Menetlus : 2016/2012(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0043/2017

Esitatud tekstid :

A8-0043/2017

Arutelud :

PV 13/03/2017 - 13
CRE 13/03/2017 - 13

Hääletused :

PV 14/03/2017 - 6.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0074

RAPORT     
PDF 358kWORD 72k
17.2.2017
PE 592.221v03-00 A8-0043/2017

nõukogu direktiivi 2004/113/EÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega) kohaldamise kohta

(2016/2012(INI))

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon

Raportöör: Agnieszka Kozłowska-Rajewicz

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 TRANSPORDI- JA TURISMIKOMISJONI ARVAMUS
 ÕIGUSKOMISJONI ARVAMUS
 VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

nõukogu direktiivi 2004/113/EÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega) kohaldamise kohta

(2016/2012(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 19 lõiget 1 ja artiklit 260,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega(1),

–  võttes arvesse nõukogu direktiivi 2004/113/EÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega) kohaldamist käsitlevat komisjoni aruannet (COM(2015)0190),

–  võttes arvesse komisjoni 22. detsembri 2011. aasta suuniseid nõukogu direktiivi 2004/113/EÜ kohaldamise kohta kindlustuse valdkonnas Euroopa Liidu Kohtu otsuse põhjal kohtuasjas C-236/09 (Test-Achats)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 1. märtsi 2011. aasta otsust kohtuasjas C-236/09 (Test-Achats)(3),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon) ja selle artiklit 3, milles sugupool on määratletud sotsiaalselt konstrueeritud rollide, käitumise, tegevuste või omadustena, mida antud ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“ (COM(2016)0356),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2017. aasta jaanuaris avaldatud hinnangut direktiivi 2004/113/EÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega) rakendamise kohta Euroopa Liidus(4),

–  võttes arvesse soolist võrdõiguslikkust edendavate Euroopa asutuste võrgustiku (Equinet) 2014. aasta novembri aruannet „Võrdõiguslikkust edendavad asutused ning direktiiv meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega“ (Equality Bodies and the Gender Goods and Services Directive),

–  võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse valdkonna õigusekspertide Euroopa võrgustiku 2014. aasta aruannet "Soolist võrdõiguslikkust käsitlevad õigusaktid 33 Euroopa riigis: kuidas võetakse ELi normid üle liikmesriikide õigusse?“ (Gender Equality Law in 33 European Countries: How are EU rules transposed into national law?),

–  võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse valdkonna õigusekspertide Euroopa võrgustiku 2009. aasta juuli aruannet „Sooline diskrimineerimine seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega ning direktiivi 2004/113/EÜ ülevõtmine“ (Sex Discrimination in the Access to and Supply of Goods and Services and the Transposition of Directive 2004/113/EC),

–  võttes arvesse võttes arvesse Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-13/94, mille kohaselt inimese õigus mitte olla sooliselt diskrimineeritud võib hõlmata õigust mitte olla diskrimineeritud soo korrigeerimise tõttu(5), samuti Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aastal korraldatud uuringut LGBTI-inimeste kohta ja selle aruannet „LGBT-inimeste võrdsuse saavutamisega seotud probleemid professionaalsest vaatekohast“ (Professionally speaking: challenges to achieving equality for LGBT people),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (COM(2008) 0426) ja parlamendi seisukohta selle ettepaneku kohta;

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni Euroopa naisettevõtlust takistavate väliste tegurite kohta(6),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning transpordi- ja turismikomisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A8-0043/2017),

A.  arvestades, et võitlus otsese ja kaudse soolise diskrimineerimise vastu kaupade ja teenuste valdkonnas on lahutamatu soolise võrdõiguslikkuse põhimõttest, mis on Euroopa Liidu üks põhiväärtusi, ning arvestades, et igasugune sooline diskrimineerimine on ELi aluslepingute ja põhiõiguste hartaga keelatud ning nendes dokumentides nõutakse soolise võrdõiguslikkuse tagamist kõigis valdkondades ja kõigis ELi liikmesriikides;

B.  arvestades, et direktiiviga 2004/113/EÜ (edaspidi „direktiiv“) laiendatakse soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet tööhõive- ja tööturuvaldkonnast kaugemale ning käsitletakse ka kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumise valdkonda;

C.  arvestades, et direktiiviga keelatakse nii otsene kui ka kaudne sooline diskrimineerimine, mis puudutab üldsusele võimaldatud kaupade ja teenuste kättesaadavust ning nendega varustamist nii avalikus kui ka erasektoris;

D.  arvestades, et direktiivi kohaldatakse kõigile tasulisetele kaupadele ja teenustele ELi toimimise lepingu artikli 57 tähenduses ning vastavalt Euroopa Liidu Kohtu sellekohasele kohtupraktikale; arvestades, et tasu ei pea tingimata maksma need, kellele teenust osutatakse, ja tasu võidakse maksta kaudse makse vormis, milles teenuse saaja ei pruugi osaleda;

E.  arvestades, et meedia- ja reklaamisektorid, haridusega seotud teenused ning erasektoris osutatavad teenused on direktiivi kohaldamisalast välja jäetud; arvestades, et liikmesriikidel on seadusandlik pädevus kindlustada naiste ja meeste võrdne kohtlemine teistes valdkondades, ning arvestades, et mõnel juhul on liikmesriikide õigusnormid direktiivi nõuetest rangemad ning hõlmavad ka meeste ja naiste vahelist diskrimineerimist meedia, reklaami ja hariduse vallas;

F.  arvestades, et direktiiv 2004/113/EÜ on siseriiklikku õigusesse üle võetud kõigis 28 liikmesriigis; arvestades, et komisjoni 2015. aasta aruande kohaselt on kuue liikmesriigiga ikka veel käimas intensiivne arutelu direktiivi piisava rakendamise teemal;

G.  arvestades, et kohtuasjas Test-Achats tehtud otsuses jõudis Euroopa Liidu Kohus järeldusele, et direktiivi artikli 5 lõige 2 takistab meeste ja naiste võrdse kohtlemise eesmärgi saavutamist; arvestades, et nimetatud säte loeti alates 21. detsembrist 2012 kehtetuks ning seega on meeste ja naiste ühtsed kindlustusmaksed ja hüvitised kohustuslikud kõigis liikmesriikides;

H.  arvestades, et kõige probleemsemad valdkonnad direktiivi rakendamisel on kaupade ja teenuste mõiste liiga kitsas tõlgendus, üldised ja mõnikord ebaselged ebavõrdse kohtlemise põhjendused artikli 4 lõike 5 alusel, samuti naiste ebapiisav kaitse seoses raseduse ja emadusega;

I.  arvestades, et meeste ja naiste ebavõrdsus on suurenenud ning see on lahutamatult seotud kokkuhoiumeetmete, vaesumise, madalate palkade, ebakindlate töösuhete ja tööturgude dereguleerimisega;

J.  arvestades, et naiste diskrimineerimine, mis puudutab kaupade ja teenuste kättesaadavust – alates naiste võimalustest neid osta ja valida –, on suurenemas, tingituna kvaliteetsete töökohtade ning korralike palkade ja pensionide halvemast kättesaadavusest naistele;

K.  arvestades, et diskrimineerimise keelamisel on oluline järgida teisi põhiõigusi ja -vabadusi, sealhulgas kaitsta era- ja perekonnaelu ning nendega seotud toiminguid, samuti usuvabadust;

L.  arvestades, et 2008. aastal esitatud võrdse kohtlemise direktiivi ettepaneku kohaselt laieneb kaitse usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude ja seksuaalse sättumuse tõttu toimuva diskrimineerimise eest tööturult sotsiaalse kaitse valdkonda, hõlmates sotsiaalkindlustust, tervishoidu, sotsiaalseid soodustusi, haridust ning kaupade ja teenuste kättesaadavust ja nendega varustamist; arvestades, et nõukogu ei ole selle direktiivi ettepaneku kohta seniajani oma seisukohta vastu võtnud;

M.  arvestades, et kuigi komisjoni hiljutine teatis „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“ on hea lähtepunkt selle valdkonna tulemuslikuks edendamiseks ja reguleerimiseks, tuleb tulevastesse selle valdkonna analüüsidesse ja soovitustesse lisada soolise võrdõiguslikkuse perspektiiv ja arvestada seal direktiivi sätteid;

N.  arvestades, et direktiivi kogu potentsiaali rakendamine sõltub soolise aspekti tõhusast ja järjepidevast arvesse võtmisest nendes asjaomastes sektorites, mille kohta direktiiv kehtib;

O.  arvestades, et Euroopa Liidu riiklike võrdõiguslikkust edendavate asutuste võrgustikul on ülimalt tähtis osa võrdset kohtlemist käsitlevate õigusnormide rakendamise soodustamisel ning võrdõiguslikkust edendavate liikmesriikide asutuste omavahelise koostöö koordineerimisel ja heade tavade levitamisel kogu ELis;

Üldised kaalutlused

1.  peab murettekitavaks, et direktiivi ei kohaldata ühetaoliselt, vaid liikmesriigiti erinevalt, ning vaatamata selles vallas saavutatud edusammudele on direktiivi rakendamisel endiselt probleeme ja puudusi, mis mõnes liikmesriigis ja teatavates valdkondades on vaja viivitamata lahendada; kutsub komisjoni üles panema liikmesriikidega peetavas dialoogis erilist rõhku direktiivi rakendamisel veel täheldatavate lünkade kõrvaldamisele; rõhutab, et liikmesriikidel on otsustav osa ELi õigusaktide ja meetmete rakendamisel, ning leiab, et direktiivi täieliku rakendamise tagamiseks oleks vajalik piirkondlike ja kohalike ametiasutuste tugevam toetus ning koostöö kodanikuühiskonnaga, lisaks peaksid liikmesriigid andma suuniseid tööstussektorile;

2.  märgib, et pärast esimest, 2009. aastal avaldatud aruannet direktiivi 2004/113/EÜ kohaldamise kohta esitas komisjon uue sellekohase aruande pika viivitusega;

3.  märgib, et kuigi komisjoni aruandes väidetakse, et direktiivi mitme sätte rakendamise kohta ei ole märku antud konkreetsetest probleemidest, põhineb see väide väga väikesel hulgal teatavaks saanud diskrimineerimisjuhtumitel ning üldiselt on selle kohta väga vähe teavet ning selles osas on andmete kogumine liikmesriigiti väga erinev;

4.  rõhutab, et üks probleem, mida täheldatakse mitmes liikmesriigis, on poliitikakujundajate, teenuseosutajate ja kodanike endi vähene teadlikkus direktiivis sätestatud kodanike õigustest ja kaitsemeetmetest; juhib tähelepanu sellele, et kuna direktiivi ja selle sätteid üldiselt halvasti tuntakse ja teatakse, võib tulemuseks olla soolise diskrimineerimise kohta esitatavate kaebuste vähenemine; kutsub liikmesriike, komisjoni ja asjaomaseid huvirühmi üles – võimaluse korral koostöös tarbijakaitseorganisatsioonidega – suurendama teadlikkust direktiivi sätetest, et tähtsustada ja edendada võrdset kohtlemist kaupade ja teenustega seoses;

5.  märgib, et üksnes mõni liikmesriik on andnud teada positiivset erikohtlemist käsitlevatest erisätetest; kutsub liikmesriike üles paremini arvesse võtma ja edendama positiivse erikohtlemise sätteid, kuna need rajanevad õiguspärastel eesmärkidel ja nende abil püütakse soolist ebavõrdsust tõkestada või hüvitada;

Kindlustus-, pangandus- ja finantssektor

6.  peab tervitatavaks, et liikmesriigid on oma õigusaktides rakendanud otsust kohtuasjas Test-Achats, ning et siseriiklikke õigusakte on muudetud õiguslikult siduvalt; juhib tähelepanu, et veel on probleeme seoses siseriiklike õigusaktide vastavusega nimetatud kohtuotsusele, näiteks ravikindlustusskeemide osas, samuti raseduse ja sünnituse tõttu toimuva diskrimineerimisega;

7.  rõhutab, et nimetatud kohtuotsusel, millega keelatakse soopõhised kindlustusmatemaatilised tegurid kindlustuslepingutes ning tehakse erakindlustusskeemides, sealhulgas pensionide puhul, kohustuslikuks meeste ja naiste ühtsed kindlustusmaksed ja hüvitised, on tasakaalustav mõju; märgib, et kohtuotsus kehtib küll üksnes erakindlustusskeemide kohta, kuid pensionide puhul on otsuses sisalduv ühtsete maksete ja hüvitiste nõue hea tava, mis aitab vähendada soolist pensionilõhet; tunnustab mõne liikmesriigi otsust laiendada kohtuotsuse kohaldamisala muud liiki kindlustustele ja pensionidele, sealhulgas tööandjapensioniskeemidele, et tagada meeste ja naiste võrdõiguslikkus selles vallas; soovitab teistel liikmesriikidel võimaluse korral seda eeskuju järgida;

8.  on seisukohal, et ülimalt tähtis on tagada kohtuotsuse nõuetekohane ja täielik rakendamine; kutsub komisjoni üles kontrollima perioodiliste aruannete abil kohtuotsuse nõuete täitmist liikmesriikides, et tagada kõigi puuduste kõrvaldamine;

9.  rõhutab, et direktiivis keelatakse selgesõnaliselt raseduse ja sünnituse kasutamine vahetegemise võimalusena kindlustusteenuste ja nendega seotud finantsteenuste maksete arvutamisel; kutsub liikmesriike üles tegema suuremaid pingutusi rasedate naiste õiguste ja heaolu kaitsmiseks ja selguse suurendamiseks selles valdkonnas, et kaitsta naisi rasedusega seotud liigsete kulude eest, kuna naised ei tohiks ainuüksi raseduse tõttu kanda suuremaid kulusid, ning tõsta teenuseosutajate teadlikkust rasedatele võimaldatava erikaitse küsimustest; rõhutab, et eelkõige on vaja tagada, et üleminekuaegadega eri tüüpi kindlustuste, eriti ravikindlustuse puhul ei kahjustaks rasedate õigusi võrdsele kohtlemisele kogu raseduse vältel;

10.  kordab, et inimese õigus mitte olla sooliselt diskrimineeritud võib hõlmata õigust mitte olla diskrimineeritud soo korrigeerimise tõttu(7), ja kutsub komisjoni üles tagama, et naised ja mehed oleksid kaitstud neil põhjustel diskrimineerimise eest; rõhutab, et direktiiv võimaldab sellega seoses kaitset ja liikmesriigid saavad seda oma õigusnormides täiendada ja täpsustada; märgib sellega seoses, et 13 liikmesriiki ei ole veel vastu võtnud otseseid õigusnorme, mis kaitseksid transsoolisi inimesi, keda jätkuvalt diskrimineeritakse kaupade ja teenustega varustamisel ning kaupade ja teenuste kättesaadavaks tegemisel, ning rõhutab, et sellekohaste õigusnormide vastuvõtmine võib aidata tõsta teadlikkust mittediskrimineerimise põhimõttest; palub komisjonil jälgida nimetatud põhjustel diskrimineerimist oma edaspidistes aruannetes direktiivi rakendamise kohta;

11.  peab taunitavaks diskrimineerivate tavade püsimist naiste kohtlemisel ning raseduse, lapse saamise kavade ja sünnitamisega seotud diskrimineerimist, mis puudutab kindlustus- ja pangandussektoris osutatavate teenuste kättesaadavust;

12.  täheldab, et naisettevõtjate keerukam juurdepääs rahastamisele võib tuleneda osaliselt sellest, et neil on raskem koguda piisavat krediidiajalugu ja juhtimiskogemust; kutsub liikmesriike üles tegema finantssektoriga koostööd, et tagada meeste ja naiste võrdsus kapitalile juurdepääsul vabakutseliste ja VKEde puhul; kutsub neid üles kaaluma võimalusi viia soolise võrdõiguslikkuse mõõde sisse laenude andmise kohta käiva aruandluse struktuuridesse, riskiprofiilide, investeerimisvolituste ja personalistruktuuri kohandamisse ning finantstoodetesse; kutsub komisjoni üles tegema liikmesriikidega koostööd, et võtta tõhusaid meetmeid koos konkreetsete näidetega tagamaks, et kõik saavad täiel määral ja nõuetekohaselt kasutada direktiivi kui tõhusat vahendit, mille abil kaitsta nende õigust võrdsele kohtlemisele kõikidele kaupadele ja teenustele juurdepääsul;

13.  nõuab naisettevõtlusele terviklikku lähenemist, mille eesmärk on innustada ja toetada naisi karjääri loomisel ettevõtluse valdkonnas, lihtsustades nende juurdepääsu rahastamisele ja ärivõimalustele ning luues keskkonna, mis võimaldab naistel oma potentsiaali kasutada ja saada edukaks ettevõtjaks, tagades muu hulgas töö- ja eraelu ühitamise, juurdepääsu lapsehoiuteenustele ning vajadustele vastava koolituse;

Transpordisektor ja avalik ruum

14.  märgib, et kuigi ahistamise, sh seksuaalse ja soopõhise ahistamise keeld on kehtestatud liikmesriikide õigusaktidega, kogevad naised, transinimesed ja intersoolised inimesed jätkuvalt süstemaatilist ja sagedast ahistamist transpordivahendites, ning eksisteerib püsiv vajadus tõhustada ennetavaid meetmeid, sh suurendada teenuseosutajate teadlikkust;

15.  palub komisjonil ja liikmesriikidel hõlbustada selles valdkonnas parimate tavade vahetamist; nõuab keskendumist sellistele ennetavatele meetmetele, mis on kooskõlas naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõttega, nagu soovitatakse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonis (Istanbuli konventsioon), mis ei piira naiste vabadusi ja mis keskenduvad esmajärjekorras pigem võimalikele õigusrikkujatele, mitte naiste kui potentsiaalsete ohvrite käitumise muutmisele; märgib, et Istanbuli konventsioonis sätestatakse: „naiste ja meeste de jure ja de facto võrdõiguslikkuse saavutamisel on oluline roll naistevastase vägivalla ennetamisel“, ning kutsub seetõttu liikmesriike ja komisjoni üles järgima seda terviklikku strateegiat nende poliitikas, mille eesmärk on kaotada naistevastane vägivald, sealhulgas direktiiviga kehtestatud ahistamisvastaste sätete rakendamise abil; kutsub üles liikmesriike, kes ei ole veel seda teinud, ratifitseerima Istanbuli konventsiooni, ning palub komisjonil ja nõukogul jätkata ELi konventsiooniga ühinemist;

16.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et lapsevanemad ja -hoidjad seisavad endiselt silmitsi füüsiliste juurdepääsutõkete ja muude takistustega, näiteks ebapiisava juurdepääsuga mähkimislaudadele teenuseosutajate ruumides; toonitab vajadust kaitsta nii emade kui ka isade õigusi kasutada võrdseid võimalusi, viibides koos oma lastega teenuseosutajate ruumides; juhib tähelepanu sellele, et nii naiste kui ka meeste võrdne kohtlemine väikeste laste vanemate ja hooldajatena teenuste kättesaadavuse ja kasutamise puhul on soolise võrdõiguslikkuse jaoks üldiselt äärmiselt oluline, kuna see edendab laste eest hoolitsemise vastutuse võrdset jagamist naiste ja meeste vahel; kutsub seetõttu liikmesriike üles suurendama teenuseosutajate seas teadlikkust vajadusest teha nende ruumides kättesaadavaks võrdsed ja turvalised võimalused mõlemale vanemale;

17.  märgib ühtlasi, et hooldajatel, kelleks on enamasti naised, on spetsiifilised juurdepääsunõuded, ja kutsub seetõttu komisjoni üles kaaluma kõiki tõkkeid ja piiranguid, millega puutuvad kokku naised kui põhilised avalike transporditeenuste kasutajad ja hooldajad üldiselt, kooskõlas Pariisis 2014. aastal toimunud viienda konverentsi „Women’s Issues in Transportation“ järeldustega; rõhutab, et vaatamata selles valdkonnas läbiviidud teadusuuringutele on vähe tähelepanu pööratud soospetsiifilise poliitika väljatöötamisele transpordisektoris; märgib, et sootundliku vaatenurga lõimimine transpordivahendite ja muu avaliku ruumi kavandamise ja struktureerimise varajases etapis ning järjepidev soolise mõju hindamine kujutab endast head ja kulutõhusat tava füüsiliste tõkete kaotamiseks, mis kahjustavad väikelaste vanemate ja hooldajate võrdset juurdepääsu;

18.  juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikides püsib jätkuvalt probleem seoses naiste diskrimineerimisega emaduse või raseduse, sealhulgas rinnaga toitmise tõttu teenuseosutajate ruumides; on seisukohal, et direktiiviga tagatud naiste kaitset sünnituspuhkuse ja raseduse ajal (k.a rinnaga toitmine) tuleks tugevdada ja täielikult rakendada liikmesriikide tasandil; juhib tähelepanu asjaolule, et teenuseosutajad peavad järgima direktiivi juhtpõhimõtteid ja direktiivi üle võtnud siseriiklikke õigusnorme;

19.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et ühistranspordisõidukid ja -taristu oleksid võrdselt juurdepääsetavad ja kohandatud nii naistele kui ka meestele, ja seda mitte ainult lõppkasutajate ja reisijatena, vaid ka valdkonna töötajatena;

20.  palub komisjonil hinnata lennufirmade eeskirju rasedate pardalelubamise ja neile reisi kestel abi pakkumise kohta ning võtta meetmeid, et lennufirmad tagaksid selles valdkonnas ühtlustatud lähenemise;

21.  palub nõukogul heaks kiita parlamendi seisukoht reisijate õiguste määruse kohta seoses lennujaama pagasikäitlejate kohustusega tagastada lapsevankrid reisijatele kohe pärast lennukist väljumist või pakkuda alternatiivseid liikumisvahendeid, et reisija ei tarvitseks last läbi kogu lennujaama süles kanda, kuni ta pagasi väljastamise alale jõuab;

22.  on seisukohal, et emadust toetavate teenuste võrgustiku, eelkõige lastesõimede ning koolieelsete ja koolijärgsete teenuste pakkumine on hädavajalik, et tagada meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtte tegelik rakendamine kaupade ja teenuste kättesaadavusel; on seisukohal, et selline võrgustik peaks hõlmama niisugusel tasemel avalikke teenuseid, mis vastab elanikkonna vajadustele;

23.  märgib, et meditsiinitoodetele ja -teenustele juurdepääsul täheldatakse endiselt diskrimineerimist ja ebavõrdsust, mis rõhutab vajadust parandada juurdepääsu kvaliteetsetele avalikele tasuta tervishoiuteenustele;

Jagamismajandus

24.  toonitab direktiivi uusi potentsiaalseid kohaldamisvaldkondi, eelkõige seoses teatavate teenuste ja sektorite digitaliseerimisega ning jagamismajanduse vormide laialdase levikuga, mis on muutnud kaupade ja teenuste kättesaadavust ja pakkumist, märkides samas, et direktiiv on digitaalvaldkonnas jätkuvalt kohaldatav; osutab asjaolule, et hiljuti avaldatud komisjoni teatis „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“ peaks olema esimene samm selle sektori tulemusliku edendamise ja reguleerimise suunas, ning et komisjon peaks järgmistes etappides integreerima soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamise põhimõtted ja kajastama direktiivi sätteid, et tagada naiste ja meeste võrdne kohtlemine ning vältida tõhusalt ahistamist jagamismajanduse raames pakutavate teenuste puhul ja tagada piisav ohutus;

25.  märgib, et ahistamine kujutab endast jagamismajanduse teenuste valdkonnas erilist väljakutset soolisele võrdõiguslikkusele; rõhutab, et kuigi nulltolerantsi poliitika ahistamise suhtes, mis on kasutusel paljudel platvormidel, on hea tava ja seda tuleb sektoris veelgi tugevdada, peavad asjaomased platvormid seadma esmatähtsaks ahistamise ennetamist ning uurima võimalusi selge korra loomiseks, mis aitaks kasutajatel ahistamisjuhtudest teatada; rõhutab vajadust selgitada kaupade ja teenuste pakkujate vastutusega (k.a kolmandate isikute poolse ahistamise korral) ning veebiplatvormide ühendamisega seotud sätteid direktiivi alusel;

26.  on seisukohal, et avalikult kättesaadavad jagamismajanduse teenused, mida pakutakse kasumi teenimiseks, kuuluvad käesoleva direktiivi kohaldamisalasse ning peaksid seetõttu olema kooskõlas naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõttega;

27.  märgib sellega seoses, et digitaalvaldkonnas ei tähenda kasum tingimata raha ning et vastutasuna kaupade ja teenuste eest kasutatakse üha enam andmeid;

28.  kutsub komisjoni üles oma tulevastes direktiivi kohaldamise aruannetes pöörama tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte järgimisele jagamismajanduses ning avaldama heade tavade kindlakstegemiseks konkreetseid suuniseid, et kindlustada naiste ja meeste võrdne kohtlemine jagamismajanduse raames pakutavate teenuste osutamisel;

Diferentseeritud kohtlemine

29.  juhib tähelepanu asjaolule, et direktiivi rakendamisel on suureks probleemiks osutunud artikli 4 lõike 5 kohaldamine, mis moodustab suurima osa liikmesriikide võrdõiguslikkust edendavatele asutustele esitatud kaebustest, mis puudutavad peamiselt vabaaja- ja meelelahutussektorit;

30.  toonitab, et kuigi artikli 4 lõike 5 kohaldamise tingimused on mitmeti mõistetavad, on nimetatud erandi eesmärk luua tingimused meeste ja naiste võrdõiguslikkuse jätkuvaks edendamiseks kaupade ja teenuste pakkumisel;

31.  märgib, et esineb erinevaid tavasid, nt juhtudel, kui teenuseid pakutakse ainult ühe soo esindajatele või kui sama teenuse osutamisel kohaldatakse diferentseeritud hinnapoliitikat; rõhutab, et erineva kohtlemise juhtumeid tuleks hinnata individuaalselt, lähtudes sellest, kas see on põhjendatav õiguspärase eesmärgiga, nagu on sätestatud direktiivis;

32.  soovitab soolise võrdõiguslikkusega tegelevatel asutustel ja tarbijakaitseorganisatsioonidel suurendada teadlikkust diferentseeritud kohtlemise piirangutest ja tingimustest teenuseosutajate seas ning tugevdada teadlikkust võrdse kohtlemisega seotud õigustest teenuse kasutajate seas, sest sageli teatatakse, et kasutajad ei tunne kaupade ja teenuste valdkonnas kohaldatavaid sätteid;

33.  on seisukohal, et artikli 4 lõike 5 põhjal võetavate positiivsete meetmete suhteline nappus liikmesriikides kujutab endast puudust käesoleva direktiivi rakendamisel; nõuab, et edendataks õiguspärasel eesmärgil põhinevaid positiivseid meetmeid, mille puhul on otsene seos eeliskohtlemise ja välditava või kõrvaldatava ebasoodsa olukorra vahel, nt soolise vägivalla all kannatanute kaitsmine ainult ühele sugupoolele mõeldud varjupaikades;

34.  kordab oma üleskutset nõukogule kaaluda kõiki võimalusi tagamaks, et kavandatav võrdse kohtlemise direktiiv võetaks vastu viivitamatult, millega tagataks igakülgne kaitse diskrimineerimise eest soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu võrdsetel alustel;

Soovitused direktiivi kohaldamise tõhustamiseks

35.  palub komisjonil seada esikohale ülevõtmisega seotud küsimuste lahendamise asjaomaste liikmesriikidega konkreetsete meetmete abil ning toetada neid direktiivi järjepidevamal rakendamisel;

36.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi võrdõiguslikkusega tegelevad asutused etendavad äärmiselt olulist rolli selle jälgimisel ja tagamisel, et direktiivist tulenevad õigused on riigi tasandil täiel määral kasutatavad, erinevad neile antud pädevused seoses kaupade pakkumise ja nende kättesaadavusega ning tõhusus kindlaksmääratud eesmärkide täitmisel; kutsub liikmesriike üles tagama piisava pädevuse ja sõltumatuse vastavalt käesoleva direktiivi sätetele ja siseriikliku õiguse normidele ning riiklikele võrdõiguslikkusega tegelevatele asutustele piisavalt vahendeid, et nad saaksid täita oma peamisi ülesandeid tulemuslikult, mis hõlmab diskrimineerimise all kannatanutele sõltumatu abi osutamist kaebuste esitamise korral, diskrimineerimist käsitlevate sõltumatute uurimiste korraldamist, sõltumatute aruannete ja soovituste avaldamist, teadlikkuse suurendamist direktiivist ning soorollide stereotüüpide kahtluse alla seadmist seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega; täheldab, et võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevaid riiklikke asutusi tuleks nende ülesannete sõltumatul ja tõhusal täitmisel seoses võrdse kohtlemise edendamise, järelevalve ja toetamisega piisavalt toetada;

37.  kutsub komisjoni üles tugevdama koostööd soolise võrdõiguslikkusega tegelevate asutustega selle kontrollimisel, kas kõikides liikmesriikides on täidetud nende pädevusi käsitlevad sätted, ning toetama süstemaatiliselt peamiste probleemide kindlakstegemist ja parimate tavade jagamist; palub komisjonil koguda parimaid tavasid ja teha need liikmesriikidele kättesaadavaks, et pakkuda vajalikke vahendeid, mis toetavad positiivseid meetmeid ja tagavad vastavate sätete parema rakendamise riigi tasandil;

38.   juhib tähelepanu sellele, et diskrimineerimise ohvrite jaoks õiguskaitse kättesaadavust saaks parandada, kui anda sõltumatutele võrdõiguslikkuse edendamise asutustele volitused pakkuda abi, sealhulgas tasuta õigusabi, ja õiguse esindada isikuid väidetava diskrimineerimisjuhu korral;

39.  kutsub komisjoni üles jälgima tähelepanelikult liikmesriikide kaebusi lahendavate asutuste tõhusust ja menetlusi seoses direktiivi rakendamisega ning tagama, et kehtestatud on läbipaistvad ja tõhusad kaebuste esitamise mehhanismid, sealhulgas hoiatavad karistused;

40.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja võrdõiguslikkust edendavaid asutusi võimaluse korral koostöös tarbijakaitse organisatsioonidega üles suurendama teadlikkust direktiivi sätetest nii teenuseosutajate kui ka kasutajate seas, et viia selles valdkonnas ellu võrdse kohtlemise põhimõtet ning vähendada juhtumite arvu, kus direktiivi sätete rikkumisest teada ei anta;

41.  kutsub komisjoni üles – arvestades püsivaid puudusi direktiivi praktilisel kohaldamisel – paluma, et Euroopa õigusekspertide võrgustik käivitaks koostöös soolise võrdõiguslikkusega tegelevate asutustega ulatusliku uuringu, võttes samuti arvesse soolise ebavõrdsuse valdkondadevahelisi vorme ja mitmekordse diskrimineerimise põhjusi, mis hõlmavad mitmesuguseid haavatavaid sotsiaalseid rühmi, jätkama oma järelevalvetegevust ning toetama ja julgustama liikmesriike andmete kogumisel ja esitamisel, et ära kasutada direktiivi täit potentsiaali; palub liikmesriikidel parandada laiaulatuslike, võrreldavate konkreetsete andmete kogumist ahistamise ja seksuaalse ahistamise kohta kaupade ja teenuste võrdse kättesaadavuse valdkonnas, et eristada diskrimineerimise põhjusi, ja innustab sellega seoses tegema tõhustatud koostööd asjaomaste institutsioonidega; palub komisjonil luua asjakohaste õigusaktide ja kohtupraktika avalik andmebaas seoses meeste ja naiste võrdse kohtlemisega, mille abil oleks võimalik suurendada teadlikkust selle valdkonna õigusnormide kohaldamisest;

42.  märgib, et reklaamindus on seotud kaupade ja teenuste valdkonnaga, mida esitletakse tarbijaile valdavalt reklaami kaudu; rõhutab, kui tähtis on reklaam sooliste stereotüüpide ja naiste diskrimineeriva kujutamise loomises, säilitamises ja arengus; palub seepärast komisjonil viia läbi uuring soolise võrdõiguslikkuse kohta reklaaminduses ning uurida vajadust ja võimalusi tõhustada naiste ja meeste võrdset kohtlemist reklaami valdkonnas ning edendada selle valdkonna parimaid tavasid; tunneb heameelt naiste ja meeste võrdõiguslikkust meedias käsitlevate siseriiklike eeskirjade ja suuniste üle ning palub liikmesriikidel vajaduse korral neid sätteid tugevdada, et tagada naiste ja meeste võrdne kohtlemine;

43.  kutsub liikmesriike üles toetama dialoogi asjakohaste huvirühmadega, kellel on õigustatud huvi kaasa aidata võitlusele soolise diskrimineerimise vastu seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega;

44.  palub liikmesriikidel ja komisjonil integreerida valdkonnapõhine soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamise strateegia direktiivi rakendamise tõhustamisse;

45.  palub, et komisjon kooskõlastaks paremini direktiivi nõudeid muude soolise võrdõiguslikkuse direktiividega, kui ta teostab seoses direktiivi rakendamisega liikmesriikide üle järelevalvet ja neid toetab;

46.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)

ELT L 373, 21.12.2004, lk 37.

(2)

ELT C 11, 13.1.2012, lk 1.

(3)

ELT C 130, 30.4.2011, lk 4.

(4)

PE 593.787

(5)

Nõukogu ja komisjoni ühisavaldus; täiendus menetluse tulemusele ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtet seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega.

(6)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0007

(7)

Nõukogu ja komisjoni ühisavaldus; täiendus menetluse tulemusele ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtet seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega.


SELETUSKIRI

Direktiivi 2004/113(1) peamine eesmärk oli laiendada Euroopa Liidu toimimise lepingus ja muudes asjakohastes direktiivides(2) sätestatud meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet väljapoole tööhõive ja tööturu valdkonda, nii et see hõlmaks ka kaupade ja teenuste kättesaadavust ja pakkumist nii avalikus kui ka erasektoris(3), samuti tugevdada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise põhimõtet nimetatud valdkondades. Direktiiviga keelatakse otsene (artikkel 2) ja kaudne (artikkel 3) diskrimineerimine kaupade pakkumise ja teenuste osutamise asjakohastes sektorites, sealhulgas nt transpordi- ja kindlustussektoris, mis hõlmab naiste teistest ebasoodsamat kohtlemist raseduse ja emaduse tõttu (artikli 5 lõige 3). Lisaks sellele kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse ahistamise ja seksuaalse ahistamise ning diskrimineerimisele õhutamise keelamine (artikkel 4).

Kuigi kaupade ja teenuste mõistet ei ole direktiivis endas selgitatud, viidatakse ELi toimimise lepingu artiklile 57, milles sätestatakse, et teenustena mõistetakse „tavaliselt tasulist tegevust niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud kaupade, kapitali ja isikute vaba liikumist käsitlevate sätetega“. Euroopa Kohtu praktikas on „kaubad” määratletud kui „tooted, millel on rahaline väärtus ning mis sellisena võivad olla ette nähtud äritehingute tegemiseks(4). Lisaks täpsustas komisjon oma rakendamisaruandes, et teenuse eest ei pea tingimata tasuma need, kellele teenust osutatakse. Ainsad juhud, kus erinev kohtlemine on direktiiviga lubatud, on need, mille puhul saab tuvastada põhjendatud ja õigustatud eesmärgi, nt ainult naistele mõeldud soolise vägivalla ohvrite varjupaigad (artikli 4 lõige 5). Direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu meedia, reklaam ja haridus ning tööhõive- ja elukutse küsimused, mis on hõlmatud muude asjaomaste õigusaktidega. Artikli 4 lõikega 3 on välja jäetud ka teenused, mida pakutakse väiksemas ringis eraelu valdkonnas.

Oma aruandes direktiivi(5) kohaldamise kohta järeldas komisjon, lähtudes konsultatsioonidest liikmesriikide, riiklike võrdõiguslikkust edendavate asutuste ja Equineti ning muude kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et kõik liikmesriigid on direktiivi oma siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtnud. Kuigi kohtuasja Test-Achats otsuse täitmine, mida komisjon peab liikmesriikide oluliseks ülesandeks, on ellu viidud, on endiselt lahendamata muud tõhusa rakendamisega seotud probleemid. Kõige sagedasemate probleemide hulgas on kaupade ja teenuste liiga kitsas tõlgendus, üldised ja mõnikord ebaselged ebavõrdse kohtlemise põhjendused artikli 4 lõike 5 alusel, samuti naiste ebapiisav kaitse sünnituspuhkuse ja raseduse ajal.

Lisaks on raportöör püüdnud teha kindlaks kõige olulisemad lüngad ja probleemid kõigis asjaomastes sektorites ja esitanud sihipärased soovitused soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks. Kuigi direktiiviga pakutakse tugevaid vahendeid naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtte tagamiseks, sõltub direktiivi täieliku potentsiaali ärakasutamine nii teenuseosutajate kui ka kasutajate teadlikkuse suurendamisest ning soolise võrdõiguslikkuse sihipärasest süvalaiendamisest asjaomastes sektorites, mille suhtes kõnealust direktiivi rakendatakse.

Kindlustussektorid

Raportöör tunneb heameelt asjaolu üle, et suurem osa liikmesriike on rakendanud oma õiguses 2011. aasta otsust(6) kohtuasjas Test-Achats, millega kohustati liikmesriike muutma meeste ja naiste ühtsed kindlustusmaksed ja hüvitised kohustuslikuks, ning selle üle, et kõigil juhtudel on siseriiklikke õigusakte muudetud õiguslikult siduval viisil. Osades valdkondades esineb rakendamisel siiski endiselt puudujääke, näiteks tervise- ja reisikindlustuskavade puhul, mille puhul on vaja täiendavalt analüüsida siseriiklike õigusaktide mittevastavust kõnealusele kohtuotsusele. Kuigi direktiivis sätestatakse, et raseduse ja emadusega seotud kulud ei või mingil juhul põhjustada erinevusi üksikisikute kindlustusmaksetes ja -hüvitistes, leiavad siiski aset juhtumid, kui isikuid koheldakse erinevalt raseduse tõttu. Raportööri arvamusel on esmatähtis tagada kohtuotsuse nõuetekohane ja täielik rakendamine kõikides liikmesriikides ja asjakohastes valdkondades ning sel eesmärgil peaks komisjon kohtuotsuse järgimist perioodiliste aruannete abil kontrollima ja kõiki puudujääke tuleks käsitleda esmatähtsa probleemina.

Transpordisektor ja avalik ruum

Ühistranspordiga on peamiselt seotud ahistamise, eelkõige seksuaalse ahistamise küsimus, mis artikli 4 lõike 3 kohaselt on keelatud. Naiste poolt transpordis kogetud ahistamine on liikmesriikides laialt levinud probleem ning uuringute kohaselt on üks naine kuuest(7) kogenud rongireisi ajal soovimatut seksuaalset käitumist. Raportööri arvates peaksid naistevastase vägivalla ennetamise meetmed, sh ühiskondlikud kampaaniad, olema kooskõlas soolise võrdõiguslikkuse põhimõttega laiemalt, nagu on soovitatud näiteks Istanbuli konventsioonis. Raportöör toonitab, et meetmed, mis piiravad naiste vabadust – nt ainult naistele mõeldud vagunid – ei ole pikas perspektiivis tõhus lahendus, kuna ei vasta naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõttele.

Kuigi transpordi ja avaliku ruumi üldine juurdepääsetavus on paranenud, on siiski veel füüsilisi takistusi, mis piiravad lapsevanemate ja -hoidjate võrdset juurdepääsu. Lisaks on transpordis, nt rongides, samuti teenusepakkujate ruumides suur puudus mähkimislaudadest, eriti last hoidvate meeste jaoks. Liikmesriikide tasandil tuleb rohkem pingutada, et tagada teenustele võrdne juurdepääs imetavate emade jaoks, kes kogevad jätkuvalt ebavõrdset kohtlemist. Raportöör on seisukohal, et naiste ja meeste võrdõiguslikkuse tugevdamiseks igapäevaelus on väga oluline parandada mõlemast soost vanemate juurdepääsu teenustele ja suurendada teadlikkust.

Jagamismajandus

Kiire digiteerimine eri sektorites ja teenusepakkumise ühiste vormide laialdane levik loob direktiivi rakendamiseks uued tingimused. Raportööri soovitused ulatuvad kaugemale traditsioonilistest teenustest, mida on peetud silmas direktiivi koostamise ajal, ning ta soovib rõhutada uusi kohaldamisvaldkondi, eelkõige jagamismajandust. Kuigi ei ole päris selge, mil määral kõnealust direktiivi jagamismajandusele kohaldatakse, on raportöör seisukohal, et avalikult reklaamitavad teenused, mida pakutakse kasumi teenimiseks, peaksid olema naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas. Raportöör märgib, et kuigi ühistarbimine pakub suurt kasu nii teenuse pakkujatele kui ka kasutajatele, tuleb määrata kindlaks mõned väljakutsed ja head tavad, et tagada soolise ahistamise vahejuhtumite suhtes täielik kaitse ja neid juhtumeid ennetada. Raportööri arvates tuleks komisjoni teatise „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“ edasistes etappides integreerida soolise aspekti arvestamise põhimõte ning kajastada direktiivi eeskirju, et kindlustada naiste ja meeste võrdne kohtlemine ja tõhusalt ennetada ahistamist jagamismajanduse raames pakutavate teenuste osutamisel.

Diferentseeritud kohtlemine

Suurim osa liikmesriikide võrdõiguslikkust edendavatele asutustele esitatud küsimustest ja kaebustest käsitlevad erinevat kohtlemist vabaaja- ja meelelahutussektoris. Need hõlmavad eelkõige ebavõrdse kohtlemise põhjendusi, mis põhinevad artikli 4 lõikes 5 sätestatud erandil, millega muu hulgas võimaldatakse hinnaerinevusi, teenuste osutamisest keeldumist ning naistele ja meestele erinevaid kättesaadavustingimusi. Nagu komisjon ise on märkinud, on direktiivi artikli 4 lõikes 5 sätestatud erandid põhjustanud mitmetimõistetavust ning kohtupraktika ei anna tõlgendamisele ühtset suunda. Seepärast leiab raportöör, et erineva kohtlemise juhtumeid tuleks hinnata individuaalselt, lähtudes sellest, kas juhtum on põhjendatav õiguspärase eesmärgiga. Raportöör toonitab, et kuigi selle kohaldamise tingimused on mitmeti mõistetavad, on erandi eesmärk luua tingimused meeste ja naiste võrdõiguslikkuse jätkuvaks edendamiseks kaupade ja teenuste pakkumisel. Raportöör rõhutab, et tuleb edendada õiguspärasel eesmärgil põhinevaid positiivseid meetmeid, mille puhul on otsene seos ühelt poolt eeliskohtlemise ja teiselt poolt välditava või kõrvaldatava ebasoodsa olukorra vahel.

Direktiivi kohaldamise tõhustamine

Raportöör on seisukohal, et kõnealusest direktiivist tulenevate õiguste jõustamist riiklikul tasandil peavad jälgima ja tagama eelkõige võrdõiguslikkust edendavad asutused. Kuigi komisjoni aruandest selgub, et kõik liikmesriigid on sellised asutused loonud, on nende tulemuslikkus kindlaksmääratud eesmärkide täitmisel erinev. Näiteks ei ole mõned võrdõiguslikkust edendavad asutused suutnud üksikisikuid kohtuvaidluse kaudu esindada, mis on ohvrite tõhusa kaitse vajalik eeltingimus(8). Raportöör kutsub liikmesriike üles tagama võrdõiguslikkust edendavatele asutustele selles osas piisava pädevuse ning palub, et komisjon arendaks nende asutustega koostööd ja pakuks tuge, et teha süstemaatiliselt kindlaks olulisimaid probleeme ning jagada parimaid tavasid.

Kuigi naiste ja meeste võrdse kohtlemisel kaupade ja teenuste valdkonnas on tehtud märkimisväärseid edusamme,

tuleb siiski tegeleda allesjäänud lünkadega praktilises kohaldamises. Raportöör on seisukohal, et teadlikkuse tõstmine kõigi osapoolte, sh teenuseosutajate ja kasutajate seas ning sektoripõhise soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise alased soovitused on otsustava tähtsusega, et kohaldada meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet kaupade ja teenuste pakkumise ja nende kättesaadavuse valdkonnas praktikas igapäevaste kogemuste suhtes.

(1)

Direktiiv 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta

seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega.

(2)

Nt direktiiv 2000/78/EC (võrdse tööalase kohtlemise direktiiv) või direktiiv 2006/54/EC (võrdne tasustamine

ja võrdne kohtlemine).

(3)

Euroopa Parlamendi uuringuteenistus (2016). E. Caracciolo di Torella ja B. McLellan, uurimistöö direktiivi 2004/113/EÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta

seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega) rakendamise

kohta liikmesriikides.

(4)

Euroopa Kohtu 23. novembri 1978. aasta otsus kohtuasjas 7/78, maksevahendid ja kapitali liikumine.

(5)

Komisjon (2015). Aruanne nõukogu direktiivi 2004/113/EÜ

(meest ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega) rakendamise kohta.

(6)

Euroopa Kohtu 1. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C-236/09, Test-Achats.

(7)

The Telegraph (2015). Kättesaadav veebisaidil:

http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/europe/france/11545643/100-per-cent-of-Frenchwomen-victimsof-

sexual-harassment-on-public-transport.html, samuti Project Guardian, kättesaadav veebisaidil:

http://www.btp.police.uk/advice_and_info/how_we_tackle_crime/project_guardian.aspx

(8)

Equinet (2014). Direktiivi 2004/113/EÜ rakendamine, sooline võrdõiguslikkus kaupade ja teenuste kättesaadavusel:

võrdõiguslikkust edendavate asutuste roll


TRANSPORDI- JA TURISMIKOMISJONI ARVAMUS (14.11.2016)

naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile

Aruanne nõukogu direktiivi 2004/113/EÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega) kohaldamise kohta

(2016/2012(INI))

Arvamuse koostaja: Jens Nilsson

ETTEPANEKUD

Transpordi- ja turismikomisjon palub vastutaval naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 10 ja artikli 19 lõiget 1,

2.  märgib, et komisjon esitas aruande direktiivi 2004/113/EÜ kohaldamise kohta pikaajalise hilinemisega pärast oma esimese aruande esitamist 2009. aastal;

3.  tuletab meelde, et transpordipoliitika, sealhulgas reisiharjumuste, transpordivahenditele juurdepääsu ning nende valiku, turvalisuse, ohutuse ja transpordisektori tööhõives esineva soolise tasakaalustamatuse osas on meeste ja naiste vahel alati suured erinevused valitsenud; ergutab seetõttu komisjoni võtma arvesse kõiki naissoost reisijate kogetavaid takistusi ja piiranguid kooskõlas Pariisis 2014. aastal toimunud viienda naisi ja transporti käsitleva konverentsi järeldustega;

4.  rõhutab, et ehkki ajavahemikku 2014–2020 käsitleva strateegia „Horisont 2020“ eesmärk on tegeleda innovatiivseid lahendusi vajavate ühiskondlike probleemidega ning viimastel aastatel on paljusid soopõhise liikumise ning meeste ja naiste reisiharjumustega seotud küsimusi põhjalikult uuritud, on soopõhiste poliitikameetmete, programmide ja volituste väljatöötamisele üksnes vähest tähelepanu pööratud;

5.  kutsub komisjoni ja kindlustusandjaid üles hoiduma soopõhisest diskrimineerimisest liikluskindlustuse hinna kehtestamisel liiklusõnnetuse puhul, vaid lähtuma hindamisel iga inimese sõiduoskusest;

6.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et reisikindlustuse puhul on endiselt nii, et mehi ja naisi koheldakse erinevalt ning see takistab turismisektorile võrdset juurdepääsu, eelkõige mis puudutab rasedaid;

7.  palub komisjonilt selgitust, kas kiiresti kasvava jagamismajanduse tegevuse puhul transpordi- ja turismisektoris on tegu kaupade ja teenustega, mis kuuluvad direktiivi reguleerimis- ja kohaldamisalasse, ning kas teenusepakkujad ja asjaomased veebiplatvormid on sellest lähtuvalt vastutavad;

8.  ergutab selliseid innovatiivseid kontseptsioone nagu mobiilsed hooldusteenused ja reisiplaanide analüüs, mille abil on võimalik välja töötada ja ellu viia selliseid avaliku transpordi teenuseid, mis on õiglasemad ja vastavad paremini inimeste vajadustele, ning tõhusamat linnaplaneerimist; toonitab, et vaja on korrapäraseid ja süstemaatilisi soolise mõju hindamisi, et kujundada ja rakendada sooneutraalset transporti kõikides liikmesriikides;

9.  kordab üleskutset komisjonile luua avalik andmebaas soolise diskrimineerimise vastastest õigusaktidest ja Euroopa Kohtu otsustest;

10.  rõhutab võrdõiguslikkust edendavate asutuste olulist rolli kõikide ELis elavate isikute soolise võrdõiguslikkuse rakendamise kindlustamisel ja palub komisjoni abi nende asutuste sõltumatuse ja tulemusliku töö tagamisel kõikides liikmesriikides;

11.  kutsub liikmesriike, sealhulgas piirkonna ja kohaliku omavalitsuse tasandil, eraldama riiklikele võrdõiguslikkusega tegelevatele asutustele piisavalt vahendeid teabe levitamiseks õigusabi ja eri nõustamisteenuste kohta, mis aitab liikmesriikidel omalt poolt direktiivi rakendada;

12.  rõhutab, et kohaliku ja piirkondliku tasandi asutustel on sellega seoses teenuseosutajana, reguleerijana ja kontrolli teostajana transpordi ja turismi põhiliste aspektide osas oluline roll;

13.  peab kahetsusväärseks, et liikmesriikides ollakse direktiivist vähe teadlikud ning ergutab pädevaid asutusi kõikidel tasanditel suurendama teadlikkust direktiivist tulenevatest õigustest ja kohustustest;

14.  kutsub komisjoni üles koguma parimate tavade näiteid, et tagada direktiivi parem kohaldamine ning jätkama jõupingutusi, et ühtlustada selles osas määratlusi ja kontseptsioone; rõhutab Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi rolli ja pädevust selle eesmärgi saavutamisel;

15.  tuletab meelde, et naised moodustavad ELi transpordisektori tööjõust üksnes 22%, mis tuleneb sellest, et naiste osakaal tehnilistel ja ettevõtlusega seotud töökohtadel on eriti väike (vähem kui 10%); nõuab seetõttu tungivalt ambitsioonikate ja pidevate meetmete võtmist, et suurendada transpordisektori atraktiivsust potentsiaalsete naissoost töötajate jaoks;

16.  tuletab meelde, et avalikele ning erahüvedele ja -teenustele võrdse juurdepääsu edendamine naiste jaoks peab põhinema arusaamal, et naiste ja tütarlaste valikud, vajadused ja kogemused on erinevad, ning võrdne juurdepääs tuleb tagada ilma, et kahjustatakse nende põhiõigusi;

17.  palub, et komisjon kohaldaks transpordipoliitika ning liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi hallatud rahaliste vahendite puhul üldist, meeste ja naiste võrdõiguslikkust soodustavat strateegiat, mida hetkel kasutatakse programmi „Horisont 2020“ rakendamisel;

18.  rõhutab, et ehkki ametlikust statistikast ilmneb, et naiste ja meeste vajadused liikuvuse osas ja nende reisiharjumused on väga erinevad, on sellele küsimusele nii komisjoni seadusandlikes ettepanekutes kui ka suurema osa liikmesriikide avaliku transpordi poliitikas vähe tähelepanu pööratud;

19.  tuletab meelde, et naised on põhilised avaliku transpordi teenuste kasutajad kogu ELis; kutsub kohalikke, piirkondlikke ja riiklikke asutusi üles võtma oma avaliku transpordi teenuste kujundamisel ja väljatöötamisel arvesse naiste vajadusi liikuvuse osas; kutsub komisjoni üles võtma transpordivaldkonna õigusaktidega seonduvas lähenemisviisis nõuetekohaselt arvesse soolist mõõdet;

20.  on arvamusel, et selleks, et osutada selliseid teenuseid, mille puhul ei esine soopõhist diskrimineerimist, on oluline, et asjaomased teenuseosutajad rakendaksid üldiseid strateegiaid, millega oleks tagatud klientide, teenuseosutajate ja tarbijate võrdne kohtlemine;

21.  rõhutab, et avalikult imetamine on direktiivis sätestatud ja teenusepakkujad ei tohi seda õigust piirata; peab tervitatavaks riiklikke õigusakte, milles toetatakse naiste õigust avalikult imetada, ning kordab, et see õigus on turismisektori seisukohast väga oluline; ergutab liikmesriike võtma vastu ja rakendama täies mahus õigusakte, millega hoitakse ära diskrimineerimine avaliku imetamise korral;

22.  leiab, et tasuta mähkimislaudade või mähkimisruumide olemasolu kõigis avalikes tualettruumides aitaks edendada kaasavat transporti ja turismi; leiab lisaks, et neid võimalusi ei tohiks seostada kindla sugupoolega;

23.  peab kahetsusväärseks avalike tualett- ja duširuumide halba hügieeniolukorda; palub komisjonil võtta praktilisi meetmeid, et lahendada see paljudes liikmesriikides püsiv probleem, mis takistab kaasavat turismi ja transporti;

24.  rõhutab, et puhkepeatused ja -ruumid peavad olema juurdepääsetavad ja ohutud kõigile inimestele, vaatamata nende sooväljendusele, sest see aitab edendada kaasavat turismi ja võib parandada soolist tasakaalu transpordisektoris;

25.  märgib et inimesed (tavaliselt naised), kes vastutavad hooldatava pereliikme eest, peavad sageli kavandama ja sooritama keerukaid, konkreetse ajakava, transpordivaliku ja juurdepääsuvajadustega reise;

26.  märgib, et ühistransporditaristu juurdepääsetavust tuleb parandada, samuti on vaja kõrvaldada transpordivahendite pardal esinevad takistused, et koos lastega reisivad vanemad saaksid transpordivahendeid kergemini kasutada; nõuab eelkõige meetmeid, millega tagada ühistranspordi piisav ligipääsetavus ratastooliga liikujatele;

27.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et ühistranspordisõidukid ja -taristu oleksid võrdselt juurdepääsetavad ja kohandatud nii naistele kui ka meestele, ja seda mitte ainult lõppkasutajate ja reisijatena, vaid ka valdkonna töötajatena;

28.  palub komisjoni transpordivahendite, -teenuste ja -taristu uute kujundusnõuete kohta ettepanekute tegemisel või nende kinnitamisel arvesse võtta meeste ja naiste, samuti piiratud liikumisvõimega inimeste mitmesuguseid eri vajadusi (nt mõlemale sugupoolele kohandatud tualettruumid, rasedate jaoks ligipääsetavad sõidukid, mähkimisvõimalused, ruum lapsevankrite jaoks jne);

29.  palub komisjonil hinnata lennufirmade eeskirju rasedate pardalelubamise ja neile reisi kestel abi pakkumise kohta ning võtta meetmeid, et lennufirmad tagaksid selles valdkonnas ühtlustatud lähenemise;

30.  palub nõukogul heaks kiita parlamendi seisukoht reisijate õiguste määruse kohta seoses lennujaama pagasikäitlejate kohustusega tagastada lapsevankrid reisijatele kohe pärast lennukist väljumist või pakkuda alternatiivseid liikumisvahendeid, et reisija ei tarvitseks last läbi kogu lennujaama süles kanda, kuni ta pagasi väljastamise alale jõuab;

31.  väljendab tõsist muret selle pärast, et nii ühis- kui ka nõudetranspordis esineb verbaalse ja füüsilise vägivalla juhtumeid, sealhulgas seksuaalset ahistamist, sealhulgas ka jagamismajanduse kontekstis;

32  rõhutab eriti, et direktiivi 2004/113/EÜ artikli 4 lõige 3 (seksuaalse ahistamise kohta), mis on ühistranspordisektori jaoks äärmiselt tähtis, ei võimalda selget tõlgendust kaupade ja teenuste pakkujate vastutuse kohta juhtudel, kui ahistajaks on kolmas osaline, kes ei ole kaupade või teenuste pakkuja;

33.  nõuab seetõttu, et liikmesriigid ja komisjon kiiresti tegeleksid vastutuse küsimusega eelkirjeldatud kontekstis ning võimaldaksid direktiivi 2004/113/EÜ paremat tõlgendamist nii ahistamise ohvrite kui ka teenusepakkujate huvides;

34.  tuletab meelde, et ohutu avaliku ruumi ja kõigi inimeste ohutu liikumise tagamine nii päeval kui ka öösel, eelkõige kui tegemist on kaitsetute isikutega või eraldatumate paikade ja olukordadega, on kõigi osalejate kohustus kõigil tasanditel;

35.  rõhutab, et ohutusküsimused tuleks linnaplaneerimises tähtsale kohale seada, tagades näiteks bussi- ja trammipeatuste ning nende juurdepääsuteede piisava öise valgustuse;

36.  ei arva, et naiste jaoks eraldi vagunite sisseseadmine oleks hea viis seksuaalse ahistamise vältimiseks ühistranspordis; kutsub liikmesriike üles lahendama transpordi- ja turismiteenuste osutamisel esineva seksuaalse ahistamise probleemi tervikliku poliitika abil, mis hõlmab nõuetekohaseid vaguneid ja häiresüsteeme, järelevalvepersonali suurendamist, haridust ja õiguskaitset;

37.  kutsub transpordi- ja turismiteenuste osutajaid üles seksuaalkurjategijaid selgesõnaliselt hukka mõistma ja kohtusse kaebama;

38.  nõuab põhjalikumat õiguslikku arutelu internetiteenuste pakkujate vastutuse üle virtuaalsetel suhteplatvormidel toimuva ahistamise ennetamisel ja tõkestamisel, samuti nende teenusepakkujate võimaliku rolli üle sellise ennetus- ja tõkestamistöö parandamisel;

39.  mõistab hukka kõik katsed piirata lastega reisivate isikute juurdepääsu transporditeenustele;

40.  ergutab liikmesriike taksoteenuste kasutajate ohutusnõuete reguleerimisse paindlikult suhtuma, eelkõige selleks, et vältida naisreisijate ning lastega reisijate diskrimineerimist.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

10.11.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

33

4

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Daniela Aiuto, Lucy Anderson, Marie-Christine Arnautu, Georges Bach, Izaskun Bilbao Barandica, Deirdre Clune, Michael Cramer, Luis de Grandes Pascual, Andor Deli, Karima Delli, Isabella De Monte, Ismail Ertug, Jacqueline Foster, Bruno Gollnisch, Merja Kyllönen, Miltiadis Kyrkos, Bogusław Liberadzki, Peter Lundgren, Marian-Jean Marinescu, Gesine Meissner, Cláudia Monteiro de Aguiar, Renaud Muselier, Jens Nilsson, Salvatore Domenico Pogliese, Gabriele Preuß, Dominique Riquet, Massimiliano Salini, David-Maria Sassoli, Claudia Schmidt, Jill Seymour, Claudia Țapardel, Pavel Telička, István Ujhelyi, Wim van de Camp, Roberts Zīle, Elżbieta Katarzyna Łukacijewska

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Maria Grapini, Ramona Nicole Mănescu


ÕIGUSKOMISJONI ARVAMUS (30.11.2016)

naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile

nõukogu direktiivi 2004/113/EÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega) kohaldamist käsitleva aruande kohta

(2016/2012(INI))

Arvamuse koostaja: Jiří Maštálka

ETTEPANEKUD

Õiguskomisjon palub vastutaval naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on Euroopa Liidu aluspõhimõte, ning arvestades, et igasugune sooline diskrimineerimine on nii ELi aluslepingute kui ka põhiõiguste hartaga keelatud ja nendega nõutakse soolise võrdõiguslikkuse tagamist kõigis valdkondades, kuna see on liidu üks olulisi ülesandeid(1);

B.  arvestades, et direktiiviga 2004/113/EÜ (edaspidi „direktiiv“) laiendatakse kaitset soolise diskrimineerimise eest ja püütakse paremini süvalaiendada soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet traditsioonilisest tööturu valdkonnast kaugemale, hõlmates kaupade ja teenuste kättesaadavust ja pakkumist, kuid sellest jäetakse selgesõnaliselt välja meedia, reklaam ning riiklik ja eraharidus;

C.  arvestades, et kõik liikmesriigid on võtnud meetmeid direktiivi ülevõtmiseks oma siseriiklikku õiguskorda ning loonud selle rakendamiseks vajalikud menetlused ja asutused; arvestades, et komisjon järeldas oma aruandes direktiivi 2004/113/EÜ kohaldamise kohta(2), et kuigi kõik liikmesriigid on kõnealuse direktiivi oma siseriiklikku õigusesse üle võtnud, esineb jätkuvalt probleeme selle tõhusa rakendamisega;

D.  arvestades, et võrdõiguslikkuse edendamise eest vastutavate organisatsioonide tulemuslikkus eesmärkide saavutamisel varieerub liikmesriikide lõikes;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu 1. märtsi 2011. aasta otsusega kohtuasjas C-236/09(3), nn Test-Achats’ otsusega (edaspidi „otsus“), tühistas kohus direktiivi artikli 5 lõike 2, millega lubati direktiivi kohaldamisalasse kuuluvates erakindlustuse lepingutes kasutada erinevaid soopõhiseid kindlustusmatemaatilisi tegureid;

1.  rõhutab, et jätkuvalt esineb mõningaid direktiivi tulemusliku ja ühtse rakendamisega seotud väljakutseid ja probleeme ning kõige sagedasemate probleemide hulgas on kaupade ja teenuste liiga kitsas tõlgendus, üldised ja mõnikord ebaselged ebavõrdse kohtlemise põhjendused artikli 4 lõike 5 alusel ning naiste ebapiisav kaitse sünnituspuhkuse, rinnaga toitmise ja raseduse ajal;

2.  peab kahetsusväärseks seda, et direktiivi kohaldamisala on suhteliselt kitsas ja see ei hõlma meediat, reklaami ning riiklikku ja eraharidust, kuid hõlmab terviseteenuseid;(4)

3.  on seisukohal, et puudulikust aruandlusest ja kohtupraktikast tulenevalt ei ole üldsus direktiivi sisust ja mõjust piisavalt teadlik, samuti ei ole kaitstavad isikud ning kaupade ja teenuste pakkujad piisavalt teadlikud oma õigustest ja kohustustest; kutsub komisjoni, liikmesriike ja võrdõiguslikkust edendavaid asutusi seetõttu üles parandama teadlikkust direktiivi sisust ja mõjust;

4.  tunneb heameelt asjaolu üle, et kõik liikmesriigid on otsuse juba rakendanud või on seda rakendamas, ning juhib tähelepanu sellele, et mõned liikmesriikidest on teinud isegi valiku minna otsuse kohaldamisalast kaugemale, laiendades meeste ja naiste ühtse kohtlemise reeglit muude kindlustus- ja pensioniliikide suhtes;

5.  väljendab selle algatuse üle heameelt ja rõhutab, et tungivalt on vaja nõuda, et liikmesriigid tagaksid võrdõiguslikkuse edendamise eest vastutavate organisatsioonide piisava sõltumatuse ja asjakohased volitused; rõhutab sellega seoses vajadust tugevdada komisjoni ja kõnealuste asutuste vahelist koostööd, tuvastades süstemaatiliselt põhilisi probleeme ja arendades parimate tavade vahetamist, et saavutada nende eesmärkide saavutamisel ühtne tõhusus;

6.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles suurendama teadlikkust direktiivi sisust ja mõjust kõigi asjaomaste poolte seas;

7.  palub komisjonil viia läbi terviklik ja üksikasjalik uurimus ning andmete kogumine direktiivi rakendamise kohta, parandada järelevalvet ja toetada liikmesriike direktiivi potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks;

8.  toonitab asjaolu, et kuigi teatavate teenuste ja sektorite digiteerimine ning jagamismajanduse vormis osutatavate teenuste laialdane levik on muutnud kaupade ja teenuste kättesaadavust ja pakkumist, on direktiiv digitaalvaldkonnas jätkuvalt kohaldatav; kutsub komisjoni üles hindama digiteerimise ja jagamismajanduse mõju kaupade ja teenuste kättesaadavusele ja pakkumisele soolise võrdõiguslikkuse seisukohast;

9.  rõhutab vajadust selgitada kaupade ja teenuste pakkujate vastutuse ning veebiplatvormide ühendamisega seotud sätteid direktiivi alusel; kutsub liikmesriike ja komisjoni seetõttu üles viivitamatult käsitlema kõnealuses kontekstis vastutuse küsimust.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

29.11.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

19

1

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Max Andersson, Joëlle Bergeron, Marie-Christine Boutonnet, Jean-Marie Cavada, Kostas Chrysogonos, Therese Comodini Cachia, Mady Delvaux, Rosa Estaràs Ferragut, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Mary Honeyball, Dietmar Köster, António Marinho e Pinto, Emil Radev, Julia Reda, Evelyn Regner, Pavel Svoboda, Axel Voss, Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Daniel Buda, Angel Dzhambazki, Angelika Niebler, Virginie Rozière, Kosma Złotowski

(1)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 8 (endise EÜ asutamislepingu artikli 3 lõike 2) kohaselt on kõigi oma asjaomaste meetmete puhul liidu eesmärk meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine ja võrdõiguslikkuse edendamine.

(2)

Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele – Aruanne nõukogu direktiivi 2004/113/EÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega) kohaldamise kohta (COM(2015)190 final) – http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52015DC0190

(3)

Kohtuotsus, 1. märts 2011, C-236/09, ECLI:EU:C:2011:100.

(4)

Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. juuli 2001, Geraets-Smits ja Peerbooms, C-157/99, ECLI:EU:C:2001:404.


VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

6.2.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

18

2

4

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Daniela Aiuto, Beatriz Becerra Basterrechea, Malin Björk, Vilija Blinkevičiūtė, Viorica Dăncilă, Iratxe García Pérez, Arne Gericke, Anna Hedh, Mary Honeyball, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Florent Marcellesi, Maria Noichl, Pina Picierno, João Pimenta Lopes, Terry Reintke, Michaela Šojdrová, Ernest Urtasun, Ángela Vallina, Elissavet Vozemberg-Vrionidi, Anna Záborská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Inés Ayala Sender, Evelyn Regner, Mylène Troszczynski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Claudia Schmidt


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

18

+

ALDE

Beatriz Becerra Basterrechea

EFDD

Daniela Aiuto

PPE

Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Claudia Schmidt, Elissavet Vozemberg-Vrionidi, Michaela Šojdrová

S&D

Inés Ayala Sender, Vilija Blinkevičiūtė, Viorica Dăncilă, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Mary Honeyball, Maria Noichl, Pina Picierno, Evelyn Regner

VERTS/ALE

Florent Marcellesi, Terry Reintke, Ernest Urtasun

2

-

ECR

Arne Gericke

ENF

Mylène Troszczynski

4

0

GUE/NGL

Malin Björk, João Pimenta Lopes, Ángela Vallina

PPE

Anna Záborská

Tähiste seletused:

+  :  poolt

-  :  vastu

0  :  hääletamisest hoidumine

Õigusalane teave