Menetlus : 2014/2247(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0314/2015

Esitatud tekstid :

A8-0314/2015

Arutelud :

PV 23/11/2015 - 16
CRE 23/11/2015 - 16

Hääletused :

PV 24/11/2015 - 5.7
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0402

RAPORT     
PDF 219kWORD 155k
30.10.2015
PE 554.719v02-00 A8-0314/2015

ühtekuuluvuspoliitika ja marginaliseeritud kogukondade kohta

(2014/2247(INI))

Regionaalarengukomisjon

Raportöör: Terry Reintke

MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS
 NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS
 VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ühtekuuluvuspoliitika ja marginaliseeritud kogukondade kohta

(2014/2247(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 151, 153, 162 ja 174–176,

–  võttes arvesse ELi põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse inimõigusi ja põhivabadusi kaitsvaid Euroopa konventsioone, eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Euroopa Inimõiguste Kohtu asjaomast kohtupraktikat, Euroopa sotsiaalhartat ja Euroopa sotsiaalsete õiguste komitee asjaomaseid soovitusi ning Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni,

–   võttes arvesse ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni,

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni sõltumatutes riikides elavate põlis- ja hõimurahvaste kohta,

–   võttes arvesse ELi diskrimineerimisvastaseid direktiive, Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 14 ning selle konventsiooni protokolli nr 12;

–   võttes arvesse ÜRO 5. jaanuari 2011. aasta puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (edaspidi „ühissätete määrus”)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta määrust (EL) nr 437/2010, millega muudetakse Euroopa Regionaalarengu Fondi käsitlevat määrust (EÜ) nr 1080/2006 seoses marginaliseerunud kogukondadele ette nähtud elamumajandusmeetmete abikõlblikkusega(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1381/2013, millega luuakse õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programm aastateks 2014–2020(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 223/2014, mis käsitleb Euroopa abifondi enim puudustkannatavate isikute jaoks(6),

–  võttes arvesse komisjoni 7. jaanuari 2014. aasta delegeeritud määrust (EL) nr 240/2014, millega sätestatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud Euroopa partnerluse käitumisjuhend(7),

–  võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse Euroopa Komisjoni seitsmendat ja kaheksandat eduaruannet ELi ühtekuuluvuspoliitika kohta ja 2013. aasta strateegilist aruannet programmide rakendamise kohta ajavahemikul 2007–2013(8),

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2013. aasta resolutsiooni edusammude kohta romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamisel(9),

–  võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus(10),

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni romade kaasamist käsitleva ELi strateegia kohta(11),

–  võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse(12),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2009. aasta resolutsiooni romide sotsiaalse olukorra ja nende tööturule juurdepääsu parandamise kohta ELis(13),

–  võttes arvesse komisjoni 23. juulil 2014 avaldatud majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva kuuendat aruannet „Investeerimine majanduskasvu ja tööhõivesse. Majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine liidus”,

–  võttes arvesse komisjoni 27. veebruari 2014. aasta valdkondlikke juhiseid romade ja marginaliseeritud kogukondade kohta (9. valdkondlik eesmärk – sotsiaalne kaasatus ja vaesuse vastu võitlemine),

–  võttes arvesse komisjoni 2. aprilli 2014. aasta teatist „Aruanne romade integreerimise riiklike strateegiate ELi raamistiku rakendamise kohta” (COM(2014)0209),

–  võttes arvesse komisjoni 21. mai 2012 aasta teatist „Romasid käsitlevad riiklikud integratsioonistrateegiad: ELi raamistiku rakendamise esimesed sammud” (COM(2012)0226),

–  võttes arvesse komisjoni 8. detsembri 2010. aasta teatist „Euroopa Liidu Doonau piirkonna strateegia” (COM(2010)0715),

–  võttes arvesse komisjoni 12. detsembri 2010. aasta teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (COM(2010)0758),

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse nõukogu 9. detsembri 2013. aasta soovitust romade tõhusaks integratsiooniks liikmesriikides võetavate meetmete kohta(14),

–   võttes arvesse komisjoni 1. juuli 2015. aasta juhise kavandit Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamise kohta võitluses haridusliku ja ruumilise segregatsiooniga (Guidance Note on the use of European Structural and Investment Funds in tackling educational and spatial segregation (Draft)),

–  võttes arvesse 24. veebruari 2015. aasta kirjalikult vastatavat küsimust komisjonile marginaliseeritud kogukondade rahastamise kohta (E-002782-15),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust romasid käsitlevate integratsioonistrateegiate kohta(15),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0314/2015),

A.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on suurendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning vähendada sotsiaalset ebavõrdsust, sealhulgas vähendada vaesust ja tõrjutust ja need kaotada, mis nõuab eraldamise vältimist ning võrdse juurdepääsu ja võimaluste edendamist kõigi kodanike, sealhulgas kõige enam marginaliseeritud kogukondade ning igas vanuses rühmade ja üksikisikute jaoks, kes seisavad silmitsi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega ning kellel puudub juurdepääs haridusele, tööhõivele, eluasemele ja tervishoiusüsteemidele;

B.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika, mis on määratletud 1986. aasta ühtse Euroopa aktiga, seisneb eri piirkondade vaheliste erinevuste ja kõige ebasoodsamate piirkondade mahajäämuse vähendamises; arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepinguga lisati ühtekuuluvusele veel üks tahk viitega majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele;

C.  arvestades, et sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamiseks on vaja, et EL täidaks oma osa marginaliseeritud kogukondade kaasamise poliitikas ning liikmesriigid kasutaksid selles valdkonnas oma oskusi, et võtta toetavaid meetmeid ning meetmeid nii rahvusvahelise koostöö kui ka riiklike programmide raames;

D.  arvestades, et 2010. aastal lisati Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastamisvõimalused marginaliseeritud kogukondade jaoks; arvestades, et 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika õigusraamistik sisaldab strateegilist lähenemisviisi;

E.  arvestades, et määruses (EL) nr 1304/2013(16) on sätestatud, et Euroopa Sotsiaalfondist toetatakse inimesi, sh selliseid ebasoodsas olukorras olevaid rühmi nagu pikaajalised töötud, puuetega inimesed, sisserändajad, rahvusvähemused, marginaliseeritud kogukonnad ning vaesed ja sotsiaalselt tõrjutud mis tahes vanuses inimesed;

F.   arvestades, et programmitöö perioodil 2014–2020 eraldatakse vähemalt 23,1 % ühtekuuluvuspoliitika eelarvest Euroopa Sotsiaalfondist tehtavate investeeringute jaoks; arvestades, et Euroopa Sotsiaalfond ja Euroopa Regionaalarengu Fond täidavad konkreetset ja tähtsat rolli ning vähemalt 20 % Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest on igas liikmesriigis eraldatud sotsiaalse kaasatuse edendamise ning vaesuse ja diskrimineerimise kõikide vormide vastu võitlemise erieesmärgiks, olles seeläbi tähtsaks vahendiks marginaliseeritud kogukondade suurema kaasamise edendamisel;

G.  arvestades, et määruses (EL) nr 1303/2013 on sätestatud mitmed eeltingimused, mis on seotud diskrimineerimiskeelu, soolise võrdõiguslikkuse ja puuetega ning mille järgimine on kohustuslik(17);

H.  arvestades, et komisjoni kuues aruanne majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta näitas, et majanduskriis on suurendanud vaesust ja sotsiaalset tõrjutust;

I.  arvestades, et majanduskriis ning sellest tingitud eelarvekärped ja kokkuhoiumeetmed on kaasa toonud palju probleeme, mistõttu omavalitsustel esineb tihti tõsiseid eelarvelisi raskusi, mis omakorda vähendab võimalusi marginaliseeritud rühmadega tegelemiseks, nende kaasatuse parandamiseks ja eraldamise vältimiseks, sest need poliitikavaldkonnad sõltuvad peamiselt ja mõnikord ainult Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahenditest;

J.  arvestades, et majanduskriisi ning avalike teenuste arvelt tehtud kulukärbete tagajärjed on raskendanud tõrjutud kogukondadest pärit naiste olukorda;

K.  arvestades, et marginaliseeritud kogukondade naised kannatavad tugevama mitmekordse diskrimineerimise all ning et nende tööhõive määr on palju madalam kui asjaomaste kogukondade meeste või teiste naiste tööhõive määr;

L.   arvestades, et kaasamispoliitika rakendamisest võtab osa suur hulk eri tasandite ja valdkondade avaliku ja erasektori osalejaid, sh kodanikuühiskonna esindajaid, kes tihti mängivad tähtsat rolli, ning see nõuab ühtset ja hästi koordineeritud lähenemisviisi;

M.   arvestades, et marginaliseeritud kogukonda ei ole praegu Euroopa Liidu tasandil määratletud; arvestades, et aruande mõistmine algab marginaliseerimise mõistmisest, lähtudes marginaliseeritud rühmade tunnuste ja omaduste analüüsist, mis võtab arvesse nende konkreetset olukorda ja vajadusi, nagu elu- ja töötingimused, piiratud juurdepääs haridus- ja tervishoiusüsteemile ning tööhõivele, koolist varakult lahkumine, millele lisandub struktuurne ja süsteemne tõrjutus, ning selle eesmärk on tagada nende tulemuslik sotsiaal-majanduslik kaasamine;

N.  arvestades, et komisjon ei ole esitanud marginaliseeritud kogukondade määratlust, pannes liikmesriikidele vastutuse teha otsus määratluse kohta oma siseriiklike näitajate põhjal; märgib siiski, et marginaliseerimise saab kindlaks teha mitmesuguste asjakohaste näitajate põhjal, nagu sotsiaalne tõrjutus, suur pikaajaline töötus, madal haridustase, diskrimineerimine, (väga) halvad elamistingimused, väga sage diskrimineerimine ning ülemäärane kokkupuude terviseriskidega ja/või juurdepääsu puudumine tervishoiule, st need on elanikkonna rühmad, keda loetakse kõige haavatavamaks ja enim abi vajavaks;

O.  arvestades, et marginaliseerimine on sotsiaalne nähtus, mille puhul isikud või kogukonnad on sotsiaalselt tõrjutud ning nende osalemine sotsiaalseks integratsiooniks olulistes sotsiaalsetes ja poliitilistes protsessides on süstemaatiliselt tõkestatud või keelatud; arvestades, et marginaliseeritud kogukondade mõiste hõlmab erinevaid rühmi ja üksikisikuid nagu vähemused, romad, puudega inimesed, allpool vaesuspiiri või vaesuse ohus elavad inimesed, rändajad, pagulased ja ühiskonnas sotsiaalselt tõrjutud rühmad; arvestades, et rassism, patriarhaat, homofoobia, majanduslik halvemus ja muud diskrimineerivad tegurid toetavad marginaliseeritud kogukondade naiste ebavõrdsuse teket ja mõjuvõimu vähenemist;

P.   arvestades, et marginaliseeritud kogukondi iseloomustavad ühised omadused, näiteks võib tegu olla: kohtadega seotud kogukondadega, nagu marginaliseeritud kogukonnad, kes elavad maapiirkondades või ebasoodsas olukorras piirkondades; huvidega seotud kogukondadega, nagu pagulased ja varjupaigataotlejad ning etnilised ja keelelised vähemused; ning puuetega inimestega, eakatega, kodututega ja põlisrahvastega; arvestades, et eri tüüpi marginaliseeritud kogukondade ees seisavad sarnased probleemid ja nad kõik kannatavad mitmesuguste häbimärgistamise ja diskrimineerimise vormide all;

Q.  arvestades, et Euroopas on suur hulk marginaliseeritud rühmi; arvestades, et nende hulgas on ka romad (termin, mida mõistetakse Euroopas erinevalt) – Euroopa suurim etniline vähemus ja üks kõige enam marginaliseeritud kogukondi;

R.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikas tuleks käsitleda marginaliseeritud kogukondi nende mitmekesisuses, võttes arvesse konkreetseid vajadusi; arvestades, et marginaliseeritud kogukondade kaasamine rahastamisse nõuab jõupingutusi kõikidel tasanditel, pikaajalist integreeritud ja ühtset lähenemisviisi, püsivaid lahendusi, mõjuvõimu suurendamist, tuginemist kogemustele ja suutlikkuse suurendamist, sh marginaliseeritud kogukondade naiste ja tütarlaste hulgas, ning üleminekut institutsionaalselt kogukonnapõhisele hooldusele, et teha lõpp eraldamisele ja jõuda normaalse olukorrani;

S.  arvestades, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika strateegiad marginaliseeritud kogukondade naiste võimestamiseks peavad arvestama eakate, puudega, hooldavate ning vaimse tervise probleemidega naiste olukorraga;

T.  arvestades, et kunsti- ja kultuuripõhised projektid, millega edendatakse kultuuridevahelist suhtlust, osalejate mõjuvõimu suurendamist, loovuse ja sotsiaaloskuste arendamist ning aktiivset osalemist kohaliku kogukonna elus, on ühed tõhusamad vahendid sotsiaalse kaasamise ja integratsiooni edendamiseks;

U.  arvestades, et nii kooliharidus kui ka kogemusõpe aitavad kaasa marginaliseerimise ja mitmekordse diskrimineerimise probleemi lahendamisele, luues kogukondade vahel dialoogi, avatuse ja mõistmise ning võimestades marginaliseeritud kogukondi; arvestades, et unustada ei tohiks soolist aspekti hariduses ja selle tähtsust tõrjutud kogukondade naiste ja tüdrukute võimestamisel;

Üldpõhimõtted

1.  tuletab meelde tungivat vajadust tegeleda marginaliseeritud kogukondade küsimusega; toonitab ühtekuuluvuspoliitika olulist rolli nende kogukondade majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse kaasatuse toetamisel;

2.  tuletab meelde, et marginaliseeritud kogukonnad seati ühtekuuluvuspoliitika meetmete keskmesse seoses kasvava murega sotsiaalse tõrjutuse pärast ja lubadusega selle vastu võidelda, muu hulgas seoses murega romade olukorra pärast ja pikaajalise nõudmisega parandada nende elutingimusi;

3.  kutsub komisjoni üles andma suuniseid marginaliseeritud kogukondade määratluse kohta, mis peaks sisaldama marginaliseeritud rühmade tunnuseid ja omadusi, võttes arvesse iga potentsiaalse sihtrühma konkreetset olukorda, probleeme ja vajadusi, et edendada nende sotsiaal-majanduslikku kaasamist, ning kaasates nende kogukondade esindajad; rõhutab, et selliste suunistega saaks suurendada ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkust majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisel kogu Euroopa Liidus;

4.  väljendab rahulolu, et 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika õigusraamistikus võeti kasutusele uued elemendid, mis tugevdavad esialgset lähenemisviisi, laiendades rahastamisvõimalusi ja lisades mehhanisme, mis tagavad, et toetus marginaliseeritud kogukondadele on kooskõlas Euroopa väärtuste ja eesmärkidega ning võtab arvesse vajadust kaasata neid rühmi kogu protsessi;

5.  kutsub komisjoni üles esitama üksikasjalikku teavet marginaliseeritud kogukondadele mõeldud rahastamisvõimaluste kasutamise kohta; nõuab analüüsi, mis võimaldab jõuda asjakohaste järeldusteni ja teha kindlaks takistused, mis piiravad rahastamisvõimaluste suuremat kasutamist või parimate tulemuste tuvastamist;

6.  kutsub komisjoni üles kontrollima Euroopa käitumisjuhendi tulemuslikku kasutamist partnerluse põhimõtte ja kodanikuühiskonna kaasamise osas; tuletab meelde, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi programmide ettevalmistamisel ja rakendamisel tuleb kohaldada ühissätete määruse horisontaalseid põhimõtteid, mis hõlmavad selliseid põhiõigusi nagu võrdsete võimaluste edendamine, diskrimineerimise tõkestamine ja säästva arengu edendamine; tuletab meelde, et kõigi liikmesriikide meetmete puhul, mida rahastatakse ELi ühtekuuluvuspoliitika raames, tuleks järgida põhiõiguste põhimõtteid ning need ei tohi kunagi mingil viisil kaasa aidata eraldamisele;

7.  rõhutab, et võrdsete võimaluste ja mittediskrimineerimise põhimõtted sisalduvad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rahastamiseeskirjades, et kõrvaldada ebavõrdsuse süsteemsed põhjused, mis võivad olla majanduslikud, sotsiaalsed, soopõhised või puudutada juurdepääsu kultuurile ja haridusele; rõhutab, et tõrjutuse juurte analüüsimisel tuleks keskenduda süsteemse ksenofoobia ja rassismi mõistmisele ja vastava teadlikkuse tõstmisele;

8.  tuletab meelde, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus kujutab endast põhimõtet, mida kohaldatakse ühtekuuluvuspoliitikas horisontaalselt; mõistab hukka mitmekordse diskrimineerimise, mille all kannatavad eelkõige marginaliseeritud kogukondadesse kuuluvad naised, sisserändajad ja puudega isikud;

9.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika rakendamisega tuleb käsitleda noorte ja laste, täiskasvanute ja puudega isikute vaesuse ning tõrjutuse probleemi, sealhulgas üleminekut hooldekodudelt kogukonnapõhisele hooldusele ja teenustele; nõuab, et asjaomased liikmesriigid võtaksid asjakohaseid meetmeid, et töötada välja ja rakendada vastavad strateegiad, kohaldades integreeritud lähenemisviisi;

10.  juhib tähelepanu sellele, et kavandades konkreetsele sihtrühmale suunatud poliitikat, lähtudes põhimõttest olla „selgesõnaline, kuid mitte välistav”, tuleb vältida sarnases sotsiaal-majanduslikus olukorras olevate muude rühmade välistamist, et mitte tekitada kaitsereaktsioone; rõhutab, et see põhimõte on ainult esimene samm selle poole, et tunnistada vajadust pöörata tähelepanu kõige haavatavamatele ja enam marginaliseeritud kogukondadele ja isikutele;

11.  rõhutab, et tuleks luua vastutustundlikud, läbipaistvad ja demokraatlikud struktuurid korruptsiooni ja vahendite kuritarvitamise vastu võitlemiseks, et tagada marginaliseeritud kogukondade kaasamine;

12.  peab juurdepääsu avalikele teenustele marginaliseeritud kogukondade kaasamise üheks põhieesmärgiks; kutsub liikmesriike üles parandama kohandatud terviseteabe materjalide pakkumist ning haiguste ennetamise strateegiate ja ühenduse algatuste koostamist marginaliseeritud kogukondade jaoks; nõuab, et loodaks eristruktuure, nagu kontaktpunktid, mis nõustavad tervishoiule, tööturule ja haridusele juurdepääsuga seotud küsimustes; nõuab, et avalikus halduses toimuks üleminek nõudmisel põhinevalt lähenemisviisilt vastuvõtuteenustel põhinevale lähenemisviisile;

13.  nõuab marginaliseeritud kogukondasid käsitlevate riiklike strateegiate, sealhulgas romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate, vaesuse vähendamise riiklike strateegiate, muude marginaliseeritud või ebasoodsamas olukorras olevate kogukondade strateegiate ja soolise võrdõiguslikkuse strateegiate paremat koordineerimist ühtekuuluvuspoliitikaga ning nende vahel tugevamate seoste loomist;

14.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles pidama romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku rakendamisel lapsi esmatähtsaks, ja kordab, kui oluline on edendada võrdset juurdepääsu eluasemele, tervishoiule ja haridusele ning väärikaid elutingimusi laste jaoks;

15.  kutsub liikmesriike ja kohalikke omavalitsusi üles ergutama Euroopa Sotsiaalfondi rahastamise kasutamist, et toetada kogemusõpet ja elukestva õppe ning kultuuripõhiseid projekte, et saavutada innovatsiooni nimel uutesse oskustesse investeerimise eesmärk ning tööpuuduse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise eesmärk;

16.  tuletab meelde – pidades silmas süvenevaid piirkondlikke erinevusi, demograafilisi probleeme ja olukorda, milles on järjest rohkem noori, kes on lahkunud või kavatsevad praegu lahkuda oma päritoluriigist –, et eelarvetsükli 2014–2020 ajal on ühekuuluvuspoliitikale eraldatud vähem rahalisi vahendeid; on veendunud, et ühtekuuluvuspoliitika võib siiski anda lisaväärtust liikmesriikides juba tehtavale tööle ning et keskendudes tööhõivevõimaluste parandamisele, ühiskonnas osalemisele ja oskustesse investeerimisele eeskätt piirkondades, mis seda enim vajavad, aitab ühtekuuluvuspoliitika muu hulgas parandada sotsiaalset kaasatust ja vähendada vaesust, võimaldades asjakohast paindlikkust, et liikmesriikidel oleks võimalik anda individuaalset toetust kooskõlas kohalike vajadustega ja tagada, et rahalisi vahendeid kasutatakse valdkondades, kus töötus on suurim ja kus neid vahendeid kõige rohkem vajatakse;

17.  palub komisjonil tagada, et liikmesriigid järgiksid rakenduskavade elluviimisel neid põhimõtteid; kutsub komisjoni üles lisama oma aruandele analüüsi, sealhulgas romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate kohta;

18.  rõhutab, et mõnes liikmesriigis kriisi ajal tehtud avalike teenuste eelarve kärbete tõttu on suurenenud tööpuudus, vähenenud sotsiaalkaitse, raskenenud elukohaga seotud olukord ning terviseprobleemid; kutsub liikmesriike üles kasutama tõhusamalt Euroopa Sotsiaalfondi toetust selleks, et võimaldada marginaliseeritud kogukondadele võrdset juurdepääsu avalikele teenustele ja parandada teenuste kvaliteeti ning võidelda diskrimineerimise kõigi vormide vastu;

19.  nõuab Ühtekuuluvusfondi vahenditest toetatavate meetmete väljatöötamisel inimõiguste aspekti arvessevõtmist ning rõhutab, et poliitikakäsitused, mille eesmärk on tunnustada marginaliseeritud kogukondadest pärit naisi ise oma õigusi kasutavate aktiivsete kodanikena, peaksid hõlmama kultuurilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi ning et igas tegevuses ja poliitikakujundamises tuleks selgelt tegeleda nii avaliku kui ka varjatud rassismi probleemiga;

Programmide ettevalmistamine

20.  rõhutab, et partnerluse põhimõte peab viima kaasamiseni kõikidel tasanditel ning seda tuleb liikmesriikides kohustuslikult kohaldada ja mitte ainult vormi täiteks; rõhutab partnerluse käitumisjuhendi rakendamise tähtsust, et tagada partnerite võrdne osalemine ja esindatus, kusjuures erilist tähelepanu tuleb pöörata marginaliseeritud kogukondade kaasamisele, et võtta arvesse nende erilist olukorda ja võimalikke probleeme seoses ulatusliku panustamisega partnerlusse; tunneb muret, et ühissätete määruses ja Euroopa partnerluse käitumisjuhendis sätestatud partnerite kohustusliku kaasamise põhimõtteid on halvasti täidetud; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid partnerite, sh kõige enam asjasse puutuvate partnerite kaasatuse, ning rakendaksid stiimulite süsteemi ja parimate tavade vahetamist, pakkudes muu hulgas konkreetset toetust nendele haldusasutustele ja toetuse saajatele, kellel on selles valdkonnas ette näidata eriti head tulemused;

21.  peab kahetsusväärseks, et komisjon on aktsepteerinud partnerluslepinguid, mis piisaval määral ei hõlma marginaliseeritud kogukondi; palub komisjonil võtta meetmeid, et hõlbustada marginaliseeritud kogukondade kaasamist projektide ettevalmistamisse, elluviimisse ja hindamisse ühe moodusena asjaomaste kogukondade mõju suurendamiseks; leiab, et Euroopa poolaasta raames antavad soovitused võiksid olla sobiv vahend, mille abil edendada meetmete võtmist liikmesriikide poolt;

22.  kutsub liikmesriike üles täitma marginaliseeritud kogukondade sotsiaalse kaasamise kohta esitatud riigipõhiseid soovitusi ja palub komisjonil nende täitmist hoolikalt jälgida;

23.  väljendab heameelt asjaolu üle, et mõned liikmesriigid, sealhulgas soovitusi saavad liikmesriigid, on seadnud marginaliseeritud kogukondade sotsiaal-majandusliku integreerimise oma rakenduskavades investeerimisprioriteediks; hoiatab siiski, et seda tuleb laiendada ka sellistele poliitikavaldkondadele nagu haridus ja tööhõive;

24.  kutsub liikmesriike üles rahalisi vahendeid täielikult ära kasutama; rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu rahastamismeetmetele, mis ulatuvad kaugemale sihipärasest tegevusest valdkondliku eesmärgi „sotsiaalse kaasatuse edendamine ning võitlus vaesuse ja mis tahes diskrimineerimise vastu” raames, eelistades integreeritud ja süsteemset lähenemisviisi;

25.  on seisukohal, et mitmetasandilisel valitsemisel ja koordineerimisel on oluline roll; rõhutab, et sihtrühmadeni jõudmiseks on oluline kaasata kohalikke omavalitsusi ja kohalikke sidusrühmi ning selleks on vaja võimalikult suurt territoriaalset lähedust;

Programmide rakendamine

26.  toonitab integreeritud lähenemisviisi tähtsust; on seisukohal, et raha tuleks kasutada rohkem integreeritud viisil, sealhulgas mitme rahastajaga programmide, kogukonna juhitud kohaliku arengu, integreeritud territoriaalsete investeeringute ja ristfinantseerimise abil, nagu on osutatud ühissätete määruse artikli 98 lõikes 2, samuti tuleks luua koostoime muude ELi ja riiklike rahastamisvahenditega; kutsub asjaomaseid haldusorganeid ja ametiasutusi üles tegema aktiivselt koostööd kõigil tasanditel, sealhulgas piiriüleselt;

27.  märgib, et ristfinantseerimist kasutatakse praegu piiratult, mis on osalt tingitud ühissätete määruse artikli 98 lõikes 2 sätestatud reeglite keerukusest; on seisukohal, et ristfinantseerimise reeglite paindlikkuse suurendamine võiks eeskätt marginaliseeritud kogukondade puhul aidata suurendada projektide tulemuslikkust ja anda nende mõjule lisaväärtust; palub komisjonil seetõttu läbi viia ristfinantseerimise rakendamise ja kasutamise määra analüüsi;

28.  märgib, et marginaliseeritud kogukonnad elavad sageli ebasoodsamates linnaosades; rõhutab, et ebasoodsas olukorras olevate linnaosade jaoks on tähtis tõeliselt ellu viia linnade taaselustamise programmid, mis hõlmavad integreeritud ja kohapõhiseid lähenemisviise ja partnerlusi, lahendavad nii majanduslikke, sotsiaalseid kui ka territoriaalseid probleeme ja parandavad linnakeskkonda ning mis keskenduvad ka ühenduste parandamisele, et pakkuda sellistele kogukondadele paremat juurdepääsu; on seisukohal, et ELi tulevase linnade tegevuskava väljatöötamisel tuleks asjakohaselt arvesse võtta linnapiirkondade marginaliseeritud kogukondadega seonduvaid peamisi probleeme ja vajadusi, et vältida getostumist ja tulemuslikult võidelda eraldamise, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu;

29.  juhib tähelepanu maa-, mägi- ja eraldatud piirkondades elavate kogukondade erivajadustele, sealhulgas ühenduvuse, liikuvuse ja teenuste kättesaadavusega seotud probleemidele, aga ka kultuuriliste ja sotsiaalsete võimalustega seotud probleemidele; rõhutab, kui tähtis on need piirkonnad paremini ühendada; märgib ka, et piirialadel elavad inimesed kannatavad marginaliseerimise all sageli oma geograafilise olukorra tõttu ja seda tuleks ühtekuuluvuspoliitika kujundamisel rohkem arvestada, eriti seoses Euroopa piirkondliku koostöö eesmärgiga;

30.  rõhutab vajadust suurendada sidusrühmade, sealhulgas avalike asutuste, haldusorganite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkust, et suurendada kogukondade mõju, eelkõige võimaldades neil rohkem osaleda poliitika kujundamises; nõuab, et selleks tuleb kasutada ka sihtotstarbelist tehnilist abi ja rahastamist;

31.  palub komisjonil anda tehnilist abi, mida on vaja struktuurifondide haldamisega tegelevate asutuste haldussuutlikkuse parandamiseks, ning kutsub liikmesriike üles andma nõu ja haldusabi, näiteks korraldama koolitusi ning abistama abitaotluste ja seletuste koostamisel, et marginaliseeritud kogukondadel, näiteks romadel, oleks lihtsam ettevõtlust ja tööhõivet toetavate Euroopa ja riiklike rahastamisprogrammide kohta teavet saada ning asjakohaseid taotlusi esitada;

32.  rõhutab, et sotsiaalpartneritel peab olema võimalik kasutada tehnilist abi, et tagada peale nende suutlikkuse suurendamise ka tegevuse koordineerimine ja esindatus ajutistes komisjonides, mis määravad kindlaks ja viivad ellu rakenduskavasid;

33.  toonitab, et komisjon peaks – partnerluses marginaliseeritud kogukondade esindajatega ja pärast suuniste esitamist marginaliseeritud kogukondade määratluse kohta – looma ajutise ekspertide nõuanderühma ning edendama haldustöötajate asjakohast koolitamist, et pakkuda eriteadmisi marginaliseeritud kogukondade ees seisvatest raskustest ja võidelda diskrimineerivate tavade vastu, eesmärgiga edendada kaasamist konstruktiivse ja tulemusliku dialoogi kaudu, ning rakendada marginaliseeritud kogukondadega seotud ja ELi rahastatud projekte ning teostada nende üle järelevalvet integreeritud ja tulemuslikul viisil, et maksimeerida nende mõju;

34.  peab hädavajalikuks kaasata võrdõiguslikkusega tegelevad asutused, naisorganisatsioonid ja marginaliseeritud kogukondade naised kõikidel tasanditel, alates kohalikest ja piirkondlikest omavalitsustest kuni liikmesriikide ja ELi institutsioonideni, rahaliste vahendite jaotamise, kasutamise, rakendamise ja järelevalvega seotud otsustusprotsessi, ning on seisukohal, et rakendatavate programmide järelevalvet ja hindamist tuleks pidada tõrjutud kogukondadest pärit naiste osalemise suurendamisel peamisteks eesmärgile viivateks tegevusteks;

35.  võtab teadmiseks lähenemisviisi, et enne investeeringute tegemist peab olema olemas kogu strateegiline ja rakenduslik poliitiline korraldus, sealhulgas piisav haldus- või institutsiooniline suutlikkus; soovitab komisjonil hoolikalt jälgida nimetatud tingimuste täitmist ning tagada, et asjaomased liikmesriigid võtaksid täiendavaid meetmeid, eelkõige kaasatuse edendamise ning vaesuse ja diskrimineerimise vastu võitlemise ja valdkonnas;

Järelevalve ja soovitused

36.  juhib tähelepanu, et ELi rahastatud projektide tulemuslikkuseks on vaja, et neil oleks pikaajaline perspektiiv, ning et nende rahaliste vahenditega peab toetama investeerimist abisaajate tegelikesse vajadustesse, rakendades mehhanisme, mis tagavad sihtrühmadeni jõudmise ning tõrjutuse ja marginaliseerimise käsitlemise; nõuab kvalitatiivsete hindamis- ja järelevalvemehhanismide loomist; kutsub komisjoni üles marginaliseeritud kogukondade jaoks kasutatavate vahendite kavandamis- ja hindamisprotsessis korraldama liikmesriikide tegevuse üle proaktiivseid ja osaluspõhiseid seire- ja järelevalvemehhanisme;

37.  rõhutab, et eluasemelt väljatõrjumine, kodutus, haridusest ilmajätmine ja töötus on sageli marginaliseerimise põhitegurid; rõhutab seetõttu, et marginaliseeritud kogukondade abistamisel on oluline integreeritud lähenemisviis, mis hõlmab eluaset, haridust ja tööhõivet;

38.  tuletab meelde – pidades silmas asjaolu, et hiljutine majandus- ja finantskriis on tabanud eriti rängalt marginaliseeritud rühmi, kellel on kõige suurem oht kaotada tööturu ebastabiilsuse korral töökoht–, et haridus ja tööhõive on parim viis vaesusest pääsemiseks ja seetõttu peaks marginaliseeritud kogukondade integreerimine ühiskonda ja tööturule olema prioriteet; märgib murelikult, et marginaliseeritud kogukondade liikmed on sageli ühiskonnast välja tõrjutud ja kannatavad diskrimineerimise all ning seetõttu on takistatud nende juurdepääs kvaliteetsele haridusele, töökohtadele, tervishoiule, transpordile, teabele ja teenustele üldiselt ning see kujutab endast keerulist probleemi, mis tuleb lahendada nõuetekohaselt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja siseriiklike vahendite üksteist täiendava kasutamise ning nende mõjusa kombineerimise abil; rõhutab sellega seoses vajadust teha marginaliseeritud kogukondade liikmeteni jõudmiseks erilisi pingutusi praeguste ELi programmide, nagu noorte tööhõive algatuse, Erasmus+ ja programmi „Loov Euroopa” kasutamise osas, jälgides seejuures korrapäraselt programmide edukust sihtrühmades, et katkestada vaesuse ja marginaliseerimise ahel ning suurendada inimeste kutseoskusi ja kvalifikatsioone;

39.  nõuab rahaliste vahendite kasutamist, et parandada marginaliseeritud kogukondade naiste elamistingimusi ning lihtsustada nende juurdepääsu kvaliteetsele ja stabiilsele haridusele, elukohale, tervishoiule, tööhõivele, lastehoiule, sotsiaalteenustele, ohvriabi teenustele ja õigussüsteemile;

40.  rõhutab, et marginaliseeritud kogukondade esindajaid tuleb aktiivselt kaasata ja võimaldada neil osaleda järelevalves täievoliliste liikmetena; märgib, et kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil oleks võinud saada märkimisväärsel hulgal kogemusi; rõhutab vajadust levitada ja kasutada ära parimaid tavasid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seoses marginaliseeritud rühmade ja üksikisikute kaasamisega ühiskonda analüüsima kõiki olemasolevaid parimaid tavasid, sealhulgas innovatiivseid tavasid, ning algatama võrgustike tegevust, teiste seas sotsiaal-, noorsoo- ja kogukonnatöötajate, samuti akadeemikute ja teadlaste hulgas; rõhutab vajadust ELi tasandi võrgustikuplatvormi järele, mis hõlbustaks parimate tavade vahetust ning probleemide ühist lahendamist ning mida saaks kasutada ka e-õppevahendina suutlikkuse suurendamiseks;

41.   kutsub komisjoni üles käsitlema ühtekuuluvuspoliitikat ja marginaliseeritud kogukondi oma iga-aastases struktureeritud dialoogis kodanikuühiskonna ja partnereid esindavate organisatsioonidega, kindlustades marginaliseeritud kogukondade esindajate osalemise ning edendades kvantitatiivsel ja kvalitatiivsel analüüsil põhinevat mõttevahetust;

42.  juhib tähelepanu sellele, et teadlikkust struktuursest ja süsteemsest kaasamisest ei nõua mitte ainult ühiskond tervikuna, vaid see on eriti oluline otsustajate ja sidusrühmade töö jaoks kõigil haldustasanditel ning teistes asjaga seotud avalikes asutuses; kutsub kõiki avaliku sektori sidusrühmi ja koolitusasutusi üles viima läbi põhjalikku analüüsi diskrimineerimise ja marginaliseerimise põhjuste kohta ning suurendama teadlikkust sellest, et tuleb kõrvaldada ksenofoobia ja rassism ning kõik marginaliseerimise liigid, mis toovad kaasa süsteemse tõrjutuse; kutsub komisjoni üles jõustama rangelt diskrimineerimist käsitlevaid ELi õigusakte ning teostama nende üle järelevalvet; kutsub avalikke tööturuasutusi üles osutama kvaliteetsed, vajadustel põhinevaid ja kohandatud teenused; 43.  rõhutab, et marginaliseeritud rühmade abistamiseks ja integreerimiseks on vaja kahepoolset lähenemisviisi, kusjuures seda tuleks teha vahetult koos nendega, keda see puudutab, hariduse võimaldamise kaudu, sh haridusasutuste, koolituse, kutsenõustamise ja töövõimaluste abil, ning koos kohaliku kogukonna ja ametiasutustega, et parandada ja/või muuta üldsuse hoiakuid, suurendades teadlikkust eelarvamuste mõju kohta, parandades avalikke teenuseid ja kohandades sotsiaalsüsteeme;

44.  rõhutab, et haridus on põhiõigus, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingus; toonitab, et kõigile ühiskonnaliikmetele võrdse juurdepääsu tagamine kvaliteetsele haridusele on põhitegur, mis aitab katkestada sotsiaalse tõrjutuse ahela; on seisukohal, et kooliharidus, vabaharidus ja kogemusõpe, mida iseloomustab õppimine mitmekesisuses, on esimene samm marginaliseeritud kogukondade tõelise poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse kaasamise suunas; rõhutab vajadust rakendada programme ja projekte ning toetada tegevusi, mis on suunatud marginaliseeritud kogukondadele, et pakkuda eelõpet ja rõhutada koolihariduse vajalikkust, pakkudes samal ajal ka muud liiki hariduse ja elukestva õppe võimalusi, eelkõige kutseoskuste ja IKT valdkonnas, ning parandada juurdepääsu meediale, muu hulgas selleks, et võimestada marginaliseeritud kogukondade naisi ja tütarlapsi;

45.  kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles ergutama Euroopa Regionaalarengu Fondi kasutamist, et toetada VKEsid ja sotsiaalseid ettevõtteid, kes kaasavad marginaliseeritud kogukondi ja toovad neile kasu; juhib tähelepanu vajadusele toetada marginaliseeritud kogukondadele mõeldud meetmeid, et pakkuda abi mikroettevõtlusele ja luua selleks tingimusi, säilitades nii erinevaid ettevõtlusviise;

46.  juhib tähelepanu asjaolule, et lähitulevikus teevad paljud valdkonnad läbi märkimisväärse muutuse, mis tuleneb osaliselt internetipõhiste vahendite ja lahenduste ulatuslikumast kasutamisest; juhib tähelepanu asjaolule, et see seab surve alla nii madala kui ka keskmise kvalifikatsiooniga töötajad, mis mõjutab eeskätt marginaliseeritud kogukondade liikmeid, kes praegu tavaliselt nendes valdkondades tööd leiavad; rõhutab, kui olulised on kõigi ja eelkõige kõige ebasoodsamas olukorras olevate rühmade jaoks kättesaadavad ja taskukohased koolitused ning teenused uute tehnoloogiate valdkonnas ja sektorites, eriti arvestades digitaalvaldkonna ja keskkonnasäästliku majanduse võimalusi; märgib, kui olulised on mikro- ja väikesed ettevõtted, mis aitavad hoida töökohti maapiirkondades, ning nõuab seetõttu suurema tähelepanu pööramist asjaolule, et nendele ettevõtetele oleks tagatud juurdepääs rahastamisele;

47.  osutab marginaliseeritud kogukondade naiste võimestamise tähtsusele, ergutades asjaomastes kogukondades naisettevõtjaid ja naiste osalemist;

48.  rõhutab sotsiaalse ettevõtluse, ühistute, vastastikuste kindlustusandjate ja alternatiivse ettevõtluse võimalikku tähtsat rolli marginaliseeritud kogukondade naiste võimestamisel; soovitab toetada Ühtekuuluvusfondist ning iseäranis Euroopa Sotsiaalfondist selle valdkonna investeeringuid, millel on tugev sooline mõõde;

49.  kutsub komisjoni üles analüüsima piiranguid, mida seab praegune ühtekuuluvuspoliitika fondidest toetuse määramiseks kasutatav SKP-l põhinev jaotusmeetod, kasutades paremini ära olemasolevaid näitajaid – nt Eurostati EU-SILC andmeid sissetuleku ja elutingimuste kohta –, millega on võimalik tuvastada vaesuse ja sotsiaalse haavatavuse koldeid liidu territooriumil, et paremini suunata ELi toetust marginaliseeritud kogukondadele;

50.  rõhutab, et ELi poliitilises debatis kasutatakse marginaliseeritud kogukondi sageli ära tendentslikult ja poliitilistel eesmärkidel ning vaja on struktuurse tõrjutuse üksikasjalikku analüüsi, seda nii asjaomaste partnerluslepingute kui ka rakenduskavade puhul; palub komisjonil esitada sidusad, ühtsed ja selged suunised marginaliseeritud kogukondadega seotud ELi rahastatud projektide arendamise, rakendamise ja juhtimise kohta – muu hulgas põhjalikud analüüsid, parimate tavade näited ja poliitilised soovitused –, et tagada marginaliseeritud kogukondade arvestamine ELi vahendites ka tulevase programmiperioodi puhul;

51.  nõuab soolise aspekti ja valdkonnaülese analüüsi kaasamist kõikidesse ELi rahastatavatesse integratsiooni ja sotsiaalse kaasatuse algatustesse, tegevuskavadesse, meetmetesse ning rahastamiskokkulepetesse, et paremini tegeleda marginaliseeritud kogukondade naiste erivajadustega ning et erinevate struktuuriliste seisuste ja ülesannetega naiste hääle ja perspektiivide mitmekesisus oleks paremini esindatud; usub, et soolise mõju hindamine ja soolise võrdõiguslikkusega arvestav eelarvestamine on vajalikud selleks, et hinnata rahastamisprioriteetide, finantsressursside jaotuse ja rahastamisprogrammide tingimuste mõju naistele; rõhutab sooliselt eristatud andmete süsteemse kogumise ja regulaarse analüüsimise vajadust;

52.  kutsub liikmesriike üles välja panema auhinda eeskujuliku ja pühendunud tegevuse eest ELi vahendite rakendamisel marginaliseeritud rühmade integreerimiseks ja kaasamiseks; teeb ettepaneku, et sellise auhinna väljapaistva töö eest võiks anda liikmesriikide kohalikele omavalitsustele või piirkondadele;

53.  kutsub liikmesriike üles võimaldama ja soodustama võrgustike loomist nende kohalike omavalitsuste ja linnade vahel, kes tegelevad marginaliseeritud rühmade integreerimisega; leiab, et niisuguse võrgustiku eeskujuks võiks olla kliimamuutuse probleemidega tegelevate linnapeade konvent;

54.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.

(2)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.

(3)

ELT L 132, 29.5.2010, lk 1.

(4)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 470.

(5)

ELT L 354, 28.12.2013, lk 62.

(6)

ELT L 72, 12.3.2014, lk 1.

(7)

ELT L 74, 14.3.2014, lk 1.

(8)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0132.

(9)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0594.

(10)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0246.

(11)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0092.

(12)

ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 120.

(13)

ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 60.

(14)

ELT C 378, 24.12.2013, lk 1.

(15)

ELT C 114, 15.04.2014, lk 73.

(16)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1304/2013, 17. detsember 2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006.

(17)

Määruse (EL) nr 1303/2013 XI lisa II osa.


SELETUSKIRI

Ühtekuuluvuspoliitika on üks ELi võimsamatest vahenditest, millega võidelda ebavõrdsuse vastu ja toetada territoriaalset ja sotsiaalset ühtekuuluvust ELi piirkondades.

Kõigis Euroopa ühiskondades on rühmi ja kogukondi, kes kannatavad struktuurse tõrjutuse ja enamusühiskonnast eraldamise all, ning neil ei ole juurdepääsu isegi avalikule põhitaristule ja -teenustele. Lisaks sellele kannatavad nad väga sageli ebaproportsionaalselt suurel määral vaesuse, töötuse ja halva tervisliku seisundi tõttu.

Kriisiaegsete suurte kärbete tõttu avaliku sektori kulutustes on süvenenud liikmesriikide olemasolevad probleemid, nagu töötus, sotsiaalkindlustuse puudumine, eluasemega seotud raske olukord ja avalike tervishoiuteenuste puudumine. Selle tagajärjel on kriis avaldanud marginaliseeritud kogukondade liikmetele otsest negatiivset mõju. Ka paljudel omavalitsustel esineb jätkuvalt tõsiseid eelarvelisi piiranguid, mis ei lase neil asjakohaselt tegeleda marginaliseerimise nähtusega ühiskonnas.

Kõigest hoolimata lasub peamine vastutus marginaliseeritud kogukondade olukorra muutmise eest liikmesriikidel. Kuigi konkreetsed riikide olukorrad, vajadused ja lahendused üle Euroopa on väga erinevad, on sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamiseks vaja, et ELil oleks oma roll marginaliseeritud kogukondade kaasamise poliitikas.

Marginaliseeritud kogukonnad ja diskrimineerivad struktuurid

ELis puudub ühine määratlus marginaliseeritud kogukondade kohta. Selle asemel hõlmab see mõiste laia valikut kontseptsioone, nagu ebasoodsas olukorras linnajaod, enim puudust kannatavad või materiaalses puuduses elavad inimesed, vaesuse ohus olevad inimesed, ning ühiskonnarühmad, kes on ebasoodsas olukorras või keda diskrimineeritakse.

Siiski sätestati 2013. aastal Euroopa Regionaalarengu Fondi määrusega marginaliseeritud kogukondade mõiste, selge eesmärgiga võidelda marginaliseerimise tagajärgede vastu. Seega vastutab EL nüüd selle eesmärgiga tegelemise ja selle järjepideva täitmise eest.

Samuti eksisteerib hulgaliselt mitmesuguseid diskrimineerivaid struktuure, sealhulgas seksuaalne sättumus ja sooline identiteet, ning samuti erinevaid kultuurilisi, usulisi või etnilisi taustu. Paljud inimesed kannatavad samal ajal mitme diskrimineerimise vormi all, eelkõige roma kogukondades, mis on Euroopa ühiskondades väga sageli marginaliseeritud.

Ühtekuuluvuspoliitika on võimas vahend

Ühtekuuluvuspoliitikal võib olla selle tegelikkuse muutmisel suur osa. See ei väljendu ainult eluaseme või avalikule taristule juurdepääsu probleemide lahendamises, nagu see toimub juba Euroopa Regionaalarengu Fondi raames, vaid integreeritud lähenemisviisis võitluses diskrimineerimise kõigi erinevate vormide vastu, mille all marginaliseerunud kogukonnad kannatavad.

Kuid väga sageli ei saa marginaliseeritud kogukonnad Euroopa ühtekuuluvuspoliitikast kasu. Neid ei kaasata otsuste tegemise struktuuridesse ega projektide rakendamise ja järelevalve protsessi. See võib kaasa tuua olukorra, kus EL vaid süvendab haavatavate rühmade probleeme, ning on mitmeid näiteid rahaliste vahendite väärkasutamise kohta, eriti seoses marginaliseeritud kogukondadega.

Tõrjutuse põhjuste analüüsimisel tuleb keskenduda süstemaatilise diskrimineerimise vormide, nagu romavastasuse mõistmisele ja teadlikkuse suurendamisele selle kohta.

Terviklik lähenemisviis: selgesõnaline, kuid mitte välistav

Marginaliseeritud rühmade integreerimisel on paljud sidusrühmad kehtestanud põhimõtte „selgesõnaline, kuid mitte välistav”. See põhimõte tähendab, et keskendutakse konkreetsetele sihtrühmadele, välistamata samas teisi, sarnases sotsiaal-majanduslikus olukorras olevaid inimesi. Sellegi poolest ei taga marginaliseeritud kogukondade, nagu romade mainimine veel seda, et nende olukorraga tegelemiseks võetakse ka konkreetseid meetmeid.

Selleks on väga oluline asjakohaselt rakendada partnerluse toimimisjuhendit, mille eesmärk on tagada sidusrühmade võrdne osalemine ja esindatus. On teatatud, et partnerluse põhimõtte rakendamise osas valitsevad liikmesriigiti suured erinevused, ulatudes regulaarsest konsulteerimisest sotsiaalpartneritega kuni partnerluse toimimisjuhendi täieliku eiramise ja teadmatuseni sellest.

Lisaks on projektide hindamine eelmisel programmiperioodil näidanud, et rahastamine ei ole alati suunatud abisaajate tegelikele vajadustele. Programmide elluviijad vastavad mõnikord kriteeriumidele vaid formaalselt, näiteks kaasates valitsusväliseid organisatsioone, mis väidetavalt esindavad romasid või viies läbi pseudo-konsultatsioone ilma tegeliku arvamuste vahetamiseta.

Niisiis on olemas selge vajadus kvaliteetsete hindamis- ja järelevalvemehhanismide järele. Me peame liikuma kvaliteetse seire suunas, et sekkumised tooksid kaasa pikaajalisi ja jätkusuutlikke tulemusi. See on keeruline ja aeganõudev protsess, mis nõuab kodanikuühiskonna organisatsioonide sihipärast ja tõhusat suutlikkuse suurendamist kohalikul ja riiklikul tasandil, samuti marginaliseeritud kogukondade mõjuvõimu suurendamist, et nad suudaksid sekkumiste kujundamises ja rakendamises proaktiivselt osaleda. Tehnilise abi eelarve jääb sageli kasutamata ning see tuleks eraldada suutlikkuse suurendamise projektidele ja kodanikuühiskonna koolitusprogrammidele.

Käesolevas raportis antakse soovitusi, kuidas lahendada eespool kirjeldatud probleeme. Sel moel võib ELi vahendite kasutamine marginaliseerunud kogukondade kaasamiseks pakkuda suurepärast võimalust edendada ja toetada suuremat sidusust Euroopa ühiskondades.


TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS (25.6.2015)

regionaalarengukomisjonile

ühtekuuluvuspoliitika ja marginaliseeritud kogukondade kohta

(2014/2247(INI))

Arvamuse koostaja: Ádám Kósa

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika, mis on määratletud 1986. aasta ühtse Euroopa aktiga, seisneb eri piirkondade vaheliste erinevuste ja mahajäämuse vähendamises kõige ebasoodsamates piirkondades; arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepinguga lisati ühtekuuluvusele veel üks tahk viitega majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele;

B.  arvestades, et komisjon ei ole koostanud marginaliseeritud kogukondade määratlust, pannes sellega liikmesriikidele vastutuse teha otsus oma siseriiklike näitajate põhjal; märgib siiski, et marginaliseerumise saab kindlaks teha mitmesuguste asjakohaste näitajate põhjal, nagu sotsiaalne tõrjutus, ulatuslik pikaajaline töötus, madal haridustase, diskrimineerimine, (väga) halvad elamistingimused, väga sage diskrimineerimine ning ülemäärane kokkupuude terviseriskidega ja/või juurdepääsu puudumine tervishoiule, st need on elanikkonna rühmad, keda loetakse kõige haavatavamaks ja enim abi vajavaks;

C.  arvestades, et määruses nr 1304/2013(1) on sätestatud, et Euroopa Sotsiaalfondist (ESF) toetatakse inimesi, sh selliseid ebasoodsas olukorras olevaid rühmi nagu pikaajalised töötud, puuetega inimesed, sisserändajad, rahvusvähemused, marginaliseeritud kogukonnad ning vaesed ja sotsiaalselt tõrjutud mis tahes vanuses inimesed;

D.  arvestades, et määruses (EL) nr 223/2014(2) on sätestatud, et Euroopa abifond enim puudustkannatavate isikute jaoks edendab sotsiaalset ühtekuuluvust ja suurendab sotsiaalset kaasatust ning aitab seeläbi kaasa vaesuse kaotamise eesmärgi saavutamisele liidus ja aitab ka toetada liikmesriikide tegevust materiaalse abi andmisel enim puudustkannatavatele isikutele;

1.  tuletab meelde – pidades silmas asjaolu, et hiljutine majandus- ja finantskriis on tabanud eeskätt marginaliseeritud rühmi, kellel on kõige suurem oht kaotada tööturu ebastabiilsuse korral töökoha –, et haridus ja tööhõive on parim viis vaesusest pääsemiseks ja seetõttu peaks marginaliseeritud kogukondade integreerimine ühiskonda ja tööturule olema prioriteet; märgib murelikult, et marginaliseeritud kogukondade liikmed on sageli ühiskonnast välja tõrjutud ja kannatavad diskrimineerimise all ning seetõttu on takistatud nende juurdepääs kvaliteetsele haridusele, töökohtadele, tervishoiule, transpordile, teabele ja teenustele üldiselt ning see kujutab endast keerulist probleemi, mis tuleb lahendada nõuetekohaselt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja siseriiklike vahendite üksteist täiendava kasutamise ning nende mõjusa kombineerimise abil; rõhutab sellega seoses vajadust teha marginaliseeritud kogukondade liikmeteni jõudmiseks erilisi pingutusi praeguste ELi programmide, nagu noorte tööhõive algatuse, Erasmus+ ja programmi „Loov Euroopa” kasutamise osas, jälgides seejuures korrapäraselt programmide edukust sihtrühmades, et katkestada vaesuse ja marginaliseerumise ahel ning suurendada inimeste kutseoskusi ja kvalifikatsioone;

2.  rõhutab, et marginaliseeritud rühmade abistamiseks ja lõimimiseks on vaja kahepoolset lähenemisviisi, kusjuures seda tuleks teha vahetult koos nendega, keda see puudutab, hariduse võimaldamise kaudu, sh haridusasutuste, koolituse, kutsenõustamise ja töövõimaluste abil, ning koos kohaliku kogukonna ja ametiasutustega, et parandada ja/või muuta üldsuse hoiakuid, suurendades teadlikkust eelarvamuste mõju kohta, parandades avalikke teenuseid ja kohandades sotsiaalsüsteeme;

3.  tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika põhieesmärk on edendada territoriaalset arengut ja vähendada piirkondade ebavõrdsust, ning rõhutab seetõttu, et selle eesmärgi saavutamiseks tuleks võtta konkreetseid valdkonnaüleseid meetmeid asjaomaste ELi rahaliste vahendite rakendamise ja haldamise raames; rõhutab, et ESF peaks olema strateegia „Euroopa 2020” elluviimise põhivahend tööhõive, tööturupoliitika, liikuvuse, hariduse, koolituse ning sotsiaalse kaasamise valdkonnas, aidates seeläbi kaasa majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamisele; rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide abil tuleks edendada uuringuid ja analüüse, et saada teavet marginaliseeritud kogukondade tegelike elamistingimuste kohta; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika on oluline vahend liikumisel tulemustele põhineva poliitikakujundamise suunas, et panna tulemuslikult alus arukale ja jätkusuutlikule majanduskasvule piirkondades, mis seda enim vajavad, toetades idufirmasid ning mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate arendamist ning toonitades, kui olulised on mikro- ja väikesed ettevõtjad, kes aitavad säilitada töökohti maapiirkondades ja äärepoolsetes piirkondades;

4.  tuletab meelde – pidades silmas süvenevaid piirkondlikke erinevusi, demograafilisi probleeme ja olukorda, milles on järjest rohkem noori, kes on lahkunud või kavatsevad praegu lahkuda oma päritoluriigist –, et eelarvetsükli 2014–2020 ajal on ühekuuluvuspoliitikale eraldatud vähem rahalisi vahendeid; on veendunud, et ühtekuuluvuspoliitika võib siiski anda lisandväärtust liikmesriikides juba tehtavale tööle ning et keskendudes tööhõivevõimaluste parandamisele, ühiskonnas osalemisele ja oskustesse investeerimisele eeskätt piirkondades, mis seda enim vajavad, aitab ühtekuuluvuspoliitika muu hulgas parandada sotsiaalset kaasatust ja vähendada vaesust, võimaldades asjakohast paindlikkust, et liikmesriikidel oleks võimalik anda individuaalset toetust kooskõlas kohalike vajadustega ja tagada, et rahalisi vahendeid kasutatakse valdkondades, kus töötus on suurim ja kus neid vahendeid kõige rohkem vajatakse;

5.  väljendab heameelt asjaolu üle, et määrus (EL) nr 1303/2013(3), mis hakkab kehtima 2014. aastal, sisaldab uusi elemente, mille eesmärk on toetada ebasoodsamas olukorras olevaid inimesi; nõuab tungivalt, et liikmesriigid lisaksid need oma rakenduskavadesse ja võtaksid viivitamata konkreetseid meetmeid, et teha kohustuslikuks strateegia väljatöötamine üleminekuks suurtelt institutsioonidelt kogukonnapõhistele teenustele, ning püüaksid võtta vastu asjakohased meetmed; on ühtlasi seisukohal, et liikmesriigid peavad aitama edendada sotsiaalset kaasatust, võitlema vaesuse ja diskrimineerimise kõigi ilmingute vastu, nagu on sätestatud EL õiguses, võitlema marginaliseeritud kogukondadest pärit inimeste vastu suunatud vihakuritegude vastu ja edendama diskrimineerimise vastu suunatud poliitikat, vajaduse korral muu hulgas asjakohaste õigusaktide vastuvõtmisega, tugevdades siseriiklikke diskrimineerimise vastu võitlevaid asutusi ja edendades ametnike erikoolitusi; märgib, et eespool nimetatud määrusega ka lõimitakse ja/või kaasatakse marginaliseeritud kogukonnad, võttes sihikule nende vajadused seoses süvenevate probleemidega, mis teadmusühiskond neile kaasa toob; on seisukohal, et kooskõlas määrusega tuleks Euroopa partnerluse käitumisjuhendit rangelt järgida ja kohaldada;

6.  rõhutab, et haridus on põhiõigus, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingus, ja et haridus- ja koolituspoliitika peaks võimaldama kõigil ühiskonnaliikmetel saada kvaliteetse hariduse; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa haridussüsteemides püsib endiselt ebavõrdsus ja päritud staatus on peamine sellele kaasaaitav tegur; toonitab, et kõigile ühiskonnaliikmetele võrdse juurdepääsu tagamine kvaliteetsele haridusele on põhitegur, mis aitab katkestada sotsiaalse tõrjutuse ahela; tuletab sellega seoses meelde, et vaja on investeeringuid, mis võimaldavad kõigil inimestel kõigis eluetappides saada stimuleerivaid õpikogemusi, ka tuleb edendada elukestvat õpet, et suurendada sotsiaalset kaasatust, kodanikuaktiivsust ja iseseisvalt toimetuleku suutlikkust; tuletab sellega seoses meelde vajadust kutseõppe ja põhioskuste arendamise järele, võttes seejuures arvesse liikmesriikide tööturgude ja haridussüsteemide erinevust ja hoidudes ühetaolisest lähenemisest; juhib tähelepanu vajadusele poliitikakujundamise raamistiku järele, milles arvestatakse piirkonna eripära ja selle tegeliku eristumise võimega seotud uuendustegevuse ja ettevõtlusvõimalusi, et töötada nende omaduste ja soovitud tulemuste põhjal välja asjaomane strateegiline tegevuskava ja seega välistada oht, et oskustöölised lahkuvad rohkem arenenud piirkondadesse;

7.  tuletab sellega seoses meelde vajadust madala kvalifikatsiooniga või ilma kvalifikatsioonita inimeste kutseõppe ja põhioskuste arendamise järele, kuid mitte ühesuguste lahenduste põhjal, vaid poliitikaalaste soovituste järgi kohandatud viisil, olenevalt piirkonna teadmistepagasist; toonitab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike ametiasutuste vahelistel partnerlustel põhineva avaliku ja erasektori poliitikaõppe tegevuskava, mis võib tugineda tulemus/väljundnäitajatele, pidevale seirele ja hindamisele, katseprojektidele, poliitikaalastele eksperimentidele ja katsejuhtumitele;

8.  rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata selle tagamisele, et ELi rahaliste vahenditega ei aidataks kunagi kaasa segregatsioonile; kutsub komisjoni üles jälgima hoolikalt, kas mittediskrimineerimise põhimõtet järgitakse ja sellega seotud õigusakte täidetakse, ning toetab komisjoni rikkumismenetluste alustamisel selliste liikmesriikide vastu, kes ei täida rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi 2000/43/EÜ;

9.  palub komisjonil anda tehnilist abi, mida on vaja struktuurifondide haldamisega tegelevate asutuste haldussuutlikkuse parandamiseks, ning kutsub liikmesriike üles andma nõu ja haldusabi, näiteks korraldades koolitusi ning abistades abitaotluste ja seletuste koostamisel, et marginaliseeritud kogukondadel, näiteks romadel, oleks lihtsam ettevõtlust ja tööhõivet toetavate Euroopa ja riiklike rahastamisprogrammide kohta teavet saada ning asjakohaseid taotlusi esitada;

10.  nõuab, et kogukonnapõhiste teenuste edendamise raames tunnustataks tegeliku tööna ka kodust perekonna eest hoolitsemist (nt laste eest hoolitsemist ja eakate või puuetega inimeste hooldamist), luues süsteemid deklareerimata töö vastu võitlemiseks; nõuab sotsiaaltoetuste ja sotsiaalabi saamise ning vara soetamise õiguse tunnustamist;

11.  kutsub liikmesriike üles täitma marginaliseeritud kogukondade sotsiaalse kaasamise kohta esitatud riigipõhiseid soovitusi ja palub komisjonil nende täitmist hoolikalt jälgida;

12.  rõhutab, et sotsiaalpartneritel peab olema võimalik kasutada tehnilist abi, et tagada peale nende suutlikkuse suurendamise ka tegevuse koordineerimine ja esindatus ajutistes komisjonides, mis määravad kindlaks ja viivad ellu rakenduskavasid;

13.  avaldab heameelt asjaolu üle, et mõned liikmesriigid, sealhulgas soovitusi saanud liikmesriigid, on seadnud marginaliseeritud kogukondade sotsiaal-majandusliku lõimimise oma rakenduskavades investeerimisprioriteediks; hoiatab siiski, et seda tuleb laiendada ka poliitikavaldkondadele, näiteks haridusele ja tööhõivele;

14.  märgib, et romadel, kes on Euroopa suurim etniline vähemus ja üks ELi enim marginaliseeritud kogukondi, on halvem tervis kui ülejäänud elanikkonnal, ja märgib hoiatavalt, et ÜRO Arenguprogrammi uuringu andmetel ei ole ligikaudu 20 %-l romadest tervisekindlustust või nad ei tea, kas neil on kindlustus, kusjuures ligikaudu 15 % alla 14-aastastest roma lastest ei ole vaktsineeritud, samal ajal kui muudesse kui roma leibkondadesse kuuluvate laste puhul on see näitaja 4 %; kutsub liikmesriike üles parandama kohandatud terviseteabe materjalide, haiguste ennetamise strateegiate ja ühenduse algatuste koostamist ning nende elluviimist, et parandada roma kogukondade tervisega seonduvat tegevust;

15.  kutsub liikmesriike üles arvestama vaesuse mitmemõõtmelisi ja territoriaalseid aspekte, võtma liikmesriikide eelarvete ja ELi programmide raames kasutusele piisaval määral eelarvevahendeid, kasutades selleks kogukonna juhitud kohalikku arengut, ühiseid tegevuskavasid, integreeritud territoriaalseid investeeringuid ja integreeritud meetmeid, et täita romasid käsitlevates riiklikes integratsioonistrateegiates seatud eesmärgid ning töötada välja integreeritud, mitut valdkonda ja fondi hõlmavad programmid, mis on suunatud enim puudust kannatavatele mikropiirkondadele;

16.  juhib liikmesriikide ja komisjoni tähelepanu asjaolule, et pärast 2020. aastat on hoolimata kahanevast tööealiste inimeste arvust konkurents töökohtadele veelgi suurem ja et endiselt on vaja poliitikameetmeid nende inimeste aktiivseks kaasamiseks, kuna erasektor pakub üha vähem töökohti neile, kes on praegu suhteliselt madala kvalifikatsiooniga; tuletab meelde, et isegi mõnes kõige rikkamas liikmesriigis (näiteks Taanis või Luksemburgis) kasvab pikaajaline töötus murettekitavalt (ELis loetakse pikaajaliselt töötuks ligikaudu 12 miljonit inimest, mis moodustab 5 % tööjõust, ja nende hulgast on 59 % olnud tööta kaks aastat); kutsub komisjoni üles otsima koostöös liikmesriikidega praktilisi üleminekulahendusi iseäranis madala kvalifikatsiooniga või kvalifikatsioonita töötajatele töökoha leidmiseks ja/või aidata neil jälle tööd leida, mis eeldab uut lähenemisviisi ja mitte ainult pikaajalisi strateegiaid, vaid ka lühiajalisi meetmeid, nt sisetulekutoetuse eri vorme, et hoida ära kõige ebasoodsamas olukorras olevate rühmade sotsiaalne tõrjutus, ning juba olemasolevate vahendite, nt Euroopa Regionaalarengu Fondi või Euroopa Sotsiaalfondi kohandamist, et ennetada püsivat töötust ja rahvastiku hiljutise väljavoolu kordumist rohkem arenenud piirkondadesse, eriti üle 50-aastaste ja noorte inimeste osas, ning selle väljavoolu pidevat suurenemist; palub, et Euroopa Komisjon mõõdaks erasektori töökohtade kättesaadavust eriti madala kvalifikatsiooniga töötajate jaoks ning teeks kindlaks selle, milliste uute, kvalifikatsiooni mittenõudvate töökohtade loomine on 2020. aastani lühikeses perspektiivis võimalik;

17.  kutsub komisjoni üles jõustama rangelt ja tihedas koostöös sotsiaalpartnerite, võrdõiguslikkust edendavate asutuste ja muude inimõigustealaste mehhanismidega diskrimineerimist käsitlevaid ELi õigusakte, eriti tööhõive, hariduse ja koolituse valdkonnas, ning nende jõustamist kontrollima; kutsub avalikke tööturuasutusi üles osutama haavatavas olukorras olevatele klientidele kvaliteetsed ja kohandatud teenused ning korraldama tööhõiveametnikele teadlikkuse suurendamise koolitusi, et suurendada nende tundlikkust haavatavas olukorras olevate töötute mitmesuguste ebasoodsate ja omavahel läbipõimitud tegurite suhte ning kaotada eelarvamuslikud ja negatiivsed hoiakud nende suhtes;

18.  juhib tähelepanu asjaolule, et lähitulevikus teevad paljud valdkonnad läbi märkimisväärse muutuse, mis tuleneb osaliselt veebipõhiste vahendite ja lahenduste ulatuslikumast kasutamisest; juhib tähelepanu asjaolule, et see seab surve alla nii madala kui ka keskmise kvalifikatsiooniga töötajad, mis mõjutab eeskätt marginaliseeritud kogukondadesse kuuluvaid inimesi, kes praegu tavaliselt nendes valdkondades tööd leiavad; rõhutab, kui olulised on kõigi ja eelkõige kõige ebasoodsamas olukorras olevate rühmade jaoks kättesaadavad ja taskukohased koolitused ning teenused uute tehnoloogiate valdkonnas ja sektorites, eriti arvestades digitaalvaldkonna ja keskkonnasäästliku majanduse võimalusi; märgib, kui olulised on mikro- ja väikesed ettevõtjad, kes aitavad hoida töökohti maapiirkondades, ning nõuab seetõttu suurema tähelepanu pööramist asjaolule, et nendele ettevõtjatele oleks tagatud juurdepääs rahastamisele;

19.  kutsub komisjoni üles edasiste viivitusteta esitama kõikehõlmava õigusnormide ja suuniste paketi, et soodustada puuetega inimeste juurdepääsu ja kaasamist;

20.  juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et tuleb näha rohkem vaeva, et tehnoloogilise innovatsiooni positiivne mõju tööturule tõesti realiseeruks, ning usub samas, et liikmesriikidele tuleb anda suuremat tuge haridus- ja koolitussüsteemide ettevalmistamiseks, et suhteliselt halvemas olukorras olevad töötajad oleksid tulevikus paremini võimelised omandama keerulisemaid, paindlikke ja konkurentsivõimelisi teadmisi tööhõivetaseme tõstmise huvides; palub Euroopa Liidu institutsioonidel pühendada tulevikus rohkem tähelepanu ka innovaatilisi, arenenumaid tehnoloogiaid arvesse võtvate tööjõuturu prognooside koostamisele, mille üks lähtealuseid võiks olla Euroopa Parlamendi käivitatud uus uuringuprojekt(4), ning julgustab ka komisjoni tegema sarnaseid uuringuid;

21.  kutsub liikmesriike üles võtma lisaks eelarve usaldusväärsele tasakaalustamisele eriti arvesse majandusmeetmete sotsiaalset mõju, et võtta endale kohustus anda rohkem ja piisavaid rahalisi vahendeid ning võtta tõhusaid, suunatud meetmeid tagamaks, et erinevused geograafiliste piirkondade (nii maa- kuid ka linnapiirkondade) arengutasemetes ei avalduks sotsiaalse ebavõrdsuse ja ebavõrdsete võimalustena, mida on juba näha varases elueas; usub, et sellel ei tohiks lasta juhtuda ka hilisemates etappides, seepärast tuleb sotsiaalsete ja majanduslike näitajate alusel teha kindlaks need piirkonnad (väikeregioonid, asulaosad), kus majanduslikult, sotsiaalselt ja muul moel ebasoodsad tingimused kontsentreeruvad; toonitab, et suuremat tähelepanu tuleks pöörata nende piirkondade järeleaitamisele; märgib murelikult, et ebasoodsamas olukorras olevate perede lapsed on erivajadustega laste koolides põhjendamatult üleesindatud; rõhutab sellega seoses, kui olulised on vajaduste tunnistamine ja väikelaste arendamine, mittediskrimineerimine, võrdne juurdepääs kvaliteetsele haridusele ning stabiilsed peresuhted;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käsitlema marginaliseeritud rühmade, eriti roma noorte suurt töötuse määra, kasutades selliseid programme nagu noortegarantii ja konkreetsed koolitusprogrammid, nagu Erasmus+, et tagada roma lastele juurdepääs haridusele, ja toetades elukestva õppe programme, et hõlbustada roma täiskasvanute pääsu tööturule; nõuab ka muude ELi vahendite, näiteks Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi tulemuslikku kasutamist, et edendada kvaliteetset ja jätkusuutlikku tööhõivet, tagada piisav ja inimväärne sotsiaalkaitse ning võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu;

23.  tunnistab, et enamik romasid töötab deklareerimata töökohal, ja arvestades vajadust tagada sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkus, palub liikmesriikidel käsitleda koostöös sotsiaalpartneritega seda probleemi tulemuslikult, kasutades täielikult ära Euroopa platvormi, et parandada koostööd deklareerimata töö probleemi lahendamisel;

24.  kutsub komisjoni üles jälgima ja hindama ELi rahalisi vahendeid puudutavate määruste rakendatavust, arvestades romade elamistingimuste aspekti, mis eeldab kõige kiireloomulisemat lahendust (halbades tingimustes teistest eraldatult elavate inimeste olukorra parandamine) ja on käsitletav vaid komplekssel viisil (integreeritud lähenemisviisi abil), kusjuures selliste programmide elluviimine eeldab seda liiki meetmete võtmist, mida rahastatakse nii ESFist (inimesed) kui ka ERFist (infrastruktuur);

25.  juhib tähelepanu asjaolule, et roma naised kogevad mitmekordset diskrimineerimist, sest roma kogukondades on sooline ebavõrdsus tööhõives ja sooline palgalõhe väga suured; rõhutab seetõttu vajadust tagada, et romasid käsitlevad riiklikud integratsioonistrateegiad hõlmaksid konkreetseid naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise meetmeid;

26.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles pidama romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku rakendamisel lapsi esmatähtsaks, ja kordab, kui oluline on edendada võrdset juurdepääsu eluasemele, tervishoiule ja haridusele ning väärikaid elutingimusi roma laste jaoks;

27.  rõhutab, et mõnes liikmesriigis kriisi ajal tehtud avalike teenuste eelarve kärbete tõttu on suurenenud tööpuudus, vähenenud sotsiaalkaitse, raskenenud elukohaga seotud olukord ning terviseprobleemid; kutsub liikmesriike üles kasutama tõhusamalt ESFI toetust selleks, et võimaldada marginaliseeritud kogukondadele võrdne juurdepääsu avalikele teenustele ja parandada teenuste kvaliteeti ning võidelda diskrimineerimise kõigi ilmingute vastu.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

23.6.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

42

7

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Laura Agea, Guillaume Balas, Tiziana Beghin, Brando Benifei, Mara Bizzotto, Vilija Blinkevičiūtė, David Casa, Ole Christensen, Martina Dlabajová, Lampros Fountoulis, Marian Harkin, Rina Ronja Kari, Jan Keller, Ádám Kósa, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Kostadinka Kuneva, Jean Lambert, Jérôme Lavrilleux, Patrick Le Hyaric, Jeroen Lenaers, Javi López, Thomas Mann, Dominique Martin, Anthea McIntyre, Joëlle Mélin, Emilian Pavel, Georgi Pirinski, Marek Plura, Sofia Ribeiro, Anne Sander, Sven Schulze, Siôn Simon, Jutta Steinruck, Ulla Tørnæs, Marita Ulvskog, Renate Weber, Jana Žitňanská, Inês Cristina Zuber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Maria Arena, Georges Bach, Heinz K. Becker, Miapetra Kumpula-Natri, Paloma López Bermejo, António Marinho e Pinto, Edouard Martin, Tamás Meszerics, Csaba Sógor, Helga Stevens, Monika Vana, Tom Vandenkendelaere

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Branislav Škripek

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1304/2013, 17. detsember 2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 223/2014, 11. märts 2014, mis käsitleb Euroopa abifondi enim puudustkannatavate isikute jaoks.

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1303/2013, 17. detsember 2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006.

(4)

Projekt „The Impact of Digitalisation on the labour market” (Digitaliseerimise mõju tööjõuturule), mis võeti vastu teaduslike ja tehnoloogiliste valikute hindamise üksuse esinduskogu poolt ja juhatuse koosolekul, mis toimus 30. aprillil 2015.


NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS (15.7.2015)

regionaalarengukomisjonile

ühtekuuluvuspoliitika ja tõrjutud kogukondade kohta

(2014/2247(INI))

Arvamuse koostaja: Ernest Urtasun

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et tõrjutus on sotsiaalne nähtus, mille puhul isikud või kogukonnad on sotsiaalselt tõrjutud ning nende osalemine sotsiaalseks integratsiooniks olulistes sotsiaalsetes ja poliitilistes protsessides on süstemaatiliselt tõkestatud või keelatud; arvestades, et mõiste „tõrjutud kogukonnad” hõlmab erinevaid rühmi ja üksikisikuid nagu vähemused, romad, puudega inimesed, allpool vaesuspiiri või suhtelises vaesuses elavad inimesed, rändajad, pagulased ja ühiskonnas sotsiaalselt tõrjutud rühmad; arvestades, et rassism, patriarhaat, homofoobia, majanduslik halvemus ja muud diskrimineerivad tegurid toetavad tõrjutud kogukondadest pärit naiste ebavõrdsuse teket ja mõjuvõimu pidevat vähenemist;

B.  arvestades, et tõrjutud kogukondi mõjutav vaesus mõjutab naisi, lapsi ja mehi erinevalt, kuna naiste ja laste jaoks on sotsiaalteenuste kättesaadavus ja inimväärse sissetuleku teenimine tavaliselt rohkem raskendatud;

C.  arvestades, et nendesse rühmadesse kuuluvate naiste tõrjumine ja mitmekordne diskrimineerimine takistab naiste juurdepääsu teenustele, teabele ning võrdõiguslikkuse valdkonnas töötavatele riiklikele ja valitsusvälistele organisatsioonidele;

D.  arvestades, et naistel on tõrjutud kogukondades väga tähtis roll nii majanduslikus mõttes kui ka haridust ja hooldust silmas pidades; arvestades, et naiste tähtsat rolli tuleb käsitleda eri meetmetes, et ületada naiste otsustusprotsessi kaasatuse ja otsustusprotsessis võrdselt osalemise takistused, parandada naiste elutingimusi ning anda neile vajalik koolitus, et nad saaksid aktiivselt osaleda riigi ühiskonna- ja majanduselus;

E.  arvestades, et majanduskriisi ning avalike teenuste arvelt tehtud kulukärbete tagajärjed on raskendanud tõrjutud kogukondadest pärit naiste olukorda;

F.  arvestades, et tõrjutud kogukondadest pärit naised kannatavad tugevama mitmekordse diskrimineerimise all ning et nende tööhõive määr on palju madalam kui asjaomaste kogukondade meeste või teiste naiste tööhõive määr;

G.  arvestades, et tõrjutuse ja mitmekordse diskrimineerimise probleemi lahendamine nõuab rohujuure tasandil otsest tegelemist kõnealuste kogukondadega nii sotsiaalselt, poliitiliselt kui ka majanduslikult ning eeldab huvirühmade, kodanikuühiskonna ja kodanike kaasamist poliitikakujundamisse; arvestades, et poliitikakujundamine peab alati hõlmama soolist aspekti, et mitmekordselt diskrimineeritud naised saaksid mõjuvõimu selles osalemiseks ja teha oma hääle avalikkuses kuuldavaks;

H.  arvestades, et nii kooliharidus kui ka kogemusõpe aitavad kaasa tõrjutuse ja mitmekordse diskrimineerimise probleemi lahendamisele, luues kogukondade vahel dialoogi, avatuse ja mõistmise ning võimestades tõrjutud kogukondi; arvestades, et unustada ei tohiks soolist aspekti hariduses ja selle tähtsust tõrjutud kogukondade naiste ja tüdrukute võimestamisel;

I.  arvestades, et tõrjutud kogukondadest pärit naiste esindatus kunstis, kultuuris ja meedias on tähtis tõrjutuse, stereotüüpide ja mitmekordse diskrimineerimise probleemide lahendamiseks;

J.  arvestades, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika strateegiad naiste võimestamiseks tõrjutud kogukondades peavad arvestama eakamasse ikka jõudvate, puudega, hooldavate ning vaimse tervise probleemidega naiste olukorraga;

K.  arvestades, et liikmesriikidel on otsustav osa sellise keskkonna loomisel, mis piiritleb ja mõjutab tõrjutust, ning arvestades, et liikmesriigid peavad arvesse võtma tõrjutud kogukondade vajadusi ning arvestama nende huvidega komisjonile esitatud tegevuskavade koostamisel ja argumentatsioonis;

1.  juhib tähelepanu sellele, et tõrjutud kogukondadest pärit naised kogevad mitmekordset diskrimineerimist, mis seab nad veelgi suuremasse vaesusriski ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu, pidades iseäranis silmas juurdepääsu tööhõivele, haridusele, tervishoiule ja sotsiaalteenustele;

2.  nõuab soolise aspekti ja valdkonnaülese analüüsi kaasamist kõikidesse ELi rahastatavatesse integratsiooni ja sotsiaalse kaasatuse algatustesse, tegevuskavadesse, meetmetesse ning rahastamiskokkulepetesse, et paremini tegeleda tõrjutud kogukondade naiste erivajadustega ning et erinevate struktuuriliste seisuste ja ülesannetega naiste hääle ja perspektiivide mitmekesisus oleks paremini esindatud; usub, et soolise mõju hindamine ja soolise võrdõiguslikkusega arvestav eelarvestamine on vajalikud selleks, et hinnata rahastamisprioriteetide, finantsressursside jaotuse ja rahastamisprogrammide tingimuste mõju naistele; rõhutab sooliselt eristatud andmete süstemaatilise kogumise ja regulaarse analüüsimise vajadust;

3.  palub komisjonil võtta piirkonnaprogrammide koostamisel tarvitusele positiivse tegevuse meetmed, et hoida ära tõrjutud kogukondade naiste jätkuv elatustaseme langemine allapoole vaesuspiiri ning ennetada juba varakult laste vaesust;

4.  nõuab tõrjutud perekondadega töötavate spetsialiseerunud sotsiaalametnike (sealhulgas kriminaalhooldusametnike) teenuse kvaliteedi ja koolitustaseme parandamist;

5.  palub komisjonil võtta arvesse nõukogu soovitust 92/441/EMÜ, milles tunnistatakse iga inimese põhiõigust piisavatele elatusvahenditele ja sotsiaalabile selleks, et elada inimväärselt, mis on peamiselt probleemiks just naistele, kellel on meestest suurem oht vaesuda; juhib tähelepanu sellele, et tähtis on välja töötada elukallidust arvestava elatusmiinimumi (kaupade ja teenuste ostukorv) arvutamise ühine meetod, mis võimaldaks võrreldavalt mõõta vaesuse taset ja määrata kindlaks sotsiaalse sekkumise vahendid, sh miinimumsissetuleku kava, mis on oluline selleks, et saavutada Euroopa Liidu eri piirkondades elavate inimeste jaoks majanduslik ja sotsiaalne sidusus;

6.  peab hädavajalikuks kaasata võrdõiguslikkusega tegelevad asutused, naisteorganisatsioonid ja tõrjutud kogukondadest pärit naised kõikidel tasanditel, alates kohalikest ja piirkondlikest omavalitsustest kuni liikmesriikide ja ELi institutsioonideni, rahaliste vahendite jaotamise, kasutamise, rakendamise ja järelevalvega seotud otsustusprotsessi, ning on seisukohal, et rakendatavate programmide järelevalvet ja hindamist tuleks pidada tõrjutud kogukondadest pärit naiste osalemise suurendamisel peamisteks eesmärgile viivateks tegevusteks;

7.  osutab tõrjutud kogukondadest pärit naiste võimestamise tähtsusele, ergutades asjaomastes kogukondades naisettevõtjaid ja naiste osalemist;

8.  palub komisjonil suurendada oma püüdlusi edendada tõrjutud kogukondadest pärit naiste jätkusuutlikku ja laiaulatuslikku suutlikkuse arendamist;

9.  rõhutab, et kõiki Euroopa rahastamisvõimalusi tõrjutud kogukondade ja iseäranis naiste toetamiseks tuleks kasutada integreeritud viisil, et suurendada struktuurifondide ning õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmi vahelist koostoimet ja vastastikust täiendavust; kutsub kõikide juhtimistasandite asjaomaseid haldusorganeid ja ametiasutusi üles tegema aktiivselt koostööd;

10.  juhib tähelepanu tõsiasjale, et ühiskond ei tunnista teatavate kogukondade ja rühmade, näiteks ebakindlates töötingimustes töötavate naiste, palgavaeste, üksikemade ja ebasoodsas olukorras eakate naispensionäride tõrjumist; palub liikmesriikidel need rühmad selgelt kindlaks teha ja võtta vastu tegevuskavad, mille eesmärk on parandada elutingimusi ning tervishoiu- ja põhiteenuste kättesaadavust;

11.  mõistab sügavalt hukka asjaolu, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammis, mis on jätkusuutliku, aruka ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” üks seitsmest juhtalgatusest, mille eesmärk on muu hulgas ELi rahastamisvahendite tulemuslikum kasutamine sotsiaalse kaasatuse toetamiseks ja mille raames on 20% Euroopa Sotsiaalfondist ette nähtud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks, ei ole arvesse võetud soolist aspekti;

12.  nõuab kõikidel valitsemistasanditel heade tavade vahetamise ja võrgustike loomise toetamist tõrjutud kogukondadest pärit naiste seas; rõhutab vajadust edutada neis kogukondades naisi juhtivatele positsioonidele ja kaasata neid teadlikkuse suurendamisse ning naiste tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu võitlemisele suunatud avalike teenuste ja programmide kohta teabe jagamisse;

13.  nõuab tungivalt rahaliste vahendite kasutamist, et parandada tõrjutud kogukondadest pärit naiste elamistingimusi ning lihtsustada nende juurdepääsu kvaliteetsele ja stabiilsele haridusele, elukohale, tervishoiule, tööhõivele, lastehoiu asutustele, sotsiaalteenustele, õigussüsteemile ja ohvriabi teenustele;

14.  palub komisjonil ja liikmesriikidel keskenduda ELi ühtekuuluvuspoliitika raamistikus sellistele geograafilistele aladele, mis kannatavad raskete ja püsivate ebasoodsate looduslike või demograafiliste tingimuste all – millele on osutatud määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 121 punktis 4 –, ning töötada välja erisätted alternatiivse tööhõive ja tegevuse võimaluste loomiseks tõrjutud naistele nendest kogukondadest, mida iseloomustavad kõrge vaesuse tase, tööväljavaadete puudumine, vabatahtlik haridustee katkestamine, sotsiaalteenuste puudumine ja sotsiaalne eraldatus ning sellest kõigest tulenev suurem laste vaesuserisk;

15.  nõuab Ühtekuuluvusfondi vahenditest toetatavate meetmete väljatöötamisel inimõiguste aspekti arvessevõtmist ning rõhutab, et poliitikakäsitused, mille eesmärk on tunnustada tõrjutud kogukondadest pärit naisi ise oma õigusi kasutavate aktiivsete kodanikena, peaksid hõlmama kultuurilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi ning et mistahes tegevuses ja poliitikakujundamises tuleks selgelt tegeleda nii avaliku kui ka varjatud rassismi probleemiga;

16.  rõhutab, kui tähtis on pöörata kõikides ELi rahastatavates programmides, algatustes ja meetmetes erilist tähelepanu tõrjutud kogukondadest pärit naiste kõige haavatavamate rühmade, nagu eakate ja puudega naiste, vägivalla ja inimkaubanduse ohvriks sattunud naiste, sisserändajate, etnilistesse vähemustesse kuuluvate naiste, pagulaste jne eritingimustele ja -vajadustele;

17.  tunnistab, et naiste suurem osalemine ettevõtluses ja majanduskasvus on saavutatav selliste VKEde tugi- ja finantsteenuste rahastamisega, mis vastavad ettevõtet rajavate ja edasiarendavate naiste vajadustele;

18.  rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata tõrjutud kogukondadest pärit naiste tööhõivetakistuste ning neis kogukondades kõigi sooliste palga- ja pensionilõhede kõrvaldamisele;

19.  rõhutab, kui tähtis on hoolikalt ja püsivalt jälgida, kuidas tõrjutud kogukondade jaoks ettenähtud rahalisi vahendeid kasutatakse;

20.  rõhutab, et tõrjutud kogukondadest pärit naistel on suurem tõenäosus sattuda soolise vägivalla ja nende põhiõiguste muude rikkumiste ohvriks; nõuab, et igasuguse naistevastase vägivalla vastu võitlemine saaks määravaks teguriks tõrjutud kogukondade integratsiooniprogrammides ja ELi rahastamisvahendite eraldamisel;

21.  rõhutab sotsiaalse ettevõtluse, ühistute, vastastikuste kindlustusandjate ja alternatiivse ettevõtluse võimalikku tähtsat rolli tõrjutud kogukondadest pärit naiste võimestamisel; soovitab toetada selle valdkonna investeeringuid Ühtekuuluvusfondist ning iseäranis Euroopa Sotsiaalfondist, võttes arvesse tugevat soolist aspekti;

22.  tuletab meelde Euroopa Ombudsmani otsust juhtumis OI/8/2014/AN seoses põhiõiguste austamisega ELi ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel; rõhutab, et kõik liikmesriikide ühtekuuluvusprogrammid peavad tingimata olema kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga; pooldab kodanikuühiskonnale, sealhulgas naisteorganisatsioonidele platvormi loomist rahastamisvahendite kuritarvitamisest ja harta rikkumistest teatamiseks;

23.  rõhutab elukestva õppe tähtsust hariduse ja koolituse, iseäranis kutseoskuste ja IKT valdkonnas võrdõiguslikkuse parandamisel; tunnistab maapiirkondades naistele hariduse ja koolituse pakkumisel paindlikkuse vajadust;

24.  rõhutab vajadust tugevdada tõrjutud kogukondadest pärit naiste piirkondlikke, riiklikke ja üleeuroopalisi võrgustikke, eriti äri, ettevõtluse, teaduse ja tehnoloogia, hariduse, meedia ning tsiviil- ja poliitikajuhtimise valdkonnas;

25.  nõuab Euroopa Ühtekuuluvusfondist ja eeskätt Euroopa Sotsiaalfondist koolihariduse ja kogemusõppe programmide, sealhulgas kutseõppe ja elukestva õppe toetamist, et võimestada tõrjutud kogukondade naisi ja tüdrukuid;

26.  nõuab, et ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahenditest toetataks selliseid kunsti-, kultuuri- ja meediaprojekte, mis võimestavad tõrjutud kogukondadest pärit naisi ning mille eesmärk on lükata ümber kinnistunud arusaamu ning teha lõpp häbimärgistamisele ja mitmekordsele diskrimineerimisele.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

14.7.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

21

1

9

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Daniela Aiuto, Catherine Bearder, Malin Björk, Vilija Blinkevičiūtė, Viorica Dăncilă, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Mary Honeyball, Elisabeth Köstinger, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Angelika Niebler, Maria Noichl, Marijana Petir, Liliana Rodrigues, Jordi Sebastià, Michaela Šojdrová, Ernest Urtasun, Elissavet Vozemberg, Jadwiga Wiśniewska, Jana Žitňanská, Inês Cristina Zuber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Biljana Borzan, Louise Bours, Stefan Eck, Linnéa Engström, Julie Girling, António Marinho e Pinto, Dubravka Šuica, Marc Tarabella

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Nedzhmi Ali, Therese Comodini Cachia


VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

15.10.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

35

3

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Pascal Arimont, José Blanco López, Mercedes Bresso, Steeve Briois, Andrea Cozzolino, Edward Czesak, Rosa D’Amato, Tamás Deutsch, Bill Etheridge, Anna Hedh, Ivan Jakovčić, Marc Joulaud, Constanze Krehl, Iskra Mihaylova, Andrey Novakov, Younous Omarjee, Konstantinos Papadakis, Stanislav Polčák, Julia Reid, Terry Reintke, Liliana Rodrigues, Maria Spyraki, Ruža Tomašić, Ramón Luis Valcárcel Siso, Matthijs van Miltenburg, Lambert van Nistelrooij, Kerstin Westphal, Joachim Zeller

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Daniel Buda, Viorica Dăncilă, Andor Deli, Elena Gentile, Josu Juaristi Abaunz, Jan Olbrycht, Bronis Ropė, Julie Ward, Damiano Zoffoli

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Enrique Calvet Chambon, Boris Zala

Õigusalane teave