Menetlus : 2015/2206(DEC)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0127/2016

Esitatud tekstid :

A8-0127/2016

Arutelud :

PV 27/04/2016 - 17
CRE 27/04/2016 - 17

Hääletused :

PV 28/04/2016 - 4.12
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0148

RAPORT     
PDF 611kWORD 200k
11.4.2016
PE 569.797v02-00 A8-0127/2016

komisjoni 2014. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmisega seotud kontrollikoja eriaruannete kohta

(2015/2206(DEC))

Eelarvekontrollikomisjon

Raportöör: Martina Dlabajová

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

komisjoni 2014. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmisega seotud kontrollikoja eriaruannete kohta

(2015/2206(DEC))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 287 lõike 4 teisele lõigule koostatud kontrollikoja eriaruandeid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2014. aasta üldeelarvet(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2014. aasta konsolideeritud raamatupidamise aastaaruannet (COM(2015)0377 – C8-0267/2015)(2),

–  võttes arvesse kontrollikoja aastaaruannet eelarveaasta 2014 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega(3),

–  võttes arvesse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 287 tehtud kontrollikoja kinnitavat avaldust(4) 2014. aasta raamatupidamise aastaaruande usaldusväärsuse ja selle aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta,

–  võttes arvesse oma ... otsust Euroopa Liidu 2014. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta (III jagu – Komisjon)(5) ja oma resolutsiooni tähelepanekutega, mis on selle otsuse lahutamatu osa,

–  võttes arvesse nõukogu 12. veebruari 2016. aasta soovitust heakskiidu andmise kohta komisjoni tegevusele 2014. aasta eelarve täitmisel (05583/2016 – C8-0042/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 317, 318 ja 319,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002)(6), eriti selle artikleid 62, 164, 165 ja 166,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 93 ja V lisa,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A8-0127/2016),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõike 1 kohaselt täidab komisjon eelarvet ja haldab programme ning vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 317 täidab komisjon eelarvet koostöös liikmesriikidega omal vastutusel ning järgides usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid;

B.  arvestades, et kontrollikoja eriaruanded sisaldavad teavet rahaliste vahendite kasutamisega seotud probleemsete teemade kohta, mis aitab Euroopa Parlamendil täita eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutava institutsiooni rolli;

C.  arvestades, et Euroopa Parlamendi tähelepanekud kontrollikoja eriaruannete kohta moodustavad Euroopa Liidu 2014. aasta üldeelarve (III jagu – Komisjon) täitmisele heakskiidu andmist käsitleva ... otsuse lahutamatu osa;

I osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 18/2014 „EuropeAidi hindamis- ja tulemustele suunatud järelevalve süsteemid“

1.  väljendab heameelt EuropeAidi hindamis- ja tulemustele suunatud järelevalve süsteemide hindamisele pühendatud eriaruande üle ning esitab alljärgnevalt oma märkused ja soovitused;

Üldised märkused

2.  peab väga murettekitavaks EuropeAidi hindamis- ja tulemustele suunatud järelevalve süsteemide mitteküllaldast usaldusväärsust, programmide hindamise järelevalve ja kontrolli ebapiisavat taset ning ka asjaolu, et EuropeAid ei suuda tagada töötajate ja rahaliste vahendite asjakohast ja tõhusat suunamist eri hindamistele;

3.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Parlamendile kui eelarvekontrolli asutusele tuleb tingimata anda selge pilt selle kohta, millises ulatuses liidu peamised eesmärgid on tegelikult saavutatud;

4.  on veendunud, et kuulamised mitte ainult komisjoni ja Euroopa välisteenistuse ametnike, vaid ka toetusesaajate ja sõltumatute ekspertide osavõtul annavad põhjalikuma hinnangu EuropeAidi panusele liidu eesmärkide saavutamisse;

5.  tuletab meelde, et komisjoni abiprojektide ja -programmide tulemuslikkuse kohta tuleks anda väljastpoolt lähtuvat, objektiivset ja erapooletut tagasisidet, mis on üks osa komisjoni kohustusest tagada kvaliteet;

6.  on seisukohal, et hindamiste tulemused on tähtsad elemendid, mida tuleb võtta arvesse poliitikas ja poliitilises läbivaatamisprotsessis, et kohandada strateegilisi poliitilisi eesmärke ja parandada üldist sidusust liidu muude poliitikavaldkondadega; usub, et seoses sellega on ülioluline, et hinnangud oleksid sõltumatud, läbipaistvad ja üldsusele kättesaadavad;

7.  on veendunud, et mitmesuguste hindamiste tulemuste analüüsimisse ja üldistamisse panustamine mitte ainult ei anna üldpilti suundumustest, vaid võimaldab ka saada kogemusi, mis tugevdavad hindamisprotsessi lõplikku tulemuslikkust, pakkudes samal ajal ka paremat tõendusmaterjali otsuste tegemiseks, poliitika kujundamiseks ja olemasolevate projektide jätkamiseks seoses konkreetsete abivahenditega;

8.  on seisukohal, et igal moel ja kõigi vahenditega teadmiste jagamine on olulise tähtsusega mitte ainult hindamiskultuuri arendamiseks, vaid eelkõige tulemuste saavutamise kultuuri edendamiseks;

9.  julgustab kontrollikoda analüüsima kõiki EuropeAidi rahastamismehhanisme, et tagada parem kulutõhusus ning liidu rahastamise tulemuslik kasutamine liidu eesmärkide ja väärtuste edendamiseks; on veendunud, et liidu rahastatavad projektid peaksid olema kooskõlas liidu poliitikaeesmärkidega naaberriikides, võttes arvesse toetusesaajate usaldusväärsust, ning et ELi raha on asendatav;

10.  toetab kontrollikoja soovitusi seoses EuropeAidi hindamis- ja tulemustele suunatud järelevalve süsteemidega;

Kontrollikoja soovitused

11.  võtab teadmiseks, et kontrollikoda annab soovitusi selle kohta, kuidas hindamisele ja tulemustele suunatud järelevalvele eraldatud ressursse tõhusamalt kasutada, hindamisi prioriseerida ja nende üle järelevalvet teha, kvaliteedikontrolliprotseduure rakendada, saavutatud tulemusi näidata ning hindamiste ja tulemustele suunatud järelevalve abil leitu põhjal meetmeid võtta ja nende kohta teavet levitada;

12.  on seisukohal, et EuropeAid peaks kindlustama asjakohased teabe haldamise tavad ja hindama regulaarselt oma vajadusi, et tagada finants- ja inimressursside põhjendatud jaotus vastavalt programmide hindamistele ja tulemustele suunatud järelevalvele;

13.  on seisukohal, et selleks, et läbiviidud hindamised peegeldaksid organisatsiooni prioriteete, peaks EuropeAid:

–  määratlema programmide hindamiste prioriseerimiseks täpsed valikukriteeriumid ning dokumenteerima nende rakendamist hindamiskavade koostamisel, võttes seejuures arvesse nende ja tulemustele suunatud järelevalve vastastikust täiendavust;

–  parandama märkimisväärselt oma hindamiskavade täitmise järelevalve- ja aruandlussüsteemi, sealhulgas analüüsides viivituste põhjuseid ja kirjeldades nende kõrvaldamiseks võetud meetmeid;

–  tugevdama EuropeAidi poolset üldist programmide hindamise järelevalvet;

14.  on seisukohal, et programmide hindamiste ja tulemustele suunatud järelevalve kvaliteedi tagamiseks peaks EuropeAid:

–  nõudma, et tegevusüksused ja delegatsioonid rakendaksid kvaliteedikontrollinõudeid, sealhulgas kasutaksid programmide hindamiste puhul referentsrühmi ja dokumenteeriksid läbiviidud kvaliteedikontrollid;

–  regulaarselt kontrollima kvaliteedikontrollimeetmete rakendamist;

15.  on seisukohal, et selleks, et parandada hindamissüsteemi suutlikkust anda asjakohast teavet saavutatud tulemuste kohta, peaks EuropeAid:

–  rangemalt rakendama regulatiivsetes aktides sätestatud nõuet, mille kohaselt tuleb kasutada SMART (konkreetseid, mõõdetavaid, saavutatavaid, realistlikke ja tähtajalisi) eesmärke ja kontrollitavaid näitajaid;

–  muutma järelevalvesüsteemi nii, et see annaks programmide kohta andmeid veel vähemalt kolm aastat peale nende lõpetamist ning

–  märkimisväärselt suurendama programmide järelhindamiste osakaalu;

II osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 22/2014 „Säästlikkuse saavutamine: ELi rahastatud maaelu arengu projektitoetuste kulude ohjamine“

16.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruande „Säästlikkuse saavutamine: ELi rahastatud maaelu arengu projektitoetuste kulude ohjamine“ üle ning kiidab heaks selle järeldused ja soovitused;

  märgib, et liidu maaelu arengu poliitika on ülimalt tähtis, et parandada põllumajanduse konkurentsivõimet, tagada loodusvarade säästev majandamine ja edendada kliimameetmeid; rõhutab, kui tähtis on maapiirkondade majanduse ja kogukondade territoriaalne areng, sealhulgas töökohtade loomine ja säilitamine;

18.  väljendab kahetsust, et komisjon ei andnud 2007.–2013. aasta programmitöö perioodi alguses suuniseid ega levitanud häid tavasid ning ei taganud liikmesriikide kontrollisüsteemide mõjusat toimimist enne toetuste heakskiitmise algust; toonitab, et alates 2012. aastast on komisjon kasutanud aktiivsemat ja koordineeritumat lähenemisviisi;

19.  märgib, et liikmesriikide maaelu arengu toetuste kulude kontrollisüsteemides tuvastati palju nõrku kohti; märgib, et komisjon nõustub, et kulude parem kontrollimine võib aidata saavutada olulist kokkuhoidu maaelu arengu projektitoetuste osas, saavutades samal ajal siiski samad väljundid, tulemused ja eesmärgid; väljendab rahulolu selle üle, et selgitati välja töökindlad ja kulutõhusad meetodid, mida saaks laiemalt rakendada, et komisjon tunnustab kontrollikoja järeldusi ning et ta on väljendanud kavatsust teha liikmesriikidega koostööd, et parandada kontrolli maaelu arengu kulude üle 2014.–2020. aasta programmitöö perioodil;

  jagab kontrollikoja seisukohta, et komisjon ja liikmesriigid peaksid kohe uue programmitöö perioodi alguses kontrollima, et kontrollisüsteemid toimivad tõhusalt ja on riske arvesse võttes efektiivsed;

  rõhutab, et komisjon peaks ergutama liikmesriike kasutama kontrollikoja koostatud kontrollnimekirja ja kriteeriume, mis on avaldatud eriaruande I lisas(7);

  rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid tegema koostööd, et tagada kõigi maaelu arengu programmide puhul järgitavate meetodite vastavus kontrollikoja määratud kriteeriumidele selle hindamiseks, kas kontrollisüsteemid võimaldavad reageerida liigsete tehniliste nõuete, mittekonkurentsivõimeliste hindade ja projektimuudatustega seotud riskidele ning keskenduda suurima riskiga valdkondadele; kontrollisüsteemide eelhindamine liikmesriikide ametiasutuste siseauditi teenistuste (või muude kontrolli- või auditiasutuste) poolt peaks olema selle protsessi üks osa;

  on seisukohal, et liikmesriigid peaksid: rakendama laialdasemalt kulutõhusaid meetodeid, mis on juba välja selgitatud; võrdlema kulusid eeldatavate väljundite või tulemustega; kontrollima, kas standardkulude kasutamine põhjustab enammakseid; kasutama seadmete ja masinate jms võrdlushindadena tarnijate hinnakirjade asemel tegelikke turuhindu; kontrollima kulude mõistlikkust ka juhul, kui kasutati mõnda riigihankemenetlust; rakendama rangemaid nõudeid ja/või rohkem kontrolle kõrge toetusmääraga meetmete puhul jne;

  väljendab heameelt selle üle, et komisjon on kohustunud esitama juhised maaelu arengu valdkonna kontrolli- ja karistuste süsteemi kohta, sh eraldi osana eriaruandele lisatud kulude põhjendatuse käsitluse ja kontrollnimekirja korraldusasutustele; võtab teadmiseks, et väljaõppest ja kogemuste vahetamisest saab perioodil 2014–2020 Euroopa maaelu arengu võrgustiku meetmete osa;

III osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 23/2014 „Vead maaelu arengu kulutustes: mis on nende põhjused ja mida tehakse nende parandamiseks?“

25.  väljendab muret kontrollikoja tuvastatud kõrge veamäära pärast maaelu arengu poliitikas; märgib siiski selle kerget vähenemist viimase kolme aasta jooksul;

26.  tunnustab liikmesriikide ja komisjoni tehtud jõupingutusi maaelu arengu kulutustes tehtud vigade vähendamiseks, eriti praegusel majandusraskuste ja rangete kokkuhoiumeetmete ajal;

27.  märgib, et liikmesriikide ja tema enda poolt läbi viidud auditite tulemusena on komisjon rakendanud või rakendab praegu parandusmeetmeid mitmetes kontrollikoja eriaruandes määratletud valdkondades;

28.  tuletab meelde, et kontrollikoda on oma aastaaruannetes märkinud, et mitmetel puhkudel oleks riiklikel ametiasutustel olnud piisavalt teavet, et ära hoida või avastada ja parandada vead enne kulude komisjonile deklareerimist, mis oleks veamäära märkimisväärselt langetanud;

29.  märgib, et mida lihtsam on eeskirju rakendada, seda vähem esineb vigu; väljendab muret selle pärast, et veamäär võib reformitud ühise põllumajanduspoliitika uute eeskirjade keerukust arvestades eelseisvatel aastatel uuesti tõusta; nõuab seepärast ühise põllumajanduspoliitika tõelist lihtsustamist ning selgemaid suuniseid liikmesriikide ametiasutustele ja põllumajandustootjatele;

30.  on seisukohal, et kogu ühise põllumajanduspoliitika juhtimise ja kontrollimise kulud (4 miljardit eurot) on märkimisväärsed, ning et rõhku tuleks panna kontrollide tõhususe, mitte nende arvu suurendamisele; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles keskenduma maaelu arengu kulutustes tehtud vigade algpõhjustele; on seisukohal, et vajaduse korral peaksid liikmesriigid võtma järgmisi ennetus- ja parandusmeetmeid:

a)  Riigihanked

eelneva tingimuslikkuse kontseptsiooni rakendades peaksid liikmesriigid toetusesaajate jaoks välja töötama ja neile esitama täpsed suunised riigihanke-eeskirjade kohaldamise kohta;

sellesse protsessi tuleks kaasata ka riiklikud ametiasutused, kelle ülesanne on kontrollida riigihanke-eeskirjade järgimist; keskenduda tuleks kolmele peamisele eeskirjade rikkumise liigile, milleks on lepingute sõlmimine otse (ilma konkurentsi tagava menetluseta), valiku- ja hindamiskriteeriumide ebaõige rakendamine ning pakkujate ebavõrdne kohtlemine;

b)  Eeskirjade täitmisest tahtlik kõrvalehoidumine

konkreetsete toetuskõlblikkuse tingimuste ja oma maaelu arengu programmide valikukriteeriumide alusel peaksid liikmesriigid koostama suunised, mis aitaksid inspektoritel võimalikule pettusele viitavaid märke ära tunda;

c)  Põllumajanduslik keskkonnatoetus

liikmesriigid peaksid suurendama oma halduskontrollide ulatust nii, et need sisaldaksid kohustuste täitmise kontrollimist dokumentide alusel, mida praegu tehakse üksnes 5 % puhul juhtumitest, kui viiakse läbi kohapealne kontroll; lisaks tuleks maksete vähendamise ja karistuste süsteemi muuta nii, et sellel oleks potentsiaalsete rikkujate jaoks tähendusrikas heidutav mõju;

31.  nõuab, et komisjon jälgiks hoolikalt maaelu arengu programmide elluviimist ja võtaks oma vastavusauditites arvesse kohaldatavaid eeskirju, sh vajaduse korral riigi tasandil vastu võetud eeskirju, et vähendada programmitöö perioodil 2007–2013 esinenud puuduste ja vigade kordamise ohtu;

32.  on veendunud, et veamäära arvutamise metoodika osas on endiselt palju ebakõlasid mitte ainult komisjoni ja liikmesriikide vahel, vaid ka komisjoni talituste siseselt, mis muudab asjakohaste siseriiklike õigusaktide kehtestamise liikmesriikides veelgi raskemaks; kutsub komisjoni üles kohaldama ühtset veamäära arvutamise metoodikat, mis saaks täielikult kajastuda liikmesriikide metoodikas;

33.  toetab lihtsustatud kulumeetodite ulatuslikumat kasutamist, kui see on asjakohane ja kooskõlas õigusaktidega, ning nõuab, et komisjon ja liikmesriigid analüüsiksid, mil määral saaks omadusi, nagu täpsemalt määratletud ulatus, väiksem arv toetuskõlblikkuse kriteeriume ja lihtsustatud kuluvõimalused, kasutada enamate toetusmeetmete koostamisel ja rakendamisel, kahjustamata seejuures nende meetmete üldeesmärke;

34.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid analüüsiksid, kuidas parandada põllumajandustoodete töötlemiseks antava investeerimistoetuse meedet, ning analüüsiksid ka põllumajandusliku keskkonnatoetuse meedet eesmärgiga tagada, et võetud kohustusi saaks nii palju kui võimalik kontrollida liikmesriikides tehtava halduskontrolliga;

35.  palub komisjonil viia läbi eelarve täitmise määra ja veamäära vahelise negatiivse korrelatsiooni üksikasjalik põhjuslik analüüs;

IV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 24/2014 „Kas ELi toetust tulekahjude ja loodusõnnetuste poolt metsadele tekitatava kahju ärahoidmiseks ja metsade taastamiseks on hästi hallatud?“

36.  kutsub komisjoni üles looma ühiseid kriteeriume tuleriski suuruse kindlakstegemiseks Euroopa metsades, et teha lõpp suure tuleriskiga alade omavolilisele ja ebajärjepidevale määratlemisele ning seega ka liikmesriikidepoolsele puudulikule hindamis- ja valikuprotsessile;

37.  nõuab, et liikmesriigid valiksid oma ennetusmeetmed tuleriskiga seotud tegelike vajaduste kohaselt ja kooskõlas meetme 226 nõuetega, mitte muude keskkonnaalaste või majanduslike eesmärkidega; toonitab sellega seoses, et on vajalik, et toetusesaajad tõendaksid tingimusteta oma vajadust toetuse järele kõnealuse meetme raames ja dokumenteeriksid selle täpselt; toetab kontrollikoja soovitust pidada prioriteetideks meetmeid kõige suurema keskkonnaväärtusega metsades, nagu Natura 2000 metsaalad;

38.  arvestades kontrollikoja murettekitavaid järeldusi sarnaste meetmete keskmiste kulude kohta eri piirkondades, nõuab toetusele mõistliku ja kontrollitava ülempiiri kehtestamist ning selle igasuguse muutmise üksikasjalikult motiveeritud põhjendamist;

39.  palub liikmesriikidel oma metsatulekahjudealast poliitikat paremini kooskõlastada ja liigendada; toetab Euroopa platvormi loomist, et toetusesaajad saaksid jagada ja edendada parimaid tavasid;

40.  peab eriti kahetsusväärseks kontrollikoja leidu, et jätkuvalt kehva seireraamistiku tõttu esineb perioodil 2014–2020 edaspidigi suuri puudusi; nõuab, et komisjon võtaks viivitamata meetmeid oma seire- ja kontrollisüsteemi parandamiseks;

41.  kutsub komisjoni üles toetama metsade mitmeotstarbelist rolli ja metsaressursse käsitlevate ühtlustatud andmete üleandmist ning julgustama liikmesriikide andmetel tugineva Euroopa metsateabesüsteemi loomist ja selle liitmist Euroopa andmeplatvormiga;

42.  nõuab samuti, et liikmesriigid looksid usaldusväärse kontrollisüsteemi, mis hõlmab asjaomaste dokumentide ja teabe säilitamist; palub sellega seoses komisjonil tagada, et toetusi antakse ainult liikmesriikidele, kus on loodud selline asjakohane ja läbivaadatav kontrollisüsteem;

43.  palub liikmesriikidel anda korrapäraselt aru võetud meetmete mõjust ning tulekahjude või loodusõnnetuste arvu vähendamisest ja kahjustatud maa-aladest;

V osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 1/2015 „Siseveetransport Euroopas: transpordiliigi osakaal ja laevatamistingimused ei ole alates 2001. aastast oluliselt paranenud“

44.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruande „Siseveetransport Euroopas: transpordiliigi osakaal ja laevatamistingimused ei ole alates 2001. aastast oluliselt paranenud“ üle ning kiidab heaks selles esitatud leiud, järeldused ja soovitused;

45.  märgib, et liidu transpordisektor on määrava tähtsusega ühtse turu väljakujundamiseks ning VKEde konkurentsivõimelisuse ja Euroopa üldise majanduskasvu tagamiseks;

46.  järeldab, et siseveetranspordi kui transpordiliigi arendamine on maantee- ja raudteetranspordi arengust maha jäänud, hoolimata kümne aasta vältel tehtud investeeringutest; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid oma pingutusi oluliselt suurendaksid;

47.  ergutab komisjoni ja liikmesriike kasutama sarnaselt teiste sektoritega ka siseveesektoris teadusuuringute, arendustegevuse ja innovatsiooni tegevuskava, kaasates sellesse ka sadamainfrastruktuuri ja varustuse, et tagada tehniliste arengute vastavus teiste transpordiliikide nõuetega, kindlustades seeläbi mitmeliigilise transpordi;

48.  on seisukohal, et 2001. aasta valges raamatus, selle 2006. aasta vahekokkuvõttes ning 2006. ja 2013. aasta NAIA­DES (Euroopa integreeritud siseveetranspordi tegevusprogramm) programmides sätestatud eesmärkide elluviimine ei andnud tulemusi osaliselt seetõttu, et liikmesriigid ei olnud nende eesmärkide saavutamisele pühendunud;

49.  märgib, et liikmesriikide huvi investeerida ühenduse transpordipoliitikasse on vähenenud, et nad eelistavad rahastada riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke projekte, ning et projektide valimise protsessid on detsentraliseeritud, mistõttu ei saa komisjon toetuskõlblikke projekte tähtsuse järjekorda seada;

50.  rõhutab, et liikmesriigid on võtnud endale õiguslikult siduva kohustuse eraldada riiklikke vahendeid põhivõrgu ülesehitamiseks, et muuta Euroopa strateegiliselt olulised veeteed suure läbilaskevõimega transpordikoridorideks;

51.  märgib, et komisjoni roll strateegilise koordineerijana on nõrgenenud, mis on toonud kaasa olukorra, kus elluviidud projektid ei vasta liidu tasandi prioriteetidele;

52.  juhib tähelepanu asjaolule, et kontrollikoja eriaruannetele(8) põhinevate uurimuste alusel saab teha siseveeteede kohta tehtud järeldustele sarnaseid järeldusi ka teiste liidu eelarvest rahastatavate transpordivaldkondade kohta; märgib, et sellistes valdkondades, milleks on ühiskondlik linnatransport ja lennujaamade taristu, on projektidel sageli järgmised puudused:

a)  madal lisaväärtus pärast projekti elluviimist;

b)  tulemuste puudulik mõõtmine;

c)  ebapiisav rõhuasetus kulutõhususele;

d)  mõjuhinnangu puudumine;

e)  kokkusobimatud piirkondlikud, riiklikud ja riigiülesed kavad;

f)  taristu alakasutus, mis vähendab taristu üldmõju;

g)  ebapiisav jätkusuutlikkus;

h)  puudused projekti kavandamises ja liikuvuspoliitikas;

i)  otstarbeka liikuvuspoliitika puudumine;

j)  komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste vaheline keeruline koostöö;

53.  on seisukohal, et eespool nimetatud järeldused koos siseveetransporti käsitlevate tähelepanekutega osutavad üldistele kogu liitu hõlmavatele horisontaalsetele küsimustele; on seisukohal, et transpordi üldise liidupoolse rahastamise tulemusi nõrgendab strateegilise planeerimise ebapiisavus ning sidususe, jätkusuutlike tulemuste, tõhususe ja tulemuslikkuse puudumine;

54.  on veendunud, et jätkusuutlikke poliitilisi tulemusi on võimalik saavutada ühelt poolt liikmesriikidevahelise ja teiselt poolt liikmesriikide ja komisjoni vahelise intensiivse koostöö kaudu, et kindlustada siseveetranspordi arendamine;

55.  soovitab nii komisjonil kui ka liikmesriikidel suhtuda ühistesse kohustustesse täie tõsidusega, kuna liidu transpordisektor toimib keerulises majanduslike, poliitiliste ja õiguslike muutujatega keskkonnas, kus mitmeliigiliste transpordivõrgustike loomisel seistakse silmitsi lahknevatest prioriteetidest ja kohustuste ebajärjepidevast täitmisest tulenevate takistuste ja piirangutega;

56.  soovitab liikmesriikidel keskenduda sellistele siseveeteede projektidele, mis on põhivõrgukoridoridega otseselt seotud, et siseveetranspordi parandamisele avaldatav mõju oleks suurim ja kasu kõige otse­sem;

57.  soovitab liikmesriikidel kohaldada siseveetransporti investeerimisel põhimõtet „vähem on rohkem“: piiratud liidu vahendid tuleks suunata kõige prioriteetsematele projektidele, et eemaldada tulemuslikult kitsaskohad ja luua kogu liitu hõlmav integreeritud veeteede võrgustik;

58.  soovitab liikmesriikidel käsitleda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1315/2013(9) (üleeuroopalise transpordivõrgu määrus) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1316/2013(10) (Euroopa ühendamise rahastu määrus) peamiste vahenditena projektide ühtlustamisel, et saavutada komisjoni poolt 2001. aastast alates sätestatud eesmärgid;

59.  soovitab kasutada üleeuroopalise transpordivõrgu vahendit ja Euroopa ühendamise rahastut intensiivselt ära investeerimisvõimalusena, keskendudes strateegiliselt olulistele liidu koridoridele (põhi- ja üldvõrk), millel on spetsiifilised standardiseeritud nõuded taristule kogu võrgu ulatuses ja projektide elluviimiseks õiguslikult siduvad tähtajad;

60.  soovitab kasutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest, üleeuroopalise transpordivõrgu vahendist ja Euroopa ühendamise rahastust saadavate rahaliste vahendite sünkroniseerimisel põhjalikku strateegilist lähenemist ja planeerimist, et tulemuslikult ja tõhusalt saavutada siseveetranspordiga seotud eesmärgid;

61.  soovitab pidada põhivõrgu äärde ühendvedude keskuste loomist kaupade ja veoste maanteedelt siseveeteedele suunamise protsessis võtmetähtsusega teguriks;

62.  soovitab liikmesriikidel võtta pikaajaliste strateegiliste projektide (nt põhivõrgukoridoride) puhul arvesse komisjoni koordineerivat rolli;

63.  soovitab komisjonil tuvastada kõik horisontaalsed küsimused ja neid analüüsida, keskendudes põhjalikult strateegilisele planeerimisele, koostööle liikmesriikidega ja nende vahel ning projektide valikule ja elluviimisele, et võimaldada järelduste arvessevõtmist käimasoleval programmitöö perioodil;

64.  on seisukohal, et komisjon peab andma liikmesriikidele enne projekti ettepanekute esitamist ja kogu rakendamisetapi käigus intensiivset tehnilist abi ja suuniseid, et kõrvaldada veetranspordiga seoses tuvastatud takistused;

65.  soovitab komisjonil keskenduda rahastamisel projektidele, mis on siseveetranspordi seisukohast kõige asjakohasemad, ja esitada kitsaskohtade kõrvaldamiseks põhjalikke kavasid;

66.  soovitab komisjonil seada prioriteediks liikmesriikides selliste projektide ja algatuste rahastamine, mille eesmärk on parandada veetransporti uuenduslike lahenduste, nt kõrgtehnoloogilise navigeerimise, alternatiivkütuste ja tõhusate laevade abil; on seisukohal, et komisjon peaks ergutama ka mitmepoolseid Euroopa oskuste ja teadmiste vahetamise programme erinevate liidu sadamate vahel;

67.  soovitab komisjonil parandada liikmesriikide ja nende piirkondade teadlikkust siseveetranspordi toetuseks mõeldud olemasolevate rahastamisvahendite kohta, et kaotada võtmetähtsusega koridorides praegused kitsaskohad;

68.  on seisukohal, et liikmesriikide tegevuse koordineerimist siseveetranspordi arendamisel tuleks oluliselt parandada lihtsustamise ning siduvamate kohustuste ja tingimuste abil, millega piiritletakse Euroopa ühendamise rahastu ja üleeuroopalise transpordivõrgu määrusega sätestatud mitmeliigiliste põhivõrgukoridoride osas tehtav töö;

69.  on seisukohal, et komisjon peaks kitsaskohtade kõrvaldamiseks pidama läbirääkimisi konkreetsete ja saavutatavate meetmete suhtes, millega liikmesriigid nõustuvad rakendamise ajakava vormis;

70.  kutsub komisjoni üles ajakohastama oma strateegilised eesmärgid ja soovitused siseveeteede osas ning esitama liidu siseveeteede strateegia ja tegevuskava pärast 2020. aastat;

71.  soovitab komisjonil hinnata siseveetranspordiga seotud tegevuse eelhindamisega tulemusi alates 2001. aastast seatud üldiste eesmärkide ja põhivõrgu teostamise kontekstis;

VI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 2/2015 „ELi toetus asulareoveepuhastitele Doonau vesikonnas: vajatakse täiendavaid jõupingutusi, aitamaks liikmesriikidel ELi reoveepoliitika eesmärke saavutada“

72.  on veendunud, et alla 2000 inimekvivalendiga linnastutele, mis on nõukogu direktiivi 91/271/EMÜ(11) (asulareovee puhastamise direktiiv) artiklis 7 sätestatud nõuete kohaselt varustatud kogumissüsteemidega, peaks kehtima kohustus esitada reovee nõuetekohast puhastamist käsitlev aruanne; märgib, et selliste linnastute puhul, kus kogumissüsteemid puuduvad, peaksid aruanded sisaldama teavet selle kohta, kas veemajanduskavad hõlmavad asjakohaseid meetmeid;

  nõustub kontrollikojaga, et komisjon peaks auditeerima liikmesriikide esitatud andmeid alla ja üle 2000 inimekvivalendiga linnastute arvu kohta, kui on toimunud olulisi muutusi, eriti üleminekuid ühest kategooriast teise;

  rõhutab, et liikmesriike tuleks ergutada kehtestama kodumajapidamistele selged juriidilised kohustused olemasolevate kanalisatsioonivõrkudega liitumiseks, kui selliseid kohustusi ei ole veel kehtestatud või need on seotud ebamääraste tähtaegadega;

  märgib, et asulareovee puhastamise direktiivi nõuete täitmise hindamiseks vajalikku aega tuleks lühendada, nõudes liikmesriikidelt andmete esitamist kuue kuu jooksul alates komisjoni nimetatud kuupäevast; märgib lisaks, et komisjon peaks käsitlema ka teiste keskkonnaalaste direktiivide pikkadest aruandlusperioodidest tingitud probleeme;

  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kiirendaksid liidu rahaliste vahendite ärakasutamist reovee valdkonna investeeringuteks, kuna aruandes käsitletud liikmesriikide puhul tõdeti viivitusi ja liidu rahaliste vahendite ärakasutamine on olnud aeglane; palub komisjonil osutada toetusesaajatele tehnilist, õigus- ja haldusalast abi, et tagada käimasolevate projektide õigeaegne elluviimine;

  märgib, et komisjon tunnistab, et kõikides asjaomastes liikmesriikides oli vahendite kasutamise määr 2013. aasta lõpus üsna madal, mistõttu programmi tasandil esineb kulukohustuste automaatse vabastamise oht (nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006(12) artikkel 93); rõhutab siiski, et selleks on olemas objektiivsed põhjused, näiteks vajadus tugevdada asjaomaste liikmesriikide tehnilist, õigus- ja haldusalast suutlikkust; märgib lisaks, et komisjon juhib tähelepanu sellele, et enamiku projektide puhul tehakse maksed tavaliselt rakendamise viimastel aastatel (nt 2007.–2013. aasta programmitöö perioodi puhul 2014. ja 2015. aastal);

  on veendunud, et liikmesriikidelt tuleks nõuda ajakohastatud teabe esitamist täiendavate rahaliste vahendite summa kohta, mida nad vajavad selleks, et tagada asulareovee puhastamise direktiivis sätestatud rakendustähtaegadest kinnipidamine nii üle 2000 kui ka alla 2000 inimekvivalendiga linnastute puhul, mis on varustatud kogumissüsteemidega; kiidab heaks struktureeritud rakendus- ja teaberaamistiku aruandlusvahendi kasutuselevõtu, mis peaks parandama siseriikliku tasandi aruandlusprotsessi;

  rõhutab, et liikmesriikides tuleb vajalikud projektid ellu viia, et tagada asulareovee puhastamise direktiivi nõudeid mittetäitvate linnastute edaspidine nõuetest kinnipidamine;

  rõhutab vajadust parandada liidu rahastatavate vee-ettevõtjate keskkonnatoimet ning nõuab, et komisjon tugevdaks seonduvate õigusaktide rakendamise järelevalvet ja jälgiks täpsemalt asulareovee puhastamise direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamise tähtaegadest kinnipidamist; on seisukohal, et kogu liidu piires tuleks tagada võrdväärne keskkonnakaitse;

  on veendunud, et liikmesriike tuleks ergutada uurima ja jagama teavet kulude kokkuhoiu võimaluste kohta, kasutades näiteks ära reoveesetete energiatootmise potentsiaali või kasutades reoveesetteid väärtusliku toorainena fosfori kogumiseks;

  märgib, et rakenduskavas heakskiidetud suurprojektide lõppmaksete väljamaksmise tingimuseks tuleks seada sobiv lahendus reoveesetete korduskasutamiseks; ergutab liikmesriike järgima sama käsitusviisi ka siseriiklikul tasandil heakskiidetud projektide puhul;

  ergutab liikmesriike rakendama vastutustundlikku reoveehinna poliitikat ja võtma vajaduse korral vastu veehinda puudutavad õigussätted, et vältida hinna langemist allapoole üldiselt vastuvõetavat hinna määra (4 %);

  ergutab liikmesriike tagama, et avaliku sektori reoveepuhastite omanikud, nagu kohalikud omavalitsused, teeksid reoveetaristu vajalikeks hooldus- ja uuendustöödeks pikaajaliselt kättesaadavaks piisavad vahendid;

VII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 3/2015 „ELi noortegarantii: esimesed sammud on tehtud, kuid ees ootavad rakendamisega seotud riskid“

85.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruande „ELi noortegarantii: esimesed sammud on tehtud, kuid ees ootavad rakendamisega seotud riskid“ üle ning kiidab heaks selles esitatud soovitused;

86.  võtab teadmiseks, et kontrollikoda hindab seda algatust selle rakendamise keskel, ning väljendab heameelt kontrollikoja püüde üle alustada liidu vahendite kasutamise hindamist juba varasemas etapis;

87.  rõhutab, et noortegarantii on noorte tööpuudusele reageerimise üks peamisi aspekte; väljendab heameelt selle üle, et liidu riigi- ja valitsusjuhid otsustasid eraldada noortegarantiile 6,4 miljardit eurot liidu vahendeid (3,2 miljardit eurot Euroopa Sotsiaalfondist ja 3,2 miljardit eurot uuelt eelarverealt); märgib, et see on hea algus, kuid eduka noortegarantii jaoks siiski mitte piisav; palub komisjonil seetõttu tagada lisavahendite leidmine noortegarantii toetamiseks seitsmeaastase ajavahemiku jooksul;

88.  märgib, et noorte tööhõive rahastamine hõlmab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, samuti selliseid vahendeid nagu programmid Erasmus+, Erasmus noortele ettevõtjatele jt programmid; rõhutab, et kõigi võimalike rahastamisallikate vahel tuleb saavutada parem sünergia;

89.  peab noortegarantii süsteemi rahastamist väga keeruliseks, pidades silmas eri rahastamisvõimalusi, mida pakuvad Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja noorte tööhõive algatus (YEI); palub komisjonil anda liikmesriikide ametiasutustele suuniseid, võttes nõuetekohaselt arvesse, et kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud ametiasutused seisavad garantii rakendamisel silmitsi erinevate probleemidega ja vajavad seepärast konkreetseid suuniseid;

90.  on arvamusel, et komisjon on eraldanud palju vahendeid, et tagada selle meetme tulemuslikkus noorte tööpuuduse probleemi lahendamisel; peab siiski kahetsusväärseks, et palju vähem nähti vaeva noortegarantii liikmesriikidepoolse rakendamise kooskõlastamise tagamiseks;

91.  juhib tähelepanu sellele, et mitte ainult rahastamise kättesaadavus, vaid ka vahendite edukas kasutamine on noortegarantii tulemusliku rakendamise eeltingimus; peab seepärast kahetsusväärseks, et Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutussuutlikkus on mitmes Euroopa piirkonnas väga madal; palub liikmesriikidel eraldada vajalikud haldus- ja inimressursid, et kasutada eraldatud vahendeid noortegarantii nõuetekohaseks realiseerimiseks;

92.  on arvamusel, et vaatamata vajadusele suurendada abi ära kasutamise suutlikkust, peaksid liikmesriigid süsteemi rakendamisel ja komisjon oma järelevalverollis keskenduma ka tulemustele, et tagada investeeritud vahendite pikaajaline mõju;

93.  palub komisjonil töötada välja ulatuslik järelevalvesüsteem, sealhulgas normid, et hinnata noortegarantii meetmete rakendamist ja nende tulemuslikkust liikmesriikides; kutsub komisjoni ka üles kaaluma noorte tööpuudusega võitlemise alaste kohustuslike eesmärkide lisamist Euroopa poolaasta raames;

94.  peab esmatähtsaks ühendada liikmesriikide poolt eraldatud vahendite tulemuslik rakendamine komisjoni ulatusliku abiga, et kaotada rakendamise puudujäägid;

95.  märgib, et liidul ei ole õigust võtta vastu siduvaid õigusakte aktiivse tööturupoliitika valdkonnas, kuid rõhutab, et on vaja, et komisjon pakuks liikmesriikidele näiteid noortegarantii rakendamise parimatest tavadest, eriti Euroopa avalike tööturuasutuste võrgustiku kindlakstehtud tavadest;

96.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid liidu rahastamist ning pühenduksid reformidele, mille eesmärk on kaotada puudujäägid hariduses, oskustealases koolituses, avaliku ja erasektori partnerluste loomises ning tööturuteenuste ja nende kättesaadavuse edendamises;

97.  piisava rakendamise ja positiivse pikaajalise mõju tagamiseks palub liikmesriikidel algatada vajaduse korral institutsioonilised muudatused ning tõhustada koostööd kohalike kogukondade, haridusasutuste, riiklike tööhõiveametite, kohalike tööstusharude ja ettevõtete, ametiühingute ja noorteühendustega; on veendunud, et see on esmatähtis kättesaadavate eri rahastamisallikate suutlikkuse parema planeerimise ja strateegilise tulemustele suunatud kasutamise saavutamiseks;

98.  tuletab liikmesriikidele meelde, et nad peaksid võtma kohustuse laiendada riiklikku rahastamist Euroopa Sotsiaalfondi ja noorte tööhõive algatuse assigneeringute täiendamiseks, et tagada vajalik tõuge noorte tööhõive suurendamiseks;

99.  väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1304/2013(13), mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi, et suurendada noorte tööhõive algatuse raames toetust saavatele rakenduskavadele makstavate esialgsete eelmaksete summat, suurendades seeläbi noorte tööhõivealgatuse kaudu tehtavate eraldiste eelmakseid 2015. aastal umbes 1 %-lt kuni 30 %-ni; juhib tähelepanu sellele, et noorte tööhõive algatusest toetatavate rakenduskavade kohese rakendamise võimaldamiseks peaks komisjon võtma kohustuse maksta eelmakse summa liikmesriikidele kohe pärast muutmismääruse jõustumist;

100.  palub komisjonil rakendada ulatuslik järelevalvesüsteem, mis hõlmab näitajate raamistikku noortegarantii üle järelevalve teostamiseks koos kavandatud tulemusnäitajatega, milles keskendutakse tulemustele ning hinnatakse noorte tööhõivemeetmetes osalevate üksikisikute tööhõiveseisundit;

101.  on arvamusel, et pakutavaid tööturumeetmeid tuleb käsitleda koostoimes haridus-, noorte- ja heaolualaste meetmetega ning laiemas makromajanduslikus kontekstis;

102.  märgib, et komisjoni 2016. aasta aruanne noortegarantii rakendamise kohta ning kontrollikoja eelseisvad eriaruanded noorte tööhõive kohta on olulised võimalused olemasolevate puuduste käsitlemiseks nii komisjoni kui ka riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

VIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 4/2015 „Tehniline abi: milline on selle panus põllumajandusse ja maaelu arengusse?“

103.  palub komisjonil selgitada tehnilise abi ulatust ja kasutamist liikmesriikides maaelu arengu valdkonnas; on seisukohal, et eelkõige peaks komisjon selgitama erinevust tegevus- ja suutlikkuse arendamise kulude ning rahastamiskõlblike haldus- ja eelarvetoetuse kulude vahel (eriti palgaarvestuse puhul);

104.  palub komisjonil jälgida tähelepanelikult tehnilise abi rakendamist liikmesriikides;

105.  palub komisjonil võtta asjakohaseid meetmeid tagamaks, et üldisi halduskulusid, nagu IT-hoolduskulud, ei kaetaks tehnilise abi eelarveridadelt;

106.  palub komisjonil tulevikus nõuda liikmesriikidelt maaelu arengu valdkonna haldus- ja eelarvetoetuse kulude eraldi esitamist, et oleks selgemini aru saada, et osa tehnilise abi vahenditest eraldatakse sellist liiki toetusteks;

107.  palub komisjonil koostada koos liikmesriikidega tehnilise abi rahastamise jaoks sobiv tulemusraamistik; on seisukohal, et eelkõige tuleb asjakohaselt hinnata komisjoni ja liikmesriikide tehnilise abi vajadusi ning luua mehhanism eesmärkide seadmiseks ja nende saavutamisel tehtud edusammude mõõtmiseks;

IX osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 5/2015 „Kas rahastamisvahendid on maaelu arengu valdkonnas edukad ja paljulubavad?“

108.  nõuab, et komisjon määratleks maaelu arengu valdkonnas esinevad probleemid, iseärasused ja takistavad asjaolud, et ergutada liikmesriike eelarvelist vajadust rahastamisvahendite järgi paremini välja selgitama ja hindama ning vältida ülekapitaliseerimist, mille puhul vahendeid eraldatakse ilma, et see aitaks kaasa liidu poliitika elluviimisele; nõuab samuti, et lõplike toetusesaajate juurdepääsu lihtsustataks, et võimaldada rahastamisvahendite aktiivsemat rakendamist piirkondlikul tasandil, eelkõige võrrelduna tagastamatute toetustega;

109.  nõuab, et liikmesriigid esitaksid usaldusväärse ja kvantifitseeritava teabe, et võimaldada teha kindlaks sobiv fondi liik ja eraldada rahalisi vahendeid sellele vastavalt; nõuab samuti, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid järelevalvesüsteemid, mis võimaldavad hinnata rahastamisvahendite mõjusust;

110.  nõuab, et komisjon esitaks suunised programmitöö perioodiks 2014–2020 kasutusele võetud rahastamisvahendite kohustuslike eelhindamiste tegemiseks ja aitaks aktiivselt parandada nende kvaliteeti, et teha kindlaks konkreetsed puudused ja vältida ülekapitaliseerimist; nõuab lisaks, et liikmesriigid kehtestaksid asjakohasele tehnilisele analüüsile tuginedes riskipositsiooni määrad;

111.  nõuab, et komisjon kehtestaks programmitöö perioodil 2014–2020 rahastamisvahendite mõjususe suurendamiseks finantsvõimenduse ja kapitali ringluse jaoks asjakohased standardid ja sihtväärtused; nõuab ka, et komisjon ja liikmesriigid viiksid enne maaelu arengu valdkonna rahastamisvahendite tulevast kasutamist ja väljatöötamist läbi põhjaliku hindamise selle alusel, mil määral need aitavad kaasa liidu poliitika elluviimisele ja kui suur on nende mõjusus toetusesaajate jaoks;

112.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid määratleksid rahastamisvahenditest saadava pikaajalise kasu ja nende jätkusuutlikkuse edendamiseks selged eeskirjad ühest programmitöö perioodist teise üleminekul;

113.  nõuab, et komisjon ergutaks liikmesriike looma ühe ainsa rahastamisvahendi, mis annaks nii laenu kui väljastaks tagatisi, laiendades nii rahastamisvahendi tegevust ja suurendades kriitilist massi;

114.  nõuab, et liikmesriigid leiaksid viise, kuidas saada üle investeerimismeetmetele eraldatud tagastamatute toetuste haldamisel esinevatest valikuprotseduuride puudustest, mis võivad tuua kaasa tühimõju või tegevuse ümberpaiknemise; nõuab seetõttu, et liikmesriigid kohaldaksid projektide elujõulisuse tagamiseks asjakohaseid ja selgelt määratletud näitajaid, nagu investeeringute tasuvus ja rahavoogude prognoosid;

115.  nõuab, et liikmesriigid uuriksid tagastamatute toetuste ja rahastamisvahendite kombineerimise võimalusi rakenduskavas, et saavutada finantsvõimenduse ja kapitali ringluse optimeerimise abil kuludele vastav parim tulu;

116.  nõuab, et komisjon koostaks õigeaegselt ja enne programmitöö perioodi 2007–2013 sulgemist selgelt määratletud rakenduseeskirjad, sealhulgas fondidest väljumise tingimused;

X osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 6/2015 „Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi terviklikkus ja rakendamine“

117.  on pettunud, et liikmesriikide poolt kvootide eraldamiseks rakendatud eri süsteemide tõhususe kohta ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) 2. etapis (2008–2012) ei olnud võimalik saada täielikku analüüsi, mis oleks olnud kõige olulisem teadlike poliitiliste soovituste koostamiseks kontrollikoja auditi tulemuste põhjal;

118.  märgib, et kontrollikoja hinnang keskendus ELi HKSi 2. etapi (2008–2012) rakendamisele, samas kui ELi HKSi 3. etapis (2013–2020) on tehtud otsuseid märkimisväärsete reformide, sh liidu ühtlustamismeetmete osas ja neid ka rakendatud;

119.  väljendab heameelt seoses asjaoluga, et HKSi terviklikkuse kaitsmiseks loodud raamistikku on oluliselt parandatud suurema osa saastekvootide turu hetketehingute lisamisega finantsinstrumentide turgude direktiivi(14) ning turukuritarvituse direktiivi(15) ja turukuritarvituse määrusse(16); kutsub komisjoni üles kaaluma täiendavaid meetmeid vastavalt kontrollikoja soovitustega, sh kohustuslike kauplejatega seotud meetmeid;

120.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid läbipaistvuse ja tõhusa liidu tasandi järelevalve heitkogustega kauplemise turul ning koostöömenetlused riiklike järelevalveasutuste ja komisjoni vahel;

121.  on seisukohal, et aluslepingute täitmise järelevalvajana peaks komisjon tähelepanelikult jälgima rakendamist liikmesriikides ning abistama põhjalikumalt kogu protsessi vältel; on veendunud, et tuleb leida õige tasakaal tugeva järelevalve, aruandluse ja kontrolli ning halduskoormuse vahel; on seisukohal, et komisjon peab tagama õiguslike otsuste prognoositavuse ja õiguskindluse, lähtudes seejuures Euroopa Ülemkogu suunistest;

122.  märgib, et kontrollikoda hindas ELi HKSi terviklikkust ja rakendamist, kuid et vaja on ka HKS-süsteemi tõhususe ja selle saavutuste analüüsi, sh hinnangut Euroopa Liidu ja siseriiklike õigusaktide koostoimele, näiteks taastuvenergeetika arendamisel ja energiatõhususe parandamise meetmete puhul, millel on samuti suur mõju CO2-heitele ning seega CO2-turule;

123.  palub kontrollikojal käsitleda oma analüüsis ka mõjutatud tööstussektoreid, eriti seoses õiguskindluse ja prognoositavusega, seda, millises ulatuses on tagatud kindel õigusraamistik ja milline on HKSi raamistiku hiljutiste kohandamiste võimalik mõju süsteemi tõhususele;

124.  väljendab muret seoses asjaoluga, et auditi ajal ei olnud käibemaksupettuste riski HKSis veel täielikult kõrvaldatud, sest kolmandik liikmesriikidest ei olnud ikka veel rakendanud pöördmaksustamise mehhanismi puudutavaid õigusakte; kutsub kõiki liikmesriike tegema seda viivitamata;

125.  usub, et tähtis on võtta kõik vajalikud meetmed selleks, et vältida süsinikdioksiidi leket ning tagada saastekvootide tasuta eraldamise meetmete õiglane rahvusvaheline konkurents; nõuab, et komisjon hindaks süsinikdioksiidi lekke suhtes tundlikke tööstussektoreid ja ettevõtjaid, et teha selgelt kindlaks valdkonnad, kus Euroopa tööstusettevõtjad on kaotanud oma äri riikidele, kus puuduvad ranged kliimaalased õigusaktid;

XI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 7/2015 „ELi politseimissioon Afganistanis: vastakad tulemused“

126.  nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus kasutaks mitte ainult ELi politseimissioonilt (EUPOL) Afganistanis, vaid ka teistelt julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonidelt saadud kogemusi selleks, et hõlbustada teadmussiiret ja sünergiat eri missioonide vahel; nõuab Euroopa välisteenistuselt ÜJKP missioonide jaoks vajaduse korral selgemaid horisontaalseid suuniseid; juhib tähelepanu, et kõikide liidu osalejate, sh liikmesriikide, samuti muude rahvusvaheliste osalejate vaheline koordineerimine on praeguste ja tulevaste missioonide edu pant;

127.  nõuab, et Euroopa välisteenistus suurendaks oma tähtsaima Afganistaniga seotud rahastamisvahendi, ÜRO Arenguprogrammi kaudu hallatava Afganistani avaliku korra tagamise sihtfondi (LOTFA) aruandekohustust, sest fondi kritiseeritakse halva juhtimise ja vähese läbipaistvuse pärast; kordab lisaks vajadust kasutada kõiki sobivaid rahastamiskanaleid, sh ELi usaldusfonde, tulevaste ÜJKP missioonide jaoks tõhusal viisil, et tagada missiooni poliitiliste eesmärkide saavutamine ja usaldusväärne finantsjuhtimine;

128.  nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus looksid projektitegevuste vahel sünergiaid ja ristviiteid ning tugeva ja tõhusa seose missiooni eesmärkide ja missiooni rakenduskavas sätestatud vahe-eesmärkide vahel;

129.  on seisukohal, et EUPOLi ja muude ÜJKP missioonide koolitusprogrammis peavad etendama olulist rolli sellised teemad nagu sugu, naiste mõjuvõimu suurendamine ja haridus; märgib sellega seoses, et EUPOL on koolitusega seotud meetmetes olnud enamjaolt edukas, ent mentorlus- ja nõustamistegevuses vähem edukas;

130.  nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus koordineeriksid ÜJKP missioone eelnevalt põhjalikult liidu muude kahepoolsete missioonidega ning sarnaste eesmärkidega rahvusvaheliste meetmetega; nõuab sellega seoses rohkem koostööd ja koordineerimist liidu ja liikmesriikide vahel, et edendada sünergiat Euroopa raamistikus; nõuab, et jätkuvate ja tulevaste ÜJKP missioonide mandaadis oleks selgelt kindlaks määratud kohustus koordineerida muude liidu osalejate, sh liikmesriikidega;

131.  nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus pööraksid erilist tähelepanu hankemenetlustele, et tagada nende vastavus ÜJKP operatiivvajadustele; juhib tähelepanu sellele, et projektide rakendamine on kannatanud kohmakate hankemenetluste tõttu, mis on toonud kaasa oodatust nõrgemad tulemused, ning et lihtsustatud või paindlike menetluste kasutamine on aidanud rohkem lepinguid lõpule viia;

132.  nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus suurendaksid veelgi oma ÜJKP missioonide tulemuslikkust, parandades saavutatud tulemuste pikaajalist kestlikkust; tunnistab siiski, et liidu ja rahvusvahelise kogukonna toetus on nende pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks otsustava tähtsusega;

133.  nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus võtaksid arvesse liidu saavutusi, pärast seda kui EUPOL 2016. aasta lõpuks järk-järgult lõpetatakse, muu hulgas võimalust täiendavateks kohustusteks pärast 2016. aastat;

134.  nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus koostaksid aegsasti üksikasjalikud suunised seoses missioonide mahu vähendamise ja nende lõpetamisega, samuti missiooni varade realiseerimisega;

XII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 8/2015 „Kas ELi rahaline toetus vastab piisavalt mikroettevõtjate vajadustele?“

135.  väljendab rahulolu kontrollikoja eriaruandega nr 8/2015 „Kas ELi rahaline toetus vastab piisavalt mikroettevõtjate vajadustele?“ ning toetab põhimõtteliselt selles esitatud soovitusi;

136.  märgib, et kuigi mikrolaen on veel täielikult väljakujunemata, levib selle kasutamine liidus pidevalt ja see on mõjutanud enam kui 250 000 töökoha loomist (2013. aasta andmed);

137.  on seisukohal, et Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) toetuste ja Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress“ (EPMF) rahastamisvahendite vahel on olulisi erinevusi ning need vahendid teenivad tavaliselt erinevaid eesmärke; on seisukohal, et erinevates turuolukordades võivad sobida erinevad toetusmehhanismid;

138.  märgib, et kontrollikoda võrdleb kõnealuses auditis kahte erinevat rahastamismehhanismi, millel on erinev lähenemisviis ja eesmärgid; rõhutab, et ESF ja EPMF erinevad struktuuri, reeglite ja sihtrühmade poolest ning et EMPF tegeleb eranditult mikrolaenude andmisega, samas kui ESFi tegevus hõlmab palju rohkem aspekte;

139.  toonitab, et need kaks rahastamissüsteemi täiendavad teineteist ning toovad mikrolaenude võtjatele kolme rahastamisvahendi ehk toetuste, laenude ja tagatiste kaudu suurt kasu; leiab, et toetused, mida antakse ainult ESFi kaudu, on mikrolaenude jaoks sama olulised kui ülejäänud kaks rahastamisvahendit ning nende täiendavat rolli tuleks nende tulemuslikkuse hindamisel arvesse võtta;

140.  rõhutab mikrolaenude eesmärkide olulisust sotsiaalse kaasatuse suurendamisel, võitluses tööpuudusega ning rahastamise kättesaadavuse parandamisel töötute ja teiste ebasoodsas olukorras olevate inimeste ning mikroettevõtete jaoks; on seisukohal, et seetõttu tuleb toetuste ja rahastamisvahendite abil püüda eelkõige aidata inimestel ja mikroettevõtjatel ületada raskusi nende eesmärkide saavutamisel;

141.  on seisukohal, et toetused on üliolulised selleks, et saavutada kasvu, kaasatuse ja tööhõive eesmärgid, mis on sätestatud komisjoni teatistes „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks – Ühenduse panus inimväärse töö tagamise suuniste rakendamiseks kogu maailmas“ (COM(2006)0249) ja „Ühine kohustus tööhõive tagamisel“ (COM(2009)0257) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1296/2013(17), millega luuakse Euroopa Liidu tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm;

142.  rõhutab vajadust tugevdatud mikrorahastamissüsteemi järgi, mis on majandusliku ja sotsiaalse arengu vahend nende toetamiseks, kes abi tõeliselt vajavad;

143.  leiab, et tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmis tuleb programmitöö perioodil 2014–2020 ületada haavatavate rühmade tingimuste parandamisel rahastamisvahenditele suhteliselt väikese tähelepanu pööramise probleem;

144.  on seisukohal, et EPMF ja ESF ei ole teineteist piisavalt täiendanud selleks, et oleks olnud võimalik pidada kinni nõudest, mille kohaselt kõik mikrolaenude pakkujad peavad tegema koostööd koolitus- ja juhendamisteenuseid pakkuvate ettevõtetega, eelkõige nende ettevõtetega, kes saavad ESFi toetust;

145.  väljendab heameelt seoses asjaoluga, et komisjon on uues, aastaid 2014–2020 hõlmavas õigusraamistikus juba käsitlenud enamikku kontrollikoja poolt tuvastatud puudustest ja tema antud soovitustest;

XIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 9/2015 „Piinamisvastasele võitlusele ja surmanuhtluse kaotamisele eraldatud ELi toetus“

146.  kiidab heaks eriaruande, milles pühendutakse piinamisvastasele võitlusele ja surmanuhtluse kaotamisele eraldatud liidu toetusele, ning esitab alljärgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

147.  tuletab meelde, et inimõigused on liidu välistegevuse ning tema kahe- ja mitmepoolsete suhete nurgakivi; usub, et liidu põhiprioriteedina tuleks pöörata neile pidevat tähelepanu;

148.  rõhutab, et liit on kindlalt pühendunud igasuguse piinamise ja muu väärkohtlemise tõkestamisele ja likvideerimisele ning surmanuhtluse kaotamisele; märgib, et selleks kasutatav peamine vahend on demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR), mille abil toetatakse kodanikuühiskonna organisatsioone nende projektide elluviimisel;

149.  märgib, et 2007.–2013. aasta programmitöö perioodil eraldati EIDHRi raames piinamise ja surmanuhtluse vastase võitlusega seotud projektide jaoks 100,9 miljonit eurot; märgib siiski, et see rahasumma on suhteliselt väike, kui võtta arvesse vahendi kaugeleulatuvaid eesmärke ja ülemaailmset ulatust;

150.  rõhutab, et rahastamise suur hajutatus enam kui 120 riigi vahel üle maailma nõrgendab EIDHRi mõju; nõuab komisjonilt tungivalt läbimõeldumat prioriteetide seadmist ning tähelepanu koondamist kitsamale valdkonnale, et tulemusi parandada; rõhutab, et ressursid peaksid olema suunatud olulist tuge vajavatele riikidele ning reaalse olukorra paranemise potentsiaaliga probleemidele; väljendab heameelt selle üle, et 2015. aasta toetustaotluste esitamise kutse puhul on komisjon hakanud juba keskenduma kitsamale valdkonnale;

151.  võtab teadmiseks kontrollikoja tähelepaneku, et rahastatud projektid ei ole sageli liidu muu tegevusega (nt tavapärane arenguabi ja partnerriikidega peetav dialoog) hästi kooskõlastatud, ei ole moodustanud osa ühtsest ja strateegilisest käsitusest ega ole üksteist hästi täiendanud; ergutab komisjoni töötama välja ülemaailmset strateegiat, et täiendada samade eesmärkidega tegevusi ja vältida topeltrahastamist;

152.  ergutab Euroopa välisteenistust ja komisjoni suunama põhitähelepanu ja hooguandvat poliitilist mõjujõudu valdkondadele, kus seda on kõige rohkem tarvis, ning suurendama liidu delegatsioonide kohapealset võimekust, et tulemuslikkusele, tulemustele ja mõjule orienteeritud suhtumine saaks inimõiguste ja demokraatia poliitikakäsitustes suurema kandevõime;

153.  palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil suurendada ja süvalaiendada inimõigustealase dialoogi, riigistrateegiate ja erisuuniste tulemuslikkust, tagades, et kolmandate riikidega poliitika kujundamise kõikidel tasanditel käsitletakse süstemaatiliselt peamisi inimõigusi, nagu surmanuhtluse kaotamist ja piinamise vastu võitlemist;

154.  usub, et Euroopa välisteenistus ja komisjon peaksid püüdma teha inimõiguste küsimustes rohkem ühist kavandamis- ja jälgimistööd, et see oleks paremini kooskõlas kohalike poliitiliste ja inimõigustealaste strateegiatega;

155.  palub toetustaotluste esitamise kutsete alusel laekunud taotluste üldises valikumenetluses rakendada kvalitatiivsemat ja strateegilisemat lähenemisviisi; ergutab komisjoni kohaldama seda vahendit kooskõlas pikaajalise visiooniga, tuginedes konkreetsetele mõõdetavatele eesmärkidele;

156.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liidu delegatsioonid pööraksid pidevalt tähelepanu kõikides riikides toimuvale arengule või tagasilangusele ning võtaksid tarvitusele kõik mõjutamisvahendid; toetab liidu delegatsioonide rolli poliitilises analüüsis ja poliitikakujundamisel, samuti nende koordineerivat rolli ja aruandlusfunktsioone;

157.  rõhutab, et asjaomane vahend on hea kaardistamiseks, et analüüsida inimõiguste olukorda ja arengut maailmas; juhib tähelepanu sellele, et liidu pidev kohalolu ja huvi võivad tuua kaasa pöörangu piinamise ja surmanuhtluse vallas; rõhutab siiski, et komisjon peab selles küsimuses välja töötama strateegilise käsituse;

158.  märgib, et komisjon saab inimõiguste olukorra kohta teistes riikides eri kanalite kaudu üksikasjalikku teavet ning et ta kasutab seda teavet prioriteetide kindlaksmääramisel; märgib murega, et kuigi komisjonil on olemas konkreetsed inimõigustealased riigistrateegiad, mis sisaldavad põhjalikku analüüsi olukorra kohta asjaomastes riikides ning määravad kindlaks valdkonna põhiprioriteedid, ei ole neid rahastamisvahendite eraldamisel ja liidu muude meetmete koordineerimisel nõuetekohaselt arvesse võetud; osutab, et riigistrateegiate lisaväärtus on nende range konfidentsiaalsuse tõttu piiratud; palub komisjonil teha strateegiad projektide hindajatele kättesaadavaks, et tagada maksimaalne lisaväärtus;

159.  väljendab heameelt nõudluspõhise käsitusviisi üle projektide rahastamisel ning peab seda heaks võimaluseks kaasata kogenud ja motiveeritud organisatsioone, kes esitavad kvaliteetseid projekte; väljendab rahulolu seoses sellega, et asjaomane alt ülespoole lähenemisviis ergutab kodanikuühiskonna organisatsioone töötama projekte välja vastavalt oma haldus-, tegevus- ja geograafilisele võimekusele ning järgides oma strateegiat;

160.  peab kahetsusväärseks, et väiksemad kodanikuühiskonna organisatsioonid võivad toetuse taotlemisel jääda pikalevenivate ja keerukate taotlusprotseduuride, keeleliste nõuete ja/või kogemuste nõude tõttu ebasoodsamasse olukorda; palub komisjonil taotlusprotsessi kiirendada ja lihtsustada, et ergutada kvaliteetsete projektide kandideerimist;

161.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon korraldab kohalikele kodanikuühiskonna organisatsioonidele seminare ja koolitusi, edendab partnerlussuhteid ja võimaldab alltoetuste andmist ning on viimase nelja aasta jooksul korraldanud enne ülemaailmse toetustaotluste esitamise kutse avaldamist kodanikuühiskonnale seminari, kus on võimalik EIDHRi tutvustada;

162.  väljendab muret selle pärast, et isemajandavate organisatsioonide puudumine ohustab nende tegevuse järjepidevust ja võib kaasa tuua oskusteabe kaotsimineku; väljendab heameelt selle üle, et komisjon püüab vähendada organisatsioonide rahalist sõltuvust, võimaldades neil EIDHRi raames palgata rahastamisvahendite hankimisega tegelevaid ametnikke;

163.  osutab, et kontrollikoja hinnangul oli projektide tulemusi üldiselt keeruline mõõta, kuna oodatav mõju on sageli mittemateriaalne, tulemusnäitajatele ei ole kehtestatud sihtväärtusi ja kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt komisjonile esitatavas aruandluses keskendutakse tegevusele;

164.  arvestab sellega, et piinamisvastane võitlus ja surmanuhtluse kaotamine on pikaajalised protsessid, mille mõju ja tulemusi on kvantitatiivsete näitajate kaudu raske mõõta, ning et EIDHR püüab lahendada keerulise poliitilise taustaga tundlikke probleeme ja selle rakendamine nõuab põhjalikku ja aeganõudvat juhtimist;

165.  juhib sellega seoses tähelepanu tõsiasjale, et mõjuhindamise süsteemid on üsna nõrgad ka ebaselge loogikaga projektiraamistike tõttu, millel puuduvad hästi määratletud võrdlusnäitajad ja eesmärgid; palub komisjonil muuta projektide loogiliste raamistike nõuded selgemaks, et parandada nende tulemusi ja lisaväärtust;

166.  palub komisjonil koostada EIDHRi rahastuse kohta põhjaliku mõjuhinnangu ja teha asjaomasest analüüsist järeldused; ergutab komisjoni võtma valikumenetluses arvesse eri tüüpi projektide mõju ja tulemusi; väljendab heameelt selle üle, et komisjon teeb juba tööd inimõiguste valdkonna projektide mõjuhinnangu parandamise nimel, ning palub komisjonil tulemusi eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutava institutsiooniga jagada;

167.  märgib, et projektide hindamisel võetakse aluseks punktide andmise süsteem ja standarditud hindamistabelid, mille kriteeriumid hõlmavad projekti kavandamist, asjakohasust, suutlikkust, teostatavust, mõjusust, jätkusuutlikkust ja kulutõhusust, ning et toetust saavad kõige suurema punktiarvuga projektid; võtab kontrollikoja aruandest teadmiseks, et standarditud hindamistabelitel on mitmeid puudusi seoses kättesaadavate suunistega kriteeriumide hindamise kohta; palub komisjonil suunised selgemaks muuta ning uuesti kaaluda standarditud hindamistabelite parandamist;

168.  nõuab, et komisjon leevendaks kontrollikoja poolt välja toodud hindamisalaseid puudusi; pooldab sellele vaatamata teatavat paindlikkust inimõiguste valdkonna projektide hindamisel, millesse ei saa suhtuda kui puhtformaalsesse linnukese kirjapanemisse; rõhutab vajadust kasutada tervet mõistust, nagu on eelnevalt märkinud ka eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutav institutsioon;

169.  võtab kontrollikoja aruandest teadmiseks, et enamiku toetustaotluste esitamise kutsete eesmärgid olid kirjeldatud üldsõnaliselt; võtab teadmiseks komisjoni märkuse, et eelistatavaks strateegiaks on toetustaotluste esitamise kutsete terviklik käsitus; palub komisjonil siiski tagada, et EIDHRi rahastamisvahendeid kasutatakse tulemuslikult, tagades projektide teostatavuse, elujõulisuse ja lisaväärtuse, mis on teostatav näiteks toetustaotluste esitamise kutsetes projekti tulemustele miinimumnõuete kehtestamise abil;

170.  väljendab heameelt selle üle, et toetuse saamisest huvitatud kodanikuühiskonna organisatsioonid peavad kõigepealt esitama oma projekti põhijooni kirjeldava kontseptsioonikirjelduse; peab kontseptsioonikirjeldust kiireks ja kulutõhusaks lahenduseks projektide hulgas eelvaliku tegemisel;

171.  võtab teadmiseks kontrollikoja tähelepaneku, et projektide valik oli hästi dokumenteeritud, kuid ei järginud piisavalt rangeid kriteeriume, ning et projektides puuduste tuvastamise korral jäeti need kõrvaldamata; märgib rahulolevalt, et hindamiskomisjonide üldistest järeldustest anti piisavalt üksikasjalik ülevaade; väljendab heameelt selle üle, et projektid viidi üldiselt plaanipäraselt ellu ja olid tavaliselt kulutõhusad; palub komisonil parandada projektide hindamise järjepidevust;

172.  võtab teadmiseks kontrollikoja tähelepaneku, et toetust saanud organisatsioonid tõlgendavad kaudsete kulude katmiseks ettenähtud kindlasummalise toetuse otstarvet erinevalt, millega võib kaasneda organisatsiooni töö alaväärtustamine või rahastamiskõlbmatute kulude katmine; palub komisjonil muuta kindlasummalise toetusega seotud eeskirjad selgemaks;

173.  kiidab heaks liidu uue inimõiguste ja demokraatia tegevuskava ajavahemikuks 2015–2019 kui uuesti määratletud poliitilise kohustuse suurendada liidu eri välispoliitikameetmete ja rahastamisvahendite sidusust ja järjepidevust;

174.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon on juba hakanud rakendama õigustele põhinevat käsitusviisi ning jätkab sellega, süvalaiendades asjaomast käsitust menetlustele ja vormidele, koostades tegevuskavu ning korraldades koolitusüritusi;

XIV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 10/2015 „ELi ühtekuuluvusvaldkonna vahenditega tehtavate riigihangete probleemide kõrvaldamiseks vajatakse suuremaid jõupingutusi“

175.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruandes nr 10/2015 „ELi ühtekuuluvusvaldkonna vahenditega tehtavate riigihangete probleemide kõrvaldamiseks vajatakse suuremaid jõupingutusi“ esitatud leidude ja soovituste üle;

176.  märgib, et aastatel 2007–2013 kokku eraldatud 349 miljardi euroga on ühtekuuluvuspoliitika keskne poliitika Euroopa piirkondade majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamiseks; rõhutab seetõttu, et oluline on tagada riigihankemenetluste nõuetekohasus, eriti kui kontrollikoda on tuvastanud, et hankemenetlused on liidu ühtekuuluvusvaldkonna kuludega seotud vigade peamine allikas;

177.  rõhutab, et 40 % aastatel 2007–2013 ellu viidud projektidest sisaldas vigu riigihankemenetlustes, ning et põhilised vead olid lepingute põhjendamatu otse sõlmimine, valikukriteeriumide ebaõige rakendamine ning pakkujate ebavõrdne kohtlemine valiku tegemisel;

178.  võtab teadmiseks, et peamisteks vigade põhjusteks olid puuduv haldussuutlikkus, liidu direktiivide ebaõige ülevõtmine liikmesriikide poolt, järjekindluse puudumine õigusaktide tõlgendamisel ja ebapiisav planeerimine;

179.  juhib tähelepanu asjaolule, et üheks vigade põhjuseks peetakse riigihangete õigus- ja haldusraamistiku keerukust; märgib, et 90 % 69st auditeerimisasutusest väitis, et kehtiva raamistiku keerukuse tase on kõrgem kui vaja; märgib, et peaaegu 50 % tõi välja selle, et riigihangete valdkonna tavade parandamise peamine potentsiaal peitub menetluste lihtsustamises;

180.  kutsub seetõttu liikmesriike üles vältima liidu direktiividest rangemaid eeskirju; on veendunud, et see ergutaks ja hõlbustaks ka VKEde osalemist riigihankemenetlustes;

181.  märgib, et kontrollikoja peamine leid oli see, et komisjon ja liikmesriigid ei tee piisavaid pingutusi riigihangete regulaarseks ja süstemaatiliseks analüüsimiseks ning et järjepidevate ja üksikasjalike andmete puudumise tõttu oli võimatu vigu analüüsida, käsitleda ja vältida;

182.  nõustub kontrollikoja seisukohaga, et komisjon peaks töötama välja andmebaasi, et analüüsida riigihangetes esinevate vigade sagedust, tõsidust ja põhjuseid; on seisukohal, et komisjon peaks tagama, et ta saab liikmesriikidelt eeskirjade eiramise kohta järjepidevat ja usaldusväärset teavet;

183.  väljendab heameelt komisjoni poolt programmitöö perioodiks 2014–2020 valitud proaktiivse lähenemisviisi üle, mille eesmärk on 2016. aastaks rakendatavate riiklike tegevuskavade toetamine suuniste andmise, järelevalve ja tehnilise abi kaudu; tunnistab, et komisjon soovib selle proaktiivse lähenemisviisiga vähendada võimalikku rakenduskavade maksete peatamise riski pärast 2016. aastat;

184.  eeldab, et komisjon peatab maksed ja rakendab finantskorrektsioone nende liikmesriikide puhul, kes ei ole suutnud kõnealuseid eesmärke saavutada, üksnes viimase võimalusena, kui kõik muud ennetamise, parandamise ja abi vahendid on ammendatud;

185.  väljendab heameelt asjaolu üle, kuigi komisjon on pikka aega käsitlenud riigihangetes esinevate vigade probleeme, mis olid ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas ilmselged, teeb ta nüüd seda koordineeritumal viisil riigihangete tegevuskava raames; kutsub sellega seoses komisjoni üles hoogustama kõnealuse kava rakendamist ja andma igal aastal aru sellekohastest edusammudest;

186.  ootab, et komisjon looks kõrgetasemelise rühma, et võtta juhtroll riigihangetega seotud probleemide lahendamisel ja edendada riigihankemenetluste lihtsustamist;

187.  ergutab komisjoni ja liikmesriike kasutama ära võimalusi, mida pakub e-hangete süsteem, millel on suur potentsiaal parandada läbipaistvust ja anda laiem juurdepääs pakkumuste esitamisele, sh VKEde jaoks, ning hoida ära eeskirjade eiramisi ja pettust;

188.  ergutab komisjoni ja liikmesriike jätkama kogemuste ja parimate tavade vahetamisega seotud pingutusi;

189.  väljendab heameelt IT-põhise pettuste avastamise lahenduse ARACHNE üle ja kutsub kõiki liikmesriike üles sisestama sellesse põhjalikke ja kvaliteetseid andmeid, et aidata programmil korralikult töötada;

XV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 11/2015 „Kas komisjon on kalandusalaseid partnerluslepinguid edukalt hallanud?“

190.  väljendab heameelt stabiilsema õigusraamistiku üle, mida kalandusalased partnerluslepingud pakuvad võrreldes eralepingutega; võtab teadmiseks, et Euroopa laevaomanikud on teatanud, et eelistavad kalandusalaseid partnerluslepinguid ning on palunud komisjonil laiendada lepingute võrgustikku;

191.  palub komisjonil suuremal määral järgida ainuõigusklauslit; märgib, et kuigi komisjon ei saa mõnda tegurit mõjutada, peaks ta alustama uue protokolli läbirääkimisega varakult enne praeguse protokolli kehtivuse lõppemist; nõuab tungivalt, et komisjon lühendaks võimaluse korral läbirääkimisperioode;

192.  nõuab tungivalt, et komisjon parandaks kalandusalaste partnerluslepingute kooskõla liidu muude algatuste ja rahastamisallikatega sama piirkonna kalandussektoris, määratleks riiklikud strateegiad kalavarude juhtimise arendamiseks ning tagaks, et sama piirkonna protokollid, mille üle läbirääkimisi peeti, on kooskõlas asjaomase piirkondliku strateegiaga ning liidu muu rahastamisega;

193.  nõuab, et komisjon keskenduks rohkem piiravatele tehnilistele tingimustele, näiteks püügipiirkondade kitsale määratlusele; rõhutab asjaolu, et see võib mõjutada liidu välislaevastiku kasumlikkust;

194.  palub komisjonil kaaluda varasemate protokollide kasutamist ja püüda seostada juurdepääsuõiguste eest tehtud makseid paremini tegeliku saagiga, hoides samal ajal ära negatiivse mõju kalandustegevusele;

195.  märgib murega, et komisjoni poolt läbirääkimiste teel sõlmitud kalandusalaste partnerluslepingute maksumus on olnud varasemaid määrasid arvestades suhteliselt kõrge; nõuab, et komisjon võtaks kalandusalaste partnerluslepingute läbirääkimisi ette valmistades arvesse säästlikkuse, tõhususe ja mõjususe põhimõtteid, et tagada kuludele vastav tulu ning vastavus usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetele;

196.  märgib, et järelhindamistel tuleks keskenduda ühtsele ja võrreldavale analüüsile protokollide alusel kulutatud avaliku sektori vahendite tasuvuse kohta ning terviklikule ja kriitilisele analüüsile nende mõjususe kohta liidu ja asjaomase partnerriigi jaoks;

197.  ergutab komisjoni tugevdama oma läbirääkimisjõudu; rõhutab liidu poolt partnerriikidele antava kogutoetuse tähtsust;

198.  nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks oma järelhindamisaruandes kõige ajakohasemaid andmeid; palub komisjonil teha see aruanne sidusrühmadele õigeaegselt kättesaadavaks;

199.  kutsub komisjoni üles soodustama elektrooniliste lubade või volitatud laevade nimekirja aktsepteerimist partnerriikides loa kogu kehtivusajaks; rõhutab vajadust vähendada viivitusi lubade taotlemise protsessis; kutsub komisjoni üles tuvastama ja vähendama menetluslikke kitsaskohti;

200.  kutsub komisjoni üles tagama, et lipuriigid kasutavad uut püügiandmebaasi täies ulatuses ning et see sisaldab püükide kohta usaldusväärset teavet, mida saab konsolideerida, mille üle saab järelevalvet teha ja mida saab ajakohastada;

201.  võtab teadmiseks, et komisjon loonud püügiandmete haldamiseks andmebaasi; märgib lisaks, et see andmebaas peaks sisaldama liikmesriikide iganädalasi püügiandmeid, mis on esitatud püügipiirkonna kaupa; märgib murega, et see andmebaas kontrollikoja auditi ajal veel ei toiminud ning et liikmesriigid ei järginud oma aruandluskohustusi; palub komisjonil leida partnerluses liikmesriikidega sellele probleemile lahendus ning lisada andmebaasi selged ja järjepidevad andmed tegelike lõplike püütud koguste kohta, et vältida võimalikke negatiivseid finantstagajärgi, kui lõplik püügikogus on suurem kui võrdlustonnaaž;

202.  kutsub komisjoni üles jälgima hoolikamalt valdkondliku toetuse rakendamist, et tagada selle tulemuslikkus ja kulutõhusus; palub komisjonil tagada partnerriikide rakendatavate meetmete tulemuslik koordineerimine; palub komisjonil lisada protokollidesse rahastatavate meetmete ametlikud toetuskõlblikkuse tingimused;

203.  kutsub komisjoni üles tagama, et valdkondlikud toetuse maksed on kooskõlas muude eelarvetoetuse maksetega ning põhinevad partnerriikide saavutatud tulemustel ühiselt kokkulepitud meetmete maatriksi rakendamisel;

204.  võtab murega teadmiseks, et kuigi valdkondliku toetust tuleks maksta pärast seda, kui partnerriigid on suutelised näitama saavutatud tulemusi, ei võimalda praegu kehtivad protokollid valdkondlike toetusmaksete osalist vähendamist juhul, kui tulemused on vaid osaliselt saavutatud; võtab teadmiseks komisjoni märkuse, et kui tulemused on saavutamata või need on vähesed, peatatakse järgmisel aastal valdkondliku toetuse maksmine kuni eesmärkide saavutamiseni; palub komisjonil sellele vaatamata lisada uutesse protokollidesse võimaluse korral valdkondliku toetuse osalise maksmise võimaluse;

XVI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 12/2015 „ELi prioriteedina määratletud teadmistepõhise maamajanduse edendamist mõjutab teadmussiirde- ja nõustamismeetmete halb juhtimine“

205.  nõuab, et liikmesriigid kehtestaksid maapiirkondade ettevõtjatele vajalike teadmiste ja oskuste analüüsimiseks menetlused, mis oleksid enamat kui üldsõnaliste teemade esitamine, eelkõige toetustaotluste esitamise kutsete või hankeperioodide puhul, ning et komisjon annaks liikmesriikidele täiendavaid juhiseid selliste korduvate analüüside tegemise kohta, sõnastades need konkreetsemal viisil;

206.  kutsub liikmesriike üles tagama, et uute nõustamisteenuste loomise toetust antakse üksnes juhul, kui on tõestatud vastavate teenuste puudus kõnealuses valdkonnas ning kui esineb uute töötajate, ruumide ja/või vahendite rahastamise vajadus;

207.  kutsub liikmesriike üles valima avaliku sektori rahastust saavaid teenuseosutajaid välja õiglases ja läbipaistvas konkurentsis, olenemata sellest, kas nad kasutavad toetustaotluste esitamise kutseid või ametlikke riigihankemenetlusi;

208.  soovitab liikmesriikidel võtta arvesse dokumenti „Spetsialistidele mõeldud riigihankemenetluste suunised selle kohta, kuidas vältida kõige sagedasemaid vigu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatavate projektide puhul“;

209.  nõuab, et komisjon annaks täiendavaid konkreetseid juhiseid teenuse ettevõttesisese osutamise, alltöövõtu ning konsortsiumide osutatava teenuse hindamise kohta ning jälgiks piisavalt liikmesriikide menetlusi, tagamaks, et teadmussiirde- ja nõustamistegevuse valik on konkurentsipõhine, õiglane ja läbipaistev;

210.  kutsub liikmesriike üles hindama vajadust toetada selliseid teadmussiirde- ja nõustamistegevusi, mis on turul mõistliku hinna eest vabalt saadaval, ning kui see vajadus on põhjendatud, tagama, et toetatud tegevuste kulud ei ületa turul pakutavate samalaadsete tegevuste kulusid;

211.  nõuab, et komisjon tugineks esimestele sammudele, mis on tehtud liidu fondide vahelise täiendavuse tagamiseks, et maandada topeltrahastamise ja haldussüsteemi dubleerimise riski;

212.  kutsub liikmesriike üles looma tulevaste toetustaotluste esitamise kutsete või pakkumismenetluste täiustamiseks seire- ja hinnanguteavet kasutavad tagasiside andmise süsteemid ning nõuab, et komisjon annaks liikmesriikidele juhiseid selle kohta, kuidas nad võiksid neid korduvaid tagasisideprotseduure kasutada, ja kontrolliks, kas liikmesriigid on need kehtestanud;

213.  nõuab, et komisjon tõstaks viivitamata teadmussiirde- ja nõustamismeetmete riskiprofiili ning parandaks vastavalt nende järelevalvet ja juhtimist;

214.  kutsub liikmesriike üles jagama oma parimaid tavasid ja jätkama oma projektide hindamist, et omada head alust rakendusperioodiks 2014–2020;

215.  palub komisjonil edastada nõustamisteenuste põhjalik hindamine, peatähelepanuga tulemustele ja puhasmõjule, et vältida puhtkvantitatiivset hinnangut investeeringutele;

216.  nõuab, et komisjon edendaks metoodiliste lähenemisviiside alaste heade tavade vahetust võrgustike loomise kaudu;

XVII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 13/2015 „Puitu tootvatele riikidele FLEGTi tegevuskava raames antav ELi toetus“

217.  väljendab heameelt eriaruande üle, milles pühendutakse puitu tootvatele riikidele FLEGTi tegevuskava raames antavale lidu toetusele, ning esitab alljärgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

218.  peab FLEGTi algatust metsahalduse parandamisel, metsade püsimise tagamisel ja õiguskaitse kindlustamisel esmatähtsaks, kuna selles kasutatakse kõiki võimalikke vahendeid, muu hulgas vabatahtlikke partnerluslepinguid ja finantsalaseid nõuetekohase hoolsuse nõudeid, et leida lahendus ebaseadusliku raie ülemaailmsele probleemile ja aidata tagada puidu eksport liitu;

219.  taunib siiski FLEGTi tegevuskava ja projektide rakendamisetapis tuvastatud kumulatiivseid puudujääke, mis muudavad nüüd vajalikuks kiire ja põhjaliku hindamise;

220.  on kindlalt veendunud, et pärast 300 miljoni euro eraldamist ajavahemikul 2003–2013 FLEGTiga seotud toetusele on aeg viia läbi ebaseadusliku raie ja sellega seotud kaubanduse vähendamisele suunatud FLEGTi protsessi põhjalik kulude-tulude analüüs ning samuti ühtlustada olemaolevate mehhanismide ülesehitust, et muuta need tulemuste ja mõju osas tulemuslikumaks;

221.  taunib FLEGTi tegevuskava aeglast rakendamist, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 995/2010(18) (liidu puidumäärus) hilist vastuvõtmist ning komisjoni aeglust FLEGTi üldisest rahastamisest saadud õppetundidest õppimisel;

222.  kutsub komisjoni üles prioriseerima oma abialaseid jõupingutusi selgete eesmärkide ja kriteeriumide kaudu; kutsub komisjoni seepärast üles loobuma eri eelarvetest pärineva liidu rahastamise struktureerimisest ja kaaluma üheainsa, selgelt kindlaksmääratud eelarve kasutamist;

223.  kutsub komisjoni üles tugevdama kiiresti järelevalve ja korrapärase aruandluse abil läbipaistvus- ja aruandlusraamistikku, lisades sellele asjakohase edusammude hindamise; nõuab tungivalt, et komisjon kontrolliks lisaks liidu puidumääruse rakendamist liikmesriikides ja annaks selle kohta aru ning algataks kõnealuse määruse kohaldamise tagamiseks vajaduse korral kohtumenetluse;

224.  kutsub komisjoni üles ühtlustama ja paremini koordineerima liidu eri poliitikavaldkondade ja seotud teenuste raames oma jõupingutusi ebaseadusliku raiega võitlemiseks;

225.  tuletab meelde, et puidutoodete jälgitavust liidu ja puitu eksportivate riikide vahelise toimiva ja seaduslikult kehtestatud litsentsisüsteemi kaudu tuleks pidada pidevaks põhieesmärgiks, arvestades eelkõige kontrollikoja tuvastatud tegureid, nagu laialt levinud korruptsioon, nõrk õiguskord ning projektidega seotud riskide ja piirangute ebapiisav hindamine;

226.  kutsub komisjoni üles pidama läbirääkimisi puidu impordi standardite lisamise üle tulevastesse kahe- või mitmepoolsetesse kaubanduslepingutesse, et mitte õõnestada FLEGTi tegevuskava abil saavutatud edu puitu tootvates riikides;

227.  on seisukohal, et FLEGTi süsteemi juhtimisalaste puudujääkidega tuleks tegeleda kas FLEGT-meetme välishindamise kaudu või peaks seda tegema komisjon juhtumipõhiselt;

XVIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 14/2015 „Kas AKV riikide investeerimisrahastu annab lisaväärtust?“

228.  väljendab heameelt eriaruande üle, milles pühendutakse AKV riikide investeerimisrahastu lisaväärtusele, kuna see on konkreetne ja positiivne näide järelmeetmetest, mida kontrollikoda on võtnud pärast 2012. ja 2013. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetlust, mille käigus parlament palus koostada enne Euroopa Investeerimispanga (EIP) välismandaadi vahekokkuvõtte ja investeerimisrahastu vahekokkuvõtte koostamist eriaruande EIP välislaenutegevuse tulemuslikkuse ja kooskõla kohta liidu arengupoliitika ja -eesmärkidega;

229.  leiab, et taolise AKV riikide investeerimisrahastut käsitleva auditi lisamine kontrollikoja töökavasse on parlamendi ja kontrollikoja koostöö ning nende ühiskontrolli alase töö seisukohast hea tava;

230.  on arvamusel, et nimetatud auditiaruannet võib pidada tugipunktiks, kuna tegemist on kontrollikoja esimese auditiga selles konkreetses valdkonnas; peab kahetsusväärseks asjaolu, et investeerimisrahastut ei käsitleta kontrollikoja iga-aastase kinnitava avalduse auditi raames;

231.  võtab teadmiseks positiivsed järeldused selle kohta, et AKV riikide investeerimisrahastu ühtib liidu arengupoliitika eesmärkidega ja et sellel on majandusarengut kiirendav mõju; peab kiiduväärseks EIP ja komisjoni vahelist head koostööd eelkõige projektide leidmise ja valiku valdkonnas;

232.  peab siiski kahetsusväärseks, et kontrollikojal ei olnud võimalik AKV riikide investeerimisrahastu lisaväärtust täpsemalt kindlaks teha; palub seetõttu kontrollikojal tuua edaspidistes eriaruannetes rohkem konkreetseid näiteid ja mõned projektid eraldi välja tuua, et oma järeldusi ja soovitusi paremini illustreerida; palub kontrollikojal täiustada selle esimese kogemuse põhjal seda laadi rahastute finantsvõimenduse, majandusarengut kiirendava mõju ja lisaväärtuse hindamise vahendeid; palub kontrollikojal kaaluda lisaväärtuse olemasolu ka mitte üksnes klassikalise kolmiku (säästlikkus, tõhusus, tulemuslikkus) kaudu, vaid laiemas mõistes, mis hõlmab veel kolme osa (ökoloogia, võrdõiguslikkus ja eetika);

233.  nõustub kontrollikoja soovitustega; palub seetõttu komisjonil võtta kontrollikoja soovitusi arvesse oma tulevastes seadusandlikes ettepanekutes ja läbirääkimistel, nagu EIP välisvolituste läbivaatamine või Cotonou lepingu järgne leping;

234.  soovitab kohandada investeerimisrahastut ja EIP poliitikat kiiresti vastavalt COP21 tulemustele ja võimalikele 2015. aasta järgsetele aastatuhande arengueesmärkidele, et tagada liidu poliitika järjepidevus; on arvamusel, et võitlust kliimamuutuste vastu ning kõiki kliimamuutuste otseseid ja kaudseid tagajärgi, eriti maailma kõige vaesemates riikides, tuleks senisest enam tähtsustada;

235.  peab äärmiselt oluliseks, et EIP võtaks jätkuvalt aega hoolsuskohustuse põhimõtete jaoks, mis oleks ühendatud tulemuste hindamise vahenditega, et saada parem ülevaade finantsvahendajate ja abisaajate profiilist ning hinnata paremini ka projektide mõju lõplikele abisaajatele; palub EIP-l kontrollikoja soovitusi tõsiselt arvesse võtta ja parandada kehtivaid tavasid, et tugevdada AKV riikide investeerimisrahastu lisaväärtust;

236.  on arvamusel, et liidu maksumaksjate raha kasutamine ei peaks olema võimalik ilma parlamendi poolse eelarve täitmisele heakskiidu andmiseta; kordab seetõttu oma veendunud seisukohta, et investeerimisrahastu suhtes, mida liidu nimel haldab EIP, tuleks kohaldada parlamendi poolset eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetlust, kuna investeerimisrahastut rahastatakse liidu maksumaksjate rahaga;

237.  märgib, et 2015. aastal on kavas uuendada ELi toimimise lepingu artikli 287 lõikes 3 osutatud kolmepoolset kokkulepet EIP, komisjoni ja kontrollikoja vahelise koostöö kohta seoses meetoditega, mida kontrollikoda kasutab, et kontrollida EIP tegevust liidu ja liikmesriikide vahendite haldamisel; kordab oma seisukohta, et kontrollikoja volitusi tuleks sellega seoses laiendada kõigile uutele EIP rahastamisvahenditele, mis hõlmavad liidu või Euroopa Arengufondi avalikke rahalisi vahendeid;

XIX osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 15/2015 „AKV‑ELi energiarahastu toetus taastuvenergiale Ida‑Aafrikas“

238.  väljendab heameelt eriaruande üle, milles käsitletakse AKV-ELi energiarahastu toetust taastuvenergiale Ida-Aafrikas, ning esitab alljärgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

239.  väljendab heameelt asjaolu üle, et alates teisest energiarahastu raames esitatud toetustaotluste esitamise kutsest on tehtud kohustuslikuks esialgse teostatavusanalüüsi lisamine; rõhutab, et sellised teostatavusanalüüsid peaksid tuginema täpsetele ja realistlikele stsenaariumidele; rõhutab samuti, et stsenaariumid peaksid juba sisaldama prognoosi selle kohta, kuidas kohalikke kogukondi saab projekti elluviimisse kaasata, et parandada kohalikku isevastutust ja projekti edendamist;

240.  on arvamusel, et paremini tuleks kindlaks määrata seos projekti teostatavuse ning selle sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase jätkusuutlikkuse vahel, et tagada mitte üksnes energiarahastu investeerimisprojektide tõhusus, sidusus ja nähtavus, vaid ka nende tulemuslikkus ja laiemad tulemused asjaomastes piirkondades;

241.  on seisukohal, et projektide ja nendega seotud riskide üle tuleks regulaarselt teostada järelevalvet, millega peaksid kaasnema kiired leevendusmeetmed, et vajaduse korral hankestrateegiat ning hangete valiku- ja rakendamisprotsessi kohandada; on seisukohal, et seirearuannetes esitatud tähelepanekuid tuleks kasutada järgmiste toetustaotluste esitamise kutsete läbiviimisel;

242.  palub energiarahastul tagada kohalike sidusrühmade, nt VVOde või kohalike kogukondade kaasamine kogu projektide kestvuse jooksul alates nende käivitamisest kuni lõpetamisele järgneva ajani, võttes arvesse konkreetsete projektidega seotud vajadusi; nõuab kohaliku suutlikkuse suurendamise jätkuvat toetamist koos nõuetekohase koolituse pakkumisega kogu projekti eluea vältel, mille peamine eesmärk on veelgi parandada kohalikku isevastutust ja edendada koordineerimist, et projekt püsiks pärast rahastamisperioodi lõppemist elujõuline ja jätkusuutlik;

243.  palub komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadil (DG DEVCO) tagada, et koostööpartnerid vastavad kõigile projekti(de) elluviimist puudutava lisateabe päringutele; palub, et DG DEVCO keskenduks eriti koostööpartnerite võimalikule korruptsiooni ja/või pettusega seotud tegevusele, vältides samas ebavajalikku täiendavat halduskoormust; palub, et DG DEVCO korruptsiooni ja/või pettuse korral lepingud nõuetekohaselt lõpetaks ja otsiks asjaomases piirkonnas uued partnerid;

244.   palub komisjonil tagada poliitika sidusus ja tihe koostöö teiste selle valdkonna osalejatega, eelkõige ÜRO organitega ja algatusega „Säästev energia kõigi jaoks“ (SE4ALL), kuid mitte üksnes energiavaldkonnas, et saavutada parimad võimalikud tulemused asjaomases piirkonnas elavate inimeste ja keskkonna jaoks; on seisukohal, et kõikide projektide puhul tuleks nii palju kui võimalik ära kasutada sünergiat teiste kohapealsete projektidega, sealhulgas kavandamise etapis olevate projektidega, kui see on võimalik;

XX osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 16/2015 „Energiavarustuse kindluse parandamine energia siseturu arendamise kaudu: tuleb teha täiendavaid jõupingutusi“

245.  palub, et liikmesriigid kooskõlastaksid oma investeeringud energiataristusse ning oma energiaturgude reguleerimise viisi, et saavutada energia siseturu nõuetekohane ja järjepidev toimimine ning tagada liidu rahaliste vahendite optimaalne kasutamine;

246.  on seisukohal, et energiaturu reformid algavad liikmesriigi tasandil; on seisukohal, et ühiselt kokkulepitud energiapakettide, eelkõige kolmanda energiapaketi rakendamine looks tingimused energia siseturu väljakujundamiseks;

247.  arvestades tulevast piirkondlikku lähenemisviisi energiajulgeolekule, rõhutab selle olulisust, et iga liikmesriik oleks võimeline tagama, et tal on vajalik taristu energia eksportimiseks ja importimiseks, aga ka elektri ja gaasi transiitriigina toimimiseks;

248.  rõhutab, et kõik edaspidised liidu energiaprojektid peavad järgima liidu õigusakte ja energialiidu põhimõtteid: mitmekesisus, varustuskindlus, kättesaadavus, konkurentsivõime ja jätkusuutlikkus;

249.  on seisukohal, et naaberliikmesriikidega võrguühenduste tugevdamist ja parandamist tuleks käsitleda prioriteedina; ergutab kahesuunalise läbilaskevõimsuse (kahesuunaliste energiavoogude) väljaarendamist kõigis piiril asuvates ühenduspunktides, kaasates selleks liikmesriigid, mida koridor läbib;

250.  on seisukohal, et strateegiliste taristuprojektide rakendamine aitab kaasa keskpika ja pika ajaperioodi energiakindluse tagamisele;

251.  palub, et komisjon eraldaks Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametile rohkem rahalisi vahendeid ja annaks talle vajalikud volitused, ning on seisukohal, et ametil tuleks lubada värvata lisatööjõudu, et võimaldada täielikku ja tõhusat järelevalvet energiaturgude üle;

XXI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 17/2015 „Komisjoni toetus noorte tegevuskavadele: ESFi vahendite ümbersuunamine õnnestus, ent tulemustele keskendumine on ebapiisav“

252.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande üle, toetab selles esitatud soovitusi ja on rahul, et komisjon need heaks kiidab ja neid tulevikus ka arvesse võtab; väljendab heameelt selle üle, et komisjon on rakendanud neid soovitusi oma Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide 2014.–2020. aasta õigusraamistikus, tagades nii raha parema kasutamise, seda tulemusraamistiku ja -reservi, eeltingimuste ning ühiste väljund- ja tulemusnäitajate kaudu;

253.  märgib, et noorte töötus on kogu liidus väga tõsine probleem ning sellega võitlemisele tuleks liidu ja riiklikul tasandil suunata asjakohased ressursid; ergutab liikmesriike tungivalt kasutama kättesaadavat liidu toetust;

254.  märgib, et noorte tegevuskavad olid suuresti poliitiline meede ja sellisena ka algselt välja kuulutatud ning nende eesmärk oli veenda liikmesriikide valitsusi kasutamata vahendeid ümber suunama, et vähendada noorte töötust, ilma seejuures täiendavaid haldus- ja/või õiguslikke menetlusi kehtestamata ega uusi vahendeid eraldamata;

255.  võtab teadmiseks selle ülesande poliitiliselt keeruka olemuse ja tunnustab noorte tegevuskavade head tööd juhtpoliitikute teadlikkuse suurendamisel, eri poliitiliste ja haldusasutuste kokkutoomisel ning nende veenmisel selles, et noorte töötuse küsimus tuleb seada teistest algatustest olulisemale kohale;

256.  rõhutab, et on vaja keskenduda tulemuslikkusele ja tulemustele, ning väljendab heameelt selle üle, et uus õigusraamistik 2014.–2020. aasta programmitöö perioodiks sisaldab sätteid, mille kohaselt liikmesriigid peavad oma tulemustest aru andma;

257.  märgib, et sageli on kõige rohkem rahastamist vajavad liikmesriigid ka nõrga haldussuutlikkusega, mille tõttu pööratakse põhitähelepanu investeerimiseesmärkide asemel projekti haldamisele;

258.  märgib, et investeeringute mõju jälgitakse endiselt suures osas kvantitatiivsete näitajate kaudu, mis ei kajasta hea hindamistava kõiki aspekte; märgib, et väljund ei ole sama, mis tulemus;

259.  kutsub komisjoni üles võtma kasutusele varajase hoiatamise mehhanismi kasutamata Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide assigneeringute jaoks, nii et liikmesriikidel oleks piisavalt aega assigneeringute ümberpaigutamiseks noorte tööhõivemeetmetesse;

260.  ootab kontrollikoja aruannet „ELi noortegarantii rakendamine liikmesriikides“, mis peaks valmima 2017. aasta alguses, ja soovitab võtta selle tulemusi arvesse mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamisel;

XXII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 20/2015 „Põllumajanduses mittetootlikeks investeeringuteks antava ELi maaelu arengu toetuse kulutõhusus“

261.  soovitab, et komisjon ergutaks liikmesriike tegema mittetootlikke investeeringuid koostoimes teiste maaelu arengu meetmete ja keskkonnakavadega ning et komisjon jälgiks rakendamist asjaomastes liikmesriikides iga-aastaste rakendamisaruannete alusel alates 2017. aastast;

262.  soovitab, et komisjon esitaks programmiperioodiks 2014–2020 liikmesriikidele mittetootlike investeeringute valikukriteeriume käsitlevad suunised ja veenduks selles, et nad rakendavad projektide valimisel asjakohaseid menetlusi; sellega seoses soovitab ka, et liikmesriigid tagaksid mittetootlike investeeringute valimise läbipaistvuse, avalikustamise ja tulemusliku rakendamise ning et nad kontrolliksid tõhusalt nende kriteeriumide täitmist;

263.  soovitab, et komisjon tagaks, et mittetootlike investeeringute panust liidu põllumajanduse keskkonnaeesmärkide saavutamisse kontrollitakse või vähemalt hinnatakse põhjalikumalt programmitöö perioodi 2014–2020 hindamiste raames;

264.  soovitab, et komisjon julgustaks ja abistaks neid liikmesriike, kus mittetootlikele investeeringutele antakse suures mahus toetust, määrama kindlaks kõige sagedamini toetatavate mittetootlike investeeringute spetsiifilised tulemusnäitajad, et tagada mittetootlike investeeringute kaudu liidu põllumajanduse keskkonnaeesmärkide saavutamisse antava panuse parem kontrollimine ja hindamine; nõuab sellega seoses, et liikmesriigid annaksid alates 2016. aasta juunist nende tulemusnäitajate kohta iga-aastastes rakendamisaruannetes aru ja lisaksid mittetootlike investeeringute tulemuste hindamise oma hindamiskavasse;

265.  soovitab, et komisjon esitaks täiendavad suunised selliste kriteeriumide kindlaks määramiseks, mille abil välja selgitada kõige kõrgema määra alusel toetust saavate mittetootlike investeeringute tulutootvad tunnused, ning et liikmesriigid määraksid need kriteeriumid viivitamata kindlaks ja järgiksid neid, et reguleerida toetuse intensiivsust;

266.  nõuab, et liikmesriigid rakendaksid viivitamata menetlusi tagamaks, et toetust saanud mittetootlike investeeringute kulud ei ületaks sarnast tüüpi kaupade, teenuste või ehitustööde turuhinda; sellega seoses peaksid liikmesriigid kehtestama sobivad võrdlusnäitajad ja/või võrdluskulud, millega mittetootlike investeeringute kulusid riikide halduskontrollide käigus süstemaatiliselt võrreldakse;

267.  soovitab, et komisjon kasutaks teavet, mille liikmesriigid on meetmete kontrollitavuse ja tõendatavuse kohta perioodi 2014–2020 MAKide heakskiitmiseks esitanud, tagamaks, et liikmesriigid kehtestavad asjakohased menetlused kulude mõistlikkuse kindlakstegemiseks ja rakendavad neid, ning kontrolliks, kas liikmesriigid rakendavad mõjusalt selleks ettenähtud kontrolli; soovitab ka, et komisjon lihtsustaks liikmesriikide vahel kulude mõistlikkuse kontrollimisega seotud heade tavade vahetamist;

268.  soovitab, et liikmesriigid määraksid enne perioodi 2014–2020 esimeste kohapealsete kontrollide tegemist kindlaks meetodi kontrollide käigus leitud vigade õigeaegseks koondamiseks ja põhjuste analüüsiks ning võtaksid meetmeid mittetootlike investeeringute toetuskava juhtimis- ja kontrollisüsteemide parandamiseks;

269.  soovitab, et komisjon võtaks arvesse kontrollikoja poolt kulude valdkonnas tuvastatud puuduseid ja võtaks koos liikmesriikidega asjakohaseid meetmeid selliste investeeringute nõuetekohase finantsjuhtimise tagamiseks;

XXIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 22/2015 „ELi järelevalve reitinguagentuuride üle – tugeval alusel, kuid mitte veel täiesti mõjus“

270.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1060/2009 (reitinguagentuuride määrus)(19) eesmärk on kehtestada „ühtne regulatiivne lähenemisviis, et edendada krediidireitingualases tegevuses ausust, läbipaistvust, vastutustunnet, head valitsemistava ja sõltumatust, aidates parandada liidus antavate krediidireitingute kvaliteeti ja panustades siseturu sujuvasse toimimisse, saavutades ühtlasi tarbijate ja investorite kõrgetasemelise kaitse“ (reitinguagentuuride määruse artikkel 1);

271.  tunnistab, et kontrollikoda ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) on auditi ja soovituste mitme aspekti osas üksmeelsel arvamusel;

272.  peab tervitatavaks asjaolu, et ESMA lõi lühikese aja jooksul tugeva aluse reitinguagentuuride üle mõjusa järelevalve läbiviimiseks ELis; märgib siiski, et kontrollikoja arvamuse kohaselt on see menetlus tülikas, mis tuleneb selle määrusekohasest jagamisest kaheks osaks – täielikkuse ja vastavuskontrolli etapiks;

273.  jagab kontrollikoja arvamust, et ESMA peaks registreerimisprotsessi käigus asjakohaselt dokumenteerima kõigi krediidireitingu metoodikat puudutavate regulatiivsete nõuete hindamist ning et heakskiitmisprotsessi dokumente ei tuleks säilitada mitte ainult sisekirjavahetuses, vaid ka sihtotstarbelistes juhtumitoimikutes;

274.  peab tervitatavaks asjaolu, et kontrollikoda ja ESMA on ESMA riskipõhise lähenemisviisi osas üksmeelsel arvamusel; on seisukohal, et riskide kindlakstegemise protsess peaks olema läbipaistev, arusaadav ja jälgitav;

275.  on seisukohal, et kõik uurimised peaksid olema nõuetekohaselt dokumenteeritud, tõestamaks ja tagamaks, et kõiki järeldusi toetab tõendite piisav analüüs; märgib sellega seoses, et kontrollikoda soovitab luua sihtotstarbelise infotehnoloogilise järelevalvevahendi; võtab arvesse ESMA seisukohta, et tema praegused seirevahendid on olnud mõjusad; on siiski jätkuvalt veendunud, et sihtotstarbeline IT-vahend oleks parim viis hallata teavet läbipaistval, arusaadaval ja jälgitaval viisil, pidades silmas tavapärast tööjõu voolavust; nõuab seetõttu, et ESMA näeks oma eelarve planeerimisel ette sellise IT-vahendi kasutuselevõtmise;

276.  tuletab meelde, et reitinguagentuuride määruse üks eesmärk ja ülesanne on tagada sõltumatus ja vältida huvide konflikti (vt reitinguagentuuride määruse I lisa); usub seetõttu, et reitinguagentuurid peaksid kontrollima ka krediidireitingu analüütikute kauplemistegevust; on siiski seisukohal, et ESMA peaks struktureeritud viisil kontrollima süsteeme, mis on reitinguagentuurides huvide konfliktide lahendamiseks kehtestatud;

277.  juhib tähelepanu reitinguagentuuride määruse artiklile 23, kus on sätestatud, et „käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmisel ei mõjuta Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve, komisjon ega liikmesriigi mis tahes ametiasutused krediidireitingute sisu ega metoodikat“; on seisukohal, et reitinguagentuuride metoodika rakendamist saab seetõttu pärast registreerimise lõppu jälgida ainult jooksvate järelevalvemenetlustega;

278.  nõustub, et ESMA peaks kontrollima reitinguagentuuride metoodika ülesehituse ja rakendamise kõiki olulisi aspekte, mida ei ole veel hõlmatud; on mures, et seda ülesannet ei saa vahendite vähesuse tõttu täies ulatuses täita;

279.  avaldab kahetsust, et praegune süsteem ei taga lekke korral tõhusat turgude kaitset, ning palub ESMA-l parandada oma kontrollisüsteemi, et vältida ja tõkestada tegevusi, mis võivad põhjustada turumoonutusi;

280.  avaldab kahetsust, et eurot reguleerivad eeskirjad ei taga, et kõik ESMA poolt registreeritud reitinguagentuurid oleksid võrdsel alusel; palub Euroopa Keskpangal ja ELi seadusandjal see olukord võimalikult kiiresti parandada;

281.  tunnistab, et keskne teabehoidla lisatakse 2013. aastal loodud Euroopa reitinguandmebaasi (reitinguagentuuride määruse artikkel 11a) ja see töö on käimas; palub ESMA-l tagada reitinguagentuuride esitatud andmete usaldusväärsus;

282.  palub ESMA-l jätkata reitinguagentuuride teabe avalikustamise viiside parandamist ja ühtlustamist;

283.  peab tervitatavaks asjaolu, et ESMA kavatseb jätkata oma veebisaidi täiustamist ja eelkõige avaldada kõik kohaldatavad õigusaktid ja asjaomased dokumendid ning muuta veebisaidi kasutajasõbralikumaks;

284.  märgib, et osa reitinguagentuuride määruse metoodikas kasutatud terminoloogiast võib jätta ruumi eri tõlgendustele ja seetõttu avaldada määruse rakendamisele negatiivset mõju; kutsub seetõttu ESMAt ja kontrollikoda üles edastama Euroopa Parlamendile ja komisjonile nimekirja õigusnormidest, mida võiks veel selgemaks muuta;

XXIV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 2/2016 „2014. aasta aruanne Euroopa Kontrollikoja eriaruannete põhjal võetud järelmeetmete kohta“

285.  väljendab heameelt asjaolu üle, et 44st soovitusest 23 rakendati täielikult;

286.  väljendab samuti heameelt asjaolu üle, et komisjon üldjoontes aktsepteeris kontrollikoja poolt kõnealuses eriaruandes antud täiendavaid soovitusi;

287.  märgib siiski, et kontrollikoja arvates ei olnud 44st soovitusest 18 osaliselt ellu viidud või üldse ellu viidud või ei olnud nende elluviimist võimalik kontrollida:

a)  põllumajanduspoliitika valdkonnas (10 soovitust) puudutasid soovituste järelmeetmed peamiselt komisjoni ja liikmesriike ning komisjoni arvates oli tema oma kohustused täitnud;

b)  sotsiaalpoliitika valdkonnas (2 soovitust), mille puhul eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega, oli kontrollikoda seisukohal, et tulemuslikkust ja tõhusust ei mõõdetud piisavalt;

c)  välissuhete valdkonnas (3 soovitust) oli kontrollikoda seisukohal, et komisjon peaks projektikulude mõistlikkust otse hindama ja vähem tuginema rahvusvaheliste organisatsioonide turualastele teadmistele; ja et komisjon oleks pidanud parandama arenguabiprogrammide teabesüsteemi (CRIS) kvaliteeti ja turvalisust; ning

d)  konkurentsi valdkonnas (3 soovitust) oli kontrollikoda arvamusel, et eeluurimisi tuleks paremini juhtida, põhjendamata kaebuste arvu vähendada ja riigiabi aruandluse liidest (SARI) parandada;

288.  rõhutab, et eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutava institutsiooni seisukohast ei ole aktsepteeritav, kui komisjon ja kontrollikoda jõuavad ärakuulamismenetluse lõpuks erinevatele järeldustele; palub seetõttu mõlemal institutsioonil sellist tulemust vältida;

289.  palub kontrollikojal oma soovitustes selgelt välja tuua, milliseid meetmeid oodatakse komisjonilt ja milliseid meetmeid oodatakse liikmesriikidelt;

290.  palub kontrollikojal töötada koos riiklike auditeerimisasutustega välja süsteem, mis võimaldab kontrollikojal hinnata liikmesriikide poolt tema soovituste osas võetud järelmeetmeid;

291.  rõhutab, et Euroopa Parlament ei ole saanud rahuldavat selgitust selle kohta, miks komisjon pidas pikki aastaid väga oluliseks seda, et peadirektoraatidel oleksid oma siseauditi üksused, kui 2015. aasta aprillis ühendas ta siseauditi üksused uuesti siseauditi talituseks;

°

°  °

292.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale ning korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas (L-seerias).

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

7.4.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

23

2

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Louis Aliot, Jonathan Arnott, Inés Ayala Sender, Dennis de Jong, Martina Dlabajová, Ingeborg Gräßle, Bogusław Liberadzki, Monica Macovei, Gilles Pargneaux, Georgi Pirinski, Petri Sarvamaa, Claudia Schmidt, Igor Šoltes, Bart Staes, Michael Theurer, Marco Valli, Derek Vaughan, Anders Primdahl Vistisen, Joachim Zeller

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Richard Ashworth, Andrey Novakov, Markus Pieper, Julia Pitera, Miroslav Poche, Patricija Šulin

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Luke Ming Flanagan, Arne Gericke, Ramón Jáuregui Atondo, Claudiu Ciprian Tănăsescu

(1)

  ELT L 51, 20.2.2014.

(2)

  ELT C 377, 13.11.2015, lk 1.

(3)

  ELT C 373, 10.11.2015, lk 1.

(4)

  ELT C 377, 13.11.2015, lk 146.

(5)

  Vastuvõetud tekstid, P8_TA-PROV(2016)0000.

(6)

  ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.

(7)

  Vt eriaruande I lisa: Euroopa Kontrollikoja koostatud kontrollnimekirjad kontrollisüsteemide ülesehituse hindamiseks seoses maaelu arengu kulusid ohustavate riskidega.

(8)

  Eriaruanne nr 1/2014 „ELi toetatud ühiskondliku linnatranspordi projektide mõjusus“ ja eriaruanne nr 21/2014 „ELi rahastatud investeeringud lennujaamade infrastruktuuri: kuludele vastav tulu jäi saamata“.

(9)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013 määrus (EL) nr 1315/2013 üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate liidu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 661/2010/EL (ELT L 348, 20.12.2013, lk 1).

(10)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1316/2013, millega luuakse Euroopa Ühendamise Rahastu, muudetakse määrust (EL) nr 913/2010 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 680/2007 ja (EÜ) nr 67/2010 (ELT L 348, 20.12.2013, lk 129).

(11)

  Nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta (EÜT L 135, 30.5.1991, lk 40).

(12)

  Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (ELT L 210, 31.7.2006, lk 25).

(13)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 470).

(14)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ (ELT L 145, 30.4.2004, lk 1).

(15)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/57/EL turukuritarvituse korral kohaldatavate kriminaalkaristuste kohta (turukuritarvituse direktiiv) (ELT L 173, 12.6.2014, lk 179).

(16)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 596/2014, mis käsitleb turukuritarvitusi (turukuritarvituse määrus) ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ (ELT L 173, 12.6.2014, lk 1).

(17)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1296/2013, millega luuakse Euroopa Liidu tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm (EaSI) ning muudetakse otsust nr 283/2010/EL, millega luuakse tööhõive elavdamise ja sotsiaalse kaasamise Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress” (ELT L 347, 20.12.2013, lk 238).

(18)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 995/2010, milles sätestatakse puitu ja puittooteid turule laskvate ettevõtjate kohustused (ELT L 295, 12.11.2010, lk 2).

(19)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1060/2009 reitinguagentuuride kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 1).

Õigusalane teave