Menetlus : 2017/2209(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0144/2018

Esitatud tekstid :

A8-0144/2018

Arutelud :

PV 02/05/2018 - 33
CRE 02/05/2018 - 33

Hääletused :

PV 03/05/2018 - 7.15
CRE 03/05/2018 - 7.15
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0204

RAPORT     
PDF 712kWORD 92k
12.4.2018
PE 613.557v02-00 A8-0144/2018

meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse kohta Euroopa Liidus

(2017/2209(INI))

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon

Raportöör: Barbara Spinelli

Arvamuse koostaja (*):

Curzio Maltese, kultuuri- ja hariduskomisjon

(*) Kaasatud komisjonid – kodukorra artikkel 54

MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 VÄHEMUSE ARVAMUS
 KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS
 ÕIGUSKOMISJONI ARVAMUS
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUSVASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse kohta Euroopa Liidus

(2017/2209(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 6, 7, 9, 10, 11 ja 49 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 9, 10 ja 16,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 11,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 10, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat ja Euroopa sotsiaalhartat,

–  võttes arvesse rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelist konventsiooni, mis võeti vastu ning avati allkirjastamiseks ja ratifitseerimiseks ÜRO Peaassamblee 21. detsembri 1965. aasta resolutsiooniga 2106,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu protokolli nr 29 liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta,

–  võttes arvesse Euroopa meediavabaduse hartat,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni,

–  võttes arvesse ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee ja Parlamentaarse Assamblee deklaratsioone, soovitusi ja resolutsioone ning Veneetsia komisjoni arvamusi ja õigusriigi kriteeriumide nimekirja,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu uuringut „Journalists under pressure – Unwarranted interference, fear and self-censorship in Europe“ (Survestatud ajakirjanikud – põhjendamatu sekkumine, hirm ja enesetsensuur Euroopas),

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni ning UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste komitee üldist märkust nr 34,

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee, ÜRO Inimõiguste Nõukogu asjakohaseid resolutsioone ning arvamus- ja väljendusvabaduse edendamise ja kaitsmisega tegeleva ÜRO eriraportööri aruandeid,

–  võttes arvesse ÜRO tegevuskava, mis käsitleb ajakirjanike turvalisust ning karistamatuse probleemi,

–  võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) tehtavat tööd meediavabaduse valdkonnas, eriti OSCE meediavabaduse esindaja tööd,

–  võttes arvesse tööd, mida tehakse ajakirjanduse kaitse ja ajakirjanike turvalisuse edendamiseks ette nähtud Euroopa Nõukogu platvormi kaudu,

–  võttes arvesse väljendusvabadust, libauudiseid, väärinfot ja propagandat käsitlevat ühisdeklaratsiooni, mille avaldasid 3. märtsil 2017 arvamus- ja väljendusvabaduse edendamise ja kaitsmisega tegelev ÜRO eriraportöör, OSCE meediavabaduse esindaja, Ameerika Riikide Organisatsiooni väljendusvabaduse eriraportöör ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni väljendusvabaduse ja teabele juurdepääsuga tegelev eriraportöör,

–  võttes arvesse Piirideta Reporterite avaldatud maailma ajakirjandusvabaduse indeksi tulemusi ning Euroopa Ülikool-Instituudi meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse keskuse meedia mitmekesisuse vaatlusvahendi (Media Pluralism Monitor) tulemusi,

–  võttes arvesse organisatsiooni ARTICLE 19 avaldatud poliitikaülevaadet „Defining Defamation – Principles on Freedom of Expression and Protection of Reputation“ (Laimamise määratlemine – väljendusvabaduse ja mainekaitse põhimõtted),

–  võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni ELi harta ja ühesuguste tingimuste kohta meediavabaduse tagamiseks kõikjal ELis(2),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele ja Atlandi-ülesele koostööle justiits- ja siseküsimustes(3) ning oma 29. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2014. aasta ELi kodanike massilist elektroonilist jälgimist käsitleva resolutsiooni järelmeetmete kohta(4),

–  võttes arvesse oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni e-demokraatia võimaluste ja probleemide kohta Euroopa Liidus(5),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(6),

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel(7) ning 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik‑õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks(8),

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldusi massiteabevahendite vabaduse ja mitmekesisuse kohta digitaalses keskkonnas(9),

–  võttes arvesse ELi inimõigustealaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal ning komisjoni suuniseid ELi toetuse osutamiseks meediavabadusele ja meedia integreerimisele kandidaatriikides ja potentsiaalsetes kandidaatriikides aastatel 2014–2020,

–  võttes arvesse komisjoni 2016. aasta iga-aastast põhiõiguste kollokviumi meedia mitmekesisuse ja demokraatia teemal ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti avaldatud asjakohaseid kaastöid;

–  võttes arvesse komisjoni nimetatud libauudiste ja veebis leviva väärinfo küsimustega tegelevat kõrgetasemelist eksperdirühma, kes nõustab libauudiste nähtuse ulatuse osas ning määrab kindlaks asjakohaste sidusrühmade rollid ja vastutusvaldkonnad,

–  võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 5/2016 e-privaatsuse direktiivi (2002/58/EÜ) läbivaatamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK(10),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 23. juuni 2017. aasta järeldusi julgeoleku ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A8-0144/2018),

A.  arvestades, et õigus väljendus- ja arvamusvabadusele on põhiline inimõigus ning inimeste täieliku arengu ja nende demokraatlikus ühiskonnas aktiivse osalemise, läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtete ning muude inimõiguste ja põhivabaduste teostamise vältimatu tingimus;

B.  arvestades, et mitmekesisus on vabaduse, demokraatia ja õigusriigiga lahutamatult seotud;

C.  arvestades, et õigus teavitada ja õigus olla teavitatud on osa põhilistest demokraatlikest väärtustest, millele Euroopa Liit on rajatud;

D.  arvestades, et mitmekesise, sõltumatu ja usaldusväärse meedia tähtsust demokraatia ja õigusriigi järelevalvaja ja eestkostjana ei tohi alahinnata;

E.  arvestades, et meediavabadus, meedia mitmekesisus ja sõltumatus on väljendusvabadusõiguse olulised osad; arvestades, et meedia täidab demokraatlikus ühiskonnas olulist rolli, toimides n-ö ühiskondliku valvekoerana, aidates samas kodanikke teavitada ja võimestada, avardades nende arusaama praegusest poliitilisest ja sotsiaalsest maastikust ning soodustades nende teadlikku osalemist demokraatlikus elus; arvestades, et tänapäeva põhjalikult muutunud meediareaalsuse kajastamiseks tuleks meedia rolli ulatust laiendada nii, et see hõlmaks internetipõhist ja kodanikuajakirjandust, samuti blogipidajate, internetikasutajate, sotsiaalmeedia aktivistide ja inimõiguste kaitsjate tööd, austades samal ajal õigust eraelu puutumatusele; arvestades, et võrgu neutraalsus on avatud interneti tähtis põhimõte;

F.  arvestades, et libauudised, küberkiusamine ja kättemaksuporno tekitavad meie ühiskonnas üha rohkem muret, eriti noorte seas;

G.  arvestades, et libauudiste ja väärinfo levik sotsiaalmeedias või otsingusaitidel on tõsiselt kahjustanud traditsioonilise meedia usaldusväärsust, mis omakorda takistab nende suutlikkust toimida n-ö valvekoerana;

H.  arvestades, et avaliku sektori asutuste ülesanne ei ole üksnes hoiduda piirangute rakendamisest väljendusvabadusele, vaid neil on ka positiivne kohustus võtta vastu õigusraamistik, millega edendatakse vaba, sõltumatu ja mitmekesise meedia arengut;

I.  arvestades, et vastavalt rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelise konventsiooni artiklitele 2 ja 4 ning inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklile 30 ei tohi inimõiguste ja sõnavabaduse kaitsmist kunagi kasutada konventsiooni ja deklaratsiooni rikkuvate väljendite kaitseks, nagu vihakõne ja propaganda, mis põhinevad ideedel või teooriatel ühte rassi või ühte värvi või etnilisse rühma kuuluvate isikute rühma paremusest, või mis püüavad õigustada või edendada rassilist vihkamist ja diskrimineerimist mis tahes kujul;

J.  arvestades, et avaliku sektori asutustel on kohustus kaitsta avalik-õigusliku meedia kui demokraatlikku ühiskonda teeniva osalise sõltumatust ja erapooletust, erinevalt võimul oleva valitsuste huvidele vastamisest;

K.  arvestades, et ametiasutused peavad samuti tagama, et meedia järgib kehtivaid seadusi ja eeskirju;

L.  arvestades, et hiljutised poliitilised arengud eri liikmesriikides, kus toimub natsionalismi ja populismi kasv, on toonud kaasa suurema surve ajakirjanikele ja nende ähvardamise, mis näitavad, et Euroopa Liit peab meediavabadust ja meedia mitmekesisust tagama, edendama ja kaitsma;

M.  arvestades, et Euroopa Nõukogu arvamuse kohaselt avaldavad ajakirjanike vastu suunatud väärkohtlemine ja kuriteod, mille on toime pannud nii riigipoolsed kui ka valitsusvälised osalejad, väljendusvabadusele sügavat ja pärssivat mõju; arvestades, et põhjendamatu sekkumise oht ja sagedus suurendavad ajakirjanike, kodanikuajakirjanike, blogipidajate ja muude teabevaldkonnas osalejate seas hirmutunnet, mis võib tuua kaasa suure enesetsensuuri, kahjustades samas kodanike õigust saada teavet ja osaleda;

N.  arvestades, et arvamus- ja sõnavabaduse kaitse ja edendamisega tegelev ÜRO eriraportöör tuletas septembris 2016 meelde, et valitsustel on kohustus mitte ainult ajakirjandust austada, vaid ka tagada, et ajakirjanikke ja nende allikaid kaitsevad tugevad õigusaktid, kuriteo toimepanijate vastutusele võtmine ning piisav turve, kui see on vajalik;

O.  arvestades, et ajakirjanikud ja muud meediaosalised seisavad Euroopa Liidus endiselt silmitsi vägivalla, ähvarduste, ahistamise või avaliku häbistamisega peamiselt oma uuriva tegevuse tõttu, mille eesmärk on kaitsta avalikku huvi võimu kuritarvitamise, korruptsiooni, inimõiguste rikkumiste ja kriminaalse tegevuse eest;

P.  arvestades, et ajakirjanike ja muude meediategelaste ohutuse ja turvalisuse tagamine on eeltingimus, et nad saaksid oma rolli täielikult täita ja kasutada oma suutlikkust teavitada kodanikke nõuetekohaselt ning osaleda tulemuslikult avalikus arutelus;

Q.  arvestades, et Euroopa Nõukogu ajakirjanduse kaitse ja ajakirjanike turvalisuse platvormi andmetel panevad üle poole meedia kuritarvitamise juhtumitest toime riigivõimu esindajad;

R.  arvestades, et uurivat ajakirjandust tuleks edendada kodanikuühiskonna kaasamise vahendina ja kodanikuosaluse aktina, mida toetavad teabevahetus, õppimine, haridus ja koolitus;

S.  arvestades, et meediasüsteemi äärmuslik areng, meedia mitmekesisuse internetimõõtme kiire kasv ning otsingumootorite ja sotsiaalmeediaplatvormide esilekerkimine uudiste allikatena on ühtaegu nii probleem kui ka võimalus edendada sõnavabadust, demokratiseerida uudiste tootmist kodanike kaasamise abil avalikku arutellu ning muuta üha rohkem teabekasutajaid teabetootjateks; arvestades siiski, et meediakontsernide, platvormide operaatorite ja interneti vahendajate võimu koondumine ning meedia kontroll majandusettevõtjate ja poliitiliste osalejate poolt võib kaasa tuua negatiivseid tagajärgi avaliku arutelu mitmekesisusele ja teabele juurdepääsule ning mõjutada ajakirjanduse ja ringhäälingumeedia vabadust, usaldusväärsust, kvaliteeti ja toimetuste sõltumatust; arvestades, et võrdsed tingimused Euroopa tasandil on vajalikud tagamaks, et otsingumootorid, sotsiaalmeediaplatvormid ja muud kõrgtehnoloogiahiiud järgivad ELi digitaalse ühtse turu eeskirju sellistes valdkondades nagu eraelu puutumatus ja konkurents;

T.  arvestades, et ajakirjanikud vajavad otsest, vahetut ja takistusteta juurdepääsu avaliku sektori asutuste teabele, et neilt asutustelt nõuetekohaselt aru pärida;

U.  arvestades, et nii uurimisõiguse alusel kui ka rikkumisest teatajate käest saadud teave täiendab üksteist ning on oluline selleks, et ajakirjanikud saaksid täita oma ülesannet tegutseda avalikes huvides;

V.  arvestades, et ajakirjanikud vajavad täielikku õiguskaitset, et kasutada ja levitada avalikku huvi pakkuvat teavet oma töös;

W.  arvestades, et õigus nõuda ja saada teavet avalikelt haldusasutustelt on endiselt ebaühtlane ja puudulik kogu Euroopa Liidus;

X.  arvestades, et meediasektor etendab keskset rolli igas demokraatlikus ühiskonnas; arvestades, et majanduskriisi mõju koos sotsiaalmeedia platvormide ja muude kõrgtehnoloogiahiidude samaaegse kasvamise ja ülimalt selektiivse reklaamituluga on suurendanud märkimisväärselt meediakeskkonna osalejate, sealhulgas sõltumatute ajakirjanike töötingimuste ebakindlust ja sotsiaalset ebakindlust, mis on toonud ajakirjanduses kaasa ametialaste, sotsiaalsete ja kvaliteedistandardite järsu langemise, mis võib negatiivselt mõjutada nende toimetuste sõltumatust;

Y.  arvestades, et Euroopa Nõukogu Euroopa Audiovisuaalvaldkonna Vaatluskeskus on mõistnud hukka digitaalse duopoli tekkimise, mille puhul Google ja Facebook moodustavad kuni 85 % kogu digitaalse reklaamituru kasvust 2016. aastal, seades ohtu traditsiooniliste, reklaamituludest rahastatud meediaettevõtete tuleviku, nagu ärilised telekanalid, ajalehed ja ajakirjad, mille publikuni jõudmine on palju piiratum;

Z.  arvestades, et laienemispoliitika raames on komisjonil kohustus nõuda täielikku kinnipidamist Kopenhaageni kriteeriumidest, sealhulgas väljendus- ja meediavabadusest, ja et EL peaks seepärast andma selles valdkonnas kõrgeimate standardite osas eeskuju; arvestades, et kui riigid on juba kord ELi liikmed, on nad vastavalt ELi aluslepingutele ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartale jätkuvalt ja ühemõtteliselt kohustatud järgima seal sätestatud inimõiguste alaseid kohustusi, ning arvestades, et sõna- ja meediavabaduse austamine liikmesriikides peaks olema allutatud regulaarsele kontrollile; arvestades, et EL säilitab ülemaailmsel tasandil usaldusväärsuse vaid siis, kui ajakirjandus- ja meediavabadust kaitstakse ja austatakse ka liidus endas;

AA.  arvestades, et teadusuuringutes leitakse järjepidevalt tõendeid, et meediasektorites on naised vähemuses, eriti loovates rollides, ja tugevalt alaesindatud juhtivatel otsustustasanditel; arvestades, et uuringud naiste osalemisest ajakirjanduses näitavad, et kuigi ajakirjandusega alustajate seas on võrdlemisi hea sooline tasakaal, iseloomustab otsustuspädevuse vastutuste jaotust märkimisväärne sooline ebavõrdsus;

AB.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja Euroopa Liidu lepingu sätteid, millega tagatakse nende põhimõtete austamine, viiakse ellu positiivsete meetmete võtmisega, et edendada meediavabadust ja mitmekesisust, kvaliteeti, juurdepääsu ja teabe kättesaadavust (positiivne vabadus), kuid nendega nõutakse ka riigiasutuste tegevusetust kahjuliku agressiooni vältimiseks (negatiivne vabadus);

AC.  arvestades, et ebaseaduslik ja meelevaldne jälgimine, eriti kui see toimub massiliselt, on vastuolus inimõiguste ja põhivabadustega, muu hulgas väljendusvabadusega – mis hõlmab meediavabadust ja ajakirjandusallikate konfidentsiaalsuse kaitset – ning õigusega privaatsusele ja andmekaitsele; arvestades, et internet ja sotsiaalmeedia etendavad rolli vihakõne levikus ja radikaliseerumise soodustamisel, mis viib vägivaldse äärmusluseni, levitades ebaseaduslikku sisu, mis toob kahju eelkõige noortele; arvestades, et selliste nähtuste vastu võitlemine nõuab tihedat ja kooskõlastatud koostööd kõigi asjaosaliste vahel kõigil valitsustasanditel (kohalik, piirkondlik ja riiklik), aga ka kodanikuühiskonna ja erasektoriga; arvestades, et tõhusates julgeoleku- ja terrorismivastastes seadustes ja tegevuses ning vihakõne ja vägivaldse äärmusluse vastu võitlemiseks ja selle ennetamiseks võetavates meetmetes tuleks alati järgida põhiõigustega seotud kohustusi, et vältida mis tahes vastuolu sõnavabaduse kaitsega;

AD.  arvestades, et Euroopa Nõukogu arvamuse kohaselt on rikkumisest teatamine väljendusvabaduse põhiaspekt ning täidab rikkumiste tuvastamises ja neist teatamises ning demokraatliku vastutuse ja läbipaistvuse tugevdamises keskset rolli; arvestades, et rikkumisest teatamine on oluline teabeallikas võitluses organiseeritud kuritegevuse vastu, avalikus ja erasektoris esinevate korruptsioonijuhtumite uurimisel, tuvastamisel ja avalikustamisel ning eraettevõtete maksustamise vältimise skeemide avastamisel; arvestades, et rikkumisest teatajate piisav kaitse ELi, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, samuti rikkumisest teatajate olulist rolli ühiskonnas tunnustava kultuuri edendamine on sellise rolli tõhususe tagamise eeltingimused;

AE.  arvestades, et seoses võitlusega korruptsiooni ja haldusomavoli vastu ELis peaks uuriv ajakirjandus pälvima erilist tähelepanu ja rahalist toetust kui üldist hüve teeniv vahend;

AF.  arvestades, et meedia mitmekesisuse vaatlusvahendi andmetel on meediaomand jätkuvalt väga kontsentreeritud ja see kujutab endast märkimisväärset ohtu meediasisus esindatud teabe ja seisukohtade mitmekesisusele;

AG.  arvestades, et ELi asjade ning ELi institutsioonide ja ametite töö kajastamise suhtes tuleks kohaldada meedia mitmekesisuse ja -vabaduse kriteeriume võrdsetel alustel liikmesriikide uudiste katmisega, ja sel peaks olema mitmekeelne tugi, et jõuda võimalikult paljude ELi kodanikeni;

1.  palub liikmesriikidel võtta asjakohased meetmed, sealhulgas tagada piisav avaliku sektori rahastamine, et kaitsta ja edendada mitmekesist, sõltumatut ja vaba, demokraatliku ühiskonna teenistuses olevat meediat, sealhulgas väljendus- ja teabevabaduse põhiõiguse tagamiseks soodsa keskkonna ülioluliseks komponendiks oleva avalik-õigusliku meedia, kogukonnameedia ja rohujuures tasandi meedia sõltumatust ja kestlikkust;

2.  rõhutab seadusandjate, ajakirjanike, kirjastajate ja internetivahendajate jagatud vastutust, kuid ka kodanike kui teabe tarbijate vastutust;

3.  palub ELi institutsioonidel tagada, et kõigis nende otsustes, meetmetes ja poliitikasuundades rakendatakse täiel määral ELi põhiõiguste hartat – sel viisil toetatakse põhjalikult meedia mitmekesisust ja meediavabadust ning kaitstakse seda riigivõimude sobimatu mõjutamise eest; sellega seoses palub komisjonil näha oma seadusandlike ettepanekute hindamiseks ette inimõigusalased mõjuhindamised ning teha kooskõlas Euroopa Parlamendi asjakohase resolutsiooniga ettepanek ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta;

4.  rõhutab vajadust kehtestada sõltumatud seiremehhanismid, et hinnata meediavabaduse ja meedia mitmekesisuse olukorda ELis, et edendada ja kaitsta Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 11 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10 sätestatud õigusi ja vabadusi, ning viivitamata reageerida nende võimalikele ohtu sattumistele ja rikkumistele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täielikult toetama ja tugevdama selleks juba välja töötatud vahendeid, näiteks meedia mitmekesisuse vaatlusvahendit ning Euroopa Nõukogu ajakirjanduse kaitse ja ajakirjanike turvalisuse platvormi;

5.  palub komisjonil kui aluslepingute täitmise järelevalvajal käsitleda liikmesriikide valitsuste katseid kahjustada meediavabadust ja meedia mitmekesisust kui võimu tõsist ja süsteemset kuritarvitamist ning rünnakut Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud Euroopa Liidu põhiväärtuste vastu, mida need endast ka kujutavad, pidades silmas asjaolu, et sõna- ja arvamusvabadus on põhiõigused ning et meediavabadus, mitmekesisus ja sõltumatus etendavad demokraatlikus ühiskonnas olulist rolli, sealhulgas tegutsedes valitsuse ja riigivõimu kontrollijana;

6.  kutsub liikmesriike üles vaatama sõltumatult läbi oma asjaomased õigusaktid ja tavad, et kaitsta sõnavabadust ning meediavabadust ja mitmekesisust;

7.  väljendab sügavat muret liikmesriikides ikka veel ajakirjanike ja meediatöötajate vastu nende tegevuse tõttu suunatud väärkohtlemise, kuritegude ja surmaga lõppenud rünnakute pärast; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid kõik endast oleneva, et hoida selline vägivald ära, tagada vastutus ja vältida karistamatust ning kindlustada ohvritele ja nende perekondadele juurdepääs asjakohastele õiguskaitsevahenditele; kutsub liikmesriike üles looma koostöös ajakirjanike organisatsioonidega sõltumatut ja erapooletut reguleerivat asutust, et jälgida, dokumenteerida ja anda aru ajakirjanike vastu suunatud ähvardustest ja vägivallast ning tegeleda ajakirjanike kaitse ja turvalisusega riigi tasandil; lisaks palub liikmesriikidel rakendada täies ulatuses Euroopa Nõukogu soovitust CM/Rec/2016)4 ajakirjanduse kaitse ning ajakirjanike ja muude meediakeskkonna osalejate turvalisuse kohta;

8.  väljendab muret ajakirjanike töötingimuste halvenemise ja psühholoogilise vägivalla pärast, mille tunnistajaks nad on; kutsub seetõttu liikmesriike üles koostama riiklikke tegevuskavasid tihedas koostöös ajakirjanike organisatsioonidega, et parandada ajakirjanike töötingimusi ning tagada, et ajakirjanikest ei saaks ka psühholoogilise vägivalla ohvreid;

9.  on mures meediavabaduse olukorra pärast Maltal pärast korruptsioonivastase ajakirjaniku Daphne Caruana Galizia mõrva oktoobris 2017, keda ka ahistati – sealhulgas arestiti tema pangakontod õiguskaitse määrusega – ja keda ähvardasid hargmaised ettevõtjad;

10.  peab tervitatavaks otsust anda Euroopa Parlamendi pressisaalile mõrvatud ajakirjaniku Daphne Caruana Galizia nimi; kordab sellega seoses oma nõudmist, et Euroopa Parlament annaks välja temanimelise iga-aastase uuriva ajakirjanduse auhinna;

11.  kutsub liikmesriike üles täielikult toetama Piirideta Reporterite algatust luua ÜRO peasekretäri eriesindaja, kes hakkaks tegelema ajakirjanike turvalisusega;

12.  palub liikmesriikidel luua ja säilitada nii õigusaktides kui ka tegelikkuses ajakirjanikele ja muudele meediaosalistele – sealhulgas välisajakirjanikele, kes tegelevad ajakirjandustööga liikmesriikides – ohutu ja turvalise keskkonna, mis võimaldab neil töötada täiesti sõltumatult ja ilma põhjendamatu sekkumiseta, nagu vägivallaga ähvardamine, ahistamine, rahaline, majanduslik ja poliitiline survestamine, konfidentsiaalsete allikate ja materjalide avalikustamisele sundimine ning sihipärane jälgimine; rõhutab, et liikmesriigid peavad seoses eespool nimetatud tegudega tagama tõhusad õiguskaitsevahendid ajakirjanikele, kelle töötamisvabadus on ohus, et vältida enesetsensuuri; toonitab, et kui kaalumisel on ajakirjanike turvalisuse nimel võetavad meetmed, on oluline rakendada sootundlikku käsitlusviisi;

13.  rõhutab, kui oluline on, et täielikus kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja Euroopa Sotsiaalharta nõuetega tagataks ajakirjanikele ja meediatöötajatele asjakohased töötingimused, mis aitaks hoida ära liigse sisemise ja välise surve, sõltuvuse, haavatavuse ja ebastabiilsuse ja seega ka enesetsensuuri ohu; toonitab, et turg üksinda ei saa sõltumatut ajakirjandust tagada ega edendada; palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel edendada ja töötada välja uusi sotsiaalselt kestlikke majandusmudeleid, mille eesmärk on rahastada ja toetada kvaliteetset ja sõltumatut ajakirjandust, ning tagada üldsuse tõene teavitamine; kutsub liikmesriike üles tugevdama rahalist tuge avalike teenuste pakkujatele ja uurivale ajakirjandusele, kuid hoiduma osalemast toimetuse otsustes;

14.  mõistab hukka valitsuste katsed vaigistada kriitilist meediat ning lammutada meediavabadus ja meedia mitmekesisus, sealhulgas läbimõeldumatel viisidel, mis harilikult Euroopa Nõukogu ajakirjanduse kaitse ja ajakirjanike turvalisuse platvormil hoiatusteadet ei tekita, näiteks see, kui valitsuse liikmed ja nende semud ostavad kokku kommertsmeedia väljaandeid ja kaaperdavad avalik-õigusliku meedia, et see vastaks nende erihuvidele;

15.  rõhutab vajadust toetada ja laiendada ajakirjanduse ja meediavabaduse Euroopa keskuse tegevuse ulatust, eriti selle antavat õigusabi ohus olevatele ajakirjanikele;

16.  toonitab, et meediatöötajad töötavad tihti ebakindlates töötingimustes, mis puudutab nende lepinguid, palkasid ja sotsiaalseid tagatisi, ning see ohustab nende võimet korralikult töötada ja takistab seega meediavabadust;

17.  tunnistab, et sõnavabadusele võib seada muu hulgas teiste inimeste õiguste ja maine kaitse huvides piiranguid, tingimusel et need on ette nähtud seadusega, neil on õiguspärane eesmärk ja need on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud; väljendab siiski muret selle pärast, et kuritegelikku laimu käsitlevad seadused võivad avaldada negatiivset ja halvavat mõju sõnavabadusele, ajakirjandusvabadusele ja avalikule arutelule; kutsub liikmesriike üles hoiduma kuritegelikku laimu käsitlevate seaduste mis tahes väärkasutamisest, luues õiglase tasakaalu sõnavabadusõiguse ja õiguse vahel era- ja perekonnaelu austamisele, k.a maine, tagades samal ajal õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ning vältides ülemäära suuri ja ebaproportsionaalseid trahve ja karistusi kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtus kehtestatud kriteeriumidega;

18.  kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut direktiivi kohta, mis oleks suunatud üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide (SLAPP) vastu, et kaitsta ELi sõltumatut meediat pahatahtlike kohtuasjade eest, mille eesmärk on sundida neid vaikima või neid hirmutada;

19.  on seisukohal, et demokraatlikes protsessides osalemise aluseks on esmajoones tõhus ja mittediskrimineeriv juurdepääs teabele ja teadmistele; nõuab, et EL ja liikmesriigid töötaksid välja asjakohased poliitikameetmed, et saavutada interneti üldine kättesaadavus ja tunnustada internetile juurdepääsu – sealhulgas võrgu neutraalsust – põhiõigusena;

20.  taunib USA föderaalse sideameti (Federal Communications Commission) otsust tühistada 2015. aasta võrgu neutraalsust käsitlevad eeskirjad, ja rõhutab, et otsusel võivad olla ülemaailmselt ühendatud digitaalses maailmas negatiivsed tagajärjed teabele juurdepääsu õigusele ilma diskrimineerimiseta; palub, et EL ja liikmesriigid jätkaksid võrgu neutraalsuse põhimõtte tugevdamist, tuginedes Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Ameti (BEREC) suunistele riikide reguleerivate asutustele Euroopa võrgu neutraalsuse eeskirjade rakendamiseks ja arendades neid edasi;

21.  toonitab, kui olulist rolli täidab sõltumatu ja mitmekesine meedia poliitilises mõttevahetuses ning õiguses mitmekesisele teabele nii valimisperioodidel kui ka vahepealsel ajal; rõhutab vajadust tagada täielik sõnavabadus kõikidele poliitilistele osalejatele kooskõlas rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelise konventsiooni sätetega, ning lähtuda eetriaja andmisel avalik-õigusliku ringhäälingu kanalitel ajakirjanduslikest ja kutsealastest kriteeriumidest, mitte nende institutsioonilisest esindatusest või poliitilistest vaadetest;

22.  palub liikmesriikidel ja komisjonil hoiduda võtmast tarbetuid meetmeid, mille eesmärk on piirata meelevaldselt juurdepääsu internetile ja põhiliste inimõiguste kasutamist või kontrollida üldkasutatavaid sidesüsteeme, nagu meediaväljaannete ja/või veebisaitide asutamist ja käigushoidmist käsitlevate repressiivsete eeskirjade vastuvõtmine, erakorraliste seisukordade meelevaldne kehtestamine, tehniline kontroll digitaaltehnoloogia üle – st digitaalruumide blokeerimine, filtreerimine, segamine ja sulgemine – või kontrollimeetmete faktiline privatiseerimine, survestades vahendajaid võtma meetmeid internetisisu piiramiseks või kustutamiseks; nõuab, et EL ja liikmesriigid ennetaksid ka olukorda, kus niisuguseid meetmeid võtavad eraettevõtjad;

23.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama täieliku läbipaistvuse selles osas, kuidas eraettevõtjad ja valitsused kasutavad algoritme, tehisintellekti ja automatiseeritud otsuseid, mida ei tohiks rakendada ja arendada selliselt, et see võib põhjustada internetisisu meelevaldse blokeerimise, filtreerimise ja kõrvaldamise (või kavatsusega seda saavutada), ning tagama, et mis tahes ELi digitaalvaldkonna poliitika ja strateegia tuleb koostada lähtuvalt inimõigustel põhinevast lähenemisviisist, selles nähakse ette sobivad abinõud ja kaitsemeetmed ning järgitakse täielikult Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni asjakohaseid sätteid;

24.  kordab, et küberkiusamine, kättemaksuporno ja laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal on meie ühiskonnas üha suurem probleem ja sel võib olla äärmiselt tõsine mõju, eriti noortele ja lastele, ning rõhutab, et alaealiste huve ja õigusi tuleb massiteabevahendite kontekstis täielikult austada; soovitab kõikidel liikmesriikidel koostada kõnealuse nähtuse käsitlemiseks tulevikku suunatud õigusaktid, sealhulgas sätted, mis puudutavad sotsiaalmeedias sellise sisu tuvastamist, märgistamist ja kõrvaldamist, mis inimväärikust ilmselgelt kahjustab; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama jõupingutusi, et suurendada tõhusa vastupropaganda narratiivide loomist ja anda selged suunised, mis tagavad õiguskindluse ja prognoositavuse kasutajatele, teenuseosutajatele ja internetisektorile tervikuna, tagades samal ajal võimaluse saada õiguskaitset kooskõlas siseriikliku õigusega, et reageerida sotsiaalmeedia terroristlikel eesmärkidel väärkasutusele; rõhutab aga, et internetisisu piiravaid või kõrvaldavaid meetmeid tuleks võtta üksnes selgesõnaliselt täpsustatud legitiimsete asjaolude korral ja range õigusliku järelevalve all kooskõlas rahvusvaheliste standardite, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 52;

25.  võtab teadmiseks komisjoni edendatava internetis leviva vihakõne vastase võitluse tegevusjuhendi; juhib tähelepanu sellele, et eraettevõtetele on jäetud ulatuslik kaalutlusruum selle kindlaksmääramisel, mida kujutab endast „õigusvastasus“, ning nõuab sellise kaalutlusruumi piiramist, et vältida mis tahes tsensuuri ohtu ja sõnavabaduse meelevaldset kitsendamist;

26.  kinnitab, et anonüümsus ja krüpteerimine on olulised vahendid, millega kasutada demokraatlikke õigusi ja vabadusi, suurendada digitaalses taristus ja sidesüsteemis usaldust ning kaitsta ajakirjanduses allikate konfidentsiaalsust; teadvustab, et krüpteerimine ja anonüümsus tagavad eraelu puutumatuse ja ohutuse, mis on vajalikud arvamus- ja sõnavabadusõiguse kasutamiseks digitaalajastul, ja tuletab meelde, et vaba juurdepääs teabele tähendab tingimata ka nende isikuandmete kaitsmist, mida internetis tegutsevad kodanikud sinna jätavad; võtab teadmiseks asjaolu, et krüpteerimine ja anonüümsus võivad ühtlasi põhjustada ka kuritarvitamist ja väärkäitumist ning raskendada kuritegevuse ennetamist ja uurimiste läbiviimist, millele osutavad õiguskaitse ja terrorismivastase võitluse ametnikud; tuletab meelde, et krüpteerimis- ja anonüümsusalased piirangud peavad olema kooskõlas seaduslikkuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles täielikult toetama ja rakendama soovitusi, mis on esitatud arvamus- ja sõnavabaduse kaitse ja edendamisega tegeleva ÜRO eriraportööri 22. mai 2015. aasta aruandes, mis käsitleb krüpteerimise ja anonüümsuse kasutamist digitaalside puhul;

27.  kutsub üles koostama eetikakoodekseid nii ajakirjanikele kui ka meediaväljaannete juhtimises osalejatele, et tagada ajakirjanike ja meediaorganisatsioonide täielik sõltumatus;

28.  rõhutab, et õiguskaitse- ja kohtuasutused seisavad võrgus toimepandavate kuritegude uurimisel ja nende eest vastutusele võtmisel silmitsi paljude takistustega ka erinevuste tõttu liikmesriikide seadustes;

29.  märgib, et arenevas digitaalmeedia ökosüsteemis on kerkinud esile uued vahendajad, kellel on võimalus mõjutada ja kontrollida teavet ja ideid internetis, omandades n-ö valvekoera ülesanded ja volitused; rõhutab, et on vaja piisavat hulka sõltumatuid ja iseseisvaid internetikanaleid, -teenuseid ja -allikaid, mis suudavad esitada avalikkusele üldist huvi pakkuvates küsimustes mitmekesiseid arvamusi ja demokraatlikke ideid; kutsub liikmesriike üles arendama selles valdkonnas uusi või olemasolevaid riiklikke poliitikaid ja meetmeid;

30.  tunnistab, et uus digitaalne keskkond on süvendanud väärinfo ehk nn võlts- või libauudiste leviku probleemi; tuletab sellegipoolest meelde, et tegemist ei ole uue nähtusega ning samuti ei piirdu see internetiga; rõhutab, kui oluline on tagada õigus kvaliteetsele teabele, suurendades kodanike juurdepääsu usaldusväärsele teabele ja vältides väärteabe levikut internetis ja väljaspool internetti; tuletab meelde, et terminit „libauudised“ ei tohiks kunagi kasutada selleks, et õõnestada rahva usaldust meedia vastu ning diskrediteerida või kriminaliseerida kriitiliste seisukohtade väljendajaid; väljendab muret võimaliku ohu pärast, mida libauudiste mõiste võib endast kujutada sõna- ja väljendusvabadusele ning meedia sõltumatusele, rõhutades samas libauudiste leviku negatiivset mõju poliitilise arutelu kvaliteedile ning kodanike teadlikule osalemisele demokraatlikus ühiskonnas; rõhutab, kui oluline on tagada tõhusad isereguleerivad mehhanismid, mis põhinevad täpsuse ja läbipaistvuse põhimõtetel, ja näha ette nõuetekohased kohustused ja vahendid allika kontrollimiseks, ning faktide kontroll kolmandast isikust sõltumatu ja erapooletu faktide kontrollimise organisatsioonide poolt, et tagada teabe objektiivsus ja selle kaitse;

31.  soovitab sotsiaalmeedia ettevõtjatel ja veebipõhistel platvormidel töötada välja vahendeid, mis võimaldavad kasutajatel anda võimalikest libauudistest teada ja neid märgistada, et hõlbustada kiiret vigade parandust ning võimaldada need läbi vaadata sõltumatul ja erapooletul kolmandast isikust asjaolude kontrollimise organisatsioonil, kelle ülesanne on tagada libauudiste ja väärinfo täpsed määratlused, et kahandada erasektori osalejatele jäetud kaalutlusruumi, ning jätkata libauudistena kindlaks tehtud teabe esitamist ja märgistamist, et ergutada avalikku arutelu ja ennetada uuesti sama väärinfo esilekerkimist teistsugusel kujul;

32.  tunneb heameelt komisjoni otsuse üle luua võltsuudiste ja veebis leviva väärinfo küsimustega tegelev kõrgetasemeline eksperdirühm, mis koosneb kodanikuühiskonna, sotsiaalmeedia platvormide, uudiseid tootvate meediaorganisatsioonide, ajakirjanike ning teadlaste esindajatest, et analüüsida neid tärkavaid ohte ja teha ettepanekuid meetmete võtmiseks nii ELi kui ka riiklikul tasandil;

33.  rõhutab veebikeskkonnas tegutsevate osalejate vastutust kontrollimata või tegelikkusele mittevastava teabe levitamisest hoidumise eest üksnes selle nimel, et suurendada võrguliiklust näiteks nn clickbaiti kasutamisega;

34.  tunnistab, et kirjastajate roll ning pühendumine uurivale, professionaalsele ja sõltumatule ajakirjandusele on hädavajalik, et võidelda libauudiste leviku vastu, ja rõhutab vajadust tagada mitmekesise toimetusliku meediasisu kestlikkus; ergutab nii komisjoni kui ka liikmesriike investeerima piisavaid rahalisi vahendeid meediaalasesse ja digitaalsesse kirjaoskusesse ning kommunikatsioonistrateegiate väljatöötamisse koos rahvusvaheliste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et kodanikke ja internetikasutajaid võimestada kahtlasi teabeallikaid ära tundma ja neist teadlikud olema ning avastama ja paljastama tahtlikku valesisu ja propagandat; ergutab sel eesmärgil liikmesriike integreerima meedia- ja infoalase kirjaoskuse riiklikesse haridussüsteemidesse; kutsub komisjoni üles kaaluma parimaid tavasid riiklikul tasandil, et tagada ajakirjanduse kvaliteet ja avaldatud teabe usaldusväärsus;

35.  kordab, et igal inimesel on õigus otsustada oma isikuandmete saatuse üle, eelkõige ainuõigus kontrollida isikuandmete kasutamist ja avaldamist, ning õigus olla unustatud, mida määratletakse kui võimalust nõuda enda väärikust kahjustada võiva sisu kõrvaldamist sotsiaalmeediast ja otsingusaitidelt;

36.  teadvustab asjaolu, et internet ja üldisemalt digitaalkeskkonna areng on avardanud mitme inimõiguse kohaldamisala, mis ilmneb näiteks Euroopa Liidu Kohtu 13. mai 2014. aasta otsusest kohtuasjas C-131/12 Google Spain SL ja Google Inc. vs. Agencia Española de Protección de Datos (AEPD) ja Mario Costeja González(11); kutsub sellega seoses ELi institutsioone üles käivitama kaasava protsessi, et koostada Euroopa internetikasutajate õiguste harta, võttes arvesse liikmesriikides välja kujunenud parimaid tavasid – eriti Itaalia deklaratsiooni internetiõiguste kohta – ning kasutada neid viitealusena koos asjaomaste Euroopa ja rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega digitaalvaldkonna reguleerimiseks;

37.  rõhutab rikkumisest teatajate tähtsat rolli avaliku huvi kaitsel ning avaliku aruandekohustuse täitmise ja ausa käitumise soodustamisel nii avalikus kui ka erasektoris; kordab oma üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele luua ja rakendada Euroopa ühiste õigusaktide piisav, täiustatud ja terviklik raamistik rikkumisest teatajate kaitsmiseks, toetades täielikult Euroopa Nõukogu soovitusi ning parlamendi 14. veebruari ja 24. oktoobri 2017. aasta resolutsioone; peab vajalikuks tagada, et teatamismehhanismid oleksid kättesaadavad, ohutud ja turvalised, ning et rikkumisest teatajate ja uurivate ajakirjanike väiteid uuritaks professionaalselt;

38.  rõhutab, et rikkumisest teatajate õiguslik kaitse tugineb teabe avalikustamise korral eelkõige üldsuse õigusele seda saada; rõhutab, et rikkumisest teataja ei tohiks kaotada kaitset üksnes seetõttu, et ta on teinud vea faktiliste asjaolude hindamisel või et tema tajutud oht üldsuse huvidele ei realiseerunud, kui rikkumisest teatajal oli teavitamise hetkel põhjendatud alus uskuda oma teate õigsusesse; tuletab meelde, et isikuid, kes teadlikult edastavad pädevatele asutustele valet või eksitavat teavet, ei tuleks pidada rikkumisest teatajaks ja seega ei peaks nad kaitsemehhanismidest kasu saama; rõhutab samuti, et igaühel, kes on otseselt või kaudselt kandnud kahju ebatäpse või eksitava teabe avalikustamise tõttu, peaks olema õigus kasutada tõhusaid õiguskaitsevahendeid;

39.  innustab nii komisjoni kui ka liikmesriike võtma meetmeid, millega kaitsta teabeallikate konfidentsiaalsust, et vältida diskrimineerimist või ähvardusi;

40.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ajakirjanikele antakse sobivad vahendid, et nõuda ja saada teavet ELi ja liikmesriikide haldusasutustelt vastavalt määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, ilma et nad puutuksid kokku meelevaldsete juurdepääsuõiguse andmisest keeldumise otsustega; märgib, et teave, mis on saadud uurimisõiguse abil ajakirjanike või kodanike poolt, sealhulgas teave, mis on saadud rikkumisest teatajatelt, on nii täiendav kui ka oluline selleks, et ajakirjanikud saaksid avalikes huvides oma ülesandeid täita; kordab, et juurdepääs avalikele allikatele ja sündmustele peaks sõltuma objektiivsetest, mittediskrimineerivatest ja läbipaistvatest kriteeriumidest;

41.  rõhutab, et ajakirjandusvabaduseks on vaja sõltumatust poliitilisest ja majanduslikust võimust, mis tähendab võrdset kohtlemist sõltumata toimetuse suunitlusest; kordab, kui oluline on säilitada ja kaitsta ajakirjandust, mis saab kasu mehhanismidest, mille abil välditakse koondumist ühteainsasse, monopolistlikusse või kvaasi-monopolistlikusse rühma, tagades vaba konkurentsi ja toimetuste mitmekesisuse; kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele meediaomandi reguleerimise ja seda rakendama, et vältida meediasektori omandi horisontaalset koondumist ning kaudset ja meediapiire ületavat omandit, ning tagama läbipaistvuse, avalikustamise ja kodanike jaoks hõlpsa juurdepääsu teabele meedia omandisuhete, rahastamisallikate ja juhtimise kohta; rõhutab, kui tähtis on rakendada asjakohaseid piiranguid meediaomandile seoses isikutega, kes on avaliku sektori teenistuses, ning tagada sõltumatu järelevalve ja vastavuse tagamise mehhanismid, et vältida huvide konflikti ja nn pöördukse efekti; on seisukohal, et audiovisuaalmeedia sektori tõhusa järelevalve tagamiseks on hädavajalikud sõltumatud ja erapooletud riiklikud ametiasutused;

42.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid välja oma strateegilise võimekuse ja kaasaksid kohalikke kogukondi ELis ja ELi naaberriikides, et edendada mitmekesist meediakeskkonda ja tutvustada ELi poliitikat sidusalt ja tõhusalt;

43.  kutsub liikmesriike üles täielikult toetama Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust liikmesriikidele meedia mitmekesisuse ja meediaomandi läbipaistvuse kohta, mis võeti vastu 7. märtsil 2018;

44.  tuletab meelde olulist osa, mida täidab avalik-õigusliku meedia mitmekesisuse säilitamisel, nagu on toonitatud aluslepingute protokollis nr 29; kutsub liikmesriike üles andma neile piisavad rahalised ja tehnilised vahendid, mis on vajalikud nende sotsiaalse ülesande täitmiseks ja avalike huvide teenimiseks; kutsub liikmesriike selleks üles tagama nende toimetuste sõltumatuse, kaitstes neid selgelt määratletud reguleerivate raamistike abil mis tahes valitsuse, poliitilise või äriga seotud sekkumise ja mõju eest, kindlustades samal ajal kõikidele avaliku sektori asutustele ja üksustele, kes teostavad oma volitusi sellistes valdkondades nagu ringhääling ja telekommunikatsioon, täieliku haldusliku iseseisvuse ja sõltumatuse;

45.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kohandaksid riiklikele ringhäälinguettevõtetele litsentside andmise poliitikat kooskõlas meedia mitmekesisuse austamise põhimõttega; rõhutab, et makstavaid tasusid ja litsentside väljastamisega seotud kohustuste rangust tuleks kontrollida ning see ei tohiks kahjustada meediavabadust;

46.  kutsub komisjoni üles kontrollima, kas liikmesriigid väljastavad oma ringhäälingulube objektiivsete, läbipaistvate, erapooletute ja proportsionaalsete kriteeriumide alusel;

47.  osutab, et meediavabaduse ja mitmekesisuse tõhusaks kaitsmiseks tuleks keelustada või muuta vähemalt täiesti läbipaistvaks selliste äriühingute osalemine riigihangetes, mille lõplikule omanikule kuulub ka meediafirma; teeb ettepaneku, et liikmesriikidel peaks olema kohustus esitada korrapäraselt aruandeid meediaettevõtjate riikliku rahastamise kohta ning et kõiki meediaomanikele eraldatud riiklikke vahendeid tuleks korrapäraselt kontrollida; rõhutab, et meediaomanikke ei oleks tohtinud süüdi mõista üheski kuriteos;

48.  rõhutab, et meediaorganisatsioonidele antav riiklik toetus tuleks anda mittediskrimineerivate, objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, mis tuleks teha eelnevalt teatavaks kõikidele kogu meediale;

49.  tuletab meelde, et liikmesriigid peaksid otsima võimalusi meedia toetamiseks, tagades näiteks käibemaksu neutraalsuse, nagu parlament soovitas oma 13. oktoobri 2011. aasta resolutsioonis käibemaksu tuleviku kohta(12), ning toetades meediaga seotud algatusi;

50.  kutsub komisjoni üles eraldama ELi eelarves alalised ja piisavad rahalised vahendid, et toetada meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse keskuse juures toimivat meedia mitmekesisuse vaatlusvahendit, ning looma iga-aastase mehhanismi ohtude hindamiseks meedia mitmekesisusele liikmesriikides; rõhutab, et sama mehhanismi tuleks kohaldada selleks, et mõõta meedia mitmekesisust kandidaatriikides, ja et meedia mitmekesisuse vaatlusvahendi tulemustel peaks olema läbirääkimiste edenemisele tegelik mõju;

51.  kutsub komisjoni üles jälgima meediavabadust ja mitmekesisust kõigis liikmesriikides, koguma selle kohta teavet ja statistikat ning analüüsima põhjalikult juhtumeid, kus rikutakse ajakirjanike põhiõigusi, austades sealjuures subsidiaarsuse põhimõtet;

52.  rõhutab vajadust tõhustada parimate tavade jagamist liikmesriikide audiovisuaalsektori reguleerivate asutuste vahel;

53.  palub komisjonil võtta arvesse Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis (ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta)(13) sisalduvaid soovitusi, kutsub sellega seoses komisjoni üles lisama meedia mitmekesisuse vaatlusvahendi tulemused ja soovitused ohtude kohta meedia mitmekesisusele ja meediavabadusele ELis iga-aastasesse aruandesse demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste kohta;

54.  kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi, et tugevdada kõigi kodanike meediapädevust ja edendada nendele mõeldud koolitus- ja haridusalgatusi formaalse, mitteformaalse ja informaalse hariduse kaudu, lähtudes elukestva õppe perspektiivist, ning samuti pöörates erilist tähelepanu õpetajate esialgsele ja jätkuvale koolitamisele ja toetamisele, ning soodustades dialoogi ja koostööd haridus- ja koolitussektori ning kõigi asjaomaste sidusrühmade, kaasa arvatud meediatöötajate, kodanikuühiskonna ja noorteorganisatsioonide vahel; kinnitab veel kord vajadust toetada eakohaste uudsete vahendite kasutamist võimestamise ja veebiturvalisuse edendamiseks kooliprogrammide kohustusliku osana ning vajadust kaotada digitaalne lõhe nii konkreetsete tehnoloogilise kirjaoskuse projektide kaudu kui ka piisavate investeeringute tegemisega taristusse, et tagada üldine juurdepääs teabele;

55.  rõhutab, et meediasisu kasutamise ja loomise suhtes kriitilise hindamis- ja analüüsioskuse väljaarendamine on väga oluline, et inimesed mõistaksid päevakajalisi teemasid ja panust ühiskondlikku ellu ning oleksid kursis üha keerulisemast ja omavahel ühendatud meediakeskkonnast tulenevate pöördeliste võimaluste ja ohtudega; rõhutab, et meediapädevus on väga oluline kodanike võimestav demokraatlik oskus; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja konkreetsed meetmed, et edendada ja toetada meediapädevust käsitlevaid projekte, nagu katseprojekt „Meediaoskus kõigile“, ning töötama Euroopa Liidu hariduspoliitika lahutamatu osana välja tervikliku meediapädevuse poliitika, mis on suunatud kõikidele vanuserühmadele ja igat liiki meediale ning mida asjakohaselt toetatakse, kasutades ELi vastavaid rahastamisvõimalusi, nagu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ning programm „Horisont 2020“;

56.  märgib murega, et nagu osutati 2016. aasta meedia mitmekesisuse vaatlusvahendis, on ohus vähemuste, kohalike ja piirkondlike kogukondade, naiste ja puuetega inimeste juurdepääs meediale; rõhutab, et kaasav meedia on avatud, vaba ja mitmekesise meediamaastiku jaoks äärmiselt oluline ning kõigil kodanikel on õigus saada sõltumatut teavet oma emakeeles, olgu see siis riigi- või vähemuskeel; rõhutab, et oluline on pakkuda Euroopa ajakirjanikele, eriti vähemkasutatavates ja vähemuskeeltes töötavatele ajakirjanikele piisava väljaõppe ja ümberõppe võimalusi; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles soodustama ja toetama teadusuuringuid, projekte ja poliitikat, mis parandavad juurdepääsu meediale, ja asjaomaseid haavatavatele vähemusrühmadele mõeldud algatusi (nt katseprojekt praktikavõimaluste pakkumiseks vähemuskeelsele meediale) ning tagama kõigile kodanikele osalemise ja eneseväljenduse võimalused;

57.  julgustab meediasektorit kaasreguleerimise mehhanismide, asutusesiseste tegevusjuhiste ja muude vabatahtlike meetmetega kaitsma soolist võrdõiguslikkust meediapoliitikas ja -praktikas;

58.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tegeleksid sotsiaalsete kampaaniate, haridusprogrammide ning sihipärasema koolitus- ja teadlikkuse suurendamise meetmetega (sealhulgas suunatult sektori otsuste tegijatele), et toetada võrdsuse väärtusi ja tavasid rahastamise ja edendamise kaudu nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil, käsitlemaks tõhusalt soolist ebavõrdsust meediasektoris;

59.  soovitab komisjonil töötada välja Euroopa meedia valdkondliku strateegia, mis põhineb innovatsioonil ja kestlikkusel; on seisukohal, et selline strateegia peaks tihendama ELi meediavaldkonnas tegutsejate piiriülest koostööd ja ühistegevust, et juhtida tähelepanu nende mitmekesisusele ja edendada kultuuridevahelist dialoogi, tihendada kõikide Euroopa institutsioonide üksikute uudistekeskuste ja audiovisuaalsete teenistuste koostööd eriti Euroopa Parlamendi teenistustega ning parandada ELi küsimuste meediakajastust ja nähtavust;

60.  rõhutab, et oluline on arendada edasi mudeleid Euroopa avalik-õigusliku ringhäälingu platvormi loomiseks, millega soodustatakse kogu ELi hõlmavaid poliitilisi arutelusid, mis põhinevad faktidel, õigusel erimeelsusele ja austusel, antakse panus arvamuste paljususele uues ühtesulandunud meediakeskkonnas ning suurendatakse ELi nähtavust välissuhetes;

61.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaitsma ajakirjandusvabadust ja sõnavabadust nüüdiskunstis, edendades selliste teoste loomist, milles kajastatakse ühiskonna muresid ning mis soodustavad kriitilist arvamuste vahetust ja tekitavad vastukaja;

62.  rõhutab vajadust kaotada meediasisu asukohapõhine tõkestus, mis võimaldaks ELi kodanikele internetis juurdepääsu teiste liikmesriikide telekanalitele, nende tellitavale voogedastusele ja taasesitusele;

63.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele ning Euroopa Nõukogu peasekretärile.

(1)

EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.

(2)

ELT C 55, 12.1.2016, lk 33.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0230.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0388.

(5)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0095.

(6)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0409.

(7)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0022.

(8)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0402.

(9)

ELT C 32, 4.2.2014, lk 6.

(10)

ELT L 88, 31.3.2017, lk 6.

(11)

ECLI EU:C:2014:317.

(12)

ELT C 94 E, 3.4.2013, lk 5.

(13)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0409.


SELETUSKIRI

Lissaboni lepingu vastuvõtmise kaudu on Euroopa Liit samastanud end väärtuste ühendusena, mille üheks nurgakiviks on inimõigused. Väljendus- ja teabevabadus on tunnistatud rahvusvaheliselt inimõiguste ja põhivabaduste süsteemi üheks põhikomponendiks. Muu hulgas on see sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis ning Euroopa inimõiguste konventsioonis. Selle kohaldamisala on arendatud ja täpsustatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ning mitme rahvusvahelise organisatsiooni (ÜRO, OSCE, Euroopa Nõukogu) tööga. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 11 on laiendatud ametlikult selle ulatust ning lisatud kaitsealusesse valdkonda massiteabevahendite vabadus ja mitmekesisus. Koosvõetuna tugevdavad kõik need vahendid liikmesriikide ja ELi enda selget kohustust kaitsta täiel määral seda põhilist inimõigust ning kehtestada samal ajal edasiviivad meetmed, millega edendada selle arengut ennetavalt.

Peale selle, et väljendusvabadus ning mitmekesine ja sõltumatu meedia on olemuslikult inimõigused, täidavad need ka põhjapanevat ühiskondlikku rolli, toimides n-ö ühiskondliku valvekoerana, kaitstes kodanikke riikide ja erahuvidest tingitud väärkohtlemise eest ning võimestades neid osalema aktiivselt demokraatlikus elus.

Alates sellest, kui võeti vastu Euroopa Parlamendi 21. mai 2013. aasta resolutsioon ELi harta ja ühesuguste tingimuste kohta meediavabaduse tagamiseks kõikjal ELis, on tõhusa meediavabaduse, meedia mitmekesisuse ning poliitilisest survest ja majanduslikest huvidest sõltumatu meedia olukord halvenenud, nagu toodi esile Piirideta Reporterite avaldatud maailma ajakirjandusvabaduse indeksi 2017. aasta tulemustes(1) ning Euroopa Ülikool-Instituudi 2017. aasta poliitikaaruande järeldustes(2).

Väljendusvabadust ja meedia mitmekesisust ähvardavad ohud on mitmetahulised ning hõlmavad arvukaid meetmeid, mille on kehtestanud nii riigipoolsed kui ka eraõiguslikud osalejad.

Ajakirjanike vastu suunatud vägivald, ähvardused ja surveavaldused

Isegi ELi liikmesriikides on ajakirjanikud jätkuvalt surmavate rünnakute sihtmärgiks. Malta ajakirjaniku Daphne Caruana Galizia mõrv on vaid viimane selles reas. Surveavaldused ajakirjanikele võivad esineda aga erisugustes ja mitmetahulistes vormides. Nagu on toonitanud Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, hõlmavad need vägivallaga ähvardamist, intsidente avalikel kogunemistel, poliitiliste jõudude väidetavat sekkumist, konfidentsiaalsete allikate ja materjalide avalikustamisele sundimist, sekkumist julgeoleku- ja luureteenistuste kaudu ning rahalist ja majanduslikku survet(3). Need tegurid koos poliitilise sekkumisega ning meediasektoris esineva suure koondumisega laiendavad ka enesetsensuuri, nagu näitab Euroopa Nõukogu uuring „Journalists under pressure: Unwarranted interference, fear and self-censorship in Europe(4). Majanduskriisist tulenev töö- ja majanduslike tingimuste halvenemine meediasektoris, internetireklaami turul domineerida suutvate uute rahvusvaheliste osaliste, nagu kõrgtehnoloogia hiidude ja sotsiaalmeediaplatvormide esilekerkimine, ning mõnes liikmesriigis avalik-õiguslikku ringhäälinguorganisatsiooni tabanud eelarvekärped suurendavad ebakindlust ja võimendavad samal ajal enesetsensuuri.

Digitaalvaldkond

Digitaalne tehnoloogia on kahtlemata varustatud osalusdemokraatia uute ja sügavalt ümberkujundavate vahenditega, mis laiendavad seda murrangulisel viisil ja võimaldavad elanikel saada teabekasutajatest teabe tootjateks. Selle varjukülg on internetisisu kiire levimise, selle õigeaegse vaidlustamise ja parandamise keerukusega kaasnev väärinfo oht, samuti tsensuurivõim, mida võivad kasutada sotsiaalmeediaplatvormid ja tehnoloogiahiiud. Rahvusvahelise õiguse vaatepunktist tuleb nn võltsuudiste küsimust käsitleda aga äärmise ettevaatusega, pidades meeles, et nn vana peavoolumeedia on olnud ja on sama aldis levitama võltsuudiseid ning et võltsuudiste ehk libauudiste keelustamist on kasutatud sageli vahendina, millega kontrollida meediat ja piirata toimetamisvabadust. Oleme teadlikud asjaolust, et valeinfo võib põhjustada tõsist kahju (kahjustades inimeste mainet, rikkudes nende privaatsust), kuid võltsuudiste piirangud ei ole lahendus. Lõplik tõde ja objektiivsus on ebamäärased ja ohtlikud mõisted. Nõue avaldada ainult absoluutselt tõeseid teateid ei ole mitte ainult ebarealistlik, vaid ka ebaliberaalne. Lisaks peaksime pidama meeles, et digiajastu on teinud faktide kontrollimise lihtsamaks, kui see on traditsioonilises meedias kunagi olnud – tahtmise korral on digitaalse materjali võltsimist võimalik uurida ning internet pakub allikate ja faktide kontrollimiseks taristut ja vahendeid. Kui ametiisikutel lubatakse otsustada tõe üle, on see sama kui nõustuda tõsiasjaga, et võimul olevatel jõududel on õigus vaigistada kriitilisi hääli. Vihakõne ja terrorismiga seoses on võltsuudiste mõiste subjektiivsete ja meelevaldsete tõlgenduste vältimiseks liiga ebamäärane. Samuti ei pakuks kindlustunnet see, kui avaliku sektori asutuste asemel annaksid neid hinnanguid Facebooki-sugused eraettevõtted.

Riiklikud meetmed ja Kopenhaageni dilemma

Riiklik julgeolek ja terrorismivastane võitlus on muutumas liikmesriikide jaoks ühiseks teemaks, mis toob kaasa seadusandlike aktide vastuvõtmise ning inimõigusi ja põhivabadusi kindlasti sügavalt mõjutavad muud meetmed, nagu on näidanud Snowdeni juhtum ja Euroopa Kohtu praktika. Hiljuti mitmes liikmesriigis vastu võetud riiklike õigusaktidega, millega tõhustatakse julgeoleku- ja politseijõududele ning salateenistustele antud järelevalvevolitusi, sidesüsteemide jälgimist ja isikuandmete säilitamist, võidakse ilma nõuetekohaste ja asjakohaste õiguslike tagatiste ja õiguskaitsevahenditeta kahjustada väljendusvabaduse põhiolemust ning muid põhiõigusi, näiteks õigust privaatsusele ja andmekaitsele.

Samalaadsed meetmed, millega piiratakse väljendus- ja teabevabaduse kasutamist või vaba ja sõltumatu meedia põhiülesandeid, näiteks juba laimamist käsitlevate kriminaalõiguslike seaduste olemasolu, võivad samamoodi rikkuda ka demokraatlikku mõttevahetust.

Vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 49 peavad kandidaatriigid tõestama, et austavad ELi lepingu artiklis 2 nimetatud väärtusi: see on Kopenhaageni kriteeriumides sätestatud kohustus. Ühegi tegeliku ELi vahendiga, välja arvatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 7 ettenähtud nn raudse käega, ei ole aga võimalik tagada liikmesriikides inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete tõhusat järgimist. Möödunud kümnenditel esinenud poliitiline sekkumine teiste seas Itaalias, Poolas, Hispaanias ja Ungaris näitab, et vaja on nõuetekohast ELi institutsioonilist järelevalve- ja õiguskaitsemehhanismi.

Rikkumisest teatajad

Rikkumisest teatamist on tunnustatud laialdaselt kui väljendusvabaduse põhiaspekti ning olulist vahendit, millega tagada demokraatlike institutsioonide läbipaistvus ja vastutus. Vajadust rikkumisest teatajate tõhusa kaitse järele on rõhutanud korduvalt mitu rahvusvahelist organisatsiooni, nagu Euroopa Nõukogu, arvamus- ja väljendusvabaduse edendamise ja kaitsmisega tegelev ÜRO eriraportöör ja Euroopa Parlament ise. Ühist ELi raamistikku ei ole aga veel vastu võetud ning mitmes liikmesriigis puudub selles küsimuses asjakohane süsteem.

(1)

Piirideta Reporterid, maailma ajakirjandusvabaduse indeks 2017, „Journalism weakened by democracy’s erosion“ (Demokraatia vähenemine on nõrgendanud ajakirjandust), https://rsf.org/en/journalism-weakened-democracys-erosion

(2)

Euroopa Ülikool-Instituut, meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse keskus, „Monitoring Media

Pluralism in Europe: Application of the Media Pluralism Monitor 2016 in the European Union, Montenegro and Turkey“ (Meedia mitmekesisuse jälgimine Euroopas – Meedia mitmekesisuse vaatlusvahendi rakendamine 2016. aastal Euroopa Liidus, Montenegros ja Türgis), http://cmpf.eui.eu/media-pluralism-monitor/mpm-2016-results/

(3)

Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, „Violence, threats and pressures against journalists and other media actors in the EU“ (Ajakirjanike ja muude meediakeskkonna osalejate vastu suunatud vägivald, ähvardused ja surveavaldused), kaastöö iga-aastasele põhiõiguste kollokviumile, november 2016, http://fra.europa.eu/en/publication/2016/violence-threats-and-pressures-against-journalists-and-other-media-actors-european

(4)

Marilyn Clark ja Anna Grech, „Journalists under pressure - Unwarranted interference, fear and self-censorship in Europe“ (Survestatud ajakirjanikud – põhjendamatu sekkumine, hirm ja enesetsensuur Euroopas), Euroopa Nõukogu väljaandetalitus, 2017.


VÄHEMUSE ARVAMUS

mille on vastavalt kodukorra artikli 52a lõikele 4 esitanud

Marek Jurek

Vastuvõetud raportis käsitletakse meediavabaduse ja mitmekesisuse küsimusi, mis on demokraatia jaoks äärmiselt tähtsad, kuid jäetakse tahtlikult välja aspekte, mis on selle teema puhul olulised ja mis tehti kindlaks parlamendikomisjonis ja läbirääkimistel. Need aspektid on eelkõige seotud sõnavabaduse piiramise uute vormidega, mille näiteks on Prantsusmaal kasutusele võetud vanglakaristus „moraalse surve avaldamise“ eest.

Raportis juhitakse tähelepanu riigi kohustusele tagada mitmekesisuse tingimused, kuid selles ei käsitleta vajadust taastada mitmekesisuse tegelikud tingimused ühiskonnas, mis on kogenud totalitaarset türanniat. Riikides, kus olid võimul kollaboratsionistlikud kommunistlikud režiimid, koheldi ametivõimude poolt vaenulikuks peetud ühiskonnarühmi mitme põlvkonna jooksul eriti diskrimineerivalt ning nende vaateid ja väärtusi halvustati metoodiliselt ametlikus propagandas. Iga demokraatliku valitsuse selge kohustus on tagada, et nad saaksid täiel määral avalikus elus osaleda ning Euroopa Liit peaks seda toetama.

Peale selle sisaldab raport loata viidet Istanbuli konventsioonile, mida üks kolmandik liikmesriikidest ei ole ratifitseerinud, ning selles nõutakse ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomist, mille paljud riigid tõenäoliselt samuti tagasi lükkavad. Raportit meedia mitmekesisuse kohta ei tohiks mingil juhul kasutada niisuguste ühepoolsete ideede propageerimiseks, mille vastu on paljud meie riikide inimesed.


KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS (5.3.2018)

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse kohta Euroopa Liidus

(2017/2209(INI))

Arvamuse koostaja (*): Curzio Maltese

(*) Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 54

ETTEPANEKUD

Kultuuri- ja hariduskomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (artikkel 11), kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis (artikkel 19) ja Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud sõna- ja teabevabadusel on suur tähtsus, et kujundada pluralistlik ühiskond, nagu on ette nähtud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2; rõhutab, et juurdepääs kvaliteetsele, vabale ja sõltumatule teabele on põhiline inimõigus ning meediavabadus ja meedia mitmekesisus on demokraatia peamine alus ja seega peab olema tagatud meedia sõltumatus poliitilisest ja majanduslikust survest ja igasugustest lubamatutest mõjutustest, et hoida ära ahistamist ja hirmutamist, mis võib muuta infosisu;

2.  rõhutab, et kodanikke tuleb nõuetekohaselt ja täielikult teavitada, et nad saaksid aktiivselt ja tõhusalt osaleda avalikus elus ja võtta osa poliitilistest aruteludest;

3.  usub, et tuleks avatult ja tõsiselt uurida põhjusi, miks avalikkuse usaldamatus meedia vastu kasvab; tuletab meelde, et avaliku arvamuse kujunemine põhineb kodanike ja meediatöötajate usalduslikul suhtel, mille eesmärk on teavitada inimesi ning suurendada üldsuse huvides avalikku aruandekohustust ja läbipaistvust; märgib sügava murega, et ajakirjanduse rahastamise süsteem seisab silmitsi paljude probleemidega, sealhulgas meediasektoris toimunud omandi suure kontsentreerumisega, mistõttu mõned olulise kaaluga osalised kasutavad teavet poliitilise, sotsiaalse ja ärilise propaganda eesmärkidel, kahjustades sellega meedia mitmekesisust ja halvendades oluliselt teabe kvaliteeti, vähendades mitmekesisust, kindlust ja usaldusväärsust ja tuues kaasa sellise nähtuse nagu võltsuudised; peab seetõttu tervitatavaks komisjoni ettepanekut anda uudiste kirjastajatele õigus lubada oma ajakirjandusväljaannete taasesitamist ja kättesaadavaks tegemist veebis, et soodustada tasakaalustatud suhet veebipõhiste ettevõtjatega ja tagada ajakirjandusväljaannete veebisaitidelt saadavast tulust õiglase osa saamine;

4.  võtab teadmiseks uued väljakutsed, millega kiiresti areneval meediamaastikul seisavad silmitsi nii traditsiooniline kui ka uus meedia ning mida põhjustavad uus tehnoloogia ja digiteerimine, näiteks nn filtri mulli nähtus, mis on seotud algoritmide laialdase kasutamisega, ning vajaduse tõttu austada eraelu puutumatuse põhiõigust; rõhutab, et eeskätt kasvab nn võltsuudiste arv ja muret tekitav suundumus levitada väljamõeldud lugusid ja tahtlikku valeteavet, mis võib suurendada sotsiaalseid pingeid ja kujutada suurt ohtu demokraatiale; juhib tähelepanu asjaolule, et ajakirjanikel ja meediaorganisatsioonidel on ainukordne vastutus arvamuste ja avaliku arutelu kujundamise eest ning nad peaksid võtma kohustuse kasutada tõenditel põhinevat teavet; nõuab meedia sõltumatuse ja läbipaistvuse tagamist ning kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja põhjaliku ja sidusa strateegia, mille eesmärk on ühelt poolt suurendada finantsalast ja õiguslikku toetust iseseisvalt tegutsevale meediale ja uurivale ajakirjandusele, kuid samas hoiduda osalemast toimetuslikes otsustes, ning teiselt poolt toetada ELi kodanike meediapädevust;

5.  rõhutab, et avalik-õiguslikul meedial on asendamatu roll meedia mitmekesisuse tagamisel ning tal on tähtis ülesanne kajastada asjakohaselt kultuurilist, keelelist, sotsiaalset ja poliitilist mitmekesisust ning tagada üldsuse nõuetekohane teavitamine; soovitab liikmesriikidel võimaldada avalik-õiguslikule meediale asjakohane, proportsionaalne ja stabiilne rahastamine, millega neile tagatakse võimalus täita oma kultuurilist, sotsiaalset ja hariduslikku rolli ning toetada kaasavat ühiskonda, ühtlasi tagatakse sellega meedia sõltumatus poliitilisest sekkumisest või tsensuurist ja hoitakse ära nende kasutamine propaganda ja ideoloogilise ajupesu eesmärgil;

6.  tuletab meelde, et liikmesriigid peaksid otsima võimalusi meedia toetamiseks, tagades näiteks käibemaksu neutraalsuse, nagu parlament soovitas oma 13. oktoobri 2011. aasta resolutsioonis käibemaksu tuleviku kohta(1), ning toetades meediaga seotud algatusi;

7.  rõhutab, et digitaalmeedia kasutamine on meediavabaduse seisukohast toonud kaasa uusi ülesandeid ja võimalusi ning meedia, sealhulgas internetimeedia mitmekesisus on tõsiselt ohus ülemäärase meediaomandi koondumise tõttu, mis põhjustab muret tekitavat kaasosalust iga kord, kui segunevad meediatööstuse ja poliitikaringkondade huvid ning suurkorporatsioonid ei järgi konkurentsi- ja maksunorme; palub komisjonil ja liikmesriikidel kõrvaldada õigusliku reguleerimisega seotud puudujäägid, et luua õigusselgus ja järjepidevus, mis tagaks tõelise mitmekesisuse, meediasisu kättesaadavuse, meediavabaduse ega võimaldaks nn veebihiiglastel valitsevat seisundit saavutada, tehes seda ELi ajakohastatud konkurentsipoliitika abil, mis tagab Euroopa meediasektoris veebipõhise lähenemise kontekstis ausa konkurentsi ning veebipõhiste platvormide kui vahendajate kasvava tähtsuse, ning samuti õigusraamistiku abil, mis muudab kohustuslikuks autoriõigusega kaitstud ajakirjaartiklite kaubandusliku kasutamise litsentsimise ning tagab sellega ajakirjandusettevõtete ja ka ajakirjanike õiglase tasustamise; rõhutab sellega seoses, et meedia omandisuhted peavad olema läbipaistvad ning riiklikud reguleerivad asutused peaksid erilise tähelepanuga seda aspekti jälgima;

8.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma kogu ELi hõlmava kohustusliku iseregulatsiooni süsteemi, millega tagatakse, et meediavaldkonnas tegutsejad töötaksid ise ja ilma otsese poliitilise osaluseta välja eetikastandardid võrguteabe jaoks, peaksid nende üle läbirääkimisi ja võtaksid need kasutusele;

9.  märgib, et suur osa teabest, mida väljastavad traditsioonilised meediakanalid, on praegu saadaval nii internetis kui ka traditsioonilistel platvormidel, ning seetõttu kehtivad nende suhtes jätkuvalt siseriiklikku meediat käsitlevad õigusaktid; tuletab meelde, et rangelt veebipõhiste meediaplatvormide puhul ei ole see nii, mis tekitab selliste meediaplatvormide ja traditsioonilise meedia väljaannete vahel ebaausa konkurentsi; märgib, et sarnaste omadustega sarnaste teenuste suhtes peaksid kehtima sarnased eeskirjad; nõuab eeskirjade ja meediat käsitlevate õigusaktide ühtlustamist, et tagada kõigile võrdsed võimalused;

10.  rõhutab tõsiasja, et sõna- ja teabevabadust Euroopas ohustab ajakirjanike üha sagedasem hirmutamine ja rünnakud nende vastu, nagu näitab Daphne Caruana Galizia hiljutine mõrv; kordab, et liikmesriigid peavad kaitsma teabe jagamisel ajakirjanike sõnavabadust, mis on põhiõigus, tagades nende töö kaitsmise ja hõlbustamise, ja samuti kaitsma üldsuse põhiõigust nimetatud teavet saada; rõhutab uurivate ajakirjanike erilist olukorda, samuti allikakaitse tähtsust; kutsub liikmesriike üles tagama, et nende õigusraamistikud ja õiguskaitse tavad tagaksid ajakirjanikele ja muudele meediatöötajatele asjakohase kaitse, abi ja toe, pöörates erilist tähelepanu konkreetsetele ohtudele, mis on seotud soo ning seksuaalse ja etnilise identiteediga;

11.  rõhutab, et rikkumisest teatamine on uuriva ajakirjanduse ja ajakirjandusvabaduse oluline osa; märgib, et üldsuse huvides tegutsevatele ajakirjanikele, kes avaldavad teavet või teavitavad arvatavast rikkumisest, väärteost, pettusest või ebaseaduslikust tegevusest, võidakse pigem esitada kohtulik süüdistus, kui neile õiguskaitset pakkuda; tuletab meelde oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni õiguspäraste meetmete kohta rikkumisest teatajate kaitseks, kes avaldavad äriühingute ja avalik-õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet üldsuse huvides(2); nõuab tungivalt, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti seadusandliku ettepaneku, millega tagatakse ELis rikkumisest teatajate kaitse kõrge tase;

12.  tunnustab ajakirjanduse ja massiteabevahendite vabaduse Euroopa keskuse (ECPMF) edukat rajamist Euroopa Liidu katseprojekti raames ning rõhutab selle keskuse laialt tuntud tegevust võitluses ajakirjandusvabaduse ja meediavabaduse vastaste rünnakute vastu, süstemaatiliselt dokumenteerides meediavabaduse rikkumisi Euroopas ja pakkudes otsest toetust ajakirjanikele ja meediavabaduse aktivistidele, kes elavad ohus ja kellel on risk langeda vägivalla ohvriks; palub komisjonil töötada välja vajalikud vahendid ja pakkuda vajalikku rahastamist, et muuta ECPMF ELi alaliseks struktuuriks;

13.  rõhutab, et sõnavabaduse ja arvamuste mitmekesisuse tagamiseks veebimeedias on vaja tegelda veebiruumis sageneva vihakõne, ahistamise ja ähvarduste probleemiga, millele juhiti tähelepanu 2016. aasta Eurobaromeetri uuringus meedia mitmekesisuse ja demokraatia kohta; kutsub komisjoni üles jätkuvalt hindama veebipõhist ahistamist ja selle mõju ning võtma asjakohaseid meetmeid selle tõhusaks ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks;

14.  toonitab, et meediatöötajad, eriti noorimad neist, töötavad tihti ebakindlates tingimustes, mis puudutab nende töölepinguid, palku ning sotsiaalseid ja õiguslikke tagatisi, ning see ohustab nende võimet korralikult töötada ja mõjutab seega erapooletute ja sõltumatute uudiste ja teabe kättesaadavust, mis lõppkokkuvõttes takistab meediavabadust; kutsub liikmesriike ja meediaorganisatsioone tagama, et ajakirjanikud saaksid teha oma tööd vastavalt kõrgeimatele standarditele, tagades õiglased ja võrdsed töötingimused kõigile meediatöötajatele ning kvaliteetse ja pideva koolituse nii lepingulistele kui ka vabakutselistele töötajatele; julgustab meediasektorit kaasreguleerimise mehhanismide ja asutusesiseste tegevusjuhistega edendama soolist võrdõiguslikkust meediapoliitikas ja -praktikas;

15.  kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi, et tugevdada kõigi kodanike meediapädevust ja edendada nendele mõeldud koolitus- ja haridusalgatusi formaalse, mitteformaalse ja informaalse hariduse kaudu, lähtudes elukestva õppe perspektiivist, ning samuti pöörates erilist tähelepanu õpetajate esialgsele ja jätkuvale koolitamisele ja toetamisele, ning soodustades dialoogi ja koostööd haridus- ja koolitussektori ning kõigi asjaomaste sidusrühmade, kaasa arvatud meediatöötajate, kodanikuühiskonna ja noorteorganisatsioonide vahel; kinnitab veel kord vajadust toetada eakohaste uudsete vahendite kasutamist võimestamise ja veebiturvalisuse edendamiseks kooliprogrammide kohustusliku osana ning vajadust kaotada digitaalne lõhe nii konkreetsete tehnoloogilise kirjaoskuse projektide kaudu kui ka piisavate investeeringute tegemisega taristusse, et tagada üldine juurdepääs teabele;

16.  rõhutab, et meediasisu kasutamise ja loomise suhtes kriitilise hindamis- ja analüüsioskuse väljaarendamine on väga oluline, et inimesed mõistaksid päevakajalisi teemasid ja panust ühiskondlikku ellu ning oleksid kursis üha keerulisemast ja omavahel ühendatud meediakeskkonnast tulenevate pöördeliste võimaluste ja ohtudega; rõhutab, et meediapädevus on väga oluline kodanike mõjuvõimu suurendav demokraatlik oskus; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja konkreetsed meetmed, et edendada ja toetada meediapädevust käsitlevaid projekte, nagu katseprojekt „Meediaoskus kõigile“, ning töötama Euroopa Liidu hariduspoliitika lahutamatu osana välja tervikliku meediapädevuse poliitika, mis on suunatud kõikidele vanuserühmadele ja igat liiki meediale ning mida asjakohaselt toetatakse, kasutades ELi vastavaid rahastamisvõimalusi, nagu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ning programm „Horisont 2020“;

17.  märgib murega, et nagu osutati 2016. aasta meedia mitmekesisuse vaatlusvahendis, on ohus vähemuste, kohalike ja piirkondlike kogukondade, naiste ja puuetega inimeste juurdepääs meediale; rõhutab, et kaasav meedia on avatud, vaba ja mitmekesise meediamaastiku jaoks äärmiselt oluline ning kõigil kodanikel on õigus saada sõltumatut teavet oma emakeeles, olgu see siis riigi- või vähemuskeel; rõhutab, et oluline on pakkuda Euroopa ajakirjanikele, eriti vähemkasutatavates ja vähemuskeeltes töötavatele ajakirjanikele piisava väljaõppe ja ümberõppe võimalusi; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles soodustama ja toetama teadusuuringuid, projekte ja poliitikat, mis parandavad juurdepääsu meediale, ja asjaomaseid haavatavatele vähemusrühmadele mõeldud algatusi (nt katseprojekt praktikavõimaluste pakkumiseks vähemuskeelsele meediale) ning tagama kõigile kodanikele osalemise ja eneseväljenduse võimalused;

18.  soovitab komisjonil töötada välja Euroopa meedia valdkondliku strateegia, mis põhineb innovatsioonil ja jätkusuutlikkusel; on seisukohal, et selline strateegia peaks tihendama ELi meediavaldkonnas tegutsejate piiriülest koostööd ja ühistegevust, et juhtida tähelepanu nende mitmekesisusele ja edendada kultuuridevahelist dialoogi, tihendada kõikide Euroopa institutsioonide üksikute uudistekeskuste ja audiovisuaalsete teenistuste koostööd eriti Euroopa Parlamendi teenistustega ning parandada ELi küsimuste meediakajastust ja nähtavust;

19.  tuletab meelde ELi kohustust kaitsta ja edendada sõna- ja teabevabadust ELis ja mujal maailmas; rõhutab, et meediavabaduse, sõnavabaduse ja meedia mitmekesisuse põhimõtted on ühinemiseelsetele riikidele ja Euroopa naabruspoliitika riikidele sama asjakohased kui liikmesriikidele; kutsub komisjoni üles tagama, et nende põhimõtete järgimist jälgitakse asjakohaselt ning kandidaatriikides, naaberriikides ja kolmandates riikides viiakse ellu abiprogramme;

20.  rõhutab, et ELi uudiste mitmekesise kajastuse suurendamine, eri liikmesriikide kultuurilise mitmekesisuse austamine ning selliste vahendite nagu suhtlemise, meedia, sotsiaalmeedia ja interaktiivsete platvormide kogu potentsiaali kasutamine aitab tuua ELi kodanikud ELi asjadele lähemale ja neid nende küsimustega paremini kurssi viia, aidates inimestel kujundada ja jagada arvamusi, teha teadlikke otsuseid ja anda kaalutletud osalemise kaudu oma panus ELi positiivsesse reformimisse ja arengusse;

21.  kordab, et vaja on sõltumatut järelevalvet meediavabaduse ja mitmekesisuse olukorra üle ELis, ning kutsub seepärast komisjoni üles jätkuvalt toetama meedia mitmekesisuse vaatlusvahendit ja soodustama selle edasiarendamist, et oleks võimalik anda põhjalik ja täpne hinnang ohtudele, mis ähvardavad meedia mitmekesisust ELis; ergutab komisjoni, liikmesriike ja kõiki asjaomaseid sidusrühmi alustama viivitamata tegelemist eelnimetatud ohtudega ja võtma selleks asjakohaseid meetmeid;

22.  rõhutab, et oluline on arendada edasi mudeleid Euroopa avalik-õigusliku ringhäälingu platvormi loomiseks, millega soodustatakse kogu ELi hõlmavaid poliitilisi arutelusid, mis põhinevad faktidel, õigusel erimeelsusele ja austusel, antakse panus arvamuste paljususele uues ühtesulandunud meediakeskkonnas ning suurendatakse ELi nähtavust välissuhetes;

23.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaitsma ajakirjandusvabadust ja sõnavabadust nüüdiskunstis, edendades selliste teoste loomist, milles kajastatakse ühiskonna muresid ning mis soodustavad kriitilist arvamuste vahetust ja tekitavad vastukaja.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

21.2.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

22

0

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Isabella Adinolfi, Dominique Bilde, Andrea Bocskor, Nikolaos Chountis, Silvia Costa, Mircea Diaconu, Damian Drăghici, María Teresa Giménez Barbat, Giorgos Grammatikakis, Petra Kammerevert, Svetoslav Hristov Malinov, Curzio Maltese, Stefano Maullu, Luigi Morgano, Momchil Nekov, Michaela Šojdrová, Yana Toom, Helga Trüpel, Julie Ward, Bogdan Brunon Wenta, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Milan Zver, Krystyna Łybacka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Francis Zammit Dimech

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

22

+

ALDE

Mircea Diaconu, María Teresa Giménez Barbat, Yana Toom

GUE/NGL

Nikolaos Chountis, Curzio Maltese

PPE

Andrea Bocskor, Svetoslav Hristov Malinov, Stefano Maullu, Bogdan Brunon Wenta, Francis Zammit Dimech, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Milan Zver, Michaela Šojdrová

S&D

Silvia Costa, Damian Drăghici, Giorgos Grammatikakis, Petra Kammerevert, Luigi Morgano, Momchil Nekov, Julie Ward, Krystyna Łybacka

Verts/ALE

Helga Trüpel

0

2

0

EFDD

Isabella Adinolfi

ENF

Dominique Bilde

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

ELT C 94 E, 3.4.2013, lk 5.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0402.


ÕIGUSKOMISJONI ARVAMUS (1.3.2018)

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse kohta Euroopa Liidus

(2017/2209(INI))

Arvamuse koostaja: Heidi Hautala

ETTEPANEKUD

Õiguskomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et meedia mitmekesisus hõlmab paljusid aspekte, sealhulgas ühinemise kontrolli eeskirju, sisuga seotud nõudeid ringhäälingu litsentseerimissüsteemides, meediaomandi läbipaistvust ja piiratud koondumist, toimetuste vabadusi, avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatust ja seisundit, ajakirjanike ametiseisundit, meediakanalite ning poliitikas osalejate ja ettevõtjate suhteid, naiste ja vähemuste juurdepääsu meediasisule, arvamuste mitmekesisust, jne;

2.  tuletab meelde, et sõna- ja teabevabadus on üks põhiõigusi, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 11, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 19, ning on üks olulisemaid väärtusi demokraatia kindlustamisel ja Euroopa identiteedi tugevdamisel; rõhutab, et meediavabadus ja mitmekesisus tulenevad väljendusvabaduse põhiõigusest, mis on demokraatia nurgakivi, ning need vajavad poliitilise sektori aktiivset toetust; juhib tähelepanu sellele, et väljendusvabadus võiks kaitsta ka ühiskonna kui terviku õigust saada teavet kõigi talle huvi pakkuvate küsimuste kohta; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, et kaitsta ja edendada pluralistlikku, sõltumatut ja vaba meediat, et tagada sõnavabadus ja demokraatia;

3.  kutsub komisjoni üles jälgima meediavabadust ja mitmekesisust kõigis liikmesriikides, koguma selle kohta teavet ja statistikat ning analüüsima juhtumeid, kus rikutakse sõnavabaduse põhiõigust ning ajakirjanike ja muude meediatöötajate põhiõigusi, austades seda analüüsides subsidiaarsuse põhimõtet; palub komisjonil teha ettepanekuid meetmete kohta, mis on vajalikud kõnealuste hindamiste tulemuste käsitlemiseks;

4.  toonitab, et pluralistlikus ja demokraatlikus ühiskonnas tuleb kodanikke nõuetekohaselt ja täielikult teavitada, et nad saaksid aktiivselt ja tõhusalt osaleda avalikus elus ning poliitilistes aruteludes; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama tervet poliitilist debatti ja kestvat poliitilist pühendumist inimõiguste austamisele meediapädevuse, meedia mitmekesisuse ja eetika kaudu; märgib murega, et meediavabaduse ja mitmekesisuse piirangud põhjustavad demokraatia defitsiiti ning et demokraatia defitsiit ühes liikmesriigis võib mõjutada kogu Euroopa Liitu, eriti kui avalik-õigusliku meedia sõltumatust võib ohustada valitseva enamuse mõju; juhib tähelepanu sellele, et sellist mõju saab tasakaalustada piisavate rahaliste ja muude vahenditega varustatud ning sõltumatu avalik-õigusliku meedia abil, mis suudab vastu seista valitsuse sekkumisele ja esitada erinevaid poliitilisi seisukohti; ergutab usaldusväärsete õigussätete ja heade haldustavade vastuvõtmist avalik-õigusliku meedia valdkonnas, sealhulgas seoses riigiabi ja mis tahes riikliku rahastamisega, eesmärgiga tugevdada sellise meedia sõltumatust ja suutlikkust täita oma ülesandeid üldistes avalikes huvides;

5.  märgib kahetsusega, et meediaomandi koondumisele liikmesriikide ja ELi tasandil ei ole piisavalt tähelepanu pööratud; rõhutab, et ELi konkurentsieeskirjad mängivad olulist rolli turgu valitseva seisundi saavutamise ja kuritarvitamise vältimisel ning kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles tagama nende eeskirjade nõuetekohane ja tõhus rakendamine; kutsub liikmesriike üles oma reguleerivate asutuste kaudu jälgima meedia koondumist ning pakkuma kergesti kättesaadavat ja täielikult läbipaistvat teavet meediaomandi, sealhulgas tegelike omanike ning majandusliku mõju ja rahalise toetuse kohta, muu hulgas internetimeedia puhul; soovitab, et see teave tehtaks avalikult kättesaadavaks kõikides liikmesriikides, et teha kindlaks võimalikud meedia kontrolli- ja mõjuallikad, tugevdada meedia usaldusväärsust, tagada toimetuste ja ajakirjanike sõltumatus ning kaitsta meedia rolli ühiskonna valvekoerana;

6.  on sügavalt mures teatavate liikmesriikide võetud õigus- ja haldusmeetmete pärast, mille eesmärk on meediat otseselt või kaudselt piirata ja kontrollida, eelkõige avalik-õigusliku meedia sektoris, või mitte toetada meedia mitmekesisust; rõhutab, et liikmesriikidel on kindel kohustus tagada meedia mitmekesisus ning keskkond, kus kodanikud saavad osaleda avalikus arutelus ning väljendada kartmatult ideid ja arvamusi; rõhutab, et toimetuste valitsustest ja/või poliitilistest või majandushuvidest sõltumatuse aluspõhimõte peab olema kaitstud ja tagatud, nagu ka sõltumatus erahuvidest, mis võivad tõenäoliselt ohustada meediavabadust ja mitmekesisust; rõhutab, et valimiskampaaniate ja muude oluliste sündmuste kajastamine, eriti kui need mõjutavad märkimisväärselt avalikku elu ja arvamust, peaks olema õiglane, tasakaalustatud ja erapooletu; kutsub liikmesriike üles järgima Euroopa Nõukogu soovitusi ja resolutsioone seoses avalik-õigusliku meedia sõltumatusega ning tuletab meelde aluslepingutes selles valdkonnas sätestatud Euroopa standardeid; rõhutab, et avalik-õigusliku meedia järelevalvet peavad teostama sõltumatud asutused, mitte otseselt poliitilised institutsioonid, näiteks valitsused; rõhutab lisaks, et riigi rahastatava avalik-õigusliku meedia puhul tuleb tagada toimetuste sõltumatus;

7.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama ja arendama uusi sotsiaalselt jätkusuutlikke majandusmudeleid, mille eesmärk on rahastada ja toetada kvaliteetset ja sõltumatut ajakirjandust ning tugevdada avalik-õigusliku meedia jätkusuutlikkust, mis on pluralistliku meediasüsteemi eeltingimus;

8.  osutab, et meediavabaduse ja mitmekesisuse tõhusaks kaitsmiseks tuleks keelustada või muuta vähemalt täiesti läbipaistvaks selliste äriühingute osalemine riigihangetes, mille lõplikule omanikule kuulub ka meediafirma; teeb ettepaneku, et liikmesriikidel peaks olema kohustus esitada korrapäraselt aruandeid meediaettevõtjate riikliku rahastamise kohta ning et kõiki meediaomanikele eraldatud riiklikke vahendeid tuleks korrapäraselt jälgida; rõhutab, et meediaomanikke ei tohiks olla süüdi mõistetud üheski kuriteos;

9.  rõhutab, et meediaorganisatsioonidele antav riiklik toetus tuleks anda mittediskrimineerivate, objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, mis tuleks teha eelnevalt teatavaks kõikidele kogu meediale;

10.  teeb ettepaneku, et meedia riiklik rahastamine peaks olema kättesaadav ainult sellistele meediaorganisatsioonidele, mis avaldavad üldsusele kergesti kättesaadava käitumisjuhendi;

11.  on häiritud, et võimsad kaubandusüksused kasutavad üldsuse osalemise vastaseid strateegilisi hagisid, et ajakirjanikke vaigistada, takistada neil tööd teha või sekkuda muul viisil ajakirjanduse sisusse; palub komisjonil seda suundumust arvesse võtta ja teha ettepanekuid õigusaktide kohta, mis piiraksid neid kuritarvitusi;

12.  on mures, et suurt hulka Euroopa ajakirjanikke ja muid meediatöötajaid ähvardatakse, ahistatakse, allutatakse järelevalvele, rünnatakse ja on isegi tapetud ajakirjandusliku uurimistöö tõttu, milles nad käsitlevad võimu kuritarvitamist, korruptsiooni, inimõiguste rikkumisi ja kuritegevust; peab kahetsusväärseks, et ainult väiksest osast ajakirjanike ähvardamis- või ahistamisjuhtumitest teatatakse politseile; kutsub liikmesriike üles edendama ajakirjanduse, ajakirjanike ja muude meediatöötajate kaitset, tagades kohaldatavate õigusaktide nõuetekohase jõustamise ning ähvarduste ja ahistamise seire ja nendest teatamise;

13.  kordab, et head töötingimused ning ajakirjanike ja muude meediatöötajate turvalisus ja julgeolek on eeltingimused nende rolli täitmiseks kodanike teavitamisel avalikku huvi pakkuvatest küsimustest; kutsub liikmesriike ja meediaorganisatsioone seetõttu üles tagama ajakirjanikele ja muudele meediatöötajatele õiglased töötingimused;

14.  kutsub liikmesriike üles tagama, et nad võtavad järelmeetmeid Euroopa Nõukogu ministrite komitee deklaratsioonile, mis käsitleb ajakirjanduse kaitset ning ajakirjanike ja muude meediatöötajate ohutust;

15.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ajakirjanikele antakse sobivad vahendid, et nõuda ja saada teavet ELi ja liikmesriikide haldusasutustelt vastavalt määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, ilma et nad puutuksid kokku meelevaldsete juurdepääsuõiguse andmisest keeldumise otsustega; märgib, et teave, mis on saadud uurimisõiguse abil ajakirjanike või kodanike poolt, sealhulgas teave, mis on saadud rikkumisest teatajatelt, on nii täiendav ja oluline selleks, et ajakirjanikud saaksid avalikes huvides oma ülesandeid täita; kordab, et juurdepääs avalikele allikatele ja sündmustele peaks sõltuma objektiivsetest, mittediskrimineerivatest ja läbipaistvatest kriteeriumidest;

16.  märgib, et liikmesriigid peaksid tagama asjakohaste vahendite olemasolu, et teha kindlaks isikud, kes vastutavad teiste isikute kahjustamise eest meedia kaudu, seda ka internetis, austades samal ajal täielikult põhiõigusi;

17.  tunnistab, et ajakirjanikud vajavad täielikku õiguskaitset, et kasutada ja levitada avalikku huvi pakkuvat teavet oma töös;

18.  tunnistab rikkumisest teatamise õigust kõigil juhtudel, kui teave avaldatakse heauskselt ja on selgelt avalikes huvides, näiteks kui on toimunud põhiõiguste või kriminaalõiguse rikkumine, sealhulgas aktiivne või passiivne korruptsioon, või kui esineb asjaolusid, mis paljastavad ohu julgeolekule, tervisele või keskkonnale;

19.  märgib, et mõistlikul alusel tegutsevad rikkumisest teatajad võivad olla uurivate ajakirjanike jaoks otsustava tähtsusega allikas ja seega aidata kaasa ajakirjanduse sõltumatusele; palub seetõttu komisjonil tagada kogu ELi hõlmava kaitse kooskõlas aluslepingutega ning liidu eesmärkidega demokraatia, arvamuste paljususe ja väljendusvabaduse valdkonnas; rõhutab, et rikkumisest teatajate kaitse käib käsikäes ajakirjanike allikate konfidentsiaalsusega, mida tasakaalustavad süüdistatavate füüsiliste ja juriidiliste isikute põhiõigused;

20.  rõhutab, et valesüüdistused või eksitav teave võivad avaldada inimestele ja äriühingutele kaugeleulatuvat mõju; tuletab meelde, et valesüüdistuste korral tuleks vastutavad isikud nende tegude eest vastutusele võtta ja nad ei tohiks saada rikkumisest teatajatele ette nähtud kaitset; rõhutab, et igal isikul, kelle mainet on kahjustatud ebatäpse või eksitava teabega, peaks olema juurdepääs tõhusatele õiguskaitsemehhanismidele;

21.  toonitab, et tahtlik valeteave, mida luuakse või levitatakse rahalise või poliitilise kasu saamiseks (ehk nn libauudised), kahjustab meedia ja kodanike vahelist usaldust ning võib ohustada liberaalseid demokraatlikke riike ja meie demokraatlikke väärtusi, nagu väljendusvabadus ja õigusriik; rõhutab, et kuna sotsiaalmeedia on muutnud sellise valeinfo levitamise palju lihtsamaks kui see on traditsioonilise meedia puhul, tuleb leida lahendused, et libauudiste autorid vastutaksid oma tegevuse eest digitaalmeedias samamoodi, nagu see on traditsioonilises meedias; rõhutab, et mõtete ja vaadete range reguleerimine või tsensuur ei saa olla lahendus, vaid pigem peitub valeteabe ja propaganda vastu võitlemise üks lahendusi teabe usaldusväärsuse tagamises ning kriitiliselt mõtlevate meediapädevate kodanike harimises; kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles eraldama piisavalt vahendeid valeteabe vastu võitlemiseks ning võtma kooskõlastatud meetmeid teadlikult libauudiseid levitavate kirjastajate ja muude allikate vastu; rõhutab sellega seoses, et meediatarbijad peavad olema võimelised tegema vahet faktidel ja arvamustel; rõhutab, et Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni osakonna ja eelkõige praeguse idanaabruse strateegilise kommunikatsiooni töörühma jõupingutused libauudiste levitamise vastase strateegia väljatöötamisele ja rakendamisele kaasaaitamisel vajavad tõhustamiseks suuremaid vahendid; rõhutab, et liikmesriikidel on vaja täiendada ELi jõupingutusi, et võidelda libauudiste vastu ja osaleda kõigil tasanditel, sealhulgas koostöös ELi naaberriikidega, et edendada pluralistlikku meediakeskkonda ning tutvustada ELi poliitikat ausalt, sidusalt ja põhjalikult; tunneb heameelt komisjoni teadaande üle, et ta koostab libauudiste vastu võitlemise strateegiat, mis varsti avaldatakse;

22.  märgib, et uued tehnoloogiad on oluliselt muutnud traditsioonilise ajakirjanduse ärimudelit; on siiski veendunud, et sidusa õigusraamistiku tingimustes võib digiteerimine tugevdada meedia valdkonnas tegutsejate vahelist konkurentsi ning demokratiseerida teabe ja sisu loomise protsessi;

23.  märgib, et arenevas digitaalmeedia ökosüsteemis on kerkinud esile uued vahendajad, kellel on võimalus mõjutada ja kontrollida teavet ja ideid internetis, omandades nö valvekoera ülesanded ja volitused; rõhutab, et on vaja piisavat hulka sõltumatuid ja iseseisvaid internetikanaleid, -teenuseid ja -allikaid, mis suudavad pakkuda avalikkusele üldist huvi pakkuvates küsimustes mitmekesiseid arvamusi ja demokraatlikke ideid; kutsub liikmesriike üles arendama selles valdkonnas uusi või olemasolevaid riiklikke poliitikaid ja meetmeid;

24.  rõhutab, et ajakirjanduse sõltumatus hõlmab nii avalik-õiguslikku kui ka erameediat; rõhutab sellega seoses ajakirjanike ja toimetajate eetikakoodeksite tähtsust; rõhutab, et sellised eetikakoodeksid peaksid sisaldama kohustust kontrollida teavet ja allikaid; rõhutab, et teabe levitamise suhtes peaks internetis kehtima samasugune hoolsuskohustus nagu väljaspool internetti; tunneb sellega seoses muret, et kiiresti muutuvas internetikeskkonnas, kus kogus, kiirus ja klikid tunduvad olevat tähtsamad kui täpsus, tundub olevat standardeid alandatud;

25.  tunneb heameelt, et 2016. aasta põhiõiguste kollokviumis on keskendutud meedia mitmekesisusele ja demokraatiale, samuti tunneb heameelt meediavabaduse ja mitmekesisuse kõrgetasemelise töörühma soovituste üle; kordab oma nõudmist võtta seadusandlikke meetmeid, et tagada Euroopa tasandil meedia mitmekesisuse standardid trükiajakirjanduse, laimamise, meediaomandi koondumise ja läbipaistvuse jm valdkondades; märgib, et Euroopa ühine sotsiaalne ja poliitiline ruum nõuab meediavabadust ja mitmekesisust, et tagada hästi toimiv demokraatia;

26.  rõhutab, et meediavabaduse, sõnavabaduse ja meedia mitmekesisuse põhimõtted on ühinemiseelsetele riikidele ja Euroopa naabruspoliitika riikidele sama olulised kui liikmesriikidele; kutsub komisjoni üles tagama, et nendes riikides tugevdatakse nimetatud põhimõtteid ja jälgitakse asjakohaselt nende täitmist, ning et nendest põhimõtetest kinnipidamine seatakse abiprogrammide tingimuseks.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

22.2.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

21

0

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Max Andersson, Joëlle Bergeron, Marie-Christine Boutonnet, Jean-Marie Cavada, Kostas Chrysogonos, Mady Delvaux, Rosa Estaràs Ferragut, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Gilles Lebreton, António Marinho e Pinto, Emil Radev, Evelyn Regner, Francis Zammit Dimech, Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Daniel Buda, Angel Dzhambazki, Evelyne Gebhardt, Jytte Guteland, Heidi Hautala, Kosma Złotowski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Norbert Erdős, Michaela Šojdrová

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

21

+

ALDE

EFDD

ENF

GUE/NGL

PPE

S&D

Verts/ALE

Jean-Marie Cavada, António Marinho e Pinto

Joëlle Bergeron

Marie-Christine Boutonnet, Gilles Lebreton

Kostas Chrysogonos

Daniel Buda, Norbert Erdős, Rosa Estaràs Ferragut, Emil Radev, Michaela Šojdrová, Francis Zammit Dimech, Tadeusz Zwiefka

Mady Delvaux, Evelyne Gebhardt, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Jytte Guteland, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Evelyn Regner

Max Andersson, Heidi Hautala

0

 

 

2

0

ECR

Angel Dzhambazki, Kosma Złotowski

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

27.3.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

44

3

4

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Asim Ademov, Jan Philipp Albrecht, Heinz K. Becker, Monika Beňová, Caterina Chinnici, Rachida Dati, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Tanja Fajon, Laura Ferrara, Ana Gomes, Sylvie Guillaume, Jussi Halla-aho, Cécile Kashetu Kyenge, Juan Fernando López Aguilar, Monica Macovei, Roberta Metsola, Claude Moraes, Ivari Padar, Judith Sargentini, Branislav Škripek, Csaba Sógor, Sergei Stanishev, Helga Stevens, Traian Ungureanu, Bodil Valero, Marie-Christine Vergiat, Harald Vilimsky, Udo Voigt, Josef Weidenholzer, Cecilia Wikström

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Carlos Coelho, Anna Maria Corazza Bildt, Ignazio Corrao, Gérard Deprez, Maria Grapini, Marek Jurek, Miltiadis Kyrkos, Nuno Melo, Angelika Mlinar, Nadine Morano, Emilian Pavel, Morten Helveg Petersen, Petri Sarvamaa, Elly Schlein, Barbara Spinelli

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

André Elissen, Marc Joulaud, Christelle Lechevalier, Martina Michels, Liadh Ní Riada, Anna Záborská


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUSVASTUTAVAS KOMISJONIS

44

+

ALDE

Gérard Deprez, Angelika Mlinar, Morten Helveg Petersen, Cecilia Wikström

ECR

Monica Macovei, Helga Stevens

EFDD

Ignazio Corrao, Laura Ferrara

GUE/NGL

Martina Michels, Liadh Ní Riada, Barbara Spinelli, Marie-Christine Vergiat

PPE

Asim Ademov, Heinz K. Becker, Carlos Coelho, Anna Maria Corazza Bildt, Rachida Dati, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Marc Joulaud, Nuno Melo, Roberta Metsola, Nadine Morano, Petri Sarvamaa, Csaba Sógor, Traian Ungureanu, Anna Záborská

S&D

Monika Beňová, Caterina Chinnici, Tanja Fajon, Ana Gomes, Maria Grapini, Sylvie Guillaume, Cécile Kashetu Kyenge, Miltiadis Kyrkos, Juan Fernando López Aguilar, Claude Moraes, Ivari Padar, Emilian Pavel, Elly Schlein, Sergei Stanishev, Josef Weidenholzer

VERTS/ALE

Jan Philipp Albrecht, Judith Sargentini, Bodil Valero

3

ENF

André Elissen, Christelle Lechevalier

NI

Udo Voigt

4

0

ECR

Jussi Halla-aho, Marek Jurek, Branislav Škripek

ENF

Harald Vilimsky

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Viimane päevakajastamine: 26. aprill 2018Õigusalane teave