Menetlus : 2012/0175(COD)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0315/2015

Esitatud tekstid :

A8-0315/2015

Arutelud :

PV 24/11/2015 - 4
CRE 24/11/2015 - 4

Hääletused :

PV 24/11/2015 - 5.5
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0400

TÄIENDAV RAPORT     ***I
PDF 936kWORD 312k
3.11.2015
PE 569.792v01-00 A8-0315/2015

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kindlustusvahenduse kohta (uuesti sõnastatud)

(COM(2012)0360 – C7‑0180/2012 – 2012/0175(COD))

Majandus- ja rahanduskomisjon

Raportöör: Werner Langen

(Uuesti sõnastamine – kodukorra artikkel 104)

MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI PROJEKT

EUROOPA PARLAMENDI SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI PROJEKT

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kindlustusvahenduse kohta (uuesti sõnastatud)

(COM(2012)0360 – C8‑0180/2012 – 2012/0175(COD))

(Seadusandlik tavamenetlus – uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2012)0360),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 53 lõiget 1 ja artiklit 62, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0180/2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 13. detsembri 2012. aasta arvamust(1),

–    võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta(2),

–  võttes arvesse vastavalt kodukorra artikli 104 lõikele 3 saadetud õiguskomisjoni 9. novembri 2012. aasta kirja majandus- ja rahanduskomisjonile,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 22. juuli 2015. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 104 ja 59 ning artikli 61 lõiget 2,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A7-0085/2014),

–  võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta istungil vastuvõetud muudatusettepanekuid(3),

–  võttes arvesse esimeeste konverentsi 18. septembri 2014. aasta otsust parlamendi seitsmendal ametiajal lõpetamata jäänud küsimuste kohta,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni täiendavat raportit (A8-0315/2015),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda komisjoni ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ja nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.    võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha, võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitusi;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Muudatusettepanek    1

EUROOPA PARLAMENDI MUUDATUSED(4)*

komisjoni ettepanekule

---------------------------------------------------------

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2015/...

mis käsitleb kindlustustoodete turustamist ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/92/EÜ(uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 53 lõiget 1 ja artiklit 62,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(5),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(6)

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu ▌ direktiivi 2002/92/EÜ(7) ▌ on vaja teha ▌ mitmeid muudatusi. Selguse huvides tuleks kõnealune direktiiv uuesti sõnastada.

(2)  Kuna käesoleva uuesti sõnastamise põhieesmärk ja reguleerimisese on ühtlustada siseriiklikke sätteid kindlustustoodete turustamise valdkonnas ning kuna see tegevus toimub üle kogu liidu, peaks uus direktiiv põhinema Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 53 lõikel 1 ja artiklil 62. Direktiivi vorm on kohane, kuivõrd see võimaldab direktiiviga hõlmatud valdkondades rakendussätete kohandamist iga liikmesriigi konkreetse turu ja õigussüsteemi eripärale. Samuti on käesoleva direktiivi eesmärk ühtlustada siseriiklikke õigusnorme, mis käsitlevad kindlustus- ja edasikindlustoodete turustamise kui majandustegevuse alustamise tingimusi.

(3)  Direktiiviga püütakse saavutada minimaalne ühtlustamine ja seepärast ei tohiks see takistada liikmesriike säilitamast või kehtestamast klientide kaitseks rangemaid sätteid, tingimusel et need sätted on kooskõlas liidu õigusega, sealhulgas käesoleva direktiiviga.

(4)  Kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatel on keskne roll kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustamisel liidus.

(5)  Kindlustustooteid võivad turustada mitut tüüpi isikud või asutused, nagu agendid, maaklerid, panga kaudu kindlustusteenuse pakkujad, kindlustusandjad, reisibürood ja autorendiettevõtted. Ettevõtjate võrdne kohtlemine ja klientide kaitse eeldavad, et käesolev direktiiv hõlmab kõiki neid isikuid või asutusi.

(6)  Tarbijatele peaks kehtima ühesugusel tasemel kaitse, hoolimata erinevustest turustuskanalite vahel. Selleks et tagada samaväärse kaitse kohaldamine ja et tarbija saaks kasu võrreldavatest standarditest, eelkõige teabe avaldamise valdkonnas, on väga oluline, et turustajatel oleks võrdsed võimalused.

(7)  Direktiivi 2002/92/EÜ kohaldamisel on saanud selgeks, et kindlustustoodete turustamise hõlbustamiseks tuleb paljusid sätteid veelgi täpsustada ning et tarbijakaitse huvides tuleb kõnealuse direktiivi kohaldamisala laiendada igasugusele kindlustusoodete müügile ▌. Käesoleva direktiivi kohaldamisala tuleks laiendada kõigile kindlustustooteid otse müüvatele kindlustusandjatele sarnasel alusel nagu kindlustusagentide ja -maaklerite puhul.

(8)  Selleks et tagada samaväärne tarbijakaitse olenemata turustuskanalist, mille kaudu kliendid kindlustustooteid ostavad (kas otse kindlustusandjalt või kaudselt kindlustusvahendaja kaudu), peaks käesoleva direktiivi kohaldamisala hõlmama mitte ainult kindlustusandjaid või vahendajaid, vaid ka teisi turuosalisi, kes müüvad kindlustustooteid kõrvaltegevusena, nagu reisibürood ja autorendiettevõtted, välja arvatud juhul, kui need vastavad erandi kohaldamise tingimustele.

(9)  Liikmesriikide õigusnormide vahel on siiski veel olulisi erinevusi, mis takistavad kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustamisega kui majandustegevusega alustamist ja sellel alal tegutsemist siseturul. Siseturgu on vaja veelgi tugevdada ning edendada elukindlustus- ja kahjukindlustustoodete ja teenuste tõelist siseturgu.

(10)  Praegused ja hiljutised vapustused finantsturgudel on näidanud, kui oluline on tagada tõhus tarbijakaitse kogu finantssektoris. Seepärast on asjakohane tugevdada klientide usaldust ning ühtlustada kindlustustoodete turustamise reguleerimist, et tagada kogu liidus klientide piisaval tasemel kaitse. Tarbijakaitse taset tuleks direktiiviga 2002/92/EÜ võrreldes tõsta, et vähendada vajadust erinevate siseriiklike meetmete järele. On oluline võtta arvesse kindlustuslepingute eripära võrreldes investeerimistoodetega, mida reguleeritakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/65/EL(8). Kindlustuslepingute, sealhulgas kindlustuspõhiste investeerimistoodete turustamist tuleks seetõttu reguleerida käesoleva direktiiviga ning ühtlustada direktiiviga 2014/65/EL. Turustamise reeglite miinimumstandardeid tuleks tõsta ning võrdsed tingimused luua kõigi kindlustuspõhiste investeerimistoodete jaoks.

(11)  Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada selliste isikute suhtes, kelle tegevusalaks on kindlustus- või edasikindlustustoodete turustamise teenuse pakkumine kolmandatele isikutele ▌.

(12)  Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada ka isikute suhtes, kes kliendi poolt veebisaidi kaudu või muude andmekandjate kaudu valitud kriteeriumide alusel annavad teavet ühe või mitme kindlustuslepingu kohta või esitavad kindlustustoodete järjestuse või pakuvad kindlustuslepingu puhul soodustust, kui klient saab selle protsessi lõpus sõlmida otse või kaudselt kindlustuslepingu. Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada veebisaitidele, mida haldavad riigiasutused või tarbijaühendused ning mille eesmärk ei ole lepingute sõlmimine, vaid mis üksnes võrdlevad turul saadaolevaid kindlustustooteid.

(13)  Käesolevat direktiivi ei tuleks samuti kohaldada ainult tutvustamisega seotud tegevuste suhtes, mis hõlmavad potentsiaalseid kindlustusvõtjaid käsitlevate andmete ja teabe esitamist kindlustus- või edasikindlustusvahendajatele või kindlustus- või edasikindlustusandjatele, samuti kindlustus- või edasikindlustustooteid või kindlustus- või edasikindlustusvahendajaid või kindlustus- või edasikindlustusandjaid käsitleva teabe esitamist potentsiaalsetele kindlustusvõtjatele.

(14)  Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada muudel kutsealadel tegutsevatele isikutele, nagu maksuekspertidele, raamatupidajatele ja juristidele, kes selle muu kutsetegevuse raames juhuslikult nõustavad kindlustuskaitse küsimuses, ega kindlustustoodete kohta üksnes üldist laadi teavet andvatele isikutele, kui selle tegevuse eesmärk ei ole aidata kliendil sõlmida või täita kindlustus- või edasikindlustuslepingut. Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada kindlustus- või edasikindlustusandja nimel pakutavale kutselisele kahjukäsitlusele ega kahju hindamisele ja nõuetele eksperdihinnangu andmisele.

(15)  Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada isikutele, kes tegelevad kindlustustoodete turustamisega kõrvaltegevusena, kui kindlustusmaksed ei ületa teatud summat ja kaetud riskid piirduvad teatavate riskidega. Niisugune kindlustus võib kuuluda kauba või teenuse juurde, sealhulgas hõlmata riski, et teenust, mida teataval ajal kavatsetakse kasutada, nt rongireis, jõusaali abonement või teatrihooaja pääse, ei kasutata ning muid reisimisega seotud riske, nt reisi tühistamine või pagasi kaotamine. Tagamaks, et kindlustustoodete turustamisega kaasneb alati piisaval tasemel tarbijakaitse, peaks kindlustustoodete turustaja, kes tegeleb turustamisega kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja kaudu, kellele käesolevas direktiivis sätestatud nõudeid ei kohaldata, tagama teatud põhiliste nõuete täitmise, näiteks ennast tutvustama ja teavitama, kuidas esitada kaebust, samuti tagama kliendi nõudmiste ja vajaduste arvessevõtmise.

(16)  Käesoleva direktiiviga tuleks tagada, et kohaldatakse samaväärsel tasemel kaitset ja et tarbija saab kasu võrreldavatest standarditest. Direktiiv peaks edendama vahendajate võrdseid tegevusvõimalusi ning võrdsetel tingimustel konkurentsi, olenemata sellest, kas vahendajad on seotud kindlustusandjaga või mitte. Tarbijale on kasulik, kui kindlustustooteid turustatakse eri kanalite ja vahendajate kaudu, kes teevad kindlustusandjatega koostööd eri vormis, tingimusel et nad on kohustatud kohaldama samaväärseid tarbijakaitse nõudeid. Liikmesriigid peaksid seda käesoleva direktiivi rakendamisel arvesse võtma.

(17)  Käesolevas direktiivis tuleks võtta arvesse eri liiki turustuskanalite erinevusi. Näiteks tuleks võtta arvesse nende kindlustusvahendajate eripära, kellel on lepinguline kohustus tegeleda kindlustustoodete turustamisega üksnes ühes või mitmes kindlustusandjas (seotud kindlustusvahendajad), mida esineb teatavate liikmesriikide turgudel, ning direktiiviga tuleks kehtestada asjakohased ja proportsionaalsed tingimused, mida kohaldatakse eri liiki turustamisele. Eelkõige peaks liikmesriikidel olema võimalik sätestada, et kindlustus- või edasikindlustustoodete turustaja, kes vastutab kindlustus- või edasikindlustusvahendaja või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja tegevuse eest, peab tagama, et selline vahendaja vastab registreerimise tingimustele, ning vahendaja registreerima.

(18)  Füüsilisest isikust kindlustus- ja edasikindlustusvahendajaid ning kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajaid peaks registreerima selle liikmesriigi pädev asutus, kus on nende elukoht. Isikud, kelle elukoht on ühes liikmesriigis, kuid kes tegelevad iga päev kindlustustoodete turustamisega teises liikmesriigis (töökohas), tuleks registreerida töökoha liikmesriigis. Neid kindlustus- või edasikindlustusvahendajaid ning kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajaid, kes on juriidilised isikud, peaks registreerima selle liikmesriigi pädev asutus, kus asub nende registrijärgne asukoht või peakontor, kui siseriikliku õiguse kohaselt ei ole registrijärgset asukohta. Liikmesriikidel peaks olema võimalik lubada muudel asutustel teha kindlustusvahendajate registreerimisel ja reguleerimisel pädevate asutustega koostööd. Kindlustus- või edasikindlustusvahendajad ning kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajad tuleks registreerida tingimusel, et need vahendajad vastavad rangetele pädevuse, hea maine, ametialase vastutuskindluse ja finantssuutlikkusega seotud kutsesobivusnõuetele. Liikmesriikides juba registreeritud vahendajaid ei peaks käesoleva direktiivi kohaselt uuesti registreerima. 

(19)  Kui kindlustusvahendajad ei saa kogu liidus vabalt tegutseda, takistab see siseturu nõuetekohast toimimist kindlustuse valdkonnas. Käesolev direktiiv on oluline samm tarbijakaitse taseme tõstmise ning turu integratsiooni parandamise suunas.

(20)  Kindlustus- ja edasikindlustusvahendajad ning kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajad peaksid olema võimelised kasutama ELi toimimise lepingus sätestatud asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust. Seega peaks registreerimine ▌ nende päritoluliikmesriigis võimaldama kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatel ning kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajatel tegutseda teistes liikmesriikides asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtete alusel eeldusel, et pädevad asutused on järginud asjakohast teatamise korda.

(21)  Selleks et tagada teenuste kõrge kvaliteet ja tõhus tarbijakaitse, peaksid päritoluliikmesriigid ja vastuvõtvad liikmesriigid tegema käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmise tagamisel tihedat koostööd. Juhul kui kindlustus- või edasikindlustusvahendaja või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja tegutseb teenuste osutamise vabadust kasutades eri liikmesriikides, on päritoluliikmesriigi pädev asutus kohustatud tagama käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmise kogu äritegevuse osas siseturul. Kui vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus saab teada kohustuse rikkumisest oma territooriumil, peaks ta sellest teatama päritoluliikmesriigi pädevale asutusele, kes peaks siis olema kohustatud võtma asjakohaseid meetmeid. See puudutab eelkõige nende reeglite rikkumist, mis on seotud hea maine, kutsealaste teadmiste ja pädevusnõuetega või ärikäitumisega. Lisaks peaks vastuvõtva liikmesriigi pädeval asutusel olema õigus sekkuda, kui päritoluliikmesriik ei võta asjakohaseid meetmeid või kui võetud meetmed ei ole piisavad.

(22)  Kui rajatakse filiaal või püsiv tegevuskoht teises liikmesriigis, on asjakohane jagada haldussunni teostamise vastutus päritolu- ja vastuvõtva liikmesriigi vahel. Vastutus majandustegevust tervikuna puudutavate nõuete täitmise eest (nt kutsealased nõuded) peaks jääma päritoluliikmesriigi pädeva asutuse vastutusalasse, samamoodi nagu teenuste osutamise puhul, kuid vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus peaks vastutama nende normide täitmise tagamise eest, mis käsitlevad teavitamisnõudeid ja äritegevust tema territooriumil osutatavate teenuste puhul. Kui aga vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus saab teada oma territooriumil toimunud kohustuse rikkumisest, mille eest käesoleva direktiivi kohaselt ei vastuta vastuvõttev liikmesriik, peaks ta sellest teatama päritoluliikmesriigi pädevale asutusele, kes peaks siis olema kohustatud võtma asjakohaseid meetmeid. See puudutab eelkõige nende reeglite rikkumist, mis on seotud hea maine, kutsealaste teadmiste ja pädevusnõuetega. Lisaks peaks vastuvõtva liikmesriigi pädeval asutusel olema õigus sekkuda, kui päritoluliikmesriik ei võta asjakohaseid meetmeid või kui võetud meetmed ei ole piisavad.

(23)  Liikmesriikide pädevate asutuste käsutuses peaksid olema kõik vahendid, mis on vajalikud, et tagada kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate ning kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate nõuetekohane tegutsemine kogu liidus, toimugu see siis asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel. Tõhusa järelevalve tagamiseks peaksid kõik pädevate asutuste meetmed olema proportsionaalsed niisuguste turustajate tegevusest tulenevate riskide laadi, ulatuse ja keerukusega, olenemata konkreetse turustaja mõjust turu üldisele finantsstabiilsusele.

(24)  Liikmesriigid peaksid looma ühtse teabepunkti, mis annaks juurdepääsu nende kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate ning kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate registritele. Ühtses teabepunktis peaks ühtlasi olema hüperlink iga liikmesriigi asjaomase pädeva asutuse veebilehele. Läbipaistvuse suurendamiseks ja piiriülese kaubanduse hõlbustamiseks peaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1094/2010(9) asutatud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) looma ja avaldama ühtse elektroonilise andmebaasi, mis sisaldab andmeid kõigi kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate ning kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate kohta, kes on teatanud kavatsusest kasutada asutamisvabadust või teenuste osutamise vabadust, ning kõnealust andmebaasi ajakohastama. Selleks peaksid liikmesriigid esitama EIOPA-le asjaomast teavet viivitamata. Kõnealuses andmebaasis peaks olema hüperlink iga liikmesriigi asjaomase pädeva asutuse veebilehele. Iga liikmesriigi pädeva asutuse veebilehel peaks olema hüperlink kõnealusele andmebaasile.

(25)  Kui vahendaja püsiv tegevuskoht teise liikmesriigi territooriumil on samaväärne filiaaliga, tuleb seda käsitada samamoodi nagu filiaali, välja arvatud juhul, kui vahendaja vormistab oma tegevuskoha seaduslikult teistsuguses õiguslikus vormis. Sõltuvalt täiendavatest asjaoludest võib see nii olla isegi juhul, kui tegevuskohaks ei kasutata ametlikult filiaali vormi, vaid tegemist on üksnes kontoriga, mida juhib vahendaja enda personal või isik, kes on sõltumatu, kuid kellel on pikaajaline volitus tegutseda kindlustusvahendaja nimel, nagu agentuur.

(26)  Selgelt tuleks kindlaks määrata päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi suhtelised õigused ja kohustused seoses selliste kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate ning kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate järelevalvega, kelle nad on registreerinud või kes asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse õiguse alusel tegelevad kindlustus- või edasikindlustustoodete turustamisega nende territooriumil.

(27)  Et lahendada olukordi, kus kindlustusvahendaja või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja on asutatud ühes liikmesriigis ainult seepärast, et mitte täita teise liikmesriigi õigusakte, kuigi ta tegutseb ainult või peamiselt selles teises liikmesriigis, peaks vastuvõtval liikmesriigil olema võimalik võtta kaitsemeetmeid, kui küsimus on vastuvõtva liikmesriigi kindlustusturu nõuetekohases toimimises, ning käesolev direktiiv ei tohiks seda takistada. Need meetmed ei tohiks aga takistada teenuste osutamise vabadust ja asutamisvabadust ega tõkestada piiriülest tegevust.

(28)  Oluline on tagada, et kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatel, kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajatel ning kindlustusandjate sellistel töötajatel, kes on seotud kindlustuslepingute ettevalmistamise, müügi ja müügijärgse tegevusega, on kõrge professionaalne tase ja pädevus. Seepärast peavad kindlustusvahendajate, kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate ning ▌ kindlustusandjate ▌ töötajate ▌ kutsealased teadmised vastama asjaomase tegevuse keerukusele. Peaks olema nõutav, et kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajad tunnevad oma turustatavate kindlustuslepingute tingimusi ning kui see on asjakohane, siis ka nõuete ja kaebuste menetlemise korda.

(29)  Tuleks tagada pidev koolitus ja areng. See võiks hõlmata mitmesuguseid lihtsustatud õpivõimalusi, sealhulgas kursuseid, e-õpet ja mentorlust. Õppe vorm, sisu ja nõutavad tunnistused või muud asjakohased tõendid, nt eksami edukat läbimist tõendavad kanded registris, peaks jääma liikmesriigi reguleerida.

(30)  Moraalse rikkumatuse nõuded aitavad tagada kindla ja usaldusväärse kindlustussektori ning asjakohase kaitse kindlustusvõtjatele. See hõlmab nõuet mitte olla kohtulikult ega muul samaväärsel viisil siseriiklikult karistatud teatavate kuritegude eest, nt finantsteenuseid käsitlevate õigusaktide rikkumise, ebaaususe, pettuse või finantskuritegude eest ega muude kuritegude eest vastavalt äriühinguõigusele, pankrotiõigusele või maksejõuetusõigusele.

(31)  Sama tähtis on, et kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate ning kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate juhtimisstruktuuri kuuluvatel isikutel, kes tegelevad kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustamisega, samuti kindlustustoodete turustaja asjaomastel töötajatel, kes on otseselt seotud kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustamisega, oleks turustamiseks vajalikul tasemel teadmised ja pädevus. Teadmiste ja pädevuse nõutav tase tuleks tagada konkreetsete teadmisi puudutavate ja ametialaste nõuete kohaldamisega neile isikutele.

(32)  Liikmesriigid ei peaks aga lugema asjaomasteks isikuteks juhte või töötajaid, kes ei tegele otseselt kindlustustoodete turustamisega. Mis puudutab kindlustus- ja edasikindlustusvahendajaid ja -andjaid, peaks eeldama kõikidelt otseselt turustamisega tegelevatelt töötajatelt piisaval tasemel teadmisi ja pädevust, välja arvatud nendelt, kes tegelevad ainult haldusülesannetega. Mis puudutab kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajaid, tuleks asjaomasteks töötajateks, kellelt eeldatakse vajalikul tasemel teadmisi ja pädevust, lugeda vähemalt need isikud, kes tegelevad kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse turustamisega. Kui kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustaja on juriidiline isik, peaksid vajalike teadmiste ja pädevuse nõuetele vastama ka juhtimisstruktuuri kuuluvad isikud, kes vastutavad kindlustustoodete turustamise põhimõtete ja korra rakendamise eest. Seega peab kindlustus- ja edasikindlustusvahendaja ning kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja juures kindlustustoodete turustamise eest vastutav isik alati vastama teadmiste ja pädevuse nõuetele.

(33)  Liikmesriigid peaksid tagama, et kindlustusvahendajad või -andjad, kes tegelevad jaeklientide nõustamise või neile kindlustuspõhiste investeerimistoodete müügiga, omavad pakutavatele toodetele vastavat teadmiste taset ja pädevust. Eriti oluline on see nõue kindlustuspõhiste investeerimistoodete kasvavat keerukust ja pidevat uuenemist silmas pidades. Kindlustuspõhise investeerimistoote ostmisega kaasneb risk ja seetõttu peaksid investorid saama usaldada esitatud teavet ja hinnangute kvaliteeti. Lisaks tuleks anda töötajatele piisavalt aega ja ressursse, et nad saaksid anda klientidele kogu vajaliku teabe pakutavate toodete kohta.

(34)  Kindlustus- või edasikindlustusoodete turustamisega alustavate ja tegelevate isikute kutsesobivusnõudeid ja registreerimist käsitlevate siseriiklike sätete kooskõlastamine võib soodustada finantsteenuste siseturu väljakujundamist ning tõhustada tarbijate kaitset selles valdkonnas.

(35)  Piiriülese kaubanduse edendamiseks tuleks kehtestada vahendajate teadmiste ja oskuste vastastikuse tunnustamise põhimõtted.

(36)  Hoolimata kehtivast ühtsest kindlustusandjatele ja -vahendajatele tegevuslubade andmise süsteemist on liidu kindlustusturg jätkuvalt väga killustunud. Piiriülese äritegevuse hõlbustamiseks ja klientide jaoks läbipaistvuse suurendamiseks peaksid liikmesriigid tagama nende territooriumil kohaldatavate üldist hüve käsitlevate normide avaldamise, samuti tuleks teha üldsusele kättesaadavaks ühtne elektrooniline register ning kõigis liikmesriikides kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustamisele kohaldatavad üldise hüve normid.

(37)  Pädevate asutuste vaheline koostöö ja teabevahetus on olulised klientide kaitseks ning siseturul kindlustus- ja edasikindlustustegevuse usaldusväärsuse tagamiseks. Eriti tuleks edendada teabe vahetamist – nii registreerimise käigus kui ka jooksvalt pärast seda – kindlustustoodete turustamise eest vastutavate isikute hea maine ning ametialaste teadmiste ja pädevuse kohta.

(38)  Liikmesriikides vajatakse asjakohast ja tõhusat vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust, et lahendada kindlustustoodete turustajate ja klientide vahelisi vaidlusi, kasutades võimaluse korral olemasolevaid menetlusi. Selleks et lahendada käesoleva direktiivi kohaseid õigusi ja kohustusi käsitlevaid vaidlusi ▌, peaks olema võimalik kasutada nimetatud menetlusi. Vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse eesmärk peaks olema tagada kindlustustoodete turustajate ja klientide vaidluste kiirem ja odavam lahendamine. ▌

(39)  Paljud kindlustusvahendajad ja -andjad tegelevad samaaegselt üha rohkemate tegevusaladega, mistõttu on suurenenud võimalus huvide konfliktide tekkeks eri tegevusalade ja klientide huvide vahel. Seepärast on vajalik kehtestada õigusnormid, millega tagada, et sellised huvide konfliktid ei kahjustaks klientide huve.

(40)  Klientidele tuleks eelnevalt anda selget teavet kindlustustooteid müüvate isikute seisundi ja nende saadava tasu liigi kohta. ▌ Seda teavet tuleks kliendile anda lepingueelses etapis. Eesmärk on avalikustada, kui see on kohaldatav, kindlustusandja ja -vahendaja vahelised suhted ning vahendaja saadava tasu liik.

(41)  Selleks et anda kliendile ▌ teavet kindlustustoodete turustamise teenuste kohta olenemata sellest, kas klient ostab toote vahendaja kaudu või otse kindlustusandjalt, ja vältida konkurentsi moonutamist, mis tuleneb sellest, et teabenõuete täitmise vältimise eesmärgil eelistavad kindlustusandjad vahendajate kasutamise asemel müüa tooteid otse kliendile, tuleks ette näha, et ka kindlustusandjad peavad esitama klientidele ▌ teavet tasu laadi kohta, mida nende töötajad kindlustustoodete müügi eest saavad.

(42)  Kindlustusvahendajatele ja -andjatele kohaldatakse kindlustuspõhiste investeerimistoodete turustamisel ühtseid nõudeid, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1286/2014(10). Lisaks teabele, mis tuleb esitada põhiteabe dokumendi kujul, peaksid kindlustuspõhiste investeerimistoodete turustajad esitama ka lisateavet, tuues üksikasjalikult välja turustamise kulud, mis ei sisaldu juba põhiteabe dokumendis märgitud kuludes, et võimaldada kliendil mõista kogukulude kumulatiivset mõju investeeringu tasuvusele. Seepärast tuleks käesolevas direktiivis sätestada nõuded, mis käsitlevad teabe esitamist kõnealuste kindlustuspõhiste investeerimistoodete turustamisega seotud kulude kohta.

(43)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärk on tugevdada tarbijakaitset, kohaldatakse mõnda sätet ainult ettevõtjate ja tarbijate vahelistele suhetele, eelkõige sätteid, millega reguleeritakse kindlustusvahendajatele või muudele kindlustustooteid müüvatele isikutele kohaldatavaid äritegevuse reegleid.

(44)  ▌ Ebasobivate toodete müügi vältimiseks peaks kindlustustoodete müügiga alati kaasnema nõudmiste ja vajaduste kontroll kliendilt saadud teabe põhjal. Kliendile pakutav kindlustustoode peaks alati vastama tema nõudmistele ja vajadustele ning seda tuleb tutvustada arusaadavalt, et klient saaks teha teadliku otsuse.

(45)  Kliendi nõustamisel enne kindlustustoote müüki tuleb välja selgitada kliendi nõudmised ja vajadused, kuid lisaks tuleks anda ka personaalseid soovitusi ja selgitada, miks vastab konkreetne toode kliendi kindlustusvajadustele kõige paremini.

(46)  Liikmesriigid peaksid nõudma, et kindlustustoodete turustajate poolne töötajate või esindajate tasustamise poliitika ei kahjusta viimaste võimet tegutseda klientide parimates huvides ega takista neid andmast sobivaid soovitusi või esitamast teavet viisil, mis on õiglane ja selge ega ole eksitav. Müügieesmärkidel põhinev tasustamispoliitika ei tohiks ajendada soovitama kliendile kindlat toodet.

(47)  Oluline on, et klient teaks, kas vahendaja annab ▌ nõu õiglase ja personaalse analüüsi alusel. Selleks et hinnata, kas vahendaja on võtnud arvesse piisavalt suurt hulka lepinguid ja teenusepakkujaid, et analüüs oleks õiglane ja personaalne, tuleks asjakohaselt arvesse võtta muu hulgas kliendi vajadusi, teenusepakkujate arvu turul, nende teenusepakkujate turuosa, iga teenusepakkuja kindlustustoodete arvu ja nende toodete omadusi. Käesolev direktiiv ei peaks takistama liikmesriikidel kehtestada nõuet, et kindlustusvahendaja, kes soovib anda kindlustuslepingu kohta nõu õiglase ja personaalse analüüsi alusel, annab sellist nõu kõikide kindlustuslepingute kohta, mida ta turustab.

(48)  Enne lepingu sõlmimist, sealhulgas nõustamiseta müügi korral, tuleks kliendile anda asjakohast teavet kindlustustoote kohta, et klient saaks teha teadliku otsuse. Kindlustustoote teabedokumendis tuleks esitada standardteave kahjukindlustustoodete kohta. Selle peaks koostama kindlustusandja või nendes liikmesriikides, kus see on asjakohane, kindlustustoodet välja töötav kindlustusvahendaja. Kindlustusvahendaja peaks ▌ selgitama kliendile vahendaja müüdavate kindlustustoodete põhiomadusi ning seetõttu tuleks anda tema töötajatele selleks piisavalt vahendeid ja aega.

(49)  Grupikindlustuse puhul tuleks „kliendi” all mõista liikmetest koosneva grupi esindajat, kes sõlmib kindlustuslepingu selle grupi nimel, olukorras, kus grupi üksikliikmed ei saa liitumist ise otsustada, näiteks kohustusliku tööandjapensioni korral. Kui liige grupikindlustusega ühineb, peaks grupi esindaja tutvustama talle kohe kindlustustoote teabedokumenti ja teavet turustaja äritegevuse kohta, kui see on asjakohane.

(50)  Sätestada tuleks ühtsed normid, et anda kliendile võimalus valida andmekandja, millel ▌ teave esitatakse ▌, et võimaldada kasutada elektroonilist teabevahetust, kui see on tehingu asjaolusid arvesse võttes asjakohane. Kliendile tuleks siiski anda võimalus saada teavet paberil. Selleks et kliendil oleks juurdepääs teabele, peaks kogu lepingueelne teave olema tasuta kättesaadav.

(51)  Sellise teabe avaldamist vajatakse vähem, kui klient taotleb edasikindlustust või kindlustust kommerts- ja tööstusriski katmiseks või ainult kindlustuspõhiste investeerimistoodete turustamiseks või kui ta on kutseline klient, nagu on määratletud direktiivis 2014/65/EL.

(52)  Käesolevas direktiivis tuleks täpsustada, millised peaksid olema kindlustustoodete turustajate miinimumkohustused klientide teavitamisel. Liikmesriigil peaks ▌ olema võimalus teavitamise valdkonnas säilitada või vastu võtta rangemaid sätteid, mida võib selle liikmesriigi territooriumil tegutsevate kindlustustoodete turustajate suhtes kohaldada nende päritoluliikmesriigis kohaldatavatest sätetest sõltumata, tingimusel et need rangemad sätted vastavad liidu õigusele, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu ▌ direktiivile 2000/31/EÜ(11). ▌ Liikmesriik, kes teeb ettepaneku kohaldada ja kohaldab kindlustustoodete turustajaid ja kindlustustoodete müüki käsitlevaid sätteid lisaks käesoleva direktiivi sätetele, peaks tagama, et kõnealustest sätetest tulenev halduskoormus on proportsionaalne tarbijakaitsega ning jääb piiratuks.

(53)  Kogu liidus kasutavad kindlustustoodete turustajad laialdaselt ristmüüki. Ristmüük võib olla klientidele kasulik, kuid võib hõlmata ka müügitegevust, mille puhul kliendi huve ei võeta piisavalt arvesse. Käesolev direktiiv ei tohiks takistada mitut riski hõlmavate kindlustuspoliiside turustamist.

(54)  Käesoleva direktiivi ristmüüki käsitlevad sätted ei tohiks piirata selliste liidu õigusaktide kohaldamist, milles on sätestatud teatavate kauba- ja teenusekategooriate ristmüügile esitatavad nõuded.

(55)  Tagamaks, et kindlustustoode vastab sihtturu vajadustele, peaksid kindlustusandjad ­– ning ka kindlustusvahendajad, kes mõnes jurisdiktsioonis töötavad välja klientidele müügiks mõeldud kindlustustooteid, säilitama, haldama ja vaatama läbi iga kindlustustoote heakskiitmise protsessi. Kui kindlustustoote turustaja annab kliendile nõu kindlustustoote kohta, mida ta ei ole ise välja töötanud, või soovitab kliendile sellist toodet, peaks ta kindlasti mõistma toote omadusi ja kindlaksmääratud sihtturgu. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata ettevõtjate lähenemisviiside mitmekesisust ja paindlikkust uute toodete väljatöötamisel.

(56)  ▌ Direktiivi 2014/65/EL kohaste investeerimistoodete alternatiivi või asendajana on klientidele sageli kättesaadavad kindlustuspõhised investeerimistooted. Investorite ühetaolise kaitse tagamiseks ja regulatiivse arbitraaži vältimiseks on oluline, et kindlustuspõhistele investeerimistoodetele kohaldataks lisaks kõikide kindlustustoodete jaoks kindlaksmääratud äritegevuse reeglitele ka erinorme, mis käsitlevad nendes toodetes sisalduvat investeerimiselementi. Erinormid peaksid hõlmama asjakohast teavet, sobivat nõuannet käsitlevaid nõudeid ja ▌ piiranguid tasule. ▌

(57)  Tagamaks, et ükski teenus- või vahendustasu või mitterahaline hüve, mis on makstud seoses kindlustuspõhise investeerimistoote turustamisega mis tahes osapoolele või osapoole poolt, välja arvatud klient või kliendi nimel tegutsev esindaja, ei kahjustaks kliendile pakutava asjaomase teenuse kvaliteeti, peaks kindlustustoote turustaja kehtestama asjakohase ja proportsionaalse korra, et sellist kahjulikku mõju struktuurselt ära hoida. Selleks peaks kindlustustoodete turustaja töötama välja, võtma kasutusele ja regulaarselt läbi vaatama huvide konfliktiga seotud põhimõtted ja menetluse, et hoida ära kliendile pakutava asjakohase teenuse kvaliteedi kahjustamist ning tagada, et klient on teenus- ja vahendustasudest ning hüvedest piisavalt teavitatud.

(58)  Tagamaks, et kindlustusandjad ja kindlustustoodete turustamisega tegelevad isikud täidavad käesoleva direktiivi sätteid ning et nende suhtes kohaldatakse kogu liidus samu sätteid, peaksid liikmesriigid nägema ette halduskaristused ja muud meetmed, mis on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Karistuste ja muude meetmete ühtlustamiseks vaadati komisjoni 8. detsembri 2010. aasta teatise (karistuste tõhustamine finantsteenuste sektoris) raames läbi olemasolevad õigused ja nende praktiline kohaldamine. Seepärast peaksid liikmesriikide kehtestatud halduskaristused ja muud meetmed vastama teatavatele olulistele nõuetele seoses adressaatidega, karistuse või muu meetme kohaldamisel arvessevõetavate kriteeriumide ja avaldamisega.

(59)  Kuigi miski ei takista liikmesriikidel kehtestada samade õigusrikkumiste eest halduskaristusi ja kriminaalkaristusi, ei tohiks liikmesriikidelt nõuda halduskaristuste kehtestamist käesoleva direktiivi rikkumiste eest, mille puhul on kohaldatav siseriiklik kriminaalõigus. Liikmesriikidel ei ole siseriiklike õigusnormide kohaselt kohustust kehtestada sama õigusrikkumise eest nii haldus- kui ka kriminaalkaristust, kuid neil peaks olema võimalik seda teha, kui siseriiklik õigus seda lubab. Kriminaalkaristuste kohaldamine halduskaristuste asemel käesoleva direktiivi rikkumise puhul ei peaks aga vähendama ega muul viisil mõjutama pädevate asutuste võimet teha koostööd teiste liikmesriikide pädevate asutustega, omada juurdepääsu teabele ja vahetada nendega õigeaegselt teavet käesoleva direktiivi kohaldamise eesmärgil, sealhulgas pärast asjaomasest õigusrikkumisest pädevatele õigusasutustele teatamist kriminaalvastutusele võtmiseks.

(60)  Eelkõige peaks pädevatel asutustel olema õigus määrata rahalisi karistusi, mis on piisavad, et katta tegelik või võimalik kasu, ning heidutavad isegi suurematele asutustele ja nende juhtidele.

(61)  Investorite ühetaolise kaitse tagamiseks ja regulatiivse arbitraaži vältimiseks on oluline, et kindlustuspõhise investeerimistoote turustamisega seotud õigusrikkumiste eest liikmesriikides ette nähtud halduskaristused ja muud meetmed oleksid kooskõlas määruses (EL) nr 1286/2014 sätestatuga.

(62)  Selleks et tagada karistuste ühetaoline kohaldamine kogu liidus, peaksid liikmesriigid tagama, et halduskaristuse või muu meetme tüübi ja rahalise halduskaristuse suuruse kindlaksmääramisel võtavad pädevad asutused ▌ arvesse kõiki asjaolusid.

(63)  Selleks et õigusrikkumise kohta tehtud pädeva asutuse otsusel oleks hoiatav mõju avalikkusele ja et teavitada turuosalisi käitumisest, mida peetakse tarbijat kahjustavaks, tuleks need otsused avaldada, tingimusel et edasikaebamiseks ette nähtud aeg on möödunud ja kaebust ei ole esitatud, välja arvatud juhul, kui avaldamine ohustab kindlustus- ja edasikindlustusturgude stabiilsust. Kui siseriiklikus õiguses on sätestatud, et avaldatakse karistus või muu meede, mis on edasi kaevatud, tuleks ka see karistus või muu meede ja edasikaebamise tulemus põhjendamatu viivituseta avaldada. Kui kahju või muu meetme avaldamine põhjustaks asjaomastele isikutele ebaproportsionaalset kahju, peaks pädev asutus saama igal juhul otsustada karistust või muud meedet mitte avaldada või avaldada selle anonüümselt.

(64)  Võimalike õigusrikkumiste tuvastamiseks peaks pädevatel asutustel olema vajalikud uurimisvolitused ning nad peaksid kehtestama tõhusad mehhanismid, et võimaldada võimalikest või tegelikest õigusrikkumistest teatamist.

(65)  Käesolevas direktiivis tuleks osutada nii halduskaristustele kui ka muudele meetmetele, olenemata sellest, kas neid käsitatakse siseriikliku õiguse kohaselt karistustena või muude meetmetena.

(66)  Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide kriminaalõiguse kohaldamist.

(67)  Käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad toodete järelevalvet ja kõikide toodete juhtimisnõudeid, kindlustuspõhiste investeerimistoodete turustamist, huvide konfliktide lahendamist, hüvede maksmise ja saamise tingimusi ning sobivuse ja asjakohasuse hindamist. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(68)  Finantsteenuste tehnilised standardid peaksid tagama kogu liidus järjepideva ühtlustamise ning tarbijate piisava kaitse. Kuna EIOPA-l on põhjalikud eriteadmised, võiks tema ülesandeks olla üksnes rakenduslike tehniliste standardite eelnõude väljatöötamine, mille puhul ei ole vaja teha poliitilisi otsuseid, ning nende esitamine Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile.

(69)  Vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja Euroopa Komisjoni ühisele seisukohale delegeeritud õigusaktide kohta ning ilma et see piiraks selle edaspidist läbivaatamist, peaks komisjon delegeeritud õigusakti edastamise kuupäeva puhul võtma arvesse vastuväite esitamise tähtaega ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu menetlusi. Vastavalt ühisele seisukohale delegeeritud õigusaktide kohta ning ilma et see piiraks selle edaspidist läbivaatamist ja vastavalt määrusele (EL) nr 1094/2010, kui see on kohaldatav, tuleks enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist tagada nõuetekohane läbipaistvus ja piisavad kontaktid Euroopa Parlamendi ja nõukoguga.

(70)  Isikuandmete töötlemisele, millega EIOPA tegeleb käesoleva direktiivi raames, tuleks kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ(12) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 45/2001(13) Euroopa andmekaitseinspektori järelevalve all.

(71)  Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, mis kajastuvad aluslepingutes.

(72)  Käesolev direktiiv ei tohiks olla väikestele ja keskmise suurusega kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustajatele liiga koormav. Üks võimalus selle eesmärgi saavutamiseks on proportsionaalsuse põhimõtte nõuetekohane rakendamine. Seda põhimõtet tuleks rakendada nii kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustajatele kehtestatavatele nõuete kui ka järelevalvevolituste rakendamise suhtes.

(73)  Käesolev direktiiv tuleks läbi vaadata viie aasta möödumisel direktiivi jõustumise kuupäevast, et võtta arvesse turu suundumusi, samuti suundumusi liidu õiguse muudes valdkondades või liikmesriikide kogemusi liidu õiguse rakendamisel, eelkõige seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/41/EÜ(14) hõlmatud toodetega.

(74)  Direktiiv 2002/92/EÜ tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada 24 kuu möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest. Direktiivi 2002/92/EÜ IIIA peatükk tuleks välja jätta alates käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast

(75)  Käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusse ülevõtmise kohustus peaks piirduma nende sätetega, millega sisuliselt muudetakse direktiivi 2002/92/EÜ. Kohustus võtta üle muutmata sätted tuleneb nimetatud direktiivist.

(76)  Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide kohustusi, mis on seotud direktiivi 2002/92/EÜ siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaegadega.

(77)  Euroopa andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõikega 2 ning ta esitas oma arvamuse 23. novembril 2012(15).

(78)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid selle ulatuse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(79)  Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta kohustuvad liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi komponentide ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I peatükkKohaldamisala ja mõisted

Artikkel 1Kohaldamisala

1.  Käesolevas direktiivis sätestatakse õigusnormid, mis käsitlevad liidu piires kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustamisega kui majandustegevusega alustamist ja sellel tegevusalal tegutsemist.

2.  Käesolevat direktiivi kohaldatakse füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes on liikmesriigis registreeritud või soovivad seal end registreerida, et alustada ja tegeleda kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustamisega.

3.  Käesolevat direktiivi ei kohaldata kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajatele, kes tegelevad kindlustustoodete turustamisega, kui kõik järgmised tingimused on täidetud:

a)  kindlustus täiendab pakkuja kaupade tarnimist või teenuse osutamist, kui selline kindlustus katab

i)  kõnealuse pakkuja tarnitavate kaupade riknemise, kadumise või hävimise või pakutava teenuse mittekasutamise riski, või

ii)  pagasi hävimise või kadumise ja muid asjaomaselt pakkujalt tellitud reisiga seotud riske;

b)  kindlustustoote eest makstud kindlustusmakse summa ei ületa 600 eurot aastas arvutatuna pro rata;

c)  erandina punktist b, kui kindlustus täiendab punktis a osutatud teenust ja selle teenuse kestus ei ületa kolme kuud, siis kindlustusmakse summa isiku kohta ei ületa 200 eurot.

4.  Liikmesriigid tagavad, et kui kindlustusandja või -vahendaja turustab kindlustustooteid vahendaja kaudu, kes pakub kindlustust kõrvaltegevusena ning kellele käesolevat direktiivi vastavalt lõikele 3 ei kohaldata, tagab kindlustusandja või -vahendaja järgmist:

a)  enne lepingu sõlmimist tehakse kliendile kättesaadavaks teave sellise kindlustust kõrvaltegevusena pakkuva vahendaja isiku ja aadressi kohta, kellele käesolevat direktiivi vastavalt lõikele 3 ei kohaldata, ning artiklis 14 osutatud menetluse kohta, mis võimaldab kliendil ja teistel huvitatud isikutel esitada kaebusi;

b)  on kehtestatud asjakohane ja proportsionaalne kord artiklite 17 ja 24 täitmiseks ning kliendi nõudmiste ja vajaduste arvestamiseks enne lepingu pakkumist;

c)  kliendile esitatakse enne lepingu sõlmimist artikli 20 lõikes 4 osutatud kindlustustoote teabedokument.

5.  Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused jälgivad kindlustus- ja edasikindlustusturgu, sealhulgas selliste kindlustuse kõrvaltoodete turgu, mida turustatakse, levitatakse või müüakse asjaomases liikmesriigis või asjaomasest liikmesriigist. EIOPA võib nimetatud järelevalvet hõlbustada ja koordineerida.

6.  Käesolevat direktiivi ei kohaldata väljaspool liitu asuvate riskide ja kohustustega seotud kindlustus- ja edasikindlustoodete turustamisele.

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriigi õigust kolmandas riigis registreeritud ja kõnealuse liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse põhimõtte alusel tegutsevate kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate või kindlustus- ja edasikindlustusandjate kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustamisele, tingimusel et võrdne kohtlemine on tagatud kõikidele isikutele, kes sellel turul kindlustus- ja edasikindlustusvahendusega tegelevad või kellel on selleks tegevusluba.

Käesoleva direktiiviga ei reguleerita kolmandates riikides toimuvat kindlustus- või edasikindlustustoodete turustamist.

Liikmesriigid teatavad komisjonile üldistest raskustest, mis nende kindlustustoodete turustajatel tekivad seoses asutamise või kindlustustoodete turustamisega mis tahes kolmandas riigis.

Artikkel 2Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)  „kindlustustoodete turustamine” – kindlustuslepingutega seotud nõustamine, kindlustuslepingute soovitamine, ettevalmistamine või sõlmimine või nende haldamisel ja täitmisel abistamine, eelkõige juhul, kui tegemist on kahju hüvitamise nõudega ▌; 

Käesoleva mõiste kohaldamisel

a)  käsitatakse kindlustustoodete turustamisena teabe andmist ühe või mitme kindlustuslepingu kohta vastavalt kriteeriumidele, mille klient valib veebisaidi või muude andmekandjate kaudu, samuti kindlustustoodete pingerea koostamist, sealhulgas hindade ja toodete võrdlemist, või allahindlust kindlustuslepingult, kui klient saab otse või kaudselt sõlmida kindlustuslepingu, kasutades veebisaiti või muid andmekandjaid;

b)  kindlustustoodete turustamisena ei käsitata järgmisi tegevusi:

i)  kliendile juhuslikult teabe andmine seoses muu kutsetegevusega, kui teabe andja ei astu täiendavaid samme, et aidata ▌ sõlmida või täita kindlustuslepingut;

ii)  kindlustusandjale esitatud nõuete haldamine kutsetegevusena ning kahju hindamine ja eksperthinnangu andmine kahjunõuetele.

iii)  ainult andmete ja teabe esitamine kindlustusvahendajatele või -andjatele potentsiaalsete kindlustusvõtjate kohta, kui esitaja ei tee midagi enamat, et aidata kindlustuslepingut sõlmida;

iv)  ainult teabe esitamine potentsiaalsetele kindlustusvõtjatele kindlustustoodete või kindlustusvahendaja või -andja kohta, kui esitaja ei tee midagi enamat, et aidata kindlustuslepingut sõlmida,

2)  „edasikindlustustoodete turustamine” – ▌ edasikindlustuslepingutega seotud nõustamine, selliste lepingute soovitamine, ettevalmistamine või sõlmimine või nende haldamisel ja täitmisel abistamine, eriti nõuete korral, sealhulgas ka juhul, kui sellega tegelevad edasikindlustusandjad ilma edasikindlustusvahendaja osaluseta.

Käesoleva mõiste kohaldamisel ei käsitata edasikindlustustoodete turustamisena järgmisi tegevusi:

a)  juhuslikult teabe andmine seoses muu kutsetegevusega, tingimusel et selle tegevuse eesmärk ei ole aidata kliendil sõlmida või täita edasikindlustuslepingut;

b)  edasikindlustusandjale esitatud nõuete kutsealane haldamine ning kahju hindamine ja eksperdihinnangu andmine nõuetele;

c)  ainult andmete ja teabe esitamine edasikindlustusvahendajatele või -andjatele potentsiaalsete kindlustusvõtjate kohta, kui esitaja ei tee midagi enamat, et aidata edasikindlustuslepingut sõlmida;

d)  ainult teabe esitamine potentsiaalsetele kindlustusvõtjatele edasikindlustustoodete või edasikindlustusvahendaja või -andja kohta, kui esitaja ei tee midagi enamat, et aidata edasikindlustuslepingut sõlmida.

3)  „kindlustusvahendaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kindlustus- või edasikindlustusandja või tema töötaja ega kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja ning kes tasu eest alustab või tegeleb kindlustustoodete turustamisega;

4)  „kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole krediidiasutus ega investeerimisühing Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013(16) artikli 4 punktides 1 ja 2 määratletud tähenduses ning kes tasu eest alustab või tegeleb kindlustustoodete turustamisega kõrvaltegevusena, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)  selle füüsilise või juriidilise isiku põhikutsetegevus ei ole kindlustustoodete turustamine;

b)  füüsiline või juriidiline isik turustab ainult teatavaid kindlustustooteid, mis kuuluvad kauba või teenuse juurde;

c)  asjaomased kindlustustooted ei kata elukindlustus- või vastutusriske, välja arvatud juhul, kui kõnealune kindlustuskate täiendab vahendaja poolt põhikutsetegevuse käigus pakutavat toodet või teenust;

5)  „edasikindlustusvahendaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole edasikindlustusandja või tema töötaja ja kes tasu eest alustab või tegeleb edasikindlustustoodete turustamisega;

6)  „kindlustusandja” – ettevõtja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ(17) artikli 13 punktis 1 määratletud tähenduses;

7)  „edasikindlustusandja” – edasikindlustusandja direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 4 määratletud tähenduses;

8)  „kindlustustoodete turustaja” – kindlustustooteid turustav kindlustusvahendaja, kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja või kindlustusandja;

9)  „tasu” – igasugune vahendustasu, teenustasu, tasu või muu makse, sealhulgas igasugune majanduslik kasu või muu rahaline või mitterahaline eelis või stiimul, mida antakse või saadakse seoses kindlustustoodete turustamisega;

10)  „päritoluliikmesriik” –

a)  kui vahendaja on füüsiline isik, siis liikmesriik, kus on tema elukoht;

b)  kui vahendaja on juriidiline isik, siis liikmesriik, kus on tema registrijärgne asukoht, või kui tal siseriikliku õiguse kohaselt ei ole registrijärgset asukohta, siis liikmesriik, kus asub tema peakontor;

11)  „vastuvõttev liikmesriik” – liikmesriik, kus kindlustus- või edasikindlustusvahendaja on alaliselt kohal või kus on tema alaline tegevuskoht või kus ta osutab teenuseid ja mis ei ole tema päritoluliikmesriik;

12)  „filiaal” – esindus või vahendaja tegevuskoht, mis asub muu liikmesriigi kui päritoluliikmesriigi territooriumil;

13)  „märkimisväärne seos” – ▌ direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 17 määratletud märkimisväärne seos;

14)  „peamine tegevuskoht” – koht, kust juhitakse peamist tegevust;

15)  „nõustamine” – ühe või mitme kindlustuslepingu kohta isikliku soovituse andmine kliendile kliendi soovil või kindlustustoodete turustaja algatusel;

16)  „suured riskid” – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 27 määratletud suured riskid;

17)  „kindlustuspõhine investeerimistoode” – kindlustustoode, mis annab õiguse lõpptähtajale ja tagasiostuväärtusele ja kui see lõpptähtaeg või tagasiostuväärtus sõltub täielikult või osaliselt, otseselt või kaudselt hinnakõikumistest turgudel, välja arvatud:

a)  direktiivi 2009/138/EÜ I lisas kahjukindlustuse liikide all loetletud kahjukindlustustooted;

b)  elukindlustuslepingud, kui lepingu kohased hüvitised on makstavad üksnes surma korral või vigastusest, haigusest või puudest tingitud teovõimetuse tõttu;

c)  pensionitooted, mille esmane eesmärk on siseriikliku õiguse kohaselt tagada investorile pensionipõlves sissetulek ning mis annavad investorile õiguse teatavatele hüvitistele;;

d)  ametlikult tunnustatud tööandjapensioni skeemid, millele kohaldatakse direktiivi 2003/41/EÜ või direktiivi 2009/138/EÜ;

e)  erapensionitooted, mille puhul siseriikliku õiguse kohaselt nõutakse tööandja rahalist osalust ning tööandja või töötaja ei saa pensionitoodet või selle pakkujat valida;

18)  „püsiv andmekandja” – vahend, mis

a)  võimaldab kliendil säilitada isiklikult talle saadetud teavet nii, et see on hilisemaks kasutamiseks kättesaadav teabe otstarbele vastava aja jooksul, ning

b)  võimaldab säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada.

II peatükkRegistreerimisnõuded

Artikkel 3Registreerimine

1.  Kindlustuse ja edasikindlustuse ning kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajad registreerib pädev asutus nende päritoluliikmesriigis.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjaid ja nende töötajaid ei pea käesoleva direktiivi kohaselt uuesti registreerima. 

Ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist, võivad liikmesriigid sätestada, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad ja -vahendajad ja muud asutused võivad teha koostööd kindlustuse, edasikindlustuse ja kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate registreerimiseks ja artikli 10 nõuete kohaldamiseks ▌.

Eelkõige võib kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustus- või edasikindlustusvahendaja või kindlustus- või edasikindlustusandjate või -vahendajate ühendus pädeva asutuse järelevalve all registreerida kindlustus ja edasikindlustusandjaid, kindlustus- ja edasikindlustusvahendajaid ning muid isikuid.

Kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja võib tegutseda kindlustus- või edasikindlustusandja või muu vahendaja vastutusel ▌. Sel juhul võivad liikmesriigid sätestada, et kindlustus- või edasikindlustusandja või muu vahendaja vastutab selle tagamise eest, et kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja vastaks registreerimiseks nõutavatele tingimustele, sealhulgas lõike 6 esimese lõigu punktis c sätestatud tingimustele.

Samuti võivad liikmesriigid sätestada, et kindlustus- või edasikindlustusandja või muu vahendaja, kes võtab kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja eest vastutuse, registreerib kõnealuse vahendaja või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja.

Liikmesriigid ei pea esimeses ▌ lõigus nimetatud nõuet kohaldama kõigi nende füüsiliste isikute suhtes, kes töötavad kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajas ja kes tegelevad kindlustus- või edasikindlustustoodete turustamisega, ent liikmesriigid peavad tagama, et registrisse kantakse kindlustus- või edasikindlustustoodete turustajate juhtkonda kuuluvate kindlustus- või edasikindlustustoodete turustamise eest vastutavate füüsiliste isikute nimed.

Lisaks tuleb kõnealuses registris märkida liikmesriigid, kus toimub vahendaja äritegevus asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alusel.

2.  Liikmesriigid võivad kindlustuse, edasikindlustuse ja kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate jaoks asutada rohkem kui ühe registri, tingimusel et nad sätestavad vahendajate registreerimise kriteeriumid.

Liikmesriigid loovad internetipõhise registreerimissüsteemi. ▌ See süsteem peab olema ▌ hõlpsasti kättesaadav ning võimaldama ▌ täita registreerimisvormi otse internetis.

3.  Kui liikmesriigis on rohkem kui üks register, loob liikmesriik ühtse teabepunkti ▌, mis võimaldab kiiret ja lihtsat juurdepääsu neile registritele, mis koostatakse elektrooniliselt ja mida pidevalt ajakohastatakse. Teabepunktis on kättesaadavad ka päritoluliikmesriigi pädevate asutuste identifitseerimisandmed.

4.  EIOPA loob ja avaldab oma veebilehel ühtse elektroonilise registri, mis sisaldab andmeid kindlustuse, edasikindlustuse ja kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate kohta, kes on teatanud kavatsusest tegeleda piiriülese äritegevusega vastavalt III peatükile, ja ajakohastab seda registrit. Selleks esitavad liikmesriigid EIOPA-le viivitamata asjaomast teavet. ▌ Kõnealune register sisaldab linke kõigi liikmesriikide pädevate asutuste veebilehtedele ja kõnealustelt veebilehtedelt on juurdepääs registrile.

EIOPA-l on õigus pääseda ligi esimeses lõigus osutatud registris salvestatud andmetele. EIOPA-l ja pädevatel asutustel on õigus salvestatud andmeid muuta. Andmesubjektidel, kelle isikuandmed on salvestatud registris, on õigus tutvuda salvestatud andmetega ja saada asjakohast teavet, kui neid andmeid vahetatakse.

EIOPA loob veebilehe või asjakohasel juhul registri, millel on hüperlingid kõikidele ühtsetele teabepunktidele, mille liikmesriigid on loonud kooskõlas lõikega 3.

Käesoleva artikli lõike 1 esimeses lõigus osutatud liikmesriigid tagavad, et kindlustuse, edasikindlustuse ja kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate registreerimise tingimus on artiklis 10 sätestatud asjakohaste kutsesobivusnõuete täitmine.

▌ Pädev asutus kontrollib korrapäraselt registreerimise kehtivust.

Liikmesriigid tagavad nende kindlustuse, edasikindlustuse ja kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate registrist kõrvaldamise, kes ei vasta enam artiklis 10 sätestatud nõuetele. Päritoluliikmesriik teavitab vajaduse korral vastuvõtvat liikmesriiki registrist kõrvaldamisest.

5.  Liikmesriigid tagavad, et vahendajate taotlused nende registrisse lisamiseks vaadatakse läbi kolme kuu jooksul pärast nõuetekohase taotluse esitamist ning et taotlejale teatatakse viivitamata otsusest.

6.  Liikmesriigid tagavad, et ▌ registreerimise tingimusena nõutakse kindlustuse, edasikindlustuse ja kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajatelt järgmist teavet:

a)  ▌ selliste aktsionäride või liikmete (nii füüsilised kui ka juriidilised isikud) isikuandmed, kellel on vahendajas üle 10 %-line osalus, ning kõnealuste osaluste suurus;

b)  vahendajaga tihedalt seotud isikute isikuandmed ▌;

c)  tõendid selle kohta, et selline osalus või märkimisväärne seos ei takista pädeva asutuse järelevalvefunktsiooni tõhusat täitmist.

Liikmesriigid tagavad, et vahendajad teatavad pädevale asutusele asjatu viivituseta käesolevas lõikes osutatud andmete muutumisest.

7.  Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused keelduvad registreerimisest, kui vahendajaga tihedalt seotud ühe või enama füüsilise või juriidilise isiku tegevust reguleerivad kolmanda riigi õigus- ja haldusnormid või kõnealuste normide rakendamisega seotud raskused takistavad pädevatel asutustel oma järelevalvefunktsiooni täitmist.

III peatükk Teenuste osutamise vabadus ja asutamisvabadus

Artikkel 4Teenuste osutamise vabaduse kasutamine 

1.  Iga kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja, kes kavatseb esimest korda tegutseda teise liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel, edastab oma päritoluliikmesriigi pädevale asutusele järgmise teabe:

a)  vahendaja nimi, aadress ja vajaduse korral registreerimisnumber;

b)  liikmesriik või liikmesriigid, kus vahendaja kavatseb tegutseda;

c)  vahendaja liik ja vajaduse korral iga esindatava kindlustus- või edasikindlustusandja nimi;

d)  vajaduse korral asjaomased kindlustusliigid.

2.  Päritoluliikmesriigi pädev asutus edastab ühe kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud teabe saamist kõnealuse teabe vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele, kes viivitamata kinnitab selle kättesaamist. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teavitab kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajat kirjalikult sellest, et vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus on teabe saanud ning et vahendaja võib vastuvõtvas liikmesriigis tegevust alustada. Vajaduse korral teatab päritoluliikmesriigi pädev asutus samal ajal vahendajale, et teave artikli 11 lõikes 1 nimetatud ja vastuvõtvas liikmesriigis kohaldatavate õigusnormide kohta on artikli 11 lõigetes 3 ja 4 osutatud vahendite kaudu kättesaadav ning et vahendaja peab vastuvõtvas liikmesriigis äritegevuse alustamiseks neid õigusnorme järgima.

3.  Kui vastavalt lõikele 1 teatatud andmed muutuvad, teavitab kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja kõnealusest muudatusest päritoluliikmesriigi pädevat asutust vähemalt üks kuu enne kõnealuse muudatuse jõustumist. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teatab sellest muutusest ka vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele võimalikult kiiresti ja hiljemalt ühe kuu jooksul pärast teabe saamist päritoluliikmesriigi pädevalt asutuselt.

Artikkel 5Kohustuste täitmata jätmine teenuste osutamise vabaduse kasutamisel

1.  Kui vastuvõtva liikmesriigi pädeval asutusel on alust arvata, et tema territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel tegutsev kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja rikub käesolevas direktiivis sätestatud kohustust, teatab ta sellest päritoluliikmesriigi pädevale asutusele.

Vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus võtab pärast esimeses lõigus nimetatud teabe hindamist vajaduse korral võimalikult kiiresti olukorra parandamiseks vajalikud meetmed. Ta teatab kõigist võetud meetmetest päritoluliikmesriigi pädevale asutusele.

Kui kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja päritoluliikmesriigi võetud meetmetest hoolimata või nende ebapiisavuse või puudumise tõttu jätkab käitumist viisil, mis selgelt ja ulatuslikult kahjustab vastuvõtva liikmesriigi tarbijate huve või kindlustus- ja edasikindlustusturgude korrapärast toimimist, võib vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus pärast päritoluliikmesriigi pädeva asutuse teavitamist võtta asjakohaseid meetmeid, et takistada jätkuvat eeskirjade eiramist, sealhulgas tungiva vajaduse korral takistada vahendaja uut äritegevust oma territooriumil.

Lisaks võib päritoluliikmesriigi või vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus pöörduda EIOPA poole ning taotleda talt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19. Sellisel juhul võib EIOPA tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga talle antud volitustele.

2.  Lõige 1 ei mõjuta vastuvõtva liikmesriigi õigust võtta seal, kus tarbijate õiguste kaitseks tuleb viivitamata tegutseda, asjakohaseid meetmeid, et takistada õigus- või haldusnormide eiramist oma territooriumil või selle eest karistada. Nimetatud õigus hõlmab ka võimalust takistada kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate uut äritegevust oma territooriumil.

3.  Kõigist vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse poolt käesoleva artikli kohaselt võetud meetmetest antakse asjaomasele kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajale teada nõuetekohaselt põhjendatud dokumendiga, samuti teavitatakse neist asjatult viivitamata päritoluliikmesriigi pädevat asutust, EIOPA-t ja komisjoni.

Artikkel 6Asutamisvabaduse kasutamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja, kes kavatseb asutamisvabaduse alusel rajada teise liikmesriigi territooriumil filiaali või püsiva tegevuskoha, teavitab sellest oma päritoluliikmesriigi pädevat asutust ja esitab sellele asutusele järgmise teabe:

a)  vahendaja nimi, aadress ja vajaduse korral registreerimisnumber;

b)  liikmesriik, kelle territooriumil kavatseb kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja filiaali või püsiva tegevuskoha rajada;

c)  vahendaja liik ja vajaduse korral iga esindatava kindlustus- või edasikindlustusandja nimi;

d)  vajaduse korral asjaomased kindlustusliigid;

e)  selline aadress vastuvõtvas liikmesriigis, kust on võimalik dokumente saada;

f)  iga sellise isiku nimi, kes vastutab filiaali või püsiva tegevuskoha juhtimise eest.

Kui vahendaja alaline kohalolek teise liikmesriigi territooriumil on samaväärne filiaaliga, käsitatakse seda samamoodi nagu filiaali, välja arvatud juhul, kui vahendaja valib püsiva tegevuskoha jaoks õiguspäraselt mõne muu õigusliku vormi.

2.  Välja arvatud juhul, kui päritoluliikmesriigi pädeval asutusel on kavandatud kindlustusturustustegevust arvesse võttes põhjust kahelda kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja organisatsioonilise struktuuri või finantsseisundi piisavuses, edastab ta ühe kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud teabe saamist selle teabe vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele, kes viivitamata kinnitab selle kättesaamist. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teavitab kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajat kirjalikult sellest, et vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus on teabe kätte saanud ▌.

Ühe kuu jooksul pärast käesoleva lõike esimeses lõigus nimetatud teabe saamist edastab vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus artikli 11 lõigetes 3 ja 4 osutatud vahendite abil artikli 11 lõikes 1 nimetatud ja tema territooriumil kohaldatavad õigusnormid päritoluliikmesriigi pädevale asutusele. Päritoluliikmesriik edastab selle teabe vahendajale koos teatega, et vahendaja võib vastuvõtvas liikmesriigis äritegevust alustada, kui ta neid õigusnorme järgib.

Kui teises lõigus nimetatud tähtaja jooksul teadet ei saada, võib kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja asutada filiaali ja alustada äritegevust.

3.  Kui päritoluliikmesriigi pädev asutus keeldub edastamast lõikes 1 osutatud teavet vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele, põhjendab ta ühe kuu jooksul pärast kogu lõikes 1 osutatud teabe saamist kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajale oma keeldumist.

Esimeses lõigus osutatud teabe edastamisest keeldumine või igasugune muu lõikes 1 osutatud päritoluliikmesriigi pädeva asutuse tegevusetus teabe edastamisel annab õiguse pöörduda päritoluliikmesriigi kohtusse.

4.  Kui vastavalt lõikele 1 teatatud andmed muutuvad, teavitab kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja kõnealusest muudatusest päritoluliikmesriigi pädevat asutust vähemalt üks kuu enne kõnealuse muudatuse jõustumist. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teatab sellest muudatusest ka vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele võimalikult kiiresti ja hiljemalt ühe kuu jooksul pärast teabe saamist päritoluliikmesriigi pädevalt asutuselt.

Artikkel 7 Pädevuse jaotus päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi vahel

1.  Kui kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja peamine tegevuskoht on päritoluliikmesriigist erinevas liikmesriigis, võib asjaomase teise liikmesriigi pädev asutus päritoluliikmesriigi pädeva asutusega kokku leppida, et ta võib tegutseda nii, nagu ta oleks päritoluliikmesriigi pädev asutus seoses IV, V, VI ja VII peatüki sätetega. Sellise kokkuleppe korral teavitab päritoluliikmesriigi pädev asutus viivitamata kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajat ja EIOPA-t.

2.  Vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus võtab vastutuse selle eest, et teenuste puhul, mida tegevuskoht tema territooriumil osutab, on täidetud V ja VI peatükis sätestatud kohustused ja nende alusel võetud meetmed.

Vastuvõtva liikmesriigi pädeval asutusel on õigus uurida tegevuskoha töökorraldust ja nõuda selliste muudatuste tegemist, mis on vajalikud võimaldamaks pädeval asutusel jõustada V ja VI peatükist tulenevaid kohustusi ja nende alusel võetud meetmeid seoses tegevuskoha poolt tema territooriumil osutatud teenustega või tegevusega.

Artikkel 8Kohustuste täitmata jätmine asutamisvabaduse kasutamisel

1.  Kui vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus teeb kindlaks, et kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja ei täida selles liikmesriigis V ja VI peatüki sätete kohaselt vastu võetud õigus- või haldusnorme, võib ta võtta vajalikke meetmeid olukorra heastamiseks.

2.  Kui vastuvõtva liikmesriigi pädeval asutusel on alust arvata, et tema territooriumil asutamisvabaduse alusel ▌ tegutsev kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja rikub käesolevas direktiivis sätestatud kohustust ja kui nimetatud pädeval asutusel ei ole artikli 7 lõikest 2 tulenevaid kohustusi, teatab ta sellest päritoluliikmesriigi pädevale asutusele ▌.

Kui see on kohaldatav, võtab päritoluliikmesriigi pädev asutus pärast käesoleva lõike esimeses lõigus nimetatud teabe hindamist võimalikult kiiresti olukorra parandamiseks vajalikke meetmeid. Ta teavitab kõigist võetud meetmetest vastuvõtva liikmesriigi pädevat asutust.

3.  Kui kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja päritoluliikmesriigi võetud meetmetest hoolimata või nende ebapiisavuse või puudumise tõttu jätkab käitumist viisil, mis selgelt ja ulatuslikult kahjustab vastuvõtva liikmesriigi tarbijate huve või kindlustus- ja edasikindlustusturgude korrapärast toimimist, võib vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus pärast päritoluliikmesriigi pädeva asutuse teavitamist võtta asjakohaseid meetmeid, et takistada jätkuvat eeskirjade eiramist, sealhulgas võib ta tungiva vajaduse korral takistada vahendaja uut äritegevust oma territooriumil.

Lisaks võib päritoluliikmesriigi või vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus ▌ pöörduda EIOPA poole ning taotleda temalt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19 Sellisel juhul võib EIOPA tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga talle antud volitustele ▌.

4.  Lõiked 2 ja 3 ei mõjuta vastuvõtva liikmesriigi õigust võtta seal, kus vastuvõtva liikmesriigi tarbijate õiguste kaitseks tuleb kindlasti tegutseda, asjakohaseid ja mittediskrimineerivaid meetmeid, et takistada õigus- või haldusnormide eiramist oma territooriumil või selle eest karistada; see õigus on tal niikaua, kuni päritoluliikmesriigi samaväärsed meetmed puuduvad või on ebapiisavad. Sellistel asjaoludel võivad liikmesriigid takistada asjaomase kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja uut äritegevust oma territooriumil.

5.  Kõigist vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse poolt käesoleva artikli kohaselt võetud meetmetest antakse kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajale teada hästi põhjendatud dokumendiga, samuti teavitatakse neist asjatu viivituseta päritoluliikmesriigi pädevat asutust, EIOPA-t ja komisjoni.

Artikkel 9Üldistes huvides vastuvõetud riiklike õigus- või haldusnormidega seotud õigused

1.  Käesolev direktiiv ei mõjuta vastuvõtva liikmesriigi õigust võtta asjakohaseid ja mittediskrimineerivaid meetmeid, et juhul, kui see on vältimatult vajalik, karistada tema territooriumi toimepandud artikli 11 lõikes 1 osutatud õigusnormide rikkumise eest. Sellistel asjaoludel võivad liikmesriigid takistada asjaomase kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja uue äritegevuse alustamist oma territooriumil.

2.  Lisaks ei mõjuta käesolev direktiiv vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse õigust võtta sobivaid meetmeid, et takistada teises liikmesriigis asutatud kindlustustoodete turustajal oma territooriumil teenuste osutamise õiguse või asjakohasel juhul asutamisõiguse alusel tegutsemist, kui asjaomane tegevus on täielikult või peamiselt suunatud vastuvõtva liikmesriigi territooriumile ja selle ainuke eesmärk on vältida nende õigusnormide täitmist, mida kohaldataks juhul, kui kõnealuse kindlustustoodete turustaja elukoht või registreeritud asukoht oleks selles vastuvõtvas liikmesriigis, ning kui tema tegevus pealegi ohustab tõsiselt vastuvõtva liikmesriigi kindlustus- ja edasikindlustusturu nõuetekohast toimimist tarbijakaitse osas. Sellisel juhul võib vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus pärast päritoluliikmesriigi pädeva asutuse teavitamist võtta asjaomase kindlustustoodete turustaja suhtes kõik vastuvõtva liikmesriigi tarbijate õiguste kaitseks vajalikud meetmed. Asjaomased pädevad asutused võivad vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19 suunata küsimuse EIOPA-le ja taotleda temalt abi ning sellisel juhul võib EIOPA tegutseda vastavalt pädevusele, mis on nimetatud artikliga talle antud vastuvõtva ja päritoluliikmesriigi pädevate asutuste vaheliste erimeelsuste lahendamiseks.

IV peatükk▌ Organisatsioonilised nõuded

Artikkel 10 Kutsesobivus- ja organisatsioonilised nõuded

1.  Päritoluliikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustajatel ning kindlustus- või edasikindlustustoodete turustamisega tegelevatel kindlustus- ja edasikindlustusandjate töötajatel on asjakohased teadmised ja oskused, et täita oma tööülesandeid ja kohustusi nõuetekohaselt.

2.  Päritoluliikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusvahendajad ning kindlustus- ja edasikindlustusandjate ja kindlustusvahendajate töötajad täidavad pideva kutsealase arendamise nõudeid, et säilitada piisaval tasemel pädevus, mis vastab nende funktsioonidele ja asjaomasele turule.

Selleks kehtestavad ja avalikustavad päritoluliikmesriigid mehhanismid, mille abil mõjusalt kontrollida ja hinnata kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate ning kindlustus- ja edasikindlustusandjate ja -vahendajate töötajate teadmisi ja pädevust, mille jaoks neile võimaldatakse aastas vähemalt 15 tundi ametialase koolituse või enesearendamise jaoks, võttes seejuures arvesse müüdavate toodete iseloomu, turustaja liiki ning kindlustus- või edasikindlustustoodete turustajate töötajate tegevust ja ülesandeid.

Päritoluliikmesriigid võivad nõuda, et koolitus- ja arengunõuete täitmise kinnituseks väljastataks vastavad tunnistused.

Liikmesriigid kohandavad teadmisi ja oskusi käsitlevaid nõudeid ▌ vastavalt kindlustus- või edasikindlustustoodete turustajate konkreetsele tegevusele ja turustatavatele toodetele, eelkõige kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate puhul. ▌Liikmesriigid võivad ette näha, et artikli 3 lõike 1 teises lõigus nimetatud juhtudel ja kindlustusandjate nende töötajate puhul, kes tegelevad kindlustustoodete turustamisega, peab kindlustusandja või -vahendaja kontrollima, kas vahendajate teadmised ja oskused vastavad lõikes 1 sätestatud tingimustele, ja vajaduse korral võimaldama sellistele vahendajatele väljaõpet või kutsealase arengu võimalusi, mis vastavad vahendajate müüdavaid tooteid käsitlevatele nõuetele.

Liikmesriigid ei pea lõikes 1 ja käesoleva lõike esimeses lõigus nimetatud nõuet kohaldama kõigi füüsiliste isikute suhtes, kes töötavad kindlustus- või edasikindlustusandja või -vahendaja heaks ja tegelevad kindlustus- või edasikindlustustoodete turustamisega, ent liikmesriigid peavad tagama, et asjaomastel isikutel, kes selliste ettevõtjate juhtkonnas vastutavad kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustamise eest, ja kõigil teistel otse kindlustus- või edasikindlustustoodete turustamisega seotud isikutel on oma ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused.

Kindlustus- ja edasikindlustusvahendajad peavad näitama, et nad vastavad lisas esitatud kutsealastele teadmistele ja pädevusele kehtestatud nõuetele.

3.  Kindlustus- või edasikindlustusandjas või -vahendajas töötavatel ning kindlustus- või edasikindlustustoodete turustamisega tegelevatel füüsilistel isikutel peab olema hea maine. Miinimumnõue on, et nad ei tohi olla kriminaalkorras ega muul samaväärsel viisil liikmesriigis karistatud seoses varavastaste või muude finantstegevusega seotud kuritegudega ja nad ei tohi olla kuulutatud pankrotis olevaks, kui neid ei ole liikmesriigi õigusaktide kohaselt rehabiliteeritud.

Liikmesriigid võivad artikli 3 lõike 1 teise lõigu kohaselt lubada kindlustustoodete turustajatel kontrollida oma töötajate ja vajaduse korral kindlustusvahendajate head mainet.

Liikmesriigid ei pea käesoleva lõike esimeses lõigus nimetatud nõuet kohaldama kõigi füüsiliste isikute suhtes, kes töötavad kindlustus- või edasikindlustusandja või -vahendaja heaks tingimusel, et nad ei ole vahetult seotud kindlustus- või edasikindlustustoodete turustamisega. Liikmesriigid tagavad, et selliste ettevõtjate ▌ kindlustus- või edasikindlustustoodete turustamisega vahetult seotud töötajad ja selle eest vastutavad juhtivtöötajad vastavad sellele nõudele.

Kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate puhul tagavad liikmesriigid, et kõrvaltegevusena pakutavate kindlustustoodete turustamise eest vastutavad isikud vastavad esimeses lõigus osutatud nõuetele.

4.  Kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatel peab olema kogu liidu territooriumi hõlmav erialane vastutuskindlustus või kutsealasest ettevaatamatusest tingitud kohustuste katmiseks ettenähtud muu võrreldav tagatis, mille summa on vähemalt 1 250 000 eurot nõude kohta ja kokku 1 850 000 eurot aastas kõigi nõuete kohta, kui kindlustusandja, edasikindlustusandja või muu ettevõtja, kelle nimel kindlustus- või edasikindlustusvahendaja tegutseb või on volitatud tegutsema, ei ole juba andnud sellist kindlustust või samaväärset tagatist või kui selline ettevõtja ei ole endale võtnud täielikku vastutust vahendaja tegevuse eest.

5.  Liikmesriigid nõuavad, et kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajatel oleks erialane vastutuskindlustus või sellega võrreldavad tagatised ulatuses, mille määravad liikmesriigid, võttes arvesse nende müüdavate toodete ja nende tegevuse iseloomu.

6.  Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed klientide kaitsmiseks, kui kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja ei suuda kindlustusmakset kindlustusandjale või nõude summat või kindlustusmakset kindlustatule üle kanda.

Sellised meetmed on järgmised:

a)  seaduses või lepingus sätestatakse, et kliendi poolt vahendajale makstud rahasummad loetakse ettevõtjale makstud summadeks ja ettevõtja poolt vahendajale makstud rahasummad loetakse kliendile makstuks alles siis, kui klient on need tegelikult kätte saanud;

b)  nõutakse, et kindlustusvahendaja finantssuutlikkus peab pidevalt olema kuni 4 % aastas saadud kindlustusmaksetest ja vähemalt 18 750 eurot;

c)  nõutakse, et kliendi rahasummadega arveldatakse rangelt eraldatud kliendikontode kaudu ja et neil kontodel olevaid summasid ei kasutata pankroti korral teistele võlausaldajatele hüvitise maksmiseks;

d)  nõutakse garantiifondi loomist.

7.  EIOPA vaatab lõigetes 4 ja 6 nimetatud summad korrapäraselt läbi, et võtta arvesse muutusi Eurostati avaldatavas Euroopa tarbijahinnaindeksis. Esimene läbivaatamine leiab aset 31. detsembriks 2017 ning seejärel toimub läbivaatamine iga viie aasta järel ▌.

EIOPA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, millega kohandatakse lõigetes 4 ja 6 osutatud baasosa eurodes käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud indeksis ajavahemikus 31. detsembrist 2012 kuni 31. detsembrini 2017 või viimase läbivaatamiskuupäeva ja uue läbivaatamiskuupäeva vahelisel ajal toimunud muutusega protsentides ja ümardades seda lähima kümne euroni (lähima nulliga lõppeva summani).

EIOPA esitab kõnealused regulatiivsete standardite eelnõud komisjonile 30. juuniks 2018 ja järgmised regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud seejärel iga viie aasta järel ▌.

Komisjonil on õigus võtta vastu käesoleva lõike teises ja kolmandas lõigus osutatud regulatiivsed standardid määruse (EL) nr 1094/2010 artiklites 10–14 sätestatud korras.

8.  Lõigete 1, 2 ja 3 nõuete täitmise tagamiseks kinnitavad ja rakendavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad oma ettevõttesisesed meetmed ja vastavad sise-eeskirjad ning vaatavad need korrapäraselt läbi.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad määratlevad toimingu, millega tagatakse kinnitatud meetmete ja menetluste korrakohane rakendamine.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad loovad kõigi lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamist kajastavate dokumentide registrid ning säilitavad ja ajakohastavad neid. Kindlustus- ja edasikindlustusandjad teatavad vastava taotluse korral päritoluliikmesriigi pädevale asutusele eelnimetatud tegevuste eest vastutava isiku nime.

Artikkel 11 Üldise hüve normide avaldamine

1.  Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid tagamaks, et pädevad asutused avaldavad nõuetekohaselt asjaomased üldist hüve kaitsvad siseriiklikud õigusaktid, muu hulgas ka teabe selle kohta, kas ja kuidas on liikmesriik otsustanud kohaldada artikli 29 lõikes 3 ette nähtud rangemaid sätteid, mida kohaldatakse kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustamise suhtes nende territooriumil.

2.  Liikmesriik, kes teeb ettepaneku kohaldada ja kohaldab ▌ kindlustustoodete turustamist käsitlevaid sätteid lisaks käesoleva direktiivi sätetele, tagab et kõnealustest sätetest tulenev halduskoormus on proportsionaalne tarbijakaitsega. Liikmesriigid teostavad kõnealuste sätete üle pidevat seiret, et tagada nende vastavus käesolevale lõikele.

3.  EIOPA esitab oma veebisaidil hüperlingid pädevate asutuste veebilehtedele, kus on avaldatud teave üldise hüve normide kohta. Liikmesriikide pädevad asutused ajakohastavad sellist teavet korrapäraselt ja EIOPA teeb kõnealuse teabe kättesaadavaks oma veebilehel ▌, kusjuures riigisisesed üldise hüve normid liigitatakse asjakohastesse eri õigusvaldkondadesse.

4.  Liikmesriigid loovad ühtse kontaktpunkti, mis vastutab teabe andmise eest üldise hüve normide kohta vastavas liikmesriigis. Selline kontaktpunkt peaks olema asjakohane pädev asutus.

5.  Käesoleva direktiivi ja siseturu nõuetekohase toimimise raames koostab EIOPA enne ...* aruande liikmesriikide avaldatud üldise hüve normide kohta ja teavitab sellest komisjoni.

(18)Artikkel 12Pädevad asutused

1.  Liikmesriigid määravad pädevad asutused, kes on volitatud tagama käesoleva direktiivi rakendamise. Nad teatavad sellest komisjonile ja näitavad ära kohustuste jaotumise.

2.  Käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud asutused on kas riigiasutused, siseriiklike õigusaktide alusel tunnustatud asutused või riigiasutuste tunnustatud, siseriiklike õigusaktide alusel nimelt selleks volitatud asutused. Need ei või olla kindlustus- või edasikindlustusandjad või ühendused, kelle liikmete seas on otseselt või kaudselt kindlustus- või edasikindlustusandjaid või -vahendajaid, ilma et see artikli 3 lõikes 1 sõnaselgelt sätestatud juhtudel piiraks pädevate asutuste ja muude asutuste vahelise koostöö võimalusi.

3.  Pädevatel asutustel peavad oma käesolevas direktiivis sätestatud ülesannete täitmiseks olema kõik vajalikud volitused. Kui liikmesriigi territooriumil on rohkem kui üks pädev asutus, tagab liikmesriik nende asutuste tiheda koostöö, nii et nad saaksid oma ülesandeid tõhusalt täita.

Artikkel 13

Koostöö ja teabevahetus liikmesriikide pädevate asutuste vahel

1.  Eri liikmesriikide pädevad asutused teevad koostööd ja vahetavad omavahel kogu kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustajaid puudutavat asjakohast teavet, et tagada käesoleva direktiivi nõuetekohane kohaldamine.

2.  Pädevad asutused jagavad registreerimise käigus ja hiljem jätkuvalt asjakohast teavet kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustajate maine, ametialaste teadmiste ja pädevuse kohta.

3.  Pädevad asutused vahetavad ka teavet selliste kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustajate kohta, kelle suhtes on kohaldatud VIII peatükis osutatud karistust või muud meedet, kusjuures kõnealusele teabele tõenäoliselt järgneb selliste vahendajate registrist kõrvaldamine. ▌

4.  Kõik isikud, kes seoses käesoleva direktiiviga peavad andma või saama teavet, peavad täitma ametisaladuse hoidmise nõuet, nagu see on sätestatud direktiivi 2009/138/EMÜ artiklis 64.

Artikkel 14Kaebused

Liikmesriigid tagavad sellised abinõud, mis võimaldavad klientidel ja teistel huvitatud isikutel ning eeskätt tarbijaühendustel esitada kaebusi kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustajate kohta. Kõigil juhtudel vastatakse kaebuse esijajale.

Artikkel 15Vaidluste kohtuväline menetlemine

1.  Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas asjaomaste liidu ja siseriiklike õigusaktidega kehtestatakse tõhusad, erapooletud ja sõltumatud vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused, et lahendada klientide ja kindlustustoodete turustajate vahelisi vaidlusi, mis käsitlevad käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi ja kohustusi, kasutades selleks asjakohasel juhul olemasolevaid asutusi. ▌ Liikmesriigid tagavad, et need kindlustustoodete turustajad, kelle vastu menetlused algatatakse, kuuluvad asjaomaste asutuste pädevusvaldkonda ja et sellised menetlused on nende suhtes kohaldatavad.

2.  Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud asutused teevad käesolevast direktiivist tulenevate õiguste ja kohustuste alusel tekkivate piiriüleste vaidluste lahendamisel koostööd.

Artikkel 16Piirangud vahendajate kasutamisele 

Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad ning -vahendajad kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate teenuseid kasutades kasutavad üksnes registreeritud kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate või artikli 1 lõikes 3 osutatud isikute ▌ kindlustus- ja edasikindlustustoodete või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajate toodete turustamise teenuseid.

V peatükkTeabenõuded ja äritegevuse reeglid 

Artikkel 17 Üldpõhimõte

1.  Liikmesriigid tagavad, et kindlustustoodete turustamisega tegeledes tegutseb kindlustustoodete vahendaja või turustaja ausalt, õiglaselt ja professionaalselt oma klientide huvides.

2.  Ilma, et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ(19) kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et kogu kindlustustoodete turustaja poolt klientidele või potentsiaalsetele klientidele suunatud nimetatud direktiivi sisuga seotud teave, sealhulgas reklaam, on õiglane, selge ega oleks eksitav. Reklaamteated peavad alati olema selgesti sellistena identifitseeritavad.

3.  Liikmesriigid tagavad, et kindlustustoodete turustajaid ei tasustata ning nad ei tasusta oma töötajaid ega hinda nende tulemuslikkust viisil, mis on vastuolus nende kohustusega tegutseda oma klientide huvides. Eelkõige ei tohi kindlustustoodete turustaja tasustamisega, müügieesmärkidega ega muul viisil kehtestada korda, mis võiks teda ennast või tema töötajaid suunata soovitama kliendile konkreetset kindlustustoodet, kui see kindlustustoodete turustaja saaks talle pakkuda teistsugust kindlustustoodet, mis vastaks kliendi vajadustele paremini.

Artikkel 18Kindlustusvahendaja või -andja antav üldteave

Liikmesriigid tagavad, et

a)  kindlustusvahendaja ▌ avaldab aegsasti enne ▌ kindlustuslepingu sõlmimist kliendile järgmise teabe:

i)  oma isikuandmed ja aadress ning asjaolu, et ta on kindlustusvahendaja;

ii)  kas ta annab ▌ nõu müüdavate kindlustustoodete kohta;

iii)  artiklis 14 osutatud kord, mis võimaldab klientidel ja teistel huvitatud isikutel esitada kaebusi kindlustusvahendajate peale ja kaebuste kohtuvälise lahendamise ja õiguskaitse menetluste kohta, millele on osutatud artiklis 15;

iv)  register, millesse ta on kantud, ja vahendid registreerimise kontrollimiseks, ning

v)  kas vahendaja esindab klienti või tegutseb kindlustusandja jaoks ja tema nimel;

b)  kindlustusandja ▌ avaldab aegsasti enne ▌ kindlustuslepingu sõlmimist kliendile järgmise teabe:

i)  oma isikuandmed ja aadress ning asjaolu, et ta on kindlustusandja;

ii)  kas ta annab ▌ nõu müüdavate kindlustustoodete kohta;

iii)  artiklis 14 osutatud kord, mis võimaldab klientidel ja teistel huvitatud isikutel esitada kaebusi kindlustusandjate peale ja kaebuste kohtuvälise lahendamise ja õiguskaitse menetluste kohta, millele on osutatud artiklis 15.

Artikkel 19Huvide konfliktid ja läbipaistvus 

1.  Liikmesriigid tagavad, et kindlustusvahendaja ▌ annab aegsasti enne kindlustuslepingu sõlmimist kliendile vähemalt järgmist teavet:

a)  kas tal on asjaomases kindlustusandjas otsene või kaudne osalus, mis on vähemalt 10 % kapitalist või hääleõigusest;

b)  kas asjaomasel kindlustusandjal või selle emaettevõtjal on kindlustusvahendajas otsene või kaudne osalus, mis on vähemalt 10 % kapitalist või hääleõigusest;

c)  kas ta seoses pakutava või nõustatava lepinguga

i)  annab ausal ja isiklikul analüüsil põhinevat nõu,

ii)  omab lepingulist kohustust tegeleda kindlustustoodete turustamisega üksnes ühes või mitmes kindlustusandjas, mispuhul esitab ta nende kindlustusandjate nimed, või

iii)  ei oma lepingulist kohustust tegeleda kindlustustoodete turustamisega üksnes ühes või mitmes kindlustusandjas ja ei anna ausal ja isiklikul analüüsil põhinevat nõu, mispuhul esitab ta nende kindlustusandjate nimed, kellega ta võib töötada ja kellega ta töötab; 

d)  seoses kindlustuslepinguga saadud tasu laad;

e)  kas ta seoses kindlustuslepinguga töötab:

i)  teenustasu alusel, mida maksab vahetult klient;

ii)  mis tahes laadi vahendustasu alusel, mis on kindlustusmakses sisalduv tasu;

iii)  muud liiki tasu alusel, mis võib olla igasugune majanduslik kasu, mida antakse või pakutakse seoses kindlustuslepinguga, või

iv)  punktides (i), (ii) ja (iii) loetletud tasu liikide kombinatsiooni alusel.

2.  Vahetult kliendi makstava tasu korral teatab kindlustusvahendaja kliendile teenustasu summa või, kui see ei ole võimalik, tasu arvutamise meetodi.

3.  Kui klient peab pärast kindlustuslepingu sõlmimist tegema kindlustuslepingu alusel lisaks kindlustusmaksetele ja graafikujärgsetele maksetele muid makseid, avalikustab kindlustusvahendaja vastavalt käesolevale artiklile kõik sellised maksed.

4.  Liikmesriigid tagavad, et kindlustusandja annab aegsasti enne kindlustuslepingu sõlmimist kliendile teavet selle kohta, mis liiki tasu tema töötajad antud kindlustuslepinguga seoses saavad.

5.  Kui klient peab pärast kindlustuslepingu sõlmimist tegema kindlustuslepingu alusel lisaks kindlustusmaksele ja graafikujärgsetele maksetele muid makseid, avalikustab kindlustusandja ▌ vastavalt käesolevale artiklile kõik sellised maksed.

Artikkel 20 Nõustamine ning nõuded, mida kohaldatakse nõustamiseta müügi puhul 

1.  Enne kindlustuslepingu sõlmimist peab kindlustustoodete turustaja kliendilt saadud teabe põhjal täpsustama asjaomase kliendi nõudmised ja vajadused ning andma kliendile kindlustustoote kohta mõistetaval kujul objektiivset teavet, mis võimaldab kliendil teha teadliku otsuse.

Igasugune pakutav leping peab vastama kliendi kindlustusvajadustele ja nõudmistele.

Enne konkreetse lepingu sõlmimist kliendile nõu andes peab kindlustustoote turustaja andma kliendile individuaalseid soovitusi ja selgitama, miks vastab konkreetne toode kliendi kindlustusvajadustele ja nõudmistele kõige paremini.

2.  Lõikes 1 osutatud andmeid kohandatakse vastavalt pakutava kindlustustoote keerukusele ja kliendi tüübile.

3.  Kui kindlustusvahendaja ▌ teatab kliendile, et ta nõustab teda ausa ja individuaalse analüüsi alusel, on ta kohustatud nõustama piisavalt suure hulga turul pakutavate kindlustuslepingute põhjal, et ta võiks ametialaste kriteeriumide kohaselt ▌ kliendile individuaalselt soovitada tema vajadustele kõige paremini vastavat kindlustuslepingut.

4.  Ilma et see piiraks direktiivi 2009/138/EÜ artiklite 183 ja 184 kohaldamist ja sõltumata sellest, kas kindlustustoode kuulub tootepaketti vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 25, esitab kindlustustoodete turustaja, hoolimata sellest, kas nõu on antud või mitte, ▌ enne lepingu sõlmimist tarbijale arusaadavas vormis ning kindlustustoote keerukust ja tarbija tüüpi arvesse võttes kindlustustoote kohta arusaadaval kujul asjakohase teabe, et tarbija saaks teha teadliku otsuse.

5.  Lõikes 4 osutatud teave esitatakse kas paberil või muul püsival andmekandjal direktiivi 2009/138/EÜ I lisas loetletud kahjukindlustuse liikide turustamiseks ette nähtud standardse kindlustustoote teabedokumendina.

6.  Kindlustustoote teabedokumendi koostab lõikes 5 osutatud kahjukindlustustoote valmistaja.

7.  Kindlustustoote teabedokument

a)  on lühike ja eraldiseisev dokument;

b)  esitatakse ja vormistatakse selgel ja kergesti loetaval kujul, kasutades loetavas suuruses tähemärke;

c)  kui see algselt koostati värvilisena, ei ole mustvalgelt trükituna või mustvalge koopiana vähem arusaadav;

d)  koostatakse liikmesriigi ametlikes keeltes või ühes nendest ametlikest keeltest, mida kasutatakse selles liikmesriigi osas, kus kindlustustoodet pakutakse, või koostatakse tarbija ja turustaja kokkuleppel mõnes muus keeles;

e)  on täpne ega ole eksitav;

f)  sisaldab esimese lehekülje ülaservas pealkirja „Kindlustustoote teabedokument”;

g)  sisaldab avaldust selle kohta, et kogu lepingueelne ja lepinguline teave toote kohta esitatakse muudes dokumentides.

Liikmesriigid võivad sätestada, et kindlustustoote teabedokument tuleb esitada koos muude kehtivate liidu või siseriiklike õigusaktide kohaselt nõutava teabega, tingimusel et on täidetud kõik muud esimeses lõigus esitatud nõuded.

8.  Kindlustustoote teabedokument sisaldab järgmist teavet:

a)  teave kindlustuse liigi kohta;

b)  kokkuvõtlik teave kindlustuskatte kohta, sealhulgas peamised kindlustatavad riskid, kindlustussumma ning vajaduse korral geograafiline kohaldamisala ja kokkuvõte riskidest, mida kindlustus ei kata;

c)  kindlustusmaksete tasumise viis ja kestus;

d)  tähtsamad juhtumid, mida kindlustus ei kata;

e)  kohustused lepingu sõlmimisel;

f)  kohustused lepingu kehtivusaja jooksul;

g)  kohustused esitatud nõude puhul;

h)  lepingu kehtivusaeg, sealhulgas lepingu algus- ja lõppkuupäev;

i)  lepingu lõpetamise viis.

9.  EIOPA koostab pärast liikmesriikide asutustega konsulteerimist ja tarbijauuringute korraldamist kindlustustoote teabedokumendi standardvormi rakenduslike tehniliste standardite eelnõu, milles täpsustatakse, kuidas tuleb lõikes 8 nimetatud teave esitada.

EIOPA esitab nimetatud rakenduslike tehniliste standardite eelnõu komisjonile ...*.

(20)Komisjonil on õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

Artikkel 21Kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja antav teave

Liikmesriigid tagavad, et kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendajad täidavad artikli 18 punkti a alapunktide i, iii ja iv ning artikli 19 lõike 1 punkti d nõudeid.

Artikkel 22Erandid teabenõuetest ja paindlikkuse klausel

1.  Artiklites 18, 19 ja 20 osutatud teavet ei pea andma, kui kindlustustoodete turustaja tegevus on seotud suurte riskide vastu kindlustamisega või kui turustamisega tegeleb edasikindlustusvahendaja või -andja ▌.

Liikmesriigid võivad ette näha, et käesoleva direktiivi artiklites 29 ja 30 osutatud teavet ei pea andma direktiivi 2014/65/EL artikli 4 lõike 1 punktis 10 määratletud kutselistele klientidele.

2.  Liikmesriigid võivad käesolevas peatükis osutatud teabenõuete kohta säilitada või vastu võtta rangemad sätted, tingimusel et need vastavad liidu õigusele. Liikmesriigid teatavad EIOPA-le ja komisjonile sellistest siseriiklikest sätetest.

Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, tagamaks et nende pädevad asutused avaldavad nõuetekohaselt teabe selle kohta, kas ja kuidas on liikmesriik otsustanud käesolevas lõikes nimetatud rangemaid sätteid kohaldada.

Eelkõige võivad liikmesriigid muuta kohustuslikuks artikli 20 lõike 1 kolmandas lõigus osutatud nõustamise kas kõigi või teatavat liiki investeerimistoodete müügi puhul. Sellisel juhul peavad kindlustustoodete turustajad, ka need, kes tegutsevad teenuste osutamise vabaduse või asutamisvabaduse kohaselt, täitma rangemaid siseriiklikke sätteid, kui nad sõlmivad kindlustuslepingu kliendiga, kelle tavapärane elukoht asub asjaomases liikmesriigis.

3.  Liikmesriigid võivad piirata või keelata teenustasu, vahendustasu või muu rahalise või mitterahalise hüve saamist või vastuvõtmist, mida kolmas isik või kolmanda isiku nimel tegutsev isik kindlustustoote turustajale kindlustustoodete turustamisega seoses maksab või üle annab.

4.  Läbipaistvuse kõrge taseme saavutamiseks kõigi asjakohaste vahenditega tagab EIOPA, et talle seoses siseriiklike sätetega antud teave tehakse teatavaks ka klientidele ning kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustajatele.

5.  Liikmesriigid tagavad, et kui kindlustustoodete turustaja vastutab kohustusliku tööandjapensioni skeemi pakkumise eest ja töötajast saab sellise skeemi liige, ilma et ta ise oleks otsustanud sellega ühineda, edastatakse käesolevas artiklis osutatud teave töötajale võimalikul kiiresti pärast skeemiga ühinemist.

Artikkel 23Teabe esitamise tingimused

1.  Artiklite 18, 19, 20 ja 29 kohaselt edastatav teave tehakse klientidele teatavaks järgmiselt:

a)  paberil;

b)  selgelt ja täpselt ning kliendile arusaadavalt; ▌

c)  selle liikmesriigi, kus risk asub, või kohustuse liikmesriigi ametlikus keeles või mis tahes muus lepinguosaliste kokkulepitud keeles ning

d)  tasuta.

2.  Erandina käesoleva artikli lõike 1 punktist a võib artiklites 18, 19, 20 ja 29 osutatud teavet edastada kliendile ühel järgmistest viisidest:

a)  muul püsival andmekandjal kui paber, kui käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud tingimused on täidetud, või

b)  veebilehe kaudu, kui käesoleva artikli lõikes 5 sätestatud tingimused on täidetud.

3.  Kui aga artiklites 18, 19, 20 ja 29 osutatud teave esitatakse muul püsival andmekandjal kui paberil või veebilehe kaudu, esitatakse kliendile taotluse korral tasuta paberkoopia.

4.  Artiklites 18, 19, 20 ja 29 osutatud teabe võib esitada muul püsival andmekandjal kui paberil, kui täidetud on järgmised tingimused:

a)  püsiva andmekandja kasutamine on asjakohane, võttes arvesse kindlustustoodete turustaja ja kliendi vahelist äritegevust, ning

b)  kliendile on antud valida paberil ja muul püsival andmekandjal esitatava teabe vahel ning ta on valinud viimase.

5.  Artiklites 18, 19, 20 ja 29 osutatud teabe võib esitada veebilehel, kui teave on kliendile personaalselt adresseeritud või kui täidetud on järgmised tingimused:

a)  artiklites 18, 19, 20 ja 29 osutatud teabe esitamine veebilehel on asjakohane, võttes arvesse kindlustustoodete turustaja ja kliendi vahelist äritegevust;

b)  klient on nõustunud artiklites 18, 19, 20 ja 29 osutatud teabe esitamisega veebilehe kaudu;

c)  klienti on elektrooniliselt teavitatud veebilehe aadressist ning kohast veebilehel, kust artiklites 18, 19, 20 ja 29 osutatud teabele juurde pääseb;

d)  artiklites 18, 19, 20 ja 29 osutatud teave on veebilehel kindlasti juurdepääsetav nii kaua, kuni klient seda põhjendatud eelduste kohaselt vajab.

6.  Lõigete 4 ja 5 kohaldamisel käsitletakse teabe esitamist muul püsival andmekandjal kui paberil või veebilehel kindlustustoodete turustaja ja kliendi vahelise äritegevuse seisukohast asjakohasena, kui kliendil on tõendatult korrapärane juurdepääs internetile. Tõendina käsitletakse seda, kui klient annab kõnealuse äritegevuse jaoks oma elektronposti aadressi.

7.  Kui müük toimub telefoni teel, peab kliendile eelnevalt antav teave ja muu hulgas ka kindlustustoote teabedokument vastama tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustuse suhtes kohaldatavatele liidu eeskirjadele. Sellistel juhtudel edastatakse kliendile eelteave lõike 1 või 2 kohaselt ja kohe pärast kindlustuslepingu sõlmimist, isegi kui klient on nõustunud kooskõlas lõikega 4 saama teavet muul püsival andmekandjal kui paberil.

Artikkel 24Ristmüük

1.  ▌ Kui kindlustustoodet pakutakse koos kõrvaltoote või muu kui kindlustusteenusega ühes paketis või sama lepingu alusel, annab kindlustoodete turustaja kliendile ▌teada, kas paketi eri komponente on võimalik osta ka eraldi ja kui nii, siis esitab ta ka lepingu või paketi eri komponentide asjakohase kirjelduse ning teabe iga komponendiga seotud kulude ja tasude kohta ▌.

2.  Lõikes 1 osutatud asjaoludel ning kui kliendile pakutavast lepingust või paketist tulenev risk või kindlustuskate erineb üksikute komponentide omast, esitab kindlustustoodete turustaja lepingu või paketi eri komponentide asjakohase kirjelduse ja selgituse selle kohta, kuidas nende komponentide kombinatsioon riski või kindlustuskatet muudab.

3.  Kui kindlustustoote näol on tegemist kõrvaltootega, mis käib paketi või lepingu alusel kaasas muu kui kindlustustoote või -teenusega, pakub kindlustustoodete turustaja kliendile võimalust osta toodet või teenust ka eraldi. Käesolevat lõiget ei kohaldata, kui kindlustustoode kujutab endast kõrvaltoodet, mis käib kaasas direktiivi 2014/65/EL artikli 4 lõike 1 punktis 2 määratletud investeerimisteenuse või -tegevuse, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/17/EL(21) artikli 4 punktis 3 määratletud krediidilepingu või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL(22) artikli 2 punktis 3 määratletud maksekontoga.

4.  EIOPA võib töötada välja suunised ristmüügitegevuse hindamiseks ja järelevalveks, märkides ▌ ära olukorrad, kus ristmüügitegevus ei vasta artiklis 17 sätestatud kohustustele.

5.  Käesolev artikkel ei takista eri riskide vastu kaitset pakkuvate kindlustustoodete (mitut riski hõlmavad kindlustuslepingud) turustamist.

6.  Lõigetes 1 ja 3 osutatud juhtudel tagavad liikmesriigid, et kindlustustoodete turustaja täpsustab kliendi soove ja vajadusi seoses kindlustustootega, mis kuulub koos teistega ühte paketti või on hõlmatud sama lepinguga.

7.  Liikmesriigid võivad säilitada või võtta vastu täiendavad rangemad meetmed või juhtumipõhiselt sekkuda, et keelustada kindlustuse müük ühe paketi või lepingu alusel koos kõrvalteenuse või -tootega, mis ei ole kindlustusteenus või -toode, kui selline tava on tarbijatele tõestatavalt kahjulik.

Artikkel 25Toodete järelevalve ja juhtimisnõuded

1.  Kindlustusandja ja -vahendaja, kes töötab välja klientidele müügiks mõeldud kindlustustooteid, kehtestab toote heakskiitmiseks või olemasolevas kindlustustootes oluliste muudatuste tegemiseks kindla korra, mida ta rakendab ja kontrollib, enne kui toodet klientide seas levitatakse või turustatakse.

Toote heakskiitmine toimub proportsionaalselt ja kooskõlas kindlustustoote laadiga.

Toote heakskiitmise protsessi käigus täpsustatakse iga toote kavandatav sihtrühm ning tagatakse kõikide selle kindlaksmääratud sihtturu riskide hindamine ja kavandatava turustamisstrateegia kooskõla kindlaksmääratud sihtturuga, samuti võetakse mõistlikud meetmed selle tagamiseks, et kindlustustoodet turustatakse kindlaksmääratud sihtturul.

Kindlustusandja tunneb põhjalikult enda pakutavaid kindlustustooteid ja kontrollib neid korrapäraselt, võttes seejuures arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad oluliselt mõjutada kindlaksmääratud sihtturu potentsiaalseid riske, kusjuures kontrolli käigus hinnatakse vähemalt seda, kas toode vastab jätkuvalt kindlaksmääratud sihtturu vajadustele ja kas kavandatav turustamisstrateegia on endiselt asjakohane.

Kindlustustooteid välja töötavad kindlustusandjad ja -vahendajad teevad kõikidele turustajatele kättesaadavaks kogu kindlustustoodet ja selle heakskiitmise korda puudutava asjakohase teabe, sealhulgas kindlustustoote kindlaksmääratud sihtturu.

Kindlustusturustaja, kes annab kliendile nõu kindlustustoodete kohta, mida ta ei ole ise välja töötanud, või soovitab kliendile sellist toodet, kehtestab asjakohased meetmed, et saada iga kindlustustoote kohta viiendas lõigus sätestatud teavet ning mõista iga kindlustustoote iseloomu ja kindlaksmääratud sihtturgu.

2.  Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 38 vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada käesolevas artiklis sätestatud põhimõtteid, võttes proportsionaalsel viisil arvesse tegevusi ning müüdavate kindlustustoodete ja nende turustajate laadi.

3.  Käesolevas artiklis osutatud poliitika ja kord ning nimetatud menetlused ei piira muude käesoleva direktiivi kohaste nõuete täitmist, muu hulgas seoses avalikustamise, sobivuse või asjakohasuse, huvide konflikti väljaselgitamise ja haldamise ning stiimulitega.

4.  Käesolevat artiklit ei kohaldata kindlustustoodete suhtes, mis hõlmavad suurte riskide kindlustamist.

VI peatükk

Lisanõuded ▌ seoses kindlustuspõhiste investeerimistoodetega

Artikkel 26Lisanõuete kohaldamisala

Käesoleva peatükiga kehtestatakse ▌ nõuded, millega täiendatakse kindlustuse turustamise suhtes artiklite 17, 18, 19 ja 20 kohaselt kohaldatavaid nõudeid juhtudel, kui kindlustuse turustamine toimub seoses kindlustuspõhiste investeerimistoodete müügiga, millega tegeleb üks järgmistest:

a)  kindlustusvahendaja,

b)  kindlustusandja.

Artikkel 27Huvide konflikti ärahoidmine

Ilma et see piiraks artikli 17 kohaldamist, kehtestab kindlustuspõhiste investeerimistoodete turustamisega tegelev kindlustusvahendaja või -andja tõhusa organisatsioonilise ja halduskorra ning rakendab nimetatud korda, et võtta kõik mõistlikud meetmed selle vältimiseks, et artiklis 28 määratletud huvide konflikt kahjustab kliendi huve. See kord on proportsionaalne tema tegevuse ning müüdavate kindlustustoodete ja turustajate eripäraga.

Artikkel 28Huvide konflikt

1.  Liikmesriigid tagavad, et kindlustusvahendajad ja -andjad võtavad kõik asjakohased meetmed, et tuvastada nendevahelised huvide konfliktid, sealhulgas juhtide ja töötajatega või nendega kontrolli kaudu otseselt või kaudselt seotud isikutega ning nende klientidega, või klientide vahelised huvide konfliktid, mis tekivad kindlustustoodete turustamistegevuse käigus.

2.  Kui kindlustusvahendaja või -andja poolt kooskõlas artikliga 27 huvide konfliktide haldamiseks kehtestatud organisatsiooniline või halduskord ei ole piisav, et küllaldase kindlusega vältida klientide ▌ huvide kahjustamist, teavitab kindlustusvahendaja või -andja klienti aegsasti enne temaga kindlustuslepingu sõlmimist selgelt võimalike huvide konfliktide üldisest laadist või allikast.

3.  Erandina artikli 23 lõikest 1 toimub käesoleva artikli lõikes 2 osutatud teavitamine järgmiselt:

a)  püsival andmekandjal ning

b)  piisavalt üksikasjalikult, et võimaldada kliendil tema eripära arvesse võttes teha teadlik otsus seoses kindlustustoote turustamistegevusega, mille puhul huvide konflikt ilmneb.

4.  Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 38 vastu delegeeritud õigusakte, et

a)  määrata kindlaks meetmed ▌, mille võtmist kindlustusvahendajatelt ja -andjatelt põhjendatult eeldatakse, et huvide konflikte kindlustustoote turustamistegevuse käigus tuvastada, vältida, hallata ja avalikustada;

b)  kehtestada asjakohased kriteeriumid selliste huvide konflikti liikide kindlakstegemiseks, mille olemasolu võib kahjustada kindlustusvahendajate või -andjate klientide või potentsiaalsete klientide huve.

Artikkel 29▌ Klientidele antav teave

1.  Ilma et see piiraks artikli 18 ja artikli 19 lõigete 1 ja 2 kohaldamist, esitatakse klientidele või potentsiaalsetele klientidele aegsasti enne lepingu sõlmimist kindlustuspõhiste investeerimistoodete turustamist ning kõiki kulusid ja seotud tasusid puudutav asjakohane teave. See hõlmab vähemalt järgmist:

a)  nõustamise puhul teavet selle kohta, kas kindlustusvahendaja või -andja pakub kliendile soovitatud kindlustuspõhise investeerimistoote sobivuse korrapärast hindamist vastavalt artiklile 30;

b)  kindlustuspõhiseid investeerimistooteid ja kavandatud investeerimisstrateegiaid käsitleva teabe puhul asjakohaseid juhiseid ja hoiatusi seoses riskidega, mis on seotud kindlustuspõhiste investeerimistoodete või kliendile soovitatud konkreetsete investeerimisstrateegiatega;

c)  kõiki kulusid ja seotud tasusid puudutava avalikustatava teabe puhul teavet kindlustuspõhiste investeerimistoodete turustamise kohta, muu hulgas nõustamise maksumust, vajaduse korral kliendile soovitatud või turustatud kindlustuspõhise investeerimistoote maksumust ja seda, kuidas klient selle eest tasuda võib, hõlmates ka võimalikke kolmandate pooltega seotud makseid.

Teave kõikide kulude ja tasude kohta (sh kindlustuspõhise investeerimistoote turustamisega seonduvad kulud ja tasud, mis ei ole põhjustatud tururiskist) esitatakse summeeritult, et võimaldada kliendil aru saada kogukuludest ja kumulatiivsest mõjust investeeringu tootlusele, ning kliendi nõudmisel esitatakse ka kulude ja tasude üksikasjalik jagunemine. Kui see on asjakohane, esitatakse kliendile sellist teavet investeeringu kehtivusaja jooksul korrapäraselt, vähemalt kord aastas.

Käesolevas lõikes osutatud teave esitatakse arusaadavas vormis nii, et kliendid või potentsiaalsed kliendid oleksid kõigi eelduste kohaselt võimelised selle põhjal mõistma pakutava konkreetse kindlustuspõhise investeerimistoote laadi ja riske ning tegema sellest tulenevalt teadlikke investeerimisotsuseid. Liikmesriigid võivad lubada selle teabe esitamist standardvormis.

2.  Ilma et see piiraks artikli 19 lõike 1 punktide d ja e, artikli 19 lõike 3 ning artikli 22 lõike 3 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et kindlustusvahendajate või -andjate tegevus loetakse artikli 17 lõikes 1 ja artiklis 27 või 28 sätestatud nõuetele vastavaks, kui nad maksavad või neile makstakse mis tahes teenus- või vahendustasu või kui nemad pakuvad või neile pakutakse mis tahes mitterahalist hüve seoses kindlustuspõhise investeerimistoote või kõrvalteenuse turustamisega mis tahes osaliste seas või nende poolt, välja arvatud klient või kliendi nimel tegutsev esindaja, ainult tingimusel, et makse või hüve

a)  ei kahjusta kliendile pakutava asjaomase teenuse kvaliteeti ning

b)  ei takista kindlustusvahendajat või -andjat täitmast kohustust tegutseda kliendi huvides ning ausalt, õiglaselt ja professionaalselt.

3.  Liikmesriigid võivad kehtestada turustajatele käesoleva artikliga hõlmatud küsimustes rangemad nõuded. Eelkõige võivad liikmesriigid keelata või täiendavalt piirata kindlustusnõustamise puhul teenus- või vahendustasude või mitterahaliste hüvede pakkumist kolmandatele isikutele või nende vastuvõtmist kolmandatelt isikutelt.

Selliste täiendavate keeldude või piirangutega võib nõuda niisuguste teenus- või vahendustasude või mitterahaliste hüvede klientidele tagastamist või kliendi poolt makstavatest tasudest mahaarvestamist.

Liikmesriigid võivad muuta artiklis 30 osutatud nõustamise kõikide või teatavat liiki kindlustuspõhiste investeerimistoodete müügi puhul kohustuslikuks.

Liikmesriikide rangemaid siseriiklikke sätteid peavad täitma kõik kindlustusvahendajad või -andjad, sh need, kes tegutsevad teenuste osutamise vabaduse või asutamisvabaduse kohaselt, kui kindlustusleping sõlmitakse kliendiga, kelle tavapärane elukoht asub asjaomases liikmesriigis.

Liikmesriigid võivad nõuda, et kui vahendaja teatab kliendile, et nõustamine toimub sõltumatult, hindab vahendaja piisavalt suurt hulka turul kättesaadavaid kindlustustooteid, mis on liigi ja toote pakkuja seisukohast piisavalt mitmekesised, et tagada, et kliendi eesmärke on võimalik sobivalt täita ja seejuures ei piirduta kindlustustoodetega, mille on emiteerinud või mida pakuvad üksused, kellel on vahendajaga märkimisväärne seos.

4.  Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 3 kohaldamist, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 38 vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada järgmist:

a)  kriteeriumid, mille põhjal hinnata, kas kindlustusvahendaja või -andja pakutud või saadud stiimulid kahjustavad klientidele pakutava teenuse kvaliteeti või mitte;

b)  kriteeriumid, mille põhjal hinnata, kas stiimuleid pakkuvad või saavad kindlustusvahendajad või -andjad täidavad oma kohustust tegutseda kliendi huvides ning ausalt, õiglaselt ja professionaalselt.

5.  Lõikes 4 osutatud delegeeritud õigusaktides võetakse arvesse järgmist:

a)  kliendile või potentsiaalsele kliendile pakutava(te) või osutatava(te) teenus(t)e laad, võttes arvesse tehingu liiki, objekti, mahtu ja sagedust;

b)  pakutavate või kaalutavate toodete laad, sealhulgas eri liiki kindlustustooted.

Artikkel 30Sobivuse ja asjakohasuse hindamine ning aruannete esitamine klientidele

1.  Ilma et see piiraks artikli 20 lõike 1 kohaldamist, peab kindlustusvahendaja ja -andja koguma kindlustuspõhist investeerimistoodet puudutaval nõustamisel ka teavet kliendi või potentsiaalse kliendi teadmiste ja kogemuste kohta investeerimisvaldkonnas seoses konkreetset liiki toote või teenusega, isiku finantsseisundi, sh tema kahju kandmise võime, ning tema investeerimiseesmärkide, sh riskitaluvuse kohta, et kindlustusvahendaja või -andja saaks soovitada kliendile või potentsiaalsele kliendile sobilikke kindlustuspõhiseid investeerimistooteid, mis on eelkõige kooskõlas tema riskitaluvuse ja kahju kandmise võimega.

Liikmesriigid tagavad, et kui kindlustusvahendaja või -andja pakub investeerimisnõustamist ja soovitab teenuste või toodete paketti, mis on komplekteeritud kooskõlas artikliga 24, on kogu komplekteeritud pakett sobiv.

2.  Ilma et see piiraks artikli 20 lõike 1 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et kindlustusvahendaja või -andja palub nõustamiseta müügi puhul muu kui käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kindlustusturustustegevuse käigus kliendilt või potentsiaalselt kliendilt sellise teabe esitamist oma teadmiste ja kogemuste kohta investeerimisvaldkonnas, mis on asjakohane, arvestades konkreetset liiki pakutavat või nõutavat toodet või teenust, et kindlustusvahendaja või -andja saaks hinnata, kas kavandatud kindlustusteenus või -toode on kliendi jaoks asjakohane. Teenuste või toodete komplekti kavandamise puhul kooskõlas artikliga 24 tuleks hindamisel käsitleda kogu komplekteeritud paketi asjakohasust.

Kui kindlustusvahendaja või -andja leiab esimese lõigu kohaselt saadud teabe alusel, et toode ▌ ei sobi kliendile või potentsiaalsele kliendile, hoiatab kindlustusvahendaja või -andja klienti või potentsiaalset klienti. Kõnealuse hoiatuse võib esitada standardvormis.

Kui kliendid või potentsiaalsed kliendid ei esita esimeses lõigus osutatud teavet või kui nad esitavad oma teadmiste ja kogemuste kohta ebapiisavad andmed, hoiatab kindlustusvahendaja või -andja neid, et ta ei ole võimeline kindlaks tegema, kas kavandatud ▌ toode sobib neile või mitte. Kõnealuse hoiatuse võib esitada standardvormis.

3.  Ilma et see piiraks artikli 20 lõike 1 kohaldamist, võivad liikmesriigid juhul, kui kindlustuspõhiste investeerimistoodetega seoses ei pakuta mingit nõustamist, mitte nõuda käesoleva artikli lõikes 2 osutatud kohustuste täitmist, nii et kindlustusvahendajad või -andjad saaksid tegeleda kindlustustoodete turustamisega liikmesriigi territooriumil ilma, et nad peaksid hankima teavet või tegema otsuse käesoleva artikli lõikes 2 osutatud küsimustes, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)  tegevus on seotud ühega järgnevatest kindlustuspõhistest investeerimistoodetest:

i)  lepingud, mille riskipositsioon piirdub üksnes aluseks olevate lihtfinantsinstrumentidega, mida käsitletakse direktiivis 2014/65/EL ja mille struktuur ei raskenda kliendil kaasnevate riskide mõistmist, või

ii)  muud mittekeerukad kindlustuspõhised investeeringud käesoleva lõike tähenduses;

b)  kindlustustoodete turustamine toimub kliendi või potentsiaale kliendi algatusel;

c)  klienti või potentsiaalset klienti on selgelt teavitatud, et kindlustusvahendajalt või -andjalt ei nõuta selle kindlustustoote turustamisel pakutud või pakutava kindlustuspõhise investeerimistoote või kindlustustoote turustamise sobivuse hindamist ning seepärast ei saa kliendile või potentsiaalsele kliendile osaks asjakohaste äritegevuse reeglitega kaasneva kaitse eelised. Kõnealuse hoiatuse võib esitada standardvormis;

d)  kindlustusvahendaja või -andja täidab artiklite 27 ja 28 kohaseid kohustusi.

Kõik kindlustusvahendajad või -andjad, sh need, kes tegutsevad teenuste osutamise vabaduse või asutamisvabaduse alusel, peavad juhul, kui kindlustusleping sõlmitakse kliendiga, kelle tavapärane elukoht asub liikmesriigis, kus ei kohaldata käesolevas lõikes osutatud erandit, täitma asjaomases liikmesriigis kohaldatavaid õigusnorme, millega võetakse üle käesolev direktiiv.

4.  Kindlustusvahendaja või -andja seab sisse registri, mis sisaldab kindlustusvahendaja või -andja ja kliendi vahel sõlmitud dokumenti või dokumente ▌, milles sätestatakse poolte õigused ja kohustused, ning muid tingimusi, mille alusel kindlustusvahendaja või -andja kliendile teenuseid osutab. Lepingupoolte õigused ja kohustused võib lisada viitena teistele dokumentidele või õigusaktidele.

5.  Kindlustusvahendaja või -andja esitab kliendile püsival andmekandjal piisavad aruanded ▌osutatud teenuste kohta. Need aruanded sisaldavad perioodilisi teateid klientidele, võttes arvesse hõlmatud kindlustuspõhiste investeerimistoodete liiki ja keerukust ning kliendile osutatud teenuse laadi, ning sisaldavad vajaduse korral kliendi nimel tehtud tehingute ja osutatud teenustega seotud kulusid. ▌

Kindlustuspõhise investeerimistoote alase nõustamise korral peab kindlustusvahendaja või -andja esitama enne lepingu sõlmimist kliendile püsival andmekandjal sobivuse hinnangu, milles täpsustatakse esitatud nõuanded ja see, kuidas need nõuanded vastavad kliendi eelistustele, eesmärkidele ja muudele parameetritele. Kohaldatakse artikli 23 lõigetes 1–4 sätestatud tingimusi.

Kui leping sõlmitakse kaugsidevahendi abil, mis ei võimalda sobivuse hinnangut eelnevalt esitada, võib kindlustusvahendaja või -andja esitada kirjaliku sobivuse hinnangu püsival andmekandjal viivitamatult pärast seda, kui klient on lepingu sõlminud, tingimusel et täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)  klient on andnud nõusoleku selleks, et sobivuse hinnang esitatakse talle võimalikult kiiresti pärast lepingu sõlmimist ning

b)  kindlustusvahendaja või -andja on pakkunud kliendile võimalust lükata lepingu sõlmimine edasi, kuni sobivuse hinnang on kätte saadud.

Kui kindlustusvahendaja või -andja on kliendile teada andnud, et viib perioodiliselt läbi sobivuse hindamisi, sisaldab perioodiline aruanne ajakohastatud kirjeldust selle kohta, kuidas kindlustuspõhine investeerimistoode vastab kliendi eelistustele, eesmärkidele ja muudele parameetritele.

5.  Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 38 vastu delegeeritud õigusakte, et tagada, et kindlustusvahendajad ja -andjad järgivad kindlustustoodete turustamisel klientide suhtes käesoleva artikli kohaseid põhimõtteid, muu hulgas seoses teabega, mis tuleb hankida, et hinnata, kas kindlustuspõhine investeerimistoode on kliendi jaoks sobiv ja asjakohane, samuti seoses kriteeriumidega, mille abil hinnata mittekeerukaid kindlustuspõhiseid investeerimistooteid vastavalt käesoleva artikli lõike 3 punkti a alapunktile ii, ning seoses kliendile teenuste pakkumist käsitlevate dokumentide ja lepingute ning kliendile osutatud teenuste kohta esitatavate korrapäraste aruannete sisu ja vormiga. Kõnealustes delegeeritud õigusaktides võetakse arvesse järgmist:

a)  kliendile või potentsiaalsele kliendile pakutavate või osutatavate teenuste laad, võttes arvesse tehingu liiki, objekti, mahtu ja sagedust;

b)  pakutavate või kaalutavate toodete laad, sealhulgas eri liiki kindlustuspõhised investeerimistooted;

c)  klienti või potentsiaalset klienti iseloomustav jaekliendi või kutselise kliendi staatus.

6.  EIOPA töötab hiljemalt ...* välja suunised selle kohta, kuidas hinnata kindlustuspõhiseid investeerimistooteid, mille struktuur raskendab kliendil kaasnevate riskide mõistmist vastavalt lõike 3 punkti a alapunktile i, ning ajakohastab neid suuniseid seejärel korrapäraselt.

(23)7.  EIOPA võib kooskõlas lõikega 5 vastu võetavaid delegeeritud õigusakte arvesse võttes töötada välja korrapäraselt ajakohastatavad suunised selle kohta, kuidas hinnata kindlustuspõhiseid investeerimistooteid, mida käsitatakse lõike 3 punkti a alapunkti ii mõistes mittekeerukatena.

VII peatükk Karistused ja muud meetmed

Artikkel 31Halduskaristused ja muud meetmed

1.  Ilma et see piiraks pädevate asutuste järelevalvevolitusi ja liikmesriikide õigust näha ette ja kehtestada kriminaalkaristusi, tagavad liikmesriigid, et nende pädevatel asutustel on õigus näha ette halduskaristusi ja võtta muid meetmeid kõikide käesoleva direktiivi ülevõtmiseks kehtestatud riiklike sätete rikkumiste puhul, ning samuti võtavad liikmesriigid kõik vajalikud meetmed kõnealuste normide rakendamise tagamiseks. Liikmesriigid tagavad, et nende halduskaristused ja muud meetmed on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2.  Liikmesriigid võivad otsustada mitte kehtestada käesoleva direktiivi alusel halduskaristusi õigusrikkumiste puhul, mille suhtes kohaldatakse siseriikliku õiguse kohaselt kriminaalkaristusi. Sellisel juhul teavitavad liikmesriigid komisjoni asjakohastest kriminaalõiguse sätetest.

3.  Pädevad asutused kasutavad oma järelevalvevolitusi, sh uurimisvolitusi ja käesoleva peatüki kohast õigust näha ette karistusi kooskõlas riikliku õigusraamistikuga kas

a)  otse,

b)  koostöös teiste ametiasutustega või

c)  suunates küsimuse pädevatele õigusasutustele.

4.  Liikmesriigid tagavad, et kui kindlustus- või edasikindlustoodete turustajatele on kehtestatud kohustused, siis kohustuse rikkumise korral saab nende juht- või järelevalveorganite liikmete ning muu füüsilise või juriidilise isiku suhtes, kes siseriikliku õiguse kohaselt rikkumise eest vastutavad, kohaldada halduskaristusi ja muid meetmeid.

5.  Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli kohaselt kohaldatavate halduskaristuste ja muude meetmete määramist saab edasi kaevata.

6.  Pädevatele asutustele antakse kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud uurimisvolitused. Karistuste kehtestamise volituste kasutamisel teevad pädevad asutused tihedat koostööd tagamaks, et haldusmeetmed ja karistused ▌ annavad soovitud tulemuse, ja koordineerivad oma tegevust piiriülestel juhtudel, kandes seejuures hoolt selle eest, et täidetakse õiguspärase andmetöötluse tingimusi vastavalt direktiivile 95/46/EÜ ja määrusele (EÜ) nr 45/2001.

Kui liikmesriigid on otsustanud kooskõlas käesoleva artikli lõikega 2 näha artiklis 33 osutatud sätete rikkumise eest ette kriminaalkaristused, tagavad nad, et võetud on asjakohased meetmed, mis annavad pädevatele asutustele kõik vajalikud õigused

a)  teha oma jurisdiktsioonis koostööd õigusasutustega, et saada konkreetset teavet käesoleva direktiivi võimaliku rikkumisega seoses algatatud kriminaaluurimiste või -menetluste kohta, ja

b)  edastavad seda teavet teistele pädevatele asutustele ja EIOPA-le, et täita oma kohustust teha käesoleva direktiivi kohaldamisel üksteisega ja EIOPA-ga koostööd.

Artikkel 32Karistuste ja muude meetmete avalikustamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et pädev asutus avalikustab iga halduskaristuse või muu meetme, mis on kehtestatud käesoleva direktiivi rakendamiseks vastu võetud riiklike sätete rikkumise korral ja mida õigeaegselt edasi ei kaevatud, põhjendamatult viivitamata ning koos teabega rikkumise liigi ja laadi ja selle eest vastutatavate isikute kohta ▌. Kui pädev asutus peab juriidilise isiku identiteedi või füüsilise isiku identiteedi või isikuandmete avaldamist selliste andmete avaldamise proportsionaalsuse juhtumipõhise hindamise põhjal ebaproportsionaalseks või kui nende andmete avalikustamine ohustab finantsturgude stabiilsust või käimasolevat uurimist, võib pädev asutus otsustada avalikustamise edasi lükata või tühistada või avalikustada karistuse anonüümselt.

2.  Kui liikmesriigi õiguses on sätestatud, et avalikustamisele kuulub ka selline karistust või muud meedet käsitlev otsus, mis on asjaomasesse õigus- või muusse asutusse edasi kaevatud, avaldab pädev asutus sellekohase teabe põhjendamatu viivituseta oma ametlikul veebilehel, samuti avaldatakse kogu edasine teave esitatud kaebuse tulemuste kohta. Lisaks avaldatakse otsused, millega tühistatakse varasemad karistuse määramist või muu meetme võtmist käsitlevad avaldatud otsused.

3.  Pädevad asutused teavitavad EIOPA-t kõikidest määratud halduskaristustest või võetud muudest meetmetest, mida ei ole lõike 1 kohaselt avaldatud, sealhulgas teavitatakse EIOPA-t nendega seotud kaebustest ja nende lahendamise tulemustest.

Artikkel 33

Õigusrikkumised ning karistused ja muud meetmed

1.  Käesolevat artiklit kohaldatakse vähemalt järgmiste isikute suhtes:

a)  isik, kes tegeleb turustamisega, kuid ei ole oma tegevust kooskõlas artikliga 3 registreerinud;

b)  kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustus- või edasikindlustusvahendaja, kes kasutab punktis a osutatud isikute kindlustus- või edasikindlustustoodete turustamise teenuseid;

c)  kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja, kes on registreeritud valeandmete esitamise teel või muul seadusvastasel viisil, rikkudes seega artiklit 3;

d)  kindlustustoodete turustaja, kes ei täida artikli 10 sätteid;

e)  kindlustusandja või -vahendaja, kes ei täida kindlustuspõhiste investeerimistoodete turustamise puhul V ja VI peatüki kohaseid äritegevusnõudeid;

f)  kindlustustoodete turustaja, kes ei täida muude kui punktis e osutatud kindlustustoodetega seoses V peatüki kohaseid äritegevusnõudeid.

2.  Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on lõike 1 punktis f osutatud õigusrikkumiste korral õigus näha kooskõlas liikmesriigi õigusega ette vähemalt järgmised halduskaristused ja muud meetmed ▌:

a)  avalikustamine, mille käigus märgitakse vastutav füüsiline või juriidiline isik ja õigusrikkumise laad;

b)  ettekirjutus, et vastutav füüsiline või juriidiline isik lõpetaks sellise tegevuse ja hoiduks selle tegevuse kordamisest;

c)  kindlustusvahendaja korral artikli 3 kohase registreerimise tühistamine;

d)  õigusrikkumise eest vastutava kindlustusvahendaja või -andja juhtorgani liikmele ▌määratud ajutine keeld täita kindlustusvahendajates või -andjates juhtimisülesandeid;

e)  juriidilise isiku puhul järgmine maksimaalne rahaline halduskaristus: ▌

i)  vähemalt 5 000 000 eurot või kuni 5 % aastasest kogukäibest (vastavalt viimasele kättesaadavale raamatupidamise aastaaruandele, mis on juhtorgani poolt heaks kiidetud) või liikmesriigis, kus euro ei ole ametlik vääring, vastav summa omavääringus (käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva seisuga). Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2013/34/EL(24) konsolideeritud finantsaruandeid, arvestatakse asjaomane aastane kogukäive viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande alusel, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtorgan, või

ii)  summa, mis vastab kuni kahekordsele sellise rikkumise tulemusena saadud kasule või välditud kahjule, kui kõnealust kasu või kahju on võimalik kindlaks määrata;

f)  füüsilise isiku puhul järgmine maksimaalne rahaline halduskaristus: ▌

i)  vähemalt 700 000 eurot või liikmesriigis, mille rahaühik ei ole euro, vastav summa omavääringus (käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva seisuga) või

ii)  summa, mis vastab kuni kahekordsele sellise rikkumise tulemusena saadud kasule või välditud kahjule, kui kõnealust kasu või kahju on võimalik kindlaks määrata.

3.  Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on lõike 1 punktides a–e ja punktis g osutatud õigusrikkumiste korral õigus näha kooskõlas riikliku õigusega ette vähemalt järgmised halduskaristused ja muud meetmed:

a)  ettekirjutus, et vastutav füüsiline või juriidiline isik lõpetaks sellise tegevuse ja hoiduks selle tegevuse kordamisest;

b)  kindlustuse, edasikindlustuse või kõrvaltegevusena pakutava kindlustuse vahendaja korral artikli 3 kohase registreerimise tühistamine.

4.  Liikmesriigid võivad anda pädevatele asutustele õiguse kehtestada lisakaristusi või muid meetmeid või käesolevas artiklis sätestatust suuremaid rahalisi halduskaristusi.

Artikkel 34Karistuste ja muude meetmete tõhus kohaldamine

Liikmesriigid tagavad, et halduskaristuse või muu meetme liigi ja rahalise halduskaristuse suuruse kindlaksmääramisel võtavad pädevad asutused arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas vajaduse korral järgmist:

a)  rikkumise raskus ja kestus;

b)  vastutava füüsilise või juriidilise isiku vastutuse ulatus;

c)  vastutava füüsilise või juriidilise isiku finantsseisundi tugevus, nagu seda näitab vastutava füüsilise isiku aastane sissetulek või vastutava juriidilise isiku kogukäive;

d)  vastutava füüsilise või juriidilise isiku teenitud kasumi või välditud kahju suurus, kui seda saab kindlaks määrata;

e)  rikkumisega klientidele ja kolmandatele isikutele tekitatud kahju, kui seda on võimalik kindlaks määrata;

f)  vastutava füüsilise või juriidilise isiku koostöövalmidus pädeva asutusega;

g)  vastutava füüsilise või juriidilise isiku poolt rikkumise kordumise ärahoidmiseks võetud meetmed ning

h)  vastutava füüsilise või juriidilise isiku kõik varasemad rikkumised.

Artikkel 35Õigusrikkumistest teatamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused kehtestavad tõhusa korra, et võimaldada ja ergutada nende teavitamist käesoleva direktiivi rakendamiseks vastu võetud siseriiklike sätete võimalikust või tegelikust rikkumisest.

2.  Lõikes 1 osutatud kord hõlmab vähemalt järgmist:

a)  rikkumisteadete vastuvõtmise erimenetlused ja nende järelkontroll;

b)  kindlustus- või edasikindlustustoodete turustajates toimunud õigusrikkumistest teada andnud töötajate ja võimaluse korral muude isikute asjakohane kaitse vähemalt kättemaksu, diskrimineerimise ja muud laadi ebaõiglase kohtlemise eest ning

c)  nii rikkumisest teatanud isikut kui ka väidetavalt õigusrikkumise toimepanemise eest vastutavat füüsilist isikut tuvastada võimaldavate isikuandmete kaitse kõigis menetluste etappides, välja arvatud juhul, kui nende andmete avalikustamine on siseriiklikust õigusest tulenevalt nõutav edasise uurimise või järgneva haldus- või kohtumenetluse jaoks.

Artikkel 36Karistuste ja muude meetmetega seotud teabe esitamine EIOPA-le

1.  Pädevad asutused teavitavad EIOPA-t kõikidest määratud halduskaristustest või võetud muudest meetmetest, mida ei ole artikli 32 lõike 1 kohaselt avaldatud.

2.  Pädev asutus esitab EIOPA-le kord aastas koondteabe kõikide artikli 31 kohaselt kehtestatud haldusmeetmete ja muude karistuste kohta.

EIOPA avaldab kõnealuse teabe aastaaruandes.

3.  Kui pädev asutus halduskaristuse või muu meetme avalikustab, teavitab ta sellest samaaegselt ka EIOPA-t.

VIII peatükk Lõppsätted

Artikkel 37Andmekaitse

1.  Liikmesriigid kohaldavad käesoleva direktiivi alusel liikmesriikides teostatava isikuandmete töötlemise suhtes direktiivi 95/46/EÜ.

2.  EIOPA poolt käesoleva direktiivi alusel teostatava isikuandmete töötlemise suhtes kohaldatakse määrust (EÜ) nr 45/2001.

Artikkel 38Delegeeritud õigusaktid

Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas artikliga 34 vastu delegeeritud õigusakte seoses artiklitega 25, 28, 29 ja 30.

Artikkel 39Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artiklites 25, 28, 29 ja 30 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates …*.

(25)3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 25, 28, 29 ja 30 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast otsuse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.  Artiklite 25, 28, 29 ja 30 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kolme kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

Artikkel 40Üleminekuperiood

Liikmesriigid tagavad, et direktiivi 2002/92/EÜ alusel juba registreeritud vahendajad täidavad siseriikliku õiguse sätteid, mis võetakse vastu käesoleva direktiivi artikli 10 lõike 1 rakendamiseks, hiljemalt ...*.

(26)Artikkel 41Läbivaatamine ja hindamine

1.  Hiljemalt ... *esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande artikli 1 kohaldamise kohta. Nimetatud aruanne sisaldab liikmesriikidelt ja EIOPA-lt artikli 1 lõike 5 kohaselt saadud teabel põhinevat hinnangut selle kohta, kas käesoleva direktiivi ja muu hulgas artikli 1 lõike 3 kohase erandi kohaldamisala on endiselt asjakohane, pidades silmas tarbijakaitset, eri kindlustustoodete turustajate kohtlemise proportsionaalsust ning pädevatele asutustele ja kindlustustoodete turustamiskanalitele tekitatud halduskoormust.

(27)2.  Hiljemalt …* vaatab komisjon käesoleva direktiivi läbi. Läbivaatamine sisaldab üldist uuringut käesolevas direktiivis kehtestatud normide praktilise kohaldamise kohta, võttes hoolikalt arvesse nii jaeinvesteerimistoodete turgude arengut kui ka kogemusi, mis on saadud käesoleva direktiivi, määruse (EL) nr 1286/2014 ja direktiivi 2014/65/EL praktilise kohaldamise käigus. Läbivaatamine hõlmab selle hindamist, kas käesoleva direktiivi VI peatükis sätestatud konkreetsed äritegevuse reeglid kindlustuspõhiste investeerimistoodete turustamiseks annavad asjakohaseid ja proportsionaalseid tulemusi, võttes arvesse vajadust tagada tarbijate piisav kaitse, mis on kooskõlas direktiivi 2014/65/EL kohaselt kohaldatavate investorite kaitse normidega ning kindlustuspõhiste investeerimistoodete ja nende turustamiskanalite eripäraga. Läbivaatamine kajastab ka käesoleva direktiivi sätete võimalikku kohaldamist direktiivi 2003/41/EÜ kohaldamisalasse kuuluvate toodete suhtes. Kõnealune läbivaatamine hõlmab ka konkreetset analüüsi käesoleva direktiivi artikli 19 ▌ mõju kohta, võttes arvesse konkurentsiolukorda kindlustustoodete turustusturul (välja arvatud seoses direktiivi 2009/138/EÜ II lisas sätestatud kindlustusliikide lepingutega), ning käesoleva direktiivi artiklis 19 ▌ osutatud kohustuste mõju kohta kindlustusvahendajatele, kes on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad.

(28)3.  Pärast Euroopa järelevalveasutuste ühiskomiteega konsulteerimist esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule esimese aruande.

4.  Hiljemalt ...(29)* koostab EIOPA käesoleva direktiivi kohaldamise kohta teise aruande ning pärast seda esitatakse aruanne vähemalt kord kahe aasta jooksul. EIOPA konsulteerib enne oma aruande avalikustamist Euroopa Väärtpaberiturujärelevelvega.

5.  Kolmandas aruandes, mis esitatakse hiljemalt ...(30)**, hindab EIOPA kindlustusvahendajate turgude struktuuri.

6.  EIOPA poolt hiljemalt ...* koostatavas aruandes, millele on osutatud lõikes 4, analüüsitakse, kas artikli 12 lõikes 1 osutatud pädevatel asutustel on oma ülesannete täitmiseks piisavad volitused ja asjakohased ressursid.

7.  Lõikes 4 osutatud aruandes analüüsitakse vähemalt järgmisi asjaolusid:

a)  muutused kindlustusvahendajate turu struktuuris;

b)  muutused piiriüleses tegevuses;

c)  vahehinnang nõustamise ja müügimeetodite kvaliteedi paranemise kohta ning käesoleva direktiivi mõju kohta nendele kindlustusvahendajatele, kes on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad.

8.  Lõikes 4 osutatud aruanne peab sisaldama ka EIOPA hinnangut käesoleva direktiivi mõju kohta.

Artikkel 42Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi ▌ järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid …*. Liikmesriigid edastavad kõnealuste sätete teksti viivitamata komisjonile.

(31)Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse ▌ või ▌ nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga hõlmatud valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 43Direktiivi 2002/92/EÜ muutmine

Direktiivi 2002/92/EÜ IIIA peatükk tunnistatakse kehtetuks alates ...*.

(32)Artikkel 44

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 2002/92/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates …**, ilma et see mõjutaks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud selle direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaegadega. 

(33)Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile.

Artikkel 45Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 46Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

...,

Euroopa Parlamendi nimel  Nõukogu nimel

president  eesistuja

LISA

KUTSEALASTE TEADMISTE JA PÄDEVUSE MIINIMUMNÕUDED KINDLUSTUSLEPINGUTE TURUSTAMISEKS

(vastavalt artikli 10 lõikele 1)

I  Direktiivi 2009/138/EÜ I lisa A osa punktides 1–18 loetletud kahjukindlustuse liikide puhul:

a)  minimaalsed vajalikud teadmised pakutavate kindlustuslepingute tingimuste ja üksikasjade, sh lisariskide kohta, kui see on asjaomaste kindlustuslepingute puhul asjakohane;

b)  minimaalsed vajalikud teadmised kindlustustoodete turustamist käsitlevate kohaldatavate õigusnormide, näiteks tarbijakaitseseaduse, asjakohase maksuõiguse ning asjakohaste sotsiaal- ja tööõigusnormide kohta;

c)  minimaalsed vajalikud teadmised kahjukäsitlemise kohta;

d)  minimaalsed vajalikud teadmised kaebuste menetlemise kohta;

e)  minimaalsed vajalikud teadmised klientide vajaduste hindamise kohta;

f)  minimaalsed vajalikud teadmised kindlustusturu kohta;

g)  minimaalsed vajalikud teadmised ärieetika standardite kohta ning

h)  minimaalne vajalik finantsalane pädevus.

II  Kindlustuspõhiste investeerimistoodete puhul:

a)  minimaalsed vajalikud teadmised kindlustuspõhiste investeerimistoodete, sh tingimuste ja üksikasjade, netokindlustusmaksete ja vajaduse korral tagatud ja mittetagatud hüvitiste kohta;

b)  minimaalsed vajalikud teadmised kindlustusvõtja eri investeerimisvõimaluste eeliste ja puuduste kohta;

c)  minimaalsed vajalikud teadmised kindlustusvõtja kantavate finantsriskide kohta;

d)  minimaalsed vajalikud teadmised lepingute kohta, mis hõlmavad elukindlustust ja muid säästutooteid;

e)  minimaalsed vajalikud teadmised pensionisüsteemi korralduse ja selle tagatud hüvede kohta;

f)  minimaalsed vajalikud teadmised kindlustustoodete turustamist käsitlevate kohaldatavate õigusnormide, näiteks tarbijakaitseseaduse ja asjakohase maksuõiguse kohta;

g)  minimaalsed vajalikud teadmised kindlustusturu ja säästutoodete turu kohta;

h)  minimaalsed vajalikud teadmised kaebuste menetlemise kohta;

i)  minimaalsed vajalikud teadmised klientide vajaduste hindamise kohta;

j)  huvide konfliktide haldamise oskus;

k)  minimaalsed vajalikud teadmised ärieetika standardite kohta ning

l)  minimaalne vajalik finantsalane pädevus.

III  Direktiivi 2009/138/EÜ II lisas loetletud elukindlustuse liikide puhul:

a)  minimaalsed vajalikud teadmised kindlustuslepingute, sh tingimuste, üksikasjade, tagatud hüvitiste ja vajaduse korral lisariskide kohta;

b)  minimaalsed vajalikud teadmised asjaomase liikmesriigi pensionisüsteemi korralduse ja selle tagatud hüvede kohta;

c)  kindlustuslepingute suhtes kohaldatava õiguse, tarbijakaitseseaduse, andmekaitseseaduse, rahapesuvastase seaduse ja vajaduse korral asjakohase maksuõiguse ning asjakohaste sotsiaal- ja tööõigusnormide tundmine;

d)  minimaalsed vajalikud teadmised kindlustusturu ja muude asjaomaste finantsteenuste turgude kohta;

e)  minimaalsed vajalikud teadmised kaebuste menetlemise kohta;

f)  minimaalsed vajalikud teadmised tarbijate vajaduste hindamise kohta;

g)  huvide konfliktide haldamise oskus;

h)  minimaalsed vajalikud teadmised ärieetika standardite kohta ning

i)  minimaalne vajalik finantsalane pädevus.

MENETLUS  

Pealkiri

Kindlustusvahendus (uuesti sõnastatud)

Viited

COM(2012)0360 – C7-0180/2012 – 2012/0175(COD)

EP-le esitamise kuupäev

3.7.2012

 

 

 

Vastutav komisjon

istungil teada andmise kuupäev

ECON

11.9.2012

 

 

 

Arvamuse esitaja(d)

istungil teada andmise kuupäev

IMCO

11.9.2012

JURI

22.11.2012

JURI

11.9.2012

 

Raportöör(id)

nimetamise kuupäev

Werner Langen

27.3.2012

 

 

 

Arutamine parlamendikomisjonis

6.11.2012

21.1.2013

24.4.2013

28.5.2013

Vastuvõtmise kuupäev

22.1.2014

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

35

4

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Marino Baldini, Elena Băsescu, Jean-Paul Besset, Sharon Bowles, Udo Bullmann, Nikolaos Chountis, George Sabin Cutaş, Leonardo Domenici, Derk Jan Eppink, Diogo Feio, Elisa Ferreira, Ildikó Gáll-Pelcz, Jean-Paul Gauzès, Sven Giegold, Othmar Karas, Wolf Klinz, Jürgen Klute, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Philippe Lamberts, Werner Langen, Astrid Lulling, Hans-Peter Martin, Arlene McCarthy, Marlene Mizzi, Ivari Padar, Anni Podimata, Antolín Sánchez Presedo, Peter Simon, Theodor Dumitru Stolojan, Ivo Strejček, Kay Swinburne, Sampo Terho, Marianne Thyssen, Pablo Zalba Bidegain

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Jean-Pierre Audy, Herbert Dorfmann, Sari Essayah, Ashley Fox, Enrique Guerrero Salom, Sophia in ‘t Veld, Oleg Valjalo

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Jürgen Creutzmann, Marian Harkin

Esitamise kuupäev

5.2.2014

PARLAMENDIKOMISJONILE TAGASISAATMINE

Parlamendikomisjonile tagasisaatmise kuupäev (art 61 lg 2)

17.4.2014

Raportöör(id)

nimetamise kuupäev

Werner Langen

22.7.2014

 

 

 

Arutamine parlamendikomisjonis

 

 

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

14.9.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

31

0

4

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Burkhard Balz, Hugues Bayet, Udo Bullmann, Esther de Lange, Fabio De Masi, Anneliese Dodds, Elisa Ferreira, Sven Giegold, Sylvie Goulard, Roberto Gualtieri, Brian Hayes, Gunnar Hökmark, Danuta Maria Hübner, Alain Lamassoure, Sander Loones, Olle Ludvigsson, Notis Marias, Fulvio Martusciello, Bernard Monot, Stanisław Ożóg, Molly Scott Cato, Peter Simon, Kay Swinburne, Marco Valli, Cora van Nieuwenhuizen, Jakob von Weizsäcker, Pablo Zalba Bidegain

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Ramón Jáuregui Atondo, Barbara Kappel, Jeppe Kofod, Thomas Mann, Eva Paunova, Andreas Schwab, Romana Tomc, Beatrix von Storch

Esitamise kuupäev

20.10.2015

(1)

  ELT C 44, 15.2.2013, lk 95.

(2)

  EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1.

(3)

  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0155.

(4)

* Muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▌.

(5)

  ELT C 44, 15.2.2013, lk 95.

(6)

  Euroopa Parlamendi … seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu … otsus.

(7)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. detsembri 2002. aasta direktiiv 2002/92/EÜ kindlustusvahenduse kohta (EÜT L 9, 15.1.2003, lk 3).

(8)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (ELT L 173, 12.6.2014, lk 349).

(9)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 48).

(10)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta määrus (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente (ELT L 352, 9.12.2014, lk 1).

(11)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1).

(12)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31).

(13)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1).

(14)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/41/EÜ tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse ja järelevalve kohta (ELT L 235, 23.9.2003, lk 10).

(15)

  ELT C 100, 6.4.2013, lk 12.

(16)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1).

(17)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 335, 17.12.2009, lk 1).

(18)

*   Väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: kolm aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(19)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

(20)

*   Väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: 12 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(21)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28.2.2014, lk 34).

(22)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214).

(23)

*   Väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: 18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva.

(24)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (ELT L 182, 29.6.2013, lk 19).

(25)

*   Väljaannete talitus, palun lisada käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev.

(26)

*   Väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: kolm aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(27)

*   Väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(28)

*   Väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(29)

*   Väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: neli aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(30)

**   Väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: kaks aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(31)

*   Väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: 24 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(32)

*   Väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev.

(33)

**   Väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: 24 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

Õigusalane teave