Menetlus : 2015/2051(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0332/2015

Esitatud tekstid :

A8-0332/2015

Arutelud :

PV 15/12/2015 - 13
CRE 15/12/2015 - 13

Hääletused :

PV 16/12/2015 - 11.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0459

RAPORT     
PDF 482kWORD 184k
18.11.2015
PE 551.888v02-00 A8-0332/2015

ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta

(2015/2051(INI))

Arengukomisjon

Raportöör: Enrique Guerrero Salom

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta

(2015/2051(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. detsembri 1991. aasta resolutsiooni 46/182 ÜRO humanitaar- ja hädaabi koordineerimise parandamise kohta(1),

–  võttes arvesse ÜRO ametkondadevahelise alalise komitee (IASC) ümberkujundavat arengukava(2),

–  võttes arvesse 12. juuli 2007. aasta partnerluspõhimõtteid (mida on toetanud humanitaarorganisatsioon Global Humanitarian Platform)(3),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 9. juuli 2010. aasta resolutsiooni 64/290 õiguse kohta haridusele hädaolukordades(4) ning asjaomaseid suuniseid, sealhulgas UNICEFi ja UNESCO suuniseid,

–  võttes arvesse ÜRO ametkondadevahelise alalise komitee suuniseid soopõhise vägivalla vastaste meetmete humanitaartegevusse integreerimise kohta(5),

–  võttes arvesse Sendai katastroofiohu vähendamise raamistikku aastateks 2015–2030, mis võeti vastu 14.–18. märtsil 2015. aastal Jaapanis Sendais toimunud ÜRO kolmandal ülemaailmsel katastroofiohu vähendamise konverentsil(6),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 27. juuli 2015. aasta resolutsiooni 69/313, millega kehtestatakse arengu rahastamise kolmanda rahvusvahelise konverentsi Addis Abeba tegevuskava(7),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise 8.–10. detsembril 2015. aastal Genfis toimuva 32. rahvusvahelise konverentsi ettevalmistavaid arutelusid,

–  võttes arvesse ülemaailmse humanitaarabi 2015. aasta aruannet(8),

–  võttes arvesse ülemaailmse humanitaarabi 2015. aasta juuni ülevaadet(9),

–  võttes arvesse humanitaarabi andmise hea tava põhimõtteid(10),

–  võttes arvesse ÜRO kõrgetasemelist humanitaarabi rahastamise eksperdirühma,

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta(11),

–  võttes arvesse 2007. aasta Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas (edaspidi „Euroopa konsensus”), komisjoni, nõukogu, Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide ühiselt allkirjastatud deklaratsiooni(12), ja selle tegevuskava, mida tuleb uuendada,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta määrust (EL) nr 375/2014, millega asutatakse Euroopa vabatahtlik humanitaarabikorpus (ELi humanitaarabi vabatahtlikke käsitlev algatus)(13), ja 2014. aasta aruannet ELi humanitaarabi vabatahtlike algatuse rakendamise kohta(14),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta otsust nr 1313/2013/EL liidu kodanikukaitse mehhanismi kohta(15),

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Sugu humanitaarabis: erinevad vajadused, kohandatud abi” (SWD(2013)0290)(16),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „2014. aasta aruanne Euroopa Liidu humanitaarabi- ja kodanikukaitsepoliitika ning nende rakendamise kohta” (COM(2015) 0406)(17),

–  võttes arvesse komisjoni humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi (ECHO) 2014. aasta tegevusaruannet(18),

–  võttes arvesse nõukogu 22. juuni 2015. aasta järeldusi, mis käsitlevad üldiseid põhimõtteid seoses mitmeotstarbelise rahalise abiga humanitaarvajadustele reageerimiseks(19),

–  võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja selle 25. mai 2000. aasta fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvakonfliktidesse; võttes arvesse ELi suuniseid laste ja relvakonfliktide kohta (ajakohastatud 2008. aastal),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2015. aasta järeldusi uue vaesuse kaotamise ja säästva arengu ülemaailmse partnerluse kohta pärast 2015. aastat(20),

–  võttes arvesse nõukogu 28. mai 2013. aasta järeldusi ELi lähenemisviisi kohta vastupanuvõimele(21),

–  võttes arvesse nõukogu 5. juuni 2014. aasta järeldusi 2015. aasta järgse Hyogo tegevusraamistiku kohta: riskide juhtimine vastupanuvõime tagamiseks(22),

–  võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2014. aasta järeldusi 2015. aasta järgse ümberkujundava arengukava kohta(23),

–  võttes arvesse 9. septembri 2015. aasta ühisteatist „Pagulaskriisi lahendamine Euroopas: ELi välistegevuse roll” (JOIN(2015)0040)(24),

–  võttes arvesse ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise ettevalmistavaid piirkondlikke, temaatilisi ja ülemaailmseid konsultatsioone(25),

–  võttes arvesse oma 19. mai 2015. aasta resolutsiooni arengu rahastamise kohta(26),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja 2015. aasta järgse ülemaailmse arenguraamistiku kohta(27),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Jeemenis(28), 11. juuni 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Nepalis pärast maavärinaid(29), 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Yarmouki pagulaslaagris Süürias(30), 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Lõuna-Sudaani, sh hiljutiste lapseröövide kohta(31), 12. veebruari 2015. aasta resolutsiooni humanitaarkriisi kohta Iraagis ja Süürias, eelkõige seoses rühmitusega Islamiriik (IS)(32), ja 15. jaanuari 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Liibüas(33),

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni rände ja pagulaste kohta Euroopas(34) ja 29. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta(35),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 7, milles kinnitatakse, et EL „tagab erinevate poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki oma eesmärke”,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles sätestatakse, et „[l]iit võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid”,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 214 liidu operatsioonide kohta humanitaarabi valdkonnas,

–  võttes arvesse komisjoni 2. septembri 2015. aasta teatist „Ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise poole: ülemaailmne partnerlus valdkonna põhimõtetele vastava ja tõhusa humanitaarabi andmiseks” (COM(2015)0419)(36) ja sellega kaasnevat töödokumenti (SWD(2015)0166(37),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja väliskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0332/2015),

A.  arvestades, et selles väga ebakindlas maailmas seisame silmitsi mitmekesisuse suurenemise ning loodusõnnetuste ja näljahädade sagenemise ja intensiivistumisega ning konfliktide arvu ja keerukuse seninägematu suurenemisega;

B.  arvestades, et selliste probleemide levik, nagu linnastumine, rahvastiku kiire kasv, demograafilised muutused ning loodusõnnetuste sagenemine ja nende jõu suurenemine, keskkonnaseisundi halvenemine, kõrbestumine, kliimamuutus, mitmesugused pikaajalised ja samaaegsed piirkondliku mõjuga konfliktid ning ressursinappus, millele lisanduvad vaesuse, ebavõrdsuse, rände, ümberasumise ja haavatavuse tagajärjed – kõik see on suurendanud humanitaarabi vajadust kogu maailmas;

C.  arvestades, et abi vajavate inimeste arv on 2004. aastast alates enam kui kahekordistunud, küündides rohkem kui 100 miljonini 2015. aastal; arvestades, et humanitaarkriisid mõjutavad 250 miljonit inimest; arvestades, et pagulaste arv on praegu suurim pärast II maailmasõda, ulatudes peaaegu 60 miljonini, kusjuures ligi 40 miljonit on põgenikud oma koduriigis; arvestades, et üle poole maailma põgenikest on lapsed;

D.  arvestades, et aastaks 2050 võib kliimamuutuse tõttu olla ümberasustatud miljard inimest ja üle 40 % kõigist inimestest elab suure veepuudusega piirkondades; arvestades, et loodusõnnetuste tekitatud majanduslik kahju võib kasvada märkimisväärselt praeguse igal aastal kaotatava 300 miljardi USA dollariga võrreldes;

E.  arvestades, et viimase kaheksa aasta jooksul on üha suurenevad vajadused ja probleemid, püsivate kohustuste puudumine ning humanitaarabi andmise kasvavad kulud viinud olukorrani, kus praegune humanitaarsüsteem on jõudnud oma piirideni ja sundinud paljusid organisatsioone ajutiselt peatama toiduabi ja peavarju andmise ning muud elupäästvad humanitaaroperatsioonid;

F.  arvestades, et humanitaarorganisatsioonide haiglad on sageli sihtmärgiks rünnakutele, kus kasutatakse massihävitusrelvi; arvestades, et humanitaartöötajate ohtu sattumine ja rünnakud nende vastu sagenevad; arvestades, et väga sageli on ohus humanitaartöötajate ja vigastatute turvalisus; arvestades, et sellised rünnakud on rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumine ja tõsine oht humanitaarabile tulevikus;

G.  arvestades, et kogu humanitaartegevuse keskmes peavad olema humanitaarabi humaansuse, neutraalsuse, erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtted, rahvusvahelise humanitaarõiguse alusnormid ning Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollidega sätestatud inimõigused; arvestades, et põgenike kaitse peab olema tingimusteta tagatud, ja arvestades, et abi peab olema sõltumatu, st et abi on vaba mis tahes poliitilistest, majanduslikest või julgeolekukaalutlustest;

H.  arvestades, et kõik konfliktiosalised, sealhulgas riikide relvajõud ja riigivälised pooled peavad tagama humanitaartöötajatele vajaliku juurdepääsu kaitsetute, konfliktist mõjutatud tsiviilelanike aitamiseks;

I.  arvestades, et katastroofipiirkondades ei ole hädaolukorra ajal ja pärast seda naised ja lapsed üksnes eriti haavatavad ja teistest enam ohustatud, vaid neid ähvardab ka ekspluateerimine, marginaliseerumine, infektsioonid ning seksuaalne ja soopõhine vägivald, mida kasutatakse relvana; arvestades, et naised ja lapsed on teistest rohkem ohustatud ümberasustamise ning tavapäraste kaitse- ja tugistruktuuride hävimise tõttu; arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõigusega nõutakse vajaliku arstiabi tingimusteta andmist sõjas vägistatud tütarlastele ja naistele; arvestades, et Maailma Terviseorganisatsioon on ohtlikku aborti nimetanud ühena kolmest peamisest emasuremuse põhjusest; arvestades, et emade tervis, vägistamise ohvriks langenud naiste nõustamine ning põgenikest laste õpetamine ja koolitamine on peamised põgenikelaagrite ülesanded;

J.  arvestades, et 2015. aastal esitatud humanitaarabi palved kokku olid ÜRO ajaloos rekordilised, ulatudes peaaegu 19 miljardi euroni; arvestades, et abiandjate rekordilistele panustele vaatamata rahastati kokku vaid neljandikku palvetest, ja ELil on olnud raskusi kõigi humanitaarabi palvete ning humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi (DG ECHO) toetatavate operatsioonide rahastamisega; arvestades, et see suurendab vajadust ülemaailmselt kooskõlastatud, õigeaegse, ennustatava ja paindliku rahastamise järele, mis on kohandatud eri olukordadele ning mille aluseks on uus avaliku ja erasektori partnerlus innovatiivseks valmisolekuks ja uuteks abi andmise viisideks; arvestades, et EL on püüdnud rahastada ülemaailmseid humanitaarabi palveid ja ECHO operatsioone; arvestades, et uuesti kinnitatud kohustus, mille kohaselt on abi andmise eesmärk 0,7 %, ja lubaduste õigeaegne täitmine on sellistes tingimustes endisest olulisemad;

K.  arvestades, et enamik humanitaarkriisidest on inimeste põhjustatud; arvestades, et 80 % ELi rahvusvahelisest humanitaarabist on keskendunud inimeste põhjustatud kriisidele, mis nõuavad tegelikult poliitilisi, mitte ainult humanitaaralaseid lahendusi; arvestades, et vaesus ja kriisiolukordade tekkimise oht on lahutamatult seotud, mis rõhutab vajadust tegelda kriiside algpõhjustega, suurendada vastupanuvõimet, parandada loodusõnnetuste ja kliimamuutustega kohanemise võimet ning tegelda kriisist mõjutatud inimeste pikaajaliste vajadustega; arvestades, et kui ei tegelda humanitaarkriiside algpõhjustega ega seostata paremini humanitaar- ja arengukoostööabi, muutuvad humanitaarkriiside tagajärjed, nagu rände ja pagulastega seotud probleemid, veelgi suuremaks;

L.  arvestades, et humanitaarabi ja areng on omavahel seotud, eriti võttes arvesse vajadust suurendada vastupanuvõimet katastroofidele, maandades riske ja kaitstes vapustuste eest, mis on vältimatult vajalik selleks, et oleks võimalik vähendada humanitaarvajadusi ning võidelda häiretega tervise, hügieeni, hariduse, toidu ja isegi elementaarse peavarju tagamisel;

M.  arvestades, et rahvusvaheline, kohalik ja piirkondlik kooskõlastamine, teabe jagamine ja ühine programmitöö, andmekogumine ja hindamine aitab abi andmisel parandada otsusetegemist, tõhusust, tulemuslikkust ja vastutust;

N.  arvestades, et erasektori osalejate, vabaühenduste, kohalike ametivõimude, rahvusvaheliste organisatsioonide ja valitsuste vahelist usaldust on vaja suurendada ning muuta tihedamaks nende koostöö; arvestades, et ettevõtlusvahendid, oskusteave, tarneahelad, teadus- ja arendustegevuse suutlikkus ning logistika võivad aidata paremini tagada kriisiks valmisolekut ja humanitaartegevust;

O.  arvestades, et ELi humanitaarabi rubriigi assigneeringud, mis 2015. aastal on 909 miljonit eurot, moodustavad alla 1 % kogu ELi eelarvest; arvestades, et hädaabi ja pikaajalise abi parem seostamine on üks võimalus vähendada praegust lahknevust erakorraliste humanitaarvajaduste ja olemasolevate vahendite vahel;

P.  arvestades, et vabaühendused ja rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Punane Rist ja ÜRO asutused, on praegu peamised humanitaarabi osutajad, kes tagavad abi ja kaitse ligikaudu 120 miljoni inimese elu päästmiseks aastas;

Q.  arvestades, et ennetustööl, riigi enda tegevusel ja suutlikkusel on oluline osa selles, kuidas parimal viisil tulla toime vajadustega ja vähendada rahvusvahelise abi vajadust; arvestades, et 2015. aastal eraldati ainult 2 % kogu rahvusvahelisest humanitaarabist vahetult asjaomaste riikide kohalikele ja üleriigilistele vabaühendustele, kuigi nende tegutsemisvõime, vajaduste tundmine ja võime jõuda kriisist mõjutatud inimesteni on tavaliselt parem kui muudel osalejatel; arvestades, et üha enam nõutakse aruandluse tagamist kriisist mõjutatud inimestele ja kogukondadele;

R.  arvestades, et humanitaarabi peab endiselt põhinema vajadustel, mille ulatust hindavad humanitaartöötajad, ja rahastajad peaksid hoiduma abi kasutamist kriisijuhtimise vahendina;

S.  arvestades, et humanitaarabi andmist ja kasutatavaid vahendeid tuleks kohandada vastavalt ühiselt hinnatud vajadustele ning neid peaks varieerima asjaoludest olenevalt; arvestades, et oluline on teha kõik, et tagada humanitaarabi andmisel inimõiguste austamine ning eriti naiste, laste, eakate, puuetega inimeste, vähemuste ja põlisrahvaste ning teiste haavatavate rühmade erivajaduste arvessevõtmine;

T.  ergutab üleilmseid osalejaid võtma humanitaarabi andmise vaatluse alla inimõiguste järelevalve ja aruandluse mehhanismides;

U.  arvestades, et 23.–24. mail 2016 Istanbulis peetava esimese ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise tulemuseks peaks olema humanitaarabi andmise struktuuri ümberkujundamine ja selle muutmine kaasavamaks, tõhusamaks, läbipaistvamaks ja tõeliselt üleilmseks, et see vastaks eeldatavale humanitaarabivajaduse suurenemisele, mis on seotud praeguste ja tulevaste probleemidega, nagu toiduga kindlustatus, rahvastiku kasv, kliimamuutus, ebakindlus, abitöötajate ohutus, sundümberasustamine ja sotsiaal-majanduslik areng;

V.  arvestades, et tippkohtumine on järg paljudele valitsustevahelistele läbirääkimistele katastroofiohu vähendamise, arengu rahastamise, 2015. aasta järgse säästva arengu kava ning kliimamuutuse üle, mis kujundavad tulevaste aastate arengut ja humanitaarolukorda, ning on seega ainulaadne, otsustava tähtsusega ja konkreetne võimalus kooskõlastada eesmärke, põhimõtteid ja meetmeid ning võimaldab ülemaailmselt käsitleda senisest järjepidevamal viisil kõige haavatavamate rühmade vajadusi ja suurendada nende vastupanuvõimet;

W.  arvestades, et ELil kui juhtival rahastajal on kohustus ja vajalik võimendav mõju võtta juhtroll püüdluses paremate ja innovatiivsete viiside poole miljonite konfliktidest ja katastroofidest mõjutatud inimeste vajadustele vastamiseks ja neile pikaajaliste elujõuliste lahenduste pakkumiseks;

X.  arvestades, et hiljuti avaldatud süveneva äärmusliku alatoitumuse näitajad maailmas ning poliitilise ebastabiilsuse piirkondlik ja rahvusvaheline edasikandumine 3. taseme riikideks liigitatud riikides tuletavad taas meelde, et tippkohtumise tulemusena tuleb hoogustada humanitaarsüsteemi ümberkujundamist ja abivajajaid paremini aidata;

Ülemaailmsetest konsultatsioonidest ülemaailmse tegevuseni

1.  tunneb heameelt ÜRO peasekretäri otsuse üle kutsuda kokku esimene mitut sidusrühma hõlmav ülemaailmne humanitaarabiteemaline tippkohtumine ning Türgi valmiduse üle olla selle toimumisriik; kutsub liikmesriike toetama tippkohtumist ja jõudma nõukogus kindlate järeldusteni koos konkreetsete kohustuste ja esmatähtsate tegevusvaldkondadega, püüdes samas saavutada tegevuse suurema tõhususe, ühised kvaliteedistandardid, parema kooskõlastatuse ning parema partnerluse uute rahastajatega, mis tugineks poliitiliselt kallutamata abile, samuti ühisele arusaamisele humanitaarabi humaansuse, neutraalsuse, erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtetest ning nende kohaldamisele ja rahvusvahelisest humanitaarabialasest õigusest tulenevate kohustuste täitmisele;

2.  tervitab ÜRO algatust koguda teavet kogu maailmas, et kaardistada loodusõnnetused ja konfliktid ning otsustada, kuidas päästa rohkem inimesi ja kaitsta neid selliste kriiside mõju eest; peab samuti tervitatavaks asjaolu, et on korraldatud kaheksa piirkondlikku konsulteerimist, sealhulgas temaatilisi kohtumisi ja üks üldine konsulteerimine, milles osalesid valitsuste, kodanikuühiskonna, vabaühenduste, vabatahtlike võrgustike, ettevõtjate ja usuringkondade esindajad, samuti käivitati konsulteerimine internetis ning moodustati humanitaarabi rahastamise kõrgetasemeline rühm, mida teiste kõrval juhib EL;

3.  rõhutab, et tänapäeva väga suuri humanitaarabi probleeme silmas pidades on tippkohtumise raames vaja välja töötada kaasavam, mitmekesisem ja tõeliselt ülemaailmne humanitaarsüsteem, milles samal ajal võetakse arvesse tänapäeva humanitaarabi korraldamise mitmekesisust ja kõigi osalejate täiendavat rolli; kutsub ELi üles edendama Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas, millega kinnitatakse humanitaarabi andmise põhimõtteid ja rahvusvahelisest humanitaarõigusest tulenevaid kohustusi ja õigusi, tagades samas inimkesksed ja inimõigustel põhinevad kaitsemeetmed, ja paneb valitsustele vastutuse oma rolli ja kohustuste eest inimeste kaitsmisel; kutsub teadvustama humanitaarabi politiseerumise ebasoodsat mõju ning tuletab meelde, et humanitaarabi üldpõhimõtete kaitsmine ja nendest kinnipidamine on konflikti- ja loodusõnnetuste piirkondades humanitaarruumi tagamise seisukohast otsustava tähtsusega;

4.  rõhutab, et otstarbekuse huvides peaks tippkohtumise tulemusena koostatav dokument sisaldama viieaastast tegevuskava arengukoostööks ja võetud konkreetsete poliitiliste kohustuste elluviimiseks, sealhulgas valitsustevahelist järelevalve- ja vastutusraamistikku, hinnangut abiorganisatsioonide tegevusele ning mõjuhinnangut, milles osalevad asjaomased sidusrühmad;

5.  kutsub tippkohtumisel seostama 2015. aasta järgset arengukava, Sendai katastroofiohu vähendamise raamistikku ja ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP 21), et suurendada eri poliitikavaldkondade ja institutsioonide sidusust eesmärgiga suurendada katastroofidele vastupanemise võimet ning nõuda arenguvallas tegutsejatelt aktiivsema rolli täitmist vastupanuvõime suurendamisel; kutsub rahastajariikide valitsusi töötama oma riigi poliitikavaldkondade jaoks välja nimetatud raamistikega seonduvad ühised eesmärgid, prioriteedid ja näitajad;

6.  kutsub ELi ja selle liikmesriike kui suurimaid rahastajaid ja peamisi tegevusosalisi võtma juhtrolli ja olema teistele eeskujuks; rõhutab, et kogu ELi humanitaartegevuses tuleks juhinduda solidaarsuse, vastutustundlikkuse ja vastutuse põhimõtetest ning tegevust tuleks korraldada nii, et tagada haavatavatele inimestele nii füüsiline kui ka psühholoogiline kaitse; nõuab ülemaailmset, igakülgset ja pikaajalist lahendust konfliktipiirkondadest põgenevatele inimmassidele; märgib, et see, kuidas EL reageerib praegusele kriisile, mõjutab ka Euroopa rolli ja usaldusväärsust ülemaailmsel humanitaarabi maastikul;

7.  nõuab, et tippkohtumisel võetaks kohustus kasutada süstemaatilist, tulemustel põhinevat ja osalemist soodustavat lähenemisviisi, kehtestades konkreetsed näitajad ja töömeetodid, mida toetavad ja jagavad rahastajad ning rakendusasutused, et kriisist mõjutatud inimesed saaksid osaleda humanitaartegevuse kõigis järkudes; nõuab, et tippkohtumisel edendataks vastutust kriisist mõjutatud inimeste ees käsitleva ÜRO raamistiku institutsionaliseerimist, paremat järelevalvet ja hindamist;

8.  rõhutab, et tippkohtumine annab samuti kõigile sidusrühmadele võimaluse arutada vältimatut vajadust reformida ÜROd, et selle koordineerimismehhanism oleks kaasav, läbipaistev ja tõhus ning ametkondadevaheline alaline komitee kaasavam ja tegutsemisvõimelisem ning sellesse oleksid paremini kaasatud partnerid, et suurendada vastastikust täiendavust ja viia täielikult ellu ümberkujundav arengukava ning kindlustada kõikide kriiside puhul mitmepoolse humanitaarabi struktuure, luues usaldusväärse vajaduste hindamise süsteemi, mis võetakse aluseks ühiste abipalvete puhul (tagab rahastamise laiaulatusliku jälgimise), ametkondade kulude võrdlemise süsteemi ning järelevalve ja hindamise mehhanismi;

9.  rõhutab, et selline ülemaailmne tegevus ei saa olla edukas ilma mitmekesiste ja arvestatavate vahenditeta; rõhutab, et uute ja korduvate katastroofide ja ebastabiilsusega tegelemine eeldab paralleelsüsteemide välistamist, rahastamisbaasi laiendamist, pikaajalisi prognoositavaid investeeringuid ja kooskõla uue säästva arengu tegevuskavaga, eeskätt edendades humanitaar-, arengu ja kliimamuutuse valdkonna osalejate ühist ohtude ja vajaduste hindamist, kavandamist ja rahastamist; rõhutab, et on vaja suurendada humanitaar- ja arenguabi vastastikust täiendavust, et oleks võimalik kaotada puudujäägid tulemuslikkuses ja humanitaarabi rahastamises, ning sellele peaks lisanduma arengu- ja humanitaarabi suurem rahastamine; tuletab sellega seoses meelde, et rahvusvaheliselt on ammu võetud kohustus saavutada eesmärk 0,7 % kogurahvatulust;

10.  nõuab, et EL, kes on maailma suurim humanitaarabi andja, näitaks tippkohtumisel eeskuju ning nõuaks humanitaarabi andmiseks paindlikumaid viise ja kriiside tulemuslikumaks ärahoidmiseks ennetavamaid ja järjepidavamaid meetmeid ning tõhusaid kriiside ennetamise vahendeid; nõuab, et EL ja muud rahastajad jääksid kindlaks oma finantskohustustele ja töötaksid välja viise, kuidas lühendada aega, mis kulub finantskohustuste muutmiseks kohapeal võetavateks meetmeteks; rõhutab ühtlasi, et oluline on inimõiguste rikkumisest teatamine kui kriisidest varajase hoiatamise mehhanism, ning julgustab tippkohtumist võtma seda asjaolu arvesse, kui minnakse reageerivalt lähenemisviisilt üle ennetavale lähenemisviisile;

Konfliktiolukordadest mõjutatud inimeste vajadustele vastamine

11.  kutsub ELi üles asetama vajadusepõhise humanitaartegevuse keskmesse kaitsmise, luues vastavussüsteemi ja lõimides selle programmitöösse; rõhutab vajadust kaitseametnike rolli institutsionaliseerimise järele ning strateegiliste ja lõimitud lähenemisviiside väljatöötamise järele koos kaitsetegevuste piisava rahastamisega juba hädaolukordade esimeses etapis; nõuab tungivalt, et EL pühenduks humanitaartegevuses rohkem inimõigustel põhinevale lähenemisviisile, et tagada teatud haavatavate rühmade, eeskätt naiste, noorte, rändajate, HIViga nakatunute, LGBTI-inimeste ja puuetega inimeste inimväärikus, nende vajadustega arvestamine ning nende õiguste austamine;

12.  kutsub ELi edendama tippkohtumisel rahvusvahelise humanitaarõiguse, rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ja pagulasõiguse järgimise ja täitmise praktilisi viise käsitleva laiaulatusliku lepingu sõlmimist eesmärgiga levitada rahvusvahelise humanitaarõiguse norme piirkondlikes ja riigiasutustes, julgeolekujõududes, kohalikes omavalitsustes ja kohalike juhtide hulgas ning toetada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu rolli, et kaoks karistamatustunne rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise inimõigustealase õiguse rikkumise korral;

13.  rõhutab, et tuleb laiendada pagulasseisundi konventsiooni ja Kampala konventsiooni, et kaitsta ja abistada pagulasi kogu maailmas, samuti kliimamuutusest mõjutatud inimesi ning kaitsta neid vägivalla eri vormide eest, nagu inimkaubandus, soopõhine vägivald, linna- ja majandusvägivald, sest neil võib olla põhjendatud hirm tagakiusamise ees või oht kannatada tõsist kahju; rõhutab, et rändajate õigusi tuleb kaitsta samal määral, nagu see on kriisi ajal tagatud kõikidele teistele rühmadele; kutsub üles pöörama tähelepanu eelkõige haavatavatele rühmadele, nagu rändajad, kodakondsuseta isikud ja pagulased, kes tihti jäetakse humanitaarabialastes aruteludes tagaplaanile; kutsub üles looma uut laadi inimõiguste kaitse meetmeid, mis aitaksid neid inimesi kaitsta;

14.  rõhutab, et on vaja põhimõttelist muutust pagulastele ning neid vastuvõtvatele riikidele ja kogukondadele antavas abis; avaldab toetust ülemaailmse konsulteerimise kokkuvõtvale aruandele, milles kutsutakse tippkohtumisel arutama laiaulatuslikku pagulaste vastuvõtmise lepet, milles tunnustatakse vastuvõtvate riikide panust, nähakse nende abistamiseks ette pikaajalised prognoositavad ja jätkusuutlikud finantsabi paketid, edendatakse pagulaste sõltumatut toimetulekut, andes neile võimaluse elatise teenimiseks, ning võetakse kasutusele õiglasemad viisid nende kolmandatesse riikidesse ümbersuunamiseks;

15.  kutsub ELi ja selle liikmesriike püüdma tippkohtumise ettevalmistamise käigus jõuda ühise arusaamani humanitaarabi põhimõtetest ning töötama ühiselt välja ulatusliku kaasava käitumisjuhendi praegustele ja uutele rahastajatele, et jagada häid tavasid, hõlbustada juurdepääsu abivajajatele ja tõhustada kohustusi, mis on seotud abiandjate heade tavadega, nagu humanitaarabi andmise hea tava põhimõtted;

16.  kutsub ELi toetama läbipaistvuse ja vastutuse kui juhtpõhimõtete lisamist tippkohtumise deklaratsiooni, kasutades programmitöö kavandamise ja hindamise alusena konkreetseid näitajaid ja rühmitatud andmeid (nt soo ja vanuse kaupa, laste puhul eraldi näitajad) ning edendades rahvusvahelise humanitaarabi läbipaistvuse standardi algatust, et tagada edusammude mõõtmiseks üleilmne vastutuse tulemusraamistik;

17.  rõhutab vajadust pakkuda toitu, vett, peavarju, sanitaartingimusi ja arstiabi põhiõigustena kõikidele inimestele; on väga mures epideemiate puhkemise ohu pärast, mis on tingitud halbadest sanitaartingimustest ja puhta joogivee vähesest kättesaadavusest, samuti hädavajalike ravimite puudumise pärast humanitaarkriiside ajal; kutsub ELi võtma juhtrolli, et tagada hädavajalike ravimite ja puhta joogivee piisav olemasolu humanitaarkriisides;

18.  kutsub liitu ja kõiki rahvusvahelisi osalejaid parandama põgenikelaagrites humanitaarabi andmise tehnilist külge, eeskätt varustades neid nakkusepideemiate tõkestamiseks mobiilsete laboritega, parandades esmaabi andmist, võttes arvesse kõige haavatavamaid rühmi, ning parandades hügieeni ja esmase tervishoiu infrastruktuure;

19.  rõhutab, et lastekaitse on vaja muuta humanitaartegevuse lahutamatuks osaks, et ennetada ja tõkestada laste kuritarvitamist, hooletusse jätmist, ekspluateerimist ja lastevastast vägivalda; rõhutab, et kuna muutused peavad algama lastest, siis on oluline luua osana humanitaartegevusest lapsesõbralikke alasid;

20.  tõstab esile naiste keskse rolli konflikti- ja konfliktijärgsetes olukordades, kuna nemad reageerivad kriisidele esimestena, hoides koos oma pere- ja kogukondi; kutsub rahastajaid ja valitsusi võtma soolist võrdõiguslikkust arvesse humanitaartegevuse programmitöös ja toetama naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist;

21.  nõuab, et humanitaarabi andmisel järgitaks rahvusvahelist humanitaarõigust ja ELi humanitaarabi ei allutataks teiste partnerrahastajate kehtestatud piirangutele; peab muret tekitavaks ja mõistab hukka asjaolu, et humanitaarhädaolukordades kasutatakse naiste ja tütarlaste suhtes sõjarelvana endiselt vägistamist ning muid seksuaalse ja soopõhise vägivalla vorme; rõhutab, et on vaja tegelda sellise vägivalla ja sellest tulenevate füüsiliste ja psühholoogiliste tagajärgedega; nõuab, et kogu maailmas võetaks kohustus tagada naiste ja tütarlaste turvalisus kõikide hädaolukordade ja kriiside algusest peale, võideldes seksuaalse ja soopõhise vägivalla vastu selliste meetmetega nagu teadlikkuse suurendamine, vägivalla toimepanijate vastutuselevõtmise tagamine ning humanitaarkriisi olukorras naistele ja tütarlastele kõigi seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuteenuste, sealhulgas ohutute abortide kättesaadavuse kindlustamine selleks, et lõpetada praegune peaaegu ebainimlik kohtlemine, nagu on ette nähtud rahvusvahelises humanitaarõiguses ning Genfi konventsioonides ja nende lisaprotokollides;

22.  leiab, et kogu humanitaarabi osutav personal, sealhulgas politsei- ja sõjaväejõud, peaks saama sootundlikkuse alal asjakohase koolituse, ning selleks, et teenistujad ei kuritarvitaks oma positsiooni ja tagada sooline võrdõiguslikkus, tuleks neile kehtestada range käitumisjuhend;

23.  palub, et humanitaarvaldkonnas tegutsejad kaasaksid soolise vägivalla ennetamise ja selle tagajärgede leevendamise strateegiad oma kõikidesse valdkondlikesse meetmetesse, hõlbustades ELi uute rahastamisvahendite kindlakstegemist, ning võtaksid sellega seoses arvesse Global Protection Clusteri koostatud ja läbivaadatud suuniseid soopõhise vägivalla vastaste meetmete humanitaartegevusse integreerimise kohta; on ühtlasi seisukohal, et humanitaarvaldkonnas tegutsejad (sealhulgas EL) peaksid hädaolukordadeks valmistumise ja hädaolukordadele reageerimise kõikides etappides konsulteerima tütarlaste ja poistega (eriti teismeliste tütarlastega);

24.  palub asjaomastel humanitaarabiasutustel oma tegevust paremini koordineerida, et tuvastada seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise ohvrid ja potentsiaalsed ohvrid ning kaitsta neid;

25.  peab ELi terviklikku lähenemisviisi liidu mitmesuguste välispoliitika vahendite koordineerimise ja järjepidevuse seisukohast väärtuslikuks, sest nii antakse panus püsivate poliitiliste lahenduste leidmisesse; juhib tähelepanu humanitaarabi eripärale ja rõhutab, et äärmiselt oluline on lahutada humanitaartegevus välispoliitilistest, poliitilistest, julgeoleku- ja terrorismivastastest kaalutlustest, võttes kasutusele kaitsemeetmed; mõistab hukka humanitaartegevuse põhimõtete väärkasutamise ja eiramise, sest see kahjustab märkimisväärselt abi andmist ja humanitaartöötajate turvalisust; rõhutab, et terrorivastaste meetmetega ei tohiks kahjustada ega takistada humanitaartegevust, ja kutsub tippkohtumisel seda küsimust asjakohaselt arutama;

Humanitaarabi tõhusus

26.  mõistab hukka humanitaarabi osutamise püüete järjekindla nurjamise ja igasuguse tegevuse, mis on vastuolus hädaohus olevate inimeste abita jätmise ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtetega, mida kõik osalejad, olgu nad ELi liikmesriigid või mitte, kohaldavad pagulaste suhtes; kutsub valitsusi täitma oma esmast kohustust kaitsta ja abistada tsiviilielanikke ning kehtestama õigus- ja poliitikaraamistikud humanitaarabi juurdepääsu ja abi kohaletoimetamise hõlbustamiseks kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõigusega; soovitab, et need raamistikud hõlmaksid humanitaarabi maksuvabastusi, rahaülekannete tegemise kulude vähendamist ja lihtsustatud tolliprotseduure; kutsub rahastajaid, vastuvõtvaid riike ja abiosutajaid järgima humanitaarabi ja kõikide võimalike kanalite kaudu toetuse andmist käsitlevaid õigusnorme ning täitma oma kohustust tagada professionaalse, õigeaegse, asjakohase ja kvaliteetse abi jõudmine kõigi abivajajateni ka kaugemates piirkondades;

27.  peab seoses humanitaartöötajate parema kaitse tagamisega äärmiselt muret tekitavaks korduvaid rünnakuid humanitaartöötajate ja infrastruktuuride, sealhulgas haiglate vastu; rõhutab, et on vaja teha rohkem nende ohutuse, kaitse ja liikumisvabaduse parandamiseks kooskõlas rahvusvahelise õigusega; pooldab humanitaartöötajate kaitsmise kohustust suurendavate eriklauslite järjekindlat lisamist kõikide riikide õigusaktidesse ja rahastajate tegevuskavadesse ning toetab järjepidevat ranget järelevalvet kõigi abitöötajate vastu suunatud rünnakute üle ja neist teavitamist;

28.  toetab komisjoni soovitusi töötada välja ulatuslik tulemusnäitajate kogum;

29.  rõhutab, et vajalik on pidev dialoog eri humanitaarvaldkonna osalejate vastastikku täiendava rolli ja volituste üle; on seisukohal, et tuleb teha selget vahet humanitaarabi tsiviilosalejate ja sõjaväeliste osapoolte vahel; on seisukohal, et esmatähtsaks tuleb lugeda tsiviilosalejate humanitaartegevus; kutsub tippkohtumisel arutama uusi võimalusi osalejate tegevuse paremaks koordineerimiseks, sest see on tõhusama, tulemuslikuma ja asjakohasema humanitaartegevuse seisukohast peamise tähtsusega; rõhutab, et on vaja kohapealse tegevussuutlikkuse paremat analüüsimist ning vajaduste ja humanitaartegevuse vastutuse paremat ühist hindamist;

30.  nõuab tõsiste jõupingutuste tegemist, et tagada pikaleveninud humanitaarkriisides tõhusalt õigus haridusele, eraldades vajalikke rahalisi vahendeid ja inimressursse, sest hariduse puudumine seab ohtu laste tuleviku ja ühiskonna edasise arengu; tõstab esile pideva hariduse olulisust selliste jagatud ja universaalsete väärtuste kaitsmisel ja edendamisel nagu inimväärikus, võrdõiguslikkus, demokraatia ja õigusriik;

31.  tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuse üle suurendada humanitaarhädaolukordades lastele antava hariduse rahastamist, võttes arvesse kooliharidusest ilmajäävate laste muret tekitavalt suurt arvu ja hariduse suurt osa inimeste vastupanuvõime suurendamisel; kutsub nõukogu toetama komisjoni ettepanekut eraldada selleks otstarbeks 4 % ELi humanitaarabi eelarvest; on seisukohal, et selle tõttu ei tohiks pöörata vähem tähelepanu teistele põhivajadustele;

32.  on mures laste hariduse ja koolitamise pärast põgenikelaagrites ning palub ELil ja kõigil rahvusvahelistel osalejatel suurendada valmisolekut hariduse andmiseks põgenikelaagrites;

33.  märgib, et tõhusa ja tulemusliku abiandmise peamised eeltingimused on ennustatavus, tegevuse paindlikkus ja mitmeaastased maksed; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tooma tippkohtumise deklaratsioonis uuesti tähelepanu alla humanitaarabi andmise head põhimõtted;

34.  rõhutab, et rahastamispuudujäägi lahendamiseks on vaja ülemaailmseid meetmeid; nõuab, et loodaks ülemaailmne humanitaarabifond, mis toetaks arenguabi komitee väliste rahastajate osalemist ja kaasamist ning koondaks kõiki olemasolevaid rahvusvahelisi rahastamismehhanisme, kohapealseid ressursse ja ühisfonde (ÜRO hädaabifondid, hädaabi keskfond, usaldusfondid jne) ning mida täiendataks vabatahtlike ja kohustuslike rahaliste maksetega valitsustelt, erasektorilt ja piirkondlikelt organisatsioonidelt; soovitab neid kohustuslikke makseid kasutada kolmanda taseme kriiside humanitaarabilubaduste puudujääkide täitmiseks, valmisoleku toetamiseks, sotsiaalkaitse valmisoleku paketi tagamiseks pikaajalistele pagulastele või selliste ettenägematute hädaolukordadega toimetulemiseks nagu Ebola epideemia;

35.  rõhutab, et rahvusvahelistel finantsasutustel on vaja täiel määral osaleda ja korraldada ümber sooduslaenudele keskendumine, vaadates läbi soodusrahastamise kriteeriumid, et asutustel oleks võimalik paindlikumalt reageerida ebakindlatele olukordadele ja hinnata paremini riikide võimet lisada oma ressursse;

36.  nõuab tungivalt, et valitsused, rahastajad ja nende tugikeskkond lihtsustaks koostööpartnerite jaoks haldusnõudeid, ühtlustades toiminguid ja kaardistades halduse, lepingute sõlmimise ja aruandluse häid tavasid, ning toetaks algatusi, mille eesmärk on anda pidevat abi suutlikkuse suurendamiseks ja kohalike osalejate järelevalveks ning parandada riikide koordineerimisstruktuure;

37.  rõhutab, et kriisist mõjutatud inimeste elu ja inimväärikuse tagamiseks ja kindlustamiseks peab kohapealsetel vabaühendustel olema juurdepääs otserahastamisele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja rahastajad suurendaksid märkimisväärselt kohalike humanitaartegevuses osalejate otserahastamist, sest neil on võime, oskus ja suutlikkus tegutseda kohapeal, tagades samas vastutuse;

38.  kutsub tegema tippkohtumisel ebakindlaid riike ja pikaleveninud kriise käsitleva uue kokkuleppe koos jätkusuutlike programmide, rakenduskavade ja arengu prognoositava rahastamisega; rõhutab, et Addis Abeba tegevuskavas tuuakse esile vajadus investeerida sotsiaalkaitsesüsteemidesse ja turvavõrgustikesse, et ebakindlatele olukordadele oleks võimalik reageerida kiiremini ja tõhusamalt;

Haavatavuse vähendamine ja riskijuhtimine

39.  rõhutab, et humanitaartegevuse süsteem on vaja kohandada kohalikele, riigisisestele ja piirkondlikele nõuetele ning on vaja suurendada kriisist mõjutatud inimeste mõjuvõimu ja neid kaasata, sealhulgas igas vanuses naisi, lapsi, puuetega inimesi, vähemusi ja põliselanikke, tunnustada nende rolli muudatuste tegijana, tagades võimaluse korral neilt tagasiside saamise ja nendega eelneva konsulteerimise humanitaartegevuse programmitöö ja rakendamise ajal;

40.  rõhutab, et rahvusvahelise abi andmine peaks pigem põhinema olemasolevatel kohalikel või riiklikel algatustel ja partnerlustel kui looma paralleelseid meetmeid; rõhutab, et oluline on tugevdada humanitaarabi andmise kohalikku ja piirkondlikku suutlikkust ning luua võimaluse korral kaasavaid protsesse, kui planeerimisse kaasatakse kohalikud asutused, kodanikuühiskond, erasektor ja kriisist mõjutatud elanikud;

41.  rõhutab vajadust uue ülemaailmse vastastikuse täiendavuse mudeli järele, millel põhineks humanitaartegevuse ja arengukoostöö osalejate koostöö, mis võimaldab neil järk-järgult kujundada vastupanuvõimelisema ja iseseisvama ühiskonna, alustades ühise analüüsimise ja programmitööga; rõhutab, et selline mudel peaks esiteks hõlmama arengukoostöö osaliste strateegiaid, mis võimaldab neil kohapeal jõud ühendada, teiseks arenguprogrammides kriisimodifikaatorite juurutamist ja kolmandaks humanitaarabi andmise väljumisstrateegiaid, et võimaldada paindlikumat lähenemisviisi, ning samuti aruandluskohustuslikku mitmeaastast rahastamismehhanismi kaua kestvatele kriisidele reageerimiseks; rõhutab, et konfliktitundlikes piirkondades alaliste struktuuride loomiseks on oluline koostöö kohalike vabaühenduste ja kodanikuühiskonna juhtidega;

42.  kutsub komisjoni esitama algatuse, et süstemaatilisemalt ühendada humanitaarabi, arengukoostöö ja vastupanuvõime, mis võimaldab ELil olla paindlikum ja tõhusam kasvavate vajadustega tegelemisel ja edastada tippkohtumisele arutamiseks parema aluse; kutsub ELi kasutama ära kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte tegemist, et veelgi edendada humanitaar- ja arengukoostöö seostamist;

43.  rõhutab katastroofiohu vähendamise olulisust vastupanuvõime parandamiseks neljas esmatähtsas valdkonnas: 1) arusaamine katastroofiohust; 2) riskijuhtimise parandamine katastroofiohu juhtimiseks; 3) investeerimine katastroofiohu vähendamisesse vastupanuvõime suurendamiseks ning hädaolukorrakavade ja varajase hoiatamise süsteemide edendamiseks; 4) katastroofivalmiduse suurendamine paremaks reageerimiseks ning parema taastamise põhimõtte rakendamiseks taastus-, ennistus- ja ülesehitustöödel;

44.  kutsub liikmesriike ja teisi rahastajaid parandama ja edasi arendama riigi humanitaartegevuse ja katastroofiohu vähendamise ja juhtimise õigusraamistikku, võttes aluseks rahvusvahelised suurõnnetustele reageerimise seadused, eeskirjad ja põhimõtted; rõhutab, et katastroofivalmidus, riskide vähendamine ja vastupanuvõime peaks süstemaatiliselt kuuluma reageerimiskavadesse, mida koostavad kohalikud, piirkondlikud ja riigiasutused, tööstussektor ja kodanikuühiskond, ning seda peaks toetama piisava rahastamisega ja suuremate investeeringutega prognoosimisse ja riskijuhtimise mudelitesse;

45.  kutsub pöörama tippkohtumisel suurt tähelepanu kliimamuutuste ja humanitaartegevuse küsimusele; on seisukohal, et see peaks hõlmama planeerimist ja vastupanuvõime suurendamist kliimamuutuste tagajärgedele, sealhulgas kliimapagulaste ja -rände küsimusele, kogu asjaomase poliitika kujundamisel piirkonna ja maailma tasandil; kutsub sellega seoses ELi ja selle liikmesriike jätkama julgete poliitiliste otsuste tegemist kliimamuutusega võitlemiseks;

Ümberkujundamine innovatsiooni kaudu

46.  rõhutab, et innovatsioon peaks lähtuma mitmest allikast ning eelkõige abistatavate kriisist mõjutatud inimeste, kodanikuühiskonna ja kohalike kogukondade teadmistest; rõhutab minimaalsete humanitaarabistandartide olulisust selliste humanitaarabi korras osutatavate esmase tähtsusega avalike teenuste nagu hariduse, toidu, tervishoiu, majutuse, veevarustuse ja kanalisatsiooni edendamisel; usub, et juhul, kui avalikul ja erasektoril on ühised huvid, ärieesmärkidele ja ELi arengueesmärkidele vastavad prioriteedid ning järgitakse rahvusvahelisi arenguabi tõhususe standardeid, siis võivad avaliku ja erasektori ning valdkonnaülesed partnerlused olla vahend, millega täiendada üldsuse reageerimist kasvavale humanitaarabivajadusele; märgib, et humanitaarabi innovatsiooni hea näide on rahaline abi, kui see on nõuetekohaselt kooskõlas abi tõhususe põhimõtetega;

47.  tunneb heameelt nõukogu järelduste üle, mis käsitlevad üldiseid põhimõtteid seoses mitmeotstarbelise rahalise abiga humanitaarvajadustele reageerimiseks; tõdeb, et kuigi vaid väike osa praegusest humanitaarabist on rahaline, on sellisel abil märkimisväärne potentsiaal olla innovatiivne, inimvääriline, turvaline, sootundlik, paindlik ja kulutõhus võimalus täita kõige haavatavamate põhivajadusi hädaolukorras; kutsub ELi ja liikmesriike propageerima tippkohtumise eel olukorrast lähtuva ja tegevuse analüüsil põhineva tingimusteta rahalise abi andmise ühiseid põhimõtteid ja nende kasutamist, toetades samas järelevalvemehhanismi;

48.  kutsub ELi edendama ja toetama ülemaailmse humanitaarinnovatsiooni liitu ülemaailmsete ühiste eetiliste lähenemisviiside väljatöötamiseks kooskõlas humanitaarabi andmise põhimõtetega ning ÜRO põhimõtetega innovatsiooni ja tehnoloogia kohta, mida töötatakse välja selleks, et tagada innovatsiooni kavandamine selliselt, et selle tulemustega parandatakse mõjutatud elanike olukorda; nõuab, et piirkonna ja riigi tasandil asutataks humanitaarinnovatsiooni fondid;

49.  tõdeb, et innovatsioonil võib olla oluline roll uutele probleemidele reageerimisel, samuti olemasolevate programmide parandamisel, sest sellega lisanduvad teiste sektorite uued saavutused, mille abil töötada välja, uuendada ja arendada mudeleid, mis võimaldavad teha humanitaarprobleemide lahendamisel läbimurde;

50.  rõhutab uute tehnoloogiate ja innovaatiliste digitaalsete vahendite osa humanitaarabi korraldamisel ja kohaletoimetamisel, pidades eeskätt silmas abi kohaletoimetamist ja jälgimist, loodusõnnetuste seiret, teabe jagamist, rahastajate vahelist koordineerimist ning abiorganisatsioonide ja kohapealse valitsuse vahelise suhtluse hõlbustamiseks eeskätt kaugemates ja loodusõnnetuste piirkondades; rõhutab, et Aafrikas ja eriti Sahara-taguses Aafrikas leiab praegu aset mobiilne digitaalrevolutsioon, kusjuures järsult on suurenenud mobiilsidelepingute (ja mobiilse interneti kasutajate) arv, mis on otsustava tähtsusega varajase hoiatamise süsteemide loomise ning tervishoiuküsimustest, ohupiirkondadest ja abistajate kontaktteabest kiire teavitamise seisukohast;

51.  kutsub komisjoni ja liikmesriike toetama äriühingute, eriti VKEde kaasamist, järgides samas humanitaarabi andmise põhimõtteid ja eetikastandardeid, koostades selleks äriühingute tegevusjuhendi ja edendades kohalikke ja piirkondlikke partnerlusplatforme, et struktureeritult, kooskõlastatult ja jätkusuutlikult kaasata äriettevõtteid hädaolukordades; ergutab liikmesriike kaasama rohkem äriühinguid oma riiklikesse hädaolukordadele reageerimise kavadesse ja vastutusmehhanismidesse;

52.  kutsub ELi uurima võimalusi luua ja ergutada partnerlust idufirmade ning samuti kindlustus- ja tehnoloogiaettevõtetega, et töötada välja vahendeid valmisoleku ja abi rakendamise tagamiseks hädaolukordades; rõhutab, et on vaja toetada ja edasi arendada ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) vahendusel toimuvat ülemaailmset kaardistamist, et koondada olemasolevad erasektori vahendid ja suutlikkus tehnilise koostöö tõhustamiseks loodusõnnetustele reageerimisel;

53.  kutsub ELi ja selle humanitaarpartnereid toetama tippkohtumisel noorte paremat kaasamist humanitaarvalmisolekusse ja taastamistegevusse ning edendama vabatahtliku tegevuse programme;

54.  juhib tähelepanu olulisele osale, mida ELi humanitaarabi vabatahtlike algatus võib täita eelseisval tippkohtumisel tehtud otsuste elluviimisel ja läbivaadatud Euroopa humanitaarabi valdkonna konsensuse kontekstis; rõhutab, et parimate tavade ja abi rakendamise vahendite väljatöötamisel võib lisaks teiste humanitaarabitöötajate kogemusele väga oluline osa olla vabatahtlike kogemustel;

55.  kutsub ELi ja liikmesriike propageerima tippkohtumisel humanitaartoetuse rolli, sest see võib olla tõhus viis kaitse ja innovatsiooni edendamiseks;

56.  rõhutab, et Istanbuli kohustusi tuleb täita ELi ja liikmesriikide tasandil; kutsub seepärast ELi ja liikmesriike kavandama koos teiste humanitaartegevuses osalejatega Istanbuli tippkohtumise tulemuste elluviimise kava; rõhutab, et on vaja tagada prognoositav ja õigeaegne humanitaarabi rahastamine ELi eelarvest, eraldades ELi humanitaarabikohustuste assigneeringuteks järjepidevalt ja täiel määral sama summa maksekohustuste assigneeringuteks;

57.  nõuab Euroopa humanitaarabi konsensusele uut ühtset ja tugevat tegevuskava, millega tagatakse ELi erapooletu ja tõhus humanitaarabi andmine, mis vastab kohapealsetele tingimustele, mida on kohandatud vastavalt ealistele ja soolistele iseärasustele ning mida antakse kedagi diskrimineerimata ja vastavalt vajadustele;

58.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning ÜRO peasekretärile.

SELETUSKIRI

Sissejuhatus

Maailm seisab silmitsi humanitaarkriisidega, mis on seninägematud nii arvu, ulatuse kui ka kestuse poolest. Püsivatest ja pikaajalistest inimtekkelistest konfliktidest ning korduvatest looduskatastroofidest põhjustatud 3. taseme hädaolukorrad Süürias, Iraagis, Jeemenis, Lõuna-Sudaanis ja Kesk-Aafrika Vabariigis ning ebolapuhanguga Lääne-Aafrikas on järsult suurendanud humanitaarabi vajavate inimeste arvu.

Sundümberasustamise suundumus on tõusuteel ning seetõttu on pagulasi ja sisepõgenikke praegu rohkem kui pärast II maailmasõda. Ühe tagajärjena on hüppeliselt kasvanud nende inimeste arv, kes võtavad põgenemiseks ette eluohtlikke merereise.

Nendest konfliktidest ja katastroofidest põhjustatud lakkamatud vajadused on viinud humanitaarabi andmise süsteemi selle suutlikkuse piirini. Olukorras, kus humanitaarabi vajaduste ning neile vastamiseks saadaolevate operatiiv- ja rahastamisvahendite vahe ähvardab veelgi suureneda, on ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon esimest korda ajaloos kutsunud kokku ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise (WHS).

2016. aasta mais Istanbulis toimuva WHSi eesmärk on kujundada ümber humanitaarabi andmise süsteem ja kohandada seda kiirelt muutuvate hädaolukordadega ning muuta humanitaartegevus tulemuslikumaks, tõhusamaks ja tulevikku vaatavaks. On olemas selge vajadus tuua humanitaarabiga ning arenguga tegelevad kogukonnad rohkem kokku ning nihutada raskuspunkt reageerimiselt ennetamisele ja prognoosimisele.

Humanitaarabi andmise süsteem vajab muutmist

Viimased üleilmsed arutelud humanitaartegevuse raamistiku üle toimusid peaaegu kakskümmend viis aastat tagasi. Sellest alates on humanitaarabi andmise keskkond märkimisväärselt muutunud, eelkõige humanitaarhädaolukordade arvu, ulatuse ja kestuse poolest, mis tuleneb nii inimtekkelistest konfliktidest kui ka looduskatastroofidest ning mida raskendavad üleilmsed suundumused, nagu kliimamuutused.

Rahastamine on küll suurenenud, kuid vajadused on kasvanud palju kiiremini, mis on põhjustanud puudujäägi suurenemise. Lisaks kasutatakse lõviosa abist väikese arvu pikaajaliste konfliktide, eelkõige 3. taseme konfliktide tagajärgedega tegelemiseks, samas kui kriiside ja konfliktide aluseks olevate põhjustega saab tulemuslikult tegeleda üksnes pikaajalise poliitilise tegevuse ja ennetamise abil. Koos vajadusega lahendada üha suurenev puudujääk suureneb järjest ka nõudmine vastutuse järele.

Veelgi enam, tänapäeval seistakse humanitaarabi andmisel silmitsi aina väheneva austusega rahvusvaheliste humanitaar- ja inimõigustealase õiguse vastu. Konfliktides rünnatakse järjest sagedamini tsiviilisikuid, sealhulgas abitöötajaid – kes lähevad sageli sinna, kuhu lähevad vähesed –, mistõttu on suurenenud surmajuhtumite ja ümberasustamiste arv.

Julgeolekuriske võib suurendada ka mulje, et humanitaarabi kasutatakse poliitilistel või majanduslikel põhjustel. Suurem ebakindlus vähendab humanitaarabi andmise sageli juba niigi piiratud võimalusi, takistades seega nii humanitaartöötajate jõudmist abivajajateni kui ka vastupidi, mis on aga ülioluline vajadustega tegelemiseks kohapeal. Samuti kaasatakse humanitaarabi andmisse osalejaid laiemalt, sealhulgas sõjavägi.

ÜRO juhitud jõupingutused, eelkõige ametkondadevahelise alalise komitee (IASC) ja ümberkujundava arengukava abil, on küll suunatud mõnede mitmepoolse reageerimissüsteemi puudujääkidega tegelemisele, aga käsitleda on vaja ka kooskõlastamise, humanitaarabi rahastamise ja partnerlusega seotud küsimusi. On enam kui õige aeg arutleda humanitaarabi süsteemi kohandamise üle uute oludega.

Kuidas saab EL anda oma panuse?

ELil kui juhtival doonoril ja peamisel üleilmsel humanitaartegevuses osalejal on nii kohustus kui ka vajalik võimendav mõju võtta juhtroll püüdlustes tulemuslikumate ja tõhusamate viiside poole konfliktidest ja katastroofidest mõjutatud inimeste vajadustele vastamiseks. EL on algatanud humanitaarabi andmise häid tavasid ja innovatiivseid lähenemisviise ning ta peaks oma teadmisi aktiivselt jagama. Ainulaadse piirkondliku organisatsioonina on ELil lisaväärtus, mida ta saab eeskujuks pakkuda, kuigi samas peab ta üle vaatama ka omaenda struktuurid.

EL on mõelnud sellele, kuidas tegeleda praeguse abiandmissüsteemi süsteemsete kitsaskohtadega. Kujunema on hakanud selge teadlikkus vajadusest liikuda reageerimiselt ennetamisele; rohkem tuleb teha kriiside ennetamiseks, ka selleks, et need ei korduks, ja rohkem on vaja keskenduda sellistele küsimustele nagu kohanemine ja vastupanuvõime suurendamine, eelkõige lähendades humanitaartegevust ja pikaajalist arengutegevust.

ELi rakendusraamistik vajab küll uuendamist, aga EL peaks tuginema oma Euroopa konsensusele humanitaarabi valdkonnas – kuna see on Euroopa ühine ja põhimõtteline lähenemisviis –, et juhinduda sellest oma panuse andmisel WHSi protsessi ja et kasutada seda ka edendamist vääriva piirkondliku mudelina. EL võiks kaaluda „humanitaartegevuse ülemaailmse konsensuse” toetamist, mille puhul tunnistatakse tänapäevase humanitaarabi andmise süsteemi mitmekesisust ning kasutatakse tõhusalt kõiki täiendavaid rolle.

Konfliktiolukordadest mõjutatud inimeste vajadustele vastamine

Tippkohtumise ettevalmistamisel on laiaulatuslikel sidusrühmadega konsulteerimistel arutatud peamisi probleeme ja innovatiivseid lahendusi neljas omavahel seotud teemavaldkonnas: humanitaartegevuse tõhusus, haavatavuse vähendamine ja riskide juhtimine, ümberkujundamine innovatsiooni abil ning konfliktiolukorras olevate inimeste vajadustele vastamine – see viimane on kujunenud ülekaalukaks prioriteediks.

Koos tugeva ja uuendatud pühendumusega põhilisele ja eelkõige kinnitades taas ja edendades ühist väärtust – humanitaarpõhimõtteid – ning humanitaartegevuse rahvusvahelist õigusraamistikku, sealhulgas võitlemist karistamatusega, tuleks humanitaartegevuse keskmesse seada kaitsmine.

Humanitaartegevuses osalejate aktsepteerimiseks ja selleks, et oleks võimalik tegutseda sageli keerulistes poliitilistes ja julgeolekuolukordades, on otsustav tegelik ja tajutud erapooletus, neutraalsus ja sõltumatus. ELi puhul peaks põhimõtteline lähenemisviis andma tulemuseks abi muudeks eesmärkideks kasutamise vältimise – kooskõlas liidu neutraalse osalemise põhimõttega „in-but-out”.

Humanitaarabi tõhusus

Et humanitaarabi oleks nii tulemuslik kui ka tõhus, peab see jõudma mõjutatud elanikkonnani ja eeskätt kõige haavatavamate rühmadeni. WHSi eel peaks EL edendama selliste meetmete vastuvõtmist, millega tagatakse, et mõjutatud kogukondadel, eelkõige naistel, lastel ja kõige haavatavamatel, sealhulgas nendel, kelleni on raske jõuda, oleks juurdepääs vajalikule abile ning et nad kaasataks asjakohastesse otsustusprotsessidesse.

Koos sootundliku lähenemisviisi edendamisega humanitaarabi andmisel peaks EL rõhutama konkreetset vajadust kaitsta lapsi ning eelkõige seda, et hädaolukordades hariduse andmine on keskse tähtsusega. Abi andmise peamise aspektina tuleks rõhutada humanitaartegevuses osalejate vastutust, esiteks mõjutatud elanikkonna ees, aga ka doonorriikide kodanike ees.

WHSi konsultatsioonidest on selgelt tulenenud nõudmine nii vajaduste- kui ka kontekstipõhiste lähenemisviiside järele. Oma mitut mõõdet hõlmava abiga, milles kombineeritakse hädaabi andmist pikaajalise poliitikaga vastupanuvõime suurendamiseks ja algpõhjustega tegelemiseks, on ELil selgelt võrreldav eelis eri tüüpi kriisidele reageerimisel – asjatundlikkus, mida ta peaks jagama oma partneritega piirkondlikul tasandil ja ka väljaspool seda, et hõlbustada humanitaarabi juurdepääsu ja abi kohaletoimetamist.

Abi tõhususe teemaliste arutelude keskne element on olnud vajadus võtta vastu ühised standardid. Oma konsensusega on EL muutunud heade tavade edendajaks ning see on hõlmanud vajaduste hindamise ja abi kohaletoimetamise kvaliteedi parandamisele suunatud algatusi, näiteks humanitaarabi andmise head põhimõtted. Et jätkata koos partneritega tööd humanitaarabi andmise ühise tulemusraamistiku suunas, peaks EL toetuma oma teadmistele.

Rahastamine

Humanitaarabi tõhusa rahastamise eeltingimused on jätkuvalt õigeaegsus, ennustatavus ja paindlikkus. Hädaolukordade laadi tõttu on rahastamisnõudlus viimasel ajal suuresti ületanud ELi eelarveeraldised, muutes keerulisemaks kiireloomulised sekkumised ja põhjustades maksete hilinemist, mis mõjub halvasti abi rakendavate partnerite tegevusele.

Parlament on rõhutanud, kui oluline on säilitada samaväärsed maksed ja kulukohustuste assigneeringud humanitaarabi rubriigis ja ka hädaabireserv. Eelarvepiirangud küll vähendavad võimalusi üldist abi suurendada, aga praegune ebakõla erakorraliste humanitaarvajaduste ning saadaolevate vahendite vahel väärib arutelu algatamist hädaabi ja pikaajalise abi tasakaalu üle.

Koos uute ja innovatiivsete rahastamisviisidega, sealhulgas läbivaadatud osamaksed, tuleks üleilmsetes rahastamispuudujäägi lahendamise meetmetes jätkata partnerluste loomist esile kerkivate ebatraditsiooniliste doonoritega ja veelgi laiendada võimalusi erasektori abil ning vaadata läbi humanitaarabi ja arengu rahastamise suhe.

Haavatavuse vähendamine ja riskide juhtimine

On oluline tagada, et eelmistest kriisidest võetaks õppust, nii et humanitaarabi süsteem toimiks riskide paremaks juhtimiseks ja haavatavuse vähendamiseks teisiti, eelkõige koos kohalike partneritega. Vastupanuvõime tugevdamine on kriisialdiste riikide puhul muutunud ELi olulisimaks eesmärgiks. See kujutab endast raamistikku humanitaarabi ja arengupoliitika tõhusamaks lähendamiseks ning muuhulgas võimaldab suuremat paindlikkust ülemineku- ja väljumisstrateegiate rahastamisel.

EL peaks tugevalt toetama suuremaid investeeringuid katastroofiriski vähendamise ja juhtimise süvalaiendamisse ja lokaliseerimisse ning valmisoleku tugevdamisse. Lisaks peaks EL edendama oma lähenemisviise vastupanuvõimele ning hädaabi, taastus- ja arenguabi ühendamisele kui parema lähendamise ja tulemuslikuma abiandmise meetodit uue põlvkonna keerulistes kriisides – ja ka viisina suurendada erinevate 2015. aasta järgsete katastroofiriski, arengu ja kliimamuutuse protsesside seostatust.

Ümberkujundamine innovatsiooni kaudu

WHSi protsessi tuleks näha osana pidevast jõupingutusest ülemaailmse humanitaarsüsteemi nõrkustega tegelemisel. Innovatsioonikultuuri rakendamine võib humanitaarabi puhul olla aga keeruline, sest teatud ulatuses on innovatsioon võimalik vaid juhul, kui teatud määral on lubatavad väga riskantsed ja suure mõjuga projektid. Üks viis lahendada doonorite ning muude osaliste, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonide sageli õiguspärast soovimatust võtta riske võiks olla eetikastandardite väljatöötamine.

Järeldused

Rekordilised vajadused ja piiratud ressursid on viinud ülemaailmsed humanitaarabi süsteemid viimase piirini. Samal ajal on kaalul põhilisemast põhilisem – inimväärsus, väärikus, inimlikkus ja solidaarsus.

ELilt oodatakse juhtrolli asumist ning otsustava osa täitmist WHSi protsessis – ning tal on ka potentsiaali need rollid võtta –, et saavutada humanitaarpõhimõtetest ja abisaajate vajadustest juhinduv tugev tulemus. Lõppdokumendi läbirääkimiste ja tippkohtumise järelmeetmete edukaks mõjutamiseks peaks EL minema Istanbuli fokuseeritud ühise seisukohaga ja kõnelema ühel häälel. Ta peaks oma panuse andmisel juhinduma Euroopa konsensusest ning edendama seda ülemaailmse konsensuse mudelina.

Laialdased konsulteerimised sidusrühmadega on juba muutnud WHSi protsessi ainulaadseks võimaluseks tuua kokku erinevad humanitaarabi valdkonna osalised. Selleks et rääkimine viiks käegakatsutava tegevuseni, tuleb WHSiks valmistumisel keskenduda tulemuste suhtes konsensuse ning isevastutuse saavutamisele. Mitut sidusrühma hõlmava lähenemisviisi tõttu tuleb aga tagada, et valitsused kui peamised osalised võtavad endale kohustusi. EL peaks käsitlema WHSi kui võimalust luua partnerlusi ja rajada ühine alus humanitaarpõhimõtetele ja rahvusvahelistele standarditele ning tugevdada abi puhul nii koostööd kui ka kooskõlastamist.

Samuti peaks EL jätkuvalt rõhutama valitsusväliste organisatsioonide otsustavat rolli humanitaartegevuses ning tagama, et nende seisukohti võetakse kogu protsessis arvesse ja et neid kajastatakse lõppdokumendis.

WHS on kolmeaastase ülemaailmse konsulteerimisprotsessi kulminatsioon. Tippkohtumisel, millelt eeldatakse 2016. aasta järgset strateegilise humanitaartöö tegevuskava käsitleva lõppdokumendi koostamist, peaks samuti antama tegevusjuhised selle kohta, kuidas täita kõigi peamiste sidusrühmade võetud kohustusi praktikas.

WHSi protsess langeb ühele ajale mitmete valitsustevaheliste läbirääkimiste ja muude aruteludega, mis kujundavad tulevaste aastate arengut ja humanitaarabi andmise asjaolusid. Et jõuda tõeliselt ümberkujundava 2015. aasta järgse tegevuskavani, peaksid Sendai, Addis Abeba, New Yorgi, Pariisi ja Istanbuli protsessid üksteist täiendama, eelkõige tegevuse poole pealt. Parimal juhul tugineb WHS varasematele panustele ja kasutab neid ära, et vähendada ja ohjata tulevasi humanitaarriske.

On aeg külvata ja on aeg saaki koristada. Jäänud ei ole enam aastatki, on aeg tegutseda.

20.10.2015

VÄLISKOMISJONI ARVAMUS

arengukomisjonile

ettevalmistuste kohta ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks – humanitaarabiga seonduvad probleemid ja võimalused

(2015/2051(INI))

Arvamuse koostaja: Elena Valenciano

ETTEPANEKUD

Väliskomisjon palub vastutaval arengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et humanitaarkriis põhjustab sellest mõjutatud tsiviilisikutele, eriti naistele ja lastele peaaegu alati väga suuri kannatusi, sealhulgas rahvusvaheliste inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõigusega seotud rikkumised;

B.  arvestades, et humanitaarkriisidesse sattunud isikute õiguste kaitse kuulub vastavalt rahvusvahelistele inimõigustele ja rahvusvahelisele humanitaarõigusele lahutamatu osana humanitaarabi alla ning seda peetakse üheks peamiseks mureküsimuseks, mida hakatakse käsitlema 2016. aasta mais toimuval ülemaailmsel humanitaarabiteemalisel tippkohtumisel;

C.  arvestades, et humanitaarkriisi lahendamisel tuleb leida tasakaal tõhususe kasvu ja väärtuste säilitamise vahel;

1.  julgustab ülemaailmsele humanitaarabiteemalisele tippkohtumisele kokku kutsutud ülemaailmset kogukonda võtma humanitaarmeetmete kohaldamiseks vastu õigustel põhineva lähenemisviisi, eesmärgiga leida paremaid ja kaasavamaid viise tsiviilelanike kaitsmiseks, pöörates erilist tähelepanu haavatavatele elanikkonnarühmadele, nagu naised, lapsed, usu- ja etnilised vähemused, tegema kindlaks ohud ja nõrgad küljed ning jälgima inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi, aidates niiviisi tugevdada võitlust karistamatuse vastu; on veendunud, et inimõiguste universaalsuse toetamine ning ühise arusaama tugevdamine kõikide humanitaartegevuses osalevate osapoolte hulgas tugevdavad samuti humanitaartegevuse keskmes olevaid humaansuse, erapooletuse, neutraalsuse ja tegevuse sõltumatuse põhimõtted; rõhutab vajadust seada kaitse humanitaartegevuse keskmesse ja taunib peamiste humanitaarpõhimõtete kuritarvitamist või eiramist poliitilistel, militaarsetel või muudel kui humanitaarsetel eesmärkidel; hoiatab, et selline kuritarvitamine kahjustab tegelikke humanitaaroperatsioone ja asjaomaseid töötajaid ning seab need ohtu; nõuab, et terrorismivastase võitluse meetmed ei tohiks õõnestada ega takistada humanitaarabi andmiseks tehtavaid jõupingutusi;

2.  rõhutab, et eelkõige võib humanitaartegevusel olla pikaleveninud konfliktides ja kriisides, milles tsiviilelanikud asustatakse pikemaks ajaks riigisiseselt ja -väliselt ümber, eluoluline roll kannatavate elanike mõjuvõimu suurendamisel, andes neile suurema sõnaõiguse ning tunnustades nende õigusi ja suutlikkust; rõhutab sellega seoses, kui oluline on tugevdada humanitaarabi andmise kohalikku ja piirkondlikku suutlikkust ning luua kaasavaid protsesse, kui planeerimisse kaasatakse kohalikud omavalitsused, kodanikuühiskond, erasektor ja kriisist mõjutatud elanikkond; rõhutab siiski, et oluline on tegeleda nimetatud pikaleveninud konfliktide peapõhjustega ja pakkuda nendele olukordadele jätkusuutlikke poliitilisi lahendusi;

3.  kutsub üles üleilmselt ratifitseerima kõiki tsiviilisikute kaitset käsitlevaid rahvusvahelisi õigusakte, sealhulgas 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni, ning integreerima neid siseriiklikesse õigusaktidesse; kutsub kõiki eri konfliktide osapooli üles pidama kinni humanitaarabi sätetest ja järgima rahvusvahelist humanitaarõigust; rõhutab, et on vaja, et EL ja liikmesriigid jälgiksid rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaldamist ja võtaksid rikkujad, sealhulgas valitsusvälised osalejad, vastutusele;

4.  kutsub rahvusvahelist üldsust üles tugevdama oma jõupingutusi, et tagada kõikidele ohustatud inimestele takistusteta juurdepääs humanitaarabile; kinnitab esmatähtsat vajadust edendada kohalviibivate humanitaartöötajate ohutust, kaitset ja liikumisvabadust, kes muutuvad eriti konfliktipiirkondades üha sagedamini rünnakute ja ähvarduste sihtmärgiks; rõhutab vajadust teha koostööd humanitaarabi arendamiseks, võttes kasutusele uusi meetodeid, sealhulgas ühise mitut ohtu arvesse võtva riskianalüüsi, mitut aastat hõlmavate kavade koostamise ja mitmeaastase rahastamise ning taganemisstrateegiad humanitaarabi andjate jaoks;

5.  tõstab esile naiste keskset rolli kogukondade ellujäämisel ja vastupidamisel humanitaarkriisides, sealhulgas konflikti- ja konfliktijärgsetes olukordades; rõhutab vajadust tegeleda naiste ja laste erivajadustega ning tagada nende õigused, kuna nad moodustavad enamiku nendest, kes kannatavad humanitaarkriisides ning keda humanitaarkriisid tõsisemalt mõjutavad; märgib, et sooline vägivald on üks maailma kõige levinumaid, kuid kõige vähem tunnustatumaid inimõiguste rikkumise viise ning soolise võrdõiguslikkuse peamine takistus; tuletab meelde, et naised ja tüdrukud, kes on vägistamise tõttu jäänud rasedaks, peavad saama asjaomast toetust ning neile peab võimaldama juurdepääsu mitmetele seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuteenustele, nagu on kehtestatud rahvusvahelises humanitaarõiguses; kutsub ülemaailmset humanitaarabiteemalist tippkohtumist üles täielikult kasutama soolist aspekti tulevases humanitaarabisüsteemis, mis luuakse käesoleva konsultatsiooniprotsessi käigus;

6.  nõuab, et pöörataks tõsist tähelepanu sellele, et pikaleveninud humanitaarkriisides tagatakse tõhusalt õigus haridusele, mille puudumine seab ohtu laste tuleviku ja ühiskonna edasise arengu; tõstab esile pideva hariduse olulisust selliste jagatud ja universaalsete väärtuste kaitsmises ja edendamises nagu inimväärikus, võrdõiguslikkus, demokraatia, ja õigusriigi põhimõte;

7.  rõhutab vajadust pakkuda toitu, vett, peavarju, sanitaartingimusi ja arstiabi põhiõigustena kõikidele inimestele; on väga mures epideemiate puhkemise ohu pärast, mis on tingitud kehvadest sanitaartingimustest ja vähesest juurdepääsust puhtale joogiveele, samuti oluliste ravimite puudumise pärast humanitaarkriiside ajal; kutsub ELi üles võtma juhtrolli, et tagada oluliste ravimite ja puhta joogivee piisav olemasolu humanitaarkriisides;

8.  juhib tähelepanu asjaolule, et ümberasustamine konfliktide, loodusõnnetuste või keskkonnaseisundi halvenemise tõttu jätab teatavad elanikkonnarühmad eriti ebasoodsasse olukorda; rõhutab, et pagulastele, riigisisestele põgenikele, inimkaubanduse ohvritele ning muudele nende elu ohustavate kriisi kätte jäänud rändajatele tuleb pakkuda sobivat inimõiguste kaitset; väljendab sügavat muret pagulaste, välisriiki ümberasustatud inimeste ja rändajate enneolematult suure arvu pärast maailmas ning kutsub ülemaailmset kogukonda üles kasutama ülemaailmset humanitaarabiteemalist tippkohtumist selleks, et mobiliseerida probleemi lahendamiseks vajalikke rahalisi ja tegevuslikke vahendeid, pöörates erilist tähelepanu selle peapõhjustele; rõhutab uskude- ja kultuuridevahelise dialoogi tähtsust suurte põgenikevoogudega seotud probleemide lahendamises; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles seadma tippkohtumisega seotud poliitikapõhimõtetes ja seisukohtades esikohale ülemaailmse pagulaskriisi, püüdes toime tulla pagulasvoogude tagajärgedega ja kõrvaldada nende algpõhjused; nõuab sellega seoses, et ülemaailmsel humanitaarabiteemalisel tippkohtumisel leitaks tõhusamaid viise inimkaubanduse vastu võitlemiseks ning terroristlike rühmituste rahastamise ja uute liikmete värbamise piiramiseks, ennetades ja vähendades terroristide värbamist, organiseerumist, transportimist ja varustamist ning nende reisimise ja tegevuse rahastamist; rõhutab kiirete meetmete võtmise vajadust ja tähtsust ning pikaajalise konkreetse ja ulatusliku tegevuskava elluviimist koostöös kolmandate riikide, kohalike, riiklike ja piirkondlike osalejatega, et tagada tõhus ja tulemuslik käsitlus rändajate ebaseaduslikult üle piiri toimetamisega tegelevate organiseeritud kuritegelike võrgustike kohta; märgib, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 14 lõikega 1 tagatakse teistes riikides varjupaiga taotlemise ja saamise õigus ning rõhutab riikide kohustust pagulast piirilt mitte tagasi saata; rõhutab ELi, selle liikmesriikide ja kõigi rahvusvaheliste osaliste kohustust järgida täielikult rahvusvahelist õigust ning võtta endale vastutus ja kohustus ohus olevaid inimesi abistada;

9.  nõuab, et EL, kes on maailma suurim humanitaarabi andja, näitaks ülemaailmsel humanitaarabiteemalisel tippkohtumisel eeskuju ning nõuaks humanitaarabi andmiseks paindlikumaid viise ning kriiside tulemuslikumaks ärahoidmiseks ennetavamaid ja järjepidavamaid meetmeid ja vahendeid; nõuab, et EL ja muud doonorriigid jääksid kindlaks oma finantskohustustele ning arendaksid välja viise, kuidas lühendada aega, mis kulub finantskohustuste muutmiseks kohapeal võetavateks meetmeteks; lisaks rõhutab, kui oluline on inimõiguste rikkumisest teatamine kui kriiside varajase hoiatamise mehhanism ning julgustab ülemaailmset humanitaarabiteemalist tippkohtumist võtma seda asjaolu arvesse, kui minnakse reageerivalt lähenemisviisilt üle ennetavale lähenemisviisile;

10.  julgustab kõiki ELi institutsioone ning eelkõige komisjoni humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraati (DG ECHO) ja liikmesriike uurima, kuidas on ÜRO süsteemi raames õnnestunud ühendada inimõigusi puudutavad mureküsimused humanitaarabi peamiste meetmetega, ning kutsub ELi üles tugevdama oma rolli selle protsessi edendamisel ja parandamisel; rõhutab, kui oluline on tagada ELi humanitaar- ja arenguabi vaheliste poliitikameetmete sidusus ja kooskõlastatus uues olukorras, mil EL on võtnud arengukoostöös vastu õigustel põhineva lähenemisviisi; peab sellega seoses äärmiselt kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon on jätnud ELi humanitaarmeetmed välja töövahenditest, mis puudutavad õigustel põhinevat lähenemisviisi arengukoostöö puhul; kutsub komisjoni seetõttu üles pühenduma ELi humanitaartegevusega seotud õigustel põhineva lähenemisviisi väljatöötamisele ja vastuvõtmisele kui osale oma ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumisega seotud tegevusest.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

19.10.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

44

3

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Lars Adaktusson, Michèle Alliot-Marie, Amjad Bashir, Bas Belder, Elmar Brok, Klaus Buchner, Javier Couso Permuy, Mark Demesmaeker, Georgios Epitideios, Eugen Freund, Michael Gahler, Richard Howitt, Sandra Kalniete, Manolis Kefalogiannis, Afzal Khan, Andrey Kovatchev, Eduard Kukan, Ryszard Antoni Legutko, Arne Lietz, Andrejs Mamikins, David McAllister, Francisco José Millán Mon, Alojz Peterle, Andrej Plenković, Jozo Radoš, Charles Tannock, László Tőkés, Johannes Cornelis van Baalen, Geoffrey Van Orden

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Ignazio Corrao, Marielle de Sarnez, Neena Gill, Ana Gomes, Javi López, Urmas Paet, Traian Ungureanu

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Beatriz Becerra Basterrechea, Jonás Fernández, Arne Gericke, Enrique Guerrero Salom, Kinga Gál, Costas Mavrides, Momchil Nekov, Ricardo Serrão Santos, Jutta Steinruck, Renate Weber, Josef Weidenholzer, Bogdan Brunon Wenta, Tomáš Zdechovský, Ivan Štefanec

19.10.2015

NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS

arengukomisjonile

ettevalmistuste kohta ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks – humanitaarabiga seonduvad probleemid ja võimalused

(2015/2051(INI))

Arvamuse koostaja: Anna Hedh

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval arengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et mitmed hädaolukorra ja kriisi piirkondadest saabunud teated annavad tunnistust tsiviilelanikkonna, sealhulgas laste väärkohtlemisest; arvestades, et naised ja lapsed on eriti haavatavad seksuaalse vägivalla suhtes, mida kasutatakse relvana elanikkonna terroriseerimiseks, kogukondade alandamiseks ja hävitamiseks, perekondade lõhkumiseks ning tulevaste põlvkondade etnilise koosseisu muutmiseks; arvestades, et vägivalla mõju jääb nakkushaiguste ja tõrjutuse kujul püsima ka pärast sõjategevuse lõppu; arvestades, et vägivald võib pärast konflikti jätkuda ja isegi suureneda, kui sõjategevusega on kadunud stabiilsus ja turvalisus; arvestades, et vägivald ohustab rahvaste julgeolekut ning takistab konfliktijärgseid rahu taastamise püüdlusi;

B.  arvestades, et hädaolukorra ajal või selle järel toime pandud seksuaalse ja soolise vägivalla ning seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise juhtumitest teatamiste arv on mitmekordselt suurenenud;

C.  arvestades, et konfliktipiirkondades võivad vaenupooled muuta koolid väljaõppelaagriteks, relvaladudeks või sõjaliste operatsioonide baasideks; arvestades, et koolide ja teiste haridusasutuste sõjalisel eesmärgil kasutamise tõttu ei saa õpilased ja õpetajad asjaomaseid hooneid kasutada nende õiguspärasel eesmärgil või siis saavad seda teha piiratult, millega on nii lühi- kui ka pikaajaliselt takistatud juurdepääs haridusele, mis on üks tähtsamaid vahendeid mitmesugusel kujul diskrimineerimise ja rõhumise ennetamiseks ning ühtlasi inimõigus, mis on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 26; arvestades, et lapse õiguste konventsiooni artikli 38 kohaselt on osalisriigid kohustatud tagama relvakonfliktides nende suhtes kohaldatavatest ja lapse seisukohast olulistest rahvusvahelise humanitaarõiguse eeskirjadest kinnipidamise; arvestades, et sellele vaatamata kuuluvad laste kaitsmine ja haridus hädaolukordades ja kriisides nende humanitaarabimeetmete hulka, mis leiavad kõige vähem rahastamist;

D.  arvestades, et rahvusvaheline õigus tunnistab konfliktides seksuaalse vägivalla ohvriteks langenute õigust piisavatele tervishoiuteenustele, näiteks seoses pikaajaliste kehaliste ja hingeliste traumade vältimisega;

E.  arvestades, et konflikti tagajärjel tekib tihti rohkem üheliikmelisi või laps-perekonnapeaga leibkondi ja suureneb naiste töökoormus;

F.  arvestades, et Maailma Terviseorganisatsioon on ebaturvalist aborti nimetanud üheks kolmest peamisest emasuremuse põhjusest;

1.  märgib, et kriisid ei ole sooliselt neutraalsed ning sootundlikke aspekte peaksid hõlmama kõik humanitaarabi kavandamise etapid, millesse peaksid samuti olema kaasatud nii kohalikud kui ka piirkondlikud naiste õigusi kaitsvad rühmitused ja organisatsioonid; väljendab vajadust käsitleda konflikte ja rahu ka laste vaatepunktist, kuulates ära laste vajadused ja seisukohad, ning rõhutab, et humanitaarabi andmisel tuleb juba katastroofidele reageerimise esimestes etappides pidada esmatähtsaks elupäästvat kaitset ning haridust kõikidele tüdrukutele ja poistele; rõhutab ühtlasi tõsiasja, et iga konflikt või kriis on ainulaadne ning sellega tuleb tegeleda, tuginedes eelnevatele teadmistele valitsevast olukorrast;

2.  ergutab investeerima konfliktipiirkondades, kus tsiviilelanikkonna vastu pannakse toime julmi rünnakuid, selliste tervishoiuasutuste rajamisse, kus võetakse vastu seksuaalse vägivalla ohvriks langenud naisi; on seisukohal, et asjaomased haiglad võiksid olla rajatud Euroopa Parlamendi 2014. aasta Sahharovi auhinna laureaadi, Kongo arsti Denis Mukwege poolt Kongo Demokraatlikus Vabariigis rajatud haigla eeskujul, kus rünnaku ohvriks sattunud naised saavad nii haiglaravi kui ka psühholoogilist ja sotsiaalset tuge, et aidata neil seksuaalse vägivalla tagajärjel tekkinud traumast üle saada;

3.  kiidab heaks soomõõdiku kasutuselevõtu humanitaarabi kavandamisel; palub rahastajatel kasutada soomõõdikut ja jälgida soolise võrdõiguslikkuse arvestamist kogu humanitaarabi tsükli vältel ning peab oluliseks koguda soo ja vanuse, sealhulgas vanuselise rühmituse järgi jaotatud andmeid; nõuab, et kõik humanitaarabi valdkonna huvirühmad ja tegutsejad rakendaksid oma töös sootundlikku käsitust;

4.  on seisukohal, et haridusele juurdepääsu tagamine on üks peamisi tüdrukute ja naiste võimestamise viise; rõhutab, et hädaolukordades hariduse pakkumine aitab ära hoida tüdrukute varajast abielu, seksuaalset ja soolist vägivalda, prostitutsiooni ning inimkaubandust; väljendab heameelt rahvusvaheliste jõupingutuste üle seoses suunistega, milles käsitletakse koolide ja ülikoolide kaitsmist sõjalise kasutamise eest relvastatud konfliktides; nõuab, et laiapõhjaline haridus, sealhulgas seksuaal- ja suhtealane haridus oleks oluline osa ELi poolt kõikides hädaolukordades antavast humanitaarabist;

5.  ergutab investeerima naiste võimestamisse, toetades sissetulekut tagavaid projekte, mis vähendavad märkimisväärselt naiste haavatavust ja suurendavad nende sõltumatust ning edendavad seega kooskõlas ÜRO aastatuhande arengueesmärkidega jätkusuutlikku arengut;

6.  ergutab ja hõlbustab liikmesriikidevahelist koostööd tulemuslikumate menetluste kasutuselevõtmiseks, et ennetada looduslikke, tehnoloogilisi ja inimtegevusest tingitud katastroofe, valmistuda neiks ette ja kaitsta end nende eest nii ELis kui ka väljaspool ELi, otsides uusi käsitusviise humanitaarabi korraldamiseks ning täiendavaid ELi vahendeid soopõhise vägivalla probleemiga tegelemiseks;

7.  nõuab, et hädaolukordadele reageerimine hõlmaks alati teismelistele tüdrukutele suunatud teenuseid, sest nende puhul on suurem oht, et neid sunnitakse abielluma või isegi seksi müüma või prostituudiks hakkama, et aidata oma perekonda, kes püüab katastroofiga kaasnevas vaesuses ja kaoses hakkama saada;

8.  väljendab sügavat muret soolise vägivalla kasvu pärast hädaolukordades; nõuab, et osalisriigid ja mitteosalisriigid täidaksid oma rahvusvahelisest humanitaarõigusest tulenevaid kohustusi ja muid kohaldatavaid õigusnorme, võtaksid meetmeid soolise vägivalla ja naiste suguelundite moonutamise vastu ning tagaksid süüdlaste vastutuselevõtmise; mõistab sügavalt hukka igasuguse soolise vägivalla, eriti selle toimepanemise rahvusvahelise volitusega töötajate poolt; rõhutab rahvusvaheliselt kinnitatud õiguslikku alust, millel põhinevad õigus seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seksuaalse vägivalla ohvrite ja konfliktiolukordades inimeste õigused;

9.  rõhutab, et olukordades, kus rasedus ohustab naise või tüdruku elu või põhjustab talumatut kannatust, on rahvusvahelise humanitaarõiguse ja/või rahvusvahelise õiguse kohaselt õigustatud sisuliselt ebainimliku kohtlemise jätkamise asemel turvalise abordi pakkumine; nõuab kõikidelt konfliktis osalejatelt tungivalt, et nad arvestaksid ohvrite õigusega kõikidele vajalikele tervishoiuteenustele, sealhulgas abordile, nagu on ette nähtud Genfi konventsioonides ja nende lisaprotokollides;

10.  mõistab sügavalt hukka naiste ja tüdrukute vägistamise jätkuva kasutamise sõjarelvana; rõhutab, et rahvusvahelise õiguse austamiseks ning konfliktides väärkoheldud naistele ja tüdrukutele tervishoiualase ja psühholoogilise abi kättesaadavuse tagamiseks on vaja rohkem ära teha; palub, et EL, liikmesriigid, rahvusvahelised organisatsioonid ja kodanikuühiskond teeksid tihedamat koostööd, et suurendada teadlikkust ja võidelda karistamatuse vastu;

11.  leiab, et kogu humanitaarabi osutav personal, sealhulgas politsei- ja sõjaväejõud, peaks saama sootundlikkuse alal asjakohast koolitust, ning selleks, et teenistujad ei kuritarvitaks oma positsiooni ja et tagada sooline võrdõiguslikkus, tuleks neile kehtestada range käitumisjuhend;

12.  palub, et humanitaarvaldkonnas tegutsejad kaasaksid soolise vägivalla ennetamise ja selle tagajärgede leevendamise strateegiad oma kõikidesse valdkondlikesse meetmetesse, hõlbustades ELi uute rahastamisvahendite kindlakstegemist, ning võtaksid sellega seoses arvesse Global Protection Clusteri koostatud ja läbivaadatud suuniseid soopõhise vägivalla vastaste meetmete humanitaartegevusse integreerimise kohta; on ühtlasi seisukohal, et humanitaarvaldkonnas tegutsejad (sealhulgas EL) peaksid hädaolukordadeks ettevalmistumise ja hädaolukordadele reageerimise kõikides etappides konsulteerima tüdrukute ja poistega (eriti teismeliste tüdrukutega);

13.  palub humanitaarabiasutustel oma tegevust paremini koordineerida, et tuvastada seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise ohvrid ja potentsiaalsed ohvrid ning neid selle eest kaitsta;

14.  rõhutab vajadust tagada kõikidele kriisiolukorras olevatele naistele kiirelt kättesaadavad, laiaulatuslikud ja koordineeritud seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenused.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

15.10.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

23

5

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Daniela Aiuto, Maria Arena, Catherine Bearder, Malin Björk, Vilija Blinkevičiūtė, Anna Maria Corazza Bildt, Viorica Dăncilă, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Mary Honeyball, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Vicky Maeijer, Barbara Matera, Angelika Mlinar, Maria Noichl, Marijana Petir, Jordi Sebastià, Michaela Šojdrová, Ernest Urtasun, Ángela Vallina, Jadwiga Wiśniewska, Jana Žitňanská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Izaskun Bilbao Barandica, Stefan Eck, Arne Gericke, Kostadinka Kuneva, Constance Le Grip, Evelyn Regner, Monika Vana

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Jane Collins

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

10.11.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

14

3

7

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Beatriz Becerra Basterrechea, Ignazio Corrao, Doru-Claudian Frunzulică, Nathan Gill, Charles Goerens, Enrique Guerrero Salom, Heidi Hautala, Maria Heubuch, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Linda McAvan, Norbert Neuser, Cristian Dan Preda, Lola Sánchez Caldentey, Elly Schlein, Pedro Silva Pereira, Davor Ivo Stier, Paavo Väyrynen, Bogdan Brunon Wenta, Rainer Wieland, Anna Záborská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Marina Albiol Guzmán, Louis-Joseph Manscour, Paul Rübig, Joachim Zeller

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUSVASTUTAVAS KOMISJONIS

14

+

ALDE

Beatriz Becerra Basterrechea, Charles Goerens, Paavo Väyrynen

EFDD

Ignazio Corrao

GUE/NGL

Lola Sánchez Caldentey

S&D

Doru-Claudian Frunzulică, Enrique Guerrero Salom, Louis-Joseph Manscour, Linda McAvan, Norbert Neuser, Elly Schlein, Pedro Silva Pereira

Verts/ALE

Heidi Hautala, Maria Heubuch

3

-

EFDD

Nathan Gill

PPE

Joachim Zeller, Anna Záborská

7

0

GUE/NGL

Marina Albiol Guzmán

PPE

Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Cristian Dan Preda, Paul Rübig, Davor Ivo Stier, Bogdan Brunon Wenta, Rainer Wieland

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

-  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

http://www.un.org/documents/ga/res/46/a46r182.htm

(2)

https://interagencystandingcommittee.org/iasc-transformative-agenda

(3)

https://docs.unocha.org/sites/dms/ROWCA/Coordination/Principles_of_Partnership_GHP_July2007.pdf

(4)

http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=A/RES/64/290

(5)

https://interagencystandingcommittee.org/files/guidelines-integrating-gender-based-violence-interventions-humanitarian-action

(6)

http://www.preventionweb.net/files/43291_sendaiframeworkfordrren.pdf

(7)

http://www.un.org/ga/search/view_doc.asp?symbol=A/RES/69/313

(8)

http://www.globalhumanitarianassistance.org/wp-content/uploads/2015/06/GHA-Report-2015_-Interactive_Online.pdf

(9)

https://www.humanitarianresponse.info/en/system/files/documents/files/gho-status_report-final-web.pdf

(10)

http://www.ghdinitiative.org/ghd/gns/principles-good-practice-of-ghd/principles-good-practice-ghd.html

(11)

EÜT L 163, 2.7.1996, lk 1.

(12)

http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=URISERV:ah0009

(13)

ELT L 122, 24.4.2014, lk 1.

(14)

https://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/1/2015/EN/1-2015-335-EN-F1-1.PDF

(15)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 924.

(16)

http://ec.europa.eu/echo/sites/echo-site/files/Gender_SWD_2013.pdf

(17)

http://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/1/2015/ET/1-2015-406-ET-F1-1.PDF

(18)

http://ec.europa.eu/atwork/synthesis/aar/doc/echo_aar_2014.pdf

(19)

http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9420-2015-INIT/et/pdf

(20)

http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9241-2015-INIT/et/pdf

(21)

http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/137319.pdf

(22)

http://www.preventionweb.net/files/37783_eccommunicationsdgs.pdf

(23)

http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_Data/docs/pressdata/EN/foraff/146311.pdf

(24)

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=JOIN:2015:0040:FIN:ET:PDF

(25)

https://www.worldhumanitariansummit.org/

(26)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0196.

(27)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0059.

(28)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0270.

(29)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0231.

(30)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0187.

(31)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0072.

(32)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0040.

(33)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0010.

(34)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0317.

(35)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0176.

(36)

http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=comnat:COM_2015_0419_FIN

(37)

http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?qid=1441187290883&uri=SWD:2015:166:FIN

Õigusalane teave