnas. Tuleb tagada kooskõla inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistikuga välissuhete valdkonnas ning eelkõige lahendada nn Kopenhaageni dilemma, seega kontrollida hoolikalt põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamist nii kandidaatriikides kui ka liikmesriikides. Selleks et kavandatav strateegia oleks tõhus, on vaja luua mehhanism, mis oleks piisavaks hoiatuseks, et liikmesriikides põhiõiguste rikkumisi ära hoida ja need kaotada.

Raporti teises osas käsitleb raportöör üksikasjalikult mitmeid rikkumisi, mida ta peab esmatähtsaks praegust poliitilist olukorda arvestades, näiteks sõnavabadus, vajadus tagada õige tasakaal põhiõiguste austamise ja kollektiivse julgeoleku tagamise vahel, kokkuhoiumeetmete ja korruptsiooni mõju põhiõigustele ning olukord vanglates. Samuti käsitletakse teemasid, mis kuuluvad ELi täielikku pädevusse, nagu diskrimineerimise vastu võitlemine ning rändajate ja pagulaste õiguste kaitse.


PÕHISEADUSKOMISJONI ARVAMUS (13.5.2015)

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2013–2014)

(2014/2254(INI))

Arvamuse koostaja: Ramón Jáuregui Atondo

ETTEPANEKUD

Põhiseaduskomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  juhib tähelepanu vajadusele jätkuvalt edendada ja tugevdada põhiõiguste kaitset ja täielikku väljaarendamist vastavalt aluslepingutele ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartale ning eelkõige vajadusele tagada ELi lepingu artiklis 2 ja kõigis asjaomastes artiklites sõnastatud Euroopa Liidu väärtuste järgimine ja edendamine ELis, selle institutsioonides ja kõigis liikmesriikides; rõhutab, et Euroopa institutsioonid peaksid olema selle tegevuse esirinnas, ning toonitab, et liikmesriigid peaksid tulemuslikult ja eeskujulikult neid kohustusi täitma;

2.  rõhutab, et ELi ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga aitab oluliselt kaitsta ELi kodanike inimõigusi ja põhivabadusi liikmesriikides; võtab teadmiseks Euroopa Liidu Kohtu arvamuse 2/13, milles kohus leidis, et ELi ühinemist konventsiooniga käsitleva lepingu projekt ei ole ELi õigusega kooskõlas; palub komisjonil ja nõukogul käsitleda Euroopa Kohtu tõstatatud probleeme võimalikult kiiresti, et täiel määral täita ELi lepingu artikli 6 lõikes 2 sätestatud konventsiooniga ühinemise kohustus ja võimalikult kiiresti jätkata läbirääkimisi viisil, mis veelgi enam väärtustab õiguste kaitset ELis;

3.  juhib tähelepanu vajadusele kontrollida kõiki seadusandlikke ettepanekuid, sealhulgas rahvusvahelisi lepinguid ja üldiselt ELi poliitikat, et tagada nende vastavus põhiõiguste hartale; palub liikmesriikidel ja komisjonil tagada, et kõiki ELi õigusakte – eelkõige majanduse ja rahanduse kohandamisprogramme, mis on avaldanud negatiivset mõju paljude inimeste elutingimustele – rakendatakse jätkuvalt kooskõlas põhiõiguste harta ja Euroopa sotsiaalhartaga (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 151), eelkõige seoses majanduslike ja sotsiaalõiguste kaitsega;

4.  on seisukohal, et õiguste rikkumine, kuritarvitamine või ebavõrdsus liikmesriikides kahjustab demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid ning samuti inimeste usaldust Euroopa Liidu institutsioonide vastu; rõhutab parlamendi kui ainsa otse valitud institutsiooni rolli seadusandlike ettepanekute ja poliitika kontrollimisel, et tagada nende vastavus hartale; kutsub ELi seadusandjaid üles edendama ELi väärtusi, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3, eelkõige edendama kaasatust ja võrdõiguslikkust, nagu on nõutud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 8, 9 ja 10;

5.  tuletab meelde, et selles osas on vaja varasemast enam tagada Euroopa Liidus inimõiguste edendamise ja kaitse sisemiste ja väliste aspektide ühtsus, sealhulgas rahvusvahelistes lepingutes, ning rõhutab, et seadusandlus ja poliitikakujundamine turvalisuse ja õigusküsimuste ning ELi poliitika välismõõtme vallas peaks toimuma kooskõlas nii põhiõiguste harta kui ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, sest turvalisuse ja õigusküsimuste valdkonna poliitika eesmärk peab olema vabaduse ja põhiõiguste tagamine ja kaitse;

6.  rõhutab, kui tähtis on tagada kõigis liikmesriikides õigusriigi põhimõtete tulemuslik ja sidus kaitse ning vältida põhiõiguste rikkumisi, ning tunnistab, et õigusriigi põhimõtetel on põhiõiguste rikkumiste vältimises keskne roll; tuletab meelde, et põhiõigused on ELi väärtuste lahutamatu osa ning et ELi lepingu artiklis 7 on sätestatud mehhanism reageerimiseks juhul, kui mõni liikmesriik rikub oluliselt ja jätkuvalt ELi lepingu artiklis 2 osutatud väärtusi, või kui tekib ilmne oht, et oluline rikkumine võib aset leida, ning toonitab, et võrdse kohtlemise tagamiseks tuleks artiklit 7 kohaldada ühetaoliselt kõikide liikmesriikide suhtes;

7.  väljendab seetõttu heameelt seoses komisjoni 11. märtsi 2014. aasta raamsätetega ELi uue õigusriigi tugevdamise raamistiku kohta ning üldasjade nõukogu 16. detsembri 2014. aasta otsusega algatada nõukogus liikmesriikide vaheline pidev dialoog õigusriigi olukorra teemal ELis, kuna mõlemaid mehhanisme tuleks kohaldada enne ELi lepingu artikli 7 kohase menetluse algatamist, ning palub komisjoni ja nõukogu, et nad parlamenti olukorrast regulaarselt teavitaksid;

8.  juhib samas siiski tähelepanu suurtele takistustele selle rakendamise ees ning eriti asjaolule, et liidu põhiväärtuste olulise ja jätkuva rikkumise ametlikuks tuvastamiseks mõnes liikmesriigis vastavalt ELi lepingu artikli 7 lõikele 2 on vaja nõukogu ühehäälset otsust;

9.  nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid kehtestaksid täiendava mehhanismi tulemuslikuks järelevalveks põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtete järgimise üle liikmesriikides; on seisukohal, et – ilma, et see piiraks mehhanisme, mida juba kohaldatakse oluliste ja jätkuvate rikkumiste korral – peaks kavandatav alternatiiv

     a)  laiendama Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti volitusi, andes neile õiguse rakendada järelevalvet põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtete järgimise üle kõigis liikmesriikides nii Euroopa Liidu õiguse rakendamise raames kui ka väljaspool seda, et Põhiõiguste Amet saaks avalikustada teavet põhiõiguste rikkumise kohta liikmesriikide poolt;

     b)  võimaldama komisjonil Põhiõiguste Ameti aruannete tulemuste põhjal algatada rikkumismenetlusi seoses ELi lepingu artikli 2 rikkumisega, et tulemuslikult tagada põhiõiguste kõrgetasemeline kaitse liikmesriikides;

10. toonitab, kui oluline on koostöö ELi institutsioonide ja liikmesriikide parlamentide vahel ning samuti nende organite koostöö Euroopa Nõukogu ja teiste organisatsioonidega; rõhutab, et vähemuste õiguste kaitse on demokraatia üks põhiprintsiipe, ning taunib vähemuste, kaitsetute inimeste ja kogukondade mis tahes diskrimineerimist, nagu on osutatud ELi lepingu artiklis 2, ning märgib ära nõukogu otsuse jälgida inimõiguste olukorda Euroopa Liidus;

11. tuletab meelde, kui oluline on ELi õiguse õigeaegne ja nõuetekohane ülevõtmine ja rakendamine, eriti kui see mõjutab ja arendab põhiõigusi;

12. rõhutab vajadust tugevdada institutsioonide läbipaistvust, demokraatlikku vastutust ja avatust ELis ning nõuab tungivalt, et ELi pädevad institutsioonid ja kõik liikmesriigid

     –   püüdleksid visamalt selle poole, et vaadata viivitamata läbi määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele, et tagada maksimaalne läbipaistvus ja lihtsustatud kord üldsuse juurdepääsuks teabele ja dokumentidele; palub sellega seoses, et komisjon taaskäivitaks juurdepääsetavuse akti (Accessibility Act) seadusandliku algatuse valdkonnaülese vahendi kujul, mis võib parandada puudega isikute kaitset ning tagada kõigi ELi sellealaste poliitikameetmete sidususe;

     –   algataksid parlamendi käesoleva ametiaja jooksul Euroopa kodanikualgatuse määruse (määrus (EL) nr 211/2011) läbivaatamise, et parandada selle toimimist, lisades muudatusi, et kõrvaldada mis tahes haldus-, korralduslikud ja rahalised piirangud, mistõttu kõik ELi kodanikud ei saa Euroopa kodanikualgatuse kaudu nõuetekohaselt teostada oma demokraatlikku mõjuvõimu, nagu on sätestatud aluslepingutes; nõuab tungivalt, et komisjon lisaks oma ettepanekusse vajalikud sätted, et teha lõpp olukorrale, kus teatud kodanikerühmad, näiteks pimedad või välismaal elavad isikud, ei saa kasutada kodanikualgatuste toetamise õigust, kuna selline vahetegemine piirab kodanike võrdõiguslikkust ja osalemist;

     –   algataksid direktiivi 93/109/EÜ (millega sätestatakse üksikasjalik kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel) läbivaatamise, et aidata ELi kodanikel, kes elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, osaleda Euroopa Parlamendi valimistel oma elukohaliikmesriigis; palub, et liikmesriigid võimaldaksid Euroopa Parlamendi valimistel hääletada kõigil oma kodanikel, ka neil, kes elavad väljaspool ELi, eelkõige korraldades selleks aegsasti teabekampaaniaid;

     –   võtaksid asjakohaselt arvesse kasvavat osa elanikkonnast, kes on täielikult kaotanud õiguse parlamendivalimistel hääletada, kuna neil ei ole õigust valida oma kodumaal ega oma elukohariigis.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

5.5.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

20

2

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Mercedes Bresso, Fabio Massimo Castaldo, Kostas Chrysogonos, Richard Corbett, Esteban González Pons, Danuta Maria Hübner, Ramón Jáuregui Atondo, Jo Leinen, Morten Messerschmidt, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Paulo Rangel, György Schöpflin, Pedro Silva Pereira, Barbara Spinelli, Claudia Tapardel, Josep-Maria Terricabras, Kazimierz Michał Ujazdowski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Max Andersson, Sylvie Goulard, David McAllister, Cristian Dan Preda, Viviane Reding


NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS (6.5.2015)

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2013–2014)

(2014/2254(INI))

Arvamuse koostaja: Daniela Aiuto

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 märgitakse, et ELi alusväärtused on „inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine”;

B.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on põhiõigus ja ELi ühine põhimõte, ja et selle saavutamine on ikka veel kaugel; arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 21 ja 23 keelatakse igasugune sooline diskrimineerimine, ja arvestades, et naistevastane vägivald on brutaalne soolise võrdõiguslikkuse avaldumine ja üks kõige levinumaid põhiõiguste rikkumise vorme Euroopas;

C. arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 4 on sätestatud igasuguse ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld;

D. arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused põhinevad peamistel inimõigustel ning on inimväärikuse oluline osa(1); arvestades, et elupäästva abordi keelamine on võrdne inimõiguste raske rikkumisega;

E.  arvestades, et vaatamata viimastel aastatel mõnes valdkonnas tehtud teatavatele edusammudele on iga teine naine elu jooksul pidanud mingil hetkel taluma ühel või mitmel kujul seksuaalset ahistamist ning üks kolmest naisest ELis on pärast 15aastaseks saamist sattunud elu jooksul füüsilise ja/või seksuaalse vägivalla ohvriks(2); arvestades, et ligikaudu 500 000 naise peal on rakendatud suguelundite moonutamise tava(3), ja et naiste ja tütarlaste vastane vägivald on suur soolise võrdõiguslikkuse takistus, see tähendab põhiõiguste rikkumist ja on jätkuvalt üks kõige laiemalt levinud inimõiguste rikkumine ELis;

F.  arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti poolt 2014. aastal läbi viidud uuringu kohaselt ei esita enamik vägivalla ohvriks sattunud naisi oma kogetud vägivalla kohta kaebust politseile;

G. arvestades, et naistevastast vägivalda kui soopõhise diskrimineerimise vormi ei ole sõnaselgelt Euroopa õigusaktidesse lisatud ning see on hõlmatud üksnes kolme riigi (Hispaania, Rootsi ja Saksamaa) õigussüsteemides ning selle tagajärjel ei peeta naistevastast vägivalda oluliseks võrdõiguslikkuse probleemiks; arvestades, et liikmesriigid võtavad naistevastase ja soopõhise vägivalla määratlemisel vastu ad hoc käsitlusviisi, mille puhul määratlused on riiklikes õigusaktides väga erinevad ja mis seega muudab andmed võrreldamatuks;

H. arvestades, et kuritegude toimepanijate karistamine toime pandud kuritegudele vastavate karistustega on kindlasti heidutav põhiõiguste rikkujate jaoks, kuid põhieesmärk on siiski pigem ennetamine (ennetustööga haridus- ja kultuurivaldkonnas) kui tagantjärele sekkumine;

I.   arvestades, et naistevastane vägivald on kõige levinum inimõiguste rikkumine Euroopa Liidus ja mujal maailmas, mis puudutab kõiki ühiskonnakihte, olenemata vanusest, haridusest, sissetulekust, ühiskondlikust positsioonist ja päritolu- või elukohariigist, ning kujutab endast olulist takistust soolisele võrdõiguslikkusele;

J.   arvestades, et naiste ja tütarlaste vastane vägivald hõlmab nii füüsilist kui ka psühholoogilist vägivalda, vägistamist, laste väärkohtlemist, religioossete või muude veendumustega seotud kuritarvitamist, seksuaalset ahistamist ja jälitamist ning koduvägivalda, milleks kasutatakse ka kaasaegset tehnoloogiat ja internetti ning naisi vihkavat kõnekasutust, ähvardusi ja võrgupõhist häbistamist, ning arvestades, et mõnel juhul toovad need vägivallaaktid kaasa naiste tapmise ja/või nn aumõrvad, mis kujutavad endast naiste põhiõiguste rikkumist väärikuse, võrdõiguslikkuse ja õiguskaitse kättesaadavuse osas, nagu selle on määratlenud ÜRO; arvestades, et naistel ja tütarlastel on õigus kõikide põhivabaduste võrdsele kasutamisele ja kaitsele poliitika-, majandus-, sotsiaal-, kultuuri-, tsiviil- ja mis tahes muus valdkonnas(4);

K. arvestades, et õiguskaitse kättesaadavus on inimõigus ning meeste ja naiste võrdne juurdepääs õiguskaitsele on soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks ülimalt oluline; arvestades, et naised peavad tulema sageli toime nii õiguskaitsega seotud sotsiaal-majanduslike takistustega, nagu majanduslik sõltuvus, rahaliste vahendite või õigusabi puudumine, kultuuriliste stereotüüpidega, mis tekitavad hirmu ja häbi, ning õiguskaitsega seotud menetluslike takistustega, nagu pikad kriminaalmenetlused, diskrimineerivad tavad ja vähene süüdimõistmise määr; arvestades, et puudega, maapiirkonnas elavad, vähemuse hulka kuuluvad, sisserännanud, pagulastest või LGBTI-rühma kuuluvad naised ja tütarlapsed võivad õiguskaitsele juurdepääsemisel seista silmitsi suurema institutsioonilise erapoolikusega kui muud naised;

L.  arvestades, et naiste ja laste inimkaubandus ja seksuaalne ärakasutamine on selge inimõiguste ja inimväärikuse ning õiguse ja demokraatia aluspõhimõtete rikkumine ning et tänapäeval on naised majandusliku ebakindluse ja suurema töötuks jäämise riski tõttu nende ähvardavate ohtude suhtes haavatavamad;

M. arvestades, et tööturul, kus esineb tavapäraselt soolist segregatsiooni, on töö- ja pereelu tasakaalustamise keerulisus ning naiste oskuste ja töö alahindamine püsivate soolise palga- ja pensionilõhe keerukate põhjuste seas;

N. arvestades, et soopõhine diskrimineerimine mõjutab naiste ja eeskätt eakamate naiste, üksikvanemate, puudega naiste, naissoost sisserändajate ning etnilise ja kultuurilise vähemuse hulka kuuluvate naiste osalemist tööturul;

O. arvestades, et massiline juurdepääs internetile on suurendanud veelgi võimalusi toime panna naiste füüsiliseks ja moraalseks kuritarvitamiseks, k.a internetis ahvatlemine;

P.  arvestades, et ikka veel esineb sool põhinevat diskrimineerimist, millel on ränk mõju era-, pere- ja tööelule ning mis sageli leiab aset hariduse, koolituse ja teenuste valdkonnas; arvestades, et sageli esineb naiste mitmekordse diskrimineerimise juhtumeid ka muudel alustel peale soo, näiteks etnilise päritolu, usuliste veendumuste, ühiskonnaklassi kuuluvuse, seksuaalse sättumuse, usu või puude tõttu;

Q. arvestades, et majanduskriis ja mitmes liikmesriigis rakendatud kokkuhoiupoliitika sundisid vähendama olemasolevat eelarvet ning naistevastase vägivalla ohvritele antavat riiklikku abi, mis kahjustab põhiõigusi ning seab naised suuremasse vaesuse, tõrjutuse, diskrimineerimise ja vägivalla ohtu;

1.  nõuab tungivalt, et komisjon kaasaks oma järgmisse ELi tervishoiustrateegiasse seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvad õigused kui põhilised inimõigused, et tagada põhiõigusi käsitleva ELi sise-ja välispoliitika sidusus, nagu Euroopa Parlament nõudis 10. märtsil 2015(5);

2.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tunnustada õigust ohutute ja nüüdisaegsete rasestumisvastaste vahendite kättesaadavusele ja seksuaalharidusele koolides;

3.  palub liikmesriikidel tagada riiklike strateegiate rakendamine naiste sooliste õiguste austamise ja kaitsmise ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu suhtes; rõhutab liidu rolli selles valdkonnas teadlikkuse suurendamisel ja parimate tavade edendamisel, arvestades, et tervis on põhiline inimõigus, mis on väga oluline teiste inimõiguste kasutamiseks;

4.  palub komisjonil pakkuda välja erimeetmeid, mida liikmesriigid võiksid võtta mitmekordse diskrimineerimise vastu võitlemiseks;

5.  palub komisjonil töötada välja strateegia ja tegevuskava võitluseks kõigi soopõhise vägivalla vormide ja homofoobia vastu, tugevdades vägivalla ennetamist ja tagades ohvritele kaitse ja abi, pöörates seejuures erilist tähelepanu kõige haavatavamatele inimrühmadele, nagu alaealised, eakad, puudega isikud, pagulased, varjupaigataotlejad ja diskrimineerimise ohvrid; palub komisjonil esitada konkreetne ja laiaulatuslik 2015. aasta järgne soolise võrdõiguslikkuse strateegia;

6.  kutsub liikmesriike üles looma tugikeskuste ja varjupaikade võrgustikud inimkaubanduse ja prostitutsiooni ohvriks langenud naiste jaoks, tagades neile psühholoogilise, arsti-, sotsiaal- ja õigusabi ning toetuse stabiilsete ja õigustega töökohtade leidmiseks;

7.  mõistab kindlameelselt hukka igasuguse naiste suhtes toime pandava füüsilise ja vaimse, sealhulgas seksuaalse vägivalla; kutsub liitu ja liikmesriike üles tagama ohvritele abi ja kaitse;

8.  palub liikmesriikidel rakendada täiel määral direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta;

9.  on arvamusel, et naistevastased vägivallaaktid, nagu aumõrvad, laste abielu, inimkaubandus, naiste suguelundite moonutamine ja perevägivald on rasked inimõiguste rikkumised, mida ei tohiks kunagi õigustada usu, kultuuri ega traditsiooniga;

10. rõhutab, et naistevastase vägivalla ja karistamatuse vastu tõhusalt võitlemiseks on vaja muuta suhtumist naistesse ja tütarlastesse ühiskonnas, kus naisi kujutatakse liiga sageli teisejärgulises rollis ning nendevastast vägivalda liiga sageli sallitakse või peetakse vähetähtsaks;

11. kutsub liikmesriike üles tagama vägivalla ohvritest naistele kiirem juurdepääs õiguskaitsele, soodustades samal ajal heade tavade vahetamist;

12. rõhutab vajadust tegeleda õiguskaitse kättesaadavuse sooliste takistustega liikmesriikides nii sotsiaal-majanduslikus kui ka menetluslikus mõttes ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid nende kõrvaldamiseks meetmeid; palub komisjonil ja liikmesriikidel parandada õiguskaitse kättesaadavusega seotud takistusi käsitlevate sooliselt eristatud andmete kogumist;

13. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid ratifitseeriksid Istanbuli konventsiooni, mis on jõuline vahend ulatuslikuks võitluseks naiste ja tütarlaste vastase vägivalla, sealhulgas abielusisese vägistamise, perevägivalla ja naiste suguelundite moonutamise vastu;

14. on väga mures selle pärast, et ikka veel püsivad suguelundite moonutamise tavad, mis on raskekujulise naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vorm ning nende õiguse oma füüsilisele puutumatusele lubamatu rikkumine; nõuab tungivalt, et liit ja liikmesriigid näitaksid üles kõige suuremat valvsust ja võitlemist nende tavade vastu oma territooriumil, et need võimalikult kiiresti kaotada; kutsub eelkõige liikmesriike üles võtma kasutusele kindlameelse ja ennetava lähenemisviisi, koolitades rändajatega töötavaid inimesi ning võttes suguelundite moonutamist toime panevad isikud vastutusele ja karistades neid tõhusalt; rakendada tuleb nulltolerantsi; on kindel, et samal ajal tuleks läbi viia teabe- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniad, mis on suunatud asjaomastele rühmadele; väljendab heameelt selle üle, et Euroopa varjupaigaalastes õigusaktides käsitletakse suguelundite moonutamise ohvreid haavatavate isikutena ja loetakse suguelundite moonutamist kriteeriumide hulka, mida tuleb varjupaiga taotluse puhul arvesse võtta;

15. palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel analüüsida sootundlikul viisil, missugust mõju on avaldanud põhiõigustele kavandatud või rakendatud kokkuhoiumeetmed, võttes arvesse kokkuhoiumeetmete ebaproportsionaalset mõju naistele; palub ELi institutsioonidel võtta kohe parandusmeetmed olukorras, kus kokkuhoiumeetmed on kahjustanud naiste majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi;

16 tuletab meelde, et liiga palju naisi on veel seksuaalse ahistamise ohvrid, eelkõige töökohas, ja et ükski tööturusektor ei ole selle nähtuse eest kaitstud; kutsub liikmesriike üles viima läbi teadlikkuse suurendamise kampaaniad nii era- kui ka avalikus sektoris; palub samuti liikmesriikidel võidelda karistamatuse vastu selles valdkonnas;

17. tunneb muret naiste alaesindatuse üle otsuste tegemisel, ettevõtetes ja äriühingute nõukogudes, teaduses ja poliitikas nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil (suurettevõtted, riiklikud ja Euroopa valimised), kuid eriti kohalikul tasandil; nõuab, et toetataks naiste tööalast arengut ja püüdlusi jõuda juhtivatele ametikohtadele, ning kutsub ELi institutsioone üles pöörama suuremat tähelepanu andmetele, mille kohaselt ainult 17,8% suurte riigi osalusega ja aktsiaturul registreeritud äriühingute nõukogude liikmetest on naised;

18. väljendab heameelt selle üle, et aruandes põhiõiguste harta rakendamise kohta käsitletakse ühes punktis direktiivi, mille eesmärk on parandada soolist võrdõiguslikkust börsil noteeritud ettevõtete tegevülesanneteta liikmete vahel kui põhiõiguste edendamise meedet, et saavutada ettevõtete nõukogudes tõeline sooline võrdõiguslikkus;

19. palub komisjonil teha teadvustustööd üldsuse hulgas, et edendada austus- ja sallivuskultuuri eesmärgiga kaotada igasugune naistevastane diskrimineerimine;

20. tuletab meelde, et üle poole kõrgharidusega inimestest on naised; usub, et seni kuni otsustamistasandi kõrgetel ametikohtadel ei ole võrdsel määral naisi, tuleb võtta positiivse diskrimineerimise meetmeid; kutsub liikmesriike üles võtma kõik vajalikud meetmed, et edendada naiste töötamist kõrgetel ametikohtadel;

21. tuletab meelde, et sooline palgalõhe on vastuvõetamatu diskrimineerimine ja on vastuolus liidu aluslepingutega (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 157); avaldab kahetsust, et ELis on võrdse töö eest naiste töötasu ikka veel keskmiselt 16 % väiksem kui meestel; palub tungivalt, et liikmesriigid tagaksid võrdse töö võrdselt tasustamise põhimõtte järgimise kõikides tööturusektorites;

22. kutsub komisjoni üles jälgima põhiõiguste olukorda soo alusel meeste ja naiste kohta eraldi kogutud andmete põhjal;

23. kutsub liikmesriike üles andma liikmesriikides asutatud soolise võrdõiguslikkuse instituutidele sõltumatus ja finantsalane autonoomia, et nad saaksid palgata vajalikud töötajad ja täita autoriteetset rolli; rõhutab liikmesriikide koostöö tähtsust Euroopa Parlamendiga seoses tööga soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas tegevuskavade ja suunatud soovituste elluviimisel, et suurendada soolist võrdõiguslikkust, võidelda naistevastase vägivalla vastu ning saavutada naiste suurem kaasatus ühiskonnaellu sõltumata sellest, millises liikmesriigis naised elavad;

24. kutsub Euroopa Komisjoni üles suurendama oma rahalisi vahendeid projektidele ning liikmesriikide ja tunnustatud kogemusega vabaühenduste vahelistele partnerlustele, mis toetavad inimkaubanduse ja prostitutsiooni ohvriks langenud naisi;

25. palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta oma eelarvepoliitika, sotsiaalkindlustuse ja avalike teenuste kujundamisel arvesse demograafilisi arengusuundumusi ja muutusi leibkondade suuruses ja koosseisus; märgib, et enamikus liikmesriikides suureneb ühe inimesega leibkondade arv, kuid enamiku poliitikameetmetega diskrimineeritakse neid leibkondi otseselt või kaudselt ning seatakse need teenimatult ebasoodsasse olukorda; on seisukohal, et inimesi ei tohiks premeerida ega karistada oma leibkonna konkreetse suuruse ja koosseisu pärast; nõuab seepärast, et poliitikameetmed oleksid leibkonna suuruse ja koosseisu suhtes neutraalsed;

26. kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles tegema koostööd Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga (EIGE) ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga ühise tahte nimel võidelda koos soopõhise vägivalla ja diskrimineerimise vastu;

27. kutsub liikmesriike üles tõhustama oma reageerimist sotsiaalmeedia trollidele, kes on võtnud ebaproportsionaalselt naised oma internetiahistamise sihtrühmaks;

28. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tunnustama ja edendama rolli, mida täidab formaalharidus ja kogemusõpe soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele kaasaaitamisel naiste ja end lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI) hulka kuuluvana identifitseerivate isikute õiguste suurendamise kaudu, millega kaitstakse nende põhiõigusi;

29. palub liikmesriikidel läbi vaadata riiklikud õigusaktid, et tunnistada kehtetuks õigusnormid, mis kätkevad endas naiste diskrimineerimist, nagu hiljuti juhtus ühe liikmesriigi riikliku vanaduspensioni korda reguleerivate sätetega, milles oli määratletud „normaalne pensioniiga” inimese soo järgi erinevalt ja naissoost taotlejate puhul selle järgi, kui palju lapsi on inimene üles kasvatanud(6);

30. palub ELil ja liikmesriikidel tunnustada naiste ja tütarlaste võõrandamatuid õigusi kehalisele puutumatusele ja sõltumatule otsustamisele.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

6.5.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

27

5

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Daniela Aiuto, Maria Arena, Catherine Bearder, Beatriz Becerra Basterrechea, Malin Björk, Vilija Blinkevičiūtė, Anna Maria Corazza Bildt, Viorica Dăncilă, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Mary Honeyball, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Elisabeth Köstinger, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Angelika Mlinar, Angelika Niebler, Maria Noichl, Marijana Petir, Terry Reintke, Liliana Rodrigues, Jordi Sebastià, Michaela Šojdrová, Ernest Urtasun, Ángela Vallina, Beatrix von Storch, Anna Záborská, Jana Žitňanská, Inês Cristina Zuber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Rosa Estaràs Ferragut, Constance Le Grip, Georg Mayer, Branislav Škripek, Monika Vana, Julie Ward

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Isabella Adinolfi

(1)

Rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi tegevusprogrammi § 7.2 ja 7.3.

(2)

Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA), „Naistevastane vägivald. Üleliiduline uuring. Peamised tulemused (2014) http://fra.europa.eu/sites/default/files/fra-2014-vaw-survey-main-results_en.pdf

(3)

Nagu märkis Euroopa Komisjon uurimuses „European Commission actions to combat violence against women” (jaanuar 2015).

(4)

ÜRO 20. detsembri 1993. aasta deklaratsioon naistevastase vägivalla likvideerimise kohta (A/RES/48/104), artiklid 1 ja 3.

(5)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0050.

(6)

Euroopa Liidu Kohtu 11. aprilli 2013. aasta otsus, Blanka Soukupová v Ministerstvo zemědělství, EU:C:2013:223.


PETITSIOONIKOMISJONI ARVAMUS (5.5.2015)

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2013-2014)

(2014/2254(INI))

Arvamuse koostaja: Soledad Cabezón Ruiz

ETTEPANEKUD

Petitsioonikomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu teist osa („Mittediskrimineerimine ja liidu kodakondsus”) ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 227 sätestatud petitsiooni esitamise õigust ning Euroopa Parlamendi kodukorra artikleid 215–218,

   võttes arvesse kodukorra artiklit 53,

   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone petitsioonikomisjonis peetavate arutelude kohta,

   võttes arvesse komisjoni 8. mai 2013. aasta teatist „2013. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta. ELi kodanikud – teie õigused, teie tulevik” (COM(2013)0269),

   võttes arvesse 18. detsembril 2014 esitatud Euroopa Liidu Kohtu arvamust lepingu projekti kohta Euroopa Liidu ühinemiseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (arvamus 2/13) ning kohtu tuvastatud probleeme seoses selle vastavusega ELi õigusele,

A. arvestades, et liidu kodakondsusega kaasnevad õigused on sätestatud aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas; arvestades, et põhiõiguste täitmise tagamist tugevdati Lissaboni lepinguga seoses ELi õiguse rakendamisega liikmesriikide poolt riiklikul tasandil; arvestades, et harta jõustumine üheaegselt Lissaboni lepinguga tekitas ELi kodanikes suurt lootust, et Euroopas on alanud uus ajastu, kus õigused on senisest enam kaitstud; arvestades, et põhiõiguste harta artiklis 51 on sätestatud, et liikmesriigid ning ELi institutsioonid, organid ja asutused on kohustatud austama neid õigusi, järgima põhimõtteid ning edendama nende kohaldamist oma asjaomase pädevuse kohaselt; arvestades, et komisjoni arvates takistab see artikkel tal aluslepingute järelevalvaja ülesannete täitmist; arvestades, et ELi ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga suurendab tema pühendumist põhiõiguste kaitsele;

B.  arvestades, et demokraatia ja õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste üldkehtivuse ja jagamatuse ning inimväärikuse rahvusvahelise tunnustamise põhimõtete edendamine saab olla siiras vaid juhul, kui ELi liikmesriikides endis neid põhimõtteid täielikult tunnustatakse ja rakendatakse; arvestades, et Eurobaromeetri uuringu kohaselt on mõnes liikmesriigis usaldus kohtute vastu äärmiselt väike;

C. arvestades, et peaaegu kolmandik parlamendile edastatud petitsioonidest on seotud hartas sätestatud põhiõiguste väidetava rikkumisega ning puudutab kodakondsuse, nn nelja vabaduse, tööhõive, majandusliku olukorra, keskkonna- ja tarbijakaitse, õigussüsteemide, valimisõiguse ja demokraatliku osalemise, otsuste tegemise läbipaistvuse, puuete, laste õiguste, juurdepääsu haridusele või keeleõigustega seotud probleeme; arvestades, et mõned neist petitsioonidest tõstatavad küsimusi seoses terviseprobleemide ning tervishoiu ja tervishoiuteenuste kättesaadavusega, kuid ka õigusega tööle kui majanduskriisi otsese tagajärjega; arvestades, et tavaliselt annavad petitsioonid kõige varem tunnistust põhiõiguste olukorrast liikmesriikides;

D. arvestades, et Euroopa Liidu Kohtul on tähtis osa põhiõiguste kaitsmisel ELis, eriti õiguse üldpõhimõtete kaudu; arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika on üldiselt omavahel kooskõlas; arvestades, et pärast seda, kui Euroopa Liidu Kohus esitas oma 18. detsembri 2014. aasta arvamuse, tuleb ELi ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga uuesti läbi mõelda;

E.  arvestades, et õigus esitada petitsioone on loonud tugeva sideme ELi kodanike ja Euroopa Parlamendi vahel; arvestades, et Euroopa kodanikualgatusega tekkis uus vahetu side ELi kodanike ja ELi institutsioonide vahel ning see võib soodustada põhiõiguste ja kodanike õiguste arengut; arvestades, et üks kodanike õigusi on õigus esitada petitsioone, mis aitab neil kaitsta oma põhiõigusi, nagu on sätestatud harta artiklis 44 ja ELi toimimise lepingu artiklis 227;

F.  arvestades, et hartas sätestatud õiguste ja vabaduste tegeliku jõustamise ülesanne lasub eelkõige liikmesriikide kohtu-, õiguskaitse- ja haldusasutustel;

G. arvestades, et komisjon peab säilitama valvsuse juhtudel, kus liikmesriigid ei võta ELi õigusakte üle või teevad seda puudulikult; arvestades, et ELi kodanikke ei ole nende põhiõigustest piisavalt teavitatud;

H. arvestades, et selliste spetsialiseeritud institutsioonide nagu riiklikud inimõiguste institutsioonid või võrdsuse küsimustega tegelevad asutused tulemuslikkus on tähtis, et aidata kodanikel paremini jõustada oma põhiõigusi, niivõrd kuivõrd liikmesriigid ELi õigust kohaldavad;

I.   arvestades, et majanduskriis ja kokkuhoiumeetmed, mis seisnevad avalike teenuste kärpimises, töötajate õiguste tühistamises, privatiseerimises ja avaliku sektori kulude piiramises, on negatiivselt mõjutanud ka harta artikliga 14 seonduvat kvaliteetse hariduse üldist kättesaadavust, artikliga 31 tagatud õigust õiglasele ja inimväärsele tööle, artikliga 35 tagatud õigust tervishoiule, artikliga 17 tagatud õigust omandile ning artikliga 34 tagatud õigust sotsiaalkindlustusele ja sotsiaalteenustele;

J.   arvestades, et harta artiklitega 39 ja 40 on tagatud õigus hääletada ja kandideerida oma elukohaliikmesriigis toimuvatel kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel; arvestades, et vaba liikumise õiguse kasutamine ei tohiks seda õigust piirata;

K. arvestades, et harta artikliga 21 on tagatud õigus mittediskrimineerimisele mis tahes alustel, näiteks soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude seisukohtade, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu; arvestades, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 19 lõikele 1 võib EL võtta vastu õigusakte, et võidelda konkreetset liiki diskrimineerimise vastu;

L.  arvestades, et hartas on sätestatud õigus heale liidusisesele haldusele; arvestades, et seal on sätestatud ka õigus tutvuda ELi kolme peamise institutsiooni dokumentidega; arvestades, et Euroopa Ombudsman tagab nende õiguste järgimise;

M. arvestades, et puudega isikute vaesuse määr on keskmisest 70 % kõrgem, mida osalt põhjustavad raskused töö leidmisel;

N. arvestades, et harta artiklites 37 ja 38 tagatakse õigus kõrgetasemelisele keskkonnakaitsele, mis on lahutamatult seotud liidu poliitika teostamisega;

1.  taunib vähemuste, sealhulgas etniliste ja rahvusvähemuste diskrimineerimise juhtumeid, kuna inimväärikus peab olema puutumatu; nõuab nõukogult blokeerimise lõpetamist seoses diskrimineerimisvastase direktiiviga, mille eesmärgiks on isikute võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine, sõltumata nende usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest; toonitab vajadust nõuetekohaselt tegeleda kõige kaitsetumate kodanike, näiteks vähemustesse kuulujate erivajadustega; palub nõukogu ja komisjoni tegutseda tulemuslikult ja vastutustundlikult, et toetada liidu väärtusi nende liikmesriikide puhul, kes sellistes küsimustes ei täida täielikult oma aluslepingust tulenevaid kohustusi;

2.  kahetseb, et mitmes liikmesriigis toetatakse seadusi, mis muudavad põhiõiguste harta nõuetekohase täitmise raskeks või võimatuks sellega, et piiravad kogunemis-, ühinemis- ja sõnavabadust ning kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigust;

3.  palub komisjonil kiiresti tagada, et liikmesriigid võtaksid üle ja õigesti kohaldaksid direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb kodanike õigust vabalt liikuda, kuna jätkuvalt laekub petitsioone probleemide kohta, mida sellega seoses kogevad kodanikud ning nende elukaaslased ja lapsed; märgib, et on suurenenud mitmest liikmesriikidest saabunud petitsioonide arv, mis puudutavad vaidlusi laste hooldusõiguse üle piiriüleses kontekstis ja Brüsseli IIa määruse raamistikus, ka on tulnud konkreetselt mõne liikmesriigi ametiasutuste vastu suunatud petitsioone, mis puudutavad hooldusõiguse äravõtmist vanematelt, kes kasutasid õigust ELi piires vabalt liikuda;

4.  rõhutab võimalikku vajadust aluslepinguid muuta, et ELi aluslepingutes veelgi tugevdada põhiõiguste kaitset;

5.  palub liikmesriike ja ELi institutsioone aktiivselt tegeleda laste õiguste kaitsega piiriüleste perekondlike vaidluste korral; toonitab vajadust edendada kõigis ELi meetmetes laste õigusi, et alati tagada laste huvidega arvestamine;

6.  rõhutab, et ELi kodanike laste huvid ja õigused peavad olema nõuetekohaselt kaitstud nii liidus kui ka väljaspool selle piire, ning sellega seoses nõuab tõhustatud koostööd laste heaolu küsimustega tegelevate institutsioonidega ELi mittekuuluvates Põhjamaades; on seisukohal, et kõik ELi partnerid, sealhulgas EMP riigid, peaksid ratifitseerima vanemliku vastutuse ja lastekaitsemeetmetega seotud kohtualluvust, kohaldatavat seadust, tunnustamist, kohtuotsuste täitmist ja koostööd käsitleva 1996. aasta Haagi konventsiooni;

7.  nõuab suurema tähelepanu pööramist lapse õiguste kaitsele, abistamaks eriti välisriigis elavaid ja oma kodunt ära viidud lapsi; on seisukohal, et kõik väljaspool oma koduriiki elavate vanemate vahelised vaidlused laste hooldusõiguse üle tuleks lahendada lähtuvalt ÜRO lapse õiguste konventsioonist, kuna selles pööratakse erilist tähelepanu lapse identiteedi kaitsele;

8.  nõuab, et kõik liikmesriigid ratifitseeriksid Istanbuli konventsiooni, nii et 2016. aastast võiks saada naistevastase vägivalla vastu võitlemise aasta;

9.  rõhutab, et komisjoni roll aluslepingute täitmise järelevalvajana ei piirdu vaid selle tagamisega, et liikmesriigid võtaksid õigusaktid üle riiklikku õigusse, vaid laieneb ka seaduste täieliku ja nõuetekohase kohaldamise tagamisele, eelkõige kodanike põhiõiguste kaitsmise eesmärgil; kahetseb asjaolu, et harta kohaldamisala sisuliselt piirab selle artikli 51 liialt piirav tõlgendamine, mille kohaselt see klausel takistab hartat hõlmamast ELi õiguse jõustamist; on seisukohal, et sellist käsitust tuleks muuta, et täita ELi kodanike ootusi seoses nende põhiõigustega; tuletab meelde, et kodanikud ootavad enamat kui vaid harta ranget tõlgendamist ning et eesmärk peaks olema nende õiguste maksimaalne realiseerimine; seepärast kahetseb, et paljudes oma vastustes petitsioonidele, milles kaevatakse põhiõiguste võimalike rikkumiste üle, väidab komisjon, et tal puudub pädevus antud küsimuses; sellega seoses ja põhiväärtuste paremaks järgimiseks liikmesriikides nõuab, et loodaks mehhanism järelevalveks, süstemaatiliseks hindamiseks ja soovituste andmiseks;

10. tuletab meelde, et põhiõiguste järgimise tagamine laieneb ka ELi territooriumil viibivatele kolmandate riikide kodanikele ning et nende kiirkorras tagasisaatmine, tähtajatu hoidmine interneerimiskeskustes või neile põhiliste tervishoiuteenuste keelamine tähendavad kõik põhiõiguste hartas sätestatud nõuete rikkumist;

11. juhib tähelepanu õiguslikule tühikule seoses õiguskaitse kodanikele kättesaadavusega juhul, kui liikmesriigid ei ole neid vahetult puudutavaid ELi õigusakte veel üle võtnud või on teinud seda hilinemisega; rõhutab vajadust kooskõlastada põhiõiguste kaitse ja edendamise meetmeid igal tasandil – see hõlmaks ELi institutsioone, liikmesriike, piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi, VVOsid ja kodanikuühiskonda;

12. juhib tähelepanu sellele, et tihtipeale on üldsusel raske teada, millise institutsiooni poole oma põhiõiguste rikkumise korral pöörduda, ning rõhutab selge ja kättesaadava teabe vajalikkust, mis peaks hoidma ära igasuguse segaduse põhiõiguste harta kohaldamisala ja kohaldatavuse ning õiguskaitsemenetluste küsimustes;

13. tuletab komisjonile meelde tema kui institutsiooni kohustust analüüsida kodanike kaebusi nende põhiõiguste võimaliku rikkumise kohta nii ELi õiguse kohaldamisel ELi ja liikmesriikide poolt kui ka juhtudel, kus liikmesriikides süstemaatiliselt ei kaitsta põhiõigusi;

14. palub, et liikmesriigid võtaksid subsidiaarsuse põhimõtet täiel määral järgides kõik vajalikud meetmed tagamaks, et sellised põhiõigused nagu kvaliteetse tervishoiu, õiguskaitse, sotsiaalteenuste ja kvaliteetse hariduse üldine kättesaadavus oleksid taas tagatud kõigile ELi kodanikele ning eelkõige 122 miljonile vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevale eurooplasele, ning tagaksid puudega isikuid mõjutavate nähtavate ja nähtamatute tõkete kõrvaldamise; rõhutab, et taskukohase hinnaga energia kättesaadavus kõigile leibkondadele on väga tähtis ning tarvis on rakendada sihipäraseid meetmeid; kutsub liikmesriike üles ka tunnistama, et keskkonnakaitse on tervise kui põhiõiguse tagamise keskne tegur;

15. palub, et liikmesriigid ja komisjon kõrvaldaksid siseturul säilinud tõkked, mis takistavad liikumisvabaduse täielikku kasutamist;

16. tuletab meelde, et sotsiaalkindlustusõiguste ja töötushüvitiste, pensioniõiguste ja eelkõige puudega isikute tervishoiuteenustega seotud õiguste ülekantavus ning kutsekvalifikatsioonide ja teaduskraadide tunnustamine on oluline, et tagada põhiõiguste ja kodanikuvabaduste täieulatuslik kindlustamine, sh töötajate liikuvuse saavutamiseks, mis ongi viimastel aastatel majanduskriisi tõttu kasvanud; märgib siiski, et paljud kodanikud kogevad endiselt raskusi nende õiguste teostamisel; kordab, et ELi kodanike tõelise liikuvuse saavutamiseks on väga tähtis liikmesriikide ülikoolidiplomite vastastikune tunnustamine;

17. palub liikmesriikidel võtta vastu vajalikud haldus- ja õigusnormid, mis tagaksid, et kõik valimisealised ELi kodanikud saavad neid puudutavatel riiklikel ja kohalikel valimistel kasutada oma hääletamisõigust;

18. palub, et liikmesriigid ja komisjon leiaksid õigusaktide ettepanekute esitamisel tasakaalu terrorismivastaste meetmete ja põhiõiguste kaitsmise vahel, nii et viimane ei kannataks;

19. väljendab erilist muret selle pärast, et hiljaaegu võeti teatavates liikmesriikides vastu õigusaktid, mis piiravad üldtunnustatud põhiõigusi – sõna- ja kogunemisvabadust; leiab, et sellised kodanikuõigusi nõrgestavad õigusaktid põhjustavad demokraatia vähikäiku;

20. avaldab kahetsust mõnes liikmesriigis vastu võetud lesbide, geide, biseksuaalide ning trans- ja intersooliste inimeste vastaste õigusaktide pärast ja taunib seda, kuna sellised seadused piiravad õigust mittediskrimineerimisele soolise sättumuse põhjal, piiravad lesbide, geide, biseksuaalide ning trans- ja intersooliste inimeste sõnavabadust ja ohustavad kõigi inimeste õigust abielluda ja peret luua;

21. nõuab, et nõukogu lõpetaks rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi blokeerimise, kuna see õigusakt teeb võimalikuks reaalse ja praktilise soolise võrdõiguslikkuse ning ühtlustamise ELi tasandil;

22. palub, et komisjon taaskäivitaks juurdepääsetavuse akti (Accessibility Act) puudutava seadusandliku algatuse valdkonnaülese vahendi kujul, mis võib parandada puudega isikute kaitset ning tagada kõigi ELi sellealaste poliitikameetmete sidususe;

23. taotleb, et komisjon astuks sammu, mis tugevdab õigust heale haldusele sellega, et muudaks ELi hea haldustava eeskirja õiguslikult siduvaks määruseks;

24. palub, et komisjon ja liikmesriigid oma poliitikaga tagaksid ELis põhiõiguste nõuetekohase austamise, kindlustamise, kaitsmise ja edasiarendamise; palub liikmesriikidel uuesti püüelda selle poole, et petitsioonide esitamise õigust ja ombudsmani poole pöördumise õigust tunnustataks kui abinõud kodanike õiguste kaitse tagamiseks;

25. igal aastal laekuvate sadade petitsioonide tõttu väljendab muret puudujääkide pärast selles, kuidas liikmesriigid praktikas rakendavad ELi keskkonnaalaste õigusaktide, näiteks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivide sätteid; palub komisjonil selliste menetluste sisu paremini kontrollida, eriti kui petitsioonides käsitletakse konkreetseid juhtumeid;

26. rõhutab, kuivõrd tähtis on Euroopa kodanikualgatus – Lissaboni lepinguga kehtestatud kodanike uus õigus, millega tahetakse suurendada ELis osalusdemokraatiat; märgib, et Euroopa kodanikualgatus on võimas abivahend, mis annab Euroopa kodanikele vahetu demokraatliku õiguse osaleda ELi otsustusprotsessides ja lisandub nende õigusele esitada Euroopa Parlamendile petitsioone ja õigusele pöörduda Euroopa Ombudsmani poole;

27. Euroopa kodanikualgatuse tähtsuse suurendamiseks kutsub komisjoni üles kasutama kodanikusõbralikku käsitusviisi määruse (EL) nr 211/2011 eelseisva läbivaatamise käigus kõigi selle õigusakti puuduste parandamisel ning samal ajal täiustama kodanike kodanikualgatusest teavitamise kampaaniaid ja parandama kodanikualgatuse suutlikkust mõjutada ELi poliitika kujundamist;

28. kutsub kõiki ELi institutsioone ja liikmesriike üles tagama nii liikmesriikides kui ka rahvusvahelisel tasandil demokraatia ja õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsuse ja jagamatuse põhimõtte ning inimväärikuse tunnustamise;

29. toetab ELi programmi liikmesriikide kohtunike koolitamiseks, kuna nendel on võtmeroll kodanike õiguste jõustamisel; hoiatab, et liikmesriikide kohtumenetluste lubamatu venimine võib ohustada kodanike õigust tulemuslikele õiguskaitsevahenditele; on seisukohal, et selleks, et tagada võrdsus kohtu ees ja õigusemõistmise tulemuslik kättesaadavus, tuleks eranditult kõigis liikmesriikides tegeleda kohtusse pöördumist takistavate sotsiaalmajanduslike tõketega (näiteks ülemäära kõrged kohtulõivud ja maksud); märgib, et liikmesriikide uutes õigusaktides sisalduvad tagasiulatuva mõjuga õigusnormid ning pidevad muudatused ühes ja samas õigusvaldkonnas tekitavad õiguslikku ebakindlust, mis sisuliselt takistab õiguskaitse kättesaadavust; palub, et liikmesriigid tagaksid õigusemõistmise kättesaadavuse õiguse tegeliku rakendamise ning sõltumatu, ühetaolise, tõhusa ja erapooletu kohtusüsteemi, mis tegutseb mõistlikes ajaraamides;

30. palub komisjonil võtta arvesse 17. veebruaril 2014 avaldatud Gönczi raportit kriminaalõiguse ja õigusriigi põhimõtetega seotud kohtusüsteemi hindamise kohta, milles kahetsetakse, et liikmesriikide kohtusüsteeme iseloomustavad andmed ei ole kättesaadavad, ning seetõttu kutsub liikmesriike tegema tihedalt koostööd ELi ja Euroopa Nõukogu institutsioonidega ning regulaarselt koguma ja esitama erapooletuid, usaldusväärseid, objektiivseid ja võrreldavaid andmeid oma kohtusüsteemide kohta; nõuab tulemuslikku mehhanismi, mille abil korrapäraselt hinnata, kuidas liikmesriigid järgivad Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud ELi põhiväärtusi, ja mis looks aluse hoiatusmehhanismile, ning rõhutab, et komisjonil on õigus anda liikmesriik, kes ei täida oma aluslepingutest tulenevaid kohustusi, Euroopa Liidu Kohtusse;

31. on rahul komisjoni hallatava Euroopa e-õiguskeskkonna portaaliga, mis annab spetsialistidele ja üldsusele teavet kohtusüsteemide kohta, on praktiline vahend õigusemõistmise kättesaadavamaks muutmisel ja sisaldab põhiõigustele pühendatud alaosa, milles teatatakse kodanikele, kuhu pöörduda oma põhiõiguste rikkumise korral.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

16.4.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

30

0

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Marina Albiol Guzmán, Margrete Auken, Beatriz Becerra Basterrechea, Heinz K. Becker, Soledad Cabezón Ruiz, Andrea Cozzolino, Pál Csáky, Miriam Dalli, Eleonora Evi, Sylvie Goddyn, Peter Jahr, Rikke Karlsson, Jude Kirton-Darling, Svetoslav Hristov Malinov, Notis Marias, Edouard Martin, Roberta Metsola, Julia Pitera, Gabriele Preuß, Laurențiu Rebega, Sofia Sakorafa, Jarosław Wałęsa, Cecilia Wikström, Tatjana Ždanoka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Michela Giuffrida, Jérôme Lavrilleux, Josep-Maria Terricabras, Ángela Vallina, Rainer Wieland

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Isabella Adinolfi, Paul Brannen


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

2.7.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

32

25

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Martina Anderson, Heinz K. Becker, Michał Boni, Ignazio Corrao, Rachida Dati, Frank Engel, Tanja Fajon, Laura Ferrara, Monika Flašíková Beňová, Lorenzo Fontana, Kinga Gál, Ana Gomes, Nathalie Griesbeck, Sylvie Guillaume, Jussi Halla-aho, Monika Hohlmeier, Brice Hortefeux, Filiz Hyusmenova, Sophia in ‘t Veld, Iliana Iotova, Eva Joly, Timothy Kirkhope, Barbara Kudrycka, Kashetu Kyenge, Marju Lauristin, Juan Fernando López Aguilar, Monica Macovei, Louis Michel, Claude Moraes, Péter Niedermüller, Judith Sargentini, Birgit Sippel, Branislav Škripek, Csaba Sógor, Helga Stevens, Traian Ungureanu, Marie-Christine Vergiat, Udo Voigt, Josef Weidenholzer

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Laura Agea, Marina Albiol Guzmán, Carlos Coelho, Pál Csáky, Miriam Dalli, Gérard Deprez, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Marek Jurek, Jeroen Lenaers, Ulrike Lunacek, Andrejs Mamikins, Angelika Mlinar, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Kati Piri, Barbara Spinelli, Jaromír Štětina, Josep-Maria Terricabras, Róża Gräfin von Thun und Hohenstein, Elissavet Vozemberg

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Daniela Aiuto, Jude Kirton-Darling, Momchil Nekov, Charles Tannock, Romana Tomc, Mihai Ţurcanu


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

[32]

+

ALDE

Gérard Deprez, Nathalie Griesbeck, Louis Michel, Angelika Mlinar, Maite Pagazaurtundúa Ruiz

ECR

 

EFDD

Laura Agea, Daniela Aiuto, Ignazio Corrao, Laura Ferrara

ENF

 

PPE

 

Verts/ALE

Eva Joly, Ulrike Lunacek, Judith Sargentini, Josep-Maria Terricabras,

GUE/NGL

Marina Albiol Guzmán, Martina Anderson, Barbara Spinelli, Marie-Christine Vergiat

NI

Juan Fernando López Aguilar

S&D

Miriam Dalli, Tanja Fajon, Monika Flašíková Beňová, Ana Gomes, Sylvie Guillaume, Iliana Iotova, Jude Kirton-Darling, Kashetu Kyenge, Marju Lauristin, Andrejs Mamikins, Momchil Nekov, Péter Niedermüller, Kati Piri, Birgit Sippel

[25]

-

ALDE

 

ECR

Jussi Halla-aho, Marek Jurek, Timothy Kirkhope, Branislav Škripek, Helga Stevens, Charles Tannock

EFDD

 

ENF

Lorenzo Fontana

PPE

Heinz K. Becker, Michal Boni, Carlos Coelho, Pál Csáky, Rachida Dati, Frank Engel, Kinga Gál, Brice Hortefeux, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Barbara Kudrycka, Jeroen Lenaers, Monica Macovei, Jaromír Štětina, Csaba Sógor, Róża Gräfin von Thun und Hohenstein, Romana Tomc, Mihai Ţurcanu, Elissavet Vozemberg

Verts/ALE

 

GUE/NGL

 

S&D

 

[1]

0

NI

VOIGT UDO

Kasutatud tähised:

+ : poolt

-  : vastu

0  : erapooletu

Õigusalane teave