Menetlus : 2015/2112(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0275/2015

Esitatud tekstid :

A8-0275/2015

Arutelud :

PV 14/10/2015 - 14
CRE 14/10/2015 - 14

Hääletused :

PV 14/10/2015 - 15.8
CRE 14/10/2015 - 15.8
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0359

RAPORT     
PDF 469kWORD 202k
30.9.2015
PE 557.269v03-00 A8-0275/2015

eesmärgi kohta sõlmida Pariisis uus rahvusvaheline kliimakokkulepe

(2015/2112(INI))

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon

Raportöör: Gilles Pargneaux

(*)  Kaasatud komisjonid – kodukorra artikkel 54

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 TÖÖSTUSE, TEADUSUURINGUTE JA ENERGEETIKAKOMISJONI ARVAMUS (*)
 VÄLISKOMISJONI ARVAMUS
 ARENGUKOMISJONI ARVAMUS
 TRANSPORDI- JA TURISMIKOMISJONI ARVAMUS
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

eesmärgi kohta sõlmida Pariisis uus rahvusvaheline kliimakokkulepe

(2015/2112(INI))

Euroopa Parlament,

–    võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) ja selle Kyoto protokolli,

–    võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 15. konverentsi (COP 15) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 5. konverentsi (CMP 5), mis peeti Taanis Kopenhaagenis 7.–18. detsembril 2009. aastal, ning Kopenhaageni kokkulepet,

–    võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 16. konverentsi (COP 16) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 6. konverentsi (CMP 6), mis peeti Mehhikos Cancúnis 29. novembrist 10. detsembrini 2010. aastal, ning Cancúni kokkuleppeid,

–    võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 17. konverentsi (COP 17) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 7. konverentsi (CMP 7), mis peeti Lõuna-Aafrikas Durbanis 28. novembrist 9. detsembrini 2011. aastal, ning eriti Durbani tõhustatud meetmete platvormiga seotud otsuseid,

–    võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 18. konverentsi (COP 18) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 8. konverentsi (CMP 8), mis peeti Kataris Dohas 26. novembrist 8. detsembrini 2012. aastal, ning Doha kliimavärava kokkuleppe vastuvõtmist,

–    võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 19. konverentsi (COP 19) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 9. konverentsi (CMP 9), mis peeti Poolas Varssavis 11.–23. novembril 2013. aastal, ning kahju ja kahjustusi käsitleva Varssavi rahvusvahelise mehhanismi loomist,

–    võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 20. konverentsi (COP 20) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 10. konverentsi (CMP 10), mis peeti Peruus Limas 1.–12. detsembril 2014. aastal, ning Lima üleskutset kliimameetmete võtmiseks,

–    võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 21. konverentsi (COP 21) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP 11), mis peetakse Prantsusmaal Pariisis 30. novembrist 11. detsembrini 2015. aastal,

–    võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsil (COP 15)(1), 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsi (COP 15) tulemuste kohta(2), 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni Cancúnis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 16) kohta(3), 16. novembri 2011. aasta resolutsiooni Durbanis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 17) kohta(4), 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni Kataris Dohas toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 18) kohta(5), 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Poolas Varssavis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 19) kohta(6) ja 26. novembri 2014. aasta resolutsiooni Peruus Limas toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 20) kohta(7),

–   võttes arvesse 2008. aasta detsembris vastu võetud ELi kliima- ja energiapaketti,

–    võttes arvesse komisjoni 27. märtsi 2013. aasta rohelist raamatut „Kliima- ja energiapoliitika raamistik aastani 2030” (COM(2013)0169),

–    võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/101/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et lisada lennutegevus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi(8),

–    võttes arvesse oma 4. veebruari 2009. aasta resolutsiooni „2050: tulevik algab täna – soovitused ELi tulevaseks integreeritud kliimamuutusi käsitlevaks poliitikaks”(9), 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava”(10) ja 5. veebruari 2014. aasta resolutsiooni kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta aastani 2030(11),

–    võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatist „Pariisi protokoll – tegevuskava kliimamuutuste vastaseks võitluseks pärast aastat 2020” (COM(2015)0081), mis on osa energialiidu paketist,

–    võttes arvesse 2013. aasta aprillis avaldatud dokumenti „Kliimamuutustega kohanemist käsitlev ELi strateegia” ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti,

–    võttes arvesse ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) 2014. aasta novembri kokkuvõtlikku aruannet „Aruanne heitkoguste erinevuse kohta 2014. aastal” ja UNEPi 2014. aasta kohanemiserinevuste aruannet,

–    võttes arvesse 7.–8. juunil 2015. aastal Saksamaal Elmau lossis G7 tippkohtumisel vastu võetud juhtide deklaratsiooni „Think ahead. Act together” („Strateegiline mõtlemine, ühine tegutsemine”), kus kinnitati kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks 40–70 %, võrreldes 2010. aastaga, kusjuures on vaja, et vähendamine läheneks pigem 70 %-le kui 40 %-le;

–    võttes arvesse Maailmapanga aruandeid „Turn Down the Heat: Why a 4°C Warmer World Must be Avoided” („Keerake küte maha: miks tuleb vältida 4°C võrra soojemat maailma”), „Turn Down the Heat: Climate Extremes, Regional Impacts, and the Case for Resilience” („Keerake küte maha: äärmuslikud kliimanähtused, piirkondlik mõju ja vastupanuvõime küsimus”) ning „Climate Smart Development: Adding up the Benefits of Climate Action („Kliimamuutust arvestav areng: kliimameetmete kasu kokkuarvestamine”),

–    võttes arvesse ülemaailmse majandus- ja kliimakomisjoni aruannet „Better Growth, Better Climate: The New Climate Economy Report” („Parem majanduskasv, parem kliima: uus kliimamajanduse aruanne”),

–    võttes arvesse entsüklikat Laudato Si',

–    võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) viiendat hindamisaruannet ja selle kokkuvõtvat aruannet,

–    võttes arvesse ELi ja selle liikmesriikide kavatsetavaid riiklikult kindlaks määratud panuseid, mille Läti ja Euroopa Komisjon esitasid 6. märtsil 2015. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile,

–    võttes arvesse septembris 2014 ÜRO kliimatippkohtumisel esitatud New Yorgi deklaratsiooni metsade kohta,

–    võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, milles käsitletakse toimetulekut metsade raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate probleemidega, et võidelda kliimamuutuste ja bioloogilise mitmekesisuse hävimise vastu,

–    võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 23. ja 24. märtsi 2014. aasta järeldusi,

–    võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–    võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, väliskomisjoni, arengukomisjoni ja transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi (A8-0275/2015),

A.  arvestades, et kliimamuutused on tõsine ja potentsiaalselt pöördumatu oht inimühiskonnale ja biosfäärile ning seetõttu tuleb kõigil osalistel selle probleemiga tegeleda rahvusvahelisel tasandil;

B.   arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) 2014. aasta viiendas hindamisaruandes esitatud teaduslike tõendite kohaselt on kliima soojenemine üheselt selge; kliimamuutused toimuvad ja inimtegevus on alates 20. sajandi keskpaigast täheldatud soojenemise peamine põhjus; kliimamuutuste laialdane ja oluline mõju on juba ilmne kõigis maailmajagudes ja ookeanides nii looduslikes kui ka inimese loodud süsteemides;

C.  arvestades, et aastatel 1990–2013 vähendas EL Kyoto protokolli raames oma heitkoguseid 19 %, samas kui ELi SKP suurenes rohkem kui 45 %; arvestades, et ülemaailmsed heitkogused suurenesid aastatel 1990–2013 rohkem kui 50 %;

D.  arvestades, et USA riikliku ookeanide ja atmosfääri uurimisasutuse NOAA (National Oceanic & Atmospheric Administration) hiljutiste mõõtmistulemuste kohaselt ületas süsinikdioksiidi ülemaailmne keskmine kontsentratsioon atmosfääris 2015. aasta märtsis esimest korda alates mõõtmiste algusest 400 osakest miljoni kohta;

E.    arvestades, et ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) hiljutises kohanemiserinevuste aruandes juhitakse tähelepanu tegevusetusest tulenevatele tohututele kuludele ja sellele, et kliimamuutustega kohanemise kulu arengumaades on 2050. aastaks tõenäoliselt kaks kuni kolm korda suurem kui varem prognoositud 70–100 miljardit USA dollarit, mis tekitab pärast 2020. aastat märkimisväärse lünga kohanemise rahastamises, kui selleks ei eraldata uusi ja täiendavaid vahendeid;

F.   arvestades, et kliimaga seotud rahastamisprobleeme ei saa lahutada ülemaailmse säästva arengu rahastamise üldistest probleemidest;

G.  arvestades, et kliimamuutus võib suurendada konkurentsi ressursside pärast, nagu toit, vesi ja rohumaad, ning võib mitte väga kauges tulevikus kujuneda suurimaks rahvastiku ümberasumise põhjuseks nii riikide piires kui ka üle riigipiiride,

H.  arvestades, et 2012. aasta detsembris toimunud Doha kliimamuutuste konverentsil võtsid osalised vastu Kyoto protokolli muudatuse, millega kehtestatakse protokolli teine kohustusperiood, mis algab 1. jaanuaril 2013 ja lõpeb 31. detsembril 2020 ja kuhu kuuluvad seaduslikult siduvad heitkoguste vähendamise kohustused, uue gaasi (lämmastiktrifluoriid) lisamine, kohustuste ulatuse mehhanismi loomine, mis näeb ette lihtsustatud menetluse, mis võimaldab osalisel oma kohustust kohandada, suurendades kohustusperioodi ajal selle ulatust, ning säte, mis automaatselt kohandab osalise eesmärki, et tema heitkoguse suurenemine vahemikul 2013–2020 ei ületaks tema aastate 2008–2010 keskmist heitkogust;

I.    arvestades, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised otsustasid COP 18 konverentsil (otsus 23/CP.18) võtta vastu soolise tasakaalu eesmärgi vastavalt konventsioonile ja Kyoto protokollile loodud asutustes, et parandada naiste osalust ja luua tõhusam kliimamuutusepoliitika, kus käsitletakse võrdselt naiste ja meeste vajadusi ning jälgitakse edusamme soolise tasakaalu saavutamisel, edendades sootundlikku kliimapoliitikat;

J.    arvestades, et ülemaailmse kliima soojenemise leevendamise püüded ei tohiks takistada majanduskasvu taotlemist, vaid vastupidi, neis tuleks näha uue säästva majanduskasvu ning tööhõive tõukejõudu;

K.  arvestades, et EL on siiani olnud ülemaailmse kliimasoojenemise leevendamise püüdluste juhtrollis ja peab Pariisis 2015. aasta lõpul sõlmida kavatsetava uue rahvusvahelise kliimakokkuleppe eel selle positsiooni säilitama;

Vajadus ülemaailmsel tasandil kiiresti tegutseda

1.   tunnistab kliimamuutustest tingitud ohtude erakordset ulatust ja tõsidust ning on sügavalt mures, et maailm jääb tugevasti maha kavast hoida globaalne soojenemine alla 2 °C võrreldes tööstuseelse ajastu temperatuuriga; kutsub valitsusi üles võtma viivitamata siduvaid ja konkreetseid meetmeid kliimamuutuste vastu ja ulatusliku ning seaduslikult siduva ülemaailmse kokkuleppe saavutamiseks 2015. aastal Pariisis, et see eesmärk täita; tervitab seetõttu entsüklikat Laudato Si';

2.   märgib, et vastavalt IPCC viienda hindamisaruande järeldustele on pärast 2011. aastat kasutada olev süsinikdioksiidi eelarve 1010 gigatonni CO2, mis peaks veel võimaldama hoida ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu alla 2 °C võrreldes tööstuseelse ajastu temperatuuriga; rõhutab, et kõik riigid peavad andma oma panuse ning et tegevusega viivitamine suurendab kulusid ja vähendab valikuvõimalusi; rõhutab ülemaailmse majandus- ja kliimakomisjoni aruande „Parem majanduskasv, parem kliima” järeldust, et kõigil riikidel, sõltumata nende sissetulekute tasemest, on võimalik saavutada püsivat majanduskasvu, vähendades samal ajal suuri kliimamuutusega seotud ohtusid; soovitab, et lepingute ja konventsioonidega tuleks püüda kaasata ELiga ühinemisläbirääkimisi pidavad riigid ELi kliimaprogrammidesse;

3.   tuletab meelde, et maailma keskmise temperatuuri tõusu piiramine 2 °C-ga ei taga märkimisväärse kahjuliku kliimamõju vältimist; palub osaliste konverentsil hinnata, kas oleks võimalik piirata ülemaailmse temperatuuri tõusu keskmiselt 1,5°C-ga;

4.   märgib, et IPCC viienda hindamisaruande järelduste kohaselt ei tagaks isegi süsinikdioksiidi heitkoguste täielik lõppemine tööstusriikides temperatuuritõusu 2 °C-ga piiramise eesmärgi saavutamist, kui arenguriigid ei võta olulisi uusi kohustusi;

5.   peab oluliseks, et kõik riigid esitaksid viivitamata oma kavatsetava riiklikult kindlaks määratud panuse, et tekitada mitmekordistav mõju ning näidata, et kõik riigid liiguvad samas suunas, vastavalt oma riiklikule olukorrale; leiab, et kavatsetavad riiklikud panused võiksid hõlmata ka kohanemismeetmeid, sest need on paljudele riikidele prioriteet;

6.   tunnistab, et stabiilne kliimasüsteem on äärmiselt oluline toiduga kindlustatuse, energia tootmise, veevarustuse ja kanalisatsiooni, infrastruktuuri, bioloogilise mitmekesisuse ning maismaa- ja mereökosüsteemide säilitamise seisukohast ning ülemaailmse rahu ja heaolu kindlustamiseks; tuletab meelde, et kliimamuutus kiirendab bioloogilise mitmekesisuse vähenemist;

7.   peab tervitatavaks G7 riikide lubadust vähendada käesoleval sajandil maailmamajanduse CO2-heidet ning energeetikasektor 2050. aastaks ümber kujundada; tuletab samas meelde, et CO2-heidet tuleb vähendada juba varem, et reageerida teadustulemustele ja et jääks reaalne võimalus piirata temperatuuritõusu 2 °C-ga; kutsub osalisi, kellel see on võimalik, rakendama oma riiklikke CO2-heite vähendamise eesmärke ja strateegiaid, seades esikohale kivisöe põletamisest tekkivate heitkoguste järkjärgulise vähendamise, sest see on kõige saastavam energiaallikas;

8.   juhib tähelepanu sellele, et riigid, kellel puudub vajalik suutlikkus riikliku panuse kavandamiseks, võivad kasutada tugimehhanisme, näiteks Ülemaailmse Keskkonnafondi, ÜRO Arenguprogrammi ja ülemaailmse kliimamuutuste liidu raames, samuti Euroopa tugistruktuure;

Ulatuslik, ülemaailmne ja õiguslikult siduv kokkulepe

9.   rõhutab, et kui 2015. aasta protokoll Pariisis vastu võetakse, peab see olema algusest peale õiguslikult siduv ja selle eesmärgiks peaks olema ülemaailmsete CO2-heitkoguste järkjärguline lõpetamine 2050. aastaks või varsti pärast seda, et maailm püsiks kulutõhusal heitkoguste vähendamise kursil, mis vastab temperatuuritõusu 2 °C-ga piiramise eesmärgile, ning et ülemaailmne kasvuhoonegaaside heitkoguste tipptase saavutataks võimalikult peatselt; nõuab, et EL teeks selle eesmärgi saavutamiseks koostööd oma rahvusvaheliste partneritega, andes hea tavaga eeskuju; rõhutab, et kokkulepe peab andma prognoositava raamistiku, mis ergutaks ettevõtteid investeerima heitkoguste tõhusasse vähendamisse ning kohanemistehnoloogiasse;

10. hoiatab valimast niisuguseid ülemaailmseid heitkoguste vähendamise viise, mis võimaldavad oluliste heitkoguste jätkumist veel 2050. aastal ja pärast seda, sest see oleks väga riskantne ja eeldaks tuginemist tõestamata, energiatõhusale ja kulukale tehnoloogiale CO2 atmosfäärist kõrvaldamiseks ning sidumiseks; vastavalt ületamise määrale sõltub niisuguste heitkoguste vähendamise viiside suutlikkus temperatuuritõusu 2 °C-ga piirata biomassienergia ning süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia kättesaadavusest ja laialdasest kasutamisest, samuti metsastamisest, milleks vajaliku maa kättesaadavus ei ole kindel, ja lisaks muust, seni veel välja arendamata CO2 kõrvaldamise tehnoloogiast;

11. on veendunud, et ambitsioonikas ja õiguslikult siduv rahvusvaheline kokkulepe aitaks tegeleda asjaomaste sektorite, eelkõige energiamahukate sektorite süsinikdioksiidi lekke ja konkurentsivõime probleemiga;

12. on seisukohal, et juhul, kui enne Pariisi kohtumist esitatud kavatsetava riiklikult kindlaks määratud üldpanusega seotud eesmärkide ja temperatuuritõusu tööstuseelse ajaga võrreldes 2 °C-ga piiramiseks vajaliku kasvuhoonegaaside heite vähendamise taseme vahel tekib lünk, tuleb välja töötada töökava, mis käivitub 2016. aastal eesmärgiga kindlaks määrata täiendavad vähendamismeetmed; nõuab põhjalikku läbivaatamisprotsessi, mida korratakse iga viie aasta järel, mis tagab rakendatud mehhanismi dünaamilisuse ja tugevdab heitkoguste vähendamiseks võetud kohustuste taset kooskõlas uusimate teaduslike andmetega; kutsub ELi üles toetama viieaastaseid kohustuste võtmise perioode, mis on kõige sobivamad, et vältida takerdumist madala tasemega sihtidesse, suurendada poliitilist vastutust ja võimaldada eesmärkide läbivaatamist, et need vastaksid teaduslikele andmetele või teaduse edusammudele, mis võimaldaksid kõrgemaid sihte seada;

13. nõuab ELi kliimapoliitika üldist elavdamist, mis aitaks hoogustada rahvusvahelise kliimakokkuleppe arutelusid ja oleks kooskõlas ELi võetud kohustuse ülempiiriga vähendada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heidet 80-95 % allapoole 1990. aasta taset; juhib tähelepanu ELi siduvale 2030. aasta eesmärgile vähendada kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 40 % allapoole 1990. aasta taset; palub liikmesriikidel kaaluda täiendavate kohustuste võtmist 2030. aasta eesmärkide alusel, kaasa arvatud ELi-väline tegevus, et maailm saavutaks temperatuuritõusu 2 °C-ga piiramise eesmärgi;

14. tuletab meelde oma 5. veebruari 2014. aasta resolutsiooni, milles nõutakse kolme siduvat eesmärki: saavutada energiatõhususe 40 % eesmärk, kasutada taastuvenergiat vähemalt 30 % ulatuses ja vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 40 %, ning kutsub nõukogu ja komisjoni uuesti üles ELi 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku osana vastu võtma ja rakendama mitmekülgset lähenemisviisi, mille aluseks on vastastikku tugevdavad, kooskõlastatud ja sidusad kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise, taastuvate energiaallikate ja energiatõhususe eesmärgid; märgib, et energiatõhususe ja taastuvenergia eesmärgid, mille täitmisele parlament on üles kutsunud, võimaldaksid vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks palju rohkem kui 40 %;

15. rõhutab vajadust kõigi 2015. aasta kokkuleppe osaliste suhtes kohaldatava tõhusa täitmiskorra järele; rõhutab, et 2015. aasta kokkulepe peab suurendama läbipaistvust ja vastutust ühistel eeskirjadel põhineva korra, sealhulgas raamatupidamiseeskirjade ja järelevalve, aruandlus- ning kontrollikorra kaudu; arvab, et läbipaistvus- ja vastutussüsteemi tuleks kujundada järkjärgulise lähenemise raamistikus;

16. rõhutab, et oluline on inimõigused järjekindlalt kliimameetmete keskmes hoida, ja nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et Pariisi kokkulepe sisaldaks sätteid kliimamuutuse inimõigusmõõtme lahendamiseks ja vaesemate riikide toetamiseks, kelle suutlikkust kliimamuutuse tagajärjed piiravad; rõhutab sellega seoses, et tuleb täielikult austada kohalike kogukondade ja põlisrahvaste õigusi, kes on kliimamuutuse kahjuliku mõju suhtes eriti tundlikud;

2020. aasta eelsed eesmärgid ja Kyoto protokoll

17. rõhutab tungivat vajadust saavutada edu nn gigatonnilõhe kaotamisel, mis eristab teadusliku analüüsi tulemusi ja osaliste kuni 2020. aastani antud lubadusi; rõhutab, et gigatonnilõhe kaotamisel on tähtis roll ka muudel poliitikameetmetel, mille täitmiseks tuleks teha ühiseid pingutusi, sealhulgas energiatõhusus, suuremahuline energiasääst, taastuvenergia, ressursitõhusus, fluorosüsivesinike järkjärguline kõrvaldamine, säästev tootmine ja tarbimine, fossiilkütuste toetuste, sh söeelektrijaamade tehnoloogia eksporditoetuste järkjärguline kaotamine ja CO2-heite üldise maksustamise rolli tugevdamine;

18. märgib, et EL püsib nüüd hästi kasvuhoonegaaside heite vähendamise ja taastuvenergia 2020. aasta eesmärkide saavutamise kursil, ning et tänu energiatõhusamatele hoonetele, toodetele, tööstuslikele protsessidele ja sõidukitele on energiamahukus märgatavalt vähenenud ning samas on ELi majandus alates 1990. aastast 45 % kasvanud; rõhutab, et kasvuhoonegaaside heidet, taastuvenergiat ja energiasäästu käsitlevad 20-20-20 eesmärgid on olulist rolli mänginud kõnealuse protsessi edasiviimisel ning majanduskriisi ajal pidevalt kasvanud ökotööstuse(12) mitmesuguste valdkondade rohkem 4,2 miljoni töötaja tööhõive toetamisel;19.  palub komisjonil ja liikmesriikidel esitada ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni jaoks uusimad kasvuhoonegaaside heite prognoosid kuni aastani 2020 ning teatada, et EL ületab oma 2020. aasta kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärki vähemalt kahe gigatonni võrra;

20. selgitab, et kuigi Kyoto protokolli teine kohustusteperiood on ulatuselt piiratud, tuleks seda pidada väga oluliseks vaheetapiks, ning kutsub seetõttu osalisi, sealhulgas ELi liikmesriike üles ratifitseerimist kiiresti ja igal juhul enne 2015. aasta detsembrit lõpule viima; märgib, et nõusoleku andmisega on parlament oma osa täitnud ning et kodanikuühiskonna kaasamine ja läbipaistvus on vajalik, et aidata läbirääkimistest aru saada ja Pariisi konverentsi eel kõigi osaliste vahel usaldust luua;

Lahenduste tegevuskava

21.  kutsub ELi ja liikmesriike üles koostööle kõigi kodanikuühiskonna osalistega (asutused, erasektor, vabaühendused ja kohalikud kogukonnad), et teha heitkoguste vähendamise algatusi peamistes sektorites (energia, tehnoloogia, linnad, transport jne), samuti kohanemis- ja paindlikkusalgatusi vastuseks kohanemisprobleemidele, eelkõige seoses veevarude kättesaadavuse, toiduga kindlustatuse ning riskiennetusega; kutsub kõiki valitsusi ja kodanikuühiskonna osalisi seda tegevuskava toetama ja tugevdama;

22. rõhutab, et süsinikdioksiidi heite vähendamise ja paindlikkuse suurendamise eesmärkide nimel tegutseb aina suurem hulk valitsusväliseid osalejaid; rõhutab seetõttu, kui tähtis on struktureeritud ja konstruktiivne dialoog valitsuste, äriringkondade, linnade, piirkondade, rahvusvaheliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna ja akadeemiliste asutuste vahel, et käivitada jõuline ülemaailmne tegevus vähese CO2-heitega ja paindlike ühiskondade saavutamiseks; rõhutab nende mobiliseerivat rolli Pariisi kohtumise eel ja nn Lima-Pariisi tegevuskava koostamisel; juhib tähelepanu sellele, et Lima-Pariisi tegevuskavas ergutatakse algatuste organiseerijaid oma tööd kiirendama ja Pariisi konverentsil esialgsetest tulemustest aru andma;

23. soovitab luua mehhanisme, mis hoogustaksid dünaamilist lahenduste leidmist, näiteks uuenduslike kodanikuühiskonna projektide märkimine;

24. märgib, et biomajandus võib oluliselt kaasa aidata taasindustrialiseerimisele ja töökohtade loomisele ELis ja kogu ülejäänud maailmas;

25. rõhutab, et ringmajanduse loomise püüded võivad eesmärkide saavutamisel oluliselt abiks olla, vähendades toidu raiskamist ja soosides tooraine ringlussevõtmist;

26. tuletab kokkuleppe osalistele ja ÜRO-le endale meelde, et individuaalne tegutsemine on sama tähtis kui valitsuste ja institutsioonide tegevus; seetõttu nõuab kampaaniate korraldamist ja muid meetmeid üldsuse teavitamiseks väiksematest ja suurematest tegudest, mis võivad aidata leevendada kliimamuutust nii tööstus- kui ka arenguriikides;

27. kutsub ka ettevõtteid oma kohustusi omaks võtma ning kliimalepet aktiivselt täitma ja toetama, sealhulgas juba enne selle sõlmimist;

Kõigi sektorite terviklik tegevus

28. peab sellega seoses tervitatavaks, et töötatakse välja ülemaailmne heitkogustega kauplemise süsteem, mis hõlmab neljas maailmajaos toimivat 17 heitkogustega kauplemise süsteemi, moodustades 40 % ülemaailmsest SKPst ja aidates ülemaailmseid heitkoguseid kulutõhusalt vähendada; soovitab komisjonil edendada ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ühendusi teiste heitkogustega kauplemise süsteemidega, et luua rahvusvahelised CO2-turu mehhanismid ja seega suurendada kliimameetmete ulatust ning võrdsete tingimuste loomisega ühtlasi vähendada CO2-lekke ohtu; kutsub samas komisjoni üles võtma kaitsemeetmeid, tagamaks, et ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ja teiste süsteemide ühendamisega ei kahjustata ELi kliimaeesmärkide saavutamist ega ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kohaldamisala; nõuab eeskirjade, sealhulgas raamatupidamiseeskirjade koostamist, et rahvusvahelised turud ning riigisiseste CO2-turgude ühendused annaksid püsiva panuse kliimamõju leevendamisse ja ei takistaks ELi siseste heite vähendamise eesmärkide saavutamist;

29. rõhutab, et tuleb tagada saastekvootide pikaajaline hinnastabiilsus ja prognoositav õiguskeskkond, mis suunaks investeeringuid kasvuhoonegaaside heite vähendamisse ja soodustaks üleminekut vähese süsinikdioksiidiheitega majandusele;

30. nõuab kokkulepet, mis hõlmab sektoreid ja heitkoguseid terviklikult ja seab kogu majandust hõlmavad absoluutsed eesmärgid, millele on lisatud heitkoguste eelarved, mis peaksid tagama eesmärkide võimalikult kõrge taseme; rõhutab, et kooskõlas IPCC järeldustega on maakasutusel (maa kasutamine põllunduse, loomakasvatuse, metsanduse ja muul otstarbel) kliimamõju leevendamisel ja vastupidavuse suurendamisel oluline kulutõhususe potentsiaal ja seetõttu tuleb tugevdada rahvusvahelist koostööd, et optimeerida metsade ja märgalade CO2 sidumise võimet; rõhutab, et kokkulepe peaks sätestama heitkoguste ning maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) tervikliku aruandlusraamistiku; rõhutab eriti, et maakasutuse jaotamisel tuleb leevendamis- ja kohanemismeetmetega taotleda ühiseid eesmärke, püüdes mitte kahjustada muid säästva arengu eesmärke;

31. märgib, et metsade raadamine ja metsa seisundi halvenemine põhjustab 20 % ülemaailmsetest kasvuhoonegaaside heitkogustest, ning rõhutab metsade rolli kliimamuutuse leevendamisel ja vajadust suurendada metsade kohanemisvõimet ja vastupidavust kliimamuutuse suhtes; kutsub ELi püüdma saavutada oma eesmärki ja peatada ülemaailmne metsade hävimine 2030. aastaks ja vähendada troopiliste metsade raadamist 2020. aastaks vähemalt poole võrra võrreldes 2008. aasta tasemega; toonitab, et nende eesmärkide täitmine ja 350 miljoni hektari metsade taastamine, milleks kutsutakse üles New Yorgi metsade deklaratsioonis, võib vähendada CO2 heidet 2030. aastani 4,5–8,8 miljardit tonni aastas; rõhutab, et kui ei võeta olulisi uusi leevendamismeetmeid, mis keskenduksid troopikametsade sektorile (programm REDD+), ei ole ilmselt võimalik temperatuuritõusu 2 °C-ga piiramise eesmärki täita; kutsub samuti ELi üles suurendama rahvusvahelist rahastamist arenguriikides metsade raadamise vähendamiseks;

32. juhib tähelepanu praeguse REDD+ leevendusmehhanismi tulemuslikkusele ja ergutab liikmesriike kaasama seda kõigisse kliimamuutuse leevendamise püüetesse; kutsub liikmesriike sõlmima vabatahtlikke rahvusvahelisi partnerlusi arenguriikidega, keda troopikametsade raadamine eriti puudutab, et anda rahalist või tehnilist abi metsade raadamise peatamiseks säästva maakasutuspoliitika või riiklike reformide abil; kutsub lisaks komisjoni üles soovitama jõulisi meetmeid, et peatada seadusvastasest metsade raadamisest saadud toodete importimine ELi; rõhutab ettevõtete rolli metsade seadusvastasest raadamisest saadud kaupade nõudluse kaotamisel;

33. tuletab meelde, et transport on suuruselt teine kasvuhoonegaaside heite tekitaja, ja rõhutab, et tuleb võtta rida meetmeid selle sektori heitkoguste vähendamiseks; kordab, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised peavad tegutsema selle nimel, et rahvusvahelise lennunduse ja laevanduse heitkoguseid piisavalt, kiiresti ja tulemuslikult reguleerida ning neile piir panna; kutsub kõiki osalisi tegema Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) kaudu tööd selle nimel, et koostada ülemaailmne poliitikaraamistik tulemuslike meetmete võtmiseks ning seada enne 2016. aastat piisavad eesmärgid 2 °C eesmärgi saavutamiseks vajalikuks heitkoguste vähendamiseks;

34. kutsub komisjoni üles pakkuma COP 21 konverentsi osalistele riiklike eesmärkide määratlemisel tuge ja ekspertteadmisi ning suurendama teadlikkust transpordisektori tähtsusest kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise üldiste strateegiate vastuvõtmisel;

35. juhib tähelepanu sellele, et kasvuhoonegaaside ulatusliku vähendamise püüdluste teostamiseks on tähtis nii lühi- kui ka pikaajaline transpordi kliimamõju leevendamise strateegia;

36. rõhutab, et tähtis on arvestada saarealade ja äärepoolseimate piirkondade eriolukorraga, et keskkonnatoime eelkõige nendes piirkondades liikuvust ja juurdepääsetavust ei mõjutaks;

37. usub, et kui transpordisektori heitkoguste vähendamisele ei pöörata suuremat tähelepanu, siis ei ole võimalik üldisi kliimaeesmärke täita, sest transport on ainuke sektor, kus kasvuhoonegaaside heitkogused on pidevalt suurenenud (viimase 25 aasta jooksul 30 %); rõhutab, et seda on võimalik saavutada üksnes kasvuhoonegaaside vähendamiseks kohustuslike eesmärkide seadmise, taastuvenergiaallikate täieliku turule integreerimise, CO2 -heite vähendamise tehnoloogiliselt neutraalse käsituse ning täielikumalt integreeritud transpordi- ja investeerimispoliitikaga, mis hõlmab nii ühelt transpordiliigilt teisele ülemineku poliitikat, võttes arvesse tehnoloogia arengut, kui ka transpordi vältimist (nt säästva logistika, nutika linnaplaneerimise ja integreeritud liikuvuskorralduse abil);

38. juhib tähelepanu sellele, et üle poole maailma rahvastikust elab praegu linnades ning linnatransport on transpordisektoris üks peamisi kasvuhoonegaaside heite põhjustajaid; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid aktiivselt suurendaksid teadlikkust säästva linnalise liikumiskeskkonna tähtsusest kliimamuutuste leevendamisega seotud kohustuste täitmisel; rõhutab, et vastutustundliku maakasutuse ja maa planeerimise ning säästva transpordi lahendused aitavad linnapiirkondades tulemuslikult CO2 -heidet vähendada;

39. rõhutab, et transpordisektor vajab head energiaallikate jaotust, mis on saavutatav maagaasil ja biogaasil töötavate alternatiivsete sõidukite edendamisega ning kõigi poliitikameetmetega, mis aitavad kaasa säästvate transpordiliikide, sealhulgas transpordi elektrifitseerimise ja arukate transpordisüsteemide kasutamise suurendamisele; rõhutab vajadust keskenduda raudteedele, trammidele, elektribussidele, elektriautodele ja e-jalgratastele, et hõlmata kogu olelusringi perspektiivi ning taastuvaid energiaallikaid täielikult kasutada; ergutab ühistransporti korraldavaid kohalikke asutusi ja transpordiettevõtjaid asuma vähese CO2 -heitega sõidukite ja tehnoloogia kasutuselevõtus julgelt esirinda;

40. tõstab esile seda, kui suure võimaluse heitkoguste vähendamiseks annab suurem energiatõhusus ja puhta energia kasutamine; on seisukohal, et energia võimalikult tõhus kasutamine kogu maailmas on esimene samm energiaga seotud heitkoguste vähendamiseks, aidates leevendada ka kütteostuvõimetuse probleemi;

41. toonitab, et tegevusetusel on tõsised ja tihti pöördumatud tagajärjed, sest kliimamuutus mõjutab kõiki maailma piirkondi erineval, kuid väga kahjulikul moel, mis põhjustab rändevooge ja inimeste hukkumist ning majanduslikku, keskkonna- ja sotsiaalset kahju; rõhutab, kui olulised on teaduslikud andmed pikaajaliste poliitiliste otsuste tegemiseks ning rõhutab, et püüdlused peaksid põhinema usaldusväärsetel teaduslikel soovitustel; rõhutab, et kliimaeesmärkide täitmiseks ja majanduskasvu hõlbustamiseks on hädavajalik kogu maailmas nii poliitiliselt kui ka rahaliselt kooskõlastatult edendada teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni puhta ja taastuvenergia tehnoloogia ning energiatõhususe valdkonnas;

42. nõuab, et EL suurendaks jõupingutusi, et reguleerida Montreali protokolli kohast ülemaailmset fluorosüsivesinike kasutuselt kõrvaldamist; tuletab meelde, et EL on vastu võtnud suurte eesmärkidega õigusaktid fluorosüsivesinike kasutuse järk-järguliseks vähendamiseks 2030. aastaks 79 % võrra, sest kliimasõbralikud alternatiivid on laialdaselt kättesaadavad ja nende võimalused tuleks täielikult ära kasutada; märgib, et fluorosüsivesinike kasutamise järk-järguline vähendamine on kergelt tulemusi andev leevendamismeede nii ELis kui ka väljaspool seda, ning kutsub ELi üles aktiivselt osalema fluorosüsivesinike suhtes võetavate ülemaailmsete meetmete edendamises;

Teadusuuringud, tehnoloogia areng ja innovatsioon

43. on seisukohal, et puhta energia tehnoloogia järjest sagedasem kasutamine valdkondades, kus see avaldab suurimat mõju, sõltub tugeva innovatsioonivõime loomisest ja säilitamisest nii arenenud kui ka tärkava turumajandusega riikides;

44. rõhutab, et innovatsiooni soodustamine tehnoloogia ja ärimudelite valdkonnas võib edendada nii majanduskasvu kui ka heitkoguste vähendamist; rõhutab, et tehnoloogia ei suundu iseenesest süsinikuvaese majanduse poole, vaid selleks on vaja selgeid poliitilisi signaale, sealhulgas uue tehnoloogia ja ärimudelite kasutuselevõttu takistavate turu- ja regulatiivsete tõkete vähendamist ning avalike vahendite sihipärast kasutamist; julgustab liikmesriike rohkem investeerima avaliku sektori teadus- ja arendustegevusse energeetika valdkonnas, et aidata luua ressursitõhusat ja vähese CO2 -heitega uue põlvkonna tehnoloogiat;

45. tunnistab teadustegevuse ja innovatsiooni tähtsust võitluses kliimamuutuse vastu ning nõuab, et kokkuleppe osalised kõigiti toetaksid teadlasi ja edendaksid uut tehnoloogiat, mis võib aidata saavutada võimalikke heitkoguste vähendamise eesmärke, samuti rakendada kliimamuutuse leevendamise ja sellega kohanemise meetmeid;

46. julgustab komisjoni paremini ära kasutama asjaolu, et programm „Horisont 2020” on kolmandatele riikidele osalemiseks täielikult avatud, eriti energia ja kliimamuutuse valdkonnas;

47. on seisukohal, et ELi kosmosepoliitika ja selle raames muuhulgas satelliitide orbiidilesaatmiseks tehtavad investeeringud, mis täidavad olulist rolli tööstusõnnetuste, metsade raadamise, kõrbestumise jms seires, ning koostöö kolmandate riikide partneritega võivad täita tähtsat rolli kliimamuutuste mõju jälgimisel ja käsitlemisel kogu maailmas;

48. rõhutab, et EL peaks suurendama oma jõupingutusi seoses tehnosiirdega vähem arenenud riikidesse, austades kehtivaid intellektuaalomandi õigusi;

49. nõuab, et täielikult tunnustataks ja toetataks kliimatehnoloogia keskuse ja võrgustiku ning tehnoloogia täitevkomitee rolli tehnoloogia hõlpsamal arendamisel, et kliimamuutusi leevendada ja nendega kohaneda;

50. peab kiiduväärseks ELi ja USA energeetikaministeeriumi koostöö nimel tehtud jõupingutusi, eriti seoses kliimamuutuse valdkonna tehnoloogiauuringutega; on seisukohal, et ELi ja teiste tähtsamate riikide edasiseks tihedamaks teaduskoostööks on palju võimalusi; rõhutab, et avaliku sektori vahenditest rahastatud teadusuuringute tulemused peaksid olema tasuta kättesaadavad;

51. osutab, et kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise meetmete rakendamisel, eelkõige kasvuhoonegaaside heitkoguste jälgimisel ja seirel tuleks kaaluda kosmosepõhiste seadmete kasutamist; nõuab komisjonilt tungivalt CO2 ja CH4 ülemaailmse jälgimissüsteemi aktiivset toetamist; palub komisjonil toetada ELi autonoomse ja sõltumatu kasvuhoonegaaside heitkoguste mõõtmise süsteemi väljatöötamist, kasutades ja laiendades Copernicuse programmi missioone;

Kliimapoliitika rahastamine kui Pariisi kokkuleppe nurgakivi

52. leiab, et rakendamisvahendid, sealhulgas kliimapoliitika rahastamine, tehnoloogiasiire ja suutlikkuse suurendamine, aitavad Pariisi konverentsil kokkuleppe saavutamisele oluliselt kaasa, ja nõuab seetõttu, et EL ja teised riigid koostaksid usutava finantspaketi, mis hõlmaks nii 2020. aasta eelset kui ka selle järgset aega, et toetada suuremaid kasvuhoonegaaside heite vähendamise, metsade kaitse ja kliimamuutuse mõjuga kohanemise jõupingutusi; nõuab, et kliimameetmete rahastamine liidetaks kokkuleppega kui muutuvaid keskkonna- ja majandustingimusi kajastav dünaamiline element, mis toetab tugevdatud leevendamis- ja kohanemispüüdeid; kutsub seetõttu kõiki osalisi, kellel see on võimalik, kliimameetmete rahastamisele kaasa aitama;

53. palub ELil ja liikmesriikidel kokku leppida tegevuskava uute, täiendavate ja prognoositavate rahastamisvahendite leidmiseks mitmesugustest avalikest ja eraallikatest kooskõlas olemasolevate kohustustega, et anda oma õiglane panus 2020. aastaks üldise sihtsumma 100 miljardit USA dollarit aastas saavutamisse ning kaotada leevendamis- ja kohandamismeetmetesse suunatud ressursside tasakaalustamatus; palub ELil ergutada kõiki riike andma oma õiglast panust kliimameetmete rahastamisse; nõuab tugevat järelevalve- ja aruandlusraamistikku kliimamuutustega seotud rahastamise kohustuste ja eesmärkide tõhusaks kontrollimiseks; tuletab meelde, et kui kasvab kliimameetmete rahastamine arenguabi eelarvetest, peaks suurenema ka üldine arenguabi eelarve, mis oleks esimene samm täieliku täiendavuse saavutamiseks;

54. nõuab, et EL ja rahvusvaheline üldsus võtaksid konkreetseid kohustusi täiendavate kliimameetmete rahastamise allikate leidmiseks, muu hulgas eraldades selleks 2021.–2030. aastal osa ELi heitkogustega kauplemise süsteemi saastekvootidest ja suunates ELi ja rahvusvahelistest lennunduse ja merenduse heitkoguseid käsitlevatest meetmetest saadud tulu rahvusvaheliste kliimameetmete rahastamisse ning Rohelisse Kliimafondi, sh tehnoloogiauuenduste projektidesse;

55. nõuab ulatuslikku CO2 -heite maksustamist, mis on ülemaailmselt rakendatav heitkoguste haldamise vahend, ning heitkogustega kauplemisest ja rahvusvahelisest transpordikütuste heite maksustamisest saadud tulu suunamist kliimaga seotud investeeringuteks; nõuab ühtlasi põllumajandustoetuste osalist kasutamist investeeringute tagamiseks, millega rahastatakse taastuvenergia tootmist ja kasutamist põllumajandusettevõtetes; rõhutab, kui tähtis on erasektori kapitali kaasamine ja vähese CO2 -heitega tehnoloogia jaoks vajalike investeeringute leidmine; nõuab, et valitsused ning avalikud ja erafinantsasutused, sealhulgas pangad, pensionifondid ja kindlustusfirmad, võtaksid suured kohustused laenu- ja investeerimispraktika kooskõlla viimiseks temperatuuritõusu 2 °C-ga piiramise eesmärgiga ning fossiilkütustesse investeerimisest loobumiseks, sealhulgas fossiilkütustesse investeerimiseks antavate eksporditoetuste järkjärguliseks lõpetamiseks; nõuab spetsiaalsete riiklike tagatiste andmist keskkonnasäästlikele investeeringutele ning märgiseid ja maksusoodustusi keskkonnasõbralikele investeerimisfondidele ja roheliste võlakirjade väljaandmiseks;

56. leiab, et finantssüsteem peaks investeerimisotsustesse kaasama kliimariski; kutsub komisjoni, liikmesriike ja kõiki ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalisi kõikide vahenditega ergutama finantsasutusi suunama oma investeeringuid ümber niisuguses ulatuses, et see võimaldab rahastada reaalset üleminekut vastupidavale vähese CO2 -heitega majandusele;

57. nõuab konkreetseid meetmeid, sealhulgas ajakava, et täita G-20 riikide 2009. aastal antud lubadus kaotada 2020. aastaks järk-järgult kõik fossiilkütuste toetused;

58. ergutab kõige progressiivsemaid osalisi võtma vabatahtlikke kohustusi vähese CO2 -heitega majandusele ülemineku hõlbustamiseks, kasutades täielikult ära sektoris juba rakendatavat parimat tava; loodab, et see algatus laieneb ja tulevikus võetakse struktureeritumaid kohustusi, eelkõige kliimakonventsioonile lisatud registreerimisplatvormide kaudu;

59. võtab teadmiseks tihedad seoses arengu rahastamise konverentsi, ÜRO säästva arengu eesmärkide ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 21. konverentsi vahel, mis toimub 2015. aastal; möönab, et kliimamuutuse mõju takistab tõsiselt kavandatud 2015. aasta järgse säästva arengu raamistiku saavutamist ja et üldine arengu rahastamise raamistik tuleb kooskõlastada vähese CO2 -heitega ja kliimamuutustele vastupidava maailmaga ja peab suutma seda toetada;

60. ergutab finantssektori eraalgatuste edendamist, eelkõige novembris 2015 toimuval G-20 kohtumisel, aga ka üldiselt 2015. aasta Pariisi konverentsi eelsetel arvukatel eriotstarbelistel finantskohtumistel;

Kliimamuutustele vastupanu võime suurendamine kohanemise abil

61. rõhutab, et kohanemismeetmeid peavad vältimatult võtma kõik riigid, et kahjulik mõju oleks võimalikult väike ja et täielikult ära kasutada kliimamuutuste suhtes vastupidava majanduskasvu ja säästva arengu võimalusi, mistõttu kohanemine tuleb uues lepingus kesksele kohale seada; nõuab, et seda pikaajaliste kohanemiseesmärkide määramisel arvesse võetaks; rõhutab, et praegu meetmete võtmine kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks on globaalse ja riikide majanduse jaoks odavam ning vähendaks kohanemismeetmetega seotud kulusid; tunnistab, et kohanemine on vajalik, eelkõige riikides, mis on kliimamuutuse mõju suhtes eriti tundlikud, ning eelkõige selleks, et kindlustada toidutootmise ja majandusarengu jätkumine kliima suhtes vastupidaval kujul; nõuab, et aktiivselt toetataks terviklike kohanemiskavade koostamist arenguriikides, võttes arvesse kohalike osalejate tavasid ning põlisrahvaste teadmisi;

62. möönab, et riiklikult kindlaks määratud panustega saavutatav leevendav mõju aitab vajalikele kohanemispüüetele tugevasti kaasa; nõuab, et Pariisi kokkuleppes seataks üldine kohanemismeetmete ja nende finantseerimise eesmärk ning kohustutaks välja töötama uusi võimalusi kaotuste ja kahjustuste korvamiseks;

63. rõhutab vajadust parandada ELi tasandil koordineerimist ja kliimariskide ohjamist ning koostada konkreetne ELi kohanemisstrateegia; nõuab piirkondlike kohanemisstrateegiate rakendamist;

64. tuletab meelde, et arenguriigid, eriti vähim arenenud riigid ja väikesed arenevad saareriigid, kelle osa kliimamuutustes on kõige väiksem, on kõige haavatavamad kliimamuutuste kahjuliku mõju suhtes ja nende kohanemisvõime on kõige väiksem; nõuab, et kohanemise toetamine ning kahju ja kahjustused oleksid Pariisi kokkuleppe olulised elemendid ja arenguriigid saaksid tuntavat abi üleminekuks säästvatele, taastuvatele ja vähese CO2 -heitega energiavormidele, tagades sellega, et nende kohanemisvajadused täidetakse nii lühiajalises kui ka kaugemas perspektiivis; nõuab, et tõsiselt arutataks kliimapõgenike teemat ja selle ulatust, mis tuleneb ülemaailmsest soojenemisest põhjustatud kliimakatastroofidest;

65. rõhutab, et kokkulepe peaks olema paindlik, et arvesse võtta riikide olukorda, arenguriikide vajadusi ja suutlikkust ning mõnede, eriti vähim arenenud riikide ja väikesaarte eriomadusi;

66. kutsub suuri arenenud majandusega riike üles rakendama oma arenenud taristut säästva arengu propageerimiseks, edendamiseks ja arendamiseks ning võtma kohustust toetada arenguriike omaenda suutlikkuse loomisel, et tagada, et edasine majanduskasv kogu maailmas ei tuleks enam keskkonna arvelt;

67. rõhutab tähtsat rolli, mida arenguriigid, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ning OECD arenguabi komitee peaksid täitma tihedas koostöös sidusrühmade ja asjaomaste organisatsioonidega, et hinnata ja leevendada inimtegevuse kõige rängemat mõju kliimamuutusele, mis kujuneb oodatavasti tõsiseks isegi siis, kui see jääb allapoole 2 °C soojenemismäära;

68. kinnitab, et kliimaprobleemide tulemuslik lahendamine peab olema ELi ja teiste rahvusvahelises poliitikas osalejate strateegiline esmaülesanne ning et selleks tuleb kliimameetmed lõimida kõigisse peamistesse poliitikavaldkondadesse ja pidada silmas poliitika sidusust; peab oluliseks, et EL edendaks vähese CO2 -heitega arenguteid kõigis asjaomastes valdkondades ja sektorites, ning nõuab, et liit pakuks välja säästvaid tootmis- ja tarbimisviise, andes muu hulgas teada, kuidas ta kavatseb tarbimist vähendada ja vältida keskkonna kahjustamist majandustegevuse käigus;

69. märgib murega, et 2008–2013. aastal oli 166 miljonit inimest sunnitud üleujutuste, tormide, maavärinate või muude loodusõnnetuste tõttu kodust lahkuma; juhib eriti tähelepanu asjaolule, et kliimaga seotud muutused mõnes Aafrika piirkonnas võivad Vahemere põgenikekriisi veelgi teravdada; kahetseb asjaolu, et kliimapagulase seisundit veel ei tunnistata ja see tekitab seaduslünga, mis ei lase inimestel pagulasseisundist abi saada;

70. toonitab, et üleilmse kliimamuutusega seotud tugevdatud meetmeid peaksid võtma arenenud ja arenguriigid ühiselt, kooskõlas ühiste, kuid eristatud kohustuste põhimõttega;

71. rõhutab, et Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõike 5 kohaselt on ELi eesmärk suhetes maailmaga edendada solidaarsust ja maailma säästvat arengut, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist; märgib, et ELi toimimise lepingu artikli 191 lõike 1 kohaselt aitab ELi keskkonnapoliitika kaasa rahvusvahelise tasandi meetmete edendamisele, et võidelda kliimamuutuste vastu;

Kliimadiplomaatia elavdamine

72. rõhutab, et kliimadiplomaatia peab olema ELi tervikliku välistegevuse osa ja sellega seoses on oluline, et EL esineks konverentsil sihiteadlikult ja silmapaistvalt, kõneleks ühel häälel ja esineks rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimise püüete vahendajana, jäädes oma seisukohtades üksmeelseks;

73. palub liikmesriike kooskõlastada oma seisukohad selles küsimuses ELi omadega; rõhutab tõsiasja, et ELil ja selle liikmesriikidel on tohutu suutlikkus välispoliitika valdkonnas ning nad peavad kliimadiplomaatias eeskuju näitama ja kaasama selle võrgustiku, et saavutada üksmeel Pariisi kokkuleppe peamistes küsimustes, milleks on kliimamuutuse leevendamine, sellega kohanemine, rahastamine, tehnoloogia arendamine ja tehnosiire, meetmete läbipaistvus ja toetamine ning suutlikkuse suurendamine;

74. tervitab ELi kliimadiplomaatia tegevuskava, mille ELi välisasjade nõukogu kinnitas 19. jaanuaril 2015; eeldab, et komisjon võtab läbirääkimistel aktiivse rolli; palub tal selgelt näidata, et kliimaküsimus on komisjoni praeguse koosseisu tähtsaim strateegiline prioriteet, ja korraldada oma töö kõigil tasanditel ja kõigis valdkondades sellele vastavalt;

75. rõhutab ELi juhtivat rolli kliimapoliitikas ja kooskõlastamise ning ühise seisukoha kindlaksmääramise vajadust liikmesriikide seas; nõuab tungivalt, et komisjon, liikmesriigid ja Euroopa välisteenistus konverentsi eel ja ajal oma diplomaatilisi jõupingutusi suurendaksid, et partnerite seisukohti paremini mõista ja ergutada teisi osalisi tulemuslikele meetmetele 2 °C eesmärgi kursile jäämiseks, samuti selleks, et saavutada kokkulepped ja kohustusevõtud, eelkõige Ameerika Ühendriikide poolt, sihiga viia suurimad heitkogused vastavusse ELi kodanike arvukate pingutustega saavutada selline majandusareng, mis arvestab keskkonna ja kliima kaitsmise vajadust; kutsub ELi üles kasutama oma positsiooni, et saavutada kliimaküsimustes tihedam koostöö naaberriikide ja kandidaatriikidega;

76. rõhutab, et konverentsi eel ja ajal vajatakse suurendatud diplomaatilisi jõupingutusi eelkõige selleks, et jõuda kokkuleppele osaliste kohustuste eristamise küsimuses nende riikide olukorda arvesse võttes, samuti selles, milline roll on kokkuleppes kahju ja kahjustuste küsimusel;

77. kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti kujundama üldiste välispoliitiliste eesmärkide raames kliimavälispoliitika strateegilisi prioriteete ning tagama, et ELi delegatsioonid keskenduvad rohkem kliimapoliitikale ning riikide jõupingutuste jälgimisele kliimamuutuste leevendamise või nendega kohanemise valdkonnas, samuti suutlikkuse suurendamiseks toetuse andmisele ja vajalike vahendite tagamisele kliimaseire meetmete elluviimiseks; palub, et EL teeks kliimaküsimuste valdkonnas tihedamat koostööd naaberriikide ja kandidaatriikidega ja ergutaks neid kooskõlastama oma poliitikat ELi kliimaeesmärkidega; palub liikmesriikidel ja Euroopa välisteenistusel luua ELi delegatsioonides ja liikmesriikide saatkondades kliimamuutusele keskendunud kontaktpunktid;

78. tunnistab, kui oluline on võtta meetmeid kliimamuutuse vastu, sest see võib ohustada stabiilsust ja julgeolekut, samuti tunnistab kliimadiplomaatia tähtsust Pariisi kliimakonverentsi eel;

Euroopa Parlament

79. kiidab heaks komisjoni teatise ja ELi eesmärgid 2015. aasta detsembris Pariisis toimuval COP 21 kliimakonverentsil;

80. kohustub kasutama oma rahvusvahelist rolli ja liikmesust rahvusvahelistes parlamentidevahelistes võrgustikes, et järjekindlalt püüelda õiguslikult siduva ulatusliku rahvusvahelise kliimakokkuleppe sõlmimisele Pariisis;

81. on veendunud, et Euroopa Parlament, kes peab samuti andma oma nõusoleku mis tahes rahvusvahelisele lepingule, tuleb igati ELi delegatsiooni kaasata; loodab seetõttu, et parlament saab võimaluse osaleda ELi koordineerimiskoosolekutel Pariisis;

°

°         °

82. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile palvega levitada seda kõikidele osalistele, kes ei ole ELi liikmed.

(1)

   ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 1.

(2)

   ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 25.

(3)

   ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 77.

(4)

   ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 83.

(5)

   Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0452.

(6)

   Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0443.

(7)

   Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0063.

(8)

   ELT L 8, 13.1.2009, lk 3.

(9)

   ELT C 67 E, 18.3.2010, lk 44.

(10)

   ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 75.

(11)

   Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0094.

(12)

Eurostati andmed keskkonnatoodete ja -teenuste sektori kohta, millele on osutatud kliima- ja energiapoliitika raamistikus ajavahemikuks 2020–2030 (COM (2014)0015).


SELETUSKIRI

Globaalne soojenemine on inimkonna üks suuremaid säästva arengu, tervise ja maailmamajandusega seotud katsumusi. Temperatuuri tõus, liustike sulamine, põudade ja üleujutuste sagenemine on kõik märgid sellest, et kliimamuutused toimuvad. Kliimamuutused nõuavad kiiret, vastutustundlikku ja ülemaailmset vastust, mis põhineb rahvusvahelise üldsuse solidaarsusel.

Euroopa Komisjon võttis 25. veebruaril 2015 vastu teatise „Pariisi protokoll – tegevuskava kliimamuutuste vastaseks võitluseks pärast aastat 2020”, millega valmistatakse Euroopa Liitu ette läbirääkimiste viimaseks vooruks, mis peetakse enne 30. novembrist 11. detsembrini 2015. aastal Pariisis toimuvat Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 21. kliimakonverentsi.

Euroopa keskkonnaministrid võtsid 6. märtsil 2015 ametlikult vastu kohustused vähendada Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on võtnud endale kohustuse täita ühiselt siduv eesmärk vähendada Euroopa Liidus 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aastaga võrreldes vähemalt 40%. EL esitas oma „kavatsetava riiklikult kindlaks määratud panuse” ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile 2015. aasta märtsis.

Need eesmärgid on samm õiges suunas, kuid peaksid olema veelgi ambitsioonikamad. Et tugevdada Euroopa Liidu positsiooni rahvusvahelistel läbirääkimistel, peab Euroopa Parlament kaitsma sihiteadlike ja realistlike eesmärkide kehtestamist kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks 50% 2030. aastaks võrreldes 1990. aastaga, suurendama taastuvenergia osakaalu energialiikide hulgas 45%-le ja saavutama 40%-lise energiasäästu.

Pariisi konverents ei tohiks olla koosolek, kus proovida, vaid koosolek, kus otsustada. See konverents tähistab otsustavat etappi uue, 2020. aastal jõustuva ülemaailmse kliimakokkuleppe läbirääkimistes.

Pariisi konverents ei ole eesmärk omaette, vaid dünaamilise ja areneva protsessi avalöök, mis võimaldab rahvusvahelisel üldsusel teha muudatusi, et jõuda tagasi õigele rajale, hoidmaks temperatuuri tõusu alla 2 °C.

Kaugeleulatuvate eesmärkidega, ülemaailmselt kehtiv ja õiguslikult siduv kokkulepe

Pariisi kokkulepe peab

– olema kaugeleulatuvate eesmärkidega, ülemaailmselt kehtiv ja õiguslikult siduv, et anda pikaajaline vastus kliimaprobleemidele ja täita eesmärk hoida temperatuuri tõus alla 2 °C;

– olema jätkusuutlik ja dünaamiline, et oleks võimalik kliimamuutustevastaseid meetmeid suunata ja tõhustada ning minna riiklikult kindlaks määratud esialgsetest panustest kaugemale, pannes rõhku eelkõige leevendamise pikaajalisele eesmärgile;

– olema diferentseeritud, et võtta paindlikult arvesse riikide vajadusi ja suutlikkust ning riigisisest olukorda ja pakkuda neile vajalikke vahendeid oma kohustuste täitmisel;

– võimaldama leida tasakaalu leevendamise ja kohanemise vahel, et parandada kõige haavatavamate riikide vastupanuvõimet kliimamuutuste mõjule, edendada riikide jätkusuutlikke arengusuundi, hoida temperatuuri tõusu alla 2 °C ning aidata igal riigil rakendada ja tugevdada kohanemise riiklikke tegevuskavu;

– saatma ettevõtjatele jõulise sõnumi, et veenda neid osalema üleminekul vähese CO2-heitega majandusele.

Rahastamine kliima valdkonnas: Pariisi kokkuleppe nurgakivi

2020. aastaks tuleb igal aastal kanda arenguriikidele üle 100 miljardit USA dollarit, et aidata neil tasuda kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eest ja projektide eest, mille eesmärk on kaitsta kliimamuutuste mõjust, näiteks merevee taseme tõusust, pikaajalistest põudadest ja toidukultuuridele tekkivast kahjust ohustatud kogukondi.

2014. aasta lõpus toimunud Lima konverentsi ajal suutis Roheline Kliimafond koguda 10,4 miljardit dollarit. Raportööri arvates sellest ei piisa. Arenguriikide usalduse taastamiseks peavad Euroopa Liit ja tööstusriigid väljendama selgelt ja täpselt, milliseid vahendeid nad kavatsevad kasutada, et koguda 100 miljardit USA dollarit abi, mis kuulutati välja 2009. aasta Kopenhaageni konverentsil.

Kahjuks on Euroopa Komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatis rahastamisvahendite küsimuses jätkuvalt ebamäärane. Ometi on uute rahaliste vahendite panustamine Pariisi kokkuleppe nurgakivi.

COP 21 raames võetud kohustuste täitmiseks tuleb välja töötada innovaatilised rahastamismehhanismid, neid tuleb uurida ja need rakendada. Selleks on vaja teha järgmist:

– määrata planeedi suurtes majandustes kindlaks süsinikdioksiidi õige hind, et töötada välja kliimasäästlikud lahendused;

– stimuleerida kõiki finantsjuhtimises osalejaid suunama oma investeeringud vajalikul määral ümber, et rahastada tõelist üleminekut vastupidavamale ja vähese CO2-heitega majandusele;

– anda konkreetsed riiklikud tagatised kliimasõbralikele investeeringutele;

– kasutada Junckeri kava Euroopas Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi kaudu;

– koostada riiklike ja mitmepoolsete pankade kohustuste ambitsioonikas tegevuskava ökoloogilise ülemineku rahastamiseks;

– võtta kasutusele märgised ja maksusoodustused roheliste investeerimisfondide ja roheliste võlakirjade emiteerimisele;

– kehtestada finantstehingute maks ja eraldada osa sellest saadavast tulust rohelistele investeeringutele.

Rahastamisvahenditel on Pariisi konverentsi eesmärgiks olevas kokkuleppes põhiosa. Seepärast tuleks ette valmistada usutav rahastamispakett nii arenenud riikidele kui ka arenguriikidele, et võimaldada suurendada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ja kliimamuutuste mõjuga kohanemiseks tehtavaid jõupingutusi.

Euroopa Liidu eeskujulik liidusisene kliimapoliitika

Olgugi et raportöör pooldab ambitsioonikamaid eesmärke, väljendab ta heameelt ELi kavatsetava riiklikult kindlaks määratud panuse esitamise üle enne Varssavi otsusega kindlaks määratud 2015. aasta märtsi soovituslikku tähtaega. Sellel panusel on olnud oluline ja mitmekordistav mõju rahvusvaheliste partnerite suhtes ja seda tuleb laiendada, võttes vastu konkreetsed meetmed, mis võimaldavad minna liidus üle vähese CO2-heitega majandusele.

Kui stabiilsusreserviga seonduv töö on valmis, peab Euroopa Komisjon alustama Euroopa süsinikdioksiidi turgu käsitleva direktiivi läbivaatamist ja valmistama ette süsteemi kohustuste jagamiseks liikmesriikide vahel.

Euroopa Liit peab kiiresti lõpetama Kyoto protokolli Doha muudatuste ratifitseerimisprotsessi ja julgustama teisi osalisi sama tegema, et selle saaks kiiresti jõustada.

Euroopa Liidu ambitsioonikad kohustused on tema usaldusväärsuse seisukohast läbirääkimistel väga olulised. EL peab viima ellu kõrgete sihtidega ja tõhusat poliitikat, et täita energeetilise ülemineku eesmärk 2050. aastaks, võttes kasutusele mitte ainult kliima- ja energiapoliitika vahendid, vaid ka teised vahendid näiteks teadusuuringute ja innovatsiooni, kaubanduse ja arengukoostöö valdkonnas.

Euroopa Liidu tõhus välispoliitika mitmekordistava mõju saavutamiseks

Euroopa Liit peab aktiivselt osalema kõigil 2015. aasta rahvusvahelistel kohtumistel seoses COP 21 ettevalmistamisega ja suhtlema tihedalt kõigi sidusrühmadega.

Euroopa Liidu panus peab inspireerima teisi osalisi oma selguse, läbipaistvuse ja ambitsioonikusega. Euroopa Liidu edu oma heitkoguste vähendamisel 19% aastatel 1990–2012, samas kui liidu SKP kasvas 45%, ning tema osakaalu jätkuv langus maailma heitkogustes tõestavad kliimamuutuste mõju leevendamise ja majandusliku arengu kokkusobivust.

Euroopa Liit peab jätkama ja tõhustama oma diplomaatilisi jõupingutusi, et paremini mõista partnerriikide seisukohti, julgustada neid riike kujundama edasiviivat poliitikat, et võidelda kliimamuutuste vastu ja sõlmida liite selle eesmärgi saavutamiseks.

Raportöör märgib ära Euroopa Komisjoni kavatsuse korraldada koos Marokoga 2015. aasta sügisel nn ambitsioonide lõhet, st osapoolte kohustuste ja ülemaailmse temperatuuri tõusu alla 2 °C jäämise eesmärgi vahelist lõhet käsitlev konverents. Raportöör kutsub siiski komisjoni üles tagama, et selle ürituse peaeesmärk on liikuda Pariisi konverentsi kokkuleppe suunas. Seoses sellega peaks see kohtumine soodustama positiivset lähenemisviisi eesmärkidele ning võimaldama osalistel asuda konstruktiivselt tegutsema.

Raportöör kutsub üles Euroopa-siseste arutelude kiirele tõhustamisele, et saavutada ühine seisukoht, eelkõige rahvusvaheliste läbirääkimiste erinevate põhipunktide suhtes, nagu rahastamine, suutlikkuse suurendamine ja tehnosiire.

Pariisi kokkuleppe osaliste võetud kohustuste usaldusväärsus sõltub ka valitsusväliste osalejate (linnad, piirkonnad, tööstus ja investorid) pingutustest. Pariisi konverents peab andma neile osalejatele selge signaali, et julgustada neid tegutsema, sealhulgas tunnustades nende jõupingutusi rahvusvaheliselt. Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (ICAO), Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) ja Montreali protokolli osalised peavad samuti tegutsema, et enne 2016. aasta lõppu reguleerida tõhusalt rahvusvahelisest transpordist tulenevaid heitkoguseid ning fluoritud gaaside tootmist ja tarbimist.

Euroopa Liit peab olema läbirääkimistel kõrgete eesmärkide eest kõnelevaks hääleks. Raportöör on seisukohal, et kliimamuutuste piiramiseks selgelt ebapiisava kokkuleppe kinnitamine kahjustaks liidu usaldusväärsust. Näidates küll üksmeele leidmiseks üles paindlikkust, peab Euroopa Liit siiski keelduma kõigist ebapiisavatest kompromissidest.

Euroopa Parlamendil on jätkuvalt oluline osa Euroopa ambitsioonikas kliimamuutustevastases poliitikas. Kokkuvõttes soovib raportöör meelde tuletada, et Pariisi konverentsist tuleneva õiguslikult siduva kokkuleppe ratifitseerimisele Euroopa Liidu poolt peab oma nõusoleku andma Euroopa Parlament. Seetõttu peab Euroopa Parlament täiel määral osalema Pariisi konverentsi aegsetel koordineerimiskoosolekutel.


TÖÖSTUSE, TEADUSUURINGUTE JA ENERGEETIKAKOMISJONI ARVAMUS (*) (10.9.2015)

keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonile

eesmärgi kohta sõlmida Pariisis uus rahvusvaheline kliimakokkulepe

(2015/2112(INI))

Arvamuse koostaja (*): Seán Kelly

(*)       Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 54

ETTEPANEKUD

Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

Tööstus ja konkurentsivõime

1.  tunneb heameelt ELi liidrirolli üle kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel, mis hõlmab muu hulgas teadmiste, oskuste ja töökohtade loomist ning sellest tulenevat majanduskasvu; märgib, et erakordselt oluline on sõlmida Pariisis ülemaailmne, ambitsioonikas ja õiguslikult siduv kokkulepe, millega tagatakse kindlalt, et heitkogused oleksid vastavuses valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) 2 °C eesmärgiga, ning rõhutab, et ELi jätkuv liidriroll eeldab kõikide osapoolte täielikku pühendumust sellele kokkuleppele, et sellest saaks tõhus vahend kliimamuutuste ärahoidmiseks; nõuab tulemuste korrapärast ja läbipaistvat hindamist, sealhulgas kavatsetavaid riiklikult kindlaks määratud panuseid, uusimate teaduslike andmete ja tehnoloogia põhjal ning vastavalt seitsmendale keskkonnaalasele tegevusprogrammile(1);

2.  märgib, et EL püsib 2020. aasta kasvuhoonegaaside heite vähendamise ja taastuvenergia eesmärkide saavutamise kursil, ning et tänu energiatõhusamatele hoonetele, toodetele, tööstuslikele protsessidele ja sõidukitele on tehtud märkimisväärseid edusamme energiakasutuse intensiivsuse valdkonnas, ning et samal ajal on ELi majandus alates 1990. aastast kasvanud 45 %; rõhutab, et kasvuhoonegaaside heidet, taastuvenergiat ja energiasäästu käsitlevad 20-20-20 eesmärgid on mänginud olulist rolli kõnealuse protsessi edasiviimisel ning majanduskriisi ajal pidevalt kasvanud ökotööstuse mitmesuguste valdkondade 4,2 miljoni töötaja tööhõive toetamisel(2);

3.  rõhutab, kui tähtis on saavutada Pariisi konverentsil ülemaailmne tõhus ja siduv kokkulepe, ja märgib, et niisuguse kokkuleppe jätkuv puudumine ohustab ELi majanduse konkurentsivõimet ja kasvuhoonegaaside heite ülekandumist sellele;

4.  peab tervitatavaks G7 riikide juhtide lubadust vähendada maailmamajanduse CO2-heidet käesoleval sajandil ning kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks vahemikus 40–70% võrreldes 2010. aasta tasemega;

5.  rõhutab vajadust parandada koordineerimist ja kliimaga seotud riskide ohjamist ELi tasandil ning konkreetse ELi kohanemisstrateegia koostamist; soovitab rakendada kaugeleulatuvaid ja siduvaid eesmärke CO2 heitkogustele ja taastuvenergiale nii riiklikul kui ka ELi tasandil, et võimaldada ja tagada üleminekut säästvale ja usaldusväärsele majandusele;

6.  rõhutab, et ELi toimimise lepingu artikli 191 lõikes 2 on sätestatud, et ELi poliitika aluseks on „saastaja maksab” põhimõte; samuti rõhutab, et kui aga teised tähtsamad riigid ei peaks võtma samaväärseid kohustusi kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks, hoitakse jätkuvalt kehtivatena ja tugevdatakse vajaduse korral süsinikdioksiidi heite ülekandumist puudutavaid sätteid, mis on eelkõige suunatud sektoritele, mida iseloomustavad nii intensiivne kaubavahetus kui ka tootmise suured CO2-ga seotud kulud; on sellegipoolest seisukohal, et süsinikdioksiidi lekkega seotud pikemaajaline lahendus tuleb leida ELi heitkogustega kauplemise süsteemi eelseisval läbivaatamisel või kehtestades süsiniku sisalduse piirimaksude kohandamise süsteemi; peab väga oluliseks, et Euroopa tööstuse tuumiksektorites, sealhulgas energiamahukates tööstusharudes ning Euroopa säästvama põllumajandustööstuse/ põllumajandustootmise puhul, välditakse süsinikdioksiidi heite ülekandumist; tunnistab vajadust vähendada toiduainetööstuse sõltuvust fossiilkütustest;

7.  rõhutab, et see kokkulepe peaks samal ajal hõlmama üldist toiduga kindlustatuse eesmärki;

8.  rõhutab, et viivitamine meetmete võtmisel suurendab kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise kulusid ning ahendab võimalikke tehnoloogiavalikuid; on seisukohal, et varajane tegevus avaldab positiivset mõju Euroopa tööstusettevõtjate ja energiatootjate konkurentsivõimele pikaajalises plaanis;

9.  soovitab komisjonil edendada ELi tööstuse ja energeetika jaoks võrdsete konkurentsitingimuste säilitamise eesmärgil ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ühendusi – enne või pärast ELi 2020. aasta järgse heitkogustega kauplemise süsteemi põhjalikku struktuurireformi, mis parandab selle tõhusust – teiste heitkogustega kauplemise süsteemidega, et luua edaspidi ülemaailmne saastekvootide turg ning sellega oluliselt vähendada ülemaailmseid heitkoguseid kulutõhusal viisil ja tõsta tööstuse konkurentsivõimet; kutsub komisjoni üles võtma kaitsemeetmeid, mis tagavad, et ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ja teiste heitkogustega kauplemise süsteemide ühendamisega ei kahjustata ELi kliimaeesmärkide saavutamist ning ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kohaldamisala; peab sellega seoses tervitatavaks, et töötatakse välja ülemaailmne heitkogustega kauplemise süsteem ja muud hinnakujundusmehhanismid, sealhulgas neljas maailmajaos kasutusel olevat 17 heitkogustega kauplemise süsteemi (moodustavad 40% ülemaailmsest SKPst), mis aitavad vähendada süsinikdioksiidi heite ülekandumise ohtu; rõhutab, et ettevõtete kulude vähendamine ja võrdsete võimaluste pakkumine, ülemaailmne kaubandussüsteem võiks pakkuda vahendit ülemaailmsete kliimakaitse eesmärkide tugevdamiseks;

10. kutsub komisjoni üles ausa konkurentsi säilitamiseks ELis kohaldama kolmandatest riikidest imporditavatele energiamahukate toodete suhtes hinnakorrektsiooni, mis võtaks arvesse kulusid, mis on võrdsed CO2 saastetasudega Euroopa Liidus;

11. rõhutab, et on vaja tagada saastekvootide pikaajaline hinnastabiilsus, prognoositav õiguskeskkond, mis reguleeriks kasvuhoonegaaside heite vähendamisele ja vähese süsinikdioksiidiheitega majandusele suunatud investeeringuid;

12. nõuab kogu maailmas järkjärgulist loobumist keskkonnale kahjulikest toetustest, sealhulgas fossiilkütuste toetustest, mis moonutavad konkurentsi ja energia siseturgu, ei soodusta rahvusvahelist koostööd ning takistavad innovatsiooni; nõuab, et kokkuleppesse lisataks konkreetsed meetmed, sealhulgas ajakava nende toetuste järkjärguliseks kaotamiseks kogu maailmas samuti märgib, et tuleb toetada ja julgustada investeeringute tegemist ettevõtetesse, kes näitavad üles positiivset lähenemisviisi kasvuhoonegaaside heite vähendamisele ning kes seetõttu tunnistavad, et toetuste abil, kui neid õigesti kasutada, saab aidata kaasa säästva majanduse arendamisele;

Kliimatehnoloogiate väljatöötamise ja kasutuselevõtu toetamine

13. rõhutab, kui tähtis on hinnata majandussüsteemide potentsiaali vähendada oma süsihappegaasi heitkoguste mahukust fossiilkütustest sõltuvuse vähendamisega; on arvamusel, et see hindamine peab tuginema tehnilistele ja teadusuuringutele ning olema seatud eesmärkidega ajaliselt kooskõlas; rõhutab, kui tähtis on, et EL oleks selles valdkonnas eeskuju nii enda algatustega kui ka edendades koostööd oma rahvusvaheliste partneritega;

14. toonitab, et mittemidagitegemisel on tõsised ja tihtipeale pöördumatud tagajärjed, sest kliimamuutused mõjutavad kõiki piirkondi maailmas erineval, kuid väga kahjustaval viisil, mis põhjustab ulatuslikku rännet ja inimeste hukkumist ning majanduslikku, keskkonnaalast ja sotsiaalset kahju; rõhutab, kui olulised on teaduslikud andmed pikaajaliste poliitiliste otsuste tegemiseks ning rõhutab, et ambitsioonikus peaks põhinema usaldusväärsetel teaduslikel soovitustel; toonitab, et kliimaeesmärkide täitmiseks ja ELi keskkonnasäästliku majanduse kasvu hõlbustamiseks on hädavajalik kogu maailmas kooskõlastatult nii poliitiliselt kui ka rahaliselt edendada teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni puhta ja taastuvenergia tehnoloogia valdkonnas, suurendades sektoris tegevate kvalifitseeritud töötajate arvu ning edendades teadmisi ja parimaid tavasid, tagades samal ajal, et tööjõu õiglase üleminekuga luuakse kvaliteetseid töökohti; rõhutab, et tuleb parandada koordineerimist ja kliimaga seotud riskide ohjamist ELi ja ülemaailmsel tasandil ning luua selge kohanemisstrateegia, ning et oluline on aidata hoida ära süsinikumulli tekkimine või suurenemine;

15. rõhutab, et EL peaks suurendama oma jõupingutusi seoses tehnosiirdega vähem arenenud riikidesse, austades kehtivaid intellektuaalomandi õigusi;

16. märgib, et turumajanduses on innovatsiooni edendamiseks erinevaid viise; kutsub komisjoni üles hindama erinevaid mehhanisme, et premeerida teerajajaks olevaid ettevõtjaid, kelle suutlikkus innovatsiooniks, tehnosiirdeks ja tehnoloogiate kasutamiseks kogu maailmas on erinev;

17. on seisukohal, et puhta energia tehnoloogiate järjest sagedasem kasutamine valdkondades, kus need avaldavad suurimat mõju, sõltub tugeva innovatsioonisuutlikkuse suurendamisest ja säilitamisest nii arenenud kui ka tärkava turumajandusega riikides;

18. märgib, et heitkoguste vajalik vähendamine sõltub vähese CO2-heitega tehnoloogiate arendamisest ja kasutamisest;

19. tunnistab, et tehnoloogilise suutlikkuse suurendamine eeldab tõhusaid rahastamismehhanisme; rõhutab, et tuleb tagada kliimameetmete rahastamine arenguriikides ning kordab komisjoni nõuet võtta konkreetseid kohustusi selleks, et kõige vaesemad ja kõige ebasoodsamas olukorras olevad riigid saaksid Rohelise Kliimafondi vahenditest toetust eelisjärjekorras; toetab veel meetmeid, mille abil võetakse ühiselt kasutusele rahalisi vahendeid eri allikatest, avalikust ja erasektorist, kahe- ja mitmepoolselt; kutsub komisjoni üles hindama võimalust eraldada teatav kogus ELi heitkogustega kauplemise süsteemi saastekvoote rahalise toetuse andmiseks vähim arenenud riikidele, et rahastada kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmeid;

20. nõuab kliimatehnoloogia keskuse ja võrgustiku ning tehnoloogia täitevkomitee rolli täielikku tunnustamist ja toetamist tehnoloogia arendamise hõlbustamisel eesmärgiga leevendada kliimamuutusi ja nendega kohaneda;

Teadusuuringud, tehnoloogia arendamine ja innovatsioon, sealhulgas kosmosepoliitika

21. juhib tähelepanu asjaolule, et innovatsiooni soodustamine tehnoloogiate ja ärimudelite valdkonnas võib edendada nii majanduskasvu kui ka heitkoguste vähendamist; rõhutab, et tehnoloogia iseenesest ei edenda suundumist süsinikuvaese majanduse poole, vaid see vajab selgeid poliitilisi signaale, sealhulgas uute tehnoloogiate ja ärimudelite turu- ja regulatiivsete tõkete vähendamist, ning avalike vahendite sihipärast kasutamist; julgustab liikmesriike suurendama investeeringuid avaliku sektori teadus- ja arendustegevusse energeetikas, et aidata luua järgmine ressursitõhusate ja vähese CO2-heitega tehnoloogiate laine;

22. tunnistab teadustegevuse ja innovatsiooni tähtsust võitluses kliimamuutuste vastu ning nõuab, et kokkuleppe pooled ei säästaks jõupingutusi, et toetada teadlasi ja edendada neid uusi tehnoloogialahendusi, mis suudavad aidata saavutada heitkoguste vähendamise eesmärke, mis võidakse seada, nagu ka kliimamuutuse leevendamise ja sellega kohanemise meetmeid;

23. julgustab komisjoni kasutama paremini ära asjaolu, et programm „Horisont 2020” on täielikult avatud kolmandatele riikidele selles osalemiseks, eriti energia ja kliimamuutuste valdkonnas;

24. on seisukohal, et ELi kosmosepoliitika ja selle raames tehtavad investeeringud, sealhulgas selleks, et saata orbiidile satelliidid, mis täidavad olulist rolli tööstusõnnetuste, metsade raadamise, kõrbestumise jms seires, ning koostöö kolmandate riikide partneritega võivad täita tähtsat rolli kliimamuutuste mõju jälgimisel ja käsitlemisel kogu maailmas;

Energia valdkond

25. rõhutab, et EL peab Pariisis tegema suurimaid jõupingutusi, et julgustada kõiki osapooli kohaldama terviklikku lähenemisviisi, mis ühendab heitgaaside vähendamise energiatõhususel ja taastuvatel energiaallikatel põhineva uue energiamudeliga;

26. toob esile, kui suure võimaluse heitkoguste vähendamiseks annab suurem energiatõhusus ja puhta energia kasutamine; on seisukohal, et energia võimalikult tõhus kasutamine kogu maailmas on esimene samm energiaga seotud heitkoguste vähendamise suunas, aidates lahendada ka kütteostuvõimetuse leevendamise probleemi;

27. nõuab selliste kohalike kogukondade kaasavat osalemist, keda mõjutavad asjaomased leevendamis- ja kohanemisprotsessid ja -projektid; rõhutab, kui oluline on energia tootmine detsentraliseerida, soodustades nimelt kohalikke ühendusi, kodanike taastuvenergiaalaseid projekte ja tegevust, mille eesmärk on isetootmise ja tarbimise stimuleerimine, et edendada üleminekut fossiilkütustepõhiselt majandussüsteemilt taastuvenergiapõhisele süsteemile;

28. juhib tähelepanu kliimamuutustele vastupanuvõimeliste metsade olulisele süsinikuheite leevendamise potentsiaalile tänu tõhusamale CO2 sidumisele, säilitamisele ja asendamisele; samuti rõhutab ökoloogiliste ja puidutoodete potentsiaali ning eelkõige säästva bioenergia sektori pakutavaid võimalusi ning metsade ja muu maakasutuse olulisust CO2 sidumise ja säilitamise alles hoidmisel ja suurendamisel; rõhutab, et koos süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiaga võib biomass energiatootmise kütusena aidata süsinikdioksiidiheiteid märkimisväärselt vähendada; nõuab, et tunnustataks taastuvate toorainete, nagu põllumajandusest, rohumaadelt ja metsandusest pärit toorainete heitkoguste leevendamise omadusi ning nende panust keskkonnasäästlikkusse majanduskasvu ja majanduse CO2-heite vähendamisse, ning et nende toorainete kasutamist soodustataks; märgib, et kogu metsade CO2-heide vähenes 2001.–2015. aastal rohkem kui 25% ja seda peamiselt ülemaailmse metsade raadamise määra vähenemise tõttu; ning kutsub seetõttu ELi üles suurendama rahvusvahelist rahastamist metsade raadamise vähendamiseks arenguriikides; märgib vajadust luua lihtne, läbipaistev ja ühtne arvestusraamistik maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektoritest tuleneva heite ja selle sidumise kohta;

29. tuletab meelde, et transpordisektor on energeetikasektori järel suuruselt teine kasvuhoonegaaside heite tekitaja; toonitab vajadust võtta mitmesuguseid meetmeid selle sektori heitkoguste vähendamiseks ja teha silmapaistvamaid ELi algatusi, et arendada ja võtta kasutusele alternatiivkütuste taristu, stimuleerida rohkem täiustatud biokütuste tootmist ja kasutamist ning kiirendada transpordi elektrifitseerimist;

30. rõhutab, kui tähtis on arendada taristuinvesteeringuid koos liikmesriikidega, et soodustada piiriülest energia vabakaubandust;

31. peab kiiduväärseks jõupingutusi, mida on tehtud ELi ja USA energeetikaministeeriumi vahelise koostöö nimel, eriti seoses kliimamuutustealase tehnoloogia teadusuuringutega; on seisukohal, et ELi ja teiste tähtsamate riikide vaheliseks tihedamaks teaduskoostööks on palju võimalusi; rõhutab, et avaliku sektori vahenditest rahastatud teadusuuringute tulemused peaksid olema tasuta kättesaadavad;

32. nõuab, et komisjon kasutaks linnapeade pakti, et teavitada oma läbirääkimiste positsioonist, sest linnad, piirkonnad ja kohalikud kogukonnad on peamised osalejad, kes tagavad kliimaalaste õigusaktide ja meetmete tulemusliku rakendamise kohalikul tasandil;

33. märgib, et biomajandus võib aidata oluliselt kaasa taasindustrialiseerimisele ja töökohtade loomisele ELis ja kogu ülejäänud maailmas;

34. märgib, et kokkuleppes tuleks arvesse võtta potentsiaali, mis peitub maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse valdkonnas, mis aitab kaasa ELi eesmärgile vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks vähemalt 40% võrreldes 1990. aasta tasemega;

35. kutsub Prantsuse valitsust üles alustama hea tahte märgiks tõsiseid läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga, et teha tööd selle nimel, et Euroopa Parlamendil oleks üks asukoht, et seeläbi vähendada suurel määral CO2-heidet, mis tuleneb asjaolust, et Euroopa Parlamendi asukoht on nii Brüsselis kui ka Strasbourgis(3);

36. tunnustab USAd ja Hiinat võetud kohustuse eest maailma kliima valdkonnas aktiivsemalt tegutseda; tunneb heameelt, et need signaalid aitavad Pariisis jõuda positiivse tulemuseni ning nõuab seda arvestades, et mõlemad riigid tagaksid, et nende võetud kohustusest saavad konkreetsed meetmed; juhib tähelepanu keskkonnaalasele, ühiskondlikule ja majanduslikule kasule, mida kindlad ülemaailmsed kohustused toovad ELi tööstuse konkurentsivõimele, ning on arvamusel, et ELil peaks olema suurem roll ülemineku soodustamisel ülemaailmsele kohustuste ja strateegiate süsteemile kliimamuutuste vastu võitlemiseks; rõhutab, et selline kohustus, mis loob kõigile kodanikele tõelise pikaajalise väärtuse, aitab kaasa tugevatele rahvusvahelistele suhetele, mis on suunatud pikaajalise rahu, solidaarsuse ja jätkusuutlikkuse saavutamisele; peab kahetsusväärseks, et mõned arenenud riigid suurendavad jätkuvalt oma heitkoguseid ühe elaniku kohta;

37. tuletab kokkuleppe pooltele ja ÜRO-le endale meelde, et individuaalne tegutsemine on sama tähtis nagu valitsuste ja institutsioonide tegevus; seepärast nõuabki suuremaid jõupingutusi elanikkonna teadlikkuse parandamise ja teavituskampaaniate või -tegevuse raames väikeste või suurte žestide tegemiseks, mis aitavad võidelda kliimamuutuste vastu arenenud ja arenguriikides.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

7.9.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

41

13

7

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Zigmantas Balčytis, Bendt Bendtsen, David Borrelli, Reinhard Bütikofer, Jerzy Buzek, Soledad Cabezón Ruiz, Philippe De Backer, Peter Eriksson, Fredrick Federley, Adam Gierek, Juan Carlos Girauta Vidal, Theresa Griffin, Marek Józef Gróbarczyk, Roger Helmer, Hans-Olaf Henkel, Eva Kaili, Kaja Kallas, Barbara Kappel, Krišjānis Kariņš, Seán Kelly, Jeppe Kofod, Paloma López Bermejo, Ernest Maragall, Edouard Martin, Dan Nica, Angelika Niebler, Aldo Patriciello, Morten Helveg Petersen, Miroslav Poche, Michel Reimon, Herbert Reul, Paul Rübig, Algirdas Saudargas, Jean-Luc Schaffhauser, Sergei Stanishev, Neoklis Sylikiotis, Dario Tamburrano, Evžen Tošenovský, Claude Turmes, Miguel Urbán Crespo, Vladimir Urutchev, Adina-Ioana Vălean, Kathleen Van Brempt, Henna Virkkunen, Martina Werner, Anna Záborská, Flavio Zanonato, Carlos Zorrinho

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Michał Boni, Lefteris Christoforou, Cornelia Ernst, Francesc Gambús, Jens Geier, Jude Kirton-Darling, Janusz Korwin-Mikke, Clare Moody, Luděk Niedermayer, Piernicola Pedicini, Massimiliano Salini, Anneleen Van Bossuyt

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Jozo Radoš

(1)

„Hea elu maakera võimaluste piires” (COM(2012)0710).

(2)

Eurostati andmed keskkonnatoodete ja -teenuste sektori kohta, millele on osutatud kliima- ja energiapoliitika raamistikus ajavahemikuks 2020–2030 (COM (2014)0015).

(3)

Strasbourgi asukoha kasutamise tõttu tekib kokku vähemalt 18 884,5 tonni CO2 aastas. Otsus võtta kasutusele ühe, Brüsselis asuva asukohaga korraldus aitaks Euroopa Parlamendi sõnul säästa igal aastal peaaegu 19 000 tonni CO2, nagu on märgitud Eco-Logica Ltd. 2007. aasta septembri uuringus, mis käsitleb Euroopa Parlamendi kahe asukohaga korralduse keskkonnakulusid.


VÄLISKOMISJONI ARVAMUS (1.9.2015)

keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonile

eesmärgi kohta sõlmida Pariisis uus rahvusvaheline kliimakokkulepe

(2015/2112(INI))

Arvamuse koostaja: Dubravka Šuica

ETTEPANEKUD

Väliskomisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõike 5 kohaselt on ELi eesmärk suhetes maailmaga edendada solidaarsust ja maailma säästvat arengut, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist; märgib, et ELi toimimise lepingu artikli 191 lõike 1 kohaselt aitab ELi keskkonnapoliitika kaasa meetmete edendamisele rahvusvahelisel tasandil, et võidelda kliimamuutuste vastu;

2.  tunnistab, et stabiilne kliimasüsteem on äärmiselt oluline toiduga kindlustatuse, energia tootmise, veevarustuse ja kanalisatsiooni, infrastruktuuri, bioloogilise mitmekesisuse ning maismaa- ja mereökosüsteemide säilitamise seisukohast ning üldiselt rahu ja heaolu kindlustamiseks; tunnistab, et meetmete võtmata jätmine kliimamuutuse leevendamiseks on ohtlik, ja rõhutab, et Pariisis toimuval ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) osaliste 21. konverentsil (COP 21) tuleb tingimata saavutada kokkulepe;

3.  tunnistab, kui oluline on võtta meetmeid kliimamuutuse vastu, sest kliimamuutus kujutab endast ohtu stabiilsusele ja julgeolekule, ja kui tähtis on kliimadiplomaatia, pidades silmas Pariisi kliimamuutuste konverentsi; kutsub Euroopa välisteenistust üles tähtsustama kliimapoliitika eesmärkide taotlemisel diplomaatiat, et saavutada toetus terviklikule, ambitsioonikale, läbipaistvale, dünaamilisele ja õiguslikult siduvale rahvusvahelisele kokkuleppele, et hoida kliima soojenemine 2°C piires; toonitab kooskõlas kliimaalaste ja rahvusvaheliste kohustustega ning UNFCCC põhimõtetega ELi kui olulise kliimadiplomaatia osalise tähtsust ning rõhutab vajadust esindada ühtset seisukohta; nõuab sellega seoses Euroopa-sisese dialoogi tõhustamist, et jõuda ühisele seisukohale, eelkõige läbirääkimiste peamiste punktide osas; kutsub liikmesriike üles kooskõlastama oma seisukohad selles küsimuses ELi omadega; rõhutab, et ELil ja liikmesriikidel on tohutu suutlikkus välispoliitika valdkonnas ning nad peavad näitama eeskuju kliimadiplomaatia vallas ja selle võrgustiku kaasama, et saavutada üksmeel Pariisi kokkuleppe peamistes küsimustes, milleks on kliimamuutuse leevendamine, sellega kohanemine, rahastamine, tehnoloogia arendamine ja tehnosiire, meetmete läbipaistvus ja toetamine ning suutlikkuse suurendamine; kutsub ELi kaubandusläbirääkimiste, eelkõige pooleliolevate Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) läbirääkimiste keskkonnaküsimustega seotud osalisi võtma arvesse Pariisi kliimakonverentsi järeldusi;

4.  toonitab, et kliimadiplomaatia moodustab osa terviklikust lähenemisviisist ELi välistegevusele; tunnistab, et kliimamuutus mõjutab riike erineval määral, kusjuures vähim arenenud riike mõjutab see kõige ebaproportsionaalsemalt, kuna vahendid kliimamuutuse leevendamiseks ja kliimamuutusega kohanemiseks ei ole kättesaadavad; tunnistab, et Arktika ümberkujundamisega kaasneb kliimamuutuse suur mõju ELi julgeolekule; nõuab kliimamuutuse ennetamise poliitikat ning arutelu tulevikku suunatud strateegia üle ELi tasandil, et käsitleda kliimast põhjustatud geopoliitilise ebastabiilsuse strateegilisi ja poliitilisi tagajärgi ning võimaldada ELil reageerida ressurssidega seotud konfliktidele, tähtsustades koostööd kliimamuutusest kõige enam mõjutatud riikidega;

5.  on arvamusel, et parlament peaks kasutama oma rolli ja mõjuvõimu rahvusvahelistes parlamentidevahelistes võrgustikes, et suurendada jõupingutusi ambitsioonika õiguslikult siduva rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimiseks Pariisis;

6.  väljendab heameelt kliimadiplomaatia tegevuskava üle, milles märgitakse, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid peavad koos ellu viima strateegilist, ühtset ja sidusat kliimadiplomaatia kava kogu 2015. aasta jooksul; rõhutab, et välisasjade nõukogu 2011. aasta juuli ja 2013. aasta juuni järeldustes toetati Euroopa välisteenistuse ja komisjoni ühiseid mitteametlikke dokumente, milles määrati kindlaks kliimadiplomaatia kolm tegevussuunda, ning et tegevuskava peab moodustama selle strateegia lahutamatu osa; rõhutab, et Euroopa välisteenistus saab täita keskse tähtsusega rolli ELi seisukohtade edendamisel Pariisi kliimakonverentsi eel ja selle ajal ning kõigi osaliste vahel vastastikuse mõistmise õhkkonna loomisel küsimuses, kuidas saavutada rahvusvaheline toetus kliimamuutustele vastupanuvõimelisele arengule;

7.  rõhutab, kui oluline on ELi ja liikmesriikide parlamentide, kohalike ametivõimude, kodanikuühiskonna, erasektori ja meedia vaheline dialoog nii ELis kui ka väljaspool ELi, arvestades nende osaliste järjest suurenevat rolli kliimaalases arutelus; usub, et sellised dialoogid aitavad kaasa läbipaistva ja kaasava kokkuleppe saavutamisele;

8.  rõhutab, et tegevuskavas peavad olema selgelt määratletud eesmärgid ja strateegiad nende saavutamiseks;

9.  rõhutab, kui oluline on seada järjekindlalt inimõigused kliimameetmete keskmesse, ja leiab, et komisjon ja liikmesriigid peavad tagama, et Pariisi kokkuleppes tunnustataks, et tõhusate ülemaailmsete kliimameetmete eeltingimused on inimõiguste austamine, nende kaitsmine ja edendamine, mis hõlmab muu hulgas soolist võrdõiguslikkust ja naiste täielikku ja võrdset osalust, ning tööjõu õiglase ülemineku aktiivne edendamine, millega luuakse inimväärne ja kvaliteetne töö kõigile;

10. märgib, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised otsustasid COP 18 konverentsil (otsus 23/CP.18) võtta kasutusele soolise tasakaalu eesmärgi asutustes vastavalt UNFCCC-le ja Kyoto protokollile, et parandada naiste osalust ja luua tõhusam kliimamuutusealane poliitika, milles käsitletakse võrdselt naiste ja meeste vajadusi ning jälgitakse ka edusamme soolise tasakaalu saavutamisel, edendades sootundlikku kliimapoliitikat;

11. kutsub komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles töötama välja üldiste välispoliitiliste eesmärkide hulgas sätestatud kliimaalase välispoliitika strateegilised prioriteedid ning tagama, et ELi delegatsioonid keskenduvad rohkem kliimapoliitikale ning riikide jõupingutuste jälgimisele kliimamuutuste leevendamise või nendega kohanemise valdkonnas, samuti toetuse andmisele nende suutlikkuse suurendamiseks ja tagamisele, et neil on vajalikud vahendid kliimaseire küsimustes võetavate meetmete elluviimiseks; kutsub ELi üles tegema kliimaküsimuste valdkonnas tihedamat koostööd naaberriikide ja kandidaatriikidega ja nõudma tungivalt, et nad kooskõlastaksid oma poliitika ELi kliimaeesmärkidega; palub liikmesriikidel ja Euroopa välisteenistusel luua ELi delegatsioonides ja liikmesriikide saatkondades kliimamuutusele keskendunud kontaktpunktid;

12. tuletab meelde, et kliimamuutusega kaasnevad olulised muutused rändevoogudes kõigis arenguriikides; palub ELil toetada kogukondi arenguriikides, eelkõige vähim arenenud riikides, nende jõupingutustes kliimamuutusega kohaneda ja suurendada vastupanuvõimet keskkonnaohtudele;

13. rõhutab, et kliimamuutuse teema peaks olema arengupoliitika lahutamatu osa ning seda tuleb võtta arvesse humanitaarabi ja arengupoliitika eelarve planeerimisel.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

31.8.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

49

4

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Michèle Alliot-Marie, Petras Auštrevičius, Elmar Brok, Klaus Buchner, James Carver, Fabio Massimo Castaldo, Lorenzo Cesa, Arnaud Danjean, Mark Demesmaeker, Georgios Epitideios, Knut Fleckenstein, Eugen Freund, Michael Gahler, Iveta Grigule, Sandra Kalniete, Manolis Kefalogiannis, Janusz Korwin-Mikke, Andrey Kovatchev, Eduard Kukan, Ilhan Kyuchyuk, Arne Lietz, Barbara Lochbihler, Sabine Lösing, Andrejs Mamikins, David McAllister, Tamás Meszerics, Demetris Papadakis, Alojz Peterle, Tonino Picula, Andrej Plenković, Cristian Dan Preda, Jozo Radoš, Jacek Saryusz-Wolski, Jaromír Štětina, Charles Tannock, Eleni Theocharous, László Tőkés, Johannes Cornelis van Baalen, Geoffrey Van Orden

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Daniel Caspary, Neena Gill, Ana Gomes, Liisa Jaakonsaari, Anneli Jäätteenmäki, Othmar Karas, Antonio López-Istúriz White, Norbert Neuser, Urmas Paet, Gilles Pargneaux, Jean-Luc Schaffhauser, Helmut Scholz, Paavo Väyrynen, Janusz Zemke

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Heidi Hautala, Jutta Steinruck


ARENGUKOMISJONI ARVAMUS (10.9.2015)

keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonile

Eesmärgi kohta sõlmida Pariisis uus rahvusvaheline kliimakokkulepe

(2015/2112(INI))

Arvamuse koostaja: Anna Záborská

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) viimases hindamisaruandes (5AR) esitati tõendeid selle kohta, et Maa kliimasüsteemi soojenemine on kaheldamatu ning alates 20. sajandi keskpaigast täheldatud kliimamuutuste peamiseks põhjuseks on inimtegevus; rõhutab, et kliimamuutus kujutab endast suurt ohtu arenguriikidele ja eelkõige vähim arenenud riikidele ning väikestele arenevatele saareriikidele; juhib tähelepanu sellele, et haavatavaimate riikide kasvuhoonegaaside heide on väga vähene ja seega ei ole need riigid ise oma praegust olukorda põhjustanud; nõuab, et Pariisi kokkuleppes pöörataks suurt tähelepanu kohandamis- ja leevendusmeetmetele vähim arenenud riikides ning väikestes arenevates saareriikides, kasutades selleks tehnoloogiasiiret ja rahastamist ning keskendudes vaesuse kaotamisele, ebavõrdsuse vähendamisele ja kestlikkusele;

2.  rõhutab, et kliimamuutus takistab säästva arengu eesmärkide saavutamist, ja kui üleilmset kliima soojenemist ei suudeta hoida allpool 2 ºC, nagu Kopenhaageni kliimamuutuse konverentsil kokku lepitud, siis seab see arengu edusammud ohtu, eriti kui arvestada, et juba 2 ºC suurune soojenemine põhjustaks märkimisväärset kahju nii keskkonnale kui ka kohalikele kogukondadele, suurendaks veelgi haavatavust ja võiks vallandada süvenevaid humanitaarkriise;

3.  juhib tähelepanu ÜRO Keskkonnaprogrammi hiljutisele kohanemiserinevuste aruandele, mille järgi juba ainuüksi Aafrikas tõuseb kliimamuutustega kohanemise kulu 2050. aastaks 50 miljardi USA dollarini aastas, isegi kui eeldada, et rahvusvaheliste jõupingutustega suudetakse hoida üleilmne soojenemine sel sajandil alla 2 °C; on seisukohal, et isegi kui kõik kulutõhusad kohanemismeetmed suudetakse teostada, jääb ikkagi nn jääkkahju, mille puhul kohandamine ei ole enam võimalik; möönab, et selline jääkkahju kahekordistab ajavahemiku 2030–2050 kohandamiskulusid;

4.  juhib tähelepanu seostele kasvuhoonegaaside heitkoguste, kliimamuutuste ja ebaharilike ilmastikutingimuste ning looduskatastroofide sageduse ja tõsiduse, mulla degradatsiooni, toidukriiside, suuremahuliste migratsioonivoogude ja konfliktide vahel; märgib, et need nähtused takistavad üleilmseid pingutusi säästva arengu eesmärkide saavutamiseks ning puudutavad rängemini vaesemaid ja tundlikumaid inimrühmi;

5.  rõhutab, et Pariisis toimuva ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 21. konverentsil (COP21) tuleb kehtestada ühine kasvuhoonegaaside heitkoguste arvestussüsteem, tagamaks, et riikide panuse rakendamine on läbipaistev ja kvantifitseeritav;

6.  rõhutab, et kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks arenguriikides tuleb kehtestada mehhanismid, mis võimaldavad suurendada taastuvate energiaallikate kasutamist ja parandada energiatõhusust ning CO2-vaba või vähese CO2-jalajäljega tootmisressursside kasutamist;

7.  rõhutab, et arengumaades vajatakse kiiresti suuremat ennetus-, vastupanu-, loodusõnnetuste ohu vähendamise ja kohandamisvõimet; nõuab, et need ülesanded seataks taristu-, linnaarendus-, põllumajandus- ja investeerimispoliitikas esikohale ning soovitab tungivalt arendada kliimamuutuse pidurdamiseks vajalikku tehnoloogiat;

8.  märgib murega, et 2008–2013. aastal oli 166 miljonit inimest sunnitud üleujutuste, tormide, maavärinate või muude loodusõnnetuste tõttu kodust lahkuma; juhib eriti tähelepanu asjaolule, et kliimaga seotud muutused mõnes Aafrika piirkonnas võivad Vahemere põgenikekriisi veelgi teravdada; kahetseb asjaolu, et kliimapagulase seisundit veel ei tunnistata ja see tekitab seaduslünga, miss ei lase inimestel pagulasseisundist abi saada;

9.  rõhutab, et tähtis on suurendada loodusõnnetuste järgse ülesehitustöö tõhusust ning et tuleb välja töötada mehhanismid, mis vastaksid arenguriikides kliimamuutuse ja loodusõnnetuste tagajärjel tekkinud kahjudele;

10. toonitab, et üleilmse kliimamuutusega seotud meetmeid peaksid võtma arenenud ja arenguriigid ühiselt, võttes arvesse ühiste, kuid eristatud kohustuste põhimõtet; rõhutab, et EL peab tegema suuremaid pingutusi õiguslikult siduva rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimiseks, mis hõlmaks võimalikult palju riike, kaasa arvatud suurimad heitkoguste tekitajad, et tagada leevendamis- ja kohanemispüüete suurendamine; on veendunud, et uuenduslikud vahendid, nagu rahvusvahelisele transpordile CO2 hinna kehtestamine ning finantstehingute maksust saadud tulu eraldamine, aitaksid täita suurenevat ülemaailmset kliimameetmete rahastamise vajadust;

11. nõuab, et maa hõivamise vastu tehtaks ühiseid jõupingutusi, edendades selle ennetamiseks piisavate abinõude rakendamist, kuivõrd ainuüksi maakasutuse muutusest tuleneb umbkaudu 20 % maailma aastasest CO2 heitest ning jätkusuutmatud põllumajandustavad soodustavad kliimamuutust, vähendavad toiduga kindlustatust ja põhjustavad reostust;

12. toonitab, et üleilmse kliimamuutusega seotud meetmeid peaksid võtma arenenud ja arenguriigid ühiselt, kooskõlas ühiste, kuid eristatud kohustuste põhimõttega; rõhutab, et nende jõupingutuste juures ei tohiks unustada fluoritud kasvuhoonegaase, kuna neil gaasidel on üleilmses kliimasoojenemises oluline osa, ning et Pariisi konverentsil tuleb sõlmida kõigile riikidele kohaldatav õiguslikult siduv kokkulepe; rõhutab, et kliimavaldkonna rahastamine peab olema piisav, püsiv ja prognoositav ning kohanemis- ja leevendamismeetmete vahel tuleb saavutada piisav tasakaal;

13. rõhutab, et kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks arenguriikides tuleb kehtestada mehhanismid, mis võimaldaksid suurendada alternatiivsete ja tõhusate energiaallikate kasutamist; ergutab arenguriike investeerima väikesemahulisse, võrguvälisesse ja detsentraliseeritud taastuvenergiatootmisse; nõuab, et EL suurendaks niisuguse tootmise ja energiatõhususe toetamist, samuti säästva kalanduse ja väikepõllumajandusettevõtjatele, põllumajanduskultuuride mitmekesistamisele, agrometsandusele ja agroökoloogilistele tavadele keskendunud põllumajanduse toetamist, kaasa arvatud koolituste toetamine maakogukondades; on veendunud, et kõigis neis valdkondades tegutsedes suudetakse kliimamuutuse leevendamisele ja sellega kohanemisele oluliselt kaasa aidata, samuti vähendada loodusõnnetuste ohtu;

14. kinnitab, et kliimaprobleemide tulemuslik lahendamine peab olema ELi ja teiste rahvusvahelises poliitikas osalejate strateegiline esmaülesanne ning et selleks tuleb kliimameetmed lõimida kõigisse peamistesse poliitikavaldkondadesse ja pidada silmas poliitika sidusust; peab oluliseks, et EL edendaks vähese CO2 heitega arenguteid kõigis asjaomastes valdkondades ja sektorites, ning nõuab, et liit pakuks välja säästvaid tootmis- ja tarbimisviise, andes muu hulgas teada, kuidas ta kavatseb tarbimist vähendada ja vältida keskkonna kahjustamist majandustegevuse käigus; soovib, et EL asuks Pariisi konverentsil juhtrolli, nõudes konkreetseid meetmeid 2 ºC eesmärgi saavutamiseks;

15. juhib tähelepanu kliimameetmete rahastamise suurele tähtsusele Pariisi kokkuleppe kontekstis; kordab üleskutset, et EL ja arenenud riigid täidaksid oma kollektiivset kohustust kliimavaldkonda kahe- ja mitmepoolsetest avalikest ja eraallikatest täiendavalt rahastada, saavutades 2020. aastaks eesmärgi anda selleks 100 miljardit USA dollarit aastas; juhib tähelepanu sellele, et täiendavuse nõude täitmiseks peab ametlik arenguabi suurenema vähemalt samas tempos nagu kliimameetmete rahastamine; tunnistab kliimameetmete eraviisilise rahastamise rolli, mis siiski peaks avalikku rahastamist täiendama, mitte seda asendama, ja märgib, et aruandlus ja vastutus peab olema läbipaistev ning sotsiaalsed ja keskkonnatagatised paigas;

16. toetab kliimameetmete rahastamise uuenduslike allikate kasutamist, samuti heitkogustega kauplemise süsteeme; nõuab, et Pariisi kokkulepe sisaldaks kollektiivset fossiilkütuste toetustest loobumise kohustust koos ajakavadega;

17. nõuab, et EL ja arenenud riigid suurendaksid leevendamise, kohanemise, tehnoloogia arendamise ja ülekande ning suutlikkuse suurendamise meetmeid arenguriikides; kordab üleskutset, et EL ja arenenud riigid täidaksid oma kollektiivset kohustust leida uusi ja täiendavaid kahe- ja mitmepoolseid avalikke ja eraallikaid kliimavaldkonna rahastamiseks, nii et nende allikate panus moodustaks 2020. aastaks 100 miljardit USA dollarit; selleks nõuab, et EL suurendaks arenguriikide kliimameetmete rahalist toetamist, kasutades uusi rahastamisallikaid, nagu heitkogustega kauplemise süsteemi oksjonitulud ja finantstehingute maks, samuti rahvusvahelise lennunduse ja meretranspordi fossiilkütuste heite maksustamine; rõhutab, et rahastamiskohustuste täiendavuse jälgimiseks vajatakse kliimameetmete rahastamise kohta eraldi raamatupidamissüsteemi; rõhutab, et riikide isevastutus ja kliimaeesmärkide ühendamine riiklike arengustrateegiatega aitab tulemuslikult kasutada kliimameetmete rahastamist, mis on seotud energiatõhususe ja taastuvenergia kasutamisega; nõuab tungivalt, et EL leiaks vajalikud vahendid, et selles vallas juhtrolli täita;

18. toetab ülemaailmse leevendus- ja kohanemismeetmete rahastamise eesmärgi seadmist, lähtudes riiklikest piirkondlikest kohanemiskavadest, et suurendada rahastamise tõhusust ja tagada katastroofiohu vähendamise strateegia, kooskõlas Sendai katastroofiohu vähendamise raamistikuga;

19. rõhutab, et kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttega tuleb kaotada viljal põhinevate biokütuste tootmise riiklikud toetused (näiteks ELi transpordisektori siduv 10 % taastuvenergia eesmärk või toetused), sest niisugused meetmed võivad soodustada raadamist (millest juba praegu tuleneb 20 % kasvuhoonegaaside heitest), muid maakasutuse muutusi ja maade hõivamist, samuti mõjutavad need kolmandates riikides õigust toidule;

20. peab oluliseks, et Roheline Kliimafond toimiks asutusena, kus seatakse esikohale kliimamuutusest mõjutatud inimeste vajadused arengumaades, tegutsedes rangelt üldsuse huvides ja tehes eraettevõtete ning rahastajatega koostööd ainult siis, kui nad suudavad tagada kinnipidamise rangetest keskkonna-, sotsiaal- ja inimõigusnormidest, rakendades kindlaid ja läbipaistvaid menetlusi ning keelates sidemed erasektori osalistega, kes on seotud rahapesu, maksudest hoidumise ja maksustamise vältimise, pettuse ja korruptsiooniga;

21. kutsub suuri arenenud majandusega riike üles rakendama oma arenenud taristut säästva arengu propageerimiseks, edendamiseks ja arendamiseks ning võtma kohustust toetada arenguriike omaenda suutlikkuse loomisel, mis aitab tagada, et edasine majanduskasv kogu maailmas ei tuleks enam keskkonna arvelt;

22. rõhutab arenguriikide, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ning OECD arenguabi komitee tähtsat rolli tihedas koostöös sidusrühmade ja asjaomaste organisatsioonidega, et hinnata ja leevendada inimtegevuse kõige rängemat mõju kliimamuutusele, mis kujuneb oodatavasti tõsiseks isegi siis, kui see jääb allapoole 2 °C soojenemismäära;

23. tunnistab CO2-mahukate toiduallikate ning sellega seotud põllumajanduse heitkoguste, näiteks metaani ja dilämmastikoksiidi mõju ning teeb ettepaneku võtta meetmeid selle mõju vähendamiseks; kutsub samuti üles tegutsema raadamise vastu, mis tuleneb maakasutuse muutusest sööda ja karjamaade saamiseks, eesmärgiga vältida toiduaineturuga seotud heitkoguseid; kutsub üles suurendama teadlikkust suure kliimamõjuga toidutootmismeetoditest ning aitama ettevõtjatel ja inimestel oma käitumist muuta; nõuab, et riiklikesse leevendamiskavadesse peaksid kuuluma kõrvalmeetmed, kaasa arvatud toidujäätmete vähendamine, eriti riikides, kus tarbimine on keskmisest suurem.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

3.9.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

19

0

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Beatriz Becerra Basterrechea, Ignazio Corrao, Doru-Claudian Frunzulică, Charles Goerens, Maria Heubuch, Stelios Kouloglou, Linda McAvan, Norbert Neuser, Lola Sánchez Caldentey, Elly Schlein, György Schöpflin, Pedro Silva Pereira, Davor Ivo Stier, Rainer Wieland, Anna Záborská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Seb Dance, Brian Hayes

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Soledad Cabezón Ruiz, Constance Le Grip, Ivana Maletić, Jutta Steinruck, Axel Voss


TRANSPORDI- JA TURISMIKOMISJONI ARVAMUS (16.7.2015)

keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonile

eesmärgi kohta sõlmida Pariisis uus rahvusvaheline kliimakokkulepe

(2015/2112(INI))

Arvamuse koostaja: Bas Eickhout

ETTEPANEKUD

Transpordi- ja turismikomisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1   kiidab heaks komisjoni teatise ja ELi eesmärgid 2015. aasta detsembris Pariisis toimuval COP 21 kliimakonverentsil; rõhutab, et nii komisjon kui ka liikmesriigid peavad konverentsil suurendama transpordisektori nähtavust, osutades muu hulgas näiteks lahenduste tegevuskava sarnastele algatustele, ning haarama initsiatiivi läbipaistva ja siduva rahvusvahelise kokkuleppe saavutamiseks, tunnistades samas valitsusväliste osalejate tähtsust; palub komisjonil konverentsi raames aktiivselt toetada säästva linnalise liikumiskeskkonna ja avaliku transporditeenuse valdkonna algatusi;

2.  kutsub komisjoni üles pakkuma COP 21 konverentsi osalistele riiklike eesmärkide määratlemisel tuge ja ekspertteadmisi ning suurendama teadlikkust transpordisektori tähtsusest kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist käsitlevate üldiste strateegiate vastuvõtmisel;

3.  tunnustab Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni võetud kohustust töötada välja ülemaailmne turupõhine mehhanism lennunduse heite vähendamiseks; peab siiski kahetsusväärseks, et seni ei ole toimunud arengut ega probleemiga tõsiselt tegeldud; juhib tähelepanu asjaolule, et lennunduse ja merenduse CO2-heite vähendamise eesmärkide saavutamiseks on vaja Rahvusvahelises Tsiviillennunduse Organisatsioonis ja Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis (IMO) ülemaailmselt kokkulepitud eeskirju; palub seetõttu kõikidel osapooltel võtta vastu sellised mõjusad struktuurilised vahendid ja meetmed, mis aitavad tagada CO2-heite vähenemise lennunduses; kutsub IMOt üles kiirendama meetmete võtmist kokkuleppe saavutamiseks, et 2016. aasta lõpuks tulemuslikult reguleerida ja vähendada rahvusvahelise meretranspordi põhjustatud heidet;

4.  nõuab, et Pariisi protokoll sisaldaks rahvusvahelise lennunduse ja meretranspordi kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärke, mis vastaksid ettenähtud ülemaailmse CO2-heite tasemele kooskõlas 2 °C eesmärgiga, ning kutsub kõiki osapooli, sealhulgas komisjoni ja liikmesriike üles seadma omale Pariisi protokolliga esmatähtsaks siduvaks eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside ülemaailmset kogust ning tegema Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni ja IMO kaudu tööd selle nimel, et saavutada 2016. aasta lõpuks kokkulepe usaldusväärse vahendi kohta, mis aitaks saavutada vajaliku heitkoguste vähenemise; rõhutab saarealade ja äärepoolseimate piirkondade eriolukorraga arvestamise tähtsust, tagamaks, et keskkonnatoime ei mõjutaks liikuvust ja juurdepääsetavust eeskätt just nendes piirkondades;

5.  tunnistab, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma 5. hindamisaruande kohaselt peaks sellise ülemaailmse CO2-heite taseme saavutamiseks, mis võiks piirata temperatuuri tõusu alla 2 °C, ülemaailmne kumulatiivne CO2-heite tase jääma perioodil 2011–2100 alla 1010 gigatonni;

6.  usub, et kui transpordisektori heitkoguste vähendamisele ei pöörata suuremat tähelepanu, siis ei ole võimalik kliimaalaseid üldeesmärke täita, sest transport on ainuke sektor, kus kasvuhoonegaaside heitkogused on pidevalt suurenenud (viimase 25 aasta jooksul 30 %); rõhutab, et seda on võimalik saavutada üksnes kasvuhoonegaaside vähendamise kohustuslike eesmärkide seadmise, taastuvate energiaallikate täieliku turule integreerimise, CO2-heite vähendamise tehnoloogiliselt neutraalse käsituse ning täielikult integreeritud transpordi- ja investeerimispoliitikaga, mis hõlmab nii ühelt transpordiliigilt teisele ülemineku poliitikat, võttes arvesse tehnoloogia arengut, kui ka transpordi vältimist (nt säästva logistika, nutika linnaplaneerimise ja integreeritud liikuvuskorralduse abil);

7.  juhib tähelepanu asjaolule, et 94 % transpordist (peamiselt maantee-, õhu- ja meretranspordi sektoris) sõltub fossiilkütustest ning et seetõttu on vaja viivitamatult võtta meetmeid, mis kiirendaksid valges raamatus 2030. aastaks seatud eesmärkide varajast saavutamist, pidades silmas taastuvkütuseid ja -elektrienergiat ning vähese CO2-heitega alternatiive; on seisukohal, et transpordi energiatõhususe suurendamine peaks olema Euroopa transpordipoliitika üks esmatähtsaid eesmärke; rõhutab vajadust arendada tingimata välja uute säästvate ja heitmevabade energiaallikate jaotuskanalid, et toetada soovitud üleminekut säästvamale energiale ning vähendada sõltuvust fossiilkütustest ja imporditud energiast;

8.  juhib tähelepanu sellele, et üle poole maailma rahvastikust elab praegu linnades ning et linnatransport on transpordisektoris üks peamisi kasvuhoonegaaside heite põhjustajaid; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid suurendaksid aktiivselt teadlikkust säästva linnalise liikumiskeskkonna tähtsusest kliimamuutuste leevendamisega seotud kohustuste täitmisel; rõhutab, et vastutustundliku maakasutuse ja maa planeerimise ning säästva transpordi lahendused aitavad linnapiirkondades tulemuslikult CO2-heidet vähendada; palub komisjonil võtta vajalikud meetmed avaliku transporditeenuse, sõiduki ühise kasutamise ning jalgsikäimise ja jalgrattaga sõitmise võimaluste aktiivseks edendamiseks, iseäranis tihedalt asustatud piirkondades, ning esitada vajaduse korral ELi õigusaktide parandamise ettepanekud, et edendada mitmeliigilist transporti ning uusi liikuvus- ja logistikateenuseid;

9.  rõhutab, et transpordisektor vajab head energiaallikate jaotust, mis on saavutatav maagaasil ja biogaasil töötavate alternatiivsete sõidukite edendamisega ning kõigi poliitikameetmetega, mis aitavad kaasa säästvate transpordiliikide, sealhulgas transpordi elektrifitseerimise ja arukate transpordisüsteemide kasutamise suurendamisele; rõhutab vajadust keskenduda raudteedele, trammidele, elektribussidele, elektriautodele ja e-jalgratastele, et hõlmata kogu olelusringi perspektiivi, ning võtta eesmärgiks taastuvate energiaallikate täielik kasutus; ergutab ühistransporti korraldavaid kohalikke asutusi ja transpordiettevõtjaid asuma vähese CO2-heitega sõidukite ja tehnoloogia kasutuselevõtus julgelt esirinda;

10. rõhutab vajadust kaasata transpordi põhjustatud kliimamõju järk-järgult ulatuslikku meetmete paketti, et saavutada selles sektoris õiglased hinnad ja luua aus konkurents eri transpordiliikide vahel; palub, et komisjon tagaks kasulikku keskkonnamõju avaldavatele transpordisektori projektidele piisavad ELi rahastamisvahendid ja investeeringute, sealhulgas kliimafondide piisava rahastamise, välistamata ühtegi transpordiliiki, ning ergutaks eeskätt säästva linnalise liikumiskeskkonna tegevuskavade väljatöötamist; nõuab seetõttu kombineeritud vahendeid, sh meetmeid, milles võetakse arvesse kahjulikku välismõju ja mis hõlmavad teadus- ja arendustegevuse ning keskkonnahoidlike transporditehnoloogiate suuremahuliste näidisprojektide rahastamist ning asjaomaste tehnoloogiatega seonduvate stiimulite loomist;

11. juhib tähelepanu sellele, et kasvuhoonegaaside vähendamise püüdluste teokssaamiseks on tähtsad nii lühi- kui ka pikaajalised transpordi kliimamõju leevendamise strateegiad;

12. osutab, et kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise meetmete rakendamisel, eelkõige kasvuhoonegaaside heitkoguste jälgimisel ja seirel, tuleks kaaluda kosmosepõhiste seadmete kasutamist; nõuab komisjonilt tungivalt CO2 ja CH4 ülemaailmse jälgimissüsteemi aktiivset toetamist; palub komisjonil toetada üleeuroopalise kasvuhoonegaaside heitkoguste autonoomse ja sõltumatu mõõtmissüsteemi väljatöötamist, kasutades ja laiendades Copernicuse programmi missioone;

13. rõhutab, et EL peab kandma oma juhtivat rolli vastutustundega, ning tunnistab, et kui teised maailma piirkonnad ei jaga ELi taotlusi ja eesmärke, võib see kahjustada ELi konkurentsivõimet.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

14.7.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

40

4

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Daniela Aiuto, Lucy Anderson, Marie-Christine Arnautu, Georges Bach, Izaskun Bilbao Barandica, Deirdre Clune, Michael Cramer, Luis de Grandes Pascual, Andor Deli, Isabella De Monte, Ismail Ertug, Jacqueline Foster, Dieter-Lebrecht Koch, Stelios Kouloglou, Merja Kyllönen, Miltiadis Kyrkos, Bogusław Liberadzki, Marian-Jean Marinescu, Georg Mayer, Gesine Meissner, Cláudia Monteiro de Aguiar, Jens Nilsson, Markus Pieper, Salvatore Domenico Pogliese, Gabriele Preuß, Christine Revault D’Allonnes Bonnefoy, Dominique Riquet, Massimiliano Salini, David-Maria Sassoli, Claudia Schmidt, Claudia Tapardel, Keith Taylor, Pavel Telička, István Ujhelyi, Peter van Dalen, Wim van de Camp, Janusz Zemke, Roberts Zīle, Kosma Złotowski, Elżbieta Katarzyna Łukacijewska

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Ivo Belet, Bas Eickhout, Theresa Griffin, Ruža Tomašić, Henna Virkkunen

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

James Carver


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

23.9.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

55

5

8

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Marco Affronte, Margrete Auken, Pilar Ayuso, Zoltán Balczó, Ivo Belet, Simona Bonafè, Lynn Boylan, Cristian-Silviu Buşoi, Miriam Dalli, Seb Dance, Angélique Delahaye, Jørn Dohrmann, Ian Duncan, Stefan Eck, Bas Eickhout, Eleonora Evi, José Inácio Faria, Karl-Heinz Florenz, Francesc Gambús, Elisabetta Gardini, Jens Gieseke, Julie Girling, Matthias Groote, Françoise Grossetête, Andrzej Grzyb, Jytte Guteland, György Hölvényi, Anneli Jäätteenmäki, Jean-François Jalkh, Benedek Jávor, Karin Kadenbach, Kateřina Konečná, Giovanni La Via, Peter Liese, Norbert Lins, Valentinas Mazuronis, Susanne Melior, Miroslav Mikolášik, Gilles Pargneaux, Piernicola Pedicini, Pavel Poc, Frédérique Ries, Michèle Rivasi, Daciana Octavia Sârbu, Annie Schreijer-Pierik, Renate Sommer, Tibor Szanyi, Estefanía Torres Martínez, Nils Torvalds, Damiano Zoffoli

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Guillaume Balas, Nikolay Barekov, Paul Brannen, Renata Briano, Mireille D’Ornano, Albert Deß, Herbert Dorfmann, Ismail Ertug, Giorgos Grammatikakis, Martin Häusling, Gesine Meissner, Anne-Marie Mineur, Ulrike Müller, James Nicholson, Marijana Petir, Bolesław G. Piecha, Gabriele Preuß, Jadwiga Wiśniewska

Õigusalane teave