Menetlus : 2015/2118(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0144/2016

Esitatud tekstid :

A8-0144/2016

Arutelud :

PV 12/05/2016 - 7

Hääletused :

PV 12/05/2016 - 9.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0227

RAPORT     
PDF 403kWORD 189k
26.4.2016
PE 576.788v03-00 A8-0144/2016

5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) rakendamise kohta soolisest aspektist

(2015/2118(INI))

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon

Raportöör: Catherine Bearder

Arvamuse koostaja (*):

Malin Björk, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon

(*) Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 54

MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) rakendamise kohta soolisest aspektist

(2015/2118(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 79 ja 83,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 3, 5 ja 23,

–  võttes arvesse 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW), eriti artiklit 6, mille alusel võideldakse igasuguse naistega kauplemise ja naiste prostitutsiooni ekspluateerimise vastu,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1949. aasta ÜRO inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsiooni,

–  võttes arvesse neljandal naiste maailmakonverentsil 15. septembril 1995. aastal vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005) ja „Peking +15“ (2010) ning „Peking +20“ läbivaatamiskonverentsil,

–  võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendavat naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise 2000. aasta protokolli ning eelkõige selles sisalduvat, rahvusvaheliselt kokku lepitud inimkaubanduse määratlust,

–  võttes arvesse 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni ning selle fakultatiivprotokolli, milles käsitletakse laste müüki, lasteprostitutsiooni ja lastepornograafiat, ja Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(1),

–  võttes arvesse inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni,

–  võttes arvesse Haagi konventsiooni lapsendamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO ühiskommentaare ELi direktiivi (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja selle vastast võitlust ning ohvrite kaitset) kohta, milles nõutakse, et inimkaubanduse ohvritele pakutaks rahvusvahelist kaitset sootundlikult,

–  võttes arvesse sunniviisilist või kohustuslikku tööd käsitleva ILO konventsiooni nr 29 artiklit 2, milles määratletakse sunniviisiline töö,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni ja Euroopa Nõukogu soovitusi selles valdkonnas,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrust (EL) 2015/2219, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Ametit (CEPOL) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2005/681/JSK(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel(6),

–  võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa aidatud(7),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016“ (COM(2012)0286),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Vahearuanne inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia rakendamise kohta“ (SWD(2014)0318),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa julgeoleku tegevuskava“ (COM(2015)0185),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015) 0278),

–  võttes arvesse Europoli aruannet olukorra kohta Euroopas, milles käsitletakse inimkaubandust ELis (veebruar 2016),

–  võttes arvesse Eurostati aruannet „Inimkaubandus“ (2015. aasta väljaanne),

–  võttes arvesse direktiivi 2011/36/EL Euroopa tasandil rakendamise hinnangut, mille koostas parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat (EPRS),

–  võttes arvesse komisjoni tellitud uuringut inimkaubanduse soolise mõõtme kohta (2016),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(8),

–  võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni seksuaalse ärakasutamise ja prostitutsiooni ning nende mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele(9),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks(10),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A8-0144/2015),

A.  arvestades, et inimkaubandus on ELi põhiõiguste harta artikli 5 lõikes 3 sätestatud kui põhiõiguste raske rikkumine ning inimväärikuse ja ohvrite kehalise ja vaimse puutumatuse rikkumine, mis põhjustab tõsist kahju ning mõjutab neid sageli elu lõpuni, samuti on see enamasti organiseeritud kuritegevuse raske vorm, mis on ajendatud suurest nõudlusest ja kasumist, mille suurus on hinnanguliselt ligi 150 miljardit USA dollarit aastas(11), ja mis kahjustab õigusriiklust; arvestades, et erinevused liikmesriikide seadusandluses hõlbustavad organiseeritud kuritegevust, süüdistuse esitamine on ikka veel vähe tõenäoline ning sellise kuriteo eest kohaldatavad karistused ei ole piisavad, võrreldes sellest potentsiaalselt saadava suure tuluga;

B.  arvestades, et direktiivi 2011/36/EL artiklis 2 on inimkaubandus määratletud kui isiku värbamine, transportimine, üleviimine, varjamine või vastuvõtmine, sealhulgas kõnealuse isiku üle saavutatud kontrolli vahetamine või üleandmine, milleks kasutatakse ähvardusi, jõudu või muid sunnimeetodeid, inimröövi, kelmust, pettust, võimu või kaitsetu seisundi kuritarvitamist või teise isiku üle kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või hüvitiste võtmist või andmist ärakasutamise eesmärgil; arvestades, et ärakasutamine hõlmab vähemalt isiku kasutamist prostituudina või muid seksuaalse ärakasutamise vorme, sunniviisilist tööd või pealesunnitud teenuseid, sealhulgas kerjamist, orjust või muid samalaadseid tingimusi, sundust, ärakasutamist kuritegelikuks tegevuseks või elundite eemaldamist;

C.  arvestades, et inimkaubandus võtab erinevaid vorme ning inimkaubanduse ohvreid leiab paljudes seaduslikes ja ebaseaduslikes tegevustes, sealhulgas, kuid mitte ainult põllumajandus, toiduainetööstus, seksitööstus, majapidamistööd, tootmine, hooldus, koristamine, muud tegevusalad (eelkõige teenindus), kerjamine, kuritegevus, sundabielu, internetis laste seksuaalne ärakasutamine, ebaseaduslik adopteerimine ja kauplemine inimorganitega;

D.  arvestades, et nagu märgiti dokumendis „ÜRO ühiskommentaarid ELi direktiivi kohta – inimõigustel põhinev lähenemine” (2011), tuletab mitu ÜRO agentuuri meelde, et „tuleb tunnistada nii meeste kui ka naistega kaubitsemise olemasolu ja käsitleda naiste ja meeste kogemuste sarnasusi ja erinevusi seoses haavatavuste ja õiguste rikkumistega“;

E.  arvestades, et praeguses pagulaskriisis on ilmnenud nõuetekohaste vahendite puudumine Euroopa tasandil, et võidelda ühiselt inimkaubanduse vastu, eriti siis, kui selle eesmärk on naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine;

F.  arvestades, et ühe mõõdupuuga lähenemise strateegia ei anna tulemusi, ja arvestades, et inimkaubanduse eri vorme, näiteks seksuaalse ärakasutamise, tööjõu ärakasutamise ja lastega kauplemise eesmärgil, tuleb käsitleda konkreetsetes ja selleks ette nähtud poliitikameetmetes;

G.  arvestades, et direktiivi 2011/36/EL (edaspidi „direktiiv“) tuleks kiita inimõiguste ja ohvrikeskse lähenemise eest, mille puhul inimkaubanduse ohvritel on rahvusvahelise õiguse kohaselt olemas teatavad õigused ja teenused, mis ei sõltu sellest, kas ta soovib teha koostööd kriminaalmenetluses (direktiivi artikli 11 lõige 3);

H.  arvestades, et kõik inimkaubanduse ohvritele pakutavad tugiteenused peavad olema tõeliselt tingimusteta ning tagama, et nad ei satu uuesti ohvriks;

I.  arvestades, et ühelt poolt on inimkaubanduse põhjuseks ülemaailmne majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus ning et teisalt võib seda veelgi süvendada naiste ja meeste vaheline majanduslik, ühiskondlik ning haridus- ja koolitusalane ebavõrdsus;

J.  arvestades, et hiljutise statistika kohaselt on enamik inimkaubanduse ohvreid naised; arvestades, et sugu oma olemuselt ei tee haavatavaks ning et naiste ja tütarlaste haavatavasse olukorda sattumist soodustavad paljud tegurid, sealhulgas vaesus, sotsiaalne tõrjutus, seksism ja diskrimineerimine;

K.  arvestades, et inimkaubanduse registreeritud ohvritest 80 % moodustavad naised ja tüdrukud(12) ning see on osaliselt seotud naiste ja tüdrukute vastase struktuurse vägivalla ja diskrimineerimisega;

L.  arvestades, et nõudlus naiste, tüdrukute, meeste ja poiste vastu prostitutsioonimajanduses on otsustav tõmbetegur seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse jaoks; arvestades, et nõudlus odava tööjõu järele ja suutmatus kaitsta tööõigusi on tõmbetegurid tööjõu ekspluateerimise eesmärgil toimuva inimkaubanduse jaoks;

M.  arvestades, et ühiskonna sallivus soolise ebavõrdsuse ning naiste ja tütarlaste vastase vägivalla suhtes ning üldsuse vähene teadlikkus inimkaubandusega seotud probleemidest soodustavad inimkaubandust lubavat õhkkonda;

N.  arvestades, et naiste, tütarlaste, meeste ja poiste inimkaubandus seksuaalse ärakasutamise eesmärgil on vähenenud riikides, kus nõudlus on muutunud karistatavaks, seda nii kupeldamise kui ka seksiteenuste ostmise puhul;

O.  arvestades, et sotsiaalse ja majandusliku marginaliseerimise tagajärjel moodustavad vähemus- ja pagulasrühmad (nt romad) inimkaubanduse ohvritest ebaproportsionaalse hulga;

P.  arvestades, et soorollid ja diskrimineerimine kahjustavad kõiki, kusjuures mehed on vähem varmad tunnistama seksuaalse ärakasutamise ohvriks sattumist;

Q.  arvestades, et naiste ja vähemusrühmade majandusliku ja sotsiaalse võimestamine vähendaks nende kaitsetust inimkaubanduse ohvriks muutumisel;

R.  arvestades, et ohvrite tuvastamine on jätkuvalt keeruline ülesanne, ja arvestades, et inimkaubanduse ohvrite aitamiseks ja inimkauplejate vastutusele võtmiseks ning süüdi mõistmiseks tuleb tugevdada ohvriabi ja -kaitset, sh ohvri õigust elada ja töötada seaduslikult liikmesriigis, kuhu ta viidi, ning parandada õiguskaitse ja hüvitise kättesaadavust ohvrite jaoks;

S.  arvestades, et lapsed moodustavad ligikaudu 16 %(13) ja tüdrukud kuni 13 %(14) inimkaubanduse registreeritud ohvritest, ning arvestades, et nad on eriti haavatavad, kuna lapsohvritele tekitatakse tõsist ja kestvat füüsilist, psühholoogilist ja emotsionaalset kahju;

T.  arvestades, et 70 % inimkaubanduse tuvastatud ohvritest ja 70 % kahtlustatavatest kaubitsejaist ELis on ELi kodanikud, ja et enamik seksuaalse ärakasutamise ohvreid, kellest on teada antud, on ELi Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kodanikud(15); arvestades, et statistikat tuleb võtta arvesse identifitseerimissüsteemide väljatöötamisel, et paremini tuvastada kõiki inimkaubanduse ohvreid;

U.  arvestades, et suurem osa registreeritud ohvritest on naised ja tüdrukud, kellega on kaubitsetud seksuaalse ärakasutamise eesmärgil ning kes kokku moodustavad kuni 95 % seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga inimkaubanduse ohvritest(16); arvestades, et inimkaubandus on naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vorm;

V.  arvestades, et inimkaubandus on keerukas rahvusvaheline nähtus, millega saab tulemuslikult võidelda ainult siis, kui ELi institutsioonid ja liikmesriigid teevad koordineeritult koostööd, et hoida ära meelepärase kohtualluvuse valimise kuritegelike rühmituste ja isikute poolt, seejuures keskendudes võimalike ja tegelike ohvrite tuvastamisele ja kaitsmisele integreeritud valdkonnaülesest perspektiivist; arvestades, et inimkaubanduse ja inimsmugeldamise vahel on selge erinevus, kuid et erilist tähelepanu tuleks pöörata varjupaigataotlejaile, pagulastele, rändajatele ja teistele haavatavatele rühmadele, eriti lastele, saatjata alaealistele ja naistele, sest nad on mitmekordses ohus ning eriti vastuvõtlikud ärakasutamisele ja edaspidigi ohvriks sattumisele;

W.  arvestades, et inimkaubandust arvatakse sageli toimuvat organiseeritud kuritegelikes rühmitustes, kuid tegelikult võivad seda toime panna ka ohvrite pereliikmed, sõbrad, sugulased, elukaaslased ja tavapärased tööandjad;

X.  arvestades, et enamik (70 %) kahtlustatavatest, süüdistuse saanud ja süüdi mõistetud inimkaubitsejaist on mehed, kuigi naissoost toimepanijad moodustavad märkimisväärse vähemuse (29 %) ning võivad inimkaubanduses etendada olulist rolli(17), eriti lastega kauplemise puhul;

Y.  arvestades, et tulemuste saavutamiseks peab mis tahes inimkaubanduse vastase seadusandlusega kaasnema selge kultuuriline üleminek karistamatuse kultuurilt inimkaubanduse nullsallivuse kultuurile;

Z.  arvestades, et ohvritel ei ole sageli teavet oma õiguste ja nende tõhusa kasutamise kohta;

AA.  arvestades, et inimkaubanduse kontseptsioon erineb orjandusest ja laiemast ärakasutamise alasest arutelust; arvestades, et kõik ärakasutamise liigid ei kvalifitseeru inimkaubanduseks;

Üldine hinnang direktiivi rakendamisel inimkaubanduse soolise mõõtmega arvestamiseks võetud meetmetele

1.  märgib, et direktiivi 2011/36/EL liikmesriikide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaeg oli 6. aprill 2013 ning kõik liikmesriigid peale ühe on teavitanud komisjoni direktiivi ülevõtmisest liikmesriikide õigusesse;

2.  palub kõigil liikmesriikidel kiirendada direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) täielikku ja nõuetekohast täitmist;

3.  toonitab, et ELi õigus- ja poliitilises raamistikus tunnistatakse inimkaubandust soopõhise nähtusena, ja palub, et liikmesriigid võtaksid soopõhised meetmed(18); tuletab meelde, et direktiivi artiklis 1 rõhutatakse vajadust rakendada inimkaubandusele sootundlikku lähenemisviisi; toonitab, et naised ja mehed, tütarlapsed ja poisid on haavatavad erineval viisil ning nendega kaubeldakse erinevatel eesmärkidel, ning et seega peaksid ennetus-, abi- ja tugimeetmed olema soopõhised; juhib samuti tähelepanu sellele, et ELi strateegia kohaselt on naistevastane vägivald ja sooline ebavõrdsus inimkaubanduse tekke algpõhjusteks, ja selles sätestatakse meetmed, et tegeleda inimkaubanduse soolise mõõtmega;

4.  märgib, et komisjonil tuleb avaldada hulk aruandeid direktiivi rakendamise erinevate aspektide kohta; väljendab sügavat muret, et need aruanded esitatakse hilinemisega, kuna see saadab murettekitava signaali nende prioriteetide kohta jõustamise vallas; kutsub komisjoni üles täitma direktiivis sätestatud aruandluskohustust ja järgima ajakava;

5.  tuletab meelde komisjoni kohustust, mis tuleneb direktiivi 2011/36/EL artikli 23 lõikest 1 ja mille kohaselt tuli komisjonil 2015. aasta aprilliks esitada parlamendile ja nõukogule aruanne, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud kõnealuse direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid; rõhutab, et seda aruandlusülesannet ei ole õigeaegselt täidetud;

6.  toonitab, et ELi inimkaubandusevastaste õigusaktide rakendamisel tuleb järjepidevalt jälgida soolist mõõdet, ning nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks selle jälgimist oma hinnangutes direktiivi rakendamise ja selle järgimise kohta liikmesriikides;

7.  kiidab tublit tööd, mida ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori büroo on teinud teadmiste ja tõendite kogumiseks inimkaubanduse erinevate aspektide kohta, uurides sealhulgas soolist mõõdet ja eriti laste haavatavust; on siiski seisukohal, et kiirendamaks ELi reageerimist inimkaubandusele võiks laiendada ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori volitusi;

8.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et Europoli suutlikkust ei ole liikmesriikide õiguskaitseorganite poolt täielikult ära kasutatud, et suurendada teabevahetust Europoliga ning siduda omavahel eri liikmesriikide uurimised ja koostada laiem luureandmete ülevaade ELis tegutsevatest kõige ohtlikumatest organiseeritud kuritegevuse võrgustikest;

9.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon lõi inimkaubanduse vastase veebisaidi, mis hõlmab ELi poolt ELis ja mujal rahastatud projektide andmebaasi, ajakohastatud teavet ELi õigus- ja poliitiliste vahendite kohta, inimkaubanduse vastase võitluse meetmeid liikmesriikides, rahastamisvõimalusi ja ELi algatusi;

10.  toonitab, kui tähtis on ohvrite ja ohvritega kokku puutuda võivate esmatasandi töötajate, julgeolekujõudude, kohtuasutuste, politsei- ja sotsiaalteenistuste jaoks saada selget ja järjepidevat teavet, sh teavet õiguste kohta seoses erakorralise abi, raviteenuste ja tervishoiuga, elamislubadega, tööõigusega, õiguskaitse ja advokaadi kättesaadavusega, õiguskaitse võimalustega, konkreetsete lapse õigustega jne;

11.  toonitab samuti, et tähtis on pöörata suuremat tähelepanu tööturu vahendajatele, töövõtjatele, alltöövõtjatele ja tööhõiveasutustele, eriti suure riskiga sektorites, et ennetada eelkõige inimkaubandust tööjõu ärakasutamise, aga ka seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, mis peitub justkui hotellinduse ja toitlustamise ning isikuhooldusteenuste valdkonna lepingute taga;

12.  toonitab, et ELi inimkaubanduse vastases õigus- ja poliitilises raamistikus on ühendatud sise- ja välismõõde ning selles tunnistatakse, et inimkaubanduse kui inimõiguste raske rikkumise vastu võitlemiseks võetavad meetmed on ELi välistegevuse selge eesmärk; toonitab samuti, et ELi mittekuuluvad riigid on sageli ELis toimuva inimkaubanduse lähte- ja transiitriikideks ning et inimkaubandus kui ebaseaduslik piiriülene tegevus on tähtis koostöövaldkond ühendusse mittekuuluvate riikidega; tunneb sellega seoses heameelt asjaolu üle, et nõukogu palvel on komisjon ja Euroopa välisteenistus koostanud teabepaketi inimkaubanduse vastase võitluse kohta esmatähtsates riikides ja piirkondades ning loendi ELis ja liikmesriikides kättesaadavatest vahenditest ja õigusaktidest, k.a inimkaubandust käsitlev välispoliitika ning ELis ja liikmesriikides selles valdkonnas rahastatavad projektid; palub liikmesriikidel teha inimkaubandusega võitlemiseks komisjoni ja Euroopa välisteenistusega koostööd;

13.  on arvamusel, et varjupaigataotlejad, pagulased ja rändajad on inimkaubanduse suhtes eriti haavatavad, ja et erilist tähelepanu tuleks pöörata naiste, laste ja teiste haavatavate rühmade inimkaubandusele; palub komisjonil ja liikmesriikidel uurida seost üha arvukamalt saabuvate pagulaste ja inimkaubanduse vahel; kutsub liikmesriike üles suurendama koostööd, sealhulgas esmase vastuvõtu keskustes, võimalike ohvrite tuvastamiseks ning kõigi vahendite kasutamiseks inimkaubitsejate ja inimsmugeldajate vastu võitlemiseks, k.a andmekogumise täiustamine ja kehtivate kaitsestandardite järgimise tagamine; tuletab meelde ELi ametite ja võrgustike rolli ohvrite varases tuvastamises ELi piiridel ja inimkaubanduse vastases võitluses, ja toonitab sellega seoses vajadust suurema koostöö järele Europoli, Eurojusti, riiklike ametiasutuste ja kolmandate riikide vahel ning Euroopa karistusregistrite infosüsteemi kaudu; nõuab justiits- ja siseküsimuste asutustele rohkem ressursse, et võimaldada soolistes küsimustes koolitatud ametnike määramist eelkõige liikmesriikides, kus kasvavad segarändevood; toonitab, et rände tegevuskavas esitatud uus esmase vastuvõtu keskuste lähenemisviis ei peaks piirduma ainult kiire töötlemise ja kuhjumise vähendamisega, vaid hõlmama ka proportsionaalset inimkaubanduse vastast osist, mille eesmärk on võimalikke ohvreid tõhusalt edasi suunata;

14.  kutsub liikmesriike üles hindama kriitiliselt oma pagulaste registreerimist ning asjaomaseid teenuseid ja hooldusstruktuure, kuna see rühm, eriti saatjata alaealised, on väga haavatavad kuritegelike rühmituste ärakasutamise ning järgneva inimkauplemise suhtes;

15.  leiab, et rohkem tuleks pöörata tähelepanu oma soolise identiteedi tõttu sageli diskrimineerimist, häbimärgistamist ja vägivallaga ähvardamist kogevate transsooliste inimeste olukorrale; on arvamusel, et transsoolisi inimesi tuleks pidada haavatavaks rühmaks, kuna neil on eriti suur oht langeda nende meeleheidet ära kasutada üritavate inimkauplejate ohvriks; on veendunud, et kõnealust haavatavustegurit tuleks võtta arvesse, kui liikmesriigid viivad läbi individuaalset riskihindamist, et tagada inimkaubanduse ohvritele asjakohane kaitse ja hooldus; nõuab, et liikmesriigid tagaksid inimkaubanduse ohvrite või potentsiaalsete ohvritega tõenäoliselt kokku puutuvatele ametnikele nõuetekohase koolituse transsooliste ohvrite eripäradest, et kõnealuseid ohvreid oleks võimalik ennetavalt tuvastada ja kohandada abiteenuseid vastavalt nende vajadustele;

Inimkaubanduse ennetamise sooline aspekt

16.  toonitab, et direktiivi artikkel 11 kohustab liikmesriike looma koostöös asjaomaste tugiorganisatsioonidega nõuetekohased mehhanismid ohvrite varajaseks tuvastamiseks, toetamiseks ja abistamiseks; rõhutab vajadust järgmisel neljal kesksel strateegial põhineva lähenemise järele: ennetamine, süüdistuse esitamine, ohvrikaitse ja mitmetasandiline partnerlus;

17.  kutsub liikmesriike üles võitlema karistamatusega ja lugema inimkaubandust kuriteoks, samuti tagama kohtumõistmise toimepanijate üle ja sanktsioonide tugevdamise; nõuab seepärast tungivalt, et kõik liikmesriigid ratifitseeriksid kõik asjakohased rahvusvahelised õigusaktid, lepingud ja seaduslikud kohustused, mis muudavad inimkaubanduse vastase võitluse tõhusamaks, kooskõlastatumaks ja ühtlustatumaks, muu hulgas ka Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;

18.  nõuab inimkaubandusega seotud rikkumiste eest süüdistuste esitamisel ühtset lähenemisviisi ning palub liikmesriikidel täiustada oma uurimis- ja kohtumenetlust; kutsub sellega seoses liikmesriike üles suurendama piiriülest koostööd ning ühistegevust asjakohaste ELi ametitega;

19.  tuletab meelde, et naisi ja lapsi võidakse sundida vahetama seksi kaitse vastu, et ellu jääda, et liikuda edasi mööda rändeteed, ja põhiliste elatusvahendite vastu; rõhutab, et elumusseksiga tegelevaid naisi ja lapsi ei käsitata inimkaubanduse ohvritena ja seetõttu ei saa nad vajalikku abi;

20.  toonitab, et inimkaubanduse ja inimsmugeldamise tõkestamiseks on oluline luua turvalised seadusliku rände kanalid naistele ja lastele (nt humanitaarviisad); juhib tähelepanu sellele, et samuti on oluline, et sihtriigid tagaksid naissoost rändajatele, kes on saanud sihtriigis seadusliku elamisloa, juurdepääsu keeleõppele ja muudele sotsiaalse integratsiooni vahenditele, eriti haridusele ja koolitusele, et võimaldada neil teostada oma õigusi kodanikena;

21.  kutsub liikmesriike üles kasutama nõuetekohaselt struktureeritud ohvrite küsitlustehnikat, et aidata saavutada sündmuste täpset rekonstrueerimist, survestamata samas psühholoogiliselt ohvreid, kes on niigi juba hirmunud ja segaduses;

22.  toonitab, et kõiki inimkaubanduse vastu võitlemiseks tehtavaid jõupingutusi tuleb tasakaalustada nii, et süüdistuse esitamisele keskendumisega kaasneks kohustus ohvreid kaitsta; märgib, et ohvrite toetamine mängib inimkaubanduse tõkestamises olulist osa, kuna piisavat tuge leidnud ohvrid suudavad läbielatust saadud traumast paremini taastuda ning aidata kaasa süüteo toimepanijatele süüdistuse esitamisele, ennetusprogrammide ettevalmistamisele ja põhjendatud poliitika kujundamisele, samuti suudavad nad paremini hoiduda uuesti inimkaubandusse sattumast;

23.  toonitab, et inimkaubanduse hõlbustamisel on keskne roll internetil, mis süvendab probleeme selle organiseeritud kuritegevuse raske vormi vastu võitlemisel; taunib asjaolu, et internetti kasutatakse üha enam ohvrite värbamiseks nii ELis kui ka sellest väljaspool võltside töökuulutuste abil, mille puhul osutavad reklaamiteenuseid ärakasutamise ohvrid, ja teabevahetuseks kuritegelike võrgustike vahel; kutsub liikmesriike üles tagama, et nende inimkaubanduse vastane poliitika seda arvesse võtaks ja et kübertehnoloogiatele suunatud õiguskaitsetegevustes kaasataks ekspertteadmisi sooküsimustes, mis on vajalikud, et ennetada ja tõhusalt võidelda sellise kuritegevuse kõigi vormide vastu, eelkõige seoses inimkaubandusega seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; rõhutab, et uusi tehnoloogiaid, sotsiaalmeediat ja internetti tuleks samuti kasutada inimkaubanduse vastase võitluse heade tavade levitamiseks, teadlikkuse suurendamiseks ning potentsiaalsete ohvrite hoiatamiseks inimkaubanduse ohtude eest; palub sellega seoses komisjonil uurida põhjalikumalt interneti rolli inimkaubanduses ning anda Euroopa Parlamendile nõuetekohaselt teavet;

24.  peab kahetsusväärseks, et ohvrite tuvastamine on rakendamise üks raskemaid ja puudulikumaid tahke, kuid rõhutab, et see ei kahanda liikmesriikide vastutust nende haavatavate inimeste kaitse eest; toob esile, et kuriteo sunniviisilise ja petliku olemuse tõttu ei pruugi inimesed oma haavatavust märgata; toonitab, et inimkaubanduse ohvritele pealesunnitud tegevus on mõnes liikmesriigis karistatav, mis mõnel juhul takistab usalduse teket ohvrite ja ametiasutuste vahel; sedastab, et direktiiviga 2011/36/EL keelatakse inimkaubanduse ohvrite kriminaliseerimine; kutsub liikmesriike üles rakendama direktiivi artikleid 11–17, milles käsitletakse ohvrite kaitset ja toetamist (eelkõige ohvrite varjupaikade arvu suurendamise ja ohvrite ühiskonda integreerimise programmide tõhustamise kaudu) soopõhise lähenemisviisi abil, ning täielikult kohaldama direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ja neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded, et tagada järjepidevus ning nõuetekohane tugi ja abi inimkaubanduse ohvritele, sh õigus elada selles liikmesriigis ning juurdepääs antud liikmesriigi tööturule, kuhu ohver viidi; rõhutab, et need sätted ei peaks olema sõltuvuses ohvritepoolsest tunnistuse andmisest või nende koostööst kriminaalmenetluses; palub komisjonil tugevdada parimate tavade vahetamist ohvrite kaitsmise valdkonnas;

25.  rõhutab, et valitsusväliseid organisatsioone ja isikuid, kes töötavad inimkaubanduse ohvrite kaitsmise ja abistamise nimel, ei tohiks pidada vastutavaks ühegi kuriteo eest;

26.  suhtub äärmiselt kriitiliselt asjaolusse, et inimkaubanduse ohvriks langenud inimeste teenuste kasutamine ei ole veel kõikides liikmesriikides kuritegu, kuid tunnistab, et kohtus on raske vastavat teadmist tõestada, ja on seisukohal, et see oleks oluline samm sellise kuriteo raskusastme tunnistamisel ning tagaks tegeliku raamistiku inimkaubanduse ennetamiseks ja karistamatuse õhkkonna kaotamiseks;

27.  palub liikmesriikidel kehtestada ranged kriminaalkaristused inimkaubanduse, nüüdisaegse orjuse ja ärakasutamise eest, ning käsitleda kuriteona inimkaubanduse ohvri teenuste teadlikku kasutamist, sh inimkaubanduse ohvri või teiste isikute ärakasutamist prostitutsioonis või muudes seksuaalse ärakasutamise vormides, sunniviisilist tööd või pealesunnitud teenuseid, sealhulgas kerjamist, orjust või muid samalaadseid tingimusi, sundust, ärakasutamist kuritegelikuks tegevuseks või elundite eemaldamist; toob esile inimkaubanduse kuriteo eest esitatud süüdistuste ja süüdimõistmiste väikese arvu liikmesriikide tasandil;

28.  märgib, et ohvrite registreerimise peamine teabeallikas on politsei, viidates vajadusele piisavate inimressursside ja rahaliste vahendite järele, k.a politseiametnike sihtotstarbeline ja erikoolitus, ja personali suurema soolise tasakaalu järele; toonitab asjaolu, et inimkaubanduse ohvreid registreeritakse mõnes liikmesriigis vanglate ja kinnipidamiskeskuste kaudu, mis osutab süsteemi ja asjaomaste ametnike teadmiste puudustele; nõuab, et ELi liikmesriigid kohaldaksid inimkaubanduse suhtes õigusakte tõhusalt, ja toonitab ühtlasi, et ohvrite paremaks tuvastamiseks ning inimkaubanduse vähemärgatavate vahendite mõistmise saavutamiseks peaks karistusõigussüsteem keskenduma enam ärakasutamise dünaamikale ja seaduse kohaldamisele; märgib sellega seoses, et määruse (EL) nr 2015/2219 kohaselt peaks Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Amet (CEPOL) edendama põhiõiguste ühist mõistmist ja austamist õiguskaitse valdkonnas, k.a ohvrite õigused, abi ja kaitse;

29.  nõuab, et Europol ja liikmesriikide politseijõud omistaksid suurema prioriteetsuse ning eraldaksid rohkem vahendeid süüdistuse esitamiseks neile, kes hõlbustavad inimkaubandust, pöörates erilist tähelepanu politseijõudude ja üldsuse kasvavale teadlikkusele ning uutele inimkaubanduse vormidele;

30.  kutsub Europoli ja liikmesriike üles tugevdama meetmeid värbajate vastu võitlemiseks, kas siis ennetava lähenemisviisi kaudu või pärast ohvripoolset tunnistuse andmist kooskõlas direktiivi 2011/36/EL artikliga 9; rõhutab, et värbajad kasutavad erinevaid kanaleid ja eriti sotsiaalvõrgustikke ning veebisaite (veebis asuvad värbamisagentuurid); palub komisjonil laiendada Europoli ELi internetisisust teavitamise üksuse (IRU) volitusi inimkaubandusevastases võitluses;

31.  palub komisjonil hinnata liikmesriikide ja Europoli vahelise koostöö tõhusust inimkaubandusevastases võitluses; rõhutab kõigi liikmesriikide vahel süstemaatilise andmete vahetamise ja selleks kasutatavate Euroopa andmebaaside, eelkõige Europoli andmebaaside Focal Point Phoenix ja Focal Point Twins täiendamise tähtsust; rõhutab vajadust tagada piiri- ja rannavalveametnikele juurdepääs Europoli andmebaasidele;

32.  märgib, et ohvrid kogevad ärakasutamist erinevalt ja näitajate kontrollnimekirja kasutamine tuvastamismeetodina võib takistada formaalset tuvastamist ning mõjutada seega ohvrite ligipääsu teenustele, abile ja kaitsele;

33.  toonitab, et ergutamaks inimkaubanduse ohvreid sellistest kuritegudest asutustele teadma andma ning seega hõlbustama ohvrite varajast tuvastamist, tuleb õigusakte muuta nii, et inimkaubanduse ohvreist saaksid seaduse silmis õiguste omajad; on seisukohal, et inimkaubanduse ohvritel peaks olema õigus abile ja kaitsele ka siis, kui nende asja ei võeta kohtulikule arutusele; toonitab, et sotsiaaltöötajatele, meditsiinipersonalile ja sisserändeteenistustele tuleb anda suuremad volitused määramaks kindlaks, mida kujutab endast inimkaubandus ning kellele tuleb anda seaduslikku abi ja kaitset;

34.  nõuab direktiivi 2011/36/EL artikli 8 paremat rakendamist ja järelevalvet, et tagada inimkaubanduse ohvritele süüdistuse esitamata jätmine ja nende karistamata jätmine, ning rõhutab, et see hõlmab prostitutsiooniga tegelevate isikute karistamata jätmist ning transiitriikidesse ja sihtriikidesse ebaseaduslikult sisenemise ja seal ebaseaduslikult elamise karistamata jätmist;

35.  tunneb muret tõendite pärast, mille kohaselt mõningaid inimkaubanduse ohvreid vahistatakse ja saadetakse välja, mitte ei võimaldata ega aidata neil ohvrina kasutada oma õigusi ega vajalikku abi, mida peaks kooskõlas direktiiviga 2004/81/EÜ tegema;

36.  kutsub komisjoni üles koostama parimate tavade põhjal juhised, et luua sooküsimustes ekspertteadmisi ja võtta need kogu ELi õiguskaitseasutuste tegevuses ulatuslikult kasutusse;

37.  palub liikmesriikidel teha koostööd selle nimel, et töötada inimkaubanduse ohvrite tuvastamiseks välja paremad suunised, mis konsulaarteenistustele ja piirivalvuritele selle ülesande täitmisel abiks oleksid;

38.  rõhutab kuritegeliku tulu päritolu tuvastamise tähtsust võtmestrateegiana inimkaubandusest tulu teenivate organiseeritud kuritegevuse võrgustike uurimiseks ja neile süüdistuse esitamiseks ning kutsub Europoli ja Eurojusti üles tugevdama oma suutlikkust inimkaubandusevastase võitluse valdkonnas; kutsub liikmesriike üles tegema tihedalt koostööd Europoli ja üksteisega, et uurida finantsaspekte ning rahapesu inimkaubanduse juhtumite korral; rõhutab, et liikmesriikidel tuleks suurendada koostööd nende isikute varade külmutamisel ja konfiskeerimisel, kes on seotud inimkaubandusega, kuna see võiks olla tõhus vahend inimkaubanduse muutmiseks „madala riski ja suure tuluga ärist” „suure riski ja madala tuluga äriks”; kutsub liikmesriike üles kasutama sellega seoses tõhusamalt kõiki olemasolevaid vahendeid, nagu kohtuotsuste vastastikune tunnustamine, ühised uurimisrühmad ning Euroopa uurimismäärus; on veendunud, et inimkaubanduses süüdi mõistetutelt konfiskeeritud varad tuleks kasutada inimkaubanduse ohvrite toetamiseks ja nende hüvitamiseks; märgib samuti, et suurte rahaliste vahenditega, mis saadakse inimkaubanduse ja ekspluateerimisega, rahastatakse muid raske kuritegevuse liike;

39.  kutsub selliseid justiits- ja siseküsimuste asutusi nagu Eurojust, Europol, Põhiõiguste Amet, Frontex, CEPOL ja EASO üles töötama välja jätkusuutliku programmi soolise tasakaalu parandamiseks inimkaubanduse vastast võitlust käsitlevate otsuste tegemisel; nõuab, et avaldataks andmed juhatuse ja personali soolise koosseisu kohta, millele järgneksid liikmesriikides arutelud võrdõigusliku värbamise ja edutamise eeliste kohta õiguskaitse- ja piirivalveteenistustes; nõuab samuti, et selliseid programme nagu Europoli „Female Factor“ viidaks kõige meestekesksemates justiits- ja siseküsimuste asutustes läbi perioodiliselt, mitte vaid üks kord;

40.  tuletab meelde, et töötajate ja ametnike koolitamine on määrav võimalike ohvrite varajaseks tuvastamiseks ning kuritegude tõkestamiseks; palub seepärast, et liikmesriigid kohaldaksid täielikult direktiivi 2011/36/EL artikli 18 lõiget 3 ning jagaksid parimaid tavasid, eriti sootundlike koolitusprogrammide loomisel nende jaoks, kes puutuvad inimkaubanduse ohvritega kokku ametiülesannete täitmisel, k.a politseiametnikud ja julgeolekujõudude töötajad, piirivalveametnikud, kohtunikud, rahukohtunikud, advokaadid ja teised kohtuasutuste töötajad, esmatasandi meditsiinitöötajad, sotsiaaltöötajad ja psühholoogilised nõustajad; rõhutab, et koolitus peaks hõlmama soopõhise vägivalla ja ärakasutamise arengu tundmaõppimist, ohvrite äratundmist, formaalset tuvastamisprotsessi ja ohvrite asjakohast soospetsiifilist abistamist;

41.  nõuab selliste trükiste ulatuslikumat koostamist ja levitamist, mis on suunatud ametialaste teadmiste ja teadlikkuse parandamiseks, näiteks „Konsulaatide ja saatkondade töötajate käsiraamat: kuidas aidata ja kaitsta inimkaubanduse ohvreid“ (Handbook for consular and diplomatic staff on how to assist and protect victims of human trafficking)(19);

42.  tunnistab õiguskaitsetöötajate, teenusepakkujate, mitmesuguste huvirühmade ja ohvrite vaheliste pikaajaliste suhete kujundamise olulisust usalduse loomiseks ja ohvrite vajaduste tundlikuks rahuldamiseks; rõhutab, et tugiorganisatsioonidel on vaja projektide piisavat rahastamist, ning väljendab muret, et paljud, eriti naisteorganisatsioonid on vahendite vähendamise tõttu hädas;

43.  toonitab, et komisjoni ja liikmesriikide rahastamist tuleks suunata kõige sobivamale teenusepakkujale, võttes aluseks ohvrite vajadused, k.a soopõhised ja lapsekesksed nõuded, pakkuja asjatundlikkuse ja suutlikkuse tegeleda ulatusliku ja pikaajalise abi ja hooldusega;

44.  kutsub liikmesriike üles kaasama eelkõige tööjõu ekspluateerimise valdkonnas toimuva inimkaubanduse ennetamise algatustesse aktiivselt sotsiaalpartnereid, erasektorit, ametiühinguid ja kodanikuühiskonda, eriti inimkaubanduse vastu võitlevaid ja ohvritele abi pakkuvaid vabaühendusi, sealhulgas seoses ohvrite tuvastamise ja teadlikkuse suurendamise tegevustega;

45.  märgib, et ehkki seksuaalne ärakasutamine on kõikides liikmesriikides ebaseaduslik, ei aita see ära hoida inimkaubandust seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; palub, et kõik liikmesriigid rakendaksid täielikult direktiivi 2011/92/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust, ning tõhustaksid politsei- ja õigusalast koostööd laste seksuaalse ärakasutamise tõkestamiseks ja selle vastu võitlemiseks; kutsub komisjoni üles analüüsima liikmesriikidega koostöös, kuidas nõudlus seksuaalteenuste järele ajendab inimkaubandust, sh lastega kauplemist, ja kuidas nõudlust kõige paremini vähendada; tuletab sellega seoses meelde liikmesriikide kohustust pöörata erilist tähelepanu inimkaubanduse ohvriks langenud lastele, kaasa arvatud kolmandatest riikidest tulevatele saatjata alaealistele, pakkuda lastele kriminaalmenetlustes erikaitset ning seada lapse parimad huvid alati esikohale;

46.  märgib, et andmete kogumine lastega kauplemise kohta peaks toimuma kõnealuse kuritegeliku nähtuse ühise määratluse alusel; märgib samuti, et mõnes liikmesriigis käsitatakse lastega kauplemist ärakasutamise eri vormina, samas kui teistes käsitletakse lastest ohvreid koos täiskasvanutega, mis pärsib tervikliku luureandmete ülevaate loomise võimalust ning parima uurimisalase reageeringu kindlakstegemist ELi tasandil;

47.  rõhutab komisjoni kohustust vastavalt direktiivi artikli 23 lõikele 2 esitada 2016. aastaks aruanne, milles hinnatakse, millist mõju on avaldanud inimkaubanduse ärakasutamisega seotud teenuste kasutamise eest kriminaalvastutusele võtmist reguleerivad riigis kehtivad õigusaktid, ja edasise tegevuse vajadust; rõhutab, et komisjon ei peaks toetuma üksiti liikmesriigi aruannetele, vaid hindama eeskirjade täitmist ka koostöös kodanikuühiskonna ja teiste asjakohaste organitega (näiteks GRETA) ning OSCE inimkaubanduse küsimuste eriesindaja ja ÜRO inimkaubanduse ja orjapidamise tänapäevaste vormide eriraportööri koostatud riigipõhiste aruannete abil;

48.  märgib, et liikmesriikides puudub ühine arusaam sellest, mida kujutab endast nõudlus ärakasutamise järele, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles esitama Põhjamaade mudeli alusel suuniseid kliendi karistamise kohta, suurendades seejuures teadlikkust kõikidest inimkaubanduse vormidest, eelkõige seksuaalsest ärakasutamisest, ja muutes nähtavaks teised ärakasutamise vormid, näiteks majapidamistöödele sundimise;

49.  sedastab, et teatavate inimrühmade suurema haavatavuse tõttu ohustab neid eriti inimkaubanduse ohvriks sattumine; mõistab seepärast hukka asjaolu, et inimkaubandus toimub inimolevuste ärakasutamisest sõltuvate toodete ja teenuste suure nõudluse pärast, ja et see on organiseeritud kuritegevuse väga kasumlik vorm;

50.  rõhutab andmeid, mis kinnitavad, et seksuaalteenuste ostu kriminaliseerimisel Rootsis oli pärssiv mõju; toonitab sellise reguleerimismudeli normatiivset mõju ja selle potentsiaali ühiskonna suhtumise muutmisel, vähendamaks üldist nõudlust inimkaubanduse ohvrite teenuste järele;

51.  kutsub liikmesriike üles rakendama täielikult direktiivi artikli 18 lõiget 4 ning töötama välja spetsiifilisi strateegiaid nõudluse vähendamiseks seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse järele, näiteks väljumisprogrammid ning prostitutsiooniga tegelejate võimestamine ja nende õiguste kaitse ning nende haavatavuse vähendamine ärakasutamise suhtes, ja kampaaniaid, et vähendada nõudlust inimkaubanduse ohvrite seksuaalteenuste järele, märkides samas, et prostitutsiooni reguleerimine kuulub liikmesriikide pädevusse; palub, et komisjon uuriks põhjalikumalt seoseid seksuaalteenuste nõudluse ja inimkaubanduse vahel; on arvamusel, et nõudluse vähendamist on võimalik saavutada seadusandlusega, mis viib kriminaalvastutuse üle inimkaubanduse ohvritelt seksuaalteenuste ostjatele, mitte teenuste müüjatele;

52.  nõuab, et ELi pööraks tähelepanu inimkaubanduse ja inimeste ärakasutamise uutele vormidele ning muudaks need nähtavaks, kaasa arvatud asendusemana ärakasutamine ning vastsündinud lastega kauplemine;

53.  märgib murelikult, et väga vähestel liikmesriikidel on konkreetsed nõudluse vähendamise programmid ning üldiselt on need keskendunud seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuvale inimkaubandusele; kutsub liikmesriike üles looma nõudluse vähendamise programme kõikide inimkaubanduse liikide tarbeks;

54.  märgib, et teatavatel asjaoludel võib ka näilikke abielusid käsitada inimkaubandusena, kui tegemist on sunni või ärakasutamisega, ja et selle ohvriteks langevad tõenäolisemalt naised ja tütarlapsed;

55.  rõhutab, et soolist võrdõiguslikkust parandavad tegevused aitavad ennetada inimkaubandust ning peaksid sisaldama ka haridusstrateegiaid ja võimestamisprogramme naistele ja tüdrukutele, et tugevdada nende positsiooni ühiskonnas ja muuta nad inimkaubanduse suhtes vähem haavatavaks; palub, et liikmesriigid võtaksid rohkem selliseid ennetavaid meetmeid nagu teavitamis- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniad, spetsiaalselt meestele mõeldud koolitusi, haavatavatele rühmadele suunatud seminare ja haridustegevust koolides, k.a võrdõiguslikkuse edendamine, seksistlike stereotüüpide ja soopõhise vägivallaga võitlemine, sest võrdne kohtlemine peaks olema terve ühiskonna eesmärk;

56.  toob esile teadlikkuse tõstmise programmide tõhusust tarbijate harimisel, et nad valiksid selliste ettevõtete tooteid, kes tagavad orjandust mittekasutava tarneahela, kuid märgib, et see iseenesest ei ole inimkaubanduse nõudluse vähendamiseks piisav;

57.  märgib, et vastavalt direktiivile 2009/52/EÜ on tööandjate jaoks juba niigi seadusevastane kasutada ebaseaduslikult ELis viibiva kolmanda riigi kodaniku tööd või teenuseid, teades, et kõnealune isik on inimkaubanduse ohver; sedastab, et see õigusakt ei hõlma ELi kodanikke, kes on inimkaubanduse ohvrid; palub liikmesriikidel tagada, et nende siseriiklikus õiguses oleksid ELi kodanikud, kes on inimkaubanduse ohvrid, kaitstud tööjõu ärakasutamise eest ning et kehtestatud oleksid vastavad sanktsioonid;

58.  tuletab meelde, et Europoli andmetel on 2015. aastal pärast ELi saabumist kadunud ligikaudu 10 000 saatjata last ning need lapsed võivad olla langenud inimkaubanduse ja seeläbi erisuguse ärakasutamise ja kuritarvitamise ohvriks; kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama varjupaigataotlejate paketti ning registreerima saabuvaid lapsi, et tagada nende hõlmamine lastekaitsesüsteemidesse; kutsub liikmesriike üles suurendama teabe jagamist, et sisserändajatest lapsi Euroopas paremini kaitsta;

59.  tunneb muret selliste andmete nappuse pärast, mis puudutavad roma naisi ja lapsi, keda ohustab inimkaubandus pealesunnitud töö või teenuste osutamise eesmärgil, mis hõlmab kerjamist; palub, et komisjon annaks teavet inimkaubanduse ohvriteks tunnistatud roma naiste ja laste kohta, mis hõlmaks seda, kui paljud neist on saanud ohvriabi ja millistes riikides;

60.  rõhutab, et sundabielu võib käsitleda inimkaubanduse vormina, kui see hõlmab ohvri ärakasutamist, ning kutsub kõiki liikmesriike üles seda mõõdet arvesse võtma; rõhutab, et ärakasutamine võib olla seksuaalne (abielusisene vägistamine, sunniviisiline prostitutsioon ja pornograafiale sundimine) või majanduslik (majapidamistöödele sundimine või sunniviisiline kerjamine) ning et inimkaubanduse lõppeesmärk võib olla sundabielu (ohvri müümine abikaasana või abielu sõlmimine sundolukorras); rõhutab, et ametiasutustel on raske seda tüüpi kaubandust kohapeal avastada, kuna see kuulub eraelu valdkonda; kutsub liikmesriike üles nägema nende ohvrite vastuvõtmiseks ette asjakohased teenused; palub komisjonil tugevdada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas;

61.  väljendab muret seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimise nähtuse süvenemise pärast; tuletab meelde, et sellised ohvrid on sageli emotsionaalse sõltuvuse olukorras, mis muudab juurdluse keerukamaks, kuna tüdrukuid on raskem inimkaubanduse ohvritena tuvastada ning nad keelduvad sageli oma kupeldaja vastu tunnistamast; palub komisjonil tugevdada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas; kutsub liikmesriike üles looma ohvrite jaoks spetsiaalse vastuvõtu ning tagama, et õiguskaitse- ja kohtuasutused tunnustavad nende ohvristaatust ning seda eriti alaealiste puhul, et vältida nende häbimärgistamist nn „probleemse käitumise“ pärast;

Ohvrite abistamise, toetamise ja kaitsmise sooline mõõde

62.  väljendab muret, et kõik ohvrid ei pääse teenustele hõlpsasti ligi või ei ole neist teadlikud; rõhutab, et teenustele ligipääsemisel ei tohi olla diskrimineerimist;

63.  märgib, et inimkaubanduse ohvrid vajavad spetsialiseeritud teenuseid, sealhulgas ligipääsu turvalisele lühi- ja pikaajalisele peavarjule, tunnistajakaitse meetmetele, tervishoiule ja nõustamisele, suulise ja kirjaliku tõlke teenustele, õiguskaitsele, hüvitusele, abile reisimiseks, juurdepääsu haridusele ja koolitusele, k.a elukohariigi keeleõpe, tööle suunamine, ning taasintegreerumise, perelepituse ja ümberasumise abile, ning neid teenuseid peaks veelgi individualiseerima vastavalt juhtumile, eriti arvestades sooküsimust;

64.  rõhutab, et inimkaubanduse sooline mõõde sisaldab liikmesriikide kohustust käsitleda seda kui naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla vormi; toonitab asjaolu, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata sellega seotud ärakasutamise dünaamikale ning pikaajalisele emotsionaalsele ja psühholoogilisele kahjule; palub komisjonil esitada soolise vägivalla vastu võitlemise Euroopa strateegia, mis sisaldaks seadusandlikku ettepanekut inimkaubandust hõlmava naistevastase vägivalla kohta;

65.  toob esile paljude valitsusasutuste ja kodanikuühiskonna hea töö inimkaubanduse ohvrite tuvastamisel, abistamisel ja toetamisel, ehkki seda tööd ei tehta järjekindlalt kõikides liikmesriikides ega arvestata inimkaubanduse erinevaid tüüpe;

66.  rõhutab vajadust tagada piisav rahastamine sõltumatutele vabaühendustele ja soopõhistele varjupaikadele, et täita ohvrite vajadused nende teekonnal sihtriikides ning teha ennetavat tööd asjaomastes lähte-, transiidi- ja sihtriikides;

67.  kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele vihjetelefonid, kuhu inimkaubanduse ja ärakasutamise ohvritel on võimalik abi ja nõu saamiseks helistada; märgib, et sellised vihjetelefonid on osutunud edukaks muudes valdkondades, nagu radikaliseerumine ja lapseröövid;

68.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid inimkaubanduse ohvritele selliste soospetsiifiliste teenuste osutamise, mis vastavad nende vajadustele, võttes arvesse kõiki vajadusi, mis võivad tuleneda inimkaubanduse vormist, mille ohvriks nad on langenud; toob esile, et ehkki enamik ohvritest on naised ja tüdrukud, peaks pakkuma spetsialiseeritud teenuseid mõlemast soost ohvritele;

69.  rõhutab, et paljud seksuaalse ärakasutamise ohvrid uimastatakse, et hoida neid füüsilises ja vaimses sõltuvusseisundis; palub seetõttu liikmesriikidel näha nende ohvrite jaoks ette kohandatud toetusprogrammid ning arvestada seda aspekti raskendava asjaoluna karistuse määramisel inimkaubandusega tegelemise eest;

70.  rõhutab, et seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel diskrimineerimiste kumulatiivne mõju teeb lesbid, geid, biseksuaalid, trans- ja intersoolised inimesed (LGBTI-inimesed) inimkaubanduse suhtes eriti haavatavaks; kutsub liikmesriike üles tegelema LGBTI-inimestest ohvrite erivajadustega; palub komisjonil toetada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas;

71.  toonitab, kui oluline on, et kõik liikmesriigid tunnistaksid süstemaatiliselt selliste inimkaubanduse naissoost ohvrite õigust kasutada ohutut aborditeenust, kelle rasedus on ärakasutamise tagajärg;

72.  on seisukohal, et direktiivi 2011/36/EÜ artikli 11 lõiget 5 tuleks täiendada, nähes ette abi, mis on suunatud selliste ohvrite edasisele integreerumisele (keeleõpe, kultuuri ja ühenduse õigustiku tutvustamine jms), kellel on asjaoludest tulenevalt võimalik saada elamisluba;

73.  märgib, et määratlemata õigusliku elukoha staatus ei välista inimkaubanduse ohvriks langemist ning seega peaks ohvritel olema teistega samad õigused; kutsub liikmesriike mitte samastama rändeküsimust ja inimkaubandust, toonitades direktiivis sätestatud tingimusteta abi põhimõtet;

74.  palub kõikidel liikmesriikidel tulemuslikult tagada kuriteoohvrite õigused ning nõuab, et direktiivi 2011/36/EL rakendamist analüüsitaks, võttes arvesse direktiiviga 2012/29/EL kehtestatud sätteid; palub liikmesriikidel pakkuda tasuta õigusabi, k.a õigusabi ja seaduslik esindamine, psühholoogiline ja arstiabi ning teave õiguste kohta abile ja tervishoiule, sh seksuaalse ärakasutamise ohvrite õigus abordile, kõigile neile, kes määratlevad ennast ise inimkaubanduse ohvritena või vastavad piisavatele tuvastamise kriteeriumitele, et aidata neid juurdepääsul õigustele, hüvitusele ja / või õiguskaitsele; rõhutab, et enesemääramine ei tohiks kunagi olla ainus nõue, pääsemaks ligi ohvrite õigustele ja teenustele;

75.  kutsub liikmesriike üles tegema inimkaubanduse ohvritele õigusabi kättesaadavaks mitte ainult kriminaalmenetluse raames, vaid ka kõigis tsiviil-, tööhõive- või sisserände-/varjupaigamenetlustes, millega nad on seotud;

76.  kutsub liikmesriike üles ohvri toetamisel piiranguid määrates mõistma, et seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga inimkaubanduse põhjustatud kahjust taastumiseks on vaja pikemat aega, võrreldes teistest inimkaubanduse vormidest taastumiseks vajaliku ajaga; nõuab, et seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga inimkaubanduse ohvritele tagatakse kaitsemeetmeid pikema aja vältel, et vähendada kahju, ennetada uuesti inimkaubanduse ohvriks sattumist ja teistkordselt ohvriks langemist ning täita iga juhtumi korral individuaalseid vajadusi;

Direktiivi rakendamisel võetud muude sootundlike meetmete hindamine

77.  rõhutab, et ohvrite mis tahes kohustus osaleda inimkauplejate süüdimõistmisel võib tekitada kahju; toob esile, et inimõigustel põhineva lähenemise puhul ei tohiks selline kohustus olla teenustele ligipääsu tingimuseks;

78.  toonitab, et kõiki inimkaubanduse ohvreid peaks süstemaatiliselt teavitama võimalusest kasutada taastumis- ja järelemõtlemisaega ning neile peaks tegelikult selle aja võimaldama; peab kahetsusväärseks asjaolu, et mõnes liikmesriigis on need õigused üle võetud ainult rännet käsitlevates õigusaktides ning seepärast ei kohaldata neid kõigi inimkaubanduse ohvrite, vaid ainult reguleerimata olukorras ohvrite suhtes; tuletab meelde, et need õigused tuleb anda kõigile inimkaubanduse ohvritele;

79.  tuletab meelde, et liikmesriigid on direktiivi 2004/81/EÜ alusel kohustatud võimaldama taastumis- ja järelemõtlemisaega inimkaubanduse ohvritele; palub, et liikmesriigid võtaksid selle ajavahemiku kestuse kindlaksmääramisel arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni artiklit 13 ning laiendaksid konventsioonis ette nähtud minimaalset 30päevast taastumis- ja järelemõtlemisaega seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimunud inimkaubanduse ohvritele, arvestades niisuguse vägivalla vormist põhjustatud märkimisväärset ja kestvat kahju;

80.  märgib, et kehtiv inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia lõpeb 2016. aastal, ning kutsub komisjoni üles hindama praegust strateegiat ja võtma tarvitusele uue strateegia, mis järgiks inimõigustepõhist lähenemisviisi, keskendudes ohvritele, hõlmaks selget soolist mõõdet ja sellekohaseid konkreetseid tegevusi, käsitleks nõuetekohaselt ja tõhusalt ennetamist ning jätkaks nõudluse pärssimist, mis on igat liiki inimkaubanduse alus; nõuab, et see strateegia integreeritaks muude poliitikavaldkondadega ja muudetaks nendega sidusaks, tagamaks inimkaubanduse vastaste meetmete tõhusat rakendamist, sealhulgas ka julgeoleku, soolise võrdõiguslikkuse, rände, küberjulgeoleku ja õiguskaitse vallas;

81.  tunnustab neid liikmesriike, kes on loonud tõhusa riikliku aruandlusmehhanismi ja määranud riiklikud raportöörid, ning kutsub neid üles tagama, et neid meetmeid piisavalt rahastatakse ning need on sõltumatud, nii et need täidaksid oma eesmärki parimal võimalikul moel;

82.  palub, et liikmesriigid määraksid selleks, et hinnata oma strateegiat ja tegevust ning täiustada inimkaubanduse vastases võitluses tehtavaid jõupingutusi, sõltumatu riikliku raportööri, kellel on seaduslik õigus pöörduda riigi parlamendi poole ning esitada soovitusi, kuidas inimkaubandusega paremini võidelda;

83.  palub, et liikmesriigid koguksid üksikasjalikumaid ja ajakohaseid andmeid, kogudes usaldusväärset statistilist teavet kõikidelt peamistelt osalejatelt, ja tagades, et andmed on homogeensed ning jaotatud soo, vanuse, ärakasutamise tüübi (inimkaubanduse tüüpide alajaotuse alusel), päritoluriigi ja sihtkoha alusel, ning kaasates riigisiseselt inimkaubandusse sattunud inimesi, et paremini tuvastada võimalikke ohvreid ja hoida kuritegevust ära; palub, et liikmesriigid jagaksid omavahel rohkem andmeid, et paremini hinnata inimkaubanduse soolist mõõdet ja värskeid suundumusi ning võidelda inimkaubanduse vastu tõhusamalt; kutsub liikmesriike üles tagama, et riiklikud raportöörid täidaksid andmete kogumise algatuste koordineerimisel olulisemat osa, tehes tihedat koostööd vastavate kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kes selles valdkonnas tegutsevad;

84.  märgib, et hoolimata direktiivis esitatud selgest inimkaubanduse määratlusest on liikmesriikide riiklikus õiguses vastu võetud hulk erinevaid määratlusi; kutsub komisjoni üles seda uurima ja andma aru, mida tähendavad need määratlemise erinevused praktikas direktiivi kohaldamise jaoks; toonitab, kui oluline on kontseptuaalne selgus, et vältida samastamist muude seotud, kuid eraldiseisvate probleemidega;

85.  sedastab, et huvirühmad kinnitavad tavaliselt seda, et suurem osa inimkaubanduse ohvritest jääb tuvastamata; tunnistab, et teatavate haavatavate rühmade, nagu (kodutute) noorte, laste, puudega ja LGBTI-inimeste inimkaubandus on jäetud mõnevõrra tähelepanuta; toonitab, kui tähtis on parem andmete kogumine, et tõhustada jõupingutusi ohvrite tuvastamiseks seoses nimetatud rühmadega ning töötada välja parim tava selliste ohvrite konkreetsete vajaduste rahuldamiseks;

86.  rõhutab, et inimkaubanduse vastase võitluse tõhustamiseks Euroopa Liidus peavad ELi institutsioonid hoolikalt hindama ELi õigusaktide rakendamist liikmesriikides ning võtma vajaduse korral täiendavaid seadusandlikke ja muid meetmeid;

87.  kutsub komisjoni üles koostama andmete kogumiseks (k.a andmekaitse) standarditud juhiseid, mis on mõeldud asjakohastele asutustele, näiteks õiguskaitseorganitele, piiri- ja sisserändeteenistustele, sotsiaalteenistustele, kohalikele omavalitsustele, vanglatele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja teistele osalejatele;

88.  palub, et komisjon tagaks inimkaubanduse vastasele võitlusele suurema osatähtsuse Euroopa rände tegevuskavas (COM (2015)0240), et hõlbustada ohvrite osalemist inimkaubitsejatele süüdistuse esitamise protsessis, reformides eeskirju, mis puudutavad inimkaubanduse ohvrite elukohta;

89.  palub komisjonil tegeleda füüsilisest isikust ettevõtja seisundi kuritarvitamisega rändajate tööhõive puhul mõnes ELi liikmesriigis, kus välditakse kohalike töönormide ja tööalaste kohustuste täitmist, leides, et näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötamist kasutatakse kõige sagedamini sellistes rändajate töö valdkondades, mida ohustab inimkaubandus;

90.  nõuab, et EL ja liikmesriigid tugevdaksid stabiliseerimisvahendi ja kandidaatriikide jätkuvate kohustuste abil piirkondlikku koostööd teadaolevatel inimkaubanduseks kasutatavatel marsruutidel, nagu seda on idast ELi kulgev marsruut;

91.  kutsub ELi üles esitama Eurostati hinnangute kaudu inimkaubanduse registreeritud või registreerimata ohvrite hinnangulist suurust kooskõlas põhimõtetega, mida järgivad sellised organisatsioonid nagu Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM), ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) ning Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO);

92.  kutsub liikmesriike üles lisama inimkaubandusevastastesse direktiividesse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte, nagu see on sätestatud ÜRO inimkaubandust käsitlevas protokollis ja Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsioonis ning mis on kooskõlas liikmesriikidele rahvusvahelisest pagulasõigusest ning rahvusvahelistest inimõigustest tulenevate kohustustega;

93.  julgustab ELi ja liikmesriike viima läbi uuringuid inimkaubanduse uusimate suundumuste ja vormide kohta, kaasa arvatud praeguse rändekriisi mõju kohta inimkaubandusele, et tegeleda uute arengutega asjakohaste ja sihipäraste meetmete abil;

94.  palub, et komisjon analüüsiks eelseisvas direktiivi 2011/36/EL rakendamise aruandes seoseid eri liiki inimkaubanduse ja marsruutide vahel, sest ohvreid kasutatakse sageli ära samaaegselt eri viisil või nad satuvad üht liiki inimkaubandusest teise; ja et ta edendaks inimkaubanduse peamiste põhjuste ja soolisele võrdõiguslikkusele avalduva mõju jätkuvat uurimist;

95.  kutsub komisjoni üles hindama tulevase Euroopa Prokuratuuri volituste võimaliku läbivaatamise vajadust, et lisada selle pädevustesse, kui see on kord asutatud, inimkaubandusevastane võitlus;

96.  nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon, võttes arvesse asjaolu, et Istanbuli konventsioon on tõhus vahend naistevastase vägivalla tõkestamiseks ja sellega võitlemiseks ning ohvrite kaitseks ja abistamiseks, edendaks konventsiooni ratifitseerimist liikmesriikides;

97.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

SELETUSKIRI

Inimkaubandus on ELi põhiõiguste harta artikli 5 kohaselt põhiliste inimõiguste rikkumine, samuti ohvri isikupuutumatuse rikkumine ja tõsine organiseeritud kuritegu, mis ohustab riiki ja õigusriigi põhimõtet. Sellega on tegeldud paljudel valitsemise tasanditel, eelkõige ELis 5. aprilli 2011. aasta direktiiviga 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega loodi õiguslik raamistik inimkauplejatele tõhusamaks kriminaalsüüdistuste esitamiseks. Veel olulisem direktiivi 2011/36/EL (edaspidi „direktiiv“) eesmärk on parandada inimkaubanduse ohvrite kaitset ja vähendada võimalike ohvrite haavatavust. Direktiivi peetakse üldiselt laiahaardeliseks õigusaktiks, mille inimõigustekeskne lähenemine on kiiduväärt ning mis selgelt rõhutab inimkaubanduse soolist mõõdet.

Direktiivi ülevõtmise tähtaeg oli 6. aprill 2013. aasta. 26 liikmesriiki on komisjoni ülevõtmisest ametlikult teavitanud, ainult Saksamaa ei ole seda teinud. Taanile ei ole inimkaubanduse vastane seadustik siduv.

Direktiiv paneb komisjonile hulga aruandluskohustusi. Artikkel 23 kohustab komisjoni esitama 6. aprilliks 2015. aastaks aruande, milles hinnatakse liikmesriikide võetud meetmeid käesoleva direktiivi täitmiseks. Aruanne peaks kajastama kriminaalvastutusele võtmist inimkaubanduse ärakasutamisega seotud teenuste kasutamise eest juhul, kui ollakse teadlik, et teenust pakkuv isik on inimkaubanduse ohver. Komisjoni andmetel avaldatakse need aruanded 2016. aasta lõpus. Samuti on komisjonil kohustus esitada 6. aprilliks 2016. aastal aruanne, milles hinnatakse teenuste kasutamise kriminaliseerimise mõju, ning lisada sellele vajaduse korral asjakohased ettepanekud. Komisjon ei ole direktiivis kirjeldatud ajakava järginud.

Soolise võrdõiguslikkuse mõõde

Ehkki ohvrite hulgas on väga erinevaid inimesi igast soost, vanusest ja iga päritolu, näitab statistika selgesti, et suurem osa (80%) ohvritest on naised ja tüdrukud. Sugu on nii meeste kui ka naiste puhul haavatavuse tegur. Naiste puhul tuleneb haavatavus piiratud ligipääsust haridusele, soolisest palgalõhest, ebavõrdsest ligipääsust headele töövõimalustele, soopõhisest vägivallast, töötusest või alahõivatusest, vaesuse ja rände feminiseerumisest, sugu mittearvestavatest arengustrateegiatest, piiravatest rändealastest õigusaktidest ja poliitikasuundadest ning relvastatud konfliktidest. Selline ebavõrdsus tähendab, et naised peavad väiksema tõenäosusega oma kogemust ärakasutamiseks, pidades seda pigem oma rolli täitmiseks hooldaja ja teenuse osutajana. Soo sotsialiseerimine mõjutab ka mehi, kuna neile õpetatakse, et nende roll on peret üleval pidada ja enda ära kasutada laskmine näitab nõrkust ning sellega on ebaõnnestunud ülalpidaja rolli täitmine.

Direktiivi artikkel 1 kohustab liikmesriike integreerima inimkaubanduse vastastesse algatustesse soolist aspekti, kuid pole selgelt määratletud, mida see kohustus praktikas tähendab. Liikmesriigid ei ole selgelt tõestanud, et nad oleksid selle nõude täielikult täitnud, ning mõlemast soost ohvrite ligipääs abiteenustele on takistatud. Transsoolistele ohvritele on sobivate teenuste kättesaadavus veelgi suuremaks probleemiks.

Kuna enamik ohvritest on naised ja tüdrukud, on oluline, et aruanne keskenduks ohvrite tuvastamisele, ravile ja kaitsele ning neile mõeldud toele. Hoolimata direktiivist ei tuvastata inimkaubanduse ohvreid piisavalt vara või järjepidevalt ning neil on ELi õigusaktidega ettenähtud õigustele, teenustele ja õiglasele kohtlemisele ligipääsemisel jätkuvalt raskusi.

Inimkaubanduse määratlus

Direktiivis kasutatud määratlus on laiem kui varasemates õigusaktides. Inimkaubandus koosneb suurest hulgast tegevustest, sealhulgas seksuaalne ärakasutamine, sunniviisiline töö, sundabielu, majapidamistöödele sundimine, elundite eemaldamine, sunniviisiline kerjamine, ebaseaduslik adopteerimine ja muud tegevused. Neis kasutatakse ohvrit ära erinevatel viisidel ning seetõttu tuleks kasutusele võtta vastavad üksikasjalikumad strateegiad. Samas tuleb meeles pidada, et teatud määral need inimkaubanduse liigid kattuvad, kuna kuriteo täideviijatel on erinevaid huve ning ohvrid on seotud inimkaubanduse erinevate vormidega. Näiteks tüdrukust, kellega esialgu kaubeldakse sunniviisilise kerjamise eesmärgil, saab hiljem seksuaalse ärakasutamise ohver.

Samuti on väga oluline tagada, et üht inimkaubanduse tüüpi ei eelistataks teisele. Inimkaubanduse juriidiline määratlus ei erista inimkaubanduse erinevaid vorme ja liigitab kõik tõsisteks kuritegudeks, ent tegelik kogemus kogu ELis näitab, et päris nii see ei ole. Näiteks inimkaubandust tööjõu ekspluateerimiseks peetakse sageli leebemaks kuriteoks kui seksuaalset ärakasutamist, kuna esimest käsitletakse tõenäolisemalt ebaseadusliku töötamisena ning pigem tööõiguse rikkumise kui kuriteona. Samuti takerdub seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga inimkaubanduse käsitlemine üldisesse arutellu seksitööstuse üle (kas see on seaduslik või mitte) ning ohvrid jäävad kõrvale.

Andmed

Statistika ei anna tegelikust olukorrast täit pilti, kuna märkimisväärset osa ohvritest ei tuvastata kunagi. Kuna inimkaubandus on kuritegu, mis valdavalt puudutab nn varju jäävaid elanikkonnarühmi, teatatakse üldiselt kuritegudest silmatorkavalt vähe ja inimkaubanduse igast soost ohvrite tuvastamisega ei tegeleta.

Direktiivis rõhutatakse, et liit peaks „võrreldavate statistiliste andmete saamiseks jätkama tööd metodoloogia ja andmete kogumise meetodite arendamisel“ ning artiklis 19 sätestatakse konkreetsed meetmed. Direktiivi rakendamisel määratud riiklikel raportööridel peaks olema piisavalt vahendeid ja iseseisvust, et esitada kõige kvaliteetsemaid andmeid, millest lähtuvad tulevased inimkaubanduse ennetamise algatused.

Mõned liikmesriigid kajastavad andmeid üksikasjalikumalt kui teised, kuid direktiivi täielik rakendamine peaks olukorda parandama. Enamiku andmetest esitab politsei, kuid neid saadakse ka valitsusvälistelt organisatsioonidelt, piiri- ja sisserändeteenistustelt, sotsiaalteenistustelt, kohalikelt omavalitsustelt ning – mis on kõige murettekitavam – vanglatelt ja kinnipidamiskeskustelt.

Erinevate määratluste kasutamise tulemusel saadakse omavahel võrreldamatuid andmeid. Need määratluste erinevused tähendavad, et liikmesriigid koguvad erinevaid andmeid. Lisaks esitas üksnes 24 liikmesriiki soospetsiifilisi andmeid. Inimkaubanduse soolise mõõtme paremaks hindamiseks peaksid liikmesriigid koguma sooliselt jaotatud täpseid andmeid.

Ennetusmeetmed

Ennetus on inimkaubandusega võitlemisel hädavajalik ja liikmesriigid peavad tagama, et teevad kõik endast oleneva, et inimesed üldse ohvriks ei satuks.

Soolise ebavõrdsuse vastased ning naiste ja tüdrukute (ja tõrjutud rühmade) mõjuvõimu suurendavad algatused vähendaksid nende haavatavust inimkaubanduse suhtes. Sellele aitaksid kaasa haridus ja jõustamisprogrammid. Lisaks, nagu parlament on juba nõudnud, peaks komisjon esitama seadusandliku ettepaneku naistevastase vägivallaga võitlemiseks.

Paljudes liikmesriikides on kampaaniad elanikkonna teadlikkuse tõstmiseks inimkaubandusest, kuid tõhususe huvides peaksid need olema eesmärgipärased. Näiteks on mõned liikmesriigid kasutanud proaktiivseid ennetavaid tegevusi nagu seminarid, mis on suunatud kindlatele, inimkaubanduse suhtes haavatavatele elanikkonna rühmadele ja nendega töötavatele inimestele. Eesmärgipärased tegevused koolides aitaksid kaitsta lapsohvreid.

Lisaks peaks ennetusalgatuste väljatöötamisel kaasama just kõige asjakohasemaid huvigruppe. Seega peaksid liikmesriigid kujundama oma ennetusalgatusi koos sotsiaalsete partnerite, kodanikuühiskonna ja inimkaubandusest pääsenutega, kasutades parimaid tavasid.

Ohvrite tuvastamine

Direktiiv kohustab liikmesriike looma süsteeme ohvrite varajaseks tuvastamiseks, toetamiseks ja abistamiseks. Ent ohvrite tuvastamist märgitakse inimkaubandusega võitlemises pidevalt probleemina ning sellel on hulk erinevaid põhjusi. Kuigi ohvreid aitab tuvastada hulk komisjoni rahastatud algatusi ja projekte, näitab kohapealne praktika ilmset puudujääki rakendamises, mis osutab poliitilise tahte puudumisele. Inimkaubanduse ühtesulatamine väga poliitiliste küsimustega nagu ränne ja põgenike saabumine seab kahtluse alla senised edusammud ja ohustab veelgi inimkaubandusele haavatavaid inimesi.

Direktiivi artikkel 9 kohustab liikmesriike tagama, et isikud, üksused või asutused, kelle ülesandeks on inimkaubanduse uurimine või selle eest süüdistuse esitamine, on saanud nõuetekohase koolituse. Kahtlemata ei tehta seda kõikides liikmesriikides järjekindlalt. Koolitusprogramme tuleks veelgi laiendada, et need hõlmaksid teisi asjasse puutuvaid professionaale, sealhulgas politseiametnikud, kohtunikud, juristid, esmatasandi meditsiinitöötajad ja sotsiaaltöötajad. Väljaõpe peaks olema suunatud ohvrite tuvastamisele, arvestades eriti nende haavatavust ja erivajadusi, sealhulgas soospetsiifilised vajadused. Üksnes näitajate kontrollnimekirjale tuginev tuvastamisprotseduur ei võta arvesse inimkaubanduse ohvrite mitmekesiseid kogemusi ja nende erinevaid tagajärgi. Kõigi käsitlemine ühe mõõdupuu järgi on liiga lihtsustatud lähenemine ja jätab mõned kõige haavatavamad kaitseta.

Komisjon on avaldanud hulga avalikult kättesaadavaid trükiseid, et tõsta teadlikkust neist probleemidest teatud ametialade hulgas, näiteks konsulaatide ja saatkondade töötajate seas, ning sellise teabe peaks koostama ka teiste ametite tarbeks ja seda laiemalt levitama.

Elanikkonna teadlikkuse tõstmise algatused on samuti ülitähtsad, kuna alati valitseb väärarusaam, et oma elukohas ei saa inimkaubandust toimuda. Teadlikkuse tõstmine inimkaubanduse küsimuses on oluline nii sihtriikides kui ka lähteriikides. Teadlikkuse tõstmine lähteriikides võib aidata inimkaubandust ennetada, kuid sihtriikides aitab see kindlaks teha, kuhu inimkaubanduse ohvrid välja jõuavad.

Ohvriabi

Vastavalt direktiivile tuleks isikule abi ja toetust pakkuda kohe, kui on alust arvata, et ta võib olla inimkaubanduse ohver, ja hoolimata sellest, kas ta soovib esineda tunnistajana. Need teenused peaksid arvesse võtma soolist mõõdet, võttes teatavaks, et erinevatel sugudel (kes kogevad erinevat tüüpi inimkaubandust) on erinevad abivajadused.

Komisjoni uuringust inimkaubanduse soolise mõõtme kohta ilmneb, et võrreldes teiste inimkaubanduse vormidega on seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga inimkaubanduse ohvritele tekitatud kahju soospetsiifiline, ja seega peaksid seda peegeldama ohvritele pakutavad teenused ja abi.

Huvitaval kombel leiti 2014. aasta uuringus Austrias, et meessoost ohvrid on naistega võrreldes ebasoodsamas olukorras, kuna enamik teenuseid on loodud seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga inimkaubanduse naissoost ohvreid silmas pidades. Samuti leiti uuringus, et meessoost ohvrid järgisid teenuste osutamise reegleid vastumeelsemalt.

Olenemata soost näeb direktiiv ohvritele ette teenuseid, mille hulka kuuluvad majutus, materiaalne abi, arstiabi, mis hõlmab ka psühholoogilist abi, nõustamine ja teavitamine ning suulise ja kirjaliku tõlke teenused. Erivajadustega ohvrid peaksid saama täiendavat abi. Samuti on ohvritel õigus õigusnõustamisele ja juriidilisele esindamisele, sealhulgas hüvitise taotlemise korral. See peaks olema tasuta, kui ohvril ei ole piisavalt rahalisi vahendeid. Inimkaubanduse olemus tähendab, et ohvril tõenäoliselt puuduvad vahendid sellise abi eest tasumiseks, seega peaks see olema tasuta.

Asjakohased teenused ja ohvrite õiglane kohtlemine mõjuvad samuti ennetavana, kuna ohvrid, keda piisavalt toetatakse, suudavad läbielatust saadud traumast paremini taastuda ning taasintegreeruda majandusellu ja ühiskonda, aidata süüdistust esitada ning tõsta avalikkuse ja poliitikakujundajate teadlikkust. Lisaks satuvad nad vähem tõenäoliselt uuesti inimkaubanduse ohvriks.

11.4.2016

KODANIKUVABADUSTE, JUSTIITS- JA SISEASJADE KOMISJONI ARVAMUS(*)

naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile

direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) rakendamise kohta

(2015/2118(INI))

Arvamuse koostaja: Malin Björk

ETTEPANEKUD

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon palub vastutaval naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5”, „Peking +10” ja „Peking +15” ja „Peking +20” läbivaatamiskonverentsil,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 5,

A.  arvestades, et kolme aasta jooksul, aastatel 2010–2012, kasutati inimkaubanduse registreeritud ohvritest 69 % seksuaalsel eesmärgil, 19 % sunnitöö eesmärgil ja 12 % muul eesmärgil, nagu elundite eemaldamine või ärakasutamine kuritegelikus tegevuses; arvestades, et sellel ajavahemikul moodustasid inimkaubanduse registreeritud ohvritest 67% naised, 17% mehed, 13% tüdrukud ja 3% poisid, sh transsoolised inimesed; arvestades, et erinevate kaubitsemise vormidega võitlemiseks on vaja võtta konkreetseid ja kohandatud poliitikameetmeid;

B.  arvestades, et nagu märgiti dokumendis „ÜRO ühiskommentaarid ELi direktiivi kohta – inimõigustel põhinev lähenemine” (2011), tuletab mitu ÜRO agentuuri meelde, et „tuleb tunnistada nii meeste kui ka naistega kaubitsemise olemasolu ja käsitleda naiste ja meeste kogemuste sarnasusi ja erinevusi seoses haavatavuste ja õiguste rikkumistega”;

C.  arvestades, et inimkaubandus on orjuse tänapäevane liik, mida ei tohi aktsepteerida ühiskonnas, mis põhineb inimõiguste, sh soolise võrdõiguslikkuse austamisel; arvestades, et inimkaubandus toimub piiriüleselt; arvestades, et seda tüüpi organiseeritud kuritegevuse vastu tõhusalt võitlemiseks on vaja Euroopa käsitlusviisi nii selle nähtuse jälgimiseks kui ka selle vastu suunatud reageeringute koordineerimiseks;

D.  arvestades, et direktiivi 2011/36/EL kohaselt on karistatavad järgmised tahtlikud teod: isiku värbamine, transportimine, üleviimine, varjamine või vastuvõtmine, sealhulgas kõnealuse isiku üle saavutatud kontrolli vahetamine või üleandmine, milleks kasutatakse ähvardusi, jõudu või muid sunnimeetodeid, inimröövi, kelmust, pettust, võimu või kaitsetu seisundi kuritarvitamist või teise isiku üle kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või hüvitiste võtmist või andmist ärakasutamise eesmärgil; arvestades, et algatusraport, millel käesolev arvamus põhineb, piirdub direktiivi 2011/36/EL rakendamise analüüsimisega;

E.  arvestades, et kõikides mõjusates inimkaubandusevastastes jõupingutustes tuleb tegeleda inimkaubanduse algpõhjustega ja nendega seotud tõuke- ja tõmbeteguritega, sealhulgas inimkaubanduse ohvritega seotud teenuste nõudluse ja kasutamise vähendamisega;

F.  arvestades, et nõudlus naiste, tüdrukute, meeste ja poiste vastu prostitutsioonimajanduses on otsustav tõmbetegur seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse jaoks; arvestades, et nõudlus odava tööjõu järele ja suutmatus kaitsta tööõigusi on tõmbetegurid tööjõu ekspluateerimise eesmärgil toimuva inimkaubanduse jaoks;

G.  arvestades, et direktiivide 2004/81/EÜ, 2009/52/EÜ ja 2011/36/EL vahel on vastuolusid, mis takistavad inimkaubanduse ohvritel saada nõuetekohast toetust ja abi tingimuseta, et nad osalevad kohtumenetluses;

H.  arvestades, et ohvrite tuvastamine on jätkuvalt keeruline ülesanne, ja arvestades, et inimkaubanduse ohvrite aitamiseks ja inimkauplejate vastutusele võtmiseks ning süüdi mõistmiseks tuleb ohvriabi ja -kaitset, sh ohvri õigust elada ja töötada seaduslikult liikmesriigis, kuhu ta viidi, tugevdada ning õiguskaitse ja hüvitise kättesaadavust ohvrite jaoks tuleb parandada;

I.  arvestades, et teiste ärakasutamist seksuaalsetes etteastetes tuleb pidada inimkaubanduseks;

J.  arvestades, et uued tehnoloogiad ja internet võivad hõlbustada ülemaailmset ohvrite värbamist ning inimkaubandusega seotud teenuste reklaamimist ja müüki;

K.  arvestades, et tulemuslikud jõupingutused inimkauplemise vastu nõuavad tugevat tegevusraamistikku koos integreeritud valdkonnaülese perspektiiviga ohvrite suhtes, mis hõlmab näiteks sugu ja puudeid ning kus tuleb pöörata erilist tähelepanu äärmuslikus vaesuses elavatele inimestele ning haavatavas olukorras rühmadele, nagu romad puudega inimesed, lesbid, geid, biseksuaalid, trans- ja intersoolised (LGBTI-) inimesed, majapidamistes töötajad, dokumentideta töötajad, varjupaigataotlejad, pagulased ja lapsed, sh ilma saatjata alaealised;

L.  arvestades, et naisi ja lapsi võidakse sundida vahetama seksi kaitse vastu, et ellu jääda, et liikuda edasi mööda rändeteed, ja põhiliste elatusvahendite vastu; arvestades, et seks ellujäämise tagamiseks on sageli abistamislünkade, registreerimissüsteemide puudujääkide, perekondade lahutamise ja ohutute ning seaduslike ELi sisenemise kanalite puudumise otsene tagajärg;

1.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama, et direktiivi 2011/36/EL rakendamine põhineks integreeritud, terviklikul ja inimõiguste kesksel käsitlusel eritähelepanuga ohvrite abistamisele, toetamisele ja kaitsmisele;

2.  rõhutab, et sisserändajate ebaseaduslik üle piiri toimetamine ja inimkaubandus on erinevad nähtused, kuid need kattuvad sageli ning nendega tuleb võidelda järjepideval viisil; tuletab meelde ELi asutuste ja sidevõrkude olulist osa ohvrite varajasel tuvastamisel ELi piiridel ning võitluses inimkaubanduse vastu; nõuab seetõttu kindalt parimate tavade paremat vahetamist, asjakohast inimkaubanduse-teemalist koolitust õiguskaitseasutuste personalile, kus pöörataks erilist tähelepanu naiste, laste ja teiste inimkaubanduse ohvriks muutunud haavatavate rühmade vajadustele, et osalised saaksid täielikult aru nähtusest, mille vastu neil tuleb võidelda, ning teaksid, kuidas, sellest nähtusest võimalikult vara aru saada; nõuab samuti, et inimkaubanduse kõigi vormide, sh seksuaalse ärakasutamise takistamiseks ja selle vastu võitlemiseks ELis tugevdatakse koostööd Europoli, Eurojusti, liikmesriikide ametite ja kolmandate riikidega ning rakendatakse Euroopa karistusregistrite infosüsteemi (ECRIS);

3.  palub liikmesriikidel teha koostööd selle nimel, et töötada inimkaubanduse ohvrite tuvastamiseks välja paremad suunised, mis konsulaarteenistustele ja piirivalvuritele selle ülesande täitmisel abiks oleksid;

4.  palub liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu haavatavatele rühmadele, mis loomulikult hõlmavad lapsi; kordab veel kord, et liikmesriigid peavad ohvri haavatavuse hindamisel kaaluma teguritena vaesust, sugu, puuet, rasedust, tervislikku seisundit, rändestaatust ja etnilisse vähemusse kuulumise tõsiasja;

5.  leiab, et rohkem tuleks pöörata tähelepanu oma soolise identiteedi tõttu sageli diskrimineerimist, häbimärgistamist ja vägivallaga ähvardamist kogevate transsooliste inimeste olukorrale; on arvamusel, et transsoolisi inimesi tuleks pidada haavatavaks rühmaks, kuna neil on eriti suur oht langeda nende meeleheidet ära kasutada üritavate inimkauplejate ohvriks; on veendunud, et kõnealust haavatavustegurit tuleks võtta arvesse, kui liikmesriigid viivad läbi individuaalset riskihindamist, et tagada inimkaubanduse ohvritele asjakohane kaitse ja hooldus; nõuab, et liikmesriigid tagaksid inimkaubanduse ohvrite või potentsiaalsete ohvritega tõenäoliselt kokku puutuvatele ametnikele nõuetekohase koolituse transsooliste ohvrite eripäradest, et kõnealuseid ohvreid oleks võimalik ennetavalt tuvastada ja kohandada abiteenuseid vastavalt nende vajadustele;

6.  kutsub liikmesriike üles võitlema karistamatusega ja lugema inimkaubandust kuriteoks, samuti tagama kohtumõistmise toimepanijate üle ja sanktsioonide tugevdamise; nõuab seepärast tungivalt, et kõik liikmesriigid ratifitseeriksid kõik asjakohased rahvusvahelised instrumendid, lepingud ja seaduslikud kohustused, mis muudavad inimkaubanduse vastase võitluse tõhusamaks, kooskõlastatumaks ja ühtlustatumaks, muu hulgas ka Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;

7.  palub liikmesriikidel ja valitsusvälistel organisatsioonidel tagada, et nende sekkumised käsitleksid tegureid, mis suurendavad haavatavust inimkaubanduse suhtes, sh ebavõrdsus, vaesus ja igat liiki diskrimineerimine;

8.  palub kõigil liikmesriikidel kiirendada direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) täielikku ja nõuetekohast ülevõtmist;

9.  palub liikmesriikidel kehtestada ranged kriminaalkaristused inimkaubanduse, nüüdisaegse orjuse ja ärakasutamise eest, ning käsitleda kuriteona inimkaubanduse ohvri teenuste teadlikku ärakasutamist, sh inimkaubanduse ohvri või teiste isikute ärakasutamist prostitutsioonis või muudes seksuaalse ärakasutamise vormides, sunniviisilist tööd või pealesunnitud teenuseid, sealhulgas kerjamine, orjus või muud samalaadsed tingimused, sundust, ärakasutamist kuritegelikuks tegevuseks või elundite eemaldamist; toob esile inimkaubanduse kuriteo eest esitatud süüdistuste ja süüdimõistmiste väikese arvu liikmesriikide tasandil;

10.  nõuab, et Europol ja liikmesriikide politseijõud omistaksid suurema prioriteetsuse ning eraldaksid rohkem vahendeid süüdistuse esitamiseks neile, kes hõlbustavad inimkaubandust, pöörates erilist tähelepanu politseijõudude ja üldsuse kasvavale teadlikkusele ning uutele inimkaubanduse vormidele;

11.  kutsub liikmesriike ja Euroopa Komisjoni üles töötama välja konkreetsed meetmed, et inimkaubanduse tõkestamise ja vähendamise võtmestrateegiana vähendataks nõudlust naiste, tüdrukute, meeste ja poiste järele prostitutsioonis; nõuab sellega seoses tungivalt direktiivi 2011/36/EL artikli 18 lõike 4 rakendamist ning komisjoni aruannet tulemuste kohta;

12.  rõhutab, et seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel diskrimineerimiste kumulatiivne mõju teeb trans- ja intersoolised inimesed (LGBTI-inimesed) inimkaubanduse suhtes eriti haavatavaks; kutsub liikmesriike üles tegelema trans- ja intersoolistest inimestest (LGBTI-inimesed) ohvrite erivajadustega; palub komisjonil toetada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas;

13.  kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele vihjetelefonid, kuhu inimkaubanduse ja ärakasutamise ohvritel on võimalik abi ja nõu saamiseks helistada; märgib, et sellised vihjetelefonid on osutunud edukaks muudes valdkondades, nagu radikaliseerumine ja lapseröövid;

14.  kutsub liikmesriike üles tegema inimkaubanduse ohvritele õigusabi kättesaadavaks mitte ainult kriminaalmenetluse raames, vaid ka tsiviil-, tööhõive- või sisserände-/varjupaigamenetlustes, millega nad on seotud;

15.  rõhutab, et sundabielu võib käsitleda inimkaubanduse vormina, kui see hõlmab ohvri ärakasutamist, ning kutsub kõiki liikmesriike üles seda mõõdet arvesse võtma; rõhutab, et ärakasutamine võib olla seksuaalne (abielusisene vägistamine, sunniviisiline prostitutsioon ja pornograafiale sundimine) või majanduslik (majapidamistöödele sundimine või sunniviisiline kerjamine) ning et inimkaubanduse lõppeesmärk võib olla sundabielu (ohvri müümine abikaasana või abielu sõlmimine sundolukorras); rõhutab, et ametiasutustel on raske seda tüüpi kaubandust kohapeal avastada, kuna see kuulub eraelu valdkonda; kutsub liikmesriike üles nägema nende ohvrite vastuvõtmiseks ette asjakohased teenused; palub komisjonil tugevdada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas;

16.  väljendab muret noorte kupeldajate (nn loverboys) nähtuse süvenemise pärast; tuletab meelde, et nende ohvrid on sageli emotsionaalse sõltuvuse olukorras, mis muudab juurdluse keerukamaks, kuna tüdrukuid on raskem inimkaubanduse ohvritena tuvastada ning nad keelduvad sageli oma kupeldaja vastu tunnistamast; palub komisjonil tugevdada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas; kutsub liikmesriike üles looma ohvrite jaoks spetsiaalse vastuvõtu ning tagama, et õiguskaitse- ja kohtuasutused tunnustavad nende ohvristaatust ning seda eriti alaealiste puhul, et vältida nende häbimärgistamist nö „probleemse käitumise” pärast;

17.  nõuab, et EL ja liikmesriigid tugevdaksid stabiliseerimisvahendi ja kandidaatriikide jätkuvate kohustuste abil piirkondlikku koostööd teadaolevatel inimkaubanduseks kasutatavatel marsruutidel, nagu seda on idast ELi kulgev marsruut;

18.  rõhutab, et paljud seksuaalse ärakasutamise ohvrid uimastatakse, et hoida neid füüsilises ja vaimses sõltuvusseisundis; palub seetõttu liikmesriikidel näha nende ohvrite jaoks ette kohandatud toetusprogrammid ning arvestada seda aspekti raskendava asjaoluna karistuse määramisel inimkaubandusega tegelemise eest;

19.  nõuab, et liikmesriigid ja EL koguksid ning vahetaksid inimkaubanduse kohta usaldusväärset ja üksikasjalikku teavet;

20.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Ametit (CEPOL) käsitlevas määruses 2015/2219/EL nähakse ette, et selle koolitustegevus hõlmab repressiivses kontekstis põhiõiguste ühist mõistmist ja austamist, eriti mis puudutab ohvrite õigusi ning nende inimeste toetamist ja neile pakutavat kaitset, kaasa arvatud soopõhise vägivalla ohvrite õiguste kaitse; rõhutab ohvrite haavatavuse tõttu nende sätete tähtsust inimkaubanduse probleemiga tegelemisel ning palub CEPOLil seda mõõdet tulevaste koolituste väljatöötamisel täielikult arvesse võtta;

21.  kutsub liikmesriike üles inimkaubanduse vastu võitlema nende isikute ohjeldamise kaudu, kes kasutavad internetti ja sotsiaalvõrgustikke nii inimeste värbamiseks kui ka ärakasutamiseks;

22.  tuletab meelde, et direktiiviga 2011/36/EL keelatakse inimkaubanduse ohvrite karistamine; kutsub liikmesriike inimkaubanduse piiriülest ja sealhulgas ELi-sisest iseloomu arvestades üles täielikult rakendama direktiivi 2011/36/EL artikleid 11–17, milles käsitletakse inimkaubanduse ohvrite kaitset ja toetamist (eelkõige ohvrite varjupaikade arvu suurendamise ja ohvrite ühiskonda integreerimise programmide tõhustamise kaudu), ning täielikult rakendama direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ja neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded, et tagada järjepidevus ning nõuetekohane tugi ja abi, sh õigus elada selles liikmesriigis ning juurdepääs antud liikmesriigi tööturule, kuhu ohver viidi; rõhutab, et need sätted ei peaks olema sõltuvuses ohvritepoolsest tunnistuse andmisest või nende koostööst kriminaalmenetluses; palub komisjonil tugevdada parimate tavade vahetamist ohvrite kaitsmise valdkonnas;

23.  kutsub liikmesriike üles hindama kriitiliselt oma pagulaste registreerimist ning asjaomaseid teenuseid ja hooldusstruktuure, kuna see rühm, eriti saatjata alaealised, on väga haavatavad kuritegelike rühmituste ärakasutamise ning järgneva inimkauplemise suhtes;

24.  tuletab meelde, et Europoli andmetel on 2015. aastal pärast ELi saabumist kadunud ligikaudu 10 000 saatjata last ning need lapsed võivad olla langenud inimkaubanduse ja seeläbi erisuguse ärakasutamise ja kuritarvitamise ohvriks; kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama varjupaigataotlejate paketti ning registreerima saabuvaid lapsi, et tagada nende hõlmamine lastekaitsesüsteemidesse; kutsub liikmesriike üles suurendama teabe jagamist, et sisserändajatest lapsi Euroopas paremini kaitsta;

25.  kutsub kõiki liikmesriike üles tagama tõhusalt ohvrite õigused ja nägema eelkõige ette juurdepääsu õigusabile ja esindamisele ning psühholoogilisele ja arstiabile, samuti teabele oma õiguste kohta abile ja tervishoiuteenustele, sh seksuaalse ärakasutamise ohvrite õigusele teha aborti, nende õigusele saada õigusabi ja võimalusele saada endale kaitsja, ning ka kulu võimalikule hüvitamisele, samuti juurdepääsu kohta tunnistajakaitse programmidele; tuletab meelde, et direktiiviga 2012/29/EL nähakse ette kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning et direktiivi 2011/36/EL rakendamise analüüs peab arvesse võtma direktiiviga 2012/29/EL kehtestatud sätteid; märgub, et lisaks võib rakendada erimeetmeid, et kaitsta ohvreid uurimise ja kohtumõistmise käigus edasise ohvristamise ja trauma eest;

26.  rõhutab, et ennetustöö asjakohaste meetmete võtmise tähenduses, nagu haridus- ja koolitusmeetmed, et takistada ja vähendada nõudlust, samuti teabe- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniad, mis hõlmavad muu hulgas kaasaegse orjanduse temaatikat, teadus- ja haridusprogrammid, mis on suunatud inimeste inimkaubanduse ohvriks langemise ohu vähendamisele, on määrava tähtsusega tõhusaks võitluseks inimkaubandusega; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles võtma sihipäraseid meetmeid inimkaubanduse nõudluse vähendamiseks; kutsub samuti liikmesriike üles kehtestama rangemad karistused töövõtjatele ja üürileandjatele, kes hõlbustavad inimkaubandust, kasutades inimesi hiljem ära; palub liikmesriikidel ja õiguskaitseasutustel ühtlasi tugevdada oma koostööd töö-, sotsiaal-, tervishoiu- ja -ohutusinspektoritega ning kalandusinspektoritega;

27.  palub komisjonil hinnata liikmesriikide ja Europoli vahelise koostöö tõhusust inimkaubandusevastases võitluses; rõhutab kõigi liikmesriikide vahel süstemaatilise andmete vahetamise ja selleks kasutatavate Euroopa andmebaaside, eelkõige Europoli andmebaaside Focal Point Phoenix ja Focal Point Twins täiendamise tähtsust; rõhutab vajadust tagada piiri- ja rannavalveametnikele juurdepääs Europoli andmepankadele;

28.  kutsub komisjoni üles analüüsima direktiivi 2011/36/EL valguses täiendavalt interneti, sotsiaalvõrgustike ja uute tehnoloogiate rolli inimkaubanduses, mis hõlmab eelkõige seksuaalset ärakasutamist pornograafilistel ning seksuaalse sisuga etteasteid pakkuvatel veebilehekülgedel;

29.  kutsub Europoli ja liikmesriike üles tugevdama meetmeid värbajate vastu võitlemiseks, kas siis ennetava lähenemisviisi kaudu või pärast ohvripoolset tunnistuse andmist kooskõlas direktiivi 2011/36/EL artikliga 9; rõhutab, et värbajad kasutavad erinevaid kanaleid ja eriti sotsiaalvõrgustikke ning veebisaite (veebis asuvad värbamisagentuurid); palub komisjonil laiendada Europoli ELi internetisisust teavitamise üksuse (IRU) volitusi inimkaubandusevastases võitluses;

30.  palub komisjonil arendada välja eripartnerlus suurte internetiettevõtjatega ning anda Euroopa Parlamendile nõuetekohaselt teavet;

31.  nõuab direktiivi 2011/36/EL artikli 8 paremat rakendamist ja järelevalvet, et tagada inimkaubanduse ohvritele süüdistuse esitamata jätmine ja nende karistamata jätmine, ning rõhutab, et see hõlmab prostitutsiooniga tegelevate isikute karistamata jätmist ning transiitriikidesse ja sihtriikidesse ebaseaduslikult sisenemise ja seal ebaseaduslikult elamise karistamata jätmist;

32.  rõhutab kuritegeliku tulu päritolu tuvastamise tähtsust võtmestrateegiana inimkaubandusest tulu teenivate organiseeritud kuritegevuse võrgustike uurimiseks ja neile süüdistuse esitamiseks ning kutsub Europoli ja Eurojusti üles tugevdama oma suutlikkust inimkaubandusevastase võitluse valdkonnas; kutsub liikmesriike üles tegema tihedalt koostööd Europoli ja üksteisega, et uurida finantsaspekte ning rahapesu inimkaubanduse juhtumite korral; rõhutab, et liikmesriikidel tuleks suurendada koostööd nende isikute varade külmutamisel ja konfiskeerimisel, kes on seotud inimkaubandusega, kuna see võiks olla tõhus vahend inimkaubanduse muutmiseks „madala riski ja suure tuluga ärist” „suure riski ja madala tuluga äriks”; kutsub liikmesriike üles kasutama sellega seoses tõhusamalt kõiki olemasolevaid vahendeid, nagu kohtuotsuste vastastikune tunnustamine, ühised uurimisrühmad ning Euroopa uurimismäärus; on veendunud, et inimkaubanduses süüdi mõistetutelt konfiskeeritud varad tuleks kasutada inimkaubanduse ohvrite toetamiseks ja nende kaotuste kompenseerimiseks; märgib samuti, et suurte rahaliste vahenditega, mis saadakse inimkaubanduse ja ekspluateerimisega, rahastatakse muid tõsise kuritegevuse liike;

33.  on seisukohal, et direktiivi 2011/36/EÜ artikli 11 lõiget 5 tuleks täiendada, nähes ette abi, mis on suunatud selliste ohvrite edasisele integreerumisele (keeleõpe, kultuuri ja ühenduse õigustiku tutvustamine jms), kellel on oma tunnustest tulenevalt võimalik saada elamisluba;

34.  toonitab liikmesriikidevahelise politsei- ja õigusalase koostöö süvendamise vajadust, eriti Europoli ja Eurojusti kaudu, pidades muu hulgas silmas teabe jagamist ning võitlust inimeste inimkaubandusse värbamise vastu internetis;

35.  kutsub liikmesriike üles viivitamata rakendama direktiivi 2011/36/EL ning kõiki teisi asjakohaseid inimkaubandust käsitlevaid õigusraamistikke; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks õiguslikke meetmeid rakendamisest hoiduvate liikmesriikide suhtes;

36.  rõhutab, et valitsusväliseid organisatsioone ja isikuid, kes töötavad inimkaubanduse ohvrite kaitsmise ja abistamise nimel, ei tohiks pidada vastutavaks ühegi kuriteo eest;

37.  kutsub liikmesriike üles harima oma kodanikke teavituskampaaniate kaudu inimkaubanduse ja ohvrite tuvastamise valdkonnas; nõuab, et liikmesriigid ja EL suunaksid rahalisi vahendeid inimkaubanduse ohvreid toetavatele valitsusvälistele organisatsioonidele;

38.  kutsub komisjoni üles uurima, kuidas erinevad lähenemisviisid prostitutsioonile siseriiklikes õigusnormides mõjutavad inimkaubandust;

39.  nõuab, et ELi pööraks tähelepanu inimkaubanduse ja inimeste ärakasutamise uutele vormidele ning muudaks need nähtavaks, kaasa arvatud asendusemana ärakasutamine ning vastsündinud lastega kauplemine;

40.  nõuab inimkaubandusega seotud rikkumiste eest süüdistuste esitamisel ühtset lähenemisviisi ning palub liikmesriikidel täiustada oma uurimis- ja kohtumenetlust; kutsub sellega seoses liikmesriike üles suurendama piiriülest koostööd ning ühistegevust asjakohaste ELi ametitega;

41.  kutsub liikmesriike üles kaasama inimkaubandusevastastesse direktiividesse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, nagu see on sätestatud ÜRO inimkaubandust käsitlevas protokollis ja Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsioonis ning on kooskõlas liikmesriikidele rahvusvahelisest pagulasõigusest ning rahvusvahelistest inimõigustest tulenevate kohustustega;

42.  tuletab meelde, et töötajate ja ametnike koolitamine on määrav võimalike ohvrite varajaseks tuvastamiseks ning kuritegude tõkestamiseks; kutsub seetõttu liikmesriike üles täielikult rakendama direktiivi 2011/36/EL artikli 18 lõiget 3 ning jagama parimaid tavasid;

43.  kutsub komisjoni üles hindama tulevase Euroopa Prokuratuuri volituste võimaliku läbivaatamise vajadust, et lisada selle pädevustesse, kui see on kord asutatud, inimkaubandusevastane võitlus;

44.  kutsub EL üles esitama Eurostati hinnangute kaudu hinnangulist suurust inimkaubanduse registreeritud või registreerimata ohvrite kohta kooskõlas põhimõtetega, mida järgivad sellised organisatsioonid nagu Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM), ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) ning Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO);

45.  kutsub üles tegema tõhusamat koostööd veebiplatvormidega seoses projektidega, mis on suunatud teadlikkuse tõstmisele internetis ja sotsiaalvõrgustike kaudu toimuva otsimise ja värbamise ohtudest;

46.  on seisukohal, et sisserändajad ja eelkõige lapsed on inimkaubanduse suhtes eriti haavatavad; kutsub liikmesriike üles suurendama koostööd, sh koondumispaikades, et tuvastada võimalikke ohvreid ning võidelda inimkaubitsejate ja inimsmugeldajate vastu; tuletab sellega seoses meelde liikmesriikide kohustust pöörata erilist tähelepanu inimkaubanduse ohvriks langenud lastele, kaasa arvatud kolmandatest riikidest tulevatele saatjata alaealistele, pakkuda lastele kriminaalmenetlustes erikaitset ning seada lapse parimad huvid alati esikohale (artiklid 13, 14, 15 ja 16).

47.  julgustab ELi ja liikmesriike viima läbi uuringuid inimkaubanduse uusimate suundumuste ja vormide kohta, kaasa arvatud praeguse rändekriisi mõju kohta inimkaubandusele, et tegeleda uute arengutega asjakohaste ja sihipäraste meetmete abil;

48.  on seisukohal, et ohutud ja seaduslikud viisid ELi sisenemiseks vähendaksid haavatavust ning inimkaubandust;

49.  tunnustab tööd, mida on teinud ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaator, kelle ülesanne on parandada ELi institutsioonide, ametite ja liikmesriikide ning rahvusvaheliste osalejate vahelist kooskõlastatust ja ühtsust ning arendada olemasolevaid ja uusi ELi poliitikaid inimkaubanduse vastu võitlemiseks; leiab, et selleks, et kiirendada ELi reageerimist inimkaubandusele võiks laiendada ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori volitusi.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

7.4.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

31

1

18

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Philipp Albrecht, Malin Björk, Michał Boni, Caterina Chinnici, Rachida Dati, Cornelia Ernst, Laura Ferrara, Monika Flašíková Beňová, Kinga Gál, Sylvie Guillaume, Jussi Halla-aho, Monika Hohlmeier, Sophia in ‘t Veld, Eva Joly, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Timothy Kirkhope, Barbara Kudrycka, Kashetu Kyenge, Juan Fernando López Aguilar, Monica Macovei, Claude Moraes, Péter Niedermüller, Judith Sargentini, Birgit Sippel, Branislav Škripek, Csaba Sógor, Traian Ungureanu, Kristina Winberg, Tomáš Zdechovský

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Laura Agea, Carlos Coelho, Pál Csáky, Miriam Dalli, Daniel Dalton, Gérard Deprez, Anna Hedh, Jean Lambert, Jeroen Lenaers, Andrejs Mamikins, Morten Helveg Petersen, Emil Radev, Barbara Spinelli, Jaromír Štětina, Elissavet Vozemberg-Vrionidi

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Petras Auštrevičius, Herbert Dorfmann, José Inácio Faria, Eugen Freund, David McAllister, Marita Ulvskog

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

19.4.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

26

0

6

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Maria Arena, Catherine Bearder, Beatriz Becerra Basterrechea, Malin Björk, Vilija Blinkevičiūtė, Anna Maria Corazza Bildt, Viorica Dăncilă, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Elisabeth Köstinger, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Angelika Mlinar, Maria Noichl, Marijana Petir, Pina Picierno, João Pimenta Lopes, Terry Reintke, Jordi Sebastià, Michaela Šojdrová, Ernest Urtasun, Elissavet Vozemberg-Vrionidi, Jadwiga Wiśniewska, Anna Záborská, Jana Žitňanská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Rosa Estaràs Ferragut, Kostadinka Kuneva, Constance Le Grip, Evelyn Regner, Marc Tarabella

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Julia Reid, Marco Zanni

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUSVASTUTAVAS KOMISJONIS

26

+

ALDE

Catherine Bearder, Beatriz Becerra Basterrechea, Angelika Mlinar

EFDD

Marco Zanni

GUE/NGL

Malin Björk, Kostadinka Kuneva, João Pimenta Lopes

PPE

Anna Maria Corazza Bildt, Rosa Estaràs Ferragut, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Constance Le Grip, Elisabeth Köstinger, Elissavet Vozemberg-Vrionidi

S&D

Maria Arena, Vilija Blinkevičiūtė, Viorica Dăncilă, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Maria Noichl, Pina Picierno, Evelyn Regner, Marc Tarabella

VERTS/ALE

Terry Reintke, Jordi Sebastià, Ernest Urtasun

0

-

 

 

6

0

ECR

Jadwiga Wiśniewska, Jana Žitňanská

EFDD

Julia Reid

PPE

Marijana Petir, Michaela Šojdrová, Anna Záborská

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

-  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0070.

(2)

ELT L 319, 4.12.2015, lk 1.

(3)

ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.

(4)

ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.

(5)

ELT L 168, 30.6.2009, lk 24.

(6)

ELT L 348, 24.12.2008, lk 98.

(7)

ELT L 261, 6.8.2004, lk 19.

(8)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA-PROV(2014)0126.

(9)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0162.

(10)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0218.

(11)

ILO 2014. aasta hinnang „Profits and poverty the economics of forced labour“.

(12)

Eurostati aruanne „Inimkaubandus“(2015. aasta väljaanne).

(13)

Samas, Eurostati aruanne.

(14)

Samas, Eurostati aruanne.

(15)

3 Europoli aruanne olukorra kohta, milles käsitletakse inimkaubandust ELis (veebruar 2016).

(16)

Samas, Eurostati aruanne.

(17)

Eurostati 2015. aasta aruanne.

(18)

Vaheraport inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia rakendamise kohta (SWD(2014) 318 final), lk 9.

(19)

https://ec.europa.eu/anti-trafficking/publications/handbook-consular-and-diplomatic-staff-how-assist-and-protect-victims-human-trafficking_en.

Õigusalane teave