Menetlus : 2016/2060(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0365/2016

Esitatud tekstid :

A8-0365/2016

Arutelud :

PV 12/12/2016 - 17
CRE 12/12/2016 - 17

Hääletused :

PV 13/12/2016 - 5.6
CRE 13/12/2016 - 5.6
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0487

RAPORT     
PDF 371kWORD 75k
2.12.2016
PE 589.329v04-00 A8-0365/2016

naiste õiguste kohta idapartnerluse riikides

(2016/2060(INI))

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon

Raportöör: Mariya Gabriel

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 VÄLISKOMISJONI ARVAMUS
 VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

naiste õiguste kohta idapartnerluse riikides

(2016/2060(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3, milles sätestatakse ELi ühe aluspõhimõttena sooline võrdõiguslikkus,

–  võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 1995. aasta võrdõiguslikkuse, arengu ja rahu Pekingi tegevusprogrammi,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1820 (2008), 1325 (2000) ning hiljutist resolutsiooni 2242 (2015) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse 1995. aasta septembri Pekingi deklaratsiooni ja tegevusplatvormi ning 1994. aasta septembri rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi (Kairo konverents) tegevusprogrammi ja nende läbivaatamiskonverentside tulemusi,

–  võttes arvesse 18. novembri 2015. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa naabruspoliitika ülevaate kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika kohta, 20. aprilli 2015. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika ülevaate kohta ja 14. detsembri 2015. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika ülevaate kohta,

–  võttes arvesse 7. mail 2009. aastal Prahas toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldust,

–  võttes arvesse 28.–29. novembril 2013. aastal Vilniuses toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldust idapartnerluse arengusuundade kohta,

–  võttes arvesse 21.–22. mail 2015. aastal Riias toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldust,

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu, Euroopa Aatomienergiaühenduse ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Gruusia, Moldova ja Ukraina vahelisi assotsieerimislepinguid / põhjalikke ja laiaulatuslikke vabakaubanduspiirkondi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 232/2014, millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend(1),

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2015. aasta järeldusi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 26. oktoobri 2015. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) kohta,

–  võttes arvesse talituste 22. septembri 2015. aasta ühist töödokumenti „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020”,

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni assotsieerimislepingute / põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade kohta Gruusia, Moldova ja Ukrainaga(2),

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(3),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist arengukoostöös käsitleva ELi tegevuskava uuendamise kohta(4),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni soopõhise tapmise ja puuduolevate naiste kohta(5),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ja oma hiljutist 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu projekti õiguskaitse kättesaadavuse parandamise kohta naistele viies idapartnerluse riigis,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2011. aasta Istanbuli konventsiooni,

–  võttes arvesse OECD Istanbuli korruptsioonivastase tegevuskava riigiaruandeid ja idapartnerluse riikide eduaruandeid,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soolise võrdõiguslikkuse alaseid konventsioone, nimelt 1951. aasta võrdse tasustamise konventsiooni (nr 100), 1958. aasta tööhõives ja töökohtadel diskrimineerimise vastast konventsiooni (nr 111), 1981. aasta perekondlike kohustustega töötajate konventsiooni (nr 156) ja 2000. aasta emaduse kaitse konventsiooni (nr 183),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning väliskomisjoni arvamust (A8-0365/2016),

A.  arvestades, et vastavalt Praha deklaratsioonile põhineb idapartnerlus rahvusvahelise õiguse põhimõtete ja põhiväärtuste, sealhulgas demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja põhivabaduste austamisega seotud kohustustel; arvestades, et Riia deklaratsioonis nimetati soolist võrdõiguslikkust paljulubavaks uueks koostöövaldkonnaks;

B.  arvestades, et tõhusam vahetegemine partnerriikide vahel ja nende riikide suurem isevastutus on läbivaadatud naabruspoliitika põhiprintsiibid, kusjuures võetakse arvesse iga riigi konkreetset olukorda;

C.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus naiste ja meeste vahel on sätestatud kõigi idapartnerluse riikide põhiseadustes ja õigussüsteemides ning kõik need riigid on reservatsioonideta ratifitseerinud enamiku selle valdkonna olulistest rahvusvahelistest konventsioonidest; märkides kahetsusega, et naised puutuvad idapartnerluse riikides ikka veel kokku sotsiaalse diskrimineerimisega;

D.  arvestades, et kõik idapartnerluse riigid on naiste olukorra parandamiseks välja töötanud strateegiad, programmid ja tegevuskavad;

E.  arvestades, et idapartnerluse riikides töötasid naised 2015. aastal 136-st kõrgemast ministrikohast kokku ainult 17 ametikohal, naiste osakaal valitud parlamendiliikmete hulgas oli keskmiselt 16 % ja avaliku teenistuse kõrgeimatel ametikohtadel töötas keskmiselt vaid 17 % naisi; arvestades, et ainult kolme erakonda kogu piirkonnas juhtisid naised;

F.  arvestades, et naiste tööhõive vertikaalne ja horisontaalne segregatsioon idapartnerluse riikide tööturul on nende riikide kultuuri- ja sotsiaalsetes normides ikka veel sügavalt juurdunud; arvestades, et naised on koormatud ka nn teise vahetuse töö ehk tasustamata majapidamistööga;

G.  arvestades, et ühiskonnas laialt levinud stereotüüpide tõttu on naistel ühiskonnas allutatud roll; arvestades, et stereotüübid hakkavad tekkima juba lapsepõlves, et need ilmnevad hariduse ja väljaõppega seotud valikutes ning jätkuvad tööturul;

H.  arvestades, et paljud maapiirkondades elavad naised võtavad muude võimaluste puudumisel tihti vastu põllumajanduse madalapalgalisi töökohti, mis on tihti ametlikult registreerimata ja sotsiaalkindlustuse õigusteta; arvestades, et põllumajandussektoris töötavate meeste ja naiste vahelise ebavõrdsuse kaotamine aitaks tagada meestele ja naistele võrdsed võimalused töö saamiseks ning võrdse tasu võrdse töö eest;

I.  arvestades, et idapartnerluse riikides on naistel ja meestel raskusi juurdepääsuga seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele ja seonduvatele õigustele ning vaeste naiste, rändajate, rahvusvähemuste ja maapiirkondades elavate inimeste ees on ikka veel tõsiseid takistusi; arvestades, et vähem kui 50 protsenti idapartnerluse riikides elavatest naistest kasutavad kaasaegseid rasestumisvastaseid vahendeid ning mõnedes riikides isegi vähem kui 20 protsenti, mille peamised põhjused on kehv nõustamine, suured kulud, rasestumisvastaste vahendite valiku puudumine ning ebapiisav varustuskindlus;

J.  arvestades, et õiguskaitse kättesaadavuse osas soolise vägivalla naissoost ohvrite jaoks esineb ikka veel tõsiseid puudusi, eelkõige naiste vastu suunatud vägivalla kõigi vormide puudulik kriminaliseerimine, sellistest kuritegudest puudulik teatamine, väga väike arv süüdimõistvaid kohtuotsuseid vägistamise eest ning tugiteenuste rahastamise puudulikkus või selle täielik puudumine;

K.  arvestades, et kuigi idapartnerluse riikide vahel on olulisi erinevusi naistevastase vägivalla levimuse ja sellise vägivalla aktsepteerimise osas(7), on see määr siiski suhteliselt kõrge – elu jooksul füüsilise vägivallaga kokkupuutumise määr neljast riigist kuue hulgas on üle 20%; arvestades, et ei ole piisavalt võrreldavaid andmeid, et teha kindlaks füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla levimust töökohtadel, mis on väga tõenäoliselt tingitud ka teatamata jätmisest; arvestades, et rahvusvähemustesse kuuluvatel naistel, nagu romadel, on palju suurem oht langeda vägivalla ohvriks;

L.  arvestades, et idapartnerluse riigid on inimkaubanduse alal jätkuvalt päritoluriigid, ja mõnel juhul ka transiit- ja sihtriigid, sealhulgas naiste ja tütarlastega kaubitsemise, kaasa arvatud seksuaalse ärakasutamise eesmärgil;

M.  arvestades, et selle piirkonna arengut takistavad jätkuvalt pikaleveninud konfliktid, mis kahjustavad sügavalt nendest mõjutatud inimeste, sealhulgas naiste ja tütarlaste elu ja inimõigusi;

N.  arvestades, et jätkuv konflikt Ida-Ukrainas on süvendanud soolisi stereotüüpe, mis rõhutavad mehi kui kaitsjaid ja naisi kui hoolitsevaid toetajaid ning piiranud naiste osalemist konflikti lahendamisel;

O.  arvestades, et Ukrainas on konflikti algusest alates enam kui 1,5 miljonit inimest – neist kaks kolmandikku naised ja lapsed – olnud sunnitud riigi teistesse piirkondadesse põgenema ning nad kannatavad tervishoiuteenuste, eluaseme ja tööhõive piiratud kättesaadavuse tõttu;

P.  arvestades, et võrreldes mitteromadest tütarlastega, kes käivad koolis 11 aastat, käivad Moldova roma tütarlapsed koolis keskmiselt vähem kui neli aastat, põhjuseks laste ja varajased abielud, planeerimatud rasedused ja laste kasvatamisega seotud kohustused;

Q.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on pühendunud naiste ja tütarlaste inimõiguste kaitsele, täitmisele ja nende inimõiguste kasutamise tagamisele ning edendavad neid aktiivselt kõigis välissuhetes, sealhulgas sellistes suhetes, mis ulatuvad arengukoostööst kaugemale;

R.  arvestades, et soolist võrdõiguslikkust peetakse endiselt Euroopa naabruspoliitika ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi horisontaalseks prioriteediks, ning arvestades, et läbivaadatud naabruspoliitikas tuleks ette näha suurem toetus kodanikuühiskonnale ja uuendatud keskendumine soolise võrdõiguslikkuse tähtsusele; arvestades, et kodanikuühiskonnal on soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel idapartnerluse riikides väga oluline roll;

S.  arvestades, et paljud ELi programmid, nagu „Erasmus+“, COSME, programm „Loov Euroopa“ ja programm „Horisont 2020“ on idapartnerluse riikidele avatud;

T.  arvestades, et sünnituseelne hooldus ning kvalifitseeritud meditsiinitöötaja viibimine sünnituse juures, varuvõimalusena tagatud erakorraline sünnitusabi ja vajalikud vahendid on emade suremuse vähendamiseks hädavajalikud; arvestades, et idapartnerluse riikides ei jõuta ikka veel kõikide naisteni, eriti nendeni, kes elavad kõige vaesemates või kaugemates piirkondades või kuuluvad tõrjutud rühma, nagu rahvusvähemused, rändajad ja puudega naised;

1.  on seisukohal, et olukord naiste õiguste alal idapartnerluse riikides vajab parandamist; juhib tähelepanu sellele, et sügavad majanduslikud muutused ja majanduslik ebakindlus on avaldanud negatiivset mõju naiste majanduslikule olukorrale, mis tekitab puudujääke nende tegelikus võrdõiguslikkuses;

2.  juhib tähelepanu sellele, et üldine poliitiline stabiilsus ja inimõiguste austamine on üldjuhul vajalik eeltingimus, et suurendada naiste õigusi ja parandada nende olukorda asjaomastes riikides;

3.  peab vajalikuks, et idapartnerluse riigid võtaksid kohe meetmeid, et suurendada ühiskonnas valitsevat võrdsust meeste ja naiste vahel, sealhulgas riiklike tegevuskavade vastuvõtmist ja koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna sidusrühmadega;

4.  kutsub idapartnerluse riike üles kõrvaldama lünki oma diskrimineerimisvastastes raamistikes ja ulatuslikumalt kasutama soolistes küsimustes diskrimineerimisvastaseid õigusakte, sealhulgas kasutama kohtuotsustes rohkem rahvusvahelisi standardeid, et suurendada seaduste täidetavust ja lõpetada naiste õiguste rikkumine neis riikides;

5.  märgib, et mõnedes idapartnerluse riikides on lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste olukord homoseksuaalsuse dekriminaliseerimisest hoolimata endiselt ebakindel ja ärevust tekitav; mõistab karmilt hukka LGBTI-inimeste vastu suunatud igasuguse diskrimineerimise ja vägivalla ning kutsub riigi ametiasutusi üles võtma vastu poliitikameetmeid, et võidelda igasuguse seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise vastu;

6.  rõhutab vajadust avalikkusele suunatud teavituskampaaniate ja institutsionaalsete muudatuste järele, et kõrvaldada naistega seotud sügavalt juurdunud stereotüübid, mis mõjutavad negatiivselt kõiki naiste ühiskonnas osalemise valdkondi;

7.  kutsub riikide ametiasutusi üles olema valvsad ja kindlakäelised ning määrama karistusi inimestele, kes solvavad või häbimärgistavad LGBTI-inimesi, eriti riigiasutustes ja avalikus ruumis;

Naiste osalus otsustusprotsessides

8.  mõistab hukka asjaolu, et naised on idapartnerluse riikide võimustruktuuridest oluliselt ja märgatavalt eemale jäetud;

9.  juhib tähelepanu püsivatele diskrimineerivatele tavadele idapartnerluse riikide poliitilisel maastikul, kus – isegi kui naistel õnnestub saavutada kõrgetasemelisi poliitilisi ja otsuste tegemisega seotud ametikohti – seatakse nende võimed ja oskused pidevalt kahtluse alla;

10.  nõuab naiste võrdset juurdepääsu võimule ning võrdset esindatust valitsuse ja otsuste tegemise kõikidel tasanditel, et toetada nende juhtrolli; tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja rahvusvaheliste vabaühenduste olulist rolli positiivsete reformide ja meetmete edendamises, et kaitsta naiste õigusi ning parandada nende osalemist poliitilises ja majandustegevuses; julgustab vahetama häid tavasid naiste poliitilise osalemise edendamiseks detsentraliseeritud ja kohalikes asutustes; rõhutab asjaolu, et kõige paremini saavutatakse püsivaid tulemusi parteide juhtimisel, ning seetõttu toonitab Euroopa parteide ning nende naissektsioonide keskset rolli;

11.  palub idapartnerluse riikidel edendada ja tugevdada naiste poliitilist osalust ja juhtimist; rõhutab, et oleks kasulik, kui rohkem naisi osaleks haldusalal, kus juhitakse olulisemaid reforme, näiteks korruptsioonivastaseid ja majandusreforme; väljendab heameelt kõigi selle eesmärgini jõudmiseks tehtavate jõupingutuste üle, nagu kohustuslike kvootide kehtestamine kandidaatide nimekirjadele ning naispoliitikutele ja -aktivistidele pakutavad toetused, koolitused ja tugi, nõustamisprogrammid ja teadlikkuse tõstmise kampaaniad, mis muudavad naiste kuvandit meedias;

12.  juhib tähelepanu positiivsele rollile, mida Euronesti parlamentaarne assamblee võib täita naiste poliitilise osaluse ja nende nähtavuse edendamisel idapartnerluse raames; avaldab heameelt Euronesti naistefoorumi esimese kohtumise üle, mis toimus 2016. aasta märtsis; julgustab samuti üldisemalt ELi looma ja toetama poliitikas osalevate naiste riikidevahelisi võrgustikke;

13.   toetab kindlalt naiste osalemist ja rolli korruptsioonivastastes valitsus- ja valitsusvälistes organisatsioonides, tegevustes ja programmides ning korruptsioonivastases võitluses; on seisukohal, et üldiselt aitaks idapartnerluse riikides naiste suurem osalemine poliitilises elus ja kõrgematel ametikohtadel kaasa poliitilise eliidi uuendamisele ja seega jätkuvatele poliitilistele muutustele;

14.  tuletab meelde, et ELi ja muud rahvusvahelised valimisvaatlusmissioonid annavad oma aruannetes soovitusi naiste osalemise kohta valimisprotsessis; kutsub ELi üles neid soovitusi Euroopa naabruspoliitika raames täiel määral kasutama;

Naiste osalus majanduses

15.  märgib, et üldiselt on idapartnerluse riikides naised suhteliselt suurel määral tööturule integreerunud, kuid nende osalemine majanduses on viimasel ajal vähenenud;

16.  märgib, et sooliste stereotüüpide ja naiste diskrimineerimise tõttu on piiratud naiste ulatuslikum osalemine tööturul ja et see on ka algpõhjus, miks naiste ettevõtlustegevusele tekib uusi takistusi;

17.  mõistab hukka asjaolu, et naised töötavad sagedamini teenindus- ja riigisektoris, kus on oluliselt väiksem palk, kui aladel, kus töötab enamus meestest, et sooline palgalõhe on jätkuvalt suur ja ulatub vahel koguni 50 %-ni, ning et juhtivatele ametikohtadele juurdepääsu osas puutuvad naised kokku kultuuriliste ja sotsioloogiliste takistustega, nagu see on ka tihti ELis;

18.  avaldab kahetsust asjaolu üle, et kõigis idapartnerluse riikides on naised aktiivsed valdavalt madalapalgalistes sektorites, vaatamata oma kõrgemale haridustasemele; nõuab naiste kaasamist otsuste tegemise ja majanduspoliitika rakendamise protsessi ning selliste äriprogrammide edendamist, mis toetavad naiste integratsiooni ja edutamist äriühingutes ja ettevõtetes, ning kohalike arenguprojektide rakendamist, mille eesmärk on suurendada naiste majanduslikku mõjuvõimu; julgustab järgima sihipärast käsitust, tagamaks rohkem naissoost eeskujusid juhtivatel ametikohtadel, et võimaldada nooremal põlvkonnal uskuda oma võimesse tegutseda juhina kõikides töövaldkondades; rõhutab, et tuleb tagada naiste aktiivne osalus ametiühingute tegevuses ning toonitab, et kiiremas korras tuleb kõrvaldada töökohas naiste diskrimineerimiseni viivad õiguslikud ja struktuursed tõkked, et võrdväärse töö eest saadaks ka võrdset tasu ning kõrvaldataks sugudevahelised erinevused palga ja pensioni osas;

19.  märgib, et taskukohased lapsehoiuteenused ja selged vanemapuhkuse sätted on otsustava tähtsusega naiste paremaks osalemiseks tööturul; märgib, et mõnel juhul kahjustab nende puudumine tütarlaste ja noorte naiste juurdepääsu haridusele ja karjäärivõimalustele, kuna nad peavad õdede-vendade eest hoolitsema;

20.  toonitab, et enamasti on naiste kanda eakate ja ülalpeetavate inimeste hooldamise kohustus ning lastega naiste jaoks on tööturule naasmine sageli raskendatud; rõhutab, et tasustamata töö, näiteks hooldamise ja majapidamistööde võrdne jagamine naiste ja meeste vahel on üks naiste tööturul osalemise ja majandusliku iseseisvuse eeltingimusi; nõuab tungivalt, et riikide ametiasutused tugevdaksid veelgi eakatele ja ülalpeetavatele inimestele mõeldud kvaliteetsete hooldusasutuste võrgustikku;

21.  rõhutab, et mõnes idapartnerluse riigis kehtivate kaitsesätetega on keelustatud naiste töötamine potentsiaalselt ohtlikel ametikohtadel, piiratakse naiste juurdepääsu teatud kutsealadele ja tööle ning vähendatakse veelgi nende võimalusi tööturul; soovitab sellistel riikidel need sätted läbi vaadata;

22.  juhib tähelepanu asjaolule, kui oluline on pakkuda naistele ja tütarlastele kvaliteetset haridust ja kutseõpet, et hõlbustada nende kaasamist tööturule, ning rõhutab, et haridusel on tähtis osa naise rolliga seotud stereotüüpide kaotamises; rõhutab naisettevõtjate vajadust sihtotstarbelise toetuse ja nõustamise järele, kuna naistel on sageli võimatu saada laenu ja pääseda sisse oma kutseala võrgustikku ning nad puutuvad kokku suure regulatiivse koormusega;

23.  julgustab sotsiaalmajanduse väljaarendamist naistele ja mikrolaenude kasutuselevõttu majandusliku iseseisvuse tagamiseks ja selliste äriprogrammide edendamiseks, mille eesmärk on kaasata naisi äriühingutesse ja ettevõtetesse; märgib sellega seoses, et läbipaistvus, õiglane juurdepääs ning rahalisi toetusvahendeid käsitleva teabe kättesaadavus on otsustavalt tähtis;

24.   nõuab, et kõikidele lastele oleks tagatud võrdne juurdepääs haridusele, sh lastehoiule, eelkooliharidusele, alg-, kesk- ja kõrgharidusele ning loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika erialadele, ning et erilist tähelepanu pöörataks maapiirkondades elavate tütarlaste haridusele ja koolitusele varases eas harimise ja julgustamise abil, mis aitab kiirendada kasvu erakordselt olulises majandusarengu sektoris; nõuab, et naistele avataks kõik haridusteed ja kutsealad, mis on neile endiselt keelatud; rõhutab laste töö probleemi, mis takistab lapsi piisavat haridust omandamast või kutseõpet läbimast ja mõjutab nende edasist võimalust saada tööturul häid ametikohti; toetab partnerriikide laiaulatuslikumat koostööd ELi agentuuride ja programmidega, nagu „Horisont 2020“, „Loov Euroopa“, COSME ja „Erasmus+“;

25.  rõhutab, et laste töö on jätkuvalt kriitiline küsimus mõnes idapartnerluse riigis, eelkõige Moldovas, Gruusias ja Aserbaidžaanis; kutsub neid riike üles seadma konkreetseid eesmärke laste töö kõigi vormide kaotamiseks ning tagama asjaomaste õigusaktide täieliku jõustamise;

Naistevastane vägivald

26.  väljendab vajadust võidelda idapartnerluse riikides perevägivalla ja soolise vägivalla vastu, sealhulgas seksuaalse ahistamise, sunniviisilise surrogaatemaduse ja inimkaubanduse vastu seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, millest sageli ei teatata, kuna ühiskond aktsepteerib sellist käitumist;

27.  mõistab hukka naiste ja tütarlaste vastu suunatud seksuaalvägivalla kasutamise sõjarelvana, nagu massiline vägistamine, seksuaalorjus, prostitutsioon ning soopõhine tagakiusamine, sealhulgas inimkaubandus ja seksturism; rõhutab vajadust võidelda sundabielu vastu, nagu see on määratletud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) poolt, sealhulgas laste abiellumine ja varased abielud, ning kutsub idanaabreid üles olema sihikindlalt vastu naiste igasugusele ärakasutamisele ja kuritarvitamisele surrogaatemaduse läbi; palub idapartnerluse riikidel võtta kiiresti meetmeid, et hoida oma jurisdiktsioonis ära seda tüüpi raskeid kuritegusid ja esitada nende eest süüdistus isegi väljaspool nende oma territooriumi; rõhutab vajadust piisavalt rahastada naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vastu suunatud algatusi, mis tagab tõhusate teenuste pikaajalise kättesaadavuse vägivalla ohvritele ja kannatanutele ning mis seetõttu peaksid olema varustatud piisaval arvul töötajate ja vahenditega; nõuab, et vägivalla ohvrite heaks võetaks kiiresti positiivseid meetmeid, nagu kutseõppeprogrammid, eriti kui nende hoole all on lapsi, et integreerida neid tööjõuturule;

28.  juhib tähelepanu asjaolule, et soolise kuuluvuse ja seksuaalvägivallaga seotud kuriteod liigitatakse Rooma statuudis sõjakuritegudeks, inimsusevastasteks kuritegudeks või konstitutiivseteks tegudeks seoses genotsiidi või piinamisega; peab sellega seoses kiiduväärseks 24. juunil 2013. aastal vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2106 seksuaalvägivalla ennetamise kohta konfliktides;

29.  rõhutab, et naissoost inimõiguslaste kaitseks on vaja luua tõhusad mehhanismid;

30.  palub idapartnerluse riikidel suunata rohkem vahendeid igasuguse naistevastase vägivallaga võitlemiseks, sealhulgas õigusaktide muutmiseks ja vägivallaohvrite abistamiseks; rõhutab, et on vaja viia läbi institutsionaalsed muudatused võitlemiseks sotsiaalsete stereotüüpidega, mis põhjustavad vägistamise ja vägivalla ohvrite jätkuvat häbimärgistamist;

31.  rõhutab säästva arengu 5. eesmärgi olulisust, pöörates erilist tähelepanu selle 2. punktile, milles nõutakse igasuguse naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla lõpetamist nii avalikus ruumis kui ka erasfääris, ning vajadust läbi vaadata idapartnerluse riikide kehtivad õigusaktid, mis käsitlevad naiste- ja tütarlaste vastast vägivalda, pidades silmas nende õigusaktide asjakohasust naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla tõhusal ennetamisel ja likvideerimisel, pöörates erilist tähelepanu asjaolule, et seadused peavad hõlmama kõiki vägivallavorme (füüsiline, seksuaalne, psühholoogiline, majanduslik vägivald) ning piisavaid karistusi kurjategijatele ja hüvitisi ohvritele ja kannatanutele;

32.   kutsub idapartnerluse riike üles kavandama meetmeid, et tagada õigussüsteemi sooteadlikkus, sealhulgas õigusspetsialistide, politseinike ning muude naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla kohta saabunud teadete ja avaldustega tegelevate töötajate koolitamise abil, et sellise vägivalla ohvreid võetaks tõsiselt kuulda, ning nõuab veel selliste rünnakute ohvritega tegelevate politseinike, õigusspetsialistide, arstide, psühholoogide, ametiasutuste ja vabatahtlike organite suuremat koostööd ja asjatundlikkust;

33.  kordab, et soopõhiste eelistustega seonduvad tavad on soolise vägivalla ja inimõiguste rikkumise raske vorm; soovitab korraldada avalikkusele suunatud teavituskampaaniaid, et muuta ühiskonna suhtumist soopõhiste eelistustega seonduvatesse tavadesse ning nõuab nende ennetamiseks ja nendega võitlemiseks suuremate jõupingutuste tegemist;

34.  nõuab tungivalt, et valitsused suurendaksid jõupingutusi, et uurida inimkaubitsemise juhtumeid, esitada kahtlustusalustele süüdistus ning määrata tööjõu ja seksiga kaubitsemise eest karistused, kaitsta ohvriks sattunud naiste puutumatust Põhjamaade eeskujul ja toetada vabaühendustest partnereid, kes pakuvad ohvritele rehabilitatsiooni ja taasintegreerimise teenuseid;

35.  nõuab suuremat koostööd ühelt poolt idapartnerluse riikide ning teiselt poolt Euroopa Liidu ametite ja liikmesriikide õiguskaitseorganite vahel, et võidelda inimkaubanduse vastu, mis on üks kõige kasumlikumaid organiseeritud kuritegevuse liike, ja lammutada kuritegelikud võrgustikud;

36.  nõuab tungivalt, et komisjon viiks läbi idapartnerluse riikidega sõlmitud tagasivõtulepingute soolise mõju hindamise, kaasates sellesse ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi;

37.  julgustab idapartnerluse riike võimalikult kiiresti allkirjastama ja ratifitseerima Istanbuli konventsiooni naiste vastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise kohta, kuna ükski asjaomane riik ei ole seda ratifitseerinud, ning kutsub ametiasutusi üles kehtestama riiklikke strateegiaid ning rangelt jälgima nende tõhusat rakendamist, et võidelda naiste vastase vägivallaga;

38.   nõuab, et kohaldataks Pekingi tegevusprogrammi, mis käsitleb haridust ja tervishoidu kui üht peamist inimõigust, mis hõlmab näiteks juurdepääsu vabatahtlikule pereplaneerimisele ning seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele, sealhulgas rasestumisvastased vahendid, turvaline ja seaduslik abort ning seksuaalharidus;

39.  toonitab, et risk surra emakakaelavähki on idapartnerluse riikides kümme korda suurem kui Lääne-Euroopas ning see on 15–44-aastaste naiste hulgas kõige levinum vähivorm ja seetõttu on sellel kaugeleulatuv mõju ühiskonnastruktuurile; nõuab, et riigid korraldaksid selliste suundumustega võitlemiseks sõeluuringuprogramme ja vaktsineerimisi;

40.  palub liikmesriikidel tagada, et idapartnerluse riikide naiste õigused, nagu õigus saada viisa, seaduslikult väljastatud elamisluba ja sotsiaalsed õigused, oleksid tagatud üksikisiku tasandil ega sõltuks naiste perekonnaseisust või paarisuhtest;

41.  rõhutab, et perekonna taasühinemise menetlused peavad pakkuma oma perekonnaga ELis ühinevatele naistele ja tütarlastele individuaalseid õigusi, et nad ei peaks tervishoiule, haridusele või tööle juurdepääsu osas sõltuma võib-olla vägivaldsest suhtest pereliikmega;

Naiste osa konfliktide rahumeelses lahendamises

42.  rõhutab, kui oluline on naiste roll konfliktide lahendamisel, rahu tagamisel ja konfliktidega seotud hädaolukordades, nagu humanitaarabi andmisel põgenikele; toonitab, et naised peaksid olema täielikult kaasatud rahuläbirääkimistesse, ülesehitustöödesse ja poliitilistesse üleminekutesse;

43.  soovitab teha täiendavaid jõupingutusi konfliktide rahumeelseks lahendamiseks ning nõuab naiste suuremat kaasatust nendes protsessides kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega 1325 ja 2242 naiste, rahu ja julgeoleku kohta;

44.  nõuab konkreetseid kaitsemeetmeid varjupaika taotlevatele naistele ja tütarlastele, kuna naised ja tütarlapsed on eriti haavatavad ja võivad põgeneda soolise vägivalla eest, kuid nad ei pruugi suuta või soovida seda teavet pagulasseisundi kindlaksmääramise protsessi ajal avaldada;

Näiteid headest tavadest

45.  rõhutab, et on tähtis vahetada häid tavasid ja positiivseid näiteid, millest saaks eeskuju võtta ka teistes idapartnerluse riikides; leiab, et muu hulgas tuleks kindlasti esile tõsta projekti „Naised Moldova poliitikas“, mis on Rootsi valitsuse rahastatud ÜRO naiste õiguste agentuuri ja UNDP algatus, mille kaudu toetatakse naiste suutlikkuse suurendamist poliitikas ja teavituskampaaniaid naiste osaluse kohta poliitilises protsessis;

46.  väljendab heameelt ELi ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga idapartnerluse riikidele mõeldud programmi „Naised ettevõtluses“ üle, mis pakub naiste juhitud VKEdele juurdepääsu rahastamisele ja ärialasele nõustamisele krediidiliinide, riskijuhtimise toe ja tehnilise abi kaudu, mida antakse kohalikele partnerpankadele, kes teevad naiste juhitud VKEdega koostööd ning korraldades ettevõtlusalast nõustamist, koolitust ja mentorlust;

47.  juhib tähelepanu positiivsetele näidetele naiste kaasamisest konfliktide lahendamisse ja lepitamisse selliste algatuste kaudu nagu 1994. aastal asutatud kaukaasiaülene naiste rahu ja julgeoleku dialoog, mille töötas välja USA fond National Peace Foundation ning mis loodi selleks, et Kaukaasia naised saaksid osaleda sellistes projektides nagu sõjas kannatada saanud laste rehabilitatsioon ning rahu ja demokraatia ülesehitamise teemalised koolitused;

48.  toetab naiste mõjuvõimu suurendamise projekte, mis tõstavad naiste enesekindlust, tagavad nende osalemise ning suurendavad nende võimu ja pädevust teha otsuseid kõigis nende elu mõjutavates valdkondades; juhib erilist tähelepanu sõna- ja arvamusvabaduse rollile naiste mõjuvõimu suurendamisel; toetab tugevalt mõjuvõimu suurendamise projekte, mille eesmärk on edendada naiste osalemist kohalikel valimistel, näiteks projekti WiLD („Naised kohalikus demokraatias“ (Women in Local Democracy)), mille naissoost toetusesaajatest 70 % osutus valituks Armeenia 2013. ja 2014. aasta valimistel, või nende osalemist majanduspoliitika rakendamise protsessis, näiteks praegu Aserbaidžaanis rakendatavat ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) projekti, mille eesmärk on toetada naiste juhitavate ettevõtete loomist Masalli piirkonnas; avaldab heameelt Euroopa Nõukogu projekti „Naiste juurdepääsu parandamine õiguskaitsele viies idapartnerluse riigis“ üle, mille eesmärk on selgitada välja piirangud, mis takistavad naiste võrdset juurdepääsu õiguskaitsele, ja aidata neid piiranguid kõrvaldada, ning tugevdada idapartnerluse riikide suutlikkust töötada välja meetmed tagamaks, et õigussüsteem oleks sooteadlik, sealhulgas õigusspetsialistide koolituse kaudu;

ELi toetus seoses Euroopa naabruspoliitikaga

49.  rõhutab, et viimase viie aasta jooksul on kulutatud 103 miljonit eurot 121 projektile ja programmile, mille abil edendatakse soolist võrdõiguslikkust Euroopa naabruses asuvates riikides, sealhulgas 5 miljonit eurot idapartnerluse riikidele mõeldud programmile „Naised ettevõtluses“; tõdeb, et EL on juba pakkunud olulisel määral toetust naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonna eesmärkide saavutamisele, sealhulgas TAIEXi vastastikuse abi kaudu, millega aidatakse kaasa avaliku halduse reformile ning soodustatakse aluspõhimõtete ja poliitika alast koostööd;

50.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi sooline võrdõiguslikkus on naabruspoliitika ja naabruspoliitika rahastamisvahendi horisontaalne põhimõte, tuleks soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas seada täpsemaid ja mõõdetavamaid eesmärke, samuti seoses ELi uue tegevuskavaga soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös (2016–2020); rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika riiklikes tegevuskavades tuleb kiiremas korras igakülgselt arvesse võtta soolist võrdõiguslikkust kui strateegiat, mis aitab saavutada soolist võrdõiguslikkust, ja kasutada positiivseid meetmeid;

51.  kutsub komisjoni üles kehtestama soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kasutamist ning rakendama sooteadlikku eelarvestamist ja soolise mõju hindamist kõikides Euroopa naabruspoliitika ja selle rahastamisvahendi valdkondades ning seega tagama, et töötatakse välja konkreetsed soolise võrdõiguslikkuse eesmärgid ning jälgitakse neid;

52.  märgib, et läbivaadatud naabruspoliitika raames tuleks riigipõhistes aruannetes keskenduda partneritega kokku lepitud prioriteetidele; peab tervitatavaks asjaolu, et korrapärased aruanded, milles jälgitakse arenguid naabrusriikides, keskenduvad muu hulgas ka soolisele võrdõiguslikkusele;

53.  nõuab tungivalt, et naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse küsimused lisataks idapartneritega peetavate korrapäraste poliitiliste ja inimõiguste alaste dialoogide päevakorda koos kavandatud meetmetega;

54.  rõhutab, kui oluline on parlamentaarse diplomaatia roll kõikides eelnimetatud valdkondades ja tõstab esile vajadust vahetada parimaid tavasid;

55.  peab oluliseks koguda ühtlustatud andmeid naiste olukorra kohta idapartnerluse riikides; soovitab võtta idapartnerluse riikides naabruspoliitika rahastamisvahendist finantseeritavate projektides kasutusele soolise võrdõiguslikkuse indeks, mille on välja töötanud Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut;

56.  rõhutab vajadust pakkuda naabruspoliitika rahastamisvahendi kaudu toetust rohujuure tasandi naisorganisatsioonidele ja kodanikuühiskonnale, kuna nemad saavad kõige paremini jõuda kohaliku elanikkonnani ning aidata teadvustada ja lahendada naiste ja tütarlaste probleeme nendes piirkondades;

57.  julgustab liikmesriike looma tugevamaid kahe- ja mitmepoolseid suhteid idapartnerluse riikidega ning aktiivselt jagama üleminekuabi, tehnilist tuge ja kogemusi; usub sellega seoses, et idapartnerluse riikidele geograafiliselt lähedal paiknevad liikmesriigid võivad täita olulist osa tugevamate suhete edendamisel ja teiste liikmesriikide kaasamisel partnerlusse idapartnerluse riikidega;

°

°    °

58.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

ELT L 77, 15.3.2014, lk 27.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0018.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0470.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0350.

(5)

ELT C 181, 19.5.2016, lk 21.

(6)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0272.

(7)

http://eeca.unfpa.org/sites/default/files/pub-pdf/21770%20Brief_web.pdf


SELETUSKIRI

ELi naaberriikide stabiliseerimine on üks Euroopa Liidu välispoliitika ja Euroopa naabruspoliitika olulisemaid eesmärke, et tagada kõigile turvalisus, rahu, stabiilsus ja heaolu. Naistel on selles oluline osa.

Idapartnerlus, kui Euroopa Liidu, selle liikmesriikide ning 6 Ida-Euroopa ja Lõuna-Kaukaasia partnerriigi (Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia, Moldova Vabariigi, Ukraina ja Valgevene) ühine algatus käivitati 2009. aastal Praha deklaratsiooniga. Idapartnerlus põhineb pühendumisel rahvusvahelise õiguse põhimõtetele ning sellistele põhiväärtustele, nagu demokraatia, õigusriigi põhimõtted, hea valitsemistava ja inimõigused ning seetõttu ei tohiks tähelepanuta jätta ka soolist võrdõiguslikkust ja naiste õigusi. Naabruspoliitika 2014.–2020. aasta strateegiliste prioriteetide väljakuulutamisega rõhutati, et sooline võrdõiguslikkus on valdkondadevaheline küsimus, millega tuleb tegeleda ja mida tuleb peavoolustada kõigis asjakohastes tegevustes. Ka viimasel tippkohtumisel idapartneritega 2015. aastal Riias vastu võetud deklaratsioonis nimetati soolist võrdõiguslikkust uueks perspektiivseks koostöövaldkonnaks. Ja tõepoolest, muutuste läbiviimiseks on naiste mõjuvõim ja nende aktiivne osalemine ühiskondlikus, poliitilises ja majanduselus on ülioluline.

Võttes arvesse diferentseerimist, mis on Euroopa naabruspoliitika üks põhimõtetest ning idapartnerluse riike iseloomustavat mitmekesisust, on tähtis toonitada, et naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus on kõigi idapartnerluse riikide põhiseadustes ja õigussüsteemides selgelt sätestatud. Sellegipoolest avaldavad sotsiaalne diskrimineerimine ja soolised stereotüübid ikka veel olulist mõju. Soolised stereotüübid mitte ainult ei takista naiste suuremat kaasamist tööturule ja nende osalemist poliitilises elus, vaid ka teevad võimalikuks soolise ja teatamata perevägivalla aktsepteerimise ühiskonna poolt.

Diskrimineerivate tavade tõttu on naised poliitilistest võimustruktuuridest märgatavalt kõrvale jäetud, seda nii täitevvõimu kui ka parlamentaarse võimu osas. Keskmiselt vaid 14% ministritest ja 16% parlamendiliikmetest on naised. Hoolimata sellest, et naised on üldiselt haritumad kui mehed, on majanduse valdkonnas vaid 10% tööandjate organisatsioonide juhtorganite liikmetest ja 15% ametiühingute liikmetest naised. Sooline palgalõhe on üldiselt suur, kuid idapartnerluse riikide vahel on olulisi erinevusi (24% – 50%), samas kui horisontaalne ja vertikaalne segregatsioon tööturul on kriitilise suurusega. Naised võtavad vastu vähetasustatud või isegi registreerimata töökohti, eriti maapiirkondades, või hakkavad tegelema ettevõtlusega. Tegelikult moodustavad naised suure osa ettevõtjatest või ettevõtete omanikest, kuid nad puutuvad kokku samasuguste takistustega nagu ELis, mille põhjustavad peamiselt valitsevad soolised stereotüübid ja meestevaldsed sektorid

(1).

Võitlus naistevastase vägivalla vastu on nii ELi kui ka tema idanaabrite jaoks ühine väljakutse. Teadaolevate juhtumite statistika näitab, et 7% – 25% naistest(2) (sõltuvalt riigist) on kokku puutunud perevägivallaga, kuid enamikust juhtudest ei teatata. Lisaks on idapartnerluse riigid inimkaubanduse päritolu- või transiitriigid (vahel ka sihtriigid, eelkõige riigisisese inimkaubanduse puhul). Enamik inimkaubanduse ohvreid on naised(3).

Valdav enamik relvakonfliktidest mõjutatud isikutest on naised ja lapsed. See on ka põhjus, miks raportis rõhutatakse naiste olulist rolli konfliktide lahendamises, rahu tagamises ja konfliktidega seotud hädaolukordades. Samuti soovitatakse raportis kaasata naisi rohkem rahuläbirääkimistesse ja poliitilistesse üleminekutesse.

Käesoleva raporti eesmärk ei ole loetleda puudusi ja ebaõnnestumisi naiste õiguste kaitsmisel, vaid juhtida tähelepanu takistustele naiste mõjuvõimu suurendamise ees ja näidata, kuidas suurem sooline võrdõiguslikkuses aitaks saavutada idapartnerluse ja naabruspoliitika eesmärke. Raportis on toodud ka näiteid heade tavade ning asjakohaste ja edukate projektide kohta, mis aitavad idapartnerluse riikides edendada naiste õigusi ja soolist võrdõiguslikkust. Samuti käsitletakse ELi toetust Euroopa naabruspoliitika kontekstis ning raportis esitatakse selle kohta mõned soovitused.

Nagu rõhutati Riia deklaratsioonis, on sooline võrdõiguslikkus valdkond, mis võidaks palju Euroopa Liidu ja idapartnerluse riikide vahelise koostöö tugevdamisest. Enamik raportis nimetatud probleemidest on ELi ja tema idanaabrite jaoks ühised ning käesoleva raportiga soovitakse aidata kaasa sellele, et naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus saaksid idapartnerluse riikide poliitiliste prioriteetide hulgas tähtsama koha.

(1)

Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi aruanne soolise võrdõiguslikkuse ja otsustamisprotsessi kohta idapartnerluse riikides (2015) http://eige.europa.eu/sites/default/files/documents/gender_equality_and_decision_making_in_eap_countries_2015_-_report_and_annex_one_file.pdf

(2)

ÜRO naiste õiguste agentuur, http://www.endvawnow.org/uploads/browser/files/vawprevalence_matrix_june2013.pdf

(3)

ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo, http://www.unodc.org/documents/Global_Report_on_TIP.pdf


VÄLISKOMISJONI ARVAMUS (11.10.2016)

naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile

naiste õiguste kohta idapartnerluse riikides

(2016/2060(INI))

Arvamuse koostaja: Pier Antonio Panzeri

ETTEPANEKUD

Väliskomisjon palub vastutaval naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

–  võttes arvesse 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 1995. aasta võrdõiguslikkuse, arengu ja rahu Pekingi tegevusprogrammi,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1820 (2008), 1325 (2000) ning hiljutist resolutsiooni 2242 (2015) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni resolutsioone,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2011. aasta Istanbuli konventsiooni,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soolise võrdõiguslikkuse alaseid konventsioone, nimelt 1951. aasta võrdse tasustamise konventsiooni (nr 100), 1958. aasta tööhõives ja töökohtadel diskrimineerimise vastast konventsiooni (nr 111), 1981. aasta perekondlike kohustustega töötajate konventsiooni (nr 156) ja 2000. aasta emaduse kaitse konventsiooni (nr 183),

1.  nõuab võimu ja esindatuse võrdset jagamist naiste ja meeste vahel valitsuse ja otsuste tegemise kõikidel tasanditel, edendades sealhulgas naiste osalust kohalikel valimistel, vajaduse korral kvootide kehtestamise kaudu; toetab tugevalt mõjuvõimu suurendamise projekte, mille eesmärk on edendada naiste osalemist kohalikel valimistel, näiteks projekti WILD (Woman in Local Democracy – Naised kohalikus demokraatias), mis Armeenia 2013. ja 2014. aasta valimistel tagas, et 70 % projekti naissoost toetusesaajaid osutus valituks; rõhutab, kui oluline on naiste süstemaatiline, võrdne, täielik ja aktiivne osalemine konfliktide ennetamises ja lahendamises, inimõiguste edendamises, demokraatlikes reformides, rahuvalveoperatsioonides, humanitaarabis ning konfliktijärgses ülesehituses ja demokraatiale ülemineku protsessides, mille tulemuseks on kestvad ja stabiilsed poliitilised lahendused;

2.  juhib tähelepanu sellele, et üldine poliitiline stabiilsus ja inimõiguste austamine on üldjuhul vajalik eeltingimus, et suurendada naiste õigusi ja parandada nende olukorda asjaomastes riikides;

3.  peab oluliseks, et naised osaleksid võrdsetel alustel täielikult ja aktiivselt konfliktide ennetamises ja lahendamises;

4.  toetab naiste mõjuvõimu suurendamise projekte, mis tõstavad naiste enesekindlust, tagavad nende osalemise ning suurendavad nende võimu ja pädevust teha otsuseid kõigis valdkondades, mis mõjutavad nende elu; juhib erilist tähelepanu sõna- ja arvamusvabaduse rollile naiste mõjuvõimu suurendamisel;

5.  rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika riiklikes tegevuskavades tuleb kiiremas korras igakülgselt arvesse võtta soolist võrdõiguslikkust kui strateegiat, mis aitab saavutada soolist võrdõiguslikkust, ja kasutada positiivseid meetmeid;

6.  nõuab, et kõikidele lastele oleks tagatud võrdne juurdepääs haridusele, sh lastehoiule, eelkooliharidusele, alg-, kesk- ja kõrgharidusele ning loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika erialadele, ning et erilist tähelepanu pöörataks tütarlaste, sealhulgas maapiirkondades elavate tütarlaste haridusele ja koolitusele nn ebakonventsionaalsetes valdkondades; väljendab sellega seoses heameelt selliste projektide üle, nagu Sumi Riikliku Ülikooli projekt Ukrainas, mille eesmärk on toetada noorte üliõpilasemade võrdseid võimalusi töökoha leidmisel kõrgharidusasutustes; nõuab kõigi haridusteede avamist naistele ning nende juurdepääsu parandamist kõrgharidusele ja kutsealadele, mis on naistele endiselt kättesaamatud;

7.  rõhutab, et laste töö on jätkuvalt kriitiline küsimus mõnes idapartnerluse riigis, eelkõige Moldovas, Gruusias ja Aserbaidžaanis; kutsub neid riike üles seadma konkreetseid eesmärke laste töö kõigi vormide kaotamiseks ning tagama asjaomaste õigusaktide täieliku jõustamise;

8.  nõuab, et tõhustataks majandusstrateegiaid naisi silmas pidades ning mikrolaenude kasutuselevõttu majandusliku iseseisvuse tagamiseks ja ettevõtlusoskuste edendamiseks; rõhutab, kui oluline on juhendada ja teavitada naisi selles osas, kuidas makromajanduslike poliitikameetmetega on võimalik toetada nende õigusi ning tagada, et naistel on juurdepääs nende sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi puudutavale teabele;

9.  nõuab naiste kaasamist otsuste tegemise ja majanduspoliitika rakendamise protsessi ning selliste ärikavade edendamist, mis toetavad meeste ja naiste võrdseid võimalusi ettevõtetes osalemiseks, samuti idapartnerlusriikide naiste majanduslikku mõjuvõimu suurendavate kohalike arengukavade rakendamist, nagu ÜRO Arenguprogrammi projekt, mida praegu viiakse ellu Aserbaidžaanis, et toetada naiste juhitud ettevõtete loomist Masalli piirkonnas; nõuab samuti konkreetsete majanduspoliitika meetmete võtmist, et aidata naistel saavutada töö- ja eraelu tasakaal;

10.  rõhutab vajadust edendada naiste ettevõtlust ja nende juurdepääsu rahastamisele ning laiemalt naiste osalemist ettevõtluses, arendades selleks idapartnerlusriikides välja tugeva naiste juhitud VKEde sektori, hõlbustades juurdepääsu rahastamisele ja naiste juhitud VKEde nõustamisele;

11.  väljendab heameelt ELi panuse üle idapartnerlusriikidele mõeldud Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga programmis „Naised ettevõtluses“, millega pakutakse naisettevõtjatele ärialast nõustamist;

12.  väljendab heameelt Euroopa Nõukogu projekti üle, mille eesmärk on selgitada välja piirangud, mis idapartnerlusriikides takistavad naiste võrdset juurdepääsu õiguskaitsele, ning aidata neid kõrvaldada;

13.  rõhutab, et tuleb tagada naiste aktiivne osalus ametiühingute tegevuses ning toonitab, et kiiremas korras tuleb kõrvaldada töökohas naiste diskrimineerimiseni viivad õiguslikud ja struktuursed tõkked, et võrdväärse töö eest saadaks ka võrdset tasu ning kõrvaldataks sugudevahelised erinevused palga ja pensioni osas;

14.  peab oluliseks selliste tavade juurutamist ja õigusaktide väljatöötamist, millega tagatakse naistele töökoha säilimine raseduse ajal ning teatud aja jooksul pärast seda, säilitades riikliku toetuse abil varasema sissetuleku neile, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu ühitamist;

15.  kutsub idapartnerlusriike üles soovitama meedial järgida poliitikat, mille eesmärk on edendada naiste ja meeste vahelist võrdõiguslikkust ning võidelda sooliste stereotüüpide vastu;

16.  nõuab tungivalt, et idapartnerlusriigid ratifitseeriksid Istanbuli konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise kohta, kuna ükski asjaomane riik ei ole seda ratifitseerinud, ning kutsub ametiasutusi üles rakendama riiklikke strateegiaid, et vältida naistevastase vägivalla juhtumeid, toimetada sellealast juurdlust ja määrata karistusi, edendada ohvrite kaitset ja abistamist ning tagada nende sotsiaalne reintegratsioon;

17.  mõistab hukka naiste ja tütarlaste vastu suunatud seksuaalvägivalla kasutamise sõjarelvana, olgu tegu kas massilise vägistamise, seksuaalorjuse, sundprostitutsiooni, soopõhise tagakiusamise, inimkaubanduse, seksiturismi, varajase ja sundabielu ning kõigi muude füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla vormidega, ning palub idapartnerlusriikidel võtta kiiresti meetmeid, et hoida oma jurisdiktsioonis ära seda tüüpi raskeid kuritegusid ja esitada nende eest süüdistus isegi väljaspool nende oma territooriumi; rõhutab, et varajane abielu kujutab endast jätkuvalt probleemi Gruusias ja Moldovas, kus olemasolevatel andmetel umbes 17–19 % naistest abiellub enne 18-aastaseks saamist; juhib tähelepanu asjaolule, et soolise kuuluvuse ja seksuaalvägivallaga seotud kuriteod liigitatakse Rooma statuudis sõjakuritegudeks, inimsusevastasteks kuritegudeks või konstitutiivseteks tegudeks seoses genotsiidi või piinamisega; peab sellega seoses kiiduväärseks 24. juunil 2013. aastal vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2106 seksuaalvägivalla ennetamise kohta konfliktides;

18.  rõhutab, kui olulised on säästva arengu eesmärgid, eriti eesmärk 5 soolise võrdõiguslikkuse ning kõikide naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamise kohta, eelkõige nimetatud eesmärgi punkt 2, milles nõutakse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kõigi vormide, sealhulgas inimkaubanduse ning seksuaalse ja muud laadi ärakasutamise kaotamist nii avalikus ruumis kui ka erasfääris;

19.  nõuab spetsiaalseid kaitsemeetmeid varjupaika otsivatele naistele, sh väikeste lastega naistele, kuna just naised võivad olla põgenenud soolise vägivalla eest, ent nad ei pruugi suuta või soovida seda teavet pagulasseisundi kindlaksmääramise protsessi ajal avaldada; palub komisjonil rakendada sellega seoses projekte, mille eesmärk on kaitsta haavatavaid rühmi, nagu seda juba tehti 2012.–2014. aastal Gruusias Euroopa Liidu rahastatud projekti abil;

20.  nõuab, et rakendataks Pekingi tegevusprogramm hariduse ja tervishoiu valdkonnas, mis on põhilisemad inimõigused, ning naistele, sealhulgas puuetega naistele ja tütarlastele juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele; rõhutab vajadust edendada pereplaneerimist, emade tervist, rasestumisvastaste vahendite kättesaadavust ning seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste kättesaadavust kui olulisi tegureid, mis säästavad naiste elusid; rõhutab Moldovas ELi rahastusel läbi viidud projekti tähtsust, mille eesmärk oli tugevdada kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli HIV/AIDSi ennetamisel ning naissoost ja alaealiste vangide hoolduses;

21.  mõistab teravalt hukka inimkaubanduse ja mis tahes muu ekspluateerimise vormi, millega rikutakse õigust kehalisele puutumatusele ning mille puhul kasutatakse vägivalda; rõhutab vajadust võidelda inimkaubandusega, mille ohvrid on enamasti naised, keda kasutatakse ära seksuaalsetel või tööga seotud eesmärkidel; toetab sellise poliitika seadmist ELi naabruspoliitika arengukoostöö keskmesse;

22.  kutsub idapartnerlusriike üles kujundama meetmeid tagamaks, et õigussüsteem oleks sooteadlik ja reageeriks kõige ebasoodsamas olukorras olevate naiste (vaeste, kirjaoskamatute, maapiirkondadest pärit, vähemustesse kuuluvate ja puuetega naiste) vajadustele;

23.  rõhutab, et naissoost inimõiguslaste kaitseks on vaja luua tõhusad mehhanismid;

24.  rõhutab, kui oluline on parlamentaarse diplomaatia roll kõikides eelnimetatud valdkondades ja tõstab esile vajadust vahetada parimaid tavasid;

25.  nõuab, et naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse küsimus kaasataks kiiremas korras süstemaatiliselt idapartnerlusriikidega peetavatesse poliitilistesse ja inimõigustealastesse dialoogidesse.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

10.10.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

48

2

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Lars Adaktusson, Michèle Alliot-Marie, Petras Auštrevičius, Mario Borghezio, Elmar Brok, Klaus Buchner, Lorenzo Cesa, Aymeric Chauprade, Javier Couso Permuy, Andi Cristea, Mark Demesmaeker, Eugen Freund, Michael Gahler, Richard Howitt, Sandra Kalniete, Manolis Kefalogiannis, Tunne Kelam, Afzal Khan, Janusz Korwin-Mikke, Andrey Kovatchev, Eduard Kukan, Ilhan Kyuchyuk, Ryszard Antoni Legutko, Arne Lietz, Barbara Lochbihler, Ramona Nicole Mănescu, David McAllister, Tamás Meszerics, Francisco José Millán Mon, Alojz Peterle, Tonino Picula, Kati Piri, Jaromír Štětina, Charles Tannock, Ivo Vajgl, Johannes Cornelis van Baalen, Geoffrey Van Orden

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Neena Gill, María Teresa Giménez Barbat, Ana Gomes, Othmar Karas, Javi López, Antonio López-Istúriz White, Urmas Paet, Eleni Theocharous, Traian Ungureanu, Paavo Väyrynen

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Edward Czesak, Heidi Hautala, Emilian Pavel, Mylène Troszczynski, Michaela Šojdrová


VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

29.11.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

22

3

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Daniela Aiuto, Beatriz Becerra Basterrechea, Malin Björk, Vilija Blinkevičiūtė, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Mary Honeyball, Elisabeth Köstinger, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Florent Marcellesi, Maria Noichl, Marijana Petir, João Pimenta Lopes, Michaela Šojdrová, Ernest Urtasun, Elissavet Vozemberg-Vrionidi, Jadwiga Wiśniewska, Anna Záborská, Jana Žitňanská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Biljana Borzan, Stefan Eck, Mariya Gabriel, Clare Moody, Sirpa Pietikäinen, Dubravka Šuica, Marc Tarabella, Monika Vana, Julie Ward


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

22

+

ALDE

Beatriz Becerra Basterrechea

ECR

Jana Žitňanská

EFDD

Daniela Aiuto

GUE/NGL

Malin Björk, Stefan Eck

PPE

Mariya Gabriel, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Sirpa Pietikäinen, Renato Soru, Elissavet Vozemberg-Vrionidi

S&D

Vilija Blinkevičiūtė, Biljana Borzan, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Mary Honeyball, Clare Moody, Maria Noichl, Marc Tarabella, Julie Ward

Verts/ALE

Florent Marcellesi, Ernest Urtasun, Monika Vana

3

-

PPE

Elisabeth Köstinger, Angelika Niebler, Marijana Petir

3

0

ECR

Jadwiga Wiśniewska

PPE

Anna Záborská

GUE/NGL

João Pimenta Lopes

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

-  :  vastu

0  :  erapooletu

Õigusalane teave