Menetlus : 2015/2229(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0344/2015

Esitatud tekstid :

A8-0344/2015

Arutelud :

PV 16/12/2015 - 15
CRE 16/12/2015 - 15

Hääletused :

PV 17/12/2015 - 9.9
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0470

RAPORT     
PDF 924kWORD 420k
30.11.2015
PE 567.654v03-00 A8-0344/2015

inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas

(2015/2229(INI))

Väliskomisjon

Raportöör: Cristian Dan Preda

 EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK


EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas

(2015/2229(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid ÜRO inimõigustealaseid lepinguid ja inimõigusi käsitlevaid dokumente, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, mis võeti vastu New Yorgis 16. detsembril 1966. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 8, 21 ja 23,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012. aastal(2),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu inimõigustealaseid suuniseid,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste alaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 12. mail 2014. aastal(3),

–  võttes arvesse ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta(4),

–  võttes arvesse suuniseid Euroopa Parlamendi parlamentidevahelistele delegatsioonidele inimõiguste ja demokraatia edendamise kohta väljapoole Euroopa Liitu toimuvatel visiitidel(5),

–  võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2014. aastal, mille nõukogu võttis vastu 22. juunil 2015. aastal(6),

–  võttes arvesse inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019), mille nõukogu võttis vastu 20. juulil 2015. aastal(7),

–  võttes arvesse tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta ning naiste ja tütarlaste elu muutmise kohta ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020 (soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava II), mille nõukogu võttis vastu 26. oktoobril 2015. aastal(8),

–  võttes arvesse nõukogu 14. mai 2012. aasta järeldusi muutuste kava kohta ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks(9),

–  võttes arvesse nõukogu 5. detsembri 2014. aasta järeldusi lapse õiguste edendamise ja kaitsmise kohta(10),

–  võttes arvesse nõukogu 17. veebruari 2015. aasta otsust (ÜVJP) 2015/260, millega pikendatakse Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja volitusi(11),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2015. aasta järeldusi sooküsimuste kohta arengukoostöös(12),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta(13),

–  võttes arvesse oma kiireloomulisi resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta,

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta(14),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta(15),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas(16),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta maailmas(17),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni avaliku ja erasektori korruptsiooni mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides(18),

–  võttes arvesse oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni kastipõhise diskrimineerimise kohta(19),

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 25. istungjärguks(20),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta istungjärguks(21),

–  võttes arvesse oma 2. aprilli 2014. aasta soovitust nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 69. istungjärgu kohta(22),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni piinamise kaotamise kohta maailmas(23),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(24),

–  võttes arvesse oma 18. juuni 2015. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta(25),

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni inimõiguste ja tehnoloogia ning sekkumis- ja jälgimissüsteemide mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides(26),

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni rände ja pagulaste kohta Euroopas(27),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist arengukoostöös käsitleva ELi tegevuskava uuendamise kohta(28),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kohta(29),

–  võttes arvesse komisjoni 8. oktoobri 2014. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2014–2015”(30),

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 8. märtsi 2011. aasta ühisteatist Euroopa Ülemkogule, Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel”(31),

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 25. mai 2011. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele”(32),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 30. aprilli 2014. aasta töödokumenti ELi arengukoostöö õigustepõhise käsituse kohta, mis hõlmab kõiki inimõigusi(33),

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooni, milles nõutakse valitsustevahelise avatud töörühma moodustamist, et töötada välja rahvusvaheline õiguslikult siduv vahend riikidevaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas(34),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni ELi uue lähenemisviisi kohta inimõigustele ja demokraatiale koos hinnangu andmisega Euroopa demokraatia rahastu tegevusele selle asutamisest alates(35),

–  võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi ja UNICEFi 2014. aasta aruannet naiste suguelundite moonutamist käsitleva ühisprogrammi kohta(36),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0344/2015),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikkel 21 kohustab ELi töötama välja ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP), milles juhindutakse demokraatia ja õigusriigi põhimõtetest, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsusest ja jagamatusest, inimväärikuse austamisest, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtetest ning ÜRO põhikirja, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja rahvusvahelise õiguse järgimisest;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 kohaselt ühineb liit Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

C.  arvestades, et ELi välistegevus peab tuginema inimõiguste universaalsuse austamisele, edendamisele, jagamatusele ja kaitsmisele;

D.  arvestades, et ELi sise- ja välispoliitika, kuid ühtlasi ELi välispoliitika vaheline suurem sidusus on ELi eduka ja tõhusa inimõiguste poliitika vältimatu nõue; arvestades, et suurem järjepidevus peaks võimaldama ELil reageerida kiiremini inimõiguste rikkumiste varajastes etappides;

E.  arvestades, et ELi pühendumus tõhusale mitmepoolsusele, mille keskmes on ÜRO, moodustab liidu välispoliitika lahutamatu osa ja see tuleneb veendumusest, et üleilmsetele kriisidele, probleemidele ja ohtudele lahenduse leidmiseks on sobivaim mitmepoolne süsteem, mis põhineb universaalsetel normidel ja väärtustel;

F.  arvestades, et inimõiguste austamine on pandud proovile ja see on kõikjal maailmas ohtu sattunud; arvestades, et mitmed autoritaarsed režiimid on eelkõige mitmepoolsetel foorumitel inimõiguste universaalsuse tõsise kahtluse alla seadnud;

G.  arvestades, et enam kui pool maailma rahvastikust elab ikka veel mittedemokraatlike ja repressiivsete režiimide valitsemise all ning viimastel aastatel on vabadus kõikjal maailmas pidevalt vähenenud; arvestades, et inimõiguste mitteaustamisel on ühiskonna ja üksikisiku jaoks hind;

H.  arvestades, et kogu maailmas tehakse arvukaid katseid vähendada kodanikuühiskonna tegutsemisruumi, sealhulgas ÜRO Inimõiguste Nõukogus;

I.  arvestades, et lisaks vabade valimiste korraldamisele iseloomustavad demokraatlikke režiime läbipaistev valitsemine, õigusriigi põhimõtte austamine, sõnavabadus, inimõiguste austamine, sõltumatu kohtusüsteemi olemasolu, rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste lepingute ning inimõiguste austamist käsitlevate suuniste järgimine;

J.  arvestades, et komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja märkis inimõiguste ja demokraatia uut ühist tegevuskava käsitleva ettepaneku tegemise ajal, et inimõigused on tema mandaadi üks läbiv prioriteet ning suunanäitaja kõikides suhetes ELi institutsioonide, kolmandate riikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonnaga; arvestades, et 2017. aastal tuleb läbi viia inimõiguste ja demokraatia tegevuskava vahehindamine ning see langeb kokku välisrahastamisvahendite vahehindamisega, mis peaks aitama kaasa ELi välistegevuse suuremale sidususele;

K.  arvestades, et Euroopa välisteenistus, komisjon, nõukogu ja liikmesriigid vastutavad uue tegevuskava rakendamise eest; arvestades, et ELi missioonidel ja ELi esindustel kolmandates riikides võib olla oluline täiendav roll tegevuksava edukas elluviimises;

L.  arvestades, et inimõiguste ja demokraatia edendamise tõhustamiseks kolmandates riikides on vaja tagada asjakohased vahendid ning kasutada neid vahendeid kõige tulemuslikumal viisil;

M.  arvestades, et EL peaks tegema rohkem, et hinnata oma poliitika mõju inimõigustele, maksimeerida positiivset mõju, hoida ära ja leevendada negatiivset mõju ning tõhustada mõjutatud elanikkonna juurdepääsu õiguskaitsevahenditele;

N.  arvestades, et kolmandate riikide juhtide ja ametiasutustega suhtlemine kõikidel kahepoolsetel ja mitmepoolsetel foorumitel on üks kõige tulemuslikumaid vahendeid, mille abil käsitleda inimõigusküsimusi kolmandates riikides; arvestades, et kolmandate riikide kodanikuühiskonna organisatsioonid on peamised osalised ELi inimõiguste poliitika kujundamises ja rakendamises;

O.  arvestades, et EL peab kolmandates riikides kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjatega tehtavat tihedat koostööd üheks oma peamiseks prioriteediks inimõiguste rikkumise probleemi lahendamisel;

P.  arvestades, et rahvusvahelisel koostööl peaks olema suurem roll põhiõiguste austamise ning digitaalseid jälgimistehnoloogiaid kasutavate luureteenistuste tulemusliku parlamentaarse järelevalve tugevdamisel;

Q.  arvestades, et EL ja liikmesriigid on olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu lähedased liitlased alates selle loomisest, andes kohtule rahalist, poliitilist, diplomaatilist ja logistilist tuge ning edendades Rooma statuudi universaalsust ja kaitstes selle terviklust eesmärgiga tugevdada kohtu sõltumatust;

R.  arvestades, et inimõiguste ja demokraatia toetamise poliitika tuleks integreerida kõikidesse teistesse välismõõtmega ELi poliitikavaldkondadesse, nagu areng, ränne, julgeolek, terrorismivastane võitlus, laienemine ja kaubandus, et jätkata inimõiguste austamise edendamist;

S.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 207 on sätestatud, et ELi kaubanduspoliitikat teostatakse kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega;

T.  arvestades, et rände eri vormid kujutavad endast olulist ELi välispoliitilist probleemi, mis nõuab viivitamatuid, tõhusaid ja püsivaid lahendusi, et tagada abivajajate, nagu sõja ja vägivalla eest põgenevate inimeste inimõiguste austamine kooskõlas Euroopa väärtuste ja rahvusvaheliste inimõigustealaste standarditega;

U.  arvestades, et maailma majanduses valitseb suur kriis, mis koos teatavate meetmete ja eelkõige drastiliste eelarvekärbetega avaldab kahjulikku mõju inimõigustele, eriti majanduslikele ja sotsiaalsetele õigustele, ja inimeste elamistingimustele (töötuse, vaesuse, ebavõrdsuse ja ebakindla töö osakaalu suurenemine, teenuste kvaliteedi langus ja piiratud juurdepääs teenustele) ning seega ka inimeste heaolule;

V.  arvestades, et universaalsete ja jagamatute väärtuste alusel peaks mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadusest saama üks ELi prioriteet ning neid tuleb tingimusteta toetada; arvestades, et need õigused on endiselt laialdaselt ohus, kuna seotud rikkumiste arv on märkimisväärselt suurenenud;

W.  arvestades, et surmanuhtluse kaotamine kogu maailmas on jätkuvalt üks ELi prioriteet inimõigustealases välispoliitikas; arvestades, et 2016. aasta juunis toimub Norras Oslos surmanuhtluse vastane kuues maailmakongress;

X.  arvestades, et lapsed, naised ja vähemuste hulka kuuluvad isikud seisavad silmitsi aina suuremate ja konkreetsete ohtudega ning vägivalla ja seksuaalvägivallaga, eeskätt sõjapiirkondades;

Y.  arvestades, et 2014. aasta Sahharovi auhinna pälvis dr Denis Mukwege oma väsimatute pingutuste eest seksuaalvägivalla ja suguelundite moonutamise ohvrite nimel arsti ja inimõiguste kaitsjana; arvestades, et naiste suguelundite moonutamine on naiste ja laste õiguste raske rikkumine, ning arvestades, et ELi välispoliitikas ja inimõiguste poliitikas tuleb pingutused suguelundite moonutamise ja seksuaalvägivalla vastu võitlemiseks tingimata seada kesksele kohale;

Z.  arvestades, et hinnanguliselt 230 miljonit last, kes elavad praegu relvakonfliktidest mõjutatud riikides ja piirkondades, puutusid 2014. aastal kokku äärmusliku vägivalla ja traumadega, kuna vägivaldsed rühmitused värbasid neid sunniviisiliselt või ründasid tahtlikult;

AA.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 25 tunnistatakse, et igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks, kusjuures emadus ja väikelapseiga annavad õiguse erilisele hooldusele ja abile, mis hõlmab ka arstiabi; arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioonis 26/28(37) nõutakse, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu sotsiaalfoorumi järgmisel istungil keskendutaks ravimite kättesaadavusele seoses iga inimese õigusega võimalikult heale füüsilisele ja vaimsele tervisele; arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) põhikirjas on sätestatud, et inimese üks põhiõigustest on omada võimalikult head terviseseisundit, sõltumata rassist, usust, poliitilistest vaadetest ning majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest;

AB.  arvestades, et kliimamuutused kahjustavad esmaseid inimõigusi, nagu juurdepääs veele, loodusvaradele ja toidule;

AC.  arvestades, et terroriorganisatsioonid ja sõdivad rühmitused tahtlikult ja süstemaatiliselt hävitavad maailmapärandi hulka kuuluvaid väärtuslikke arheoloogiamälestisi eesmärgiga destabiliseerida elanikkonda ja jätta nad ilma oma kultuurilisest identiteedist ning seda ei tuleks käsitada üksnes sõjakuriteona, vaid ka inimsusvastase kuriteona;

Üldised kaalutlused

1.  väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et inimõigused ja demokraatlikud väärtused, nagu sõna-, mõtte-, südametunnistuse-, usu- ning kogunemis- ja ühinemisvabadus, on aina suuremas ohus paljudes maailma paikades, sealhulgas autoritaarsetes režiimides; väljendab sügavat muret ka asjaolu pärast, et kodanikuühiskonna avalik tegutsemisruum väheneb ja kõikjal maailmas satub üha suurem arv inimõiguste kaitsjaid rünnaku alla;

2.  nõuab, et EL ja liikmesriigid tõhustaksid oma jõupingutusi, et seada inimõigused ja demokraatlikud väärtused oma suhetes laiema maailmaga tulemuslikult kesksele kohale, nagu Euroopa Liidu lepingus võetud kohustusega ette nähakse; märgib, et EL peaks kasutama kolmandates riikides toime pandud inimõiguste raskete rikkumiste käsitlemisel asjakohaseid meetmeid, sealhulgas kaubandus-, energia- või julgeolekualaste suhete kaudu ja eelkõige autoritaarsete režiimide puhul;

3.  kordab, et on hädavajalik tagada ELi sise- ja välispoliitika suurem sidusus inimõiguste ja demokraatlike väärtuste austamise küsimuses; rõhutab sellega seoses, et kuigi käesolevas raportis käsitletakse ELi välispoliitikat inimõiguste edendamiseks, võtab Euroopa Parlament vastu ka kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni koostatud raporti, mis käsitleb aastaaruannet põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus; rõhutab ka, kui oluline on suurem järjepidevus, sidusus ja topeltstandardite vältimine ELi välispoliitikas ja kõigis selle vahendites;

4.  kutsub ELi ja liikmesriike üles tegelema tõhusalt inimõigustega seotud siseprobleemidega, nagu romade olukord, pagulaste ja rändajate kohtlemine, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste diskrimineerimine, rassism, naistevastane vägivald, kinnipidamistingimused ja meediavabadus liikmesriikides, et säilitada oma inimõigustealases välispoliitikas usaldusväärsus ja järjepidevus;

5.  rõhutab, et on oluline tagada ELi poliitika sidusus territooriumi okupeerimist või annekteerimist puudutavate olukordade küsimuses; tuletab meelde, et ELi poliitika kõigi asjaomaste olukordade suhtes peaks juhinduma rahvusvahelisest humanitaarõigusest;

6.  väljendab kindlat vastuseisu territooriumide annekteerimisele, okupeerimisele ja koloniseerimisele ning rõhutab rahvaste võõrandamatut õigust enesemääramisele;

7.  on seisukohal, et selleks, et täita oma kohustust edendada maailmas inimõigusi ja demokraatiat, peavad EL ja liikmesriigid kõnelema järjepideval ühtsel häälel ning tagama oma sõnumi kuuldavuse;

8.  rõhutab lisaks, kui olulisel määral aitab komisjoni, nõukogu, Euroopa välisteenistuse, Euroopa Parlamendi ja ELi delegatsioonide tõhustatud koostöö parandada ELi inimõiguste ja demokraatia poliitika üldist sidusust ning selle kesksust kõikide ELi välismõõtmega poliitikavaldkondade seas, eriti arengu, julgeoleku, tööhõive, rände, kaubanduse ja tehnoloogiaga seotud valdkondades;

9.  kutsub ELi üles tõhustama ja süstematiseerima oma poliitika täielikku mõju inimõigustele ning tagama, et need analüüsid aitaksid lõppkokkuvõttes kaasa poliitika ümberkujundamisele; nõuab, et EL töötaks välja tulemuslikumad mehhanismid, et maksimeerida oma poliitika positiivset mõju inimõigustele, hoida ära ja leevendada negatiivset mõju ning tõhustada mõjutatud elanikkonna juurdepääsu õiguskaitsevahenditele;

10.  tuletab meelde oma pikaajalist pühendumist inimõiguste ja demokraatlike väärtuste edendamisele, mis kajastub muu hulgas iga-aastases Sahharovi mõttevabaduse auhinna andmises, inimõiguste allkomisjoni töös ning igakuistes täiskogu aruteludes ja resolutsioonides inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta;

11.  on sügavalt mures selle pärast, et terroriorganisatsioonid ja sõdivad rühmitused tahtlikult ja süstemaatiliselt hävitavad ja rüüstavad maailmapärandi hulka kuuluvaid väärtuslikke arheoloogiamälestisi, et elanikkonda destabiliseerida ja nende kultuurilist identiteeti õõnestada, ning rahastavad oma vägivallategusid varastatud kunstiteoste ebaseaduslikust müügist; palub seepärast komisjonil koostöös ÜRO ja UNESCOga võidelda sõjapiirkondadest pärit kunstiväärtustega ebaseadusliku kauplemise vastu ning töötada välja algatused asjaomaste piirkondade kultuuripärandi kaitsmiseks; kutsub komisjoni üles liigitama inimkonna kollektiivse pärandi tahtliku hävitamise inimsusevastaseks kuriteoks ja võtma sellevastaseid asjakohaseid õiguslikke meetmeid;

ELi poliitikavahendid inimõiguste ja demokraatia edendamiseks kõikjal maailmas

ELi aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas

12.  väljendab heameelt selle üle, et vastu on võetud ELi aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2014. aastal; arvab, et aastaaruanne on hädavajalik vahend, millega kontrollida ELi poliitikameetmeid inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamiseks maailmas, nende kohta teavet jagada ja neid arutada; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles tagama, et aastaaruandes tõstatatud küsimuste suhtes võetaks laiaulatuslikke järelmeetmeid, sealhulgas esitataks konkreetseid ettepanekuid asjaomaste probleemide lahendamiseks, ning kindlustama inimõiguste- ja demokraatiaalast ELi välispoliitikat käsitlevate eri aruannete suurema sidususe;

13.  kordab komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale esitatud kutset astuda kahel korral aastas Euroopa Parlamendi liikmetega täiskogu istungil arutellu: üks kord ELi aastaaruande tutvustamise ajal ja teine kord Euroopa Parlamendi raportile vastates; rõhutab, et komisjoni ja Euroopa välisteenistuse kirjalikud vastused Euroopa Parlamendi resolutsioonile aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta täidavad institutsioonidevahelistes suhetes olulist rolli, sest need võimaldavad süstemaatilist ja süvendatud järelkaja kõikidele Euroopa Parlamendi tõstatatud küsimustele;

14.  kiidab Euroopa välisteenistust ja komisjoni ammendava aruandmise eest ELi tegevuse kohta inimõiguste ja demokraatia valdkonnas 2014. aastal; arvab sellegipoolest, et inimõiguste ja demokraatia aastaaruande praegust vormi saaks täiustada, andes selles parema ülevaate nii ELi meetmete konkreetsest mõjust inimõigustele ja demokraatiale kolmandates riikides kui ka tehtud edusammudest ning muutes selle lugejasõbralikumaks; nõuab lisaks, et antaks aru meetmetest, mis on võetud, et reageerida Euroopa Parlamendi resolutsioonidele inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta;

15.  sellega seoses soovitab Euroopa välisteenistusel olla aastaruande koostamisel analüütilisem, andes samal ajal jätkuvalt aru ELi strateegilise raamistiku ja tegevuskava rakendamisest; on seisukohal, et aastaaruandes tuleks rõhutada nii ELi saavutusi ja parimaid tavasid asjaomases valdkonnas kui ka märkida, missuguste keeruliste ülesannete ja piirangutega puutub EL kokku oma püüdlustes edendada inimõigusi ja demokraatiat kolmandates riikides ja missuguseid järeldusi võib teha tulevaste aastate konkreetset tegevust silmas pidades;

16.  jääb seisukohale, et aastaaruandes esitatud riikide aruanded peaksid olema vähem kirjeldavad ja vähem staatilised ning selle asemel tuleks neis kajastada paremini inimõigustealaste riigistrateegiate rakendamist ja anda ülevaade ELi kohapealse tegevuse mõjust;

ELi inimõiguste ja demokraatia strateegiline raamistik ja (uus) tegevuskava

17.  kordab oma seisukohta, et inimõiguste ja demokraatia küsimuste tingimusteta integreerimisel oma suhetesse muu maailmaga tähendas ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku ja esimese tegevuskava vastuvõtmine 2012. aastal ELi jaoks olulist teetähist;

18.  peab kiiduväärseks asjaolu, et nõukogu võttis 2015. aasta juulis vastu uue inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019); kiidab Euroopa välisteenistust komisjoni, Euroopa Parlamendi, liikmesriikide, kodanikuühiskonna ning piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega konsulteerimise eest esimese tegevuskava hindamise ja uue koostamise ajal;

19.  väljendab heameelt ELi uuendatud lubaduse üle edendada ja kaitsta inimõigusi ning toetada demokraatiat kõikjal maailmas; märgib, et tegevuskava eesmärk on võimaldada ELil tegutseda inimõiguste ja demokraatia valdkonnas keskendunumalt, süsteemsemalt ja kooskõlastatumalt ning suurendada poliitikameetmete ja vahendite mõju kohapeal; sellega seoses toetab viie strateegilise tegevusvaldkonna tähtsustamist;

20.  palub komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal, Euroopa välisteenistusel, komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel tagada uue tegevuskava tõhus ja sidus rakendamine; juhib eriti tähelepanu sellele, et on oluline suurendada tõhusust ja maksimeerida kohalikku mõju seoses ELi kasutatavate vahenditega inimõiguste ja demokraatia edendamiseks maailmas; toonitab vajadust reageerida inimõiguste rikkumistele kiiresti ja asjakohaselt; kordab, kui oluline on tugevdada jõupingutusi eesmärgiga integreerida inimõigused ja demokraatia kogu ELi välistegevusse, seahulgas kõrgel poliitilisel tasandil;

21.  rõhutab, et uues tegevuskavas sätestatud kaugeleulatuvate eesmärkide täitmiseks peab EL nägema ette piisavad vahendid ja asjatundlikkuse nii delegatsioonide ja peakorterite spetsiaalsete inimressursside kui ka projektide jaoks kättesaadavate rahaliste vahendite kujul;

22.  kordab oma seisukohta, mille kohaselt on inimõiguste ja demokraatia tegevuskava sidusaks ja järjepidevaks edendamiseks vaja liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahelist kindlat üksmeelt ja tõhusamat kooskõlastamist; tuletab meelde, et tegevuskava puudutab nii ELi kui ka liikmesriike; toonitab seetõttu kindlalt, et liikmesriigid peaksid tegevuskava ja ELi strateegilise raamistiku rakendamisel eranditult võtma suurema vastutuse ja kasutama neid eeskujuna inimõiguste ja demokraatia kahe- ja mitmepoolsel edendamisel; märgib positiivselt ära uue tegevuskava kavandatava vahehindamise ning toonitab kaasavate konsultatsioonide tähtsust, et püsivalt kajastada inimõiguste integreerimise valdkonnas saavutatud tulemusi;

23.  nõuab sellega seoses tungivalt, et välisasjade nõukogu arutaks korrapäraselt demokraatia ja inimõiguste teemasid; kordab oma üleskutset välisasjade nõukogule korraldada iga-aastane avalik arutelu ELi tegevuse üle inimõiguste ja demokraatia valdkonnas;

24.  kiidab Euroopa välisteenistust ja komisjoni esimese tegevuskava rakendamisest aruandmise eest ja ootab samasuguse aruandluse jätkumist uue tegevuskava raames; tuletab lisaks meelde oma kindlat soovi olla uue tegevuskava rakendamisega tihedalt seotud ja osaleda asjakohastes aruteludes;

25.  kutsub komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles töötama koostöös kõigi volinikega välja programmi inimõiguste integreerimiseks ELi eri tegevusvaldkondadesse, eelkõige arengu, rände, keskkonna, tööhõive, internetiandmete kaitse, kaubanduse, investeeringute, tehnoloogia ja ettevõtluse valdkonda;

Ülevaade muudest ELi poliitikavahenditest

ELi inimõiguste eriesindaja volitused

26.  tuletab meelde, kui olulised on ELi inimõiguste eriesindaja volitused ELi nähtavuse ja tulemuslikkuse suurendamiseks inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete kaitsmisel ja edendamisel kõikjal maailmas; kiidab praeguse eriesindaja märkimisväärseid saavutusi ja tema korrapärast suhtlemist Euroopa Parlamendi ja kodanikuühiskonnaga;

27.  väljendab heameelt ELi eriesindaja volituste pikendamise üle 2017. aasta veebruarini ning kordab oma taotlust muuta need volitused alaliseks; nõuab seepärast volituste läbivaatamist eesmärgiga anda ELi eriesindajale algatusõigus, piisavalt töötajaid ja rahalisi vahendeid ning võimalus võtta avalikult sõna, anda aru kolmandatesse riikidesse toimunud visiitide tulemustest ja edastada ELi seisukoht inimõiguste küsimustes, et tugevdada ELi eriesindaja rolli tema nähtavuse ja mõjususe suurendamise kaudu;

28.  kordab oma nõudmist, et nõukogu sätestaks piirkondlike ELi eriesindajate volitustes nõude teha tihedat koostööd ELi inimõiguste eriesindajaga;

Inimõigustealased riigistrateegiad ja ELi delegatsioonide roll

29.  märgib, et pärast ELi delegatsioonide, ELi institutsioonide ja liikmesriikide kooskõlastatud jõupingutusi on poliitika- ja julgeolekukomitee kinnitanud 132 inimõigustealast riigistrateegiat; väljendab uuesti oma toetust inimõigustealaste riigistrateegiate eesmärgile kohandada ELi tegevus igas riigis selle konkreetse olukorra ja vajadustega; juhib tähelepanu sellele, et inimõigustealaseid riigistrateegiaid tuleb pidevalt hinnata ja vajaduse korral kohandada, ning nõuab inimõigustealaste riigistrateegiate koostamisel ja rakendamisel ELi delegatsioonide, liikmesriikide saatkondade ja ELi institutsioonide vahel veelgi paremat koostööd, suhtlemist ja teabevahetust;

30.  nõuab veel kord, et Euroopa Parlamendi liikmetel oleks juurdepääs strateegiate sisule asjakohasel kujul, et täita oma ülesandeid nõuetekohaselt ja läbipaistvalt; soovitab Euroopa välisteenistusel ja komisjonil teha väljaspool teatavaks iga strateegia eesmärk, et suurendada inimõigustealaste riigistrateegiate läbipaistvust; nõuab, et Euroopa välisteenistus võtaks iga eraldiseisva strateegia puhul kasutusele selged ja mõõdetavad arengunäitajad;

31.  rõhutab kindlalt, et on oluline võtta inimõigustealaseid riigistrateegiaid arvesse kõikidel üksikute kolmandate riikidega seotud poliitikakujundamise tasanditel, sealhulgas kõrgetasemeliste poliitiliste dialoogide ja inimõigustealaste dialoogide ettevalmistamisel ning riigistrateegia dokumentide ja iga-aastaste tegevuskavade koostamisel;

32.  väljendab heameelt kõikide delegatsioonide ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonide juurde inimõiguste ja/või soolise võrdõiguslikkuse valdkonna kontaktisikute määramise üle; märgib siiski, et veebis avalikult kättesaadav teave on sageli aegunud, ja seepärast nõuab selle kiiret ülevaatamist;

33.  tuletab meelde oma soovitust komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Euroopa välisteenistusele töötada välja selged tegevussuunised kontaktisikute rolli kohta delegatsioonides, et anda neile volitused toimida tõeliste inimõiguste valdkonna nõustajatena ja võimaldada neil delegatsiooni töö optimeerimiseks teha oma tööd tulemuslikult, siduvalt ja kaasavalt; arvab, et inimõiguste valdkonna kontaktisikute tööd peavad võrdväärselt toetama ka liikmesriikide diplomaatilised töötajad; on seisukohal, et inimõiguste valdkonna kontaktisikud peaksid tegema oma tööd täiesti sõltumatult ja ilma kolmandate riikide ametiasutuste poliitilise sekkumise ja ahistamiseta, eriti nende kontaktide puhul inimõiguste aktivistide ja kodanikuühiskonnaga;

Inimõigustealased dialoogid ja konsultatsioonid

34.  tunnistab, et kolmandate riikidega peetavad inimõigustealased dialoogid võivad olla tõhusad kahepoolse suhtluse ja koostöö vahendid inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel, kui neid ei peeta omaette eesmärgiks, vaid vastaspoole konkreetsete kohustuste ja saavutuste tagamise vahendiks; seepärast peab kiiduväärseks ja toetab inimõigustealaste dialoogide alustamist järjest arvukamate riikidega, näiteks Myanmari/Birmaga; märgib sellega seoses positiivselt ära näiteks ELi ja Moldova vahelise inimõigustealase dialoogi kuuenda vooru;

35.  soovitab tungivalt komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning Euroopa välisteenistusel oma inimõigustealastes dialoogides ja vastavate kodanikuühiskonna seminaride korraldamisel selgelt keskenduda tulemustele, mis kajastavad inimõigustealaseid riigistrateegiaid; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus korraldaks järjepidevalt kodanikuühiskonna organisatsioonidega peetavaid ettevalmistavaid dialooge, millele dialoog ise peaks tuginema; lisaks nõuab, et komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, ELi inimõiguste eriesindaja ning Euroopa välisteenistus inimõigustealaste dialoogide käigus vastutustundlikul ja läbipaistval viisil süstemaatiliselt tõstataksid ohustatud või vangistatud inimõiguste kaitsjate, poliitvangide ja inimõiguste rikkumise üksikjuhtumeid; peab hädavajalikuks, et Euroopa välisteenistus süstemaatiliselt tagaks, et iga inimõigustealase dialoogi käigus võetud kõik kohustused täidetakse;

36.  kordab oma üleskutset Euroopa välisteenistusele töötada välja laiahaardeline mehhanism inimõigustealaste dialoogide toimimise jälgimiseks ja läbivaatamiseks koostöös kodanikuühiskonna ja inimõigusorganisatsioonidega, et suurendada nende mõju; usub, et kui niisugused dialoogid pidevalt ebaõnnestuvad, tuleks sellest teha poliitilisi järeldusi ja kasutada alternatiivseid vahendeid, millega toetada asjaomases riigis inimõiguste edendamist; märgib sellega seoses, et inimõigustealane dialoog Venemaaga peatati 2014. aastal, ning märgib ka Hiina ja Valgevenega peetavate inimõigustealaste dialoogide tulemuste puudumist; nõuab seepärast tungivalt, et Euroopa välisteenistus vaataks Venemaa ja Hiinaga seotud inimõiguste strateegia põhjalikult läbi;

37.  nõuab, et EL ja selle delegatsioonid tugevdaksid poliitilist dialoogi valitsustega, kes rikuvad inimõigusi, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, kaasates sellese dialoogi kodanikuühiskonna, ning nõuab kindlalt, et inimõigustealases poliitilises dialoogis ELi ja kolmandate riikide vahel võetaks kasutusele mittediskrimineerimise mõiste laiem ja kõikehõlmavam määratlus, mis hõlmaks muu hulgas lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste mittediskrimineerimist ning samuti mittediskrimineerimist usutunnistuse või veendumuste, soo, rassilise või etnilise päritolu, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel; rõhutab, et eriti nendes riikides, kus inimõiguste väljaarendamise ja nende austamise olukord on halb, tuleks arenguabi säilitada ja isegi tugevdada, kuid eelistatult suunata see abi kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike valitsusväliste partnerite kaudu, samuti tuleks olukorda süstemaatiliselt jälgida ning nõuda valitsustelt kohustuste võtmist inimõiguste olukorra parandamiseks kohapeal;

38.  tunnistab, kui olulised on autoritaarsete režiimide puhul üksikisikute vastased täiendavad meetmed (sihipärased sanktsioonid, nagu vara külmutamine või reisikeeld), kui dialoogid pidevalt ebaõnnestuvad;

ELi inimõigustealased suunised

39.  väljendab heameelt asjaolu üle, et nõukogu võttis 2014. aasta mais vastu ELi inimõiguste alased suunised sõnavabaduse kohta internetis ja mujal; tuletab sellegipoolest meelde oma taotlust Euroopa välisteenistusele täpsustada ELi suunistes käsitletud teemade valikuprotsessi ja konsulteerida enne teemade valimist selles küsimuses ka Euroopa Parlamendi ja kodanikuühiskonnaga;

40.  kordab oma üleskutset komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Euroopa välisteenistusele rakendada tõhusalt ja järjepidevalt ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse kohta(38), sealhulgas seoses konfliktide ja humanitaarkriisidega sellistes riikides nagu Süüria, Iraak, Liibüa ja Ukraina; selle taustal soovitab Euroopa välisteenistusel toetada kodanikuühiskonna organisatsioone, mis edendavad rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist riigi ja valitsusväliste osalejate tasandil; lisaks nõuab tungivalt, et EL kasutaks aktiivselt kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, et edendada rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist riigi ja valitsusväliste osalejate tasandil; nõuab, et EL ja liikmesriigid aitaksid kaasa Šveitsi ja Rahvusvahelise Punase Risti Komitee käimasolevale algatusele, mis käsitleb rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise tugevdamist;

41.  rõhutab kindlalt, kui oluline on süstemaatiliselt hinnata ELi inimõigustealaste suuniste ning sealhulgas lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevate ELi suuniste rakendamist hästi määratletud võrdlusnäitajate alusel; on seisukohal, et suuniste nõuetekohase rakendamise tagamiseks tuleb võtta täiendavaid meetmeid eesmärgiga suurendada Euroopa välisteenistuse, ELi delegatsioonide töötajate ja liikmesriikide välismaal asuvate esinduste seas teadlikkust nende sisust; kordab oma nõudmist, et kodanikuühiskonda ja inimõigusorganisatsioone kaasataks aktiivsemalt suuniste valimisse, väljatöötamisse, hindamisse ja läbivaatamisse;

Inimõigused ja demokraatia ELi välispoliitikas ja vahendites

42.  tuletab meelde, et EL on võtnud endale kohustuse keskenduda suhetes kolmandate riikidega inimõigustele ja demokraatiale; rõhutab seetõttu, et inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete edendamist tuleb toetada kõikide ELi poliitikavaldkondade ja vastavate rahastamisvahendite kaudu, millel on välismõõde, nagu laienemis- ja naabruspoliitika, ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning arengu-, kaubandus-, rände-, õigus- ja sisepoliitika; tõstab sellega seoses esile ELi hiljutised jõupingutused inimõiguste rikkumiste lisamiseks kriisiennetusega seotud varajase hoiatamise maatriksisse;

43.  toonitab ELi aluslepingu kohast kohustust tagada, et kogu liidu välispoliitika ja tegevus kujundatakse välja ja viiakse ellu viisil, mis tugevdab ja toetab inimõigusi ja õigusriiki;

44.  on arvamusel, et ELi välisrahastamisvahendid on olulised demokraatia ja inimõiguste edendamiseks ja nende väärtuste kaitsmiseks välisriikides; kordab oma nõudmist parandada kooskõla erinevate valdkondlike ja geograafiliste vahendite vahel;

45.  võtab teadmiseks komisjoni jõupingutused, et täita oma kohustust lisada inimõigustealased sätted oma seadusandlike ja muude kui seadusandlike ettepanekute, rakendusmeetmete ja kaubanduslepingute mõjuhinnangutesse; nõuab tungivalt, et komisjon parandaks mõjuhinnangute kvaliteeti, põhjalikkust ja järelmeetmeid, et tagada inimõigustealaste küsimuste süstemaatiline integreerimine; juhib tähelepanu rollile, mis võiks selles protsessis olla kodanikuühiskonnal;

Laienemine ja naabruspoliitika

46.  tuletab meelde, et ELi laienemispoliitika on üks jõulisemaid vahendeid inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete austamise tugevdamiseks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Junckeri juhitud komisjon on otsustanud laienemise selgelt peatada, kuid peab kiiduväärseks uue käsituse rakendamist kohtusüsteemi ja põhiõigusi ning õigust, vabadust ja turvalisust käsitlevate peatükkidega seotud ühinemisläbirääkimistel, mille puhul võetakse täiel määral arvesse nende reformide nõuetekohaseks elluviimiseks vajalikku aega;

47.  väljendab muret sõna- ja meediavabaduse olukorra halvenemise pärast teatavates laienemisprotsessis osalevates ja mitmetes Euroopa naabruses asuvates riikides; rõhutab tungivat vajadust suurendada neis riikides meedia sõltumatust ja omandilise kuuluvuse läbipaistvust ning käsitleda ajakirjanikele avaldatavat poliitilist ja majanduslikku survet, millega kaasneb sageli tsensuur ja enesetsensuur; palub komisjonil ühinemisläbirääkimiste protsessis jätkuvalt jälgida ja tähtsustada sõna- ja meediavabaduse austamist;

48.  taunib tõsiasja, et vähemuste kaitse õigusraamistike nõuetekohane rakendamine on jätkuvalt keeruline ülesanne, nagu on märgitud komisjoni laienemisstrateegias aastateks 2014–2015(39); kutsub laienemisprotsessis osalevaid riike üles tõhustama oma jõupingutusi edendada vähemuste tunnustamist nende parema kaasamisega otsustamisprotsessidesse ja haridussüsteemi, keskendudes eriti roma lastele; nõuab tungivalt, et EL jälgiks tähelepanelikult kogu laienemisprotsessi vältel inimõigusi ja sealhulgas vähemuste hulka kuuluvate isikute õigusi kaitsvate sätete rakendamist ning võitlust diskrimineerimise kõigi vormide, kaasa arvatud seksuaalse sättumuse alusel toimepandavate vihakuritegude vastu;

49.  täheldab murega demokraatliku poliitilise kultuuri olukorra halvenemist mõnes kandidaatriigis ja potentsiaalses kandidaatriigis ning mitmetes Euroopa naabruses asuvates riikides; tuletab meelde, et hea valitsemistava, õigusriigi põhimõtte austamine, arvamusvabadus ja inimõigused, poliitiline dialoog, kompromissi saavutamine ja kõikide sidusrühmade kaasamine otsustamisprotsessi on demokraatlike režiimide keskmes; märgib samavõrra murelikult väheseid edusamme, mida laienemisprotsessis osalevad riigid on teinud kohtusüsteemi sõltumatuse parandamisel ja korruptsiooniga võitlemisel; ühineb komisjoni nõudmisega, et laienemisprotsessis osalevad riigid jõuaksid juhtumite uurimises, süüdistuste esitamises ja lõplikes süüdimõistmistes usutavate tulemusteni;

50.  tuletab Euroopa naabruspoliitika käimasoleva läbivaatamise raames meelde, et Euroopa Liidu lepingus on sätestatud, et liit arendab naabruses asuvate riikidega privilegeeritud suhteid, mis rajanevad liidu väärtustel, sealhulgas inimõiguste ja demokraatia austamisel(40); tuletab samuti meelde, et pärast 2011. aastal aset leidnud araabia kevadet on EL oma naabruspoliitika ümber kujundanud ning tugineb põhimõttele „rohkema eest rohkem”, mille eesmärk on tugevdada demokraatlikke institutsioone ja inimõiguste edendamist; toonitab tõsiasja, et tähelepanuväärsed probleemid, millega ELi naaberriigid on viimastel aastatel pidanud toime tulema, nagu Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas ebastabiilsuse ja konfliktide levimine, mida on ära kasutanud äärmuslaste ja džihaadi võitlejate rühmitused, ühtlasi Venemaa tegevusest tingitud inimkannatused, on inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete austamist oluliselt mõjutanud;

51.  väljendab seepärast oma veendumust, et läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika keskmes peaks endiselt olema inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete edendamine; kordab, et inimõiguste ja demokraatia edendamine on üheaegselt nii partnerriikide kui ka ELi huvides;

52.  rõhutab, et EL peaks jätkama demokraatlike ja tõhusate inimõiguste valdkonna institutsioonide, kodanikuühiskonna ja vaba meedia aktiivset toetamist naaberriikides; märgib sellega seoses positiivselt ära jätkuva märkimisväärse toetuse, mida antakse demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi ning kodanikuühiskonna naabrusrahastu raames; väljendab samuti heameelt Euroopa demokraatia rahastu järjepideva ja tõhusa tegevuse üle ida- ja lõunanaabruses demokraatia edendamise ning põhiõiguste ja -vabaduste austamise nimel, nagu on märgitud Euroopa demokraatia rahastut käsitlevas Euroopa Parlamendi esimeses hindamisraportis(41); soovitab tungivalt, et EL ja liikmesriigid endiselt pakuksid oma üleminekuprotsessidest lähtuvaid mõjusaid stiimuleid ja oskusteavet, et toetada demokraatlikke reformiprotsesse ELi naaberriikides;

53.  jääb kindlaks seisukohale, et on hädavajalik teha lõpp Venemaa agressioonile Ukrainas ning tagada stabiilsus ja inimõiguste austamine;

Inimõigused ja kaubandus

54.  väljendab veel kord oma toetust inimõigusi käsitlevate klauslite süstemaatilisele integreerimisele kõigisse ELi ja kolmandate riikide vahelistesse rahvusvahelistesse lepingutesse, võttes muu hulgas arvesse Euroopa sotsiaaldialoogi ja ILO tööstandardeid; palub komisjonil tõhusalt ja süstemaatiliselt jälgida ja hinnata inimõigusi käsitlevate klauslite rakendamist ja anda Euroopa Parlamendile korrapäraselt aru inimõiguste austamise kohta partnerriikides; väljendab heameelt asjaolu üle, et nõukogu kasutab süstemaatilisemalt piiravaid meetmeid nende kolmandate riikide suhtes, kes rikuvad tahtlikult inimõigusi; soovitab sellega seoses, et EL võtaks inimõigusi käsitlevates klauslites sätestatud asjakohaste meetmete rakendamiseks konkreetseid samme, kui kolmas riik, kellega on sõlmitud leping, rikub raskelt inimõigusi;

55.  väljendab heameelt asjaolu üle, et 1. jaanuaril 2014 jõustus uus üldiste tariifsete soodustuste kava (määrus (EL) nr 978/2012); märgib positiivselt ära asjaolu, et 2014. aasta lõpuks oli 14 riigile antud säästvat arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra (GSP+) soodustused, ning tuletab meelde, et riigid peavad hoolitsema 27 põhilise rahvusvahelise konventsiooni ratifitseerimise eest ja jälgima nende tõhusat rakendamist kooskõlas kriteeriumidega, mis on sätestatud nii asjaomastes konventsioonides kui ka ELi tasandil; ootab, et komisjon hindaks asjaolusid tõhusalt ja läbipaistvalt ning annaks 2015. aasta lõpuks Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru sellest, milline on GSP+ soodustuste saajate puhul konventsioonide ratifitseerimise staatus ja kui tõhusalt neid rakendatakse; kordab oma soovitust, et Rooma statuut tuleb lisada konventsioonide tulevasse loendisse;

Äritegevus ja inimõigused

56.  on seisukohal, et kaubandus ja inimõigused võivad käia käsikäes ja äriringkondadel on inimõiguste ja demokraatia edendamisel täita oluline roll; on veendunud, et inimõiguste edendamine peaks rajanema valitsuse ja erasektori koostööl; kinnitab sellega seoses veel kord, et Euroopa ettevõtted peaksid võtma asjakohaseid meetmeid, millega tagatakse, et nende tegevus kolmandates riikides on kooskõlas inimõigustealaste standarditega; lisaks kinnitab, kui oluline on, et EL edendaks ettevõtja sotsiaalset vastutust ja et Euroopa ettevõtted täidaksid ettevõtlust ja inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste standardite edendamisel juhtrolli; nõuab ka, et EL täidaks aktiivset rolli ÜRO inimõiguste ning rahvusvaheliste korporatsioonide ja muude ettevõtjate töörühma 12. istungjärgul ning toetaks pingutusi nende poliitika kooskõlastamiseks rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suunistega; soovitab ELil ja liikmesriikidel osaleda arutelus, mis puudutab äritegevust ja inimõigusi käsitlevat õiguslikult siduvat rahvusvahelist õigusakti ÜRO süsteemi raames;

57.  on ülaltoodut silmas pidades veendunud, et Euroopa välisteenistus peaks nõudma, et ELi delegatsioonid teeksid kolmandates riikides tegutsevate ELi ettevõtetega koostööd, mille eesmärk on tagada ettevõtlusega seotud tegevuses inimõiguste austamine; tuletab lisaks meelde oma soovi, et ELi delegatsioonid lisaksid demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames korraldatavatesse kohalikesse projektikonkurssidesse prioriteetsena inimõiguste austamise äritegevuses ning et ELi delegatsioonid võtaksid inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste kohaselt kõik vajalikud meetmed inimõiguste kaitsjate kaitsmiseks;

58.  kordab oma üleskutset komisjonile anda 2015. aasta lõpuks aru selle kohta, kuidas ELi liikmesriikides rakendatakse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid(42);

59.  nõuab ELilt kooskõlastatud jõupingutusi maa hõivamise probleemi lahendamiseks asjakohaste kaitsemeetmete edendamise abil, et vältida sellist nähtust asjaomastes riikides ning ELi ja teiste Euroopa riikide ettevõtete seas, kes nendes riikides tegutsevad;

60.  nõuab, et EL töötaks välja katseprojekti inimõiguste jagamatuse, maaküsimuste (maa hõivamine ja sunniviisiline väljatõstmine) ning sellekohase ELi poliitika sidususe kohta; nõuab, et EL annaks aru oma kaalutlustest majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokolliga ühinemise küsimuses vastavalt ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas (2015–2019) võetud kohustusele;

Inimõigused ja areng

61.  on seisukohal, et arengukoostöö ning inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete edendamine peaksid käima käsikäes; tuletab sellega seoses meelde, et ÜRO on märkinud, et inimõigustel põhineva käsitlusviisi puudumise korral ei ole võimalik saavutada arengueesmärke täiel määral; tuletab samuti meelde, et EL on võtnud omale kohustuse toetada partnerriike, võttes arvesse nende arengualast olukorda ning inimõiguste ja demokraatia valdkonnas tehtud edusamme; innustab lisama selgelt määratletud tulemuste raamistikke kõikidesse vahenditesse, et tagada tõrjutud ja haavatavate rühmade kaasamine ning peavoolustada inimõigustel põhinevat käsitust;

62.  peab kiiduväärseks 2014. aasta aprillis avaldatud ja nõukogu tunnustuse leidnud komisjoni töödokumenti ELi arengukoostöö õigustel põhineva lähenemisviisi kohta, mis hõlmab kõiki inimõigusi, sealhulgas naiste ja tütarlaste õigusi; ergutab komisjoni jälgima õigustel põhineva lähenemisviisi rakendamist ning tagama, et inimõigused ja arengukoostöö tugevdavad kohapeal teineteist; palub komisjonil anda ELi õigustel põhineva lähenemisviisi meetmete paketi rakendamisele läbipaistev ja avalik hinnang; nõuab tungivalt, et EL tugevdaks oma rolli inimõiguste tugeva toetajana maailmas ning kasutaks kooskõlas säästva arengu uue 16. eesmärgiga tõhusalt, järjepidevalt ja läbimõeldult kõiki olemasolevaid vahendeid inimõiguste edendamiseks, inimõiguslaste kaitsmiseks ja tulemuslikuks arenguabipoliitikaks;

63.  kiidab heaks ulatusliku säästva arengu tegevuskava 2030 vastuvõtmise ÜRO eritippkohtumisel New Yorgis ning ELi juhtrolli selles protsessis, eelkõige aga selliste põhiväärtuste nagu inimõiguste ja hea valitsemistava kaasamise; märgib kiitvalt, et uues tegevuskavas on selgelt kirjas inimõigustega seotud kohustused ning et kõigi selle 17 eesmärgi ja 169 sihi puhul püütakse tagada kõigi inimeste inimõigused; ühineb nägemusega, millel see dokument rajaneb ja mis näeb ette maailma, kus kõikjal austatakse inimõigusi ja inimväärikust, õigusriigi põhimõtet, õiglust, võrdsust ja mittediskrimineerimist, samuti rassilise, etnilise ja kultuurilise mitmekesisuse austamist ning võrdseid võimalusi, mis võimaldavad täielikult rakendada inimpotentsiaali ja aitavad luua ühist jõukust; rõhutab vajadust tagada, et säästva arengu tegevuskava aastani 2030, selle järelevalvemeetmed ja selle rakendamine tulevikus kõigi huvirühmade, sh kodanikuühiskonna ja erasektori poolt, põhineksid inimõigustel ja soolisel võrdõiguslikkusel rajaneval lähenemisviisil ning samuti vaesuse kaotamise, ebavõrdsuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise ning majanduse demokratiseerimise eesmärkidel;

64.  rõhutab tähtsust, mis on poliitikavaldkondade arengusidususel uue säästva arengu tegevuskava eesmärkide saavutamisel; märgib, et inimõigustel põhinev lähenemisviis peaks viima poliitikavaldkondade arengusidususe parema mõistmiseni, sest kui õiguste kasutamise ees seisvaid takistusi ei kõrvaldata, ei saavutata ka edu säästva arengu suunas liikumisel ja vaesuse kaotamisel;

65.  kinnitab, et kiiresti on vaja tegeleda vaesusega seotud ja unarusse jäetud haiguste ülemaailmse probleemiga; nõuab ulatuslikku pikaajalist poliitilist strateegiat ja tegevuskava ülemaailmse tervise, innovatsiooni ja ravimitele juurdepääsu kohta, mis hõlmab muu hulgas investeerimist teadus- ja arendustegevusse, et tagada õigus elatustasemele, millest piisab iga inimese tervise ja heaolu jaoks, ilma diskrimineerimiseta rassi, usu, poliitiliste veendumuste, majandusliku või sotsiaalse olukorra, sooidentiteedi või seksuaalse sättumuse alusel;

66.  rõhutab, et Addis Abeba tegevuskava tähendab kohustust luua kõigi jaoks üldised sotsiaalkaitse põhialused, üldine tervisekindlustus ja esmase tähtsusega avalikud teenused, sh tervishoid ja haridus;

67.  märgib positiivsena ära Euroopa välisteenistuse ja komisjoni koostatud ning nõukogu kinnitatud terrorismivastase juhenddokumendi eesmärgiga tagada inimõiguste austamine kolmandate riikidega seotud terrorismivastaste toetusprojektide kavandamisel ja rakendamisel; palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil tagada dokumendi tõhus rakendamine, alustades selle laiaulatusliku levitamisega; tuletab sellega seoses meelde asjaolu, et põhiõiguste ja -vabaduste austamine on eduka terrorismivastase poliitika, sh digitaalsete jälgimistehnoloogiate kasutamise alus; toetab rahvusvahelisi jõupingutusi, mida tehakse, et peatada ISISe/Da’eshi toime pandud inimõiguste rikkumised;

Põlisrahvaste õigused

68.  palub Euroopa välisteenistusel, komisjonil ja liikmesriikidel toetada põlisrahvaste õiguste eksperdirühma volituste läbivaatamist kooskõlas põlisrahvaste maailmakonverentsi lõppdokumendiga (ÜRO Peaassamblee resolutsioon 69/2(43)), et jälgida, hinnata ja parandada põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni rakendamist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid nõuaksid, et kõik erimenetluste volitatud esindajad pööraksid erilist tähelepanu probleemidele, mis on põlisrahvaste hulka kuuluvatel naistel ja tütarlastel, ja annaksid sellistest probleemidest süstemaatiliselt aru ÜRO Inimõiguste Nõukogule; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid toetaksid aktiivselt kogu süsteemi hõlmava põlisrahvaste tegevuskava väljatöötamist, nagu nõudis ÜRO Peaassamblee oma 2014. aasta septembris vastuvõetud resolutsioonis, eelkõige mis puudutab korrapärase konsulteerimise korraldamist põlisrahvastega selles protsessis; peab ülimalt kahetsusväärseks, et mõnes Lääne-Aafrika piirkonnas aheldatakse psüühikahäiretega inimesi metsas puude külge või jäetakse tänavatele maha, ja et kohalikud kogukonnad kiidavad sellist laialdaselt levinud tava heaks;

ELi tegevus rände ja pagulaste valdkonnas

69.  väljendab sügavat muret ja solidaarsust arvukate pagulaste ja rändajatega, kes kannatavad konfliktide, tagakiusamise, juhtimisvigade ning ebaseadusliku sisserände ja inimkaubanduse võrgustike ohvritena inimõiguste tõsiste rikkumiste all; väljendab samuti sügavat kahetsust ELi territooriumile jõuda püüdnud inimeste traagiliste hukkumiste pärast;

70.  toonitab tungivat vajadust võidelda rändevoogude algpõhjustega ja tegeleda seepärast pagulaskriisi välismõõtmega, sh leides jätkusuutlikud lahendused naabruses esinevatele konfliktidele koostöö- ja partnerlussuhete loomise kaudu asjaomaste kolmandate riikidega ning ELi välispoliitika abil; toonitab vajadust rände laiahaardelise inimõigustel põhineva käsitlusviisi järele ning palub ELil tugevdada koostööd ÜRO, sh ÜRO ametite, ning piirkondlike organisatsioonide, valitsuste ja vabaühendustega, et tegeleda rändevoogude algpõhjustega ning parandada olukorda konfliktipiirkondade lähedal asuvates põgenikelaagrites; kordab oma üleskutset ELile tagada, et kõigi rände küsimustes tehtavat koostööd ja tagasivõttu käsitlevate lepingute puhul ELi-väliste riikidega järgitaks rahvusvahelist õigust; tuletab meelde, et terviklik rändestrateegia – k.a humanitaarkoridoride loomine ja humanitaarviisade andmine – on tihedalt seotud arengu- ja humanitaarpoliitikaga, ja ka muu välispoliitikaga; võtab teadmiseks Euroopa Liidu juhitavate merevägede Vahemere (EUNAVFOR Med) operatsiooni inimsmugeldajate ja inimkaubitsejate vastu; rõhutab ühtlasi, et liidu tasandil tuleb kiiresti välja töötada tugevam poliitika, et tegeleda rändajate ja pagulastega seotud tungivate probleemidega ning töötada välja tõhus, õiglane ja jätkusuutlik mehhanism koormuse jagamiseks liikmesriikide vahel; toonitab meetmeid, mille kohta tegi komisjon 9. septembril 2015 ettepaneku eesmärgiga käsitleda pagulaskriisi välismõõdet ja milleks on näiteks Dublini määruse kavandatud läbivaatamine;

71.  kutsub ELi ja liikmesriike üles suurendama toetust võitlusele inimkaubandusega, kasutades selleks oma välispoliitikat ning keskendudes eelkõige ohvrite ja eriti alaealiste kaitsele; on kindlal seisukohal, et EL peaks tugevdama koostööd kolmandate riikide ja teiste oluliste osalistega, et vahetada häid tavasid ning aidata kaasa rahvusvaheliste inimkaubanduse võrgustike lammutamisele; kordab, et kõik ELi liikmesriigid peavad rakendama ELi direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset(44), ja inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat aastateks 2012–2016(45);

72.  juhib tähelepanu asjaolule, et 2014. aastal pidi 17,5 miljonit inimest kliimaga seotud õnnetuste tagajärjel ümber asuma; juhib tähelepanu asjaolule, et need ümberasumised puudutavad peamiselt lõunapiirkondi, mis on kliimamuutustest kõige enam mõjutatud; juhib tähelepanu asjaolule, et 85 % nendest ümberasumistest leiavad aset arengumaades, peamiselt ühe riigi või riigi osade piires; juhib tähelepanu asjaolule, et osana aastatuhande arengueesmärkidest on ELi liikmesriigid võtnud endale kohustuse eraldada arenguabi rahastamisele 0,7 % SKPst;

73.  palub ELil osaleda aktiivselt aruteludes mõiste „kliimapõgenik” üle, sh selle mõiste võimalikus õiguslikus määratlemises rahvusvahelises õiguses ja võimalikes õiguslikult siduvates rahvusvahelistes lepingutes;

74.  nõuab uuesti, et EL võtaks ühise seisukoha relvastatud droonide kasutamise kohta, mille aluseks oleks inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamine ning milles tuleks käsitleda selliseid küsimusi nagu õigusraamistik, proportsionaalsus, aruandekohustus, tsiviilisikute kaitse ja läbipaistvus; nõuab taas tungivalt, et EL keelustaks täisautonoomsete, inimese osaluseta rünnakuid võimaldavate relvade väljatöötamise, tootmise ja kasutamise; kutsub ELi üles seisma vastu kohtuvälistele ja sihipärastele tapmistele ja need keelustama ning kohustuma tagama nõuetekohaste meetmete võtmise kooskõlas siseriiklike ja rahvusvaheliste õiguslike kohustustega, kui on põhjust uskuda, et tema jurisdiktsiooni alla kuuluv üksikisik või organisatsioon võib olla seotud õigusemõistmiseta toimunud sihipärase tapmisega välismaal;

Rahvusvahelised kultuuri- ja spordiüritused ning inimõigused

75.  väljendab tõsist muret selle pärast, et mõningaid suuri spordiüritusi korraldatakse autoritaarsetes riikides, kus rikutakse inimõigusi ja põhivabadusi; toonitab, et üldsuse seas tuleb läbi viia teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, mis on seotud vajadusega tagada inimõiguste järgimine spordiürituste puhul, k.a sunniviisilise prostitutsiooni ja inimkaubanduse probleem; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid teeksid koostööd ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja teiste mitmepoolsete foorumitega, samuti riiklike spordiliitude, ettevõtjate ja kodanikuühendustega, et tagada selliste ürituste puhul täielik inimõiguste järgimine, k.a selle pidamine üheks otsustavaks määramise kriteeriumiks suurte rahvusvaheliste spordiürituste puhul; pöörab sellega seoses erilist tähelepanu eelseisvatele FIFA maailmakarikavõistlustele Venemaal 2018. aastal ja Kataris 2022. aastal ning olümpiamängudele Pekingis 2022. aastal;

ELi tegevus mitmepoolsetes organisatsioonides

76.  väljendab veel kord oma täielikku toetust ELi jõulisele tegevusele inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete edendamise soodustamisel koostöö kaudu ÜRO struktuuride ja selle eriasutuste, Euroopa Nõukogu, OSCE ning OECDga kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklitega 21 ja 220; peab seetõttu tervitatavaks säästva arengu eesmärkide vastuvõtmist;

77.  kordab lisaks, kui oluline on, et EL teeks aktiivselt ja järjepidevalt koostööd kõikide ÜRO inimõigustealaste mehhanismidega, eriti ÜRO Peaassamblee kolmanda komitee ja ÜRO Inimõiguste Nõukoguga; tunnistab jõupingutusi, mida on teinud Euroopa välisteenistus, ELi delegatsioonid New Yorgis ja Genfis ning ELi liikmesriigid selleks, et suurendada ELi sidusust inimõigustega seotud küsimustes ÜRO tasandil; ergutab ELi tõhustama jõupingutusi, et muuta oma hääl kuuldavaks, sealhulgas laiendades piiriüleste algatuste kasvavat tava ja olles resolutsioonide kaastoetaja ja eestvedaja;

78.  tuletab meelde, kui tähtis on säilitada nüüdseks institutsionaliseeritud tava saata ÜRO Peaassambleesse parlamendi delegatsioon; peab kiiduväärseks selle tava taaselustamist 2015. aastal ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärgul;

79.  rõhutab, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu usaldusväärsuse ja legitiimsuse tugevdamiseks peavad kõik selle liikmed järgima kõrgeimaid inimõiguste standardeid ja täitma oma inimõigustega seotud kohustusi; on seisukohal, et inimõigusi tuleb edendada, arendada ja tugevdada kõikidel rahvusvahelistel foorumitel; kutsub komisjoni üles teavitama avalikkust inimõiguste edendamise nimel läbiviidavast tegevusest ja võetavatest meetmetest ning tugevdama selliste rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) ja Maailmapank (Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Rahvusvaheline Finantskorporatsioon, Mitmepoolne Investeeringute Tagamise Agentuur) aruandekohustust ja vastutust inimõiguste vallas;

80.  kinnitab veel kord oma tugevat pühendumust sellele, et tuleb teha lõpp karistamatusele rahvusvahelisele üldsusele murettekitavate kõige raskemate kuritegude puhul ja tagada õiglus sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi ohvrite jaoks, ning kordab seetõttu oma kindlat toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; peab kahetsusväärseks, et ükski riik ei ratifitseerinud 2014. aastal Rooma statuuti; toonitab, et kõik riigid on kohustatud tegema lõpu karistamatusele ja võtma vastutusele isikud, kes vastutavad genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude, sealhulgas seksuaalvägivalla toimepanemise eest; väljendab tõsist muret asjaolu pärast, et mitmeid vahistamismäärusi ei ole veel täide viidud; nõuab tungivalt, et EL jätkaks oma kindla diplomaatilise ja poliitilise toetuse osutamist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja ÜRO vahelise koostöö tugevdamisele ja laiendamisele, eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu raames, ning kahepoolsetes suhetes ja kõikides muudes foorumites; nõuab, et EL – sh selle delegatsioonid – ja liikmesriigid suurendaksid oma jõupingutusi Rooma statuudi universaalsuse edendamiseks ning selle ratifitseerimiseks ja tõhusaks rakendamiseks; palub liikmesriikidel anda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu käsutusse vajalikud ressursid ning suurendada toetust rahvusvahelisele kriminaalõiguse süsteemile muu hulgas rahaliste toetuste abil, mida näiteks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu määratakse kodanikuühiskonna esindajatele; nõuab ELi 2013. aasta rahvusvahelise ja siseriikliku õigussüsteemi vastastikuse täiendavuse abivahendite tõhusat rakendamist;

81.  palub ELil ja liikmesriikidel edendada aktiivselt Rahvusvahelist Kriminaalkohut ja vajadust jõustada selle otsused igat liiki dialoogides kolmandate riikidega;

Inimõiguste austamise suurendamine maailmas

Mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadus

82.  tuletab meelde, et mõttevabadus, südametunnistusevabadus, usu- ja veendumusvabadus on inimõiguste ülddeklaratsioonis tunnustatud põhiline inimõigus, mis on samuti tagatud ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 18; tuletab samuti meelde, et see on seotud muude inimõiguste ja põhivabadustega, hõlmates õigust uskuda või mitte uskuda, võrdset vabadust järgida teistlikke, mitteteistlikke või ateistlikke kombetavasid, õigust valitud veendumust omandada, muuta ja sellest loobuda või selle juurde naasta; väljendab muret, et mõnes riigis ei järgita ikka veel ÜRO standardeid ja kasutatakse riiklikku repressiooni, mis võib hõlmata füüsilist karistamist, vangistust, ülemäära kõrgeid trahve ja isegi surmanuhtlust ning kujutab endast usu- ja veendumusvabaduse õiguse rikkumist; tunneb muret selle pärast, et sageneb usu- ja veendumusvähemuste, sh kristlike kogukondade tagakiusamine, samuti nende kogunemiseks kasutatavate ruumide seadusevastane kahjustamine;

83.  palub ELil ja liikmesriikidel suurendada oma jõupingutusi, et aidata kaasa religioosse diskrimineerimise kõikide vormide kaotamisele ning edendada kolmandate riikidega suheldes religioonidevahelist dialoogi; nõuab konkreetseid meetmeid, et kaitsta usuvähemusi, mitteusklikke, usust taganejaid ja ateiste, kes on langenud pühaduseteotust käsitlevate seaduste ohvriks, ning kutsub ELi ja liikmesriike tegelema niisuguste seaduste kehtetuks tunnistamisega; tunneb heameelt ELi pühendumuse üle usu- ja veendumusvabaduse edendamisele rahvusvahelistel foorumitel, sh ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri mandaadi toetamise läbi; toetab täiel määral ELi tava asuda selleteemaliste resolutsioonidega seoses ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja ÜRO Peaassambleel juhtrolli; nõuab konkreetseid meetmeid ja samme ELi usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse suuniste tõhusaks rakendamiseks ja täiustamiseks; on arvamusel, et meetmeid tuleb võtta nii rahvusvahelistel kui ka piirkondlikel foorumitel, säilitades avatud, läbipaistvat ja regulaarset dialoogi usuühenduste ja -kogukondadega, kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 17, sh ELi delegatsioonide kaudu; juhib samuti tähelepanu vajadusele tagada ELi töötajate süstemaatiline ja järjepidev koolitus peakorterites ja delegatsioonides;

ELi võitlus surmanuhtluse vastu

84.  peab kiiduväärseks komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Nõukogu peasekretäri 2014. aasta oktoobri ühisdeklaratsiooni(46), milles kinnitati nende jõulist ja absoluutset vastuseisu surmanuhtlusele kõigil juhtudel ja kõigil asjaoludel; jääb oma seisukohale, et surmanuhtluse ülemaailme kaotamine peaks olema inimõigustega seoses üks ELi keskseid eesmärke; märgib, et kolmandatele riikidele uimastivastase poliitika jaoks antava toetuse puhul tuleks püüelda surmanuhtluse kaotamise poole uimastitega seotud süütegude eest; taotleb, et EL ja liikmesriigid võtaksid seoses 2016. aasta juunis Norras Oslos toimuva surmanuhtlusevastase kuuenda maailmakongressiga ühemõtteliselt sõna surmanuhtluse vastu, võtaksid surmanuhtluse kaotamise vallas veel tõsisemaid kohustusi ning toetaksid selleteemalisi avalikke teavituskampaaniaid;

85.  väljendab oma muret surmaotsuste ja hukkamiste arvu suurenemise pärast kõikjal maailmas; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et mõne riigi õigusaktides on endiselt sätestatud surmanuhtlus; peab kahetsusväärseks, et Valgevene on jätkanud pärast kaheaastast katkestust hukkamistega; kordab seepärast uuesti oma üleskutset Valgevenele rakendada surmanuhtluse suhtes moratoorium, mis peaks lõpuks viima surmanuhtluse kaotamiseni; märgib, et kaheksas riigis määratakse surmanuhtlust homoseksuaalsuse eest;

86.  nõuab kümneid kolmandates riikides hukkamist ootavaid Euroopa kodanikke silmas pidades tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid esitaksid suunised kõikehõlmava ja tulemusliku Euroopa surmanuhtluse vastase poliitika väljatöötamiseks, ning et need suunised hõlmaksid tugevaid ja tõhustatud mehhanisme isikute tuvastamise, õigusabi andmise ja diplomaatilise esindatuse valdkonnas;

87.  nõuab, et EL tegeleks edasi surmanuhtlust kohaldavate riikidega, kasutades ära kõiki diplomaatilisi ja koostöövahendeid surmanuhtluse kaotamise kindlustamiseks; kordab lisaks oma nõuet ELile jälgida jätkuvalt hukkamistingimusi riikides, kus kasutatakse endiselt surmanuhtlust;

Võitlus piinamise ja väärkohtlemise vastu

88.  on seisukohal, et pärast ÜRO piinamisvastase konventsiooni vastuvõtmise 30. aastapäeva ja arvestades, et piinamist ja väärkohtlemist rakendatakse jätkuvalt kõikjal maailmas, peaks EL suurendama oma jõupingutusi eesmärgiga kaotada need tõsised inimõiguste rikkumised; rõhutab asjaolu, et selliste haavatavate rühmade liikmed nagu lapsed ja naised või etnilised, keelelised või usuvähemused puutuvad kinnipidamisasutustes sagedamini kokku piinamise või väärkohtlemisega, mistõttu tuleb neile erilist tähelepanu pöörata; nõuab seepärast tungivalt, et Euroopa välisteenistus ning komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tegeleksid suuremate poliitiliste kohustuste ja süsteemsema avaliku seisukoha võtmise kaudu jõulisemalt piinamise vastu võitlemise ja muu julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamisega, kajastades väärtusi ja põhimõtteid, mida EL on kohustunud järgima; soovitab, et Euroopa välisteenistus, ELi delegatsioonid ja liikmesriigid kasutaksid täiel määral ära kõik olemasolevad vahendid, milleks on näiteks piinamist käsitlevad ELi suunised(47); soovitab sellega seoses täiustada pidevalt ekspordi kontrolli mehhanisme ravimite puhul, mida võidakse kasutada hukkamistel või piinamiseks, k.a sihipärane lõppkasutust käsitlev klausel, mis võimaldaks peatada või lõpetada selliste julgeolekuga seotud kaupade edasitoimetamise, mille puhul on selge, et neid saab tegelikult kasutada üksnes surmanuhtluse täideviimiseks või piinamiseks;

89.  rõhutab, et mõned riigid ei ole võtnud meetmeid selleks, et täita vajadust põhjalike kavade järele vanglatingimuste parandamiseks; märgib, et on tehtud vähe edusamme selle kindlustamiseks, et vanglad vastaksid rahvusvahelistele inimõiguste standarditele ning et kaitstaks vangide õigust elule, füüsilisele puutumatusele ja inimväärikusele; rõhutab vajadust parandada kinnipidamistingimusi, et austada inimõigusi ja asjaolu, et vangistatud isikuid ei tohiks kohelda ega karistada ebainimlikul ega alandaval viisil;

Diskrimineerimine

90.  rõhutab siiski, et ühelgi viisil diskrimineerimist, vägivalda, karistamist survestamise teel, piinamist, naiste ja tüdrukute seksuaalset kuritarvitamist, suguelundite moonutamist, laste abielusid, sundabielusid, naistega kauplemist, diskrimineerimist ja sotsiaalset tõrjutust ühiskonnaklassi või päritolu alusel ning koduvägivalda ei saa mitte mingil juhul õigustada ühiskondlike, usuliste või kultuuriliste veendumuste ja tavadega;

91.  mõistab kindlalt hukka diskrimineerimise kõik vormid, sealhulgas rassil, nahavärvusel, sool, seksuaalsel sättumusel, sooidentiteedil, keelel, kultuuril, usutunnistusel või uskumusel, sotsiaalsel päritolul, kastikuuluvusel, sünnipäral, vanusel, puuetel või muul seisundil põhineva diskrimineerimise; nõuab tungivalt, et EL tugevdaks oma jõupingutusi diskrimineerimise, rassismi ja ksenofoobia kõikide vormide kaotamiseks inimõigustealaste ja poliitiliste dialoogide, ELi delegatsioonide töö ja avaliku diplomaatia kaudu; nõuab samuti tungivalt, et EL edendaks jätkuvalt kõikide seda eesmärki toetavate ÜRO konventsioonide, näiteks rahvusvahelise konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimist ja täielikku rakendamist;

LGBTI õigused

92.  on arvamusel, et EL peaks jätkama oma jõupingutusi lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI) õiguste austamise tõhustamiseks kooskõlas ELi vastasisuliste suunistega(48); soovitab suuniseid kohaldada, k.a kolmandates riikides töötava ELi personali koolitamise kaudu; peab kahetsusväärseks, et 75 riigis on homoseksuaalsus endiselt kriminaalkorras karistatav ning nendest kaheksas riigis on selle eest ette nähtud surmanuhtlus, ning on veendunud, et tavad ja vägivallaaktid üksikisikute vastu, mida pannakse toime nende seksuaalse sättumuse tõttu, ei tohiks jääda karistamata; toetab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku jätkuvat tööd nende diskrimineerivate seaduste vastu võitlemisel ning ÜRO teiste organite tööd selles valdkonnas; tunneb muret piirangute üle, mida seatakse LGBTI inimõiguste kaitsjate põhivabadustele, ning nõuab, et EL suurendaks neile antavat toetust; märgib, et LGBTI põhiõigusi austatakse tõenäolisemalt, kui neil on juurdepääs õiguslikele institutsioonidele, milleks võib näiteks olla registreeritud kooselu või abielu;

93.  rõhutab, et kolmandate riikide vähemuste kogukondadel on konkreetsed vajadused ja et vaja on edendada nende kogukondade täielikku võrdsust majanduse, ühiskonna, poliitika ja kultuurielu kõigis valdkondades;

Kastikuuluvuse alusel diskrimineerimine

94.  võtab suure murega teadmiseks kastikuuluvuse alusel diskrimineerimise ulatuse ja tagajärjed ning kastikuuluvuse alusel toimuvate inimõiguste rikkumiste põlistamise, k.a õigussüsteemile või tööle juurdepääsu keelamine, jätkuv segregatsioon, vaesus ja häbimärgistamine; nõuab, et võetaks vastu ELi vahend kastikuuluvuse alusel diskrimineerimise ennetamiseks ja kaotamiseks; soovitab seda teemat peavoolustada Euroopa välisteenistuse ja komisjoni suunistes ning tegevuskavades, eelkõige ELi võitluses diskrimineerimise kõigi vormide vastu ning jõupingutustes naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivalla ja kõigi diskrimineerimise vormide vastu võitlemisel;

Puudega inimeste õigused

95.  väljendab heameelt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise üle; kordab, kui tähtis on tõhus rakendamine nii liikmesriikide kui ka ELi institutsioonide poolt; toonitab eelkõige vajadust edendada tõhusalt kõigis ELi asjaomastes poliitikavaldkondades, kaasa arvatud arengukoostöös, üldise juurdepääsu põhimõtet ja puudega inimeste kõiki õigusi, ning rõhutab antud teema ettekirjutavat ja horisontaalset iseloomu;

96.  innustab komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat toetama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimis- ja rakendusprotsessi nendes riikides, kus seda ei ole veel ratifitseeritud või rakendatud;

97.  rõhutab, et rahvusvaheline kogukond peab puudega naiste olukorda esmatähtsaks; tuletab meelde ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo järeldusi selle kohta, et puudega naiste ja tütarlaste vastase vägivalla probleemi käsitlevaid poliitilisi meetmeid ja tegevuskavu tuleks välja töötada tihedas koostöös puudega isikutega, tunnustades nende sõltumatust, ja puudega inimeste organisatsioonidega; rõhutab, et vaja on korrapärast järelevalvet institutsioonide üle ja asjakohast koolitust hooldajatele; palub ELil kaasata puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemine oma välistegevusse ning koostöö- ja arenguabi poliitikasse, sealhulgas demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendisse;

Naiste ja tütarlaste õigused

98.  tuletab meelde, et 2014. aastal anti Sahharovi auhind dr Denis Mukwegele seksuaalvägivalla ohvrite kindlameelse aitamise ning naiste ja tütarlaste õiguste järjepideva edendamise eest, mis suurendas teadlikkust vägivalla kasutamisest ning naiste, tütarlaste ja laste suguelundite moonutamisest sõjarelvana; mõistab sügavalt hukka naiste, tütarlaste ja laste väärkohtlemise ja nendevastase vägivalla kõik vormid, eriti seksuaalse vägivalla kasutamise sõjarelvana, ning naiste suguelundite moonutamise, laste, varajased ja sundabielud, seksuaalorjuse, abielusisese vägistamise, ning muud kahjulikud tavad; toonitab, et konfliktide käigus väärkoheldud naistel, tütarlastel ja lastel peab olema juurdepääs tervishoiule ja psühholoogilisele toele, kooskõlas rahvusvahelise õigusega; võtab sellega seoses teadmiseks liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi kirja, milles käsitleti humanitaarabipoliitikat, eelkõige seksuaalvägivalla ennetamist ning konfliktiolukordades vägistatud naistele nõuetekohase abi ning tervishoiu- ja psühholoogilise toe teenustele juurdepääsu pakkumist; kutsub kõiki Euroopa Nõukogu liikmesriike üles allkirjastama ja ratifitseerima Istanbuli konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise kohta;

99.  rõhutab, et Euroopa välisteenistus peab vahetama häid tavasid, võitlemaks selle vastu, et seksuaalvägivallaga seotud kuritegude ohvritel puudub juurdepääs õigusemõistmisele; mõistab kindlalt hukka asjaolu, et kolmandates riikides puudub naistel juurdepääs õigusemõistmisele, eriti kui nad on langenud soolise vägivalla ohvriks; palub, et komisjon võtaks endale aktiivse rolli nende süütegude eest vastutusele võtmisel kolmandates riikides ning teatavatel juhtudel ka liikmesriikides; nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostööd Euroopa välisteenistusega, et parandada ohvritele kättesaadavat toetust, kaasata soolisse vägivalda sekkumine ELi humanitaartegevusse ning pidada esmatähtsaks sellist ELi humanitaartegevust, mis on suunatud konfliktiolukorras toime pandava soolise vägivalla ja seksuaalvägivalla probleemidele; kiidab heaks ELi kohustuse võtta 2014. aasta juunis Londonis toimunud konfliktiolukorras toime pandava seksuaalvägivalla lõpetamise teemalise ülemaailmse tippkohtumisega seoses järelmeetmeid ning nõuab seepärast tungivalt, et komisjon võtaks konkreetseid meetmeid;

100.  peab kahetsusväärseks, et paljudes riikides puuduvad soolise vägivalla ennetamise poliitika ja ohvriabi ning paljud õigusrikkujad jäetakse karistamata; palub, et Euroopa välisteenistus vahetaks kolmandate riikidega häid tavasid õigusloomemenetluste ning politseinike, kohtutöötajate ja ametnike koolitusprogrammide vallas; nõuab ELilt tungivalt kolmandates riikides inimõiguste kaitsmise ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisega tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamist ning tiheda koostöö tegemist soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas tegutsevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ILO, OECD, ÜRO ja Aafrika Liit, et luua sünergia ning edendada naiste võimestamist;

101.  väljendab tõsist muret soolise vägivalla kasvu pärast paljudes maailma paikades ning üldise vägivalla ja süsteemse diskrimineerimisega seoses feminitsiidi juhtumite sagenemise pärast Ladina-Ameerikas; mõistab sügavalt hukka igasuguse soolise vägivalla ja tülgastavad feminitsiidikuriteod ning nende kuritegude toimepanemise osas valitseva karistamatuse, mis võib õhutada veelgi suuremat vägivalda ja tapmisi;

102.  väljendab sügavat muret Lähis-Ida ja Aafrika pagulaslaagrites viibivate naiste ja tütarlaste võimalike inimõiguste rikkumiste pärast, sealhulgas teatavaks saanud seksuaalse vägivalla ning naiste ja tütarlaste ebavõrdse kohtlemise juhtumite pärast; palub, et Euroopa välisteenistus avaldaks kolmandatele riikidele survet rangemate eeskirjade ja heade tavade rakendamiseks, et teha lõpp mis tahes soost pagulaste ebavõrdsusele;

103.  mõistab hukka tõsiasja, et pool maailma rahvastikust kannatab töötasuga seotud diskrimineerimise all ning et naised teenivad ülemaailmselt 60–90 % meeste keskmisest sissetulekust;

104.  kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ning komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat edendama jätkuvalt naiste ja tütarlaste poliitilist ja majanduslikku võimestamist, peavoolustades soolise võrdõiguslikkuse oma kõikides välispoliitika valdkondades ja programmides, k.a arvatud struktureeritud dialoogid kolmandate riikidega, tõstatades avalikult sooga seotud küsimusi ning tagades selleks piisavate vahendite olemasolu; märgib positiivsena ära uue soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise raamistiku aastateks 2016–2020(49); rõhutab vajadust keskenduda horisontaalsele sambale, et komisjon ja Euroopa välisteenistus saaksid täita tõhusamalt ELi kohustust tugevdada naiste ja tütarlaste õigusi välissuhete kaudu;

105.  taunib soolise võrdõiguslikkuse puudumist poliitikailmas; tuletab meelde, et naised ja mehed on võrdõiguslikud ning neil peaksid olema samad poliitilised õigused ja kodanikuvabadused, ning taunib samuti tõsiasja, et naised on majanduslikus, sotsiaalses ja poliitilises otsustusprotsessis alaesindatud; rõhutab vajadust tõhusate kaitsemehhanismide järele naisinimõiguslaste jaoks; soovitab kvoodisüsteemi kasutuselevõttu, mis aitaks edendada naiste osalemist poliitilistes organites ja demokraatlikus protsessis, eriti kandidaatidena;

106.  palub, et EL jätkaks naiste majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise võimestamise toetamist vahendina, mis edendab nende õiguste ja põhivabaduste nõuetekohast teostamist, ning peaks esmatähtsaks tütarlaste, sealhulgas vaeseimatest ja tõrjutumatest kogukondadest pärit tütarlaste juurdepääsu kvaliteetsele haridusele; nõuab naiste kutsehariduse toetamist, kutseõppe ulatuslikuma kasutamise tagamist teaduse ja tehnoloogia valdkonnas, kolmandate riikide haridusvaldkonna spetsialistide jaoks soolise võrdõiguslikkuse koolitusprogrammide väljatöötamist ning meetmete võtmist selleks, et vältida stereotüüpide kinnistamist õppematerjalide kaudu; nõuab tungivalt, et EL peaks seda esmatähtsat eesmärki silmas kogu oma diplomaatilises ning kaubandus- ja arengualases koostöös;

107.  rõhutab vajadust tagada pagulaslaagrites, konfliktipiirkondades ning äärmisest vaesusest ja sellistest äärmuslikest keskkonnatingimustest nagu põud ja üleujutused mõjutatud piirkondades tütarlastele haridustee jätkamise võimalus;

108.  ergutab ELi peavoolustama ÜJKP operatsioonides ja ÜRO rahutagamise struktuurides jätkuvalt naiste ja tütarlaste toetamist ning jätkama oma jõupingutusi naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325(2000)(50) ja 1820(2008)(51) rakendamiseks ja tugevdamiseks; palub sellega seoses ELil toetada rahvusvahelisel tasandil lisaväärtuse tunnustamist, mis tuleneb naiste osalemisest konfliktide ennetamises ja lahendamises, samuti rahuvalveoperatsioonides, humanitaarabi andmises ning konfliktijärgses ülesehitamises ja demokraatlikus üleminekus, mille tulemuseks on püsivad ja stabiilsed poliitilised lahendused; toonitab samuti seda, kui tähtis on tagada naiste jaoks kõik inimõigused ning aidata kaasa nende võimestamisele, k.a 2015. aasta järgse tegevuskava raamistikus ning Pekingi tegevusprogrammi ja Istanbuli konventsiooni abil; tunneb heameelt ELi toetuse üle ÜRO resolutsioonidele, mis käsitlevad sooküsimusi, eelkõige seoses sõna- ja arvamusvabaduse rolliga naiste võimestamises; märgib positiivsena ära ÜRO naiste olukorda käsitleva komisjoni 59. istungjärgu järeldused(52);

109.  palub komisjonil võtta ELi kõikide valimisvaatlusmissioonide puhul süstemaatiliselt konkreetseid meetmeid, et suurendada naiste osalemist valimisprotsessides kooskõlas asjaomase valdkonna ELi suunistega, võttes arvesse järeldusi, millele jõuti 2014. aasta aprillis Brüsselis toimunud valimiste valdkonna tippekspertide seminaril, ning eelmiste missioonide kogemustest õpitut;

110.  väljendab heameelt Euroopa välisteenistuse tehtud jõupingutuste üle kolmandates riikides, et kiirendada naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni, Pekingi tegevusprogrammi ning rahvastikku ja arengut käsitleva Kairo deklaratsiooni raames võetud naiste õiguste valdkonnaga seotud kohustuste ja lubaduste täitmist 2015. aasta järgses arengukavas;

111.  rõhutab, et oluline on hoiduda õõnestamast Pekingi tegevusprogrammi eesmärke, mis puudutavad juurdepääsu haridusele ja tervishoiule, mis on põhiline inimõigus, ning seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvate õiguste kaitset; rõhutab tõsiasja, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste üleüldine austamine ning juurdepääs asjaomastele teenustele aitavad vähendada väikelaste ja emade suremust; juhib tähelepanu sellele, et pereplaneerimine, emade tervis, rasestumisvastaste vahendite lihtne kättesaadavus ja ohutu abort on olulised tegurid, mis võimaldavad säästa naiste elu ning aitavad neil oma elu vägistamise ohvriks sattumise järel uuesti üles ehitada; rõhutab vajadust seada need poliitikavaldkonnad kolmandate riikidega tehtava arengukoostöö keskmesse;

112.  peab alaealiste abiellumist põhiliste inimõiguste rikkumiseks, mis mõjutab abielluvate tütarlaste kõiki eluaspekte, kuna seab ohtu nende haridustee ja piirab seega nende tulevikuväljavaateid, ohustab nende tervist ning suurendab ohtu, et nad satuvad vägivalla ja kuritarvitamise ohvriks;

113.  on sügavalt mures selle pärast, et „pruut kirja teel” praktika on alates 1980ndatest aastatest murettekitavalt kasvanud; võtab murelikult teadmiseks mitmed dokumenteeritud juhtumid, kus nn kirja teel leitud pruudina abiellunud naised on pärast abiellumist sattunud kallaletungi ja/või mõrva ohvriks; peab kahetsusväärseks tõsiasja, et „pruut kirja teel” veebisaitidel on näha märkimisväärselt paljusid alaealisi tütarlapsi, ning rõhutab, et kui lapsi kasutatakse seksuaalsel eesmärgil ära, tuleb seda käsitleda laste kuritarvitamisena;

114.  mõistab hukka asendusemaduse, mis kahjustab naiste inimväärikust, sest nende keha ja paljunemisfunktsioone kasutatakse kaubana; on arvamusel, et rasedusega seotud asendusemadus, mis hõlmab paljunemiseesmärgil inimkeha kasutamist rahalise või muu hüve saamiseks ning eelkõige arengumaade haavatavate naiste kasutamine tuleks keelata ja seda tuleks käsitleda kiiremas korras kõigis inimõigusi käsitlevates dokumentides;

Laste õigused

115.  kinnitab uuesti, et on hädavajalik ratifitseerida üldiselt ÜRO lapse õiguse konventsioon ja selle fakultatiivprotokollid ning neid tõhusalt rakendada; palub kõikidel riikidel võtta endale kohustus kaotada laste tööjõu kõige rängemad vormid, mis on määratletud ILO konventsiooni nr 182 artiklis 3, nende seas laste orjus, lastega kaubitsemine, lasteprostitutsioon ja ohtlik töö, mis mõjutab laste füüsilist ja vaimset tervist;

116.  tunnustab 2014. aasta detsembris vastu võetud nõukogu järeldusi laste õiguste edendamise ja kaitse kohta(53) ning nõuab, et EL toetaks jätkuvalt partnerriike lastevastase vägivalla kõikide vormidega, sh seksuaalse ärakasutamisega võitlemisel ja laste õiguste kaitsmisega seotud suutlikkuse suurendamisel; tunneb heameelt selle üle, et 2014. aastal võeti ülemaailmselt kasutusele ELi ja UNICEFi töövahend „Lapse õiguste käsiraamat”(54); võtab teadmiseks Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 2014. aasta mai avalduse, milles käsitleti sugukaksiklastest laste õigusi;

117.  kordab oma taotlust, et komisjon teeks ettepaneku tervikliku lapse õiguste strateegia ja tegevuskava kohta järgmiseks viieks aastaks, et tähtsustada laste õigusi ELi välispoliitikas, toetades ELi jõupingutusi edendada laste õigusi, eelkõige aidates tagada laste juurdepääsu veele, sanitaartingimustele, tervishoiuteenustele ja haridusele, tagades relvastatud rühmitustesse värvatud laste rehabiliteerimise ja taasintegreerimise, kaotades laste tööjõu kasutamise, piinamise, laste nõidumises süüdistamise probleemi, inimkaubanduse, laste abielud ja seksuaalse ärakasutamise, ning aidates lapsi relvastatud konfliktides ja tagades nende juurdepääsu haridusele konfliktipiirkondades ja pagulaslaagrites; palub, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident annaks parlamendile ELi lastele keskenduva välistegevuse tulemuste kohta igal aastal aru; kiidab kampaaniat „Lapsed, mitte sõdurid” (Children, Not Soldiers), ning kutsub ELi ja liikmesriike üles suurendama oma toetust, et saavutada 2016. aastaks eesmärk lõpetada laste värbamine valitsuste relvajõudude poolt ja kasutamine konfliktides;

118.  tunneb heameelt ELi koostöö üle UNICEFiga, mille tulemusel loodi töövahend lapse õiguste peavoolustamiseks arengukoostöös ning toetatakse peamisi aastatuhande arengueesmärke ja lastekaitseprogramme laste õiguste tagamiseks eelkõige ebastabiilsetes tingimustes, samuti tunneb heameelt koostöö üle ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsiooniga Lähis-Idas (UNRWA);

119.  tunnustab ELi aktiivset koostööd mitme majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õigustega tegeleva ÜRO eriraportööriga, sealhulgas eriraportööriga, kes tegeleb inimõigusega ohutule joogiveele ja sanitaartingimustele, eriraportööriga, kes tegeleb õigusega saada haridust, eriraportööriga, kes tegeleb õigusega toidule, eriraportööriga, kes tegeleb äärmise vaesuse ja inimõigustega, ning eriraportööriga, kes tegeleb nõuetekohaste eluasemetega; märgib positiivsena ära asjaolu, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi mitmeaastases sihtprogrammis aastateks 2014–2017 on tugevdatud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õigustega tegeleva ÜRO eriraportööri tegevuse soodustamist; sihtprogrammi eesmärk on muu hulgas aidata tugevdada ametiühinguid, suurendada palgaküsimustega seotud teadlikkust, kaitsta maapärandit, edendada sotsiaalset integratsiooni majandusliku võimestamise kaudu ning vähendada majanduslikku diskrimineerimist ja töökohal esinevat vägivalda;

Demokraatia tugevdamine kõikjal maailmas

120.  toob esile ELi tegevuse inimõiguste ja demokraatlike väärtuste austamise toetamisel ja edendamisel suhetes laiema maailmaga; tuletab meelde, et demokraatlikke süsteeme ei iseloomusta üksnes vabad ja õiglased valimisprotsessid, vaid muude aspektide hulgas ka sõna-, ajakirjandus- ja ühinemisvabadus, õigusriigi ja vastutuse põhimõte, kohtusüsteemi sõltumatus ja erapooletu juhtimine; rõhutab, et demokraatia ja inimõigused on lahutamatult seotud ja üksteist vastastikku tugevdavad, nagu on meelde tuletatud nõukogu 18. novembri 2009. aasta järeldustes, mis käsitlevad demokraatia toetamist ELi välissuhetes; peab kiiduväärseks tõsiasja, et uues inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas pööratakse demokraatiat toetavale tegevusele suuremat tähelepanu;

Sõnavabaduse kaitsmine ja kodanikuühiskonna tugevdamine

121.  kordab uuesti tõsiasja, et sõnavabadus on iga demokraatliku ühiskonna ülioluline osa, kuna see hoiab elus pluralismi, mis annab kodanikuühiskonnale ja kodanikele suurema mõjuvõimu hoida oma valitsused ja otsustajad vastutavana ning toetab õigusriigi põhimõtte järgimist; nõuab seepärast tungivalt, et EL suurendaks oma jõupingutusi, et edendada välispoliitika ja vahendite kaudu sõnavabadust;

122.  kordab oma nõudmist, et EL ja liikmesriigid jälgiksid tõhusamalt sõna- ja meediavabaduse piirangute kõiki liike kolmandates riikides ja mõistaksid niisugused piirangud kiiresti ja süsteemselt hukka, isegi kui neid kehtestatakse seaduslikel eesmärkidel, nagu terrorismivastane võitlus, riigi julgeolek või õiguskaitse; rõhutab, kui oluline on tagada sõnavabadust internetis ja mujal käsitlevate ELi suuniste tõhus rakendamine ja jälgida korrapäraselt nende mõju; tuletab meelde ELi eesmärki tagada ja kaitsta mittediskrimineerivat juurdepääsu teabele ja kõigi inimeste sõnavabadust nii internetis kui ka mujal;

123.  on seisukohal, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) võimaldab teabe hõlpsasti kättesaadavaks tegemise teel tugevdada inimõigusi, demokraatlikke tavasid ning sotsiaalset ja majanduslikku arengut; toonitab lisaks IKT panust kodanikuühiskonna liikumiste jõupingutustesse, eriti ebademokraatlikes riikides; väljendab muret IKT kasutuse pärast mõningates autoritaarsetes riikides, kus on üha rohkem ohus inimõiguslased ja demokraatia eest seisjad; toonitab, et tuleb suurendada meediavabaduse edendamise, sõltumatute ajakirjanike ja blogijate kaitsmise, digitaalse lõhe vähendamise ning teabe piiranguteta kättesaadavuse toetamist; palub, et komisjon pööraks ELi ekspordikontrolli süsteemi läbivaatamise raamistikus erilist tähelepanu kahesuguse kasutusega kaupade inimõigustealastele aspektidele;

ELi toetus inimõiguste kaitsjatele

124.  taunib asjaolu, et kodanikuühiskonda, sh inimõiguste kaitsjaid, rünnatakse maailmas üha sagedamini; tunneb sügavat muret selle pärast, et üha rohkem riike, nagu Venemaa ja mõned Kesk-Aasia riigid, võtavad vastu rangeid seadusi, et lämmatada vabaühenduste tegevust, piirates nende juurdepääsu välisriikidest pärit rahastamisele ning võttes kasutusele koormavad aruandlusnõuded ja karmid karistused nende täitmata jätmise puhul; tuletab meelde, et ühinemis- ja kogunemisvabaduse õigus on demokraatliku, avatud ja salliva ühiskonna oluline tunnusjoon; nõuab, et tehtaks tõsisemaid jõupingutusi piirangute ja hirmutamise vastu, mida kodanikuühiskonna organisatsioonide heaks töötavad inimesed kogevad kogu maailmas, ja et EL näitaks üles eeskuju asjaomaste inimeste kaitsel ja nende õiguste edendamisel;

125.  märgib positiivsena ära asjaolu, et uues tegevuskavas kinnitas komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja veel kord ELi kohustust anda kohalikele osalejatele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele suurem mõjuvõim, ning rõhutab, et oma ruumi olulise ahenemise tõttu nõuavad kodanikuühiskond ja eriti inimõiguste kaitsjad ELi suuremat tähelepanu ja jõupingutusi; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid töötaksid seepärast välja sidusa ja põhjaliku vastuse peamistele probleemidele, millega kodanikuühiskond, sealhulgas inimõiguste kaitsjad, peavad kõikjal maailmas toime tulema;

126.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jälgiksid järjepidevalt kogunemis- ja ühinemisvabaduse rikkumise juhtumeid, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide ja nende tegevuse suhtes rakendatud mitmesuguses vormis keeldusid ja piiranguid, ning juhiksid neile tähelepanu kõigil poliitilise dialoogi tasanditel;

127.  nõuab lisaks, et EL ja liikmesriigid kasutaksid kõiki olemasolevaid vahendeid, et juhtida süsteemselt tähelepanu ohus olevate inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna aktivistide, eeskätt juba vangistatud isikute üksikjuhtumitele; ergutab ELi delegatsioone ja liikmesriikide diplomaatilisi töötajaid toetama jätkuvalt aktiivselt inimõiguste kaitsjaid, jälgides süstemaatiliselt kohtuprotsesse, külastades kinnipeetud aktiviste ja andes välja avaldusi üksikjuhtumite kohta, samuti tõstatades inimõiguste rikkumistega seotud küsimusi kohtumistel asjaomaste ametikaaslastega; nõuab, et ELi kõrged esindajad, eeskätt liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident, komisjoni volinikud, ELi eriesindajad ja liikmesriikide valitsusametnikud, kohtuksid süstemaatiliselt inimõiguste kaitsjatega, kui nad reisivad riikidesse, kus kodanikuühiskond on surve all;

128.  märgib positiivsena ära abi, mida EL osutab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu inimõiguste kaitsjatele ja kodanikuühiskonnale kõikjal maailmas; rõhutab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kasutamise suurt tähtsust kõige suuremas ohus olevate inimõiguste kaitsjate kaitsmisel; rõhutab lisaks, et ohus olevate inimõiguste kaitsjate toetamisel tuleks võtta esmajoones arvesse tõhususe kriteeriume ja vältida ülearu rangeid tingimusi; palub komisjonil, Euroopa välisteenistusel ja ELi delegatsioonidel tagada, et inimõiguste kaitsjate jaoks kättesaadavaid vahendeid kasutatakse nõuetekohaselt;

Valimisprotsesside toetamine ning õigusriigi põhimõtte, sõltumatu kohtusüsteemi ja erapooletu juhtimise edendamine kolmandates riikides

129.  peab kiiduväärseks kaheksat valimisvaatlusmissiooni ja kaheksat valimisekspertide missiooni, mille EL 2014. aastal lähetas kõikjale maailmas; väljendab veel kord oma pooldavat seisukohta ELi jätkuva valimisprotsesside toetamise kohta ning valimisega seotud abi osutamise ja siseriiklike vaatlejate toetamise kohta;

130.  tuletab meelde, kui olulised on valimisvaatlusmissiooni aruannete ja soovituste nõuetekohased järelmeetmed kui võimalus suurendada nende mõju ja tugevdada ELi toetust demokraatlikele standarditele asjaomastes riikides;

131.  soovitab ELil suurendada tehtavaid jõupingutusi eesmärgiga töötada välja laiahaardelisem demokratiseerimisprotsesside käsitlusviis, mille puhul on vabad ja õiglased valimised vaid üks mõõde, et aidata kõikjal maailmas tõeliselt kaasa demokraatlike institutsioonide tugevdamisele ja üldsuse usaldusele valimisprotsesside vastu;

132.  märgib sellega seoses positiivsena ära teise põlvkonna demokraatia toetamise katseprojektidega alustamise 12 valitud ELi delegatsioonis 2014. aastal, lähtudes 2009. aasta novembri nõukogu järeldustes ja 2012. aasta inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas võetud kohustustest; rõhutab kindlalt, kui olulised on need katseprojektid suurema sidususe saavutamiseks demokraatia toetamisel ELi välispoliitika ja vahendite kaudu;

133.  peab kiiduväärseks, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid võtsid uues inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas kohustuse teha kolmandates riikides valimiskomisjonide, parlamentaarsete institutsioonide, kohalike vabaühenduste, inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega kindlamat ja järjepidevamat koostööd, et kaasata neid tihedamalt valimiste vaatlemisse ning aidata kaasa nende mõjuvõimu suurendamisele ja seega demokraatlike protsesside tugevdamisele;

134.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu, poliitikute, akadeemikute, meedia, vabaühenduste ja kodanikuühiskonna kogemused ja õppetunnid, mis on saadud demokraatiale üleminekust laienemis- ja naabruspoliitika raames, võivad aidata teha kindlaks parimad tavad, mida võiks kasutada muude demokratiseerimisprotsesside toetamiseks ja tugevdamiseks kõikjal maailmas;

135.  tuletab meelde, et korruptsioon ohustab inimõiguste võrdset kasutamist ja õõnestab demokraatlikke protsesse, nagu õigusriik ja õiglane kohtumõistmine; tuletab lisaks meelde, et ELil on ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni allkirjastamiseks ainupädevus;

136.  väljendab arvamust, mille kohaselt peaks EL rõhutama kõikides oma dialoogiplatvormides kolmandate riikidega läbipaistvuse ja kättesaadavuse, usaldusväärsuse, aruandekohustuse ning avalike asjade, riigi rahanduse ja avaliku vara nõuetekohase haldamise olulisust, nagu on sätestatud ÜRO korruptsioonivastases konventsioonis; on veendunud, et mis tahes vormis korruptsioon kahjustab demokraatia põhimõtteid ning sotsiaalset ja majanduslikku arengut; nõuab järelmeetmeid oma nõudmisele parandada ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni järelevalvet ning võtta OECD soovitusi nõuetekohaselt arvesse; on arvamusel, et EL peaks aitama kolmandatel riikidel järjepidevamalt ja süstemaatilisemalt korruptsiooniga võidelda, pakkudes eksperditeadmisi sõltumatute ja tõhusate korruptsioonivastaste institutsioonide rajamisel, k.a ennetav koostöö erasektoriga; soovitab ühtlasi töötada välja innovaatilised rahastamismehhanismid, et tugevdada võitlust korruptsiooni kõigi vormide vastu; märgib sellega seoses, et nõutakse paremat finantstehingute reguleerimist rahvusvahelisel tasandil;

137.  arvab, et EL peaks tugevdama oma jõupingutusi eesmärgiga edendada õigusriigi põhimõtet ja kohtusüsteemi sõltumatust mitmepoolsel ja kahepoolsel tasandil; julgustab ELi toetama kõikjal maailmas õiglast kohtumõistmist, aidates kaasa seadusandlike ja institutsiooniliste reformide protsessidele kolmandates riikides; lisaks julgustab ELi delegatsioone ja liikmesriikide saatkondi jätkama kohtuprotsesside süstemaatilist jälgimist eesmärgiga edendada kohtusüsteemi sõltumatust;

Euroopa Parlamendi inimõigusi käsitleva tegevuse tugevdamine

138.  kiidab heaks Euroopa Parlamendi parlamentidevaheliste delegatsioonide inimõiguste ja demokraatia edendamist käsitlevate suuniste läbivaatamise, mille viib läbi delegatsioonide juhtide konverents koostöös inimõiguste allkomisjoniga; soovitab sellega seoses, et delegatsioonide visiitide ajal kolmandatesse riikidesse tõstatataks inimõigusküsimusi süstemaatilisemalt ja läbipaistvamalt, eriti seoses parlamendi resolutsioonides osutatud üksikjuhtudega, ning antaks inimõiguste allkomisjoni võetud meetmete kohta aru kirjalikult või, kui see peaks osutuma poliitiliselt vajalikuks, konkreetsel ülevaatekoosolekul;

139.  toonitab, et tuleb jätkata arutelu, kuidas kõige paremini saavutada seda, et inimõiguste ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumist käsitlevad parlamendi resolutsioonid oleksid võimalikult usaldusväärsed, nähtavad ja tõhusad;

140.  ergutab arutelu parlamendi käsutuses olevate, inimõiguste toetuseks ja edendamiseks ette nähtud vahendite hõlmamise üle ühtse strateegiadokumendiga, mille parlament võtaks vastu täiskogu istungil;

* * *

141.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 70. Peaassamblee presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ELi delegatsioonide juhtidele.

12.11.2015

ARENGUKOMISJONI ARVAMUS

väliskomisjonile

aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2014. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas

(2015/2229(INI))

Arvamuse koostaja: Doru-Claudian Frunzulică

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et inimõiguste austamine, sooline võrdõiguslikkus, hea valitsemistava, õigusriigi põhimõte, rahu ja turvalisus on vaesuse ja ebavõrduse kaotamise eeldused ning neil on säästva arengu eesmärkide saavutamisel keskne tähtsus; tuletab meelde, et inimõigused on universaalsed, võõrandamatud, jagamatud ja vastastikku sõltuvad, ning järelikult ei saa kultuurilise mitmekesisusega õigustada seda, et rikutakse inimõigusi, mis on tagatud rahvusvahelise õigusega ja põhinevad loomuõigusel;

2.  nõuab tungivalt, et seetõttu tuleks keelustada kahjulikud tavad, nagu naiste suguelundite moonutamine, varajane ja sundabielu, soopõhine tapmine, sh tüdrukute tapmine, naissoost loote tapmine, aumõrvad ja naiste korralikust haridusest ilmajätmine, ning et selliste keeldude rikkujaid tuleks karmilt karistada; mõistab teravalt hukka asjaolu, et naiste ja tüdrukute vägistamist kasutatakse ikka veel sõjarelvana; rõhutab, et on vaja võtta rohkem meetmeid, et tagada rahvusvahelise õiguse austamine ning konfliktides väärkoheldud naiste ja tütarlaste juurdepääs tervishoiule ja psühholoogilisele toele, sealhulgas kõigile seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele, mis on sõjaaegsete vägistamiste ohvrite jaoks ette nähtud;

3.  rõhutab vajadust tagada, et säästva arengu tegevuskava aastani 2030, selle järelevalvemeetmed ja selle rakendamine tulevikus kõigi sidusrühmade, sh kodanikuühiskonna ja erasektori poolt, põhineksid inimõigustel ja soolisel võrdõiguslikkusel rajaneval lähenemisviisil ning samuti vaesuse kaotamisel, ebavõrdsuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisel ja majanduse demokratiseerimisel, ning hõlmaksid ka naiste õigusi, seksuaal- ja reproduktiivtervishoidu ning seonduvaid õigusi, samuti lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimeste (LGTBI-inimeste) õigusi, vähemuste, sh seksuaalvähemuste ja puuetega inimeste õigusi, laste õigusi, kodanike aktiivsemat poliitilist osalemist, demokraatlikke väärtusi, head valitsemistava, demokraatia edendamist, ning võitlust korruptsiooni, karistamatuse, maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise ja maksuparadiiside vastu;

4.  rõhutab, et EL peaks tegelema rändekriisi välispoliitilise mõõtmega ning samas ka kolmandate riikide vaesuse ja kolmandatest riikidest Euroopasse suunduva rände peamiste põhjustega, võttes sealjuures arvesse rände, julgeoleku ja arengu vahelise suhte keerukust ja mitmemõõtmelisust, ning teadvustama, et seda ei saa mehaaniliselt lihtsustada seoseni, nagu vähendaks suurem arenguabi sisserändajate arvu; tuletab meelde tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ning nõuab tungivalt, et EL ja tema liikmesriigid ei teeks koostööd teatud kolmandate riikidega, eelkõige selliste riikidega, kus jätkub kodusõda või puudub toimiv või tunnustatud valitsus; rõhutab, et praeguse kriisi ajal on eriti kaitsetus olukorras lapsed ja naised;

5.  rõhutab, et Addis Abeba tegevuskavas võeti kohustus luua kõigi jaoks üldised sotsiaalkaitse põhialused, üldine tervisekindlustus ja esmase tähtsusega avalikud teenused, sh tervishoid ja haridus;

6.  nõuab tungivalt, et EL tugevdaks oma rolli inimõiguste tugeva toetajana maailmas ning kasutaks kooskõlas säästva arengu uue 16. eesmärgiga tõhusalt, järjepidevalt ja läbimõeldult kõiki olemasolevaid vahendeid inimõiguste edendamiseks, inimõiguslaste kaitsmiseks ja tulemuslikuks arenguabipoliitikaks; soovitab komisjonil jälgida õiguspõhise lähenemisviisi vahendite rakendamist ning tagada, et inimõigused ja arengukoostöö tugevdaksid kohapeal teineteist; palub ELi inimõiguste aastaaruandes pöörata rohkem tähelepanu arengukoostöö rollile;

7.  nõuab, et EL ja tema delegatsioonid tugevdaksid poliitilist dialoogi valitsustega, kes rikuvad inimõigusi, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, kaasates sellese dialoogi kodanikuühiskonna, ning nõuab tungivalt, et inimõigusi käsitlevas poliitilises dialoogis ELi ja kolmandate riikide vahel võetaks kasutusele mittediskrimineerimise mõiste laiem ja kõikehõlmavam määratlus, mis hõlmaks muu hulgas LGBTI-inimeste mittediskrimineerimist, ning samuti mittediskrimineerimist usutunnistuse või veendumuste, soo, rassilise või etnilise päritolu, vanuse, puude ja seksuaalne sättumuse alusel; rõhutab, et eriti nendes riikides, kus inimõiguste väljaarendamise ja nendest kinnipidamise olukord on halb, tuleks arenguabi säilitada ja isegi tugevdada, kuid eelistatult suunata see abi kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike valitsusväliste partnerite kaudu, samuti tuleks olukorda süstemaatiliselt jälgida ning nõuda valitsustelt kohustuste võtmist inimõiguste olukorra parandamiseks kohapeal;

8.  tuletab meelde poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtte esmatähtsust; nõuab seetõttu Euroopa Komisjonilt ja liikmesriikidelt tungivalt selle tagamist, et arenguriikidega sõlmitavate või läbivaadatavate kõigi lepingute pädevusalas oleksid inimõigused tõeliselt kaitstud siduvate inimõigusi käsitlevate klauslitega; soovitab osapooltele konsultatsioonimenetlust, mille käigus määratakse üksikasjalikult kindlaks poliitilised ja õiguslikud mehhanismid, mida kasutada juhul, kui taotletakse kahepoolse koostöö peatamist, ning mis sisaldaks samuti hoiatusmehhanismi ning kirjeldamise ja hindamise protsessi; nõuab, et komisjon hindaks korrapäraselt kaubandus- ja investeerimislepingute mõju inimõigustele, et tagada inimõiguste tõhus kaitse; nõuab GSP+ tegelikku jõustamist ja selle rakendamist koos asjakohase läbipaistva aruandlusmehhanismi ning kodanikuühiskonna poolse järelevalve rahastamisega; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles toetama õigusraamistikke ja algatusi, mille eesmärk on saavutada kaevandussektoris ja teistes loodusvaradega seotud valdkondades läbipaistvus ja hea valitsemistava;

9.  rõhutab vajadust ettevõtja suurema sotsiaalse vastutuse ja läbipaistvuse mehhanismide ning ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise alaste algatuste järele; palub komisjonil soovitada liikmesriikidel anda selle rakendamise kohta aru; palub komisjonil teha kõik vajalikud algatused, et esitada õiguslikult siduv äritegevust ja inimõigusi käsitlev rahvusvaheline õigusakt ÜRO raames; rõhutab eelkõige, et on tarvis analüüsida äriühingute tegevuse tagajärgi inimõigustele arenguriikides ja võtta kasutusele tõhusad õiguskaitsevahendid nende äriühingute vastu, kes rikuvad inimõigusi, ning võimaldada hüvitust selliste rikkumiste tõttu kannatanutele; toonitab kohustust järgida Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni inimväärse töö tegevuskava kohaseid rahvusvahelisi tööalaseid standardeid;

10.  rõhutab, et omandiõigused ja kindel maaomand aitavad oluliselt kaitsta väikepõllumajandustootjaid ja kohalikke kogukondi riiklike ja valitsuseväliste osalejate, sh äriühingute asjakohatute maaomandamiste ning riikide valitsuste alusetute maanõuete eest; nõuab tugevamat omandiõiguste kaitset arenguriikides, kusjuures erilist tähelepanu tuleks pöörata nii maaomandi kindlusele kui ka intellektuaalomandi õigustele;

11.  kutsub ELi ja selle delegatsioone üles parandama poliitilist dialoogi valitsustega, kes rikuvad inimõigusi, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, ja peatama kõik praegu kehtivad ühinemislepingud ja kokkulepped nende riikidega, ning nõuab tungivalt, et ELi ja kolmandate riikide vahelises inimõigusi käsitlevas poliitilises dialoogis võetaks kasutusele mittediskrimineerimise mõiste laiem ja kõikehõlmavam määratlus, mis hõlmaks muu hulgas mittediskrimineerimist usutunnistuse või veendumuste, soo, rassilise või etnilise päritolu, vanuse, puude, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel; kordab, et kodanikuühiskonna kaasamine sellesse dialoogi on ülimalt oluline selleks, et edendada inimõiguste tegelikku kasutamist ning rõhutab, et ELil võib kodanikuühiskonna tähtsuse suurendamisel olla keskne roll;

12.  tunnistab, et inimõigused, nagu usuvabadus, mõtte- ja sõnavabadus edendavad ja kaitsevad otseselt kultuurilist mitmekesisust ning pluralistlik ühiskond edendab inimõiguste kasutamist.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

10.11.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

22

1

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Beatriz Becerra Basterrechea, Ignazio Corrao, Doru-Claudian Frunzulică, Nathan Gill, Charles Goerens, Enrique Guerrero Salom, Heidi Hautala, Maria Heubuch, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Linda McAvan, Norbert Neuser, Cristian Dan Preda, Lola Sánchez Caldentey, Elly Schlein, Pedro Silva Pereira, Davor Ivo Stier, Paavo Väyrynen, Bogdan Brunon Wenta, Rainer Wieland, Anna Záborská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Marina Albiol Guzmán, Louis-Joseph Manscour, Paul Rübig, Joachim Zeller

12.11.2015

NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS

väliskomisjonile

mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2014. aastal ning Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas

(2015/2229(INI))

Arvamuse koostaja: Teresa Jiménez-Becerril Barrio

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

–  võttes arvesse komisjoni talituste ühist töödokumenti, milles käsitletakse soolist võrdõiguslikkust ja naiste võimestamist ning tütarlaste ja naiste elu muutmist ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020(55),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist arengukoostöös käsitleva ELi tegevuskava uuendamise kohta(56),

A.  arvestades, et paljudes paikades üle kogu maailma kannatavad naised ja tütarlapsed jätkuvalt soolise vägivalla all (sh vägistamine, orjastamine, inimkaubandus, sundabielu, aumõrvad, suguelundite moonutamine, julmad ja ebainimlikud karistused, millega kaasneb piinamine) ning et sellega rikutakse nende põhiõigusi elule, vabadusele, õiguskaitsele, väärikusele ja turvalisusele, nende kehalist ja vaimset puutumatust ning nende õigust ise otsustada oma seksuaalelu ja laste saamise üle; arvestades, et naiste mis tahes diskrimineerimist ja igasugust naistevastast vägivalda ei tohiks kunagi õigustada ühegi poliitilise, sotsiaalse, usulise või kultuurilise põhjusega ega rahva- või hõimutraditsiooniga;

B.  arvestades, et riikides, kus rakendatakse surmanuhtlust, kasutatakse naiste hukkamiseks piinamisega samaväärseid meetodeid (nt kividega surnuks loopimine), millega kaasneb ka füüsiline alandamine (nt avalik poomine), et teisi naisi hirmutada;

C.  arvestades, et naiste ja tütarlaste vastane vägivald on kõige levinum inimõiguste rikkumine maailmas ning puudutab kõiki ühiskonnatasandeid, olenemata vanusest, haridusest, sissetulekust, ühiskondlikust positsioonist ja päritolu- või elukohariigist, ning see on peamiseks takistuseks naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamisele;

D.  arvestades, et mõiste „feminitsiid” põhineb Belém do Pará konventsiooni artiklis 1 esitatud naistevastase vägivalla juriidilisel määratlusel, mille kohaselt mõistetakse naistevastase vägivalla all mis tahes soopõhist tegu või käitumist, mille tagajärjeks on naise surm või naisele füüsilise, seksuaalse või psühholoogilise kahju või kannatuse põhjustamine kas avalikus või eraelus;

E.  arvestades, et EL on pühendunud soolise võrdõiguslikkuse edendamisele ja soolise aspekti arvestamisele kõigis oma meetmetes;

F.  arvestades, et ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas aastateks 2015–2019 osutatakse mittediskrimineerimise, soolise võrdõiguslikkuse ja naiste võimestamise edendamisele nii ELis kui ka väljaspool ELi;

G.  arvestades, et paljudele naistele ja tütarlastele on keelatud juurdepääs kvaliteetsele haridusele ning paljusid sunnitakse abielludes või lapsi saades õpinguid katkestama;

H.  arvestades, et relvakonfliktide ajal kuuluvad naised ja lapsed, sealhulgas naistest ja lastest pagulased, varjupaigataotlejad ja kodakondsuseta isikud kõige kaitsetumate ühiskonnarühmade hulka; arvestades, et põgenikest teismelised tütarlapsed on oluliselt suuremas ohus ka humanitaarkriiside ajal;

I.  arvestades, et allpool vaesuspiiri elavast miljardist inimesest moodustavad naised kolm viiendikku(57);

J.  arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) põhikirjas on sätestatud, et võimalikult hea terviseseisund on inimese põhiõigus, sõltumata rassist, usust, poliitilistest vaadetest ning majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest(58);

K.  arvestades, et maailma 960 miljonist kirjaoskamatust inimesest moodustavad kaks kolmandikku naised ja tütarlapsed(59);

L.  arvestades, et terrorismi ja relvakonfliktide laine Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas on põhjustanud selliste vägivallavormide märkimisväärset sagenemist, sest naiste ja tütarlaste vägistamist ja orjastamist kasutatakse süstemaatiliselt sõjalise relvana ning inimkaubandust – eelkõige naiste ja lastega kauplemist – terroristliku tegevuse rahastamisallikana; arvestades, et naiste osalemine rahu kindlustamise protsessides ja demokraatlikus reformis on edu saavutamiseks murrangulise tähtsusega;

M.  arvestades, et vaatamata selgele kohustusele austada ja kaitsta naiste ja tütarlaste seksuaal- ja reproduktiivtervist ning järgida sellega seonduvaid õigusi, on rikkumised jätkuvalt sagedased ja paljudes riikides laialt levinud;

N.  arvestades, et UNICEFi andmetel sureb sünnitusel igal aastal maailmas üle 500 000 naise(60);

O.  arvestades, et vaatamata viimastel aastatel toimunud arengule on tütarlapsed paljudes riikides endiselt äärmiselt ebasoodsas olukorras ja haridussüsteemist kõrvale jäetud, ning kõige enam puudutab see vaeseimatest peredest pärit tütarlapsi;

P.  arvestades, et naisi kupeldatakse inimkaubanduses jätkuvalt prostituutideks, enamasti orjusega samaväärsetel tingimustel, kuna naistelt võetakse ära dokumendid ning vastuhaku eest ähvardatakse neid ränga kättemaksuga perekonnale;

Q.  arvestades, et naised ja tütarlapsed moodustavad 98 % seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ohvritest;

R.  arvestades, et puudega naistel ja tütarlastel on suurem oht sattuda vägivalla, kuritarvitamise, hooletu kohtlemise ja mitmesuguse diskrimineerimise ohvriks;

S.  arvestades, et mõnes maailma riigis ei ole naistel endiselt meestega võrdväärseid majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi, kodaniku- ja poliitilisi õigusi, sealhulgas kogunemisõigust, ning arvestades, et naised on vähe esindatud ka kohalikes ja riiklikes otsustusorganites; arvestades, et ELi soolise võrdõiguslikkuse strateegia tagab juba soolise aspekti arvestamise ELi kaubanduspoliitikas;

T.  arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning sellega seonduvad õigused on põhilised inimõigused ja inimväärikuse oluline osa(61); arvestades, et sellepärast on juurdepääs põhilistele tervishoiuteenustele ning seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud teenustele naiste ja meeste võrdõiguslikkuse üks peamisi aspekte; arvestades lisaks, et see ei ole veel igal pool maailmas tagatud;

U.  arvestades, et kultuuri, traditsiooni, keele, usu, sooidentiteedi või seksuaalse sättumuse alusel vähemusrühmadesse kuuluvad naised ja tütarlapsed kogevad oma vähemusse kuulumise ja soo tõttu mitmekordset ja läbipõimunud diskrimineerimist;

V.  arvestades, et naisinimõiguslastel on suurem oht sattuda teataval kujul vägivalla ohvriks kui meesinimõiguslastel ning et naisinimõiguslased puutuvad kokku ka spetsiifiliste probleemidega;

1.  kordab, et usulised, kultuurilised ja traditsioonilised erinevused ei õigusta kunagi diskrimineerimist ega mis tahes kujul vägivalda, eriti naiste ja tütarlaste vastu, näiteks naiste suguelundite moonutamist, noorte tütarlaste seksuaalset kuritarvitamist, feminitsiidi, varajast ja sunnitud abielu, koduvägivalda, aumõrvu ja au kaitsmise ettekäändega vägivalda ning muid piinamisviise, nagu surmamõistetute kividega surnuksloopimine;

2.  rõhutab, kui tähtis on see, et ametiasutused võtaksid endale kohustuse töötada välja teavitus-, teadlikkuse suurendamise ja hariduskampaaniaid eesmärgiga ennetada igasugust soolist vägivalda ja see järk-järgult kaotada, eriti sellistes kogukondades, kus pannakse toime soo alusel inimõiguste rikkumisi; rõhutab sellega seoses, et asjaomaste kampaaniate ettevalmistamisse ja elluviimisesse on äärmiselt oluline kaasata ka inimõiguslased, kes võitlevad juba selliste tegevuste lõpetamise eest; nõuab kõikidelt liikmesriikidelt tungivalt Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist, et naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni ja Pekingi tegevusprogrammi raames kehtestatud ja võetud kohustused seoses naiste õigustega viidaks kiiremini jõusse, ning nõuab selliste kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamist, kes teevad tööd kolmandates riikides soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks;

3.  kutsub kõiki Euroopa Nõukogu liikmesriike üles viivitamatult allkirjastama ja ratifitseerima naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni; nõuab sellega seoses, et EL võtaks meetmeid konventsiooniga ühinemiseks, et tagada ELi sise- ja välistegevuse vaheline sidusus võitluses naistevastase vägivallaga;

4.  on sügavalt mures selle pärast, et „pruut kirja teel” praktika on alates 1980ndatest aastatest murettekitavalt kasvanud; võtab murelikult teadmiseks mitmed dokumenteeritud juhtumid, kus nn kirja teel leitud pruudina abiellunud naised on pärast abiellumist sattunud kallaletungi ja/või mõrva ohvriks; peab kahetsusväärseks tõsiasja, et „pruut kirja teel” veebisaitidel on näha märkimisväärselt paljusid alaealisi tütarlapsi, ning rõhutab, et kui lapsi kasutatakse seksuaalsel eesmärgil ära, tuleb seda käsitleda laste kuritarvitamisena;

5.  väljendab tõsist muret soolise vägivalla kasvu pärast paljudes maailma paikades ning üldise vägivalla ja süsteemse diskrimineerimisega seoses feminitsiidi juhtumite sagenemise pärast Ladina-Ameerikas; mõistab sügavalt hukka igasuguse soolise vägivalla ja tülgastavad feminitsiidikuriteod ning nende kuritegude toimepanijate valdavas osas karistamatuse, mis võib julgustada veel suuremat vägivalda ja tapmisi;

6.  rõhutab, et rahvusvaheline kogukond peab puudega naiste olukorda esmatähtsaks; tuletab meelde ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo järeldusi selle kohta, et puudega naiste ja tütarlaste vastase vägivalla probleemi käsitlevaid poliitilisi meetmeid ja tegevuskavu tuleks välja töötada tihedas koostöös puudega isikutega, tunnustades nende sõltumatust, ja puudega inimeste organisatsioonidega; rõhutab, et vaja on korrapärast järelevalvet institutsioonide üle ja asjakohast koolitust hooldajatele; palub ELil kaasata puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemine oma välistegevusse ning koostöö- ja arenguabi poliitikasse, sealhulgas demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendisse;

7.  taunib poliitika valdkonnas soolise võrdõiguslikkuse puudumist; tuletab meelde, et naised ja mehed on võrdõiguslikud ning neil peaksid olema samad poliitilised õigused ja kodanikuvabadused, ning peab samuti kahetsusväärseks tõsiasja, et naised on majanduslikus, sotsiaalses ja poliitilises otsustusprotsessis alaesindatud; rõhutab vajadust tõhusate kaitsemehhanismide järele naisinimõiguslaste jaoks; soovitab kvoodisüsteemi kasutuselevõttu, mis aitaks edendada naiste osalemist poliitilistes organites ja demokraatlikus protsessis, eriti kandidaatidena;

8.  peab kahetsusväärseks, et kolmandad riigid on rikkunud inimõigusi, kehtestades valitsuse poolt laste piirarvu perekonna kohta;

9.  palub komisjonil võtta süstemaatiliselt konkreetseid meetmeid, et suurendada ELi kõikidel valimisvaatlusmissioonidel naiste osalemist valimisprotsessides kooskõlas asjaomase valdkonna ELi suunistega, võttes arvesse järeldusi, millele jõuti 2014. aasta aprillis Brüsselis toimunud valimiste valdkonna tippekspertide seminaril, ning eelmiste missioonide kogemustest õpitut;

10.  kordab, et EL peaks andma soolises võrdõiguslikkuses eeskuju; palub ELi institutsioonidel ergutada naiste osalemist Euroopa tasandi valimisprotsessis, võttes Euroopa Parlamendi valimisseaduse järgmisel läbivaatamisel kasutusele sooliselt tasakaalus nimekirjad;

11.  toonitab, kui oluline on tugevdada naiste rolli konfliktide ennetamisel ning inimõiguste ja demokraatliku reformi edendamisel ning toetada kodanikuühiskonna ja ELi institutsioonide vahelise tõhusama konsulteerimise ja koordineerimise abil naiste järjepidevat osalemist, millel on määrava tähtsusega osa rahuprotsessis ja konfliktijärgses ülesehituses, ning tagada inimõiguste valdkonnas täpsemad ja süstemaatilisemad mõjuhinnangud; väljendab vastuseisu igasugusele õigusloomele, reguleerimisele või valitsusepoolsele survele, mis piirab alusetult sõnavabadust, eriti naiste ning lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI) sõnavabadust;

12.  nõuab naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise ning naistevastase vägivalla vastu võitlemise toetamise süstemaatilist kaasamist inimõigustealastesse riigistrateegiatesse ja kolmandate riikidega peetavatesse inimõigustealastesse ja poliitilistesse dialoogidesse; tunneb heameelt selle üle, et Euroopa välisteenistuses määrati ametisse nõunik, kes tegeleb sooliste küsimustega ning ELi delegatsioonides osalevatele diplomaatidele ja ametnikele korraldatavate sootundlike koolitusprogrammidega; tuletab meelde kohustust käsitleda inimõigusi kõikides ELi mõjuhinnangutes, tagamaks, et EL austab, kaitseb ja järgib inimõigusi ning et liidu välispoliitikat ja meetmeid kavandatakse ja rakendatakse viisil, mis kindlustab inimõiguste tagamise välismaal; juhib tähelepanu sellele, et sooline võrdõiguslikkus ei piirdu vaid meeste ja naistega, vaid see peab hõlmama kogu LGBTI kogukonda; osutab vajadusele arvestada ELi humanitaarabis rohkem soolise võrdõiguslikkuse küsimustega;

13.  nõuab, et EL tagaks eeskätt naistele ja tütarlastele mõeldes põhiliste inimõiguste kaitse meetmete kaasamise oma kolmandate riikidega sõlmitavatesse majandus- ja kaubanduslepingutesse ning asjaomaste kehtivate lepingute läbivaatamise juhul, kui need õigused ei ole tagatud;

14.  väljendab sügavat muret Lähis-Ida ja Aafrika pagulaslaagrites viibivate naiste ja tütarlaste võimalike inimõiguste rikkumiste pärast, sealhulgas teatavaks saanud seksuaalse vägivalla ning naiste ja tütarlaste ebavõrdse kohtlemise juhtumite pärast; palub, et Euroopa välisteenistus avaldaks kolmandatele riikidele survet rangemate eeskirjade ja heade tavade rakendamiseks, et teha lõpp mis tahes soost pagulaste ebavõrdsusele;

15.  tuletab meelde, et ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös on ELi jaoks üks peamisi vahendeid soolise võrdõiguslikkuse suurendamiseks kolmandates riikides, ning usub seetõttu, et soolise võrdõiguslikkuse teine tegevuskava tuleks esitada komisjoni teatisena; palub komisjonil võtta arvesse parlamendi resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava uuendamise kohta;

16.  nõuab soolise võrdõiguslikkuse uue tegevuskava järelevalve- ja hindamisprotsessis sootundlike kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate kasutamist ning süstemaatilist ja õigeaegset sooliselt eristatud andmete kogumist;

17.  taunib tõsiasja, et teatavates kolmandates riikides on seaduslikud täiskasvanute ja alaealiste vahelised abielud ning et mõningatel juhtudel on pruudid alla üheksa aasta vanused (lapspruudid);

18.  peab alaealiste abiellumist põhiliste inimõiguste rikkumiseks, mis mõjutab abielluvate tütarlaste kõiki eluaspekte, kuna seab ohtu nende haridustee ja piirab seega nende tulevikuväljavaateid, ohustab nende tervist ning suurendab ohtu, et nad satuvad vägivalla ja kuritarvitamise ohvriks;

19.  juhib tähelepanu vajadusele võimaldada naistele sünnitamise ajal asjakohaseid tasuta tervishoiuteenuseid, et vähendada ebapiisavate või puuduvate tervishoiuteenuste tõttu paljudes riikides sünnituse ajal surevate emade ja vastsündinute jätkuvalt väga suurt arvu;

20.  peab kahetsusväärseks, et paljudes riikides puuduvad soolise vägivalla ennetamise poliitika ja ohvriabi ning paljud õigusrikkujad jäetakse karistamata; palub, et Euroopa välisteenistus vahetaks kolmandate riikidega häid tavasid õigusloomemenetluste ning politseinike, kohtutöötajate ja ametnike koolitusprogrammide vallas; nõuab ELilt tungivalt kolmandates riikides inimõiguste kaitsmise ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisega tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamist ning tiheda koostöö tegemist soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas tegutsevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ILO, OECD, ÜRO ja Aafrika Liit, et luua sünergia ning edendada naiste võimestamist;

21.  rõhutab, et Euroopa välisteenistus peab vahetama häid tavasid, võitlemaks selle vastu, et seksuaalvägivallaga seotud kuritegude ohvritel puudub juurdepääs õigusemõistmisele; mõistab kindlalt hukka tõsiasja, et kolmandates riikides puudub naistel juurdepääs õigusemõistmisele, eriti kui nad on langenud soolise vägivalla ohvriks; palub, et komisjon võtaks endale aktiivse rolli nende kuritegude eest vastutusele võtmisel kolmandates riikides ning teatavatel juhtudel ka liikmesriikides; nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostööd Euroopa välisteenistusega, et parandada ohvritele kättesaadavat toetust, kaasata soolisse vägivalda sekkumine ELi humanitaartegevusse ning pidada esmatähtsaks sellist ELi humanitaartegevust, mis on suunatud konfliktiolukorras toime pandava soolise vägivalla ja seksuaalvägivalla probleemidele; kiidab heaks ELi kohustuse võtta 2014. aasta juunis Londonis toimunud konfliktiolukorras toime pandava seksuaalvägivalla lõpetamise teemalise ülemaailmse tippkohtumisega seoses järelmeetmeid ning nõuab seepärast tungivalt, et komisjon võtaks konkreetseid meetmeid;

22.  palub komisjonil võtta muu hulgas ELi-siseselt konkreetseid meetmeid naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks, esitades asjaomasele valdkonnale pühendatud direktiivi ettepaneku;

23.  nõuab kõikidelt konfliktis osalejatelt tungivalt, et nad tagaksid ohvritele kõik vajalikud tervishoiuteenused, ilma mis tahes tingimustel soolist vahet tegemata ja kohalikele õigusaktidele vaatamata, nagu on ette nähtud Genfi konventsioonides ja nende lisaprotokollides;

24.  taunib tõsiasja, et kõige enam mõjutab äärmine vaesus naisi ja tütarlapsi, kuigi on tõendatud, et investeerimine naistesse ja tütarlastesse ning nende võimestamisse hariduse kaudu on üks tõhusamaid viise vaesuse leevendamiseks; rõhutab vajadust teha rohkem ära selleks, et tagada õigus ja juurdepääs haridusele, eeskätt tütarlaste jaoks, ning vajadust võtta meetmeid selleks, et vältida tütarlaste sundimist õpinguid pooleli jätma, mis juhtub sageli siis, kui nad abielluvad ja saavad lapse; rõhutab vajadust võtta kolmandates riikides meetmeid naiste ja tütarlaste kaasamiseks investeerimis- ja kasvuprotsessidesse; peab äärmiselt oluliseks jätkata tööd soolise palgalõhe kaotamiseks; märgib, et kolmandates riikides tegutsevatel Euroopa ettevõtjatel on määrava tähtsusega roll neis riikides soolise võrdõiguslikkuse edendamisel, kuna nad näitavad eeskuju; ergutab naisi aktiivselt osalema ametiühingutes ja muudes organisatsioonides, sest see aitab suuresti kaasa sooliste aspektide arvestamisele töösuhetes ja -tingimustes;

25.  mõistab hukka tõsiasja, et teatavates riikides ei luba äärmuslikud ja fundamentalistlikud seadused ning sotsiaalsed, kultuurilised ja religioossed ideoloogiad naistel teatavaid ameteid pidada;

26.  mõistab hukka tõsiasja, et pool maailma rahvastikust kannatab töötasuga seotud diskrimineerimise all ning et naised teenivad ülemaailmselt 60 kuni 90 % meeste keskmisest sissetulekust;

27.  rõhutab vajadust tagada pagulaslaagrites, konfliktipiirkondades ning äärmisest vaesusest ja sellistest äärmuslikest keskkonnatingimustest nagu põud ja üleujutused mõjutatud piirkondades tütarlastele haridustee jätkamise võimalus;

28.  väljendab heameelt Euroopa välisteenistuse tehtud jõupingutuste üle kolmandates riikides, et kiirendada naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni, Pekingi tegevusprogrammi ning rahvastikku ja arengut käsitleva Kairo deklaratsiooni raames võetud naiste õigustega seotud kohustuste ja lubaduste täitmist 2015. aasta järgses arengukavas;

29.  väljendab heameelt ELi läbivaadatud humanitaarabipoliitika üle, mis tagab relvakonfliktides vägistatud naistele ja tütarlastele rahvusvahelise humanitaarõiguse alusel juurdepääsu ohutule aborditeenusele; rõhutab vajadust see läbivaadatud poliitika kiiresti ellu viia;

30.  palub, et EL jätkaks naiste majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise võimestamise toetamist vahendina, mis edendab nende õiguste ja põhivabaduste nõuetekohast teostamist, ning peaks esmatähtsaks tütarlaste, sealhulgas vaeseimatest ja tõrjutud kogukondadest pärit tütarlaste juurdepääsu kvaliteetsele haridusele; nõuab naiste kutsehariduse toetamist, kutseõppe ulatuslikuma kasutamise tagamist teaduse ja tehnoloogia valdkonnas, kolmandate riikide haridusvaldkonna spetsialistide jaoks soolise võrdõiguslikkuse koolitusprogrammide väljatöötamist ning meetmete võtmist selleks, et vältida stereotüüpide kinnistamist õppematerjalide kaudu; nõuab tungivalt, et EL peaks seda esmatähtsat eesmärki silmas kogu oma diplomaatilises ning kaubandus- ja arengualases koostöös;

31.  rõhutab, kui tähtis on võidelda selliste sooliste stereotüüpide ja diskrimineerivate ühiskondlik-kultuuriliste hoiakute vastu, mis tugevdavad naiste alamat seisust ühiskonnas ning on üks peamisi meeste ja naiste ebavõrdsuse, naiste suhtes toime pandud inimõiguste rikkumiste ning soolise vägivalla põhjusi; rõhutab vajadust suurendada jõupingutusi kinnistunud stereotüüpide lõhkumiseks, korraldades kõikidele ühiskonnatasanditele suunatud teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, kaasates rohkem meediat, töötades naiste julgustamiseks ja meeste kaasamiseks välja strateegiad ning arvestades soolist aspekti hariduses ning kõikides poliitikavaldkondades ja algatustes, iseäranis välistegevuses, koostöös ning arengu- ja humanitaarabis;

32.  peab kahetsusväärseks, et naisi diskrimineeritakse liiga sageli sellega, et rahalised vahendid, näiteks pangalaenud tehakse neile raskemini kättesaadavaks kui meestele; rõhutab tõsiasja, et naiste võimestamine ettevõtluses on osutunud äärmiselt oluliseks teguriks majanduse elavdamisel ning pikas perspektiivis vaesuse vastu võitlemisel;

33.  peab kahetsusväärseks tõsiasja, et teatavates kolmandates riikides on homoseksuaalsus kuritegu, mis on mõningatel juhtudel karistatav surmanuhtlusega;

34.  mõistab hukka naiste seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvate õiguste sagedased rikkumised, sealhulgas pereplaneerimise teenustele juurdepääsu keelamise; tuletab meelde naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni artiklit 16, mis tagab õiguse otsustada laste arvu ja nende sündimise vahele jääva aja üle ning õiguse saada teavet, haridust ja vahendeid selle õiguse teostamiseks;

35.  rõhutab, et oluline on hoiduda õõnestamast Pekingi tegevusprogrammi eesmärke, mis puudutavad juurdepääsu haridusele ja tervishoiule, mis on põhiline inimõigus, ning seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvate õiguste kaitset; rõhutab tõsiasja, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste üleüldine austamine ning juurdepääs asjaomastele teenustele aitavad vähendada väikelaste ja emade suremust; juhib tähelepanu sellele, et pereplaneerimine, emade tervis, rasestumisvastaste vahendite lihtne kättesaadavus ja ohutu abort on olulised tegurid, mis võimaldavad säästa naiste elu ning aitavad neil oma elu vägistamise ohvriks sattumise järel uuesti üles ehitada; rõhutab vajadust seada need poliitikavaldkonnad kolmandate riikidega tehtava arengukoostöö keskmesse;

36.  mõistab hukka Euroopasse saabunud pagulaste lootusetult viletsa olukorra ja ebainimlikud elutingimused, mis on lisaks lastele eriti ohtlikud ka naiste jaoks, kes võivad suurema tõenäosusega sattuda vägivalla, kuritarvitamise ning isegi inimkaubanduse ohvriks;

37.  nõuab, et EL pööraks piisavalt tähelepanu naissoost rändajatele, tõhustaks nende kaitset, annaks neile vajalikku abi ja kaitseks neid liiga sageli ette tuleva inimkaubanduse ning kuritegelike rühmituste poolt prostitutsiooni eesmärgil kupeldamise eest.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

12.11.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

23

6

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Daniela Aiuto, Maria Arena, Catherine Bearder, Beatriz Becerra Basterrechea, Malin Björk, Anna Maria Corazza Bildt, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Angelika Mlinar, Maria Noichl, Margot Parker, Terry Reintke, Liliana Rodrigues, Elissavet Vozemberg-Vrionidi, Jadwiga Wiśniewska, Anna Záborská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Inés Ayala Sender, Stefan Eck, Eleonora Forenza, Mariya Gabriel, Constance Le Grip, Elly Schlein, Branislav Škripek, Dubravka Šuica, Monika Vana

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Seb Dance, Davor Ivo Stier, Claudiu Ciprian Tănăsescu

ANNEX I

INDIVIDUAL CASES RAISED BY THE EUROPEAN PARLIAMENT BETWEEN JANUARY AND DECEMBER 2014

COUNTRY

Individual

BACKGROUND

ACTION TAKEN BY THE PARLIAMENT

AZERBAJIAN

Leyla Yunus, Arif Yunus and Rasul Jafarov

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Intigam Aliyev

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hasan Huseynli

Rauf Mirkadirov

Seymur Haziyev

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ilqar Nasibov

 

 

 

 

Ilgar Mammadov

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Anar Mammadli

Bashir Suleymanli

 

 

 

 

 

 

 

Omar Mammadov, Abdul Abilov and Elsever Murselli

 

 

Leyla Yunus is the well-known director of the Institute for Peace and Democracy. She has been imprisoned together with her husband, the historian Arif Yunus, and Rasul Jafarov, the chair of Azerbaijan’s Human Rights Club on apparent politically motivated charges.

Leyla Yunus has been subjected to acts of violence in prison committed by her cellmate, and no measures have been taken to punish the cellmate or to ensure the protection of Ms Yunus. In addition, Ms Yunus’ health has deteriorated in prison and no suitable medical care has been provided.

 

Intigam Aliyev is the chair of Azerbaijan’s Legal Education Society and a human rights lawyer who has defended more than 200 cases before the European Court of Human Rights in the areas of infringement of freedom of speech, the right to a fair trial and electoral law in Azerbaijan, was arrested on 8 August 2014 and subjected to three month’s detention on criminal charges.

 

Hasan Huseynli is another prominent human rights activist and head of the Intelligent Citizen Enlightenment Centre Public Union, was sentenced to 6 years’ imprisonment on 14 July 2014. Rauf Mirkadirov is an investigative journalist with the leading Russian-language newspaper ‘Zerkalo’ who held on pre-trial detention on charges of treason. Seymour Haziyev is a prominent opposition journalist who was charged with criminal hooliganism and held in 2 months' pre-trial custody.

 

Ilqar Nasibov is a journalist who was viciously beaten in his office on 21 August 2014 and no prompt, effective and thorough investigation has been carried out.

 

The European Court of Human Rights (ECHR) has issued numerous rulings in cases of breaches of human rights in Azerbaijan, the latest being on 22 May 2014 in the case of Ilgar Mammadov, chair of the Republican Alternative Civic Movement (REAL); in which despite it being ruled that his detention was politically motivated, the authorities refused to release him.

 

Anar Mammadli is the chair of the Election Monitoring and Democracy Studies Centre (EMDS), and Bashir Suleymanli is the director of the same centre. Both were sentenced to prison terms of, respectively, 5 years and 6 months and 3 years and 6 months, on charges ranging from tax evasion to illegal entrepreneurship.

 

Omar Mammadov, Abdul Abilov and Elsever Murselli are social media activists and were sentenced to between 5 and 5.5 years’ imprisonment on charges of drug possession. None of them is having access to a lawyer of their own choosing and all complaining of ill treatment in police custody.

 

 

 

In its Resolution, adopted on 18 September 2014, the European Parliament:

 

- Condemns in the strongest possible terms the arrest and detention of Leyla Yunus, Arif Yunus, Rasul Jafarov, Intigam Aliyev and Hasan Huseyni, and demands their immediate and unconditional release as well as the withdrawal of all charges against them; demands an immediate and thorough investigation into the assault on Ilqar Nasibov, and calls for all those responsible to be brought to justice

 

- Calls on the authorities in Azerbaijan to guarantee the physical and psychological integrity of Leyla Yunus, Arif Yunusov and all human rights defenders in Azerbaijan, and to ensure the urgent provision of suitable medical care, including medication and

Hospitalisation

 

- Calls on the Azerbaijani authorities to cease their harassment and intimidation of civil society organisations, opposition politicians and independent journalists and to refrain from interfering in or undermining their valuable work for the development of democracy in Azerbaijan; also calls on them to ensure that all detainees, including journalists and political and civil society activists, enjoy their full rights to due process, in particular access to a lawyer of their choosing, access to their families, and other fair trial norms

BAHRAIN

Nabeel Rajab

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Abdulhadi-al-Khawaja

 

Ibrahim Sharif

 

 

 

 

 

 

 

Naji Fateel

 

 

 

 

 

 

 

Zainab Al-Khawaja

 

Nabeel Rajab is the President of the Bahrain Centre for Human Rights (BCHR) and Deputy Secretary General of the International Federation for Human Rights (FIDH). He was convicted to three years in prison in August 2012 on charges of calling for and participating in ‘illegal gatherings’ and ‘disturbing public order’ between February and March 2011. His sentence was reduced to two years in prison on appeal. Before this imprisonment Mr Rajab was repeatedly detained for peacefully expressing criticism of the government during the pro-democracy protests that erupted Bahrain in 2011.

 

On Friday 29 November 2013 Nabeel Rajab had served three-quarters of his two year sentence and had become legally eligible for release. A third request for early release was submitted on 21 January 2014 to the Court, but was rejected.

The United Nations Working Group on Arbitrary Detention has described the detention of Mr Nabeel Rajab as arbitrary.

 

Abdulhadi-al-Khawaja, who has Danish nationality, is the founder of the BCHR and the regional coordinator of Front Line Defenders and Ibrahim Sharif is the Secretary General of the National Democratic Action Society. On 22 June 2011, they were sentenced to life in prison by a special military court. The legal process came to a conclusion after 3 years of appeals and the sentences were upheld.

 

Naji Fateel is a Bahraini human rights activist and a member of the Board of Directors of the Bahraini human rights NGO Bahrain Youth Society for Human Rights (BYSHR). He has been imprisoned since 2007, tortured and also under death threats during the period of the Bahraini uprising (dated February 2011)

 

Zainab Al-Khawaja is a human rights defender and leading social media activist in Bahrain. She has been a crucial figure in the pro-democracy uprising that started in Bahrain in February 2011. She has suffered legal harassment, arrest, imprisonment, denial of procedural rights, and undertaken hunger strikes in defence of human rights in Bahrain.

 

 

In its Resolution, adopted on 6 February 2014, the European Parliament:

 

-Calls for the immediate and unconditional release of all prisoners of conscience, political activists, journalists, human rights defenders and peaceful protesters, including Nabeel Rajab, Abdulhadi Al-Khawaja, Ibrahim Sharif, Naji Fateel, and Zainab Al-Khawaja

 

- Expresses its grave concern regarding the Bahraini authorities’ treatment of Nabeel Rajab and other human rights activists, in addition to their refusal to grant him the early release for which he is eligible in accordance with the law

 

 

Regarding the situation of Mr Rajab, a letter of concern was also sent on 2 October 2014.

BANGLADESH

 

Hana Shams Ahmed

 

Hana Shams Ahmed is the coordinator of the International Chittagong Hill Tracts Commission (CHTC). On 27 August 2014 she and her friend were brutally attacked by 8 to 10 members of Somo Odhikar Andolon during a private visit to Shoilopropat in Bandarban in the Chittagong Hill Tracts. Four members of the police Detective Branch (DB) who were supposedly providing them with security did not intervene, and even disappeared while the assault was taking place.

 

In its Resolution, adopted on , the European Parliament:

 

- Urges the Government of Bangladesh to bring the state security forces, including the police and the RAB, back within the bounds of the law; strongly calls on the Bangladeshi authorities to put an end to the RAB’s impunity by ordering investigations and prosecutions in respect of alleged illegal killings by RAB forces.

 

BURUNDI

 

Pierre Claver Mbonimpa

 

Pierre Claver Mbonimpa is a leading human rights defender and President of the Association for the Protection of Human Rights and Detained Persons (Association pour la protection des droits humains et des personnes détenues, APRODH) who was arrested on 15 May 2014 and later charged with ‘threatening the external security of the state’ and ‘threatening the internal security of the state by causing public disorder’ and has been in pre-trial detention since he was taken in for questioning.

 

Mr Mbonimpa’s work in the defence of democracy and human rights in Burundi over the past two decades and more has earned him several international awards and widespread recognition domestically and beyond. The charges against him relate to comments he made on Radio Publique Africaine (RPA) on 6 May 2014 that the youth wing of the ruling party CNDD-FDD, also known as the Imbonerakure, is being armed and sent to the Democratic Republic of Congo (DRC) for military training.

 

The arrest of Pierre Mbonimpa is representative of the mounting risks facing human rights defenders, the harassment of activists and journalists and the arbitrary arrest of opposition party members, which according to human rights groups and the UN Assistant Secretary-General for Human Rights have largely been carried out by the Imbonerakure.

 

 

In its Resolution, adopted on 18 September 2014, the European Parliament:

 

- Firmly condemns the detention of human rights defender Pierre Claver Mbonimpa and calls for his immediate unconditional release; expresses concern about his deteriorating state of health and demands that he be given urgent medical assistance

 

 

A letter of concern was also sent in this regard on 18 December 2014.

CAMBODIA AND LAOS

 

Sombath Somphone (Laos)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sam Rainsy and Kem Sokha (Cambodia)

 

 

Sombath Somphone is a human rights and environmental rights activist, civil society leader and co-chair of the 9th Asia-Europe People’s Forum held in Vientiane in October 2012 ahead of the ASEM 9 Summit. He was allegedly the victim of an enforced disappearance on 15 December 2012 in Vientiane. Sombath Somphone’s family have been unable to locate him since that day, despite repeated appeals to the local authorities and searches in the surrounding area.

 

During the visit of the Delegation for relations with the countries of South East Asia and the Association of South East Nations (ASEAN) to Laos on 28 October 2013 the disappearance of Sombath Somphone was raised with the Lao authorities. Crucial questions linked to the case, including whether or not an investigation has been carried out, remain unsolved more than a year after his disappearance and the Lao authorities declined assistance from abroad for the investigation into the disappearance.

 

On 15 December 2013 62 NGOs called for a new investigation into his disappearance and on 16 December 2013 the UN Working Group on Enforced or Involuntary Disappearances urged the Government of Laos to do its utmost to locate Sombath Somphone, to establish his fate and whereabouts, and to hold the perpetrators accountable. There have been several other cases of enforced disappearances where the whereabouts of nine other people – two women, Kingkeo and Somchit, and seven men, Soubinh, Souane, Sinpasong, Khamsone, Nou, Somkhit, and Sourigna – who were arbitrarily detained by the Lao security forces in November 2009 in various locations across the country remain unknown.

 

Sam Rainsy and Kem Sokha are the Cambodia National Rescue Party (CNRP) leaders who were summoned to appear at the Phnom Penh Municipal Court on 14 January 2014 for questioning. Sam Rainsy and Kem Sokha may be convicted of incitement to civil unrest. The King amnestied Sam Rainsy on 14 July 2013, making it possible for him to return to Cambodia; however, his right to vote and run in the elections was not restored.

 

 

In its Resolution, adopted on 16 January 2014, the European Parliament:

 

- Calls on the Lao Government to clarify the state of the investigation into the whereabouts of Sombath Somphone, to answer the many outstanding questions around Sombath’s disappearance, and to seek and accept assistance from foreign forensic and law enforcement experts

 

- Considers that the lack of reaction from the Lao Government raises suspicions that the authorities could be involved in his abduction.

- Reiterates its call on the Vice-President / High Representative to closely monitor the Lao Government’s investigations into the disappearance of Sombath Somphone

 

- Calls on the Member States to continue raising the case of Sombath Somphone with the Lao Government; stresses that enforced disappearances remain a major impediment to Laos joining the UN Human Rights Council

 

- Urges the Cambodian Government to recognise the legitimate role played by the political opposition in contributing to Cambodia’s overall economic and political development; calls on the Cambodian authorities to immediately drop the summonses issued to the CNRP leaders, Sam Rainsy and Kem Sokha, and union leader Rong Chhun of the Cambodia Independent Teachers’ Association (CITA) and the Cambodian Confederation of Unions (CCFU)

EGYPT

 

Alaa Abdel Fattah, Mohamed Abdel, Ahmed Maher and Ahmed Douma.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Peter Greste

Mohamed Fahmy

Baher Mohamed

Rena Netjes

 

 

 

 

 

 

 

 

Alaa Abdul Fattah

 

 

 

 

 

 

 

Mohamed Adel, Ahmed Douma, Mahienour El-Massry, Ahmed Mahe, Yara Sallam and Sana Seif

 

Alaa Abdel Fattah, Mohamed Abdel, from the Egyptian Centre for Economic and Social Rights and

Ahmed Maher and Ahmed Douma, leaders of the April 6 movement, are political and civil society activists who were arrested, convicted and held in Tora prison. It has been reported bad conditions of detention and mistreatment in prison.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

The Australian Peter Greste, the Canadian-Egyptian Mohamed Fahmy and the Egyptian Baher Mohamed are three Al Jazeera journalists who were, together and, in absentia, with the Netherlands citizen Rena Netjes, on 23 June 2014 handed down jail sentences of between 7 and 10 years under accusations of ‘falsifying news’ and of belonging to or assisting a terrorist cell. Rena Netjes was falsely accused of working for Al Jazeera.

 

Alaa Abdul Fattah is a prominent activist who played a leading role in the 2011 revolution who was sentenced on 11 June 2014 with others to 15 years’ imprisonment on charges of violating Law 107 on the Right to Public Meetings, Processions and Peaceful Demonstrations of 2013 (Protest Law).

 

Mohamed Adel, Ahmed Douma, Mahienour El-Massry and Ahmed Maher, Yara Sallam and Sana Seif are prominent human rights activists that continue to be detained.

 

 

In its Resolution, adopted on 6 February 2014, the European Parliament:

 

- Strongly condemns all acts of violence, terrorism, incitement, harassment, hate speech and censorship; urges all political actors and security forces to show the utmost restraint and avoid provocation, with the aim of avoiding further violence in the best interests of the country; extends its sincere condolences to the families of the victims

 

- Urges the Egyptian interim authorities and security forces to ensure the security of all citizens, irrespective of their political views, affiliation or confession, to uphold the rule of law and respect human rights and fundamental freedoms, to protect the freedoms of association, of peaceful assembly, of expression and of the press, to commit to dialogue and non-violence, and to respect and fulfil the country’s international obligations

 

- Calls for an immediate end to all acts of violence, harassment or intimidation – by state authorities, security forces or other groups – against political opponents, peaceful protesters, trade union representatives, journalists, women’s rights activists, and other civil society actors in Egypt; calls for serious and impartial investigations in such cases and for those responsible to be brought to justice; calls again on the interim government to guarantee that domestic and international civil society organisations, independent trade unions and journalists can operate freely, without government interference, in the country

 

In its Resolution, adopted on 17 July 2014, the European Parliament:

 

- Expresses its deepest concern over a series of recent court decisions in Egypt, including the lengthy jail terms handed down on 23 June 2014 to three Al Jazeera journalists and 11 other defendants tried in absentia, as well as the confirmation of death sentences against 183 people

 

- Calls on the Egyptian authorities to immediately and unconditionally release all those detained, convicted and/or sentenced for peacefully exercising their rights of freedom of expression and association, as well as all human rights defenders; calls on the Egyptian judiciary to ensure that all court proceedings in the country meet the requirements of a free and fair trial and to ensure respect for defendants’ rights; calls on the Egyptian authorities to order independent and impartial investigations into all allegations of ill-treatment and ensure that all detainees have access to any medical attention they may require

 

ETHIOPIA

 

Andargachew Tsege

 

Andargachew Tsege is a British national and member of the opposition party Ginbot 7, who has apparently been held incommunicado and in an undisclosed location by the Ethiopian authorities since earlier 2014 after being arrested while in transit in Yemen, and then deported to Ethiopia.

 

 

A letter of concern was sent on 7 August 2014 and on 8 October 2014.

IRAN

 

Ms Reyhaneh Jabbari

 

 

 

 

 

Ms Maryam Naghash Zargaran, Mr Saeed Abedinigalangashi, Ms Farhsid Fathi Malayeri, Mr Alireza Sayyedian, Mr Behnam Irani, Mr Amin Khaki, Mr Seyed Abdolreza Ali Hagh Nejad, and the seven members of the "Church of Iran": Mohammad Roghangir, Suroush Saraie, Massoud Rezai, Mehdi Ameruni, Seyed Bijan Farokhpour Haghigi, Eskandar Rezai

 

 

 

 

 

Ms Jabbari was sentenced to death in the Islamic Republic of Iran and she is at risk of imminent execution despite evidence that she has not been granted a fair hearing during the legal procedures that led to her conviction.

The below-mentioned names belong to Iranian citizens of the Christian faith that have been imprisoned, or continue to languish in prison due to their conversion from Islam to Christianity:

 

Ms Maryam Naghash Zargaran who was sentenced to four years in prison in 2013; Mr Saeed Abedinigalangashi who was sentenced to eight years in prison in early 2013; Ms Farhsid Fathi Malayeri who was arrested at her home in Tehran on 26 December 2010 along with at least 22 other Christians, and sentenced in 2012 to six years in prison; Mr Alireza Sayyedian who was convicted in November 2011 and sentenced to a six year (reduced to 3 ½ years in May 2013) imprisonment, 90 lashes and a fine; Mr Behnam Irani who was arrested and tried on two occasions (December 2006, April 2010). Shortly before he was due to be released on 18 October 2011, he was informed by letter that he was required to serve a five year prison sentence imposed back in 2008; Mr Amin Khaki who was arrested in early 2014 and reportedly transferred to the Ministry of Intelligence Security Detention; Mr Seyed Abdolreza Ali Hagh Nejad who was arrested on 5 July 2014 and finally; the seven members of the "Church of Iran" who were arrested on 12 October 2012 in Shiraz and condemned on 16 July 2013 to sentences ranging from one year to six years in prison.

 

 

A letter of concern was sent on 8 October 2014.

 

 

 

 

A letter of concern was sent on 24 September 2014.

MAURITANIA

 

Biram Dah Abeid

 

Biram Dah Abeid is the son of freed slaves and he is engaged in an advocacy campaign to eradicate slavery. In 2008 he founded the Initiative for the Resurgence of the Abolitionist Movement (Initiative pour la Résurgence du Mouvement Abolitionniste). This organisation is seeking to draw attention to the issue and to help take specific cases before courts of law. In addition, Biram Dah Abeid was awarded the United Nations Human Rights Prize for 2013.

 

On 11 November 2014, Biram Dah Abeid was arrested following a peaceful anti-slavery march. He has been charged with calling for a demonstration, participating in a demonstration and belonging to an illegal organisation. Some reports suggest that he is at risk of facing the death penalty. The death penalty is still provided for in the Mauritanian Criminal Code, is not restricted to the most serious crimes, and is imposed following convictions based on confessions obtained under torture.

 

Biram Dah Abeid was voted runner-up in the 2014 Mauritanian presidential elections. His reputation has made him a prime target for the Mauritanian authorities. In fact, his arrest and those of his colleagues represent a crackdown on political opposition as well as civil society.

 

 

In its Resolution, adopted on 18 December 2014, the European Parliament:

 

- Condemns strongly the arrest and ongoing detention of anti-slavery activist Biram Dah Abeid and his fellow campaigners, and calls for their immediate release; expresses concern about reports of violence used against some of the activists, and urges the Mauritanian authorities to prosecute those officials who have been involved in the abuse and torture of prisoners

 

- Calls upon the Mauritanian Government to stop using violence against civilians who participate in peaceful public protests and media campaigns in support of Biram Dah

Abeid, to cease its crackdown on civil society and political opposition, and to permit anti-slavery activists to pursue their non-violent work without fear of harassment or intimidation; urges the Mauritanian authorities to allow freedom of speech and assembly, in accordance with international conventions and Mauritania’s own domestic law.

MEXICO

 

Disappearance of 43 teaching students

 

On 26 September 2014, six people, among them three students, were killed when the police opened fire on protesting teaching students from the Escuela Normal (‘Normal School’) of Ayotzinapa in Iguala, Guerrero state. Since then 43 students remain disappeared. According to various sources those students were rounded up and driven away by police officers and handed over to unidentified armed men linked to a drug cartel.

 

According to the Mexican Government, 51 persons linked to the crimes have been arrested; most of them police agents from the municipalities of Iguala and Cocula. On 14 October 2014 the Mexican Attorney-General declared that according to forensic analyses of the 28 bodies found in clandestine graves near Iguala on 4 October 2014 the bodies do not correspond to those of the missing students. The Mexican authorities have captured the suspected main leader of the criminal gang Guerreros Unidos (United Warriors), allegedly involved in the disappearance of the 43 students.

 

The Mayor of Iguala, his wife, and the police chief of Iguala are fugitives from justice and accused of links to the local Guerreros Unidos drug cartel.

 

 

In its Resolution, adopted on 23 October 2014, the European Parliament:

 

- Strongly condemns the unacceptable forced disappearances and crimes in Iguala and calls on the Mexican authorities to investigate all the crimes, including the finding of 28 bodies in clandestine graves; calls on the relevant authorities to take all necessary steps to act promptly and in a transparent and impartial manner to identify, arrest and bring to justice the perpetrators of the crimes, and calls for those responsible to be identified and prosecuted, using all available information and resources internally and externally and with no margin for impunity; calls for the investigations to be continued until the students have been brought to safety

 

- Extends its sympathy and support to the families and friends of the victims, and to the Mexican people, whom it encourages to continue to fight by peaceful means to defend democracy and the rule of law

 

- Takes note of the detentions that have taken place; calls for the search to be continued for the Mayor of Iguala, his wife and the police chief of Iguala; is deeply concerned at the apparent infiltration of local law enforcement and administrative entities by organised crime.

 

PAKISTAN

 

Shafqat Emmanuel and Shagufta Kausar

 

 

 

 

 

 

 

Sawan Masih

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Asia Bibi

 

 

 

 

 

 

 

 

Rimsha Masih

 

 

 

 

 

 

Mohammad Asgar

 

 

 

 

 

Masood Ahmad

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Shama Bibi and Shahbaz Masih

 

Shafqat Emmanuel and Shagufta Kausar are a Christian couple who was sentenced to death on 4 April 2014 for allegedly sending a text message insulting the Prophet Mohammed, despite of the fact that the couple denied responsibility and declared that the phone from which the text originated was lost a while before the message was sent.

 

Sawan Masih is a Pakistani Christian from Lahore who was sentenced to death on 27 March 2014 for blasphemy against the Prophet Mohammed. The announcement of allegations against Masih sparked fierce rioting in Joseph Colony, a Christian neighbourhood in the city of Lahore, in which many buildings, including two churches, were burnt down.

 

Asia Bibi is a Christian woman from Punjab who was arrested in June 2009 and received a death sentence in November 2010 on charges of blasphemy. After several years, her appeal has finally reached the high court in Lahore; however for the two first hearings in January and March 2014 the presiding judges appeared to be on leave.

 

Rimsha Masih is a 14-year-old Christian girl who was wrongfully accused in 2012 of desecrating the Quran. She was acquitted after being found to have been framed and the person responsible was arrested. However, she and her family had to leave the country.

 

Mohammad Asghar is a UK citizen with a mental illness living in Pakistan. He was arrested after allegedly sending letters to various officials claiming he was a prophet, and was sentenced to death in January 2014.

 

Masood Ahmad is a 72-year-old UK citizen and member of the Ahmaddiya religious community, who was only recently released on bail after having been arrested in 2012 on charges of citing from the Quran, which is considered as blasphemy in the case of Ahmaddis who are not recognised as Muslims and are forbidden to ‘behave as Muslims’ under Section 298-C of the criminal code.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Shama Bibi and Shahbaz Masih are Pakistani Christian couple from Punjab province in Pakistan, who have been beaten and then burned to death by a mob under accusations of insulating and desecrating the Muslim holy book.

 

 

 

In its resolution, adopted on 17 April 2014, the European Parliament:

 

- Expresses its deep concern that the controversial blasphemy laws are open to misuse which can affect people of all faiths in Pakistan; expresses its particular concern that use of the blasphemy laws, which were publicly opposed by the late Minister Shahbaz Bhatti and by the late Governor Salman Taseer, is currently on the rise and targets Christians and other religious minorities in Pakistan

 

- Calls on the Pakistani authorities to release prisoners who are convicted on the grounds of blasphemy, and to overrule the death sentences on appeal; calls on the Pakistani authorities to guarantee the independence of the courts, the rule of law and due process in line with international standards on judicial proceedings; calls furthermore on the Pakistani authorities to provide sufficient protection to all those involved in blasphemy cases, including by shielding judges from outside pressure, by protecting the accused and their families and communities from mob violence, and by providing solutions for those who are acquitted but cannot go back to their places of origin

 

- Strongly condemns the application of the death penalty under any circumstances; calls on the Government of Pakistan as a matter of urgency to turn the de facto moratorium on the death penalty into the effective abolition of the death penalty

 

- Calls on the Government of Pakistan to carry out a thorough review of the blasphemy laws and their current application – as contained in Sections 295 and 298 of the Penal Code – for alleged acts of blasphemy, especially in light of the recent death sentences; encourages the government to withstand pressure from religious groups and some opposition political forces to maintain these laws.

 

A letter of concern was sent on 6 November 2014 and on 16 December 2014 regarding the case of Asia Bibi.

 

 

In its resolution, adopted on 27 November 2014, the European Parliament:

 

- Is deeply concerned and saddened by the Lahore High Court’s decision of 16 October 2014 to confirm the death sentence handed down to Asia Bibi for blasphemy; calls on the Supreme Court to start its proceedings on the case swiftly and without delay and to uphold the rule of law and full respect for human rights in its ruling

 

- Strongly condemns the murders of Shama Bibi and Shahbaz Masih and offers its condolences to their families, as well as to the families of all the innocent victims murdered as a result of the blasphemy laws in Pakistan; calls for the perpetrators of these acts to be brought to justice; takes note of the decision of the Punjab government to set up a committee to fast-track the investigation into the killings of Shama Bibi and Shahbaz Masih and to order additional police protection for Christian neighbourhoods in the province; underlines, however, the need to end the climate of impunity and for broader reforms in order to address the issue of violence against religious minorities, which remains pervasive in Pakistan

 

RUSSIA

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mikhail Kosenko

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Boris Nemtov and Aleksei Navalny

 

 

 

 

 

Ilya Yashin, Gleb Fetisov and Yevgeny Vitishko

 

 

Bolotnaya Square demonstration took place on 6 May 2012 in which, as reported by several international and Russian human rights organizations, excessive use of violence and disproportionate measures have been used leading to the arrest and detention of hundreds of "anti-government" protesters.

 

Mikhail Kosenko is an activist who was sentenced to forced psychiatric treatment by a Russian court due to his involvement at the Bolotnaya Square demonstration. In addition, on 24 February 2014 Russian judicial authorities handed down guilty verdict against eight of those demonstrators, ranging from a suspended sentence to four years’ imprisonment, following three more severe prison sentences in 2013.

 

Boris Nemtov and Aleksei Navalny are opposition leaders who were sentenced to 10-day jail terms. Moreover, Aleksei Navalny has been placed under house arrest for two months and on 5 March 2014 was fitted with an electronic bracelet to monitor his activities.

 

Ilya Yashin is the leader of the Solidarity movement, Gleb Fetisov is the co-chair of the Alliance of Greens and Social Democrats, and Yevgeny Vitishko is an ecological activist and pre-eminent member of Yabloko. All of them belong to opposition parties and movements and have been subject to harassment by the Russian authorities and detained under various allegations.

 

 

In its Resolution, adopted on 13 March 2014, the European Parliament:

 

- Calls on the Russian judicial authorities to reconsider the sentences in the appeal process and to release the eight demonstrators, as well as Bolotnaya prisoner Mikhail Kosenko, who was sentenced to forced psychiatric treatment

 

- Expresses, equally, its deep concern over the detention of a large number of peaceful protesters following the Bolotnaya verdicts and calls for the dropping of all charges against the protesters; calls, furthermore, on the Russian Government to respect the rights of all citizens to exercise their fundamental freedoms and universal human rights

SERBIA

 

The case of accused war criminal Šešelj

 

 

Vojislav Šešelj is the president of the Serbian Radical Party who is indicted before the ICTY for persecutions on political, racial or religious grounds, deportation, inhumane acts (forcible transfer) (crimes against humanity), and for murder, torture, cruel treatment, wanton destruction of villages or devastation not justified by military necessity, destruction or wilful damage done to institutions dedicated to religion or education, plunder of public or private property (violations of the laws or customs of war) in Croatia, Bosnia and Herzegovina and parts of Vojvodina (Serbia), committed between 1991 and 1993.

 

On 6 November 2014, after more than eleven years of detention and while his trial is still ongoing, the Trial Chamber of the Tribunal issued an order proprio motu for the provisional release of Šešelj on the grounds of the deterioration of his health, subject to the conditions that he: (i) does not influence witnesses and victims; and (ii) appears before the Chamber as soon as it so orders.

 

Following his return to Serbia Šešelj made several public speeches in Belgrade in which he emphasised that he will not voluntarily return to the Tribunal when requested to do so, thereby announcing his intention to violate one of the two conditions under which he was released.

 

In his public statements Šešelj repeatedly called for the creation of ‘Greater Serbia’, publicly stating claims on neighbouring countries, including EU Member State Croatia, and inciting hatred against non-Serb people. In a press release he congratulated the Serbian Chetniks on the ‘liberation’ of Vukovar, on the 23rd anniversary of the fall of that Croatian city to Serbian paramilitary forces and the Yugoslav army in 1991 and the associated atrocities, thereby violating the requirement not to influence the victims.

 

In its Resolution, adopted on 27 November 2014, the European Parliament:

 

- Strongly condemns Šešelj’s warmongering, incitement to hatred and encouragement of territorial claims and his attempts to derail Serbia from its European path; deplores his provocative public activities and wartime rhetoric since his provisional release, which have reopened the victims’ psychological wounds from the war and the atrocities of the early 1990s; stresses that Šešelj’s recent statements could have the effect of undermining the progress made in regional cooperation and reconciliation and subverting the efforts of recent years

 

- Reminds the Serbian authorities of their obligations under the framework for cooperation with the ICTY and of Serbia’s obligations as an EU candidate country; notes with concern that the absence of an adequate political reaction and legal response by the Serbian authorities regarding Šešelj’s behaviour undermines the trust of the victims in the judicial process; encourages the Serbian authorities and the democratic parties to condemn any public manifestation of hate speech or wartime rhetoric and to promote the protection of minority and cultural rights; asks the Serbian authorities to investigate whether Šešelj has violated Serbian law and to strengthen and fully apply the legislation outlawing hate speech, discrimination and incitement to violence; supports all political parties, NGOs and individuals in Serbia that fight against hate speech.

 

SUDAN

 

Meriam Yahia Ibrahim

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Dr Amin Mekki Medani

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Farouk Abu Issa

Farah Ibrahim Mohamed Alagar

 

Meriam Yahia Ibrahim is the daughter of an Ethiopian Christian mother and a Sudanese Muslim father, who was raised as a Christian. In 2013 she was accused of adultery by her father’s side of the family after they reported her to the authorities for her marriage to a Christian man. In addition, an accusation of apostasy was added in December 2013. The verdict of the court of first instance was delivered on 12 May 2014, sentencing Meriam Ibrahim, then eight months pregnant, to a hundred lashes on charges of adultery and to death by hanging on charges of apostasy, but giving her three days to renounce Christianity.

Meriam Ibrahim was convicted under Islamic sharia law, in force in Sudan since 1983, which outlaws conversions on pain of death. On 15 May 2014 the verdict was reconfirmed, as Meriam Ibrahim chose not to convert to Islam. On 27 May 2014 Meriam Ibrahim gave birth to a baby girl, Maya, in prison. It is alleged that Meriam Ibrahim’s legs were kept in shackles and chains while she was in labour, seriously endangering the health of both mother and child. On 5 May 2014 her case was successfully transferred to the Appeal Court.

Meriam Ibrahim was released from Omdurman Women’s Prison on 23 June 2014 after the Appeal Court found her not guilty of both charges, but she was arrested again at Khartoum airport as the family was about to depart for the USA, for allegedly attempting to leave the country with forged travel documents issued by the South Sudan Embassy in Khartoum. Meriam Ibrahim was freed again on 26 June 2014 and took refuge in the United States embassy with her family, and negotiations are ongoing to enable her to leave Sudan, where she faces death threats from extremist Muslims.

 

Dr Amin Mekki Medani is a 76 year-old renowned human rights activist and former President of the Sudan Human Rights Monitor (SHRM) who was arrested by the Sudanese National Intelligence and Security Services (NISS) on 6 December 2014 at his house in Khartoum. The NISS allegedly refused to allow him to take his medication with him when he was arrested despite his poor health.

 

Dr Medani symbolises a strong commitment to human rights, humanitarianism and the rule of law, having held high-level positions within a range of different national and international institutions, including the Sudan judiciary, the democratic transitional government of Sudan (as Cabinet Minister for Peace), and the UN. He has represented victims of violations and has persistently spoken out against abuse of power, and was awarded the ‘Heroes for Human Rights Award 2013’ by the EU Delegation in Sudan for his local and international efforts in promoting human rights.

 

Dr Medani was arrested shortly after his return from Addis Ababa, having signed the ‘Sudan Call’ on behalf of civil society organisations – a commitment to work towards the end of the conflicts raging in different regions of Sudan and towards legal, institutional and economic reforms.

 

Farouk Abu Issa, the leader of the opposition National Consensus Forum, and Dr Farah Ibrahim Mohamed Alagar were arrested in a similar manner, on 6 and 7 December 2014 respectively, following their involvement with the ‘Sudan Call’.

 

In its Resolution, adopted on 17 July 2014, the European Parliament:

 

- Condemns the unjustified detention of Meriam Ibrahim; calls on the Government of Sudan to repeal all legislation that discriminates on grounds of gender or religion and to protect the religious identity of minority groups

 

- Stresses that it is degrading and inhumane for a pregnant woman to give birth while chained and physically detained; calls on the Sudanese authorities to ensure that all pregnant women and labouring women in detention receive appropriate and safe maternal and newborn health care

 

- Reaffirms that freedom of religion, conscience or belief is a universal human right that needs to be protected everywhere and for everyone; strongly condemns all forms of violence and intimidation that impair the right to have or not to have, or to adopt, a religion of one’s choice, including the use of threats, physical force or penal sanctions to compel believers or non-believers to renounce their religion or to convert; highlights the fact that adultery and apostasy are acts which should not be considered to be crimes at all.

 

 

 

 

 

In its Resolution, adopted on 18 December 2014, the European Parliament:

 

- Strongly condemns the arbitrary arrest and detention of Dr Medani and other peaceful activists as an unlawful breach of their peaceful and legitimate political and human rights activities; calls for their immediate and unconditional release.

 

SYRIA AND IRAQ

 

James Foley, Steven Sotloff and David Haines

 

James Foley and Steven Sotloff were American journalists, and David Haines was a British aid worker. They were abducted in 2013 and in 2012 in the case of Mr Foley in Syria and held hostage by the Islamic State until 2014 when they were murdered.

 

 

In its Resolution, adopted on 18 September 2014, the European Parliament:

 

- Strongly condemns the murders of the journalists James Foley and Steven Sotloff and the aid worker David Haines by IS, and expresses grave concern for the safety of others still being held captive by the extremists; expresses its deep sympathy and condolences to the families of these victims and to the families of all victims of the conflict.

 

SYRIA

 

Razan Zeitouneh

 

 

 

 

 

 

 

Ioan Ibrahim and Bulos Jazigi

(Buolos

Yazigi and John Ibrahim)

 

 

 

Paolo Dall’Oglio

 

 

 

 

 

Frans van der Lugt

 

 

 

 

 

 

Bassel Safadi Khartabil

 

Razan Zeitouneh is a Syrian human rights defender, writer and winner of the Sakharov Prize in 2011, who was abducted alongside her husband and other human rights defenders in Damascus in December 2013 and their fate remains unknown.

 

 

Ioan Ibrahim and Bulos Jazigi are bishops from Assyrian Orthodox and the Greek Orthodox respectively, who have been kidnapped in the context of harassment, arrest, torture or disappearance against peaceful civil society activists, human rights defenders, religious figures by the Syrian regime and increasingly also of the several rebel groups. Paolo Dall’Oglio is another religious figure who has been missing since July 2013.

 

 

 

 

Dutch Jesuit Father Frans van der Lugt had been living in Syria for many decades and was well known for refusing to leave the besieged city of Homs. He was beaten and shot dead by gunmen on 7 April 2014.

 

 

Bassel Safadi Khartabil is a 34 year-old fervent defender of a free Internet and promoter of open source culture. He has been held prisoner since 15 March 2012 by the Syrian regime of Bashar al-Assad.

 

In its Resolution, adopted on 6 February 2014, the European Parliament:

 

- Calls for the immediate, unconditional and safe release of all political prisoners, medical personnel, humanitarian workers, journalists, religious figures and human rights activists, including 2011 Sakharov Prize winner Razan Zeitouneh, and for coordinated EU action to secure her release; calls on all parties to ensure their safety; urges the Syrian Government to grant immediate and unfettered access to all its detention facilities for international documentation bodies, including the UN Commission of Inquiry on Syria.

 

 

In its Resolution, adopted on 17 April 2014, the European Parliament:

 

- Condemns in the strongest possible terms the killing of Father Frans Van der Lugt, an inhumane act of violence against a man who stood by the people of Syria amid sieges and growing difficulties; pays tribute to his work, which extended beyond the besieged city of Homs and continues to help hundreds of civilians with their everyday survival needs

 

- Recalls the pressing need to release all political detainees, civil society activists, humanitarian aid workers, religious figures (including Father Paolo Dall’Oglio, Greek Orthodox Bishop Boulos Yazigi and Assyrian Orthodox Bishop John Ibrahim), journalists and photographers held by the regime or by rebel fighters, and to grant independent monitors access to all places of detention; urges once again the EU and its Member States to make all possible efforts to achieve the release of 2011 Sakharov Prize winner Razan Zaitouneh and of all other human rights activists in Syria, including internet activist Bassel Safadi Khartabil.

 

UKRAINE

 

Yulya Tymoshenko

 

Yulia Tymoshenko is one of Ukraine's most high-profile political figures. In 2011 she was convicted due to a gas deal arranged and agreed with Russia and given a seven-year sentence on charges of abuse of power; charges that apparently were politically motivated.

 

 

In its resolution, adopted on 6 February 2014, the European Parliament:

 

- Calls on President Yanukovych to order a stop to these practices and demands the immediate and unconditional release and political rehabilitation of all the demonstrators and political prisoners illegally detained, including Yulya Tymoshenko; calls for the setting-up of an independent investigative committee under the auspices of a recognised international body, such as the Council of Europe, in order to investigate all the human rights violations that have taken place since the demonstrations began.

UZBEKISTAN

 

Human rights activists: Azam Farmonov, Mehriniso Hamdamova, Zulhumor Hamdamova, Isroiljon Kholdorov,

Nosim Isakov, Gaybullo Jalilov, Nuriddin Jumaniyazov, Matluba Kamilova, Ganikhon

Mamatkhanov, Chuyan Mamatkulov, Zafarjon Rahimov, Yuldash Rasulov, Bobomurod

Razzokov, Fahriddin Tillaev and Akzam Turgunov

 

Journalists:

Solijon Abdurakhmanov, Muhammad Bekjanov, Gayrat Mikhliboev, Yusuf Ruzimuradov, and Dilmurod Saidov

 

Peaceful political opposition activists: Murod Juraev, Samandar Kukanov, Kudratbek Rasulov and Rustam Usmanov

 

Three independents religious figures: Ruhiddin Fahriddinov, Hayrullo Hamidov and Akram Yuldashev

 

 

The exercise of the right to freedom of expression has been deteriorated in the country. The mentioned group of people, fifteen well-known human rights activists, five journalists, four peaceful political opposition activists and three independent religious figures have been imprisoned for no reason other than exercising peacefully their right to freedom of expression.

 

In addition, peaceful protesters including, Dilorom Abdukodirova, Botirbek Eshkuziev, Bahrom Ibragimov, Davron Kabilov, Erkin Musaev, Davron Tojiey and Ravshanbek Vafoev were shot and killed by governmental forces.

 

In its Resolution, adopted on 23 October 2014, the European Parliament:

 

- Calls for the immediate and unconditional release of all persons imprisoned on politically motivated charges, held for peaceful expression of their political views, civil society activism, journalistic activity or religious views.

VENEZUELA

 

Leopoldo Lopez

 

 

 

 

 

 

 

Daniel Ceballos, Vicencio Scarano and Salvatore Lucchese

 

 

Juan Carlos Caldera, Ismael García and Richard Mardo

 

 

 

 

Sairam Rivas, Cristian Gil and Manuel Cotiz

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

María Corina Machado

 

Leopoldo López is the opposition leader who was arbitrarily detained on 18 February 2014 on charges of conspiracy, instigating violent demonstrations, arson and damage to property. Since his detention he has suffered physical and psychological torture and undergone solitary confinement.

 

Daniel Ceballos and Vicencio Scarano are opposition mayors and Salvatore Lucchese is a police office. They have been arrested for failing to end protests and civil rebellion in their cities, and have been sentenced to several years in prison. In addition, Juan Carlos Caldera, Ismael García and Richard Mardo who are opposition congressmen are facing investigations and trial proceedings aimed at their suspension and disqualification from Congress.

 

Sairam Rivas is the president of the Students’ Centre of the School of Social Work at the Central University of Venezuela. She has been unjustly held on premises belonging to the Bolivarian Intelligence Service for more than 120 days together with Cristian Gil and Manuel Cotiz. They have been subjected to torture and ill-treatment in connection with the protests that took place between February and May 2014, having been accused of the offences of instigating crimes and using minors to commit crimes.

 

María Corina Machado is a Member of the National Assembly who had obtained the largest popular vote in Venezuela. In March 2014 she was unlawfully and arbitrarily removed from office, deprived of her mandate and expelled from Parliament by the President of the National Assembly, Diosdado Cabello, who accused her of treason because she had spoken out against the massive and systematic violation of human rights in Venezuela before the Permanent Council of the OAS. In the course of her political and parliamentary activity María Corina Machado was subjected to a series of criminal proceedings, political persecution, threats, intimidation, harassment and even physical violence from government supporters inside the Chamber of the National Assembly. In addition, she was recently charged with attempting to assassinate President Maduro and may face up to 16 years in prison.

 

In its Resolution, adopted on 18 December 2014, the European Parliament:

 

- Urges the immediate release of those arbitrarily detained prisoners, in line with the demands made by several UN bodies and international organisations

 

- Strongly condemns the political persecution and repression of the democratic opposition, the violations of freedom of expression and of demonstration, and the existence of media and web censorship

 

- Strongly condemns the use of violence against protesters; expresses its sincere condolences to the families of the victims; calls on the Venezuelan authorities to investigate these crimes and to hold those responsible fully accountable with no margin of impunity.

ANNEX II

LIST OF RESOLUTIONS

List of resolutions adopted by the European Parliament during the year 2014 and relating directly or indirectly to human rights violations in the world

Country

Date of adoption in plenary

Title

Africa

Burundi

18.09.2014

Burundi, in particular the case of Pierre Claver Mbonimpa

Egypt

06.02.2014

Situation in Egypt

Egypt

13.03.2014

Security and human trafficking in Sinai

Egypt

17.07.2014

Freedom of expression and assembly in Egypt

Libya

18.09.2014

Situation in Libya

Mauritania

18.12.2014

Mauritania, in particular the case of Biram Dah Abeid

Nigeria

17.07.2014

Nigeria, recent attacks by Boko Haram

Nigeria and Uganda

13.03.2014

Launching consultations to suspend Uganda and Nigeria from the Cotonou

Agreement in view of recent legislation further criminalising homosexuality

South Sudan

16.01.2014

Situation in South Sudan

South Sudan

13.11.2014

Humanitarian situation in South Sudan

Sudan

17.07.2014

Sudan, the case of Meriam Yahia Ibrahim

Sudan

18.12.2014

Sudan: the case of Dr Amin Mekki Medani

Americas

Ecuador

17.12.2014

Tariff treatment for goods originating from Ecuador

Mexico

23.10.2014

Disappearance of 43 teaching students in Mexico

Venezuela

18.12.2014

Persecution of the democratic opposition in Venezuela

Asia

Azerbaijan

18.09.2014

Persecution of human rights defenders in Azerbaijan

Bangladesh

16.01.2014

Recent Elections on Bangladesh

Bangladesh

18.09.2014

Human rights violations in Bangladesh

Cambodia and Laos

16.01.2014

Situation of rights defenders and opposition activists in Cambodia and Laos

Georgia

18.12.2014

Conclusion of the Association agreement with Georgia

Japan

17.04.2014

Negotiation of the EU-Japan strategic partnership agreement

North Korea

17.04.2014

Situation in North Korea

Pakistan

17.04.2014

Pakistan: recent cases of persecution

Pakistan

27.11.2014

Pakistan: blasphemy laws

Thailand

06.02.2014

Situation in Thailand

Uzbekistan

23.10.2014

Human rights in Uzbekistan

Europe

Moldova

13.11.2014

Association agreement between the European Union and the Republic of Moldova

Ukraine

06.02.2014

Situation in Ukraine

Ukraine

17.07.2014

Situation in Ukraine

Ukraine

18.09.2014

Situation in Ukraine and state of play of EU-Russia relations

Russia

13.03.2014

Russia: sentencing of demonstrators involved in the Bolotnaya Square events

Russia

23.10.2014

Closing down of Memorial (Sakharov Prize 2009) in Russia

Russia

06.02.2014

EU-Russia summit

Serbia

27.11.2014

Serbia: the case of accused war criminal Šešelj

Transnistrian region

06.02.2014

Right to education in the Transnistrian region

Middle East

Bahrain

06.02.2014

Bahrain, in particular the cases of Nabeel Rajab, Abdulhadi al-Khawaja and Ibrahim Sharif

Iraq

17.07.2014

Situation in Iraq

Iraq

27.11.2014

Iraq: kidnapping and mistreatment of women

Iraq

27.02.2014

Situation in Iraq

Iraq and Syria

18.09.2014

Situation in Iraq and Syria and the IS offensive including the persecution of

minorities

Syria

06.02.2014

Situation in Syria

Syria

17.04.2014

Syria: situation of certain vulnerable communities

Iran

03.04.2014

EU strategy towards Iran

Israel-Palestine

17.07.2014

Escalation of violence between Israel and Palestine

Israel-Palestine

18.09.2014

Israel-Palestine after the Gaza war and the role of the EU

Cross-cutting issues

LGBTI

16.01.2014

Recent move to criminalise LGBTI people

Female genital mutilation

06.02.2014

Elimination of female genital mutilation

25th Session of the UN Human Rights Council

13.03.2014

EU priorities for the 25th session of the UN Human Rights Council

Right to food

27.11.2014

Child undernutrition in developing countries

Rights of the child

27.11.2014

25th anniversary of the UN Convention on the Rights of the Child

Religious and cultural differences

17.04.2014

Resolution on EU foreign policy in a world of cultural and religious differences

Crime of aggression

17.07.2014

Crime of Aggression

Use of armed drones

27.02.2014

The use of armed drones

Arms Trade Treaty

05.02.2014

Ratification of the Arms Trade Treaty

EU and global development framework after 2015

25.11.2014

The EU and the global development framework after 2015

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

16.11.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

47

4

4

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Lars Adaktusson, Michèle Alliot-Marie, Francisco Assis, James Carver, Javier Couso Permuy, Andi Cristea, Mark Demesmaeker, Georgios Epitideios, Knut Fleckenstein, Eugen Freund, Sandra Kalniete, Manolis Kefalogiannis, Afzal Khan, Janusz Korwin-Mikke, Eduard Kukan, Ilhan Kyuchyuk, Barbara Lochbihler, Sabine Lösing, Ulrike Lunacek, Andrejs Mamikins, Tamás Meszerics, Francisco José Millán Mon, Pier Antonio Panzeri, Demetris Papadakis, Vincent Peillon, Tonino Picula, Kati Piri, Andrej Plenković, Cristian Dan Preda, Jozo Radoš, Sofia Sakorafa, Jacek Saryusz-Wolski, Alyn Smith, László Tőkés, Johannes Cornelis van Baalen

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Ignazio Corrao, Luis de Grandes Pascual, Angel Dzhambazki, Tanja Fajon, Mariya Gabriel, Liisa Jaakonsaari, Javi López, Norica Nicolai, Soraya Post, Marietje Schaake, Helmut Scholz, Igor Šoltes, Traian Ungureanu, Marie-Christine Vergiat

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Beatriz Becerra Basterrechea, Ramona Nicole Mănescu, Claudiu Ciprian Tănăsescu, Ivan Štefanec, Jaromír Štětina, Patricija Šulin

(1)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0070.

(2)

http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-11855-2012-INIT/et/pdf

(3)

http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9647-2014-INIT/et/pdf

(4)

http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/137585.pdf

(5)

http://www.europarl.europa.eu/document/activities/cont/201203/20120329ATT42170/20120329ATT42170EN.pdf

(6)

http://www.consilium.europa.eu/en/policies/pdf/st10152-en15_pdf/

(7)

http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-10897-2015-INIT/et/pdf

(8)

http://www.consilium.europa.eu/en/meetings/fac/2015/10/st13201-en15_pdf/

(9)

http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/130243.pdf

(10)

http://register.consilium.europa.eu/doc/srv?l=ET&f=ST%2015559%202014%20INIT

(11)

http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32015D0260

(12)

http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9242-2015-INIT/et/pdf

(13)

http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=S/RES/1325(2000)

(14)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0226.

(15)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0334.

(16)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0470.

(17)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0274.

(18)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0394.

(19)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0420.

(20)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0252.

(21)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0079.

(22)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0259.

(23)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0206.

(24)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0076.

(25)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0272.

(26)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0288.

(27)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0317.

(28)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0350.

(29)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0348.

(30)

http://ec.europa.eu/enlargement/pdf/key_documents/2014/20141008-strategy-paper_et.pdf

(31)

http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:52011DC0200

(32)

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2011:0303:FIN:et:PDF

(33)

http://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/10102/2014/EN/10102-2014-152-EN-F1-1.Pdf

(34)

http://daccess-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/GEN/G14/082/52/PDF/G1408252.pdf?OpenElement

(35)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0274.

(36)

http://www.unfpa.org/sites/default/files/pub-pdf/Joint%20Programme%20on%20FGMC%20Summary%20Report.pdf

(37)

http://daccess-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/GEN/G14/086/06/PDF/G1408606.pdf?OpenElement

(38)

https://www.consilium.europa.eu/ueDocs/cms_Data/docs/hr/news53.pdf

(39)

http://ec.europa.eu/enlargement/pdf/key_documents/2014/20141008-strategy-paper_et.pdf

(40)

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2014:077:0027:0043:ET:PDF

(41)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA-PROV(2015)0274.

(42)

http://www.ohchr.org/Documents/Publications/GuidingPrinciplesBusinessHR_EN.pdf

(43)

http://wcip2014.org/wp-content/uploads/2013/03/N1446828.pdf

(44)

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2011:101:0001:0011:ET:PDF

(45)

https://ec.europa.eu/anti-trafficking/sites/antitrafficking/files/eu_strategy_towards_the_eradication_of_trafficking_in_human_beings_2012-2016_1.pdf

(46)

http://www.coe.int/en/web/portal/10-october-against-death-penalty

(47)

http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cmsUpload/TortureGuidelines.pdf

(48)

http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/foraff/137584.pdf

(49)

http://europa.eu/rapid/press-release_IP-15-5690_en.pdf

(50)

http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=S/RES/1325(2000)

(51)

http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=S/RES/1820(2008)

(52)

http://www.un.org/ga/search/view_doc.asp?symbol=E/2015/27

(53)

http://register.consilium.europa.eu/doc/srv?l=EN&f=ST%2015559%202014%20INIT

(54)

http://www.unicef.org/eu/crtoolkit/downloads/Child-Rights-Toolkit-Web-Links.pdf

(55)

SWD(2015)0182.

(56)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0350.

(57)

Allikas: http://www.aidos.it/files/1226588271Frontes_Introduzione.pdf

(58)

http://www.ohchr.org/Documents/Publications/Factsheet31.pdf

(59)

Allikas: http://www.aidos.it/files/1226588271Frontes_Introduzione.pdf

(60)

Allikas: http://www.unicef.org/factoftheweek/index_52778.html

(61)

Vt rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi tegevuskava punkti 7 alapunkte 2 ja 3.

Õigusalane teave