Menetlus : 2017/2258(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0118/2018

Esitatud tekstid :

A8-0118/2018

Arutelud :

PV 16/04/2018 - 24
CRE 16/04/2018 - 24

Hääletused :

PV 17/04/2018 - 6.12
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0103

RAPORT     
PDF 446kWORD 78k
27.3.2018
PE 616.848v02-00 A8-0118/2018

arengukoostöö rahastamisvahendi, humanitaarabi rahastamisvahendi ja Euroopa Arengufondi rakendamise kohta

(2017/2258(INI))

Arengukomisjon

Raportöör: Enrique Guerrero Salom

SELETUSKIRI – FAKTIDE JA TÄHELEPANEKUTE KOKKUVÕTE
 EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 EELARVEKOMISJONI ARVAMUS
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

SELETUSKIRI – FAKTIDE JA TÄHELEPANEKUTE KOKKUVÕTE

Teadlikkus sellest, et oleme inimestena osa ühest ja samast maailmast, on viimastel aastakümnetel pidevalt kasvanud. Rahu ei saa jätkusuutlikult tagada vaesuse, ebaõigluse ja tõrjumise keskel. Vägivald ja ebakindlus kujutavad endast ohtu, mis levib ja mõjutab kõiki. Äärmiselt ebaühtlane areng ja tulevikuväljavaadete puudumine soodustavad konflikte, muudavad piirkonnad ebastabiilseks, tekitavad pingeid piiridel ja annavad tõuke elanikkonna ebaseaduslikule rändele. Kliimamuutused ohustavad inimkonna tulevikku ja suurendavad looduskatastroofide sagedust ja intensiivsust.

2015. aastal New Yorgis ja Pariisis ning 2016. aastal Istanbulis toimunud kliimakohtumised on selle ühise teadlikkuse selge väljendus. Neist esimese tulemusel sündinud kliimakokkuleppes kutsutakse üles üheskoos muutma meie ühist maailma; teises nõutakse üldiste meetmete rakendamist üleilmse kliimasoojenemise vastu võitlemiseks; kolmandas palutakse, et võtaksime üheskoos vastutuse inimkonna eest. Kõigis kolmes kinnitatakse, et ilma koostööta ei sünni tulemuslikku lahendust.

See mõtteviis, mis on tänaseks laialdaselt omaks võetud, oli juba Euroopa integratsiooniprotsessi alguses käivitatud arengu- ja humanitaarabipoliitika aluseks. Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF) loodi Rooma lepinguga, esialgu eesmärgiga hõlbustada abi andmist riikidele, mis tekkisid suures osas dekoloniseerimisprotsesside tulemusena, ning seejärel laiendades seda järk-järgult, et hõlmata rohkem arengumaid Aasias ja Ladina-Ameerikas ning meie naabruses.

Lissaboni lepinguga toodi esile selle poliitika moraalne tähtsus ja tugevdati ühtlasi ELi arengukoostöö ja humanitaarabi poliitika õiguslikku alust. Lepingus on selgelt sätestatud, et vaesuse vähendamine ning pikas perspektiivis selle likvideerimine on ELi arengukoostöö poliitika peamine eesmärk. See on poliitika, mis on suunatud selliste põhiväärtuste edendamisele nagu inimõiguste austamine, demokraatia, rahu, solidaarsus ja ülemaailmsete avalike hüvede toetamine. Seda eesmärki tuleb silmas pidada, kui EL rakendab poliitikat, mis võib arengumaid mõjutada, või arengukoostöö ja humanitaarabi poliitikasuundi, mis on ülejäänud ELi välistegevusest eraldiseisvad.

On fakt, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on suurimad ametliku arenguabi andjad. ELi juhtroll selles poliitikas ei tulene üksnes antava abi rahalisest kaalukusest, vaid ka tema tegevuse lisaväärtusest, mis on tingitud mitmetest teguritest nagu kogemused valdkonnas ja ELi lugemine poliitiliselt mõjukaks riigiüleseks üksuseks, millel on strateegilise vahendamise tahe ja seetõttu võimekus juhtida läbirääkimisi peamiste rahvusvaheliste koostöövahendite üle arengu- ja humanitaarabi valdkonnas.

Seda ELi välistegevuse lisaväärtust arengukoostööpoliitikas toetavad ka keskmise pikkusega programmide kestvus, fondide prognoositavus ja uuendussuutlikkus ning laialdase geograafilise ja temaatilise katvusega vahendid, mis on kasutatavad erinevatel tasanditel (riiklik, piirkondlik, mandri tasand), sh piirkondades, kus tegutsevad vähesed rahastajad ning riikides ja piirkondades, kus on kriis või mis on kriisijärgses või ebakindlas olukorras.

Erinevatest ELi välistegevuse rahastamise vahenditest kolme kontrollib Euroopa Parlamendi Arengukomisjon (DEVE). DEVE täidab oma kontrollifunktsiooni erinevate arengukoostöö vahendi töörühmade regulaarsete kohtumiste ning strateegiliste ja struktureeritud dialoogide kaudu Euroopa Komisjoniga.

ELi välispoliitika on osa Euroopa Liidu mitmeaastase finantsraamistiku 4. rubriigist „Globaalne Euroopa“, mis kehtib aastatel 2014–2020 ning mida rahastatakse 66 200 miljoni euroga. Raportis käsitletakse kolme välisrahastamisvahendit, mille vahendid jagunevad täpsemalt järgmiselt: arengukoostöö rahastamisvahendi suurus 19 700 miljonit eurot ja humanitaarabi rubriigi rahastus 6621 miljonit eurot ning lõpuks Euroopa Arengufond (EAF), mille eelarve aastateks 2014–2020 on 30 506 miljonit eurot ning mida rahastatakse otse liikmesriikide vahenditest ja mis ei kuulu seega ELi eelarvesse ja on mahukaim ELi arengukoostööpoliitika rahastamisvahend.

Käesoleva raporti eesmärk on anda panus Euroopa Komisjoni algatatud EAFi ja arengukoostöö rahastamisvahendi läbivaatamisse ning hinnata nende ja ka humanitaarabivahendite sobivust, pidades silmas ELi arengukoostöö ja humanitaarabi poliitika eesmärke. Lähtudes EAFi ja arengukoostöö rahastamisvahendi rakendamise analüüsist ajavahemikus jaanuar 2014 kuni juuni 2017, esitatakse aruandes soovitusi, mille eesmärk on parandada EAFi ja arengukoostöö rahastamisvahendi toimimist kuni nende kehtivusaja lõpuni 2020. aastal, ning lisaks käsitletakse ettepanekuid ning antakse soovitusi uue mitmeaastase finantsraamistiku koostamiseks, mille esitab järgnevate kuude jooksul Euroopa Komisjon ning millele arengukomisjon peab õigeaegselt andma poliitilise hinnangu ja mille suhtes täitma oma kaasseadusandja rolli.

Raport põhineb Euroopa Komisjoni dokumendil „Välistegevuse rahastamisvahendi vahearuanne“, komisjoni töödokumentidel „Arengukoostöö rahastamisvahendi hinnang“ ja „Üheteistkümnenda Euroopa Arengufondi hinnang“, Euroopa konsensusel humanitaarabi tegevuskavale aastateks 2008–2013, komisjoni teatisel „Ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise poole: ülemaailmne partnerlus valdkonna põhimõtetele vastava ja tõhusa humanitaarabi andmiseks“, nagu ka eriaruandel, mille on koostanud Euroopa Parlamendi uuringuteenistus humanitaarabivahendi rakendamise kohta. Samuti on tuginetud erinevatele aruannetele, mille Euroopa Komisjon on tellinud kõigi kolme kõnealuse vahendi kohta välishindajatelt. Lõpuks on raporti täiendamisse panustanud ka mitmed valitsusvälised organisatsioonid, kellel on ulatuslikud kogemused ja otsesed teadmised kolme kõnealuse rahastamisvahendi potentsiaalist ja puudustest.

Viimased aastad on ELi jaoks olnud rahutud, mida iseloomustavad mitmed järjestikused või isegi samaaegselt aset leidnud kriisid nii liidus endas kui ka rahvusvahelisel tasandil: majanduskriis, uued turvanõuded, ränne ja pagulased, populismi kasv, rahvusvaheline poliitiline ebakindlus ja nii inimtegevuse kui ka loodusõnnetuste tagajärjel tekkinud humanitaarkriiside levik, mille esinemise sagedus on läbi aegade kõrgeimal tasemel, kusjuures riigisiseselt ümberasustatute arv on pärast teist maailmasõda suurim.

Need probleemid ei tohiks siiski õõnestada põhimõtteid ja väärtusi, millel rajaneb ELi tegevus arengu- ja humanitaarabipoliitika valdkonnas. Vastupidi, isegi hoolimata Brexiti eeldatavast negatiivsest mõjust peab EL panustama rahaliselt arengukoostöösse ja humanitaarabisse samas mahus ja seda isegi suurendama, kui soovib tõepoolest vaesuse lõplikult kaotada ning võidelda rände algpõhjuste vastu, mis hõlmavad hetkel nii suurt osa ELi sise- ja välistegevusest. See muutub vähemalt lähitulevikus veelgi vajalikumaks juhul, kui mõned suured ülemaailmsed osalejad ei võta vastutust planeedi arengu eest või, hullemgi veel, astuvad tagasi eelnevalt võetud kohustustest.

Uute humanitaar- ja poliitiliste probleemide levik ning ELi sise- ja välistegevuse eesmärkide suurem vastastikune mõju võivad kaasa tuua suundumuse kasutada arengukoostöö- ja humanitaarabipoliitikat vahendina või isegi allutada see riiklikele või riigiülestele huvidele, mille kaitse ei tohi kahjustada nende poliitikasuundade väärtusi ja eesmärke, mis on sätestatud Lissaboni lepingus ja mida Euroopa kodanikud suuresti toetavad, nagu arvamusuuringud on korduvalt näidanud.

Aastatuhande arengueesmärkidega loodi ülemaailmne raamistik, mis on olnud ELi ja selle liikmesriikide tegevuse aluseks jõupingutustes vaesusega võitlemisel ning soolise võrdõiguslikkuse ja keskkonnasäästlikkuse edendamisel. Uued 2015. aasta septembris vastu võetud kestliku arengu eesmärgid on veel üks samm selles suunas ning aitavad laiendada ja süvendada seatud eesmärke ning muuta need rakendatavaks nii arengumaades kui ka arenenud riikides. Et seda saavutada, peab poliitikavaldkondade arengusidusus muutuma ELi poliitikakujundamisel määravamaks, tugevdades sidusamate ja kooskõlastatumate rahastamisvahendite kaudu välispoliitika järjepidevust ning ühtsust ELi välis- ja sisepoliitika eesmärkide vahel.

Seega – juhul kui EL soovib jääda arengukoostöö ja humanitaarabi valdkonnas maailmas juhtpositsioonile nii rahalise toetuse mahu kui ka oma tegevuste asjakohasuse poolest nendes poliitikavaldkondades, tuleb uut, 2020. aasta järgset mitmeaastast finantsraamistikku kohandada ja see peab tagama rahalised vahendid ELi ees seisvate ülemaailmsete probleemide lahendamiseks, tagades enda sise- ja välispoliitika ühtsuse ja säilitades samal ajal vastavalt oma põhiväärtustele arengu- ja humanitaarabi autonoomsuse ja ainulaadsuse.


EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

arengukoostöö rahastamisvahendi, humanitaarabi rahastamisvahendi ja Euroopa Arengufondi rakendamise kohta

(2017/2258(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 5 ja artiklit 21,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 208–211 ja artiklit 214,

–  võttes arvesse tulemusliku arengukoostöö ülemaailmset partnerlust, mis võeti vastu 2011. aastal Busanis toimunud kõrgetasemelisel abi tõhusust käsitleval foorumil ning mida uuendati 2016. aastal Nairobis toimunud kõrgetasemelisel kohtumisel,

–  võttes arvesse 14.–18. märtsil 2015 Jaapanis Sendais toimunud kolmandat ÜRO katastroofiohu vähendamise ülemaailmset konverentsi,

–   võttes arvesse 25. septembril 2015 New Yorgis toimunud ÜRO kestliku arengu tippkohtumisel vastu võetud ÜRO resolutsiooni „Muudame oma maailma: kestliku arengu tegevuskava aastani 2030“ ning selles sisalduvat 17 kestliku arengu eesmärki,

–  võttes arvesse 23. ja 24. mail 2016 Istanbulis toimunud ülemaailmset humanitaarabiteemalist tippkohtumist ning ulatuslikku kokkulepet (Grand Bargain), milleni jõudsid mõned suurimad doonorid ja abiandjad,

–  võttes arvesse 23. juunil 2000 Cotonous allkirjastatud ning 25. juunil 2005 ja 22. juunil 2010 läbivaadatud AKV–ELi partnerluslepingut(1),

–  võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta otsust 2013/755/EL ülemeremaade ja -territooriumide Euroopa Liiduga assotsieerimise kohta(2),

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta(3),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(4),

–  võttes arvesse sisekokkulepet nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate vahel Euroopa Liidu abi rahastamise kohta mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) alusel vastavalt AKV–ELi partnerluslepingule ning finantsabi eraldamise kohta nendele ülemeremaadele ja -territooriumidele, mille suhtes kohaldatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu neljandat osa (edaspidi „sisekokkulepe“),

–  võttes arvesse nõukogu 2. märtsi 2015. aasta määrust (EL) 2015/322 11. Euroopa Arengufondi rakendamise kohta(5),

–  võttes arvesse nõukogu 2. märtsi 2015. aasta määrust (EL) 2015/323, mis käsitleb 11. Euroopa Arengufondi suhtes kohaldatavat finantsmäärust(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 233/2014, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend aastateks 2014–2020(7),

–  võttes arvesse 2007. aasta Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas(8),

–  võttes arvesse 7. juuni 2017. aasta Euroopa arengukonsensust(9),

–  võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2017. aasta järeldusi ELi koostöö kohta kodanikuühiskonnaga välissuhete valdkonnas,

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2016. aasta resolutsiooni arengukoostöö tulemuslikkuse suurendamise kohta(10),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni ELi Aafrika usaldusfondi ning selle mõju kohta arengu- ja humanitaarabile(11),

–  võttes arvesse oma 7. juuni 2016. aasta resolutsiooni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva ELi 2015. aasta aruande kohta(12),

–  võttes arvesse oma 22. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni kohalike asutuste ja kodanikuühiskonna rolli kohta Euroopa tegevuses jätkusuutliku arengu toetamisel(13),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 18/2014 EuropeAidi hindamisele ja tulemustele suunatud järelevalve süsteemide kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2017. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Välistegevuse rahastamisvahendi vahearuanne“ (COM(2017)0720) ning sellega kaasnevaid komisjoni talituste töödokumente „Evaluation of the Development Cooperation Instrument“ (Arengukoostöö rahastamisvahendi hindamine) (SWD(2017)0600) ja „Evaluation of the 11th European Development Fund“ (11. Euroopa Arengufondi hindamine) (SWD(2017)0601),

–  võttes arvesse 11. Euroopa Arengufondi välishindamist (2017. aasta juuni lõpparuanne), mille komisjon tellis välistöövõtjate rühmalt,

–  võttes arvesse arengukoostöö rahastamisvahendi välishindamist (2017. aasta juuni lõpparuanne), mille komisjon tellis välistöövõtjate rühmalt,

–  võttes arvesse komisjoni 14. veebruari 2018. aasta teatist „Uus tänapäevane mitmeaastane finantsraamistik Euroopa Liidu jaoks, mis võimaldab tõhusalt saavutada tema prioriteete ka pärast 2020. aastat“ (COM(2018) 0098),

–  võttes arvesse dokumenti „Coherence Report: insights from the external evaluations of the external financing instruments“ (Sidususaruanne: välistegevuse rahastamisvahendite välishindamistest saadud teave) (2017. aasta juuni lõpparuanne), mille komisjon tellis välistöövõtjate rühmalt,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 lõike 1 punkti e ja III lisa,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni arvamust (A8-0118/2018),

A.  arvestades, et alates välistegevuse rahastamisvahendite vastuvõtmisest on rahvusvaheline ja ELi poliitiline raamistik märkimisväärselt muutunud, kuna vastu on võetud sellised pöördelise tähtsusega dokumendid nagu kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, Pariisi kliimakokkulepe, Addis Abeba tegevuskava, Sendai katastroofiohu vähendamise raamistik 2015–2030 ja humaansuse tegevuskava; arvestades, et EL täitis nende dokumentide üle toimunud läbirääkimistes juhtivat rolli;

B.  arvestades, et Lissaboni leping, kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ning kestliku arengu eesmärgid koos Euroopa konsensusega humanitaarabi valdkonnas, Euroopa arengukonsensuse ning Busani arengutõhususe põhimõtetega määravad ELi arengukoostöö ja humanitaarabi strateegia; arvestades lisaks, et nõukogu on võtnud vastu Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia, mis käsitleb muu hulgas arengukoostööd;

C.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 214 ning Euroopa konsensusele humanitaarabi valdkonnas tuleb humanitaarabi anda kooskõlas humanitaarabi põhimõtetega, nagu inimlikkus, neutraalsus, sõltumatus ja erapooletus, ning vajadustepõhisest lähenemisviisist juhindudes; arvestades, et humanitaarabi ei tohiks kasutada kriisiohjevahendina;

D.  arvestades, et arengupoliitika peaks täiendama ELi välispoliitikat ja rände haldamist, tagades samal ajal, et arengu rahastamisvahendeid kasutatakse ainult arenguga seotud ja mitte sellest erinevate eesmärkide (nagu piirikontroll või rändevastane poliitika) saavutamisega seotud kulude katmiseks;

E.  arvestades, et arengukoostöö rahastamisvahendi peamine eesmärk on vaesuse vähendamine ning pikas perspektiivis selle kaotamine arenguriikides, kes ei saa toetust Euroopa Arengufondist, Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendist ega ühinemiseelse abi rahastamisvahendist, et anda partnerriikide kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja kohalikele ametiasutustele temaatilist toetust arenguga seotud globaalsete avalike hüvede ja probleemide valdkonnas ning toetada strateegilist partnerlust Aafrika ja ELi vahel; arvestades, et arengukoostöö rahastamisvahend on ELi eelarves peamine geograafiline rahastamisvahend arengukoostöö valdkonnas, mille raames eraldatakse aastatel 2014–2020 19,6 miljardit eurot vahendeid;

F.  arvestades, et Euroopa Arengufondi peamine eesmärk on vähendada ning pikas perspektiivis kaotada vaesus Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonnas ning saavutada ülemeremaade ja -territooriumide kestlik areng; arvestades, et Euroopa Arengufond on ELi peamine arengukoostöö rahastamisvahend, mille raames eraldatakse 11. EAFile aastateks 2014–2020 30,5 miljardit eurot;

G.  arvestades, et humanitaarabi rahastamisvahendi peamine eesmärk on pakkuda abi, toetust ja kaitset loodusõnnetustest või inimtegevusest põhjustatud katastroofidest ja sarnastest hädaolukordadest mõjutatud inimestele, seades esikohale kõige haavatavamad ohvrid, sõltumata rahvusest, usust, soost, east, etnilisest päritolust või poliitilistest vaadetest, ning kooskõlas tegelike vajaduste, rahvusvaheliste humanitaarabi põhimõtete ning Euroopa konsensusega humanitaarabi valdkonnas;

H.  arvestades, et humanitaarabi rahastamisvahendi tegevuse haare on laiem kui selle peamine ülesanne, milleks on elude päästmine, ja hõlmab ka hädaabi andmist pikemalt kestvatest kriisidest mõjutatutele, lühiajalist taastamis- ja ülesehitustööd, katastroofideks valmistumist ning elanikkonna rände tagajärgedega tegelemist;

I.  arvestades, et tõhus arengukoostöö eeldab uuenduslikke lähenemisviise, andes doonoritele võimaluse kohalikele oludele kiiresti reageerida, töötada koos kohalike organisatsioonidega ning toetada kohalikke ettevõtteid ja ettevõtjaid, eeskätt kõige vaesemates ja haavatavamates riikides; arvestades, et ELi auditeerimissüsteem peab jätma doonoritele paindlikkuse võtta sellistes projektides mõistlikus ulatuses riske, suurendades seeläbi ELi suutlikkust kiiresti reageerida ja tõhusat abi anda;

J.  arvestades, et EL on juhtiv arengu- ja humanitaarabi andja maailmas; arvestades, et selle abi kaudu toetab EL vaesuse vähendamiseks ning ülemaailmsete ja ELi huvide ja põhiväärtuste edendamiseks tehtavaid jõupingutusi;

K.  arvestades, et 29.–30. novembril 2017 Abidjanis toimunud Aafrika Liidu ja ELi tippkohtumine kinnitas soovi rajada tõeline, kaasajastatud, ülemaailmne ja ulatuslik partnerlus, luues tegeliku võrdsuse jaoks poliitilised ja majanduslikud tingimused;

L.  arvestades, et kolmandate riikidega, sh Hiina, Venemaa, Türgi, Brasiilia ja India, sõlmitud arengukoostöölepingute arv on järsult kasvanud;

M.  arvestades, et nn ülemaailmse vaigistamise eeskirja uuesti kehtestamine ja laiendamine ning selliste organisatsioonide rahastamise kärpimine, kes pakuvad naistele ja tüdrukutele pereplaneerimise ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu ja -õiguste teenuseid, tekitavad tõsist muret;

N.  arvestades, et kolmandate riikide valitsustel on tegelikud ootused seoses kiire tegutsemise, tõhususe ning pakilise vajadusega säilitada tugevad arengukoostööpartnerlused; arvestades, et partnerriikides on vaja arendada avatud ja tootlikke majandusi, võttes arvesse uusi olusid ja uusi majanduslikke sidusrühmi rahvusvahelisel tasandil;

O.  arvestades, et 2020. aasta järgses tegevuses Ühendkuningriik enam ei osale ja ELi eelarve kahaneb Brexiti tagajärjel 12–15 %;

P.  arvestades, et Euroopa Arengufondi ning arengukoostöö rahastamisvahendi hindamised kinnitavad, et erinevate geograafiliste ja temaatiliste rahastamisvahendite sidus kasutamine on tõesti võimalik;

Q.  arvestades, et 11. EAFi hindamises nenditakse, et „on tõsine oht, et EAFi suunatakse tegelema probleemidega, mis kaugendavad teda enda peamisest, vaesuse leevendamise eesmärgist, ning mida on keeruline siduda EAFi kesksete väärtustega ja mis ohustavad seda, mida EAF teeb hästi“ ning et „hoolimata konsultatsioonidest on valitsuse ja [kodanikuühiskonna organisatsioonide] vaateid (mõningate silmapaistvate eranditega, näiteks Vaikse ookeani piirkonnas) programmitöö valikutes harva arvesse võetud“ ning et „seega kasutati 11. EAFi programmitöös kontsentreerumise põhimõtte kohaldamisel ülevalt-alla lähenemisviisi, kuid seda Cotonou lepingu keskse partnerluspõhimõtte arvelt“;

R.  arvestades, et 11. EAFi hindamise kohaselt oli aprilliks 2017 peaaegu 500 miljonit eurot EAFi vahenditest eraldatud komisjoni kodanikukaitse ja humanitaarabioperatsioonide peadirektoraadile (ECHO), peaaegu 500 miljonit eurot erakorralise toetusena üksikutele riikidele ning 1,5 miljardit eurot ELi Aafrika jaoks mõeldud hädaolukorra usaldusfondile; arvestades, et Euroopa Arengufondist rahastatakse ka uut Euroopa Kestliku Arengu Fondi;

S.  arvestades, et arengukoostöö rahastamisvahendi hindamises nenditakse, et „arengukoostöö rahastamisvahend on üldiselt jätkuvalt asjakohane ja täidab oma eesmärki, seda nii selle vastuvõtmise ajal kui ka selle rakendamise keskpaigas. See on üldiselt kooskõlas uute poliitikadokumentidega (nt uus Euroopa arengukonsensus ja kestliku arengu tegevuskava aastani 2030) ehkki mõningate prioriteetide elluviimine võib selle praeguses vormis olla keeruline“;

T.  arvestades, et 2014.–2020. aasta välistegevuse rahastamisvahendite vastuvõtmise ajal eelistas Euroopa Parlament eraldiseisvat arengukoostööle suunatud välistegevuse rahastamisvahendit ning nõudis Euroopa Arengufondi eelarvesse kaasamise korral arengualaste vahendite sihtotstarbelist eraldamist;

U.  arvestades, et EAFi hindamises sedastatakse viitega ELi Aafrika jaoks mõeldud hädaolukorra usaldusfondile, et „tavapäraste EAFi projektidega võrreldes lühem ettevalmistus- ja heakskiidu saamise aeg, ELi kaudne osalemine projekti elluviimises ning asjaolu, et need projektid lähtuvad ELi peamistest mureküsimustest ega pole vastuseks [partnerriikide] pikaajalistele eesmärkidele, tekitavad kõik kahtlusi ELi [Aafrika jaoks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi] projektide võimaliku tõhususe ja kestlikkuse ning ELi suutlikkuse suhtes nende rakendamist tähelepanelikult jälgida“;

V.  arvestades, et rahavoog EList riikidesse, kes saavad toetust arengu rahastamise vahenditest, on väiksem nende samade riikide Euroopas elava diasporaa eraviisiliselt tehtud rahaülekannetest;

W.  arvestades, et hoolimata sellest, et Aafrika rahutagamisrahastu sai aastaid Euroopa Arengufondist miljardeid eurosid ning vaatamata komisjoni väljendatud tõsisele murele selle finantsjuhtimise pärast, ei olnud see osa Euroopa Arengufondi hindamisest; arvestades, et Aafrika rahutagamisrahastut hinnati viimati 2011. aastal;

X.  arvestades, et arengukoostöö rahastamisvahendi ja Euroopa Arengufondi hindamiste ning komisjoni välistegevuse rahastamisvahendite vahearuande kohaselt on arengukoostöö rahastamisvahendi ja Euroopa Arengufondi pikaajalist mõju nende eesmärkide täitmisele keeruline mõõta tulenevalt olulistest piirangutest asjakohaste hindamis- ja järelevalvesüsteemide kehtestamisel ja väliste tegurite mõju hindamisel ning asjaomaste riikide ja teemade ulatusest; arvestades, et hindajate sõnul aitab segarahastamine leida täiendavaid vahendeid ainult 50 % juhtudest;

Y.  arvestades, et Euroopa Parlamendil on rakendusmeetmete eelnõu kontrollimiseks olnud väga lühikesed tähtajad; arvestades, et nende tähtaegade puhul ei arvestata piisavalt parlamentaarse tegevuse eripäradega; arvestades, et mõnikord on sellele lisandunud asjaolu, et parlamendile on rakendusmeetmete eelnõu saadetud pärast tähtaega või enne vaheaegu, mis on veelgi piiranud tema suutlikkust oma kontrollimisõigust asjakohaselt täita;

Z.  arvestades, et EL on tunnustanud kodanikuühiskonna organisatsioonidega loodud partnerluste olulisust välissuhete valdkonnas; arvestades, et see hõlmab kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamist välistegevuse rahastamisvahendite programmitöösse ja rakendamisse;

Arengukoostöö rahastamisvahendi, Euroopa Arengufondi ja humanitaarabivahendi rakendamise läbivaatamisest tulenevad faktid ja tähelepanekud

Üldkaalutlused

1.  väljendab heameelt asjaolu üle, et arengukoostöö rahastamisvahendi, Euroopa Arengufondi ja humanitaarabivahendi hindamised näitavad, et vahendite eesmärgid olid nende väljatöötamise ajal valitsenud poliitiliste prioriteetide seisukohalt suuresti asjakohased ning et vahendid on üldiselt otstarbekohased ning kooskõlas kestliku arengu eesmärkide väärtuste ja sihtidega; juhib tähelepanu sellele, et kestliku arengu eesmärkide saavutamise aastane rahastamispuudujääk on 200 miljardit USA dollarit;

2.  märgib, et mõnedes riikides, kus rakendatakse Euroopa Arengufondi ja arengukoostöö rahastamisvahendi geograafilisi programme, on viimase aastakümne vältel tehtud vaesuse vähendamises ning inim- ja majanduslikus arengus edusamme, samas kui teistes riikides on olukord jätkuvalt kriitiline;

3.  märgib rahuloluga, et arengukoostöö rahastamisvahendi ja Euroopa Arengufondi prioriteedid on kooskõlas kestliku arengu eesmärkide väärtuste ja sihtidega tänu olulisele rollile, mida EL on nende vastuvõtmisel täitnud, ning et see asjaolu on paljuski hõlbustanud ja lihtsustanud nende vahendite läbivaatamist;

4.  märgib, et tänu oma eesmärkide laiaulatuslikkusele on arengukoostöö rahastamisvahend ja Euroopa Arengufond võimaldanud oma esimestel rakendusaastatel ELil reageerida uutele kriisidele ja vajadustele; märgib siiski, et kriiside mitmekordistumine ja uute poliitiliste prioriteetide esilekerkimine avaldavad arengukoostöö rahastamisvahendile, Euroopa Arengufondile ja humanitaarabivahendile rahalist survet, on viinud need vahendid oma võimaluste piirini ning nõudnud uute ajutiste mehhanismide, nt usaldusfondide loomist, millega kaasnevad tõsised probleemid, nimelt seoses läbipaistvuse, demokraatliku vastutuse ning nende vähese seotusega arengueesmärkidega; tuletab meelde hiljuti vastu võetud Euroopa Kestliku Arengu Fondi, mis loodi täiendava finantsvõimenduse pakkumiseks;

5.  on rahul arengukoostöö rahastamisvahendi ja Euroopa Arengufondi suurema sisemise sidususega, mis on suuresti tingitud kvaliteetsetest hindamistest, ühtlustatud otsustamisprotsessidest ja valdkonna kontsentreeritusest;

6.  märgib, et on juhtumeid, mille puhul eelarvetoetust kritiseeritakse endiselt selle vähese asjakohasuse ja tõhususe tõttu, kuigi tegelikult on tegemist toetuse vormiga, mis vastab tänapäevasele koostöökontseptsioonile, sobides hästi kokku tõeliste arengupartnerlustega, teeb võimalikuks partnerriikide omavastutuse ning on paindlikum ja tõhusam; nõuab seetõttu meetmete võtmist, et tugevdada poliitilist ja institutsioonilist partnerlust, mis edendab eelarvetoetuse andmist, nõudes samal ajal tõhusat majandusjuhtimist ja demokraatlike väärtuste austamist; juhib tähelepanu, et arengukoostöö poliitikat tuleb ellu viia viisil, mis võtab arvesse nende riikide ja elanikkondade soove, kes seda vajavad, tagades nende osalemise otsustusprotsessis ja vastutuse võtmise poliitika läbipaistva ja tõhusa kohaldamise eest;

7.  märgib asjaolu, et suur hulk riike on saanud kõrgema keskmise sissetulekuga riigiks, mille tulemusel on kahepoolne koostöö arengukoostöö rahastamisvahendi raames lõppenud või saavad nad Euroopa Arengufondi raames vähendatud kahepoolset koostöötoetust, kuna arenguabi kombineerituna edukate riiklike poliitikameetmetega võib anda positiivseid tulemusi; tuletab meelde, et vaesus ja areng on mitmetahulised ning et SKP käsitlemine ainsa arengunäitajana on ebapiisav; märgib lisaks, et kuna enamik maailma kõige vaesematest inimestest elab keskmise sissetulekuga riikides, kus püsib ebavõrdsus, võib keskmise sissetulekuga riikidele abi andmise järsult lõpetamine kahjustada kestliku arengu eesmärkide saavutamist; rõhutab seetõttu vajadust jätkata nende riikide toetamist selles tundlikus etapis teel suurema arengu poole;

8.  toonitab vajadust tagada, et arenguabi kasutatakse vastavalt selle algsele eesmärgile, võttes täielikult arvesse abi ja arengu tõhususe põhimõtteid; kordab, et ELi arengukoostöö tuleks viia kooskõlla partnerriikide kavade ja vajadustega;

9.  rõhutab, et ELi lühiajalised sisehuvid (julgeolek või ränne) ei tohi mingil juhul suunata liidu arengualast tegevuskava ning et abi andmise ja arengutõhususe põhimõtteid tuleb täiel määral järgida ja kohaldada arengukoostöö vormide suhtes;

10.  märgib, et komisjon on jõudnud järeldusele, et vahenditevahelist sidusust saaks ühtlustamise kaudu suurendada; toonitab, et sellele järeldusele ei viidata üheski hindamises;

11.  on mures hindajate tähelepanekute pärast seoses puuduvate järelevalve- ja hindamissüsteemidega, mis muudab tulemuste mõõtmise keeruliseks; toonitab teisalt mitmeid ELi arengupoliitikaga seotud positiivseid tähelepanekuid, millele on oma auditites osutanud Euroopa Kontrollikoda; tuletab meelde tähelepanekuid, mille Euroopa Kontrollikoda esitas oma eriaruandes nr 18/2014 EuropeAidi hindamis- ja tulemustele suunatud järelevalve süsteemide kohta; kutsub komisjoni üles kasutama seda võimalust, et oma tulemuste raamsüsteemi kooskõlas kontrollikoja soovitustega veelgi parandada;

12.  on üllatunud, et hindamistulemused ning järeldused, mille komisjon tegi oma läbivaatamises, on erinevad; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole oma järeldustes käsitlenud tõsiseid probleeme seoses rahastamisvahendite puuduliku partnerlusega ning ohtu, et tähelepanu nihkub vaesuse leevendamisest eemale, ehkki need on hindamise olulised osad;

13.  on mures kättesaadavate andmete puudumise või piiratuse pärast; märgib, et järelevalve- ja hindamissüsteemi puudumine väljaspool aastatuhande arengueesmärke ja kestliku arengu eesmärke teeb muutuste täpse hindamise võimatuks, näiteks mis puudutab rahastamisvahendi paindlikkust või kooskõla teiste vahenditega;

14.  märgib lisaks, et konkreetselt poliitilise arutelu soodustamiseks mõeldud rahastamispeatüki puudumine, viidates eeskätt poliitiliste parteide toetamisele, ei aita kaasa kestliku arengu eesmärkide saavutamisele;

15.  nõuab aruandluse parandamist statistika ja näitajate automaatse koostamise abil;

16.  väljendab kahetsust, et komisjon ei ole kasutanud ära läbivaatamisega tekkinud võimalust kohandada oma poliitikameetmeid uues Euroopa arengukonsensuses sätestatud nõuetega, mis käsitlevad väikesemahulise ja kestliku agroökoloogilise põllumajanduse toetamist; märgib, et sellele vastupidiselt sisaldavad kavandatavad meetmed veelgi enam toetust suuremahulistele põllumajandustootmistele ja põllumajandusettevõtetele;

Arengukoostöö rahastamisvahend

17.  rõhutab, et arengukoostöö rahastamisvahendi olulisus seisneb peamiselt ettenägematutele sündmustele reageerimist võimaldavas paindlikkuses, mis on seotud programmitöö valiku ja rakendamismeetoditega ning vahenditesiseste ja -vaheliste ümberjaotamiste ja reservfondide kasutamisega; toonitab, et mitmeaastase programmitöö paindlikkus on ühtlasi võimaldanud kohandada programmitöö perioodi pikkust kohapealsete oludega, jaotada vahendeid suurte muutuste korral kiiresti ümber ning kasutada erimeetmeid;

18.  väljendab heameelt, et hindamised on toonud esile arengukoostöö rahastamisvahendi valdkondlike programmide strateegilise olulisuse, eeskätt nende suutlikkuse edendada avalike hüvedega seotud ülemaailmseid meetmeid;

19.  võtab teadmiseks välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise ühiseid eeskirju käsitlevas määruses (EL) nr 236/2014 kehtestatud lihtsustamise, ühtlustamise ja ulatuslikumad rakendamisviisid, mis on muutnud arengukoostöö rahastamisvahendi tõhusamaks; rõhutab, et määrus (EL) nr 233/2014, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend(14), ei sisalda üksikasju rahastamisvahendi tulemuslikkuse mõõtmise järelevalve- ja hindamissüsteemi kohta; on äärmiselt mures asjaolu pärast, et rakendusmenetlusi, millest mõned pärinevad finantsmäärusest, peetakse jätkuvalt liiga pikaks ja koormavaks, mis paneb ELi halba valgusesse ning suurendab selliste teatud riikide võetud lähenemisviiside ligitõmbavust, mida nähakse oluliselt vähem formaalsustele ja tingimustele tuginevatena; tuletab sellega seoses meelde, et mõningad nendest menetlustest tulenevad finantsmäärusest ja mitte välistegevuse rahastamisvahenditest, samas kui teised nõuded põhinevad arengukoostöö aluspõhimõtete rakendamisel, nagu partnerlus ja omavastutus;

20.  märgib, et komisjoni töödokumentidest nähtub, et väljamakstud summad on võrreldes maksekohustustega üsna väikesed; rõhutab, et see on suur probleem eriti siis, kui arenguabiga seoses valitseb konkurents; kutsub seetõttu üles tegema rahastamisvõimaluste kohta paremat teavitustööd, et tagada kõigi ELi partnerite teavitamine; nõuab kohalikele sidusrühmadele, sh ametnikele ELi toimikute koostamise kohta koolituse korraldamist, et nad saaksid kriteeriume võimalikult hästi täita, suurendades seeläbi nende võimalusi projekte edukalt rakendada; märgib, et sellised koolitused võivad olla suunatud ka sellele, et parandada vastuseid teiste rahvusvaheliste organisatsioonide projektikutsetele;

21.  on mures, et arengukoostöö rahastamisvahendi vahehindamises juhitakse tähelepanu ohule, et ei pruugita täita nõuet eraldada vähemalt 20 % arengukoostöö rahastamisvahendi alusel antavast abist põhilistele sotsiaalteenustele, nagu tervishoid, ning keskharidusele ja teistele sotsiaalteenustele, ehkki need vajadused on asjaomaste riikide arengu seisukohast olulised; samuti on mures riiklikele tervishoiusüsteemidele antava toetuse ebapiisavuse ning andmete puudumise pärast hariduse rahastamisega seoses saavutatud tulemuste kohta; kordab taas uue Euroopa arengukonsensuse raames võetud kohustust eraldada vähemalt 20 % ELi ametlikust arenguabist sotsiaalse kaasamise ja inimarengu jaoks;

22.  väljendab rahulolu kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja kohalikele ametiasutustele suunatud valdkondliku programmi eesmärkide ja tulemuste üle ning nõuab selle säilitamist edasistes vahendites; on siiski sügavalt mures, et programmide programmitöö ja rakendusetappides on kodanikuühiskonna organisatsioonidel ja kohalikele ametiasutustel üha väiksem osa, ja kutsub üles nende organite, sh teenusepakkujate rolli tugevdama ning nägema ette kohandatud koostööviisid ja strateegilisema lähenemisviisi; rõhutab, et nende riikide arengut on võimalik täielikult saavutada ainult koostöös õiguspäraste kohalike ametiasutustega;

23.  ergutab komisjoni rakendama poliitikameetmeid, mis toetavad Aafrika diasporaa kui arengu seisukohast oluliste sidusrühmade kaasamist;

Euroopa Arengufond

24.  märgib, et Euroopa Arengufond on täitnud vaesuse kaotamisel ja kestliku arengu eesmärkide saavutamisel olulist rolli; märgib siiski, et piirkondlikul tasandil on märgid edusammudest nõrgemad ning et Euroopa Arengufondi puhul ei ole tekkinud järjepidevalt riiklike, piirkondlike ja AKV-siseste koostööprogrammide vahel kindlat koostoimet ja sidusust;

25.  väljendab kahetsust, et läbivaatamine ei hõlmanud Aafrika rahutagamisrahastut, mida ei ole aastaid nõuetekohaselt hinnatud; on seisukohal, et ajal, mil üha enam poliitilist rõhku pannakse julgeoleku- ja arenguküsimuste seosele, on tõenditel põhinev poliitikakujundamine keskse tähtsusega;

26.  väljendab heameelt asjaolu üle, et tänu lühemale planeerimistsüklile, ühtlustatud menetlustele ja eelarve paremale juhtimisele on Euroopa Arengufond osutunud kiiresti muutuvas keskkonnas otstarbekohaseks; märgib siiski, et seda ei ole endiselt muutunud oludega täielikult kohandatud ning et menetlused on jätkuvalt mõnevõrra jäigad ja koormavad;

27.  märgib, et Euroopa Arengufondist rahastatavate AKV riikide rühmade ning ülemeremaade ja -territooriumide väga erisugused vajadused ja iseloom tõstatavad küsimusi kõiki olukordi ühetaoliselt käsitleva lähenemisviisi suhtes, mida järgitakse menetluste ja rakendamisviiside valikul, ning lõppkokkuvõttes Euroopa Arengufondi territoriaalse kohaldamisala suhtes; tuletab meelde vajadust uue ja tõelise võrdsete partnerite vahelise partnerluse järele, mille keskmeks oleksid inimõigused;

28.  märgib, et Euroopa Arengufondile on avaldatud survet tegeleda üha suurema hulga poliitiliste nõudmistega, nagu julgeoleku- ja rändeküsimused, mille kooskõlastamine Euroopa Arengufondi põhiväärtuste ja ELi arengu- ja koostööpoliitika põhimõtetega, nimelt vaesuse kaotamisega võib olla keeruline;

Humanitaarabivahend

29.  tunneb rahulolu asjaolu pärast, et humanitaarabivahend on täitnud oma eesmärki pakkuda rahvusvahelise õiguse täieliku järgimise alusel hädaolukordades abi, tagades samas, et humanitaarabi ei oleks muudetud tööriistaks ning et järgitakse humaansuse, erapooletuse, neutraalsuse ja sõltumatuse põhimõtteid;

30.  märgib, et viimastel aastatel on esinenud oluliselt rohkem humanitaarkriise ja katastroofe, millele on reageeritud humanitaarabivahendi abil, ning sellega on kaasnenud hädaabireservi täielik ärakasutamine ja vajadus võtta kasutusele täiendavad vahendid, ning et paljusid maailma piirkondi mõjutavate kriisiolukordade kasvavat hulka arvestades olukord lühiajalises või keskpikas perspektiivis tõenäoliselt ei parane; märgib, et see osutab vajadusele suurendada oluliselt hädaabireservi ning kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid kiiremini ja paindlikumalt;

31.  leiab, et humanitaarabivahendi põhilisteks sihtmärkideks ja sidusrühmadeks peaksid jääma inimesed ja kogukonnad ning et kõikides olukordades tuleks järgida paindlikku, koordineeritud ja kontekstipõhist lähenemisviisi, milles võetakse arvesse kohalike valitsuste ja ametiasutuste ning kohalike kogukondade, arengule orienteeritud usuliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna osalejate seisukohti; toonitab, et paljud sellised organisatsioonid, sh Euroopas asuvad diasporaaorganisatsioonid, teevad mitmes kriitilises valdkonnas väärtuslikku tööd ning võivad anda humanitaarabile lisaväärtust;

32.  arvestades, et Maailma Terviseorganisatsioon on ohtlikku aborti nimetanud ühena kolmest peamisest emasuremuse põhjusest; rõhutab rahvusvaheliselt kinnitatud õiguslikku alust, millel põhinevad õigus seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seksuaalse vägivalla ohvrite ja konfliktiolukordades inimeste õigused;

Soovitused ülejäänud rakendusperioodiks

33.  rõhutab, et arengukoostöö rahastamisvahendi, Euroopa Arengufondi ja humanitaarabivahendi rakendamisel tuleks arvestada uut rahvusvahelise ja ELi poliitika raamistikku, sealhulgas kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, Pariisi kliimakokkulepet, Addis Abeba tegevuskava ja humaansuse tegevuskava;

34.  tuletab meelde, et kestliku arengu eesmärgid tuleb üle maailma saavutada kõigi rahvusvaheliste osalejate, sealhulgas arenguriikide ja arenenud riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide ühiste jõupingutuste ja partnerlusega; rõhutab, et ELi tasandil nõuab see sise- ja välispoliitika kujundamist ja rakendamist ühisel, sidusal ja kooskõlastatud viisil vastavalt poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtetele; leiab, et ELi sise- ja välispoliitika vastastikuse seotuse tõttu peab poliitikavaldkondade arengusidusus kujunenud välistegevuse rahastamisvahendite määratlemisel ja rakendamisel ning ELi muude poliitikameetmete ja -vahendite vastuvõtmisel olema väga oluliseks teguriks; on siiski arvamusel, et üldist sidusust erinevate vahendite vahel tuleks veelgi parandada, eelkõige parandades sidusust ja kooskõlastamist geograafiliste ja temaatiliste programmide vahel ning saavutades suurema kooskõlastamise ja vastastikuse täiendavuse muude ELi poliitikasuundadega;

35.  tunneb muret asjaolu pärast, et keskmist ületava sissetulekuga riikides, mis ei saa enam Euroopa Arengufondi ja arengukoostöö rahastamisvahendist toetust, võib tekkida rahastamispuudujääk, mis seab nad haavatavasse olukorda; kutsub komisjoni üles kaaluma tagajärgi, kaaluma meetmeid negatiivsete mõjude ennetamiseks ja hõlbustama keskmist ületava sissetulekuga riikide juurdepääsu nende vajadustega kohandatud välistegevuse rahastamisvahenditele, pidades eelkõige silmas hea valitsemistava tõhustamise jõupingutuste suurendamist, võideldes korruptsiooni, maksupettuse ja karistamatusega, tagades õigusriigi põhimõtte austamise ning vabade ja ausate valimiste pidamise, tagades võrdse juurdepääsu kohtumõistmisele ja käsitledes institutsioonilisi nõrkusi; tunnustab tööd, mida selles vallas on tehtud programmi EUROsociAL raames; rõhutab siiski vajadust prioriseerida toetuste eraldamist vähim arenenud riikidele, mis kalduvad ebastabiilsusse, kohtavad olulisi struktuurilisi takistusi jätkusuutlikule arengule ja seetõttu sõltuvad suurel määral rahvusvahelisest avalikust rahastamisest;

36.  on arvamusel, et välistegevuse rahastamisvahenditega tuleks jätkata nii ELi kui ka kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide, kohalike kogukondade, kohalike ja piirkondlike valitsuste ja kohalike omavalitsuste otsest toetamist ning süstemaatiliselt hõlbustada nende aktiivset osalemist mitme sidusrühma dialoogides ELi poliitikasuundade ja kõigi vahendite kõigi programmitöö protsesside valdkonnas; lisaks leiab, et EL peaks edendama kodanikuühiskonna organisatsioonide kui nn valvurite rolli nii ELis kui ka EList väljaspool ja toetama detsentraliseerimise reforme partnerriikides; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni kavatsuse üle süvendada ja tihendada käimasolevat tööd arengu nimel töötava kodanikuühiskonnaga partnerluste loomiseks ja dialoogiks ning tõhustada kodanikuühiskonna organisatsioonide võrgustikega dialoogi pidamist ja nende kaasamist ELi poliitikakujundamisse ning protsessidesse; tuletab meelde, et EL peaks toetama demokraatia tugevnemist, selgitades välja mehhanismid kolmandate riikide organisatsioonide tegevuse toetamiseks, et aidata kaasa avalike hüvede haldamise institutsiooniliste standardite stabiliseerumisele ja parandamisele;

37.   kinnitab oma otsust jälgida, kuidas täidab EL võetud kohustust toetada kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega jätkuvalt inimarengut, et parandada inimeste elu; tuletab meelde, et arengukoostöö rahastamisvahendi puhul toob see kaasa vajaduse eraldada vähemalt 20 % abist põhilistele sotsiaalteenustele, keskendudes tervishoiule ja haridusele, ning keskharidusele; väljendab seetõttu muret selle üle, et ajal, kui jätkuvad kahtlused 20 % inimarengu eesmärgi saavutamise üle, paigutab komisjon rahalisi vahendeid inimarengust ümber investeeringutesse;

38.  nõuab eelarvetoetuse tõhusat kasutamist võimaldavate eeltingimuste ranget kohaldamist ja selle abiandmise viisi süsteemsemat jälgimist partnerriikides, et parandada aruandmist, läbipaistvust, abi tõhusust ning eelarvetoe vastavust selle eesmärkidele;

39.  hoiatab usaldusfondide kuritarvitusliku kasutamise eest, mis seab ohtu ELi arengukoostöö poliitika eripära; nõuab tungivalt, et usaldusfonde kasutataks ainult siis, kui on tagatud nende lisaväärtus võrreldes teiste abiandmise viisidega, eriti hädaolukordades, ja et nende kasutamine oleks alati täielikus vastavuses abi tõhususe põhimõtetega ja arengupoliitika põhieesmärgi: vaesuse kaotamisega; tunneb muret tõsiasja pärast, et liikmesriikide ja muude doonorite osamaksed usaldusfondidesse on olnud oodatust väiksemad, mis on mõjunud nende tõhususele negatiivselt; tuletab meelde vajadust kõnealuste fondide parlamentaarse järelevalve järele; väljendab sügavat muret ELi Aafrika jaoks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi tõhusust käsitleva Euroopa Arengufondi hinnangu järelduste üle;

40.  tuletab meelde, et komisjon peaks tagama läbipaistvuse, kui usaldusfonde kasutatakse, muu hulgas esitades Euroopa Parlamendile korrapärast ajakohastatud teavet ja tagades parlamendi nõuetekohase kaasamise asjaomastesse juhtimisstruktuuridesse vastavalt kohaldatavatele ELi õigusaktidele; tuletab lisaks meelde, et usaldusfondid peavad kohaldama kõiki arengutõhususe põhimõtteid, peaksid vastama pikaajalistele arenguprioriteetidele, põhimõtetele ja väärtustele, riiklikele ja ELi riigi strateegiatele ja muudele asjaomastele vahenditele ja programmidele ning et järelevalvearuanne, millega hinnatakse kõnealust vastavust, tuleks avaldada aastas kaks korda; kordab, et sel otstarbel on Aafrika jaoks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi eesmärk käsitleda rände algpõhjuseid, edendades vastupanuvõimet, majanduslikke võimalusi, võrdseid võimalusi, julgeolekut ja arengut;

41.  tuletab meelde, et ELi välistegevusele mõeldud eelarvet on pidevalt kasutatud ja tugevdatud ning et kriiside sagenemise tõttu on kasutatud ära kõik olemasolevad varud; on seisukohal, et selles mitmete kriiside ja ebakindluse tingimustes peavad välistegevuse rahastamisvahendid olema piisavalt paindlikud, et suuta kohaneda kiirelt muutuvate prioriteetide ja ettenägematute sündmustega ning jõuda praktikas kiirete tulemusteni; seepärast soovitab välistegevuse rahastamisvahendite reservi või kasutamata vahendite arukat kasutamist, suuremat paindlikkust mitmeaastases programmitöös, rahastamisviiside asjakohast kombineerimist ja suuremat lihtsustamist rakendustasandil; rõhutab siiski, et suuremat paindlikkust ei tohiks saavutada abi tõhususe ja prognoositavuse, pikaajaliste geograafiliste ja temaatiliste prioriteetide või partnerriikides reformide edendamise arvel;

42.  palub komisjonil rakendada humanitaarabivahendit viisil, mis on kooskõlas humanitaarpõhimõtete, ulatusliku kokkuleppe raames kooskõlastatud kohustuste ja Euroopa Kontrollikoja eriaruande nr 15/2016 järeldustega(15); palub eeskätt komisjonil suurendada strateegilise programmitöö ja rahastamise valikumenetluse läbipaistvust, pöörata nõuetekohast tähelepanu meetmete kulutõhususele, seadmata ohtu humanitaarabi eesmärke ja valmidust aidata kõige haavatavamaid ja säilitades suutlikkuse humanitaarse kohustuse järgimiseks, ulatudes kõige haavatavateni ja toimides seal, kus vajadused on kõige tungivamad, parandada rakendamisaegset järelevalvet, eraldada rohkem rahalisi vahendeid riiklikele ja kohalikele reageerijatele, vähendada bürokraatiat ühtlustatud aruandlusnõuete kaudu ning näha mitmeks aastaks ette strateegia, programmitöö ja rahastamine, et tagada humanitaarabi andmises suurem prognoositavus, paindlikkus, kiirus ja järjepidevus;

43.  nõuab tungivalt, et humanitaarabi tuleks jätkuvalt eraldada rahvastikurühmadele kriisipiirkondades ja et humanitaarvaldkonna osalejatel peaks olema takistamatu juurdepääs ohvritele konfliktipiirkondades ja nõrkades riikides, et võimaldada neil oma tegevusi ellu viia;

44.  palub komisjonil tagada, et lisaks viivitamatule reaktsioonile humanitaarkriisidele humanitaarabivahend koos täiendavalt arengukoostöö rahastamisvahendi ja Euroopa Arengufondiga ning pidades silmas humanitaararengu seost looks vastupanuvõimet tulevastele šokkidele, edendades varase hoiatuse ja ennetamise strateegiaid ja struktuure, pakuks pikaajalisi jätkusuutlikke arenguhüvesid vastavalt vajadusele seostada leevendamine, rehabiliteerimine ja areng ning säilitaks keskendumise unustatud kriisidele, austades täiel määral põhimõtet, et kedagi ei jäeta maha;

45.  märgib, et vastastikust täiendavust arenguvahendite ja humanitaarabivahendi vahel tuleb parandada, eelkõige humanitaararengu seose, uue strateegilise vastupanuvõimele lähenemise ja ELi katastroofiriski vähendamisele ja selleks valmisoleku kontekstis, ohustamata nende vastavaid eesmärke ja volitusi;

46.  tuletab meelde, et areng täiendab humanitaarabi, pidades silmas šokkide ja kriiside ennetamist;

47.  nõuab humanitaarabi eripära tunnustamist ELi eelarves, millega kaasneb vajadus tagada hädaabireserv kui paindlik vahend, mille abil reageerida uutele kriisidele piisavate rahaliste vahenditega;

48.  on arvamusel, et ELi delegatsioone tuleks rohkem kaasata arengukoostöö programmitöö valikutesse välistegevuse rahastamisvahendite alusel, mida nad haldavad; leiab, et see võimaldaks ka parandatud vastastikust täiendavust ja koostoimet ning suuremat vastavust vajadustele ja partnerriigi omandusele;

49.  nõuab tungivalt piisava personali olemasolu komisjoni ja Euroopa välisteenistuse peakorteris ja ELi delegatsioonides, seda nii töötajate arvu kui ka arengu ja humanitaarabi valdkonna eksperditeadmiste osas;

50.  väljendab rahulolematust väga lühikese tähtaja üle, mis on võimaldatud Euroopa Parlamendi kontrolliks arengukoostöö rahastamisvahendi kohaste rakendusmeetmete eelnõude üle; nõuab tungivalt, et komisjon muudaks 2018. aasta detsembriks arengukoostöö rahastamisvahendi ja humanitaarabi komiteede kodukorda, nii et Euroopa Parlamendile ja nõukogule antaks rohkem aega oma järelevalvevolituste nõuetekohaselt rakendamiseks;

51.  nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa välisteenistus suurendaksid ja parandaksid abi andjate kooskõlastamist ühise programmitöö ja ühise rakendamise abil teiste liikmesriikide ja abi andjatega vastavalt partnerriikide riiklikele arenguprogrammidele ELi delegatsioonide juhatusel ja kooskõlastamisel;

52.  nõuab, et Euroopa Parlamendil oleks rohkem poliitilist järelevalvet 11. Euroopa Arengufondi programmitöö dokumentide üle viisina, mille abil suurendada läbipaistvust ja aruandluskohustuse täitmist;

Soovitused arengukoostöö rahastamisvahendi ja Euroopa Arengufondi 2020. aasta järgse struktuuri ning humanitaarabivahendi edasise rakendamise kohta

53.  kordab ELi arengu- ja humanitaarpoliitika – mis põhineb aluslepingutes tunnustatud konkreetsetel õiguslikel alustel ning millega kehtestatakse väärtused ja eesmärgid, mis on spetsiifilised ega tohiks olla allutatud ELi geopoliitilisele strateegiale – autonoomiat ning kordab, et see peaks olema alati vastavuses arengutõhususe põhimõtetega ja humanitaarabi puhul humaansuse, erapooletuse, neutraalsuse ja sõltumatuse põhimõtetega;

54.  rõhutab absoluutset vajadust säilitada põhilisi arengupõhimõtteid austavad eraldi arengu- ja humanitaarabi vahendid, arvestades Euroopa Arengufondi ja arengukoostöö rahastamisvahendi hindamise järeldusi seoses partnerluse puudumisega ja ohuga vaesuse leevendamise kesksele eesmärgile poliitikaprioriteetide muutmise uues raamistikus;

55.  tuletab meelde, et Euroopa Arengufondi, arengukoostöö rahastamisvahendi ja humanitaarabi rahastamisvahendi eelarvet on täidetud hästi ja et need on esmatähtsad selleks, et näidata rahvusvahelist solidaarsust ja aidata samal ajal kaasa ELi usaldusväärsuse suurendamisele ülemaailmsel tasandil; on seisukohal, et olenemata kõnealuste vahendite puhul ette tulla võivatest struktuurimuutustest või ühinemistest, pidades sealhulgas silmas ka Euroopa Arengufondi võimalikku eelarvesse kavandamist, tuleks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku koguassigneeringuid suurendada ning ametliku arenguabi kriteeriume ei tohiks samas alandada, ning on seisukohal, et välisrahastamisvahendite tulevasse struktuuri peaks kuuluma ka läbipaistvamalt esitatud usaldusfondid ja rahastamisvahendid, mida peaks juhtima demokraatliku isevastutuse ja arengu tõhususe põhimõtetest lähtuvalt ning, kui see on arengualast täiendavust ning inimõigustealast, sotsiaalset ja keskkondlikku mõju näitava hinnangu põhjal mõistlik, tuleks jätkata välisinvesteeringute kava ellu viimist;

56.  kutsub nõukogu, komisjoni ja Euroopa Investeerimispanka üles sõlmima Euroopa Parlamendiga institutsioonidevahelist kokkulepet läbipaistvuse, aruandluskohustuse ja parlamentaarse järelevalve üle, tuginedes uues Euroopa arengukonsensuses sätestatud poliitikapõhimõtetele, arvestades abiviiside nihet otsetoetustelt usaldusfondidele ja segarahastamisele, sealhulgas Euroopa Kestliku Arengu fondi abil;

57.  rõhutab kooskõlastatult tegutseva ülemaailmse osaleja positiivset kuvandit, mis ELil on rahvusvahelise üldsuse silmis, mida siiski ohustavad bürokraatia ja bürokraatlikud hilinemised; on seisukohal, et see aitab kaasa ELi pehmele jõule rahvusvahelistes suhetes, mis nõuab 2020. aasta järgseks ajaks jõulist ja sõltumatut arengupoliitikat ja diferentseeritud arengualaseid vahendeid;

58.  toonitab, et vaesuse vähendamine ja pikas perspektiivis selle kaotamine koos kestliku arengu eesmärkide rakendamise ja Pariisi lepinguga ning üldkasutatavate hüvede kaitsmisega peaksid jääma ELi arengupoliitika ja arengualaste vahendite esmaeesmärgiks ning erilist tähelepanu tuleks seejuures pöörata neile, kes on kõige suuremas ohus;

59.  rõhutab, et arengukoostöö rahastamisvahendi ja Euroopa arengufondi 2020. aasta järgne ülesehitus ning humanitaarabi rahastamisvahendi rakendamine peavad olema vastavuses ELi rahvusvaheliste kohustustega, sealhulgas kestliku arengu tegevuskavaga aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärkidega, Pariisi kokkuleppega ja ELi poliitikaraamistikuga, sealhulgas uus Euroopa arengukonsensus, uus ELi välis- ja julgeolekupoliitika ülemaailmne strateegia ja Euroopa humanitaarabi konsensus;

60.  leiab, et uute välistegevuse rahastamisvahendite ülesehituse puhul tuleks võtta arvesse praeguste välistegevuse rahastamisvahendite tõendatud head toimimist, ametliku arenguabi kõlbulikkust ja vajadust saavutada kestliku arengu eesmärgid;

61.  leiab, et kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja paljude kestliku arengu eesmärkide ülemaailmne mõõde nõuavad uut poliitilist lähenemisviisi, mille kohaselt kõik poliitilised osalejad nii arenguriikidest kui ka arenenud riikidest peavad üritama anda oma panuse kestliku arengu eesmärkide saavutamisse järjepideva ja kooskõlastatud sise- ja välispoliitika abil, ning leiab, et sellel eesmärgil on olulised uued 2020. aasta järgsed välistegevuse rahastamisvahendid ja uus Euroopa arengukonsensus;

62.  on veendunud, et on oluline edendada inimõiguste- ja põhimõtetepõhist lähenemist arengule, misläbi edendatakse demokraatlikke põhimõtteid, põhiväärtusi ja inimõigusi kogu maailmas; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles kombineerima nõuetekohaselt välistegevuse rahastamisvahendite alusel antavat abi ja poliitilist dialoogi nii kahepoolselt kui ka piirkondlike ja ülemaailmsete organisatsioonide raames, et edendada neid põhimõtteid, väärtusi ja õiguseid;

63.  on seisukohal, et keskkonnakaitse ja -poliitika pakutavad võimalused tuleb ilmtingimata integreerida horisontaalselt ja valdkonnaüleselt kõigisse arengupoliitika valdkondadesse; peab kahetsusväärseks, et demokraatia, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise valdkonnas on tehtud ebapiisavaid edusamme; nõuab lisaks tungivalt, et tulevastes dokumentides ja programmides kajastuksid täiel määral Pariisi kokkuleppe kohustused ja nendega kaasnev piisav järelevalve. on seetõttu seisukohal, et kliimamuutuse vastasel võitlusel peaks olema arengukoostöös üha suurem roll;

64.  peab vajalikuks rakendada nn omandatud õppetunde, et selgitada välja ELi välistegevuse rahastamisvahendite muude rahvusvaheliste institutsioonidega kooskõlastamise puudused ja neid parandada, et luua koostoimet ja viia maksimumini rahastamisvahendite mõju arenguriikides;

65.   peab vajalikuks suurendada 2020. aasta järgses välistegevuse rahastamisvahendite edasises struktuuris ELi ametliku arenguabi praegust määra ja töötada välja selge ajakava, et võimaldada ELil täita ühist kohustust anda 0,7 % kogurahvatulust ametlikuks arenguabiks ja eraldada 0,2 % kogurahvatulust ametliku arenguabina vähim arenenud riikidele; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni hiljutise teatise üle, mis käsitles uut mitmeaastast finantsraamistikku; tuletab liikmesriikidele meelde vajadust austada oma kohustust kulutada 0,7 % oma kogurahvatulust ametlikku arenguabisse; tuletab meelde vajadust viia ellu Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni arenguabi komitee soovitusi jõuda kogu ametliku arenguabi hulgas 86 %-se keskmise toetuselemendini;

66.  on seisukohal, et suuremat paindlikkust ja/või reserve ohustamata tuleks 2020. aasta järgses välistegevuse rahastamisvahendite struktuuris näha jätkuvalt ette nii geograafiliste kui ka valdkondlike mitmeaastaste programmide kombinatsioon, mis võimaldab võtta erineva ulatusega arengumeetmeid; leiab, et toetus piirkondlikule koostööle ja partnerriikide integratsioonile on oluline tegur, mis on vajalik vaesuse likvideerimiseks ja pikaajalise jätkusuutliku arengu edendamiseks;

67.  toonitab, et ELi välisarengumeetmed peavad põhinema arenguabi paindlikkuse ja prognoositavuse asjakohaselt tasakaalustatud kombinatsioonil, mille aluseks on piisav rahastus; tunnistab samas, et arenguabi prognoositavuse saab saavutada muu hulgas hästitoimivate varase hoiatuse süsteemide abil, põhiliselt kõige haavatavamates ja kõige vähem vastupanuvõimelistes riikides;

68.  on seisukohal, et rahaliste vahendite ümberpaigutamine eesmärkide lõikes ja prioriteetide muutmiseks vahendi raames peaks toimuma üksnes partnerriikide tegelike vajaduste alusel, seadmata ohtu vahendi põhimõtteid ja eesmärke, ning kaasatud peaks olema järelevalveasutus; nõuab eeskätt, et eristataks ametliku arenguabi kriteeriumidele vastav rahastus ja neile kriteeriumidele mittevastav muu rahastus; on jõuliselt vastu Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni arenguabikomitee tegevuseks ettenähtud rahaliste vahendite ümberpaigutamisele programmidesse, mida ei saa käsitleda ametliku arenguabina; rõhutab vajadust, et ametliku arenguabi eesmärgid välistegevuse rahastamisvahendite eeskirjades tagaksid seda;

69.  on seisukohal, et 2020. aasta järgne välistegevuse rahastamisvahendite struktuur peaks hõlmama mitmesuguseid sihttasemeid ja ranget sihtotstarbelist eraldamist ning kohustuste integreerimist, et tagada põhiliste prioriteetide jaoks piisavad rahalised vahendid;

70.  leiab, et ettenägematud vajadused peaksid olema kindlustatud eri välistegevuse rahastamisvahendite suurtes ettenägematute kulude reservides ning et asjaomase aastaga seotud sidumata või vabastatud rahalised vahendid tuleks kanda üle järgneva aasta ettenägematute kulude reservidesse;

71.  tuletab meelde vajadust säilitada tugev ja sõltumatu humanitaarabi vahend, nagu on nõutud humanitaarabi Euroopa konsensuses; leiab, et alal tuleks hoida eraldi reservi spetsiaalselt humanitaarabi jaoks, et võtta arvesse tõsiasja, et üle maailma kasvavate vajaduste tõttu on praeguse mitmeaastase finantsraamistiku perioodi jooksul pidevalt käivitatud hädaabireserv; tuletab meelde, et tunnistades korduvalt komisjoni jõupingutusi kasvavatele probleemidele reageerida, on Euroopa Parlament korrapäraselt rõhutanud vajadust suurendada humanitaarabi rahastamist ja nõudnud kohustuste ja maksete vahelise laieneva lõhe ületamist ning ELi eelarve alusel kättesaadava humanitaar- ja arenguabi tõhususe ja reaktiivsuse suurendamist;

72.   rõhutab, et mistahes finantsilise paindlikkuse ja lihtsustamisega seotud kasu ei peaks tulema kaasseadusandja väiksema järelevalve- ja kontrollivõimekuse arvelt, mis ohustaks aruandluskohustuse ja läbipaistvuse põhimõtteid; rõhutab vajadust läbipaistvuse järele rahaliste vahendite eraldamise kriteeriumide osas ja kõigil programmitöö etappidel; on arvamusel, et uus välistegevuse rahastamisvahendite ülesehitus peaks olema paindlik ja kaasaegne, võimaldama ressursside optimeerimist ning partnerriikidega arengueesmärkide saavutamist;

73.  rõhutab, et rahanduslik paindlikkus uutes välistegevuse rahastamisvahendites peaks laienema ka riigisisesele paindlikkusele määrata valikuliselt väikeseid toetusi kohalikele kodanikuühiskonna organisatsioonidele, äriühingutele ja ettevõtjatele; leiab, et komisjon peaks vaatama läbi oma praegused auditeerimisnõuded arenguabi suhtes, et võimaldada suuremat riskiprofiili väikesemahuliste, riigisiseste toetuste jaoks;

74.  rõhutab, et arengupoliitika ja humanitaareesmärgid ei tohiks olla allutatud doonorriikide ja ELi julgeolekueesmärkidele või piirikontrollile ja rändevoogude haldamisele; sellega seoses leiab, et ametlikku arenguabi tuleks kasutada esmajoones vaesuse leevendamiseks ning et seepärast ei tohiks üksnes doonorite riiklike julgeolekuhuvidega kooskõlastatud meetmeid ja programme rahastada arengu rahastamisallikatest; peab vajalikuks samal ajal toetada partnerriikide vastupanuvõimet, et luua soodsad tingimused jätkusuutlikuks arenguks;

75.  leiab, et tulevases mitmeaastases finantsraamistikus tuleb hoida eraldi ühest küljest rände, varjupaiga ja sisejulgeoleku valdkonna ELi sise-eesmärkideks tehtavad kulutused ja teisest küljest uue Euroopa arengukonsensuse rakendamise toetamisele suunatud kulutused; on arvamusel, et nende kahe rubriigi liitmine ohustaks ELi abi edasise instrumentaliseerimisega, sealhulgas muutes selle sõltuvaks koostööst rändevaldkonnas;

76.  teeb sellega seoses ettepaneku tugevdada ühiskondlikku ja riikide vastupanuvõimet veelgi arenguabi teel ning pühendada rohkem rahanduslikke ja poliitilisi vahendeid konfliktide ennetamisele, katastroofideks valmistumisele ning varajaste meetmete võtmisele nii konfliktide kui ka looduskatastroofide puhul;

77.  palub komisjonil mitte tugineda partnerriikidele rahastamise eraldamisel ja koostööviisidel üksnes SKP-le, vaid laiale hulgale kriteeriumidele, võttes arvesse kaasavat inimarengut, inimõigusi ja ebavõrdsuse taset;

78.  kordab oma nõudmist, et Euroopa Arengufondi eelarvesse kaasamine peaks olema põhiline vahend sidususe tagamiseks arengu ja ELi poliitikasuundade vahel ning et suurendada Euroopa Parlamendi eelarvejärelevalvet; kordab, et Euroopa Arengufondi kaasamine eelarvesse tooks kaasa eeliseid, nagu vahendi tugevam demokraatlik legitiimsus ja kontroll, parem vastuvõtmise suutlikkus ning suurem nähtavus ja läbipaistvus, mis viib enama selguseni selles valdkonnas tehtavate ELi kulutuste osas, samuti ELi arenguabi suurem tõhusus ja mõjusus; tuletab meelde, et parlamentaarsed arutelud arengupoliitika üle aitavad kodanikke ELi arenguabi kulutamisel;

79.  rõhutab, et Euroopa Arengufondi eelarvesse kaasamisega peaksid kaasnema garantiid vältida endiste Euroopa Arengufondi vahendite mis tahes ülekandmist muudele eelarveridadele ja et sellega tuleks võtta arvesse kõiki kolmandate riikide doonoreid; rõhutab lisaks, et Aafrika rahuvahend peaks jääma ELi eelarvest välja ja spetsiaalse vahendi raamesse;

80.  toonitab, et Euroopa Arengufondi kaasamisega eelarvesse peaks kaasnema kokkulepitud ELi eelarve ülemmäära proportsionaalne suurendamine, nii et see ei tooks kaasa ei ELi rahaliste kohustuste vähendamist AKV riikide ees ega üldist ELi arenguabi vähenemist 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus;

81.  leiab, et humanitaarabivahendi avatus on viinud positiivsete tulemusteni; seepärast soovitab hoida humanitaar- ja arengumeetmete vahendid ja eelarved eraldi, säilitades samas kahe valdkonna vahel ka jõulised strateegilised sidemed;

82.  rõhutab, kui oluline on tugevdada demokraatlikku legitiimsust 2020. aasta järgses ülesehituses ja et vaja on uuesti kaaluda otsuste tegemise menetlust; rõhutab, et kõnealuses 2020. aasta järgses ülesehituses tuleks kaasseadusandjaid volitada teostama täiel määral oma järelevalvevolitusi nii juriidilisel kui ka poliitilisel tasandil vahendite ja nende rakendusprogrammide kõigis kujundamise, vastuvõtmise ja rakendamise faasides; rõhutab, et selleks eesmärgiks tuleb võimaldada piisavalt aega;

83.  on arvamusel, et täiel määral tuleks ära kasutada liikmesriikidega arenguprogrammide kujundamise ja rakendamise vallas tehtava koostöö potentsiaali, eelkõige näiteks ühise programmide kujundamise abil ja tuginedes sünkroniseeritult riiklikele arenguprogrammidele;

84.  kutsub üles teostama välistegevuse rahastamisvahendite 2020. aasta järgse ülesehituse vahehindamist ja läbivaatamist, et parandada veelgi nende haldamist, leida viise, kuidas saavutada suurem sidusus ja lihtsustamine ning tagada jätkuv asjakohasus ja vastavus tõhusa arengu põhimõtetele; nõuab sidusrühmade täielikku kaasamist kõnealusesse ettevõtmisesse;

85.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjonile.

(1)

EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3.

(2)

ELT L 344, 19.12.2013, lk 1.

(3)

EÜT L 163, 2.7.1996, lk 1.

(4)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.

(5)

ELT L 58, 3.3.2015, lk 1.

(6)

ELT L 58, 3.3.2015, lk 17.

(7)

ELT L 77, 15.3.2014, lk 44.

(8)

ELT C 25, 30.1.2008, lk 1.

(9)

ELT C 210, 30.6.2017, lk 1.

(10)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0437.

(11)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0337.

(12)

ELT C 86, 6.3.2018, lk 2.

(13)

ELT C 208, 10.6.2016, lk 25.

(14)

ELT L 77, 15.3.2014, lk 44.

(15)

Euroopa Kontrollikoda, eriaruanne nr 15/2016 „Kas komisjon haldas mõjusalt humanitaarabi konfliktidest mõjutatud elanikkonnale Ida-Aafrika järvede piirkonnas?“, 4. juuli 2016.


EELARVEKOMISJONI ARVAMUS (8.3.2018)

arengukomisjonile

arengukoostöö rahastamisvahendi, humanitaarabi rahastamisvahendi ja Euroopa Arengufondi rakendamise kohta

(2017/2258(INI))

Arvamuse koostaja: Jordi Solé

ETTEPANEKUD

Eelarvekomisjon palub vastutaval arengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  peab kahetsusväärseks, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku rubriigist 4 on näha, et ELi vahendite hulk ning vähene paindlikkus ja sidusus annavad tunnistust ELi vähesest huvist üleilmsel tasandil tegutsemise vastu, seda eelkõige üleilmsete avalike hüvede pakkumisel, humanitaarabi ja arengukoostöö valdkonnas; tuletab meelde vajadust pikaajalise kavandamise ja prognoositavuse järele, mis on eriti oluline arenguabi jaoks;

2.  tuletab meelde, et ELi välistegevusele mõeldud eelarvet on pidevalt kasutatud ja tugevdatud ning et Euroopas humanitaar- ja muude hädaolukordade sagenemise tõttu on kasutatud ära kõik olemasolevad varud; rõhutab, et vaja on paindlikumaid menetlusi, mis võimaldaks ootamatutele sündmustele ja kriisidele reageerimiseks vahendeid kiiremini kasutada; rõhutab siiski, et suurem paindlikkus ei tohiks tulla ei abi tõhususe ja prognoositavuse ega pikaajaliste geograafiliste ja temaatiliste prioriteetide arvelt;

3.  tuletab meelde vajadust pikaajalise kavandamise ja prognoositavuse järele, mis on eriti oluline arenguabi jaoks; märgib siiski, et piisavalt ei keskenduta tulemustele ning arenguga seotud välisrahastamisvahendite järelevalve ja hindamise tase on ebapiisav;

4.  juhib tähelepanu vajadusele vältida lõhesid humanitaarabi kulukohustuste ja maksete assigneeringute vahel;

5.  tuletab meelde, et Euroopa Arengufondi (EAF), arengukoostöö rahastamisvahendi ja humanitaarabi rahastamisvahendi eelarvet on täidetud hästi ja et need on esmatähtsad selleks, et näidata rahvusvahelist solidaarsust ja aidata samal ajal kaasa ELi usaldusväärsuse suurendamisele ülemaailmsel tasandil; on seisukohal, et olenemata kõnealuste vahendite puhul ette tulla võivatest struktuurimuutustest või ühinemistest, pidades sealhulgas silmas ka Euroopa Arengufondi võimalikku eelarvesse kavandamist, tuleks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku koguassigneeringuid suurendada ning ametliku arenguabi kriteeriume ei tohiks samas alandada, ning on seisukohal, et välisrahastamisvahendite tulevasse struktuuri peaks kuuluma ka läbipaistvamalt esitatud usaldusfondid ja rahastamisvahendid, mida peaks juhtima demokraatliku isevastutuse ja arengu tõhususe põhimõtetest lähtuvalt ning, kui see on arengualast täiendavust ning inimõigustealast, sotsiaalset ja keskkondlikku mõju näitava hinnangu põhjal mõistlik, tuleks jätkata välisinvesteeringute kava ellu viimist;

6.  rõhutab, kui oluline on täiendada avaliku sektori vahenditest antavat abi paindlike ja kohandatavate vahenditega, mis käivitaksid arenguriikides erainvesteeringud;

7.  tuletab meelde vajadust säilitada tugev ja sõltumatu humanitaarabi vahend, nagu on nõutud humanitaarabi Euroopa konsensuses;

8.  rõhutab, kui tähtis on tagada arengu- ja humanitaarabi vahel sidusus ja sünergia; on seisukohal, et hästi juhitud ja hästi kasutatud arenguabil on oluline osa arenguriikide suutlikkuse suurendamisel humanitaarkriisidega paremini toime tulla;

9.  tuletab meelde nende vahendite tähtsust selliste üleilmsete avalike hüvede pakkumisel ja probleemide lahendamisel, mis on seotud inimarengu, kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise, konfliktide vältimise, rahu toetamise ja stabiilsuse, rände- ja varjupaigaküsimuste ning kestliku arengu eesmärkidega; rõhutab sellega seoses kohustust viia ELi eelarveraamistik vastavusse kestliku arengu eesmärkidega;

10.  märgib, et ametliku arenguabi kaudu on võimalik hõlbustada vahendite kaasamist arengu rahastamiseks muudest allikatest, nii era- kui ka avalikust sektorist ning riigisiseselt ja rahvusvaheliselt; toetab ELi pingutusi erainvesteeringute stimuleerimisel segarahastamise, toetuste ja laenude ning tagatiste pakkumise kaudu;

11.  on seisukohal, et keskkonnakaitse ja -poliitika pakutavad võimalused tuleb ilmtingimata integreerida horisontaalselt ja valdkonnaüleselt kõigisse arengupoliitika valdkondadesse;

12.  on seisukohal, et arengupoliitika peaks täiendama ELi välispoliitikat ja rände haldamist, tagades samal ajal, et arenguvahendeid kasutatakse ainult arenguga seotud eesmärkidel; märgib sellega seoses, et ametlikku arenguabi ei tohiks kasutada doonorriigis pagulaste kulude katmiseks, rändepoliitika väljapoole ELi piire hajutamiseks ega päritoluriiki tagasisaatmise ja tagasivõtmise kulude katmiseks;

13.  tuletab meelde vajadust tagada poliitikavaldkondade arengusidusus ja järgida Busani arengu tulemuslikkuse põhimõtteid ning edendada samal ajal rahastajate tegevuse koordineerimist ja ühist programmitööd liikmesriikidega; juhib tähelepanu, et arengukoostöö poliitika peab toimuma viisil, mis võtab arvesse nende riikide ja rahvastike soove, kes seda vajavad, tagades nende osalemise otsustusprotsessis ja vastutuse võtmise läbipaistva ja tõhusa kohaldamise eest;

14.  peab kahetsusväärseks, et demokraatia, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise valdkonnas on tehtud ebapiisavaid edusamme; nõuab lisaks tungivalt, et tulevastes dokumentides ja programmides kajastuksid täiel määral Pariisi kliimakokkuleppe kohustused ja nendega kaasnev piisav järelevalve; on seetõttu seisukohal, et kliimamuutuse vastasel võitlusel peaks olema arengukoostöös üha suurem roll;

15.  väljendab heameelt parema kooskõla üle abi saavate riikide prioriteetidega ning nõuab temaatiliste programmide väiksemat killustatust;

16.  nõuab tungivalt piisava personali olemasolu peakorteris ja ELi delegatsioonides, seda nii töötajate arvu kui ka arengu ja humanitaarabi valdkonna eksperditeadmiste osas.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

8.3.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

26

3

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Nedzhmi Ali, Jean Arthuis, Richard Ashworth, Reimer Böge, Lefteris Christoforou, Gérard Deprez, Manuel dos Santos, André Elissen, José Manuel Fernandes, Eider Gardiazabal Rubial, Iris Hoffmann, Monika Hohlmeier, John Howarth, Bernd Kölmel, Vladimír Maňka, Urmas Paet, Paul Rübig, Petri Sarvamaa, Patricija Šulin, Eleftherios Synadinos, Indrek Tarand, Isabelle Thomas, Daniele Viotti, Marco Zanni

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Xabier Benito Ziluaga, Heidi Hautala, Andrey Novakov, Stanisław Ożóg, Marie-Pierre Vieu, Rainer Wieland

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Michael Detjen, Norbert Lins

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

26

+

ALDE

Nedzhmi Ali, Jean Arthuis, Gérard Deprez, Urmas Paet

ECR

Stanisław Ożóg

PPE

Richard Ashworth, Reimer Böge, Lefteris Christoforou, José Manuel Fernandes, Monika Hohlmeier, Norbert Lins, Andrey Novakov, Paul Rübig, Petri Sarvamaa, Patricija Šulin, Rainer Wieland

S&D

Michael Detjen, Eider Gardiazabal Rubial, Iris Hoffmann, John Howarth, Vladimír Maňka, Isabelle Thomas, Daniele Viotti, Manuel dos Santos

Verts/ALE

Heidi Hautala, Indrek Tarand

3

ENF

André Elissen, Marco Zanni

NI

Eleftherios Synadinos

3

0

ECR

Bernd Kölmel

GUE/NGL

Xabier Benito Ziluaga, Marie-Pierre Vieu

Kasutatud tähised:

+:  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

20.3.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

25

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Beatriz Becerra Basterrechea, Ignazio Corrao, Mireille D’Ornano, Nirj Deva, Charles Goerens, Enrique Guerrero Salom, Maria Heubuch, György Hölvényi, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Stelios Kouloglou, Linda McAvan, Norbert Neuser, Vincent Peillon, Cristian Dan Preda, Lola Sánchez Caldentey, Elly Schlein, Eleni Theocharous, Paavo Väyrynen, Bogdan Brunon Wenta

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Frank Engel, Cécile Kashetu Kyenge, Maria Noichl, Adam Szejnfeld, Rainer Wieland


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

25

+

ALDE

Beatriz Becerra Basterrechea, Charles Goerens, Paavo Väyrynen

ECR

Nirj Deva, Eleni Theocharous

EFDD

Ignazio Corrao, Mireille D'Ornano

GUE/NGL

Stelios Kouloglou, Lola Sánchez Caldentey

PPE

Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Frank Engel, György Hölvényi, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Cristian Dan Preda, Adam Szejnfeld, Bogdan Brunon Wenta, Rainer Wieland

S&D

Enrique Guerrero Salom, Cécile Kashetu Kyenge, Linda McAvan, Norbert Neuser, Maria Noichl, Vincent Peillon, Elly Schlein

VERTS/ALE

Maria Heubuch

0

 

 

0

0

 

 

Kasutatud tähised:

+:  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Viimane päevakajastamine: 13. aprill 2018Õigusalane teave