Menetlus : 2016/2326(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0202/2017

Esitatud tekstid :

A8-0202/2017

Arutelud :

PV 12/06/2017 - 15
CRE 12/06/2017 - 15

Hääletused :

PV 13/06/2017 - 5.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0254

RAPORT     
PDF 489kWORD 63k
24.5.2017
PE 599.838v02-00 A8-0202/2017

ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielementide kohta pärast 2020. aastat

(2016/2326(INI))

Regionaalarengukomisjon

Raportöör: Kerstin Westphal

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 EELARVEKOMISJONI ARVAMUS
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielementide kohta pärast 2020. aastat

(2016/2326(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti artiklit 3, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti artikleid 4, 162, 174–178 ja 349,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013 aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (edaspidi „ühissätete määrus“)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006(6),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(8),

–  võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta teatist „Mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbivaatamine/muutmine – Tulemustele keskenduv ELi eelarve“ (COM(2016)0603),

–  võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse investeerimise ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimise kohta: hinnang ühissätete määruse artikli 16 lõike 3 kohasele aruandele(9),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa territoriaalse koostöö parimate tavade ja innovatiivsete meetmete kohta(10),

–  võttes arvesse oma 11. mai 2016. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika kiirema rakendamise kohta(11),

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2010. aasta resolutsiooni ELi Doonau piirkonna strateegia kohta(12), 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni ELi Läänemere piirkonna strateegia ja makropiirkondade osa kohta tulevases ühtekuuluvuspoliitikas(13), 28. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia kohta(14), 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni ELi Alpi piirkonna strateegia kohta(15),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni innovatsioonile suunatud koostoime kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ning muude Euroopa innovatsioonifondide ja ELi programmide vahel(16),

–  võttes arvesse oma 10. mai 2016. aasta resolutsiooni uute territoriaalsete arengu vahendite kohta ühtekuuluvuspoliitikas 2014–2020: integreeritud territoriaalsed investeeringud ning kogukonna juhitud kohalik areng(17),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamise ja tulemuslikkuse suurendamise kohta(18),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus(19),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni ELi poliitika linnamõõtme kohta(20),

–  võttes arvesse komisjoni teatisi ja oma resolutsioone äärepoolseimate piirkondade kohta, eelkõige 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika rolli kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades strateegia „Euroopa 2020“ kontekstis(21) ja 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni äärepoolseimate piirkondade potentsiaali optimeerimise kohta struktuurifondide ja muude Euroopa Liidu programmide koostoimimise abil(22),

–  võttes arvesse oma 28. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika ja strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamise kohta(23),

–  võttes arvesse toetusesaajate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele juurdepääsu lihtsustamisega tegeleva kõrgetasemelise töörühma järeldusi ja soovitusi,

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi 2016. aasta Euroopa Kontrollikoja eriaruande nr 31 kohta „Vähemalt iga viies euro ELi eelarvest kliimameetmetele: plaanid on kõrgelennulised, kuid ebaõnnestumise oht suur“, mis võeti vastu 21. märtsil 2017,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 15. detsembri 2015. aasta otsust Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 tõlgendamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 19/2016 „ELi eelarve täitmine rahastamisvahendite kaudu: programmitöö perioodil 2007–2013 saadud õppetunnid“,

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 22. veebruari 2016. aasta aruannet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja Euroopa strateegiliste investeeringute fondi kombineerimise kohta, mis tagab koordineerimise, koostoime ja vastastikuse täiendavuse,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A8-0202/2017),

A.  arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika loodi Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu alusel ning väljendab ELi solidaarsust kui üht liidu aluspõhimõtet, järgides aluslepingul põhinevat eesmärki vähendada piirkondade ebavõrdsust ja edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust kõigis ELi piirkondades;

B.  arvestades, et pärast 2008. aastat on ELi kui „lähendamismasina“ toimimine seiskunud, mis on põhjustanud piirkondade ja liikmesriikide vaheliste erinevuste suurenemist ning sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse süvenemist kogu ELis, tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika on eelkõige territoriaalse koostöö erinevate vormide edendamise osas Euroopa tasandil väga tõhus ja on seepärast jätkuvalt oma majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse mõõtme tõttu hädavajalik poliitika, mis ühendab territooriumi konkreetsed vajadused ELi prioriteetidega ja toob kohapeal käegakatsutavad tulemused kõigi kodanike jaoks;

C.  arvestades, et pärast 2020. aastat jääb ühtekuuluvuspoliitika peamiseks väga tulemuslikuks ja väärtuslikuks kogu ELi hõlmavaks investeerimispoliitikaks jätkusuutlike töökohtade loomisel ja aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu ning konkurentsivõime saavutamisel, pidades eelkõige silmas avaliku ja erasektori investeeringute järsku vähenemist paljudes liikmesriikides ning üleilmastumise tagajärgi; tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika on etendanud olulist rolli ning näidanud üles märkimisväärset vastuvõtlikkust makromajanduslike piirangute suhtes;

D.  arvestades, et viimane ühtekuuluvuspoliitika reform 2013. aastal oli põhjalik ja ulatuslik ning sellega seati poliitikas kesksele kohale ühelt poolt tulemustele suunatud lähenemisviis, temaatiline keskendumine, tulemuslikkus ja tõhusus ning teiselt poolt põhimõtted, mis hõlmavad partnerlust, mitmetasandilist valitsemist, arukat spetsialiseerumist ja kohapõhist lähenemist;

E.  arvestades, et uuendatud ühtekuuluvuspoliitika tulemusena nihkus kese peamistelt taristuga seotud projektidelt järk-järgult teadmistepõhise majanduse ja innovatsiooni edendamisel põhinevate projektide suunas;

F.  arvestades, et neid põhimõtteid tuleks järgida ka pärast 2020. aastat, et tagada järjepidevus, nähtavus, õiguskindlus, juurdepääsetavus ja poliitika rakendamise läbipaistvus;

G.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika edu jaoks pärast 2020. aastat on hädavajalik vähendada toetusesaajate ja korraldusasutuste halduskoormust, leida õige tasakaal poliitika tulemustele orienteerituse ja kontrollide vahel, suurendada proportsionaalsust, viia sisse eristamine programmide rakendamisel ja lihtsustada eeskirju ja menetlusi, sest neid peetakse praegu liiga keeruliseks;

H.  arvestades, et need elemendid, kombineerituna integreeritud poliitilise lähenemisviisi ja partnerluse põhimõttega, näitavad ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtust;

I.  arvestades, et ELi ja liikmesriikide suurenevad eelarvepiirangud ega Brexiti tagajärjed ei tohi nõrgendada ELi ühtekuuluvuspoliitikat; nõuab sellega seoses, et ELi/UK läbirääkijaid kaaluksid eeliseid ja puudusi seoses Ühendkuningriigi jätkuva osalemisega Euroopa territoriaalse koostöö programmides;

J.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika raames käsitletakse juba praegu paljusid erinevaid probleeme, mis on seotud aluslepingus sätestatud eesmärkidega, ning ei tohiks eeldada, et selle kaudu hakatakse käsitlema kõiki uusi probleeme, millega EL silmitsi seisab 2020. aasta järel sama või isegi väiksema eelarve juures, kuigi tulemus võib olla parem, kui liikmesriikidele, piirkondadele ja linnadele võimaldatakse suuremat paindlikkust, et toetada uusi poliitilisi väljakutseid;

ELi ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtus

1.  on tugevalt vastu mis tahes 27 ELi liikmesriigi stsenaariumile 2025. aastaks, mida sisaldab valge raamat tuleviku Euroopa kohta, mis piiraks ELi jõupingutusi seoses ühtekuuluvuspoliitikaga; kutsub komisjoni sellele vastupidiselt üles esitama kõikehõlmavat seadusandlikku ettepanekut tugeva ja tõhusa 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika jaoks;

2.  rõhutab, et majanduskasvu ja piirkondlikku, majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist ei saavutata ilma hea valitsemistava, koostöö, kõikide sidusrühmade vahel valitseva vastastikuse usalduse ja tõhusa kaasamiseta riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, nagu on sätestatud partnerluse põhimõttes (ühissätete määruse artikkel 5); kordab taas, et ELi ühtekuuluvuspoliitika ühise juhtimise korraldus annab ELile ainulaadse vahendi tegeleda otse kodanike probleemidega, mis on seotud sise- ja välisprobleemidega; on seisukohal, et ühine juhtimine, mis põhineb partnerluse põhimõttel, mitmetasandilisel valitsemisel ja eri haldustasandite kooskõlastamisel, on märkimisväärse väärtusega suurema isevastutuse ning vastutustunde tagamiseks poliitika rakendamise eest kõikide sidusrühmade seas;

3.  rõhutab ühtekuuluvuspoliitika katalüütilist mõju ja õppetunde, mida ametiasutused, toetusesaajad ja sidusrühmad saavad õppida; rõhutab ühtekuuluvuspoliitika kui aruka, jätkusuutliku ja kaasava poliitika horisontaalset ja valdkondadevahelist lähenemisviisi, mis loob raamistiku riiklike ja piirkondlike osalejate mobiliseerimiseks ja koordineerimiseks ning kaasab neid töötama koos ELi prioriteetide saavutamise nimel kaasrahastatavate projektide kaudu; nõuab sellega seoses optimaalset koordineerimist ja koostööd ühtekuuluvuspoliitika eest vastutava komisjoni peadirektoraadi ja teiste peadirektoraatide vahel ning riiklike, piirkondlike ja kohalike asutustega;

4.  väljendab kahetsust mitmete rakenduskavade hilise vastuvõtmise ja korraldusasutuste hilise määramise üle mõnes liikmesriigis kehtiva programmitöö perioodi raames; tunneb heameelt rakenduskavade kiirendatud rakendamise esimeste märkide üle, mida täheldati 2016. aasta jooksul; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks parema rakendamise rakkerühmaga, et toetada rakendamist ja teha kindlaks viivituste põhjused ning pakkuda praktilisi viise ja meetmeid selliste probleemide vältimiseks järgmise programmitöö perioodi alguses; julgustab tugevalt kõiki kaasatud osalisi jätkama rakendamise parandamist ja kiirendamist ilma kitsaskohti tekitamata;

5.  märgib puudusi finantsplaneeringus ja eelarve täitmise süsteemis, mis tõid kaasa maksmata arvete kuhjumise ja maksete enneolematu hilinemise, mis kandus eelmisest mitmeaastasest finantsraamistikust praegusesse üle; kutsub komisjoni üles leidma struktuurset lahendust, mis lahendaks sellised probleemid enne praeguse mitmeaastase finantsraamistiku lõppu ja hoiaks ära nende ülekandumise järgmise finantsraamistiku aega; toonitab, et maksete assigneeringute tase peab vastama varem võetud kohustustele, eriti perioodi lõpupoole, kui liikmesriikide maksenõuete hulk oluliselt kasvab;

6.  tunnistab, et mõnes liikmesriigis on partnerluse põhimõte suurendanud koostööd piirkondlike ja kohalike ametiasutuste vahel, kuid on veel palju arenguruumi, selleks et tagada kõigi sidusrühmade, sealhulgas kodanikuühiskonna sidusrühmade tegelik ja õigeaegne kaasamine, et tagada ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel suurem vastutustunne ja nähtavus, seejuures suurendamata halduskoormust ja põhjustamata viivitusi poliitika rakendamisel; toonitab, et sidusrühmade kaasamine peaks ka edaspidi toimuma kooskõlas mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisiga; on arvamusel, et partnerluse põhimõtet ja tegevusjuhendit tuleks tulevikus veelgi tugevdada, näiteks kehtestades selged miinimumnõuded partnerluse kaasamiseks;

7.  rõhutab, et kuigi ühtekuuluvuspoliitika on hiljutise majandus- ja finantskriisi ja kasinusmeetmete mõju ELis leevendanud, on piirkondlik ning konkurentsialane ja sotsiaalne ebavõrdsus endiselt suur; nõuab tugevamaid meetmeid nende erinevuste vähendamiseks ja uue ebavõrdsuse tekkimiseks igat liiki piirkonnas, säilitades ja tugevdades piirkondade toetamist, et hõlbustada omavastutust poliitika eest igat liiki piirkonnas ja saavutada ELi eesmärgid kogu ELis; on sellega seoses seisukohal, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata piirkondade vastupidavuse suurendamisele ootamatute šokkide suhtes;

8.  juhib tähelepanu sellele, et kõik territoriaalse koostöö vormid, sh makropiirkondlikud strateegiad, mille kõiki võimalusi ei ole veel täielikult ära kasutatud, muudavad kogu ELi piirkondade ja kodanike vahelise poliitilise koostöö ja kooskõlastamise mõistet; rõhutab ühtekuuluvuspoliitika väärtust selliste probleemide lahendamisel, mis on iseloomulikud saartele, piiriülestele piirkondadele ja põhjapoolseimate hõredalt asustatud piirkondadele, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 174, äärepoolseimatele piirkondadele, mis on määratletud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 ja 355, millel on eriline seisund ja mille konkreetsed vahendid ja rahastamine tuleks säilitada pärast 2020. aastat, ning äärealadele;

9.  märgib, et Euroopa territoriaalne koostöö (ETK) on ühtekuuluvuspoliitika 2014–2020 üks oluline eesmärk, mis lisab olulise lisaväärtuse ELi eesmärkidele, edendab solidaarsust ELi piirkondade vahel ja naaberriikidega ning hõlbustab kogemuste vahetamist ja heade tavade ülekandmist, nt standardsete dokumentide abil; rõhutab vajadust edendada jätkuvalt piiriülest, riikidevahelist ja piirkondadevahelist koostööd osana territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise eesmärgist kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 174; on seisukohal, et see peaks pärast 2020. aastat jääma oluliseks vahendiks, rõhutab siiski, et praegune Euroopa territoriaalse koostöö eelarve ei suuda lahendada suuri probleeme, millega Interregi programmid kokku puutuvad, ning ei toeta tõhusalt piiriülest koostööd; nõuab palju suuremat eelarvet Euroopa territoriaalse koostöö jaoks järgmisel programmitöö perioodil;

10.  rõhutab, et Euroopa avaliku sektori asutustele on oluline praegune Euroopa piirkondade vahelise koostöö programm Interreg Europe, et lihtsustada kogemuste vahetamist ja heade tavade ülekandmist; soovitab laiendada rahastamisvõimalusi järgmises programmis Interreg pärast 2020. aastat, et võimaldada investeeringute tegemist füüsilistesse katseprojektidesse ja näidisprojektidesse, võttes arvesse ka neisse kaasatud sidusrühmi kogu Euroopas;

Ühtekuuluvuspoliitika struktuur pärast 2020. aastat – järjepidevus ja täiustamist vajavad valdkonnad

11.  toonitab, et praegune piirkondade kategoriseerimine, läbi viidud reformid, näiteks temaatiline keskendumine, ja tulemusraamistik on tõestanud ühtekuuluvuspoliitika väärtust; palub komisjonil esitada ideid suurema paindlikkuse saavutamiseks ELi eelarve kui terviku rakendamisel; peab reservi loomist sellega seoses huvitavaks võimaluseks, et lahendada programmitöö perioodi jooksul suuri ettenägematuid asjaolusid ja soodustada rakenduskavade ümberprogrammeerimist, et kohandada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide investeerinuid iga piirkonna muutuvate vajadustega ning samuti tegelda globaliseerumise mõjuga piirkondlikul ja kohalikul tasandil ilma, et see mõjutaks negatiivselt investeeringuid ühtekuuluvuspoliitikasse või avaldaks mõju strateegilisele suunitlusele, pikaajalistele eesmärkidele ja kavandamiskindlusele ja mitmeaastaste programmide stabiilsusele piirkondlike ja kohalike asutuste jaoks;

12.  tunnustab eeltingimuste, eelkõige aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) väärtust, mis võimaldavad toetada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide strateegilist programmitööd ning on aidanud suurendada tulemustele suunatust kohapeal; märgib, et eeltingimused võimaldavad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide abil tõhusalt toetada Euroopa eesmärke pärast 2020. aastat, ilma et see piiraks aluslepingus sätestatud ühtekuuluvuseesmärke;

13.  rõhutab, et peab olema tasakaalustatud seos ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta majanduse juhtimise protsesside vahel kõigi kaasatud osaliste jaoks ning et see seos peaks olema vastastikune; on arvamusel, et territoriaalse mõõtme suurem tunnustamine oleks Euroopa poolaasta, st majanduse juhtimise ja ühtekuuluvuspoliitika majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide ning jätkusuutliku majanduskasvu, tööhõive ja keskkonnakaitse jaoks kasulik ning seda tuleks kaaluda tasakaalustatud viisil;

14.  leiab, et kuna ühtekuuluvuspoliitika vahendite eesmärk on hoogustada investeerimist, majanduskasvu ja tööhõivet kogu liidu tasandil, siis tuleks 2020. aasta järgsest ühtekuuluvuspoliitikast toetatavate projektide kaasrahastamiseks vajalikud riiklikud osamaksed stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud eelarvepuudujäägi arvutamisest välja jätta;

15.  juhib tähelepanu, et haldus- ja institutsioonilise suutlikkuse suurendamine ja seepärast siseriiklike ja piirkondlike asutuste tugevdamine, et toetada investeeringuid rakenduskavade kavandamise, rakendamise ja hindamise ning ametialase koolituse kvaliteedi valdkonnas liikmesriikides ja piirkondades on esmatähtis ühtekuuluvuspoliitika eduka toimimise jaoks ja lähenemise saavutamiseks kõrgemate normide nimel; rõhutab sellega seoses algatuse TAIEX REGIO PEER 2 PEER tähtsust, mis parandab haldus- ja institutsioonilist suutlikkust ja annab ELi investeeringute jaoks paremaid tulemusi;

16.  rõhutab vajadust lihtsustada ühtekuuluvuspoliitika üldist juhtimissüsteemi kõigil valitsemistasanditel, lihtsustades rakenduskavade planeerimist, juhtimist ja hindamist, et muuta see juurdepääsetavamaks ja tõhusamaks; rõhutab sellega seoses, kui oluline on võidelda ülemääraste nõuete kehtestamise vastu liikmesriikides; palub komisjonil suurendada võimalusi e-ühtekuuluvuse ja kulude eriliikide jaoks, nagu ühissätete määruses kehtestatud ühikukulude astmestik ja kindla suurusega summad ning kehtestada taotlejatele ja toetusesaajatele teabe andmiseks digitaalne platvorm või ühtne kontaktpunkt; toetab toetusesaajate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele juurdepääsu lihtsustamisega tegeleva kõrgetasemelise töörühma järeldusi ja soovitusi ning ergutab liikmesriike neid soovitusi rakendama;

17.  palub komisjonil kaaluda lahendusi vastavalt proportsionaalsusele ja eristamisele programmide rakendamises, lähtudes riskist, objektiivsetest kriteeriumitest ja positiivsetest stiimulitest programmide jaoks, nende ulatusest ja haldussuutlikkusest, eelkõige seoses mitmekordse auditiga, mis peaks keskenduma eeskirjade eiramisele, eelkõige pettuse ja korruptsiooniga võitlemisele, ja kontrollide arvule, et saavutada suurem ühtlustamine ühtekuuluvuspoliitika, konkurentsipoliitika ja muude liidu poliitikavaldkondade, eelkõige riigiabi eeskirjade vahel, mida kohaldatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, kuid mitte EFSI ega programmi „Horisont 2020“ suhtes, seda ka seoses võimalusega kehtestada kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide suhtes ühtsed eeskirjad, et muuta rahastamine tulemuslikumaks ja võtta samal ajal arvesse iga fondi eripära;

18.  palub komisjonil, pidades silmas tegelikku lihtsustamist ja koordineerimist riiklike ja piirkondlike programmide haldusasutustega, koostada teostatav lihtsustatud kulude laiendamise kava Euroopa Regionaalarengu Fondile kooskõlas määruse eelnõu sätetega, millega muudetakse finantseeskirju, mis on kohandatavad eelarvele (koonddirektiiv);

19.  usub, et rahalised toetused tuleks ka edaspidi jagada ühtekuuluvuspoliitika alusel; võtab siiski teadmiseks finantsinstrumentide üha suureneva kasutamise; rõhutab, et laenud, omakapital või tagatised võivad etendada täiendavat rolli, kuid neid tuleb kasutada ettevaatlikult ja asjakohase eelhindamise alusel ning toetusi tuleks täiendada ainult seal, kus sellised rahastamisvahendid on lisaväärtus ja need võivad avaldada soodustavat mõju, meelitades ligi täiendavat rahalist toetust, võttes seejuures arvesse piirkondade ebavõrdsust ning erinevaid tavasid ja kogemusi;

20.  rõhutab, et on tähtis, et komisjon, Euroopa Investeerimispank ja liikmesriigid aitavad kohalikke ja piirkondlikke asutusi innovaatiliste rahastamisvahendite puhul selliste platvormide abil nagu fi-compass või nähes toetusesaajatele ette stiimuleid; tuletab meelde, et need vahendid ei sobi igasuguseks sekkumiseks ühtekuuluvuspoliitika raames; on arvamusel, et kõigil piirkondadel peaks olema vabatahtlikkuse alusel võimalik teha otsuseid rahastamisvahendite rakendamise kohta vastavalt oma vajadustele; on siiski vastu siduvatele kvantitatiivsetele sihtidele rahastamisvahendite kasutamiseks ning rõhutab, et rahastamisvahendite suurem kasutamine ei tohi kaasa tuua ELi eelarve üldist vähendamist;

21.  kutsub komisjoni üles tagama paremat koostoimet ja teabevahetust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning muude liidu fondide ja programmide, sealhulgas EFSI vahel ja nende suhtes, ning lihtsustama mitme rahastajaga meetmete rakendamist; rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ei tohi õõnestada ühtekuuluvuspoliitika programmitöö strateegilist sidusust, territoriaalset koondumist ega pikaajalisi väljavaateid ning nendega ei tohi asendada ega välja tõrjuda toetusi ning asendada või vähendada ESIFi eelarvet; rõhutab selle vahendite tõelist täiendavust; nõuab, et võetaks kasutusele selged piirangud EFSI ja ühtekuuluvuspoliitika vahel, mille kõrval pakutaks võimalusi nende ühendamiseks ja lihtsamaks kasutamiseks ilma neid ühendamata, mis võib muuta rahastamisstruktuuri atraktiivsemaks, et kasutada tulemuslikult ELi nappe vahendeid; on veendunud, et on vaja mitme rahastajaga toiminguid käsitlevate eeskirjade ühtlustamist ning selge kommunikatsioonistrateegiat olemasolevate rahastamisvõimaluste kohta; julgustab komisjoni seoses sellega välja töötama toetusesaajate töövahendid;

22.  kutsub komisjoni üles kaaluma täiendava näitajate kogumi väljatöötamist, mis täiendab SKP-näitajat, mis jääb Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide võrdse jagamise peamiseks õiguslikuks ja usaldusväärseks meetodiks; usub, et selles kontekstis tuleks hinnata ja võtta arvesse sotsiaalse arengu indeksit või demograafilisi näitajaid, et saada piirkondlikust arengust terviklikku ülevaadet; on seisukohal, et sellised näitajad võiksid paremini vastata esile kerkivale uut liiki ebavõrdsusele ELi piirkondade vahel; rõhutab peale selle tulemusnäitaja asjakohasust, et tugevdada poliitika tulemusi ja tulemustele suunatust;

23.  kutsub komisjoni üles kaaluma meetmeid, mille eesmärk on lahendada ühtekuuluvuspoliitika projektide riikliku rahastamise küsimus, pidades silmas probleemi, mida kohtavad kohalikud ja piirkondlikud asutused kõrgelt tsentraliseeritud liikmesriikides, kellel ei ole piisavalt eelarve- ja finantssuutlikkust ning kes kogevad suuri raskusi projektide kaasrahastamisel ja sageli isegi projekti dokumentatsiooni koostamisel, mis viib ühtekuuluvuspoliitika vähesema kasutamiseni;

24.  ergutab komisjoni kaaluma võimalust kasutada Euroopa piirkondliku klassifikaatori NUTS III taset piirkondade liigitamiseks ühtekuuluvuspoliitikas mõnede valitud prioriteetide jaoks;

Ajakohastatud ühtekuuluvuspoliitika peamised poliitikavaldkonnad pärast 2020. aastat

25.  rõhutab Euroopa Sotsiaalfondi, noortegarantii ja noorte tööhõive algatuse tähtsust, eelkõige võitluses pikaajalise ja noorte töötuse vastu liidus, mis on enneolematult kõrgel tasemel, eelkõige vähem arenenud piirkondades, äärepoolseimates piirkondades ja neis piirkondades, mida on kriis kõige enam mõjutanud; rõhutab VKE-de põhirolli töökohtade loomisel – nad loovad 80 % liidu töökohtadest – ja innovatiivsete valdkondade, nagu digitaalsed ja vähese CO2-heitega majandusharud, edendamisel;

26.  on veendunud, et 2020. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika peaks jätkama haavatavate ja marginaliseeritud rühmade eest hoolitsemist, tegelema suureneva ebavõrdsusega ja suurendama solidaarsust; märgib samuti haridusse, koolitusse ja kultuuri tehtud investeeringute positiivset mõju sotsiaalse ja tööhõivealase lisaväärtuse näol; rõhutab lisaks vajadust säilitada sotsiaalne kaasatus, sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi kulutused, mida täiendavad Euroopa Regionaalarengu Fondi investeeringud selles valdkonnas;

27.  teeb ettepaneku kasutada paremini Euroopa struktuuri ja investeerimisfonde, et tegeleda demograafilise muutusega ja selle tagajärgedega piirkondlikul ja kohalikul tasandil; on arvamusel, et piirkondades, mis seisavad silmitsi selliste probleemidega nagu rahvastikukadu, tuleks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid paremini suunata, et luua töökohti ja majanduskasvu;

28.  juhib tähelepanu sellele, et järjest tähtsamaks muutub territoriaalne tegevuskava ja edukas maa- ja linnapiirkondade partnerlus, nagu ka arukate linnade eeskuju mikrokosmide ja katalüsaatoritena, et leida innovaatilisi lahendusi piirkondlikele ja kohalikele probleemidele;

29.  tunneb heameelt Amsterdami pakti üle ja selle üle, et teadvustatakse paremini linnade ja linnapiirkondade rolli Euroopa poliitika väljatöötamisel ja nõuab paktiga sätestatud koostöömeetodi tõhusat rakendamist partnerluse kaudu; eeldab, et tulemused liidetakse tulevasse ELi 2020. aasta järgsetesse poliitikasse;

30.  rõhutab ühtekuuluvuspoliitika tõhustatud linnamõõdet jätkusuutliku linnaarengu erisätete ja linna innovaatiliste meetmete kujul; on seisukohal, et seda tuleks ka tulevikus arendada ja 2020. aasta järel rahaliselt kindlustada ning et tuleks tugevdada pädevuste edasidelegeerimist madalamatele valitsemistasanditele; kutsub komisjoni suurendama linnadele suunatud eri meetmete kooskõlastamist, et tugevdada ühtekuuluvuspoliitika rahastamise raames kohalike omavalitsuste otsest toetamist, pakkudes rahastamist ja eesmärgipäraseid vahendid territoriaalseks arenguks; rõhutab selliste uute territoriaalse arengu vahendite tulevast rolli nagu kohalikel vajadustel põhinev kohalik areng ja integreeritud territoriaalsed investeeringud;

31.  toetab ELi kohustusi Pariisi kliimakokkuleppe raames; tuletab sellega seoses meelde kõigi ELi institutsioonide võetud kohustuse kulutada vähemalt 20 % ELi eelarvest kliimamuutustega seotud tegevusele ning rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidel on selles oluline osa ja neid tuleks ka edaspidi kasutada nii tõhusalt kui võimalik kliimamuutuste mõju leevendamiseks ja nendega kohanemiseks, samuti keskkonnahoidliku majanduse ja taastuvenergia jaoks; peab vajalikuks parandada kliimamuutustega seotud kulutuste järelevalve- ja jälgimissüsteemi; rõhutab sellega seoses Euroopa territoriaalse koostöö pakutavaid võimalusi ning linnade ja piirkondade rolli linnade tegevuskava raames;

32.  märgib, et RIS3 tugevdab piirkondliku innovatsiooni ökosüsteeme; rõhutab, et ka teadusuuringud, innovatsioon ja tehnoloogia arendamine peavad olema tulevases ühtekuuluvuspoliitikas jätkuvalt tähtsal kohal, nii et EL oleks nendes valdkondades üleilmselt konkurentsivõimeline; on seisukohal, et aruka spetsialiseerumise strateegia peaks saama 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika peamiseks juhtpõhimõtteks, ergutades koostööd eri piirkondade, linna- ja maapiirkondade vahel ja tugevdades ELi majandusarengut ning tekitades koostoimet riigiüleste aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) ja maailmatasemel klastrite vahel; tuletab meelde ELi eelarve katseprojekti „Teaduse tipptaseme saavutamine“ (S2E), millega jätkuvalt toetatakse piirkondi 13 liikmesriigis Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ja ELi muude rahastamisprogrammide vahelise koostoime arendamisel ja kasutamisel; on seisukohal, et tuleb teha täiendavaid jõupingutusi koostoime maksimeerimiseks, et jätkata arukat spetsialiseerumise ja innovatsiooni tugevdamist pärast 2020. aastat;

33.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika suurem nähtavus on esmatähtis, et võidelda euroskeptitsismi vastu ja aidata taastada kodanike kindlustunne ja usaldus; rõhutab tõsiasja, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide nähtavuse parandamiseks tuleb pöörata rohkem tähelepanu nende programmide sisule ja tulemustele, kasutades ülalt alla ja alt üles lähenemisviisi, mis võimaldab sidusrühmade ja lõplike vahendite saajate kaasamist, kes võivad olla ühtekuuluvuspoliitika tulemuste levitamise tõhusaks vahendiks; nõuab tungivalt, et komisjoni, liikmesriigid, piirkonnad ja linnad annaksid tõhusamalt teavet ühtekuuluvuspoliitika saavutuste kohta, mis pakuvad lisaväärtust ELi kodanike igapäevaelule; nõuab tungivalt, et vajaduse korral tuleks tehnilise abi all konkreetse eelarvereaga hõlmatud kommunikatsioonimeetmetega jätkata kuni projekt on lõppenud, mil selle tulemused muutuvad nähtavaks;

Väljavaade

34.  teeb ettepaneku seada ELi päevakorras esikohale majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ja solidaarsuse edendamise ELis ning ELi vahendite suunamise majanduskasvule, tööhõivele ja konkurentsivõimele; nõuab samuti, et jätkataks võitlust piirkondliku ebavõrdsuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega ning diskrimineerimisega; on seisukohal, et peale aluslepingutes sisalduvate eesmärkide peaks ühtekuuluvuspoliitika olema jätkuvalt vahend, mille abil saavutada ELi poliitilisi eesmärke, edendades sellega suuremat teadlikkust tema saavutustest, ja hoides seda Euroopa Liidu peamise investeerimispoliitikana, mis on kättesaadav kõikidele piirkondadele;

35.  kordab veel, et on viimane aeg valmistada ette 2020. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika, et käivitada see tõhusalt kohe uue programmitöö perioodi alguses; nõuab seepärast, et komisjon alustaks uue õigusraamistiku ettevalmistamisega piisavalt vara, täpsemalt viivitamata pärast järgmise mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmist ja ametlikesse keeltesse tõlkimist; nõuab lisaks kõikide tulevast ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevate seadusandlike ettepanekute ajakohast vastuvõtmist ning selliseid haldus- ja kontrollisuuniseid enne uue programmitöö perioodi algamist, millel ei ole tagasiulatuvat mõju; rõhutab, et rakenduskavade rakendamise edasilükkumine võib mõjutada ühtekuuluvuspoliitika tõhusust;

36.  märgib, et praeguse ühtekuuluvuspoliitika õigusraamistiku tuum tuleks pärast 2020. aastat säilitada koos täiustatud, tõhustatud, hõlpsalt juurdepääsetava ja tulemustele orienteeritud poliitika ja lisaväärtusega, mida selgitatakse kodanikele paremini;

37.  rõhutab seoses komisjoni ettepanekuga 2016/0282(COD), et rahvusvahelise kaitse all olevate rändajate ja pagulaste vastuvõtmine ja nende sotsiaalne ja majanduslik integreerimine nõuab ühtset riikidevahelist lähenemisviisi, mida tuleb samuti käsitleda praeguse ja tulevase ELi ühtekuuluvuspoliitika kaudu;

38.  juhib tähelepanu eeskirjade stabiilsuse tähtsusele; palub komisjonil teha järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ühtekuuluvuspoliitikat puudutavate rakendussätete koostamisel võimalikult vähe muudatusi; on veendunud vajaduses piisava ühtekuuluvuspoliitika eelarve järele pärast 2020. aastat nõuetekohasel tasemel, kui mitte kõrgemal, mis võtab arvesse keerukaid sise- ja välisprobleeme, millega poliitika peab oma eesmärke silmas pidades tegelema; on seisukohal, et seda poliitikat ei või mingil juhul, ka mitte Brexiti tingimustes nõrgestada, ning et selle osakaalu ELi kogueelarves ei tohiks vähendada, suunates vahendeid uute probleemide lahendamisele; toonitab lisaks ühtekuuluvuspoliitika mitmeaastast iseloomu, ja kutsub üles säilitama 7-aastast programmitöö perioodi või kehtestama 5+5 aastase programmitöö perioodi koos kohustusliku vahekokkuvõttega;

39.  nõuab tulemusreservi kiiret eraldamist; märgib, et reservi avamise ja kasutamise vaheline aeg on liiga pikk, mis vähendab selle reservi tõhusust; soovitab seetõttu komisjonile, et see lubaks liikmesriikidel käivitada tulemusreservi kasutamine kohe, kui läbivaatamine on lõpetatud;

40.  juhib sellega seoses tähelepanu sellele, et digitaalne tegevuskava, sealhulgas vajaliku taristu ja kõrgetasemeliste tehnoloogiliste lahenduste pakkumine, peab olema ühtekuuluvuspoliitika raamistikus, eelkõige järgmisel rahastamisperioodil prioriteet; märgib, et arenguga telekommunikatsiooni sektoris peab igal juhul kaasnema asjakohane koolitamine, mida peaks ühtlasi toetama ühtekuuluvuspoliitika;

41.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikidele, nende parlamentidele ja Regioonide Komiteele.

(1)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.

(2)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.

(3)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 470.

(4)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.

(5)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 303.

(6)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 281.

(7)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.

(8)

ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.

(9)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0053.

(10)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0321.

(11)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0217.

(12)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0008.

(13)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0254.

(14)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0383.

(15)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0336.

(16)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0311.

(17)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0211.

(18)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0419.

(19)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0308.

(20)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0307.

(21)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0125.

(22)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0133.

(23)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0384.


SELETUSKIRI

Euroopa Liidu aluspõhimõte on selles elavate erinevate inimeste ja riikide vaheline rahumeelne koostöö. Liikmesriigid on määratlenud üldised kohustused ja eesmärgid Lissaboni lepingus. Üks Euroopa Liidu peamistest eesmärkidest on edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning solidaarsust eri piirkondade vahel. Selle eesmärgi poole püüeldakse Euroopa ühtekuuluvuspoliitika abil, millega luuakse ainulaadne investeerimisinstrument kõigi piirkondade jaoks. Ühtekuuluvuspoliitika on peamine kogu ELi hõlmav investeerimispoliitika, mille eesmärk on luua töökohti ja elavdada majanduskasvu.

Raportöör toetab täielikult majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki. Tulevase ühtekuuluvuspoliitika jaoks on tähtis õppida senistest kogemustest ja võtta arvesse praeguseid probleeme.

Raportööri arvates peaks valitsema üksmeel kahe ühtekuuluvuspoliitika põhimõtte vahel.

Esiteks on hädavajalik piisav eelarve ühtekuuluvuspoliitika jaoks. Nii ELi kui ka riikide eelarvepiirangud ega Brexiti tagajärjed ei tohiks nõrgestada ELi ühtekuuluvuspoliitikat.

Ühtekuuluvuspoliitika peaks vähendama ebavõrdsust ja – keskendudes eelkõige vähem arenenud piirkondadele – tugevdama kõiki piirkondi, sh ülemineku- ja rohkem arenenud piirkondi. Need kategooriad tuleks säilitada.

Lähtudes praeguse programmiperioodi kogemustest, on tähtsad varased ettevalmistused ja 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitikaga tuleb varakult alustada selleks, et õigel ajal käivitada konkreetsed piirkonnapõhised algatused.

Seoses ühtekuuluvuspoliitika struktuuriga arvab raportöör, et kõige tähtsam on poliitika lihtsustamine. Võimalikult palju tuleks vähendada bürokraatiat, mis koormab piirkondi ja kodanikke. Lihtsustusi on võimalik teha seonduvalt auditi mitmete elementide ja kontrollide hulgaga, samuti ühekordsete maksete või standardhindadega. Ühtlasi soovitab raportöör tagada suurem ühtlus ühtekuuluvuspoliitika ja riigiabi eeskirjade vahel. Raportööri arvates võiksid kõikidele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele kehtida ühtsed eeskirjad.

Suurendada tuleks koostoimet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning muude fondide ja programmide vahel. Sellega seoses teeb raportöör ettepaneku, et EFSI ei tohiks õõnestada ühtekuuluvuspoliitika programmitöö ühtset strateegilist raamistikku ega pikaajalisi väljavaateid. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendid peavad olema täiendavad.

Peale selle peab ühtekuuluvuspoliitika olema paindlik, selleks et tulle toime ettenägematute asjaoludega. Kuna temaatiline keskendumine on osutunud edukaks, soovib raportöör, et komisjon uuriks paindlikkuse lisamise viise, näiteks mingisugune reserv või lihtsam ümberplaneerimine.

Raportöör usub, et rakenduskavade koostamisel tuleb kuulata ka piirkondlike ja kohalike sidusrühmade arvamust. Partnerluse põhimõte, mis sätestati ühissätete määruses, peab kehtima nii riiklikele, piirkondlikele kui ka kohalikele asutustele. See tähendab, et nad peavad kaasama uue poliitika igas väljatöötamise, vastuvõtmise ja rakendamise etapis, sh seirekomisjonide koostamisel, piirkondliku ja kohaliku tasandi, samuti majandus- ja sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna (ühissätete määruse artikkel 5 ja artikkel 48). Seda põhimõtet peaks pärast 2020. aastat veelgi tugevdama.

Raportöör tunnistab et ühtekuuluvuspoliitikat on vaja rohkem kooskõlastada makromajanduspoliitikaga. Kahtlemata on territoriaalse mõõtme laialdasem tunnustamine kasulik Euroopa poolaasta jaoks. Majanduse juhtimise territoriaalseks muutmine võib aidata mõista paremini erinevate piirkondade majanduslikke, sotsiaalseid või institutsioonilisi arenguvajadusi ja probleeme ning kujundada reformi ettepanekud selle järgi. Mis tahes kujul makromajanduslikud tingimused ei ole abiks.

Seoses rahastamisega peaksid ühtekuuluvuspoliitika peamiseks vahendiks jääma toetused (mis on tõhus avaliku sektori sekkumisvorm paljudes eri valdkondades), eelkõige väiksemate toetusesaajate jaoks. Finantsinstrumendid võivad olla täiendavad kasulikud investeerimisvahendid valdkondades, kus on ilmnenud nende suurem asjakohasus toetustega võrreldes. Kui rahastamisvahendid ei tohiks tõrjuda kõrvale tavapäraseid toetusi, vaid neid tuleks kasutada selleks, et meelitada ligi täiendavat rahalist tuge ühtekuuluvuse edendamiseks. Ehkki SKP peaks jääma peamiseks kõlblikkuskriteeriumiks, kutsub raportöör komisjoni üles tõsiselt kaaluma ka lisakriteeriumide kasutuselevõtmist (millega võetakse arvesse demograafilist ja sotsiaalset arengut).

Mis puudutab poliitikavaldkondi, siis usub raportöör, et võitlus töötuse vastu on peamine teema, millega peab tegelema (nii pragu kui ka tulevikus). Muud peamised valdkonnad on võitlus kliimamuutuste ja demograafiliste muutuste vastu, samuti innovatsiooni ja VKE-de toetamine, rändajate integreerimine ja selle aluseks olev jätkusuutlik taristu. Samuti on tähtsad head suhted linnapiirkondade ja neid ümbritsevate maapiirkondade vahel. Seetõttu soovib raportöör, et partnerlussoovitused (mis loodi Amsterdami paktiga) kaasataks 2020. aasta järgsesse ühtekuuluvuspoliitikasse.


EELARVEKOMISJONI ARVAMUS (25.4.2017)

regionaalarengukomisjonile

ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielementide kohta pärast 2020. aastat

(2016/2326(INI))

Arvamuse koostaja: Jan Olbrycht

ETTEPANEKUD

Eelarvekomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  toonitab, et ühtekuuluvuspoliitika kujutab endast kõige nähtavamat, käegakatsutavat ja mõõdetavat euroopaliku solidaarsuse ja õigluse väljendust, mis on liidus oluliselt leevendanud hiljutise kriisi tagajärgi; rõhutab, et viimastel kümnenditel on ühtekuuluvuspoliitikast kui struktuuripoliitikast saanud peamine ELi investeerimispoliitika vahend, ning lisaks aluslepingutes sätestatud konkreetsetele eesmärkidele ka liidu üldiste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks; on arvamusel, et 2020. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika peaks jätkama selle eesmärgi täitmist, ning samuti jääma kõigi liikmesriikide ja piirkondade poliitikaks; on seisukohal, et seda poliitikat ei või mingil juhul, ka mitte Brexiti tingimustes nõrgestada, ning et selle osakaalu ELi kogueelarves tuleks tulevikus säilitada ja seda ei tohiks nõrgestada, suunates vahendeid uute probleemide lahendamisele;

2.  märgib puudusi finantsplaneeringus ja eelarve täitmise süsteemis, mis tõid kaasa maksmata arvete kuhjumise ja maksete enneolematu hilinemise, mis kandus eelmisest mitmeaastasest finantsraamistikust üle praegusesse mitmeaastasesse finantsraamistikku; on üha enam mures 2014.–2020. aasta rakenduskavade eelarvete täitmise aeglase käivitumise pärast, mis võib tulevikus tuua kaasa sama olukorra ja pidurdada majanduskasvu; kutsub komisjoni üles leidma struktuurset lahendust, mis lahendaks sellised probleemid enne praeguse mitmeaastase finantsraamistiku lõppu ja hoiaks ära nende ülekandumise järgmise finantsraamistiku aega; toonitab, et maksete assigneeringute tase peab vastama varem võetud kohustustele, eriti perioodi lõpupoole, kui liikmesriikide maksenõuete hulk oluliselt kasvab;

3.  rõhutab kasvavat vajadust paindlikkuse järele ELi eelarve rakendamises tervikuna, sh ühtekuuluvuspoliitikas, et lahendada programmiperioodi kestel uusi probleeme ning vajadusel hõlbustada programmidesse muudatuste tegemist; julgustab komisjoni uurima sellega seoses erinevaid lahendusi; on seisukohal, et ELi tasandil reservi loomine on selles kontekstis huvitav võimalus; usub siiski, et selles küsimuses tuleks pingutada nii ELi tasandil kui ka riiklikel ja piirkondlikel tasanditel; nõuab liikmesriikidele ja piirkondadele rohkem paindlikkust ning tulemusreservi kiiret eraldamist, toetades ühtlasi eelarve täitmist koostöös liikmesriikidega; rõhutab, et asjaolu, kui edukas on eelarve täitmine koostöös liikmesriikidega, sõltub liikmesriikide jõupingutustest programmitöö ja rakendamise alal, samuti üldisest juhtimis- ja kontrollisüsteemist ning selle õigest ja laitmatust toimimisest;

4.  ergutab komisjoni kaaluma erinevate näitajate kasutamist lisaks SKP-le, mis võimaldaks ühtekuuluvuspoliitika vahendeid õiglaselt jaotada, et reageerida uut liiki ebavõrdsusele, mis on tekkimas ELi piirkondade vahel ja mis ulatub majanduslikust ebavõrdsusest kaugemale;

5.  rõhutab, kui oluline on toetada lihtsamat ja sidusamat lähenemisviisi ühtekuuluvuspoliitikale, et omavahel ühtlustada erinevaid eeskirjade kogumikke ning muuta rahastamine tõhusamaks;

6.  märgib, et üha suurem roll on rahastamisvahenditel, mis oma olemuse tõttu kujutavad subsiidiumide ja toetuste kõrval täiendavat rahalist toetust, mida ELi eelarvest antakse; julgustab komisjoni arutlema ühtekuuluvuspoliitika toetuste ja rahastamisvahendite sobiva tasakaalu üle järgmises finantsraamistikus, rõhutades, et rahastamisvahendid ei sobi igasuguseks sekkumiseks, millest paljusid toetatakse nimelt ühtekuuluvuspoliitikast; toonitab asjaolu, et rahastamisvahendite suurem kasutamine ei tohiks tuua kaasa liidu eelarve üldist vähendamist;

7.  nõuab programmide rahastamise piisavat auditeerimist ja kontrolli, et tagada järelevalve ning muuta ühtekuuluvuspoliitika võimalikult nähtavaks;

8.  rõhutab, kui oluline on normide stabiilsus ja toonitab, et reeglistiku järjepidevus võib anda olulise panuse ELi vahendite tõhusaks kasutamiseks; palub komisjonil teha järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ühtekuuluvuspoliitikat puudutavate rakendussätete koostamisel võimalikult vähe muudatusi, nii et ELi vahendite rakendamise ja kontrolli eest vastutavad ametnikud saaksid tugineda saadud kogemustele ja õppetundidele;

9.  rõhutab, et arutelus järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kestuse üle on eriti tähtis ühtekuuluvuspoliitika mitmeaastane olemus; nõuab seetõttu seitsmeaastase programmitöö perioodi säilitamist või kohustusliku vahehindamisega programmitöö perioodi kehtestamist, mille kestuseks oleks viis pluss viis aastat.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

24.4.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

26

3

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Lefteris Christoforou, Gérard Deprez, José Manuel Fernandes, Eider Gardiazabal Rubial, Ingeborg Gräßle, Bernd Kölmel, Zbigniew Kuźmiuk, Clare Moody, Siegfried Mureşan, Jan Olbrycht, Paul Rübig, Petri Sarvamaa, Jordi Solé, Patricija Šulin, Monika Vana, Daniele Viotti, Tiemo Wölken, Marco Zanni, Stanisław Żółtek

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Ivana Maletić, Pier Antonio Panzeri, Nils Torvalds, Marco Valli, Derek Vaughan, Rainer Wieland, Tomáš Zdechovský

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Karin Kadenbach, Ramón Luis Valcárcel Siso


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

18.5.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

20

4

13

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Pascal Arimont, Franc Bogovič, Mercedes Bresso, James Carver, Andrea Cozzolino, Rosa D’Amato, Tamás Deutsch, Raymond Finch, Iratxe García Pérez, Michela Giuffrida, Krzysztof Hetman, Ivan Jakovčić, Marc Joulaud, Constanze Krehl, Sławomir Kłosowski, Louis-Joseph Manscour, Martina Michels, Iskra Mihaylova, Jens Nilsson, Andrey Novakov, Younous Omarjee, Konstantinos Papadakis, Mirosław Piotrowski, Stanislav Polčák, Terry Reintke, Liliana Rodrigues, Fernando Ruas, Monika Smolková, Maria Spyraki, Ramón Luis Valcárcel Siso, Monika Vana, Matthijs van Miltenburg, Lambert van Nistelrooij, Derek Vaughan, Kerstin Westphal, Joachim Zeller

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Viorica Dăncilă


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

20

+

ALDE

Ivan Jakovčić, Iskra Mihaylova, Matthijs van Miltenburg

ECR

Sławomir Kłosowski, Mirosław Piotrowski

EFDD

Rosa D'Amato

S&D

Mercedes Bresso, Andrea Cozzolino, Viorica Dăncilă, Iratxe García Pérez, Michela Giuffrida, Constanze Krehl, Louis-Joseph Manscour, Jens Nilsson, Liliana Rodrigues, Monika Smolková, Derek Vaughan, Kerstin Westphal

Verts/ALE

Terry Reintke, Monika Vana

4

EFDD

James Carver, Raymond Finch

NI

Konstantinos Papadakis

PPE

Stanislav Polčák

13

0

GUE/NGL

Martina Michels, Younous Omarjee

PPE

Pascal Arimont, Franc Bogovič, Tamás Deutsch, Krzysztof Hetman, Marc Joulaud, Andrey Novakov, Fernando Ruas, Maria Spyraki, Ramón Luis Valcárcel Siso, Joachim Zeller, Lambert van Nistelrooij

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Õigusalane teave