Menetlus : 2015/2063(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0316/2015

Esitatud tekstid :

A8-0316/2015

Arutelud :

PV 24/11/2015 - 12
CRE 24/11/2015 - 12

Hääletused :

PV 25/11/2015 - 9.7
CRE 25/11/2015 - 9.7
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0410

RAPORT     
PDF 470kWORD 197k
3.11.2015
PE 551.967v02-00 A8-0316/2015

ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamise kohta

(2015/2063(INI))

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon

Raportöör: Rachida Dati

PARANDUSED/ ADDENDA
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamise kohta

(2015/2063(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 5, 6, 7, 8, 10 ja 21 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 4, 8, 10, 16, 67, 68, 70, 71, 72, 75, 82, 83, 84, 85, 86, 87 ja 88,

–  võttes arvesse väljaandeid „European Union Minorities and Discrimination Survey Data – Focus Report 2: Muslims” (Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise uuringu andmed – aruanne 2: moslemid) ning „FRA survey on Jewish people's experiences and perceptions of hate crime and discrimination in European Union Member States”(FRA uuring juudi rahva kogemuste ning vihakuritegude ja diskrimineerimise tajumise kohta Euroopa Liidu liikmesriikides), mis mõlemad on avaldatud Euroopa Liidu Põhiõiguste ameti (FRA) poolt,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 8. oktoobri 2004. aasta resolutsiooni terrorismist rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule tulenevate ohtude kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 6, 7 ja 8, artikli 10 lõiget 1 ning artikleid 11, 12, 21, 48, 49, 50 ja 52,

–  võttes arvesse ELi sisejulgeoleku strateegiat, mille nõukogu võttis vastu 25. veebruaril 2010. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2010. aasta teatist pealkirjaga „ELi sisejulgeoleku strateegia toimimine: viis sammu turvalisema Euroopa suunas” (COM(2010)0673) ning Euroopa radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustiku loomist,

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni ELi sisejulgeoleku strateegia rakendamise teise aruande kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni 15. jaanuari 2014. aasta teatist „Terrorismi ja vägivaldse äärmusluseni viiva radikaliseerumise ennetamine: ELi reaktsiooni tõhustamine” (COM(2013)0941),

–  võttes arvesse radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastast Euroopa Liidu muudetud strateegiat, mille justiits- ja siseküsimuste nõukogu võttis vastu oma 19. mai 2014. aasta istungil ning mille nõukogu kinnitas oma 5. ja 6. juuni 2014. aasta istungil (dok. 9956/14),

–  võttes arvesse komisjoni 20. juuni 2014. aasta teatist „ELi sisejulgeoleku strateegia (2010–2014) rakendamise lõpparuanne” (COM(2014)0365),

–  võttes arvesse Europoli 2014. aasta aruannet terrorismi olukorra ja suundumuste kohta ELis (TE-SAT),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 24. septembri 2014. aasta resolutsiooni 2178 (2014) terrorirünnakutest rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule tulenevate ohtude kohta,

–  võttes arvesse ELi terrorismivastase võitluse koordinaatori 24. novembri 2014. aasta aruannet (15799/14) Euroopa Ülemkogule,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni ELi sisejulgeoleku strateegia uuendamise kohta(2),

–  võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogus 9. oktoobril ja 5. detsembril 2014. aastal tehtud järeldusi,

–  võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogu 11. jaanuari 2015. aasta mitteametlikul kohtumisel tehtud avaldust,

–  võttes arvesse oma 28. jaanuari 2015. aasta täiskogu arutelu terrorismivastaste meetmete teemal,

–  võttes arvesse oma 11. veebruari 2015. aasta resolutsiooni terrorismivastaste meetmete kohta(3),

–  võttes arvesse 29. ja 30. jaanuaril 2015. aastal Riias toimunud justiits- ja siseküsimuste nõukogu mitteametlikku kohtumist,

–  võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogus 12. ja 13. märtsil 2015. aastal tehtud järeldusi,

–  võttes arvesse komisjoni 28. aprilli 2015. aasta teatist Euroopa julgeoleku tegevuskava kohta (COM(2015)0185),

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu otsust andmete säilitamise direktiivi kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu terrorismi ennetamise konventsiooni lisaprotokolli ning 19. mail 2015 vastu võetud Euroopa Nõukogu tegevuskava, mis käsitleb võitlust vägivaldse äärmuslusega ning terrorismini viiva radikaliseerumisega,

–  võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Vastastikuse usalduse tugevdamine Euroopa õigusruumi vastu – roheline raamat ELi kriminaalõiguse kohaldamisest kinnipidamise valdkonnas” (COM(2011)0327),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning väliskomisjoni ja kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A8-0316/2015),

A.  arvestades, et üle 5000 Euroopa kodaniku on ühinenud terroriorganisatsioonide ja muude sõjaliste rühmitustega, eelkõige ISISe (Da’eshi), Jahbat al-Nusra ja muude Euroopa Liidust väljaspool, eriti Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas asuvate rühmitustega; arvestades, et selline suundumus on sagenemas ja muutumas üsna ulatuslikuks;

B.  arvestades, et radikaliseerumisest on saanud termin, millega kirjeldatakse nähtust, kus inimesed võtavad omaks sallimatuid arvamusi, seisukohti ja ideid, mis võivad viia vägivaldse äärmusluseni;

C.  arvestades, et hiljuti Prantsusmaal, Belgias, Tuneesias ja Kopenhaagenis toimunud terrorirünnakud ilmestavad hästi julgeolekuohtu, mida nende nn välisvõitlejate – kes on sageli ELi kodanikud – olemasolu ja liikumine Euroopas ja selle naabruses endast kujutab; arvestades, et EL on need rünnakud kõige karmimalt hukka mõistnud ja võtnud kohustuseks võidelda koos liikmesriikidega terrorismi vastu ELi territooriumil ja sellest väljaspool;

D.  arvestades, et terrorismioht on ELis märkimisväärne, eriti nendes liikmesriikides, kes on korraldanud sõjalisi välisoperatsioone Lähis-Idas ja Aafrikas või neid veel korraldavad;

E.  arvestades, et nn Euroopa võitlejate radikaliseerumine on keerukas ja arenev nähtus, mis põhineb mitmesugustel üleilmsetel, sotsioloogilistel ja poliitilistel teguritel; arvestades, et see ei vasta ühele profiilile ning mõjutab mehi, naisi ja eriti noori Euroopa kodanikke, kes on pärit kõikidest ühiskonnakihtidest ning kelle ühiseks tunnusjooneks on ühiskonnaga pahuksis olemine; arvestades, et radikaliseerumise põhjused võivad olla nii sotsiaal-majanduslikud, ideoloogilised, isiklikud kui ka psühholoogilised, ja et seetõttu tuleb seda käsitleda iga üksikisiku taustast lähtuvalt;

F.  arvestades, et terrorismi ja radikaliseerumise tõttu esineb sageli usundite stereotüüpset käsitlemist, mis omakorda põhjustab uusi vihakuritegusid ja vihakõnet, mida kannustavad rassism, ksenofoobia või sallimatus arvamuste, veendumuste või usutunnistuste vastu; arvestades, et tuleb osutada sellele, et radikaliseerumise üheks põhjuseks on usundi väärkasutus, mitte usund ise;

G.  arvestades, et radikaliseerumist ei saa siduda üheainsa ideoloogia või usundiga, vaid see võib tekkida mis tahes ideoloogia või usundi rüpes;

H.  arvestades, et radikaliseerumisega võitlemisel ei tohi piirduda islamistliku radikaliseerumisega; arvestades, et usulist radikaliseerumist ja vägivaldset äärmuslust esineb tervel Aafrika mandril; arvestades, et poliitiline radikaliseerumine mõjutas ka Euroopat 2011. aastal, mil Norras pani toime rünnakud Anders Behring Breivik;

I.  arvestades, et enamiku terrorirünnakuid ELi riikides on aastate jooksul toime pannud separatistlikud rühmitused;

J.  arvestades, et Europoli andmetel toimus 2013. aastal ELis 152 terrorirünnakut, millest kaks olid ajendatud usulistest põhjustest ja 84 etnilis-rahvuslikest või separatistlikest veendumustest, samas kui 2012. aastal toimus ELis 219 terrorirünnakut, millest kuus olid ajendatud usulistest põhjustest;

K.  arvestades, et võitlus terrorismi vastu ning ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamine kuulub endiselt eelkõige liikmesriikide pädevusse, kuid et õiguskaitseasutuste vahelise tõhusa ja tulemusliku teabevahetuse jaoks on vajalik Euroopa koostöö, et võidelda terroristidest tingitud ohu piiriülese olemuse vastu; arvestades, et seepärast on vaja kooskõlastatud Euroopa lähenemisviisi, mis pakub lisaväärtust seoses õigusaktide kohaldamise või vajaduse korral ühtlustamisega alal, kus Euroopa kodanikud võivad vabalt liikuda, ning ennetamise ja terrorismivastase võitluse tõhustamisega; arvestades, et raske ja organiseeritud rahvusvahelise kuritegevuse vastases võitluses peaks võitlus tulirelvade salakaubandusega olema ELi esmatähtis ülesanne;

L.  arvestades, et liidu terrorismivastase võitluse ja radikaliseerumise ennetamise poliitika keskmes peavad olema inimõigused ning tuleb tagada õige tasakaal avaliku ohutuse ja põhiõiguste austamise vahel, k.a õigus turvalisusele, õigus eraelu puutumatusele, sõnavabadus, usu- ja ühinemisvabadus;

M.  arvestades, et juudi kogukonnad on terroristlike ja antisemiitlike rünnakute sihiks, mistõttu Euroopas kasvab nendes kogukondades hirm ja turvatunne väheneb;

N.  arvestades, et terrorismi ja välisvõitlejate esilekerkimine on suurendanud sallimatust etniliste ja usukogukondade vastu mitmes Euroopa riigis; arvestades, et terviklik lähenemisviis võitlusele diskrimineerimise vastu üldisemalt ning eelkõige islamofoobia ja antisemitismi vastu täiendab konkreetselt terroristliku äärmusluse ennetamiseks tehtavat tööd;

O.  arvestades, et Euroopas on juba vahendeid, millega saab võidelda Euroopa kodanike radikaliseerumise vastu, ja arvestades, et EL ja selle liikmesriigid peaksid neid vahendeid täielikult ära kasutama ning püüdma neid tõhustada, et need vastaksid ELi ja liikmesriikide ees praegu seisvatele probleemidele; arvestades, et liikmesriigid suhtuvad ikka veel tõrksusega koostöösse tundlikes valdkondades, näiteks teabe ja luureandmete jagamisse; arvestades, et terroristliku radikaliseerumise – mis on täielikus vastuolus Euroopa väärtustega – üha suurema tähtsuse tõttu tuleb võtta kasutusele uued vahendid ning see peab toimuma kooskõlas põhiõiguste hartaga;

P.  arvestades, et kõikides liikmesriikide ja ELi poolt võetavates meetmetes on oluline järgida põhiõigusi ja kodanikuvabadusi, nimelt õigust eraelule, õigus turvalisusele, õigust andmekaitsele, süütuse presumptsiooni, õigust õiglasele kohtumenetlusele ja nõuetekohasele kohtuprotsessile, sõnavabadust ja usuvabadust; arvestades, et koos ELi kodanike julgeoleku tagamisega tuleb säilitada nende õigused ja vabadused; arvestades, et need on ühe ja sama mündi kaks külge;

Q.  arvestades, et liikmesriikide vahel valitsevad suured erinevused selles osas, mil määral liikmesriigid võtavad endale kohustuse tegeleda radikaliseerumisohuga ja ennetada värbamist terroriorganisatsioonide poolt; mõned liikmesriigid on juba võtnud tõhusaid meetmeid, kuid teised on maha jäänud;

R.  arvestades, et ELi tasandil kooskõlastatud meetmete kiire võtmine on hädavajalik, et ennetada ELi kodanike radikaliseerumist ja värbamist terroriorganisatsioonide poolt, et ohjata seda levivat suundumust ning tõkestada ELi kodanike minekut konfliktipiirkondadesse, deradikaliseerida kojujäänud ja hoida ära edasiste terroriaktide toimepanek;

S.  arvestades, et see nähtus on rahvusvaheline ning õppetunde võib saada paljudest maailmajagudest;

T.  arvestades, et nüüd on seoses ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamisega oluline panna reageerimise asemel suuremat rõhku ennetusmeetmetele ja neisse investeerida; arvestades, et strateegia äärmusluse, radikaliseerumise ja terroristliku värbamise vastu võitlemiseks ELis toimib ainult juhul, kui see töötatakse välja paralleelselt strateegiaga, mis käsitleb integratsiooni ja sotsiaalset kaasamist ning naasnud nn välisvõitlejate taasintegreerimist ja deradikaliseerimist;

U.  arvestades, et teatavad interneti kasutuse vormid soodustavad radikaliseerumist ning võimaldavad kogu maailma fanaatikutel üksteisega ühendust pidada ja värvata haavatavaid isikuid ilma mingi füüsilise kontaktita ja viisil, mida on keeruline jälgida;

V.  arvestades, et on oluline teha selget vahet terroristlike rünnakute ettevalmistusele ja/või toetamisele suunatud käitumise ning äärmuslaste tegude või arvamuste vahel, millel puuduvad objektiivsed (actus reus) ja subjektiivsed (mens rea) elemendid;

W.  arvestades, et terroristlik radikaliseerumine näib olevat põhjustatud nii ELi-sisestest kui ka välistest teguritest;

X.  arvestades, et terroristliku radikaliseerumise vastu võitlemine peab toimuma osana üldisest lähenemisviisist, mille eesmärk on tagada avatud Euroopa ning mis põhineb ühistel väärtustel;

Y.  arvestades, et noorte radikaliseerumist ei tuleks vaadelda lahus sotsiaalsest ja poliitilisest kontekstist ning seda tuleb uurida konfliktisotsioloogia ja vägivalla uurimise laiemas raamistikus;

Z.  arvestades, et terroristliku radikaliseerumise põhjusi ei ole piisavalt uuritud; arvestades, et vähest integreerumist ei saa pidada terroristliku radikaliseerumise esmapõhjuseks;

AA.  arvestades, et Euroopa Kohtu arvates ei ole asjaolu, et isik on kuulunud organisatsiooni, mis terroriaktides osalemise tõttu on kantud ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP lisa moodustavasse loendisse, ja et isik on aktiivselt toetanud selle organisatsiooni peetud relvastatud võitlust, automaatselt tõsiseks põhjuseks jõuda seisukohale, et isik on pannud toime „raske mittepoliitilise kuriteo” või „ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega vastuolus olevaid tegusid”; teisalt aga, kui on tõsiseid põhjusi olla seisukohal, et isik on sellise kuriteo toime pannud või leitud sellistes tegudes süüdi olevat, sõltub see iga juhtumi puhul eraldi konkreetsete faktide hindamisest ning sellest, kas individuaalset vastutust toimepandud tegude eest saab omistada asjaomasele isikule;

AB.  arvestades, et pagulasele antud elamisloa tühistamiseks põhjusel, et pagulane toetab sellist terroriorganisatsiooni, peavad pädevad asutused siiski riiklike kohtute järelevalve all läbi viima nii selle organisatsiooni kui ka kõnealuse pagulase tegusid puudutavate konkreetsete faktide individuaalse hindamise;

I. Euroopa lisaväärtus radikaliseerumise ennetamisel

1.  toonitab, et terrorismi ei saa ega tohi seostada ühegi konkreetse religiooni, rahvuse või tsivilisatsiooniga;

2.  väljendab muret asjaolu pärast, et ilma terrorismi levikut soodustavate tingimustega tegelemiseta hakkab eelolevatel aastatel tõenäoliselt üha rohkem Euroopa kodanikke suunduma teistesse riikidesse, et ühineda džihaadi või muude äärmusrühmitustega, ja suureneb nende ELi ja naaberriikidesse tagasipöördumisest tulenev julgeolekuoht, eriti võttes arvesse jätkuvat sõjategevuse ägenemist Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas; nõuab, et viidaks läbi põhjalik uuring terrorismi ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks võetud riiklike ja ELi meetmete tõhususe kohta;

3.  palub komisjonil seada esmatähtsaks tegevuskava koostamine, mille eesmärk on rakendada ja hinnata radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastast Euroopa Liidu strateegiat, lähtudes Euroopa Liidu parimate tavade vahetusest ja oskuste ühendamisest, liikmesriikides võetud meetmete hindamisest ning koostööst kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, võttes aluseks rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonide täieliku järgimise ning kohaldades paljude sidusrühmade ja sektorite osalust ja konsulteerimist hõlmavat lähenemisviisi; on seisukohal, et komisjon peaks aitama kaasa Euroopa kodanike ja ELis elavate kolmandate riikide kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamise tõhusa ja intensiivse kommunikatsioonistrateegia väljatöötamisele liikmesriikides ja seda toetama;

4.  palub liikmesriikidel koordineerida oma strateegiad ning jagada nende käsutuses olevat teavet ja kogemusi, rakendada häid tavasid nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil, teha koostööd, et võtta uusi meetmeid radikaliseerumise ja terroristlikel eesmärkidel värbamise vastu võitlemiseks riikliku ennetuspoliitika ajakohastamise ning praktiliste kasutajate võrgustike kujundamisega radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastases Euroopa Liidu strateegias(4) kindlaks määratud kümnes prioriteetses tegevusvaldkonnas; toonitab, kui oluline on soodustada ja tugevdada selles osas piiriülest koostööd õiguskaitseasutuste vahel ning rõhutab, et piisavate vahendite ja koolituse pakkumine kohapeal töötavatele politseijõududele on äärmiselt tähtis;

5.  taotleb radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastase Euroopa Liidu strateegiaga seotud nõukogu tegevuskavade ja suuniste täielikku avaldamist;

6.  on arvamusel, et liikmesriigid ja Euroopa institutsioonid peaksid kasutama Euroopa Nõukogu terrorismi ennetamise konventsiooni lisaprotokolli ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2178 selleks, et leppida kokku ühises määratluses nn välisvõitlejatena käsitatavate isikute kriminaalkorras karistatavaks muutmiseks; palub komisjonil viia Euroopa radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustiku tippkeskuse abil läbi põhjalikud uuringud radikaliseerumist põhjustavate peamiste põhjuste, protsessi ning mitmesuguste mõjude ja tegurite osas;

7.  rõhutab, et ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise vastu võitlemisel ja selle ennetamisel on oluline kasutada täielikult ära olemasolevad vahendid; toonitab, kui tähtis on kasutada kõiki asjaomaseid sise- ja välisinstrumente terviklikult ja laiaulatuslikult; soovitab, et komisjon ja liikmesriigid kasutaksid täielikult ära olemasolevad vahendid, eelkõige Sisejulgeolekufondi politsei rahastamisvahendi, et toetada radikaliseerumise ennetamisele suunatud projekte ja meetmeid; rõhutab, et ELi radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustik ja selle tippkeskus saavad täita olulisi ülesandeid seoses eesmärgiga võidelda ELi kodanike radikaliseerumise vastu terviklikul viisil; taotleb, et võrgustik tehtaks radikaliseerumise vastu võitlejate seas tuntumaks ja nähtavamaks;

II. Vägivaldse äärmusluse ja terroristliku radikaliseerumise ennetamine vanglates

8.  toonitab, et vangla on üks paljudest keskkondadest, mis soodustab äärmuslike ja vägivaldsete ideoloogiate ja terroristliku radikaliseerumise levikut; kutsub komisjoni üles ergutama heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et ohjata terroristliku radikaliseerumise suurenemist Euroopa vanglates; ergutab liikmesriike võtma viivitamata meetmeid vanglate ülerahvastatuse vastu, mis on päevakajaline probleem paljudes liikmesriikides ning suurendab märkimisväärselt radikaliseerumise ohtu ja vähendab rehabiliteerimisvõimalusi; tuletab meelde, et avaliku sektori noortekaitseasutustest või kinnipidamis- või rehabiliteerimiskeskustest võivad samuti saada noorte radikaliseerumise kohad, sest noored on eriti haavatav sihtrühm;

9.  kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut suuniste kohta, mis põhinevad selliste Euroopa vanglates rakendatavate meetmete parimatel tavadel, mille eesmärk on ennetada radikaliseerumist ja vägivaldset äärmuslust ning mille aluseks on inimõiguste täielik austamine; juhib tähelepanu asjaolule, et selliste vangide lahutamine, kes on teadaolevalt vägivaldsed äärmuslased või on vangis olles juba teiste vangide poolt värvatud terroriorganisatsiooni liikmeks, on tõhus vahend niisuguse terroristliku radikaliseerumise ennetamiseks, mis toimub vanglakaaslaste poolt hirmutamisega või muul viisil pealesurumisega, ja neis asutustes leviva radikaliseerumise ohjamiseks; soovitab siiski selliste meetmete rakendamist iga juhtumi puhul eraldi ning vastavalt kohtuotsusele; soovitab ühtlasi, et komisjon ja liikmesriigid uuriksid tõendeid ja kogemusi, mis on seotud vangide lahutamisega vanglates eesmärgiga ohjata radikaliseerumise levikut; on seisukohal, et niisugune hindamine peab aitama kaasa riiklike vanglasüsteemide tavade väljatöötamisele; tuletab siiski meelde, et sellised meetmed peaksid olema proportsionaalsed ja täielikus kooskõlas vangide õigustega;

10.  toetab erikoolituse sisseviimist kõigi vanglatöötajate jaoks, samuti karistussüsteemis tegevate partnerite, usutöötajate ja vangidega suhtlevate vabaühenduste töötajate jaoks, et õpetada neile, kuidas radikaalsele ja äärmuslikule käitumisele kalduvat käitumist varakult ära tunda, ennetada ja sellega toime tulla; rõhutab, et oluline on asjakohaselt koolitada ja tööle võtta usu-, filosoofia- ja ilmalike ringkondade esindajaid, et nad oskaksid vastata vangide kultuurilistele ja hingelistele vajadustele ning ühtlasi aidata kaasa võimaliku radikaalse diskursuse vastu võitlemisele;

11.  julgustab looma Euroopa vanglates piisava rahastusega koolitusprogramme, et edendada kriitilist mõtlemist, usulist sallivust ning vangide taasintegreerimist ühiskonda, aga ka selleks, et pakkuda spetsiaalset toetust neile, kes on noored, haavatavad või vastuvõtlikumad radikaliseerumisele ja värbamisele terroriorganisatsioonide poolt, pidades silmas, et aluseks tuleb võtta vangide inimõiguste vankumatu austamine; on arvamusel, et kaasnevaid meetmeid tuleks pakkuda ka pärast vanglast vabastamist;

12.  tunnistab, et selliste jõupingutuste puhul on olulisim vanglakeskkond, kus täielikult austatakse vangide inimõigusi ning järgitakse rahvusvahelisi ja piirkondlikke standardeid, k.a ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardsed miinimumnõuded;

III. Terroristliku radikaliseerumise ennetamine internetis

13.  märgib, et internet tekitab eriprobleeme, arvestades selle ülemaailmset ja piiriülest olemust, mis põhjustab õiguslünki ja jurisdiktsiooni konflikte ning võimaldab värbajatel ja radikaliseerunutel pidada sidet kaugelt ja hõlpsalt maailma kõigist jagudest, ilma et seda takistaksid füüsilised piirid, ilma et oleks vaja luua baasi või otsida varjupaika kindlas riigis; tuletab meelde, et internet ja sotsiaalvõrgustikud on märkimisväärsed platvormid, mis hõlbustavad radikaliseerumise ja fundamentalismi õhutamist, sest need võimaldavad kiiresti ja ulatuslikult levitada ülemaailmselt vihkamissõnumeid ja terrorismi ülistamist; väljendab muret terrorismi ülistavate sõnumite mõju pärast eelkõige noortele, kes on eriti haavatavad; rõhutab hariduse ja teadlikkuse suurendamise kampaaniate rolli internetis radikaliseerumise ennetamisel; kinnitab oma pühendumust sõnavabadusele mitte ainult väljaspool veebikeskkonda, vaid ka internetis, ja usub, et see peaks olema kõigi internetis ja sotsiaalmeedias radikaliseerumise ennetamiseks võetavate regulatiivsete meetmete aluseks; võtab teadmiseks dialoogi, mille algatasid internetiettevõtjad Euroopa tasandil, et ennetada ebaseadusliku infosisu levitamist internetis ning kustutada selline infosisu kiiresti kooskõlas ELi ja siseriiklike õigusaktidega ning ranges vastavuses sõnavabadusega; nõuab tulemuslikku strateegiat vägivaldset äärmuslust õhutava ebaseadusliku infosisu tuvastamiseks ja eemaldamiseks, austades põhiõigusi ja sõnavabadust, ja eelkõige tõhusa diskursuse levitamisele kaasa aitamiseks, et võidelda terroristliku propaganda vastu;

14.  tuletab meelde, et internetiettevõtjate ja teenuseosutajate õiguslik kohus on teha liikmesriikide asutustega koostööd ning kustutada kiiresti kogu ebaseaduslik infosisu, millega levitatakse vägivaldset äärmuslust, austades seejuures täielikult õigusriigi põhimõtteid ja põhiõigusi, sh sõnavabadust; usub, et liikmesriigid peaksid kaaluma kohtumenetluste algatamist selliste internetiettevõtjate vastu, kes keelduvad rahuldamast haldus- või kohtulikku taotlust oma internetiplatvormis leiduva ebaseadusliku infosisu kustutamiseks; usub, et internetiplatvormide poolset koostööst keeldumist või selle tahtlikku eiramist, mistõttu niisugusel ebaseaduslikul infosisul lubatakse edasi levida, tuleks käsitada terrorismi õhutamisele kaasa aitamisena, mida võib võrdsustada kuritegeliku tahtluse või hooletusega, ja et selle eest vastutajaid tuleks niisugustel juhtudel karistada;

15.  palub pädevatel asutustel tagada, et viha õhutavaid veebisaite jälgitakse rangemalt;

16.  on siiski veendunud, et internet on sellegipoolest tõhus platvorm inimõiguste austamise ja vägivallale vastuseisu avaldamise diskursuse levitamiseks; on arvamusel, et internetisektor ja teenuseosutajad peaksid tegema koostööd liikmesriikide asutuste ja kodanikuühiskonnaga, et edendada jõulist ja köitvat vastupropagandat vihakõnele ja radikaliseerumisele internetis, võttes aluseks Euroopa Liidu põhiõiguste harta; kutsub digiplatvorme üles tegema koostööd liikmesriikide, kodanikuühiskonna ja organisatsioonidega, kelle asjatundlikkus kuulub terrorismi deradikaliseerimise või vihakõne hindamise valdkonda, et võtta osa selliste ennetussõnumite levitamisest, milles nõutakse kriitilise mõtlemise arendamist ja deradikaliseerimist, samuti uuenduslike õiguslike viiside kindlakstegemist, et võidelda terrorismile õhutamise ja vihakõnega, mis muudaks internetis radikaliseerumise keerukamaks; palub komisjonil ja liikmesriikidel ergutada sellise vastupropaganda väljatöötamist internetis ning teha tihedat koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et tugevdada kanaleid, kus jagatakse ja edendatakse demokraatlikku ja vägivalda eitavat arutelu;

17.  toetab noorte teadlikkuse suurendamise programmide elluviimist, mille teemaks on vihakõne internetis ja sellest tulenevad ohud, ning meedia- ja internetihariduse levikut soodustavate programmide rakendamist; toetab koolitusprogrammide korraldamist noorte inimõiguste kaitse aktivistide võrgustike mobiliseerimiseks, moodustamiseks ja loomiseks;

18.  on seisukohal, et vastupropaganda tegemine, sh kolmandates riikides, on üks terrorirühmituste üleskutsete vastu võitlemise tähtsamaid vahendeid Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides; palub ELil suurendada toetust sellistele algatustele nagu Süüria strateegiline teabe- ja nõustamisüksus (SSCAT) ja edendada kolmandates riikides samalaadsete projektide elluviimist ja rahastamist;

19.  on arvamusel, et internetisektor ja teenuseosutajad peavad seepärast otsingumootorite märksõnasüsteemi kaudu võimaldama radikaliseerumise ennetamisele suunatud vastuavalduste leviku soodustamist terrorismi õhutavate avalduste ees; usub, et Europoli juurde tuleks luua Euroopa koostöö eriüksus, kes jagaks liikmesriikide häid tavasid ja teeks ühtlasi alalist koostööd internetiettevõtjatega, et rõhutada sõnumeid, mis on vihakõne ja terrorismi õhutamise vastu ning raskendavad internetis radikaliseerumist; palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada vastupropaganda ja leevendusmeetmete tõhusat kasutamist internetis;

20.  toetab meetmete võtmist, mis võimaldaksid interneti kasutajatel kiiresti ja hõlpsalt märgistada internetis ja sotsiaalvõrgustikes ringlev ebaseaduslik infosisu ja sellest pädevatele asutustele teatada, sh vihjeliinide abil, austades seejuures inimõigusi, eriti sõnavabadust, ning ELi ja siseriiklikke õigusakte;

21.  on arvamusel, et iga liikmesriik peaks moodustama spetsiaalse üksuse, mille ülesandeks on internetis ringleva ebaseadusliku infosisu märgistamine ning sellise infosisu tuvastamisele ja kõrvaldamisele kaasa aitamine; tunneb heameelt selle üle, et Europol moodustas internetisisust teavitamise üksuse (IRU), kes vastutab ebaseadusliku infosisu tuvastamise eest ning toetab selles osas liikmesriike, järgides samal ajal täielikult kõigi asjaosaliste põhiõigusi; soovitab, et sellised üksused peaksid tegema samuti koostööd ELi terrorismivastase võitluse koordinaatori ja Europoli raames tegutseva Euroopa terrorismivastase võitluse keskusega ning selles valdkonnas tegevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega; ergutab samuti liikmesriike tegema omavahel ning asjaomaste ELi ametitega koostööd nendes küsimustes;

22.  tunneb heameelt 1. jaanuaril 2016 loodava Euroopa terrorismivastase keskuse üle, mille osaks oleva Euroopa üksuse ülesanne on märgistada infosisu; toonitab, et Europolile seoses Euroopa terrorismivastase keskuse loomisega usaldatud lisaülesannete täitmiseks tuleb anda vajalikke rahalisi vahendeid; palub, et parlament kaasataks nõuetekohaselt selle keskuse loomisesse ning selle volitustesse, ülesannetesse ja rahastamisse;

23.  on seisukohal, et radikaliseerumist internetis ei saa likvideerida ilma küberkuritegevuse vastu võitlemiseks ette nähtud ELi vahendeid tõhustamata; soovitab lisaks Europoli ja Eurojusti volitustele tugevdada ka küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse volitusi ja vahendeid, et see keskus saaks täita tõhusamalt oma ülesandeid internetis levivate ohtude avastamisel ja likvideerimisel ning terroriorganisatsioonide poolt kasutatavate vahendite paremal tuvastamisel; tuletab meelde, et nii Europolis kui ka liikmesriikides on vaja rohkem nõuetekohaselt koolitatud asjatundjaid, et reageerida kõnealusele konkreetsele ohule; palub komisjoni asepresidendil ja kõrgel esindajal korraldada ümber Euroopa Liidu luureandmete analüüsi keskuse töö ning tagada keskuse koostöö terrorismivastase võitluse koordinaatoriga, et paremini jälgida kuritegevust internetis ning radikaliseerumise ja terrorismiga seotud vihakõne levikut; nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid olulisel määral teabe jagamist omavahel ning asjaomaste ELi struktuuride ja ametitega;

24.  on arvamusel, et kõikide ELi ja riiklike meetmete puhul, mille eesmärk on ennetada vägivaldse äärmusluse levikut Euroopa kodanike seas ning nende värbamist terroriorganisatsioonide poolt, tuleks austada ELi põhiõigusi ning Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, k.a süütuse presumptsiooni põhimõtte ja õiguskindluse põhimõtte austamine, õigus õiglasele ja erapooletule kohtumenetlusele, kohtule kaebuse esitamise õigus ja mittediskrimineerimise põhimõtte austamine;

IV. Radikaliseerumise ennetamine hariduse ja sotsiaalse kaasamise abil

25.  rõhutab koolide ja hariduse olulist rolli radikaliseerumise ennetamisel; tuletab meelde koolide üliolulist rolli ühiskonnas integratsiooni edendamisel, kriitilise mõtlemise arendamisel ja mittediskrimineerimise edendamisel; kutsub liikmesriike üles julgustama haridusasutusi korraldama kursusi ja akadeemilisi programme, mille eesmärgiks on suurendada mõistmist ja sallivust, eeskätt seoses erinevate religioonidega ning religioonide, filosoofiate ja ideoloogiate ajalooga; rõhutab vajadust õpetada liidu põhiväärtusi ja demokraatlikke põhimõtteid, nagu inimõigused; rõhutab, et liikmesriikide kohus on tagada, et nende haridussüsteemid järgiksid ja edendaksid ELi väärtusi ja põhimõtteid ning et nende toimimine ei oleks vastuolus mittediskrimineerimise ja integratsiooni põhimõtetega;

26.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et igas koolis (nii alg- kui ka keskastmes) oleksid olemas õppeprogrammid interneti kasutamise kohta, mille eesmärk on harida ja koolitada vastutusvõimelisi, kriitilisi ja seadusi järgivaid internetikasutajaid;

27.  rõhutab õpetajate võimestamise tähtsust, et nad asuksid aktiivsele seisukohale diskrimineerimise ja rassismi kõigi vormide vastu; toonitab hariduse ning pädevate ja toetavate õpetajate olulist rolli sotsiaalsete sidemete tugevdamisel ja kuuluvustunde loomisel, teadmiste, oskuste ja pädevuste kujundamisel, põhiväärtuste kinnistamisel, sotsiaalsete, ühiskondlike ja kultuuridevaheliste pädevuste, kriitilise mõtlemise ja meediaoskuse tugevdamisel, aga ka noorte abistamisel – tihedas koostöös nende vanemate ja perekondadega – aktiivseteks, vastutustundlikeks ja eelarvamusteta ühiskonnaliikmeteks saamisel; rõhutab, et koolid saavad tugevdada õpilaste vastupanuvõimet radikaliseerumisele, pakkudes ohutut keskkonda ning aega vaidlusitekitavate ja tundlike teemade üle arutlemiseks ja nende uurimiseks; juhib tähelepanu, et üks eriti ohustatud rühm on teismelised, kes on keerulises eluetapis, mil nad kujundavad välja oma väärtushinnangud, otsivad elu mõtet ning on samas väga vastuvõtlikud ja kergesti manipuleeritavad; tuletab meelde, et radikaliseeruda võivad nii rühmad kui üksikisikud, ning mõistab, et reaktsiooni väljakujundamine üksikisikute ja rühmade radikaliseerumisele võib olla erinev; rõhutab ühiskonna ülesannet pakkuda noortele inimestele paremaid tulevikuväljavaateid ja eneseteostust, eelkõige kvaliteetse hariduse ja koolituse kaudu; toonitab haridusasutuste ülesannet õpetada noori ohte ära tundma ja neid juhtima, ohutumaid valikuid tegema, ning edendada tugevat kuuluvustunnet, jagatud kogukonda, hoolivust, toetust ja teiste eest vastutamist; rõhutab vajadust kasutada kutseõppes ja akadeemilistel kursustel erinevaid võimalusi, et tutvustada noortele Euroopa erinevaid riiklikke, piirkondlikke, usulisi ja etnilisi identiteete;

28.  rõhutab, et Euroopa mitmekesisus ja mitmekultuurilised kogukonnad on selle sotsiaalse struktuuri lahutamatu osa ning oluline kultuuriline väärtus; on seisukohal, et mis tahes radikaliseerumise kaotamisega tegelev poliitika peab olema tundlik ning proportsionaalne, et austada ja tugevdada kogukondade mitmekülgset sotsiaalset struktuuri;

29.  rõhutab, kui tähtis on ühendada deradikaliseerimise programme selliste meetmetega nagu partnerluste loomine kogukondade esindajatega, investeerimine sotsiaal- ja naabrusprojektidesse eesmärgiga katkestada majanduslik ja geograafiline tõrjutus ning mentorlusskeemid võõrandunud ja tõrjututele noortele, kellel on oht radikaliseeruda; tuletab meelde, et kõik liikmesriigid on kohustatud hoolikalt rakendama ELi diskrimineerimisvastaseid vahendeid ning võtma osana radikaliseerumisvastasest strateegiast tõhusaid meetmeid diskrimineerimise, vihakõne ja vihakuritegudega võitlemiseks;

30.  kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike teavituskampaania korraldamisel, millega suurendada noorte ja nende juhendajate teadlikkust radikaliseerumisega seotud küsimustest; rõhutab, et koolituses ja teadlikkuse suurendamise kampaaniates tuleks üksikisikute kaitseks ja radikaliseerumisohu vältimiseks eelistada varast sekkumist; kutsub liikmesriike üles andma haridustöötajatele erikoolitust ja asjakohaseid vahendeid, mis võimaldaks neil märgata murettekitavaid muutusi käitumises, avastada kaasosalusringe, mis võimendavad radikaliseerumist matkimise kaudu, ning nõuetekohaselt juhendada noori, keda võib ohustada terroriorganisatsioonidesse värbamine; julgustab liikmesriike investeerima koolide lähedal asuvatesse kontaktpunktidena toimivatesse spetsialiseeritud rajatistesse ning neid rahaliselt toetama, võimaldades noortel, aga ka nende vanematel, õpetajatel ja pädevatel ekspertidel tegeleda peredele avatud koolivälise tegevusega, sh psühholoogilise nõustamisega; rõhutab selgete juhiste vajalikkust selles valdkonnas, et mitte ohustada õpetajate, noorsootöötajate ja teiste üksikisiku heaolu esmaseks eesmärgiks seadvate isikute esmast rolli, kuna avalike asutuste ülemäärane sekkumine võib anda soovitule vastupidise tulemuse;

31.  juhib tähelepanu programmi „Loov Euroopa” pakutavatele võimalustele liikmesriikide ja meediahariduse ekspertide jaoks; märgib, et ELi haridus-, kultuuri-, sotsiaalürituste ja spordivaldkonna programmid kujutavad endast olulisi tugisambaid liikmesriikide poolt ebavõrdsuse kaotamiseks ja tõrjutuse ennetamiseks võetavatele meetmetele; rõhutab, kui oluline on arendada hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku kontekstis välja uued tegevused Euroopa väärtuste edendamiseks; nõuab seetõttu keskendumist muu hulgas kodanikuväärtuste edasiandmisele ja järgimisele läbivalt programmide „Kodanike Euroopa”, „Erasmus+” ja „Loov Euroopa” raames;

32.  rõhutab kultuuridevahelise dialoogi algatamise olulisust erinevate kogukondade, liidrite ja ekspertidega, et oleks võimalik radikaliseerumise fenomeni paremini mõista ja ennetada; rõhutab kõigi usuliste kogukondade vastutust ja olulist rolli fundamentalismi, vihakõne ja terroristliku propagandaga võitlemisel; juhib liikmesriikide tähelepanu usujuhtide koolitamise küsimusele – mis peaks võimaluse korral toimuma Euroopas – seoses vajadusega vältida vihaõhutamist ja vägivaldset äärmuslust Euroopa pühakodades ja tagada, et need usujuhid jagaksid Euroopa väärtusi, ning samuti karistusasutustes töötavate religioonide, filosoofiliste õpetuste ja ilmaliku ühiskonna esindajate koolitamise küsimusele; märgib siiski, et kuigi ka pühakojad võivad endast kujutada kontaktpunkte, toimub suur osa ajupesust ja värbamisest palju mitteametlikumates oludes või internetis;

33.  rõhutab, et otsustavalt tähtis on saavutada kõikide osalejate teadlikkus oma vastutusest radikaliseerumise ennetamisel, seda nii kohalikul, riigi, Euroopa kui ka rahvusvahelisel tasandil; julgustab tegema tihedat koostööd kõigi kodanikuühiskonna osalejate vahel riiklikul ja kohalikul tasandil ning suurendama koostööd selliste kohapealsete osalejate nagu ühingute ja vabaühenduste vahel, et toetada terrorismi ohvreid ja nende perekondi ning radikaliseerunud isikuid ja nende perekondi; nõuab sellega seoses kohapealsetele osalejatele kohandatud koolituste kasutuselevõttu ning nende täiendavat rahalist toetamist; rõhutab siiski, et vabaühingute jt kodanikuühiskonna osalejate rahastamine tuleb hoida lahus terrorismivastaste programmide rahalisest toetamisest;

34.  on seisukohal, et kodanikuühiskonnal ja kohapealsetel osalejatel on ülioluline roll oma kohalike olude või organisatsioonide jaoks kohandatud projektide väljatöötamisel, lisaks nende rollile olla integreerija nende Euroopa kodanike jaoks, kes on ühiskonnast võõrandunud ja kipuvad radikaliseeruma; on veendunud, et kohapealse võimekuse suurendamiseks radikaliseerumisega võitlemisel on oluline teavitada ja koolitada nn eesliini töötajaid (õpetajad, haridustöötajad, politseinikud, lastekaitseametnikud ja tervishoiutöötajad) ning tõsta nende teadlikkust; on arvamusel, et liikmesriigid peaksid toetama struktuuride loomist, mis soodustavad noorte juhendamist, samuti suhtlust perekondade, koolide, haiglate, ülikoolidega jne; tuletab meelde, et selliseid meetmeid on võimalik rakendada ainult pikaajaliste sotsiaalinvesteeringute programmide kaudu; märgib, et selle valdkonna ühendused ja organisatsioonid, millel ei ole küljes valitsuse märki, võivad saavutada radikaliseerumas olnud kodanike ühiskonda tagasi integreerimisel suurepäraseid tulemusi;

35.  peab vältimatult vajalikuks abistamise ja nõustamise eesmärgil igas liikmesriigis hoiatussüsteemi loomist, mis võimaldaks perekondadel ja kogukonna liikmetel saada abi või hõlpsasti ja kiiresti teatada äkilistest muutustest käitumises, mis võivad viidata käimasolevale terroristlikule radikaliseerumisprotsessile, või isiku lahkumisest terroriorganisatsiooniga ühinemise eesmärgil; märgib, et selles kontekstis on osutunud edukaks vihjeliinid, mis võimaldavad teatada isikutest sõprade hulgas või perekonnas, keda kahtlustatakse radikaliseerumises, kuid aitavad samuti sõpradel või perekondadel sellest põhjustatud olukorraga toime tulla; kutsub liikmesriike üles kaaluma sellise süsteemi kasutuselevõtmist;

36.  rõhutab, et hiljutised uuringud osutavad kasvavale noorte naiste arvule, kes on terroristlike organisatsioonide poolt radikaliseeritud ja värvatud, mis annab tunnistust nende kasvavast rollist vägivaldses ekstremismis; on seisukohal, et EL ja liikmesriigid peaksid radikaliseerumist ennetavate strateegiate väljatöötamisel vähemalt mingil määral arvestama ka soolist aspekti; kutsub komisjoni üles toetama üldisi programme, mille eesmärk on edendada noorte naiste püüdlusi suuremale võrdsusele ning toetada võrgustikke, mille kaudu nad saaksid ohutult oma hääle kuuldavale tuua;

37.  rõhutab naiste olulist rolli radikaliseerumise ennetamisel pereringis;

V. Terroristliku radikaliseerumisega seotud teabevahetuse tõhustamine Euroopas

38.  kordab, et on võtnud omale kohustuseks jõuda 2015. aasta lõpuks valmis broneeringuinfot käsitleva ELi direktiivi väljatöötamisega ning tagada, et asjaomane direktiiv oleks kooskõlas põhiõigustega ega sisaldaks ideoloogilisel, usulisel või etnilisel häbimärgistamisel põhinevaid diskrimineerivaid tavasid ja et selles austatakse täielikult ELi kodanike andmekaitseõigusi; tuletab siiski meelde, et ELi broneeringuinfo direktiiv on kõigest üks tulevastest terrorismi vastu võitlemise meetmetest, ning selleks, et vältida ELi kodanike terroriorganisatsioonide ridadesse värbamist, on vaja terviklikku, eesmärgikindlat ja laiaulatuslikku terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise strateegiat, mis hõlmaks nii välis-, sotsiaal- ja hariduspoliitikat kui ka õiguskaitse- ja justiitsvaldkonda;

39.  palub komisjonil täiendada ELi eksperditeadmisi radikaliseerumise ärahoidmise kohta, luues Euroopa võrgustiku, mis ühendab ELi radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustikult ning polariseerumise ja radikaliseerumise probleemidega tegelevalt poliitikakavandajate võrgustikult saadud teabe sotsiaalteaduste eri valdkondadele spetsialiseerunud ekspertidelt pärineva teabega;

40.  nõuab kindlalt asjaomase teabe otstarbeka ja tulemusliku liikumise tõhustamist liikmesriikide õiguskaitseasutuste ning liikmesriikide ja asjaomaste agentuuride vahel, optimeerides eeskätt Schengeni infosüsteemi (SIS) ja viisainfosüsteemi (VIS), Europoli turvalise teabevahetusvõrgu rakenduse (SIENA) ning radikaliseerunud Euroopa kodanike kohta teavet koguva Europoli teabekeskuse TRAVELLERS kasutamist ja toetamist; rõhutab, et tõhusam teabevahetus õiguskaitseasutuste vahel suurendab ka liikmesriikidevahelist usaldust ning tugevdab selliste ELi ametite nagu Europol, Eurojust ja Euroopa Politseikolledž (CEPOL) rolli ja tulemuslikku rahastamist;

41.  nõuab, et EL kaasaks terroristliku radikaliseerumise teema CEPOLi pakutavasse koolitusse;

42.  rõhutab, kui tähtis on võtta õigussüsteemi töötajate puhul kasutusele Euroopa eri koolituskava, et suurendada nende teadlikkust radikaliseerumise eri vormidest;

43.  rõhutab, et liikmesriikidevahelist tihedamat koostööd võitluses ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise vastu iseloomustab ka liikmesriikide õigusasutuste ja Eurojusti vaheline aktiivne teabevahetus ja koostöö; märgib, et terrorismikahtlusega kodanike karistusregistri andmete parem jagamine Euroopa tasandil aitaks neid isikuid kiiremini tuvastada ja hõlbustaks nende nõuetekohast jälgimist EList lahkumisel või ELi tagasipöördumisel; ergutab seepärast Euroopa karistusregistrite infosüsteemi (ECRIS) uuendamist ja paremat kasutust; nõuab tungivalt, et komisjon hindaks Euroopa politseiregistrite indekssüsteemi (EPRIS) loomise teostatavust ja lisaväärtust; rõhutab, et asjaomase teabe vahetamisel tuleb järgida rahvusvahelisi lepinguid, ELi õigust, põhiõigusi ja eeskätt isikuandmete kaitset;

VI. Terroristlikku radikaliseerumist takistavate hoiatusmeetmete tugevdamine

44.  on veendunud, et ELi kodanike radikaliseerumist ja terroriorganisatsioonide poolt värbamist ennetavad meetmed ei oleks täielikult tulemuslikud ilma kõikides liikmesriikides võetavate tõhusate hoiatavate ja selgelt määratletud kriminaalõiguslike meetmeteta; on seisukohal, et välisriikides terroriorganisatsioonidega toime pandud terroriaktide tulemusliku kriminaliseerimisega tagavad liikmesriigid omale vajalikud vahendid selleks, et kaotada terroristlik radikaliseerumine ELi kodanike seas, ning saavad ühtlasi võimaluse kriminaalasjades maksimaalselt ära kasutada olemasolevaid ELi politsei- ja justiitsalase koostöö vahendeid; on seisukohal, et õiguskaitse- ja õigusasutustel (kohtunikel ja prokuröridel) peaks olema piisav pädevus nende aktide ärahoidmiseks ja avastamiseks ning nende eest vastutusele võtmiseks, ja et neid tuleks terrorismiga seotud kuritegude vallas asjakohaselt ja pidevalt koolitada;

45.  nõuab Eurojusti koordineerimiskeskuse suutlikkuse suurendamist, kuna sel peaks olema määrava tähtsusega roll liikmesriikide õigusasutuste ühismeetmete edendamisel tõendite kogumise vallas ning terrorismiga seotud kuritegude eest vastutusele võtmise tõhususe suurendamisel; on sellest tulenevalt seisukohal, et ühiste uurimisrühmade vahendit tuleks aktiivsemalt kasutada nii liikmesriikidevahelistes kui ka liikmesriikide ja selliste kolmandate riikide vahelistes suhetes, kellega Eurojust on sõlminud koostöölepingud;

46.  märgib, et ELi kodanike või ELis elavate kolmandate riikide kodanike poolt kolmandates riikides toime pandud terroriaktide eest vastutusele võtmine eeldab võimalust koguda kolmandates riikides tõendeid, järgides samal ajal täielikult inimõigusi; nõuab seetõttu, et EL teeks tööd kolmandate riikidega õigus- ja õiguskaitsealase koostöö lepingute sõlmimise nimel, hõlbustamaks kõnealustes riikides tõendite kogumist tingimusel, et kõik osapooled tagavad rangete õigusalaste standardite ja menetluste, õigusriigi põhimõtte, rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste järgimise;

47.  väljendab heameelt julgeoleku valdkonna ja terrorismivastase võitluse ekspertide mitmetesse olulistesse ELi delegatsioonidesse määramise üle, et suurendada nende suutlikkust toetada Euroopa terrorismivastaseid jõupingutusi ning teha tõhusamat koostööd asjaomaste kohalike asutustega, suurendades ühtlasi Euroopa välisteenistuse suutlikkust võidelda terrorismi vastu;

48.  ergutab seetõttu koostöölepingute sõlmimist Eurojusti ja kolmandate riikide vahel, võttes eeskujuks USA, Norra ja Šveitsiga sõlmitud lepingud, ent rõhutab siiski vajadust tagada inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktide ning ELi andmekaitse- ja eraelu puutumatuse eeskirjade täielik järgimine; juhib tähelepanu sellele, et asjaomaste lepingute sõlmimisel tuleks esmatähtsaks pidada eriti suure terrorismiohuga riike, näiteks Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riike; on lisaks seisukohal, et Eurojusti sideprokuröride ametisse asumine asjaomastes riikides, eriti lõunanaabruses, edendaks teabevahetust ja võimaldaks paremat koostööd, et terrorismi vastu tulemuslikult võidelda, järgides samal ajal inimõigusi;

VII. Terroriorganisatsioonide värvatud radikaliseerunud ELi kodanike lahkumise tõkestamine ja valmisolek nende tagasipöördumiseks

49.  kordab, et EL peaks suurendama oma välispiiridel piirikontrolli tõhusust, järgides täielikult põhiõigusi; palub sellega seoses liikmesriikidel olemasolevaid vahendeid, nagu SIS ja VIS tulemuslikult ära kasutada, muu hulgas seoses varastatud, kaotatud ja võltsitud passidega; on samuti seisukohal, et seetõttu peab ELi üks prioriteete olema Schengeni piirieeskirjade parem jõustamine;

50.  kutsub liikmesriike üles vahetama häid tavasid riigist lahkumise ja riiki tagasipöördumise kontrolli ning kodanike finantsvarade külmutamise valdkonnas, et hoida ära kodanike osalemine kolmandate riikide konfliktipiirkondade terroristlikus tegevuses ning leida viise, kuidas hallata nende tagasipöördumist ELi; rõhutab eeskätt seda, et liikmesriikidele tuleks anda vastavalt riiklikele õigusaktidele ja täielikult proportsionaalsuse põhimõtet järgides võimalus konfiskeerida terroriorganisatsioonidega ühineda kavatsevatelt kodanikelt nende pass, kui pädev õigusasutus on selleks esitanud taotluse; on seisukohal, et isiku liikumisvabadust, mis on üks põhiõigusi, võib otsustada piirata vaid juhul, kui õigusasutus on selle meetme vajalikkust ja proportsionaalsust nõuetekohaselt hinnanud; toetab lisaks kriminaalmenetluse algatamist selliste terrorismis kahtlustatavate isikute vastu, kellel tekib seos terroristliku tegevusega pärast Euroopasse tagasipöördumist;

51.  nõuab rahvusvahelist rahalist toetust ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) heaks kiidetud rahastamismehhanismile, et hõlbustada Da’eshist puhastatud alade viivitamatut stabiliseerimist;

52.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja nõukogul mõista selgesõnaliselt hukka mõne Pärsia lahe riigi valitsuse ja mõjuka isiku kümme aastat kestnud rahalise ja ideoloogilise toetuse äärmuslikele islamiliikumistele; palub komisjonil vaadata läbi ELi suhted kolmandate riikidega, et võidelda tulemuslikumalt terrorismi materiaalse ja mittemateriaalse toetamisega; tuletab meelde, et Euroopa naabruspoliitika (ENP) praeguse läbivaatamise raames tuleb tugevdada julgeolekumõõdet ja ENP vahendite võimekust, et aidata kaasa partnerite vastupidavusele ja suurendada nende suutlikkust tagada õigusriigi põhimõtet järgides ise oma julgeolek;

53.  kordab, et olemasolevate vahendite, nagu SIS, SIS II ja VIS süsteemid, Interpoli kaotatud ja varastatud dokumentide andmebaas (SLTD) ning Europoli teabekeskus TRAVELLERS tõhus kasutamine on esimene samm välispiiride julgeoleku suurendamise suunas, et tuvastada sellised ELi kodanikud ja ELis elavad välisriikide kodanikud, kes võivad konfliktipiirkonda lahkuda või sealt tagasi pöörduda eesmärgiga panna toime terroriakte või saada terroristlikku väljaõpet või kes võivad terroriorganisatsiooni ridades osaleda mittekonventsionaalsetes relvastatud konfliktides; nõuab tungivalt, et liikmesriigid parandaksid ELi välispiiridel asuvate liikmesriikidega koostööd ja nn välisvõitlejatest kahtlusaluste kohta teabe jagamist;

54.  palub liikmesriikidel tagada Euroopasse tagasipöörduvate välisvõitlejate tulemuslik jälgimine, eriti psühholoogiline jälgimine;

55.  on sügavalt veendunud, et terrorismi ja radikaliseerumise valdkonnaga seotud igasuguses poliitikakujundamises tuleks ühendada ELi poliitika sise- ja välismõõtme eksperditeadmised ja ressursid; usub sellega seoses, et sellise tervikliku käsituse põhjal saab kavandada asjakohast reageeringut terrorismi ning terroristide värbamise vastu võitlemiseks ELis ja selle naabruses; palub seega, et Euroopa Komisjon ja Euroopa välisteenistus teeksid liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ning komisjoni esimese asepresidendi juhtimisel ja juhendamisel ning Euroopa terrorismivastase võitluse koordinaatori toetusel koostööd sellise poliitikakäsituse väljatöötamiseks, milles oleksid tulemuslikult ühendatud sotsiaalpoliitilised vahendid (sealhulgas tööhõive, integratsioon ja diskrimineerimisvastane võitlus), humanitaarabi, areng, konfliktide lahendamine, kriisiohje, kaubandus, energia ja kõik muud potentsiaalse sise- ja välismõõtmega poliitikavaldkonnad;

VIII. Sise- ja välisjulgeoleku vaheliste seoste tugevdamine Euroopa Liidus

56.  rõhutab, et ülimalt tähtis on Euroopa Liidu tihe koostöö kolmandate riikide, eriti transiidiriikide ja võimaluse korral ka sihtriikidega, et oleks võimalik tuvastada ELi kodanikke ja väljastpoolt Euroopa Liitu pärit residente, kes lahkuvad võitlema terroriorganisatsioonidesse või pöörduvad hiljem tagasi; rõhutab lisaks vajadust tõhustada radikaliseerumise ja terrorismi vastu võitlemise eesmärgil poliitilist dialoogi ja ühiseid tegevuskavu kahepoolsete suhete raames ja selliste piirkondlike organisatsioonidega nagu Aafrika Liit ja Araabia Riikide Liiga;

57.  väljendab suurt heameelt komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Mogherini valmisoleku suhtes toetada radikaliseerumisvastaseid projekte kolmandates riikides, sh Jordaanias, Liibanonis ja Iraagis ning Saheli ja Magribi piirkonnas, nagu on märgitud Euroopa Ülemkogu 12. veebruari 2015. aasta kohtumisele järgnenud aruandes meetmete rakendamise kohta; rõhutab, et nüüd tuleb tagada, et need projektid saaksid võimalikult kiiresti vajaliku rahastamise;

58.  palub ELil tihendada koostööd oma piirkondlike partneritega, et tõkestada relvade salakaubandust ja võtta sihikule just need riigid, kust terrorism pärineb, ning jälgida tähelepanelikult sellist relvade eksporti, mida terroristid võivad oma huvides ära kasutada; nõuab ühtlasi, et terroriorganisatsioonide rahastamise tõkestamiseks tugevdataks ka välispoliitika vahendeid ja koostööd kolmandate riikidega;

59.  julgustab ELi pidama sihipäraseid ja täiustatud julgeoleku ja terrorismivastase võitluse teemalisi dialooge Alžeeria, Egiptuse, Iraagi, Iisraeli, Jordaania, Maroko, Liibanoni, Saudi-Araabia ja Tuneesiaga ning Pärsia lahe koostöönõukoguga; on lisaks seisukohal, et koostööd Türgiga tuleks vastavalt üldasjade nõukogu 2014. aasta detsembri järeldustele tihendada;

60.  palub nõukogul pidevalt ajakohastada ja täiendada 16. märtsil 2015. aastal vastu võetud ELi piirkonnastrateegiat Süürias ja Iraagis ning terrorismi ja välisvõitlejate vastase võitluse strateegiat, võttes arvesse kujunevat julgeolekuolukorda ELi lõunanaabruses, ja teha seda koos ennetavate ja muude algatustega, nagu komisjoni radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustik; palub ühtlasi liikmesriikidel edendada vastastikust austust ja mõistmist, mis on terrorismivastase võitluse raamistikus nii ELis ja selle liikmesriikides kui ka kolmandates riikides määrava tähtsusega;

61.  on veendunud, et sellise tõhustatud koostöö loomiseks peab komisjon ja eelkõige Euroopa välisteenistus tegema suuremaid pingutusi eksperditeadmiste suurendamiseks ja parandamiseks terrorismi vastu võitlemise ning mittekonventsionaalsete relvastatud konfliktide ja radikaliseerumise valdkonnas ning lisaks tõhustama ja mitmekesistama keelteoskust, sh araabia, urdu, vene ja hiina mandariini keele oskust, kuna nende keelte oskajatest on Euroopa teabe- ja luureteenistustes praegu tõsine puudus; peab vältimatult vajalikuks seda, et ELi sõnum terrorismi, radikaliseerumise ja vägivalla vastu võitlemiseks oleks täpse ja tõhusa strateegilise kommunikatsiooni abil kuuldavaks tehtud ka väljaspool liidu piire;

62.  pooldab tihedamat rahvusvahelist koostööd ja teabe jagamist riikide luureteenistuste vahel selliste ELi kodanike kindlakstegemisel, kelle puhul on olemas radikaliseerumise või värbamise oht ja kes võivad sõita ühinema džihaadi ja muude äärmusrühmitustega; rõhutab, et Lähis-Ida, Põhja-Aafrika ja Lääne-Balkani riike tuleb toetada nende jõupingutustes välisvõitlejate voo peatamisel;

63.  märgib, et radikaliseerumine ja kodanike värbamine terroristlike võrgustike poolt on ülemaailmne ilming; on seisukohal, et reageerimine sellisele ilmingule ei saa toimuda ainult kohalikul või ELi tasandil, vaid peab olema rahvusvaheline; peab seetõttu vajalikuks tugevdada koostööd kolmandate riikidega, et teha kindlaks värbamisvõrgustikud ja suurendada julgeolekut asjaomaste riikide piiridel; kordab samuti, et diplomaatilise ja poliitilise dialoogi ning luurealase koostöö abil tuleb tõhustada koostööd peamiste partneritega, kes puutuvad kokku samasuguste probleemidega;

64.  kordab, et terrorismi ülemaailmne ulatus nõuab tõhusat ja ühtset rahvusvahelist reageerimist, et peatada tulemuslikult ebaseaduslik relvakaubandus rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ohustavate riikidega;

65.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon eraldas 2015. aasta aprillis 10 miljonit eurot partnerriikide abiprogrammi rahastamiseks, et võidelda radikaliseerumise vastu Saheli ja Magribi piirkonnas ning peatada välisvõitlejate voog Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Lääne-Balkani riikidest (5 miljonit eurot tehnilise abi rahastamiseks, et suurendada kriminaalõigussüsteemi ametnike suutlikkust uurida, menetleda ja lahendada välisvõitlejate ja potentsiaalsete välisvõitlejatega seotud kohtuasju; ülejäänud 5 miljonit radikaliseerumisvastaste programmide rahastamiseks Saheli ja Magribi piirkonnas);

IX. Heade tavade vahetamise edendamine deradikaliseerimise valdkonnas

66.  märgib, et terviklik lähenemisviis ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamise valdkonnas saab olla edukas vaid siis, kui sellega kaasnevad ka ennetavad deradikaliseerimis- ja kaasamismeetmed; nõuab seetõttu, et EL hõlbustaks liikmesriikide ja selliste kolmandate riikide vahel, kellel on kõnealuses valdkonnas kogemused ja positiivsed tulemused, heade tavade vahetamist deradikaliseerimise struktuuride ülesehitamise valdkonnas, mille abil ennetada ELi kodanike või ELis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike lahkumist EList ja kontrollida nende tagasipöördumist ELi; tuletab meelde vajadust pakkuda tuge radikaliseerunud isikute perekondadele;

67.  teeb ettepaneku, et liikmesriigid kaaluksid konfliktipiirkondadest seal kogetu tõttu pettunult tagasi pöördunud ELi kodanike deradikaliseerimise protsessis mentorite või nõustajate määramist, kes aitaksid radikaliseerunud kodanikel asjakohaste programmide abil taas ühiskonda integreeruda; rõhutab vajadust parandada sellel eesmärgil liikmesriikide vahel heade tavade vahetamist; rõhutab, et mentoritel peab olema soov asjakohase koolituse abil konkreetsetes programmides osaleda;

68.  nõuab ELi tasandil struktureeritud teavituskampaania käivitamist, kasutades selles selliste varasemate ELi välisvõitlejate juhtumeid, kes on edukalt läbinud deradikaliseerimisprogrammi ja kelle traumaatilised kogemused aitavad paljastada asjaolu, et selliste terroriorganisatsioonidega nagu ISIS ühinemise religioosne mõõde on äärmiselt äraspidine ja eksitav; ergutab seetõttu liikmesriike töötama välja platvorme, mis võimaldavad otsekohtumisi ja arutelusid endiste võitlejatega; rõhutab lisaks, et kokkupuude terrorismi ohvritega näib samuti olevat tõhus vahend radikaalselt diskursuselt pühaduse oreooli või ideoloogilise tähenduse kõrvaldamiseks; soovitab selle kampaania kasutamist deradikaliseerimisprotsessi abivahendina vanglates, koolides ja kõigis asutustes, kus keskendutakse ennetusele ja rehabiliteerimisele; palub lisaks komisjonil rahastamise abil toetada ja koordineerida vastavaid siseriiklikke kampaaniaid;

X. Terroristlike võrgustike lõhkumine

69.  rõhutab, et rahapesu, maksudest kõrvalehoidumine ja muud maksukuriteod on mõnel juhul terrorismi peamised rahastamisallikad, mis ohustavad meie sisejulgeolekut, ning seetõttu tuleb ELi finantshuve kahjustavate kuritegude seiret ja võitlust nende vastu käsitada prioriteedina;

70.  toetab meetmeid, mille eesmärk on nõrgestada terroriorganisatsioone seestpoolt ja vähendada nende praegust mõju ELi kodanikele ja ELis seaduslikult elavatele kolmandate riikide kodanikele; nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja pädevad ametid uuriks viise terroristlike võrgustike lõhkumiseks ja nende rahastamisallikate kindlakstegemiseks; nõuab sellel eesmärgil paremat koostööd liikmesriikide rahapesu andmebüroode vahel ning rahapesuvastase paketi kiiret ülevõtmist ja rakendamist; ergutab komisjoni esitama õigusakti ettepanekut terrorismi rahastamiskanalite kindlakstegemise ja sulgemise ning nende kanalite rahastamisviiside vastu võitlemise kohta; palub komisjonil seetõttu uuesti kaaluda terrorismi rahastamise ühise Euroopa jälgimissüsteemi loomist; ergutab liikmesriike rakendama läbipaistvuse kõrgeimaid standardeid seoses juurdepääsuga teabele tegelike tulusaajate kohta ELis ja läbipaistmatu jurisdiktsiooniga riikides asuvate kõigi äriühingute puhul, mis võivad olla terroriorganisatsioonide rahastamisvahendiks;

71.  väljendab heameelt Euroopa julgeoleku tegevuskava hiljutise vastuvõtmise üle, milles esitatakse olulised meetmed terrorismi ja radikaliseerumise vastase võitluse tõhustamiseks, sh Euroopa terrorismivastase keskuse loomine Europoli raames; kutsub liikmesriike üles täielikult ära kasutama olemasolevaid meetmeid, ning palub komisjonil esitatud meetmete tulemusliku täitmise jaoks ette näha piisavad rahalised ja inimressursid;

72.  nõuab ühtlustatud lähenemisviisi nii internetis kui ka väljaspool internetti tehtud vihkamist õhutavate avalduste kuriteo suhtes, mille puhul äärmuslased õhutavad teisi inimesi põhiõigusi mitte järgima ja neid rikkuma; soovitab lisada selle konkreetse õiguserikkumise nõukogu asjaomastesse raamotsustesse;

73.  kutsub liikmesriike üles osalema pingutustes välisriikidest pärit rahavoogude jälgimisel ning tagama läbipaistvuse ja toimima läbipaistvalt suhetes teatavate Pärsia lahe riikidega, et tõhustada koostööd ja selgitada välja, kuidas toimib terrorismi ja fundamentalismi rahastamine Aafrikas ja Lähis-Idas, aga ka mõnede organisatsioonide puhul Euroopas; on seisukohal, et liikmesriigid ei peaks kõhklema kasutamast piiravaid meetmeid üksikisikute ja organisatsioonide vastu juhul, kui on olemas usaldusväärsed tõendid terrorismi rahastamise või muul viisil terrorismiga seotuse kohta;

74.  on kindlalt vastu kõigile püüetele jätta raportist välja kohad, milles keskendutakse terroriaktide ja ekstremismi vastu võitlemisele; on arvamusel, et ei ole otstarbekas ega kasulik lõhkuda seost radikaliseerumise vastu võitlemise ja selle ilmingute vastu võitlemise vahel; palub nõukogul koostada musta nimekirja Euroopa džihaadivõitlejatest ja džihaaditerrorismis kahtlustatavatest.

75.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, ELi liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO-le, Euroopa Nõukogule, Aafrika Liidule ning Vahemere Liidu, Araabia Riikide Liiga ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni liikmesriikidele.

SELETUSKIRI

2015. aasta alguse terrorirünnakud tõid esile asjaolu, et Euroopa Liit peab viivitamatult võtma meetmeid terrorismi vastu võitlemiseks ja oma kodanike radikaliseerumise ennetamiseks.

Kuigi 2015. aasta alguse tragöödiad võisid veenda ELi institutsioone ja liikmesriike radikaliseerumise ennetamise valdkonnas otsustavamalt tegusema, on sellised meetmeid nõutud juba pikemat aega. Võitlus ELi kodanike radikaliseerumise vastu on endiselt peamiselt liikmesriikide pädevuses. Kuid vaja on kooskõlastatud lähenemisviisi ELi tasandil, et võidelda tulemuslikult ohu vastu, mida kujutavad endast need radikaliseerunud ELi kodanikud, kes võivad ELi territooriumil vabalt liikuda.

Kuigi täpset arvu on raske hinnata, on praegu arvatavalt 5000 ELi kodanikku lahkunud võitlema terroriorganisatsioonide ridadesse Iraagis ja Süürias. Kuigi see ilming on ulatuslikum teatavates liikmesriikides, puudutavad välisvõitlejatega seoses esile kerkivad probleemid ja küsimused kogu Euroopa Liitu.

ELi kodanike radikaliseerumine, mis võib päädida võitlemisega selliste terroriorganisatsioonide nimel nagu ISIS (Da’esh) on tõeliseks julgeolekuohuks ELile, selle liikmesriikidele ja nende naabritele.

Kuna radikaliseerumine on sagenenud, ei aita enam repressiivsetest meetmetest. Euroopa Liit peab võtma vastu uue strateegia, mis põhineb eelkõige ennetamisel. Käesolevas raportis on rõhuasetus seega ennetava lähenemise kasutuselevõtul ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamise valdkonnas.

Raporti eesmärk on anda soovitusi ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamise strateegiaks. Selleks tuleks uurida radikaliseerumise eri vektoreid. Uute välisvõitlejate värbamise meetodite uuring peaks võimaldama leida tõhusaid lahendusi iga radikaliseerumist soodustava sektori ja platvormi jaoks.

Seetõttu tuleb vastu võtta terviklik käsitus, et esitad ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise põhjalik analüüs.

Käesolevas raportis käsitletakse ELi kodanike radikaliseerumist ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamist. Seetõttu ei ole siin veel kord üles loetletud ELi terrorismivastaseid meetmeid, vaid on esitatud uued ideed, kuidas vältida julgeolekuohte ja julgeolekualaseid rikkumisi ELi territooriumil.

Raportöör soovib siiski meelde tuletada, et ta peab tähtsaks põhivabaduste kaitset. Euroopa Parlamendi ettepanekud ei tohi mitte ühelgi juhul seada kahtluse alla põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige sõnavabadust, mis ELi kodanikel olemas on. Raportöör tagab, et selles raportis sisalduvad soovitused järgivad proportsionaalsuse põhimõtet ja et ükski raportis esitatud ettepanek ei lähe kaugemale seatud eesmärgist. Raportöör peab samuti väga oluliseks subsidiaarsuse põhimõtte järgimist.

18.9.2015

VÄLISKOMISJONI ARVAMUS

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

Euroopa kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonidesse värbamise ennetamise kohta

(2015/2063(INI))

Arvamuse koostaja: Charles Tannock

ETTEPANEKUD

Väliskomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  usub, et tõhustatud ja tulemuslikum rahvusvaheline koostöö koos kohustusega järgida ELi põhiväärtusi ja -norme, nagu inimõigused ning õigusriigi ja rahvusvahelise õiguse põhimõtted, aktiivne arvamuste- ja teabevahetus, riikide otsustav tegutsemine vaesuse ja ebavõrdsusega võitlemisel ning stabiilsed kaasavad valitsused kolmandates riikides on keskse tähtsusega terrorirühmitustest lähtuva ohu tõrjumisel ja selle vastu võitlemisel ning Euroopa kodanike radikaliseerumise tõkestamisel;

2.  julgustab liikmesriike tegema koostööd ja järjepidevalt toetama üksteise jõupingutusi võitluses vägivaldse ekstremismiga, kasutades selleks kavade ja jõupingutuste kooskõlastamist ning saadud kogemuste jagamist; märgib, et on vaja parandada kontrolli Schengeni ala välispiiridel;

3.  julgustab ELi jätkama terrorismivastast võitlust käsitlevate suuniste ja põhimõtete väljatöötamist ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide (eriti resolutsiooni 2178(2014)) põhjal;

4.  nõuab rahvusvahelist toetust ÜRO Arenguprogrammi poolt heaks kiidetud rahastamismehhanismile, et hõlbustada Da’eshist puhastatud alade viivitamatut stabiliseerimist;

5.  väljendab muret asjaolu pärast, et ilma terrorismi levikut soodustavate tingimustega tegelemiseta hakkab eelolevatel aastatel tõenäoliselt üha rohkem Euroopa kodanikke suunduma teistesse riikidesse, et ühineda džihaadi või muude äärmusrühmitustega, ja suureneb nende ELi ja naaberriikidesse tagasipöördumisest tulenev julgeolekuoht, eriti võttes arvesse jätkuvat sõjategevuse ägenemist Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas; nõuab, et viidaks läbi põhjalik uuring terrorismi ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks võetud riiklike ja ELi meetmete tõhususe kohta;

6.  toonitab, et terrorismi ei saa ega tohi seostada ühegi religiooni, rahvuse või tsivilisatsiooniga;

7.  ergutab välja töötama ennetavaid ja korrapäraselt läbivaadatavaid julgeoleku- ja terrorismivastaseid ning deradikaliseerimise algatusi liikmesriikide, ELi ja rahvusvahelisel tasandil; ergutab paremini kooskõlastama oma sise- ja välispoliitikat eesmärgiga tagada asjakohane reageerimine ilmnevatele ohtudele; ergutab terrorismivastase koostöö tihendamist naaberriikide ja piirkondlike osalistega; tõdeb, et radikaliseerumine on ka geopoliitiline ja naabruspoliitikaga seotud küsimus; tuletab meelde, et igasugust rahalist abi tuleks hinnata selle terroristide tegevust soodustada võiva mõju seisukohast, ning nõuab tungivalt, et tehtaks kindlaks igasuguse välisrahastamise päritolu;

8.  julgustab ELi tegema tihedamat koostööd kolmandate riikidega, et võtta kasutusele välisvõitlejate väljasõitu ennetavad ja tõkestavad meetmed, sh uued, koos partneritega elluviidavad suutlikkuse suurendamise projektid (nt piirikontroll) ja paremini suunatud ELi abi, koostades samuti terrorismivastase võitluse tegevuskavasid; rõhutab, et terrorismivastaste strateegiate keskmes peavad olema inimõigused; soovib, et EL tugevdaks oma poliitilist dialoogi Araabia Riikide Liigaga, Islami Koostöö Organisatsiooniga, Aafrika Liiduga ja muude asjakohaste piirkonna osalejatega ja koordineerimisstruktuuridega, nagu G5 Sahel; palub ELil jälgida tähelepanekult selliste relvade eksporti, mida terroristid võivad oma huvides ära kasutada;

9.  peab äärmiselt tervitatavaks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Mogherini valmisolekut toetada radikaliseerumisvastaseid projekte kolmandates riikides, nagu Jordaania, Liibanon ja Iraak, ning Saheli-Magribi piirkonnas, nagu on märgitud Euroopa Ülemkogu 12. veebruari 2015. aasta kohtumisele järgnenud aruandes meetmete rakendamise kohta; märgib, et nüüd on vaja tagada, et need projektid saaksid võimalikult kiiresti vajaliku rahastamise;

10.  palub ELil tihendada koostööd oma piirkondlike partneritega, et tõkestada relvade salakaubandust ja võtta sihikule just need riigid, kust terrorism pärineb, ning jälgida tähelepanekult sellist relvade eksporti, mida terroristid võivad oma huvides ära kasutada; nõuab ühtlasi, et terroriorganisatsioonide rahastamise tõkestamiseks tugevdataks ka välispoliitika vahendeid ja koostööd kolmandate riikidega;

11.  julgustab ELi pidama sihipäraseid ja täiustatud julgeoleku ja terrorismivastase võitluse teemalisi dialooge Alžeeria, Egiptuse, Iraagi, Iisraeli, Jordaania, Maroko, Liibanoni, Saudi-Araabia ja Tuneesiaga ning Pärsia lahe koostöönõukoguga; on seisukohal, et ka koostööd Türgiga tuleks vastavalt üldasjade nõukogu 2014. aasta detsembri järeldustele tihendada;

12.  palub nõukogul pidevalt ajakohastada ja täiendada 16. märtsil 2015. aastal vastu võetud ELi regionaalstrateegiat Süürias ja Iraagis ning terrorismivastase võitluse / välisvõitlejate strateegiat, võttes arvesse kujunevat julgeolekuolukorda ELi lõunanaabruses, ja teha seda koos ennetavate ja muude algatustega, nagu komisjoni radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustik; palub ühtlasi liikmesriikidel edendada vastastikust austust ja mõistmist, mis on terrorismivastase võitluse raamistikus nii ELis ja selle liikmesriikides kui ka kolmandates riikides kriitilise tähtsusega;

13.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja nõukogul mõista selgesõnaliselt hukka mõne Pärsia lahe riigi valitsuse ja mõjuka isiku kümme aastat kestnud rahalise ja ideoloogilise toetuse äärmuslikele islamiliikumistele; palub komisjonil vaadata läbi ELi suhted kolmandate riikidega, et võidelda tulemuslikumalt terrorismi materiaalse ja mittemateriaalse toetamisega; tuletab meelde, et seoses Euroopa naabruspoliitika käimasoleva läbivaatamisega tuleb tugevdada julgeolekumõõdet ja Euroopa naabruspoliitika suutlikkust, et suurendada partnerite vastupidavust ja võimet tagada õigusriigi põhimõtet järgides ise oma julgeolek;

14.  märgib, et terrorismi algpõhjused peituvad sageli halvas ja mittekaasavas valitsemises; usub, et pikaajalise edu saavutamiseks peaks rahvusvaheliste jõupingutuste eesmärk olema demokraatia ja õigusriigi põhimõtete ning inimõiguste edendamine; rõhutab, et oluline on lisada need eesmärgid ELi ja kolmandate riikide vahelistesse koostöölepingutesse; ergutab ELi koos huvitatud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidega ja tihedas koostöös Europoli, Eurojusti, Frontexi ja CEPOLiga käivitama uusi õiguskaitsele, kriminaalõigusele ja julgeolekusektori reformimisele suunatud suutlikkuse suurendamise projekte ja tegevusi; peab üha tungivamaks vajadust pidada dialoogi äärmuslastele vastanduvate mõõdukate islamijõududega ja ergutada kultuurikoostööd;

15.  pooldab tihedamat rahvusvahelist koostööd ja teabe jagamist riikide luureteenistuste vahel selliste ELi kodanike kindlakstegemisel, keda ohustab radikaliseerumine või värbamine ja kes võivad sõita ühinema džihaadi ja muude äärmusrühmitustega; rõhutab, et Lähis-Ida, Põhja-Aafrika ja Lääne-Balkani riike tuleb toetada nende jõupingutustes välisvõitlejate voo peatamisel;

16.  palub komisjonil võtta omalt poolt kasutusele kõik vahendid, et toetada liikmesriike radikaliseerumise ja ekstremismi algpõhjustega tegelemisel ning haridust ja sotsiaalset integratsiooni, diskrimineerimisega võitlemist ning kultuuride- ja religioonidevahelist dialoogi hõlmavate ennetusstrateegiate väljatöötamisel; soovitab teha tihedamat koostööd kultuuridevahelist dialoogi pidavate organisatsioonidega; rõhutab, et oluline on teha koostööd moslemi kogukonna mõõdukate juhtidega, samuti kodanikuühiskonna esindajatega, nii ELis kui ka kolmandates riikides, et võidelda radikaliseerumise vastu; kutsub maailma usujuhte üles algatama 2011. aastal Assisis toimunud tippkohtumise eeskujul järgmist religioonidevahelist tippkohtumist; on seisukohal, et EL ja selle liikmesriigid peaksid parandama ELi kodanike tegevuse jälgimist asjaomastes riikides; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjonil jätkuvalt tagada piisavate rahaliste vahendite eraldamise ja vahendite sidusa kasutamise, et tegelda terrorismiohuga ja minna varajase hoiatuse etapilt üle varajaste meetmete etapile;

17.  on seisukohal, et vastupropaganda tegemine, sh kolmandates riikides, on Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides üks terrorirühmituste üleskutsete vastu võitlemise tähtsamaid vahendeid; palub liidul suurendada toetust sellistele algatustele nagu Süüria strateegiline teabe- ja nõustamisüksus (SSCAT) ja edendada kolmandates riikides samalaadsete projektide elluviimist ja rahastamist;

18.  tunneb heameelt julgeoleku valdkonna ja terrorismivastase võitluse asjatundjate lähetamise üle olulistesse ELi delegatsioonidesse, et suurendada nende suutlikkust aidata kaasa Euroopa terrorismivastaste jõupingutuste tegemisele ning pidada tõhusamalt sidet asjaomaste kohalike ametiasutustega, arendades samal ajal Euroopa välisteenistuses võimet võidelda terrorismi vastu;

19.  toetab selliste programmide väljatöötamist, mille eesmärk on hoida ära nii vägivaldseid kui ka sektantlikke kokkupõrkeid; on arvamusel, et deradikaliseerimise programmid võivad olla olulised vahendid, et vähendada ELi kodanike värbamist terroriorganisatsioonidesse; märgib, et mõned liikmesriigid hindavad võimalust värvata endisi välisvõitlejaid abiks deradikaliseerimise programmides; kutsub liikmesriike üles uuesti hindama selliste programmide kasutuselevõttu;

20.  tunneb suurt heameelt liikmesriikidele raportis antud soovituse üle radikaliseerunud kinnipeetavate eraldamiseks karistussüsteemis; kutsub siiski ettevaatlikkusele juhul, kui eraldatavaid on väga palju, et radikaliseerunud kinnipeetavad ei saaks ühineda ega luua kontakte, mis võib olla nende vabanemisel ohtlik; palub komisjonil töötada välja kavad, et lihtsustada nende inimeste taasintegreerimist, keda ohustab värbamine või kellel on õnnestunud tagasi pöörduda;

21.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi laiaulatuslikus ennetusstrateegias tuleb samuti kasutada täiel määral ära välispoliitika võimalused inimõiguste järgimise, demokraatia, usuvabaduse ja hea valitsemistava edendamiseks ning konfliktide ennetamiseks ja lahendamiseks, et äärmuslaste propagandale jääks vähem ruumi;

22.  rõhutab, et ELil ja liikmesriikidel on vaja lisada piisavalt tagatisi terrorismivastase koostöö mehhanismidesse, tagamaks, et julgeolek, inimõigused ja õiguskaitse ei oleks vastastikku välistavad, vaid üksteist täiendavad, ning põhineksid õigusriigi põhimõtetel ning ELi ja tema partnerriikide kodanike põhiõiguste austamisel; palub liikmesriikidel uurida võimalusi usujuhtide koolitamiseks ja väljaõppeks riigi järelevalve all ning usuõppe institutsionaliseerimiseks, et äärmuslased ei saaks seda oma mõjule allutada; tõdeb, et on olemas vajadus rahvusvaheliselt koordineeritud meediakanalite jälgimise järele, mille eesmärk on piirata terrorismi propageerimist ja parandada üldsuse teavitamisvõimalust internetis leiduvast äärmusliku sisuga teabest; nõuab, et loodaks kodanikele suunatud veebisaidid või vihjetelefonid, et toetada positiivset suhtumist ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid internetis ja väljaspool seda toimuva radikaliseerumise vastu;

23.  on seisukohal, et Euroopas toimuva radikaliseerumise algpõhjustega tegelemisel on oluline kasutada terviklikku lähenemisviisi; rõhutab, et äärmusrühmituste tegevuse aluseks olevale ideoloogilisele propagandale vastutöötamine ja vastupropaganda tegemine üks terrorirühmituste üleskutsete vastu võitlemise tähtsamaid vahendeid; väljendab muret asjaolu pärast, et kogukondade vahelised suhted pingestuvad üha enam kõikjal Euroopas, ning ergutab pidama religioonidevahelist dialoogi; tunneb heameelt asjaolu üle, et raportis on käsitletud usujuhtide väljaõpet, mille eesmärk on hoida ära vihkamise jutlustajate esilekerkimine; kutsub liikmesriike kriminaliseerima terroriaktid, mis pannakse toime väljaspool nende jurisdiktsiooni, ning jagab seisukohta, et see on üks tõhusamaid terrorismi ja ekstremismi vastu võitlemise vahendeid; kutsub imaame ja moslemiliidreid juhtima radikaliseerumise ja vihakõne vastaseid jõupingutusi, astudes vastu fundamentalismile ja terrorismi propageerimisele teoloogial põhineva narratiivi abil; kutsub ELi toetama fundamentalismivastast võitlust ja deradikaliseerimist käsitlevaid teadus- ja teavitusprojekte, tõhustades dialoogi moslemi kogukondadega, et ühendada kõikide jõupingutused;

24.  märgib, et tuleb teha tihedamat koostööd ELi mittekuuluvate riikidega, et tõhusamalt tuvastada ELi kodanikke, kes lahkuvad terroriorganisatsioonides võitlemise eesmärgil ning tulevad hiljem tagasi; toetab ühtlasi raportis esitatud nõudmist, et Euroopa välisteenistus õpetaks sel eesmärgil oma ametnikele rohkem araabia keelt;

25.  rõhutab, et EL ja Lääne-Balkani riigid, Türgi, Pärsia lahe riigid ning muud Araabia riigid peaksid tegema ühiseid jõupingutusi, et võidelda radikaliseerumise ja värbamise vastu, teha kindlaks terrorismi rahastamisallikad ja alustada uut narratiivi islami fundamentalismi vastu; rõhutab, et terrorismivastasel koostööl ja teabevahetusel peaks olema oluline osa ELi suhetes nende riikidega; rõhutab, et samuti on väga oluline tugevdada sellist koostööd piirkondlike organisatsioonidega, nagu Araabia Liiga, Aafrika Liit ja Pärsia lahe koostöönõukogu;

26.  on kindlalt vastu kõigile püüetele jätta raportist välja kohad, milles keskendutakse terroriaktide ja ekstremismi vastu võitlemisele; on arvamusel, et ei ole otstarbekas ega kasulik lõhkuda seost radikaliseerumise vastu võitlemise ja selle ilmingute vastu võitlemise vahel; palub nõukogul koostada musta nimekirja Euroopa džihaadivõitlejatest ja džihaaditerrorismis kahtlustatavatest.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

15.9.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

52

5

9

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Nikos Androulakis, Francisco Assis, Petras Auštrevičius, Amjad Bashir, Bas Belder, Goffredo Maria Bettini, Mario Borghezio, Elmar Brok, Klaus Buchner, James Carver, Fabio Massimo Castaldo, Javier Couso Permuy, Knut Fleckenstein, Anna Elżbieta Fotyga, Eugen Freund, Michael Gahler, Richard Howitt, Sandra Kalniete, Manolis Kefalogiannis, Tunne Kelam, Afzal Khan, Janusz Korwin-Mikke, Andrey Kovatchev, Eduard Kukan, Ilhan Kyuchyuk, Barbara Lochbihler, Sabine Lösing, Ulrike Lunacek, Andrejs Mamikins, Ramona Nicole Mănescu, David McAllister, Francisco José Millán Mon, Pier Antonio Panzeri, Demetris Papadakis, Tonino Picula, Kati Piri, Andrej Plenković, Cristian Dan Preda, Jozo Radoš, Sofia Sakorafa, Jacek Saryusz-Wolski, Alyn Smith, Jaromír Štětina, Charles Tannock, Eleni Theocharous, Ivo Vajgl, Elena Valenciano, Geoffrey Van Orden, Hilde Vautmans

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Ryszard Czarnecki, Ana Gomes, Andrzej Grzyb, Cătălin Sorin Ivan, Marek Jurek, Antonio López-Istúriz White, Urmas Paet, Miloslav Ransdorf, Jean-Luc Schaffhauser, György Schöpflin, Renate Sommer, Dubravka Šuica, Traian Ungureanu, Bodil Valero, Paavo Väyrynen

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Claudiu Ciprian Tănăsescu

17.9.2015

KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

Euroopa kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ärahoidmise kohta

(2015/2063(INI))

Arvamuse koostaja: Angel Dzhambazki

ETTEPANEKUD

Kultuuri- ja hariduskomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tuletab meelde ELi haridusministrite 17. märtsil 2015 vastu võetud Pariisi deklaratsiooni, milles nõutakse tõhusamat koostööd liikmesriikide vahel, et edendada kõigil tasanditel toimuva ja eelkõige ebasoodsatest oludest pärit isikute individuaalse arendamise ja harimise kaudu võrdsete võimaluste raamistikku, austust inimväärikuse vastu, vabadust, sealhulgas sõnavabadust, demokraatiat, inimõigusi, võrdsust, õigusriigi põhimõtteid, sotsiaalset kaasatust ja kodanikuaktiivsust; tuletab meelde, et ELi kohustus on austada põhiõiguseid ja -vabadusi ning kodanike julgeolekut, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, sealhulgas sõna- ja teabevabadust, kogunemis- ja ühinemisvabadust ning keelelist, kultuurilist ja usulist mitmekesisust;

2.  on seisukohal, et radikaliseerumise ja Euroopa kodanike terroristlikesse organisatsioonidesse värbamise ennetamine kuulub mitut valdkonda hõlmavasse meetmete paketti, mille eesmärk on edendada igaühe turvalisust, õiglast kohtlemist ja võrdõiguslikkust; kinnitab taas kord, et muud tegurid, mis võivad soodustada radikaliseerumist ja Euroopa kodanike terroristlikesse organisatsioonidesse värbamist, on eelkõige ebavõrdsus, kõrvalejäetus, sotsiaalne tõrjutus ning raskendatud juurdepääs kvaliteetsele haridusele;

3.  rõhutab, kui tähtis on investeerida elukestva õppe programmidesse nii ennetusmeetmena radikaliseerumise vastu kui ka eelistatud vahendina isiku deradikaliseerimiseks;

4.  märgib, et terrorismi ärahoidmine ja kõigi radikaliseerumise vormide vastane võitlus on Euroopa julgeoleku tegevuskava üks peamisi eesmärke, kuid avaldab kahetsust selle pärast, et hiljutistest reformidest hoolimata ei suuda Euroopa endiselt uutele väljakutsetele asjakohaselt reageerida; rõhutab vajadust mitmekülgse lähenemisviisi järele, mis tegeleks terrorismi soodustavate kultuuriliste, majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste algpõhjustega; toonitab, et otsustavat rolli mängib radikaliseerumisega kokkupuutumise ohus olevate inimeste varane tuvastamine ning rõhutab, et vastutavad sotsiaal- ja haridusasutused peaksid saama piisavat koolitust, et olla valmis neid ülesandeid täitma; rõhutab, et tähtis on saavutada kõikide osalejate teadlikkus oma vastutusest radikaliseerumise ennetamisel nii kohalikul, riigi, Euroopa kui ka rahvusvahelisel tasandil; rõhutab veel kord kõigi formaalse ja mitteformaalse haridusega seotud osapoolte (perekond, vanemad, õpetajad ja ühingud) vahelise dialoogi ja koostöö ning samuti kultuuri ja spordi põhjapanevat tähtsust; juhib tähelepanu vajadusele õpetajakoolituse järele, et õpetajad saaksid olla noortele heaks eeskujuks ja autoriteediks, ning sotsiaal- ja noorsoopoliitika, alternatiivsete vaba aja veetmise võimaluste, elukestva õppe ning religioonide- ja kultuuridevahelise dialoogi olulisele rollile vägivaldse äärmusluseni viiva radikaliseerumise ärahoidmisel;

5.  märgib, et on oluline anda õpetajatele mõjuvõim, et nad saaksid võtta aktiivse seisukoha diskrimineerimise kõigi vormide ja rassismi vastu; märgib hariduse ning pädevate ja toetavate õpetajate olulist rolli sotsiaalsete sidemete tugevdamisel ja kuuluvustunde loomisel, teadmiste, oskuste ja pädevuste kujundamisel, põhiväärtuste kinnistamisel, sotsiaalsete, ühiskondlike ja kultuuridevaheliste pädevuste, kriitilise mõtlemise ja meediapädevuse tugevdamisel, aga ka noorte abistamisel – tihedas koostöös nende vanemate ja perekondadega – aktiivseteks, vastutustundlikeks ja eelarvamusteta ühiskonnaliikmeteks saamisel; rõhutab, et koolid saavad tugevdada õpilaste vastupanu radikaliseerumisele, pakkudes ohutut keskkonda ning aega vaidlusttekitavate ja tundlike teemade üle arutlemiseks ja nende uurimiseks; juhib tähelepanu, et üks eriti ohustatud rühm on teismelised, kes on keerulises eluetapis, mil nad kujundavad välja oma väärtushinnangud, otsivad elu mõtet ning on samas väga vastuvõtlikud ja kergesti manipuleeritavad; tuletab meelde, et radikaliseeruda võivad nii rühmad kui üksikisikud ning tunnistab, et üksikisikute ja rühmade radikaliseerumine kujuneb erinevalt ning reaktsioon sellele võib olla erinev; rõhutab asjaolu, et ühiskonna ülesanne on pakkuda noortele inimestele paremaid tulevikuväljavaateid ja eneseteostust, eelkõige kvaliteetse hariduse ja koolituse kaudu; tõstab esile haridusasutuste rolli, mis õpetavad noori ohte ära tundma ja neid juhtima ja ohutumaid valikuid tegema, ning edendavad tugevat kuuluvustunnet, ühtset kogukonda, hoolivust, toetust ja teiste eest vastutamist; rõhutab kutseõppes ja akadeemilistes kursustes erinevate võimaluste kasutamise tähtsust, et tutvustada noortele Euroopa erinevaid riiklikke, piirkondlikke, usulisi ja etnilisi identiteete;

6.  märgib, et võimalustest ilma jäetud töötud noored, kellel on palju vaba aega, on haavatavamad ning neile võib tunduda põnev olla terroriorganisatsioonidesse värvatud;

7.  toonitab, et tegevus radikaliseerumise vastu peab ka keskenduma haavatavates kogukondades sotsiaalsele kaasamisele ja mõjuvõimu suurendamisele, edendades dialoogi abil kogukondade kaasatust, innustades ja kujundades kodanikuaktiivsust ning tugevdades rohujuure tasandi kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jagama parimaid tavasid, koostama soovitusi ning arendama võrgustikke nii kohalikul, riiklikul kui ka Euroopa tasandil, et pakkuda radikaliseerumise probleemile positiivne sotsiaalne lahendus;

8.  rõhutab, et radikaliseerumise esimesi etappe iseloomustab isiku eraldumine eelkõige perest ja koolist; toonitab seetõttu vanemate, õpetajaskonna ja ametiasutuste vahelise selleteemalise suhtluse olulisust, et tuvastada märke noorte radikaliseerumisest;

9.  rõhutab, et Euroopa mitmekesisus ja mitmekultuurilised kogukonnad on selle sotsiaalse struktuuri lahutamatu osa ning oluline kultuuriline väärtus; on seisukohal, et mis tahes radikaliseerumise kaotamisega tegelev poliitika peab olema tundlik ning proportsionaalne, et austada ja tugevdada kogukondade mitmekülgset sotsiaalset struktuuri;

10.  väljendab muret, et terrorismi- ja radikaliseerumisvastane poliitika võib piirata väljendusvabadust kas vahetult või oma pidurdava mõju tõttu; märgib, et sellised mõisted nagu radikaliseerumine või äärmuslus tuleb selgelt ja üksikasjalikult määratleda, et vältida nende poliitikate mis tahes negatiivset mõju õiguspärasele väljendusvabadusele; märgib, et radikaliseerumisele altid kogukonnad vajavad seisukohtade paljusust, nii et mõõdukad ja edasiviivad ideed ja narratiivid oleksid äärmuslikkusest üle, ning seetõttu tuleb avatud aruteludes toetada arvamuste paljusust;

11.  kutsub liikmesriike üles väärtustama haridusmudelites kultuuridevahelist lähenemisviisi, mis võimaldab vastastikust teadlikkust ja austust ühiste väärtuste jagamisel;

12.  rõhutab naise rolli olulisust pereringis radikaliseerumise ärahoidmisel;

13.  asetab rõhku religioonide- ja kultuuridevahelisele dialoogile kui sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kaasamise ning vahendus- ja lepitusvahendile;

14.  tunnustab, kui tähtis on eri religioonide liidrite kohtumine ja avalik dialoog, mis võib olulisel määral aidata üle saada üksikute religioonide suhtes välja kujunenud stereotüüpidest ja foobiatest, ning avaldab toetust sellistele kohtumistele ja dialoogile;

15.  märgib murega, et terroriorganisatsioonid kasutavad internetti ja sotsiaalmeediat propagandamaterjalide levitamiseks ning värbamiseks; julgustab liikmesriike, Euroopa Liitu ja kõiki asjaomaseid sidusrühmi tegema aktiivset koostööd, et võidelda radikaliseerumist toetavate materjalide ja propaganda levikuga internetis; kutsub üles rakendama noorte teadlikkuse suurendamise programme, mille teemaks on vihakõne internetis ja sellest tulenevad ohud, ning rakendama meedia- ja internetihariduse levikut soodustavaid programme; rõhutab seetõttu vajadust arendada koos liikmesriikidega välja uuenduslik internetipõhine kommunikatsioonilahendus, mis töötab selle nähtuse vastu ja suudab parandada kõigi haavatavate internetikasutajate oskust digitaalmaailma kriitiliselt hinnata, ning vajadust töötada välja tehnoloogialahendused, millega saaks seda nähtust ennetavalt ohjeldada ja selle vastu võidelda; rõhutab kõigi asjaomaste sidusrühmade otsustavat rolli tõhusate vastandsõnumite väljatöötamisel ja levitamisel; rõhutab seda, milline osa on haridusel selles, et aidata noortel mõista ja tunnustada arvamuste, veendumuste, uskumuste ja elustiili erinevusi ning austada samas mitmekesisust ja õigusriiki, ning noorte kriitilise mõtlemise ja hea otsustusvõime edendamises, nii et nad suudavad, eelkõige internetti ja sotsiaalmeediat kasutades, mõista tegelikkust, eristada fakte arvamustest, tunda ära propagandat ning seista vastu kõigile ajupesu, vihakõne ja internetis leviva äärmusluse vormidele; innustab liikmesriike ja sidusrühmi leppima kokku ühistes ajakirjanduseetika normides, et võidelda vihakõne vastu meediamaterjalides ning avalikes veebikommentaariumides;

16.  rõhutab, et suurem koostöö noortega, sealhulgas haridusalaste vahetuste ja muude võrgustike kaudu, on sildade loomise, eelarvamustest vabanemise ning religioonidevahelise dialoogi edendamise ja kultuurilise mitmekesisuse austamise keskne element; on seisukohal, et valdkondadevahelistel tegevusprogrammidel, mis põhinevad alternatiivsetel haridusvormidel ja kultuurikontaktil ning mis arvestavad olemasoleva kultuurilise mitmekesisusega ja vajadusega seda mõista, võib olla oluline roll sellise ühise tulevikunägemuse kujundamisel, mis põhineb inimõiguste ja -väärikuse austamisel, rahvusvahelistel standarditel ja ELi põhiväärtustel;

17.  juhib tähelepanu asjaolule, et kuna eriti vastuvõtlikud äärmuslikule retoorikale on noored, kes alles püüavad määratleda oma identiteeti ja kuuluvust, on vaja suunata jõupingutused vahetult noorte toetamiseks, et nad suudaksid luua oma identiteedi, saavutada parema enesehinnangu ja tekitada kogukonnatunde ning tunnustada mitmekultuurilist ja mitmerahvuselist ühiskonda;

18.  kutsub liikmesriike üles pöörama haridussektoris suuremat tähelepanu meediapädevuse alasele haridusele, nii et lapsed ja noorukid õpiksid mõistma ja asjakohaselt hindama teavet, mis jõuab nendeni interneti kaudu sageli filtreerimata;

19.  toonitab, et nii õpilased kui ka haridustöötajad vajavad paremat arusaamist radikaliseerumisest ja äärmuslusest, ning rõhutab vajadust levitada teavet sotsiaalmeedia kasutamisest radikaliseerumise ja äärmuslike ideoloogiate propageerimisel; innustab liikmesriike lisama koolide IKT-õppekavadesse internetiturvalisuse kursused, et vältida internetis radikaliseerumist;

20.  rõhutab, et sotsiaalvõrgustikud ja internet moodustavad vaid ühe osa radikaliseerumisprotsessist ning et võitlus radikaliseerumist soodustavate digitaalsete mõjuritega on vaid osa kogu radikaliseerumisvastasest võitlusest;

21.  meenutab meediale programmi „Loov Euroopa” haridusalast eesmärki, mille raames on radikaliseerumisvastase võitluse käigus võimalik rahastada projekte, mille eesmärk on tekitada kriitiline dialoog meediaga ja eelkõige digitaalmeediaga;

22.  tuletab meelde selliste ELi haridus-, kultuuri- ja spordivaldkonna programmide ja rahastamisvahendite nagu raamprogramm „Horisont 2020”, programm „Erasmus+”, programm „Loov Euroopa”, programm „Kodanike Euroopa” ning strateegiline raamistik „Haridus ja koolitus 2020” tähtsust oluliste teguritena, mille kaudu toetada liikmesriikide pingutusi ebavõrdsuse, sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamisel ja tõrjutuse ennetamisel ning vähemuste integreerimisel iga liikmesriigi ühiskonda; kutsub komisjoni üles täitma oma kohustust kaasata olemasolev sihipärane rahastus konkreetsete meetmete edendamiseks, et peamiste sihtrühmadega peetavate dialoogide kaudu seista vastu äärmuslikele ideoloogiatele ja radikaliseerumisele; tervitab komisjoni teadet, et enne aasta lõppu antakse välja soovitused kaasamise, mitmekesisuse ja kodanikuväärtuste käsitlemise süvendamiseks koolides programmi „Erasmus+” alusel;

23.  juhib tähelepanu mitteformaalse ja informaalse õppe rollile ja sellele, kui oluline on hõlbustada noorte vabatahtlikku tegevusse kaasamist integreerivates noorteorganisatsioonides ja kohaliku tasandi spordiorganisatsioonides, et tugevdada kontakte ja aidata noortel omandada sotsiaalseid ja kommunikatiivseid pädevusi, kriitilise mõtlemise ja probleemide lahendamise oskust ning positiivset enesekuvandit, mis täiendavad formaalõpet;

24.  toonitab haridusasutustes korraliku väljaõppega psühholoogide ja sotsiaaltöötajate pakutavate tugiteenuste otsustavat tähtsust; kutsub komisjoni üles edendama parimate tavade vahetamist hiljuti saabunud sisserändajate ja pagulaste hariduse vallas, et vältida nende sotsiaalset tõrjutust; toonitab usuliidrite vastastikuse koolituse ja ühistegevuse tähtsust avaliku arutelu positiivsel mõjutamisel;

25.  kutsub komisjoni üles töötama välja uusi loomingulisi mooduseid hoiakute radikaliseerumise ennetamiseks ja vältimiseks, sh kavu lapsevanematele, kelle lapsi võidakse püüda äärmuslaste poolt värvata;

26.  innustab liikmesriike rakendama õpetamis- ja õppestrateegiaid, mis uurivad vaidlusttekitavaid teemasid, edendades koolides ja kogukonnas kriitilist analüüsi, sotsiaalseid väärtusi ja jagatud avatuse kultuuri;

27.  rõhutab, kui tähtis roll on vabaühendustel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel radikaliseerumise ärahoidmise ja deradikaliseerimise protsessis;

28.  kutsub komisjoni üles tugevdama veelgi radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustikku (RAN), muu hulgas parandades juurdepääsu teabele ja arendades konkreetset sidusrühmade vahelist radikaliseerumisvastast koostööd, ning toetama ELi ja selle liikmesriike deradikaliseerimise ja terroristlike suhete katkestamise programmide väljatöötamisel ja nn väljumisstrateegiate kujundamisel, et aidata üksikisikutel vägivaldsest äärmuslusest lahti öelda;

29.  rõhutab vanglatele kui radikaliseerumisohule kõige avatumatele kohtadele mõeldud haridusprojektide tähtsust;

30.  rõhutab, et oluline on töötada välja laiahaardeline poliitika, mis põhineb valdkondadevahelisel lähenemisviisil, hõlmates kultuuri-, spordi-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitikat ning teisi võimalusi töötada sotsiaalse kaasamise ja mitmekesisuse, paljususe ja ühiste põhiväärtuste kaitse huvides Euroopa, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

31.  märgib, et uueks avalikuks narratiiviks ning arukamate terrorismivastase strateegiaga seotud jõupingutuste pikaajaliseks eesmärgiks peaks saama radikaliseerumisvastane võitlus kultuurilise ja inimarengu kaudu;

32.  tuletab meelde, kui oluline on demokraatiaalane, kodanikuaktiivsuse ning demokraatliku poliitilise kultuuri alane haridus ning Euroopa Liidu põhiväärtused – vabadus, sallivus, võrdõiguslikkus ja õigusriik;

33.  märgib, et tugevalt kaasav haridus, mis on üks raamistiku „Haridus ja koolitus 2020” strateegilisi eesmärke, võib olla vastukaaluks ebasoodsatele tingimustele, mis paljude laste ja noorte kodus esinevad, ning aidata seeläbi radikaliseerumist vältida;

34.  kordab veel kord, kui oluline on hariduse ja koolituse kaudu edendada võrdõiguslikkust, sotsiaalset sidusust ja kodanikuaktiivsust ning anda lastele ja noortele võimalus arendada kodanikuaktiivsuseks ning kultuuride- ja uskudevaheliseks dialoogiks vajalikke oskusi ja pädevusi;

35.  rõhutab, et programmis „Erasmus+” osalemine suurendab noorte kodanikuaktiivsust; tuletab meelde, et endised programmis „Erasmus” osalenud üliõpilased tunnetavad Euroopa identiteeti paremini ning neil on suurem kuuluvustunne ja positiivne kuvand EList, mis võib aidata vähendada radikaliseerumist ning võidelda sallimatuse ja diskrimineerimise vastu;

36.  rõhutab vajadust leida tasakaal väljendusvabaduse ning turvalisuse saavutamise ja radikaliseerumise ennetamise eesmärkide vahel.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

15.9.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

22

2

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Isabella Adinolfi, Dominique Bilde, Andrea Bocskor, Silvia Costa, Angel Dzhambazki, Jill Evans, Petra Kammerevert, Rikke Karlsson, Andrew Lewer, Svetoslav Hristov Malinov, Curzio Maltese, Fernando Maura Barandiarán, Luigi Morgano, Momchil Nekov, Yana Toom, Helga Trüpel, Julie Ward, Bogdan Brunon Wenta, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Milan Zver, Krystyna Łybacka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Sylvie Guillaume, Dietmar Köster, Paul Nuttall, Hermann Winkler

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

19.10.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

41

7

6

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Philipp Albrecht, Michał Boni, Ignazio Corrao, Rachida Dati, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Frank Engel, Cornelia Ernst, Laura Ferrara, Mariya Gabriel, Kinga Gál, Ana Gomes, Nathalie Griesbeck, Jussi Halla-aho, Sophia in ‘t Veld, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Timothy Kirkhope, Barbara Kudrycka, Kashetu Kyenge, Marju Lauristin, Juan Fernando López Aguilar, Vicky Maeijer, Roberta Metsola, Claude Moraes, Péter Niedermüller, Soraya Post, Branislav Škripek, Csaba Sógor, Helga Stevens, Traian Ungureanu, Udo Voigt, Josef Weidenholzer, Kristina Winberg, Tomáš Zdechovský

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Marina Albiol Guzmán, Carlos Coelho, Pál Csáky, Daniel Dalton, Miltiadis Kyrkos, Jean Lambert, Jeroen Lenaers, Sander Loones, Andrejs Mamikins, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Daniele Viotti, Axel Voss

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Maria Arena, Peter Eriksson, Fredrick Federley, Jude Kirton-Darling, Kostadinka Kuneva, Maurice Ponga, Jutta Steinruck, Lola Sánchez Caldentey, Sabine Verheyen

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUSVASTUTAVAS KOMISJONIS

41

+

ALDE

Federley Fredrick, Griesbeck Nathalie, Pagazaurtundúa Ruiz Maite, in 't Veld Sophia

ECR

Dalton Daniel, Halla-aho Jussi, Kirkhope Timothy, Loones Sander, Stevens Helga

PPE

Boni Michał, Coelho Carlos, Csáky Pál, Dati Rachida, Díaz de Mera García Consuegra Agustín, Engel Frank, Gabriel Mariya, Gál Kinga, Kudrycka Barbara, Lenaers Jeroen, Metsola Roberta, Ponga Maurice, Sógor Csaba, Ungureanu Traian, Verheyen Sabine, Voss Axel, Zdechovský Tomáš

S&D

Arena Maria, Gomes Ana, Kaufmann Sylvia-Yvonne, Kirton-Darling Jude, Kyenge Kashetu, Kyrkos Miltiadis, Lauristin Marju, López Aguilar Juan Fernando, Mamikins Andrejs, Moraes Claude, Niedermüller Péter, Post Soraya, Steinruck Jutta, Viotti Daniele, Weidenholzer Josef

7

-

EFDD

Winberg Kristina

EFN

Maeijer Vicky

GUE/NGL

Albiol Guzmán Marina, Ernst Cornelia, Kuneva Kostadinka, Sánchez Caldentey Lola

NI

Voigt Udo

6

0

ECR

Škripek Branislav

EFDD

Corrao Ignazio, Ferrara Laura

Verts/ALE

Albrecht Jan Philipp, Eriksson Peter, Lambert Jean

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

-  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0384.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0102.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0032.

(4)

Dok. 9956/14.

Õigusalane teave