Menetlus : 2015/2277(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0169/2016

Esitatud tekstid :

A8-0169/2016

Arutelud :

PV 06/06/2016 - 14
CRE 06/06/2016 - 14

Hääletused :

PV 07/06/2016 - 5.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0247

RAPORT     
PDF 502kWORD 208k
3.5.2016
PE 576.686v02-00 A8-0169/2016

toiduga kindlustatust ja piisavat toitumist käsitleva uue ühenduse kohta

(2015/2277(INI))

Arengukomisjon

Raportöör: Maria Heubuch

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 PÕLLUMAJANDUSE JA MAAELU ARENGU KOMISJONI ARVAMUS
 VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUSVASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

toiduga kindlustatust ja piisavat toitumist käsitleva uue ühenduse kohta

2015/2277 (INI)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO tippkohtumist säästva arengu teemal ja 25. septembril 2015. aastal peaassambleel vastuvõetud lõppdokumenti „Säästva arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““, eelkõige selles esitatud säästva arengu teist eesmärki, nimelt teha lõpp näljale, saavutada toiduga kindlustatus ja parem toitumine ning edendada säästvat põllumajandust(1),

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste Pariisi kokkulepet, mis võeti vastu 12. detsembril 2015(2),

–  võttes arvesse Aafrika põllumajanduse igakülgse arendamise programmi (CAADP), mille suhtes Aafrika Liit leppis kokku 2002. aastal(3),

–  võttes arvesse 2003. aastal Maputos (Mosambiik) toimunud Aafrika Liidu riikide juhtide tippkohtumist, mille raames leppisid Aafrika Liidu riikide valitsused kokku, et investeerivad rohkem kui 10 % oma riigieelarvelistest eraldistest põllumajandussektorisse(4),

–  võttes arvesse Aafrika Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide 2012. aasta juulis toimunud assambleed, mille raames kuulutati 2014. aasta Aafrika põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse aastaks(5), et tähistada Aafrika põllumajanduse igakülgse arendamise programmi vastuvõtmise kümnendat aastapäeva,

–  võttes arvesse deklaratsiooni „Põllumajanduse kiirem areng ja muutumine ühise heaolu ja paremate elatusvahendite nimel“, mis võeti vastu 27. juunil 2014. aastal Malabos (Ekvatoriaal-Guinea) toimunud Aafrika Liidu riikide juhtide tippkohtumisel ja milles Aafrika Liidu riikide valitsused kinnitasid lubadust eraldada vähemalt 10 % riigi eelarvekuludest põllumajandusele(6),

–  võttes arvesse 2009. aastal G8 kohtumisel vastuvõetud L’Aquila toiduga kindlustatuse algatust(7),

–  võttes arvesse Aafrika maapoliitika raamistikku ja suuniseid, mis võeti vastu 2009. aasta aprillis Addis Abebas (Etioopia)(8) toimunud põllumajanduse, maa ja kariloomade ministrite ühiskonverentsil, ja Aafrikas maaga seotud probleeme ja väljakutseid käsitlevat deklaratsiooni(9), mille Aafrika Liidu riikide juhid võtsid vastu 2009. aasta juulis Sirtes (Liibüa) toimunud tippkohtumisel ja milles kutsuti üles rakendama tõhusalt maapoliitika raamistikku ja suuniseid,

–  võttes arvesse Aafrika ulatuslike maaga seotud investeeringute juhtpõhimõtteid, mis võeti vastu 1. ja 2. mail 2014. aastal Addis Abebas toimunud Aafrika Liidu riikide põllumajanduse, maaelu arengu, kalanduse ja vesiviljeluse ministrite ühiskonverentsil(10),

–  võttes arvesse Aafrika kodanikuühiskonna organisatsioonide 2013. aasta mai deklaratsiooni „Aafrika põllumajanduse moderniseerimine – kellele on see kasulik?“(11),

–  võttes arvesse Lääne-Aafrika väikepõllumajandustootjate organisatsioonide 13. märtsi 2014. aasta Djimini deklaratsiooni(12),

–  võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2004. aasta vabatahtlikke suuniseid, mille abil järk-järgult teostatakse õigust piisavale toidule riikliku toiduga kindlustatuse raames(13),

–  võttes arvesse rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni 2009. aasta aruannet „Põllumajandus teelahkmel“(14),

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti(15),

–  võttes arvesse 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta(16),

–  võttes arvesse 1987. aasta inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat(17),

–  võttes arvesse ÜRO 2007. aasta põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni(18),

–  võttes arvesse ÜRO 2007. aasta peamisi põhimõtteid ja suuniseid arengupõhiste väljatõstmiste ja ümberasustamiste kohta(19),

–  võttes arvesse ettevõtluse ja inimõiguste alast suunisdokumenti, mille ÜRO Inimõiguste Nõukogu kiitis heaks 2011. aastal(20), ja OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele, mida ajakohastati 2011. aastal(21),

–  võttes arvesse 2011. aasta Busani tulemusliku arengukoostöö partnerlust(22),

–  võttes arvesse 2012. aasta vabatahtlikke suuniseid maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta(23),

–  võttes arvesse 1991. aasta rahvusvahelist uute taimesortide kaitse konventsiooni(24),

–  võttes arvesse 2001. aasta taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelist lepingut(25),

–  võttes arvesse 1992. aasta bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja sellega seotud 2000. aasta Cartagena bioohutuse protokolli ning 2010. aasta geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokolli(26),

–  võttes arvesse Aafrika bioohutuse tüüpseadust(27),

–  võttes arvesse Frankofoonia parlamentaarse assamblee 12. juulil 2012. aastal vastu võetud resolutsiooni, mis käsitleb maaõigusakte seoses sõltumatusega toiduga kindlustamisel(28),

–  võttes arvesse resolutsiooni karjakasvatuse sotsiaalse mõju ja keskkonnamõju kohta AKV riikidele, mille AKV–ELi parlamentaarne ühisassamblee võttis vastu Addis Abebas 27. novembril 2013. aastal(29),

–  võttes arvesse 31. märtsil 2010. aastal vastu võetud komisjoni teatist „ELi poliitiline raamistik, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel“(30), ja 10. mail 2010. aastal vastu võetud nõukogu järeldusi poliitilise raamistiku kohta(31),

–  võttes arvesse nõukogu 28. mai 2013. aasta järeldusi toiduga ja toitumisalase kindlustatuse kohta(32),

–  võttes arvesse komisjoni 2014. aasta juuli toitumise tegevuskava(33),

–  võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi poliitilise raamistiku kohta, millega toetatakse arengumaid toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel(34),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni vastupanuvõime ja katastroofiohu vähendamise kohta arenguriikides(35),

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni omandiõiguste, omandi ja jõukuse loomise tähtsuse kohta vaesuse kaotamises ning säästva arengu soodustamises arengumaades(36),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Tansaania kohta, eelkõige seoses maade hõivamise küsimusega(37),

–  võttes arvesse 2015. aasta märtsis Tunises toimunud üleilmsel sotsiaalfoorumil avaldatud deklaratsiooni maa ja veega seoses tehtavate jõupingutuste globaalse lähendamise kohta(38),

–  võttes arvesse oma 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Milanos 2015. aastal toimunud maailmanäituse „Planeedile toidu ja eluks vajaliku energia tagamine“ kohta(39),

–  võttes arvesse Aafrika kodanikuühiskonna nõudmisi lisada sõltumatus toiduga kindlustamisel ja õigus toidule Saksamaa G7 eesistumisperioodi päevakorda 2015. aasta juunis(40),

–  võttes arvesse Milano hartat (41), mida esitleti 2015. aasta Expol teema „Planeedile toidu ja eluks vajaliku energia tagamine“ raames ning millele on alla kirjutanud üle miljoni riigipea, valitsuse ja eraisiku ning milles kutsutakse kõiki ühendusi, ettevõtteid, riiklikke ja rahvusvahelisi institutsioone ja eraisikuid üles võtma endale kohustuse tagada, et tulevastel põlvkondadel on võimalik õigust toidule rakendada, ning milles sisalduvad siduvad kohustused selle õiguse tagamiseks kogu maailmas,

–  võttes arvesse, et ÜRO maailma toiduga kindlustatuse komitee on asjakohane foorum selles küsimuses poliitilisi suuniseid puudutavate rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimiseks ja selles foorumis on hääleõigus kõigil osapooltel,

–  võttes arvesse 15. oktoobri 2015. aasta Milano linnatoidu poliitika pakti(42), mille esitas Milano linnavalitsus ja millele on alla kirjutanud üle maailma 113 linna ning mis esitati ÜRO peasekretärile Ban Ki-moonile ja mis tõendab linnade keskset tähtsust toidualase poliitika kujundamisel,

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Etioopias(43),

–  võttes arvesse 1. detsembril 2015. aastal arengukomisjoni korraldatud avalikku kuulamist toiduga kindlustatust ja piisavat toitumist käsitleva uue ühenduse kohta(44),

–  võttes arvesse professor Olivier de Schutteri uuringut toiduga kindlustatust ja piisavat toitumist käsitleva uue ühenduse kohta, mille tellis arengukomisjon ja avaldas välispoliitika peadirektoraat 2015. aasta novembris(45),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A8-0169/2016),

A.  arvestades, et toiduga kindlustatust ja piisavat toitumist käsitleva uue ühenduse (NAFSN) eesmärk on parandada toiduga kindlustatust ja toitumist, aidates 2020. aastaks Sahara-taguses Aafrikas 50 inimesel vaesusest välja tulla; arvestades, et osalevad riigid on pidanud läbirääkimisi riigi koostööraamistike üle, milles kehtestatakse kohustused erasektori investeeringute soodustamiseks Aafrika põllumajandussektorisse;

B.  arvestades, et Aafrika väikepõllumajandustootmisse investeerimisele ei ole viimase kolmekümne aasta jooksul tähelepanu pööratud ning väikese sissetulekuga riigid on toiduimpordist oluliselt rohkem sõltuvaks muutunud, mistõttu on rahvusvahelistel turgudel toimuv hinnakõikumine nende jaoks suur probleem;

C.  arvestades, et ulatuslike avaliku ja erasektori partnerluste puhul on oht luua Aafrika põllumajanduses suurtele põllumajandusettevõtjatele turgu valitsev seisund, mis tõrjub välja kohalikud ettevõtjad;

D.  arvestades, et NAFSNi raames tehtud erasektori investeeringud on jõudnud üle 8,2 miljoni väikepõllumajandustootjani ja nende abil on loodud üle 21 000 töökoha, millest üle poole on hõivatud naiste poolt;

E.  arvestades, et 2008. aasta toidukriis tõi üldise üksmeele selles osas, et toetada tuleb väikepõllumajandustootjate toiduainete tootmist siseturgudele;

F.  arvestades, et 1980ndate alguses algatatud struktuurilise kohandamise programmid aitasid välja kujundada ekspordipõhist põllumajandust, kus kõige tähtsamal kohal oli müügiks mõeldud toodete tootmise suurendamine üleilmsete turgude jaoks; arvestades, et selline valik soodustas suuremahulisi, kapitalimahukaid ja mehhaniseeritud tootmisviise, kuna väikepõllumajandustootmine pälvis üsna vähe tähelepanu;

G.  arvestades, et rahvusvahelised turud muutuvad tulevikus kõikuvamaks; arvestades, et riigid ei tohiks riskida impordist ülemäära sõltuvaks muutumisega, vaid peaksid toimetuleku kindlustamiseks investeerima eeskätt hoopis sisemaisesse toidutootmisse;

H.  arvestades, et NAFSNi jaoks peavad kõige olulisemad olema põllumajanduslikud pereettevõtted ja väikepõllumajandustootjad;

I.  arvestades, et arengumaade toiduga kindlustatus sõltub suuresti loodusvarade säästvast kasutamisest;

J.  arvestades, et nn arengukeskuste eesmärk on meelitada ligi rahvusvahelisi investoreid suurtele eraettevõtjatele maa kättesaadavaks tegemise kaudu, ja arvestades, et seda ei tohiks teha põllumajanduslike pereettevõtete arvelt;

K.  arvestades, et NAFSNi lepingutes ei ole konkreetset näitajat nälja ega alatoitluse kohta;

L.  arvestades, et põllumajanduslikud pereettevõtted ja väikepõllumajandustootjad on näidanud, et nad suudavad pakkuda mitmekesiseid tooteid ja suurendada toiduainete tootmist jätkusuutlikult agroökoloogiliste tavade kaudu;

M.  arvestades, et monokultuuride kasvatamine suurendab sõltuvust keemilistest väetistest ja taimekaitsevahenditest, mis põhjustab maa ulatuslikku degradeerumist ja kliimamuutusi;

N.  arvestades, et põllumajandus tekitab vähemalt 14 % aastasest kasvuhoonegaaside koguheitest ja seda peamiselt lämmastikväetiste kasutamise tõttu;

O.  arvestades, et on olemas mitmesuguseid maavalduse vorme (taval põhinev, riigi- ja eramaa), kuid NAFSNi puhul viidatakse maa omandiõiguste käsitlemisel peaaegu eranditult maa valdusõiguse andmisele;

P.  arvestades, et 2050. aastal elab 70 % maailma rahvastikust linnades ning toitumise käsitlemine korraga nii globaalsest kui ka kohalikust seisukohast muutub senisest veel vajalikumaks;

Q.  arvestades, et maa valdusõiguse andmine ei ole ainus kaitsemeede maa sundvõõrandamise ja ümberasustamise vastu;

R.  arvestades, et sooline aspekt on Aafrika põllumajandusse investeerimisel väga oluline; arvestades, et maal elavaid naisi on kaua aega diskrimineeritud paljudele tootmisressurssidele, sh maa, laen, sisendid ja teenused, ligipääsus;

S.  arvestades, et veel hiljuti keskenduti põllumajanduse toetamisel sageli põllukultuuride kasvatamisele ekspordiks, mis toimus meeste juhtimisel, mistõttu naised vastutasid suurel määral toiduainete tootmise eest perekonna ülalpidamiseks;

T.  arvestades, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni hinnangul on kogu maailmas taimede geneetilisest mitmekesisusest kadunud umbes 75 %; arvestades, et ulatuslik geneetiline erosioon vähendab kaitset kliimamuutuste eest ning uute kahjurite ja haiguste eest;

U.  arvestades, et kontroll seemnete üle, nende omandiõigus ja taskukohasus on vaeste põllumajandustootjate toiduga kindlustatuse jaoks otsustava tähtsusega;

V.  arvestades, et kaitsta tuleks põllumajandusettevõtjate õigust ise seemneid kasvatada ja oma seemneid kasutada, vahetada ja müüa;

W.  arvestades, et Aafrika toitumisalase olukorra parandamine on säästva arengu tegevuskavas keskse tähtsusega; arvestades, et alatoitlus tuleneb paljudest omavahel seotud protsessidest, mis puudutavad tervishoidu, haridust, sanitaar- ja hügieenitingimusi, ressursside kättesaadavust, naiste mõjuvõimu suurendamist jm;

X.  arvestades, et riigi koostööraamistikus seemnesektori õigusreformide läbiviimiseks võetud kohustuste eesmärk on suurendada sordiaretajate õigusi praeguste põllumajandustootjate seemnesüsteemide – millest vaeseimad põllumajandustootjad endiselt suuresti sõltuvad – arvel;

Põllumajandusinvesteeringud Aafrikas ja säästva arengu eesmärkide täitmine

1.  märgib, et mitmes riigi koostööraamistikus keskendutakse spetsiaalsete majanduspiirkondade arendamisele, et maksimeerida investeeringuid mitmesuguste algatuste kaudu alates tee- ja energiataristu valdkonnast kuni maksu-, tolli- ja maavalduse süsteemideni; rõhutab ühtlasi, et vee kättesaadavust tuleb parandada ja tuleb kindlustada selle keskne tähtsus, samuti tuleb laiendada toitumisalase hariduse andmist ning jagada heade tavade strateegiaid;

2.  märgib, et põllumajandusinvesteeringute meetmed käsitlevad peamiselt ulatuslikku maa omandamist ja ekspordile suunatud põllumajandust, mis ei ole tavaliselt seotud kohalike ettevõtetega; märgib, et ulatuslik niisutamine NAFSNi geograafilistes investeerimispiirkondades võib muuta vee muudele kasutajatele, nagu väikepõllumajandustootjad ja karjakasvatajad, raskemini kättesaadavaks; rõhutab, et seda arvestades tuleb ulatuslike avaliku ja erasektori partnerluste vaesuse vähendamise ja toiduga kindlustatuse suurendamise võimet kriitiliselt hinnata ja parandada; rõhutab, et põllumajandusinvesteeringute meetmed peaksid olema seotud kohaliku majanduse, sh väikepõllumajandustootjate ja põllumajanduslike pereettevõtete edendamisega ning seda toetama; tuletab meelde, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni maa valdusõiguse suunistes soovitatakse kindlustada juurdepääs maale, et peredel oleks võimalik toota endale toiduaineid ja suurendada leibkonna sissetulekut; rõhutab, et Aafrikasse tehtavad mahukad maaga seotud investeeringud peavad põhinema neil suunistel, sest see tagab väikepõllumajandustootjate ja kohalike kogukondade juurdepääsu maale, edendab kohalike VKEde investeeringuid ja tagab, et avaliku ja erasektori partnerlused aitavad suurendada toiduga kindlustatust ning vähendada vaesust ja ebavõrdsust;

3.  juhib tähelepanu sellele, et otsuste tegemisse ei ole koostööraamistikus kaasatud kõik huvirühmad, vaid pigem on välja jäetud muu hulgas maakogukonnad, põllumajandustöötajad, väikepõllumajandusettevõtjad, kalurid ja põliselanikud, ja nende õigust osalemisele on eiratud;

4.  peab kahetsusväärseks, et NAFSNi käivitamisel ei konsulteeritud Aafrika kodanikuühiskonna organisatsioonidega; rõhutab, et toiduga kindlustamata inimeste rühmade osalemine meetmetes, mis neid puudutavad, peaks muutuma kõigi toiduga kindlustatuse meetmete alustalaks;

5.  juhib tähelepanu sellele, et NAFSN on endale võtnud kohustuse soodustada kaasavat, põllumajandusele tuginevat majanduskasvu, mis toetab väikepõllumajandustootmist ja aitab vähendada vaesust, nälga ja alatoitlust; rõhutab sellega seoses, et NAFSN peab nii palju kui võimalik piirama keemiliste väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamist, arvestades nende kahjulikku tervise- ja keskkonnamõju, nagu bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja mullaerosioon, kohalikele kogukondadele;

6.  ei ole nõus arvamusega, et ettevõtete investeeringud parandavad automaatselt toiduga kindlustatust ja toitumist ning vähendavad vaesust;

7.  võtab teadmiseks G20 2011. aasta aruande, milles toonitati, et maksudest ajendatud investeerimine võib osutuda ajutiseks; tuletab meelde, et paljudest investorite motivatsiooni uuringutest on ilmnenud konkreetsete maksusoodustuste neutraalne või negatiivne mõju investeerimisotsustele(46);

8.  märgib, et maksusoodustused, sh ettevõtete tulumaksust vabastamine erimajanduspiirkondades jätavad Aafrika riigid ilma maksutuludest, mis oleksid võinud olla põllumajandusse ja eriti toiduga kindlustatuse ja toitumisalastesse programmidesse tehtavate hädavajalike avaliku sektori investeeringute allikaks(47);

9.  palub valitsustel ja rahastajatel peatada või vaadata läbi kõik meetmed, projektid ja nõustamisteenused, millega väga kahjulikke projekte ja investeeringuid toetades otseselt innustatakse ja soodustatakse maade hõivamist või millega kaudselt suurendatakse survet maale ja loodusvaradele ning mille tagajärjel võidakse inimõigusi tõsiselt rikkuda; nõuab, et selle asemel toetataks meetmeid, millega kaitstakse ja eelistatakse väikseid toiduainete tootjaid, eelkõige naisi, ning edendatakse maa säästvat kasutamist;

10.  hoiatab selle eest, et Aafrikas ei korrataks 1960ndatel Aasias kasutatud rohelise revolutsiooni mudelit, arvestamata selle negatiivset sotsiaalset ja keskkonnamõju; tuletab meelde, et 2030. aastaks saavutatavad säästva arengu eesmärgid hõlmavad ka säästva põllumajanduse edendamist;

11.  märgib murelikult, et Malawis toetab NAFSN tubakatootmise laiendamist, selle asemel, et toetada alternatiivseid elatise teenimise võimalusi kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni 2005. aasta tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooniga ja säästva arengu tegevuskava 2030 raames võetud kohustustega;

12.  nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid püüaksid muuta NAFSNi vahendiks, mis tõepoolest soodustab säästvat arengut ja toetab Sahara-taguses Aafrikas põllumajanduslikku pereettevõtlust ja kohalikke ettevõtteid, ning tuletab meelde, et põllumajanduslikud pereettevõtted ja väikepõllumajandustootjad toodavad ligikaudu 80 % maailma toiduainetest ja tagavad selles piirkonnas üle 60 % töökohtadest;

13.  märgib murelikult, et riigi koostööraamistikes viidatakse ainult teatavatel juhtudel vastutustundlike põllumajandusinvesteeringute rahvusvahelistele normidele ja nendes puudub viide nii ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2004. aasta vabatahtlikele suunistele, millega toetatakse riikliku toiduga kindlustatuse raames piisava toidu saamise õiguse järkjärgulist rakendamist, kui ka erainvestorite kohustusele austada inimõigusi;

14.  palub ELil ja selle liikmesriikidel, kes üheskoos on maailma suurimad arenguabi andjad, teha järgmist:

–  tagada, et ELis asuvad investorid austavad kohalike kogukondade õigusi ja väikeste põllumajandusettevõtete vajadusi ning ergutavad ühenduse teisi partnereid neid austama, järgides koostööraamistikes inimõigustepõhist lähenemisviisi, k.a keskkonna, sotsiaalsete, maa-, töö- ja inimõiguste kaitse ning investeerimiskavade läbipaistvuse kõrgeimate standardite säilitamine;

–  tagada, et ELis asuvad investorid rakendavad töölepingute koostamisel sotsiaalse vastutuse poliitikat ega kasuta kohalikest kogukondadest pärit töötajate puhul ära oma majanduslikke eeliseid;

–  toetada ja edendada kohalikke Aafrika ettevõtteid ja huvirühmi esmaste osalistena ja NAFSNi algatustest kasu saajatena;

–  rakendada hiljutist WTO otsust kaotada põllumajanduse eksporditoetused, mis moonutavad kohalikke turge ja hävitavad elatise teenimise võimalusi arengumaades;

–  kaotada tariifsed tõkked, mis takistavad Aafrika riikidel lisada toormele väärtust kohalikul tasandil;

15. palub osalevatel riikidel:

–  tagada, et rahandus-, maksu- või haldusreformidega ei vabastataks investoreid kohustusest panustada õiglasel määral osalevate liikmesriikide maksubaasi ega antaks investoritele väikepõllumajandustootjate suhtes ebaõiglaseid eeliseid;

–  tagada, et valitsustele jääks õigus kaitsta oma põllumajanduslikke ja toiduainete turgusid asjakohaste tariifide ja maksukorraga, mis on eriti vajalikud finantsspekulatsioonide ja maksustamise vältimise vastu võitlemiseks;

–  võtta vastu poliitika, mis edendab vastutustundlikku kaubandust ning kohustuda kaotama tariifsed tõkked, mis pidurdavad piirkondlikku kaubandust;

Juhtimine, vastutus ja aruandlus

16.  juhib tähelepanu sellele, et NAFSNi liikmed on võtnud endale kohustuse järgida ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vabatahtlikke suuniseid, millega toetatakse riikliku toiduga kindlustatuse raames piisava toidu saamise õiguse järkjärgulist rakendamist, ja palub NAFSNi liikmetel võtta endale kohustus rakendada vastutustundlike põllumajandusinvesteeringute rahvusvahelisi norme ning järgida ettevõtluse ja inimõiguste alast suunisdokumenti ja OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele;

17.  rõhutab, et NAFSN peab parandama loodusvarade head haldamist, tagades eelkõige, et inimestel on juurdepääs omaenda varadele, ja kaitstes inimeste õigusi loodusvaradega tehtavaid tehinguid käsitlevate lepingute raames;

18.  nõuab, et EL teeks ÜROga koostööd selle nimel, et kõik riigid võtaksid kohustuslikus korras vastu Milano harta ja selles sisalduvad kohustused;

19.  rõhutab, et säästva põllumajanduse jaoks on väga olulised veeregulatsioon ja kliimamuutustevastane võitlus; kutsub kõiki NAFSNi partnereid üles keskenduma sellele, et parandada vee ja niisutusmeetodite kättesaadavust ning parandada keskkonna- ja mullakaitset;

20.  nõuab, et EL teeks ÜROga koostööd Milano linnatoidu poliitika pakti vastuvõtmise ja levitamise nimel;

21.  kutsub osalevaid riike üles võtma endale kohustuse rakendada rahvusvahelisi norme, mis reguleerivad investeerimist inimõigusi arvestava lähenemisviisi põhjal, järgida Aafrika Liidu Aafrika maapoliitika raamistikku ja suuniseid ning tema juhtpõhimõtteid ulatuslike maaga seotud investeeringute kohta Aafrikas;

22.  nõuab kõikide riigi koostööraamistike eellepingute täielikku avaldamist; rõhutab vajadust tugeva institutsioonilise ja õigusraamistiku järele, et tagada riskide ja kasu õiglane jagamine; rõhutab, et läbipaistvuse suurendamiseks ja NAFSNi eesmärkide täitmise kindlustamiseks peab kodanikuühiskond NAFSNi tööst aktiivselt osa võtma; juhib tähelepanu sellele, et tuleb innustada dialoogi ja konsulteerimist kõigi kodanikuühiskonna rühmadega;

23.  peab kahetsusväärseks, et NAFSNi kümne koostööraamistiku ainus ühisnäitaja on Maailmapanga indeks „Doing Business“;

24.  rõhutab, et mitmepoolsetes arengualgatustes osalevad eraettevõtjad peaksid oma tegevusest aru andma; kutsub NAFSNi liikmeid esitama selleks NAFSNi raames võetud meetmete kohta aastaaruandeid, tegema need aruanded avalikuks ning kohalikele elanikele ja kogukondadele kättesaadavaks, ja kehtestama sõltumatu aruandlussüsteemi, mis hõlmaks ka kohalike elanike ja kogukondade jaoks kaebuste esitamise võimalust; rõhutab ühtlasi, et enne kui uue ühenduse raames tehakse maaõigusi puudutavaid investeeringuid, tuleb maaõiguste kohta koostada sõltumatu mõju-uuring, ning investeeringud peavad olema kooskõlas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vabatahtlike suunistega maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta;

25.  märgib, et NAFSNi raames tegutsevad hargmaised ettevõtjad soodustavad suuremahulist lepingulist põllumajandustootmist, mille tagajärjel võidakse väiketootjad kõrvale tõrjuda; palub kümnel NAFSNi kuuluval Aafrika riigil tagada, et lepinguline põllumajandustootmine on kasulik nii ostjatele kui ka kohalikele tarnijatele; peab sellega seoses oluliseks tugevdada näiteks põllumajandustootjate organisatsioone, et parandada põllumajandustootjate läbirääkimispositsiooni;

26.  rõhutab, et partnerriikides on juba 90 % töökohtadest erasektoris ja erasektori osalusel on vaieldamatu potentsiaal, sest eraettevõtetel on ideaalsed võimalused luua riigisiseste ressursside kasutuselevõtmiseks jätkusuutlik alus, millel põhinevad kõik abiprogrammid; rõhutab, kui oluline on läbipaistev õigusraamistik, milles on selgelt kindlaks määratud kõigi osapoolte õigused ja kohustused, sh vaeste põllumajandustootjate ja kaitsetute rühmade omad, sest ilma sellise raamistikuta ei ole neid õigusi võimalik tulemuslikult kaitsta;

27.  nõuab riigi koostööraamistike läbivaatamist, et maandada tõhusalt lepingulise põllumajandustootmise riske väiketootjatele, tagades neile õiglased lepingutingimused, mis hõlmavad ka hinnakokkuleppeid, naiste õiguste austamine, säästva põllumajanduse toetamine ja asjakohased vaidluste lahendamise süsteemid;

Juurdepääs maale ja maa valdusõiguse kindlus

28.  hoiatab, et keskendumine pelgalt maa valdusõiguse andmisele tekitab sageli ebakindlust väikestele toiduainetootjatele ja põliselanikele, eriti naistele, kelle õigust maale ei ole õiguslikult tunnustatud ja kes on kaitsetud ebaõiglaste maatehingute, nõusolekuta võõrandamise ja õiglase hüvitise tasumata jätmise vastu;

29.  rõhutab, et väikesed toiduainete tootjad peavad olema juhtpositsioonil, sest nii on nende enda sõltumatutel organisatsioonidel võimalik neid maa, loodusvarade ja programmide haldamisel toetada;

30.  märgib murelikult, et maaga tehtavate tehingutega seotud investorid ja kohalik eliit nimetavad asjaomast maad tihti „tühjaks“, „söötis olevaks“ või „alakasutatuks“, kuigi vaid väga väike osa Aafrika maa-alast on tõepoolest söötis, arvestades näiteks karjakasvatuse levikut;

31.  rõhutab, et 1,2 miljardit inimest elavad endiselt nii, et neil kas puudub pidev juurdepääs maale või kasutavad nad omandit, millega seoses ei ole neil mingit ametlikku õigust midagi nõuda, mingeid juriidilisi õigusi, mingeid maatükke piiristavaid mõõtmisi ega mingeid juriidilisi või rahalisi vahendeid, mille abil muuta omand kapitaliks;

32.  väljendab heameelt selle üle, et 2012. aasta vabatahtlikud suunised maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta on lisatud kõikidesse riigi koostööraamistikesse; nõuab tõhusat rakendamist ning riigi koostööraamistike läbivaatamise käigus neist suunistest ja säästva arengu eesmärkide raamistikust kinni pidamise korrapärast hindamist;

33.  rõhutab, et NAFSN peaks võitlema eelkõige maa hõivamise vastu, mille puhul on tegemist inimõiguste rikkumisega, sest sellega jäetakse kohalikud kogukonnad ilma maast, millest nad toiduainete tootmisel ja pere toitmisel sõltuvad; juhib tähelepanu sellele, et paljudes arengumaades on inimesed kaotanud maa hõivamise tõttu töö ja piisavad elatusvahendid ning olnud sunnitud kodu maha jätma;

34.  palub osalevatel riikidel:

–  tagada osaluslik ja kaasav kord, milles seatakse esmatähtsaks maa õiguspäraste omanike, eelkõige väikepõllumajandustootjate ja väikeste põllumajanduslike pereettevõtete õigused, vajadused ja huvid; tagada eelkõige vabatahtliku, eelneva ja teadliku nõusoleku saamine kõigilt kogukondadelt, kes elavad maal, mille omand ja/või kontroll antakse üle;

–  rakendada siduvaid riiklikke meetmeid võitluseks maa hõivamise, maatehingutega seotud korruptsiooni ja spekulatiivsete investeeringute eesmärgil maa kasutamise vastu;

–  jälgida maa omandiõigust ja sertifitseerimiskavasid, et tagada nende läbipaistvus, mitte suunatus maaomandi koondamisele või kogukondadelt selliste ressursside äravõtmisele, millest nad sõltuvad;

–  tagada, et rahalist toetust ei kasutata niisuguste algatuste toetamiseks, mis võimaldavad ettevõtetel kohalikke kogukondi ümber asustada;

–  tunnustada kogu seaduslikku õigust maale ja tagada maaõiguste, sh mitteametliku, pärismaise ja taval põhineva maavaldusõiguse osas õiguskindlus; soodustada ülalnimetatud suuniste soovituse kohaselt selliste uute õigusaktide kehtestamist või rakendada tõhusalt kehtivaid õigusakte, millega sätestatakse suuremahulistele maaga tehtavatele tehingutele tõhusad kaitseklauslid, nagu lubatavate maatehingute ülemmäärad, ning määrata kindlaks, mille alusel tuleks teatavat suurust ületavate tehingute korral saada riigi parlamendilt heakskiit;

–  tagada, et vabatahtliku, eelneva ja teadliku nõusoleku põhimõtet järgitakse kõigi kogukondade puhul, keda maa hõivamine puudutab, ja et peetakse konsultatsioone, mille eesmärk on tagada kõigi, kuid eeskätt kõige kaitsetumate ja kõige rohkem tõrvale tõrjutud kohalike kogukonnarühmade võrdne osalemine;

35.  tuletab ühtlasi meelde, et taval põhinevast valdamisest tulenevaid õigusi tuleks tunnustada ja kaitsta õigussüsteemiga, mis on kooskõlas inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni sätete ja otsustega;

36.  nõuab, et NAFSNi suhtes tehtaks eelnev mõju-uuring maaõigustest lähtuvalt ja selle tingimuseks oleks kohalike mõjutatud elanike eelnev vabatahtlik ja teadlik nõusolek;

37.  toetab maailma toiduga kindlustatuse komitee raames tugeva ja uuendusliku seiremehhanismi kasutuselevõtmist; kutsub ELi üles võtma kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerimise abil tugeva positsiooni, et anda 2016. aasta oktoobris toimuval maailma toiduga kindlustatuse komitee 43. kohtumisel üleilmsesse seireüritusse oma panus, millega tagada valdusõiguse suuniste kasutamise ja rakendamise ulatuslik ja põhjalik hindamine;

38.  kutsub asjaomaste riikide valitsusi üles tagama, et ettevõtted analüüsiksid hoolikalt oma tegevuse mõju inimõigustele (hoolsuskohustus), viies läbi ja avaldades sõltumatuid eelhinnanguid selle kohta, kuidas nende tegevus mõjutab inim-, sotsiaalseid ja keskkonnaõigusi, ning parandades ja tagades juurdepääsu riigisisesele inimõigustealaste kaebuste menetlemisele, mis on sõltumatu, läbipaistev, usaldusväärne ja millega seotud otsuseid saab edasi kaevata;

39.  kutsub NAFSNi liikmeid üles kehtestama kaebuste esitamise korra kogukondade jaoks, kellelt maa on suuremahuliste investeerimisprojektide tõttu ära võetud;

40.  tuletab meelde, et alatoitlusega võitlemiseks peavad põllumajandus-, toiduaine- ja tervishoiusektor tihedalt koostööd tegema;

Toiduga kindlustatus, piisav toitumine ja säästev põllumajanduslik pereettevõtlus

41.  tuletab meelde, et toitumisalase ja toiduga kindlustatuse parandamiseks ning näljaga võitlemiseks tuleb teha kõik mis võimalik, nagu on sätestatud säästva arengu teises eesmärgis; nõuab, et toetataks rohkem põllumajandustootjate ühistute mõjuvõimu suurendamist, sest neil on põllumajanduse arengus ja toiduga kindlustatusel keskne tähtsus;

42.  sedastab, et stabiilsus on suurem ja väljaränne väiksem seal, kus on tagatud toiduga kindlustatus, mis põhineb heas seisundis elusal mullastikul ja tootlikel, kliimamuutustele vastupidavatel põllumajanduslikel ökosüsteemidel;

43.  toonitab, et kvaliteetne ja tasakaalustatud toitumine on äärmiselt oluline, ja kinnitab, et toitumisalased küsimused peaksid olema toidusüsteemide (uuesti) ülesehitamise keskmes;

44.  nõuab seepärast vahendeid, et asendada liigne sõltuvus imporditud toidust vastupidava riigisisese toiduainete tootmisega, seades esmatähtsaks kohalikud põllukultuurid, mis vastavad toitumisega seotud nõuetele; märgib, et see on üha tähtsam, sest kliima ja turud on järjest muutlikumad;

45.  tuletab meelde, et toitumist ei saa määratleda ainuüksi tarbitava energia põhjal;

46.  rõhutab vajadust strateegiate järele, mis aitavad minimeerida toidujäätmeid terves toiduahelas;

47.  rõhutab vajadust kaitsta põllumajanduse bioloogilist mitmekesisust; kutsub ELi liikmesriike üles investeerima arengumaades agroökoloogilistesse põllumajandustavadesse, arvestades rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) järeldusi, õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri soovitusi ja säästva arengu eesmärke;

48.  toetab selliste meetmete edendamist, millega soodustatakse säästvat põllumajanduslikku pereettevõtlust ja millega innustatakse valitsusi kujundama põllumajanduslikku pereettevõtlust võimaldavat keskkonda (soodustavad meetmed, asjakohased õigusaktid, poliitilise dialoogi kaasav kavandamine, investeeringud);

49.  palub Aafrika riikide valitsustel:

–  investeerida kohalikesse toidusüsteemidesse, et edendada maapiirkondade ettevõtteid ja tagada inimväärsed töökohad, õiglased sotsiaalsed turvavõrgud ja tööõigused, parandada ressursside, sh põllumajandustootjate seemnesüsteemide kättesaadavuse demokraatliku kontrolli mehhanismi ning tagada väiketootjate tõhus kaasamine poliitika kujundamisse ja rakendamisse; rõhutab eelkõige, et NAFSN peab innustama põllumajandussektoris riigisisese töötleva tööstuse loomist ja toiduainete säilitamise tehnoloogiate parandamist ning peab tugevdama põllumajanduse ja kaubanduse vahelist seost, et kujundada välja kohalikud, riigi tasandi ja piirkondlikud turud, mis toovad kasu põllumajanduslikele pereettevõtetele ja tagavad tarbijatele taskukohase hinnaga kvaliteetse toidu;

–  vältida toiduainete tootmise süsteemide ülemäärast sõltuvust fossiilkütustest, et piirata hindade kõikumist ning leevendada kliimamuutuste mõju;

–  töötada välja lühikesed toiduainete tarneahelad kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning eraldada selleks ladustamis- ja kommunikatsioonitaristuid, sest lühikesed tarneahelad on nälja ja maapiirkondade vaesuse vastu võitlemisel kõige tõhusamad;

–  võimaldada Aafrika põllumajandustootjatele juurdepääsu Aafrikale omaste agronoomiliste probleemide taskukohastele vähese sisendiga tehnoloogilistele lahendustele;

–  ergutada kasvatama võimalikult mitmekesiseid toitainerikkaid kohalikke ja võimaluse korral hooajalisi toidukultuure, eelistatavalt kohalikele oludele kohandanud või põliseid sorte ja liike, k.a puu- ja juurviljad ning pähklid, et parandada toitumist pideva juurdepääsu abil mitmekesisele, tervislikule ja taskukohasele toidule, mis oleks piisav mitte ainult kalorite koguse poolest, vaid ka kvaliteedi, kvantiteedi ja mitmekesisuse seisukohast ning vastaks kultuurilistele väärtustele;

–  kohustuda rakendama täielikult rinnapiimaasendajate turustamise rahvusvahelist koodeksit ning maailma terviseassamblee poolt vastu võetud resolutsioone imikute ja väikelaste toitumise kohta;

–  luua, edendada ja toetada selliseid tootjaorganisatsioone nagu ühistud, mis tugevdavad väikepõllumajandustootjate läbirääkimispositsioone, loovad vajalikke tingimusi tagamaks, et väikepõllumajandustootjad saavad turul paremat tasu ning võimaldavad väikepõllumajandustootjatel vahetada teadmisi ja parimaid tavasid;

50.  toonitab, et NAFSN peab juhtima piirkonnale kohandatud põllumajandusstruktuuri loomist esmases ja töötlemisetappides;

51.  kutsub Aafrika riikide valitsusi üles edendama põlvkondadevahelist solidaarsust ja tunnistama, et see on vaesusega võitlemisel keskse tähtsusega;

52.  rõhutab, et toitumisalase hariduse programmide edendamine on koolides ja kohalikes kogukondades väga oluline;

53.  rõhutab, et õigus veele on tihedalt seotud õigusega toidule ning et ÜRO 2010. aasta resolutsiooni alusel ei ole veel jõutud otsustavate tegudeni sätestada õigus veele inimõigusena; kutsub ELi üles kaaluma Itaalia üleilmse veelepingu komitee ettepanekut lisada majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile fakultatiivprotokoll;

54.  sedastab, et juurdepääs puhtale joogiveele on elulise tähtsusega ja põllumajandus võib seda mõjutada;

55.  nendib veele juurdepääsu osa põllumajandusvajadustes ja liigse sõltuvuse ohtu kallist veest niisutusel ning märgib sellega seoses vajadust vähendada raiskavaid niisutustavasid ja toonitab vett kokkuhoidvate agrotehniliste võtete rolli evapotranspiratsiooni ennetamisel, vee säilitamisel heas seisundis elusas mullastikus ja joogiveeallikate saastumise vältimisel;

56.  märgib, et jätkusuutlik mullaharimine võib suurendada maailmas toiduainete tootmist kuni 58 %(48);

57.  võtab teadmiseks sünergia pinnase- ja metsanduspõhiste lähenemisviiside ning põllumajanduslike ökosüsteemide kliimamuutustega kohandamise tähtsuse; võtab teadmiseks eriti suure nõudluse küttepuude järele; võtab eelkõige teadmiseks lämmastikku siduvate puude mitmesuguse kasutuse;

58.  võtab teadmiseks troopilise ja poolkuivade alade põllumajanduse erivajadused, eelkõige seoses põllukultuuride kaitsega päikese eest ja mullakaitsega, ja on arvamusel, et intensiivsed monokultuurid ei ole enam ajakohased ning et NAFSNi doonorriikides kaotatakse neid järk-järgult üha sagedamini;

59.  hoiatab NAFSNi poolt rahastatud algatuste liigse sõltuvuse eest põllumajandustoodete tootmisest, mis ei ole toiduained, eriti biokütuste lähteainete puhul, kui selliste toodete tootmine võib kahjustada toiduga kindlustatust ja osalevate riikide sõltumatust toiduga kindlustamisel;

60.  märgib, et agrotehnilised võtted, mis soodustavad looduslikke protsesse, nagu pealispinnase teke, vee ja kahjurite reguleerimine ning suletud ahelas toitainete ringlus, võivad tagada põllumajandustootjate ja administratsiooni jaoks väikeste kulude eest pikaajalise tootlikkuse ja viljakuse;

61.  märgib, et arengumaades, näiteks NAFSNis osalevates maades võivad põllumajanduskemikaalid olla nii ülemääraselt kui ka ebasobivalt kasutatud;

62.  märgib, et seda suundumust süvendab kirjaoskamatus ja nõuetekohase koolituse puudumine, ja et selle tagajärjel võib esineda olulisel määral taimekaitsevahendite jääke värsketes puu- ja juurviljades, nagu ka mürgistusi ja muid mõjusid inimeste tervisele põllumajandustootjate ja nende perede puhul;

Seemnesektori õigusreform

63.  tuletab meelde, et põllumajandusettevõtjate õigus toota, vahetada ja müüa seemneid vabalt on aluseks 90 %-le põllumajanduslikest elatise teenimise viisidest Aafrikas ja et seemnete mitmekesisus on tähtis põllumajandustootmise vastupidavuse suurendamisel kliimamuutuste suhtes; rõhutab, et ettevõtjate taotlused suurendada sordiaretajate õigusi kooskõlas rahvusvahelise uute taimesortide kaitse 1991. aasta konventsiooniga ei peaks viima selliste mitteametlike mehhanismide keelamiseni;

64.  märgib osalevate riikide seemnesektori dereguleerimisega seotud ohte, sest väikepõllumajandustootjad võivad sattuda ülemäärasesse sõltuvusse välisettevõtete toodetud seemnetest ja taimekaitsevahenditest;

65.  tuletab meelde, et intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu sätted, millega nõutakse teatavat sordikaitset, ei kohusta arengumaid rahvusvahelist uute taimesortide kaitse konventsiooni vastu võtma; rõhutab aga, et tänu nendele sätetele on riikidel võimalik töötada välja unikaalseid süsteeme, mis on iga riigi põllumajandustootmise omapäradele ja tavapärastele põllumajandustootjapõhistele seemnesüsteemidele paremini kohandatud, ning et WTOsse kuuluvad vähim arenenud riigid on intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu asjaomaste sätete täitmisest vabastatud; rõhutab, et need unikaalsed süsteemid peavad toetama ja mitte ohtu seadma bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni, Nagoya protokolli ning taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelise lepinguga kehtestatud eesmärke ja kohustusi;

66.  peab kahetsusväärseks, et ettevõtted nõuavad piirkondlike institutsioonide kaudu Aafrikas seemnealaste õigusaktide ühtlustamist eristatavuse, ühtlikkuse ja püsivuse põhimõtete alusel, mis takistab põllumajandustootjapõhiste seemnesüsteemide väljatöötamist ja suurenemist riigi ja piirkondlikul tasandil, sest sellistes süsteemides tavaliselt ei aretata ega säilitata eristatavuse, ühtlikkuse ja püsivuse kriteeriumidele vastavaid seemneid;

67.  nõuab, et G7 liikmesriigid toetaksid põllumajandustootjapõhiseid seemnesüsteeme kogukondlike seemnepankade kaudu;

68.  tuletab meelde, et kuigi kaubanduslikud seemnesordid võivad lühikeses perspektiivis saagikust suurendada, on tavapäraste põllumajandustootjate sortide, rahvaselektsioonsortide ja nendega seotud teabe abil kõige parem kohandada tootmine eriomastele agroökoloogilistele tingimustele ja kliimamuutustele; rõhutab, et peale selle sõltub nende suurem tootlikkus sisendite (väetised, taimekaitsevahendid, hübriidseemned) kasutamisest, mille tagajärjel võivad põllumajandustootjad sattuda pidevasse võlaorjusesse;

69.  võtab murega teadmiseks, et sertifitseeritud seemnete kasutuselevõtmine ja levitamine Aafrikas suurendab väikepõllumajandustootjate sõltuvust ja ülamäärase võla tõenäosust ning vähendab seemnete mitmekesisust;

70.  pooldab selliste kohalike meetmete toetamist, mille eesmärk on vastavalt isevastutuse ja subsidiaarsuse põhimõtetele tagada pidev ja jätkusuutlik mitmekesise ja tervisliku toidu kättesaadavus;

71.  palub komisjonil tungivalt tagada, et kogu seemnepoliitika arendamiseks antavas tehnilises abis ja rahalises toetuses kajastataks lubadusi, mille EL andis põllumajandusettevõtjate õiguste suhtes taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelises lepingus; nõuab, et EL toetaks intellektuaalomandi õiguste korda, mis aitab parandada kohalikele oludele kohandunud seemnesortide ja põllumajandusettevõttes kasvatatud seemnete arendamist;

72.  nõuab tungivalt, et G8 riigid ei toetaks geneetiliselt muundatud organismide kasvatamist Aafrikas;

73.  tuletab meelde, et Aafrika bioohutuse tüüpseaduses on kehtestatud bioohutusele ranged kriteeriumid; on veendunud, et kogu välisrahastajate antud abi bioohutuse arendamiseks riiklikul ja piirkondlikul tasandil peaks olema kooskõlas nendesamade kriteeriumitega;

74.  nõuab, et Aafrika riigid ei rakendaks selliseid riiklikke või piirkondlikke bioohutuseeskirju, mille normid on madalamad kui Cartagena bioohutuse protokollis sätestatud;

75.  kutsub osalevaid riike üles andma põllumajandustootjatele võimaluse vältida sõltuvust sisenditest ja toetama põllumajandustootjate seemnesüsteeme, et säilitada ja parandada põllumajanduslikku bioloogilist mitmekesisust kohalike avalike seemnepankade säilitamise, vahetustehingute ja kohalike seemnesortide pideva arendamise kaudu, tagades eelkõige paindlikkuse seemnekataloogides, et mitte välistada põllumajandustootjate poolt kasutatavaid seemnesorte, ja tagama tavapärase põllumajandustootmise jätkumise;

76.  kutsub osalevaid riike üles säilitama ja edendama väiketootjate, tõrjutud rühmade ja maakogukondade juurdepääsu seemnetele ja põllumajanduslikele sisenditele ning nende vahetamist ning järgima rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis käsitlevad elu ja bioloogiliste protsesside patentimise välistamist, eriti juhul, kui tegemist on kohalike tüvede ja liikidega;

77.  rõhutab, et teatavate kaubanduslike kultuuride edendamine suurendab ohtu, et naised tõrjutakse otsuste tegemisest kõrvale; märgib, et põllumajandusteemalised koolitused on sageli mõeldud meestele ja naised jäävad koolitustest pigem ilma, mistõttu jäetakse naised kõrvale ka maa majandamisest ja kultuuride kasvatamisest, millega nad on tavaliselt tegelenud;

Sooaspektid

78.  peab kahetsusväärseks, et riigi koostööraamistikes ei määrata täpselt kindlaks kohustusi, mis käsitlevad soopõhist eelarvestamist või edusammude jälgimist soo alusel jaotatud andmete põhjal; rõhutab, et abstraktsete ja üldiste kohustuste asemel tuleb naiste kui õiguste omajate mõjuvõimu suurendamise riiklike tegevuskavade raames võtta konkreetsed ja täpsed kohustused;

79.  palub tungivalt, et valitsused kaotaksid igasuguse naiste diskrimineerimise seoses juurdepääsuga maale ning mikrokrediidi skeemidele ja teenustele ning kaasaksid naisi põllumajanduse teadus- ja arendusmeetmete kavandamisse ja rakendamisse;

Põllumajandusinvesteeringute rahastamine Aafrikas

80.  rõhutab vajadust tagada kõigi eraettevõtjatele antud rahaliste vahendite läbipaistvus ja et selliste vahendite andmine tuleb avalikustada;

81.  kutsub rahastajaid üles kohaldama ametlikule arenguabile tõhusa arengu põhimõtteid, keskenduma tulemustele vaesuse kaotamise seisukohast ja edendama kaasavaid partnerlusi, läbipaistvust ja aruandekohustust;

82.  kutsub rahastajaid üles eraldama põllumajanduse arendamiseks toetust peamiselt riiklike arengufondide kaudu, mis annavad toetusi ja laene väikepõllumajandustootjatele ja põllumajanduslikele pereettevõtetele;

83.  nõuab, et rahastajad toetaksid haridust, koolitusi ja põllumajandustootjatele tehnilise nõu andmist;

84.  kutsub rahastajaid üles soodustama põllumajandustootjate professionaalsete ja majanduslikku laadi organisatsioonide moodustamist ning toetama põllumajandustootjate ühistute moodustamist, tänu millele on võimalik kasutada taskukohase hinnaga tootmisvahendeid ning mis aitavad põllumajandustootjatel töödelda ja turustada oma tooteid viisil, mis tagab tootmise kasumlikkuse;

85.  on veendunud, et rahalised vahendid, mille G8 riigid andsid NAFSNile, on vastuolus eesmärgiga toetada omamaiseid kohalikke ettevõtjaid, kes ei suuda võistelda rahvusvaheliste ettevõtjatega, kes saavad juba kasu turgu valitsevast seisundist ja kellele tehakse sageli ettevõtlus-, tariifi- ja maksusoodustusi;

86.  tuletab meelde, et arenguabi eesmärk on vaesust kõigepealt vähendada ning see lõpuks kaotada; on veendunud, et ametlik arenguabi peaks keskenduma väikepõllumajandustootmise otsesele toetamisele;

87.  rõhutab vajadust elavdada avaliku sektori investeeringuid Aafrika põllumajandusse, toetades erasektori investeeringuid, ja seada esmatähtsaks agroökoloogia investeeringud, et parandada jätkusuutlikult toiduga kindlustatust ja toiduga kindlustatuse sõltumatust ning vähendada vaesust ja nälga, säilitades samal ajal bioloogilist mitmekesisust ning austades kohalikke teadmisi ja innovatsiooni;

88.  rõhutab, et G7 liikmed peaksid tagama Aafrika riikidele õiguse kaitsta oma põllumajandussektorit sellise tollitariifide ja maksukorraga, millega soositakse põllumajanduslikku pereettevõtlust ja väikepõllumajandustootjaid;

89.  kutsub ELi üles leidma kõigile ülalnimetatud NAFSNi puudustele lahendused, võtma meetmeid NAFSNi läbipaistvuse ja juhtimise parandamiseks ning tagama, et selle raames võetavad meetmed on kooskõlas arengupoliitika eesmärkidega;

90.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja NAFSNi liikmetele.

(1)

ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/70/1.

(2)

ÜRO FCCC/CP/2015/L.9/Rev.1

(3)

http://www.nepad.org/system/files/caadp.pdf

(4)

Assembly/AU/Decl.7(II)

(5)

Assembly/AU/Decl.449(XIX)

(6)

Assembly/AU/Decl.1(XXIII)

(7)

http://www.ifad.org/events/g8/statement.pdf

(8)

http://www.uneca.org/publications/framework-and-guidelines-landpolicy-africa

(9)

Assembly/AU/Decl.1(XIII) Rev.1

(10)

http://www.uneca.org/publications/guiding-principles-large-scale-land-based-investments-africa

(11)

http://acbio.org.za/modernising-african-agriculture-who-benefits-civil-society-statement-on-the-g8-agra-and-the-african-unions-caadp/

(12)

https://www.grain.org/bulletin_board/entries/4914-djimini-declaration

(13)

http://www.fao.org/docrep/009/y7937e/y7937e00.htm

(14)

http://www.unep.org/dewa/Assessments/Ecosystems/IAASTD/tabid/105853/Defa

(15)

https://treaties.un.org/pages/ViewDetails.aspx?src=IND&mtdsg_no=IV-4&chapter=4&lang=en

(16)

http://www.un.org/womenwatch/daw/cedaw/

(17)

http://www.achpr.org/instruments/achpr/

(18)

http://www.un.org/esa/socdev/unpfii/documents/DRIPS_en.pdf

(19)

http://www.ohchr.org/EN/Issues/Housing/Pages/ForcedEvictions.aspx

(20)

https://www.unglobalcompact.org/library/2

(21)

http://www.oecd.org/corporate/mne/oecdguidelinesformultinationalenterprises.htm

(22)

http://www.oecd.org/development/effectiveness/busanpartnership.htm

(23)

http://www.fao.org/nr/tenure/voluntary-guidelines/en/

(24)

http://www.upov.int/upovlex/en/conventions/1991/content.html

(25)

http://www.planttreaty.org/

(26)

https://www.cbd.int/

(27)

http://hrst.au.int/en/biosafety/modellaw

(28)

http://apf.francophonie.org/IMG/pdf/2012_07_session_58_Resolution_Regulation_du_foncier.pdf

(29)

http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3AC2014%2F064%2F03&from=EN&lang3=choose&lang2=choose&lang1=ET -

(30)

COM(2010)0127

(31)

http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/114357.pdf

(32)

http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_Data/docs/pressdata/EN/foraff/137318.pdf

(33)

SWD(2014)0234

(34)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0410.

(35)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0578.

(36)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0250.

(37)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0073.

(38)

http://viacampesina.org/en/index.php/main-issues-mainmenu-27/agrarian-reform-mainmenu-36/1775-declaration-of-the-global-convergence-of-land-and-water-struggles

(39)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0184.

(40)

http://afsafrica.org/wp-content/uploads/2015/05/AFSA-Demands-to-the-Germany-G7-Presidency-Agenda.pdf

(41)

http://carta.milano.it/wp-content/uploads/2015/04/English_version_Milan_Charter.pdf

(42)

http://www.foodpolicymilano.org/wp-content/uploads/2015/10/Milan-Urban-Food-Policy-Pact-EN.pdf

(43)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0023.

(44)

http://www.europarl.europa.eu/committees/et/deve/events.html?id=20151201CHE00041

(45)

http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2015/535010/EXPO_STU(2015)535010_EN.pdf

(46)

Mwachinga, E. (Maailmapanga Grupi globaalne maksude lihtsustamise rühm), „Ida-Aafrika Ühenduses läbiviidud investorite motivatsiooni uuringu tulemused“, Lusakas 12. veebruaril 2013 tehtud ettekanne.

(47)

Rahvusvahelise Valuutafondi, OECD ja Maailmapanga 2011. aasta aruanne G20 töörühmale „Tõhusamate maksusüsteemide väljatöötamise toetamine“.

(48)

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni üleilmne mullaalane partnerlus.


SELETUSKIRI

Toiduga kindlustatust ja piisavat toitumist käsitlev uus ühendus (NAFSN) loodi 2012. aastal G8 egiidi all ulatusliku avaliku ja erasektori partnerlusena ning selle eesmärk on võimendada erainvesteeringuid põllumajandusse, et parandada Sahara-taguses Aafrikas toiduga kindlustatust ja toitumist. Ühendusse kuuluvad G8 riigid, Aafrika Liit, Aafrika arengu uus partnerlus (NEPAD) ja selle Aafrika põllumajanduse igakülgse arendamise programm (CAADP), samuti Burkina Faso, Benini, Elevandiluuranniku, Etioopia, Ghana, Malawi, Mosambiigi, Nigeeria, Senegali ja Tansaania valitsused ning kohalikud ja rahvusvahelised ettevõtjad. Konkreetsetele G7 partneritele on pandud kohustus kooskõlastada algatuse rakendamist asjaomases Aafrika riigis. EL vastutab kooskõlastamise eest Elevandiluurannikul ja Malawis.

Kõik osalevad Aafrika riigid võtsid vastu riigi koostööraamistiku, milles on kindlaks määratud kõigi osalejate kohustused. Need kohustused on seotud õigusreformidega asjaomases Aafrika riigis, G7sse kuuluvate rahastajate rahastamiskavatsustega ja 180 osaleva ettevõtja lubadustega investeerida kokku 8 miljardit USA dollarit. Põllumajandusinvesteeringute osakaalu poolest paistavad silma kaks ettevõtet: Šveitsi seemneettevõte Syngenta ja Norra väetiseettevõte Yara International.

Raportöör tunnistab Aafrika riikide vajadust investeerida põllumajandusse. Ehkki NAFSNi eesmärk on hea, esineb siiski palju puudusi.

NAFSNiga soovitakse Aafrikas korrata 1960ndatel ja 1970ndatel Aasias rakendatud rohelise revolutsiooni mudelit, mille aluseks on monokultuursus, mehhaniseerimine, biotehnoloogia, sõltuvus väetistest, pikad turustusahelad ja põllukultuuride tootmine ekspordiks. Selle lähenemisviisi piirid, eriti seoses keskkonnariskidega, on hästi teada.

Kokkulepitud meetmete eesmärk on luua asukohariigis ettevõtjasõbralik ärikeskkond, reformides taristu-, maksu-, maa- või kaubanduspoliitikat, tagades parema juurdepääsu söötis olevale maale pikaajaliseks rentimiseks ja reformides seemnesektori õigusakte, et parandada sordiaretajate intellektuaalomandi õigusi.

Hämmastaval kombel ei konsulteeritud riigi koostööraamistike koostamisel peaaegu üldse väikepõllumajandustootjatega, ehkki NAFSN peaks olema kasulik eelkõige neile. Seetõttu on ühendust teravalt kritiseerinud kodanikuühiskond, sellised avaliku elu tegelased nagu õigusega toidule tegelev ÜRO eriraportöör ja Aafrika väikepõllumajandustootjad ise. Nad hoiatavad, et ühenduse puhul on oht, et see aitab kaasa maade hõivamisele ning väiketootjate ja naiste kõrvaletõrjumisele ja toetab seeläbi mittesäästvat põllumajandust.

EL ja selle liikmesriigid täidavad keskset osa, et muuta uus ühendus vahendiks, mis tõepoolest toetab Sahara-taguses Aafrikas põllumajanduslikke pereettevõtteid ja kohalikku majandust, et võidelda vaesuse ja toidupuuduse vastu. Selleks tuleb eelkõige lahendada järgmise probleemid.

1.  Juhtimine ja vastutus

Suured välismaised ettevõtjad ja rahastajad vajavad asjaomastes partnerriikides tugevaid juhtimisstruktuure, et tagada riskide ja kasu õiglane jagamine asjaosaliste vahel. Nad vajavad ka asjakohast institutsioonilist ja õigusraamistikku, et reguleerida piisavalt avaliku ja erasektori partnerlusi, ning eelnevaid konsultatsioone arvukate sidusrühmade ja lõppkasutajatega. Tootjaorganisatsioonide ja kohalike rühmade hääled aga NAFSNis suurel määral puuduvad. Ulatuslikud avaliku ja erasektori partnerlused on Sahara-taguse Aafrika riikides, kus juhtimine on sageli nõrk, iseenesest riskantsed ja loovad võimalusi korruptsiooniks.

Raportöör on mures, et riigi koostööraamistikes viidatakse vaid valikuliselt kehtivatele rahvusvahelistele normidele, mis käsitlevad vastutustundlikku investeerimist põllumajandusse. Näiteks ei viidata neis ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2004. aasta vabatahtlikele suunistele, mille abil järk-järgult teostatakse õigust piisavale toidule riikliku toiduga kindlustatuse raames, ega erainvestorite kohustustele seoses inimõigustega, näiteks ettevõtluse ja inimõiguste alasele suunisdokumendile või OECD suunistele rahvusvahelistele ettevõtetele (2011).

Raportöör on seisukohal, et osalevad riigid peaksid võtma endale selge kohustuse rakendada inimõigusi arvestava lähenemisviisi alusel investeerimist reguleerivaid rahvusvahelisi norme, sealhulgas Aafrika Liidu Aafrika maapoliitika raamistikku ja suuniseid ning tema juhtpõhimõtteid ulatuslike maaga seotud investeeringute kohta Aafrikas.

2.  Aruandlusraamistik

Riigi koostööraamistikud ei ole täielikult kättesaadavad, mis takistab kohalikul kodanikuühiskonnal nende põhjalikku kontrollimist. Peale selle ei järgi osalevad ettevõtjad ühtset vormi ega kvaliteedinäitajaid, mis võimaldaks projekte hinnata.

Raportöör nõuab kõikide eellepingute avaldamist täies ulatuses ning kõikidesse riigi koostööraamistikesse rangete järelevalvemehhanismide ja tulemusnäitajate lisamist. Samuti tuleb kehtestada mõjutatud kohalikele elanikele ja kogukondadele kaebuse esitamise mehhanism. Kohalik kodanikuühiskond peab osalema tihedalt NAFSNi järelevalves ja hindamises.

Lepinguline põllumajandus on keskne element väikepõllumajandustootjate kaasamisel väärtusahelatesse. Riigi koostööraamistikud tuleb aga läbi vaadata, et parandada ostjate ja kohalike tarnijate vaheliste lepingute tingimusi ja tagada õigusraamistik, mis käsitleb muu hulgas hinnakokkuleppeid, naiste õiguste austamist, säästva põllumajanduse toetamist, asjakohaste vaidluste lahendamise mehhanismide kehtestamist ja põllumajandustootjate organisatsioonide tugevdamist, et parandada väikepõllumajandustootjate võimalusi põllumajanduslepingute läbirääkimistel.

3.  Säästva pereettevõtluse edendamine põllumajanduses

Säästva arengu tegevuskava aastani 2030 ja 2015. aasta detsembris sõlmitud Pariisi kliimamuutuste kokkulepe toovad mõlemad esile, kui tähtis on töötada välja põllumajandusmudel, mis aitab parandada vastupidavust ja luua säästvaid toidusüsteeme. Põllumajanduslikud pereettevõtted ja väikepõllumajandustootjad on Aafrika põllumajanduse peamised investorid ja tagavad Sahara-taguses Aafrikas 60 % töökohtadest(1). Nad on näidanud, et suudavad suurendada toiduainete tootmist jätkusuutlikult (sageli agroökoloogiliste tavade kaudu), tootmist mitmekesistada, aidata kaasa maaelu arengule, suurendada tulusid ja omakorda vähendada vaesust.

Selle asemel et toetada uue ühenduse „tänapäevast“ „ettevõtlusele suunatud“ põllumajandusmudelit, mille aluseks on ulatuslik tööstuslik põllumajandus, kutsub raportöör kooskõlas õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri soovituste ja rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) 2009. aasta järeldustega Aafrika riikide valitsusi üles investeerima põllumajanduslikku pereettevõtlusesse ja agroökoloogiasse.

4.  Juurdepääs maale ja maa valdusõiguse kindlus

Aafrikas on mitmesuguseid maavalduse vorme (taval põhinev, riigi- ja eramaa), kuid riigi koostööraamistikes viidatakse maa omandiõiguste käsitlemisel peaaegu eranditult maa valdusõiguse andmisele (või maa sertifitseerimisele).

Tõendid näitavad, et maa valdusõiguse andmisega ei kaasne kohalikele kogukondadele automaatselt õiguskindlust maavalduste suhtes. Tegelikult põhjustab tavakohase või ühisomandi süsteemi kaotamine ja keskendumine maa valdusõiguse andmisele vaesemale elanikkonnale ja eelkõige naistele sageli suuremat ebakindlust maaõiguste suhtes. Väikeste toiduainetootjate ja põliselanike maaõigusi ei ole tavaliselt õiguslikult tunnustatud, mistõttu on nad haavatavad sobimatute maatehingute, nõusolekuta võõrandamise ja õiglase hüvitise maksmata jätmise suhtes, eriti halva valitsemistava ja puuduliku maareformi taustal. Peale selle kalduvad maatehingus osalevad investorid ja kohaliku eliidi esindajad kirjeldama müügis olevat maad kui söötis maad või alakasutatud maad, eirates või varjates sageli karjakasvatust seal.

Neid ohte kujutab hästi nn arengukeskuste väljatöötamine (nt PROSAVANA projekt Mosambiigis), mille eesmärk on meelitada rahvusvahelisi investoreid Aafrikasse, tehes suurtele eraettevõtjatele sageli väga viljakates piirkondades asuva maa kättesaadavaks põllumajanduslike pereettevõtete arvelt.

Seetõttu nõuab raportöör tungivalt, et osalevad Aafrika riigid austaksid kogukondade traditsioonilisi maaõigusi ja rakendaksid täielikult 2012. aasta vabatahtlikke suuniseid maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta. NAFSNi tehtud investeeringute suhtes tuleks teha eelnev mõju-uuring maaõiguste kohta ja samuti peaks toimuma eelnevalt vabatahtlik ja teadmistepõhine konsulteerimine kohalike kogukondadega.

5.  Seemnealased õigusaktid

Põllumajandusettevõtjate õigus toota, vahetada ja müüa seemneid vabalt on aluseks 90 %-le Aafrika mandri põllumajanduslikest elatise teenimise viisidest(2). Raportöör on mures ettevõtjate taotluse pärast tugevdada sordiaretajate õigusi, ühtlustades Aafrika seemnealaseid õigusakte rahvusvahelise uute taimesortide kaitse 1991. aasta konventsiooniga, mis keelab enamiku neist mitteametlikest tavadest. See võib ohustada seemnete mitmekesisust, mis on kliimamuutustega kohanemise ja toiduainetega kindlustatuse jaoks otsustava tähtsusega. Peale selle suurendavad patendid, mis on seotud sertifitseeritud seemnete suurema müügiga Aafrikas, väikepõllumajandustootjate sõltuvust ja võlgade tekkimise tõenäosust.

Kuna kontroll seemnete üle, nende omandiõigus ja taskukohasus on toiduainetega kindlustatuse ja vaeste põllumajandustootjate toimetuleku jaoks otsustava tähtsusega, on raportöör seisukohal, et rahastajad peaksid toetama põllumajandustootjate seemnesüsteeme, et võimaldada teataval määral sõltumatust seemnekaubandusest ja seemnete geneetilist mitmekesisust, kuna see tagab seemnete sobivuse kohalikele agroökoloogilistele tingimustele.

6.  Sooaspektid

Veel hiljuti keskenduti põllumajanduse toetamisel sageli põllukultuuride kasvatamisele ekspordiks, mis toimus meeste juhtimisel, mistõttu naised vastutasid suurel määral toiduainete tootmise eest perekonna ülalpidamiseks.

NAFSNi 2014. aasta aruandes märgitakse, et vaid 21 % NAFSNi projektides osalevatest väikepõllumajandustootjatest on naised. Samas moodustavad nad aga kuni 50 % põllumajanduslikest pereettevõtetest Sahara-taguses Aafrikas(3). Kuna NQFSNis pööratakse soo küsimusele vähe tähelepanu, aitab see kaasa ebavõrdsuse ja naiste marginaliseerumise suurendamisele Aafrikas.

NAFSNi mõju soole tuleks mõõta konkreetsete näitajatega. Samamoodi tuleks esmatähtsaks pidada igasugust naiste diskrimineerimise kaotamist seoses juurdepääsuga maale, naistele mikrokrediidi skeemidele ja teenustele juurdepääsu parandamist ning naiste kaasamist põllumajanduse teadus- ja arendusmeetmete kavandamisse ja rakendamisse.

7.  Põllumajandusinvesteeringute rahastamine Aafrikas

Raportööril on suuri kahtlusi, kas sellised ulatuslikud avaliku ja erasektori partnerlused nagu NAFSN toetavad Aafrika põllumajandusinvesteeringuid.

NAFSNi peamised erasektori osalejad on rahvusvahelised ettevõtjad, kes saavad juba kasu turgu valitsevast seisundist ja kellele tehakse vastuvõtvas riigis sageli ettevõtlus-, tariifi- ja maksusoodustusi. Kavandatavate investeeringute aluseks on põhimõte, et väikepõllumajandustootjaid saab aidata vaesusest üle nende kaasamise kaudu toidutööstuse väärtusahelatesse. Tegelikkuses puudub enamikul tootjatest piisav turulähedus, vajalik tootmisvõimsus ja tehniline väljaõpe tootmise juhtimise, aruandluse, hügieenimeetmete ja investeeringute valdkonnas, mis on vajalik suurele nõudlusele vastamiseks. Peale selle valitseb Aafrikas rahvusvaheliste põllumajandusettevõtete, piirkondlike ja riiklike osalejate ning väiksemate ettevõtete vahel suur võimu asümmeetria.

Ametlik arenguabi peaks teenima vaesuse vähendamise eesmärki, mitte ELi kaubanduspoliitika huve. Raportöör on veendunud, et EL ei tohiks kasutada ametlikku arenguabi selleks, et toetada rahvusvahelisi ettevõtjaid, kes tegutsevad monopoli või kartellina ja kelle tegevus kahjustab kohalikku erasektorit ning ohustab seega põllumajanduslikke pereettevõtteid ja väikepõllumajandustootjaid.

***

Kokkuvõte. Raportööril on tõsiseid kahtlusi, kas sellised ulatuslikud avaliku ja erasektori partnerlused nagu NAFSN suudavad aidata kaasa vaesuse vähendamisele ja toiduga kindlustatusele, sest on oht, et sellega seotud sotsiaalseid ja keskkonnariske peavad kandma kõige vaesemad kogukonnad. Arvestades praeguseid puudusi, on raportöör seisukohal, et EL ja selle liikmesriigid peaksid lõpetama NAFSNi praeguse toetamise. Selle asemel peaksid rahastajad ja liikmesriikide valitsused investeerima sellisesse põllumajandusmudelisse, mis on säästev, soodustab väikepõllumajandustootjaid ja naisi ning võimaldab kasutada ära omamaiste ja piirkondlike turgude võimalusi ning on seega kasulik põllumajanduslikele pereettevõtetele ja tagab tarbijatele kvaliteetse toidu taskukohase hinnaga.

(1)

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni statistika aastaraamat 2012, lk 18

(2)

Olivier De Schutter (2009): ‘, lk 23.

(3)

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (2011). „The State of Food and Agriculture. Women in Agriculture. Closing the gender gap for development“,


PÕLLUMAJANDUSE JA MAAELU ARENGU KOMISJONI ARVAMUS (18.3.2016)

arengukomisjonile

toiduga kindlustatust ja piisavat toitumist käsitleva uue ühenduse kohta

(2015/2277(INI))

Arvamuse koostaja: Molly Scott Cato

ETTEPANEKUD

Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon palub vastutaval arengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

Üldine lähenemisviis

1.  märgib, et G8 valitsused on võtnud 2009. aastal L’Aquilas tehtud ühisavalduses toiduga kindlustatuse kohta endale kohustuse toetada riiklikke strateegiaid, et suurendada toiduainete tootmist ning seeläbi ka toidu kättesaadavust, pöörates erilist tähelepanu väikepõllumajandustootjatele ja naissoost põllumajandustootjatele ning parandades nende juurdepääsu maale ja finantsteenustele, k.a väikerahastamine ja turud;

2.  märgib, et ELi toiduga kindlustatuse poliitilises raamistikus(1) toonitatakse, et EL ja liikmesriigid peavad keskenduma väikesemahulisele toiduainete tootmisele, suurendamaks toidu kättesaadavust vähem arenenud riikides, mis avaldaks mitmesugust mõju, näiteks suurendaks tootjate sissetulekut ja vastupanuvõimet, teeks toidu elanikkonnale kättesaadavamaks, tõhustaks keskkonna kvaliteeti ning ergutaks VKEsid ja maaelu arengut töötlemise kaudu;

3.  tunnistab, et toiduga kindlustatuse osas on arengumaades rõhuasetus nihkunud põllumajandustoodete tootmise suurendamiselt pigem selle tagamisele, et riigid suudaksid ennast ära toita ja parandada sõltumatust toiduainetega varustamisel, mida mõistetakse rahva õigusena otsustada ise oma põllumajandus- ja toiduainete poliitika ja tootmise üle;

4.  nõuab seepärast vahendeid, et asendada liigne sõltuvus imporditud toidust vastupidava kohaliku toiduainete tootmisega, seades esmatähtsaks kohalikud põllukultuurid, mis vastavad toitumisega seotud vajadustele; märgib, et see on üha tähtsam, sest kliima ja turud on järjest muutlikumad;

5.  on arvamusel, et niisugune sõltumatus, mille keskmes on kohalik toiduainete tootmine ja lühemad piirkondlikud toiduahelad, aitaks kaasa nälja vähendamisele ning kohalike elanikkondade võrdse juurdepääsu tagamisele toidule, mis tagab paremad elutingimused ja pikaajalise toiduga kindlustatuse; toonitab, et arvestades asjaolu, et ebaõiglased kaubanduslepingud võivad kahjustada kõnealuste riikide suutlikkust ennast ära toita ning võivad nende põllumajandustootjad mõnelt turult välja jätta, tuleks eksporti kaaluda ainult siis, kui põhilised toiduga kindlustatuse eesmärgid on täidetud;

6.  väljendab toetust „keskpikkadele ja pikaajalistele säästvat põllumajandust, toiduga kindlustatust, toitumist ja maaelu arengut käsitlevatele programmidele, mille eesmärk on kõrvaldada nälja ja vaesuse algpõhjused, viies muuhulgas järk-järgult ellu õigust piisavale toidule“, samuti juurdepääsule puhtale veele, mille puhul on põllumajanduslikku arendustegevusse (põllumajandustootmine, töötlemine ja turustamine) kaasatud kogukonnad, eelkõige „suurendades suutlikkust, keskendudes poliitika, asutuste ja inimestega tegelevatele integreeritud tegevustele erilise rõhuasetusega väikepõllumajandustootjatele ja naissoost põllumajandustootjatele“(2), võimestades neid ja edendades nende õigust inimväärsele tööle;

7.  sedastab, et stabiilsus on suurem ja väljaränne väiksem seal, kus on tagatud toiduga kindlustatus, mis põhineb heas seisundis elusal mullastikul ja tootlikel, kliimamuutustele vastupidavatel põllumajanduslikel ökosüsteemidel;

Väikepõllumajandustootmine

8.  märgib, et väikepõllumajandustootmisel on alati olnud keskne osa majandusliku ja sotsiaalse arengu algatamisel toiduga kindlustatuse tagamise abil tervetele kogukondadele, mis vähendab vajadust kulutada välisvaluuta reserve toiduimpordile, aga pakub ka töökohti;

9.  toonitab, et väikesemahulised põllumajandustootjad, kes toodavad ligi 70 % Aafrikas tarbitavast toidust, etendavad väga tähtsat rolli kohaliku elatise tagamisel ning on kaasava põllumajandusliku arengu jaoks hädavajalikud;

10.  toonitab seepärast, et toiduainetega varustatuse ja piisava toitumise kindlustamist käsitlev uus ühendus Aafrikas (NAFSN) peab esmalt tooma kasu väikesemahulistele põllumajandustootjatele ja väikestele pereettevõtetele, et nad saaksid tagada endale koha toiduainete tarneahelas ja oma sealset rolli tugevdada;

11.  märgib, et välismaised erainvesteeringud ja kaubanduse liberaliseerimise poliitika võib avaldada olulist mõju areneva majandusega riikide põllumajandussektoritele;

Maa hõivamine, maale juurdepääs ja maaomandi koondumine

12.  võtab teadmiseks maaomandit käsitleva õiguse ülemäärase dereguleerimise ohu; toonitab sellega seoses, et väikesemahuliste põllumajandustootjate elatis, juurdepääs põllumaale ja tavapäraste põllumajandusmeetodite kasutamine satub nii tõsisesse ohtu;

13.  taunib maaomandi suuremahulist koondumist, sh välisinvestorite poolset maa hõivamist, mis puudutab valusalt väikesemahulisi põllumajandustootjaid ning millel on tõsised tagajärjed põllumajandustootmisele, sest see tõstab toiduainete hinda ning suurendab kohalikku, piirkondlikku ja riiklikku toiduga kindlustamatust ja vaesust;

Põllumajandusmudeli üleminek

14.  nendib veele juurdepääsu osa põllumajandusvajadustes ja liigse sõltuvuse ohtu kallist veest niisutusel ning märgib sellega seoses vajadust vähendada raiskavaid niisutustavasid ja toonitab vett kokkuhoidvate agrotehniliste võtete rolli evapotranspiratsiooni ennetamisel, vee säilitamisel heas seisundis elusas mullastikus ja joogiveeallikate saastumise vältimisel;

15.  võtab teadmiseks troopilise ja poolkuivade alade põllumajanduse erivajadused, eelkõige seoses põllukultuuride kaitsega päikese eest ja mullakaitsega, ja on arvamusel, et intensiivsed monokultuurid ei ole enam ajakohased ning et NASFNi doonorriikides kaotatakse neid järk-järgult üha sagedamini;

16.  võtab teadmiseks vajaduse minna üle jätkusuutlikule, mitmekesisele põllumajandusele, mis sõltuks vähem sisenditest ja millega ei kaasneks maa degradeerumine, ning mis suudaks paremini vastu panna kliimamuutuste negatiivsetele tagajärgedele;

17.  toonitab, et NAFSN peab juhtima piirkonnale kohandatud põllumajandusstruktuuri loomist esmases ja töötlemisetappides;

18.  hoiatab NAFSNi poolt rahastatud algatuste liigse sõltuvuse eest põllumajandustoodete tootmisest, mis ei ole toiduained, eriti biokütuste lähteainete puhul, kui selliste toodete tootmine võib kahjustada toiduga kindlustatust ja osalevate riikide sõltumatust toiduainetega varustamisel;

19.  nõuab, et strateegiate ja tegevuskavade väljatöötamisel võetaks arvesse kohalikke teadmisi ja kohalikke sorte ning kohaldataks seemnete ja paljundamismaterjali tootmise suhtes looduslikke meetodeid, konsulteerides kohalike kogukondadega;

Agroökoloogia ja agrometsandus

20.  võtab teadmiseks ressursitõhusate ja pikaajaliste agroökoloogiliste lähenemisviiside märkimisväärse potentsiaali, mille aluseks on suur liikide mitmekesisus, kasulike liikide olemasolu, riskide hajutamine ja jäätmete ringlussevõtt;

21.  märgib, et sellised agrotehnilised võtted, mis soodustavad looduslikke protsesse, nagu pealispinnase teke, vee ja kahjurite reguleerimine ning suletud ahelas toitainete ringlus, võivad tagada põllumajandustootjate ja administratsiooni jaoks väikeste kulude eest pikaajalise tootlikkuse ja viljakuse;

22.  märgib, et jätkusuutlik mullaharimine võib toota maailmas toitu kuni 58 % rohkem(3);

23.  on agroökoloogiliste lähenemisviiside poolt eelkõige siis, kui need keskenduvad pinnasele, k.a permakultuur, agrometsandus, külvikord ja segakülv, eriti kasutades liblikõielisi taimi, allakülvi, kompostimist ja multšimist, et suurendada ökosüsteemi funktsioonide täitmist ning seeläbi pikaajalist tootlikkust ja viljakust looduslike protsesside abil;

24.  võtab teadmiseks sünergia pinnase- ja metsanduspõhiste lähenemisviiside ning põllumajanduslike ökosüsteemide kohandamise vahel kliimamuutustega; võtab teadmiseks eriti suure nõudluse küttepuude järele; võtab eelkõige teadmiseks lämmastikku siduvate puude mitmesuguse kasutuse;

25.  märgib, et arengumaades, näiteks NAFSNis osalevates maades võivad põllumajanduskemikaalid olla nii ülemääraselt kasutatud kui ka ebasobivalt kasutatud;

26.  märgib, et seda suundumust süvendab kirjaoskamatus ja nõuetekohase koolituse puudumine, ja et selle tagajärjel võib esineda olulisel määral pestitsiidijääke värsketes puu- ja juurviljades, nagu ka mürgistusi ja muid mõjusid inimeste tervisele põllumajandustootjate ja nende perede puhul;

Juurdepääs toitainerikkale toidule ja veele

27.  toonitab, et kvaliteetne ja tasakaalustatud toitumine on äärmiselt oluline, ja kinnitab, et toitumisalased küsimused peaksid olema toidusüsteemide (uuesti) ülesehitamise keskmes;

28.  tuletab meelde, et toitumist ei saa määratleda ainuüksi tarbitava energia põhjal;

29.  toonitab, et Aafrikas kannatavad miljonid inimesed ja eriti lapsed nälja ja alatoitluse all, mis on sel mandril peamiste suremuse põhjuste seas, ja et lisaks maa hõivamisele ja kliimamuutustele on nälg üks peamisi põhjusi, mis sunnib inimesi kodust põgenema;

30.  sedastab, et juurdepääs puhtale joogiveele on elulise tähtsusega, ja et põllumajandus võib seda mõjutada;

31.  nõuab kohalikul tasandil sobilikku põllumajandus- ja toidupoliitikat, mis vastaks kogu ühiskonna vajadustele, et kaotada nälg ja alatoitlus;

32.  rõhutab vajadust strateegiate järele, mis aitavad minimeerida toidujäätmeid terves toiduahelas;

Kriitilised tähelepanekud

33.  väljendab heameelt NAFSNi võetud kohustuste üle toiduga kindlustatuse valdkonnas, kuid on mures kasutatavate meetodite pärast, mis põhinevad põllumajandusarengu aegunud mudelitel ja võimu ebaühtlasel jaotusel;

34.  tunneb muret asjaolu pärast, et NAFSN ei pruugi tuua kasu väikestele põllumajanduslikele pereettevõtetele, nagu algselt plaaniti, vaid seab nad sõltuvusse kulukatest välistest sisenditest;

35.  märgib osalevate riikide seemnesektori dereguleerimisega seotud ohte, sest väikepõllumajandustootjad võivad sattuda ülemäärasesse sõltuvusse välisettevõtete toodetud seemnetest ja taimekaitsevahenditest;

36.  juhib tähelepanu asjaolule, et otsuste tegemisse koostööraamistikus ei ole kaasatud kõik huvirühmad, vaid pigem on välja jäetud muu hulgas maakogukonnad, põllumajandustöötajad, väikepõllumajandusettevõtjad, kalurid ja põliselanikud, ja nende õigust osalemisele on eiratud;

37.  on endiselt seisukohal, et Aafrika riike tuleks selles ühenduses kohelda partneritena, mitte näha neis vaid teenuste osutajaid, kes vähendavad erainvestorite jaoks riske ja ebakindlust;

38.  võtab teadmiseks G20 2011. aasta aruande, milles toonitatakse, et maksudest ajendatud investeerimine võib osutuda ajutiseks; tuletab meelde, et paljudest investorite motivatsiooni uuringutest on ilmnenud konkreetsete maksusoodustuste neutraalne või negatiivne mõju investeerimisotsustele(4);

39.  märgib, et maksusoodustused, sh ettevõtete tulumaksust vabastamine erimajanduspiirkondades jätavad Aafrika riigid ilma maksutuludest, mis oleksid võinud olla põllumajandusse ja eriti toiduga kindlustatuse ja toitumisalastesse programmidesse tehtavate hädavajalike avaliku sektori investeeringute allikaks(5);

40.  peab kahetsusväärseks, et NAFSNi kümne koostööraamistiku ainus ühisnäitaja on Maailmapanga indeks „Doing Business“;

Nõudmised – osalevad riigid

41.  palub osalevatel riikidel:

–  rakendada FAO 2004. aasta vabatahtlikud suunised, mis käsitlevad järk-järgulist õiguse piisavale toidule elluviimist riikliku toiduga kindlustatuse kontekstis ja FAO 2014. aasta põhimõtted vastutustundliku investeerimise kohta põllumajandusse ja toidusüsteemidesse ning tagada vastavus ÜRO kaubandust ja inimõigusi käsitlevatele juhtpõhimõtetele;

–  tagada, et NAFSNi tegevuse hindamine hõlmab enamat kui vaid investeerimiskvaliteeti ning et arvesse võetakse ka arengule avaldatava mõju kvaliteeti, mis hõlmab muu hulgas naiste õiguste ja huvirühmade poolt omaks võtmisega, tasakaalustatud ja tervisliku toitumise ning toiduga kindlustatuse vastupidavusega seotud eesmärke;

–  võtta riigi eduaruannete osana ette iga-aastaseid riigi koostööraamistiku rakendamise hindamisi, et kontrollida, kas kohustused on täidetud, ja need tulemused avaldada;

–  tagada inimõigustepõhine lähenemine maa valdusõiguse andmisele, võttes vastu FAO 2012. aasta vabatahtlikud suunised maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta ja neid täielikult rakendades riikliku toiduga kindlustatuse raames;

–  tagada osaluslik ja kaasav korraldus, milles seatakse esmatähtsaks maa õiguspäraste omanike, eelkõige väikepõllumajandustootjate ja väikeste põllumajanduslike pereettevõtjate õigused, vajadused ja huvid; tagada eelkõige vabatahtliku, eelneva ja informeeritud nõusoleku saamine kõigilt kogukondadelt, kes elavad maal, mille omand ja/või kontroll antakse üle;

–  vaadata läbi avalik poliitika ja projektid, et kaotada stiimulid maa hõivamiseks ja maa mittetootlikuks omamiseks;

–  rakendada siduvaid riiklikke meetmeid võitluseks maa hõivamise, maatehingutega seotud korruptsiooni ja spekulatiivsete investeeringute eesmärgil maa kasutamise vastu;

–  jälgida maa omandiõigust ja sertifitseerimiskavasid, et tagada nende läbipaistvus, mitte suunatus maaomandi koondamisele või kogukondadelt selliste ressursside äravõtmisele, millest nad sõltuvad;

–  tagada, et rahalist toetust ei kasutata niisuguste algatuste toetamiseks, mis võimaldavad ettevõtetel kohalikke kogukondi ümber asustada;

–  kasutada kaasavaid protsesse, et luua lepingulise põllumajandustegevuse kavade mudelid, mis on kohandatud kohalike kogukondade vajadustele;

–  luua, edendada ja toetada selliseid tootjaorganisatsioone nagu ühistud, mis tugevdavad väikepõllumajandustootjate läbirääkimispositsioone, loovad vajalikke tingimusi tagamaks, et väikepõllumajandustootjad saavad turul paremat tasu ning võimaldavad väikepõllumajandustootjatel vahetada teadmisi ja parimaid tavasid;

–  luua koostöö kohalike põllumajandustootjate, kohalike kogukondade, kohalike asutuste ja kodanikuühiskonnaorganisatsioonide vahel, et tegeleda toiduga kindlustamatuse küsimusega ning parandada elatist, konsulteerida kohalike huvirühmadega, ning tagada, et kohalikud osalised on täielikult kaasatud programmi rakendamisse;

–  kiirendada paljude osalistega platvormide loomist (väikepõllumajandustootjate organisatsioonid, asjaomased kogukonnad, organiseerunud kodanikuühiskonna esindajad);

–  tagada, et väikepõllumajandustootjatel, eriti naistel, oleksid selgelt määratletud õigused maale ja veele juurdepääsuks, ja et nad saaksid arengust täielikult kasu; konsulteerida NAFSNi rahastatud investeeringute kaalumisel nõuetekohaselt karjakasvatajatega, et vältida maakonflikte ning optimeerida ühisomandis oleva maa kasutamist; rajada kogu tegevus kohalike väikepõllumajandustootjate huvidele ja potentsiaalile;

–  tagada avaliku sektori investeeringute piisav tase, et kindlustada kestvad, jätkusuutlikud ja kaasavad lahendused;

–  anda põllumajandustootjatele võimalus vältida sõltuvust sisenditest ja toetada põllumajandustootjate seemnesüsteeme, et säilitada ja parandada põllumajanduslikku bioloogilist mitmekesisust kohalike avalike seemnepankade säilitamise, vahetustehingute ja kohalike seemnesortide kaudu, tagades eelkõige paindlikkuse seemnekataloogides, et mitte välistada põllumajandustootjate poolt kasutatavaid seemnesorte, ja tagada tavapärase põllumajandustoodangu jätkumine;

–  säilitada ja edendada väikepõllumajandustootjate, tõrjutud rühmade ja maakogukondade juurdepääsu seemnetele ja põllumajanduslikele sisenditele ning nende vahetamist; austada rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis käsitlevad elu ja bioloogiliste protsesside patentimise välistamist, eriti juhul, kui tegemist on kohalike tüvede ja liikidega;

–  vältida toiduainete tootmissüsteemide ülemäärast sõltuvust fossiilkütustest, et piirata hindade kõikumist ning leevendada kliimamuutuste mõju;

–  töötada välja lühikesed toiduainete tarneahelad kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning eraldada selleks ladustamis- ja kommunikatsioonitaristuid, sest lühikesed tarneahelad on vaesuse ja maapiirkondade vaesuse vastu võitlemisel kõige tõhusamad;

–  töötada välja poliitika, mis toetab jätkusuutlikku põllumajandust, edendades mitmekesisemaid põlluharimissüsteeme, mida hallatakse kooskõlas agroökoloogia põhimõtetega, k.a agrometsandus ja integreeritud kahjuritõrje;

–  võimaldada Aafrika põllumeestele juurdepääs Aafrikale omaste agronoomiliste probleemide taskukohastele vähese sisendiga tehnoloogilistele lahendustele;

–  tagada soovitud NAFSNi eesmärkide suurem ulatuvus ja rakendamine, investeerides haridusse, koolitusse ja põllumajanduslikesse nõustamisteenustesse, mille puhul kogukonnale suunatud kaasav lähenemisviis hõlmaks toitumist, maaomandit, õigusi, agrometsandust ja vähese sisendiga jätkusuutlikku põllumajandust, k.a kestlikud traditsioonilised võtted;

–  ergutada kasvatama võimalikult mitmekesiseid toitainerikkaid kohalikke ja võimaluse korral hooajalisi toidukultuure, eelistatavalt kohalikele oludele kohandanud või põliseid sorte ja liike, k.a puu- ja juurviljad ning pähklid, et parandada toitumist pideva juurdepääsu abil mitmekesisele, tervislikule ja taskukohasele toidule, mis oleks piisav mitte ainult kalorite koguse poolest, vaid ka kvaliteedi, kvantiteedi ja mitmekesisuse seisukohast ning vastaks kultuurilistele väärtustele;

–  tagada, et strateegiate aluseks ei oleks ainult suurem toidutootmine, eelkõige suure kalorisisaldusega kultuuride suuremahuline tootmine, mille ülekaal võib põhjustada teatavate toitainete vaegust;

–  hoida ära meetmeid, mis takistaksid juurdepääsu piisavale toitumisele ja toidule, eelkõige meetmeid, mis ei laseks elanikkonnal nende elumust tagavatele ressurssidele ja sisenditele ligi pääseda ja neid kasutada;

–  tagada, et toitumine on integreeritud põhiliste avalike teenustega (k.a tervishoid, vesi ja kanalisatsioon);

–  kohustuda rakendama täielikult rinnapiimaasendajate turustamise rahvusvahelist koodeksit ning maailma terviseassamblee poolt vastu võetud resolutsioone imikute ja väikelaste toitumise kohta;

–  kujundada poliitikat, mis võimestaks maapiirkondade naisi ja võimaldaks neil emantsipeeruda, võttes konkreetselt arvesse nende aja ja liikuvuse alaseid piiranguid;

–  tagada naistele võrdsed õigused ning rollid ühiskonnas ja otsuste tegemisel, eriti seoses juurdepääsuga maale, rahastamisele ja ressurssidele;

–  tagada, et naised saavad kasu põllumajanduse muutumisest, võideldes diskrimineerivate tavadega ja kaotades diskrimineerivad sätted, mis takistavad juurdepääsu ressurssidele;

–  lisada riigi koostööraamistikesse konkreetsed eesmärgid naiste võimestamiseks koos nende täitmise ajakavaga; võtta ette projektide sooteadlik eelarvestamine ning jätkuv hindamine sooliselt liigitatud andmete alusel;

–  lisada sooline perspektiiv maaelu arengu poliitika ametlikku statistikasse ja näitajatesse, et teha kindlaks parimad tavad ja strateegiaid paremini suunitleda;

–  kehtestada süsteemid, et tagada kõigi algatuste läbipaistvus ja aruandekohustus;

–  tagada, et kõigi projektide hindamise, sh mõju hindamise, viivad läbi sõltumatud üksused, kasutades arvukaid näitajaid, et mõõta mõju toiduga kindlustatusele, toitumisele ja vaesusele ning hinnata seeläbi terviklikult iga riigi edusamme NAFSNi raames;

–  tagada, et rahandus-, maksu- või haldusreformidega ei vabastataks investoreid kohustusest panustada õiglasel määral osalevate liikmesriikide maksubaasi ega antaks investoritele väikepõllumajandustootjate suhtes ebaõiglaseid eeliseid;

–  tagada, et valitsustele jääks õigus kaitsta oma põllumajanduslikke ja toiduturgusid asjakohaste tariifide ja maksukorraga, mis on eriti vajalikud finantsspekulatsioonide ja maksustamise vältimise vastu võitlemiseks;

–  rakendada FAO 2012. aasta vabatahtlikke suuniseid maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta osalusliku ja kaasava korralduse abil, milles seataks esmatähtsaks maa õiguspäraste omanike õigused ja vajadused;

–  vaadata läbi avalik poliitika ja projektid, et kaotada kõik stiimulid maa hõivamiseks;

–  võtta vastu poliitika, mis edendab vastutustundlikku kaubandust ning kohustuda kaotama tariifsed tõkked, mis pidurdavad piirkondlikku kaubandust;

Nõudmised – EL ja liikmesriigid

42.  palub ELil ja liikmesriikidel maailma suurima arenguabi andjana teha järgmist:

–  seada NASFNile eelmainitu täitmine jätkuva toetuse ja tiheda koostöö eeltingimuseks;

–  panna ettevõtted vastutama inimõiguste, maaõiguste ning sotsiaalsete standardite, keskkonna- ja töönormide eest ning eelkõige tagada, et liikmesriigid täidavad riikidel lasuvaid territooriumiväliseid kohustusi, tagades, et nende poliitikaga ei rikuta inimõigusi teistes riikides ja et riigivälised osalised ei takistada selliste õiguste kasutamist;

–  tagada, et ELis asuvad investorid austavad kohalike kogukondade õigusi ja väikeste põllumajandusettevõtete vajadusi ning ergutavad ühenduse teisi partnereid neid austama, järgides koostööraamistikes inimõigustepõhist lähenemisviisi, k.a keskkonna, sotsiaalsete, maa-, töö- ja inimõiguste kaitse ning investeerimiskavade läbipaistvuse kõrgeimate standardite säilitamine;

–  tagada, et ELis asuvad investorid rakendavad töölepingute koostamisel sotsiaalse vastutuse poliitikat ega kasuta kohalikest kogukondadest pärit töötajate puhul ära oma majanduslikke eeliseid;

–  ergutada osalevaid riike rakendama demokraatlike vahendite abil nende põllumajandus- ja toidupoliitikat, prioriteete ja strateegiaid, mis on esitatud jätkusuutlikus põllumajandusmudelis;

–  nendib, et osalevad riigid peavad kindlasti saavutama toiduga kindlustatuse ning kaitsma oma õigust olla võimalikult sõltumatud;

–  toetada ja edendada kohalikke Aafrika ettevõtteid ja huvirühmi esmaste osalistena ja NAFSNi algatustest kasu saajatena;

–  rakendada hiljutist WTO otsust kaotada põllumajanduse eksporditoetused, mis moonutavad kohalikke turge ja hävitavad elatist arengumaades;

–  kaotada tariifsed tõkked, mis takistavad Aafrika riikidel lisada toormele väärtust kohalikul tasandil;

–  tagada tõhusad ELi programmid, milles pannakse rõhku kohalikul ja piirkondlikul tasandil ellu viidavatele arvukamatele väikesemahulistele projektidele;

–  võtta seisukoht, et elujõulised ja terved maakogukonnad ja -majandused ning viljakad, tootlikud ja vastupidavad põlluharimissüsteemid võivad aidata kaasa sellele, et inimesed jätkavad maal elamist, ja aitavad seeläbi massirännet ajendamata suurendada ülemaailmset stabiilsust;

43.  palub osalevatel valitsustel ja investoritel teha järgmist: astuda dialoogi kodanikuühiskonnaga, kohalike kogukondadega ja muude NAFSNi institutsioonidega; tagada, et sõlmitud lepingud on avalikus ruumis läbipaistval viisil kättesaadavad; ning tagada, et NAFSNi otsuseid tegevates organites on esindatud asjakohased kodanikuühiskonna organisatsioonid.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

15.3.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

35

3

5

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

John Stuart Agnew, Clara Eugenia Aguilera García, Eric Andrieu, Paul Brannen, Daniel Buda, Nicola Caputo, Matt Carthy, Michel Dantin, Paolo De Castro, Albert Deß, Diane Dodds, Herbert Dorfmann, Norbert Erdős, Edouard Ferrand, Luke Ming Flanagan, Beata Gosiewska, Martin Häusling, Esther Herranz García, Jan Huitema, Peter Jahr, Elisabeth Köstinger, Zbigniew Kuźmiuk, Philippe Loiseau, Mairead McGuinness, Giulia Moi, Ulrike Müller, James Nicholson, Maria Noichl, Marijana Petir, Laurenţiu Rebega, Bronis Ropė, Jordi Sebastià, Jasenko Selimovic, Lidia Senra Rodríguez, Czesław Adam Siekierski, Marc Tarabella

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Pilar Ayuso, Franc Bogovič, Rosa D’Amato, Jørn Dohrmann, Peter Eriksson, Julie Girling, Ivan Jakovčić, Karin Kadenbach, Sofia Ribeiro, Tibor Szanyi

(1)

ELi poliitiline raamistik, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel (COM (2010)0127).

(2)

Toiduga kindlustatuse teemalise ülemaailmse tippkohtumise lõppdeklaratsioon, FAO, 2009.

(3)

FAO, Global Soil Partnership.

(4)

Mwachinga, E. (Maailmapanga Grupi globaalne maksude lihtsustamise rühm), „Ida-Aafrika Ühenduses läbiviidud investorite motivatsiooni uuringu tulemused“, Lusakas 12. veebruaril 2013 tehtud ettekanne.

(5)

Rahvusvahelise Valuutafondi, OECD ja Maailmapanga 2011. aasta aruanne G20 töörühmale „Tõhusamate maksusüsteemide väljatöötamise toetamine“.


VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

20.4.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

23

0

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Beatriz Becerra Basterrechea, Ignazio Corrao, Nirj Deva, Doru-Claudian Frunzulică, Enrique Guerrero Salom, Heidi Hautala, Maria Heubuch, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Linda McAvan, Maurice Ponga, Cristian Dan Preda, Lola Sánchez Caldentey, Elly Schlein, Pedro Silva Pereira, Davor Ivo Stier, Paavo Väyrynen, Bogdan Brunon Wenta, Anna Záborská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Marina Albiol Guzmán, Brian Hayes, Paul Rübig

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Amjad Bashir, Tiziana Beghin, Miroslav Poche


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUSVASTUTAVAS KOMISJONIS

23

+

ALDE

Beatriz Becerra Basterrechea, Paavo Väyrynen

ECR

Amjad Bashir, Nirj Deva

EFDD

Tiziana Beghin, Ignazio Corrao

GUE/NGL

Marina Albiol Guzmán, Lola Sánchez Caldentey

PPE

Brian Hayes, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Maurice Ponga, Cristian Dan Preda, Davor Ivo Stier, Bogdan Brunon Wenta, Anna Záborská

S&D

Doru-Claudian Frunzulică, Enrique Guerrero Salom, Linda McAvan, Miroslav Poche, Elly Schlein, Pedro Silva Pereira

VERTS/ALE

Heidi Hautala, Maria Heubuch

0

-

1

0

PPE

Paul Rübig

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

-  :  vastu

0  :  erapooletu

Õigusalane teave