Menetlus : 2015/2272(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0069/2016

Esitatud tekstid :

A8-0069/2016

Arutelud :

PV 12/04/2016 - 17
CRE 12/04/2016 - 17

Hääletused :

PV 13/04/2016 - 11.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0120

RAPORT     
PDF 497kWORD 127k
29.3.2016
PE 572.905v02-00 A8-0069/2016

ELi kohta muutuvas maailmas, mis on üha rohkem ühendatud, vaidlustatum ja keerukam

(2015/2272(INI))

Väliskomisjon

Raportöör: Sandra Kalniete

MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ELi kohta muutuvas maailmas, mis on üha rohkem ühendatud, vaidlustatum ja keerukam

(2015/2272(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikeid 1, 2 ja 5, artiklit 21, eriti selle lõiget 1, lõike 2 punkti h ja lõike 3 teist lõiku, ning artikleid 22, 24, 25, 26, artikli 42 lõiget 7 ja artiklit 46,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 222,

–  võttes arvesse 2003. aastal vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat ning 2008. aastal vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegia rakendamise aruannet,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi aruannet „EL muutuvas üldises keskkonnas – rohkem ühendatud, rohkem vaidlustatud ja keerukam maailm”,

–  võttes arvesse komisjoni ja kõrge esindaja ühisteatist „ELi terviklik lähenemisviis väliskonfliktidele ja -kriisidele” (JOIN(2013)0030),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa julgeoleku tegevuskava” (COM(2015)0185),

–  võttes arvesse komisjoni ja kõrge esindaja ühisteatist „Euroopa naabruspoliitika läbivaatamine” (JOIN(2015)0050),

–  võttes arvesse oma 21. mai 2015. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta (vastavalt Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu aastaaruandele ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta)(1),

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2016. aasta resolutsioon vastastikuse kaitse klausli (ELi lepingu artikli 42 lõige 7) kohta(2),

–  – võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 19. ja 20. detsembri 2013. aasta (EUCO 217/13) ning 25. ja 26. juuni 2015. aasta järeldusi (EUCO 22/15), samuti nõukogu 18. mai 2015. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) kohta (8971/15),

–  – võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 2015. aasta otsust (ÜVJP) 2015/1835, milles määratakse kindlaks Euroopa Kaitseagentuuri põhikiri, asukoht ja töökord(3),

–  võttes arvesse komisjoni ja kõrge esindaja ühisteatist „Euroopa Liidu küberjulgeoleku strateegia: avatud, ohutu ja turvaline küberruum“ (JOIN(2013)0001),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu merendusjulgeoleku strateegiat, mille Euroopa Liidu nõukogu võttis vastu 24. juunil 2014. aastal,

–  võttes arvesse NATO 2010. aasta strateegilist kontseptsiooni ning NATO 2014. aasta Walesi tippkohtumise deklaratsiooni,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(4),

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni relvaekspordi kohta, ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamine(5),

–  võttes arvesse 2015. aasta septembris ÜRO peaassambleel vastu võetud lõppdokumenti „Säästva arengu tegevuskava aastani 2030“ ja kliimamuutuste Pariisi kokkulepet,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni kirja,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A8-0069/2016),

A.  arvestades, et paljud ELi praegused ja tulevased probleemid ja ohud on keerulised ja omavahel seotud, lähtuvad nii riiklikest kui ka mitteriiklikest jõududest ning nii seest- kui ka väljastpoolt ühispiire; arvestades, et vaja on seostada kohalik, piirkondlik ja ülemaailmne kontekst; arvestades, et ELi ja selle liikmesriikide otsustavaks ühiseks tegevuseks on vaja tugevat poliitilist tahet ja juhtimist, et reageerida ennetavalt, ühiselt ja tulemuslikult nendele probleemidele, kaitsta ELi väärtuseid ja ühiskonnamudelit ning muuta EL mõjusaks ja tugevamalt strateegiliseks jõuks ning aidata kaasa ülemaailmse julgeoleku tugevdamisele; arvestades, et seda arengut peab ette valmistama ELi üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia, milles määratakse kindlaks, millisel määral soovib EL olla poliitilisel tasandil rahvusvaheline toimija;

B.  arvestades, et EL peab tunnistama oma vahetu strateegilise keskkonna halvenemist ja selle pikaajalisi tagajärgi; arvestades tõsiasja, et korraga on ilmnenud mitu kriisi ja neil on üha otsesemad tagajärjed ELi enda territooriumil, mis tähendab, et ükski liikmesriik ei suuda reageerida üksinda ja eurooplased peavad julgeoleku tagamiseks ühiselt oma kohustusi täitma;

C.  arvestades, et 2003. aastal vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegias nimetatud ohud – terrorism, massihävitusrelvad, piirkondlikud konfliktid, riikide läbikukkumine ja organiseeritud kuritegevus – on suures osas endiselt ajakohased; arvestades, et praegu on ELil lisaks mitu rasket ja ettearvamatut probleemi, nagu revisionistlike jõudude püüded muuta jõuga piire, rikkudes rahvusvahelist õigust, ja seada kahtluse alla reeglitel põhinev maailmakord, samuti kliimamuutus, aeglane majanduskasv, suured rände- ja pagulasvood, suurim pagulaskriis pärast Teist maailmasõda, peale selle kosmose- ja küberneetikatehnoloogia arenguga seotud probleemid, finantskuritegevus, tuumarelva levik ja võidurelvastumine, hübriid- ja asümmeetriline sõjapidamine ja sellest tulenevad ohud;

D.  arvestades, et Euroopa julgeoleku struktuuri aluseks on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE); arvestades, et EL on OSCE üks tähtsamaid osalisi;

E.  arvestades, et piirkondliku julgeoleku halvenemise tõttu tuleb ELil prioriteediks võtta oma lähinaabruse stabiliseerimine, loobumata sealjuures oma globaalsete kohustuste täitmisest; arvestades, et julgeolekukriisi vahetult ELi piiri taga teravdavad ja kujundavad ülemaailmsed suundumused ning seetõttu on piirkondliku julgeoleku tulemuslik ohjamine ELi ülemaailmse tegutsemise suutlikkuse eeltingimus;

F.  arvestades, et Euroopa Ülemkogu tegi 26. juunil 2015. aastal kõrgele esindajale ülesandeks jätkata strateegilise analüüsi protsessi, et valmistada tihedas koostöös liikmesriikidega ette ELi üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia, mis esitatakse Euroopa Ülemkogule 2016. aasta juuniks;

G.  arvestades, et tuleb tugevdada liikmesriikide solidaarsust, eemaldada institutsioonidevahelised tõkked, jagu saada kapseldunud mõtteviisist institutsioonides ja Euroopa välisteenistuse ja liikmesriikide esindustes ning eraldada ELi eesmärkide saavutamise toetuseks küllaldased ja paindlikud eelarvevahendid, et EL saaks kiiresti ja tõhusalt ohtudele reageerida; arvates, et efektiivne Euroopa strateegia nõuab eelkõige liikmesriikide tugevat poliitilist tahet ja ühise eesmärgi tunnetamist, et oleks võimalik välja töötada ja kasutama hakata tegelikult toimivaid Euroopa vahendeid;

H.  arvestades, et erinevaid ohtusid konkreetsetele liikmesriikidele tuleb näha ohtudena liidule tervikuna ja need ohud nõuavad liikmesriikide tugevat ühtsust ja solidaarsust ning järjepidevat ühist välis- ja julgeolekupoliitikat;

I.  arvestades, et uues strateegias peaksid kesksel kohal olema terviklik lähenemisviis ning ELi välis- ja sisepoliitika vahendite järjepidev ja koordineeritud kasutamine; arvestades, et ELi relvaeksporti ei saa pidada ELi otsestes julgeolekuhuvides olevaks ning ELi ülemaailmse strateegia väljatöötamisel tuleks arvesse võtta ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP; arvestades, et ELi üks esmaseid eesmärke on propageerida oma väärtusi ja sellega kaasa aidata rahu, maailma julgeoleku ja säästva arengu ning rahvaste solidaarsuse ja vastastikuse austamise tugevdamisele; arvestades, et kui EL võtab meetmeid oma sise- ja välispoliitika teostamiseks, ei tohi neid põhieesmärke tähelepanuta jätta; arvestades, et kui EL tegeleb oma kaubandushuvide edendamisega, tuleb liidul alati püüda tagada, et tema meetmed oleksid kooskõlas rahu- ja inimõiguste kaitse eesmärkidega;

J.  arvestades, et muutuvas ja ebakindlas rahvusvahelises keskkonnas peab EL olema strateegiliselt sõltumatu, et ta saaks tagada oma julgeoleku ning edendada oma huve ja väärtusi;

K.  arvestades, et ELi ülemaailmse strateegia keskmes peab olema inimeste julgeolek ning täielikult tuleb arvesse võtta julgeolekuga seotud soolist aspekti ja ÜRO resolutsiooni 1325;

L.  arvestades, et alates Euroopa julgeolekustrateegia vastuvõtmisest 2003. aastal on ELi eesmärk olnud saavutada rahvusvaheline kord, mis põhineks tegelikul mitmepoolsusel ja rahvusvahelise õiguse normidel;

M.  arvestades, et uus strateegia peab olema kooskõlas säästva arengu tegevuskavaga aastani 2030;

N.  arvestades, et tulevase strateegiaga peaksid kaasnema iga-aastased rakendusaruanded ja strateegias peaksid sisalduma järgmised eesmärgid, mida tuleks täpsustada nn alamstrateegiates, mis sisaldavad konkreetseid sätteid eri tegevusvaldkondade kohta:

•    Euroopa Liidu inimeste ning riikide, ühiskondade ja väärtuste kaitsmine

1.  märgib, et Euroopa Liidu eesmärk on edendada rahu, liidu väärtusi ja inimeste heaolu ning ühtlasi tagada liidu kodanike ja territooriumi julgeolek; rõhutab, et liidu välistegevuses juhindutakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 nimetatud põhimõtetest; toonitab, et EL peab seega tagama nii sisemise kui ka välise vastupanuvõime, suutlikkuse ennetada, takistada ja lahendada prognoositavaid probleeme ja ohte ning olla ootamatute kriiside puhul valmis kiiresti tegutsema ning peab tagama suutlikkuse taastuda erinevatest rünnakutest ja tagama energia ja toorainete varustuskindluse, võttes samal ajal arvesse kliimamuutuste mõju, millega tuleb tingimata ja kohe tegeleda, kusjuures EL peab etendama juhtivat osa ülemaailmsete kliimameetmete rakendamises ja säästva arengu edendamises;

2.  on veendunud, et muutuva globaalse olukorraga toimetulekuks peaks ELi strateegia põhinema järgmisel:

a. ohtude ja probleemide kindlakstegemisel ja prioriseerimisel;

b. nendele lahenduste kindlaksmääramisel;

c. vajalike vahendite määramisel;

3.  rõhutab, et iga liikmesriigi piir on ka liidu piir ja seda tuleb kaitsta kui liidu piiri;

4.  on veendunud, et väga tähtis on teha kindlaks ELi kõigi 28 liikmesriigi tegelikud ühised välispoliitilised huvid kõigis maailma piirkondades ja kõigis asjaomastes poliitikavaldkondades; rõhutab lisaks, et nende ühiste huvide nähtavale toomine aitaks juba iseenesest märkimisväärselt tugevdada ELi kui välispoliitikas osaleja rolli; palub komisjoni asepresidendil ja välis- ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal teha Euroopa välisteenistusele ülesandeks sellised konkreetsed huvid kaardistada ning kindlaks määrata strateegilised ja operatiivsed eesmärgid, mis annaksid otseselt konkreetseid tulemusi;

5.  usub, et Ameerika Ühendriigid on ELi peamine strateegiline partner; märgib, et EL ja selle liikmesriigid peavad olema ühtsemad ja valmis võtma oma kollektiivse julgeoleku ja territoriaalkaitse eest suurema vastutuse ning sealjuures vähem lootma USAle, seda eriti Euroopa naabruses; rõhutab, et Atlandi-ülene liit peab jääma normidel põhineva ülemaailmse süsteemi üheks kandvaks jõuks; kutsub seetõttu ELi ja liikmesriike üles tõhustama oma kaitsevõimet, et olla valmis koostoimes NATOga reageerima väga mitmesugustele tsiviil-, sõjalistele ja hübriidohtudele ja -riskidele, ning täiel määral ära kasutama Lissaboni lepingu sätteid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta;

6.  nõuab, et EL parandaks sel eesmärgil sidusat ja struktureeritud koostööd kaitseuuringute valdkonnas, tugevdaks tööstusbaasi ja küberkaitset ühiskasutuse ja teiste koostööprojektide kaudu, et tõhusamalt kasutada riikide kaitse-eelarveid, saavutada kollektiivne eesmärk – tõsta uuringukulude osakaalu kaitsekuludes 2 %-ni ning hakata järgmises mitmeaastases finantsraamistikus rakendama ELi rahastatavat kaitseuuringute ja -tehnoloogia programmi; on seisukohal, et tuleb tugevdada Euroopa Kaitseagentuuri rolli ning suurendada selle vahendeid, et agentuur saaks tulemuslikumalt toimida; on ka seisukohal, et liikmesriigid peaksid endale võtma suurema vastutuse Euroopa jaoks hädavajaliku suutlikkuse arendamisel ja ELi strateegilise sõltumatuse toetamisel, suurendama Euroopa Kaitseagentuuri kaudu oma kulutusi sõjalistele uuringutele ning tugevdama Euroopa kaitsesektori tehnoloogilist ja tööstuslikku baasi (EDTIB) ja Euroopa kaitseturgu; nõuab, et liikmesriigid kasutaksid oma kaitse-eelarveid läbipaistvamalt ja vastutustundlikumalt; peale selle kutsub liikmesriike üles tagama piisava suutlikkuse Euroopa Liidu lepingu artiklis 43 sätestatud ülesannete täitmiseks, sealhulgas asjakohasteks ÜRO rahuvalvemissioonideks; on seisukohal, et lisaks tuleb parandada Euroopa luureandmete vahetust ning välja arendada tegelikult toimiv Euroopa luure- ja prognoosimisvõime koos vajalike järelevalvemehhanismidega;

7.  kutsub komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tegelema ebaselguse kõrvaldamisega ELi lepingu artikli 42 lõikes 7 sisalduvast vastastikuse kaitse klauslist ning määrama kindlaks juhised ja menetlused selle klausli rakendamiseks, et võimaldada liikmesriikidel klauslile tuginedes tõhusalt reageerida;

8.  kritiseerib karmilt komisjoni, kes ei ole õigeaegselt täitnud 2013. aastal Euroopa Ülemkogu poolt talle pandud ülesandeid seoses kogu ELi hõlmava tervikliku varustuskindlusrežiimi kavandatud tegevuskavaga, kavandatud rohelise raamatuga kaitsevaldkonna ja tundliku julgeoleku valdkonna tööstusliku suutlikkuse kontrolli kohta, samuti seoses kaitse- ja julgeolekualaste riigihangete kontrolli ning kaitsevaldkonnas toimuvate valitsustevahelise müügitehingute kontrolliga;

9.  võtab teadmiseks nõukogu 12. oktoobri 2015. aasta otsuse (ÜVJP) 2015/1835; palub, et Euroopa Kaitseagentuuri juht ning komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja teavitaksid Euroopa Parlamenti sellest, kuidas kajastab see nõukogu otsus parlamendi korduvat nõudmist, et Euroopa Kaitseagentuuri tuleb tugevdada selle personali- ja jooksvate kulude rahastamisega liidu eelarvest;

10.  on veendunud, et peamine eesmärk peaks olema liikumine alaliselt jagatud rahvusvaheliste sõjaväeüksuste, ühiste kaitsejõudude ja ühise kaitsepoliitika kujundamise suunas, mille lõpptulemus peaks olema Euroopa Kaitseliidu loomine; nõuab sellega seoses ELi alalise sõjalise peakorteri loomist, et parandada sõjaliste kriiside ohjamise suutlikkust ning tagada erandolukorra plaanimine ja jõudude ja varustuse koostalitlusvõime; kutsub liikmesriike üles tugevdama kaitsekoostööd kollektiivselt, kahepoolselt ja piirkondlikes klastrites; toetab ELI kaitset käsitleva, ELi üldisel strateegial põhineva valge raamatu vastuvõtmist;

11.  on seisukohal, et ELi lepingu artikli 42 lõike 7 aktiveerimine peaks toimima kõigi julgeoleku ja kaitse alaste aluslepingu sätete kogu potentsiaali rakendamise katalüsaatorina;

12.  rõhutab, et ELi ja NATO koostöö tugevdamine on erakordselt oluline ja see peaks kindlustama eri operatsioonide koordineerimise, ning toetab Euroopa jõudude loomist, mis tugevdaksid NATO-t territoriaalkaitses ja oleksid võimelised sõltumatult korraldama sekkumisoperatsioone väljaspool ELi piire; rõhutab, et ÜJKP peaks tugevdama NATO Euroopa-sammast ja tagama, et NATO Euroopa liikmesriigid oleksid suutelised oma kohustusi täitma; soovitab omavahel siduda ELi lahingurühmade ja NATO reageerimisjõudude kontseptsioonid; tuletab meelde, et sõjaline panustamine peab põhinema ELi liikmesriikide solidaarsuse põhimõttel;

13.  rõhutab, et relvaekspordi kontroll on ELi välis- ja julgeolekupoliitika koostisosa ning selle teostamisel tuleb juhinduda Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 nimetatud põhimõtetest, mille hulka kuuluvad eelkõige demokraatia ja õigusriigi edendamine, rahu säilitamine, konfliktide ennetamine ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamine; tuletab meelde, et on äärmiselt oluline tagada sidusus relvaekspordi ning ELi kui ülemaailmse inimõiguste kaitsja usaldusväärsuse vahel; on sügavalt veendunud, et ühise seisukoha kaheksa kriteeriumi efektiivsem rakendamine aitaks oluliselt kaasa ELi üldise strateegia arendamisele;

14.  kutsub liikmesriike üles järgima ühist seisukohta relvaekspordi kohta ning lõpetama relvade müümise kolmandatele riikidele, kes ei vasta loetletud kriteeriumidele;

15.  toetab ülemaailmsete ühisvalduste (meri, õhk, kosmos ja küberruum) tõhusa haldamise edasist täiustamist;

16.  märgib, et tehnoloogia osa meie ühiskondades on kasvamas ning et ELi poliitika peab vastama kiiretele muutustele tehnoloogia arengus; rõhutab sellega seoses, et internetil ja tehnoloogial võib olla põhjapanev ja võimendav roll arengus, demokratiseerimises ja kodanike emantsipatsioonis kogu maailmas, ning toonitab seetõttu, kui tähtis on ELi vaba ja avatud interneti ning digitaalõiguste kaitseks;

17.  rõhutab, et tehnoloogia mõju peaks kajastuma ka ülemaailmses strateegias, samuti küberjulgeoleku algatustes, ning inimõiguste edendamine peaks olema kõikide ELi poliitikavaldkondade ja programmide lahutamatu koostisosa, kui see on asjakohane, et parandada inimõiguste kaitset, edendada demokraatiat, õigusriigi põhimõtteid ja head valitsemistava ning rahumeelset konfliktide lahendamist;

•  Euroopa laiema naabruse stabiliseerimine

18.  on veendunud, et mõjusama ja usaldusväärsema ülemaailmse jõuna tegutsemiseks peaks EL endale võtma suurema vastutuse ja keskenduma julgeolekuvaakumi täitmisele oma lähemas ja kaugemas naabruses ning õigusriigi põhimõtetel ja inimõiguste austamisel rajaneva stabiilsuse ja julgeoleku tingimuste loomisele, mis vältimatult hõlmab praeguste sõdade, konfliktide, rändevoogude ja pagulaskriisi algpõhjustega tegelemist;

19.  on veendunud, et EL peaks tõsisemalt osalema pingete vähendamise diplomaatias, eriti oma lõunapoolsetes naaberriikides; on seisukohal, et uus strateegia peaks hõlmama mooduseid, kuidas EL saaks kasutada hiljutise Iraani tuuma-alase kokkuleppe kogemust ja edendada usalduse kindlustamist ning muid julgeolekuga seotud piirkondlikke kokkuleppeid, mis võivad tugineda ka Euroopa enda kogemustele piirkondliku julgeoleku vallas, näiteks Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsile, ning sellistele lepetele nagu Helsingi lõppakt;

20.  on seisukohal, et stabiilsuse ja rahu loomiseks ning inimeste julgeoleku, õigusriigi, inimõiguste järgimise ja demokratiseerimise edendamiseks peaks EL täitma oma laienemis- ja integratsioonikohustusi, võttes aluseks majanduskasvu ja kaasavaid ühiskondi toetavad poliitikameetmed, ja tegema hiljuti läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika raames jätkuvalt koostööd eriti tihedalt assotsieerunud riikidega; tuletab meelde, et vastavalt ELi lepingu artiklile 49 võib iga Euroopa riik taotleda Euroopa Liidu liikmeks saamist tingimusel, et ta järgib Kopenhaageni kriteeriume, mis on kinnitatud ja vääramatud, ning austab demokraatia põhimõtteid, põhivabadusi ja inim- ja vähemuste õigusi ning tagab õigusriigi põhimõtete järgimise; on seisukohal, et EL peaks alati säilitama sidusa ja järjepideva toetava tegevuse nii ida- kui ka lõunapoolsetes naaberriikides;

21.  on veendunud, et praegune pagulaskriis nõuab terviklikku üleeuroopalist hoiakut ja kiiret kooskõlastatud tegutsemist, kus kasutatakse nii sisemisi kui ka väliseid vahendeid; nõuab pikaajalist strateegiat ning varjupaiga-, migratsiooni- ja tagasivõtupoliitika jätkusuutlikku haldamist ühiste põhimõtete alusel ja solidaarselt, võttes seejuures asjakohaselt arvesse inimõigusi ja inimeste julgeolekut; nõuab Schengeni süsteemi, Euroopa piiri- ja rannavalve ning Frontexi tugevdamist; palub komisjonil sellega seoses välja pakkuda mõjusaid ja jätkusuutlikke lahendusi; on veendunud, et selles osas peaks EL edendama praktilisemat ja terviklikumat lähenemisviisi abi andmiseks Aafrikale, Lähis-Idale ning ebakindlatele ja sõjale avatud riikidele ja piirkondadele;

22.  on veendunud, et kaasav mitmepoolne diplomaatia, mida juhib ja koordineerib komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, on konfliktide lahendamisel ja kriiside ohjamisel nii ELi naabruses kui ka ülemaailmselt ülimalt oluline vahend; rõhutab, et vaja on välja arendada strateegilisem juhtimine, suurem järjepidevus ja positiivne sünergia ELi tasandi välis- ja sisepoliitiliste meetmete vahel, mis on üha tihedamalt omavahel seotud, samuti liikmesriikides ning Euroopa välisteenistuse ja komisjoni vahel;

•    Mitmepoolse ülemaailmse juhtimise tugevdamine

23.  on veendunud, et EL peaks olema piirkondliku rõhuasetusega konstruktiivne ja paindlik ülemaailmne toimija, kes oleks varustatud vajalike tsiviil- ja sõjaliste vahenditega ning kes püüaks tõusta reeglite seadjaks, toetades ja tugevdades tõhusat mitmepoolset ülemaailmset juhtimist, seades eesmärgiks demokraatia, hea juhtimistava õigusriigi põhimõtete ja inimõiguste tugevdamise; rõhutab, et ÜJKP on üks peamisi vahendeid kriiside ärahoidmiseks ja lahendamiseks;

24.  kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles pürgima välistegevuses kõikehõlmava, ühise ja tervikliku lähenemisviisi poole ning võtma arvesse asjaolu, et sise- ja välisjulgeolek on lahutamatult seotud; sellega seoses kutsub ELi üles arendama koostoimet julgeoleku, arengu, kaubanduse, inimõiguste, demokraatia edendamise meetmete ja ELi välistegevuse vahel ning võtma need poliitikavaldkonnad oma ülemaailmse strateegia osaks; rõhutab vajadust tagada, et ELi tegevus kaubanduse valdkonnas aitaks saavutada ka tuumarelva leviku tõkestamise, rahu edendamise ja inimõiguste kaitsmisega seotud eesmärke;

25.  tuletab meelde energiajulgeoleku ulatuslikku ja üha suurenevat osa ELi sisemises arengus ja suhetes kohalike, piirkondlike ja rahvusvaheliste partneritega; nõuab energialiidu viie samba kiiret ja viivitamatut ellurakendamist; on veendunud, et ELi strateegilistes huvides on anda komisjonile eelisõigus kaasläbirääkida ja kaasallkirjastada kõik lepingud, mis puudutavad energiatarneid kolmandatest riikidest ja sealset energiatootmist;

26.  rõhutab, et liikmesriikidel peab olema poliitiline tahe ilmutada suuremat paindlikkust ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustes, et seda valdkonda tõeliselt elavdada; toetab kaitseministrite nõukogu formaadi loomist ning Euroopa Ülemkogu korrapäraseid kohtumisi kaitseküsimustes; nõuab tungivalt, et need liikmesriigid, kes seda soovivad, looksid alalise struktureeritud kaitsekoostöö; toonitab sellega seoses vajadust ületada struktuuripiirangud, mis on seotud eelkõige vajaduste hindamisega, (tsiviil- ja sõjaliste) võimetega ning ühise rahastamisega; on veendunud, et alalise struktureeritud kaitsekoostöö ja Euroopa Liidu lepingu artikli 44 kasutamine on kõige sobivamad institutsioonilised meetodid selle ühise poliitika realistlikuks edasiviimiseks;

27.  toetab põhimõtet, et ELi liikmesriigid peaksid võtma kohustuseks kasutada 2024. aastaks kaitsekulutusteks vähemalt 2 % SKPst, et saavutada ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika eesmärkide teostamiseks vajalik ja kohane tsiviil- ja sõjaline suutlikkus, suurendades samal ajal ühisarengu ja koostöö ning liikmesriikide vaheliste erinevuste vähendamise kaudu mastaabisäästu;

28.  rõhutab, et ülemaailmsete ohtude ja probleemide puhul tuleb tugevdada ülemaailmsete ja piirkondlike toimijate koostööd, et saavutada ülemaailmne reeglitel põhinev kord; on veendunud, et konkreetsete valdkondlike teemade seostamine huvitatud piirkondlike toimijatega võimaldab jagada Euroopa väärtusi ning aitab kaasa kasvule ja arengule; tuletab meelde, et globaalsetel ohtudel on sageli kohalikud põhjused ning seetõttu on nende lahendamiseks vaja kaasata kohalikke jõude; märgib, et samuti on eriti vajalik tihedamate suhete loomine valitsusväliste osalejate ning kohalike ja piirkondlike valitsuste ja kodanikuühiskonnaga, et tagada terviklik lähenemine ülemaailmsetele probleemidele, nagu kliimamuutus ja terrorism, ning vaja on läbi vaadata see viis, kuidas EL arendab ja määratleb partnerlusi, et tõhustada partnerite omalustunnet ja integreerida rohkem paljusid sidusrühmi hõlmavat lähenemisviisi;

29.  on kindlalt seisukohal, et sidemed peamiste ülemaailmsete ja piirkondlike toimijatega – riikide, organisatsioonide ja institutsioonidega – peavad rajanema liidu aluspõhimõtetel ja strateegilistel huvidel, rahvusvahelise õiguse austamisel ning kindlaksmääratud ühistel eesmärkidel ja huvidel, võttes arvesse nende toimijate strateegilist kaalu ja potentsiaalset osa ülemaailmsete riskide ja probleemide lahendamisel; usub, et strateegilise ühenduvuse projektidel võib olla väga tähtis osa tugevate ja stabiilsete suhete arendamises Euroopa tähtsaimate partneritega;

30.  nõuab sidemete tihendamist piirkondlike jõudude ja raamistikega, seades eesmärgiks rahu, julgeolekut, konfliktide ärahoidmist ja kriiside ohjamist soodustava koostoime saavutamise, ning nõuab, et tugevamini toetataks riike, mis on piirkondlike kriiside tõttu ränga surve all, ja muu hulgas aidataks neil luua paindlikke ja stabiilseid institutsioone ning kaasavat ühiskonda ning kasutataks kaubanduslepinguid ja valdkondlikke kokkuleppeid julgeoleku, stabiilsuse ja heaolu edendamiseks, samuti rakendataks terviklikke piirkondlikke strateegiaid;

31.  taunib asjaolu, et autokraatliku ja repressiivse riigikorraga maad on üha edukamad inimõiguste, arengu, demokraatia ja aktiivse kodanikuühiskonna arengu kahjustamisel või takistamisel; kutsub komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tegelema selle negatiivse ülemaailmse suundumusega ELi üldise strateegia raames;

32.  märgib, et liidu heaolu määravaks teguriks on liidu suutlikkus jääda innovaatiliseks, konkurentsivõimeliseks ja saada kasu kiiretempolisest ülemaailmsest majandusest; on seisukohal, EL peab kasutama sidusalt kõiki poliitikavahendeid, et luua Euroopa majanduse jätkusuutlikuks kasvuks soodsad välistingimused; on seisukohal, et EL peab olema tegus ja aktiivne toimija ning edendama vaba ja õiglast kaubandust ja investeeringuid, turvalisi kaubanduskanaleid ning suuremaid turulepääsuvõimalusi üle kogu maailma ning kaitsma ülemaailmse finantssüsteemi stabiilsust, propageerides kõrgeid reguleerimis- ja juhtimisnõudeid;

33.  märgib, et ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks peab EL tugevdama koostööd reformitud ÜROga ning peab oma positsiooni määrama selliselt, et ta saaks mõjutada ja juhtida ülemaailmsetel foorumitel toimuvat nendes valdkondades, mis puudutavad ELi strateegilisi huve ja julgeolekut, ning peab süvendama oma partnerlusi teiste ülemaailmsete ja piirkondlike toimijatega ja muutma need partnerlused, kaasa arvatud partnerlused valitsusväliste toimijatega, mõjusateks poliitikavahenditeks; on seisukohal, et EL peab ka tugevdama Euroopa diplomaatiat, suurendama selle tegevusvõimet konfliktide ärahoidmiseks, toetama demokraatiat ja rahu, ohjama kriise, looma lepituse ja dialoogi abil liitusid ning arendama ja tugevdama kodanikuühiskonda; kutsub üles süvendama ELi ja ÜRO ning ELi ja Aafrika Liidu koostööd rahutagamisoperatsioonides; rõhutab, et konfliktide lahendamise moodused peaksid võimalikult palju lähtuma mitmepoolsetest kokkulepitud lahendustest, arvestades seejuures, et sellistel sekkumistel tuleb silmas pidada paljusid aspekte seoses rahuvalve ja rahu tagamisega, säästva arenguga, rände algpõhjuste lahendamisega ning inimõiguste järgimisega;

34.  juhib tähelepanu liidu juhtivale rollile arenguabi andmise valdkonnas ja kutsub liikmesriike üles täitma võetud kohustusi ja eraldama 0,7 % oma SKPst arenguabiks; kutsub ELi üles edendama pragmaatilisemat suhtumist abi andmisse, soodustades eelarvetoetuse kasutamist; kutsub liikmesriike üles tegema kõik võimaliku, et täita säästva arengu eesmärgid;

35.  rõhutab, et arengut ei saa toimuda ilma julgeolekuta ja julgeolek ei ole võimalik ilma arenguta; juhib tähelepanu sellele, et ELi arengupoliitika peab seetõttu ELi üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias olulise osa moodustama;

36.  väljendab rahulolu selle üle, et uus ELi üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia suunitlus on terviklik, parandab sise- ja välispoliitika sidusust ning aitab koordineerida institutsioonide ja liikmesriikide vahelist tegevust; tuletab meelde aluslepingus sisalduvat kohustust järgida poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet ning vältida mis tahes vastuolusid arengumaid mõjutava arengupoliitika ja arenguga mitteseotud poliitika vahel; kutsub sellest lähtuvalt liikmesriike ja komisjoni üles looma ja tugevdama oma vastavate ministeeriumite ja kogu volinike kolleegiumi koostöösüsteeme ning kaasama riikide parlamendid poliitikavaldkondade arengusidususe kavva, ja kutsub ELi üles tugevdama koordineerimismehhanismi, et välja selgitada poliitikameetmete võimalikku mõju arengueesmärkidele, integreerides arenguaspektid poliitilistesse algatustesse kohe algusest peale ja juurutades poliitikavaldkondade arengusidusust puudutavate mõjude ja arengu süsteemsemat mõõtmist; kutsub sellega seoses üles looma efektiivseid õiguskaitsevahendeid kannatanute jaoks juhtudeks, kui riigi kohtusüsteem ei ole ilmselgelt võimeline lahendama välismaiste üksuste rakendatud meetmeid;

37.  väljendab heameelt selle üle, et rahu ja arengu seost on tegevuskavas kuni aastani 2030 asjakohaselt kajastatud ning sellest tulenevalt on seatud säästva arengu 16. eesmärk rahu ja õigluse kohta; kutsub ELi ja liikmesriike üles käsitama prioriteetsena muu hulgas säästva arengu 16. eesmärgiga (inimõigused, hea valitsemistava, rahu ja demokraatia tugevdamine) seotud meetmeid ja tagama, et need kuuluksid arengukoostöö programmitöös riiklike soovitusprogrammide sihtvaldkondadesse;

38.  nõuab, et vaadataks läbi Euroopa arengukonsensus, sest sel on oluline osa ajakohastatud ja terviklikus ELi üldises strateegias; rõhutab, et selline läbivaatamine peaks arvesse võtma uusi ülemaailmseid probleeme, tegelema ELi säästva arengu eesmärkide elluviimisega ja kinnitama alusväärtusi, nagu inimõiguste austamine, pöörates erilist tähelepanu ohustatud rühmade, näiteks tüdrukute, naiste ja puuetega inimeste õigustele, demokraatia ja õigusriigi põhimõtetele, aga ka peamistele arengu efektiivsuse põhimõtetele, nagu partnerriikide arengustrateegiate omavastutus, suurenenud vastutus seoses partnerriikide siseriiklike õigussüsteemidega ja vajadustepõhine eristamine, aga ka säästva arengu eesmärkidest tulenevatele tulemuskriteeriumitele; rõhutab, et Euroopa Liit peaks tegema kõik võimaliku selleks, et tugevdada kõigi arenguvaldkonna osaliste vastastikust täiendavust, et kasutada ära Euroopa arengupoliitika kogu potentsiaal ja sellega kiirendada 2030. aastani ulatuva arengukava elluviimist;

39.  märgib murelikult võla jätkusuutmatuse suurenemist nii arenenud kui ka arenguriikide puhul; kutsub komisjoni üles tugevdama laenuandjate ja laenuvõtjate ühise vastutuse põhimõtet, ning kõigis oma poliitikavaldkondades tulemuslikult järgima ja edendama ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) vastutustundliku laenuandmise ja -võtmise põhimõtteid; nõuab sellega seoses, et EL ja selle liikmesriigid osaleksid konstruktiivselt ÜRO töös rahvusvahelise võlgade restruktureerimise mehhanismi loomiseks;

40.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et endiselt puudub regulatiivne raamistik selle kohta, kuidas äriühingute tegevus peaks olema kooskõlas inimõigustega ning vastama sotsiaalsete ja keskkonnastandarditega seotud kohustustele, ja seetõttu on teatavatel riikidel ja ettevõtetel võimalik neid kohustusi karistamatult eirata; kutsub ELi ja liikmesriike üles aktiivselt osalema ÜRO Inimõiguste Nõukogu ja ÜRO Keskkonnaprogrammi töös rahvusvahelise lepingu loomisel, millega saaks riikidevahelised korporatsioonid võtta vastutusele inimõiguste ja keskkonnanormide rikkumise eest;

41.  toetab ideed vaadata üle ELi ning Aafrika, Kariibi ja Vaikse ookeani riikide vahelised suhted, tõhustades võrdsete partnerite poliitikat, austades suveräänsete riikide valitsuste demokraatlikku poliitilist vabadust võtta vastu oma rahvale kasulikke poliitilisi otsuseid ja kindlustada, et heal valitsemistaval ja inimõiguste põhimõtetel oleks oluline osa Cotonou lepingu järgses lepingus, ning tunduvalt tihendades kaubanduse, turvalisuse, kliimamuutuste ja migratsioonipoliitikaga seotud ELi arengueesmärkide vahelisi seoseid; nõuab, et Euroopa Arengufondi suhtes kehtestataks ametlikud kontrollivolitused, mida võiks teha Lissaboni lepingu artiklis 295 sätestatud institutsioonidevahelise siduva kokkuleppe kaudu; nõuab 2020. aasta järgseks perioodiks õiglast ja tulemuslikku ELi ja AKV partnerlust, mis põhineks omavastutuse põhimõttel ning võrdsete õiguste ja kohustustega partnerite vastastikusel lugupidamisel, keskenduks enam ühistele probleemidele ja huvidele ning oleks paremini kohandatud selleks, et saavutada reaalseid muutusi mõlema osapoole soovides ja probleemides, millega neil tuleb tegeleda; nõuab, et Euroopa Liit arendaks kaubandusinstrumente AKV riikidega, eriti majanduspartnerluslepinguid, et reaalselt muuta kummagi osapoole julgeolekut ja heaolu;

42.  rõhutab, et EL peab jätkama ja tugevdama pingutusi majanduskasvu ja paindlikkuse suurendamiseks oma naabruses ja nendes piirkondades, mis on ELi huvides eriti olulised; tuletab meelde, et just väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted loovad enamiku töökohti ning nende töö hõlbustamine on seega äärmiselt tähtis majandusarengu soodustamiseks;

43.  kutsub komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning komisjoni ja liikmesriike üles seostama ELi üldise strateegia selgelt ELi eelarve struktuuri ja prioriteetidega, sealhulgas omavahendite osa suurendamisega, ette nägema strateegia elluviimiseks vajalikud vahendid ning võimalikult hästi kasutama olemasolevaid eelarveid, parandades sel eesmärgil koostööd ja koordineeritud tegevust diplomaatia, arengu, kaubanduse, energeetika ja kaitse valdkonnas;

•  ELi, liikmesriikide parlamentide ja Euroopa kodanike osalus

44.  rõhutab, et üldine strateegia tuleks läbi vaadata iga viie aasta tagant, kui algab Euroopa Parlamendi ja komisjoni uue koosseisu ametiaeg, kuna siis saab kontrollida, kas selle eesmärgid ja prioriteedid on ohte ja julgeolekukeskkonda arvestades ikka veel asjakohased, ning uuel komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal oleks võimalik selle läbivaatamisel osaleda;

45.  rõhutab, et Euroopa Parlament jälgib ELi meetmeid; rõhutab, et parlamendil peaks olema keskne roll ELi institutsioonide välistegevuse korrapärases ja üksikasjalikus kontrollimises, ning on seisukohal, et sellesse tegevusse võiks rohkem kaasata liikmesriikide parlamente; tuletab meelde, et Euroopa Parlament on ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja oluline partner ELi välissuhete kujundamisel ning jooksvate probleemidega tegelemisel, muu hulgas ka ELi välispoliitiliste meetmete jälgimisel; nõuab, et parlamendile esitataks iga-aastane aruanne strateegia rakendamise kohta;

46.  on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks täiel määral täitma oma rolli ELi püüetes konflikte ära hoida;

47.  rõhutab, kui oluline on see, et protsessi kaasataks aktiivselt liikmesriikide parlamendid ning et nad viiksid koos Euroopa Parlamendiga läbi põhjalikumat ühist kontrolli ÜVJP/ÜJKP parlamentidevahelise konverentsi istungite ajal;

48.  kutsub Euroopa poliitikakujundajaid üles aktiivselt suhtlema kodanike, kodanikuühiskonna ning kohalike ja piirkondlike ametivõimudega, et arutada, kas Euroopa julgeoleku jaoks on vaja tugevamat raamistikku ning millist kasu sellest saab.

49.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele.

VÄHEMUSE ARVAMUS

ELi kohta muutuvas maailmas, mis on üha ühendatum, vaidlustatum ja keerukam (2015/2272(INI))

Väliskomisjon, raportöör: Sandra Kalniete

Vähemuse arvamus, mille on esitanud Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsiooni liikmed Sabine Lösing, Sofia Sakorafa, Takis Hadjigeorgiou ja Javier Couso Permuy

Raportis väljendatakse soovi, et EL oleks „reeglite seadja“, nõutakse kõigi poliitikavahendite kasutamist vabakaubanduse ja turulepääsu edendamiseks ning meetmete rakendamist energiavarustuse ja toorainetega varustamise kaitseks. Peale selle avaldatakse raportis toetust militariseerimise jätkamisele, ELi strateegilisele sõltumatusele ning ELi ja NATO koostöö tugevdamisele, Euroopa kaitsesektori tehnoloogilisele ja tööstuslikule baasile (EDTIB) ning NATO seatud eesmärgile, mille kohaselt liikmesriigid peaksid vähemalt 2 % SKPst eraldama kaitsekulutusteks. Raportis rõhutatakse sise- ja välisjulgeoleku ühtesidumise vajadust ning kaubanduse, arengupoliitika ja energeetikapoliitika allutamist ÜVJP ja ÜJKP huvidele.

Oleme raporti vastu, kuna selles

•  ei kajastata ELi negatiivset ja eskaleerivat rolli praegustes konfliktides (ELi lõuna- ja idanaabruse riikides);

•  propageeritakse alalist struktureeritud koostööd, kaitsekoostöö ja sõjalise integratsiooni süvendamist Euroopa Kaitseagentuuri kaudu ning nõutakse kaitseagentuuri volituste tugevdamist ja vahendite suurendamist;

•  nõutakse sõjaliste ja kaitseuuringute kulutuste suurendamist EDTIB ja ELi kaitseturu raamistikus, mis tähendab sõjalis-tööstusliku kompleksi heldet toetamist.

•  nõutakse NATO Euroopa-samba tugevdamist, ELi liikmesriikidelt nõutakse NATOga seotud kohustuste täitmist, toetatakse ELi lahingugruppide, NATO reageerimisjõudude ning nende kombineerimise vajadust, samuti alaliselt jagatud rahvusvaheliste sõjaväeüksuste ideed;

•  pooldatakse Euroopa luure ja ELi sõjalise peakorteri loomist.

Me nõuame järgmist:

–  täielikku (ka tuuma-) desarmeerimist nii ELi kui ka maailma tasandil;

–  ELi eelarvest sõjaliste kulude (sõjaliste uuringute) rahastamata jätmist;

–  tegutsemist ranges vastavuses ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õigusega;

–  rangelt tsiviilset ja rahumeelset lähenemisviisi konfliktide lahendamisele;

–  ELi ja NATO lahus hoidmist ning NATO likvideerimist.

22.2.2016

ARENGUKOMISJONI ARVAMUS

väliskomisjonile

ELi kohta muutuvas maailmas, mis on üha ühendatum, vaidlustatum ja keerukam

(2015/2272(INI))

Arvamuse koostaja: Brian Hayes

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et arengut ei saa toimuda ilma julgeolekuta ja julgeolek ei ole võimalik ilma arenguta; juhib tähelepanu sellele, et ELi arengupoliitika peab seetõttu moodustama ELi üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias olulise osa;

2.  väljendab heameelt selle üle, et uus ELi üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia on terviklik, parandab sise- ja välispoliitika vahelist sidusust ning aitab kooskõlastada institutsioonide ja liikmesriikide vahelist tegevust; tuletab meelde aluslepingu järgset kohustust järgida poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet ning vältida arengumaid mõjutava arengupoliitika ja arenguga mitteseotud poliitika vahelisi mistahes vastuolusid; kutsub sellest lähtuvalt liikmesriike ja komisjoni üles looma ja tugevdama oma vastavate ministeeriumite ja kogu volinike kolleegiumi vahelisi koostöösüsteeme ning kaasama riikide parlamente poliitikavaldkondade arengusidususe kavva, ja kutsub ELi üles tugevdama koordineerimismehhanismi, et tuvastada poliitikate võimalikku mõju arengueesmärkidele, integreerides arenguaspekte poliitilistesse algatustesse kohe algusest peale ja juurutades poliitikavaldkondade arengusidusust puudutavate mõjude ja arengu süsteemsemat mõõtmist; kutsub sellega seoses looma tulemuslikke õiguskaitsevahendeid ohvritele juhtudeks, kui riigi kohtusüsteem ei ole ilmselgelt võimeline tegelema ükskõik millise välismaise üksuse poolt rakendatud poliitikaga;

3.  väljendab heameelt selle üle, et rahu ja arengu vahelist seost on 2030. aasta tegevuskavas nõuetekohaselt kajastatud ning seetõttu loodi säästva arengu 16. eesmärk rahu ja õigluse kohta; kutsub ELi ja liikmesriike üles käsitlema prioriteetsena muuhulgas säästva arengu 16. eesmärgiga (inimõigused, hea valitsemistava, rahu ja demokraatia tugevdamine) seotud tegevusi ja tagama, et need kuuluvad arengukoostöö programmitöös riiklike soovitusprogrammide sihtvaldkondade hulka;

4.  rõhutab, et arengukoostöö eesmärkide elluviimine – eriti nende, mis aitavad edendada head valitsemistava, inimõigusi, demokraatiat ja õiglust, võidelda vaesusega, vähendada ebavõrdsust ja sotsiaalset tõrjutust, võidelda tööpuudusega ning jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu takistustega nii, et see tooks kasu kogu elanikkonnale, ning edendada tervishoidu ja haridust, soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist – aitab tegeleda hiljutiste rändega seotud probleemide algpõhjustega; rõhutab sellega seoses vajadust tugevdada arengukoostööd ja rahu tagamise vahendeid ning arendada innovaatilisi ja paindlikke rahastamismehhanisme, näiteks uut sihtotstarbelist rahastamismehhanismi väljaspool olemasolevaid arengukoostöö instrumente; kutsub ELi üles parandama oma juhtrolli arenguriikide huvide kaitsmisel;

5.  nõuab, et vaadataks läbi Euroopa konsensus arengu küsimustes, sest sel on oluline osa ajakohastatud, ühtse ELi üldises strateegias; rõhutab, et selline läbivaatamine peaks arvesse võtma uusi ülemaailmseid probleeme, tegelema ELi säästva arengu eesmärkide täitmisega ja kinnitama alusväärtusi, nagu inimõiguste austamine, pöörates erilist tähelepanu ohustatud rühmade, näiteks tüdrukute, naiste ja puuetega inimeste õigustele, demokraatia ja õigusriigi põhimõtetele, aga ka peamistele tõhusa arengu põhimõtetele, nagu partnerriikide arengustrateegiate omavastutus, suurenenud aruandekohustus seoses partnerriikide siseriiklike õigussüsteemidega ja vajadustel põhinev eristamine, aga ka säästva arengu eesmärkidest tulenevatele tulemuskriteeriumitele; rõhutab, et Euroopa Liit peaks tegema kõik võimaliku selleks, et tugevdada kõigi arenguvaldkonna esindajate vastastikust täiendavust, et kasutada ära Euroopa arengupoliitika kogu potentsiaali ja nii kiirendada 2030. aasta arengukava rakendamist;

6.  märgib murelikult võla jätkusuutmatuse suurenemist nii arenenud kui ka arenguriikides; kutsub komisjoni üles edendama laenuandjate ja laenuvõtjate ühise vastutuse põhimõtet, ning tulemuslikult järgima ja edendama ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) vastutustundliku laenuandmise ja -võtmise põhimõtteid kõigis oma poliitikavaldkondades; nõuab sellega seoses, et EL ja tema liikmesriigid osaleksid konstruktiivselt ÜRO poolt tehtavas töös rahvusvahelise võlgade restruktureerimise mehhanismi loomiseks;

7.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et puudub endiselt regulatiivne raamistik selle kohta, kuidas äriühingute tegevus peaks olema kooskõlas inimõigustega ning vastama sotsiaalsete ja keskkonnastandarditega seotud kohustustele, mistõttu on teatavatel riikidel ja ettevõtetel võimalik neid karistamatult eirata; kutsub ELi ja liikmesriike üles osalema aktiivselt ÜRO Inimõiguste Nõukogu ja ÜRO Keskkonnaprogrammi töös rahvusvahelise lepingu nimel, millega saaks riikidevahelised korporatsioonid võtta vastutusele inimõiguste rikkumiste ning keskkonnastandardite rikkumiste eest;

8.  toetab ideed vaadata üle ELi ning Aafrika, Kariibi ja Vaikse ookeani riikide vahelised suhted, tõhustades võrdsete partnerite poliitikat, austades suveräänsete riikide valitsuste demokraatlikku poliitilist vabadust võtta vastu oma rahvale kasulikke poliitilisi otsuseid ja kindlustada, et heal valitsemistaval ja inimõiguste põhimõtetel on oluline osa Cotonou lepingu järgses lepingus, ning suurendades tulemuslikult sidemeid kaubanduse, turvalisuse, kliimamuutuste ja migratsioonipoliitikaga seotud arengueesmärkide vahel; nõuab, et Euroopa Arengufondiga seoses kehtestataks ametlikud kontrollivolitused, mida võiks teha Lissaboni lepingu artiklis 295 sätestatud institutsioonidevahelise siduva kokkuleppe kaudu; nõuab 2020. aasta järgset õiglast ja tulemuslikku ELi ja AKV partnerlust, mis põhineb omavastutuse põhimõtetel ning võrdsete õiguste ja kohustustega partnerite vastastikusel lugupidamisel, mis keskenduks enam ühistele probleemidele ja huvidele ning mis oleks paremini kohandatud selleks, et saavutada reaalseid muutusi mõlema osapoole soovides ja nende ees seisvates probleemides; palub Euroopa Liidul edendada kaubandusinstrumente AKV riikidega, eriti majanduspartnerluslepinguid, selleks et teha mõlema osapoole julgeolekus ja heaolus reaalseid muudatusi;

9.  on veendunud, et on oluline suurendada arenguriikide osalust rahvusvahelistel foorumitel nagu ÜRO, selleks et tagada huvide õiglasem esindatus.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

17.2.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

25

1

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Louis Aliot, Beatriz Becerra Basterrechea, Ignazio Corrao, Nirj Deva, Doru-Claudian Frunzulică, Nathan Gill, Charles Goerens, Enrique Guerrero Salom, Heidi Hautala, Maria Heubuch, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Stelios Kouloglou, Arne Lietz, Linda McAvan, Maurice Ponga, Cristian Dan Preda, Lola Sánchez Caldentey, Elly Schlein, Pedro Silva Pereira, Davor Ivo Stier, Paavo Väyrynen, Bogdan Brunon Wenta, Rainer Wieland, Anna Záborská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Juan Fernando López Aguilar, Jan Zahradil, Joachim Zeller

LISA: RAHVUSVAHELISE KAUBANDUSE KOMISJONI KIRI

FL/UR

EXPO-COM-INTA D(2016)4465

Hr Elmar BROK

väliskomisjoni esimees

Euroopa Parlamendi liige

Teema: Väliskomisjoni algatusraport „ELi kohta muutuvas maailmas, mis on üha ühendatum, vaidlustatum ja keerukam“. Kooskõla tagamine ELi üldise julgeolekustrateegia ja ELi kaubanduspoliitika vahel

Austatud esimees

2015. aasta juunis palus Euroopa Ülemkogu komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal valmistada ette ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia. See ELi üldine strateegia peaks andma liidule suunised selle kohta, kuidas reageerida ülemaailmsetes suhetes toimunud suurtele muutustele, mis on aset leidnud pärast Euroopa julgeolekustrateegia vastuvõtmist 2003. aastal. Sel eesmärgil algatas komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Mogherini strateegilise mõttevahetuse protsessi, mis peaks lõppema ELi uue üldise julgeolekustrateegia vastuvõtmisega 2016. aasta juunis.

2015. aasta septembris otsustas Teie juhitud väliskomisjon selles mõttevahetuses osaleda algatusraportiga „ELi kohta muutuvas maailmas, mis on üha ühendatum, vaidlustatum ja keerukam“ (raportöör: Sandra Kalniete (PPE, Läti)), mille koostamiseks komisjonide esimeeste konverents andis loa 22. oktoobril 2015. Kuna raport puudutab eelkõige ja põhiliselt väliskomisjoni (ja vastavate allkomisjonide) pädevusse kuuluvaid julgeolekuküsimusi, otsustas rahvusvahelise kaubanduse komisjon raporti kohta oma arvamust mitte esitada.

Lissaboni lepingu artiklis 21 rõhutatakse, et EL „tagab kooskõla oma välistegevuse eri valdkondade vahel ning nende ja muude poliitikavaldkondade vahel“. Rahvusvahelise kaubanduse komisjon on täiel määral teadlik sellest, kui oluline on tagada tugev koordineeritud käsitus ELi välistegevuse eri aspektidest, kusjuures meie kahe komisjoni tihe koostöö on ülimalt tähtis, et Euroopa Parlament saaks omalt poolt kaasa aidata ELi välispoliitika tervikliku käsituse kujundamisele.

On enesestmõistetav, et ELi julgeolekustrateegia (mis kuulub peamiselt väliskomisjoni (ja selle asjaomaste allkomisjonide) pädevusse) ja ELi kaubanduspoliitika (mis kuulub eelkõige ja põhiliselt rahvusvahelise kaubanduse komisjoni pädevusse), on omavahel tugevasti seotud. Maailm on 2003. aastast saadik põhjalikult muutunud, kuid alates Lissaboni lepingu vastuvõtmisest on põhjalikult muutunud ka ELi välissuhted. Lissaboni leping mitte ainult ei tugevdanud Euroopa Parlamendi volitusi ELi kaubanduspoliitika vallas, vaid on laiendanud ka kaubanduspoliitika ulatust, kuna see hõlmab nüüd välismaiseid otseinvesteeringuid ja selle tõttu on ELi kaubanduspoliitika mõju liidu välissuhetele suurenenud. ELi kaubanduspoliitiliste otsuste tegijad on üha teadlikumad kaubanduspoliitika mõjust üldise julgeoleku küsimustele. Seda kajastab näiteks komisjoni teatis „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“(6), milles eriti rõhutatakse ELi kaubanduspoliitika võimalikku osa säästva arengu, inimõiguste ja hea valitsemistava edendamisel. Viimase aja kaubandusalased algatused, näiteks erakorraliste autonoomsete kaubandusmeetmete kasutuselevõtt Tuneesia Vabariigi suhtes(7), näitavad, et kaubanduspoliitikat saab teatavatel asjaoludel kasutada ELi julgeolekupoliitika eesmärkide toetamiseks, samal ajal kui ELi julgeolekustrateegia võib potentsiaalselt olla uute majandussidemete arendamise ning kaubandussidemete vallas uute võimaluste avanemise lähtekohaks.

ELi välis- ja julgeolekupoliitikat, mida toetab oma parlamentaarse tegevusega väliskomisjon, ning ELi kaubanduspoliitikat, mille puhul kaasseadusandjana toimib ja mida oma parlamentaarse tegevusega aitab kujundada rahvusvahelise kaubanduse komisjon, tuleks teostada nii, et need teineteist vastastikku tugevdaksid, potentsiaalset koostoimet arvesse võttes. Rahvusvahelise kaubanduse komisjoni esimehena soovitan väliskomisjonil seda aspekti oma ELi üldisele strateegiale pühendatud algatusraportis silmas pidada.

Olen valmis jätkama meie koostööd, et tagada ELi välispoliitika kooskõlastatus, milleks me jätkuvalt süvendame sünergiat meie kahe komisjoni vastutusel olevate poliitikavaldkondade vahel.

Lugupidamisega

Bernd LANGE

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

22.3.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

33

14

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Michèle Alliot-Marie, Petras Auštrevičius, Klaus Buchner, Fabio Massimo Castaldo, Lorenzo Cesa, Javier Couso Permuy, Andi Cristea, Arnaud Danjean, Georgios Epitideios, Knut Fleckenstein, Eugen Freund, Richard Howitt, Sandra Kalniete, Manolis Kefalogiannis, Tunne Kelam, Afzal Khan, Janusz Korwin-Mikke, Andrey Kovatchev, Eduard Kukan, Ryszard Antoni Legutko, Arne Lietz, Barbara Lochbihler, Andrejs Mamikins, Ramona Nicole Mănescu, David McAllister, Francisco José Millán Mon, Pier Antonio Panzeri, Vincent Peillon, Alojz Peterle, Tonino Picula, Cristian Dan Preda, Jozo Radoš, Sofia Sakorafa, Jaromír Štětina, Charles Tannock

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Reinhard Bütikofer, Neena Gill, Ana Gomes, András Gyürk, Takis Hadjigeorgiou, Liisa Jaakonsaari, Antonio López-Istúriz White, Urmas Paet, Jean-Luc Schaffhauser, Igor Šoltes, Paavo Väyrynen

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Emilian Pavel, Judith Sargentini

(1)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0213.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0019.

(3)

ELT L 266, 13.10.2015, lk 55.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0470.

(5)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0472.

(6)

Komisjoni poolt vastu võetud 14. oktoobril 2015.

(7)

Rahvusvahelise kaubanduse komisjon kiitis selle Euroopa Komisjoni ettepaneku heaks (muudatustega) 25. jaanuaril 2016.

Õigusalane teave