Menetlus : 2016/0062(NLE)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0266/2017

Esitatud tekstid :

A8-0266/2017

Arutelud :

PV 11/09/2017 - 19
CRE 11/09/2017 - 19

Hääletused :

PV 12/09/2017 - 7.14
CRE 12/09/2017 - 7.14
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0329

VAHERAPORT     
PDF 616kWORD 75k
19.7.2017
PE 601.176v02-00 A8-0266/2017

ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta

(COM(2016)0109 – 2016/0062(NLE))

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonNaiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon

Raportöörid: Christine Revault D’Allonnes Bonnefoy, Anna Maria Corazza Bildt

(Komisjonide ühised koosolekud – kodukorra artikkel 55)

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 VÄHEMUSE ARVAMUS,
 VÄHEMUSE ARVAMUS,
 ÕIGUSKOMISJONI ARVAMUS
 VASTUTAVA KOMISJONI MENETLUS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUSVASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta

(COM(2016)01092016/0062(NLE))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (COM(2016)0109),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni, mis avati allkirjastamiseks Istanbulis 11. mail 2011 (edaspidi „Istanbuli konventsioon“),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 8, 19, 157, 216 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 21, 23, 24, 25 ja 26,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005), „Peking +15“ (2010) ja „Peking +20“ (2015),

–  võttes arvesse inimõiguste, eelkõige naiste õiguste alaseid sätteid ÜRO õigusaktides, nagu ÜRO põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsioon, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle fakultatiivne protokoll, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon, 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon ning selles sätestatud tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte, ja ÜRO lapse õiguste konventsioon,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, mille osaline EL on, sealhulgas ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee 2015. aasta kokkuvõtlikke märkusi ELile, milles kutsutakse ELi üles ühinema puuetega naisi ja tütarlapsi vägivalla eest paremaks kaitsmiseks Istanbuli konventsiooniga,

  võttes arvesse oma raportit ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise kohta, milles nõutakse, et EL ühineks täiendava sammuna puuetega naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vastu võitlemiseks Istanbuli konventsiooniga,

  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee 26. augusti 2016. aasta üldist märkust ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 6 (puuetega naised ja tüdrukud) kohta,

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks(1),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta(2), 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta(3) ning 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ÜRO naiste olukorra komisjoni 57. istungjärgu ning igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla tõkestamise ja likvideerimise kohta(4),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(5) ning Euroopa lisaväärtuse hinnangut,

–  võttes arvesse oma 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooniga(6),   

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu poolt 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

–  võttes arvesse ELi suuniseid, mis käsitlevad naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda ja nende igasuguse diskrimineerimise vastu võitlemist,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015)0278),

  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni hariduse abil tütarlaste mõjuvõimu suurendamise kohta ELis(7),

–  võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku (Holland, Slovakkia ja Malta) 7. detsembri 2015. aasta deklaratsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta,

–  võttes arvesse 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(8),

–  võttes arvesse 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta(9) ning 12. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta(10),

–  võttes arvesse 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset(11), ning 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(12),

  võttes arvesse direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine) ja direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega, milles määratletakse ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõisted ning mõistetakse need toimingud hukka,

–  võttes arvesse 2015. aasta oktoobris avaldatud komisjoni tegevuskava ELi võimaliku ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 16. novembri 2017. aasta kolmandat kvartaalset tegevusaruannet seoses soopõhise vägivalla määratlusega Istanbuli konventsioonis,

–  võttes arvesse nõukogu eesistuja, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi 3. veebruaril 2017 Maltal vastu võetud ühisavaldust, milles nõutakse ELi kiirest ühinemist Istanbuli konventsiooniga naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise kohta,

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastatel 2014–2015(13) ja 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta(14),

  võttes arvesse Euroopa Parlamendi kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna 2016. aasta uuringut „Teadmised ja oskusteave: enesekaitse roll naistevastase vägivalla ennetamises“ (Knowledge and Know-How: The Role of Self-Defence in the Prevention of Violence against Women), eriti seoses enesekaitse õpetamise osatähtsusega Istanbuli konventsiooni artikli 12 rakendamises,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõiget 5,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelu vastavalt kodukorra artiklile 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A8-0266/2017),

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on ELi põhiväärtus; arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele on aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigus ning seda tuleks täielikult austada, edendada ja kohaldada õigusaktidega, praktikas, kohtupraktikas ja igapäevaelus; arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkust pole soolise võrdõiguslikkuse indeksi kohaselt üheski ELi riigis täielikult saavutatud; arvestades, et sooline vägivald on nii soolise ebavõrdsuse põhjus kui ka tagajärg;

B.  arvestades, et inimkaubandus ja orjuse nüüdisaegsed vormid, mis puudutavad peamiselt naisi, on ELis endiselt olemas;

C.  arvestades, et liikmesriikidel peab olema selge, et ühiskond on hetkest, mil vägivalda kasutati, juba oma kõige olulisemat kohustust, täpsemalt kaitsmist, mitte täitnud, ja et sellest ajahetkest peale on ainuke võimalik alternatiiv reageerida juhtunule, tehes seda näiteks ohvrile hüvitise pakkumisega või kurjategija kohtu ette toomisega;

D.  arvestades, et EL peab võtma koostöös liikmesriikidega kõik vajalikud meetmed, et edendada ja kaitsta kõigi naiste ja tütarlaste õigust elada nii avalikus kui ka erasfääris füüsilisest ja vaimsest vägivallast vaba elu;

E.  arvestades, et pidades silmas asjaolu, et sooline vägivald puudutab ainuüksi ELis 250 miljonit naist ja tüdrukut, ei saa seda küsimust kergelt käsitleda või sellele lahenduste otsimist lihtsalt edasi lükata, sest see avaldab ühiskonnale tugevat mõju, suurendades hirmu ja vastandumist, samuti stressi ja vaimse tervise probleeme, sest see ohustab poole elanikkonna turvalisust; arvestades, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi hinnangul on seksuaalse vägivallaga seotud ühiskondlikud kulud ELis igal aastal 226 miljardit eurot;

F.   arvestades, et naistevastane(15) ja sooline – nii kehaline kui ka vaimne – vägivald on ELis laialt levinud ja see on diskrimineerimise üks äärmuslikemaid vorme ja inimõiguste rikkumine, mis puudutab kõikide ühiskonnakihtide naisi, olenemata nende vanusest, haridusest, sissetulekust, ühiskondlikust positsioonist ja päritolu- või elukohariigist, ning kujutab endast olulist takistust nii soolise kui ka majandusliku ja poliitilise võrdõiguslikkuse tagamisel; arvestades, et vaja on täiendavaid meetmeid, et julgustada vägivalla ohvriks langenud naisi oma kogemustest teada andma ja abi otsima, ning tagada, et nad saavad oma vajadustele vastavat toetust, neid teavitatakse nende õigustest, et tagada neile õiguskaitse kättesaadavus ning et vägivallateo toimepanijate üle mõistetakse kohut;

G.  võttes arvesse, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aasta aruandest „Üleeuroopaline naistevastase vägivalla uuring. Peamised tulemused“ (Violence against women: an EU-wide survey) nähtub, et vähemalt kolmandik Euroopa naistest on vähemalt korra täiskasvanuna langenud füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks, 20 % on ahistatud internetis, iga kahekümnes naine on langenud vägistamise ohvriks ja üle kümnendiku naistest on kogenud seksuaalset vägivalda;

H.  arvestades, et iga kümnes naine on puutunud kokku uute tehnoloogiate kasutamisel toimuva ahistamise ja jälitamisega ja et 75 % naistest juhtivatel ametikohtadel töötavatest naistest kogeb seksuaalset ahistamist; arvestades, et see teeb selgeks, et üksi naine ja tüdruk, sõltumata oma vanusest ja sotsiaalsest staatusest, ei ole seksuaalse vägivalla eest kaitstud;

I.  arvestades, et tuleb võtta meetmeid, et võidelda soolise vägivallaga internetis, sealhulgas eeskätt noorte naiste ja tüdrukute ja lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimeste), töökiusamise, ahistamise ja hirmutamisega;

J.  arvestades, et liidu kodanikud ja elanikud ei ole soolise vägivalla eest võrdselt kaitstud, kuna puudub Euroopa strateegia, sealhulgas õigusakt, ning asjaolu, et poliitikapõhimõtted ja õigusaktid on liikmesriigiti erinevad, muu hulgas õiguserikkumise määratluse ja õigusaktide kohaldamisala poolest, mistõttu on nad vägivalla eest vähem kaitstud ja nende kaitse vägivalla eest on üldiselt madalamal tasemel; arvestades, et samuti valitsevad erinevused teabe kättesaadavuse, varjupaikade pakkumise ja nendele juurdepääsu ning tugiteenuste ja õiguste osas;

K.  arvestades, et naistevastane vägivald on lahutamatult seotud võimu ebavõrdse jaotumisega naiste ja meeste vahel, soolise diskrimineerimise ja sooliste stereotüüpidega, mis on põhjustanud meeste domineerimist naiste üle ja naiste diskrimineerimist nende poolt ning takistanud naiste täielikku eneseteostust;

L.  arvestades, et naistevastane vägivald aitab kaasa soolise ebavõrdsuse püsimisele, piirates ohvrite juurdepääsu tööhõivele, mis mõjub negatiivselt nende rahalisele sõltumatusele ja majandusele tervikuna;

M.  arvestades, et üks oluline põhjus, miks naised seksuaalsest vägivallast ei teata, on nende majanduslik sõltuvus teo toimepanijast;

N.  arvestades, et äärmine vaesus suurendab naiste vastu suunatud vägivalla riski ja muid ärakasutamise vorme, mis takistavad naistel täiel määral osaleda kõigis eluvaldkondades ja saavutada soolist võrdõiguslikkust;

O.  arvestades, et on vaja teha suuremaid pingutusi, et kergendada ja edendada naiste osalemist poliitilises, majandus- ja ühiskondlikus elus ning suurendada juhtivatel ametikohtadel töötavate naiste nähtavust, et astuda vastu objektistamisele ja kaotada soolise vägivalla aluspõhjused;

P.  arvestades, et Istanbuli konventsioonis sätestatakse, et kõigi konventsiooni sätete, eriti ohvri õiguste kaitse meetmete rakendamine konventsiooniosaliste poolt tagatakse ilma mis tahes alusel diskrimineerimiseta, olgu selleks bioloogiline sugu, sotsiaalne sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik seisund, sünnijärgne päritolu, seksuaalne sättumus, sooline identiteet, vanus, tervislik seisund, puue, perekonnaseis, rändaja või põgeniku staatus või muu staatus;

Q.  arvestades, et puuetega naistel on 1,5–10 korda suurem oht langeda soolise vägivalla ohvriks ja et nendel naistel on oma sõltuvussuhte tõttu eriti raske vägivallast teatada; arvestades, et puudega naised ja tüdrukud ei moodusta homogeenset rühma, vaid pigem rühma, mis koosneb eri staatusega ja erinevas olukorras naistest, kellel on erinevad puuded, nagu füüsiline ja psühhosotsiaalne häire, vaimne mahajäämus või tundlikkushäire, millega võivad kaasneda funktsionaalsed piirangud; arvestades, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon kohustab osalisriike üles võtma meetmeid, et tagada puuetega naistele kõigist inimõigustest ja põhivabadustest täielik ja võrdne kasusaamine;

R.  arvestades, et mõningaid naiste ja tütarlaste rühmi, nagu naisi, kes on rändajad, pagulased või varjupaigataotlejad, puuetega naisi ja tütarlapsi, LGBTI-naisi ja roma naisi ohustab mitmekordne diskrimineerimine ning nad on seetõttu vägivalla ees veel kaitsetumad, mida põhjustab soost ajendatud vägivald koos rassismi, ksenofoobia, homofoobia, transfoobia ja intersoolisust käsitleva foobiaga ning diskrimineerimine vanuse, puude, etnilise päritolu või usutunnistuse alusel; arvestades, et Euroopas seisavad naised silmitsi valdkonnaülese ja mitmekordse diskrimineerimisega, mis takistab nende juurdepääsu õigusemõistmisele ning abi- ja kaitseteenustele ning põhiõiguste teostamist; arvestades, et naistele tuleks kaitsemeetmete rakendamisel tagada spetsiaalsed abiteenused;

S.   arvestades, et naistevastast vägivalda, seahulgas koduvägivalda peetakse liiga sageli eraeluliseks probleemiks ning seda tolereeritakse liiga kergesti; arvestades, et tegelikult on tegemist põhiõiguste süstemaatilise rikkumise ja tõsise kuriteoga, mida tuleb sellisena ka karistada; arvestades, et karistamatus tuleb lõpetada, tagades, et kuriteo toimepanijad võetakse vastutusele ja et vägivalla üle elanud naised ja tüdrukud saavad kohtusüsteemilt nõuetekohast toetust ja tunnustust, et lõpetada vägivalla ohvriks langenud isikute vaikimise ja üksinduse nõiaring, tehes seda sõltumatult nende geograafilisest päritolust või sotsiaalsest klassist;

T.  arvestades, et liikmesriikide vahel eksisteerivad kultuurilised erinevused seoses tõenäosusega, et naised vägistamistest või seksuaalsetest rünnakutest teatavad ja et see suundumus kajastub ametlikus statistikas rohkem kui riigis toime pandud vägistamiste või seksuaalsete rünnakute tegelik arv;

U.  arvestades, et enamike naiste mõrvade toimepanijad on nende abikaasad, endised abikaasad, elukaaslased või endised elukaaslased, kes ei suuda abielu või suhte lõppemist aktsepteerida;

V.  arvestades, et soolise vägivalla toimepanija on sageli isik, keda ohver juba tunneb, ja sageli on ohver temast sõltuvuses, mis suurendab hirmu vägivallast teatamise pärast;

W.  arvestades, et soolised stereotüübid ja sooline diskrimineerimine, sealhulgas seksistlik vihakõne, mida esineb kogu maailmas, nii veebis kui ka mujal, nii avalikus kui ka eraelus, on igasuguse naistevastase vägivalla üks algpõhjusi;

X.  arvestades, et kokkupuude füüsilise, seksuaalse või vaimse vägivalla ja väärkohtlemisega mõjutab ohvreid rängalt ning võib tekitada füüsilist, seksuaalset, emotsionaalset, psühholoogilist või majanduslikku kahju; arvestades, et need tagajärjed mõjutavad ka nende peresid ja sugulasi ning ühiskonda tervikuna; arvestades, et pidamaks lapsi vägivalla ohvriks, ei pea nad kogema otsest vägivalda, sest koduvägivalla pealtnägemine on samuti traumeeriv;

Y.  võttes arvesse Istanbuli konventsiooni artiklit 3, milles määratletakse selgelt „sooline vägivald naiste vastu“ kui vägivald, mis on suunatud naise vastu põhjusel, et tegemist on naisega või mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt, ning „sugupool“ määratletakse „sotsiaalselt konstrueeritud rollide, käitumise, tegevuste või omadustena, mida antud ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab“;

Z.  arvestades, et teatamata jäetud juhtumite arvu vähendamiseks peavad liikmesriigid looma piisavalt institutsioone, kus naised end piisavalt turvaliselt tunnevad, et soopõhisest vägivallast teatada;

AA.  arvestades, et naistevastast ja soolist vägivalda ning selle tagajärgi võib märkimisväärselt vähendada üksnes selline poliitika, kus ühendatakse seadusandlikud ja muud kui seadusandlikud meetmed, sealhulgas taristu-, õigus-, kohtu-, kultuuri-, haridus-, sotsiaal- ja tervisealased meetmed, ja meetmed, millega lihtsustatakse ohvritele juurdepääsu andmist eluasemele ja töökohtadele, sealhulgas ohvritele varjupaiga pakkumist, ning naiste võrdväärset osalemist kõikides ühiskonnaelu valdkondades; arvestades, et kodanikuühiskonna ja eelkõige naiste organisatsioonid aitavad oluliselt kaasa igasuguse vägivalla ennetamisele ja tõkestamisele ning nende tööd tuleks tunnustada, julgustada ja toetada, nii et nad saaksid seda teha parimal võimalikul viisil;

AB.  arvestades, et tütarlaste ja naiste haridus ja koolitus on oluline Euroopa väärtus, põhiline inimõigus ning keskse tähtsusega tegur tütarlaste ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks sotsiaalsel, kultuurilisel ja kutsealasel tasandil ning kõigi muude sotsiaalsete, majanduslike, kultuuriliste ja poliitiliste õiguste täielikuks kasutamiseks, samuti naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ärahoidmiseks;

AC.  arvestades, et ainult riik saab tagada tasuta ja kõigile kohustusliku hariduse kõigi jaoks, mis on soolise võrdõiguslikkuse eeltingimus;

AD.   arvestades, et Istanbuli konventsioonis rõhutatakse, kui tähtis on muuta mõtlemist ja suhtumist, et murda välja soolise vägivalla jätkuvast ringist; arvestades, et sellega seoses on vaja anda kõigil tasanditel ja igas vanuses õpet, mis käsitleb naiste ja meeste võrdõiguslikkust, stereotüüpsete soorollide kaotamist ja isikupuutumatuse austamist; arvestades, et enesekaitsekursused on tõhus vahend ohvristamise ja selle negatiivsete tagajärgede vastu võitlemiseks, sest nendega seatakse kahtluse alla soolised stereotüübid ning tugevdatakse naiste ja tüdrukute õigusi;

AE.  arvestades, et kõikide liikmesriikide viivitamatu liitumine Istanbuli konventsiooniga viiks tervikliku poliitika väljatöötamiseni ja rahvusvahelise koostöö edendamiseni igasuguse naistevastase vägivalla vastu võitlemisel;

AF.  arvestades, et Euroopa Liit peab töötama selle nimel, et edendada võitlust soolise vägivalla, sealhulgas seksuaalse vägivalla sõjarelvana kasutamise likvideerimise nimel oma naabruses ja üle maailma osana üleilmsetest jõupingutustest täita kestliku arengu eesmärgid;

AG  arvestades, et Istanbuli konventsioon on segaleping, mis võimaldab nii ELi kui ka liikmesriikide ühinemist;

AH.  arvestades, et kõik liikmesriigid on konventsiooni allkirjastanud, kuid vaid 14 neist on selle ratifitseerinud; arvestades, et ELi ühinemine konventsiooniga ei vabasta liikmesriike selle ratifitseerimisest riiklikul tasandil;

AI.   arvestades, et Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine eeldab selle nõuetekohast jõustamist, tõhusat rakendamist ning piisavate rahaliste vahendite ja inimressursside eraldamist;

1.  tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjon tegi 4. märtsil 2016. aastal ettepaneku ELi ühinemiseks Istanbuli konventsiooniga, mis on esimene põhjalik õiguslikult siduv vahend naistevastase vägivalla ja soolise vägivalla, sealhulgas perevägivalla(16) ennetamiseks ja tõkestamiseks rahvusvahelisel tasandil;

2   väljendab heameelt, et nõukogu allkirjastas 13. juunil 2017 ELi ühinemise Istanbuli konventsiooniga; peab siiski kahetsusväärseks, et piirdumine kahe valdkonnaga, näiteks kriminaalasjades tehtava koostöö ja varjupaigataotlejate tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega, toob kaasa õigusliku ebakindluse ELi ühinemise ulatuse suhtes ja kahtlused konventsiooni rakendamise suhtes;

3.  mõistab hukka igasuguse naistevastase vägivalla ja taunib asjaolu, et naised ja tütarlapsed kogevad sageli perevägivalda, seksuaalset ahistamist, psühholoogilist ja füüsilist vägivalda, jälitamist, seksuaalset vägivalda, vägistamist, sundabielu, naiste suguelundite moonutamist, sunniviisilist aborti ja sunniviisilist steriliseerimist, seksuaalset ärakasutamist ja inimkaubandust ja muid vägivalla vorme, mis kujutavad endast naiste ja tütarlaste inimõiguste ja väärikuse tõsist rikkumist; rõhutab, et Istanbuli konventsiooniga tagatakse, et kultuur, tava, religioon, traditsioon või nn au ei saa olla naistevastaste vägivallategude õigustuseks; taunib tõsiasja, et aina rohkem naisi langeb soolise vägivalla ohvriks internetis ja sotsiaalmeedias; palub liikmesriikidel võtta vastu konkreetsed meetmed, et käsitleda neid uusi kuritegude vorme, sealhulgas seksi väljapressimine, peibutamine, vuajerism ja kättemaksupornograafia, ning kaitsta ohvreid, kes kogevad tõsist traumat, mis mõnikord viib isegi enesetapuni;

4.  rõhutab, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ja sellega seotud õiguste ja teenuste, sealhulgas ohutu ja seadusliku abordi võimaldamisest keeldumine on naiste- ja tütarlastevastase vägivalla üks vorm; toonitab veel kord, et naistel ja tütarlastel peab olema kontroll oma keha ja seksuaalsuse üle, palub kõigil liikmesriikidel tagada laiahaardeline seksuaalharidus, naiste juurdepääs pereplaneerimisele ja reproduktiiv- ja seksuaaltervise teenuste täielikule valikule, sealhulgas tänapäevastele rasestumisvastastele vahenditele ning ohutule ja seaduslikule abordile;

5.  rõhutab, et sundrasedust määratletakse inimsusvastase kuriteona 17. juuli 1998. aasta Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artiklis 7 ja et see on naistevastane sooline vägivald, mis on naiste ja tütarlaste inimõiguste ning väärikuse tõsine rikkumine;

6.  toonitab, et Istanbuli konventsiooniga järgitakse terviklikku, põhjalikku ja kooskõlastatud lähenemisviisi, mille keskmesse seatakse ohvrite õigused, tegeledes naiste- ja tütarlastevastase ja soolise vägivalla, sealhulgas perevägivalla probleemiga paljudest erinevatest vaatenurkadest ja nähakse ette meetmed, nagu vägivalla tõkestamine, võitlus diskrimineerimise vastu, kriminaalõigusmeetmed karistamatuse vastu võitlemiseks, ohvrite kaitse ja toetus, laste kaitse, naissoost varjupaigataotlejate ja pagulaste kaitse ning parem andmekogumine ja teadlikkuse suurendamise kampaaniad või programmid, sealhulgas koostöös liikmesriikide inimõiguste institutsioonidega ja võrdõiguslikkust edendavate asutustega, kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonidega;

7.  rõhutab, et Istanbuli konventsiooniga pakutakse kindlat alust selliste sotsiaalsete struktuuride muutmiseks, mis loovad, seadustavad ja jäädvustavad naistevastast vägivalda, ja pakutakse vahendeid sel eesmärgil meetmete kehtestamiseks; rõhutab, et konventsiooniga käsitletakse üheaegselt tõkestamist, kaitsmist ja vastutusele võtmist (kolmetasandiline lähenemisviis) ja selles kasutatakse laiahaardelist ning kooskõlastatud lähenemisviisi, mis tuleneb nõuetekohase hoolsuse põhimõttest, millega kehtestatakse riikide jaoks positiivne kohustus reageerida tõhusalt kõigile vägivallaaktidele (konventsiooni artikkel 5);

8.  rõhutab, et ELi ühinemisega luuakse ühtne Euroopa õigusraamistik, et ennetada naistevastast ja soolist vägivalda ja seda tõkestada ning kaitsta ja toetada ohvreid ELi sise- ja välispoliitika raames, ning et see toob samuti kaasa Istanbuli konventsiooniga seoses oluliste ELi õigusaktide, programmide ja fondide parema järelevalve, tõlgendamise ja rakendamise ning võrreldavate liigitatud andmete parandatud kogumise ELi tasandil; leiab, et konventsiooniga ühinedes saab EList tõhusam ülemaailmne osaleja naiste õiguste valdkonnas;

9.  palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel võtta arvesse järgmisi soovitusi:

a)  nõuda tungivalt, et liikmesriigid kiirendaksid läbirääkimisi Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise ja rakendamise üle; taunida jõuliselt katseid võtta tagasi samme, mis on juba tehtud Istanbuli konventsiooni rakendamisel ja naistevastase vägivalla tõkestamisel;

b)  paluda komisjonil alustada koostöös Euroopa Nõukoguga viivitamatult ja edasi lükkamata konstruktiivset dialoogi nõukogu ja liikmesriikidega, et käsitleda liikmesriikide reservatsioone, vastuväiteid ja kaalutlusi ning eelkõige täpsustada Istanbuli konventsiooni eksitavat tõlgendamist selle soolise vägivalla määratluse ja artikli 3 punktide c ja d määratluste küsimuses kooskõlas Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku üldiste märkustega;

c)  hoida Euroopa Parlamenti täielikult kursis läbirääkimiste asjakohaste aspektidega kõigis etappides, et parlament saaks nõuetekohaselt kasutada õigusi, mis on talle aluslepingutes pandud kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 218;

d)  tagada vaatamata sellele, et EL allkirjastas Istanbuli konventsiooni, ühineks ta selle konventsiooniga võimalikult suures ulatuses ja piirangutega;

e)  tagada, et liikmesriigid jõustaksid konventsiooni nõuetekohaselt ning eraldaksid piisavad rahalised vahendid ja inimressursid naistevastase vägivalla ja soolise vägivalla, sealhulgas perevägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks, naistele ja tütarlastele suurema mõjuvõimu andmiseks ja ohvrite kaitsmiseks, et nad võiksid saada hüvitist, eelkõige nende jaoks, kes elavad piirkondades, kus ohvrite jaoks ette nähtud tugiteenused puuduvad või neid pakutakse väga piiratud ulatuses;

f)  nõuda tungivalt, et komisjon esitaks tervikliku ELi strateegia naiste- ja tütarlastevastase ning soolise vägivalla vastu võitlemise kohta, mis hõlmab laiahaardelist kava kõigi soolise vägivalla vormide tõkestamiseks ja kõigi naiste- ja tütarlastevastase vägivalla likvideerimiseks ELis tehtavate jõupingutuste integreerimiseks;

g)  määrata ametisse ELi koordinaator, kes toimib ELi esindajana konventsiooniosaliste komisjoni juures Euroopa Nõukogus, kui EL on ratifitseerinud Istanbuli konventsiooni; nimetatud koordinaator vastutab igasuguse naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja soolise vägivalla ennetamise ja selle tõkestamise alaste strateegiate ja meetmete kooskõlastamise, rakendamise, järelevalve ja hindamise eest;

h)  tagada, et Euroopa Parlament oleks pärast ELi ühinemist Istanbuli konventsiooniga täielikult kaasatud konventsiooniga seotud järelevalveprotsessi; jätkata kiirelt kokkuleppe sõlmimisega seoses toimimisjuhendiga, milles käsitletakse ELi ja selle liikmesriikide koostööd Istanbuli konventsiooni rakendamisel, millesse tuleks kaasata ka kodanikuühiskonna organisatsioonid, eelkõige naiste õigustega tegelevad organisatsioonid;

i)  kutsuda komisjoni ja liikmesriike tungivalt üles töötama välja praktilised suunised ja strateegiad Istanbuli konventsiooni rakendamise kohta, et hõlbustada selle nõuetekohast rakendamist ja kohaldamist liikmesriikides, kes on selle juba ratifitseerinud, ja võtta arvesse nende liikmesriikide kaalutlusi, kes ei ole konventsiooni veel ratifitseerinud, ja julgustada neid seda tegema;

j)  tagada asjakohane koolitus, menetlused ja suunised kõikidele spetsialistidele, kes tegelevad kõikide konventsiooni kohaldamisalaga hõlmatud vägivallaaktide ohvritega, et vältida diskrimineerimist või uuesti ohvriks langemist kohtu-, meditsiinilise ja politseimenetluse käigus;

k)  tagada ennetusmeetmed, et tegeleda haavatavate isikute, näiteks puuetega naiste, naissoost pagulaste, alaealiste ohvrite, rasedate naiste, LGBTI-naiste ja täiendavate tugivajadustega inimeste erivajadustega, seahulgas spetsialiseeritud ja hõlpsasti kättesaadavad abiteenused koos nõuetekohase tervishoiuteenustega ning turvaline majutus naistele, kes on olnud soolise vägivalla ohvrid, ja nende lastele;

l)  võtta isikuhooldusõigust ja külastusõigust kindlaks määrates arvesse olulisi naistevastase ja perevägivalla juhtumeid; ka alaealiste tunnistajate õigusi ja vajadusi tuleks võtta arvesse ohvritele kaitse- ja tugiteenuste osutamisel;

m)  aktiivselt edendada hoiakute ja käitumise muutmist ning võidelda seksismi ja sooliste stereotüüpidega, sealhulgas edendades sooneutraalset keelkasutust, tehes ühiseid jõupingutusi, et tegeleda meedia ja reklaami olulise rolliga selles valdkonnas, ja et ergutada kõiki – sealhulgas mehi ja poisse – aktiivselt osalema kõigi vägivalla vormide ennetamisel; kutsub seega liikmesriike üles võtma vastu ja rakendama aktiivset poliitikat sotsiaalse kaasamise, kultuuridevahelise dialoogi, seksuaalsuse ja suhete alase koolituse, inimõiguste alase hariduse ja diskrimineerimisvastase võitluse valdkonnas, samuti viima sisse soolise võrdõiguslikkuse teemalise koolituse ja pakkuma seda isikutele, kes töötavad õiguskaitses ja kohtusüsteemis; soovitada liikmesriikidel lisada oma kohtusüsteemi tõelise võrdõiguslikkuse saavutamise ees seisvate takistuste kõrvaldamine ja seda eesmärki igakülgselt edendada;

n)  ergutada liikmesriike võtma meetmeid, mis on suunatud igasugusest vägivallast vaba ühiskonna loomisele, ja kasutada Istanbuli konventsiooni selle eesmärgi saavutamiseks;

o)  tagada, et ennetavate meetmetega vägivalda ennetavate meetmetega tunnistatakse selle soopõhist tegelikkust, sest kuritegude toimepanijate absoluutne enamus on mehed; julgustada liikmesriike töötama tõenditel põhineva vägivalla vähendamise taktikaga selle probleemi käsitlemiseks;

p)  võtta konventsiooni rännet ja varjupaika käsitlevate artiklite 60 ja 61 artiklite kohaselt vajalikud meetmed, võttes arvesse asjaolu, et rändajatest naistel ja tüdrukutel, olgu nad nõuetekohaselt dokumenteeritud või dokumenteerimata, ja naissoost varjupaigataotlejatel on õigus elada vägivallast vaba elu, seda nii avalikus kui ka erasfääris, ja et nad on soolise vägivalla suhtes eriti haavatavad, tuletades meelde, et naistevastast vägivalda, sealhulgas naiste suguelundite moonutamist, võib käsitada tagakiusamise vormina ning et ohvrid saavad seega kasutada 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooniga pakutavat kaitset; tagada, et liikmesriigid järgiksid sootundlikku lähenemist kõikide varjupaiga- ja vastuvõtumenetluste käigus ning austaksid tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet;

q)  edendada sooteadlikku eelarvestamist vahendina, millega tõkestada soolist vägivalda asjaomastes poliitikavaldkondades, ning sellega võidelda, ja tagada ohvritele ja vägivalla üle elanud isikutele vahendid ja rahastamine juurdepääsuks õigusemõistmisele;

r)  parandada ja edendada asjakohaste liigitatud andmete kogumist Istanbuli konventsiooniga hõlmatud igat liiki vägivalla juhtumite kohta koostöös Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga, sealhulgas liigitatud andmed kuriteo toimepanijate vanuse ning toimepanija ja ohvri vahelise suhte järgi, et luua ühine metoodika andmebaaside ja andmete võrdlemiseks ja analüüsiks, mis tagaks probleemi parema mõistmise, ning suurendada teadlikkust, hinnata ja parandada liikmesriikide tegevust naistevastase ja soolise vägivalla tõkestamise ning selle vastu võitlemise vallas ning hinnata ja parandada neid meetmeid;

10.  rõhutab, et selleks, et olla tõhusam, peaksid naistevastase vägivalla vastu võitlemise meetmetega kaasnema meetmed, millega käsitletakse soolist majanduslikku ebavõrdsust ja edendatakse naiste rahalist sõltumatust;

11.  palub, et komisjon esitaks seadusandliku akti liikmesriikide toetamiseks igasuguse naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja soolise vägivalla tõkestamisel ja selle vastu võitlemisel;

12.  palub nõukogul kasutada sillaklauslit, võttes vastu ühehäälse otsuse, millega määratletakse naiste- ja tüdrukutevastane vägivald (ja soolise vägivalla muud vormid) ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatud kuriteoliigina;

13.  palub, et komisjon vaataks läbi kehtiva ELi raamotsuse (teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega), et lisada sellesse seksism, eelarvamuskuriteod ja viha õhutamine seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sootunnuste alusel;

14.  palub liikmesriike rakendada täies ulatuses direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta, määrust (EL) tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta ja direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK, ning samuti direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus, ja direktiivi 2011/92/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust;

15.  kutsub komisjoni uuesti üles looma soolise vägivalla Euroopa järelevalvekeskust (sarnaselt praegusele Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudile);

16.  kutsub nõukogu eesistujariiki Eestit tungivalt üles kiirendama Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist ELi poolt;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assambleele.

(1)

ELT C 407, 4.11.2016, lk 2.

(2)

ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 53.

(3)

ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 26.

(4)

ELT C 24, 22.1.2016, lk 8.

(5)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0126.

(6)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0451.

(7)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0312.

(8)

ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.

(9)

ELT L 338, 21.12.2011, lk 2.

(10)

ELT L 181, 29.6.2012, lk 4.

(11)

ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.

(12)

ELT L 335, 17.12.2011, lk 1.

(13)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0073

(14)

ELT C 316, 30.8.2016, lk 2.

(15)

Istanbuli konventsiooni tähenduses hõlmab mõiste naised ka alla 18-aastaseid tütarlapsi (artikkel 3).

(16)

Vt Istanbuli konventsiooni artiklis 3 esitatud mõistete määratlusi.


VÄHEMUSE ARVAMUS,

vastavalt kodukorra artikli 52a lõikele 4 esitanud

Ana Záborská

Ükski tsiviliseeritud ühiskond ei saa taluda naistevastast vägivalda ja koduvägivalda. Kõikides liikmesriikides on naiste ja laste vastu vägivalla kasutamine karistatav tegevus, ohvritele pakutakse kaitset ning tehakse pidevaid pingutusi, et vältida sellist käitumist. ELi tasandil on programm „Daphne“ tähtis pikaajaline investeering, mis on suunatud ennetusele ja naissoost ohvrite toetamisele. Siiski on ainult pool ELi liikmesriikidest otsustanud ratifitseerida Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise konventsiooni;, sest nende kodanikud on üha enam mures selle ebamäärase sõnastuse ja selle võimalike negatiivsete tagajärgede pärast.

ELi ühinemine selle konventsiooniga rikuks nii aluslepingud kui ka kodanike põhiõigusi, nagu vanemate õigust, kellel lasub peamine vastutus laste kasvatamise eest, ja usuvabaduse õigust. Kahjuks on kaasraportöörid ning FEMM- ja LIBE-komisjonid otsustanud järgida komisjoni ettepaneku poliitilist imperatiivi. Seetõttu riskivad nad mitte ainult sellega, et vastav õigusakt tühistatakse, vaid ka sellega, et Euroopa üldsus eemaldub. Seepärast loodan tugevalt, et Euroopa Parlament selle raporti ja komisjoni aruande täiskogu istungil tagasi lükkab.


VÄHEMUSE ARVAMUS,

vastavalt kodukorra artikli 52a lõikele 4 esitanud

Marek Jurek

ELi ühinemine Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga ei ole õiguslikult ega sisuliselt mingil viisil õigustatud.

Konventsiooni osalised on riigid, kelle käsutuses on kriminaalõiguse vahendid, et võidelda koduvägivalla vastu; lisaks on need riigid, kes naistevastase vägivallaga ja perevägivallaga võitlemise eksperdirühma (GREVIO) abiga suudavad tagada konventsioonist tulenevate kohustuste täitmise teiste konventsiooni osaliste poolt. Kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides on naistevastane vägivald ja perevägivald karistatav ning kõikides liikmesriikides on perevägivalla ohvrid seaduse kaitse all. Riik, kes selliseid kuritegusid salliks, ei saakski Euroopa Liidu liikmesriik olla.

Liidul endal puuduvad konventsiooni rakendamiseks vahendid. Konventsiooniga ühinemise põhjuseks võib olla soov saada liikmesriikide otsuste üle järelevalve teostamiseks uus vahend, mis läheb kaugemale liidule aluslepingutes antud õigustest (ja on õigusriigi põhimõttega iseenesest vastuolus).

Pidades silmas, et konventsiooni suhtes avaldatakse mitmes liikmesriigis vastuseisu ja seda mitte ilmse vajaduse tõttu vägivalda tõkestada, vaid selle pärast, kuidas selline tõkestamine peaks toimuma, põhjustab liidu püüe konventsiooniga ühineda sekkumist liikmesriikides toimuvatesse õiguslikesse aruteludesse (seda ka sellistes vanimates ja suurimates liikmesriikides nagu Saksamaa). Seepärast kujutab see endast ideoloogiliselt ajendatud püüet, mis on vastuolus õigusriigi põhimõttega ja eelkõige Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud pädevuse andmise põhimõttega.


ÕIGUSKOMISJONI ARVAMUS (31.5.2017)

Saajad: kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon

mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta

(COM(2016)01092016/0062(NLE))

Arvamuse koostaja: Jiří Maštálka

PA_Consent_Interim

ETTEPANEKUD

Õiguskomisjon palub kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonil kui vastutavatel komisjonidel lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

Põhjendused

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on ELi põhiväärtus ja eesmärk, mida tunnustatakse aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi "harta"), mille suhtes EL on võtnud endale kohustuse integreerida see kõikidesse oma tegevustesse; arvestades, et naiste õigused on inimõigused ja sooline võrdõiguslikkus on ülioluline selleks, et saavutada üldised strateegia „Euroopa 2020“ jätkusuutlikku majanduskasvu, inimväärset tööhõivet ja sotsiaalset kaasatust puudutavad eesmärgid;

B.  arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele on aluslepingutes tunnustatud määrava tähtsusega põhiõigus;

C.  arvestades, et hartas tunnustatakse ka õigust inimväärikusele, õigust elule ja õigust isikupuutumatusele ning keelatakse ebainimlik või alandav kohtlemine, samuti igasugune orjus ja sunniviisiline töö (harta artiklid 1–5);

D.  arvestades, et vaatamata sellele, et liit on võtnud selged seisukohad(1) vajaduse kohta kaotada naiste vastu suunatud vägivald, korraldab selle nähtuse vastu suunatud konkreetseid kampaaniad ja rohujuuretasandi projekte, ning et olemasolevates õigusaktides, näiteks kuriteoohvrite kaitse, laste seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise ning varjupaiga ja rände valdkonnas, võetakse arvesse soolise vägivalla ohvrite erivajadusi, on naistevastase vägivalla ulatuslikkus endiselt tõsine probleem kogu liidus;

E.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringule „Naistevastane vägivald: kogu Euroopa Liitu hõlmav uuring“, mis avaldati 2014. aastal(2), on sooline vägivald endiselt laialt levinud – kolmandik kõikidest Euroopa naistest on täiskasvanuna vähemalt korra kogenud füüsilist või seksuaalset vägivalda, 20 % noortest naistest (18–29-aastased) on kogenud seksuaalset ahistamist veebis ja ühte naist viiest (18 %) on jälitatud, ühte naist kahekümnest on vägistatud ning enam kui üks kümnest on kannatanud seksuaalvägivalla all, millele ta pole oma nõusolekut andnud, või jõu kasutamist, ning enamikust vägivallajuhtudest ei teavitata ametiasutusi;

F.  arvestades, et vastavalt Euroopa lisaväärtuse hindamisele oli naistevastase ja soolise vägivalla aastane kulu ELile hinnanguliselt 228 miljardit eurot aastas, millest 45 miljardit eurot on avalike ja riigiteenuste kulu ning 24 miljardit on saamata jäänud majanduslik kasu;

G.  arvestades, et komisjon rõhutas oma dokumendis „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019”, et naistevastane ja sooline vägivald kahjustab naiste tervist ja heaolu, tööelu, rahalist sõltumatust ja majandust ning on üks peamistest probleemidest, millega tuleb tegeleda tõelise soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks;

H.  arvestades, et Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon (Istanbuli konventsioon) on esimene rahvusvaheliselt õiguslikult siduv, üksikasjalik ja põhjalik vahend naistevastase vägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks rahvusvahelisel tasandil, mis käsitleb vägivalda mitte ainult naiste, vaid ka meeste ja laste vastu, põhinedes ennetamise, kaitse ja toe pakkumise põhimõtetel, süüdistuse esitamisel ning naistevastase vägivalla ja perevägivalla kaotamisel, ja milles rõhutatakse vajadust riiklike integreeritud poliitikameetmete järele;

I.  arvestades, et nõukogu on Malta eesistumise ajal näidanud üles tahet viia lõpule protsess, mis puudutab liidu ühinemist Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise konventsiooniga (Istanbuli konventsioon), ja teinud selle sõlmimiseks edusamme; arvestades, et nõukogu, komisjon ja Euroopa Parlament võtsid 3. veebruaril 2017 Valettas kohustuse rakendada naiste- ja tütarlastevastase vägivalla suhtes nulltolerantsi poliitikat, mis on konventsiooni täieliku ja tulemusliku rakendamise eeltingimus;

J.  arvestades, et kõik liikmesriigid on Istanbuli konventsiooni allkirjastanud, kuid vaid neliteist neist on selle praeguseks ratifitseerinud;

K.  arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused on inimõigused, mille rikkumiste hulka kuulub see, kui rikutakse naiste ja tütarlaste õigust võrdõiguslikkusele, mittediskrimineerimisele, inimväärikusele ja tervisele ning naiste õigust vabadusele ja enesemääramisele;

L.  arvestades, et vastuseis seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele on kasvanud Euroopas ja kogu maailmas;

M.  arvestades, et naistevastane vägivald või sooline vägivald on vägivallakuritegu, mis on isiku vastu suunatud tema soo, soolise identiteedi või selle väljendusviisi tõttu, või mille all kannatavad teatud soost isikud ebaproportsionaalselt palju; arvestades, et sooline vägivald on nii soolise ebavõrdsuse põhjus kui ka tagajärg;

Soovitused

i)  tuletab meelde, et liidu liikmesriikidel, institutsioonidel, asutustel ja organitel ning liidul tervikuna on aluslepingute, eelkõige Euroopa Liidu lepingu artiklite 2 ja 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 8, ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi "harta"), eelkõige selle artikli 23 kohaselt kohustus tagada sooline võrdõiguslikkus ja edendada seda;

ii)  väljendab heameelt asjaolu üle, et Istanbuli konventsiooni lähenemisviis on täielikult kooskõlas liidu poolt soolise vägivalla suhtes kohaldatava mitmekülgse lähenemisviisiga ning liidu sise- ja välispoliitika raames kehtestatud meetmete mõttega;

iii)  rõhutab ja kordab, et kuna naistevastane vägivald on naiste inimõiguste rikkumine ja äärmuslik diskrimineerimise vorm, on võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimine ühiskonna arenguks hädavajalikud ning neid tuleks rakendada õigusaktides, praktikas, kohtupraktikas ja igapäevaelus;

iv)  tõdeb sügava murega, et naised ja tütarlapsed kogevad sageli perevägivalla tõsiseid vorme, naiste suguelundite moonutamist, aumõrvu, prostitutsiooniga seotud inimkaubandust, seksuaalset ahistamist, vägistamist, sundabielu ja muid kuritegusid, mis kujutavad endast naiste ja tütarlaste inimõiguste ja väärikuse tõsist rikkumist;

v)  tunnistab, et perevägivald mõjutab rohkem naisi, kuid perevägivalla ohvriks võivad langeda ka mehed ja lapsed, sealhulgas perevägivalla pealtnägijatena;

vi)  väljendab muret selle pärast, et enamikku vägivallaintsidentidest peetakse eraasjaks, mistõttu nad on sallitud ja nendest ei teavitata ametiasutusi, mis näitab, et on vaja edasisi meetmed, et julgustada ohvreid oma kogemustest teavitama ja abi saama ning tagada, et teenuseosutajad saavad reageerida ohvrite vajadustele ja teavitada neid nende õigustest ja olemasolevatest toetuse vormidest; tuletab meelde, et süüdistuste esitamise määr naiste vastu suunatud vägivalla juhtumite puhul on lubamatult madal;

vii)  on seisukohal, et Istanbuli konventsiooni allkirjastamine ja sõlmimine tõhustaks samuti liidu õigusraamistikku ja tegevust naiste vastu suunatud vägivallaga võitlemisel, aidates saavutada koordineerituma liidusisese lähenemisviisi ja andes ELile rahvusvahelistel foorumitel olulisema rolli;

viii)  kutsub nõukogu ja komisjoni üles kiirendama Istanbuli konventsiooni sõlmimist käsitlevaid läbirääkimisi;

ix)  palub komisjonil ja nõukogul tagada, et Euroopa Parlament oleks pärast liidu ühinemist Istanbuli konventsiooniga täielikult kaasatud konventsiooniga seotud järelevalveprotsessi;

x)  tuletab meelde, et liidu ühinemine Istanbuli konventsiooniga ei vabasta liikmesriike konventsiooni ratifitseerimisest riiklikul tasandil ja naistevastase vägivalla vastu võitlemise riikliku tegevuskava kehtestamisest; kutsub seetõttu kõiki liikmesriike üles tagama naistevastase vägivalla vastu võitlemise riikliku tegevuskava kehtestamise, ja neid liikmesriike, kes ei ole veel seda teinud, Istanbuli konventsiooni ratifitseerima ja täielikult rakendama;

xi)  rõhutab, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused on põhiõigused, mida ei tohi ühelgi põhjusel piirata;

xii)  kordab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõike 2 alusel kuulub liidu ainupädevusse rahvusvahelise lepingu sõlmimine, kui selle sõlmimise näeb ette liidu seadusandlik akt või kui lepingut on vaja selleks, et võimaldada liidul teostada oma sisemist pädevust, mistõttu liidu ühinemine Istanbuli konventsiooniga kuulub liidu õiguslikku pädevusse, mis võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala, juhul kui küsimus on kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku elamisõiguslikus staatuses, sealhulgas juhul, kui tegemist on rahvusvahelise kaitse saajaga, ja samuti, kui tegemist on kuriteoohvrite õigustega;

xiii)  palub veel kord – nagu juba oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsioonis, mis sisaldas soovitusi naiste vastu suunatud vägivallaga võitlemiseks – , et komisjon esitaks õigusakti, mis tagaks sidusa süsteemi statistiliste andmete kogumiseks ja liikmesriikide jõulisema lähenemisviisi igasuguse naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ning soolise vägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks, samuti lihtsa juurdepääsu õiguskaitsele;

xiv)  märgib, et liidu ühinemist Istanbuli konventsiooniga käsitlevas komisjoni ettepanekus COM(2016)0109 mainitakse, et naiste ja laste seksuaalse ärakasutamise vastase tegevuse õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõige 1; palub seetõttu nõukogul kasutada sillaklauslit, võttes vastu ühehäälse otsuse, millega määratletakse naiste- ja tütarlastevastane vägivald (ja soolise vägivalla muud vormid) ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatud kuriteoliigina.

NÕUANDVA KOMISJONI MENETLUS

Pealkiri

ELi ühinemine Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga

Viited

COM(2016)01092016/0062(NLE)

Vastutavad komisjonid

 

LIBE

 

FEMM

 

 

 

Arvamuse koostaja

       nimetamise kuupäev

Jiří Maštálka

4.10.2016

Läbivaatamine parlamendikomisjonis

28.2.2017

23.3.2017

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

30.5.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

21

0

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Max Andersson, Joëlle Bergeron, Marie-Christine Boutonnet, Jean-Marie Cavada, Kostas Chrysogonos, Rosa Estaràs Ferragut, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Gilles Lebreton, António Marinho e Pinto, Pavel Svoboda, József Szájer, Axel Voss, Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Pascal Durand, Angel Dzhambazki, Evelyne Gebhardt, Virginie Rozière, Kosma Złotowski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

João Pimenta Lopes, Jarosław Wałęsa, Josef Weidenholzer

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

21

+

ALDE

GUE/NGL

EFDD

ENF

PPE

S&D

Verts/ALE

Jean-Marie Cavada, António Marinho e Pinto

Kostas Chrysogonos, João Pimenta Lopes

Joëlle Bergeron

Marie-Christine Boutonnet, Gilles Lebreton

Rosa Estaràs Ferragut, Pavel Svoboda, József Szájer, Axel Voss, Jarosław Wałęsa, Tadeusz Zwiefka

Mady Delvaux, Evelyne Gebhardt, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Virginie Rozière, Josef Weidenholzer

Max Andersson, Pascal Durand

0

 

 

2

0

ECR

Angel Dzhambazki, Kosma Złotowski

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

Vt näiteks: komisjoni teatis COM(2010) 491 final – Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015 – http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri= CELEX:52010DC0491&from=ET; nõukogu järeldused naistevastase vägivalla kaotamise kohta Euroopa Liidus – https://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/lsa/113226.pdf

(2)

http://fra.europa.eu/en/publication/2014/violence-against-women-eu-wide-survey-main-results-report.


VASTUTAVA KOMISJONI MENETLUS

Pealkiri

ELi ühinemine Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga

Viited

COM(2016)01092016/0062(NLE)

Vastutavad komisjonid

       istungil teada andmise kuupäev

LIBE

 

FEMM

 

 

 

Nõuandvad komisjonid

       istungil teada andmise kuupäev

JURI

 

 

 

 

Raportöörid

       nimetamise kuupäev

Christine Revault D’Allonnes Bonnefoy

24.5.2016

Anna Maria Corazza Bildt

24.5.2016

 

 

Läbivaatamine parlamendikomisjonis

29.11.2016

27.3.2017

8.6.2017

 

Vastuvõtmise kuupäev

11.7.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

58

12

4

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Daniela Aiuto, Jan Philipp Albrecht, Maria Arena, Beatriz Becerra Basterrechea, Malin Björk, Vilija Blinkevičiūtė, Michał Boni, Caterina Chinnici, Anna Maria Corazza Bildt, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, André Elissen, Frank Engel, Monika Flašíková Beňová, Kinga Gál, Iratxe García Pérez, Arne Gericke, Ana Gomes, Nathalie Griesbeck, Sylvie Guillaume, Jussi Halla-aho, Anna Hedh, Dietmar Köster, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Barbara Kudrycka, Cécile Kashetu Kyenge, Marju Lauristin, Juan Fernando López Aguilar, Monica Macovei, Florent Marcellesi, Claude Moraes, Angelika Niebler, Maria Noichl, Margot Parker, Soraya Post, Judith Sargentini, Birgit Sippel, Csaba Sógor, Michaela Šojdrová, Jaromír Štětina, Traian Ungureanu, Ernest Urtasun, Bodil Valero, Ángela Vallina, Elissavet Vozemberg-Vrionidi, Jadwiga Wiśniewska, Anna Záborská, Tomáš Zdechovský, Auke Zijlstra

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Izaskun Bilbao Barandica, Kostas Chrysogonos, Carlos Coelho, Pál Csáky, Stefan Eck, Julie Girling, Marek Jurek, Kostadinka Kuneva, Miltiadis Kyrkos, Jean Lambert, Jeroen Lenaers, Edouard Martin, Morten Helveg Petersen, John Procter, Christine Revault D’Allonnes Bonnefoy, Petri Sarvamaa, Branislav Škripek, Jordi Solé, Axel Voss, Julie Ward, Kristina Winberg

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Richard Corbett, Josu Juaristi Abaunz, Georg Mayer, Miroslav Mikolášik, Lieve Wierinck

Esitamise kuupäev

19.7.2017


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUSVASTUTAVAS KOMISJONIS

58

+

ALDE

Beatriz Becerra Basterrechea, Izaskun Bilbao Barandica, Nathalie Griesbeck, Lieve Wierinck, Morten Helveg Petersen

ECR

Monica Macovei

EFDD

Daniela Aiuto

GUE/NGL

Malin Björk, Kostas Chrysogonos, Stefan Eck, Josu Juaristi Abaunz, Kostadinka Kuneva, Ángela Vallina

EPP

Michał Boni, Carlos Coelho, Anna Maria Corazza Bildt, Pál Csáky, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Frank Engel, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Barbara Kudrycka, Jeroen Lenaers, Angelika Niebler, Petri Sarvamaa, Jaromír Štětina, Csaba Sógor, Traian Ungureanu, Axel Voss, Elissavet Vozemberg-Vrionidi, Tomáš Zdechovský

S&D

Maria Arena, Vilija Blinkevičiūtė, Caterina Chinnici, Richard Corbett, Monika Flašíková Beňová, Iratxe García Pérez, Ana Gomes, Sylvie Guillaume, Anna Hedh, Cécile Kashetu Kyenge, Miltiadis Kyrkos, Dietmar Köster, Marju Lauristin, Juan Fernando López Aguilar, Edouard Martin, Claude Moraes, Maria Noichl, Soraya Post, Christine Revault D'Allonnes Bonnefoy, Birgit Sippel, Julie Ward

GREENS/ALE

Jan Philipp Albrecht, Jean Lambert, Florent Marcellesi, Judith Sargentini, Jordi Solé, Ernest Urtasun, Bodil Valero

12

ECR

Arne Gericke, Jussi Halla-aho, Marek Jurek, Branislav Škripek, Jadwiga Wiśniewska

ENF

André Elissen, Georg Mayer, Auke Zijlstra

EPP

Kinga Gál, Miroslav Mikolášik, Michaela Šojdrová, Anna Záborská

4

0

ECR

Julie Girling, John Procter

EFDD

Margot Parker, Kristina Winberg

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Õigusalane teave