Menetlus : 2015/2084(INL)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0210/2017

Esitatud tekstid :

A8-0210/2017

Arutelud :

Hääletused :

PV 04/07/2017 - 6.8
CRE 04/07/2017 - 6.8

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0282

RAPORT     
PDF 556kWORD 99k
6.6.2017
PE 593.974v02-00 A8-0210/2017

soovitustega komisjonile tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete kohta ELis

(2015/2084(INL))

Õiguskomisjon

Raportöör: Emil Radev

(Algatus – kodukorra artikkel 46)

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

soovitustega komisjonile tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete kohta ELis

(2015/2084(INL))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 67 lõiget 4 ja artikli 81 lõiget 2,

  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõiget 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47,

–  võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6 ja sellega seotud asjakohast kohtupraktikat,

–  võttes arvesse töödokumenti Euroopa Liidus tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumstandardite kehtestamise ja selle õigusliku aluse kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse Euroopa lisaväärtuse üksuse Euroopa lisaväärtuse hinnangu uuringut teemal „Common minimum standards of civil procedure“ (Tsiviilkohtumenetluse ühised miinimumnõuded)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse liikmete analüüsi teemal „Europeanisation of civil procedure: towards common minimum standards?“ (Tsiviilkohtumenetluse euroopastamine – ühiste miinimumnõuete poole?)(3),

–  võttes arvesse sisepoliitika peadirektoraadi analüüsi teemal „Harmonised rules and minimum standards in the European law of civil procedure“ (Ühtlustatud eeskirjad ja miinimumnõuded Euroopa tsiviilkohtumenetlusõiguses)(4),

–  võttes arvesse Euroopa Õigusinstituudi (ELI) / Rahvusvahelise Eraõiguse Ühtlustamise Instituudi (UNIDROIT) projekti „From Transnational Principles to European Rules of Civil Procedure“ (Riikidevahelistest põhimõtetest Euroopa tsiviilkohtumenetluse normideni),

–  võttes arvesse Ameerika Õigusinstituudi (ALI) / UNIDROITi dokumenti „Principles of Transnational Civil Procedure“ (Riikidevahelise tsiviilkohtumenetluse põhimõtted)(5),

–  võttes arvesse uuringut liikmesriikide seaduste ja eeskirjade lähendamise kohta seoses tsiviilkohtumenetluse teatavate aspektidega, nn Storme’i aruannet(6),

–  võttes arvesse ühtse patendikohtu kodukorra eelsätete kogumit,

–  võttes arvesse Euroopa õigustikku õigusalase koostöö kohta tsiviilasjade valdkonnas,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtete ning tulemusliku õiguskaitse kohta(7),

–  võttes arvesse 2016. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabelit,

–  võttes arvesse 2016. aasta Euroopa Nõukogu kohtute efektiivsust hindava komisjoni (CEPEJ) uuringut nr 23 „European judicial systems: efficiency and quality of justice“ (Euroopa kohtusüsteemid: õiguskaitse tõhusus ja kvaliteet),

–  võttes arvesse 2016. aasta Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku dokumenti „Kohtunike koolituse põhimõtted“(8),

–  võttes arvesse oma 2. aprilli 2014. aasta resolutsiooni Stockholmi programmi vahehindamise kohta(9),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 46 ja 52,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0210/2017),

Euroopa Liidu Kohtu praktika liikmesriikide menetlusautonoomia ja tõhusa kohtuliku kaitse kohta

A.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale menetlusautonoomia põhimõtete kohta, kui puuduvad liidu eeskirjad liidu õigusega seotud vaidluse menetluslike aspektide kohta, vastutavad liikmesriigid pädevate kohtute nimetamise ja üksikasjaliku korra eest, mida tuleb järgida kohtuasjade puhul, mis algatatakse liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse tagamiseks;

B.  arvestades, et vastavalt samale kohtupraktikale sõltub menetluseeskirjade riiklik prioriteet kahest järgmisest olulisest tingimusest: siseriiklik menetlusõigus ei või olla liidu õigusega seotud vaidluste suhtes kohaldamisel vähem soodne kui kohaldamisel sarnaste riigisiseste hagide suhtes (võrdväärsuse põhimõte) ning see ei tohiks olla sõnastatud viisil, mis muudab liidu õiguste ja kohustuste jõustamise praktikas võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte);

C.  arvestades, et menetluseeskirju ühtlustavate liidu sätete puudumisel ei laiene liikmesriikide ülimuslikkus tagada liidu õigusega antud õiguste jõustamiseks menetluseeskirjad uute õiguskaitsevahendite kasutuselevõtule riigi õiguskorras, et tagada liidu õiguse kohaldatavus;(10)

D.  arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika hõlbustab koostööd kohtutega liikmesriikide tasandil ja parandab samas kodanike ja liikmesriikide kohtute arusaamist liidu õigusest;

Harta

E.  arvestades, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, nagu see on ette nähtud harta artiklis 47 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni artiklis 6, on demokraatia ja õigusriigi põhimõtte järgimise üks põhitagatisi ning on lahutamatult seotud tsiviilkohtumenetlusega tervikuna;

F.  arvestades, et vaatamata asjaolule, et harta artikkel 47 on siduv ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni artikkel 6 kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, ei ole õiglase kohtuliku arutamise õiguse kaitse tase tsiviilkohtumenetluses ning eelkõige tasakaal hageja õiguskaitse kättesaadavuse õiguse ja kostja õiguse kaitsele vahel ELi üleselt ühtlustatud;

G.  arvestades, et õigust õiglasele kohtulikule arutamisele põhiõigusena on siiski täiendatud mitme menetlusõigust käsitleva liidu teisese õiguse aktiga, sh väiksemaid kohtuvaidlusi käsitlev määrus(11), õigusabi direktiiv(12), kollektiivse hüvitamise soovitus(13), tarbijate ettekirjutuste direktiiv(14) ning konkurentsiõiguse rikkumise korral kahju hüvitamise direktiiv(15);

Liidu õigustik tsiviilasjades tehtava koostöö vallas

H.  arvestades, et ELi kodanikud, eriti need, kes liiguvad üle piiride, puutuvad praegu palju suurema tõenäosusega kokku teise liikmesriigi tsiviilkohtumenetluse süsteemidega;

I.  arvestades, et menetluste miinimumstandardid liidu tasandil võivad aidata kaasa siseriiklike menetluste ajakohastamisele, võrdsete võimaluste tagamisele ettevõtjate jaoks ja suuremale majanduskasvule tänu tulemuslikele ja tõhusatele kohtusüsteemidele, lihtsustades samas kodanike juurdepääsu õiguskaitsele liidus ja aidates kaitsta liidu põhivabadusi;

J.  arvestades, et üha enam käsitleb liidu seadusandja tsiviilkohtumenetluse küsimusi mitte üksnes horisontaalselt, nt vabatahtlike õigusaktidega(16), vaid samuti valdkondlikult, erinevate poliitikavaldkondade raames, nagu intellektuaalomand(17), tarbijakaitse(18) või hiljuti lisandus ka konkurentsiõigus(19);

K.  arvestades, et menetluste ühtlustamise killustatust liidu tasandil on korduvalt kritiseeritud ning selliste valdkondlike, liidu praeguste tsiviilkohtumenetluse õiguse esile kerkimine on proovikiviks nii riigisisese tsiviilkohtumenetluse süsteemide kui ka erinevate liidu õigusaktide ühtsusele;

L.  arvestades, et kavandatava direktiivi eesmärk on võtta kasutusele tsiviilkohtumenetlusliku õigusemõistmise raamistik, süstematiseerides liidu praeguste tsiviilkohtumenetluse eeskirju ning laiendades nende kohaldamisala kõigile küsimustele, mis kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse;

M.  arvestades, et kavandatava direktiivi eesmärk on aidata saavutada kooskõlastatum, sidusam ja süstemaatilisem lähenemisviis tsiviilõigussüsteemidele, mis ei piirdu ühe konkreetse riigi piiride, huvide ja ressurssidega;

Ettepaneku õiguslik alus

N.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõike 1 ja artikli 5 lõike 1 (pädevuse andmise põhimõte) kohaselt võib liit võtta kõnesolevas valdkonnas vastu õigusakte ainult juhul, kui tal on selleks selge pädevus ning järgitakse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

O.  arvestades, et kehtivate aluslepingute raames nähakse tsiviilkohtumenetluse ühtlustamise õiguslik alus ette Euroopa Liidu toimimise lepingu V jaotises, mis käsitleb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala;

P.  arvestades, liidu pädevuse saamiseks vajalik piiriülesuse nõue jäi kehtima ka Lissaboni lepinguga, mistõttu on liidu tegevus tsiviilõiguse valdkonnas võimalik ainult siis, kui juhtumis on tegurid (nt elukoht, tegevuskoht jne), mis osutavad vähemalt kahele liikmesriigile;

Q.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 114 üldisi sätteid siseturu rajamist ja selle toimimist käsitlevate liikmesriikide seaduste, määruste ja haldusaktide ühtlustamise kohta on kasutatud ja kasutatakse praegugi õigusliku alusena mitmesuguste sektoripõhiste direktiivide puhul, millega ühtlustatakse tsiviilkohtumenetluse teatavaid aspekte, näiteks intellektuaalomandi õiguste jõustamise direktiiv (IPRED) ja hiljuti vastu võetud direktiiv konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta;

R.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 67 lõike 4 kohaselt peaks liit hõlbustama õiguskaitse kättesaadavust eelkõige tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kaudu, nagu on näidatud ELi toimimise lepingu artiklis 81;

Vastastikune usaldus Euroopa õigusruumis

S.  arvestades, et kohtuotsuste vaba liikumine on seotud vajadusega luua eri liikmesriikide õigusasutuste vahel piisav vastastikune usaldus, eelkõige seoses menetlusõiguste kaitse tasemega;

T.  arvestades, et vastastikuse usalduse all mõistetakse selles kontekstis, et liikmesriikidel on usaldus üksteise õigus- ja kohtusüsteemide vastu ja sellest tulenevalt nad ei tohi läbi vaadata teiste riikide ja nende kohtute kohtuasju;

U.  arvestades, et vastastikuse usalduse põhimõte loob suurema õiguskindluse, tagades liidu kodanikele ja ettevõtjatele piisava stabiilsuse ja prognoositavuse;

V.  arvestades, et kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte koos õigusaktide ühtlustamisega lihtsustab ametiasutuste koostööd ja üksikisiku õiguste õiguskaitset;

W.  arvestades, et liidu ühiste miinimumnõuete süsteem põhimõtete ja eeskirjade kujul oleks esimene samm riigisiseste tsiviilkohtumenetlust käsitlevate eeskirjade lähendamiseks nii, et protsessi poolte põhiõigused oleksid võrdselt tagatud ja see teeniks liikmesriikide õigussüsteemide täieliku vastastikuse usalduse huve;

X.  arvestades, et tsiviilkohtumenetluse tulemuslikkuse ja tõhususe jaoks menetluslike tagatiste olemasolu ja järgimine ning vaidluspoolte võrdne kohtlemine on vastastikuse usalduse tagamiseks soovitav ja tegelikult ka vajalik;

Y.  arvestades, et sellise ühiste miinimumnõuete süsteemi jõustamine kehtestaks samuti tsiviilkohtumenetluste kvaliteedi üleliidulise miinimumtaseme, andes seega panuse mitte üksnes kohtute vahelise vastastikuse usalduse suurendamisse, vaid ka siseturu sujuvamasse toimimisse, kuna ollakse seisukohal, et liikmesriikide vahelised menetluslikud erinevused võivad muu hulgas tekitada häireid kaubanduses ja takistada ettevõtetel või tarbijatel oma siseturu õigusi kasutada;

Muud kaalutlused

Z.  arvestades, et menetluskordade ühtlustamine liidus on vajalik; arvestades, et kavandatava direktiivi eesmärk on astuda esimene samm täiendava ühtlustamise ja liikmesriikide tsiviilkohtusüsteemide lähendamise protsessis ning pikemas perspektiivis liidu tsiviilmenetlusseadustiku loomise protsessis;

AA.  arvestades, et kavandatav direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohtukorraldust ega tsiviilkohtumenetluse toimumisviisi peamisi tunnuseid, vaid aitab kujundada tõhusamaid siseriiklikke menetlusnorme;

AB.  arvestades, et seetõttu on äärmiselt oluline võtta vastu ja nõuetekohaselt rakendada õigusaktid, millega nähakse ette liidu tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete vastuvõtmine;

* * *

Euroopa Liidu Kohtu praktika liikmesriikide menetlusautonoomia ja tõhusa kohtuliku kaitse kohta

1.  võtab teadmiseks Euroopa Kohtu otsustava rolli liidu tsiviilkohtumenetluse aluse rajamisel, sest ta on kujundanud arusaama sellest, mida tähendab tsiviilkohtumenetlus liidu õigussüsteemile;

2.  rõhutab siiski, et kuigi mõned menetluslikud standardid, mida aktsepteeritakse tänapäeval liidu menetluskorra osana, on leidnud kinnitust Euroopa Liidu Kohtu praktikas, tuleks Euroopa Liidu Kohtu panust lõpuks vaadelda pigem standardite tõlgendamisena kui standardite kehtestamisena;

3.  rõhutab seetõttu, et Euroopa Liidu Kohtu rikkalik kogemus parandusmeetmete ja menetluseeskirjade läbivaatamisel ning samuti Euroopa Liidu Kohtu kompromissid ja konkureerivad väärtused, mida Euroopa Liidu Kohus järgib, on väga õpetlikud ning neid tuleks arvestada tsiviilkohtumenetluse ühiseid standardeid sisaldava seadusandliku horisontaalse koondõigusakti kasutuselevõtul;

Harta

4.  rõhutab, et seoses õiglase kohtuliku arutamise ja õiguskaitse kättesaadavusega tuleb säilitada ning edasi arendada õigusalast koostööd soodustavaid ja teabevahetust tõhustavaid koostöövõrgustikke ja andmebaase;

5.  avaldab seepärast suurt poolehoidu e-õiguskeskkonna arengule ning eelkõige Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku ja Euroopa e-õiguskeskkonna portaali loomisele, millest saab liidu õiguse valdkonnas ühtne kontaktpunkt;

Liidu õigustik tsiviilasjades tehtava koostöö vallas

6.  palub komisjonil samuti hinnata, kas tuleks teha ettepanek võtta täiendavaid meetmeid ELi õigusest tulenevate õiguste eraldi jõustamise horisontaalse lähenemisviisi konsolideerimiseks ja tugevdamiseks ning kas käesolevaga kavandatud tsiviilkohtumenetluse ühiseid miinimumnõudeid võib näha sellist horisontaalset paradigmat edendavana ja tagavana;

7.  kordab, et tsiviilasjade valdkonnas kehtivate õigusalase koostöö kohaste liidu õigusaktide kohaldamist ja toimimist käsitlevate statistiliste andmete süstemaatiline kogumine on äärmiselt oluline;

8.  kutsub sellega seoses komisjoni üles hindama, kas liikmesriikide poolt võetavad täiendavad rakendusmeetmed võiksid aidata kaasa eraldiseisvate liidu menetluste tõhusale kohaldamisele ning leiab, et sel eesmärgil tuleks luua komisjoni poolt läbiviidav jõuline ja süstemaatiline järelevalvemenetlus;

Ettepaneku õiguslik alus

9.  märgib, et ELi toimimise lepingu artiklit 114 (siseturu ühtlustamine) on kasutatud mitme menetlusliku toimega liidu õigusakti vastuvõtmiseks; artikli 114 üldisi sätteid siseturu rajamist ja selle toimimist käsitlevate liikmesriikide seaduste, määruste ja haldusaktide ühtlustamise kohta on kasutatud ja kasutatakse praegugi õigusliku alusena mitmesuguste sektoripõhiste direktiivide puhul, millega ühtlustatakse tsiviilkohtumenetluse teatavaid aspekte, näiteks intellektuaalomandi õiguste jõustamise direktiiv (IPR);

10.  märgib siiski, et ELi toimimise lepingu artiklis 81 on sätestatud meetmete vastuvõtmine õigusalase koostöö piiriülese toimega tsiviilasjades, sh meetmed liikmesriikide seaduste ja eeskirjade lähendamiseks, eriti kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks; leiab seetõttu, et ELi toimimise lepingu artikli 81 näol on tegemist sobiva õigusliku alusega kavandatava õigusakti jaoks;

11.  leiab, et mõistet „piiriülene toime“ ELi toimimise lepingu artikli 81 lõikes 2, milles käsitletakse õigusalase koostöö kohaste meetmete vastuvõtmist tsiviilkohtu valdkonnas, tuleks tõlgendada laiemas tähenduses, mitte võtta kui mõiste „piiriülene kohtumenetlus“ sünonüümi;

12.  toonitab, et mõiste „piiriülese toimega tsiviilasjade valdkond“ praegune tõlgendus on küllaltki kitsas ning selle tulemusel luuakse kaks reeglistikku ning kaks vaidluspoolte kategooriat, millega võivad kaasneda täiendavad probleemid ja tarbetud takistused; rõhutab, et seetõttu tuleks vastu võtta laiem tõlgendus;

13.  rõhutab sellega seoses, et käesolevaga kavandatud tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuetega kaasneks suurem tõhusus, kui liikmesriigid laiendaksid oma kohaldamisala mitte üksnes küsimustele, mis kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse, vaid üldiselt nii piiriülestele kui ka puhtalt siseriiklikele juhtumitele;

Vastastikune usaldus Euroopa õigusruumis

14.  märgib, et liidu peamised tegevused tsiviilasju käsitleva Euroopa õiguskeskkonna valdkonnas on seotud kohtualluvust, menetluses olekut ja kohtuotsuste piiriülest jõustamist käsitlevate õigusaktide kasutuselevõtuga;

15.  kordab ja rõhutab, et kohtuotsuste vaba ringlus on suurendanud liikmesriikide kohtunike vastastikust usaldust, suurendades nii õiguskindlust ja tagades piisava stabiilsuse ja prognoositavuse nii liidu kodanike kui ka ettevõtjate jaoks;

16.  rõhutab sellega seoses, et vastastikune usaldus on keeruline mõiste ning usalduse saavutamisel on oma roll paljudel faktoritel, nagu näiteks õigusalane haridus, piiriülene õiguskoostöö ning kohtunike vaheline kogemuste ja heade tavade vahetamine;

17.  märgib, et vastastikust usaldust on võimalik soodustada muude kui seadusandlike meetoditega, näiteks kohtunike koostöö Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku raames või osalemine koolitustel;

18.  väljendab seetõttu heameelt Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku üheksa õigusalase koolituse põhimõtte üle, mis võeti vastu võrgustiku 2016. aasta üldkogul ning millega tagatakse ühine alus ja raamistik nii Euroopa kohtuasutusele kui ka õigusalase koolituse asutustele;

19.  leiab sellegipoolest, et rangelt õiguslikust seisukohast eeldab vastastikune usaldus kõige põhilisemal tasandil, et liikmesriikide kohtud näevad üksteise menetluskordi – nii õigusteooria kui ka rakendusõiguse tasandil – õiglaste tsiviilkohtumenetluste tagajana;

20.  märgib seetõttu, et süstemaatiliste liidu tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete väljatöötamisega kõikehõlmava horisontaalse direktiivi vormis kaasneks suurem vastastikune usaldus liikmesriikide kohtute vahel ning tagatakse terves liidus tsiviilasjade puhul menetluslike põhiõiguste tasakaalustamise, millega suurendatakse õiguse, kindluse ja prognoositavuse tunnet kogu liidu territooriumil;

Tsiviilkohtumenetluse ühised miinimumnõuded

21.  rõhutab, et tõhusatel tsiviilkohtumenetluse süsteemidel on õigusriigi ja liidu põhiväärtuste säilitamisel oluline roll. Need on samuti jätkusuutlike investeeringute ning ettevõtja- ja tarbijasõbraliku keskkonna eeltingimuseks;

22.  on seisukohal, et selguse puudumine aegumistähtaegades võib takistada õiguskaitse kättesaadavust kodanike, tarbijate ja äriühingute jaoks, kellel on kohtuvaidlusi piiriülese toimega asjades. Palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel hinnata, kas on võimalik ja soovitav ühtlustada selliseid aegumistähtaegu tsiviilkohtumenetluse puhul;

23.  leiab, et on selge vajadus õigusaktide järele, milles sätestatakse tsiviilkohtumenetluses kohaldatavate menetluslike nõuete kogum, ning palub komisjonil jätkata oma Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava elluviimist;

24.  kutsub seetõttu ELi toimimise lepingu artikli 225 kohaselt komisjoni üles esitama 30. juuniks 2018 ELi toimimise lepingu artikli 81 lõike 2 alusel ettepaneku võtta vastu õigusakt tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete kohta, järgides käesoleva resolutsiooni ettepaneku lisas esitatud soovitusi;

25.  kinnitab, et käesolevale resolutsiooni ettepanekule lisatud soovitused järgivad põhiõigusi ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

26.  on seisukohal, et taotletaval ettepanekul ei ole finantsmõju, kuna tsiviilkohtumenetluse miinimumnõuete kehtestamisega kaasneb mastaabisääst seoses väiksemate kuludega vaidluspooltele ja nende esindajatele, kes ei pea end kurssi viima teise riigi tsiviilkohtumenetluse korraga;

27.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ning lisas toodud soovitused komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

RESOLUTSIOONI ETTEPANEKU LISA

SOOVITUSED EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIVIKS TSIVIILKOHTUMENETLUSE ÜHISTE MIINIMUMNÕUETE KOHTA ELis

A.  TAOTLETAVA ETTEPANEKU PÕHIMÕTTED JA EESMÄRGID

1.  Liidus toimub õiguse jõustamine kohtutes suurelt siseriikliku menetlusõiguse ja -praktika alusel. Liikmesriikide kohtud on ka liidu kohtud. Seetõttu on nende menetluste eesmärk tagada õiglus, õiguskaitse ja tõhusus ning samuti liidu õiguse tõhus kohaldamine.

2.  Tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte on suurendada liikmesriikide usaldust üksteise tsiviilõigussüsteemide vastu ning liikmesriikide seaduste ja määruste lähendamise meetmed võivad hõlbustada liikmesriikide ametiasutuste vahelist koostööd ja üksikisiku õiguste kohtulikku kaitset. Vastastikuse usalduse ulatus sõltub suuresti mitmest näitajast, mille hulka kuuluvad muu hulgas hageja ja kostja õiguste kaitse mehhanismid, tagades samas juurdepääsu kohtutele ja õiguskaitsele.

3.  Kuigi liikmesriigid on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni osalised, näitavad kogemused, et see iseenesest ei tekita piisavat usaldust teiste liikmesriikide tsiviilkohtusüsteemide vastu. Liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse eeskirjad erinevad märkimisväärselt, sageli mõne menetlusliku aluspõhimõtte ja tagatise osas, mistõttu võib tekkida oht, et õigusasutuste vaheline vastastikune usaldus võib olla pärsitud.

4.  Seepärast on liidu kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmiseks vaja võtta vastu direktiiv, et aidata ajakohastada riigisisest menetluskorda, tagada võrdsed tingimused äriühingutele, soodustada kasvu tänu tõhusale ja tulemuslikule õigussüsteemile ja arendada edasi hartas ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud miinimumnõudeid. Selle ettepaneku jaoks sobiv õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 81 lõige 2, milles käsitletakse meetmeid tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö vallas. Direktiiv võetakse vastu seadusandlikku tavamenetlust kohaldades.

5.  Tsiviilkohtumenetluse ühiseid miinimumnõudeid peetakse vajalikuks, et luua kindel alus riigisiseste seaduste lähendamisele ja parandamisele, pidades silmas paindlikkust, mida see annab liikmesriikidele uute tsiviilkohtumenetluse seaduste koostamisel, peegeldades samas üldist konsensust tsiviilkohtutavade põhimõtete osas.

6.   Ühised miinimumnõuded suurendaksid usaldust kõikide liikmesriikide tsiviilkohtusüsteemide vastu, mis omakorda peaks viima tõhusama, kiirema ja paindlikuma õigusalase koostööni vastastikuse usalduse õhkkonnas. Sellised ühised miinimumeeskirjad peaksid kõrvaldama ka takistused kodanike vabalt liikumiselt liikmesriikide territooriumil, tagades seeläbi, et eelkõige välismaal reisivatel kodanikel ei oleks enam kahtlusi teiste liikmesriikide tsiviilkohtusüsteemide suhtes.

7.  Kavandatava direktiivi eesmärk ei ole asendada siseriiklikke tsiviilmenetluskordi tervikuna. Direktiivis võetakse arvesse riikide eripära ning põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja õiglasele kohtulikule arutamisele, mille tagab tõhusa ja tulemusliku õiguskaitse kättesaadavus, samas on direktiivi eesmärk kehtestada ühised miinimumnõuded liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse korraldamisele ja läbiviimisele kõigis liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes. Samuti on selle eesmärk tagada alus liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse süsteemide lähendamise järkjärguliseks süvenemiseks.

8.  Ettepanek ei mõjuta liikmesriikide õigusnorme, mis käsitlevad nende kohtute töökorraldust ja kohtunike ametisse nimetamise reegleid.

9.  Käesolev ettepanek on kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, kuna liikmesriigid ei saa tegutseda iseseisvalt, et koostada tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete kogum, ning ettepaneku haare ei ulatu kaugemale kui vaja, et tagada liidus õiguskaitse tõhus kättesaadavus ja vastastikune usaldus.

B.  TAOTLETAVA ETTEPANEKU TEKST

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete kohta ELis

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 81 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi taotlust Euroopa Komisjonile,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Liit on seadnud eesmärgi säilitada ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Sellise ala järkjärguliseks loomiseks tuleb liidul piiriülese toimega tsiviilasjade puhul tehtava õigusalase koostöö raames võtta meetmeid, eelkõige kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.

(2)  Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõike 2 kohaselt peaks nende meetmete eesmärk olema tagada muu hulgas kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine liikmesriikide vahel, dokumentide piiriülene kättetoimetamine, koostöö tõendite kogumisel, õiguskaitse tõhus kättesaadavus ja tsiviilkohtumenetluse head toimimist takistavate tegurite kõrvaldamine, vajaduse korral edendades liikmesriikides kohaldatavate tsiviilkohtumenetlusnormide kokkusobivust.

(3)  15. ja 16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise eesistujariigi järelduste, eriti järelduste punkti 33 kohaselt soodustaks kohtuotsuste ja kriminaalmenetluses tehtud muude otsuste ulatuslikum vastastikune tunnustamine ning õigusaktide vajalik ühtlustamine koostööd pädevate asutuste vahel ja üksikisiku õiguste kohtulikku kaitset. Vastastikuse tunnustamise põhimõte peaks seetõttu saama tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks liidus.

(4)  Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava kohaselt on Euroopa õigusruum ja ühtse turu nõuetekohane toimimine rajatud vastastikuse tunnustamise põhimõttele, mille eelduseks on omakorda idee, et liikmesriigid usaldavad üksteise õigussüsteeme. See põhimõte saab tõhusalt toimida üksnes kohtunike, õiguspraktikute, ettevõtjate ja kodanike vahelise vastastikuse usalduse alusel. Selle usalduse ulatus sõltub mitmest parameetrist, mille hulka kuuluvad vaidluspoolte menetlusõiguste kaitse mehhanismid tsiviilkohtumenetluses. Ühised miinimumnõuded, mis täiendavad õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja parandavad kohtusüsteemi tõhusust ning aitavad tagada tõhusa jõustamiskorra, on seetõttu vajalikud, et tagada kõnealuse põhimõtte rakendamine.

(5)  Vaidluspoolte menetlusõiguste kaitse miinimumeeskirjade kehtestamisega ja kodanikele õiguskaitse parema kättesaadavuse tagamisega peaks käesolev direktiiv suurendama liikmesriikide usaldust teiste liikmesriikide tsiviilõigussüsteemide suhtes ja see võib aidata edendada põhiõiguste kultuuri liidus ja muuta siseturgu tõhusamaks, kaitstes samas liidu põhivabadusi ning suurendades õiglus- ja kindlustunnet ja prognoositavust kogu liidu territooriumil.

(6)  Käesoleva direktiivi sätteid tuleks kohaldada piiriülese toimega tsiviilasjade puhul, sh asjade puhul, mis on tingitud liidu õigusega tagatud õiguste ja vabaduste rikkumisest. Kui käesolevas direktiivis viidatakse ELi õigusest tulenevate õiguste rikkumisele, mõeldakse selle all mis tahes olukorda, kus liidu tasandil kehtestatud õigusnormide rikkumisega on kahjustatud või tõenäoliselt kahjustatakse füüsiliste või juriidiliste isikute huve. Miski ei tohiks liikmesriikidel takistada käesoleva direktiivi sätteid kohaldamast ka puhtalt siseriiklike tsiviilasjade puhul.

(7)  Kõik liikmesriigid on 4. novembri 1950. aasta inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni osalised. Käesoleva direktiivi teemasid ning eriti õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja tõhusale õiguskaitsevahendile tuleks käsitleda selle konventsiooniga kooskõlas.

(8)  Käesolevas direktiivis püütakse edendada tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete rakendamist, et tagada liidus õiguskaitse tõhus kättesaadavus. Õiguskaitse kättesaadavuse üldtunnustatud õigust kinnitab taas ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikkel 47.

(9)  Tsiviilkohtumenetlusi tuleks veelgi täiustada, kasutades ära tehnoloogia arengut õigusemõistmise vallas ning kohtute käsutuses olevaid uusi vahendeid, mis võivad aidata ületada geograafilisi kaugusi ning sellest tulenevaid suuri kulusid ja menetluse venimist. Selleks et veelgi vähendada kohtumenetluse kulusid ja lühendada menetluse kestust, tuleks julgustada pooli ja kohtuid rohkem kasutama tänapäevaseid sidevahendeid.

(10)  Selleks et võimaldada isikute ärakuulamist ilma, et nad peaksid kohtusse ilmuma, peaksid liikmesriigid tagama, et kohtuistungid ja tõendite kogumine, nagu tunnistajate, ekspertide või poolte ärakuulamine, toimuma asjakohaste sidevahendite abil, välja arvatud juhul, kui sellise tehnoloogia kasutamine oleks kohtuasja konkreetsete asjaolude tõttu selle õiglaseks menetlemiseks sobimatu. See säte ei piira nõukogu määruse (EÜ) nr 1206/2001(20) kohaldamist.

(11)  Liikmesriikide kohtutel peaks olema võimalik toetuda eksperdi hinnangutele tehnilistes, õigusalastes või muudes tõenduslikes küsimustes. Välja arvatud juhul, kui on vaja võtta sunnimeetmeid ja kooskõlas teenuste osutamise vabadusega ning Euroopa Kohtu praktikaga, peaksid ühe liikmesriigi kohtunikud olema võimelised määrama eksperte viima läbi uurimisi teises liikmesriigis ilma, et selleks oleks vaja eelnevat luba. Selleks et hõlbustada kohtuekspertiisi ja võttes arvesse piiranguid piisava kvalifikatsiooniga ekspertide määramisel ühe liikmesriigi kohtualluvuses, näiteks kohtuasja tehnilise keerukuse või otseste või kaudsete seoste tõttu eksperdi ja osapoolte vahel, tuleks Euroopa e-õiguskeskkonna portaali osana luua kõigi riiklike ekspertide nimekirjade Euroopa register ning hoida seda ajakohastatuna.

(12)  Ajutised meetmed ja kaitsemeetmed peaksid looma asjakohase tasakaalu hagejale ajutise kaitse tagamise huvi ja kostjapoolse sellise kaitse kuritarvitamise vältimise huvi vahel. Kui enne kohtuotsuse saamist nõutakse ajutisi meetmeid, peaks kohus, kellele taotlus esitatakse, olema hageja esitatud tõendite põhjal veendunud, et tema nõue kostja vastu tõenäoliselt rahuldatakse. Lisaks peaks hagejalt igas olukorras nõudma tõendamist ja kohtu veenmist selles, et tema nõue vajab kiiresti kohtulikku kaitset ning ilma ajutiste meetmeteta võib olemasoleva või tulevase kohtuotsuse täitmine olla takistatud või oluliselt keerukam.

(13)  Käesoleva direktiivi sätted ei mõjuta konkreetsete sätete kohaldamist intellektuaalomandi õiguste kaitset vallas, mida reguleerivad liidu õigusaktid ning eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/48/EÜ(21). See ei mõjuta ka spetsiifiliste sätete kohaldamist seoses võlgade piiriülese sissenõudmisega, mis on sätestatud pangakontode Euroopa arestimismääruses.(22)

(14)  Kõigi osapoolte õiguste ja huvide kaitsemisel ning tsiviilkohtumenetluste tõhusal ja tulemuslikul korraldamisel tuleks kohtutele anda võtmeroll.

(15)  Õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele, õiguskaitse parema kättesaadavuse ja vastastikuse usalduse tagamise eesmärk, mis on osa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisega seotud liidu poliitikast, peaks hõlmama nii kohtulike kui ka kohtuväliste vaidluste lahendamise meetodite kättesaadavust. Selleks et julgustada pooli vahendusmenetlust kasutama, peaksid liikmesriigid tagama, et nende eeskirjad aegumistähtaegade kohta ei takistaks pooli pöördumast kohtu või vahekohtu poole, kui nende vahendusmenetluse kasutamise katse ebaõnnestub.

(16)  Liikmesriikide vaheliste erinevuste tõttu tsiviilkohtumenetluse normides ning eriti dokumentide kättetoimetamist reguleerivates eeskirjades on vaja määrata kindlaks liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvatele tsiviilkohtumenetlustele kohaldatavad miinimumnõuded. Eelkõige tuleks prioriteediks seada kättetoimetamise meetodid, mis tagavad kättetoimetatavate dokumentidee kiire ja turvalise kättesaamise, mida kinnitab tõend kättetoimetamise kohta. Seetõttu tuleks laialdaselt soodustada tänapäevaste kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamist. Pooltele dokumentide kättetoimetamisel peaks elektrooniline kättetoimetamine olema võrdsustatud kättetoimetamisega posti teel. Kättesaadavad elektroonilised vahendid peaksid tagatama, et kättetoimetatud dokumentide ja muu kirjaliku suhtluse sisu vastab täpselt edastatud dokumentide ja muu kirjaliku suhtluse sisule ning et vastuvõtuteatise puhul kasutatava meetodiga tõendatakse dokumendi kättesaamist adressaadi poolt ja dokumendi kättesaamise kuupäeva.

(17)  Liikmesriigid peaksid tagama, et tsiviilkohtumenetluste osapooltel on õigus oma valitud kaitsjale. Piiriüleste vaidluste korral peaks osapooltel olema õigus kaitsjale oma koduriigis eelnõustamiseks ning teine vastuvõtjariigis kohtuvaidluse läbiviimiseks. Osapoolte ja nende kaitsjate vahelise suhtluse konfidentsiaalsus on õiglase kohtuliku arutamise õiguse tõhusa teostamise seisukohast määrava tähtsusega. Seetõttu peaksid liikmesriigid seoses käesoleva direktiivi kohaselt sätestatud õigusega kaitsjale austama kaitsja ja osapoolte kohtumiste ja muude suhtlusvormide konfidentsiaalsust. Kohtuasja osapooltel peaks olema võimalik loobuda käesoleva direktiivi alusel antud õigusest, tingimusel et neile on antud teavet õigusest loobumise võimalikest tagajärgedest.

(18)  Kohtulõivu tasumiseks ei peaks hagejal olema vajadust reisida kohtu asukoha liikmesriiki või palgata selleks advokaat. Selleks et tagada hageja tulemuslik juurdepääs menetlusele, peaksid liikmesriigid võimaldama vähemalt ühte käesolevas direktiivis sätestatud kaugmakse viisi. Teave kohtulõivu ja selle tasumise võimaluste ning selle kohta, millised asutused või organisatsioonid on pädevad pakkuma liikmesriikides praktilist abi, peaks olema selge ja internetis asjakohaste liikmesriikide veebisaitide kaudu hõlpsasti kättesaadav.

(19)  Liikmesriigid peaksid tagama, et järgivad põhiõigust tasuta õigusabile, nagu on sätestatud harta artikli 47 lõikes 3. Kõikidel käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluva tsiviilvaidlusega seotud füüsilistel või juriidilistel isikutel peab olema võimalus kaitsta oma õigusi kohtu ees isegi siis, kui nende varanduslik seisund ei võimalda kanda menetluse kulusid. Tasuta õigusabi peaks hõlmama kohtumenetluse eelset nõustamist, mille eesmärk on saavutada kohtuväline kokkulepe menetlust alustamata, anda õigusabi menetluse algatamisel ja kohtus esindamisel ning abi menetluskulude katmisel. Käesoleva sätte kohaldamine ei mõjuta nõukogu direktiivi 2002/8/EÜ(23) kohaldamist.

(20)  Euroopa õiguskultuuri loomine, mis austab täielikult subsidiaarsust, proportsionaalsust ja kohtulikku sõltumatust, on keskse tähtsusega Euroopa õigusruumi tõhusaks toimimiseks. Õiguskoolitusel on selles protsessis äärmiselt oluline osa, sest sellega suurendatakse vastastikust usaldust liikmesriikide, õiguspraktikute ja kodanike vahel. Sellega seoses peaksid liikmesriigid tegema koostööd ning toetama kutseõppe ja parimate tavade vahetamist õiguspraktikute vahel.

(21)  Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumeeskirjad. Liikmesriigid võivad käesolevas direktiivis sätestatud õigusi laiendada, et tagada kõrgem kaitse tase. Kaitse kõrgem tase ei tohiks olla takistuseks vastastikusele usaldusele ja õiguskaitse tõhusale kättesaadavusele, mille hõlbustamiseks on kõnealused miinimumnõuded kavandatud. Hartaga tagatud kaitse taset, nagu seda tõlgendab kohus, ning liidu õiguse ülimuslikkust, ühtsust ja tõhusust ei tohiks seeläbi ohustada.

(22)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, st kehtestada tsiviilkohtumenetluse ühised miinimumnõuded, ei suuda liikmesriigid piisavas ulatuses saavutada, küll aga saab seda kavandatava meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(23)  Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) [artikli 3] / [artiklite 1 ja 2 kohaselt] [on kõnealused liikmesriigid teatanud oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel] või [ja ilma et see piiraks nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale kõnealused liikmesriigid käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav].

(24)  Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli nr 22 artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

SISU, KOHALDAMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva direktiivi eesmärk on tsiviilmenetluse süsteemide ühtlustamine, et tagada harta artiklis 47 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 tunnustatud õiglase kohtuliku arutamise õiguse täielik austamine, kehtestades miinimumnõuded seoses tsiviilkohtumenetluse alustamise, läbiviimise ja lõpetamisega liikmesriikide kohtutes.

Artikkel 2

Kohaldamisala

1.  Ilma et see mõjutaks tsiviilkohtumenetluse standardeid, mis on või võivad olla sätestatud liidu või siseriiklikes õigusaktides ja kui need standardid on vaidluspooltele soodsamad, kohaldatakse seda direktiivi piiriülese toimega vaidlustele tsiviil- ja kaubandusasjas igat liiki kohtutes, v.a seoses õiguste ja kohustustega, mis ei ole osapooltele asjaomase kohaldatava seaduse alusel ette nähtud. Direktiiv ei laiene eelkõige maksu-, tolli- ja haldusasjadele ega ka riigi vastutusele, mis tuleneb riigi tegevusest või tegevusetusest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).

2.  Käesolevas direktiivis tähendab mõiste „liikmesriik“ liikmesriike, välja arvatud [Ühendkuningriik, Iirimaa ja] Taani.

Artikkel 3

Piiriülese toimega vaidlused

1.  Käesoleva direktiivi mõistes on piiriülese toimega vaidlus järgmine:

a)  vähemalt ühe poole elu- või asukoht või alaline elukoht on liikmesriigis, mis ei ole liikmesriik, kus asub hagiavaldusega tegelev kohus, või

b)  mõlema poole elu- või asukoht on samas liikmesriigis, kus asub hagiavaldusega tegelev kohus, ja lepingu täitmise koht, kahju tekitanud sündmuse toimumise koht või kohtuotsuse täitmise koht on teises liikmesriigis või

c)  mõlema poole elu- või asukoht on sama liikmesriik, kus asub hagiavaldust menetlev kohus, tingimusel, et vaidlustatav teema kuulub Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalasse.

2.  Lõike 1 kohaldamise eesmärgil määratakse elu- või asukoht kindlaks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012(24) artiklitele 62 ja 63.

II PEATÜKK

  TSIVIILKOHTUMENETLUSE MIINIMUMNÕUDED

Esimene jagu

Õiglased ja tõhusad tulemused

Artikkel 4

Üldine tõhusa õiguskaitse tagamise kohustus

Liikmesriigid näevad ette vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid Euroopa Liidu tsiviilõigusega antud õiguste jõustamise tagamiseks. Need meetmed, menetlused ja parandusmeetmed peavad olema õiglased ja erapooletud; need ei tohi olla ülemäära keerukad või kulukad ega sisaldada sobimatuid tähtaegu või põhjendamatuid viivitusi, kuid nende puhul võetakse arvesse riikide eripära ja põhiõigusi.

Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid peavad samuti olema tõhusad ja proportsionaalsed ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida takistuste loomist õiguskaitse tõhusale kättesaadavusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.

Artikkel 5

Kohtuistungid

1.  Liikmesriigid tagavad õiglase menetlemise. Kui poolte füüsiline kohalolek ei ole võimalik või kui pooled on kohtu nõusolekul kokku leppinud, et kasutatakse kiireid kommunikatsioonivahendeid, tagavad liikmesriigid, et kohtuistungit on võimalik pidada kohtule kättesaadava asjakohase kommunikatsioonitehnoloogia, näiteks video- või telekonverentsi vahendusel.

2.  Kui ärakuulatava isiku elu- või asukoht või alaline elukoht on liikmesriigis, mis ei ole liikmesriik, kus asub hagiavaldust menetlev kohus, korraldatakse kõnealuse isiku osalemine kohtuistungil video- või telekonverentsi või muu asjakohase kommunikatsioonitehnoloogia abil, kasutades määruses (EÜ) nr 1206/2001 sätestatud menetlusi. Videokonverentside puhul peab arvesse võtma nõukogu poolt 15. ja 16. juunil 2015 vastu võetud nõukogu soovitusi piiriüleste videokonverentside kohta(25) ning Euroopa e-õiguskeskkonna portaali raames tehtud tööd.

Artikkel 6

Ajutised meetmed ja kaitsemeetmed

1.  Liikmesriigid tagavad, et olemas on ajutised meetmed faktilise või õigusliku olukorra säilitamiseks selleks, et tagada hilisema sisulise kohtuotsuse täitmine enne sisulise kohtumenetluse alustamist ja sellise menetluse mis tahes etapis.

Need meetmed hõlmavad ka meetmeid, mis on mõeldud mis tahes võimaliku rikkumise ärahoidmiseks või väidetava rikkumise viivitamatuks lõpetamiseks, aga ka varade arestimiseks, mis on vajalik tagamaks, et selle nõude hilisem täitmine ei ole takistatud või oluliselt keerukam.

2.  Sellised meetmed peavad järgima kaitse õigusi ning olema proportsionaalsed vastavalt väidetava rikkumise iseärasustele ja tõsidusele, võimaldades vajaduse korral vajalike garantiide andmist kostjale põhjendamatu kahjunõudega tekitatud kulude ja kahju hüvitamiseks. Kohtutel on volitused nõuda hagejalt kättesaadava tõendusmaterjali esitamist piisava kinnituse saamiseks, et soovitud ajutine meede on vajalik ja proportsionaalne.

3.  Liikmesriigid tagavad, et põhjendatud juhtudel võidakse ajutisi meetmeid kasutusele võtta ilma kostjat ära kuulamata, kui mis tahes viivitus võib hagejale põhjustada korvamatut kahju või on tõendusmaterjali hävitamise põhjendatud oht. Sellisel juhul teavitatakse osapooli ilma põhjendamatu viivituseta hiljemalt pärast meetmete jõustumist.

Asja uuesti läbivaatamine, mille käigus on õigus anda seletusi, toimub kostja nõudmisel, et otsustada mõistliku ajavahemiku jooksul pärast meetmetest teatamist, kas nimetatud meetmeid tuleb muuta, need tühistada või kinnitada.

Kui sellised meetmed tühistatakse või kui hiljem on leitud, et õigusi ei ole rikutud ega neid ei ole ähvardanud rikkumise oht, on kohtul õigus kostja nõudel kohustada hagejat maksma kostjale kohast hüvitist nimetatud meetmetega tekitatud mis tahes kahju eest.

4.  Käesolev artikkel ei mõjuta direktiivi 2004/48/EÜ ja määruse (EÜ) nr 655/2014 kohaldamist.

Teine jagu

Menetluse tõhusus

Artikkel 7

Menetlustõhusus

1.  Liikmesriikide kohtud peavad kinni õigusest õiglasele kohtumõistmisele, mis tagab õiguskaitse tõhusa kättesaadavuse, ning järgivad kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, eriti otsustades kohtuistungi vajalikkuse või tõendamisvahendite ja tõendamise ulatuse üle.

2.  Liikmesriikide kohtud tegutsevad võimalikult kiiresti, olenemata sellest, et menetluse eri etappides on konkreetsetel tegevustel aegumistähtaeg.

Artikkel 8

Põhjendatud otsused

Liikmesriigid tagavad, et kohtud võtavad mõistliku ajavahemiku jooksul vastu piisavalt üksikasjalikke põhjendatud otsuseid, et pooled saaksid kasutada oma õigusi otsust läbi vaadata või kaebust esitada.

Artikkel 9

Menetluse korraldamise üldised põhimõtted

1.  Liikmesriigid tagavad, et kohtud tegeleksid aktiivselt neile saadetud kohtuasjadega, et tagada vaidluste puhul õiglane, tõhus ja mõistlik ajajaotus, ilma et see piiraks poolte vabadust oma kohtuasja sisu ja toetavate tõendite kindlaksmääramisel.

2.  Kohtud peavad nii palju kui võimalik menetlema kohtuasja poolte läbirääkimiste teel. Täpsemalt öeldes võib aktiivne kohtuasjade menetlemine hõlmata järgmist:

a)  poolte julgustamine tegema menetluse ajal koostööd;

b)  probleemide varajane tuvastamine;

c)  viivitamatu otsuste tegemine selle kohta, milliseid probleeme tuleb põhjalikult uurida, ning teiste probleemide kiire lahendamine;

d)  probleemide lahendamise järjekorra kindlaksmääramine;

e)  pooltele hagi täielikule või osalisele lahendamisele kaasa aitamine;

f)  ajakavade kindlaks määramine hagi edenemise kontrollimiseks;

g)  sama juhtumi raames nii paljude hagi aspektidega tegelemine, kui kohtul on võimalik;

h)  hagi käsitlemine, ilma et pooled peaksid isiklikult kohale tulema;

i)  olemasolevate tehniliste vahendite ärakasutamine.

Artikkel 10

Tõendite kogumine

1.  Liikmesriigid tagavad tõhusate meetmete kättesaadavuse tõendusmaterjali esitamiseks, omandamiseks ning säilitamiseks, võttes arvesse kaitseõigusi ja konfidentsiaalse teabe kaitsmise vajadust.

2.  Tõendite kogumise kontekstis soodustavad liikmesriigid kaasaegse sidetehnoloogia kasutamist. Hagiavaldust menetlev kohus peab tõendite kogumisel kasutama lihtsaimaid ja kõige vähem kulukaid meetodeid.

Artikkel 11

Kohtu eksperdid

1.  Ilma et see piiraks poolte võimalust esitada ekspertide tõendeid, tagavad liikmesriigid, et kohus võib igal ajal määrata kohtueksperdid, et saada kohtuasja konkreetsete aspektide osas eksperditeadmisi. Kohus annab eksperdile kogu teabe, mida ekspert oma nõuannete andmiseks vajab.

2.  Piiriüleste vaidluste korral, välja arvatud juhul, kui on vaja kasutada sunnimeetmeid või kui uurimist viiakse läbi liikmesriigi volituste teostamisega seotud kohtades või kohtades, mille puhul juurdepääs või muu tegevus on selle liikmesriigi õiguse kohaselt, kus uurimine läbi viiakse, keelatud või teatud isikutele piiratud, peavad liikmesriigid tagama, et kohus võib määrata kohtueksperdi, kes viiks läbi uurimisi kohtualluvusest väljaspool, ilma et selleks oleks vaja eelnevalt teise liikmesriigi asjaomasele asutusele taotlust esitada.

3.  Seoses lõigetega 1 ja 2 koostab Euroopa Komisjon Euroopa ekspertide andmebaasi, ühendades olemasolevad riiklikud ekspertide nimekirjad ja see tehakse kättesaadavaks Euroopa e-õiguskeskkonna portaali kaudu.

4.  Kohtueksperdid tagavad sõltumatuse ja erapooletuse vastavalt artiklis 22 sätestatud kohtunikele kohaldatavatele sätetele.

5.  Pooli teavitatakse kohtu ekspertide poolt kohtule antud nõuannetest ning neil on võimalik esitada nõuannete kohta märkusi.

Kolmas jagu

Juurdepääs kohtutele ja õiguskaitsele

Artikkel 12

Vaidluste lahendamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et kui kohtumenetluse mis tahes etapis ja kõiki kohtuasja asjaolusid arvesse võttes on kohus arvamusel, et vaidlust on võimalik lahendada, võib ta teha ettepaneku, et pooled kasutaksid kokkuleppele jõudmiseks vahendamist või vaidluse osas kokkuleppele jõudmise võimaluste uurimist.

2.  Selle tulemusel ei võeta vahendamismenetluse valinud pooltelt õigust algatada kõnealuse vaidlusega seoses kohtumenetlusi või vahekohtumenetlust aegumistähtaegade lõppemise tõttu vahendusmenetluse jooksul.

Artikkel 13

Kohtumenetluse kulud

1.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikides tsiviilkohtumenetluses tasumisele kuuluvad kohtulõivud ei oleks nõude väärtust arvestades ebaproportsionaalsed ega muudaks kohtumenetlust võimatuks või ülemäära keeruliseks.

2.  Liikmesriikide tsiviilvaidluste kohtulõivud ei tohi takistada kodanikel andmast asja kohtusse ega õiguskaitse kättesaadavust.

3.  Pooled peavad saama kohtukulusid tasuda kaugmakse teel, kaasa arvatud muust liikmesriigist kui kohtu asukoha liikmesriik, kasutades selleks pangaülekannet või krediit- või deebetkaardi makset.

4.  Liikmesriigid tagavad, et teave kohtulõivude ja nende tasumise võimaluste ning selle kohta, millised asutused või organisatsioonid on pädevad pakkuma liikmesriikides praktilist abi, muudetakse läbipaistvamaks ja internetis hõlpsasti leitavaks. Selleks edastavad liikmesriigid selle teabe Euroopa Komisjonile, kes omakorda tagab, et see tehakse üldsusele kättesaadavaks ja et seda levitatakse asjakohaste vahendite abil, eelkõige Euroopa e-õiguskeskkonna portaali kaudu.

Artikkel 14

Põhimõte „kaotaja maksab“

1.  Liikmesriigid tagavad, et kaotaja pool kannaks menetluse kulud, sealhulgas (kuid mitte üksnes) mis tahes kulud, mis tulenevad asjaolust, et teist poolt esindas advokaat või mõni muu õiguspraktik, või mis tahes kulud, mis tekivad dokumentide kättetoimetamisel või tõlkimisel, tingimusel et need on proportsionaalsed nõude väärtusega ja tekkisid põhjendatult.

2.  Juhul kui pool võidab menetluse vaid osaliselt või erakorralistel asjaoludel, võib kohus teha korralduse, et kulud kantakse võrdselt või et kumbki pool kannab enda kulud.

3.  Pool peab kandma kohtule või teisele poolele tekitatud mis tahes ebavajalikud kulud, mis tekkisid kas ebavajalike probleemide tõstatamise kaudu või muidu põhjendamatult vaidluslik olles.

4.  Artikli 20 kohaselt võib kohus kohandada kulude määramist, et kajastada põhjendamatut koostööst keeldumist või pahatahtlikku osalust kokkuleppele jõudmise püüdlustes.

Artikkel 15

Tasuta õigusabi

1.  Selleks, et tagada õiguskaitse tõhus kättesaadavus, peavad liikmesriigid tagama, et kohtud võivad anda poolele tasuta õigusabi.

2.  Tasuta õigusabi võib hõlmata tervikuna või osaliselt järgnevaid kulusid:

a)  kohtulõivud, osaline või täielik hinna alandamine või tasumine ajakava muutmine;

b)  õigusabi ja esindamise kulud, mis on seotud

i)  kohtumenetluse eelse nõustamisega, mille eesmärk on saavutada lahendus kohtumenetlust alustamata vastavalt artikli 12 lõikele 1;

ii)  kohtus menetluste alustamise ja jätkamisega;

iii)  kõigi menetlusega seotud kuludega, sealhulgas tasuta õigusabi taotlemine;

iv)  otsuste täitmine;

c)  muud vajalikud kulud, mis on seotud poole kantavate menetluskuludega, sealhulgas tunnistajate, ekspertide, tõlkide ja tõlkijatega seotud kulud ning selle poole ja tema esindaja vajalikud sõidu-, majutus- ja elamiskulud;

d)  võitnud poolele määratud kulud, juhul kui taotleja kaotab hagi vastavalt artiklile 14.

3.  Liikmesriigid tagavad, et mis tahes füüsilisel isikul, kes on Euroopa Liidu kodanik või kolmanda riigi kodanik, kes elab seaduslikult mõne Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil, on õigus taotleda tasuta õigusabi, kui

a)  ta on oma majandusliku olukorra tõttu osaliselt või täielikult võimetu kandma artikli lõikes 2 osutatud menetluskulusid ning

b)  hagil, mille puhul tasuta õigusabi taotlus on tehtud, on mõistlik edu saavutamise võimalus, võttes arvesse taotleja menetluslikku seisundit, ning

c)  tasuta õigusabi taotleval hagejal on õigus esitada hagisid asjaomaste siseriiklike sätete alusel.

4.  Juriidilistel isikutel peab olema õigus taotleda tasuta õigusabi menetluskulude ettemaksust vabastamise ja/või kaitsja abi kasutamise kujul. Sellise abi andmise osas otsuse tegemisel võivad kohtud võtta arvesse muu hulgas järgmist:

a)  asjaomase juriidilise isiku vormi ja tulunduslikku või mittetulunduslikku eesmärki;

b)  partnerite või sidusrühmade finantssuutlikkust;

c)  nende partnerite või sidusrühmade võimet saada kokku kohtumenetluse algatamiseks vajalik summa.

5.  Liikmesriigid tagavad, et liidu kodanikud ja juriidilised isikud oleksid teadlikud lõigete 1–4 kohase tasuta õigusabi taotlemise korrast eesmärgiga muuta see tõhusaks ja kättesaadavaks.

6.  Käesolev artikkel ei mõjuta direktiivi 2002/8/EÜ kohaldamist.

Artikkel 16

Rahastamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et juhtumite puhul, kus kohtuasja rahastab eraõiguslik kolmas pool, ei tohi eraõiguslik kolmas pool teha järgmist:

a)  üritada mõjutada hageja otsuseid menetlusküsimustes, sealhulgas otsuseid, mis puudutavad kokkuleppeid;

b)  rahastada hagi kostja vastu, kes on rahastaja konkurent, või kostja vastu, kellest rahastaja sõltub;

c)  nõuda pakutud rahaliste vahendite kasutamise eest ülemäärast intressi.

2.  Liikmesriigid tagavad, et kui õigushagisid rahastab eraõiguslik kolmas isik, ei põhine rahastajale makstav tasu või intress saavutatud kokkuleppe või makstud hüvitise summal, välja arvatud juhul, rahastamise korda reguleerib poolte huve tagav avaliku sektori asutus.

Neljas jagu

Menetluse õiglus

Artikkel 17

Dokumentide kättetoimetamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et aluspõhimõttena kasutatakse kättetoimetatud dokumentide kättesaamise tagamise meetodeid.

2.  Liikmesriigid tagavad, et menetluse algatusdokumendid või nendega samaväärsed dokumendid või mis tahes kohtukutse kohtuistungile võib kooskõlas riikliku õigusega kätte toimetada ühel järgmistest viisidest:

a)  isiklik kättetoimetamine;

b)  postiteenus;

c)  kättetoimetamine elektrooniliste vahendite, näiteks faksi või e-posti teel.

Isiklikku kättetoimetamist tõendatakse kättesaamistõendiga, mida tõendab adressaadi allkiri kuupäeva kandval kättesaamistõendil.

Käesoleva lõike esimese lõigu punktis c nimetatud elektrooniliste vahendite teel kättetoimetamise puhul kasutatakse piisavalt kõrgeid tehnilisi standardeid, et tagada saatja isiku ja kättetoimetatavate dokumentide turvaline edastamine.

Kõnealused dokumendid võib kätte toimetada ka isiklikult, mida tõendab kätte toimetanud volitatud isiku allkirjaga teatis, et adressaat on dokumendid kätte saanud või keeldunud neid vastu võtmast, ilma et tal oleks selleks mis tahes õiguslik alus, ning dokumentide kättetoimetamise kuupäev.

3.  Kui lõike 2 kohane kättetoimetamine ei ole võimalik ja kui kostja aadress on täpselt teada, võib dokumendid kätte toimetada ka ühel järgmistest viisidest:

a)  isiklik kättetoimetamine kostja kodusel aadressil isikutele, kes elavad kostjaga samas leibkonnas või töötavad seal;

b)  füüsilisest isikust ettevõtja või juriidilise isiku korral isiklik kättetoimetamine kostja äriruumides isikutele, kes on kostjaga seotud töölepingu või mõne muu sarnase lepingu alusel;

c)  dokumentide toimetamine kostja postkasti;

d)  dokumentide toimetamine postkontorisse või pädevasse ametiasutusse ning kostja postkasti vastava kirjaliku teate jätmine, eeldusel et kirjalik teade sedastab selgelt dokumentide kohtuliku iseloomu või viitab sellele, et kättetoimetamine loetakse toimunuks teate jätmisega ning seades jooksvad tähtajad;

e)  kättetoimetamine posti teel ilma kättesaamistõendita vastavalt lõikele 4, kui kostja aadress on päritoluliikmesriigis;

f)  elektrooniliste vahendite abil, mida tõendab automaatne väljastusteade, eeldusel et kostja on eelnevalt sõnaselgelt vastava kättetoimetamisviisiga nõustunud.

Kättetoimetamine käesoleva lõike esimese lõigu punktide a–d põhjal tõendatakse järgmiselt:

a)  kätte toimetanud pädeva isiku allakirjutatud dokumendiga, millel on kõik järgmised andmed: i) teatise või teate kätte toimetanud isiku täielik nimi,; ii) kättetoimetamise viis; iii) kättetoimetamise kuupäev; iv) kui dokumendid on kätte toimetatud muule isikule kui kostjale, siis kõnealuse isiku nimi ja seos kostjaga ja v) muu kohustuslik teave vastavalt siseriiklikule õigusele;

b)  käesoleva lõike esimese lõigu punktide a ja b mõistes kättesaamiskinnitus isikult, kellele dokumendid kätte toimetati.

4.  Vastavalt käesoleva artikli lõigetele 2 ja 3 võib dokumendid kätte toimetada ka kostja seaduslikule või volitatud esindajale.

5.  Kui menetluse algatusdokumendid või nendega samaväärsed dokumendid või mis tahes kohtukutse kohtuistungile tuleb toimetada kätte väljaspool liikmesriike, võib need kätte toimetada mis tahes viisil, mis on sätestatud järgmistes õigusaktides:

a)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1393/2007(26), kui see on kohaldatav vastuvõtja määrusega sätestatud õiguste suhtes, või

b)  15. novembri 1965. aasta Haagi konventsioon tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välismaal kättetoimetamise kohta või mis tahes muu konventsioon või leping, kui see on kohaldatav.

6.  Käesolev direktiiv ei mõjuta määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohaldamist ega piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 805/2004(27) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1896/2006(28) kohaldamist.

Artikkel 18

Õigus kaitsjale tsiviilmenetluses

1.  Liikmesriigid tagavad, et tsiviilmenetluse pooltel on õigus kasutada kaitsjat omal valikul sellisel viisil, mis annab neile võimaluse kasutada oma õigusi otstarbekalt ja tõhusalt.

Piiriülestes vaidlustes tagavad liikmesriigid, et tsiviilmenetluse pooltel on õigus kasutada kaitsjat nende oma liikmesriigis, et saada esialgset nõu, ja kaitsjat vastuvõtvas liikmesriigis kohtuvaidluse läbiviimiseks.

2.  Liikmesriigid austavad kohtuasja osapoolte ja nende kaitsjate vahelise suhtluse konfidentsiaalsust. Selline suhtlus hõlmab kohtumisi, kirjavahetust, telefonivestlusi ja siseriikliku õigusega lubatud mis tahes muid suhtlusvorme.

3.  Ilma et see piiraks siseriiklikku õigust, mis nõuab kaitsja kohustuslikku olemasolu või abi, võivad tsiviilmenetluse osalised loobuda käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud õigusest, kui a) pooltele on antud sellest õigusest loobumise võimalike tagajärgede kohta kas suuliselt või kirjalikult selget ja piisavat teavet lihtsas ja arusaadavas keeles ning b) loobumine on olnud vabatahtlik ja ühemõtteline.

Liikmesriigid tagavad, et pooled võivad loobumisotsuse tühistada igal ajal tsiviilmenetluse käigus ning et neid teavitatakse sellest võimalusest.

4.  See säte ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 861/2007(29), määruses (EÜ) nr 1896/2006 ja määruses (EÜ) nr 655/2014 kehtestatud erisätteid seadusliku esindamise kohta.

Artikkel 19

Juurdepääs teabele

Liikmesriigid püüavad anda kodanikele läbipaistvat ja kergesti kättesaadavat teavet erinevate menetluste alustamise, aegumistähtaegade, erinevate vaidluste arutamiseks pädevate kohtute ning vajalike vormide kohta, mis tuleb selleks täita. Käesoleva artikliga ei kehtestata nõuet, mille kohaselt peaksid liikmesriigid andma tasuta õigusabi konkreetse kohtuasja õigusliku hindamise kujul.

Artikkel 20

Suuline tõlge ja oluliste dokumentide tõlkimine

Liikmesriigid püüavad tagada, et kõik vaidluse pooled mõistavad täielikult kohtumenetlust. Kõnealune eesmärk hõlmab suulist tõlget tsiviilkohtumenetluse ajal ja kõikide oluliste dokumentide kirjalikku tõlkimist, et tagada õiglane kohtulik arutamine vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 15.

Artikkel 21

Poolte ja nende esindajate kohustused

Liikmesriigid tagavad, et kohtuasja pooled ja nende esindajad toimivad kohtu ja teiste osapooltega suhtlemisel heas usus ja austusega ega esita kohtule moonutatud juhtumeid või fakte kas teadlikult või kui teadmist on põhjust uskuda.

Artikkel 22

Avalik menetlus

Liikmesriigid tagavad, et menetlus on avalik, välja arvatud juhul, kui kohus otsustab selle ühe poole või muude mõjutatud isikute huvides või õigusemõistmise või avaliku korra üldistes huvides vajalikus ulatuses konfidentsiaalseks muuta.

Artikkel 23

Kohtulik sõltumatus ja erapooletus

1.  Liikmesriigid tagavad kohtute ja nende kohtunike õigusliku sõltumatuse. Kohtute koosseis pakub piisavaid tagatisi, et välistada mis tahes õigustatud kahtlused erapooletuse suhtes.

2.  Tööülesannete täitmisel ei seo kohtunikke mingid juhised ja nad on vabad mõjust või survest ning mis tahes isiklikest eelarvamustest või erapoolikusest igal konkreetsel juhul.

Artikkel 24

Koolitus

1.  Ilma et see piiraks kohtulikku sõltumatust ja kohtusüsteemi korralduse erinevusi liidus, tagavad liikmesriigid, et kohtud, õiguskoolid ja juriidilised kutsealad edendavad oma õigusõppe kavu, tagamaks, et liidu õigus ja kord on integreeritud riiklikku koolitustegevusse.

2.  Koolituskavad on praktilist laadi ja õigusala töötajate igapäevatööks vajalikud, koolitused toimuvad lühikese aja jooksul ja nendes kasutatakse nüüdisaegseid õppemeetodeid ning need hõlmavad alg- ja täiendõppe võimalusi. Koolituskavad keskenduvad eelkõige

a)  piisavate teadmiste omandamisele liidu õigusalase koostöö vahendite kohta ja korrapäraselt liidu kohtupraktikale tuginemise harjumuse väljaarendamisele, siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kontrollimisele ja Euroopa Liidu Kohtu eelotsuse menetluse kasutamisele;

b)  liidu ja muude õigussüsteemide õiguse ja menetluste kohta teadmiste ja kogemuste levitamisele;

c)  uute kohtunike lühiajaliste vahetuste soodustamisele;

d)  võõrkeele ja selle õigusterminoloogia valdamisele.

III PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 25

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt ... [üks aasta pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva]. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

2.  Kui liikmesriigid kõnealused sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

3.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetud siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 26

Läbivaatamine

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2025 ning seejärel iga viie aasta tagant Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta, tuginedes nii kvalitatiivsele kui ka kvantitatiivsele teabele. Sellega seoses hindab komisjon eelkõige selle mõju kohtutele, õiglase kohtuliku arutamise ja tõhusa õiguskaitse põhiõigusele, koostööle tsiviilasjades ja ühtsele turule, VKEdele, Euroopa Liidu majanduse konkurentsivõimele ja tarbijate usaldusele. Vajaduse korral lisatakse aruandele seadusandlikud ettepanekud käesoleva direktiivi kohandamiseks ja tugevdamiseks.

Artikkel 27

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 28

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.

(koht), (kuupäev)

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president              eesistuja

(1)

PE 572.853, 2015. aasta detsember.

(2)

PE 581.385, 2016. aasta juuni.

(3)

PE 559.499, 2015. aasta juuni.

(4)

PE 556.971, 2016. aasta juuni.

(5)

Väljaanne Uniform Law Review, 2004(4).

(6)

M. Storme, „Study on the approximation of the laws and rules of the Member States concerning certain aspects of the procedure for civil litigation“(lõpparuanne, Dordrecht, 1994).

(7)

Vt muu hulgas: 16. detsembri 1976. aasta kohtuotsus, Comet BV vs. Produktschap voor Siergewassen, (kohtuasi 45/76, ECLI:EU:C:1976:191) ja 15. mai 1986. aasta kohtuotsus, Marguerite Johnston vs. Chief Constable of the Royal Ulster Constabulary, (kohtuasi 222/84, ECLI:EU:C:1986:206).

(8)

Kättesaadav internetis aadressil http://www.ejtn.eu/PageFiles/15756/Judicial%20Training%20Principles_ET.pdf

(9)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0276.

(10)

Vt muu hulgas: 13. märtsi 2007. aasta kohtuotsus, Unibet (London) Ltd and Unibet (International) Ltd vs. Justitiekanslern, (C-432/05, ECLI:EU:C:2007:163).

(11)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus (ELT L 199, 31.7.2007, lk 1).

(12)

Nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad (EÜT L 26, 31.1.2003, lk 41).

(13)

Komisjoni 11. juuni 2013. aasta soovitus ühiste põhimõtete kohta, mida kohaldatakse liikmesriikide keelava iseloomuga ja kahju hüvitamisele suunatud kollektiivsete õiguskaitsevahendite suhtes ELi õigusest tulenevate õiguste rikkumise puhul (ELT L 201, 26.7.2013, lk 60).

(14)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (ELT L 110, 1.5.2009, lk 30).

(15)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta direktiiv 2014/104/EL teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (ELT L 349, 5.12.2014, lk 1).

(16)

Vt näiteks Euroopa väiksemate nõuete menetluse määrust (vt joonealune märkus 2) ning pangakontode Euroopa arestimismäärust (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrus (EL) nr 655/2014, millega luuakse pangakontode Euroopa arestimismääruse menetlus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 189, 27.6.2014, lk 59)).

(17)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT L 157, 30.4.2004, lk 45).

(18)

Vt põhjenduse F joonealune märkus 5.

(19)

Vt põhjenduse F joonealune märkus 6.

(20)

Nõukogu 28. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1206/2001 liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 174, 27.6.2001, lk 1).

(21)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT L 157, 30.4.2004, lk 45).

(22)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrus (EL) nr 655/2014, millega luuakse pangakontode Euroopa arestimismääruse menetlus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 189, 27.6.2014, lk 59).

(23)

Nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad (EÜT L 26, 31.1.2003, lk 41).

(24)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1).

(25)

Nõukogu soovitused 2015/C 250/01 „Piiriüleste videokonverentside kasutamise ja nendega seotud parimate tavade jagamise edendamine õigusvaldkonnas liikmesriikide ja ELi tasandil“ (ELT C 250, 31.7.2015, lk 1).

(26)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (dokumentide kättetoimetamine), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000 (ELT L 324, 10.12.2007, lk 79);

(27)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT L 143, 30.4.2004, lk. 15).

(28)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (ELT L 399, 30.12.2006, lk 1).

(29)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus (ELT L 199, 31.7.2007, lk 1).


SELETUSKIRI

Tsiviilkohtumenetlus võimaldab jõustada õigussubjektide olulisi õigusi ja kohustusi kohtumenetluses. Nii on see on lahutamatult seotud põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELi põhiõiguste harta artikkel 47) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga (konventsiooni artikkel 6).

Arutelu tsiviilkohtumenetluse ühtlustamise üle Euroopa Liidus algas enam kui kakskümmend aastat tagasi liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse eeskirjade ühtlustamist käsitleva uuringu (nn Storme'i aruanne) tutvustamisega. Sellest ajast saadik on EL võtnud liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse eeskirjade ühtlustamiseks vastu mitmeid meetmeid.

Amsterdami lepinguga kinnitati ELi pädevust tsiviilkohtumenetluse valdkonnas ning seda pädevust laiendati veelgi Lissaboni lepinguga. EL on töötanud mitu aastat kriminaalmenetluse ühiste miinimumnõuetega ning ELis kriminaalasjades tehtava õigusalasekoostöö valdkonnas on teatav selliste sätete kogum juba olemas. Veelgi tähtsam on see, et need meetmed ei piirdu piiriüleste kohtuvaidlustega, vaid neid kohaldatakse pigem horisontaalselt kõigile kriminaalmenetlustele. ELi kodanikud, eriti need, kes liiguvad üle piiride, puutuvad aga palju suurema tõenäosusega kokku teise liikmesriigi tsiviilkohtumenetluse süsteemidega. Raportöör on veendunud, et kuigi õiguste kehtestamine on oluline, saab need ellu rakendada üksnes siis, kui need on õigustatud isikutele kergesti kättesaadavad. Inimestel peab olema võimalus neile õigustele tugineda igal pool liidus, kus nad parajasti on, ja neil peaks olema õigus kaitsta neid ka teiste liikmesriikide kohtutesse pöördudes, sama lihtsalt nagu nende oma liikmesriigis.

Praegu ei ole ELis ühtset tsiviilkohtumenetluse õigust. Seevastu on olemas regulatiivne mosaiik, mis koosneb kolme liiki dokumentidest: a) märkimisväärne jada Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikat ELi õiguse kohaste õiguste jõustamise kohta liikmesriikide kohtutes. Euroopa Liidu Kohus on uurinud erinevaid siseriiklikke eeskirju, muu hulgas tähtaegu, ajutist meedet, tõendamiseeskirju, aktiivset või passiivset seisundit kohtus ja heastamist, kui siseriiklikud menetlusnormid ei taga ELi õiguse kohaste õiguste tõhusat kaitset; b) ELi teisese õiguse valdkondlikud õigusaktid, millega kehtestatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 alusel erinevate menetluslikku laadi küsimuste üksikasjalikud eeskirjad. Neid eeskirju kohaldatakse nii riigisiseste kui ka piiriüleste kohtuvaidluste suhtes ja need käsitlevad põhilisi menetlusõiguse teemasid, nagu õiguslik staatus, ajutised ettekirjutused, tuvastamiseeskirjad ja ajutine meede; c) mitmed ELi seadusandlikud meetmed tsiviilõigusealase koostöö valdkonnas, mis piirduvad piiriüleste kohtuvaidlustega ja ulatuvad rahvusvahelise eraõiguse ühtsetest meetmetest ELi iseseisvate menetlusmehhanismideni, mida kohaldatakse kõrvuti riigisiseste vaidluste jaoks ette nähtud riiklike mehhanismidega.

Hoolimata nendest vahenditest puudub ELis endiselt selge nägemus ühise tsiviilmenetlusõiguse toimimisest Euroopa õiguskorras. Euroopa kohtu põhiliselt faktipõhine lähenemisviis ning võimetus kaaluda asjakohaseid parandus- ja menetluseeskirju kõigis liikmesriikides takistavad Euroopa Kohtul kehtestamast ELi tsiviilkohtumenetluse üksikasjalikke eeskirju. Kuigi see on nii, märgib raportöör rahuloluga Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika panust Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöösse, mille tulemusena on võetud liidu institutsioonidelt täitmiskoormus, parandades samas ka Euroopa Liidu kodanike ja riikide kohtute arusaamist ELi õiguskorrast. Hoolimata menetlusõigust mõjutavate ELi valdkondlike instrumentide olemasolust, on raportöör seisukohal, et põhiliste menetluslike teemade uuesti reguleerimine igas ELi tegevusvaldkonnas võib tuua kaasa liiga keerulised siseriiklikud korrad, mis on olemuselt vastuolulised ning sõltuvalt asja sisust suuresti erinevad.

Raportöör on veendunud, et kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte ja õigusaktide vajalik ühtlustamine lihtsustaks pädevate asutuste koostööd ning üksikisiku õiguste kohtulikku kaitset. Suurem vastastikune usaldus liikmesriikide kohtusüsteemide vahel aitab samuti kaasa siseturu ja liidu põhivabaduste toimimisele.

Osana liikumisest Euroopa õigusruumi suunas, mis põhineb vastastikusel usaldusel, näivad ühised tsiviilmenetlusnormid nüüd hädavajalikud. Stockholmi programmi rakendamise tegevuskavas kuulutas komisjon 2013. aastaks välja tsiviilkohtumenetluse miinimumnõudeid käsitleva rohelise raamatu.

Ühised miinimumnõuded ei asenda riikide menetlussüsteeme täies ulatuses või isegi osaliselt, kuid võimaldavad suuremat kaitset ja tõhusamaid siseriiklikke menetlusnorme. Veelgi olulisem on, et menetluslikud miinimumnõuded ELi tasandil võivad aidata kaasa siseriiklike menetluste ajakohastamisele, võrdsetele võimalustele ettevõtjate jaoks ja suuremale majanduskasvule tulemuslike ja tõhusate kohtusüsteemide kaudu, lihtsustades samas kodanike juurdepääsu õiguskaitsele Euroopa Liidus.

Raportöör on seisukohal, et Lissaboni lepingu jõustumisega on liidul nüüd vahendid, millega aidata muuta inimeste igapäevaelu ja äritavasid lihtsamaks, viies kodanike ja ühtse turu vajadused kooskõlla liikmesriikide õigustraditsioonide mitmekesisusega. Seepärast võib väita, et õige suund edasi seisneb ELi tsiviilkohtumenetluse süstemaatiliste miinimumnõuete väljatöötamises ulatusliku horisontaalse direktiivi kujul. See tooks kaasa suurema vastastikuse usalduse EL kohtute vahel ja tagaks ühise, põhiliste menetlusõiguste ELi-ülese tasakaalustamise tsiviilasjades.

Lisaks aitaks ühiste menetlusnõuete kasutuselevõtt liidu tasandil eeldatavalt kaasa suuremale üldisele teadlikkusele ELi menetluskorra ja juba olemasolevate mehhanismide kohta. Need soodustaksid ka piiriülest kaubandust nii tarbijate kui ka ettevõtjate poolt ühistest menetluspõhimõtetest tuleneva suurema usalduse tõttu teiste riikide menetlussüsteemide vastu. Lõpuks tooks niisugune areng kaasa ka riikide kohtunike vastastikuse usalduse suurenemise ja suurema üldise õiglustunde, kindluse ja prognoositavuse kogu Euroopa Liidus.

Käesoleva raportini viinud konsultatsioonide ja uurimistöö käigus jõudis raportöör järeldusele, et selleks, et täielikult ellu viia tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö poliitika eesmärgid rõhuga vastastikuse usalduse edendamisele kohtunike hulgas ja tõhusale juurdepääsule õiguskaitsele, on vaja koordineerimise, ühtsuse ja süstematiseerimine taset, mis ületab ühe riigi piire, huve ja võimalusi. Raportöör on seisukohal, et EL peaks edendama tsiviilkohtumenetluse Euroopa õiguse reforme, ja pooldab seega horisontaalset lähenemisviisi, mille eesmärk on luua ühised miinimumnõuded.

See raport sisaldab ettepanekut võtta vastu direktiiv, mida tuleb pidada esimeseks sammuks liikmesriikide tsiviilõiguse süsteemide edasise ühtlustamise ja lähendamise protsessis ja pikemas plaanis Euroopa tsiviilkohtumenetluse seadustiku loomisel. Sellega seoses peetakse vajalikuks ELi tasandi meetmeid.

Üksikasjalik teave seadusandliku ettepaneku tausta kohta on esitatud ülaltoodud resolutsiooni lisas.


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

30.5.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

20

2

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Max Andersson, Joëlle Bergeron, Marie-Christine Boutonnet, Jean-Marie Cavada, Kostas Chrysogonos, Mady Delvaux, Rosa Estaràs Ferragut, Laura Ferrara, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Gilles Lebreton, António Marinho e Pinto, Pavel Svoboda, József Szájer, Axel Voss, Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Pascal Durand, Angel Dzhambazki, Evelyne Gebhardt, Virginie Rozière, Kosma Złotowski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Jarosław Wałęsa, Josef Weidenholzer


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

20

+

EPP

S&D

ECR

ALDE

GUE/NGL

Verts/ALE

EFDD

Rosa Estaràs Ferragut, Pavel Svoboda, József Szájer, Axel Voss, Jarosław Wałęsa, Tadeusz Zwiefka

Mady Delvaux, Evelyne Gebhardt, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Virginie Rozière, Josef Weidenholzer

Angel Dzhambazki, Kosma Złotowski

Jean-Marie Cavada, António Marinho e Pinto

Kostas Chrysogonos

Max Andersson, Pascal Durand

Joëlle Bergeron

2

ENF

Marie-Christine Boutonnet, Gilles Lebreton

0

0

 

 

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Õigusalane teave