Menetlus : 2014/2252(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0301/2015

Esitatud tekstid :

A8-0301/2015

Arutelud :

PV 11/04/2016 - 16
CRE 11/04/2016 - 16

Hääletused :

PV 12/04/2016 - 5.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0103

RAPORT     
PDF 460kWORD 131k
16.10.2015
PE 557.127v02-00 A8-0301/2015

subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitlevate 2012.–2013. aasta aruannete kohta

(2014/2252(INI))

Õiguskomisjon

Raportöör: Sajjad Karim

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 RAHVUSVAHELISE KAUBANDUSE KOMISJONI ARVAMUS
 EELARVEKONTROLLIKOMISJONI ARVAMUS
 TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS
 PÕHISEADUSKOMISJONI ARVAMUS
 VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitlevate 2012.–2013. aasta aruannete kohta

(2014/2252(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse paremat õigusloomet käsitlevat institutsioonidevahelist kokkulepet(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu pädevate talituste 22. juulil 2011. aastal kokku lepitud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõike 4 rakendamise praktilist korda esimese lugemise kokkulepete korral,

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ELi õigusloome kvaliteedi ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta seoses 19. aruandega „Parem õigusloome”, mis käsitleb aastat 2011(2),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2012. aasta resolutsiooni subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist (2010) käsitleva 18. aruande „Parem õigusloome” kohta(3),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni parema õigusloome, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse ning aruka õigusliku reguleerimise kohta(4),

–  võttes arvesse komisjoni 2012. aasta aruannet subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta (COM(2013)0566) ning komisjoni 2013. aasta aruannet subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta (COM(2014)0506),

–  võttes arvesse nõukogu 4. detsembri 2014. aasta järeldusi aruka reguleerimise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu parlamentide esimeeste konverentsi 21. aprilli 2015. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide konverentsi (COSACi) 27. septembri 2012. aasta, 17. mai 2013. aasta, 4. oktoobri 2013. aasta, 19. juuni 2014. aasta ja 14. novembri 2014. aasta poolaastaaruandeid parlamentaarse kontrolliga seotud Euroopa Liidu menetluste ja tavade arengu kohta,

–  võttes arvesse halduskoormust käsitleva sõltumatute huvirühmade kõrgetasemelise töörühma 14. oktoobri 2014. aasta lõplikku aruannet „Bürokraatia vähendamine Euroopas – pärand ja tulevikuväljavaated”(5),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 52 ja 132,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning põhiseaduskomisjoni arvamusi (A8-0301/2015),

A.  arvestades, et komisjon sai 2012. aastal põhjendatud arvamusi, milles käsitleti 83 seadusandlikku ettepanekut; arvestades, et 2012. aastal esitati kokku 292 dokumenti, sh sellised, mis ei kvalifitseerunud põhjendatud arvamuseks;

B.  arvestades, et komisjon sai 2013. aastal põhjendatud arvamusi, milles käsitleti 99 seadusandlikku ettepanekut; arvestades, et 2013. aastal esitati kokku 313 dokumenti, sh sellised, mis ei kvalifitseerunud põhjendatud arvamuseks;

C.  arvestades, et 2012. aastal esitasid liikmesriikide parlamendid Monti II ettepaneku(6) kohta 12 põhjendatud arvamust, mis kujutas endast 19 häält (künniseks on 18 häält), ja seega võeti esimest korda kasutusele nn kollane kaart, mis nõuab, et ettepaneku teinud institutsioon vaatab selle läbi ning põhjendab oma otsust kas selle tagasivõtmise, muutmise või säilitamise kohta;

D.  arvestades, et komisjon võttis Monti II ettepaneku küll tagasi, kuid sedastas, et peab ettepanekut subsidiaarsuse põhimõttele vastavaks ning et ettepanek võeti tagasi, kuna see ei leidnud piisavat toetust Euroopa Parlamendis ja ministrite nõukogus(7);

E.  arvestades, et 2013. aastal esitasid liikmesriikide parlamendid 13 põhjendatud arvamust Euroopa Prokuratuuri asutamist käsitleva ettepaneku(8) kohta, mis kujutas endast 18 häält, käivitades seega teise kollase kaardi menetluse;

F.  arvestades, et komisjon leidis, et tema ettepanek vastas subsidiaarsuse põhimõttele ning ettepanekut ei olnud vaja tagasi võtta ega muuta; arvestades, et komisjoni väitel pidavat ta seadusandlikus protsessis võtma põhjendatud arvamusi nõuetekohaselt arvesse(9);

G.  arvestades, et mitme liikmesriigi parlamendid väljendasid muret komisjoni lähenemisviisi pärast, pidades komisjoni esitatud põhjendusi ja argumente ebapiisavaks; arvestades, et Euroopa Parlamendi õiguskomisjon ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon korraldasid sellel teemal arutelusid;

H.  arvestades, et selle järgnevalt nõukoguga peetud Euroopa Prokuratuuri käsitlevate läbirääkimiste käigus kitsendati võrreldes algse ettepanekuga kohaldamisala ja töömetoodikat, mille kohta esitati põhjendatud arvamused;

I.  arvestades, et algatusõiguse tõttu on komisjonil kohustus tagada, et õiged valikud selle kohta, kas ja kuidas kavandada Euroopa meetmeid, tehtaks poliitika kujundamise varases etapis;

J.  arvestades, et komisjon vaatab läbi mõjuhindamise protsessi suhtes kohaldatavaid suuniseid, mis hõlmab arvestamist subsidiaarsuse ja proportsionaalsusega;

K.  arvestades, et Euroopa Parlament moodustas oma mõju hindamise üksuse, mis esitas 2013. aastal komisjoni mõjuhinnangute kohta 50 esialgset hinnangut ja kaks üksikasjalikku hinnangut;

L.  arvestades, et liikmesriikide parlamendid on täheldanud, et oluliste ja arvukate delegeeritud volituste lisamise tõttu on raske tulemuslikult hinnata, kas lõplikud eeskirjad järgivad subsidiaarsuse põhimõtet;

M.  arvestades, et nii subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kontroll kui ka mõju hindamine viiakse läbi alles õigusloomeprotsessi alguses;

1.  on seisukohal, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtted on Euroopa Liidu juhtpõhimõtted;

2.  rõhutab, et ELi pädevuse kasutamist reguleerib subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 5; väljendab heameelt asjaolu üle, et 2012. ja 2013. aastal kontrollisid ELi institutsioonid ja liikmesriikide parlamendid hoolikalt nendest kahest põhimõttest kinnipidamist;

3.  peab tervitatavaks viimastel aastatel ilmnenud liikmesriikide parlamentide suuremat kaasamist ja osalemist ELi õigusloome protsessis, mille tulemusena on kasvanud teadlikkus ELi aluspõhimõtetest, sealhulgas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest institutsioonidevahelises kontekstis; märgib siiski, et selles osas tuleb veel tööd teha; soovitab seetõttu komisjonil esimese sammuna korraldada igal aastal kõigi liikmesriikide parlamentidega arutelu, et intensiivistada dialoogi liikmesriikide parlamentidega;

4.  on ka arvamusel, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtted on poliitika kujundamise lähtealus; rõhutab seepärast, kui tähtis on hinnata õigusloomeprotsessi alguses seda, kas poliitikaeesmärke saab saavutada riiklike või piirkondlike algatuste asemel paremini Euroopa tasandil;

5.    rõhutab parlamentide, nende territoriaalse mõju ja kodanikuläheduse tähtsust ning nõuab vajaduse korral nende laialdasemat kaasamist varajase hoiatamise süsteemi;

6.  märgib siiski, et üksikud parlamendid esitavad suurema osa liikmesriikide parlamentide arvamustest; julgustab teisi parlamente üleeuroopalises arutelus rohkem osalema;

7.  rõhutab, et Euroopa institutsioonid peavad järgima Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu protokollis nr 2 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, mis on üleüldised ning institutsioonide jaoks liidu pädevuste teostamisel siduvad; välja arvatud liidu ainupädevusse kuuluvates valdkondades, kus subsidiaarsuse põhimõtet ei kohaldata;

8.  on seisukohal, et subsidiaarsuse põhimõtte kontrollimise mehhanism täidab Euroopa Liidu ja riiklike institutsioonide vahelises koostöös tähtsat rolli;

9.  peab seetõttu kahetsusväärseks, et komisjoni koostatud iga-aastased aruanded ei ole väga põhjalikud ning nendes ei süveneta üksikasjalikumalt sellesse, kuidas järgitakse ELi poliitika kujundamisel subsidiaarsust ja eriti proportsionaalsust;

10.  võtab teadmiseks komisjoni 2012. ja 2013. aasta aruannete metoodika, mille raames kasutatakse statistikat liikmesriikide parlamentide poolt ettepanekute paketi kohta esitatud põhjendatud arvamuste liigitamiseks ainult üheks põhjendatud arvamuseks, mitte põhjendatud arvamusteks iga üksiku ettepaneku kohta;

11.  märgib, et põhjendatud arvamuste osakaal on esitatud dokumentide koguarvu protsentidena 2010. ja 2011. aastaga võrreldes märkimisväärselt kasvanud ja et kui 2012. aastal moodustasid põhjendatud arvamused 25 % kõigist esitatud dokumentidest, siis 2013. aastal moodustasid need juba 30 % kõigist protokolli nr 2 raames toimuvas protsessis liikmesriikide parlamentide poolt esitatud dokumentidest; võtab sellega seoses teadmiseks liikmesriikide parlamentidega konsulteerimise õigusloomeprotsessis;

12.  juhib tähelepanu, et 2012. aastal kasutasid liikmesriikide parlamendid esimest korda kollase kaardi menetlust subsidiaarsuse põhimõtte küsimuses vastusena komisjoni ettepanekule võtta vastu määrus kollektiivse tegutsemise õiguse kasutamise kohta asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kontekstis (Monti II); märgib, et kuigi komisjoni hinnangul ei olnud subsidiaarsuse põhimõtet rikutud, võttis ta ettepaneku poliitilise toetuse puudumise tõttu tagasi; märgib, et teist korda kasutati nn kollase kaardi menetlust 2013. aastal seoses komisjoni ettepanekuga võtta vastu nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta; märgib, et komisjoni järelduse kohaselt oli ettepanek kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ning ta otsustas sellest mitte taganeda;

13.  märgib, et liikmesriikide parlamentide põhjendatud arvamustes juhitakse tähelepanu subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte erinevatele tõlgendustele; tuletab sellega seoses meelde, et aluslepingutes sätestatud subsidiaarsuse põhimõte võimaldab liidul võtta valdkondades, mis ei kuulu tema ainupädevusse, meetmeid ainult „juhul, kui liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke, ja ulatuses, milles liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke, ning seetõttu võib neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil”; tuletab samuti meelde, et „kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ei või liidu meetme sisu ega vorm minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale”; innustab liikmesriike lähtuma subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamise hindamisel Euroopa Liidu lepingust; soovitab tungivalt liikmesriikide parlamentidel ja ELi institutsioonidel vahetada arvamusi ja tavasid subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kontrolli valdkonnas.

14.  märgib, et liikmesriikide parlamentide esitatud põhjendatud arvamused erinevad esitatud väidete vormi ja kuju osas tugevalt; peab kahetsusväärseks ühiste mustrite puudumist, mis raskendab liikmesriikide parlamentide sekkumise aluse hindamist;

15.  tuletab meelde mureküsimusi, mida on tõstatatud Euroopa Parlamendi varasemates raportites juhtudel, kui komisjoni ettevalmistatud mõjuhinnangutes ei oldud subsidiaarsust nõuetekohaselt käsitletud; tuletab samuti meelde, et seda küsimust on tõstatatud ka mõjuhindamiskomitee aastaaruannetes; võtab teadmiseks, et mõjuhindamiskomitee arvates sisaldas 2012. ja 2013. aastal läbivaadatud mõjuhinnangutest enam kui 30 % subsidiaarsuse põhimõtte mitterahuldavat analüüsi; väljendab muret asjaolu pärast, et see protsent tõusis 2014. aastal 50-ni, ning nõuab tungivalt, et komisjon käsitleks seda küsimust oma mõjuhinnangute suhtes kohaldatavate suuniste läbivaatamisel ning pööraks selle suundumuse uuesti langusele;

16.  märgib mõjuhinnangute kui otsustamisprotsessi abivahendi otsustavat tähtsust õigusloomeprotsessis ja juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse alaseid küsimusi nõuetekohaselt kaaluda;

17.  toonitab, et põhjalikud mõjuhinnangud, milles hinnatakse igakülgselt vastavust subsidiaarsuse põhimõttele, on olulised, et suurendada kodanike usaldust, kes leiavad sageli, et subsidiaarsuse põhimõte on demokraatliku protsessi keskne osa; rõhutab seepärast, et subsidiaarsuse tõhustatud kontrolli võib seega pidada nn demokraatia defitsiidi vähendamise vahendiks;

18.  kordab oma ülalmainitud 14. septembri 2011. aasta resolutsioonis esitatud ettepanekut kasutada kavandatava õigusakti toetamiseks lisaks komisjoni poolt läbiviidatavatele mõjuhinnangutele –mille reform on arutamisel – ka liikmesriikide mõjuhinnanguid; on seisukohal, et parlamendi hiljuti loodud mõjuhindamise üksused täiendavad komisjoni tegevust positiivselt;

19.  väljendab pettumust komisjoni vastusega liikmesriikide parlamentidele nn kollase kaardi menetluse algatamise juhtudel; leiab, et komisjon peaks andma tervikliku vastuse mis tahes liikmesriikide parlamentide tõstatatud mureküsimustele, ja tegema seda lisaks avaldatud arvamuse korral iga juhtumi puhul eraldi, osana dialoogist; on arvamusel, et komisjon peab tulema ja selgitama oma seisukohta üksikasjalikult parlamendi asjaomase komisjoni või komisjonide ees;

20.  juhib tähelepanu sellele, et nn kollase kaardi menetlust ELi otsustusprotsesside mõjutamise vahendina saaks mõjusalt tugevdada liikmesriikide parlamentide seisukohtade varasema tutvustamisega, ja ergutab seetõttu liikmesriikide parlamente vahetama arvamusi vastava kohaldamisala ja kasutatavate hindamismeetodite kohta, et hinnata subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimist;

21.  usub, et poliitiline dialoog on üha olulisem subsidiaarsuse järgimise tagamisel; leiab, et poliitilist dialoogi tuleks parandada mitte ainult kollaste või oranžide kaartide korral, vaid üldreeglina; tunneb sellega seoses heameelt Junckeri komisjoni püüdluse üle esineda rohkem liikmesriikide parlamentide ees, ja kutsub parlamenti üles kaaluma samalaadse algatuse tegemist; on arvamusel, et raportööre võiks julgustada tegema suuremat koostööd liikmesriikide parlamentidega, eriti kuna videokonverentsid ja muud võrgupõhised kommunikatsiooniviisid on üha hõlpsamad ja tõhusamad;

22.  toonitab, et Euroopa institutsioonid ja liikmesriikide parlamendid peaksid jätkama tööd subsidiaarsuse kultuuri edendamiseks kogu ELis; soovitab eelkõige kahte algatust, mis aitaksid praegu kaasa subsidiaarsuse paremale arvessevõtmisele õigusloome protsessis, nimelt liikmesriikide parlamentide esitatud seisukohtade, nägemuste ja muude soovituste suuremat kaasamist poliitilisse dialoogi, eelkõige sellise ettevalmistava töö käigus nagu komisjoni koostatavad rohelised või valged raamatud ning subsidiaarsuse kontrolli raames liikmesriikidega konsulteerimise perioodi pikendamise kaalumist, kui liikmesriigi parlament taotleb seda ajapiirangute tõttu põhjendatud objektiivsetel põhjustel, nagu loodusõnnetused ja töös tehtavad vaheajad, milles liikmesriikide parlamendid ja komisjon peavad kokku leppima; arvab, et seda oleks võimalik saavutada, kui institutsioonid ja liikmesriikide parlamendid lepiksid esimeses etapis kokku vastavasisulises poliitilises kohustuses, ilma et see põhjustaks viivitusi asjakohaste õigusaktide vastuvõtmises;

23.  on seisukohal, et nn kollase kaardi menetlus oleks parlamentides hõlpsasti rakendatav, kinnitades seejuures veel kord subsidiaarsuse põhimõtet kooskõlas aluslepingutega;

24.  märgib, et mitmed COSACi liikmesriikide parlamendid on näidanud üles huvi rohelise kaardi poliitilise dialoogi parandamise vahendina kehtestamise üle, mis annaks liikmesriikide parlamentidele võimaluse esitada komisjonile kaalumiseks konstruktiivseid ettepanekuid, võttes nõuetekohaselt arvesse komisjoni algatusõigust;

25.  märgib, et seadusandlikud ettepanekud võivad enne nende institutsioonide poolt vastuvõtmist oluliselt muutuda; tuletab meelde, et subsidiaarsuse põhimõttele vastavuse kontrolli viiakse läbi ainult seadusandliku protsessi alguses, ja mitte selle lõpus; tuletab lisaks meelde, et ka mõjuhinnanguid valmistatakse enamasti ette pigem seadusandliku protsessi alg- kui lõppetapis; rõhutab vajadust viia pärast vastuvõtmismenetluse algatamist vastu vahehindamine ning võimaldada pärast õigusloomeprotsessi lõppemist esitada teatavatel juhtudel hoiatus liikmesriikidele, kes ei järgi subsidiaarsuse põhimõtet;

26.  nõuab seetõttu, et seadusandlike läbirääkimiste lõppedes ja enne lõpliku teksti vastuvõtmist viidaks läbi täiendav subsidiaarsuse kontroll ja täielik mõjuhinnang, et tagada vastavus subsidiaarsuse põhimõttele ning et koostatud hinnangud hõlmaksid ka proportsionaalsust; usub, et selline järelemõtlemisaeg aitaks poliitikakujundajatel hinnata, kas seadusandlus vastab liidu põhimõtetele, ning suurendaks sageli üsna intensiivsete läbirääkimisperioodide tulemuste läbipaistvust;

27.  võtab teadmiseks komisjoni uued, ELi õigusaktide algatustes ja ettepanekutes toodud poliitikaeesmärgid, nagu võimalikult väikesed kulud, kasu kodanikele, ettevõtjatele ja töötajatele ning tarbetu regulatiivse koormuse vältimine;

28.  on seisukohal, et mitmeaastase finantsraamistiku programmide puhul tuleks hinnata ja tõendada subsidiaarsuse põhimõttele vastavust, võttes arvesse tõendatavat lisaväärtust kasu saavates liikmesriikides;

29.  palub komisjonil kooskõlas proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõttega lihtsustada ELi vahenditest toetuste taotlemist, et muuta taotlemise menetlus tõhusamaks ja tulemustele orienteerituks;

30.  rõhutab oma pühendumust tagada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamine, hinnates selleks oma seadusandlikke algatusraporteid, tehes eelhindamised komisjoni mõjuhinnangutele ning hinnates pidevalt võimalikku ELi lisandväärtust ja Euroopa mõõtme puudumisest tulenevaid kulusid;

31.  rõhutab vajadust täpsustada subsidiaarsuse põhimõtet pädevuste jaotamise puhul, kui kaubanduspoliitika mõjutab muid kui välismaiseid otseinvesteeringuid, st portfelliinvesteeringuid, sest kehtivates vabakaubanduslepingutes on endiselt vasturääkivusi; võtab teadmiseks hiljutised arutelud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise teemal ning komisjoni ettepanekud praeguse mudeli ajakohastamiseks ja reformimiseks; rõhutab sellega seoses, et liikmesriigid peaksid ka endale selles protsessis vastutuse võtma, pidades silmas nende kolmandate riikidega sõlmitud kahepoolsetest lepingutest tulenevat kehtivat kohustust; nõuab, et läbirääkimiste pidamisel kahepoolsete kaitseklauslite üle ja nende kohaldamisel järgitaks proportsionaalsuse põhimõtet; tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 3 määratletakse ühine kaubanduspoliitika liidu ainupädevuses oleva tervikliku valdkonnana, mis põhineb ühtsetel eeskirjadel; märgib seetõttu, et subsidiaarsuse põhimõtet ühise kaubanduspoliitika suhtes ei kohaldata;

32.  nõuab selgitust selle kohta, kas kaubandusmeetmed, näiteks investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine, võiksid ohustada subsidiaarsuse põhimõtet seoses liikmesriikide pädevusega; kutsub liikmesriike üles lõpetama UNCITRALi konventsiooni (lepingul põhinevate investori ja riigi vaheliste vahekohtumenetluste läbipaistvuse kohta) blokeerimist, et allkirjastada konventsioon kogu liidu nimel; taunib praegu valitsevat olukorda, kui mõned liikmesriigid on konventsiooni osalised ja mõned liikmesriigid mitte; on seisukohal, et see näide näitab selgelt vajadust, et kõik pooled saaksid selguse liidu ainupädevuse ulatusest välismaiste otseinvesteeringute puhul; tuletab meelde, et liikmesriikide poolt investeeringute kaitseks rakendatavad erinevad poliitikad on põhjustanud praeguse olukorra, kus liikmesriigid on osalised umbes 1400 kahepoolses investeerimislepingus, mis sisaldavad kohati erinevaid sätteid, mis võivad põhjustada moonutusi ühtsel turul ning ELi investorite ebavõrdset kohtlemist liidust väljaspool;

33.  nõuab muudele riikidele antava ELi finantsabi (nimelt makrofinantsabi) puhul kavandatavate abimeetmete proportsionaalsuse mõju põhjalikumat eel- ja järelhindamist, et abi oleks seda vajavate partnerite jaoks tõhus ja tõeliselt vajalik; kordab oma nõudmist kehtestada abi väljamaksmisele täpsemad tingimused ja vahendite kasutamise üle nõuetekohane kontroll, sh pettuse ja korruptsiooni ennetamise ning nendevastase võitlusega seotud meetmed ning parlamendi põhjalik kontroll; nõuab ELi välisvahendite tugevat integreerimist, ühendades omavahel kaubandus-, arengu- ning välis- ja julgeolekupoliitika; rõhutab, et liikmesriigid peavad näitama selle suhtes üles suuremat pühendumust;

34.  juhib tähelepanu sellele, kui suure tähtsusega on nõuetekohane konsulteerimine ja dialoog ning kodanike, ettevõtete (eelkõige VKEde) ja kodanikuühiskonna kaasamine ELi kaubanduspoliitika alaste otsuse tegemisse;

o

o  o

35.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

ELT C 321, 31.12.2003, lk 1.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0061.

(3)

ELT C 353 E, 3.12.2013, lk 117.

(4)

ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 87.

(5)

http://ec.europa.eu/smart-regulation/refit/admin_burden/docs/08-10web_ce-brocuttingredtape_en.pdf

(6)

Ettepanek võtta vastu nõukogu määrus kollektiivse tegutsemise õiguse kasutamise kohta asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kontekstis (COM(2012) 130).

(7)

Asepresident Šefčoviči 12. septembri 2012. aasta kiri liikmesriikide parlamentidele.

(8)

Komisjoni ettepanek Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta (COM(2013)534).

(9)

Komisjoni 27. novembri 2013. aasta teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule ja riikide parlamentidele Euroopa Prokuratuuri asutamist käsitleva nõukogu määruse ettepaneku läbivaatamise kohta seoses subsidiaarsuse põhimõttega vastavalt protokollile 2 (COM (2013) 851 final).


RAHVUSVAHELISE KAUBANDUSE KOMISJONI ARVAMUS (17.6.2015)

õiguskomisjonile

subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitlevate 2012.–2013. aasta aruannete kohta

(2014/2252(INI))

Arvamuse koostaja: David Borrelli

ETTEPANEKUD

Rahvusvahelise kaubanduse komisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  märgib, kui oluline on ühine kaubanduspoliitika, mille kaudu EL saab võimendada oma maksimaalset suutlikust läbirääkimisteks, ja ELi majandussuhted kolmandate riikidega ja piirkondlike organisatsioonidega ELi majanduskasvu ja töökohtade jaoks; on seetõttu seisukohal, et proportsionaalsuse ja vajaduse korral subsidiaarsuse põhimõtet tuleb nõuetekohaselt järgida ka nimetatud poliitikavaldkondades, eriti kui kaubanduslepingud tuleb sõlmida segalepingutena; tunneb heameelt komisjoni algatuse üle täpsustada kaubanduslepingute segalepingutena sõlmimise küsimust, andes ELi ja Singapuri vabakaubanduslepingu Euroopa Liidu Kohtusse; loodab, et Euroopa Liidu Kohtu otsus on võimalus saavutada suurem selgus küsimuses, millised ELi kaubandusläbirääkimiste aspektid kuuluvad liikmesriikide vastutusvaldkonda; rõhutab, et selguse saavutamisega tuleks luua alus ELi tulemuslikumale läbirääkimispositsioonile ning kaubanduslepingute kiiremale ratifitseerimismenetlusele ELi ja kolmandate riikide vahel; rõhutab sellega läbipaistvuse äärmiselt suurt tähtsust kaubandusläbirääkimiste läbiviimisel;

2.  rõhutab vajadust täpsustada subsidiaarsuse põhimõtet pädevuste jaotamise puhul, kui kaubanduspoliitika mõjutab muid kui välismaiseid otseinvesteeringuid, st portfelliinvesteeringuid, sest kehtivates vabakaubanduslepingutes on endiselt vasturääkivusi; võtab teadmiseks hiljutised arutelud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise teemal ning komisjoni ettepanekud praeguse mudeli ajakohastamiseks ja reformimiseks; rõhutab sellega seoses, et liikmesriigid peaksid ka endale selles protsessis vastutuse võtma, pidades silmas nende kolmandate riikidega sõlmitud kahepoolsetest lepingutest tulenevat kehtivat kohustust; nõuab, et läbirääkimiste pidamisel kahepoolsete kaitseklauslite üle ja nende kohaldamisel järgitaks proportsionaalsuse põhimõtet; tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 3 määratletakse ühine kaubanduspoliitika liidu ainupädevuses oleva tervikliku valdkonnana, mis põhineb ühtsetel eeskirjadel; märgib seetõttu, et subsidiaarsuse põhimõtet ühise kaubanduspoliitika suhtes ei kohaldata;

3.  nõuab selgitust selle kohta, kas kaubandusmeetmed, näiteks investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine, võiksid ohustada subsidiaarsuse põhimõtet seoses liikmesriikide pädevusega; kutsub liikmesriike üles lõpetama UNCITRALi konventsiooni (lepingul põhinevate investori ja riigi vaheliste vahekohtumenetluste läbipaistvuse kohta) blokeerimist, et allkirjastada konventsioon kogu liidu nimel; taunib praegu valitsevat olukorda, kui mõned liikmesriigid on konventsiooni osalised ja mõned liikmesriigid mitte; on seisukohal, et see näide näitab selgelt vajadust, et kõik pooled saaksid selguse liidu ainupädevuse ulatusest välismaiste otseinvesteeringute puhul; tuletab meelde, et liikmesriikide poolt investeeringute kaitseks rakendatavad erinevad poliitikad on põhjustanud praeguse olukorra, kus liikmesriigid on osalised umbes 1400 kahepoolses investeerimislepingus, mis sisaldavad kohati erinevaid sätteid, mis võivad põhjustada moonutusi ühtsel turul ning ELi investorite ebavõrdset kohtlemist liidust väljaspool;

4.  nõuab muudele riikidele antava ELi finantsabi (nimelt makrofinantsabi) puhul kavandatavate abimeetmete proportsionaalsuse mõju põhjalikumat eel- ja järelhindamist, et abi oleks seda vajavate partnerite jaoks tõhus ja tõeliselt vajalik; kordab oma nõudmist kehtestada abi väljamaksmisele täpsemad tingimused ja vahendite kasutamise üle nõuetekohane kontroll, sh pettuse ja korruptsiooni ennetamise ning nendevastase võitlusega seotud meetmed ning parlamendi põhjalik kontroll; nõuab ELi välisvahendite tugevat integreerimist, ühendades omavahel kaubandus-, arengu- ning välis- ja julgeolekupoliitika; rõhutab, et liikmesriigid peavad näitama selle suhtes üles suuremat pühendumust;

5.  märgib, et kehtivad kaubanduslepingud on näidanud oma kasumlikkust Euroopa majanduse jaoks ning toonud kaasa majanduskasvu ja töökohtade loomise; rõhutab, et kaubanduslepingute mõju sõltub läbirääkimiste tulemustest ning mõjuprognoosid põhinevad seepärast alati teatavatel eeldustel; kutsub komisjoni üles viima laiema mõju eelhindamise raames enne kaubandusläbirääkimiste algatamist läbi jätkusuutlikkuse mõjuhindamisi, et hinnata ELi kodanikele ja ettevõtetele, eriti VKEdele avalduvat majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju; rõhutab, et liikmesriigid peaksid täitma tähtsat rolli ka kasu ja mõju hindamisel, mida sooduskaubanduslepingud võivad avaldada nende majandusele;

6.  juhib tähelepanu sellele, kui suure tähtsusega on nõuetekohane konsulteerimine ja dialoog ning kodanike, ettevõtete (eelkõige VKEde) ja kodanikuühiskonna kaasamine ELi kaubanduspoliitika alaste otsuse tegemisse.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

16.6.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

30

3

6

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

William (The Earl of) Dartmouth, Maria Arena, Tiziana Beghin, David Campbell Bannerman, Daniel Caspary, Salvatore Cicu, Santiago Fisas Ayxelà, Eleonora Forenza, Yannick Jadot, Ska Keller, Jude Kirton-Darling, Bernd Lange, Marine Le Pen, Emmanuel Maurel, Emma McClarkin, Anne-Marie Mineur, Sorin Moisă, Artis Pabriks, Franck Proust, Godelieve Quisthoudt-Rowohl, Viviane Reding, Tokia Saïfi, Marietje Schaake, Helmut Scholz, Joachim Schuster, Joachim Starbatty, Adam Szejnfeld, Iuliu Winkler, Jan Zahradil

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Eric Andrieu, Dita Charanzová, Frédérique Ries, Fernando Ruas, Jarosław Wałęsa

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Mercedes Bresso, Rosa D’Amato, Kaja Kallas, Afzal Khan, Marc Tarabella


EELARVEKONTROLLIKOMISJONI ARVAMUS (7.5.2015)

õiguskomisjonile

subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitlevate 2012.–2013. aasta aruannete kohta

(2014/2252(INI))

Arvamuse koostaja: Patricija Šulin

ETTEPANEKUD

Eelarvekontrollikomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 ja selle protokollis nr 2 sätestatakse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitlevad eeskirjad;

B.  arvestades, et need põhimõtted on tähtsad ELi kodanikele kasu toova poliitika kujundamise vahendid ja seeläbi ka ELi õigusaktide finantsmõju hindamise vahendid;

1.  peab tervitatavaks, et komisjon käivitas pärast parlamendi 14. septembri 2011. aasta resolutsioonis (parema õigusloome, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse ning aruka õigusliku reguleerimise kohta)(1) esitatud üleskutset parandada teabevahetust kodanikuühiskonnaga avaliku konsultatsiooni oma mõjuhindamise suuniste ja sidusrühmadega konsulteerimise suuniste läbivaatamise kohta(2);

2.  võtab teadmiseks komisjoni uued, ELi õigusaktide algatustes ja ettepanekutes toodud poliitikaeesmärgid, nagu võimalikult väikesed kulud, kasu kodanikele, ettevõtjatele ja töötajatele ning tarbetu regulatiivse koormuse vältimine;

3.  juhib tähelepanu sellele, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele vastamise hindamine on ELi poliitikakujundamise lahutamatu osa; palub komisjonil edendada ELi lisaväärtuse ning ELi meetmete kasulikkuse ja vajalikkuse nõuetekohast hindamist;

4.  märgib, et eelarvepädevad institutsioonid kasutavad komisjoni prioriteetsete poliitikavaldkondade tulemuste täielikku hindamist ELi eelarve ettevalmistamisel;

5.  on seisukohal, et mitmeaastase finantsraamistiku programmide puhul tuleks hinnata ja tõendada subsidiaarsuse põhimõttele vastavust, võttes arvesse tõendatavat lisaväärtust kasu saavates liikmesriikides;

6.  väljendab muret selle üle, et ELi eelarvevahendeid kulutatakse mõnikord projektidele, mille tulemused ei ole mõjusad; soovitab seetõttu komisjonil kaaluda kohapealse hindamise käivitamist projektide puhul, millel on oluline kohalik finantsmõju;

7.  kordab oma ülalmainitud 14. septembri 2011. aasta resolutsioonis esitatud ettepanekut kasutada kavandatava õigusakti toetamiseks lisaks komisjoni poolt läbiviidatavatele mõjuhinnangutele – mille reform on arutamisel – ka liikmesriikide mõjuhinnanguid; on seisukohal, et parlamendi hiljuti loodud mõjuhindamise üksused täiendavad komisjoni tegevust positiivselt;

8.  palub komisjonil teha Euroopa Kontrollikojale ettepanek lisada vajaduse korral oma eriaruannetesse, mis käsitlevad eelarve täitmist koostöös liikmesriikidega, ELi vahendite subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kontroll;

9.  palub komisjonil kooskõlas proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõttega lihtsustada ELi vahenditest toetuste taotlemist, et muuta taotlemise menetlus tõhusamaks ja tulemustele orienteerituks;

10.  tuletab komisjonile meelde parlamendi kohustust kontrollida ELi eelarve täitmist ning komisjonilt selle haldamise kohta aru pärida; juhib tähelepanu sellele, et parlamentaarne kontroll hõlmab ka kulu mõõdet ja peaks keskenduma sellele, kuidas eeskirjade eiramisi kõrvaldada ja vigu ennetada;

11.  eeldab, et komisjon loob sünergilise toime ELi, liikmesriikide ja piirkondlike eelarvete vahel ning esitab need subsidiaarsuse põhimõtte järgimise seisukohast hindamiseks.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

5.5.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

20

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Inés Ayala Sender, Zigmantas Balčytis, Dennis de Jong, Martina Dlabajová, Jens Geier, Ingeborg Gräßle, Bernd Kölmel, Verónica Lope Fontagné, Fulvio Martusciello, Georgi Pirinski, Petri Sarvamaa, Claudia Schmidt, Igor Šoltes, Bart Staes, Marco Valli, Tomáš Zdechovský

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Monika Hohlmeier, Karin Kadenbach, Julia Pitera, Patricija Šulin

(1)

http://ec.europa.eu/budget/explained/management/managt_who/who_en.cfm

(2)

ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 87; http://ec.europa.eu/smart-regulation/impact/planned_ia/consultation_2014/index_en.htm


TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS (29.5.2015)

õiguskomisjonile

subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitlevate 2012.–2013. aasta aruannete kohta

(2014/2252(INI))

Arvamuse koostaja: Helga Stevens

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  on seisukohal, et tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kuuluvad peamiselt liikmesriikide pädevusse ning ELi ülesanne on võtta meetmeid liikmesriikide tööhõivepoliitikate kooskõlastamiseks, töötades selleks tööturu jaoks välja suunised ja eeskätt normdokumendid; õhutab seetõttu komisjoni ja liikmesriike süvendama arutelu subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise üle kõnealuses poliitikavaldkonnas;

2.  peab tervitatavaks viimastel aastatel ilmnenud liikmesriikide parlamentide suuremat kaasamist ja osalemist ELi õigusloome protsessis, mille tulemusena on kasvanud teadlikkus ELi aluspõhimõtetest, sealhulgas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest institutsioonidevahelises kontekstis; märgib siiski, et selles osas tuleb veel tööd teha; soovitab seetõttu komisjonil esimese sammuna korraldada igal aastal kõigi liikmesriikide parlamentidega arutelu, et intensiivistada dialoogi liikmesriikide parlamentidega;

3.  tuletab meelde, et Maastrichti lepingu artikli 5 kohaselt sekkub Euroopa Liit vaid niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ise ei suuda piisavalt saavutada kavandatava meetme eesmärke;

4.  toonitab, et igasugusel poliitikakujundamisel tuleb järgida subsidiaarsuse põhimõtet ja tagada selge Euroopa lisaväärtuse saamine; rõhutab, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse juhtumeid tuleb igakülgselt põhjendada ja neid ei tohiks kasutada ELi sotsiaaldialoogi kahjustamiseks; rõhutab, et keskne küsimus subsidiaarsuse põhimõtte järgimisel on mõelda läbi sotsiaalpartnerite roll ning tagada nende sõltumatus vastavalt liikmesriikide kommetele ja tavadele; on sellega seoses veendunud, et subsidiaarsuse põhimõtte rikkumisel võivad olla soovimatud tagajärjed, näiteks võib see kahjustada kodanike usku Euroopa Liitu, mistõttu seda tuleb vältida;

5.  rõhutab parlamentide, nende territoriaalse mõju ja kodanikuläheduse tähtsust ning nõuab vajaduse korral nende laialdasemat kaasamist varajase hoiatamise süsteemi;

6.  soovitab liikmesriikide parlamentidel avaldada sisulisi arvamusi peale komisjoni seadusandlike dokumentide ka ELi õigusaktide koostamisele eelnevate muude kui seadusandlike dokumentide kohta, et edaspidi ELi algatusi ja õigusakte tulemuslikumalt mõjutada;

7.  tuletab meelde, et subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt võtab EL oma ainupädevusest väljaspool asuvates valdkondades meetmeid ainult siis ja niivõrd, kui kavandatud meetme eesmärke saab paremini saavutada liidu tasandil kui riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil; rõhutab, et seetõttu võib subsidiaarsus kaasa tuua nii liidu tegevuse laiendamise talle antud volituste piires, juhul kui asjaolud seda nõuavad, kui ka vastupidi – asjaomase tegevuse piiramise või lõpetamise, kui see ei ole enam põhjendatud; rõhutab, et subsidiaarsuse põhimõtet ei kohaldata mitte üksnes ELi ja selle liikmesriikide vahelistes suhetes, vaid see hõlmab ka piirkondlikku ja kohalikku tasandit;

8.  juhib tähelepanu sellele, et 2012. aastal kasutasid liikmesriikide parlamendid esmakordselt subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kontrollimehhanismi raames nn kollast kaarti vastuseks ettepanekule võtta vastu määrus kollektiivse tegutsemise õiguse kohta asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kontekstis; samas märgib siiski, et komisjoni arvates antud juhul subsidiaarsuse põhimõtet ei rikutud;

9.  on veendunud, et komisjon võttis kõnealuse dokumendi tagasi poliitilise vastuseisu tõttu ja, nagu komisjon ise märgib, mitte sellepärast, et igasugune subsidiaarsuse põhimõtte rikkumine peaks õhutama küsimusega seotud eri osapooli alustama uut institutsioonidevahelist arutelu, mis oleks töösuhete selliste rahvusvaheliste aspektide küsimuses konsensuseni jõudmiseks paremini ette valmistatud, või subsidiaarsuse põhimõttest kinnipidamist hoolikamalt jälgima;

10.  palub komisjonil anda eelteavet õigusaktide õigusliku aluse valiku kohta, sest see soodustab koostööd liikmesriikide parlamentidega;

11.  võtab teadmiseks asjaolu, et 2013. aastal kasutasid liikmesriikide parlamendid üldse teist korda subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kontrolli mehhanismi raames nn kollase kaardi menetlust, mis näitab liikmesriikide parlamentide kasvavat huvi ELi õiguse arendamise vastu, nende osalemist selles ja nende pakutavat lisaväärtust;

12.  juhib tähelepanu sellele, et nn kollase kaardi menetlust ELi otsustusprotsesside mõjutamise vahendina saaks mõjusalt tugevdada liikmesriikide parlamentide seisukohtade varasema tutvustamisega, ja õhutab seetõttu liikmesriikide parlamente vahetama arvamusi vastava kohaldamisala ja kasutatavate hindamismeetodite kohta, et hinnata subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimist;

13.  on seisukohal, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte tähendus ei ole selge ja seetõttu tõlgendavad liikmesriikide parlamendid neid erinevalt, mis raskendab kokkulepetele jõudmist ja vastu võetud otsuste täitmise saavutamist; peab tervitatavaks asjaolu, et komisjon on kehtestanud ühised kriteeriumid subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimise hindamiseks; soovitab liikmesriikide parlamentidel ja teistel institutsioonidel neid kriteeriumeid kasutada, et parandada vastavushindamist ning subsidiaarsuse kontrolli mehhanismi kooskõlastamist ja tulemuslikkust;

14.  märgib, et liikmesriikide parlamendid olid Euroopa Prokuratuuri käsitleva ettepaneku arutamisel lähedal nn kollase kaardi kasutamisele; on veendunud, et juhul, kui kollase kaardi menetlust toetavad mitme liikmesriigi parlamendid, tuleb järelmeetmena esitatavas komisjoni teatises käsitleda nende parlamentide kõiki vastuväiteid;

15.  juhib tähelepanu asjaolule, et õigusaktid võivad suuri ettevõtteid ja VKEsid erinevalt mõjutada ning et seda tuleks õigusaktide koostamisel silmas pidada; on seisukohal, et põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele” eesmärk ei ole mitte mikroettevõtete ja VKEde vabastamine ohutus- ja tervishoiualaste õigusaktide täitmisest, vaid pigem võiks see olla poliitikakujundamise protsessi keskne osa, mis võib oluliselt stimuleerida töökohtade loomist ja majanduskasvu tänu ettevõtjate jaoks kulude ja bürokraatia kärpimisele ning keskendumisele arukale reguleerimisele, mida rakendades saab tagada VKEdele ja mikroettevõtetele võrdsed konkurentsitingimused; rõhutab, et kõigil töötajatel on õigus parimal tasemel tööohutusele ja tervisekaitsele sõltumata ettevõtte suurusest, lepingust või töökoha liikmesriigist;

16.  märgib, et komisjon on hakanud pöörama rohkem tähelepanu poliitikatsüklitele ja mõjuhinnangutele; palub vastutaval parlamendikomisjonil Euroopa Komisjoni mõjuhinnangud korrapäraselt läbi vaadata, samuti vaadata õigusloomemenetluse võimalikult varasel etapil läbi Euroopa Parlamendi mõjude eelhinnangud ning alati hinnata kahe siin käsitletava põhimõtte järgimist; on veendunud, et ühest küljest ei tohiks mõjuhinnangud asendada poliitilisi otsuseid ja hinnanguid ning teisest küljest peaks iga Euroopa Komisjoni ettepanekuga kaasnema vaieldamatu Euroopa lisaväärtus; nõuab seepärast mõjuhinnangute terviklikumat käsitust, mis hõlmaks võimaluse korral ka regulatsioonide puudumise tagajärgi.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

28.5.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

39

5

4

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Laura Agea, Guillaume Balas, Brando Benifei, David Casa, Ole Christensen, Agnes Jongerius, Jan Keller, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Zdzisław Krasnodębski, Jean Lambert, Jérôme Lavrilleux, Patrick Le Hyaric, Jeroen Lenaers, Verónica Lope Fontagné, Javi López, Thomas Mann, Dominique Martin, Edouard Martin, Anthea McIntyre, Joëlle Mélin, Elisabeth Morin-Chartier, Emilian Pavel, Georgi Pirinski, Terry Reintke, Claude Rolin, Anne Sander, Sven Schulze, Siôn Simon, Jutta Steinruck, Yana Toom, Ulrike Trebesius, Marita Ulvskog, Tatjana Ždanoka, Jana Žitňanská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Amjad Bashir, Heinz K. Becker, Lynn Boylan, Mercedes Bresso, Deirdre Clune, Eduard Kukan, Evelyn Regner, Csaba Sógor

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Marco Affronte, Andor Deli, Norica Nicolai, Urmas Paet, Pavel Telička, Marco Zanni


PÕHISEADUSKOMISJONI ARVAMUS (7.5.2015)

õiguskomisjonile

subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitlevate 2012.–2013. aasta aruannete kohta

(2014/2252(INI))

Arvamuse koostaja: Kazimierz Michał Ujazdowski

ETTEPANEKUD

Põhiseaduskomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon kontrollib eelnevalt, kas tema ettepanekud on vajalikud ja kas liikmesriikidel ei ole võimalik kavandatavate meetmete eesmärke piisavalt saavutada, ning et komisjon põhjendab oma meetmeid subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet arvestades vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artiklile 5; rõhutab tugevalt, et mõjuhinnang on oluline selleks, et tagada õigusakti ettepanekute koostamisel nendest kahest põhimõttest kinnipidamine; rõhutab samuti, et komisjon peaks seadma vastavuse tagamise subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega prioriteediks ka kehtiva ELi poliitika hindamisel;

2.  tuletab meelde, et subsidiaarsust kaitstakse ka sellega, et ühtegi ELi õigusakti ei saa vastu võtta ilma nõukogus kokku tulnud liikmesriikide (ja liikmesriikide parlamentide ees vastutavate) ministrite valdava enamuse nõusolekuta;

3.  märgib, et tegelikkuses on subsidiaarsuse küsimus probleemiks vaid väikese osa õigusaktiettepanekute korral, nagu näitab asjaolu, et oranži kaardi menetlust ei ole kunagi rakendatud ja kollase kaardi menetlust on rakendatud vaid kaks korda kuue aasta jooksul; on arvamusel, et liikmesriikide parlamente huvitab rohkem ettepanekute sisu kui ainult subsidiaarsus, ning märgib, et mitme liikmesriigi parlament tugevdab praegu oma menetlusi, et mõjutada nõukogus ministrite vastuvõetud seisukohti;

4.  märgib, et aluslepingutes sätestatud subsidiaarsuse põhimõte võimaldab liidul võtta valdkondades, mis ei kuulu tema ainupädevusse, meetmeid ainult „juhul, kui liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke, ja ulatuses, milles liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke, ning seetõttu võib neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil”; märgib, et subsidiaarsuse põhimõte kui tegevuse optimaalse tasemega seotud neutraalne õiguspõhimõte võib nii laiendada ELi tegevust tema pädevuste raames, kui asjaolud seda nõuavad, kui ka vastupidi, vastavat tegevust piirata või lõpetada, kui see ei ole enam õigustatud;

5.  rõhutab, et liidu pädevuse kasutamist reguleerib subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte, nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 5; väljendab heameelt asjaolu üle, et 2012. ja 2013. aastal kontrollisid ELi institutsioonid ja liikmesriikide parlamendid hoolikalt nendest kahest põhimõttest kinnipidamist;

6.  tunnustab mõjuhindamiskomitee tööd õigusmeetmete subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse küsimuses ning nõuab tugevamat koostööd juba menetluse selles etapis regioonide komitee ja AFCO-komisjoniga nende kahe omavahel seotud valdkonna käsitlemisel;

7.  nõuab, et kohalike ja piirkondlike parlamentidega konsulteeritaks regulaarselt, mitte ainult konkreetsete küsimuste korral;

8.  rõhutab, et liikmesriikide parlamentide vahel IPEXi süsteemi kaudu vahetatava teabe hulk on märkimisväärselt kasvanud, ning märgib, et liikmesriikide parlamentide esitatud põhjendatud arvamuste arv on kasvanud (2012. aastal + 9% ja 2013. aastal + 25%); väljendab heameelt selle üle, et liikmesriikide parlamendid osalevad tihedamalt ELi õigusloome protsessis, eelkõige seadusandlike ettepanekute kontrollis subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast;

9.  rõhutab, et nii 2012. kui ka 2013. aastal kasutasid liikmesriikide parlamendid subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kontrollimehhanismi raames kollase kaardi menetlust; on sellega seoses arvamusel, et liikmesriikide parlamendid suurendasid suutlikkust kasutada õigusi, mis neil on subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kontrollimehhanismis; innustab tugevalt liikmesriikide parlamente edendama veelgi omavahelist koostööd, et täita täielikult neile praegu kehtivate alusaktidega antud rolli;

10.  on teadlik sellest, et paljude liikmesriikide parlamendid soovivad mõjutada õigusaktide sisu, mitte avaldada arvamust suhteliselt harvadel juhtudel, kui subsidiaarsus võib olla probleem; väljendab heameelt nn Barroso algatuse raames komisjonile esitatud ettepanekute üle; on seisukohal, et tõhusaim viis, kuidas liikmesriikide parlamendid saavad mõju avaldada, on kujundada oma riigi ministrite seisukohti enne nõukogu kohtumisi, ning et 8-nädalast perioodi võib kasutada ka sellel eesmärgil;

11.  on seisukohal, et ELi institutsioonid peavad andma liikmesriikide parlamentidele võimaluse kontrollida õigusakti ettepanekuid ning komisjon peaks esitama vastavalt üksikasjalikud ja kõikehõlmavad põhjendused subsidiaarsust ja proportsionaalsust puudutavate otsuste kohta;

12.  rõhutab oma pühendumust tagada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamine, hinnates selleks oma seadusandlikke algatusraporteid, tehes eelhindamised komisjoni mõjuhinnangutele ning hinnates pidevalt võimalikku ELi lisandväärtust ja Euroopa mõõtme puudumisest tulenevaid kulusid;

13.  märgib siiski, et üksikud parlamendid esitavad suurema osa liikmesriikide parlamentide arvamustest, ning julgustab teisi parlamente üleeuroopalises arutelus rohkem osalema;

14.  on veendunud, et võiks olla kasulik arutada võimalust pikendada ajavahemikku, mille jooksul liikmesriikide parlamendid peavad esitama põhjendatud arvamuse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artikli 6 kohaselt, et leida võimalikke viise parandada praegust õigusraamistikku; on seisukohal, et parlamentidele põhjendatud arvamuse esitamiseks antud ajavahemikku tuleks mõõta paindlikult; tuletab meelde, et kõnealuse tähtaja muutmine eeldab aluslepingu muutmist; soovitab sellega seoses küsimust õigeaegselt arutada, et käsitleda liikmesriikide parlamentide kaasamise küsimust enne järgmist aluslepingute muutmist; rõhutab, et liikmesriikide parlamentidele praegu antud ajaperioodi pikendamist käsitlevas arutelus võiks pöörata tähelepanu piirkondlike parlamentide rolli ning liikmesriikide parlamentide käsutuses olevate vahendite küsimusele; palub komisjonil avaldada arvamust liikmesriikide parlamentide rohelise kaardi algatuse kohta;

15.  on arvamusel, et tänu oma kogemusele võivad liikmeriikide parlamendid anda olulise panuse üleeuroopalisse arutellu ja otsustusprotsessi; innustab seega liikmesriikide parlamente kasutama täiel määral neile praegu kehtivate alusaktidega antud pädevusi ka omavahelist koostööd veelgi edendades;

16.  soovitab ühe uue meetmena kaaluda rohelise kaardi menetlust, mis võimaldaks liikmesriikide parlamentidel algatada Euroopa õigusloomeprotsessi ja täita seega konstruktiivset rolli Euroopa õigusloomes; on arvamusel, et sellise menetluse saab luua komisjoni vabatahtlikul ettevõtmisel ega eelda aluslepingute muutmist;

17.  märgib, et 2012. aastal kasutasid liikmesriikide parlamendid esimest korda kollase kaardi menetlust subsidiaarsuse põhimõtte küsimuses vastusena komisjoni ettepanekule võtta vastu määrus kollektiivse tegutsemise õiguse kasutamise kohta asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kontekstis (Monti II); märgib, et kuigi komisjoni hinnangul ei olnud subsidiaarsuse põhimõtet rikutud, võttis ta ettepaneku poliitilise toetuse puudumise tõttu tagasi; märgib, et teist korda kasutati kollase kaardi menetlust 2013. aastal seoses komisjoni ettepanekuga võtta vastu nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta; märgib, et komisjoni järelduse kohaselt oli ettepanek kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ning ta otsustas sellest mitte taganeda;

18.  rõhutab, et sellised ELi tasandi otsused nagu otsus sõlmida Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus (TTIP) ning laiaulatuslik majandus- ja kaubandusleping (CETA) võivad mõjutada oluliselt piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi, sealhulgas otsuseid üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta; palub komisjonil ja nõukogul võtta täielikult arvesse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet rahvusvaheliste kaubanduslepingute läbirääkimistes ja teavitada parlamenti nende võimalikust mõjust subsidiaarsusele;

19.  märgib, et liikmesriikide parlamentide põhjendatud arvamustes juhitakse tähelepanu subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte erinevatele tõlgendustele; tuletab sellega seoses meelde, et aluslepingutes sätestatud subsidiaarsuse põhimõte võimaldab liidul võtta valdkondades, mis ei kuulu tema ainupädevusse, meetmeid ainult „juhul, kui liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke, ja ulatuses, milles liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke, ning seetõttu võib neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil”; tuletab samuti meelde, et „kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ei või liidu meetme sisu ega vorm minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale”; innustab liikmesriike lähtuma subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamise hindamisel ELi lepingust; soovitab tungivalt liikmesriikide parlamentidel ja ELi institutsioonidel vahetada arvamusi ja tavasid subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kontrolli valdkonnas.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

5.5.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

22

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Mercedes Bresso, Fabio Massimo Castaldo, Kostas Chrysogonos, Richard Corbett, Esteban González Pons, Danuta Maria Hübner, Ramón Jáuregui Atondo, Jo Leinen, Morten Messerschmidt, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Paulo Rangel, György Schöpflin, Pedro Silva Pereira, Barbara Spinelli, Claudia Tapardel, Josep-Maria Terricabras, Kazimierz Michał Ujazdowski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Max Andersson, Sylvie Goulard, David McAllister, Cristian Dan Preda, Viviane Reding


VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

13.10.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

13

7

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Max Andersson, Joëlle Bergeron, Marie-Christine Boutonnet, Kostas Chrysogonos, Therese Comodini Cachia, Mady Delvaux, Rosa Estaràs Ferragut, Laura Ferrara, Enrico Gasbarra, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Mary Honeyball, Sajjad Karim, Dietmar Köster, Gilles Lebreton, António Marinho e Pinto, Julia Reda, Evelyn Regner, Pavel Svoboda, József Szájer, Axel Voss, Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Stefano Maullu

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Andrew Lewer

Õigusalane teave