Menetlus : 2016/2221(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0224/2017

Esitatud tekstid :

A8-0224/2017

Arutelud :

PV 03/07/2017 - 25
CRE 03/07/2017 - 25

Hääletused :

PV 04/07/2017 - 6.16
CRE 04/07/2017 - 6.16
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0290

RAPORT     
PDF 556kWORD 82k
14.6.2017
PE 587.795v02-00 A8-0224/2017

töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta

(2016/2221(INI))

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon

Raportöör: Neoklis Sylikiotis

MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 PÕLLUMAJANDUSE JA MAAELU ARENGU KOMISJONI ARVAMUS
 NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta

(2016/2221(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti artikleid 151 ja 153,

  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 5,

–  võttes arvesse ELi põhiõiguste hartat, eelkõige selle IV jaotist (Solidaarsus),

–  võttes arvesse nõukogu 22. juuni 1994. aasta direktiivi 94/33/EÜ noorte kaitse kohta tööl(1),

  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes(2),

  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta (renditöö direktiiv)(3),

  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (töötajate lähetamise direktiiv)(4) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/67/EL, mis käsitleb direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) jõustamist, (jõustamisdirektiiv)(5) osalist läbivaatamist,

  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrust (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I)(6),

–  võttes arvesse oma 19. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ebakindlates töösuhetes naiste kohta(7),

  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni konkurentsivõimelise ELi tööjõuturu loomise kohta 21. sajandil: oskuste ja kvalifikatsioonide nõudluse ja töövõimalustega vastavusse viimine kui võimalus kriisist väljuda(8),

  võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2016. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta(9),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2016. aasta resolutsiooni sotsiaalse dumpingu kohta Euroopa Liidus(10),

–  võttes arvesse oma 15. septembri 2016. aasta resolutsiooni nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) kohaldamise kohta(11),

  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta(12),

  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Töösuhete olemuse muutus ja mõju äraelamist võimaldava töötasu säilitamisele“(13),

  võttes arvesse deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendavat Euroopa platvormi,

–  võttes arvesse oma 2016. aasta uuringut „Ebakindlad töökohad Euroopas: mustrid, suundumused ja poliitilised strateegiad“(14),

  võttes arvesse 14. detsembril 2011. aastal avaldatud Euroopa ametipraktika ja õpipoisiõppe kvaliteedihartat,

–  võttes arvesse komisjoni Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu 2016. aasta sügise kvartaliaruannet (Employment and Social Developments in Europe (ESDE) Quarterly Review Autumn 2016),

–  võttes arvesse komisjoni strateegilist kohustust soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2020,

  võttes arvesse Eurofoundi 2010. aasta aruannet „Paindlikud töövormid: väga ebatüüpilised töölepingud“,

  võttes arvesse Eurofoundi 2014. aasta aruannet „Kriisi mõju tööstussuhetele ja töötingimustele Euroopas“(15),

  võttes arvesse Eurofoundi 2015. aasta aruannet „Uued töövormid“(16),

  võttes arvesse Eurofoundi 2016. aasta aruannet „Töölepingupettused Euroopa Liidus“(17),

  võttes arvesse Eurofoundi Euroopa töötingimuste uuringut ja kuuendat Euroopa töötingimuste uuringut – ülevaatearuannet(18),

  võttes arvesse Eurofoundi koostatud Euroopa töösuhete sõnaraamatut(19),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kehtestatud peamisi tööstandardeid ning selle konventsioone ja soovitusi töötingimuste kohta,

–  võttes arvesse ILO 2006. aasta soovitust R198 töösuhete kohta(20) ning selle sätteid töösuhte olemasolu kindlaksmääramise kohta,

–  võttes arvesse ILO 2011. aasta aruannet ebakindlate töösuhete vastu võitlemise meetmete ja normide kohta(21),

–  võttes arvesse ILO 2016. aasta aruannet mittestandardsete töösuhete kohta maailmas(22),

–  võttes arvesse ILO 2016. aasta aruannet, mis käsitleb sotsiaalse samba loomist suurema lähenemise saavutamiseks Euroopas(23),

–  võttes arvesse ÜRO 2010. aasta üldist soovitust nr 28 osalisriikide põhikohustuste kohta, mis tulenevad ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artiklist 2,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2011. aasta naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu soolise võrdõiguslikkuse strateegiat 2014–2017,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0224/2017),

A.  arvestades, et tekkinud on mittestandardsed, ebatüüpilised tööhõivevormid; arvestades, et viimasel 15 aastal on ELis suurenenud nende inimeste arv, kes töötavad tähtajalise ja osalise tööajaga lepingu alusel; arvestades vajadust tõhusa poliitika järele, mis hõlmaks erinevaid tööhõivevorme ja tagaks töötajate piisava kaitse;

B.  arvestades, et standardsete töösuhete arv on viimase kümne aastaga langenud 62 %-lt 59 %-le(24); arvestades, et kui see suundumus jätkub, siis võib juhtuda, et tüüplepinguid kohaldatakse edaspidi ainult väheste töötajate suhtes;

C.  arvestades, et tähtajatud täistööajalepingud moodustavad jätkuvalt ELi töölepingutest suurema osa ning et mõnedes sektorites on standardsete töösuhete kõrval ka ebatüüpilisi tööhõivevorme; arvestades, et ebatüüpiline töö võib avaldada ka negatiivset mõju töö ja eraelu vahelisele tasakaalule tulenevalt mittestandardsest tööajast ning ebaregulaarsetest sissetulekutest ja pensioni sissemaksetest;

D.  arvestades, et eelkõige seoses digiteerimise ja uute tehnoloogiatega tekkivad uued tööhõivevormid hägustavad töösuhte ja füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise vahelist piiri(25), mis võib põhjustada tööhõive kvaliteedi vähenemist;

E.  arvestades, et mõned uued tööhõivevormid erinevad traditsioonilisest standardsest töösuhtest mitmel eri moel; arvestades, et mõned neist muudavad tööandja ja töötaja vahelist suhet, teised tööstruktuuri ja -korraldust ning mõned teevad nii üht kui teist; arvestades, et selle tagajärjel võib suureneda näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine, see võib põhjustada töötingimuste halvenemist ja sotsiaalkindlustuse vähenemist, kuid see võib luua ka mitmeid eeliseid; arvestades, et seetõttu on olemasolevate õigusaktide rakendamine äärmiselt oluline;

F.  arvestades, et tuleb tervitada tööhõivemäära tõusu liidus pärast majanduskriisi, kuid et see võib olla osaliselt tingitud ebatüüpiliste lepinguvormide arvu suurenemisest, mis põhjustab suuremat ebakindluse ohtu kui standardne töösuhe; arvestades, et suuremat rõhku tuleks panna töökohtade loomise kvaliteedile;

G.  arvestades, et osalise tööajaga töö määr ei ole kriisist alates kordagi vähenenud ja et täistööajaga töö määr liidu tasandil on endiselt allpool kriisieelset 2008. aasta taset; arvestades, et hoolimata viimaste aastate kasvust jääb tööhõive määr endiselt alla strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgile (75 %) ning liikmesriikide vahel esineb suuri erinevusi;

H.  arvestades, et on oluline eristada uusi tekkivaid tööhõivevorme ning olemasolevaid ebakindlaid töösuhteid;

I.  arvestades, et Euroopa Liit ja liikmesriigid jagavad sotsiaalpoliitika alast pädevust; arvestades, et EL saab selles valdkonnas liikmesriike vaid täiendada ja toetada;

J.  arvestades, et EL saab vastu võtta vaid töötingimuste miinimumnõuded, ilma õiguseta liikmesriikide õigusnorme ühtlustada;

K.  arvestades, et juba on loodud deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendav Euroopa platvorm, mis võimaldab tihedamat piiriülest koostööd ja ühismeetmeid liikmesriikide pädevate asutuste ja muude majandustegevuses osalejate vahel, et võidelda tõhusalt ja tulemuslikult deklareerimata töö vastu;

L.  arvestades, et ebakindlad töösuhted põhjustavad turu killustumist ja suurendavad sissetulekute ebavõrdsust;

M.  arvestades, et siiani puudub ebakindla töösuhte ühtne määratlus; arvestades, et selline määratlus tuleks töötada välja tihedas koostöös sotsiaalpartneritega; arvestades, et töölepingu liik iseenesest ei ennusta ebakindla töösuhte ohtu, vaid vastupidi – selline oht sõltub paljudest eri teguritest;

N.  arvestades, et standardne töösuhe võib tähendada regulaarset täistööajaga või vabatahtliku osalise tööajaga tööd tähtajatu töölepingu alusel; arvestades, et igal liikmesriigil on omad seadused ja tavad, millega sätestatakse töötingimused, mida kohaldatakse erinevat liiki töölepingute ja praktika suhtes; arvestades, et puudub üldtunnustatud standardse töösuhte määratlus;

O.  arvestades, et hiljutised esindatusega seotud probleemid, mis on tingitud sotsiaalpartnerite organisatsioonide nõrkustest teatavates sektorites või mõnedest sotsiaalpartnerite rolli piiravatest reformidest eri Euroopa riikides, avaldavad tugevat mõju kõigile töösuhetele;

P.  arvestades, et ebakindlad töösuhted avaldavad mõnes sektoris, näiteks põllumajanduses, ehituses ja kunsti valdkonnas, ebaproportsionaalselt suurt mõju; arvestades, et ebakindlad töösuhted on viimastel aastatel levinud ka teistesse sektoritesse, nagu lennundus ja hotellimajandus(26);

Q.  arvestades, et hiljutiste uuringute andmetel on keskmise kvalifikatsiooniga füüsilise töö tegijatel ja madala kvalifikatsiooniga töötajatel vähem sissetulekuid, väljavaateid ja madalam töökvaliteet; arvestades, et nad puutuvad sagedamini kokku keskkonna- ja tööalaste ohtudega ning neil on kehvem füüsiline ja vaimne tervis(27);

R.  arvestades, et naised moodustavad ELi tööjõust 46 % ning nad on eriti haavatavad tööga seotud ebakindluse suhtes tulenevalt diskrimineerimisest, sh palga valdkonnas, ning arvestades, et naised teenivad ELis umbes 16 % vähem kui mehed; arvestades, et naised töötavad tõenäolisemalt kui mehed osalise tööajaga, tähtajaliste või madala sissetulekuga lepingute alusel ning seetõttu varitseb neid suurem ebakindluse oht; arvestades, et sellised töötingimused vähendavad sissetulekut ja kaitset nii palkade, pensionide kui ka sotsiaaltoetuste vallas kogu elu jooksul; arvestades, et mehed töötavad tõenäolisemalt kui naised tähtajatu ja täiskohaga lepingu alusel; arvestades, et mittevabatahtlik osalise tööajaga töö, näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine ja deklareerimata töö puudutab eriti naisi(28);

S.  arvestades, et tööhõive määr ELis on meeste puhul kõrgem kui naistel; arvestades, et peamised põhjused, miks naised lahkuvad tööturult, on vajadus hoolitseda laste või eakate eest, nende enda haigus või töövõimetus või muud isiklikud ja perekondlikud kohustused; arvestades, et naised puutuvad sageli kokku diskrimineerimise ja takistustega, mis on seotud nende olemasoleva või potentsiaalse emadusega; arvestades, et ülalpeetavate lastega üksikemadel on eriti suur ebakindluse oht;

T.  arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on põhiõigus, mis eeldab võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise tagamist kõigis eluvaldkondades, ja arvestades, et poliitika, mille eesmärk on tagada selline võrdsus, aitab kaasa arukale ja jätkusuutlikule majanduskasvule;

U.  arvestades, et paljudel töötajatel, kellel on ebakindlad töösuhted või kes on töötud, ei ole õigust vanemapuhkusele;

V.  arvestades, et noori töötajaid ähvardab suurem oht sattuda ebakindlasse töösuhtesse; arvestades, et tõenäosus olla mitmekordselt ebasoodsas olukorras on alla 25 aasta vanustel töötajatel kaks korda suurem kui töötajatel, kes on 50-aastased või vanemad(29);

I. Inimväärse töö nimel töötingimuste ja ebakindlate töösuhetega tegelemine

1.  palub liikmesriikidel töösuhte olemasolu kindlakstegemisel võtta arvesse järgmisi ILO näitajaid:

– tööd tehakse vastavalt juhistele ja teise osapoole kontrolli all;

– see hõlmab töötaja integreerimist ettevõtte korraldusse;

– seda tehakse üksnes või peamiselt teise isiku huvides;

– seda peab töötaja tegema isiklikult;

– seda tehakse konkreetse tööaja jooksul või töökohas, mille on kindlaks määranud või milles on kokku leppinud töö tellinud osapool;

– see on teatava kestusega ja sel on teatav järjepidevus;

– see nõuab töötaja kättesaadavust või tähendab seda, et töö tellinud osapool tagab töötamiseks vahendid, materjalid ja seadmed;

– töötajale makstakse perioodiliselt tasu, mis kujutab tema ainust või peamist sissetulekuallikat, ning võib esineda ka mitterahalise tasu (nt söök, eluase või transport) maksmist;

– töötajale on ette nähtud hüvitised, näiteks iganädalased puhkepäevad ja iga-aastane puhkus;

2.  võtab teadmiseks Eurofoundi ebatüüpilise tööhõive määratluse, mis viitab töösuhetele, mis ei vasta ühe tööandjaga pikaks ajaks sõlmitud täiskohaga, regulaarse ja tähtajatu töölepingu standardsele või tüüpilise mudelile(30); toonitab, et mõisteid „ebatüüpiline“ ja „ebakindel“ ei saa kasutada sünonüümidena;

3.  mõistab ebakindla töösuhte all sellist tööhõivevormi, mille puhul ei järgita ELi, rahvusvahelisi ja riiklikke standardeid ning seadusakte ja/või mis ei paku piisavaid vahendeid inimväärseks eluks või piisavaks sotsiaalkaitseks;

4.  märgib, et mõnede ebatüüpiliste tööhõivevormidega võib kaasneda suurem ebakindluse ja kindlustamatuse oht, näiteks mittevabatahtliku osalise tööajaga töö, tähtajalise töölepinguga töö, nulltunnilepingute ning tasustamata praktika ja tööalase väljaõppe puhul;

5.  märgib, et juhul kui osalise tööajaga töövormid on töötajate poolt vabatahtlikult valitud, on oluline tagada sellise tööhõive jätkusuutlikkus majanduslikus ja sotsiaalses mõttes;

6.  usub kindlalt, et tööturu paindlikkus ei tähenda töötajate õiguste kahjustamist tootlikkuse ja konkurentsivõime nimel, vaid seda, et leitakse õige tasakaal töötajate kaitse ning üksikisikutele ja tööandjatele antud võimaluse vahel leppida kokku tööviisides, mis sobivad mõlema poole vajadustega;

7.  märgib, et ebakindluse oht sõltub lepingu liigist, aga ka järgmistest teguritest:

– vähene või puuduv töökohakindlus töö ajutise olemuse tõttu, näiteks mittevabatahtliku ja sageli vähese tähtsusega osalise tööajaga lepingute ning mõnedes liikmesriikides ka määratlemata tööaja ja töökohustuste korral, mis muutuvad vastavalt nõudetööle;

– algeline kaitse töölepingu ülesütlemise vastu ning piisava sotsiaalkaitse puudumine vallandamise korral;

– ebapiisav tasu, mis ei võimalda inimväärset äraelamist;

– puuduvad või piiratud sotsiaalkaitseõigused või hüved;

– puuduv või piiratud kaitse diskrimineerimise kõigi vormide vastu;

– puuduvad või piiratud väljavaated tööturul edasijõudmiseks või karjääri arendamiseks ja koolituseks;

– madal kollektiivsete õiguste tase ja piiratud õigus kollektiivsele esindatusele;

– töökeskkond, mis ei vasta tervishoiu ja ohutuse miinimumnõuetele(31);

8.  tuletab meelde ILO inimväärse töö määratlust, milles on märgitud, et „inimväärne töö on töö, mis on tootlik ja tagab rahuldava sissetuleku ja turvalisuse töökohal ning sotsiaalkaitse, paremad väljavaated isikuarenguks ja sotsiaalseks lõimumiseks, inimestele vabaduse väljendada oma huvisid, organiseeruda ja osaleda otsustes, mis mõjutavad nende elu, ja kõigile naistele ja meestele võimaluste ning kohtlemise võrdsuse“(32); soovitab ILO-l lisada kõnealusesse määratlusse ka „äraelamist võimaldava sissetuleku“; julgustab komisjoni ja liikmesriike tööhõivealaste õigusaktide läbivaatamisel või koostamisel tuginema sellele määratlusele;

9.  tuletab meelde, et ebakindla töö vastaste heade tavade eduteguriteks on tugev õiguslik alus, sotsiaalpartnerite ja töönõukogude kaasamine töökohal, koostöö asjaomaste sidusrühmadega, paindlikkuse ja julgeoleku tasakaalustamine, valdkondlik lähenemine, madal halduskoormus tööandjate jaoks, tööinspektsioonidepoolne jõustamine ning teadlikkuse parandamise kampaaniad;

10.  rõhutab vajadust kohaldada antitsüklilist majanduspoliitikat, mille eesmärk on kaitsta töötajate ostujõudu, vastavalt liikmesriikide põhiseaduslikele tavadele;

11.  märgib, et ILO inimväärse töö tegevuskava konkreetne eesmärk on tagada töökohtade loomine, õiguste järgimine töökohal, sotsiaalkaitse, sotsiaalne dialoog ja sooline võrdõiguslikkus; rõhutab, et inimväärne töö peaks konkreetselt hõlmama järgmist:

– äraelamist võimaldav töötasu, tagades ka õiguse ühinemisvabadusele;

– kollektiivlepingud vastavalt liikmesriikide tavadele;

– töötajate osalemine ettevõtet puudutavates küsimustes vastavalt liikmesriikide tavadele;

– austus kollektiivläbirääkimiste vastu;

– töötajate võrdne kohtlemine samas töökohas;

– töötervishoid ja tööohutus;

– sotsiaalkindlustus töötajale ja tema ülalpeetavatele;

– sätted töö- ja puhkeaja kohta;

– kaitse vallandamise vastu;

– juurdepääs koolitusele ja elukestvale õppele;

– kõigi töötajate töö- ja eraelu tasakaalu toetamine; rõhutab, et nende õiguste tagamiseks on ülioluline parandada ka töö- ja sotsiaalõiguse rakendamist;

12.  märgib, et paljud tegurid, näiteks digiteerimine ja automatiseerimine, põhjustavad töö laadi muutumist, sh uute tööhõivevormide laiemat levikut; märgib sellega seoses, et uued töövormid võivad nõuda uusi, reageerivaid ja proportsionaalseid norme, tagamaks, et kõik tööhõivevormid oleksid kaetud;

13.  kordab seoses digitöökohtadega, et digitaalsete platvormide töötajatele ja muudele vahendajatele peavad olema tagatud piisav tervise- ja sotsiaalkindlustus ning -kaitse;

14.  rõhutab, et digiteerimist ei tohi käsitleda üksnes töökohtade kadumist soodustava tegurina, ja toob pigem esile selle pakutavaid võimalusi isiklike oskuste arendamise ja parandamise valdkonnas;

15.  rõhutab, et IKT sektoris on 2020. aastal eeldatavalt 756 000 vaba töökohta, mis osutab vajadusele parandada Euroopa tööjõu digioskusi;

16.  rõhutab, et majanduskriis on põhjustanud ELis rändevooge, mis on toonud esile olemasolevad takistused isikute vabale liikumisele liikmesriikide vahel ning diskrimineerimise kodakondsuse alusel, põhjustades ELi kodanikele tööga seotud ebakindlust;

17.  rõhutab, et ebakindlad töötingimused, sh deklareerimata töö ja näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine, avaldavad pikaajalist mõju vaimsele ja füüsilisele tervisele ning võivad seada töötajad suuremasse vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja põhiõiguste halvenemise ohtu;

18.  rõhutab, et väga lühikeste töölepingutega töötajad puutuvad oma töö füüsilistes aspektides kõige enam kokku ebasoodsate tingimustega; toonitab, et kombinatsioon töökohaga seotud ebakindlusest ja tööaja üle kontrolli puudumisest seostub sageli stressiga seotud kutseohtudega;

19.  rõhutab, et teatavates majandussektorites kasutatakse paindlikke või ebatüüpilisi töösuhteid nii sageli, et seda võib pidada väärkasutamiseks;

20.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama meetmeid, millega suurendatakse töötajate, praktikantide ja õpipoiste mõjuvõimu sotsiaalse dialoogi tugevdamise ja kollektiivläbirääkimiste edendamise kaudu, kindlustades, et kõigile töötajatele sõltumata nende staatusest on tagatud ühinemis- ja kollektiivläbirääkimiste õigus ning et nad saavad neid kasutada vabalt ja kartmata otseseid või kaudseid tööandjapoolseid karistusi;

21.  rõhutab sotsiaalpartnerite tähtsust töötajate õiguste tagamisel, inimväärsete töötingimuste, inimväärse palga ja sissetuleku kindlaksmääramisel kooskõlas liikmesriikide õigusaktide ja tavadega ning tööandjate ja töötajate konsulteerimisel ja juhendamisel;

22.  nõuab, et liikmesriigid tihedas koostöös sotsiaalpartneritega toetaksid ametialast arengut, hõlbustades kohanemist uute olukordadega, millesse üksikisik võib oma elu jooksul sattuda, eelkõige elukestva kutseõppe, piisavate töötushüvitiste, sotsiaalõiguste ülekantavuse ning aktiivse ja tõhusa tööturupoliitika abil;

23.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada tõhus kaitse ning kindlustada võrdne sissetulek mees- ja naistöötajatele, kes teevad tööd töösuhte alusel, kasutades selleks terviklikku poliitilist lahendust, mille eesmärk on piirata ebakindlat tööhõivet ning tagada kutsealane areng ja nõuetekohane sotsiaalkindlustus;

24.  toonitab liikmesriikide tööinspektsioonide tähtsust ning rõhutab, et need peaksid oma tegevuses keskenduma töötingimuste, töötervishoiu ja tööohutuse järelevalve, nõuetele vastavuse kontrollimise ja nende parandamise eesmärgile ning võitlusele ebaseadusliku või deklareerimata töö vastu, samuti et neid ei tohiks mingil juhul kuritarvitada rände kontrollimise vahendina; juhib tähelepanu kõige haavatavamas olukorras olevate töötajate diskrimineerimise ohule ning mõistab rangelt hukka ettevõtjad, kes võtavad rändajaid tööle ilma neile täielikke õigusi ja hüvitisi tagamata ning nendest teavitamata; kutsub seetõttu liikmesriike üles eraldama tööinspektsioonidele piisavad vahendid, mis võimaldaks neil tagada tõhusa järelevalve;

II. Ettepanekud

25.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tegeleda ebakindla tööhõive, sh deklareerimata töö ja näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötamisega, tagamaks, et kõik töölepingute liigid pakuksid inimväärseid töötingimusi ja nõuetekohast sotsiaalkaitset vastavalt ILO inimväärse töö tegevuskavale, ELi lepingu artiklile 9, ELi põhiõiguste hartale ning Euroopa sotsiaalhartale;

26.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võitlema kõigi ebakindlat tööhõivet suurendavate tavadega, aidates seeläbi saavutada strateegia „Euroopa 2020“ vaesuse vähendamise eesmärki;

27.  palub komisjonil ja liikmesriikidel parandada töö kvaliteeti mittestandardsetel töökohtadel, tagades sotsiaalkaitse, miinimumpalga taseme ning koolitusele ja arenguvõimalustele juurdepääsu osas vähemalt miinimumstandardid; rõhutab, et samal ajal tuleks säilitada sisenemisvõimalused tööturule;

28.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et riiklikud sotsiaalkindlustussüsteemid täidaksid oma eesmärki ka siis, kui tegemist on uute tööhõivevormidega;

29.  palub komisjonil hinnata digiteerimise kontekstis loodavaid uusi tööhõivevorme; nõuab eelkõige hinnangut tööturu vahendajate ning internetiplatvormide õiguslikule staatusele ja nende vastutusele; palub komisjonil vaadata läbi nõukogu 14. oktoobri 1991. aasta direktiiv 19/533/EMÜ tööandja kohustuse kohta teavitada töötajaid töölepingu või töösuhte tingimustest (kirjaliku tõendi direktiiv)(33), et võtta arvesse uusi tööhõivevorme;

30.  rõhutab võimalusi, mida pakub jagamismajandus eelkõige seoses uute töökohtadega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama jagamismajanduse tulemusel loodavaid uusi võimalikke tööhõivenorme; rõhutab, et on vaja töötajate tõhusamat kaitset selles sektoris nende staatuse läbipaistvuse suurendamise, nendele tagatava teabe ja diskrimineerimiskeelu kaudu;

31.  palub komisjonil jätkata töötajate lähetamise direktiivi sihipärast läbivaatamist ning vaadata läbi ajutiste töötajate direktiiv, et tagada sotsiaalsed põhiõigused kõigile töötajatele, sh võrdne töötasu samaväärse töö eest samas kohas;

32.  rõhutab vajadust avaliku ja erasektori investeeringute järele, et edendada eelkõige neid majandussektoreid, mis tõotavad suurimat mitmekordistavat mõju, et edendada normide ühtlustamist rangemate suunas, liidu sotsiaalset ühtekuuluvust ja inimväärsete töökohtade loomist; rõhutab sellega seoses vajadust toetada VKEsid ja idufirmasid;

33.  rõhutab vajadust võidelda deklareerimata töö vastu, sest see vähendab maksu- ja sotsiaalkindlustustulu ning tekitab ebakindlaid ja viletsaid töötingimusi ning ebaõiglast konkurentsi töötajate vahel; väljendab heameelt deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendava Euroopa platvormi loomise üle;

34.  märgib, et arvestades nende töötajate ja eriti noorte suurt arvu, kes tööd otsides lahkuvad oma päritoluriigist mõnda teise liikmesriiki, tuleb kiiresti välja töötada asjakohased meetmed, et tagada kõigile sotsiaalkaitse ja tööõiguste kaitse; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles parandama veelgi ELi tööjõu liikuvust, kaitstes samal ajal võrdse kohtlemise põhimõtet, palgataset ja sotsiaalseid norme ning tagades sotsiaalõiguste täieliku ülekantavuse; kutsub iga liikmesriiki üles kujundama sotsiaal- ja tööhõivepoliitikat selliselt, et ühesuguse töö eest oleksid kõigile tagatud võrdsed õigused ja võrdne tasu;

35.  märgib murelikult kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivlepingute ulatuse vähenemist; palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada strateegilisi meetmeid, mis käsitlevad kõigi töötajate hõlmamist kollektiivlepingutega, kindlustades ja suurendades samal ajal ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide rolli;

36.  tunnistab sotsiaalpartnerite etendatud olulist rolli seoses liidu direktiividega osalise tööajaga töö, tähtajaliste töölepingute ja ajutise töö kohta ning julgustab komisjoni koostöös sotsiaalpartneritega reguleerima uusi tööhõivevorme, kui see osutub vajalikuks; palub Eurofoundil uurida, kuidas sotsiaalpartnerid arendavad strateegiaid töö kvaliteedi tagamiseks ja ebakindla tööhõive piiramiseks;

37.  palub komisjonil ja liikmesriikidel oma vastavate pädevuste raames tagada, et füüsilisest isikust ettevõtjatele, keda peetakse juriidilises mõttes ühe töötajaga ettevõteteks, oleks tagatud kollektiivläbirääkimiste õigus ja ühinemisõigus;

38.  tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivile 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (tööaja direktiiv)(34) on igal töötajal õigus maksimaalse tööaja piirangule, igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele palgalisele puhkusele; rõhutab vajadust tagada, et neid õigusi kohaldatakse kõigi töötajate, sh nõudetööd tegevate töötajate, vähese tähtsusega osalise tööajaga tööd tegevate töötajate ning rahvatöö tegijate suhtes; tuletab meelde, et tööaja direktiiv kujutab endast tervishoiu ja ohutuse meedet; nõuab nende Euroopa Kohtu otsuste jõustamist, mis kinnitavad, et töökohal valves oldud aeg on tööaeg ning sellele peab järgnema korvav puhkeaeg;

39.  tuletab meelde, et vähese tähtsusega osalise tööajaga tööd iseloomustavad väiksem töökohakindlus, vähem karjäärivõimalusi, vähem tööandjate tehtavaid investeeringuid koolitusse ning madala töötasu suurem osakaal; palub komisjonil ja liikmesriikidel julgustada meetmete võtmist, mis toetaksid pikemaid tööpäevi nende jaoks, kes soovivad rohkem töötada;

40.  tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale on igaühel õigus juurdepääsuks kutseharidusele ja elukestvale õppele; palub liikmesriikidel tagada, et kutse- ja täiendõpe on ka ebatüüpilistes töösuhetes töötajatele kättesaadavad; tuletab meelde, et oskuste täiendamise meetmed on kiirelt muutuvas digitaalmajanduses eriti olulised; tuletab meelde, et oskuste puudused ja nõudlusele mittevastavus etendavad oma rolli tööpuuduse kõrges tasemes; väljendab heameelt hiljutiste algatuste üle võidelda oskuste puuduste vastu;

41.  nõuab oskuste garantiid kui uut õigust igaühele omandada mis tahes eluetapis 21. sajandi jaoks hädavajalikke oskusi, sealhulgas kirja- ja arvutusoskust, digi- ja meediakirjaoskust, kriitilist mõtlemist, sotsiaalseid oskusi ning rohelise ja ringmajanduse jaoks vajalikke oskusi, võttes arvesse tekkivaid tööstusharusid ja peamise majanduskasvu sektoreid; see garantii pakub abikätt ebasoodsas olukorras inimestele, kaasa arvatud puudega inimestele, varjupaigataotlejatele, pikaajalistele töötutele ja muudele alaesindatud rühmadele; rõhutab, et haridussüsteemid peaksid olema kaasavad, tagama kvaliteetse hariduse õiglaselt kogu rahvale, vastama tööturu vajadustele, võimaldama inimestel olla aktiivsed Euroopa kodanikud ja valmistama neid ette, et nad oleksid võimelised õppima ja kohanema kogu elu vältel, vastates ühiskonna ja tööturu vajadustele;

42.  rõhutab, et liikmesriikide meetmed tuleks välja töötada ja neid tuleks rakendada kooskõlas siseriikliku õiguse ja tavadega, konsulteerides ja tihedas koostöös tööandjate ja töötajate organisatsioonidega;

43.  tuletab meelde, et ebakindel tööhõive mitte ainult ei kahjusta üksikisikut, vaid toob ka ühiskonnale kaasa märkimisväärseid kulusid saamata maksutulu ja pikemas perspektiivis suuremate avalike kulutustena, samuti toetusena neile, kes kannatavad sissetuleku kaotuse ja raskete töötingimuste pikaajalise mõju tõttu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama tähtajatute töölepingute kasutamist ning parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et piirata ebakindlat tööhõivet;

44.  tuletab meelde, et varimajanduses töötajaid ähvardab eriti suur ebakindla töö oht; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vastu selle rühma jaoks kohandatud poliitikameetmeid, mis neid kaitseksid, lahendades nende probleeme sõltumata nende elanikustaatusest;

45.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võidelda deklareerimata töö, näiliselt füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise ja mis tahes vormis ebaseaduslike tööhõivetavade vastu, mis õõnestavad töötajate õigusi ja sotsiaalkindlustussüsteeme; kordab oma seisukohta, et nulltunnilepingute vältimist tuleks arvestada kõigis edaspidistes tööhõivepoliitikates;

46.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama asendustöötajate töötingimusi avalikus sektoris ja nende mõju avalike teenuste kvaliteedile;

47.  rõhutab, et ebakindla tööhõive all kannatavad peamiselt kõige haavatavamad töötajaid, keda ähvardab diskrimineerimise, vaesuse ja tõrjutuse oht; tuletab eriti meelde, et puude, teistsuguse etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste omamine või naiseks olemine suurendab ebakindlate töötingimustega kokkupuutumise ohtu; mõistab hukka kõik ebakindla tööhõive vormid, sõltumata nende lepingulisest seisundist;

48.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada tõhus kaitse kaitsetumatele töötajatele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid, et võidelda naiste diskrimineerimise vastu tööturul, pöörates eelkõige tähelepanu töö- ja eraelu tasakaalule ning soolise palgalõhe kaotamisele; palub, et komisjon hindaks, kas direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes sobib ka uutele tööhõivevormidele;

49.  palub komisjonil ja liikmesriikidel hinnata kõiki ebakindla töö aspekte käsitlevaid õigusakte seoses nende soolise mõjuga; peab vajalikuks käsitleda seadusandlikke ja muid kui seadusandlikke meetmeid ebakindlat tööd tegevate naiste vajaduste seisukohast, kuna vastasel juhul jätkub juba niigi üleesindatud rühma liigne kahjustamine;

50.  leiab, et mitte mingil juhul ei tohi tööturu paindlikkuse nõue viia selleni, et naised oleksid jätkuvalt üleesindatud ebatüüpilistel töökohtadel ja ebakindla tööhõiveseisundiga inimeste hulgas;

51.  palub komisjonil ja liikmesriikidel jälgida töökiusamist ja tegeleda selle küsimusega, sh rasedate töötajate ahistamist või mistahes ebasoodsat olukorda pärast rasedus- ja sünnituspuhkuselt naasmist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid rasedus- ja lapsehooldusõigusi käsitlevaid õigusakte, et naiste emadus tööelu jooksul ei kahjustaks nende pensioniõigusi, ja nõuaksid nende järgimist; rõhutab, et sünnituspuhkusega peavad kaasnema tõhusad meetmed, mis kaitsevad rasedate ja vastsete emade, rinnaga toitvate emade ja üksikemade õigusi, kajastades ILO ja Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusi;

52.  kordab oma nõudmist, et kõik inimesed kõigis töösuhetes ja kõik füüsilisest isikust ettevõtjad peaksid saama koguda hüvitisi, mis tagavad sissetulekukindluse sellistes olukordades nagu töötus, terviseprobleemid, vanadus, karjäärikatkestused lapsehoolduseks ja muudel hooldusest tingitud põhjustel või koolituseks;

53.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada kõigile noortele inimväärsetel töötingimustel esimese töökogemuse omandamise võimalused, nagu nt praktika, õpipoisiõpe või noortegarantii pakutavad võimalused; julgustab liikmesriike võtma vastu ja rakendama praktika, väljaõppe ja õpipoisiõppe puhul kvaliteediraamistikku, mis tagab töötajate õigused ja noortele mõeldud töökogemuse omandamise võimaluste haridusliku eesmärgi;

54.  kutsub eeskätt komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et võidelda ebakindla tööhõive vastu noorte hulgas; rõhutab, kui oluline on see, et komisjon rakendaks seoses sellega noortegarantiid;

55.  soovitab liikmesriikidel tagada, et kõigi vanuserühmade noortel oleks juurdepääs tasuta kvaliteetsele riiklikule haridusele, eelkõige kõrgematele haridus- ja koolitustasemetele, sest on leitud, et väljaõppe taseme tõstmine aitab vähendada naiste ja meeste tööalast ebavõrdsust;

56.  rõhutab, et kui komisjon ja liikmesriigid kasutaksid kitsamalt määratletud „töövõtja“ mõiste asemel ILO kohast „töötaja“ mõistet, võiks see aidata paremini mõista ja kohaldada aluspõhimõtteid ja -õigusi töökohal;

57.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada ettevõtlust ja ühistuliikumist mitme teenuse ettevõtete ning tekkiva jagamismajanduse ja digitaalplatvormide sektori töötajate hulgas, et vähendada ohtu, mida need ärimudelid võivad põhjustada töötajate õigustele ja töötingimustele;

58.  rõhutab, et põllumajanduses on lühiajalised lepingud seotud põllumajandustegevuse hooajalisusega; nõuab austust selle olulise loodusliku piirangu vastu, säilitades põllumajandustootjate jaoks võimaluse värvata töötajaid hooajapõhiselt ning säästes neid tööjõu värbamise ja haldamisega seotud täiendavast halduskoormusest;

59.  kutsub komisjoni üles edendama ja suurendama teadlikkust hooajatöötajate õigustest ning kutsub liikmesriike üles reguleerima hooajatööliste sotsiaalset ja õiguslikku positsiooni, et kaitsta nende töötervishoiu-, tööohutuse- ja hügieenitingimusi, ning tagama neile sotsiaalkindlustuse, järgides Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/36/EL (kolmandate riikide kodanike hooajatöötajatena riiki sisenemise ja seal viibimise tingimuste kohta)(35) artikli 23 sätteid, sealhulgas neid, mis käsitlevad võrdset tasu ja võrdset sotsiaalset kaitset; rõhutab vajadust anda kõigile hooajatöötajatele põhjalikku teavet nende töö- ja sotsiaalkindlustusõiguste, sealhulgas pensioniõiguste kohta, võttes samuti arvesse hooajatöö piiriülest mõõdet;

60.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

EÜT L 216, 20.8.1994, lk 12.

(2)

ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.

(3)

ELT L 327, 5.12.2008, lk 9.

(4)

EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1.

(5)

ELT L 159, 28.5.2014, lk 11.

(6)

ELT L 177, 4.7.2008, lk 6.

(7)

ELT C 70E, 8.3.2012, lk 1.

(8)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0321.

(9)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0059.

(10)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0346.

(11)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0360.

(12)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0010.

(13)

http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=uriserv:OJ.C_.2016.303.01.0054.01.EST&toc=OJ:C:2016:303:TOC

(14)

www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/.../IPOL_STU(2016)587285_EN.pdf.

(15)

http://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1398en.pdf

(16)

https://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1461en.pdf

(17)

http://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1639en.pdf

(18)

http://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1634en.pdf

(19)

https://www.eurofound.europa.eu/observatories/eurwork/industrial-relations-dictionary

(20)

http://www.ilo.org/dyn/normlex/en/f?p=NORMLEXPUB:12100:0::NO::P12100_INSTRUMENT_ID:312535.

(21)

www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_dialogue/---.../wcms_164286.pdf.

(22)

www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---dgreports/---.../wcms_534496.pdf.

(23)

www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---dgreports/---.../wcms_490959.pdf.

(24)

Täistööajaga alaline töö moodustab kogu Euroopa Liidu tööhõivest 59 %, füüsilisest isikust ettevõtja töö palgalise tööjõuga 4 %, vabakutseline töö 11 %, ajutine töö 1 %, tähtajaline töö 7 %, väljaõpe ja praktika 2 %, vähese tähtsusega osalise tööajaga töö (vähem kui 20 tundi nädalas) 9 % ja osalise tööajaga alaline töö 7 %.

(25)

Vt ILO 2016. aasta aruannet, mis käsitleb sotsiaalse samba loomist suurema lähenemise saavutamiseks Euroopas.

(26)

Vt 2016. aasta uuringut „Ebakindlad töökohad Euroopas: mustrid, suundumused ja poliitilised strateegiad“, http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2016/587285/IPOL_STU%282016%29587285_EN.pdf

(27)

Eurofoundi 2014. aasta uuring „Kutseprofiilid töötingimuste uuringus: mitmeti ebasoodsas seisus kutsealade kindlakstegemine“

(28)

www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/.../IPOL_STU(2016)587285_EN.pdf.

(29)

Eurofoundi 2014. aasta uuring „Kutseprofiilid töötingimuste uuringus: mitmeti ebasoodsas seisus kutsealade kindlakstegemine“

(30)

Vt: https://www.eurofound.europa.eu/observatories/eurwork/industrial-relations-dictionary/atypical-work

(31)

Vt Euroopa Parlamendi 19. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ebakindlates töösuhetes naiste kohta (ELT C 70E, 8.3.2012, lk 1).

(32)

ILO 14. novembri 2016. aasta aruanne mittestandardsete töösuhete kohta maailmas, http://www.ilo.org/global/publications/books/WCMS_534326/lang--en/index.htm

(33)

EÜT L 288, 18.10.1991, lk 32.

(34)

ELT L 299, 18.11.2003, lk 9.

(35)

ELT L 94, 28.3.2014, lk 375.


SELETUSKIRI

Arvestades mitme uuringu tulemusi, mille raportöör on sellesse raportisse lisanud, on ebatüüpiliste tööhõivevormide esinemine ELis ilmselgelt tõusuteel.ELis on viimasel 15 aastal oluliselt suurenenud nende inimeste arv, kes töötavad tähtajalise ja osalise tööajaga lepingu alusel, ning seda sageli mitte omal soovil.

Samas hägustub uute tööhõivevormide tõttu sõltuva töösuhte ja füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise piir, mille tagajärjel väheneb töökoha kvaliteet ja sageneb näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine.

Ehkki majanduskriis ei olnud nende uute ebakindlate tööhõivevormide peamine põhjus, on ELi võetud ebapiisavad ja sobimatud vastumeetmed probleemi vaid süvendanud. Nende hulka kuuluvad kokkuhoiumeetmed ja deklaratiivsed sätted, mis on pärssinud majanduskasvu, lõhkunud sotsiaalse struktuuri ja põhjustanud suurte elanikkonnarühmade – peamiselt töötajate – vaesumist. Tööhõivemäärade praegune näiline tõus varjab järjest sagedasemat ebakindlate töösuhete kasutamist nulltunnilepingute, näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise ja mittevabatahtliku osalise tööajaga töö vormis, mistõttu töötajatele ei tagata inimväärset elatustaset ega võimalust kasutada töökohal kõiki oma õigusi.

Sotsiaalse ilmajäetuse ja tagurlike tööõigusnormide tõttu on Euroopa Parlament asunud ebakindlate töösuhete ja töötingimuste probleemi käsitlema, näiteks oma raportites sotsiaalse dumpingu(1) ja ebakindlates töösuhetes naiste kohta(2). Käesolev raport on jätk paljudele teistele ja raportööri eesmärk on aidata saavutada põhiline minimaalne üksmeel poliitilises arutelus selle üle, mida mõistetakse ebakindlate töösuhete all, võttes kasutusele mitu elementi, sealhulgas ILO inimväärse töö määratluse.

Kokkulepe põhimääratluse kohta on seotud standardse töösuhte, ebatüüpiliste töösuhete ja inimväärse tööga. Standardse töösuhte all mõistetakse täistööajaga tööd tähtajatu töölepingu alusel, samas kui ebatüüpiliste töösuhete hulka kuuluvad pidev (vähese tähtsusega) osalise tööajaga töö, ajutine töö, tähtajalise töölepinguga töö, nulltunnilepingud, praktika ja deklareerimata või mitteametlik töö.

Ebakindlate töösuhete põhimääratluse lähtepunktiks võiks olla mittestandardne tööhõivevorm, millel on vähemalt üks järgmine omadus:

  – väike või puuduv töökohakindlus töö ebapüsiva olemuse, ebaselgete lepingutingimuste või kirjalikus vormis lepingu puudumise tõttu, nagu mittevabatahtliku osalise tööajaga töö või ajutise töö või määratlemata tööaja ja töökohustuste korral, mis muutuvad vastavalt tööandja tahtele;

  – madal tasu, mida makstakse mõnikord mitteametlikult või määratlemata alustel;

  – piiratud sotsiaalkaitse või sellega seotud õigused või nende puudumine;

  – diskrimineerimisvastase kaitse puudumine;

  – piiratud või puuduvad väljavaated tööturul edasijõudmiseks;

  – piiratud õigused kollektiivsele esindatusele või nende puudumine;

  – töökeskkond, mis ei vasta tervishoiu ja ohutuse miinimumnõuetele.

ILO määratluse järgi on inimväärne töö täielik ja tootlik tööhõive, mis tagab inimväärikuse, õiglase sissetuleku, turvalise töökoha, inimeste vabaduse avaldada oma arvamust, organiseeruda ja osaleda otsustes, mis mõjutavad nende elu, võrdsed võimalused, kõigi võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse.

Uued probleemid, näiteks digiteerimine, mis hõlmavad nii töötajaid kui ka tööandjaid, muudavad töö olemust põhjalikult, kusjuures järjest sagedasemaks muutuvad ebatüüpilised tööhõivevormid; see suundumus jätkub takistamatult, kui ei kehtestata uusi raamtingimusi.Seetõttu peavad komisjon ja liikmesriigid tagama digiteerimise kontekstis loodavatele uutele töökohtadele inimväärsed töötingimused. Ebakindlad töötingimused avaldavad pikaajalist mõju sotsiaalkaitsele ja pensionidele ning seavad töötajad suuremasse vaesuse ja põhiõiguste halvenemise ohtu.

Seetõttu on oluline tagada, et sotsiaalkaitse ning kollektiivlepingute ja kollektiivläbirääkimiste õigustega tagatud kaitse laieneksid kõigile töötajatele. Komisjon ja liikmesriigid peavad seetõttu tagama tõhusa kaitse töökohal ja võtma kõikehõlmavaid meetmeid, millega vähendatakse ebakindlaid tööhõivevorme ja kaotatakse need järk-järgult.

Sellega seoses on vaja suurendada töötajate mõjuvõimu sotsiaalse dialoogi ja kollektiivläbirääkimiste sagedasema kasutamise kaudu, tagades, et kõigile töötajatele on takistamatult tagatud ühinemisvabadus ja õigus vabalt kollektiivläbirääkimisi pidada, kartmata tagajärgede pärast. Tööinspektsioonid ja sotsiaalpartnerite meetmed täidavad töötajate õiguste kaitsmisel samuti olulist osa, tagades inimväärse tasu kooskõlas iga liikmesriigi õigusaktide ja tavadega ning pakkudes töötajatele juhendamist ja teavet.

Tööinspektsioonid peaksid keskenduma töötingimuste järelevalvele ja parandamisele ning meetmetele, millega lõpetatakse mitteametlik töötamine.

Ettevõtjate tava võtta rändajaid tööle ilma nende kui töötajate õigusi kaitsmata on täiesti vastuvõetamatu.

Komisjon ja liikmesriigid võiksid võidelda ebatüüpiliste ja ebakindlate töösuhete vastu kooskõlas ILO inimväärse töö tegevuskava ja Euroopa sotsiaalhartaga. Vaja on ka meetmeid, millega edendada avaliku sektori investeeringuid, sotsiaalsete normide ühtlustamist rangemate suunas ja inimväärsete töökohtade loomist. Töötajatele kollektiivlepingute ja kollektiivläbirääkimiste õigustega tagatud kaitse vähenemine on eriti murettekitav ning komisjon ja liikmesriigid peaksid seetõttu püüdma edendada kõigi töötajate strateegilist hõlmamist kollektiivlepingutega ja tagama ametiühingute kui sotsiaalpartnerite rolli.

Kokkuvõttes on raportöör seisukohal, et komisjon ja liikmesriigid peaksid tagama tõhusa kaitse töötajatele, eriti neile, keda mõjutab ebakindlus, pöörates eritähelepanu naistöötajatele, noortele ja eakamatele töötajatele, mitteametlikus (vari)majanduses osalevatele töötajatele ning võõr- ja puudega töötajatele.

(1)

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+REPORT+A8-2016-0255+0+DOC+XML+V0//ET

(2)

Euroopa Parlamendi 19. oktoobri 2010. aasta resolutsioon ebakindlates töösuhetes naiste kohta (2010/2018(INI)), http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=TA&reference=P7-TA-2010-0365&language=ET 


PÕLLUMAJANDUSE JA MAAELU ARENGU KOMISJONI ARVAMUS (28.2.2017)

tööhõive- ja sotsiaalkomisjonile

töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta

(2016/2221(INI))

Arvamuse koostaja: Viorica Dăncilă

ETTEPANEKUD

Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon palub vastutaval tööhõive- ja sotsiaalkomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et põllumajandus ja põllumajanduslik toidutööstus annavad 15 miljoni ettevõtte ja 46 miljoni töökohaga kokku 6 % Euroopa Liidu SKPst;

B.  arvestades, et geograafia, topograafia ja maa kättesaadavus eelkõige saarte-, mägi- ja äärepoolseimates piirkondades muudavad tööhõive ja -tingimused põllumajandussektoris vääramatult keerulisemaks ja ebakindlamaks;

C.  arvestades, et neile struktuurilistele teguritele lisanduvad konjunktuursed elemendid – näiteks muutlikud kliima- ja majandustingimused –, mis muudavad põllumajandusvaldkonna töötajate olukorra veelgi haavatavamaks, põhjustades põllumajandustootjate ja väikeste põllumajanduslike pereettevõtete arvu vähenemist, ning arvestades, et rahvastiku vananemine ja rahvaarvu vähenemine on suundumus, mis on eriti selgelt nähtav ELi maapiirkondades;

D.  arvestades, et viimaste aastate majanduskriis on kaasa aidanud kriisi süvenemisele põllumajandussektoris ja mõjutatud põllumajandustootjate võimet investeerida ja luua töökohti, mis pärsib moderniseerimist, innovatsiooni, noorte kaasamist põllumajandustootmisse ja põlvkondade vahetumist; arvestades, et ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) investeering ei ole veel kooskõlas ELi strateegia „Euroopa 2020“ säästva arengu eesmärkidega, kuna sellega ei ole siiani investeeritud ühte eurot viiest säästvasse põllumajandusse; arvestades, et põllumajandusel tuleb võimaldada kohaneda keeruliste olukordadega, soodustades innovatsiooni;

E.  arvestades, et vanuseline struktuur põllumajanduses on murettekitav, kui arvestada, et alates 2010. aastast on ainult 7,5 % põllumajandustootjatest alla 35-aastased ning et üle 4,5 miljoni neist on nüüd üle 65 aasta vanused; arvestades, et ajavahemikul 2000–2012 kadus ELi põllumajandustööstusest 4,8 miljonit täistööajaga töökohta, millest 70 % oli uutes liikmesriikides ja 93 % oli seotud töötamisega füüsilisest isikust ettevõtjana, ja arvestades, et seetõttu on keeruline täpselt hinnata põllumajanduses töötavate inimeste arvu, sest „ebaseadusliku“ töö olemuse tõttu ei ole seda puudutavad andmed kättesaadavad(1);

F.  arvestades, et paljudes liikmesriikides on maapiirkondades elavate naiste juurdepääs töökohtadele põllumajandussektoris või muudes tööturu sektorites piiratud ning nad kogevad nendes sektorites suuremat palgalõhet kui muudes valdkondades, kuid nad täidavad sellele vaatamata maapiirkondade, eelkõige põllumajandusettevõtete arengus ja sotsiaalses struktuuris äärmiselt olulist rolli;

G.  arvestades, et põllumajanduslik töö on sageli ilmastikust sõltuv ja hooajaline;

H.  arvestades, et ELi põllumajandustootjate keskmine sissetulek on püsinud viimase 10 aasta jooksul muutumatuna või isegi langenud, samal ajal kui tootmiskulud on suurenenud ning suured investeeringud ja finantsriskid, mis on vajalikud nende põllumajandusettevõtete käimashoidmiseks, on pannud nad on üha ebakindlamasse olukorda, mis on toonud kaasa põllumajandusettevõtete arvu järsu vähenemise ja paljude töökohtade ohtusattumise maapiirkondades;

I.  arvestades, et paljusid põllumajanduslikke tegevusi viiakse ellu pereliikmete abistamiseks, sageli ilma sotsiaalse kaitseta;

J.  arvestades, et sotsiaalne ja majanduslik olukord ning elutingimused on viimastel aastatel oluliselt muutunud ja et selles osas valitsevad liikmesriikide vahel ja sees suured erinevused;

K.  arvestades, et ELi põllumajandustoodete ekspordisektor kasvab pidevalt ning täidab olulist rolli majanduse elavdamises ning selle tulemusena uute ettevõtete asutamises ning töökohtade loomises;

1.  rõhutab, et põllumajandustootjad ja -töötajad seisavad oma eriala olemuse tõttu silmitsi suure hulga väliste teguritega, mis muudavad tööga seotud väljavaated ebakindlateks ja piiratuks, näiteks hindade ja põllumajandusturgude volatiilsus või toidutarneahela tasakaalustamatus, ning et muutlikel ilmastikuoludel on tugev mõju ja tagajärjed eelkõige äärepoolseimatele ja mägipiirkondadele; on seisukohal, et tootmiskulusid katvad tulutoovad tootjahinnad on esmatähtsad põllumajandustootjate sissetulekute kindlustamiseks pikas perspektiivis; on siiski seisukohal, et sissetulekute stabiliseerimise ja riskijuhtimisvahendeid ning põllumajanduslikud investeerimisfondid võivad aidata muuta põllumajandustöötajad vähem haavatavaks, samuti tugevdada põllumajandustootjate positsiooni toiduainete tarneahelas;

2.  palub liikmesriikidel vahetada parimaid tavasid ja kaaluda uusi uuenduslikke viise kohanduva ja paindliku tööturu väljatöötamiseks, et leida lahendused maamajanduse probleemidele;

3.  rõhutab, et stabiilne sissetulek on oluline, et põllumajandustootjad saaksid juurdepääsu laenudele;

4.  juhib tähelepanu hooajatöötajate erijuhtumile, kuna nende töötingimused on eriti ebakindlad; käsitleb hooajatöötajatena töötajaid, kes on sõlminud tähtajatu või tähtajalise töölepingu, mille kestus ja pikendamine sõltuvad väga tugevalt hooajalistest teguritest, näiteks ilmastikutingimustest, riigipühadest ja/või saagikogumisajast;

5.  tuletab meelde, et direktiivis 2014/36/EL kolmandate riikide kodanike hooajatöötajatena riiki sisenemise ja seal viibimise tingimuste kohta kehtestatakse õiguste miinimumnõuded; kutsub liikmesriike üles tagama selle nõuetekohase rakendamise ja palub komisjonil esitada eduaruande selle rakendamise kohta 2019. aasta septembriks;

6.  kutsub komisjoni üles edendama ja suurendama teadlikkust hooajatöötajate õigustest ning kutsub liikmesriike üles reguleerima hooajatööliste sotsiaalset ja õiguslikku positsiooni, et kaitsta nende hügieeni-, töötervishoiu ja tööohutuse tingimusi ning tagama neile sotsiaalkindlustuse, järgides direktiivi 2014/36/EL artiklit 23, millega tagatakse võrdne kohtlemine vastuvõtva liikmesriigi kodanikega, sealhulgas „võrdne tasu ja võrdne sotsiaalne kaitse“; rõhutab vajadust anda kõigile hooajatöötajatele põhjalikku teavet tööhõive ja sotsiaalkindlustuse õiguste, sealhulgas pensionite kohta, võttes samuti arvesse hooajatöö piiriülest mõõdet;

7.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles määrama kindlaks minimaalsed töötingimused põllumajanduses, et tagada tööohutus, koolitus ja täiendõppe võimalused ning töötajate õigused;

8.  kutsub komisjoni koos liikmesriikidega üles uurima kavu, mis võimaldaksid anda hooajatöötajatele pikaajalised töökohad, näiteks mitmete töökohustuste lepingu rakendamine kogu ELis või isegi Euroopa kokkuleppe rakendamine;

9.  palub komisjonil jätta ÜPP ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) toetusest ilma iga tööandja, kes on mõistetud süüdi töötajate ohutusnõuete rikkumises või deklareerimata töötajate kasutamises;

10.  võtab teadmiseks teadaolevad juhtumid võõrtöötajate õiguste kuritarvitamise kohta ELis tegutsevate organiseeritud kuritegelike rühmituste poolt, kes kasutavad ära tööturu ebapiisavat läbipaistvust; nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid järelevalvet võõrtöötajate töötingimuste üle; palub komisjonil koos liikmesriikidega tegeleda sisserännanute ärakasutamise juhtumitega nende piirkondade põllumajandussektoris, kus töötajad ei saa oma töö eest peaaegu mitte mingisugust tasu ja elavad kahetsusväärsetes tingimustes; rõhutab vajadust võtta tõhusaid meetmeid, sealhulgas viia läbi inspekteerimisi ja kontrolle, et tagada põllumajandusettevõtete töötajate inimväärsed töö- ja elutingimused ning rõhutab vajadust tagada tööalaste õiguste ja tööõiguse järgimine;

11.  palub komisjonil hinnata ebaseadusliku töötamise võrgustike ulatust ELis, viies läbi uurimisi ja koostades statistikat, eelkõige ELi piirkondades, kus deklareerimata töö ja põllumajandusettevõtete tööjõu ärakasutamine on kõige enam levinud;

12.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama toetust põllumajandusettevõtete hooajatöötajatele pakutavale tehnilisele koolitusele, et käsitleda suhteliselt suurt õnnetuste ohtu ning struktuurilist ja hooajalist tööpuudust, kaasates sellesse protsessi tootjaorganisatsioone, seda nii seoses koolituskavade koostamise ja levitamisega ning töötajate stiimulitega, kui ka meetmetega, et suurendada töötajate teadlikkust nende õigustest, hoides sellega ära võimaliku töötajate ekspluateerimise;

13.  juhib tähelepanu, et 4,5 miljonit põllumajandustootjat on üle 65 aasta vanused ja alla 35-aastastest põllumajandustootjatest on ainult 6 % ettevõtete eest vastutavad isikud; märgib, et noortel ja naistel on eriti keeruline leida tööd maapiirkondades ja väljaspool põllumajandussektorit või luua oma põllumajandusettevõtet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhusalt ergutada meetmete ÜPP raames ette nähtud meetmete rakendamist, et aidata noortel põllumajandustootjatel tegevust alustada ja tagada, et noorte põllumajandustootjate rahastamisega ja maapiirkondade naistele suunatud toetusprogrammidega tagatakse põllumajandussektoris ning sellele tootmisahelas eelnevates ja järgnevates sektorites õiglase palgaga inimväärsed töökohad;

14.  tuletab meelde, kui oluline on tugev ÜPP, mis suudab aidata noori põllumajandustootjaid täita suuremat rolli turul ja luua ka soodsaid elutingimusi, mis aitaksid neil jääda pikas perspektiivis põllumajandusse; juhib tähelepanu sellele, et investeeringud maapiirkondade infrastruktuuri aitavad suurendada maapiirkondade atraktiivsust, edendada jätkusuutlikult kohalikku majandust ning meelitada töötajaid põllumajandussektorisse ja vältida rahvastikukadu; kutsub liikmesriike üles kasutama sihipäraselt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) sihipäraselt jätkusuutlike töökohtade loomiseks põllumajanduses, et stimuleerida tööhõivet maapiirkondades;

15.  toonitab, kui oluline on investeerida info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasse maapiirkondades, mis on oluline Euroopa maakogukondade ühendamiseks muu maailmaga, oluline nende jaoks, kes otsivad tööd, oluline nende jaoks, kes soovivad alustada ettevõtlusega, ja oluline nende jaoks, kes elavad meie maakogukondade kõige isoleeritumates osades;

16.  nõuab tungivalt meetmete võtmist selleks, et vähendada soolist ebavõrdsust maapiirkondades ja parandada naiste olukorda tööturul, näiteks naiste töötingimusi ja ligipääsu maakasutusele; juhib tähelepanu sellele, et sooline palgalõhe on maapiirkondades 10 % suurem kui mujal; rõhutab, et vaja on ajakohast statistikat, mis käsitleb põllumajandusomandit ja naiste tööhõivet maapiirkondades, et teavitada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisest ELi põllumajandus- ja maaelu arengu poliitikas kooskõlas võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise põhimõttega, ning seda soodustada; kutsub lisaks komisjoni ja liikmesriike üles soodustama naiste ja meeste võrdõiguslikkust tööturul ning töö- ja eraelu tasakaalu maapiirkondades, eriti seoses sissetulekutega, sotsiaal- ja pensioniõigustega, uute oskuste edendamise ja võimaluste pakkumisega naiste jaoks, ning kaotama piirangud naiste töötamiselt põllumajandussektoris, näiteks ebavõrdse juurdepääsu krediidile, tehnilisele varustusele ja muudele olulistele ressurssidele, näiteks maale; rõhutab, kui oluline on mitte kunagi ajada perekonnatööd segi ebakindla tööga, ning tuletab meelde, et põllumajanduslikud pereettevõtted moodustavad umbes 85 % kogu Euroopa põllumajandusettevõtetest ning nende käes on 68 % kasutatavast põllumajandusmaast, mis tähendab, et oluline on luua sellise Euroopa tasandil tehtava töö jaoks õigusraamistik, milles sellel on oma staatus, õigused ja kohustused; juhib tähelepanu asjaolule, et äärepoolseimates piirkondades takistab töövõimaluste otsimist eriti majanduslanguse ajal ühenduste puudumine, ning arvestades nende piirkondade põllumajanduse tähtsust, on seisukohal, et ühise põllumajanduspoliitika vahendite raames tuleks jätkuvalt kohaldada positiivset diskrimineerimist spetsiifilistest oludest tulenevate piirangutega territooriumite suhtes, mida on tunnustatud Euroopa Liidu toimimise lepingus, pidades silmas nende vahendite mitmekordistavat mõju muude seotud valdkondade, nagu põllumajanduse, turismi, looduskaitse, energia tootmise ja ringmajanduse edendamisel, viisil, millega täiendatakse mitmest fondist rahastamise strateegiat suurema sidususe ning tasakaalustatud territoriaalne arengu saavutamiseks;

17.  rõhutab, et on vaja, et osa ELi ühtekuuluvuspoliitika vahendeid antaks ebasoodsas olukorras piirkondadele, näiteks mägipiirkondadele ja äärepoolseimatele piirkondadele, et tagada inimväärsete töötingimuste ja palkade õiglane loomine, säilitamine ja arendamine kõigis ELi piirkondades;

18.  kutsub tööstust lisaks üles kasutama ära innovatsioonist tulenevaid võimalusi selliste täppispõllumajanduse võimekuste arendamiseks, mis on kõigile juurdepääsetavad, suurendades nii puuetega inimeste võimalusi, edendades soolist võrdõiguslikkust ning laiendades oskuste baasi ja tööhõivevõimalusi maakogukondades;

19.  kutsub kõiki liikmesriike üles pakkuma noortele põllumajandustootjatele pikaajalisi tulevikuväljavaateid, et lahendada maapiirkondade rahvastikukao probleem, rakendada kõikehõlmavat põlvkondade vahetumise strateegiat ning sel eesmärgil kasutama täiel määral kõiki uue ÜPP pakutavaid võimalusi noorte ja alustavate põllumajandustootjate toetamiseks, pöörates erilist tähelepanu esimese ja teise samba noorte põllumajandustootjate abimeetmetele ja aidates ka üle 40-aastastel alustavatel põllumajandustootjatel põllumajandusettevõtlusega alustada;

20.  palub komisjonil viia ellu 27. oktoobril 2016 Euroopa Parlamendis hääletatud Andrieu raportis („Kuidas saab ühise põllumajanduspoliitikaga aidata kaasa töökohtade loomisele maapiirkondades?“) antud soovitused, ja eelkõige edendada ja maksimeerida Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) vahendite täielikku kasutuselevõtmist, et arendada maapiirkondades välja tõeline sotsiaalmajandus ja püsiv turumajandus;

21.  kutsub komisjoni üles kasutama EFSI ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (ESI), eelkõige Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) vahelist võimalikku uut koosmõju, et võimendada investeeringuid, mille eesmärk on parandada töötingimusi ja võidelda ebakindlate töösuhetega;

22.  palub liikmesriikidel vajaduse korral jätkuvalt tugevdada tööturu osapoolte ja sotsiaalkindlustusasutuste rolli ja näha ette tulemuslikud vahendid, sealhulgas piisavad inspektsioonid ja kontrollid maapiirkondades, et võidelda deklareerimata töö vastu ning parandada ohutust ja heaolu tööl, eesmärgiga edendada kõigi põllumajandusettevõtete töötajate, eriti noorte, naiste ja võõrtöötajate integreerimist, isegi ja — eelkõige — hooajatöö puhul;

23.  kutsub komisjoni üles ergutama lihtsustatud haldusnõuete kasutamist ja liikmesriike neid rakendama ja vähendama bürokraatiat, mis on seotud sotsiaalkindlustuse, maksustamise ja tööhõivega, muutes töölevõtmisprotsessi lihtsamaks ja kompaktsemaks; kutsub liikmesriike samal ajal üles rakendama selliseid lihtsustamisi õigesti, et vähendada eeskirjade keerukust ja mahtu;

24.  võtab teadmiseks põllumajandustootjate ja toiduainetetööstuse töötajate korrapärase, korduva ja kumulatiivse kokkupuute ohtlike ainete segudega, mis võivad põhjustada konkreetseid haigusi, mis toovad kaasa paljunemishäired ja kantserogeense toime; märgib ka, et oluline on suurendada teadlikkust nende ainetega seonduvatest ohtudest, pakkudes koolitust nende manipuleerimise, kasutamise ja ladustamise ning kokkupuute kohta riski vähendamiseks, tagades samal ajal, et nõuetekohaselt rakendatakse ja kontrollitakse meetmeid kokkupuute piiramiseks;

25.  tuletab meelde, kui oluline on tugev ÜPP, mis suudab aidata noori põllumajandustootjaid mängima suuremat rolli turul ja luua ka soodsaid elutingimusi, mis aitaksid neil jääda pikas perspektiivis põllumajandusse.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

28.2.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

35

3

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

John Stuart Agnew, Clara Eugenia Aguilera García, Eric Andrieu, José Bové, Daniel Buda, Nicola Caputo, Matt Carthy, Viorica Dăncilă, Michel Dantin, Paolo De Castro, Jean-Paul Denanot, Albert Deß, Herbert Dorfmann, Luke Ming Flanagan, Beata Gosiewska, Martin Häusling, Anja Hazekamp, Esther Herranz García, Jan Huitema, Peter Jahr, Ivan Jakovčić, Jarosław Kalinowski, Elisabeth Köstinger, Zbigniew Kuźmiuk, Mairead McGuinness, Ulrike Müller, James Nicholson, Marijana Petir, Laurenţiu Rebega, Bronis Ropė, Maria Lidia Senra Rodríguez, Czesław Adam Siekierski, Tibor Szanyi, Marc Tarabella, Marco Zullo

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Franc Bogovič, Michela Giuffrida, Anthea McIntyre, Susanne Melior, Sofia Ribeiro, Miguel Viegas

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Pilar Ayuso

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

35

+

ALDE

Jan Huitema, Ivan Jakovčić, Ulrike Müller

ECR

Jørn Dohrmann, Anthea McIntyre, James Nicholson

ENF

Laurenţiu Rebega

GUE/NGL

Matt Carthy, Luke Ming Flanagan, Anja Hazekamp

PPE

Franc Bogovič, Daniel Buda, Michel Dantin, Albert Deß, Herbert Dorfmann, Esther Herranz García, Peter Jahr, Jarosław Kalinowski, Elisabeth Köstinger, Mairead McGuinness, Marijana Petir, Czesław Adam Siekierski

S&D

Clara Eugenia Aguilera García, Eric Andrieu, Nicola Caputo, Paolo De Castro, Jean-Paul Denanot, Viorica Dăncilă, Michela Giuffrida, Susanne Melior, Tibor Szanyi, Marc Tarabella

VERTS/ALE

José Bové, Martin Häusling, Bronis Ropė

3

ECR

Beata Gosiewska, Zbigniew Kuźmiuk

EFDD

John Stuart Agnew

0

0

 

 

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0 : erapooletu

(1)

Euroopa Komisjon – põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat. 2014. aasta juhtimiskava (juuli).


NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS (9.2.2017)

tööhõive- ja sotsiaalkomisjonile

töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta

(2016/2221(INI))

Arvamuse koostaja: João Pimenta Lopes

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval tööhõive- ja sotsiaalkomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

–  võttes arvesse 2010. aasta üldise soovituse eelnõud nr 28 osalisriikide põhikohustuste kohta, mis tulenevad ÜRO konventsiooni (naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta) artiklist 2,

–  võttes arvesse komisjoni strateegilist kohustust soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2020,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2011. aasta naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu soolise võrdõiguslikkuse strateegiat 2014–2017,

A.  arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on põhiõigus, mis eeldab võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise tagamist kõigis eluvaldkondades, ja arvestades poliitikat, mille eesmärk on tagada selline võrdsus, mis aitab kaasa arukale ja jätkusuutlikule majanduskasvule;

B.  arvestades Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsiooni nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) („võrdse tööalase kohtlemise direktiiv“) kohaldamise kohta;

C.  arvestades, et diskrimineerimise kõigi vormide, sealhulgas soolise diskrimineerimise vastu tuleb otsustavalt võidelda;

D.  arvestades, et „sugu“ määratletakse viitega meeste ja naiste vahelistele bioloogilistele erinevustele, samal ajal kui „sotsiaalne sugu“ viitab sotsiaalselt loodud identiteetidele, rollidele ning naiste ja meeste omadustele ning sotsiaalsele ja kultuurilisele tähendusele, mille ühiskond omistab neile bioloogilistele erinevustele, ja arvestades, et sotsiaalne sugu viib hierarhiliste suheteni naiste ja meeste vahel ning võimu ja õiguste jaotamise ja omistamiseni, eelistades mehi ja seades naised ebasoodsasse olukorda;

E.  arvestades, et „vähendada soolist palga-, sissetulekute ja pensionilõhet ning võidelda sel viisil naiste seas esineva vaesusega“ on üks komisjoni poolt dokumendis „Strateegiline soolise võrdõiguslikkuse tagamise kava 2016–2019“ ette nähtud prioriteetsetest valdkondadest;

F.  arvestades, et on taunimisväärne märkida, et naised kannatavad seoses juurdepääsuga tööturule konkreetse diskrimineerimise all, töötavad tunduvalt väiksema töötasu eest ja moodustavad suurema osa osalise tööajaga töötavast tööjõust töökohtadel, millele nad on sageli asunud vastu tahtmist; arvestades, et nad peavad silmitsi seisma suure pensionilõhega, ebastabiilsemate ja ebakindlamate töösuhetega ja et vaesus ohustab neid rohkem kui mehi, mõjutades kõige enam üksikemasid, eakamaid üksielavaid naisi ja puudega naisi; arvestades, et kolme või enama lapsega pered on samuti suuremas vaesuse ohus; arvestades, et tööturule pääsemise ja seal püsimisega seotud naistevastane diskrimineerimine emaduse tõttu on lubamatu;

G.  arvestades, et 2014. aastal oli 15–64aastaste inimeste tööhõive määr ELis naiste puhul 59,6 % ja meeste puhul 70,1 %; arvestades, et see naiste ja meeste tööhõive erinevus on väiksem kõrgema kutsekvalifikatsiooni tasemetel; arvestades, et 2016. aasta Eurofoundi aruanne naiste ja meeste tööhõiveerinevuse kohta hindab selle lõhe puhul majanduslike kulude suuruseks olulised 370 miljardit eurot ehk 2,8 % SKPst ELi 28 riigi puhul; arvestades, et naiste tööhõive määr on alates 2008. aastast tõusnud vaid veidi, kusjuures tööhõivealane ühtlustumine toimus meeste tööhõive määra suhtelise vähenemise tõttu(1);

H.  arvestades, et naiste jaoks eksisteerib tööturul siiani klaaslagi, mis tuleneb osaliselt asjaolust, et naisi vaadeldakse lähtuvalt nende reproduktiivsetest omadustest, mis tähendab, et naiste karjäärivõimalusi takistab võimalus jääda hilisemas tööelus rasedaks;

I.  arvestades, et majanduskriis on mõjutanud kogu Euroopa Liitu, põhjustades eelkõige maapiirkondades laastavat töötust, vaesust ja rahvastikukadu, mis mõjutavad eelkõige naisi;

J.  arvestades, et ülalpeetavate lastega vallalised naised on tihti sunnitud nõustuma ebatüüpilise ja ebastabiilse tööga, et ühitada era- ja tööelu;

K.  arvestades, et töötuse määrad tõusid aastatel 2008–2014 tõsise majanduskriisi tõttu kogu ELis ja et tööpuuduse määr oli 2014. aastal naiste puhul (10,4 %) endiselt kõrgem kui meeste puhul (10,2 %);

L.  arvestades, et 2015. aastal tegi 33 % naistest osalise tööajaga tööd, meestest aga 10 %(2), ning et märkimisväärne osa neist töötas osalise tööajaga mittevabatahtlikult;

M.  arvestades, et 2014. aastal oli naiste tunnitöötasu keskmiselt 16,1 % madalam kui meeste vastav töötasu; arvestades, et naiste majanduslikku olukorda leibkonnas iseloomustab samuti märgatav ebavõrdsus, ja kui leibkond koosneb ühest vallalisest naisest, on 40 %-l naistest sissetulek madalaimas kvintiilis, meestest 18 %-l, kuid kui leibkonda kuulub täistööajaga töötav naine ja osalise tööajaga töötav mees, siis on 30 %-l naistest sissetulek madalaimas kvintiilis, sarnases olukorras meestest 6 %-l;

N.  arvestades, et andmete kohaselt on peamised põhjused, miks naised lahkuvad tööturult, vajadus hoolitseda laste või eakate inimeste eest (27 %), nende enda haigus või töövõimetus (23 %) ning muud isiklikud või perekondlikud kohustused (18 %);

O.  arvestades, et ajavahemikul 2008–2014 suurenes 15–29aastate nn NEET-noorte (mittetöötavad ja mitteõppivad noored) protsent, kusjuures naised olid kõige enam esindatud rühm (17,1 % 2014. aastal), ja arvestades, et 34 % neist naistest on sellises olukorras perekondlike kohustuste tõttu ning 16,5 % on pikaajalised töötud;

P.  arvestades, et tööalane ja sotsiaalne taust on pensionilõhe algpõhjus, mille keskmine on 40 %;

Q.  arvestades, et eriti naisi mõjutavad ebastabiilne töö ja mitmesugused ebatüüpilise töö vormid ning nad peavad üha enam võitlema töötaja ja karjääri individualiseerumise nähtusega – lähenemisviis, mis toetab laiapõhjalisemat rünnakut kollektiivläbirääkimiste vastu;

R.  arvestades, et äärmiselt oluline on tagada naistele õigus õigustega tagatud tööle ja õigus olla ema ilma naiste jaoks karistavate tagajärgedeta, kuna naised on endiselt kõige halvemas olukorras ja neid diskrimineeritakse kõige rohkem; arvestades, et sellise diskrimineerimise näideteks on tööandjate surve töövestlusel osalevatele naistele, kui neilt küsitakse laste olemasolu ja nende vanuse kohta, et mõjutada naiste otsuseid ja valida ilma lasteta töötajaid, kes on kättesaadavamad, ning üha suurenev majanduslik ja tööga seotud surve naistöötajatele, et nad ei kasutaks rasedus- ja sünnituspuhkust;

S.  arvestades, et paljudel töötajatel, kellel on ebakindlad töösuhted või kes on töötud, ei ole õigust vanemapuhkusele;

T.  arvestades, et on taunimisväärne märkida, et ELi makromajanduspoliitika ja kokkuhoiupoliitika tulemus on suurem vaesus ja ebavõrdsus Lõuna-Euroopa liikmesriikides, nagu Kreekas, Itaalias, Hispaanias ja Portugalis, mis mõjutab eelkõige naisi; arvestades, et sellel on kahjulikud tagajärjed tingimustele, milles nende perekonnad, eelkõige lapsed elavad;

U.  arvestades, et ELi makromajanduspoliitikal ja kokkuhoiupoliitikal on olnud negatiivne mõju nii paindlikule tööturupoliitikale kui ka töökohakindlusele ning on olnud tõsine mõju ka sotsiaal- ja avaliku sektori töökohtadele ning laste ja eakate inimeste hooldamise teenustele, omades suurt mõju naiste tööhõivele; arvestades, et naisi, eelkõige üksikemasid, rändajaid ja eakaid naisi mõjutavad vaesus ja sotsiaalne tõrjutus – olukord, mida on süvendanud needsamad poliitikavaldkonnad;

V.  arvestades, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tase ELi 28 riigis püsib äärmiselt kõrge, hõlmates 2015. aastal 118,6 miljonit inimest (23,7 % rahvastikust) ja mõjutades eelkõige naisi, kusjuures enam kui 62,4 miljonit naist oli selles olukorras (24,4 %);

W.  arvestades, et ebakindlad töösuhted on naiste halba vaimset ja füüsilist tervist soodustav tegur, põhjustades neile viis korda rohkem stressi, ärevust ja depressiooni kui mees- või naiskolleegidele, kes töötavad tähtajatute lepingute alusel;

X.  arvestades, et naised kannatavad liiga tihti soolise diskrimineerimise erinevate vormide all oma töökohas, sealhulgas töötavad nad madalama astme töökohal ja jäetakse ilma ametikõrgendusest, kogedes ka verbaalset, psühholoogilist ja füüsilist (seksuaalset ja muud) ahistamist ja kuritarvitamist;

Y.  arvestades, et sotsiaalse ebavõrdsuse ning meeste ja naiste vahelise ebavõrdsuse vastu saab võidelda ainult sellise poliitikaga, mis tagab jõukuse parema jaotamise, tuginedes korralike töötingimuste tagamise meetmetele, reaalpalkade kasvule, samuti meetmetega töökaitse edendamiseks, eelkõige kollektiivläbirääkimiste kaudu, tööaja reguleerimisega ja üldise tasuta juurdepääsu tagamisega kvaliteetsele riiklikule tervishoiule ja haridusele;

Z.  arvestades, et oluline on kehtestada meetmete kogum, et kaotada olemasolevad takistused ja tagada tõeliselt võrdsed võimalused naistele ja meestele, mis tähendab juurdepääsu tööturule ja inimväärsele tööle ning selle töö tegemist;

AA.  arvestades, et oluline on lahendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust suurendav mitteametliku töö ja tasustamata ületundide probleem; arvestades, et naissoost koduabilised üldiselt ning eelkõige naissoost rändajad ja fiktiivsed füüsilisest isikust ettevõtjad on eriti haavatavad ja seisavad silmitsi eriti ebakindlate töötingimustega;

1.  on mures kokkuhoiumeetmete pikaajalise kahjuliku mõju pärast naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamisele ning soolisele võrdõiguslikkusele, kuna töötus suureneb ning avalikud teenused ja hüvitised vähenevad, mis põhjustab suuri hooldamisega seotud probleeme; rõhutab, et hooldusteenuste, laste-, töövõimetus- ja hooldushüvitiste, kohustusliku puhkuse, sealhulgas vanema- ja isapuhkuse vähendamise ning maksuvähenduse tõttu kalduvad hooldusteenused minema sissetulekuta naiste õlule, kes ei saa seetõttu võtta endale sotsiaalkindlustusega töökohta või saavad töötada ainult osalise tööajaga;

2.  märgib, et vaesuse ning meeste ja naiste vahelise ebavõrdsuse vastu võitlemine hõlmab kindlasti rikkuse õiglasemat jaotamist ja tööhõivealaste õigusaktide parandamist, eelkõige kollektiivläbirääkimiste, kõrgemate palkade ja võrdse töö eest võrdse tasu maksmise või võrdväärse töö aluspõhimõtte rakendamise ning sotsiaalkaitse abil; leiab, et hädavajalik on töötada ELi tasandil välja võrdväärse töö määratlus, võttes arvesse Euroopa Kohtu kohtupraktikat eesmärgiga tagada, et arvestataks teguritega, nagu töötingimused, töötajatele antud vastutus ja töö füüsilised või vaimsed eeldused; leiab, et on kiireloomuline tegeleda küsimusega, mis puudutab võrdse töötasu maksmist võrdväärse töö eest; palub komisjonil edendada soolist võrdõiguslikkust töökohas, sealhulgas teadlikkuse suurendamise kampaaniate kaudu soolise palgalõhe, Euroopa võrdse töö palgaerinevuse ja heade tavade jagamise teemal;

3.  palub komisjonil ja liikmesriikidel jälgida töökiusamist, kaitsta selle eest ja tegeleda sellega, hõlmates ka rasedate töötajate ahistamist või mistahes ebasoodsat olukorda pärast rasedus- ja sünnituspuhkuselt naasmist; palub komisjonil ja liikmesriikidel esitada soo, vanemaks olemise või emaduse alusel eristatud andmeid palga- ja pensionilõhe kohta;

4.  leiab, et vaesuse ja ebavõrdsuse vastu võitlemiseks tuleb võtta jõulised meetmed diskrimineerimise ja ahistamise vastu tööturul koostoimes õiglasema jaotuspoliitikaga; leiab, et kehtestada tuleb seksuaalse ahistamise nullsihtmärk kui käitumisjuhend Euroopa tööturul;

5.  kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, et kaotada sooline palga- ja pensionilõhe ning tühistada ebakindlaid töösuhtevorme seadustavad õigusaktid ja poliitika; kutsub liikmesriike üles rakendama tööõigusakte, mis edendavad tööhõive reguleerimist, kollektiivläbirääkimisi, sotsiaalkaitset ja kõrgemaid palku, ja investeerima alaliste töökohtade loomisse ning elukestvasse õppesse ja kutsealasesse koolitusse kui soolise ebavõrdsuse ületamise vahenditesse; samuti ergutab liikmesriike eelistama aktiivse poliitika kujundamist ja positiivsete meetmete võtmist, et edendada naiste osalemist tööturul ja nende majanduslikku sõltumatust, ning kõrvaldada sooline palgalõhe, erinevused töötamise astmetel, ametikõrgendustes, sissetulekutes ja pensionides;

6.  palub, et liikmesriigid looksid oma tööinspektsioonid ja tugevdaksid neid, tagades neile vajalikud tingimused ning rahalised vahendid ja personali, mis võimaldaks neil jätkata tööd ja võidelda tõhusalt ebakindlate töösuhete, reguleerimata tööhõive ning töö ja palgaga seotud diskrimineerimisega, eriti soolise võrdõiguslikkuse seisukohast;

7.  leiab, et mitte mingil juhul ei tohi tööturu paindlikkuse nõue viia selleni, et naised on jätkuvalt ülemäära esindatud ebatüüpilistel töökohtadel ja ebakindla tööhõiveseisundiga inimeste hulgas;

8.  märgib, et soolise palgalõhe kaotamisel on eriti olulised palkade läbipaistvuse suurendamise meetmed; kutsub liikmesriike üles järgima komisjoni soovitust palkate läbipaistvuse kohta;

9.  kutsub liikmesriike üles kehtestama õigusakte, et kaitsta või suurendada emaduse, isaduse ja vanemaõigusi, ning palub, et see kaitse kajastuks ka tööhõivealastes õigusaktides; kutsub komisjoni üles, austades samal ajal Euroopa Parlamendi seisukohta, vaatama läbi olemasoleva kõrgete standarditega rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi, sealhulgas vajaduse korral võtma vastu meetmed, mis tagavad vanemapuhkuse hüvitise eraldamise, mida arvutatakse alati 100 % alusel võrdlustasust, tagades, et naised saavad rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal sotsiaalkaitset, mille eesmärk on kaitsta perekondade sotsiaalset ja majanduslikku heaolu, ning edendades vanemapuhkuse võtmist isade poolt; rõhutab, et sünnituspuhkusega peavad kaasnema tõhusad meetmed, mis kaitsevad rasedate ja vastsete emade, rinnaga toitvate emade ja üksikemade õigusi, kajastades Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusi; rõhutab, et põhjaliku seadusandliku ettepaneku õiguslik alus peaks olema meeste ja naiste võrdsus, tagades naiste ja meeste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise töökohal;

10.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles muutma maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteeme, millega antakse vähem teenivale abikaasale rahaline stiimul tööturult tagasi tõmbuda või töötada osalise tööajaga, sest see võib vähendada isade soovi võtta vanemapuhkust ja tekitab negatiivseid tagajärgi naistele, kuna süvendab palgaerinevust, ebavõrdsust hooldamise valdkonnas ja pensionilõhet;

11.  kutsub liikmesriike üles võtma vastu õigusaktid, et tagada naiste kaasamine sotsiaalkindlustussüsteemis, mis kaitseb naistöötajaid töötuse perioodidel ja tagab õiguse saada pensioni;

12.  palub tungivalt liikmesriikidel täita ja nõuda, et järgitaks rasedus- ja lapsehooldusõigusi käsitlevaid õigusakte, et naiste emakssaamine nende tööelu jooksul ei kahjustaks nende pensioniõigusi;

13.  kutsub liikmesriike üles edendama avalikku poliitikat perekondade toetamiseks, rõhutades eelkõige tasuta kvaliteetsete avalik-õiguslike lastehoiuteenuste, nagu lastesõime- ja eelkooliteenuste loomist, ja tugevdama eriteenuste pakkumise võrgustikku eakate inimeste hooldamiseks eelkõige nende endi kodudes, et toetada töötavate naiste tervislikku töö- ja eraelu tasakaalu ning eemaldada piirangud, mis naiste diskrimineerimisel objektiivselt soodustavad naiste lahkumist tööturult;

14.  rõhutab piisava miinimumsissetuleku tagamise kavade olulisust inimväärikuse säilitamiseks ja võitluseks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, samuti nende rolli sotsiaalsete investeeringute vormina, mis võimaldaks inimestel osaleda ühiskonnas, väljaõppes ja/või otsida tööd; palub, et komisjon ja liikmesriigid hindaksid miinimumsissetuleku kavasid ELis, sealhulgas ka seda, kas need kavad võimaldavad leibkondadel ots-otsaga kokku tulla; palub, et komisjon ja liikmesriigid hindaksid selle alusel piisava miinimumsissetuleku andmise viisi ja vahendeid kõikides liikmesriikides ning kaaluksid edasisi samme sotsiaalse lähenemise toetamiseks kogu ELis, võttes arvesse iga liikmesriigi majanduslikke ja sotsiaalseid olusid, samuti riigi tavasid ja traditsioone;

15.  märgib, et Euroopa sotsiaalpartnerid ei ole esitanud kokkulepet laiahaardelise seadusandlike ja mitteseadusandlike meetmete paketi kohta seoses töö-, era- ja pereelu ühitamisega; kutsub komisjoni üles võimalikult kiiresti esitama komisjoni 2017. aasta töökava osana selle paketi ettepaneku teatavaks tehtud Euroopa sotsiaalõiguste samba raames;

16.  kutsub liikmesriike üles koostama õigusakti, millega võetakse kasutusele ennetuspoliitika, nagu soolise võrdõiguslikkuse kavad, et võidelda soolise diskrimineerimise vastu töökohal ja luua sobiv töökeskkond naistele ja meestele;

17.  kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid eelkõige naisi puudutava mitteametliku töö ja tähtajaliste töölepingute kuritarvitamise reguleerimiseks eesmärgiga parandada kõige haavatavamate rühmade, eelkõige naissoost koduabiliste ja fiktiivsete füüsilisest isikust ettevõtjate olukorda ja kaitset; kutsub liikmesriike üles rakendama meetmeid, nagu nõustamisteenuste osutamine ja tööalast diskrimineerimist ennetav käitumine ning tööjärelevalve- ja töövaldkonda reguleerivate asutuste rajamine, et tagada tööle võtmist, töötasusid, väljaõpet, töötavasid ja lepingute lõpetamist käsitlevate eeskirjade järgimine;

18.  soovitab liikmesriikidel tagada, et kõigil noortel oleks juurdepääs tasuta kvaliteetsele riiklikule haridusele igas vanuses, eelkõige kõrgematele haridus- ja koolitustasemetele, sest on leitud, et koolituse taseme tõstmine aitab vähendada naiste ja meeste tööalast ebavõrdsust;

19.  kutsub liikmesriike üles tagama mis tahes perekonna või hooldusega seotud puhkuse ajal piisavat sissetuleku asendamist ja sotsiaalkaitset, eelkõige kindlustamaks, et madala sissetulekuga töötajad saavad puhkusemeetmeid kasutada teistega võrdsel alusel;

20.  rõhutab, et rändajatel ja pagulastel peaksid olema muude töötajatega samasugused õigused ning neil peaks olema juurdepääs samasugustele hüvitistele ja teenustele universaalse mudeli kaudu, mis ei ole seotud sotsiaalmaksete ja varasema töötamisega;

21.  kutsub komisjoni üles koostama kogumiku tavadest, mis on osutunud liikmesriikides edukaks, eesmärgiga neid levitada ja edendada, et vältida soolist diskrimineerimist tööl ja kaitsta eelkõige naiste õigusi;

22.  kutsub seetõttu liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles edendama inimväärseid töötingimusi ja kvaliteetseid töökohti hooldustöötajatele, sealhulgas korraliku palga, hooldustöötajate staatuse tunnustamise ja nende kvaliteetse täiendõppe võimaluste edendamise kaudu;

23.  palub komisjonil tagada, et osalise tööajaga töötajate, muutuva tööajaga töötajate ja töötajate, kelle karjääris on olnud pausid või perioodid, mil töötati vähem tunde, puhul toimub tõhus võrdsustamine täiskohaga töötajatega, ning neil on õigus inimväärsele pensioniskeemile ilma igasuguse diskrimineerimiseta;

24.  rõhutab, et vaimse tervise probleemidega naistöötajad on ebakindla töö kõikide tegurite seisukohast väga suures ohus; rõhutab, et neid töötajaid on liiga palju tähtajaliste töölepingute, palgavaesuse, osalise tööajaga töö, karjäärikatkestuste ja muude ebakindlate lepinguliste kokkulepete puhul; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et tervishoidu ja ohutust käsitlevad Euroopa õigusaktid on piisavalt tugevad ja tõhusad, et paremini kaitsta neid haavatavaid töötajaid; rõhutab, et igasugune ahistamine tööl mõjutab tugevalt elu ja töö kvaliteeti, tervist ja heaolu.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

6.2.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

15

7

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Beatriz Becerra Basterrechea, Vilija Blinkevičiūtė, Viorica Dăncilă, Iratxe García Pérez, Arne Gericke, Anna Hedh, Mary Honeyball, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Florent Marcellesi, Maria Noichl, Pina Picierno, João Pimenta Lopes, Terry Reintke, Michaela Šojdrová, Ángela Vallina, Elissavet Vozemberg-Vrionidi, Jadwiga Wiśniewska, Anna Záborská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Inés Ayala Sender, Evelyn Regner, Mylène Troszczynski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Francisco Assis, Claudia Schmidt

(1)

Andmed Eurofoundi aruandest „The gender employment gap: challenges and solutions“ (Meeste ja naiste tööhõiveerinevused: probleemid ja lahendused) (2016).

(2)

Andmed Eurofoundi aruandest „Kuues Euroopa töötingimuste uuring“.


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

30.5.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

38

1

5

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Laura Agea, Guillaume Balas, Brando Benifei, Vilija Blinkevičiūtė, Enrique Calvet Chambon, Ole Christensen, Lampros Fountoulis, Elena Gentile, Arne Gericke, Czesław Hoc, Danuta Jazłowiecka, Agnes Jongerius, Jan Keller, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Jean Lambert, Jérôme Lavrilleux, Jeroen Lenaers, Verónica Lope Fontagné, Javi López, Thomas Mann, Dominique Martin, Anthea McIntyre, Elisabeth Morin-Chartier, João Pimenta Lopes, Marek Plura, Terry Reintke, Claude Rolin, Anne Sander, Sven Schulze, Siôn Simon, Jutta Steinruck, Romana Tomc, Yana Toom, Ulrike Trebesius, Marita Ulvskog, Tatjana Ždanoka, Jana Žitňanská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Georges Bach, Dieter-Lebrecht Koch, Paloma López Bermejo, Joachim Schuster, Csaba Sógor, Neoklis Sylikiotis

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Sophia in ‘t Veld


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

38

+

ALDE

EFDD

GUE/NGL

NI

PPE

S&D

VERTS/ALE

Enrique Calvet Chambon, Yana Toom, Sophia in 't Veld

Laura Agea

Paloma López Bermejo, João Pimenta Lopes, Neoklis Sylikiotis

Lampros Fountoulis

Georges Bach, Danuta Jazłowiecka, Dieter-Lebrecht Koch, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Jérôme Lavrilleux, Jeroen Lenaers, Verónica Lope Fontagné, Thomas Mann, Elisabeth Morin-Chartier, Marek Plura, Claude Rolin, Anne Sander, Sven Schulze, Csaba Sógor, Romana Tomc

Guillaume Balas, Brando Benifei, Vilija Blinkevičiūtė, Ole Christensen, Elena Gentile, Agnes Jongerius, Jan Keller, Javi López, Joachim Schuster, Siôn Simon, Jutta Steinruck, Marita Ulvskog

Jean Lambert, Terry Reintke, Tatjana Ždanoka

1

ENF

Dominique Martin

5

0

ECR

Arne Gericke, Czesław Hoc, Anthea McIntyre, Ulrike Trebesius, Jana Žitňanská

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0 : erapooletu

Õigusalane teave