Menetlus : 2016/2224(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0295/2017

Esitatud tekstid :

A8-0295/2017

Arutelud :

PV 23/10/2017 - 19
CRE 23/10/2017 - 19

Hääletused :

PV 24/10/2017 - 5.17
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0402

RAPORT     
PDF 661kWORD 112k
10.10.2017
PE 606.289v02-00 A8-0295/2017

õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik-õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks

(2016/2224(INI))

Õiguskomisjon

Raportöör: Virginie Rozière

Arvamuse koostaja (*):

Molly Scott Cato, majandus- ja rahanduskomisjon

(*)  Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 54

MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 LISA: LOETELU ÜKSUSTEST VÕI ISIKUTEST, KELLELT RAPORTÖÖR ON TEAVET SAANUD
 MAJANDUS- JA RAHANDUSKOMISJONI ARVAMUS
 EELARVEKONTROLLIKOMISJONI ARVAMUS
 TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS
 KESKKONNA-, RAHVATERVISE JA TOIDUOHUTUSE KOMISJONI ARVAMUS
 KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS
 KODANIKUVABADUSTE, JUSTIITS- JA SISEASJADE KOMISJONI ARVAMUS
 PÕHISEADUSKOMISJONI ARVAMUS
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik-õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks

(2016/2224(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 11,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, eriti selle artiklit 10,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta direktiivi (EL) 2013/30, milles käsitletakse avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust ja millega muudetakse direktiivi 2004/35/EÜ,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrust (EL) nr 596/2014, mis käsitleb turukuritarvitusi (turukuritarvituse määrus) ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ,

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2015. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta(1),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta (TAXE 2)(2),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks(3),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsiooni 1729 (2010) rikkumisest teatajate kaitse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsiooni 2060 (2015) rikkumisest teatajate kaitse parandamise kohta,

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas(4),

–  võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2011. aasta teatist „Võitlus korruptsiooniga Euroopa Liidus“ (COM(2011)0308),

–  võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2016. aasta teatist läbipaistvuse suurendamiseks ning maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise vastu võitlemiseks võetavate lisameetmete kohta (COM(2016)0451),

–  võttes arvesse G20 korruptsioonivastast tegevuskava ja eelkõige selle suuniseid, mis käsitlevad rikkumisest teatajaid kaitsvaid õigusnorme,

–  võttes arvesse OECD 2016. aasta märtsi aruannet „Rikkumisest teatajate tõhusa kaitse tagamine“,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani otsust rikkumisest teatamist käsitleva omaalgatusliku uurimise OI/1/2014/PMC lõpetamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 30. aprilli 2014. aasta soovitust CM/Rec(2014)7 rikkumisest teatajate kaitse kohta ning 2015. aasta jaanuaris välja antud lühikest juhendit riigisisese raamistiku rakendamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee 27. juuni 2017. aasta resolutsiooni 2171 (2017), milles nõutakse riikide parlamentidelt rikkumisest teatamise õiguse tunnustamist,

–  võttes arvesse OECD avaliku teenistuse eetilise käitumise parandamise soovituste põhimõtet nr 4,

–  võttes arvesse rahvusvahelistes tehingutes välisriigi ametiisikutele altkäemaksu andmise vastu võitlemise konventsiooni,

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel(5),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning põhiseaduskomisjoni arvamusi (A8-0295/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks demokraatia ja õigusriigi põhimõtte austamise ning tagab seda tehes oma kodanikele väljendusvabaduse; arvestades, et rikkumisest teatamine on väljendus- ja teabevabaduse oluline aspekt, mis on mõlemad sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning mille järgimise ja kohaldamise tagab EL; arvestades, et EL edendab töötajate kaitset ja töötingimuste parandamist;

B.  arvestades, et Euroopa Liit aitab tugevdada rahvusvahelist korruptsioonivastast koostööd, järgides täielikult rahvusvahelise õiguse, inimõiguste ja õigusriigi ning iga riigi suveräänsuse põhimõtteid;

C.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 67 lõike 2 kohaselt on Euroopa Liidul pädevus Euroopa ühise varjupaigapoliitika küsimustes;

D.  arvestades, et läbipaistvus ja kodanike osalemine kuuluvad XXI sajandi demokraatia arengusuundade ja eesmärkide hulka;

E.  arvestades, et alates majandus-, võla- ja finantskriisi algusest on võetud rahvusvahelisel tasandil hulgaliselt meetmeid maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu; arvestades, et õigusnormide rikkumiste tõkestamiseks on finantsteenuste valdkonnas vajalik suurem läbipaistvus ja mõnedel liikmesriikidel on juba kogemusi keskse teabehoidlaga, mille kaudu antakse teada tegelikest või võimalikest finantsalaste usaldatavusnõuete rikkumistest; arvestades, et Ühinenud Rahvaste Organisatsioon võttis korruptsioonivastase konventsiooni(6) vastu 2003. aastal; arvestades, et tehtud paljastuste järel on Euroopa Parlament moodustanud kaks erikomisjoni ja ühe uurimiskomisjoni; arvestades, et rikkumisest teatajate kaitset on juba nõutud mitmes resolutsioonis(7); arvestades, et abi on olnud juba kokku lepitud algatustest tugevdada rahvusvahelist teabevahetust maksuküsimustes, ning arvestades, et mitmesugused maksudega seotud lekked on toonud ilmsiks suure hulga olulist teavet kuritarvituste kohta, mis muidu ei oleks välja tulnud;

F.  arvestades, et rikkumisest teatajatel on oluline osa üldsuse huve ja ühiskonna toimimist kahjustavatest õigusvastasest või sobimatust käitumisest teavitamisel ning selleks tuleb neil oma tööandjale, avaliku sektori asutustele või vahetult avalikkusele anda teavet üldsuse huve kahjustavast tegevusest;

G.  arvestades, et sellega aitavad rikkumisest teatajad liikmesriikidel ja asjaomastel institutsioonidel ning ELi organitel hoida ära ausameelsuse põhimõtte rikkumist ja võimu kuritarvitamist, millega ohustatakse või rikutakse rahvatervist või avalikku turvalisust, finantssektori usaldusväärsust, majandust, inimõigusi, keskkonda või õigusriigi põhimõtet või suurendatakse tööpuudust, piiratakse või moonutatakse ausat konkurentsi ning õõnestatakse kodanike usaldust demokraatlike institutsioonide ja protsesside vastu Euroopa ja liikmesriigi tasandil;

H.  arvestades, et korruptsioon on praegu Euroopa Liidus tõsine probleem, kuna see võib kaasa tuua valitsuse suutmatuse kaitsta elanikkonda, töötajaid, õigusriiki ja majandust, avalik-õiguslike asutuste ja avalike teenuste olukorra, majanduskasvu ja konkurentsivõime halvenemise mitmesugustes valdkondades ning usalduse kaotamise avalik-õiguslike ja eraõiguslike asutuste ja tööstusettevõtete tegevuse läbipaistvuse ja demokraatliku vastutuse vastu; arvestades, et hinnanguliselt läheb korruptsioon ELi majandusele maksma 120 miljardit eurot aastas ehk 1 % ELi SKPst;

I.  arvestades, et kuigi ülemaailmsete korruptsioonivastaste jõupingutuste keskmes on seni peamiselt olnud väärteod avalikus sektoris, on hiljutised lekked esile toonud finantsasutuste, nõustajate ja teiste eraettevõtjate rolli korruptsiooni soodustamises;

J.  arvestades, et paljud meediatähelepanu pälvinud rikkumisest teatamise juhtumid on näidanud, et rikkumisest teatajate tegevus võimaldab anda üldsusele ja ametivõimudele avalikku huvi pakkuvat teavet õigusvastase või sobimatu käitumise ja muude tõsiste väärtegude kohta era- ja avalikus sektoris; arvestades, et mõne sellise teo suhtes on seejärel võetud parandusmeetmeid;

K.  arvestades, et konfidentsiaalsuse kaitse aitab luua mõjusamad kanalid, mille abil teatada pettustest, korruptsioonist või muudest rikkumistest, ning arvestades, et kuna see teave on tundlik, võib konfidentsiaalsuse puudulik haldamine tuua kaasa soovimatuid teabelekkeid ja kahju liidu ja liikmesriikide avalikule huvile;

L.  arvestades, et usaldusfondidest ja sarnastest õiguslikest üksustest tegelikult kasusaavate omanike avalikud registrid ja muud investeerimisvahendite läbipaistvusmeetmed võivad mõjuda heidutavalt selliste rikkumiste puhul, millest rikkumisest teatajad tavaliselt teada annavad;

M.  arvestades, et rikkumisest teatajate isikuandmete ja nende poolt avaldatud teabe konfidentsiaalsuse kaitsmine aitab luua mõjusamad kanalid, mille abil teatada pettusest, korruptsioonist, väärteost, väärkäitumisest ja muudest rasketest rikkumistest, ning kuna see teave on tundlik, võib konfidentsiaalsuse puudulik haldamine tuua kaasa soovimatuid teabelekkeid ja kahjustada Euroopa Liidus avalikku huvi; arvestades, et rikkumisest teatajate kaitse võib avalikus sektoris aidata tuvastada riiklike vahendite väärkasutamist, pettust ja muud liiki piiriülest korruptsiooni, mis on seotud riiklike või ELi huvidega;

N.  arvestades, et kahjuks on olemasolevate kanalite kaudu tehtud ametlikud kaebused hargmaiste ettevõtete rikkumiste kohta toonud nende eest harva kaasa konkreetseid karistusi;

O.  arvestades, et rikkumisest teatajate tegevusest on olnud kasu paljudes avaliku ja erasektori valdkondades, nagu rahvatervis, maksustamine, keskkond, tarbijakaitse, korruptsioonivastane võitlus, diskrimineerimine ja sotsiaalsete õiguste austamine;

P.  arvestades, et juhtumid peavad olema täpselt määratletud, võttes arvesse täidetavate ülesannete iseloomu, asjaolude tõsidust ja kindlakstehtud riske;

Q.  arvestades, et tähtis on mitte ületada piiri kuritahtliku teavitamise ja rikkumisest teatamise vahel; arvestades, et eesmärk ei ole teada kõigist kõike, vaid ära tunda olukord, kui tegemata jätmine seab ohtu demokraatia;

R.  arvestades, et paljudel juhtudel ähvardavad rikkumistest teatajaid vastumeetmed, hirmutamine või survestamiskatsed, millega püütakse neid takistada või veenda, et teade jääks edastamata, või karistada teate edastamise eest; arvestades, et sellist survestamist esineb eriti sageli töökohal, kus üldsuse huvides rikkumisest teatajad võivad olla töösuhtes tööandjast nõrgemal positsioonil;

S.  arvestades, et sageli on väljendatud tõsist muret selle pärast, et üldsuse huvides rikkumisest teatajad võivad töökohal seista silmitsi vaenulikkuse, ahistamise, hirmutamise ja tõrjutusega, neil võib esineda takistusi tulevase tööhõive seisukohast, elatusvahendite kaotust ning tihti ka tõsiseid ähvardusi nende pereliikmete ja kolleegide suhtes; arvestades, et hirm survestamise ees võib rikkumisest teatajaid tagasi hoida, mis seab aga ohtu üldsuse huvid;

T.  arvestades, et rikkumisest teatajate kaitse peaks olema seadusega tagatud ja seda tuleks tugevdada kogu ELis nii avalikus kui ka erasektoris tingimusel, et rikkumisest teatajad tegutsevad mõistlikel alustel; arvestades, et selline kaitsemehhanism peaks olema tasakaalus ja tagama täieliku kinnipidamise põhiõigustest ja nende isikute õigustest, kelle suhtes avaldus tehakse; arvestades, et sellised kaitsemehhanismid peaksid kehtima uurivatele ajakirjanikele, kes on kaitsetud tundliku teabe avalikustamise tõttu, ja kaitsma rikkumisest teatajaid oma allikate konfidentsiaalsuse huvides;

U.  arvestades, et mitmes liikmesriigis ei ole rikkumisest teatajate kaitse piisavalt tagatud, samas on aga paljud teised riigid võtnud nende kaitseks kasutusele põhjalikke programme, mis siiski ei ole järjepidevad ega taga seepärast piisaval tasemel kaitset; arvestades, et see põhjustab Euroopas rikkumisest teatajate kaitse killustatust, mis tekitab raskusi, kui nad soovivad välja selgitada oma õigusi ja teavitamise korda, ning õiguslikku ebakindlust eeskätt piiriülestes olukordades;

V.  arvestades, et teatavates liikmesriikides puudub üldiselt tahe võtta vastu ja kohaldada seadusi, millega kaitstakse rikkumistest teatajaid, kuigi neis liikmesriikides on ette nähtud kohustus anda teada korruptsioonist, pettustest ja muudest rikkumistest ning nende eest on ette nähtud karistused;

W.  arvestades, et Euroopa Ombudsmanil on selge pädevus uurida liidu kodanike kaebusi haldusomavoli kohta ELi institutsioonides, kuid rikkumisest teatajate kaitse ei kuulu tema ülesannete hulka;

X.  arvestades, et väga sageli ei piirdu rikkumistest teatamine majandus- ja rahandusküsimustega; arvestades, et piisava kaitse puudumine võib sundida võimalikke rikkumisest teatajaid teatamisest loobuma, et vältida survestamist ja/või vastumeetmeid; arvestades, et OECD andmetel oli 2015. aastal 86 % ettevõtjatel kasutusel mehhanism ettevõttes võimalikest tõsistest rikkumistest teatamiseks, kuid üle ühel kolmandikul neist ei olnud kirjalikku strateegiat rikkumisest teatajate kaitsmiseks survestamise eest või nad ei teadnud, kas selline poliitika on olemas; arvestades, et paljusid rikkumisest teatajaid, kes on andnud teada majandus- ja finantsalastest väärtegudest või õigusvastasest tegevusest, on taga kiusatud; arvestades, et isikud, kes üldsuse huvides rikkumisest teatavad või teavet avaldavad, samuti nende pereliikmed ja kolleegid kannatavad sageli survestamise all, millele võib järgneda näiteks karjäärivõimaluste kaotamine; arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohtus on väljakujunenud kohtupraktika seoses rikkumisest teatajatega, kuid nende kaitse peaks olema seadusega tagatud; arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta tagab väljendusvabaduse ja õiguse heale haldusele;

Y.  arvestades, et rikkumisest teatajate kaitse Euroopa Liidus ei peaks piirduma üksnes Euroopa juhtumitega, vaid kehtima ka rahvusvaheliste juhtumite suhtes;

Z.  arvestades, et töökohtades tuleb püüda luua töökeskkond, kus inimesed tunnevad end võimalike väärtegude, nagu puuduste, üleastumiste, väärjuhtimise, pettuse või õigusvastase tegevuse kohta muret väljendades kindlalt; arvestades, et väga tähtis on edendada sellist õiguskultuuri, mis võimaldab inimestel tunda, et nad saavad tõstatada probleeme ja ei pea kartma survestamist, mis võib mõjutada nende praegust ja tulevast tööhõiveolukorda;

AA.  arvestades, et paljudes riikides ja eelkõige erasektoris kehtivad töötajate suhtes konfidentsiaalsuskohustused seoses teatava teabega, mis tähendab, et rikkumisest teatajate suhtes võidakse kohaldada väljaspool oma töökohta teatamise eest distsiplinaarmeetmeid;

AB.  arvestades, et OECD andmetel ei olnud rohkem kui ühel kolmandikul teatamismehhanismiga organisatsioonidest teatanute survestamise eest kaitsmise alast kirjalikku strateegiat või ei teatud selle olemasolust;

AC.  arvestades, et ELi õigusaktides on juba sätestatud teatavad normid rikkumisest teatajate kaitseks teatavat liiki vastumeetmete eest eri valdkondades, kuid komisjon ei ole seni esitanud piisavate õiguslike meetmete ettepanekut rikkumisest teatajate ja nende õiguste tõhusaks ja ühetaoliseks kaitseks ELis;

AD.  arvestades, et alates 1. jaanuarist 2014 on kõik ELi institutsioonid kohustatud kehtestama sise-eeskirjad ELi institutsioonide ametnikena töötavate rikkumisest teatajate kaitseks vastavalt personalieeskirjade artiklitele 22a, 22b ja 22c;

AE.  arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt kutsunud üles võtma liidus rikkumisest teatajate horisontaalseid kaitsemeetmeid;

AF.  arvestades, et oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsioonis organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks, 25. novembri 2015. aasta resolutsioonis maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta, 16. detsembri 2015. aasta resolutsioonis soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas ja 14. veebruari 2017. aasta resolutsioonis rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel kutsub Euroopa Parlament komisjoni esitama seadusandliku ettepaneku, millega kehtestatakse rikkumisest teatajate tõhus ja terviklik Euroopa kaitseprogramm, et kaitsta neid, kes teavitavad arvatavast pettusest või õigusvastasest tegevusest, mis kahjustab avalikke huve või Euroopa Liidu finantshuve;

AG.  arvestades, et kõikidel kolmandate riikide isikutel, keda Euroopa Liit või üks liikmesriikidest on tunnustanud rikkumisest teatajana, on õigus kõigile kohaldatavatele kaitsemeetmetele, kui nad oma kohustuste tõttu on saanud ja avalikustanud teavet õigusvastase tegevuse või spionaaži kohta, mille on toime pannud kolmas riik või rahvusvaheline või mõne riigi äriühing ja mis kahjustab riiki, rahvast või liidu kodanikke, seades nende teadmata ohtu valitsuse terviklikkuse, riigi julgeoleku või kollektiivsed või üksikisiku vabadused;

AH.  arvestades, et alates 1. juulist 2014 on peaaegu kõik ELi institutsioonid ja asutused vastavalt personalieeskirjade artiklitele 22b ja 22c võtnud kohustuslikus korras oma kodukorda meetmed rikkumisest teatajate kaitseks;

AI.  arvestades, et olemas on rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu Euroopa Nõukogu ja OECD nüüdseks hästi juurdunud põhimõtted ning ka Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud kohtupraktika;

AJ.  arvestades, et rikkumisest teatajate kaitsmise tähtsust tunnustatakse kõigis olulistes korruptsiooni käsitlevates rahvusvahelistes õigusaktides ning rikkumisest teatamise eeskirjad on sätestatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastases konventsioonis, Euroopa Nõukogu soovituses CM/Rec(2014)7 ja OECD 2009. aasta altkäemaksuvastases soovituses;

AK.  arvestades, et on äärmiselt vajalik kehtestada kiiresti üldine horisontaalne raamistik, millega kehtestatud õigused ja kohustused kaitsevad tõhusalt rikkumisest teatajaid ELi liikmesriikides ning liidu institutsioonides, asutustes ja organites;

Rikkumisest teatajate roll ja nende kaitsmise vajadus

1.  palub komisjonil pärast hinnangu andmist asjakohasele õiguslikule alusele, mis võimaldab ELil võtta edasisi meetmeid, esitada enne käesoleva aasta lõppu seadusandliku ettepaneku, millega kehtestatakse horisontaalne kõikehõlmav ühine õigusraamistik, mis tagab rikkumisest teatajate kõrge kaitsetaseme kõikjal liidus nii avalikus kui ka erasektoris, samuti liikmesriikide ja ELi institutsioonides, sealhulgas liimesriikide ja ELi organites ja asutustes, võttes arvesse liikmesriikide olusid ja piiramata nende võimalust võtta täiendavaid meetmeid; juhib tähelepanu asjaolule, et õigusliku aluse valikuks on praegu mitu võimalust, mis lubavad liidul selles valdkonnas tegutseda; palub komisjonil neid võimalusi kaaluda, et koostada ulatuslik, sidus ja tõhus vahend; tuletab komisjonile meelde Euroopa Liidu Kohtu pikaajalise kohtupraktika käigus kujunenud kontseptsiooni liidu kaudse pädevuse kohta, mis võimaldab mitme õigusliku aluse kasutamist;

2.  rõhutab põhjendamatut ja muret tekitavat tõsiasja, et kodanikel ja ajakirjanikel on õiguskaitse asemel pigem oodata tagakiusamist, kui nad avalikustavad üldsuse huvides teavet, sealhulgas oletatava rikkumise, väärteo, pettuse või õigusvastase tegevuse kohta, eriti kui tegemist on teoga, mis on vastuolus ELi aluspõhimõtetega, nt maksustamise vältimine, maksudest kõrvalehoidumine ja rahapesu;

3.  soovitab lisada finants-, maksundus- ja konkurentsialastesse rahvusvahelistesse lepingutesse sätted rikkumisest teatajate kaitse kohta;

4.  rõhutab, et seoses rikkumistest teatajatele võimaldatavate kaitsesätetega on vaja tagada õiguskindlus, sest jätkuv selguse puudumine ja killustatud lähenemisviis sunnib võimalikke rikkumistest teatajaid teatamisest loobuma; juhib seetõttu tähelepanu asjaolule, et asjaomastes ELi õigusaktides tuleks kehtestada avalikustamiste käsitlemise ja rikkumisest teatajate tõhusa kaitse selge kord;

5.  tuletab meelde, et mis tahes tulevases õigusraamistikus tuleks arvesse võtta eeskirju, õigusi ja kohustusi, millega reguleeritakse ja mis mõjutavad tööhõivet; rõhutab lisaks, et see peaks toimuma sotsiaalpartneritega konsulteerides ja kooskõlas kollektiivlepingutega;

6.  nõuab õigusaktidega selle tagamist, et ettevõtted, mis on täiesti kontrollitud andmetel võtnud rikkumisest teatajate suhtes vastumeetmeid, ei tohi saada ELi vahendeid ega sõlmida hankelepinguid avaliku sektori asutustega;

7.  kutsub liikmesriike üles töötama välja rikkumisest teatamise alase poliitika võrdlusaluseid ja näitajaid nii avalikule kui ka erasektorile;

8.  kutsub liikmesriike võtma arvesse ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni artiklit 33, rõhutades rikkumisest teatajate rolli korruptsiooni ennetamisel ja selle vastu võitlemisel;

9.  taunib asjaolu, et ainult mõned liikmesriigid on kehtestanud piisavalt kõrgetasemelised rikkumisest teatajate kaitse süsteemid; kutsub neid liikmesriike, kes ei ole veel selliseid kaitsesüsteeme või põhimõtteid siseriiklikusse õigusesse lisanud, seda võimalikult kiiresti tegema;

10.  rõhutab vajadust pöörata ärijuhtimise ja sellega seotud valdkondade õppekavades rohkem tähelepanu ärieetikale;

11.  innustab liikmesriike ja ELi institutsioone edendama tunnustavat suhtumist rikkumisest teatajate olulisse rolli ühiskonnas, sealhulgas teadlikkuse suurendamise kampaaniate abil; kutsub eelkõige komisjoni üles koostama selles küsimuses tervikliku tegevuskava; peab vajalikuks tugevdada koostöös ametiühinguorganisatsioonidega avalikus sektoris ja töökohtades eetilist kultuuri, et rõhutada, kui oluline on töötajate teadlikkuse suurendamine kehtivatest õigusraamistikest seoses rikkumisest teatamisega;

12.  nõuab, et komisjon jälgiks rikkumisest teatajaid käsitlevaid sätteid liikmesriikide õigusaktides, et hõlbustada parimate tavade vahetamist ja aidata sellega rikkumisest teatajatele riigi tasandil tõhusamat kaitset tagada;

13.  palub komisjonil esitada tervikliku kava, et takistada varade ülekandmist väljapoole ELi, kus korrumpeerunud isikutel on võimalik jääda anonüümseks;

14.  peab rikkumisest teataja all silmas isikut, kes esitab või avalikustab avalikes huvides, sealhulgas ELi avalikes huvides teabe näiteks õigusvastase või süülise tegevuse või ohustava või kahjustava tegevuse kohta, mis õõnestab või ohustab avalikku huvi, tavaliselt, kuid mitte tingimata oma töökeskkonnas, mis võib olla nii avalikus kui ka erasektoris, lepingulise töösuhte raames või seoses tema tegevusega ametiühingus või ühendustes; rõhutab, et see hõlmab ka isikuid, kellel ei ole traditsioonilist tööandja ja töötaja suhet, nt nõustajad, töövõtjad, praktikandid, vabatahtlikud, töötavad õppijad, ajutised töötajad ja endised töötajad, kellel on andmeid sellisest tegevusest ja piisavat alust pidada sellist teavet tõeseks;

15.  on seisukohal, et rikkumisest teatamise kanalid ja asjakohane kaitse peaksid olema kättesaadavad ka isikutele, kellel ei ole traditsioonilist tööandja ja töötaja suhet, nt nõustajad, töövõtjad, praktikandid, vabatahtlikud, üliõpilased, ajutised töötajad, endised töötajad ja kodanikud, kui nad avalikustavad teabe õigusvastase või süülise tegevuse või üldsuse huve kahjustava tegevuse kohta;

16.  märgib, et selget lahendust on vaja nendele rikkumisest teatajatele, kes töötavad ELis registreeritud, kuid väljaspool ELi asuvas ettevõttes;

17.  leiab, et üldsuse huvide kahjustamist käsitlev teave võib muu hulgas hõlmata korruptsioonijuhtumeid, kuritegusid, õiguslike kohustuste rikkumisi, eksimusi õigusemõistmises, võimu kuritarvitamist, huvide konflikte, avalike vahendite ebaseaduslikku kasutamist, võimu väärkasutamist, ebaseaduslikke rahavooge, ohtu keskkonnale, tervisele, avalikule julgeolekule, riigi ja ülemaailmsele julgeolekule ning eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele, maksustamise vältimist, tarbijate õiguste, töötajate õiguste ja muude sotsiaalsete õiguste rikkumisi, inimõiguste ja põhivabaduste ning õigusriigi põhimõtte rikkumisi, samuti tegevust nende rikkumiste varjamiseks;

18.  on seisukohal, et avalikku huvi tuleks eelistada avaldatud teabe eraelulisele olemusele või majanduslikule väärtusele, ning et peaks olema võimalik avaldada teavet üldsuse huve ähvardavate tõsiste ohtude kohta isegi siis, kui see on seadusega kaitstud; on sellele vaatamata seisukohal, et kutse-eetika järgimist hõlmava teabe ning riikliku julgeoleku ja riigikaitsega seotud salastatud teabe korral tuleks kohaldada erimenetlust; leiab, et sellistel juhtudel tuleks aru anda pädevale asutusele;

19.  rõhutab vajadust tagada alati rikkumistest teatajate tõhus kaitse juhtudel, kui teabe avaldamise eesmärk on ära hoida üldsuse huvide kahjustamine, isegi kui avaldatud teave ei puuduta õigusvastast tegevust;

20.  rõhutab, et liikmesriigid peavad järgima Euroopa Nõukogu soovitusi rikkumisest teatajate kaitse kohta;

21.  rõhutab, et rikkumisest teatajate roll üldsuse huvide raske kahjustamise paljastamisel on juba mitme aasta jooksul jätkuvalt osutunud õigustatuks ning et rikkumisest teatajad aitavad kaasa demokraatiale, poliitika läbipaistvusele, majandusele ja üldsuse teavitamisele, mistõttu neid tuleks tunnustada vajalikena õigusvastase tegevuse ärahoidmisel; rõhutab, et rikkumisest teatajad on osutunud uuriva ja sõltumatu ajakirjanduse jaoks määravalt tähtsaks ressursiks; juhib tähelepanu sellele, et allikate konfidentsiaalsuse tagamine on ajakirjandusvabaduse jaoks otsustavalt tähtis; kutsub liikmesriike üles tagama, et ajakirjanike õigus mitte paljastada allikat oleks tõhusalt kaitstud; on seisukohal, et ka ajakirjanikud on haavatavad ja peaksid seega saama õiguskaitse;

22.  märgib, et viimastel aastatel on mõned liikmesriigid astunud samme, et tugevdada rikkumisest teatajate õigusi; taunib siiski asjaolu, et rikkumisest teatajate suhtes kohaldatakse mitmes liikmesriigis jätkuvalt tsiviil- ja kriminaalmenetlusi, nende kaitseks, toetuseks ja turvalisuse tagamiseks mõeldud vahendid aga kas puuduvad või on vähetõhusad; märgib lisaks, et erinevused liikmesriikides põhjustavad õiguskindlusetust, meelepärase kohtualluvuse valimist ja ebaõiglase kohtlemise ohtu;

23.  kinnitab, et rikkumisest teatajate kaitse on otsustava tähtsusega Euroopa Liidu pädevuste õigeks kohaldamiseks;

24.  on seisukohal, et rikkumisest teatajate ebapiisav kaitse mõjub ebasoodsalt ELi finantshuvide kaitsele;

25.  leiab, et rikkumistest teatajate kaitset käsitlevate igakülgsete õigusnormide rakendamine edendab probleemidest rääkimise kultuuri ja rikkumistest teatamist tuleks julgustada kui korraliku kodaniku teguviisi; palub seepärast tungivalt, et liikmesriigid ja ELi institutsioonid propageeriksid positiivset rolli, mida rikkumistest teatajad täidavad, ning tegeleksid ühtlasi nende sageli haavatavat ja kaitsetut olukorda puudutavate mureküsimustega, kasutades selleks teadlikkuse suurendamise ja kaitsekampaaniaid ning teavitamist ja koolitust; soovitab eelkõige komisjonil esitada selle teema kohta terviklik kava; nõuab sellega seoses veebisaidi käivitamist, kus antakse kasulikku teavet rikkumistest teatajate kaitse kohta ning kus saaks ka kaebusi esitada; rõhutab, et see veebileht peaks olema üldsusele hõlpsasti juurdepääsetav ja hoidma selle kasutajate andmed anonüümsena;

26.  nõuab meetmete võtmist, et muuta üldsuse, eelkõige poliitikute, tööandjate ja meedia suhtumist rikkumisest teatajatesse, rõhutades nende positiivset rolli varajase hoiatamise mehhanismi ja tõkestajana, et avastada ja ennetada kuritarvitamist ja korruptsiooni, ning aruandlusmehhanismina võimaldamaks avalikku järelevalvet valitsuste ja ettevõtete üle;

27.  palub liikmesriikidel näidata üles ennetavat aktiivsust seoses avatud kultuuri edendamisega töökohtadel nii avalik-õiguslikus kui ka eraõiguslikus sektoris, et võimaldada organisatsioonidel tegutseda kõrgete eetiliste standardite kohaselt, anda töötajatele kindlust arvamust avaldada ning seeläbi võimaldada võtta meetmeid, et vältida mis tahes ohtusid või kahju või need kõrvaldada;

28.  soovitab liikmesriikidel regulaarselt hinnata nende poolt rakendatavate meetmete tõhusust, võttes arvesse avalikku arvamust seoses suhtumisega rikkumistest teatamisse ja rikkumistest teatajatesse, valdkondadeüleseid uuringuid kõrgema juhtkonna liikmete kohta, kelle ülesanne on võtta vastu ja käsitleda rikkumisest teatamisi ning sõltumatuid uuringuid rikkumistest teatamise kohta töökohtadel;

29.  ärgitab liikmesriike, kes ei ole veel rikkumistest teatamise alaseid õigusakte vastu võtnud, tegema seda lähitulevikus, ning palub komisjonil kaaluda võimalust luua platvorm selle valdkonna parimate tavade vahetamiseks liikmesriikide vahel ja ka kolmandate riikidega;

30.  rõhutab, et tähtsad on uuringud ja heade tavade vahetamine, et saavutada rikkumisest teatajate parem kaitse Euroopa tasandil;

31.  nõuab tungivalt, et Euroopa Kontrollikoda ja Euroopa Ombudsmani büroo avaldaksid kumbki 2017. aasta lõpuks: 1) eriaruanded, mis sisaldavad statistikat ja selgeid andmeid rikkumisest teatamise juhtude kohta, mis on kindlaks tehtud ELi institutsioonides, ettevõtetes, ühingutes, organisatsioonides ja muudes asutustes, mis on liidus registreeritud; 2) asjaomaste institutsioonide järelmeetmed seoses paljastatud juhtumitega, tuginedes komisjoni praegustele suunistele ja eeskirjadele; 3) iga rikkumisest teatajatelt saadud teabe tulemusel algatatud uurimise tulemuse; 4) iga juhtumi puhul rikkumisest teatajate kaitseks kavandatud meetmed;

Teavitusmehhanism

32.  märgib, et selgete kaitsevahendite ja turvaliste teatamiskanalite puudumine, samuti järelmeetmete võimalik puudumine takistab rikkumisest teatajate tegevust ning võib panna nad rikkumise teatamisest loobuma ja vaikima; on mures vastumeetmete ja survestamise pärast, mis ähvardab rikkumisest teatajaid, kui nad pöörduvad oma organisatsioonis vale isiku või üksuse poole;

33.  on seisukohal, et tuleb kehtestada ühtne, usutav ja usaldusväärne süsteem, mis võimaldab nii organisatsioonisisest teadete edastamist pädevatele ametivõimudele kui ka organisatsioonivälist teadete edastamist; on arvamusel, et selline süsteem lihtsustaks selle raames esitatud teate usutavuse ja kehtivuse hindamist;

34.  kutsub komisjoni üles uurima süsteemi, mis võimaldab rikkumisest teatada organisatsiooni sees ja sellest väljaspool; rõhutab, et selleks tuleks ette näha selged, õiglased ja erapooletud menetlused, millega tagatakse nii rikkumisest teataja kui ka väidetava õigusrikkuja põhiõiguste ja juriidiliste õiguste täielik järgimine; on seisukohal, et tööandjaid tuleks ergutada kehtestama organisatsioonisiseseid teatamise menetlusi ja et igas organisatsioonis peaks olema teadete vastuvõtmise eest vastutav sõltumatu ja erapooletu isik; on arvamusel, et töötajate esindajad tuleks kaasata selle vastutava isiku nimetamisse; rõhutab, et teate saaja peaks võtma iga saadud teate kohta asjakohaseid järelmeetmeid ning teavitama neist rikkumisest teatajat mõistliku aja jooksul;

35.  on seisukohal, et iga organisatsioon peaks kasutusele võtma selged rikkumistest teatamise kanalid, mis võimaldavad rikkumistest teatada organisatsiooni sees; rõhutab, et iga töötaja peaks olema informeeritud asjaomasest rikkumistest teatamise menetlusest, mis peaks tagama konfidentsiaalsuse ja teate käsitlemise mõistliku aja jooksul; rõhutab, et rikkumisest teatajale peab jääma võimalus pöörduda asjakohaste avaliku sektori asutuste, valitsusväliste organisatsioonide või meedia poole, eriti juhul, kui organisatsioonist ei saadud positiivset vastust, kui teatamine organisatsiooni siseselt või pädevatele asutustele ilmselgelt kahjustaks rikkumisest teatamise tõhusust või kui rikkumisest teataja on ohus või peab teate kiiresti edastama;

36.  tuletab meelde üldsuse õigust olla informeeritud tegevusest, mis võib kahjustada üldsuse huve, ning rõhutab sellega seoses, et rikkumisest teatajatel peaks alati olema võimalik avaldada teavet õigusvastase või süülise teo või üldsuse huve kahjustava tegevuse kohta;

37.  tuletab meelde, et samas resolutsioonis nõuab parlament veel, et ELi institutsioonid rakendaksid koostöös kõigi asjaomaste riiklike asutustega kõiki vajalikke meetmeid, et kaitsta teabeallikate konfidentsiaalsust, ning nõuab seetõttu kontrollitud veebisaidi loomist, mille kaudu saaks kaebusi esitada täiesti konfidentsiaalselt;

38.  leiab, et rikkumisest teatamine väljaspool organisatsiooni, sealhulgas otse üldsusele, ilma et enne oleks läbitud organisatsioonisisest etappi, ei saa olla põhjus rikkumisteate tühistamiseks, süüdistuse esitamiseks või kaitse saamise õigusest keeldumiseks; on seisukohal, et sõltumata valitud teatamiskanalist peaks niisugune kaitse olema tagatud avaldatud teabe alusel ja arvestades asjaolu, et rikkumisest teatajal oli põhjendatud alus arvata, et see on tõsi;

Teavitamise korral antav kaitse

39.  tunneb muret rikkumisest teatajaid nende töökohas ähvardavate ohtude pärast ja eelkõige tööandja ja tema heaks töötavate või tema nimel tegutsevate isikute otseste või kaudsete vastumeetmete pärast; rõhutab, et sellised vastumeetmed on kõige sagedamini kõrvalejätmine, karjääri edenemise aeglustumine või peatumine või isegi vallandamine ning ka töökiusamine; rõhutab, et vastumeetmed takistavad rikkumisest teatajate tegevust; on seisukohal, et survemeetmete võtmise vastu on vaja rakendada kaitsemeetmeid; on arvamusel, et vastumeetmete eest tuleks karistada ja näha ette tõhusad sanktsioonid; rõhutab, et kui keegi on tunnistatud rikkumisest teatajaks, tuleb võtta meetmed tema kaitsmiseks, et lõpetada mis tahes tema suhtes võetud vastumeetmed ning näha rikkumisest teatajale kantud kahju eest ette täielik kompensatsioon; on arvamusel, et need sätted tuleks lisada komisjoni ettepanekusse võtta vastu horisontaalne rikkumisest teatajate kaitset käsitlev direktiiv;

40.  on seisukohal, et rikkumistest teatajatel peaks olema võimalus esitada ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, et vältida vastumeetmeid, nagu töölt vallandamine enne mis tahes kohtu-, haldus- või muu menetluse ametlikku lõpptulemust;

41.  rõhutab, et ükski töösuhe ei tohiks piirata isiku õigust väljendusvabadusele ja et kedagi ei tohiks selle õiguse kasutamise tõttu diskrimineerida;

42.  tuletab meelde, et mis tahes tulevane õigusraamistik peaks võtma arvesse eeskirju, õigusi ja kohustusi, millega reguleeritakse ja mis mõjutavad tööhõivet; rõhutab lisaks, et see peaks toimuma sotsiaalpartnereid kaasates ja kooskõlas kollektiivlepingutega;

43.  rõhutab, et rikkumisest teatajatele, nende pereliikmetele ning kõigile isikutele, kes neid abistavad ja kelle elu või turvalisus võib olla ohus, tuleb tagada asjakohane ja tõhus füüsilise, moraalse ja sotsiaalse puutumatuse ning elatusvahendite kaitse kõrgeima võimaliku konfidentsiaalsuse tasemega;

44.  rõhutab, et selliseid kaitsemeetmeid tuleb kohaldada ka juhul, kui rikkumisest teataja juhib tähelepanu tegevusele, milles osalevad liikmesriigid;

45.  märgib, et uurivad ajakirjanikud ja sõltumatu ajakirjandus tegutsevad kutsealal sageli üksi ja nad võivad kokku puutuda mitmesuguste surveavaldustega, ning seetõttu on äärmiselt oluline kaitsta neid mis tahes hirmutamiskatsete eest;

46.  teeb ettepaneku, et kuni tsiviilmenetluste lõpptulemuseni peaks olema võimalik kohalda ajutisi meetmeid isikute suhtes, kes on langenud pärast üldsuse huvides teabe andmist või avaldamist vastumeetmete ohvriks;

47.  mõistab hukka vaigistamiseks kasutatava kohtumenetluse tava, mille puhul algatatakse või ähvardatakse algatada rikkumisest teataja suhtes kohtumenetlus, mille eesmärk ei ole õigluse jalule seadmine, vaid rikkumisest teataja viimine enesetsensuurini või rahalise, vaimse ja emotsionaalse kurnatuseni; usub, et sellise menetluse kuritarvitamise suhtes tuleks kohaldada kriminaalkaristusi ja sanktsioone;

48.  juhib tähelepanu sellele, et rikkumisest teatajaid ähvardab oht, et nende suhtes võidakse algatada kriminaal- ja tsiviilmenetlusi; rõhutab, et rikkumisest teatajad on menetlustes sageli nõrgem pool; on seetõttu seisukohal, et rikkumisest teataja suhtes võetud väidetavate vastumeetmete korral peab tööandja tõendama, et kõnealused meetmed ei ole seotud rikkumisest teatamisega; on seisukohal, et rikkumisest teataja kaitse peaks olema antud teabe põhjal, mitte rikkumisest teataja kavatsuste alusel; rõhutab siiski, et rikkumisest teataja peab olema esitanud teavet, mida ta arvas olevat tõsi; on seisukohal, et konfidentsiaalsus peab olema tagatud kogu menetluse vältel ja et rikkumisest teataja isikut ei avalikustata ilma tema nõusolekuta; rõhutab, et rikkumisest teataja isiku avalikustamisel ilma tema nõusolekuta tuleks kohaldada kriminaalkaristusi ja sanktsioone;

49.  on seisukohal, et rikkumistest teatajate suhtes ei tohiks teabe esitamise tõttu algatada kriminaal- või tsiviilmenetlust ega kohaldada halduskaristusi või distsiplinaarmeetmeid;

50.  on arvamusel, et rikkumisest teatajale antav võimalus jääda anonüümseks võib soodustada sellise teabe edastamist, millest muudel tingimustel ei oleks teada antud; rõhutab sellega seoses, et kasutusele tuleks võtta selgelt reguleeritud anonüümselt teatamise võimalus riiklikule või ELi sõltumatule asutusele, kes vastutab teadete kogumise, nende usaldusväärsuse kontrollimise, järelmeetmete võtmise ja rikkumisest teatajatele suuniste andmise eest, ühtlasi ka digikeskkonnas, ning tuleks konkreetselt täpsustada, millistel juhtudel kohaldatakse anonüümselt teatamise võimalust; rõhutab, et rikkumisest teataja isikuandmeid, samuti tema tuvastamist võimaldavat teavet ei tohi avaldada ilma tema nõusolekuta; on seisukohal, et anonüümsuse mis tahes rikkumise korral tuleks kohaldada sanktsioone;

51.  rõhutab, et rikkumisest teataja ei tohiks kaotada kaitset üksnes seetõttu, et ta on teinud vea faktiliste asjaolude hindamisel või et tema tajutud üldsuse huvide ohustamine ei olnud reaalne, kui rikkumisest teatajal oli teavitamise hetkel põhjendatud alus uskuda oma teate õigsusesse; tuletab meelde, et valesüüdistuste korral tuleks vastutavad isikud vastutusele võtta ja nad ei peaks saama rikkumisest teatajatele ette nähtud kaitset; rõhutab, et igaühel, kes on otseselt või kaudselt kandnud kahju ebatäpse või eksitava teabe avalikustamise tõttu, peaks olema õigus kasutada tõhusaid õiguskaitsevahendeid paha- või kuritahtlike teatamiste vastu;

52.  tuletab meelde, kui tähtis on töötada välja vahendid, et keelustada mis tahes vastumeetmed, olgu see vallandamine või passiivsed meetmed; palub tungivalt liikmesriikidel hoiduda kriminaliseerimast rikkumisest teatajate tegevust, mille eesmärk on avaldada teavet õigusvastase või süülise teo või üldsuse huve kahjustava tegevuse kohta;

53.  tuletab meelde, et nii ELi institutsioonid kui ka liikmesriigid peaksid igal juhul nõuetekohaselt kohaldama kehtivaid ELi õigusakte ja neid tuleks tõlgendada viisil, mis pakub avaliku huvi nimel rikkumisest teatajatele kõige tõhusamat kaitset; rõhutab, et rikkumisest teatajate kaitse on oluline mehhanism, millega tagatakse ELi õigusaktide tõhus kohaldamine; palub seetõttu liikmesriikidel hoiduda selliste rikkumisest teatajate tegevuse kriminaliseerimisest, kes avalikustavad teavet üldsuse huvides;

Rikkumisest teatajate toetamine

54.  rõhutab avaliku sektori asutuste, ametiühingute ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osa rikkumistest teatajate toetamisel ja abistamisel oma organisatsiooniga suhtlemisel;

55.  rõhutab, et lisaks tööga seotud ohtudele ähvardavad rikkumisest teatajaid ja nende abistajaid ka füüsilised, psühholoogilised, sotsiaalsed ja finantsriskid; on seisukohal, et vajaduse korral tuleb ette näha psühholoogiline nõustamine, et eriõigusabi tuleks anda kõikidele rikkumisest teatajatele, kes seda taotlevad ja kellel puuduvad piisavad vahendid, et sotsiaal- ja finantsabi tuleks anda nendele rikkumisest teatajatele, kellel on selleks nõuetekohaselt põhjendatud vajadus ning kaitsemeetmena, kui rikkumisest teataja suhtes on algatatud tsiviil- või kriminaalmenetlus, järgides siseriiklikku õigust ja tavasid; lisab, et kompensatsioon peab olema tagatud olenemata sellest, mis laadi kahju rikkumisest teataja oma tegevuse tõttu kannatas;

56.  märgib sellega seoses, et Euroopa Ombudsman on parlamendile teatanud, et on valmis uurima võimalust luua selline asutus ombudsmani büroo raames, ning palub komisjonil uurida, kas nende ülesannete andmine ombudsmanile, kellel on juba pädevus uurida kaebusi ELi institutsioonide siseste kuritarvituste kohta, on teostatav;

57.  kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone koostöös kõigi asjaomaste asutustega võtma kasutusele kõik vajalikud meetmed, et kaitsta teabeallikate konfidentsiaalsust ja vältida mis tahes diskrimineerimist või ohtu, samuti tegema kättesaadavaks läbipaistvad rikkumisest teatamise kanalid, looma sõltumatud riiklikud ja ELi asutused rikkumisest teatajate kaitseks ning kaaluma nimetatud asutustele konkreetsete toetusvahendite eraldamist; nõuab juba olemasoleva andmekaitseasutuste süsteemi põhjal Euroopa keskasutuse loomist rikkumisest teatajate ja neid selles tegevuses abistavate isikute kaitseks;

58.  kutsub komisjoni selleks, et need meetmed oleksid tõhusad, töötama välja vahendid, mis pakuvad kaitset põhjendamatute süüdistuste, majandussanktsioonide ja diskrimineerimise eest; soovitab luua riiklikud fondid või Euroopa fondi, mida rahastatakse osaliselt sissenõutud summadest või trahvidest saadud tulust, et pakkuda rikkumisest teatajatele ELis asjakohast rahalist kaitset;

59.  kutsub liikmesriike üles asutama sõltumatud organid piisavate eelarvevahendite, piisava pädevuse ja asjakohaste spetsialistidega, kes vastutavad teadete kogumise, nende usaldusväärsuse kontrollimise, järelmeetmete võtmise ja rikkumisest teatajatele suuniste andmise eest, eriti kui nende oma organisatsioon ei anna positiivset vastust, ning kes soovitavad rikkumisest teatajatele asjakohast finantsabi, eelkõige piiriülestel juhtudel või juhtudel, millesse on otseselt kaasatud liikmesriigid või ELi institutsioonid; teeb ettepaneku, et need organid avaldaksid igal aastal aruande saadud teadete ja nende käsitlemise kohta, järgides samal ajal võimalike käimasolevate uurimistega seotud konfidentsiaalsuse nõuet;

60.  rõhutab vajadust võimaldada juurdepääs teabele ning anda tasuta ja konfidentsiaalset nõu isikutele, kes kavatsevad üldsuse huvides teatada rikkumisest või avaldada teabe õigusvastase või süülise teo või üldsuse huve kahjustava tegevuse kohta; märgib, et tuleks kindlaks määrata struktuurid, kes sellist teavet ja nõu annavad, ning nende kontaktandmed tuleks teha üldsusele kättesaadavaks;

61.  rõhutab asjaolu, et lisaks kaitsemeetmetele, mis on ette nähtud kõigile rikkumisest teatajatele, on vältimatult vajalik tagada rikkumisest teatajate vastuvõtt, majutus ja turvalisus liikmesriigis, millel ei ole väljaandmislepingut riigiga, kes kõnealused teod toime pani; palub komisjonil, juhul kui Euroopa Liidu ja süüdistatava kolmanda riigi vahel kehtib väljaandmisleping, kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõiguga 2 (Euroopa varjupaigapoliitika kohta) tegutseda oma volituste raames ning võtta kõik vajalikud meetmed rikkumistest teatajate suhtes, keda ähvardavad karmid vastumeetmed riigis, mille õigusvastase tegevuse või pettused nad on avalikustanud;

62.  kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku sarnase organi loomiseks ELi tasandil, koos piisavate eelarvevahendite, piisava pädevuse ja asjakohaste spetsialistidega, et koordineerida liikmesriikide tegevust, eelkõige piiriüleste juhtumite korral; on seisukohal, et sellisel ELi organil peaks olema samuti võimalik koguda teateid, kontrollida nende usaldusväärsust, esitada siduvaid soovitusi ja suunata rikkumisest teatajaid edasi, kui rikkumisest teataja liikmesriigi või siseriikliku asutuse vastus ei ole ilmselgelt asjakohane; teeb ettepaneku, et ELi organ avaldaks igal aastal aruande saadud teadete ja nende käsitlemise kohta, järgides samal ajal võimalike käimasolevate uurimistega seotud konfidentsiaalsuse nõuet; on seisukohal, et Euroopa Ombudsmani volitusi võiks nende ülesannete täitmiseks laiendada;

63.  on veendunud, et kui teade on tunnistatud olemuselt raskeks rikkumiseks, peaks järgnema nõuetekohane uurimine ja asjakohaste meetmete võtmine; rõhutab, et rikkumisest teatajal peaks olema võimalik oma kaebust täpsustada ning esitada täiendavat teavet või tõendeid;

64.  ergutab liikmesriike töötama välja andmed, kriteeriumid ja näitajad rikkumisest teatamise alase poliitika kohta nii avalikus kui ka erasektoris;

65.  nõuab, et Euroopa järelevalveasutuste (ESAd) eelseisva läbivaatamise käigus kohandataks nende volitusi ja menetlusi seoses rikkumisest teatajate kaitsega;

66.  palub ELi institutsioonidel vastavalt uute personalieeskirjade artiklile 22c käsitleda ombudsmani 24. juuli 2014. aasta algatusraportit, kutsudes kõiki ELi organeid üles võtma kasutusele eetilisi hoiatusmehhanisme ja rikkumisest teatamise õigusraamistikke, mis põhinevad otseselt ombudsmani büroo kodukorral; kordab oma kindlat otsust nii toimida;

67.  on seisukohal, et ka rikkumisest teatajatel peaks olema õigus tutvuda nende avaldatud teabe alusel teostatud uurimise tulemustega ja neid kommenteerida;

68.  kutsub ELi institutsioone ja teisi ELi asutusi andma eeskuju ja rakendama viivitamata Euroopa Ombudsmani suunised; kutsub komisjoni rakendama täiel määral nii enda kui ka ELi ametite jaoks rikkumisest teatajate kaitseks mõeldud suuniseid vastavalt 2012. aasta personalieeskirjadele; kutsub komisjoni tegema tulemuslikku koostööd ja kooskõlastama jõupingutusi teiste institutsioonidega, sealhulgas Euroopa Prokuratuuriga, et kaitsta rikkumisest teatajaid;

69.  juhib tähelepanu tõsiasjale, et vaja on paremat äriühingute kuritarvitustest teatamise süsteemi, mis täiendaks ja tõhustaks rahvusvahelistele ettevõtjatele mõeldud OECD suuniste kohaseid siseriiklikke kontaktpunkte;

70.  rõhutab, et rikkumisest teatajate tõstatatud küsimusi tuleks uurida sõltumatult ja võimalikult kiiresti ning seejuures tuleb kaitsta ka avalikustamisega seotud olla võivate üksikisikute õigusi; rõhutab, et nii rikkumisest teataja kui kas avalikustamisega seotud isik peaks olema kogu uurimise jooksul võimeline esitama täiendavaid argumente ja tõendeid ning neile tuleks anda avalikustamisega seotud menetluse kohta jooksvalt teavet;

71.  väljendab rahulolu selle üle, et komisjon on lõpuks kasutusele võtnud kanali, mille kaudu rikkumisest teatajad saavad edastada või avalikustada teavet konkurentsi- ja kartellikokkulepete kohta, kuid rõhutab, et selle kasutamise korda on vaja lihtsustada ja selliseid kanaleid ei tohiks olla ülemäära palju;

72. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0408.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0310.

(3)

ELT C 208, 10.6.2016, lk 89.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0457.

(5)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0022.

(6)

https://www.unodc.org/documents/treaties/UNCAC/Publications/Convention/08-50027_F.pdf

(7)

Vt nt Euroopa Parlamendi 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0310) ja 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0457).


SELETUSKIRI

Juba mitmeid aastaid on järjestikused skandaalid esile toonud rikkumisest teatajate olulise rolli üldsuse huvide tõsiste kahjustamiste paljastamisel niivõrd erinevates valdkondades nagu rahvatervise kaitse, keskkond või maksudest kõrvalehoidumine. Rikkumisest teatajate kaitse näib praegu olevat üks eelistatumaid viise üldsuse huvide kaitsmiseks ning eetilise ja vastutustundliku käitumise soodustamiseks avaliku ja erasektori asutustes. Isegi kui kaitset pakutakse, on see ikka veel suuresti ebapiisav ja liiga killustatud ega suuda pakkuda ühtset raamistikku Euroopa Liidus, mille tegevus piirdub praegu valdkondlike kaitsemeetmetega.

Raportöör on seisukohal, et Euroopa Liit peaks tegutsema horisontaalse õigusakti kaudu, vastavalt demokraatia, arvamuste paljususe ja väljendusvabaduse valdkonnas seatud eesmärkidele. Euroopa Komisjonil on sellise õigusakti kavandamiseks võimalik kasutada mitmeid õiguslikke aluseid ning seetõttu peaks ta seda küsimust käsitlema võimalikult kiiresti.

Rikkumisest teatajate kaitseks on juba välja töötatud mitmeid rahvusvahelisi standardeid. Euroopa õigusakt peaks seega nendele tuginema. Vastavalt nendele standarditele peaks rikkumisest teataja mõiste olema piisavalt lai, et hõlmata võimalikult paljusid olukordi ja kaitsta seeläbi nii era- kui ka avaliku sektori töötajaid, aga ka konsultante ja füüsilisest isikust ettevõtjaid. Lisaks ei peaks see piirduma üksnes seadusega vastuolus olevatest asjaoludest teatamisega, vaid peaks hõlmama ka üldsuse huvide kahjustamise paljastamist. Organisatsioonides tuleks kasutusele võtta organisatsioonisisest teavitamist võimaldavad selged teavitusmehhanismid. Need ei tohi siiski olla ainsaks võimaluseks, vaid lubada tuleks ka sõltumatu asutuse või avalikkuse teavitamist. Euroopa tasandil tuleks luua organ, mis on eraldi pühendatud nõustamisele, suunamisele ja rikkumisteadete vastuvõtmisele.

Selleks et paremini kaitsta inimesi, kes otsustavad rikkumisest teatada, tuleks tagada konfidentsiaalsuse kaitse ning kehtestada tuleks tõendamiskohustuse ümberpööramine. Lisaks tuleks süsteemi täiendada rahalise ja psühholoogilise toetusega ning kahju hüvitamisega ning ühtlasi tuleks ette näha tõhusad sanktsioonid isikutele, kes püüavad rikkumisest teatajat rääkimast takistada.


LISA: LOETELU ÜKSUSTEST VÕI ISIKUTEST, KELLELT RAPORTÖÖR ON TEAVET SAANUD

Alljärgnev loetelu on koostatud üksnes vabatahtlikkuse alusel raportööri ainuvastutusel. Raportöör sai raporti projekti koostamisel teavet järgmistelt üksustelt või isikutelt:

Üksus ja/või isik

UNI Europa

FIRST-CISL

Euroopa Ajakirjanike Föderatsioon

Eurocadres

Transparency International (Prantsusmaa)

Transparency International

Soome ametiühingute liidu esindus ELi uures

Pariisi ja Ile de France’i teadmis- ja innovaatikakogukond

Ascent-EU – hea valitsemistava, korruptsioonivastase võitluse ja õigusriigi põhimõtte nõunik


CADRES CFDT

EBU

Rootsi ametiühingute Brüsseli büroo

Soome ametiühingute liidu esindus ELi uures

Blueprint for Free Speech


MAJANDUS- JA RAHANDUSKOMISJONI ARVAMUS (6.9.2017)

õiguskomisjonile

õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik-õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks

(2016/2224(INI))

Arvamuse koostaja (*): Molly Scott Cato

(*)  Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 54

ETTEPANEKUD

Majandus- ja rahanduskomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et rikkumisest teatajatel on olnud märkimisväärne roll arvatava rikkumise, väärteo, pettuse või ebaseadusliku tegevuse avastamisel ja sellest teadaandmisel ning avalikku huvi pakkuvate maksujuhtumite, nagu LuxLeaksi, SwissLeaksi ja Panama paberite avastamisel ja avalikuks tegemisel, aidates nii oluliselt kaasa üha enamate reformide elluviimisele, et võidelda finants- ja maksupettuste, rahapesu ja korruptsiooni vastu, mis takistavad majandusarengut ja õigusriiki;

B.  arvestades, et alates majandus-, võla- ja finantskriis algusest on võetud hulgaliselt meetmeid rahvusvaheliste maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu; arvestades, et kuritarvituste vältimiseks on finantsteenuste valdkonnas vajalik suurem läbipaistvus ja mõnedel liikmesriikidel on juba kogemusi keskse teabehoidlaga, mille kaudu antakse teada tegelikest või võimalikest finantsalaste usaldatavusnõuete rikkumistest; arvestades, et Ühinenud Rahvaste Organisatsioon võttis korruptsioonivastase konventsiooni(1) vastu 2003. aastal; arvestades, et tehtud paljastuste järel on Euroopa Parlament moodustanud kaks erikomisjoni ja ühe uurimiskomisjoni; arvestades, et rikkumisest teatajate kaitset on juba nõutud mitmes resolutsioonis(2); arvestades, et abi on olnud juba kokku lepitud algatustest tugevdada rahvusvahelist teabevahetust maksuküsimustes, ning arvestades, et mitmesugused maksudega seotud lekked on toonud ilmsiks suure hulga olulist teavet kuritarvituste kohta, mis muidu ei oleks välja tulnud;

C.  arvestades, et kuigi ülemaailmsete korruptsioonivastaste jõupingutuste keskmes on seni peamiselt olnud väärteod avalikus sektoris, on hiljutised lekked esile toonud finantsasutuste, nõustajate ja teiste eraettevõtjate rolli korruptsiooni soodustamises;

D.  arvestades, et usaldusfondidest ja sarnastest õiguslikest üksustest tegelikult kasusaavate omanike avalikud registrid ja muud investeerimisvahendite läbipaistvusmeetmed võivad mõjuda heidutavalt selliste rikkumiste puhul, millest rikkumisest teatajad tavaliselt teada annavad;

E.  arvestades, et väga sageli ei piirdu rikkumistest teatamine majandus- ja rahandusküsimustega; arvestades, et piisava kaitse puudumine võib sundida võimalikke rikkumisest teatajaid teatamisest loobuma, et vältida survestamist ja/või kättemaksu; arvestades, et OECD andmetel oli 2015. aastal 86 % ettevõtjatel kasutusel mehhanism ettevõttes võimalikest tõsistest rikkumistest teatamiseks, kuid üle ühel kolmandikul neist ei olnud kirjalikku strateegiat rikkumisest teatajate kaitsmiseks survestamise eest või ei teadnud nad, kas selline poliitika on olemas; arvestades, et paljusid rikkumisest teatajaid, kes on andnud teada majandus- ja finantsalastest väärtegudest või ebaseaduslikust tegevusest, on taga kiusatud; arvestades, et isikud, kes üldsuse huvides rikkumisest teatavad või teavet avaldavad, samuti nende pereliikmed ja kolleegid, kannatavad sageli survestamise all, millele võib järgneda näiteks karjäärivõimaluste kaotamine; arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohtus on väljakujunenud kohtupraktikas seoses rikkumisest teatajatega, kuid nende kaitse peaks olema tagatud õigusaktidega; arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta tagab sõnavabaduse ja õiguse heale haldusele;

F.  arvestades, et kahjuks on olemasolevate kanalite kaudu tehtud ametlikud kaebused hargmaiste ettevõtete rikkumiste kohta toonud nende eest harva kaasa konkreetseid karistusi;

G.  arvestades, et kuigi rikkumisest teatajate kaitset liidu tasandil ei ole kõigis liikmesriikides rakendatud ega ELi tasandil ühtlustatud, on enamik liikmesriike ratifitseerinud ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni, mis muudab kohustuslikuks rikkumisest teatajatele asjakohase ja mõjusa kaitse võimaldamise;

H.  arvestades, et ELi õigusaktid sisaldavad juba teatavaid sätteid rikkumisest teatajate kaitsmiseks survestamise eest, sealhulgas seoses rahapesuga, kuid veel ei ole vastu võetud kõigi avalik-õiguslike ja eraõiguslike asutuste suhtes kohaldatavaid horisontaalseid õigusakte; arvestades, et killustatud sätted võivad olla ebaselged ja ebatõhusad; seetõttu palutakse komisjonil hinnata põhjalikult ELi tasandi selle valdkonna võimaliku edasise meetme õiguslikke aluseid; arvestades, et rikkumistest teatajate tõhus kaitse aitaks kaasa siseturu tõhususele ja suurendaks kodanike usaldust ELi vastu;

1.  nõuab tungivalt, et komisjon hindaks põhjalikult ELi tasandi edasise meetme võimalikku õiguslikku alust ja esitaks vajaduse korral põhjaliku horisontaalse õigusakti, sealhulgas vahendid, et tagada võimalikult kiiresti rikkumisest teatajate tõhus kaitse, ning esildaks ettepaneku, et tagada rikkumisest teatajatele piisava rahalise abi andmine; palub komisjonil hinnata võimalust asutada sõltumatu Euroopa organ, kes on pädev vastu võtma rikkumisest teatajate ka anonüümselt ja konfidentsiaalselt esitatud kaebusi ning põhjendatud juhtudel andma nõu ja tagama kaitse; märgib, et rikkumisest teatajate kaitse peaks hõlmama ühtviisi nii avalikku kui ka erasektorit; nõuab õigusaktidega selle tagamist, et ettevõtted, kes on täiesti kontrollitud andmetel võtnud rikkumisest teatajate suhtes survemeetmeid, ei tohi saada ELi vahendeid ega sõlmida lepinguid avaliku sektori asutustega; teeb ettepaneku, et komisjon koostaks igal juhul aastaaruande, milles hinnatakse rikkumisest teatajate kaitse taset Euroopa Liidus; soovitab lisada finants-, maksundus- ja konkurentsialastesse rahvusvahelistesse lepingutesse sätted rikkumisest teatajate kaitse kohta; teeb ettepaneku luua üleeuroopaline rikkumisest teatajate kaitse fond, et tagada rikkumisest teatajatele piisava rahalise abi andmine;

2.  rõhutab põhjendamatut ja muret tekitavat tõsiasja, et kodanikel ja ajakirjanikel on õiguskaitse asemel pigem oodata tagakiusamist, kui nad avalikustavad üldsuse huvides teavet, sealhulgas oletatava rikkumise, väärteo, pettuse või ebaseadusliku tegevuse kohta, eriti kui tegemist on teoga, mis on vastuolus ELi aluspõhimõtetega, nt maksustamise vältimine, maksudest kõrvalehoidumine ja rahapesu;

3.  kutsub ühtlasi liikmesriike võtma vastu rikkumisest teataja ulatusliku õigusliku määratluse, et kaitsta neid tõhusalt siseriiklike õigusaktidega; soovitab avaliku ja erasektori rikkumisest teatajatele tagada ühesuguse kaitse ja see ei tohiks olla seotud ühegi lepingulise kohustusega, mis takistab teada andmist või avalikustamist üldsuse huvides; kutsub liikmesriike tagama, et kaitse hõlmaks vabastamist menetlusest seoses kaitstud avalikustamisega, distsiplinaarmeetmetest või muul kujul survestamisest;

4.  kutsub liikmesriike võtma arvesse ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni artiklit 33, rõhutades rikkumisest teatajate rolli korruptsiooni ennetamisel ja selle vastu võitlemisel;

5.  tuletab meelde TAXE-erikomisjoni järeldusi ja juhib tähelepanu vajadusele tagada, et rikkumisest teatajad saaksid teada anda mitte ainult ebaseaduslikust tegevusest, vaid ka väärtegudest ja esitada mis tahes teavet küsimustes, mis ohustavad või kahjustavad üldsuse huve;

6.  kordab, et rikkumisest teatajad võivad sageli olla ainsad, kes saavad juhtida üldsuse tähelepanu ebaseaduslikule tegevusele, kuna teave on tihti olemuselt tehniline ja ametiisikutel on takistusi sellele juurdepääsu saamisel;

7.  on seisukohal, et rikkumisest teatajad peaksid saama anda teavet anonüümselt või esitada kaebusi eeskätt asjaomase organisatsiooni või pädeva asutuse sisese teavitamismehhanismi kaudu ning nad peaksid ühtlasi olema kaitstud, sõltumata nende valitud teavituskanalist;

8.  rõhutab, et oluline on anda pädevatele ametiasutustele ning reguleerivatele ja õiguskaitseasutustele selgesõnaline ülesanne hoida ülal rikkumisest teatamise kanaleid ning võtta vastu, käsitleda ja uurida arvatavaid kuritarvitusi ning tagada samal ajal vajaduse korral allika konfidentsiaalsus ja mõjutatud osapoolte õigused;

9.  on seisukohal, et kõik ELi ja liikmesriikide avaliku ja erasektori organisatsioonid peaksid kehtestama oma töötajatele rikkumisest teatamise sisekorra; rõhutab töötajate ja teiste isikute teadlikkuse suurendamist juba kehtivast õigusraamistikust rikkumisest teatamise kohta ning kutsub ELi ja liikmesriikide asutusi korraldama korrapäraselt teavituskampaaniaid ja koostama mitmes keeles kergesti mõistetava teabe rikkumisest teatamise peamise korra kohta;

10.  nõuab, et Euroopa järelevalveasutuste (ESAd) eelseisva läbivaatamise käigus kohandataks nende volitusi ja menetlusi seoses rikkumisest teatajate kaitsega;

11.  rõhutab, et rikkumisest teatajate vastu algatatud kohtuasjades peaks kohtuasja algatanud poolel olema kohustus tõendada, et avalikuks tehtud teabe põhjal ei ole tegemist ebaseadusliku tegevuse või väärteoga ega avalike huvide kahjustamise ohuga; mõistab hukka rikkumisest teatajate suhtes peetavaid tahtlikult pahauskseid kohtumenetlusi, millele peaksid järgnema asjakohased sanktsioonid; rõhutab, et rikkumisest teatajate tõhus kaitse on oluline, et tagada õigus sõna- ja teabevabadusele, ning et salastatuse ja konfidentsiaalsuse küsimusi reguleerivad vastukäivad normid tuleks kooskõlas Euroopa inimõiguste kohtupraktikaga läbi vaadata, tagamaks, et seesugused erandid on vajalikud ja proportsionaalsed;

12.  kutsub liikmesriike tagama, et rikkumisest teatajatel oleks takistamatu juurdepääs sõltumatule nõustamisele ja toele ning nad saaksid nõuda hüvitist ahistamise või nende praeguse või tulevase elatise kaotuse eest rikkumisest teatajate kaitse raames tehtud teabe avaldamisele järgnenud survemeetmete tõttu; kutsub üles uurima, kas on olemas häid tavasid, mida võiks sel eesmärgil jagada;

13.  kutsub ELi institutsioone ja teisi ELi asutusi andma eeskuju ja rakendama viivitamata Euroopa Ombudsmani suunised; kutsub komisjoni rakendama täiel määral nii enda kui ka ELi ametite jaoks rikkumisest teatajate kaitseks mõeldud suuniseid vastavalt 2012. aasta personalieeskirjadele; kutsub komisjoni tegema tulemuslikku koostööd ja kooskõlastama jõupingutusi teiste institutsioonidega, sealhulgas Euroopa Prokuratuuriga, et kaitsta rikkumisest teatajaid;

14.  rõhutab, et rikkumisest teatajate ning ELi institutsioonide ja asutuste vahelist suhtlust tuleb tihendada; on seisukohal, et kodanike kaebusi tuleb käsitleda õiglaselt ja lugupidamisega ning tuleks pidada pidevat ühendust kaebusega tegeleva ELi institutsiooni või ameti ja asjaomase rikkumisest teatajaga, andes juhtumi kohta korrapäraselt uut teavet;

15.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks tervikliku tegevuskava teadlikkuse suurendamiseks rikkumisest teatajate kaitsest;

16.  juhib tähelepanu tõsiasjale, et vaja on paremat äriühingute kuritarvitustest teatamise süsteemi, mis täiendaks ja tõhustaks rahvusvahelistele ettevõtjatele mõeldud OECD suuniste kohaseid siseriiklikke kontaktpunkte;

17.  palub komisjonil esitada tervikliku kava, et takistada varade ülekandmist väljapoole ELi, kus korrumpeerunud isikute anonüümsust säilitatakse;

18.  rõhutab vajadust pöörata ärijuhtimise ja sellega seotud valdkondade õppekavades rohkem tähelepanu ärieetikale.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

4.9.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

36

0

13

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Gerolf Annemans, Burkhard Balz, Pervenche Berès, Udo Bullmann, Esther de Lange, Markus Ferber, Jonás Fernández, Neena Gill, Roberto Gualtieri, Brian Hayes, Gunnar Hökmark, Danuta Maria Hübner, Cătălin Sorin Ivan, Petr Ježek, Othmar Karas, Wajid Khan, Philippe Lamberts, Werner Langen, Bernd Lucke, Olle Ludvigsson, Fulvio Martusciello, Marisa Matias, Gabriel Mato, Costas Mavrides, Bernard Monot, Luděk Niedermayer, Dimitrios Papadimoulis, Pirkko Ruohonen-Lerner, Anne Sander, Alfred Sant, Molly Scott Cato, Pedro Silva Pereira, Peter Simon, Kay Swinburne, Paul Tang, Ramon Tremosa i Balcells, Marco Valli, Jakob von Weizsäcker, Marco Zanni

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Enrique Calvet Chambon, Matt Carthy, Manuel dos Santos, Ashley Fox, Eva Joly, Paloma López Bermejo, Thomas Mann, Luigi Morgano, Lieve Wierinck

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Elżbieta Katarzyna Łukacijewska

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

36

+

ALDE

Enrique Calvet Chambon, Petr Ježek, Ramon Tremosa i Balcells, Lieve Wierinck

ECR

Bernd Lucke, Pirkko Ruohonen-Lerner

EFDD

Marco Valli

ENF

Gerolf Annemans, Bernard Monot

GUE/NGL

Matt Carthy, Paloma López Bermejo, Marisa Matias, Dimitrios Papadimoulis

PPE

Brian Hayes, Othmar Karas, Werner Langen, Thomas Mann

S&D

Pervenche Berès, Udo Bullmann, Jonás Fernández, Neena Gill, Roberto Gualtieri, Cătălin Sorin Ivan, Wajid Khan, Olle Ludvigsson, Costas Mavrides, Luigi Morgano, Alfred Sant, Pedro Silva Pereira, Peter Simon, Paul Tang, Manuel dos Santos, Jakob von Weizsäcker

Verts/ALE

Eva Joly, Philippe Lamberts, Molly Scott Cato

0

13

0

ECR

Ashley Fox, Kay Swinburne

ENF

Marco Zanni

PPE

Burkhard Balz, Markus Ferber, Gunnar Hökmark, Danuta Maria Hübner, Elżbieta Katarzyna Łukacijewska, Fulvio Martusciello, Gabriel Mato, Luděk Niedermayer, Anne Sander, Esther de Lange

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

https://www.unodc.org/documents/brussels/UN_Convention_Against_Corruption.pdf

(2)

Vt nt Euroopa Parlamendi 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0310) ja 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0457).


EELARVEKONTROLLIKOMISJONI ARVAMUS (7.9.2017)

õiguskomisjonile

õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik-õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks

(2016/2224(INI))

Arvamuse koostaja: Dennis de Jong

ETTEPANEKUD

Eelarvekontrollikomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et rikkumisest teatajad etendavad sageli olulist või koguni otsustava tähtsusega rolli õigusnormide rikkumise, ebaseadusliku tegevuse, pettuse, korruptsiooni ja teiste väärtegude või õigusriigi põhimõtete rikkumise takistamisel, avastamisel ja avalikustamisel nii üleeuroopalisel kui ka riikide tasandil, nii avalikus kui ka erasektoris;

B.  arvestades nende inimeste vaprust, kes isiklikest ja ametialastest riskidest hoolimata osutavad ühiskonnale teene, edastades või avalikustades teavet avalike huvide kaitseks, peaksid valitsused kindlustama neile piisavad õiguslikud tagatised ja kaitse, sealhulgas finants- ja muude kahjude hüvitamise, näiteks selle eest, kui nad kaotavad töö, olles teatavate tegude kohta teavet andnud või avalikustanud;

C.  arvestades, et rikkumisest teatajate tegevus, mis põhineb läbipaistvuse ja usaldusväärsuse põhimõttel, on rikkumiste paljastamise seisukohast olulise tähtsusega ja seetõttu peaks rikkumisest teatajate kaitse olema seadusega tagatud ja seda tuleks tugevdada kogu Euroopa Liidus, kuid ainult juhul, kui rikkumisest teataja tegevuse eesmärk on kaitsta avalikke huve ja ta tegutseb heas usus, kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga;

D.  arvestades, et Euroopa Parlament võttis hiljuti vastu kaks dokumenti: resolutsiooni rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel(1) ja raporti ELi finantshuvide kaitsmise ja pettustevastase võitluse kohta(2);

E.  arvestades, et alates 1. juulist 2014 on peaaegu kõik ELi institutsioonid ja asutused vastavalt personalieeskirjade artiklitele 22b ja 22c võtnud kohustuslikus korras oma kodukorda meetmed rikkumisest teatajate kaitseks;

F.  arvestades, et üha suurem osa majanduspettuste uurimistest on piiriülese loomuga, kusjuures rikkumistest teatajatel on ülimalt tähtis roll välismaalt riigi majandushuvide vastu toime pandud ebaseaduslike tegude tagamaade väljaselgitamises;

G.  arvestades, et ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni (mille osalised Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on) artiklis 33 on selgelt sätestatud, et vaja on võtta kohaseid õiguslikke meetmeid, mis tagaksid igasuguse põhjendamatu kohtlemise eest kaitse igale inimesele, kes kooskõlas nimetatud konventsiooniga teeb pädevatele ametiasutustele heas usus ja mõistlikel alustel teatavaks kõik faktid rikkumiste kohta;

1.  on kindlalt seisukohal, et rikkumisest teatajate ebapiisav kaitse mõjub ebasoodsalt ELi finantshuvide kaitsele;

2.  kutsub komisjoni üles viivitamata rakendama kõiki vajalikke meetmeid, et täita resolutsiooni rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel, ja eelkõige esitama horisontaalse seadusandliku algatuse eesmärgiga tagada Euroopas rikkumisest teatajatele kõikjal liidus minimaalne kaitsetase ning võtta kasutusele efektiivne ja laiaulatuslik programm Euroopas rikkumisest teatajate kaitseks;

3.  märgib, et ainult mõni liikmesriik on kasutusele võtnud piisavalt kõrgetasemelised rikkumisest teatajate kaitse süsteemid, kuigi rikkumisest teatajate kaitse on korruptsiooni ennetamisel ja korruptsioonivastases võitluses väga vajalik ning seda soovitatakse ka ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni artiklis 33; kutsub neid liikmesriike, kes ei ole veel siseriiklikus õiguses heaks kiitnud rikkumisest teatajate kaitse põhimõtteid, seda võimalikult kiiresti tegema;

4.  märgib, et kuigi parlamendi resolutsioon keskendub rikkumisest teatajatele ELi finantshuvidega seoses, tuleks mitmeid resolutsioonis pakutud meetmeid rikkumisest teatajate toetuseks rakendada ka laiemalt, nii et see hõlmaks muu hulgas keskkonnakaitset, töötajate õigusi ja tarbijakaitset; rõhutab uurivate ajakirjanike panust ja on seisukohal, et nemad peaksid saama samaväärset kaitset;

5.  palub komisjonil sellega seoses tõlgendada mõistet „finantshuvid“ kõige laiemas võimalikus tähenduses, nii et see hõlmaks ka kaudselt ELi finantshuve mõjutavaid juhtumeid;

6.  nõuab tõhusate meetmete rakendamist kõigi nende kaitseks, kes annavad teada väärtegudest töökohtadel, nagu ahistamine, tööalane väljapressimine, ebaseaduslik töölevõtmine ja koondamine, töötasuga seotud diskrimineerimine ja igasugune muu seaduserikkumine;

7.  palub komisjonil võtta oma õigusakti ettepanekusse meetmed töötaja kaitsmiseks tööandja kättemaksu eest juhuks, kui töötaja on toiminud rikkumisest teatajana, kusjuures nende meetmetega tuleks muu hulgas tagada rikkumisest teataja anonüümsus ja teabe konfidentsiaalsus ning vajaduse korral õigus-, finants- ja psühholoogilise abi osutamine ja samal ajal tagada, et ohvristamist või kättemaksu puudutava hagi korral oleks tõendamiskohustus tööandjal;

8.  väljendab rahulolu selle üle, et komisjon on lõpuks kasutusele võtnud kanali, mille kaudu rikkumisest teatajad saavad edastada või avalikustada teavet konkurentsi- ja kartellikokkulepete kohta, kuid rõhutab, et selle kasutamise korda on vaja lihtsustada ja selliseid kanaleid ei tohiks olla ülemäära palju;

9.  rõhutab aga, et rikkumisest teatajad võivad kasutada institutsiooniväliseid kanaleid, näiteks meediat, ja see ei tohiks ELi institutsioonidel takistada ennetavalt ja ametlikult käsitlemast avaldatud teavet, mis puudutab ELi huve; on seisukohal, et kui ELi huve puudutav teave on teatavaks tehtud, ükskõik millise kanali kaudu, peaks selle uurimine olema süsteemne;

10.  palub seetõttu komisjonil järgida resolutsioonis sisalduvat soovitust luua teabekogumise, nõustamise ja suunamisega tegelev sõltumatu ELi asutus, millel oleksid bürood liikmesriikides, kus oleks võimalik võtta vastu teateid õigusnormide rikkumiste kohta, ning millel oleksid piisavad eelarvevahendid, piisav pädevus ja vajalikud spetsialistid, et aidata sees- ja väljaspoolsetel rikkumisest teatajatel kasutada õigeid kanaleid teabe avalikustamiseks võimalike liidu finantshuve kahjustavate õigusnormide rikkumiste kohta ning kaitsta samal ajal nende konfidentsiaalsust ja pakkuda vajalikku tuge ja nõu; on seisukohal, et esimeses etapis peaks asutuse töö põhinema peamiselt saadud teabe usaldusväärsel kontrollimisel;

11.  märgib sellega seoses, et Euroopa Ombudsman on parlamendile teatanud, et on valmis uurima võimalust luua selline asutus ombudsmani ameti raames, ning palub komisjonil uurida, kas nende ülesannete andmine ombudsmanile, kellel on juba pädevus uurida kaebusi ELi institutsioonide siseste kuritarvituste kohta, on teostatav;

12.  tuletab meelde, et samas resolutsioonis nõuab parlament veel, et ELi institutsioonid rakendaksid koostöös kõigi asjaomaste riiklike asutustega kõiki vajalikke meetmeid, et kaitsta teabeallikate konfidentsiaalsust, ning nõuab seetõttu kontrollitud veebisaidi loomist, mille kaudu saaks kaebusi esitada täiesti konfidentsiaalselt;

13.  peab kahetsusväärseks, et kõik ELi asutused ei ole rakendanud rikkumisest teatajate kaitse sise-eeskirju kooskõlas personalieeskirjade artiklitega 22a, 22b ja 22c, ning palub neil neid sise-eeskirju rakendama asuda;

14.  on seisukohal, et valdkonnapõhised, näiteks ELi finantshuvide kaitset käsitlevaid õigusaktid ei tohiks mingil moel korvata ega pidurdada selliste üldsätete vastuvõtmist, millega kehtestatakse rikkumisest teatajate õiguskaitse ühtsed miinimumnõuded; palub seepärast komisjonil esitada horisontaalse õigusakti ettepaneku rikkumisest teatajate kaitse kohta ilma pikema viivituseta;

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

4.9.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

19

0

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jonathan Arnott, Inés Ayala Sender, Zigmantas Balčytis, Dennis de Jong, Tamás Deutsch, Martina Dlabajová, Raffaele Fitto, Luke Ming Flanagan, Ingeborg Gräßle, Cătălin Sorin Ivan, Jean-François Jalkh, Arndt Kohn, Claudia Schmidt, Bart Staes, Hannu Takkula, Indrek Tarand, Marco Valli, Derek Vaughan, Joachim Zeller

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Caterina Chinnici, Brian Hayes, Julia Pitera

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

19

+

ALDE

ECR

EFDD

GUE/NGL

PPE

S&D

Verts/ALE

Martina Dlabajová, Hannu Takkula

Raffaele Fitto

Marco Valli

Luke Ming Flanagan, Dennis de Jong

Tamás Deutsch, Ingeborg Gräßle, Brian Hayes, Julia Pitera, Claudia Schmidt, Joachim Zeller

Inés Ayala Sender, Zigmantas Balčytis, Caterina Chinnici, Cătălin Sorin Ivan, Arndt Kohn, Derek Vaughan

Bart Staes

0

 

 

3

0

EFDD

ENF

Verts/ALE

Jonathan Arnott

Jean-François Jalkh

Indrek Tarand

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0022.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0206.


TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS (13.7.2017)

õiguskomisjonile

õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik-õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks

(2016/2224(INI))

Arvamuse koostaja: David Casa

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et rikkumisest teatajate roll nii avalikus kui ka erasektoris on aidata paljastada, ära hoida ja takistada väärtegusid, nagu väärjuhtimist, pettust ja korruptsiooni, aidates sellega edendada inimõigusi, õigusriiki, väljendusvabadust, läbipaistvust, demokraatlikku vastutust ja töötajate õigusi; arvestades, et sageli on rikkumisest teatajad töötajad, kes on seotud töösuhtega ja sõltuvad elatusvahendina oma palgast;

B.  arvestades, et rikkumisest teatajate kaitsmise tähtsust tunnustatakse kõigis olulistes korruptsiooni käsitlevates rahvusvahelistes õigusaktides ning rikkumisest teatamise eeskirjad on sätestatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastases konventsioonis (UNCAC), Euroopa Nõukogu soovituses CM/Rec(2014)7 ja OECD 2009. aasta altkäemaksuvastases soovituses;

C.  arvestades, et hiljutised massilised korruptsiooni avalikustavad lekked, näiteks Panama dokumentide ja SwissLeaksi juhtum, ning tööõiguse eeskirjadest kõrvalehoidmise ja nende rikkumise avalikustamine, mis teatavatel juhtudel tõi kaasa ebakindlad töösuhted, näitab, kui oluline on rikkumisest teatajate roll üldsuse huvide kaitsmisel; arvestades, et Euroopas ei tunnustata ega kaitsta rikkumisest teatajaid praegu piisavalt;

D.  arvestades, et sageli on väljendatud tõsist muret selle pärast, et üldsuse huvides rikkumisest teatajad võivad töökohal seista silmitsi vaenulikkuse, ahistamise, hirmutamise ja tõrjutusega, neil võib esineda takistusi tulevase tööhõive seisukohast, elatusvahendite kaotust ning tihti ka tõsiseid ähvardusi nende pereliikmete ja kolleegide suhtes; arvestades, et hirm kättemaksu ees võib rikkumisest teatajaid tagasi hoida, mis seab aga ohtu üldsuse huvid;

E.  arvestades, et töökohtades tuleb arendada töökeskkonda, kus inimesed tunnevad end võimalike väärtegude, nagu puuduste, üleastumiste, väärjuhtimise, pettuse või ebaseadusliku tegevuse kohta muret väljendades kindlalt; arvestades, et väga tähtis on edendada sellist õiguskultuuri, mis võimaldab inimestel tunda, et nad saavad tõstatada probleeme ja ei pea kartma survestamist, mis võib mõjutada nende praegust ja tulevast tööhõiveolukorda;

F.  arvestades, et rikkumisest teatamise eesmärk peaks olema neist juhtumitest, mis kujutavad endast ohtu üldsuse huvidele või õigusrikkumist, või mis tahes muust väärteost või üleastumisest teavitamine;

G.  arvestades, et mõnes liikmesriigis on juba olemas rikkumisest teatajaid kaitsvad seadused, teistes aga mitte, mistõttu on rikkumisest teatajate kaitse ELis piiratud või ebaühtlane; arvestades, et see on eriti tähtis, kui tegemist on piiriülese või kogu ELi puudutava mõjuga; arvestades, et see tekitab õiguskindlusetust;

H.  arvestades, et liikmesriigid peavad rikkumisest teatajate kaitsmiseks tingimata tagama kehtivate siseriiklike õigusaktide järgimise, kuna rikkumisest teatajaid kaitsva siseriikliku õigusraamistiku olemasolu ei taga alati rikkumisest teatajate kaitse nõuetekohast rakendamist ja tõhusust;

I.  arvestades, et korruptsioon on praegu Euroopa Liidus tõsine probleem, kuna see võib kaasa tuua valitsuse suutmatuse kaitsta elanikkonda, töötajaid, õigusriiki ja majandust, olukorra halvenemise seoses avalik-õiguslike asutuste ja avalike teenuste, majanduskasvu ja konkurentsivõimega mitmesugustes valdkondades ning usalduse kaotamise avalik-õiguslike ja eraõiguslike asutuste läbipaistvuse ja demokraatliku vastutuse vastu; arvestades, et hinnangute kohaselt läheb korruptsioon ELi majandusele maksma 120 miljardit eurot aastas ehk 1 % ELi SKPst;

J.  arvestades, et majandusluurega seotud küsimused võivad olla piiriülest laadi ning et rikkumisest teatajatel on riigi majandushuvide vastu välismaalt toime pandud ebaseadusliku tegevuse seisukohast tähtis teavitav roll;

K.  arvestades, et rikkumisest teatajatel on ka suur tähtsus organisatsioonis esinevate vigade, raskuste või probleemide kindlakstegemisel varajases etapis; arvestades, et kui seda tava järgitaks, võiks kujuneda välja organisatsioonikultuur, kus õpitakse vigadest; arvestades, et mõnes organisatsioonis ja liikmesriigis on see viinud vigadest teatamise toetamiseni ja seetõttu organisatsiooniliste muudatusteni;

1.  nõuab meetmete võtmist, et muuta üldsuse, eelkõige poliitikute, tööandjate ja meedia suhtumist rikkumisest teatajatesse, rõhutades nende positiivset rolli varajase hoiatamise mehhanismi ja tõkestajana, et avastada ja ennetada kuritarvitamist ja korruptsiooni, ning aruandlusmehhanismina võimaldamaks avalikku järelevalvet valitsuste ja ettevõtete üle;

2.  kiidab heaks Euroopa Nõukogu soovituse, milles käsitletakse rikkumisest teatajate Euroopa kaitseraamistiku kohaldamisala, mis peaks hõlmama kõiki üksikisikuid, kes töötavad kas avalikus või erasektoris, sõltumata nende töösuhte laadist ja sellest, kas töö on tasustatav või mittetasustatav;

3.  palub komisjonil pärast õigusliku aluse hindamist ja sotsiaalpartneritega konsulteerimist koostada rikkumisest teatajaid käsitlev seadusandlik või õiguslik ettepanek kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega; nõuab tulemuslikke meetmeid, et tööga seotud ebaõiglase kohtlemise, kättemaksu ning kriminaal- ja tsiviilvastutuse eest kaitsta rikkumisest teatajaid, kes avastavad väärtegusid ja annavad nendest üldsuse huvides heas usus teada; rõhutab rikkumisest teatajate anonüümsuse ja protsessi konfidentsiaalsuse tagamise tähtsust;

4.  juhib tähelepanu ohule, et üldsuse huvides rikkumisest teatajad võivad oma töökohal jääda ilma karjäärivõimalustest, kaotada töö või sattuda kolleegide ja juhtkonna kättemaksu ohvriks, ning pärssivale, ähvardavale ja pikaajalisele psühholoogiliselt laastavale mõjule, mida see avaldab neile, kes võivad kokku puutuda väärtegudega; rõhutab, et rikkumisest teatajad tegutsevad suure isikliku ja kutsealase riskiga ja enamasti maksavad selle eest isiklikku ja ametialast hinda; rõhutab seetõttu, et mõistet „rikkumisest teataja“ tuleks kohaldada võimalikult paljude eri töötajate kategooriate suhtes, sealhulgas praegused ja endised töötajad ning praktikandid, õpipoisid ja teised;

5.  tuletab meelde, kui tähtis on töötada välja vahendid, et keelustada mis tahes kättemaksuvorm, nagu ahistamine, või muu karistav või diskrimineeriv kohtlemine, sealhulgas teabe avaldamise tagajärjel kolleegide või pereliikmete vastu võetud meetmed, ning selle eest karistada;

6.  rõhutab, et rikkumisest teatajatel ja nende pereliikmetel, kelle elu või julgeolek on ohus, peab olema õigus saada tõhusat ja piisavat kaitset ning võtta vajaduse korral kohtute kaudu meetmeid;

7.  rõhutab, et rikkumisest teatajad on uurivate ajakirjanike jaoks oluline teabeallikas, ning kutsub liikmesriike üles tagama, et ajakirjanike õigusi ja heas usus rikkumisest teatajate identiteeti kaitstakse tõhusalt ja õiguslikult juhtudel, kui väited leiavad kinnitust; rõhutab, et kui ajakirjanikud ise on teabeallikaks, peaksid nad samuti olema kaitstud, ning et kummalgi juhul ei tohiks ametiasutused kasutada jälgimist;

8.  leiab, et tõendamiskohustus peaks lasuma tööandjal, kes peab selgelt näitama, et töötaja vastu võetud mis tahes meetmed ei olnud kuidagi seotud rikkumisest teataja avaldatud teabega;

9.  nõuab tungivalt, et tööandjad, töötajate esindajad ja ametiasutused seaksid sisse tõhusad väärtegudest teatamise ja väärtegude avalikustamise kanalid, et võtta kiiresti meetmeid neile antud teabe põhjal pärast selle põhjalikku kontrollimist, ning teavitaksid rikkumisest või väärteost viivitamata kõiki asjakohaseid pooli, asutusi ja institutsioone, keda on vaja teavitada;

10.  tuletab meelde, et kogu liidus tuleb tagada vajalik õiguskindlus ja kaitse neile, kes teatavad kindlakstehtud väärtegudest nii avalikus kui ka erasektoris;

11.  tuletab meelde, et mis tahes tulevane õigusraamistik peaks võtma arvesse eeskirju, õiguseid ja kohustusi, millega reguleeritakse ja mis mõjutavad tööhõivet; rõhutab lisaks, et see peaks toimuma sotsiaalpartnereid kaasates ja kooskõlas kollektiivlepingutega;

12.  tuletab meelde, et pärast põhjalikku kontrollimist tuleks pahauskselt esitatud tahtlike valesüüdistuste eest vastutavad isikud vastutusele võtta;

13.  kutsub ametiasutusi tungivalt üles võtma kohustavaid meetmeid, et tagada hoiatuste vastuvõtmise ja haldamise korraldamine nii tööandjate kui ka asjaomaste ametiasutuste poolt.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

12.7.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

50

0

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Guillaume Balas, Tiziana Beghin, Brando Benifei, Enrique Calvet Chambon, David Casa, Ole Christensen, Martina Dlabajová, Lampros Fountoulis, Elena Gentile, Arne Gericke, Marian Harkin, Czesław Hoc, Danuta Jazłowiecka, Agnes Jongerius, Rina Ronja Kari, Jan Keller, Ádám Kósa, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Jean Lambert, Jérôme Lavrilleux, Patrick Le Hyaric, Jeroen Lenaers, Verónica Lope Fontagné, Javi López, Thomas Mann, Dominique Martin, Anthea McIntyre, Joëlle Mélin, Elisabeth Morin-Chartier, Marek Plura, Terry Reintke, Robert Rochefort, Claude Rolin, Sven Schulze, Siôn Simon, Romana Tomc, Yana Toom, Marita Ulvskog, Renate Weber, Tatjana Ždanoka, Jana Žitňanská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Maria Arena, Lynn Boylan, Tania González Peñas, Marju Lauristin, Paloma López Bermejo, Anne Sander, Joachim Schuster, Csaba Sógor, Helga Stevens, Flavio Zanonato

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Andrejs Mamikins

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

50

+

ALDE

ECR

EFDD

GUE/NGL

NI

PPE

S&D

VERTS/ALE

Enrique Calvet Chambon, Martina Dlabajová, Marian Harkin, Robert Rochefort, Yana Toom, Renate Weber

Arne Gericke, Czesław Hoc, Anthea McIntyre, Helga Stevens, Jana Žitňanská

Tiziana Beghin

Lynn Boylan, Tania González Peñas, Rina Ronja Kari, Patrick Le Hyaric, Paloma López Bermejo

Lampros Fountoulis

David Casa, Danuta Jazłowiecka, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Ádám Kósa, Jérôme Lavrilleux, Jeroen Lenaers, Verónica Lope Fontagné, Thomas Mann, Elisabeth Morin-Chartier, Marek Plura, Claude Rolin, Anne Sander, Sven Schulze, Csaba Sógor, Romana Tomc

Maria Arena, Guillaume Balas, Brando Benifei, Ole Christensen, Elena Gentile, Agnes Jongerius, Jan Keller, Marju Lauristin, Javi López, Andrejs Mamikins, Joachim Schuster, Siôn Simon, Marita Ulvskog, Flavio Zanonato

Jean Lambert, Terry Reintke, Tatjana Ždanoka

0

 

 

2

0

ENF

Dominique Martin, Joëlle Mélin

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu


KESKKONNA-, RAHVATERVISE JA TOIDUOHUTUSE KOMISJONI ARVAMUS (13.7.2017)

õiguskomisjonile

õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik-õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks

(2016/2224(INI))

Arvamuse koostaja: Luke Ming Flanagan

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  on veendunud, et rikkumisest teatajate ebapiisav kaitse avaldab negatiivset mõju ELi keskkonnakaitse-, rahvatervise- ja toiduohutuspoliitika väljatöötamisele ja rakendamisele, kuna kättemaksu kartus võib rikkumisest teatajatele mõjuda pidurdavalt, sellega seatakse aga ohtu üldsuse huvid;

2.  on seisukohal, et kuigi liikmesriikides tunnustatakse rikkumisest teatamise tähtsust ja väärtust rahvatervise, keskkonna ja toiduohutuse valdkonnas nüüd üha rohkem, on riikide ja Euroopa tasandil vaja rikkumisest teatamise kohta korraldada teabe- ja reklaamikampaaniaid, et muuta suhtumist ja mõtteviise;

3.  on veendunud, et rikkumisest teatajad mängivad olulist rolli selles, et vähendada ohte rahva tervisele, keskkonnale ja toiduohutusele – valdkondadele, kus teatavaid ohte on raske väljastpoolt kontrollida –, samuti väärtegude ja korruptsiooni ärahoidmises ja takistamises; on seisukohal, et rikkumisest teatajate tugevam kaitse soodustab üldsuse huvides veelgi rahvatervist ja keskkonda puudutavate riskide ja ohtude avalikustamist ning toiduohutuse parandamist, aitab edendada avaliku vastutuse ja aususe kultuuri nii avaliku kui ka erasektori asutustes ning isegi päästa elusid; näiteks võib nimetada uuringute avaldamist ägeda raskekujulise respiratoorse sündroomi (SARS) ja muude ohtlike haiguste kohta, mis ohustasid miljoneid inimesi Hiinas, ja uuringuid, mis aitasid vältida keskkonnaohte USAs;

4.  tuletab meelde hiljutisi suure mõjuga juhtumeid, nagu Dieselgate’i, Nestle ja hobuseliha skandaalid, millega seoses toodi päevavalgele keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse riske ning kus rikkumisest teatajad aitasid kaasa nende riskide tuvastamisele või kus rikkumisest teatajate tugevam kaitse oleks võinud aidata riske varem tuvastada ja kahju piirata;

5.  rõhutab, et olulised edusammud rahvatervise valdkonnas, eelkõige tubakatoodete tarbimise piiramisel, on lõppkokkuvõttes taandatavad sisedokumentide avaldamisele rikkumisest teatajate poolt;

6.  juhib tähelepanu asjaolule, et keskkonna, rahvatervise ja toiduohutusega seotud ohud ei peatu riigipiiridel, mis tähendab seda, et rikkumistest teataja nõrk või olematu kaitse ühes liikmesriigis, mis võib takistada nende ohtude õigeaegset avastamist, seab ohtu kõigi ELi kodanike tervise ja ohutuse ning suutlikkuse kaitsta keskkonda;

7.  juhib tähelepanu asjaolule, et looduslike liikidega kaubitsemisest on saanud üks maailma kõige kasumlikumaid organiseeritud kuritegevuse vorme, ja märgib, et sellega seoses on oluline roll rikkumisest teatajatel, kes annavad teada ebaseaduslikust kauplemisest, metsaraiest, kalapüügist ja teistest eluslooduse vastastest kuritegudest;

8.  rõhutab, et tõendusmaterjal põllumajandusettevõtetes ja tapamajades esinevate ELi loomakaitse- ja toiduohutusnormide rikkumiste kohta sõltub pea eranditult rikkumisest teatajatest, kuna üldsusel ei ole neile ettevõtetele juurdepääsu ja ametlikest kontrollidest antakse tavaliselt ette teada;

9.  tunnistab, et kalalaevad on merel olles äärmiselt isoleeritud ja et rikkumisest teatajate kaitse on oluline, et neil oleks võimalik esitada tõendeid ebaseadusliku kalapüügi ja muude ELi õigusnormide rikkumiste kohta;

10.  peab taunitavaks, et reguleerivad asutused, sealhulgas toidutarneahelat jälgivad asutused on alarahastatud ja sõltuvad seetõttu rikkumisest teatajatelt saadavast teabest; rõhutab, et seetõttu on oluline reguleerivate asutuste rahastamist suurendada ja samal ajal rikkumisest teatajaid tõhusalt kaitsta;

11.  rõhutab, et rikkumisest teatajaid kaitsev kiire ja tugev ELi seadusandlus ning poliitiline konsensus, mis võimaldab rakendada tõhusaid meetmeid nii riikide kui ka Euroopa tasandil, aitab ka säilitada ja tugevdada usaldust demokraatlike institutsioonide vastu, soodustada teaduslikku asjatundlikkust, pidada arutelusid, paljastada huvide konflikte ja näidata ELi meetmete lisaväärtust kodanike jaoks; märgib, et rikkumisest teatajaid puudutav seadusandlus julgustab eelkõige teaduse ja tehnika asjatundjaid tõendama fakte, mis muidu jääksid varjatuks;

12.  peab taunitavaks liikmesriikides rikkumisest teatajate kaitses esinevaid õiguslikke lünki ja puudujääke ning asjaolu, et vaid vähesed liikmesriigid on rikkumisest teatajatele kaitse taganud; toonitab, et vajalik on ELi tasandil kaitse, et tagada rikkumisest teatajatele kõikides liikmesriikides ühesugune täielik õiguskaitse, samuti ka protsessi nõuetekohane ja sõltumatu jätkamine pärast teabe esitamist, tingimusel, et rikkumisest teatajad on tegutsenud heas usus ja üksnes üldist avalikku huvi kaitstes;

13.  märgib, et ELi õiguses on teatavad sätted rikkumisest teatajate kaitseks juba olemas, kuid need on sageli piiratud ulatusega või eri õigusaktides hajutatud, nii et esineb lünki ja puudujääke;

14.  palub komisjonil toetada liikmesriike – julgustada neid looma tõhusaid ja efektiivseid rikkumistest teatajate kaitse mehhanisme;

15.  nõuab, et komisjon võtaks kokku oma avaliku konsulteerimise tulemused, edendaks lähikuudel õigusaktide eelnõusid ja esitaks kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega viivitamata horisontaalse õigusakti ettepaneku, millega määratakse kindlaks ELi tugevad ühised miinimumnormid rikkumisest teatajate kaitseks ja mis põhineb aluslepingu keskkonnakaitset, rahvatervist ja tarbijakaitset käsitlevatel sätetel; rõhutab, et asjaomastes sektoripõhistes käsitustes – näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta direktiivis (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset – on puudujääke ja nõrku kohti; soovitab liikmesriikidel välja töötada õiguslikud vahendid nende kaitseks, kes teatavad avaliku sektori asutustele väärkäitumise juhtumitest; teeb ettepaneku, et ELi ametid võtaksid vastu kirjalikus vormis strateegia, kaitsmaks rikkumisest teatajaid kättemaksu eest;

16.  juhib tähelepanu asjaolule, et enamikul juhtudel põhineb rikkumisest teatajate tegevus läbipaistvuse ja usaldusväärsuse põhimõtetel; rikkumisest teatajate kaitse peaks seetõttu olema seadusega tagatud ja seda tuleks tugevdada kogu ELis, kuid ainult juhtudel, kui nende tegevuse eesmärk on kaitsta üldsuse huve, tegutsedes heas usus vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikale;

17.  nõuab, et komisjon jälgiks rikkumisest teatajaid käsitlevaid sätteid liikmesriikide õigusaktides, et hõlbustada parimate tavade vahetamist ja aidata sellega rikkumisest teatajatele riigi tasandil tõhusamat kaitset tagada;

18.  rõhutab, et ohtude, väärkäitumise ja kuritegudega seotud teabe andmine või avalikustamine, samuti katsed sellist teavet varjata (mis võib põhjustada keskkonnakahju), tervise ja toidu terviklikkuse ja ohutuse küsimused (sealhulgas seoses kujunemisjärgus tehnoloogiatega, mille pikaajaline mõju keskkonnale ja tervisele on veel teadmata), samuti teised väärteovormid, näiteks riigiasutuste, -maa ja -vara väär haldamine, peaksid kõik kuuluma rikkumisest teatajaid kaitsvate ELi õigusaktide kohaldamisalasse, olenemata sellest, kas küsimus on seaduse rikkumises, kui on tegemist põhjendatud veendumusega, et teabe avalikustamine on üldsuse huvides; rõhutab, et rikkumisest teatajatel peaks neis valdkondades kaitsevahenditest kasu olema kogu liidus, kuna keskkonnaküsimused on olemuselt piiriülesed ja see peab asjaomastes õigusaktides kajastuma; rõhutab, et rikkumisest teatajate kaitse tuleks tagada kogu liidus, olenemata sellest, kus rikkumisest teataja elab ja kus kuriteod on toime pandud;

19.  rõhutab avatud organisatsioonikultuuri ning mitmesuguste kaitstud sise- ja väliskanalite tähtsust vabatahtliku rikkumisest teatamise jaoks, et vältida kahju tekitamist keskkonnale, inimeste tervisele ja toiduahelale, mis on ka organisatsioonide endi parimates huvides;

20.  rõhutab asjaolu, et ELi rikkumisest teatajate kaitset käsitlevad õigusaktid peavad olema terviklikud, laiaulatuslikud ja kiiretoimelised ning peavad rikkumisest teatajat ja vajaduse korral ka tema ohustatud kolleege ja sugulasi kaitsma mis tahes kättemaksutegude, ahistamise, hirmutamise ja tõrjumise eest tööl või eraelus ning teabe avalikustamisest tulenevates tsiviil-, kriminaal- või haldusmenetlustes; rõhutab, et rikkumisest teatajate tõhus kaitse on oluline, et tagada õigus sõna- ja teabevabadusele, ning et salastatuse ja konfidentsiaalsuse küsimusi reguleerivad vastukäivad normid tuleks kooskõlas Euroopa inimõiguste kohtupraktikaga läbi vaadata, tagamaks, et seesugused erandid on vajalikud ja proportsionaalsed; rõhutab, et kaitse ei ole vajalik mitte ainult sisemise rikkumisest teatamise puhul, mis toimub sisekasutuseks määratud kanalite kaudu töökohal, või riigiasutustele või järelevalveorganitele teatamise puhul, vaid ka meedia kaudu või muul viisil üldsusele teatamise puhul, võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat; rõhutab, et ELi institutsioonid peaksid koostöös kõikide asjaomaste riiklike asutustega kehtestama ja kasutusele võtma kõik vajalikud meetmed, et kaitsta teabeallikate konfidentsiaalsust, et vältida mis tahes diskrimineerimist või ähvardusi; palub komisjonil tagada, et kõigele rikkumisest teatajatele, sealhulgas neile, kes kannatavad üldsuse huvides teabe andmise või avalikustamise tõttu kättemaksu all ja kes sellest tulenevalt esitavad kohtus põhjendatud nõude, oleksid kättesaadavad sõltumatu õigusnõustamine, rahaline ja psühholoogiline toetus ning vajaduse korral ka leevendavad meetmed;

21.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles välja töötama range õigusraamistiku, mis võimaldaks ettevõtetel luua sisemised rikkumisest teatajate süsteemid, ning sealjuures asjakohaselt määratlema ettevõttele vastamiseks vajaliku „mõistliku aja“ ja tagama, et need süsteemid vastaksid sotsiaalõigusnormidele ja isikuandmete kaitset käsitlevatele õigusnormidele;

22.  rõhutab, et rikkumisest teatajaid kaitsvad sätted peavad olema õiguskindlad, kuna jätkuv selgusetus ja killustatud lähenemisviis hoiab võimalikke rikkumisest teatajaid tagasi, mis on kahjulik nende tööandjatele, seda eelkõige mitmes jurisdiktsioonis või sektoris tegutsevate ettevõtete puhul;

23.  rõhutab uuriva ajakirjanduse tähtsat rolli ning kutsub komisjoni üles tagama, et esitatav ettepanek kindlustaks uurivatele ajakirjanikele rikkumisest teatajatega samaväärse kaitse;

24.  rõhutab, et rikkumisest teataja määratlust ei tohiks kitsendada või piirata teatavate valdkondade, töölepingu staatuse või teatavaks tehtud või avalikustatud tegude või teabe õigusliku iseloomuga, ning et avalikus ja erasektoris tuleks rikkumisest teatajatele anda võrdne kaitse ning mitte siduda neid mis tahes lepingulise kohustusega vältida üldsuse huvides olevat teatamist või avalikustamist, ilma et see mõjutaks vajalikke piiranguid, nagu riikliku julgeoleku ja teabe saamise õiguse üldistest põhimõtetest (Tshwane põhimõtted) tulenevad piirangud;

25.  kutsub liikmesriike üles töötama välja rikkumisest teatamise alase poliitika võrdlusaluseid ja näitajaid nii avalikule kui ka erasektorile;

26.  rõhutab, et ELi õiguses tuleks luua selge kord rikkumisest teatamise käsitlemiseks algusest lõpuni, et tagada rikkumisest teatajate tegevuse nõuetekohane järelevalve alates teate esitamisest ja läbivaatamisest kuni rikkumisest teatajale kaitse tagamiseni, samuti tagada tõhusamad rikkumisest teatajate kaitse mehhanismid; rõhutab, kui tähtis on anda pädevatele ametiasutustele ning reguleerivatele ja õiguskaitseasutustele selgesõnaline ülesanne hoida ülal rikkumisest teatamise kanaleid ning võtta vastu, käsitleda ja uurida arvatavaid kuritarvitusi ning tagada samal ajal vajaduse korral allika konfidentsiaalsus ja mõjutatud osapoolte õigused; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama konfidentsiaalse nõustamise kättesaadavuse isikutele, kes võivad kaaluda üldsuse huvides teatamist või avalikustamist ning kes seetõttu otsivad teatavat teavet, nagu teave rikkumisest teatajate õiguste ja kohustuste, asjaomaste kanalite ning oma otsuse võimalike tagajärgede kohta.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

11.7.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

67

1

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Margrete Auken, Pilar Ayuso, Zoltán Balczó, Catherine Bearder, Ivo Belet, Biljana Borzan, Lynn Boylan, Paul Brannen, Nessa Childers, Birgit Collin-Langen, Mireille D’Ornano, Miriam Dalli, Seb Dance, Angélique Delahaye, Stefan Eck, Bas Eickhout, José Inácio Faria, Karl-Heinz Florenz, Francesc Gambús, Elisabetta Gardini, Gerben-Jan Gerbrandy, Arne Gericke, Jens Gieseke, Julie Girling, Françoise Grossetête, Andrzej Grzyb, Jytte Guteland, Anneli Jäätteenmäki, Jean-François Jalkh, Benedek Jávor, Kateřina Konečná, Urszula Krupa, Giovanni La Via, Jo Leinen, Peter Liese, Norbert Lins, Rupert Matthews, Valentinas Mazuronis, Susanne Melior, Miroslav Mikolášik, Gilles Pargneaux, Piernicola Pedicini, Bolesław G. Piecha, Pavel Poc, Julia Reid, Frédérique Ries, Michèle Rivasi, Daciana Octavia Sârbu, Annie Schreijer-Pierik, Davor Škrlec, Renate Sommer, Claudiu Ciprian Tănăsescu, Ivica Tolić, Estefanía Torres Martínez, Adina-Ioana Vălean, Jadwiga Wiśniewska, Damiano Zoffoli

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Luke Ming Flanagan, Elena Gentile, Esther Herranz García, Krzysztof Hetman, Ulrike Müller, James Nicholson, Christel Schaldemose, Bart Staes, Tiemo Wölken

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Siôn Simon, Derek Vaughan

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

67

+

ALDE

Catherine Bearder, Gerben-Jan Gerbrandy, Anneli Jäätteenmäki, Valentinas Mazuronis, Ulrike Müller, Frédérique Ries

ECR

Arne Gericke, Julie Girling, Urszula Krupa, Rupert Matthews, James Nicholson, Bolesław G. Piecha, Jadwiga Wiśniewska

EFDD

Piernicola Pedicini

ENF

Mireille D’Ornano, Jean-François Jalkh

GUE/NGL

Lynn Boylan, Stefan Eck, Luke Ming Flanagan, Kateřina Konečná, Estefanía Torres Martínez

NI

Zoltán Balczó

PPE

Pilar Ayuso, Ivo Belet, Birgit Collin-Langen, Angélique Delahaye, José Inácio Faria, Karl-Heinz Florenz, Francesc Gambús, Elisabetta Gardini, Jens Gieseke, Françoise Grossetête, Andrzej Grzyb, Esther Herranz García, Krzysztof Hetman, Giovanni La Via, Peter Liese, Norbert Lins, Miroslav Mikolášik, Annie Schreijer-Pierik, Renate Sommer, Ivica Tolić, Adina-Ioana Vălean

S&D

Biljana Borzan, Paul Brannen, Nessa Childers, Miriam Dalli, Seb Dance, Elena Gentile, Jytte Guteland, Jo Leinen, Susanne Melior, Gilles Pargneaux, Pavel Poc, Christel Schaldemose, Peter Simon, Daciana Octavia Sârbu, Claudiu Ciprian Tănăsescu, Derek Vaughan, Tiemo Wölken, Damiano Zoffoli

VERTS/ALE

Margrete Auken, Bas Eickhout, Benedek Jávor, Michèle Rivasi, Davor Škrlec, Bart Staes

1

EFDD

Julia Reid

0

0

 

 

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu


KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS (31.5.2017)

õiguskomisjonile

õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühenduste ja avalik-õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks

(2016/2224(INI))

Arvamuse koostaja: Zdzisław Krasnodębski

ETTEPANEKUD

Kultuuri- ja hariduskomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  on seisukohal, et rikkumisest teatamine on üks kõige tähtsamaid vahendeid, mille abil avastada ja vältida üleastumisi, väärtegusid või ebaseaduslikku tegevust, eriti pettusi ja korruptsiooni avalikus halduses ja eraettevõtetes, organiseeritud kuritegevust, maksudest kõrvalehoidumist ja maksustamise vältimist; on arvamusel, et rikkumisest teatajad on avalike huvide kaitsmise seisukohast ülitähtsad, sest aitavad hoida kokku avaliku sektori raha ning tagada avalikus sfääris läbipaistvust ja ausust; märgib, et rikkumisest teatajad on avalikustanud mitut liikmesriiki puudutavaid skandaale, ning toonitab, et rikkumisest teatajatel on oluline osa ELi korruptsioonivastase võitluse strateegias ning selle tagamises, et ettevõtjaid ja valitsusi saab vastutusele võtta;

2.  on seisukohal, et kultuurilised erinevused ei kahanda vajadust rikkumistest teatajate õigusliku kaitse järele liikmesriikides;

3.  rõhutab, et negatiivne arusaam rikkumistest teatamisest ja rikkumistest teatajatest aeglustab paljudes riikides rikkumisest teatajaid käsitlevate õigusaktide vastuvõtmist ja/või jõustamist ning samuti vähendab kodanike valmisolekut õigusnormide rikkumistest teada anda, isegi kui õiguskaitse mehhanismid on juba olemas;

4.  on seisukohal, et rikkumistest teatajate kaitsmine on oluline sõnavabaduse, arvamuste paljususe, demokraatia ja vabaduse tagamiseks;

5.  rõhutab, et rikkumisest teatajatele tuleb Euroopa Liidus tagada õiguslik kaitse; kinnitab veel kord, et õigusriigi põhimõte on sõnavabaduse kultuurile kasulik;

6.  kinnitab, et rikkumisest teatajatele turvalise keskkonna tagamiseks loodud õigusvahendite rakendamine toetab avalikustamiskultuuri ja aitab ELi kodanikel kasutada oma õigust astuda rikkumistele vastu; märgib, et rikkumisest teatamist tuleks edendada kui kodanike kaasamise viisi ja hea kodaniku kohust ning seda peaksid toetama tõhusad teadlikkuse tõstmise, teavitus-, õppe-, haridus- ja koolitusmeetmed ning samas tuleks tagada piisavate kaitsemeetmete olemasolu ettevõtete äriliselt tundliku teabe, näiteks ärisaladuste kaitseks;

7.  palub liikmesriikidel näidata üles ennetavat aktiivsust seoses avatud kultuuri edendamisega töökohtadel nii avalik-õiguslikus kui ka eraõiguslikus sektoris, et võimaldada organisatsioonidel tegutseda kõrgete eetiliste standardite kohaselt, anda töötajatele kindlust arvamust avaldada ning seeläbi võimaldada võtta meetmeid, et vältida või kõrvaldada mis tahes ohud või kahju;

8.  soovitab liikmesriikidel regulaarselt hinnata nende poolt rakendatavate meetmete tõhusust, võttes arvesse avalikku arvamust seoses suhtumisega rikkumistest teatamisse ja rikkumistest teatajatesse, valdkondadeüleseid uuringuid kõrgema juhtkonna liikmete kohta, kelle ülesanne on võtta vastu ja käsitleda ettekandeid, ning sõltumatuid uuringuid rikkumistest teatamise kohta töökohtadel;

9.  kinnitab taas, et avaliku ja erasektori organisatsioonid peavad looma tihedas koostöös personali esindajatega, sh võimaluse korral koostöös töötajatega oma töötajate, sh praktikantide ja õpipoiste jaoks rikkumisest teatamise sisepoliitika, sätestades avalikustamiseks, sealhulgas väliseks avalikustamiseks selged ja konfidentsiaalsed viisid, teavitades neid, et kui nad annavad teada väärteost, on neil õigus saada kaitset kättemaksu eest, ning vajaduse korral pakkudes konfidentsiaalset õigusnõu ja asjakohaseid kursusi ja koolitusi; toonitab, et selline sisepoliitika ei asenda rikkumisest teatajate kaitset käsitlevaid õigusakte;

10. märgib, et kuna rikkumisest teatajate kaitsmises kättemaksu, hirmutamise ja isoleerimise eest esineb suuri lünki ja õiguslikud tagatised ei ole piisavad, võib kohustus kasutada sisemisi teatamiskanaleid olla riskantne ja mõjuda heidutavalt, piirates nii sõnavabadust kui ka avalikkuse õigust saada teavet; rõhutab, et sisemisi teatamismenetlusi ei tohi kasutada vahendina, mille abil keelata laiema üldsuse teavitamine ebaseaduslikest ja avalikke huve tõsiselt kahjustavatest tegevustest; rõhutab, et see peab kehtima võrdselt ka väliste teatamismenetluste puhul ning et vastavalt ILO 22. juuni 1982. aasta konventsiooni 158 artiklile 5 ei kujuta kaebuse esitamine, osalemine tööandja vastu algatatud menetluses või teabe andmine pädevale asutusele endast piisavat põhjust töösuhte lõpetamiseks;

11.  märgib, et kaitstud avalikustamisi kahju või ohtude kohta, mis on avalikule huvile juba põhjustatud, mida põhjustatakse avalikustamise ajal või mis võivad tõenäoliselt tekkida, võib teha nii töökoha siseselt kui ka väliselt, nii alternatiivselt kui ka kumulatiivselt, nii pädevatele asutustele kui ka parlamendiliikmetele ja järelevalveasutustele, samuti ametiühingutele ja tööandjate liitudele, avalikkusele meedia, sealhulgas sotsiaalmeedia kaudu või valitsusvälistele organisatsioonidele;

12. tuletab meelde, et rikkumistest teatamine on seotud ajakirjandusvabadusega ning on äärmiselt oluline, et tuua päevavalgele ebaseaduslikku või avalikke huve kahjustavat tegevust; rõhutab, et rikkumisest teatajad on uuriva ajakirjanduse jaoks oluline teabeallikas, ning kutsub liikmesriike üles tagama, et ajakirjanike õigust mitte paljastada allikat (muu hulgas juhtudel, kus ajakirjanik ise ongi allikas) kaitstakse tõhusalt ja õiguslikult ning et ametiasutused hoiduksid kasutamast jälgimist, et allikaid kindlaks teha; täheldab sellega seoses, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei ole ajakirjanike allikate kaitse mitte privileeg, vaid vaba ajakirjanduse oluline osa;(1)

13.  on seisukohal, et ELi institutsioonid peaksid olema rikkumisest teatamise poliitika osas eeskujuks; väljendab muret asjaolu pärast, et suur hulk ELi ameteid ei ole ikka veel rakendanud 2012. aasta suuniseid rikkumisest teatamise kohta ning et 2015. aastal korraldatud uuringu tulemused näitasid, et komisjoni töötajad on eeskirjadest vähe teadlikud; kutsub komisjoni ja ELi ameteid üles tagama, et ametid rakendavad suuniseid ning et ELi institutsioonide ja organite töötajad on nendest piisavalt teadlikud; ergutab komisjoni lisama sõlmitavatesse lepingutesse ja toetuslepingutesse standardklausli, milles nõutakse, et toetusesaajad ja nende töötajad teataksid tõsistest õigusnormide rikkumistest OLAFile;

14.  palub, et ELi institutsioonid kehtestaksid ja võtaksid koostöös kõikide asjaomaste riiklike asutustega vajalikud meetmed, kaitsmaks teabeallikate anonüümsust ja konfidentsiaalsust, et vältida mis tahes diskrimineerivat tegevust või ähvardusi;

15.  ärgitab liikmesriike, kes ei ole veel rikkumistest teatamise alaseid õigusakte vastu võtnud, tegema seda lähitulevikus, ning palub komisjonil kaaluda võimalust luua platvorm selle valdkonna parimate tavade vahetamiseks liikmesriikide vahel ja ka kolmandate riikidega.

LISA: LOETELU ÜKSUSTEST VÕI ISIKUTEST,KELLELT ARVAMUSE KOOSTAJA ON TEAVET SAANUD

Järgnev loetelu on koostatud üksnes vabatahtlikkuse alusel ning selle eest vastutab ainuisikuliselt arvamuse koostaja. Arvamuse koostaja Zdzisław Krasnodębski sai käesoleva arvamuse (õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühenduste ja avalik-õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks, PE601.025 – 2016/2224(INI)) koostamisel teavet alltoodud üksustelt või isikutelt.

Üksus ja/või isik

OLAF, Euroopa Komisjon

Euroopa Komisjoni juurdlus- ja distsiplinaaramet, Euroopa Komisjoni personalihalduse ja

julgeoleku peadirektoraat

Ametite, Euroopa koolide ja rahvusvaheliste küsimustega tegelev üksus, Euroopa Komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraat

Poola alaline esindus Euroopa Liidu juures

Transparency International

Journalismfund.eu

Ausa avaliku sektori programm, Stefan Batory Sihtasutus (Fundacja Batorego)

Avalike asjade instituut (Instytut Spraw Publicznych)

Sobieski Instituut (Instytut Sobieskiego)

Ametiühingute foorum (Forum Związków Zawodowych)

Linia Etyki

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

30.5.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

15

9

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Andrea Bocskor, Nikolaos Chountis, Silvia Costa, María Teresa Giménez Barbat, Giorgos Grammatikakis, Petra Kammerevert, Svetoslav Hristov Malinov, Luigi Morgano, Momchil Nekov, John Procter, Michaela Šojdrová, Helga Trüpel, Sabine Verheyen, Bogdan Brunon Wenta, Theodoros Zagorakis, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Milan Zver, Krystyna Łybacka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Santiago Fisas Ayxelà, Dietmar Köster, Zdzisław Krasnodębski, Morten Løkkegaard, Martina Michels, Remo Sernagiotto

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Josep-Maria Terricabras, Kazimierz Michał Ujazdowski

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

15

+

ALDE

María Teresa Giménez Barbat, Morten Løkkegaard

ECR

Zdzisław Krasnodębski, John Procter, Remo Sernagiotto, Kazimierz Michał Ujazdowski

PPE

Andrea Bocskor, Santiago Fisas Ayxelà, Svetoslav Hristov Malinov, Michaela Šojdrová, Sabine Verheyen, Bogdan Brunon Wenta, Theodoros Zagorakis, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Milan Zver

9

S&D

Silvia Costa, Giorgos Grammatikakis, Petra Kammerevert, Dietmar Köster, Krystyna Łybacka, Luigi Morgano, Momchil Nekov

VERTS/ALE

Josep-Maria Terricabras, Helga Trüpel

2

0

GUE/NGL

Nikolaos Chountis, Martina Michels

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0 : erapooletu

(1)

Euroopa Inimõiguste Kohus, 27. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas 20477/05, Tillack vs. Belgia.


KODANIKUVABADUSTE, JUSTIITS- JA SISEASJADE KOMISJONI ARVAMUS (8.9.2017)

õiguskomisjonile

õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik-õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks

(2016/2224(INI))

Arvamuse koostaja: Maite Pagazaurtundúa Ruiz

ETTEPANEKUD

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et komisjon märkis oma 5. juuli 2016. aasta teatises, et rikkumisest teatajate kaitse aitab nii avalikus kui ka erasektoris võidelda väärjuhtimise ja õigusnormide rikkumiste vastu, sealhulgas piiriülese korruptsiooni, riikidevahelise maksudest kõrvalehoidumise ja ebaausate kaubandustavade vastu, mis kõik on peamiselt tingitud liikmesriikide õigusaktide vahel esinevatest õiguslünkadest;

B.  arvestades, et rikkumisest teatamine kujutab endast olulist teabeallikat võitluses organiseeritud kuritegevuse vastu, korruptsioonijuhtumite uurimisel avalikus ja erasektoris ning äriühingute loodud maksustamise vältimise skeemide tuvastamisel, ning arvestades, et rikkumisest teatajate kaitse on seetõttu väga oluline selleks, et edendada avalikku aruandekohustust ja ausameelsust ning kaitsta Euroopa Liidu avalikku hüve ja finantshuve; arvestades, et avalikes huvides tegutsevad rikkumisest teatajad, kes paljastavad väärkäitumise, väärteo, pettuse või ebaseadusliku tegevuse, ei tunne tõelist kaitstust ja võtavad sageli väga suure isikliku riski, sest nad võidakse vallandada, kohtusse kaevata, vahistada ja neid võidakse boikoteerida, ähvardada või taga kiusata ja mitmel muul viisil diskrimineerida;

C.  arvestades, et liit rajaneb sellistel väärtustel nagu demokraatia, õigusriik ja inimõiguste austamine, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2;

D.  arvestades, et rikkumisest teatajate isikuandmete ja nende poolt avaldatud teabe konfidentsiaalsuse kaitsmine aitab luua mõjusamad kanalid, mille abil teatada pettusest, korruptsioonist, väärteost, väärkäitumisest ja muudest rasketest rikkumistest, ning arvestades, et kuna see teave on tundlik, võib konfidentsiaalsuse puudulik haldamine tuua kaasa soovimatuid teabelekkeid ja kahjustada liidus avalikku huvi; arvestades, et rikkumisest teatajate kaitse võib avalikus sektoris aidata tuvastada riiklike vahendite väärkasutamist, pettust ja muud liiki piiriülest korruptsiooni, mis on seotud riiklike või ELi huvidega;

E.  arvestades, et avalikku huvi ohustada või kahjustada võivat teavet edastavad rikkumisest teatajad teevad seda oma väljendus- ja teabevabaduse alusel, mis mõlemad on sätestatud ELi põhiõiguste hartas, eelkõige selle artiklis 11, ning tugevast vastutustundest ja ühiskondlikust moraalitundest;

F.  arvestades, et oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsioonis organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks, 25. novembri 2015. aasta resolutsioonis maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta, 16. detsembri 2015. aasta resolutsioonis läbipaistvuse, kooskõlastamise ja lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas ja 14. veebruari 2017. aasta resolutsioonis rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel kutsus parlament komisjoni üles esitama õigusakti ettepaneku, millega luuakse rikkumisest teatajate tõhus ja terviklik Euroopa kaitseprogramm, et kaitsta neid, kes annavad teada võimalikust pettusest või ebaseaduslikust tegevusest, mis kahjustab Euroopa Liidu avalikku huvi või finantshuve;

G.  arvestades, et rikkumisest teatajate kohtlemise ja kaitse erinevused liikmesriikide vahel võivad neid takistada avaldamast teavet, eelkõige mitmes liikmesriigis olulist teavet, ning arvestades, et rikkumisest teatajate kaitset ei saa saavutada üksnes õiguslike meetmete kaudu, vaid selleks tuleb edendada ka kultuurilist muutust selles, kuidas Euroopa ühiskondades rikkumisest teatamisse suhtutakse, pidades eelkõige silmas põhiõigusi;

H.  arvestades, et rikkumisest teatajate kaitse Euroopa Liidus ei peaks piirduma üksnes Euroopa juhtumitega, vaid peaks kehtima ka rahvusvaheliste juhtumite puhul;

1.  rõhutab, et demokraatlikes ja õigusriigi põhimõtet järgivates avatud riikides on kodanikel õigus saada teavet oma põhiõiguste rikkumiste kohta ja need hukka mõista, muu hulgas need rikkumised, millesse on kaasatud nende oma riigi valitsus;

2.  tunnistab, et rikkumisest teatamine etendab otsustava tähtsusega rolli võitluses pettuse, maksupettuse, maksudest kõrvalehoidumise, väärjuhtimise, väärkäitumise, väärtegude, avalikku huvi kahjustava tegevuse ning kuritegeliku ja ebaseadusliku tegevuse vastu; märgib, et rikkumisest teatamiste hiljutiste juhtumite taustal on selgunud, et rikkumisest teatajad etendavad olulist rolli põhiõiguste tõsiste rikkumiste paljastamisel, avalike huvide kaitsmisel ning aruandekohustuse ja ausameelsuse säilitamisel nii avalikus kui ka erasektoris; juhib tähelepanu asjaolule, et rikkumisest teatajate kaitse ei peaks piirduma üksnes ebaseadusliku tegevuse juhtudega, vaid peaks laienema kõigile väärkäitumisest või väärtegudest teatamise juhtudele; juhib tähelepanu asjaolule, et rikkumisest teatajate kaitset käsitlev õigusloome on killustunud ja rikkumisest teatajate kaitse on liikmesriigiti ebaühtlane, mis võib ELi poliitikat negatiivselt mõjutada;

3.  nõuab rikkumisest teatamise ja rikkumisest teatajate ühist ja laia määratlust, et tagada kõikide rikkumisest teatajate õiguskaitse, mis hõlmaks ka neid, kes avaldavad teavet põhjendatud veendumusega, et teave on selle avalikustamise ajal tõene, ja kes avaldavad ebatäpset teavet ausa eksituse tõttu;

4.  toonitab, et isikuid, kes teadlikult edastavad pädevatele asutustele valet või eksitavat teavet, ei tuleks pidada rikkumisest teatajaks ja seega ei tuleks nende suhtes kaitsemehhanisme kohaldada;

5.  rõhutab, et tagada tuleb edasine kaitse laimamise või ametisaladuse rikkumise eest süüdimõistmise vastu;

6.  rõhutab, et rikkumisest teatajate kaitset tuleks ELi tasandil ühtlustada; on seisukohal, et horisontaalne ELi õigusakt, millega kaitstaks uurivaid ajakirjanikke ja rikkumisest teatajaid avalikus ja erasektoris ning mida täiendaksid valdkondlikud eeskirjad, oleks tõhusaim viis rikkumisest teatajate põhjaliku ja tõelise kaitse tagamiseks; kordab sellega seoses oma üleskutset komisjonile esitada 2017. aasta lõpuks seadusandlik ettepanek, millega luuakse rikkumisest teatajate tõhus ja terviklik Euroopa kaitseprogramm, mis on kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega; nimetatud ettepanek peaks hõlmama mehhanisme äriühingutele, avalik-õiguslikele asutustele ja mittetulundusühendustele;

7.  rõhutab, et ELi institutsioonid peavad rikkumisest teatajate rolli ja väärtegude parandamisest saadava kasu toetamiseks ilmutama huvi ja kindlat tahet; tuletab meelde, et praegu puuduvad rikkumisest teatamise juhtude korral järelmeetmed ja nõuetekohane lahendamine; peab hädavajalikuks, et enne rikkumisest teatajate kaitset käsitleva direktiivi vastuvõtmist rakendataks nõuetekohaselt komisjoni suuniseid rikkumisest teatajate kaitse kohta ELi institutsioonides, ning kutsub kõiki institutsioone, sealhulgas nende ameteid, üles kehtestama selged eeskirjad rikkumisest teatajate kaitse kohta ja nn pöördukse efekti vastased meetmed;

8.  tunnistab, et igal isikul, kes edastab teavet asjaomasele asutusele või paljastab rikkumise muul sobival viisil, peab olema õigus õiguskaitsele;

9.  nõuab tungivalt, et Euroopa Kontrollikoda ja Euroopa Ombudsmani büroo avaldaksid kumbki 2017. aasta lõpuks: 1) eriaruanded, mis sisaldavad statistikat ja selgeid andmeid rikkumisest teatamise juhtude kohta, mis on kindlaks tehtud Euroopa institutsioonides, ettevõtetes, ühingutes, organisatsioonides ja muudes asutustes, mis on liidus registreeritud; 2) asjaomaste institutsioonide järelmeetmed seoses paljastatud juhtumitega, tuginedes komisjoni praegustele suunistele ja eeskirjadele; 3) iga rikkumisest teatajatelt saadud teabe tulemusel algatatud uurimise tulemuse; 4) iga juhtumi puhul rikkumisest teatajate kaitseks kavandatud meetmed;

10.  väljendab muret seoses sellega, et rikkumisest teatajad on era- ja tööelus kättemaksu vastu kaitsetud ning et nende vastu on võimalik algatada kriminaal- ja tsiviilkohtumenetlusi; nõuab, et horisontaalne õigusraamistik hõlmaks määratlusi, kaitset erinevate tagakiusamisvormide vastu ning vabastamist kriminaal- ja tsiviilmenetlusest vastavalt kehtestatavatele kriteeriumitele; rõhutab, et rikkumisest teatajad peaksid saama teavet edastada konfidentsiaalselt või anonüümselt, et nende isikuandmed jääksid salajaseks, ning neil peaks olema võimalus, kui see on kooskõlas riigi õiguskorraga, taotleda ajutisi meetmeid või korraldust vallandamise vältimiseks, kuni rikkumisest teatamise kohtuasi on saanud lahenduse; on kindlalt veendunud, et see suurendab kodanike usaldust liidu ja liikmesriikide asutuste vastu;

11.  rõhutab, et ükski töösuhe ei tohiks piirata isiku õigust väljendusvabadusele ja et kedagi ei tohiks selle õiguse kasutamise tõttu diskrimineerida;

12.  rõhutab, et rikkumisest teatajate kaitset kohaldatakse ka siis, kui väljendatud kahtlus kinnitust ei leia, eeldusel, et isik tegutses heas usus;

13.  nõuab, et riiklikul ja Euroopa tasandil loodaks seaduslikud, konfidentsiaalsed, turvalised, ohutud ja ligipääsetavad teabe andmise kanalid, mille kaudu oleks avaliku huvi kahjustamise ohtu käsitlevat teavet pädevatele ametiasutustele lihtsam edastada; kordab sellega seoses oma nõudmist luua sõltumatu teabekogumise, nõustamise ja suunamise ELi asutus koos liikmesriikides asuvate kontoritega; rõhutab sellega seoses Euroopa Ombudsmani büroo võimalikku rolli; toonitab, et rikkumisest teatajad peaksid saama pädevatele ametiasutustele teavet esitada nii töökoha siseselt kui ka väljaspool seda; rõhutab, et algselt anonüümseks jäänud rikkumisest teatajatele tuleks tagada kaitse, kui nad otsustavad anonüümsusest loobuda ja vajavad kaitset;

14.  rõhutab, et kõnealuseid kanaleid haldavad asutused peaksid uurima väiteid professionaalsel tasemel ning andma ka rikkumisest teatajaile üksikasjalikku teavet nende õiguste ja kohustuste kohta, pakkuma neile kaitset kõigi nende ja nende pereliikmete vastu suunatud kättemaksumeetmete eest ning tagama neile juurdepääsu sõltumatule õigusabile ja vajaduse korral rahalise toetuse, samuti vajaliku psühholoogilise toe ja ravi, ning vaatama läbi hüvitisnõuded, mis on esitatud mis tahes ahistamise või nende praeguse või tulevase elatise kaotuse eest, kui kahju on tekkinud teabe avaldamisele järgnenud survemeetmetest;

15.  rõhutab, et vastavalt personalieeskirjade artiklitele 22a, 22b ja 22c peaksid kõik ELi institutsioonid kehtestama kindlad ja põhjalikud sise-eeskirjad rikkumisest teatajate kaitse kohta;

16.  kutsub komisjoni üles võtma täiel määral arvesse 2017. aasta mais toimunud avaliku konsultatsiooni käigus selle teema kohta kogutud sidusrühmade arvamusi;

17.  rõhutab, et rikkumisest teatajad kujutavad endast tähtsat teabeallikat uuriva ajakirjanduse jaoks; rõhutab, kui olulist rolli kannab meedia ebaseadusliku tegevuse ja väärkäitumise paljastamisel, eriti kui nendega rikutakse kodanike põhiõigusi; kutsub liikmesriike üles tagama, et ajakirjanike õigus mitte paljastada allikat oleks tõhusalt ja õiguslikult kaitstud; rõhutab, et ajakirjanikud peaksid olema kaitstud ka siis, kui nad on ise teabeallikaks, ning et mõlemal juhul ei tohiks ametiasutused kasutada jälgimist; tuletab sellega seoses meelde, et direktiivi (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset, ei tohiks tõlgendada viisil, mis vähendab rikkumisest teatajate ja uuriva ajakirjanduse kaitset; rõhutab, et uurivad ajakirjanikud kuuluvad ohustatud töötajate rühma ja maksavad ulatuslike rikkumiste avalikustamise eest sageli oma töökoha, vabaduse või eluga, ning nõuab, et rikkumisest teatajaid käsitlevasse horisontaalsesse ELi õigusakti lisataks erimeetmed uurivate ajakirjanike kaitseks;

18.  rõhutab, et rikkumisest teatajate tõstatatud küsimusi tuleks uurida sõltumatult ja võimalikult kiiresti ning seejuures tuleb kaitsta ka avalikustamisega seotud olla võivate üksikisikute õigusi; rõhutab, et nii rikkumisest teataja kui iga avalikustamisega seotud isik peaks olema kogu uurimise jooksul võimeline esitama täiendavaid argumente ja tõendeid ning neile tuleks anda avalikustamisega seotud menetluse kohta jooksvalt teavet;

19.  nõuab, et Euroopa Ombudsmani büroo alluvusse loodaks sõltumatu nõustamise ja suunamise üksus, mis oleks pädev vastu võtma teateid, kaebusi, koguma teavet ja andma asjakohast nõu rikkumisest teatajate kaitse kohta;

20.  nõuab, et ELi institutsioonid kehtestaksid ja võtaksid koostöös kõikide asjaomaste riiklike asutustega kõik vajalikud meetmed, kaitsmaks teabeallikate anonüümsust ja konfidentsiaalsust, et vältida mis tahes diskrimineerivat tegevust või ähvardusi;

21.  rõhutab, et valitsusvälised organisatsioonid ei ole kaitstud haldusomavoli, pettuse, vahendite väärkasutamise ja muude rikkumiste läbiviimise katsete eest, ning on seisukohal, et avalikus ja erasektoris rikkumisest teatajate suhtes kehtivaid eeskirju tuleks kohaldada ka valitsusväliste organisatsioonide suhtes;

22.  märgib, et selget lahendust on vaja nendele rikkumisest teatajatele, kes töötavad ELis registreeritud, kuid väljaspool ELi asuvas ettevõttes;

23.  kutsub ELi institutsioone üles hakkama välja andma Euroopa rikkumisest teataja auhinda, et ergutada muutust suhtumises rikkumisest teatamisesse ja selle seosesse põhiõigustega ning muuta rikkumisest teatamine hea kodaniku käitumisviisiks;

24.  rõhutab, et kodanike õigus väärteost teada anda on põhiõiguste harta artiklis 11 sätestatud sõna- ja teabevabaduse loomulik jätk ning et oluline on tagada läbipaistvuse ja terviklikkuse põhimõtted ja avaliku huvi kaitse;

25.  rõhutab, et liikmesriigid peavad järgima Euroopa Nõukogu soovitust rikkumisest teatajate kaitse kohta.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

7.9.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

32

5

12

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Philipp Albrecht, Martina Anderson, Monika Beňová, Caterina Chinnici, Rachida Dati, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Frank Engel, Cornelia Ernst, Raymond Finch, Ana Gomes, Nathalie Griesbeck, Sylvie Guillaume, Jussi Halla-aho, Monika Hohlmeier, Filiz Hyusmenova, Sophia in ‘t Veld, Eva Joly, Barbara Kudrycka, Cécile Kashetu Kyenge, Juan Fernando López Aguilar, Roberta Metsola, Claude Moraes, Péter Niedermüller, Soraya Post, Judith Sargentini, Birgit Sippel, Branislav Škripek, Sergei Stanishev, Helga Stevens, Traian Ungureanu, Bodil Valero, Marie-Christine Vergiat, Udo Voigt, Josef Weidenholzer, Kristina Winberg, Auke Zijlstra

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Andrea Bocskor, Pál Csáky, Dennis de Jong, Gérard Deprez, Andrejs Mamikins, Nuno Melo, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Christine Revault d’Allonnes Bonnefoy, Elissavet Vozemberg-Vrionidi

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Salvatore Cicu, André Elissen, Krzysztof Hetman, Elisabeth Köstinger

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

32

+

ALDE

Gérard Deprez, Nathalie Griesbeck, Filiz Hyusmenova, Sophia in ‘t Veld, Maite Pagazaurtundúa Ruiz

ECR

Jussi Halla-aho, Helga Stevens, Branislav Škripek

GUE/NGL

Martina Anderson, Cornelia Ernst, Dennis de Jong, Marie-Christine Vergiat

NI

Udo Voigt

PPE

Elisabeth Köstinger

S&D

Monika Beňová, Caterina Chinnici, Ana Gomes, Sylvie Guillaume, Cécile Kashetu Kyenge, Juan Fernando López Aguilar, Andrejs Mamikins, Claude Moraes, Péter Niedermüller, Soraya Post, Christine Revault D’Allonnes Bonnefoy, Birgit Sippel, Sergei Stanishev, Josef Weidenholzer

Verts/ALE

Jan Philipp Albrecht, Eva Joly, Judith Sargentini, Bodil Valero

5

EFDD

Raymond Finch

ENF

André Elissen, Auke Zijlstra

PPE

Frank Engel, Traian Ungureanu

12

0

EFDD

Kristina Winberg

PPE

Andrea Bocskor, Salvatore Cicu, Pál Csáky, Rachida Dati, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Krzysztof Hetman, Monika Hohlmeier, Barbara Kudrycka, Nuno Melo, Roberta Metsola, Elissavet Vozemberg-Vrionidi

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu


PÕHISEADUSKOMISJONI ARVAMUS (11.9.2017)

õiguskomisjonile

õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik-õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks

(2016/2224(INI))

Arvamuse koostaja: Fabio Massimo Castaldo

ETTEPANEKUD

Põhiseaduskomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et ELi põhiväärtuste seas on kesksel kohal demokraatia põhimõtte, õigusriigi ja põhiõiguste austamine, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ja ELi põhiõiguste hartas, ning arvestades, et põhiõiguste harta artiklitega 11 ja 41 on sõnaselgelt tagatud sõnavabaduse kaitse ja õigus heale haldusele;

B.  arvestades, et alates 1. jaanuarist 2014 on kõik ELi institutsioonid kohustatud kehtestama sise-eeskirjad ELi institutsioonide ametnikest rikkumisest teatajate kaitseks vastavalt personalieeskirjade artiklitele 22a, 22b ja 22c;

C.  arvestades, et rikkumisest teatajad osutavad tervele ühiskonnale vajalikku teenust, etendavad väga tähtsat ja väärtuslikku rolli demokraatia ja üldiste huvide kaitsel, on andnud põhjapaneva panuse sellistel juhtudel nagu LuxLeaks, SwissLeaks, WikiLeaks ja Panama dokumentide paljastused ning kujutavad endast olulist teabeallikat võitluses kuritegevuse, korruptsiooni ja muude rikkumiste vastu avalikus ja erasektoris, mida on tunnustanud korduvalt nii parlament kui ka rahvusvahelised organisatsioonid, näiteks Euroopa Nõukogu, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ja ÜRO; arvestades, et kõik need organisatsioonid on väljendanud vajadust rikkumisest teatajaid kaitsta; arvestades, et rikkumisest teatajate tõhus kaitse aitaks samuti kaasa siseturu tõhususele, tugevdaks kodanike usaldust ELi vastu ja aitaks otsustavalt kaasa avalike ja erasektori asutuste aruandekohustuse ja ausameelsuse kultuurile;

D.  arvestades, et praegu kogevad rikkumisest teatajad oma avalikustamise tõttu väga sageli negatiivseid tagajärgi ja kättemaksu, kannatavad sotsiaalse tõrjutuse ja häbimärgistamise all koos perega ja kaotavad sageli ka oma töö; arvestades, et OECD andmetel ei olnud rohkem kui ühel kolmandikul teatamismehhanismiga organisatsioonidest teatanute tagakiusamise eest kaitsmise alast kirjalikku strateegiat, või ei tea nad selle olemasolust; arvestades, et paljudes jurisdiktsioonides ja eelkõige erasektoris, kehtivad töötajate suhtes konfidentsiaalsuskohustused seoses teatava teabega, mis tähendab, et rikkumisest teatajate suhtes võidakse kohaldada väljapoole oma organisatsiooni teatamise eest distsiplinaarmeetmeid;

E.  arvestades, et ELi praegune rikkumisest teatajate kaitse ei ole kaugeltki piisav, see on valdkonnapõhine ja liikmesriigiti erinev ning mõnel juhul seda polegi, ja et sellel on muu hulgas negatiivsed tagajärjed ELi poliitikale ja liidu finantshuvidele; arvestades, et ELi õigus, kus on sätestatud erieeskirjad, mis käsitlevad riigi julgeolekut, terrorismi- ja organiseeritud kuritegevuse vastast võitlust, sisaldab juba teatavaid sätteid rikkumisest teatajate kaitsmiseks tagakiusamise eest, kuid see ei näe veel ette horisontaalseid õigusakte, mida kohaldataks kõikidele avalik- ja eraõiguslikele asutustele, mis tähendab, et sageli osutub ELi õigus ebatõhusaks ning tagajärjeks on diskrimineerimine ja õiguslünkade teke; täheldab, et enamik ELi liikmesriike on ratifitseerinud ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni, mis muudab rikkumisest teatajatele asjakohase ja mõjusa kaitse pakkumise kohustuslikuks;

F.  arvestades, et rikkumisest teatajate kaitse peaks olema tagatud õigusaktidega ja seda tuleks tugevdada kogu ELis, tingimusel et nende tegevuse eesmärk on kaitsta üldsuse huve ja nad tegutsevad heas usus vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale;

G.  arvestades, et Euroopa Ombudsmani bürool on selge pädevus uurida ELi kodanike kaebusi haldusomavoli kohta ELi institutsioonides, kuid see ei kaitse rikkumisest teatajaid;

1.  märgib, et ainult mõned liikmesriigid on kehtestanud piisavalt kõrgetasemelised rikkumisest teatajate kaitse süsteemid; kutsub neid liikmesriike, kes ei ole veel rikkumisest teatajate kaitse põhimõtteid siseriiklikusse õigusesse lisanud, seda võimalikult kiiresti tegema;

2.  toonitab, et nii rikkumisest teatajad kui ka asjaomane avaliku või erasektori organ või institutsioon peaksid tagama ELi põhiõiguste hartas ja riiklikes õigusnormides sätestatud õiguste seadusliku kaitse;

3.  on seisukohal, et rikkumisest teatajate olulise rolli tõttu avaliku huvi esindamisel on hädavajalik, et inimesed, kes avalikustavad teavet (konfidentsiaalset või muud teavet) väidetavate rikkumiste, väärtegude või avaliku huviga seotud ohtude kohta, saaksid oma füüsilise ja moraalse puutumatuse, elatusvahendite ja karjääri nõuetekohase kaitse, mille puhul kaitstakse neid kättemaksu eest, k.a haldus-, tsiviil- ja kriminaalmenetlused, tagades neile vajaduse korral juurdepääsu õigusabile ja psühholoogilise toe; rõhutab asjaolu, et kui rikkumisest teataja on asjaomase organisatsiooni töötaja või võib kritiseeritud osalise tegude tõttu kahju kanda, peavad sellised kaitsemeetmed olema rangemad, sest rikkumisest teatajad võivad sattuda abitusse ja raskesse olukorda, mistõttu võib vaja minna rahalisi ja õiguslikke lisavahendeid; leiab, et tõendamiskohustus tuleks ümber pöörata, nii et tööandja peaks tõendama, et mis tahes muutused või tagakiusamine ei ole seotud kaitstud avalikustamisega;

4.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles andma rikkumisest teatajatele võimalikult kõrge konfidentsiaalsuse taseme, muu hulgas digikeskkonnas, ning andma neile juurdepääsu standardmenetlusele, tagades samas nende õiguse anda raskete rikkumiste korral või juhul, kui sisemised kanalid ei ole tõhusad või osutuvad kahjulikuks, neist teada otse väliste kanalite kaudu;

5.  nõuab, et komisjon uuriks rikkumisest teatajate kaitset käsitlevaid ülemaailmseid parimaid tavasid ning võtaks nende põhjal kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega tervikliku lähenemisviisi sellist ühist õigusraamistikku käsitleva seadusandliku ettepaneku kiirele vastuvõtmisele, millega oleks tagatud kõrgetasemeline kaitse nii avalikus kui ka erasektoris, tagades samal ajal, et liikmesriigid võivad võtta rangemaid kaitsemeetmeid; kordab oma üleskutset esitada horisontaalsed ettepanekud enne 2017. aasta lõppu; kutsub komisjoni üles kaaluma sellist rikkumisest teatajate kaitse mudelit, mille kohaselt ei ole riigiasutustel lubatud üritada tuvastada rikkumisest teatajate identiteeti;

6.  tuletab meelde, et asutamislepingutega on kehtestatud mitu õiguslikku alust, mida tuleks uurida, et võimaldada liidul selles valdkonnas tegutseda, näiteks ELi toimimise lepingu artikkel 114, mis käsitleb siseriiklike õigusaktide ühtlustamist seoses siseturu toimimisega, ja artikli 153 lõike 2 punkt b töötingimuste kaitse kohta, eesmärgiga võtta vastu terviklik ja horisontaalne direktiiv rikkumisest teatajate kaitse ühtlustatud miinimumnõuete kohta;

7.  rõhutab, et ühine reguleeriv raamistik peaks sisaldama mõiste „rikkumisest teataja“ ulatuslikku ja selget õiguslikku määratlust, mis hõlmaks ulatuslikke töösuhteid ning õigusvastast või süülist tegu või avalikku huvi kahjustavat tegu puudutava teabe avalikustamist, ning et selles tuleks ühtlasi määrata kindlaks vahendid, millega tagada kaitse põhjendamatute süüdistuste esitamise ja kättemaksu eest, ning stiimulid, et innustada rikkumisest teatajaid aitama kaasa väärtegude paljastamisele; rõhutab, et sellist kaitset ei tohiks laiendada neile, kes tegutsevad üldise huvi vastu, näiteks avaldades teavet isikliku kasu saamise, spionaaži, nn vale lipu all toimuva operatsiooni, hübriidsõja, õõnestamise või mis tahes vormis organiseeritud kuritegevuse eesmärgil; märgib siiski, et niisugune kaitse peab olema tagatud ka isikule, keda süüdistatakse sellistes väidetavates rikkumistes kas era- või avalikus sektoris, sealhulgas näiteks menetlusõiguste kaitse laimamise ja solvamise eest; rõhutab, et rikkumisest teatajate aruandeid tuleks uurida kiiresti ja tõsiselt ning et nii rikkumisest teatajad kui ka avalikustamise juhtumiga seotud isikud peaksid saama esitada täiendavaid argumente ja tõendeid kogu uurimise vältel;

8.  tuletab meelde, et nii ELi institutsioonid kui ka liikmesriigid peaksid igal juhul nõuetekohaselt kohaldama kehtivaid ELi õigusakte, ja et neid tuleks tõlgendada viisil, mis pakub avaliku huvi nimel rikkumisest teatajatele kõige tõhusamat kaitset; rõhutab, et rikkumisest teatajate kaitse on oluline mehhanism, millega tagatakse ELi õigusaktide tõhus kohaldamine; palub seetõttu liikmesriikidel hoiduda selliste rikkumisest teatajate tegevuse kriminaliseerimisest, kes avalikustavad teavet avaliku huvi eesmärgil;

9.  kutsub kõiki ELi institutsioone ja asutusi üles näitama eeskuju ning rakendama täies ulatuses ja tõhusalt Euroopa Ombudsmani 24. juuli 2014. aasta algatusraportit lähtuvalt personalieeskirjade artiklist 22, milles on sätestatud sisemeetmete võtmine avaliku huvi nimel rikkumisest teatajate kaitseks;

10.  kutsub liikmesriike üles looma läbipaistvaid ja kindlaid rikkumisest teatamise kanaleid koos selgete ja ohutute teatamisprotokollidega, mis tagavad konfidentsiaalsuse, ning asutama sõltumatud riiklikud asutused avaliku huvi nimel rikkumisest teatajate kaitseks, kaaludes võimalust eraldada nimetatud asutustele rahalisi vahendeid rikkumisest teatajate toetamiseks; usub, et sõltumatu asutuse loomine võiks aidata liikmesriikidel oma tegevust koordineerida ning oleks eriti kasulik piiriüleste juhtumite lahendamisel;

11.  innustab liikmesriike ja ELi institutsioone edendama tunnustavat suhtumist rikkumisest teatajate olulisse rolli ühiskonnas, sealhulgas teadlikkuse suurendamise kampaaniate abil; kutsub eelkõige komisjoni üles koostama selles küsimuses tervikliku tegevuskava; peab vajalikuks tugevdada avalikus sektoris ja töökohtades eetilist kultuuri, et rõhutada, kui oluline on töötajate teadlikkuse suurendamine olemasolevatest õigusraamistikest seoses rikkumisest teatamisega koostöös ametiühingute organisatsioonidega;

12.  kutsub komisjoni üles viima läbi avaliku konsultatsiooni, et küsida sidusrühmade arvamust teatamismehhanismide kohta ning uurida menetluste võimalikke puudujääke riiklikul tasandil; rõhutab, et avaliku konsultatsiooni tulemused kujutavad komisjoni jaoks endast väärtuslikku panust, pidades silmas võimalikku edaspidist ettepanekut rikkumisest teatajate kaitse kohta. 

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

11.9.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

15

0

7

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Mercedes Bresso, Fabio Massimo Castaldo, Esteban González Pons, Danuta Maria Hübner, Diane James, Ramón Jáuregui Atondo, Alain Lamassoure, Jo Leinen, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Markus Pieper, Paulo Rangel, Helmut Scholz, György Schöpflin, Pedro Silva Pereira, Barbara Spinelli, Kazimierz Michał Ujazdowski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Martina Anderson, Max Andersson, Gerolf Annemans, Sven Giegold, Jérôme Lavrilleux, Mairead McGuinness, Jasenko Selimovic, Rainer Wieland

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

15

+

ALDE

Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Jasenko Selimovic

ECR

Kazimierz Michał Ujazdowski

EFDD

Fabio Massimo Castaldo

GUE/NGL

Helmut Scholz, Barbara Spinelli

NI

Diane James

PPE

Alain Lamassoure, Paulo Rangel, Rainer Wieland

S&D

Mercedes Bresso, Ramón Jáuregui Atondo, Pedro Silva Pereira

VERTS/ALE

Max Andersson, Sven Giegold

0

 

 

7

0

ENF

Gerolf Annemans

PPE

Esteban González Pons, Danuta Maria Hübner, Jérôme Lavrilleux, Markus Pieper, György Schöpflin

S&D

Jo Leinen

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

2.10.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

17

1

5

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Max Andersson, Joëlle Bergeron, Marie-Christine Boutonnet, Jean-Marie Cavada, Rosa Estaràs Ferragut, Laura Ferrara, Mary Honeyball, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Gilles Lebreton, Jiří Maštálka, Emil Radev, Julia Reda, Evelyn Regner, Pavel Svoboda, József Szájer, Axel Voss, Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Pascal Durand, Angel Dzhambazki, Jens Rohde, Virginie Rozière, Tiemo Wölken

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Kateřina Konečná, Jens Nilsson


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

17

+

ALDE

EFDD

ENF

GUE/NGL

PPE

S&D

VERTS/ALE

Jean-Marie Cavada, Jens Rohde

Joëlle Bergeron, Laura Ferrara

Marie-Christine Boutonnet, Gilles Lebreton

Katerina Konecná, Jiri Mastálka

Tadeusz Zwiefka

Mary Honeyball, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Jens Nilsson, Evelyn Regner, Virginie Rozière, Tiemo Wölken

Durand Pascal, Julia Reda

1

ECR

Angel Dzhambazki

5

0

PPE

Rosa Estaràs Ferragut, Emil Radev, Pavel Svoboda, József Szájer, Axel Voss

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Õigusalane teave