Menetlus : 2017/2129(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0156/2018

Esitatud tekstid :

A8-0156/2018

Arutelud :

PV 28/05/2018 - 24
CRE 28/05/2018 - 24

Hääletused :

PV 30/05/2018 - 13.7
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0223

RAPORT     
PDF 420kWORD 69k
2.5.2018
PE 609.409v02-00 A8-0156/2018

kontrollimeetmete rakendamise kohta, et teha kindlaks kalandustoodete vastavus ELi turule juurdepääsu kriteeriumitele

(2017/2129(INI))

Kalanduskomisjon

Raportöör: Linnéa Engström

MUUDATUSED
SELETUSKIRI – FAKTIDE JA TÄHELEPANEKUTE KOKKUVÕTE
 EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

SELETUSKIRI – FAKTIDE JA TÄHELEPANEKUTE KOKKUVÕTE

Euroopa Liidu kalaturg on maailma suurim ning hõlmab neljandiku kogu impordist. 2016. aastal imporditi 8,8 miljonit tonni kalandus- ja vesiviljelustooteid võrreldes ELis toodetud 6,2 miljoni tonniga. Meie sõltuvus impordist kogu tarnest ligikaudu 60 % ulatuses mõjutab selgelt ELi kalandus- ja kaubanduspoliitikat.

ELi turg on kalandustoodete ja nende turule laskmiseks kohustuslike tingimuste suhtes diskrimineeriv. Diskrimineerimine ei ole ELi kalandussektorile kasulik.

ELi laevade tingimused

Käsitleda tuleb eeskirju ja standardeid, mida ELi kalandussektoris täitma peab. Kõiki ELi laevastiku toiminguid reguleeritakse ühise kalanduspoliitikaga. Nagu kalanduskomisjon teab, on see ulatuslik ja üksikasjalik õigusaktide pakett, milles käsitletakse mitmeid kalanduse aspekte koos tervikliku kontrollisüsteemiga (määrused (EÜ) nr 1005/2008, (EÜ) nr 1224/2009, (EL) 2017/2403) tagamaks, et liikmesriigid kohaldavad eeskirju.

Lisaks peavad ELi laevastikud täitma mitmesuguseid muid poliitikanorme, mis on seotud muu hulgas tööstandardite, koolituse, laevade ohutuse, saastet käsitlevate ja muude keskkonnastandardite, maksustamise ja fiskaaleeskirjade ning fütosanitaarstandarditega.

Selle tulemuseks on kõrged standardid ELi turule lastud ja ELi laevade püütud kala jaoks. See on õigustatud, kuna ELi tarbijal peab olema võimalik usaldada toodete kvaliteeti ja värskust ning seda, et nende tootmisel järgiti erinevaid sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnastandardeid. Samal ajal ei teavitada tarbijat isegi sellest, et kala püüdis ELi laev, kuna see on n-ö vabatahtlik teave.

Sellele vaatamata kaasnevad kõikide eespool nimetatud poliitikasuundade, eeskirjade ja standardite täitmisega teatavad kulutused: maksud, nõuetelevastavad püügivahendid, inimväärsed palgad, vähem saastavad mootorid, nõuetekohasel temperatuuril ja muude tingimuste kohaselt säilitatud kala jne. Viimaks tuleb ELi käitajate püütud kalale turul teatav hind tagada, et see oleks kulutõhus, konkureerides samal ajal muude ELi-väliste käitajate toodetega, kellel ei pruugi olla samu piiranguid.

ELi-väliste laevade tingimused

Kolmandate riikide käitajate püütud ja ELi imporditud kala peab vastama teistsugustele tingimustele. Ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioonis (CITES) keelatakse kauplemine väga väheste mereliikidega. ELi fütosanitaarstandardeid rakendatakse kolmandate riikidega sõlmitud kahepoolsete kokkulepetega, milles antakse komisjonile nimekiri kalalaevadest ja töötlemisettevõtjatest, mida peetakse ELi standarditele vastavateks ja millele on lubatud eksport ELi. Ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrusega soovitakse tagada, et ELi imporditud kala ei ole püütud ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi raames.

On teatav arv eeskirju, milles käsitletakse tariife (üldine soodustuste süsteem, kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriv erikord, „Kõik peale relvade“, ühepoolsed tariifikvoodid jne), ent need hõlmavad pigem makstavaid tariife kui turule juurdepääsemise tingimusi. Head valitsemistava stimuleeriva erikorra määruses nõutakse mitmete rahvusvaheliste õigusaktide (millest üheski ei käsitleta kalandust) ratifitseerimist ja kohaldamist, ent kui komisjon leiab, et seda ei tehta, siis kaotab riik soodustariifi, ent selle kalatooteid ei keelata.

Viimaks on olemas ka potentsiaalselt otsustava tähtsusega seadus, mis piiraks juurepääsu ELi turule, st määrus (EL) nr 1026/2012 mittesäästva kalapüügi kohta, mis võimaldaks ELil keelata impordi riikidest, mis ei tee koostööd ühist huvi pakkuva kalavaru majandamises.

Võrdsed võimalused?

Nii kalandust kui ka muid teemasid käsitleva ELi õigustiku käsitlemine näitab selgelt, et peamine vahend ELi ja imporditud kalatoodete vahel võrdsete võimaluste tagamiseks – mida kõik väidetavalt toetavad – on ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrus. Arutelude puhul, milles käsitletakse ebaausa konkurentsi vältimist teatavate kalatoodete ELi turult eemal hoidmise teel, on lihtne vastus, et see on ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse ülesanne. Selline lahendus on aga naiivne ja silmakirjalik, kuna ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrus on loodud üksnes selleks, et vältida ebaseaduslikult püütud kala jõudmist ELi turule.

Ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrus

Ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse vastuvõtmine oli pöördepunkt üleilmses võitluses ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu. Seda on palju käsitletud, muu hulgas Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse hiljuti avaldatud briefing’us (ülevaade) ja infograafikutes(1). Euroopa Komisjon on koostanud oma hinnangu ning kalanduskomisjon toetas mõni aasta tagasi selle rakendamist käsitlevat uuringut. Erinevad kodanikuühiskonna osalejad on samuti aruandeid avaldanud.

Enamikes analüüsides ollakse ühel meelel, et määrus toimib väga hästi. Kasvab nende riikide arv, kes on pärast seda, kui EL on neile saatnud teate ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastases võitluses koostööd mittetegevaks riigiks määramise kohta või nad vastavasse nimekirja kandnud, parandanud oma kalanduse majandamist ja kontrollisüsteeme, et säilitada juurdepääs maailma suurimale kalaturule. Võttes arvesse asjaolu, et siiani pole ühelgi teisel riigil olnud julgust kehtestada sarnaseid vahendeid, et hoida ebaseaduslikult püütud kala oma turult eemal, on selle määruse mõju üldisele majandamisele tõeliselt muljetavaldav.

Määruse rakendamisega kaasnevad aga loomulikult teatavad probleemid. Liikmesriigid ei ole selle sätteid rakendanud ühesugusel määral, sealhulgas püügisertifikaatide kontrollimise, ELi importimiseks määratud tollipunktis tehtavate kontrollide ja kohaldatavate karistuste seisukohast. Vaatamata komisjoni ulatuslikele jõupingutustele ei ole endiselt nimekirja ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelevatest laevadest peale nende laevade, mis on piirkondliku kalandusorganisatsiooni nimekirjades. Ehkki on juba palju saavutatud, on vaja veel parandusi teha.

Sanitaarnõuded

Toidu, sealhulgas kalatoodete kontrollimise ja ELi turule laskmise menetlused on sätestatud määruses (EÜ) nr 854/2004. (See asendatakse 2019. aasta detsembris määrusega (EL) 2017/625, ent ei ole kavas muuta allpool kirjeldatud kalandustooteid käsitlevaid sätteid.) Määruses reguleeritakse nii ELis toodetud kui ka imporditud toidu kontrollimist ning see hõlmab sätteid imporditud kalandustoodete kohta (muud kui ELi sadamas otse lossitud tooted). EL sätestab nimekirja heakskiidetud kolmandatest riikidest, mille pädevad asutused esitavad „asjakohased tagatised ühenduse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise või nendega samaväärsuse kohta“. Need kolmandate riikide pädevad asutused teavitavad ELi, millistel töötlemisettevõtjatel ja kalalaevadel on lubatud ELi eksportida. Need kolmandate riikide pädevad asutused võivad delegeerida lubamis- ja kontrollikohustused ka muule kolmandale riigile, näiteks rannikuriigile, eeldusel et see muu kolmas riik on samuti ELi heakskiidetud riikide nimekirjas. Kolmas riik peab tagama, et nimekirjas olevad ettevõtjad täidavad ELi nõudeid. See riik peab ellu viima kontrolle ning tal on volitus peatada nõuetele mittevastavate ettevõtjate eksport ELi. Ta peab ka nimekirja ajakohastama.

2017. aasta detsembri seisuga hõlmas nimekiri kolmandate riikide ettevõtjatest, kellel on lubatud kalandustooteid otse ELi eksportida, 7032 töötlemisettevõtjat ja külmhoonet ning 3818 kalalaeva (sealhulgas külmveolaevad). Komisjon saadab nendesse kolmandatesse riikidesse korrapäraselt kontrollirühmi, et tuvastada, kas kohaldatavaid tingimusi täidetakse.

Kuigi see süsteem võib tunduda teoreetiliselt usaldusväärne ja üldiselt suurema osa ajast suhteliselt hästi toimida, on ka sellel oma nõrgad küljed, mis võivad tõsiseid probleeme põhjustada.

Rohkem kui kümne aasta jooksul esitatud tähelepanekutes on juhitud tähelepanu asjaolule, et paljud laevad, mis tegelevad ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga ning mille tooteid lossitakse ja turustatakse ELis, on samuti nimekirjades laevadest, millele on kolmandate riikide asutused andnud kinnituse ELi hügieeninõuetele täitmise kohta.

Mõned laevad ei lähe kunagi sadamasse ning pädevad asutused ei kontrolli neid regulaarselt. Paljudel juhtudel tegelesid need laevad lisaks sellele, et nad ei suutnud ilmselgelt täita ELi hügieeninõudeid, ka ebaseadusliku kalapüügiga(2).

2006. aastal leiti Guinea vetes Hiina lipu all sõitval kalalaeval korraldatud kontrolli käigus lastiruumist tühje kalakaste, millel olid erinevate Hiina laevastikku kuuluvate ning tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi numbritega kalalaevade nimed. Raske öelda, kuidas oleksid Hiina asutused või tervise ja toiduohutuse peadirektoraat saanud kinnitada, et kala oli nõuetekohaselt märgistatud. Laev oli Guinea vetes kolm aastat loata kalapüügiga tegelenud ning Guinea asutused arestisid selle Greenpeace’i laeva MY Esperanza abiga. Ka 2014. ja 2017. aastal täheldati juhtumeid, kus ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelevad laevad olid kantud tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi nimekirjadesse.

Tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi kõige uuem aruanne Mauritaania kohta avaldati 2011. aastal. Aruandes sätestatakse, et

teatavat laadi (Hiina) külmveolaevadel on struktuurivead, mis ei võimalda neil täita ELi eksportimiseks mõeldud kalandusoodete käitlemiseks vajalikke tingimusi: näiteks olid puudu sorteerimis- ja tootmispiirkondi loodusjõudude eest kaitsvad vahendid. Lisaks olid laevad erineval määral vananenud seisukorras ja teatavate laevade olukord täiesti ebasanitaarne“ (lk 11).

Tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi veebisaidil ei ole avaldatud edasisi auditeid ning nimekiri Mauritaania heakskiidetud ettevõtjatest hõlmab praegu 66 külmveolaeva ja üht töötlemislaeva.

Rohkem kui kümne aasta jooksul on täheldatud arvukalt juhtumeid, mille käigus tegelesid laevad Lääne-Aafrika vetes ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga, olles samal ajal tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi heakskiidetud ettevõtjate nimekirjas, isegi pärast ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse jõustumist.

Tervise ja toiduohutuse peadirektoraat toob esile, et kui laev on ELi ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelemise nimekirjas, siis keelavad tollikontrolli ametnikud automaatselt sellelt laevalt pärit kala sisenemise. Tollikontrollid ei ole aga täiel määral usaldusväärsed (vt allpool). Lisaks ei koosta asjaomased Lääne-Aafrika piirkondlikud ja allpiirkondlikud kalandusorganisatsioonid (CECAF ja SRFC) nimekirju ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelevatest laevadest ning ELi nimekiri ei hõlma muid ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelevaid laevu kui need, mis on piirkondlike kalandusorganisatsioonide nimekirjades. Seetõttu ei keelata ülaltoodud laevade püütud kala turulepääsu, vaatamata nende laevade ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga seotud minevikule.

Kaubandus

Kaubandusõigusaktides räägitakse kalandusest väga vähe, käsitledes üksnes impordikvootide ja tariifide reguleerimist. Isegi väga hiljutised vabakaubanduslepingud, millel on konkreetsed sätted kalanduse kohta, on üsna lihtsakoelised. Jaapani ja Vietnamiga sõlmitud vabakaubanduslepingutes nimetatakse mõnd rahvusvahelist lepingut, mida tuleb järgida (üks neist on vabatahtlik FAO juhend), ning ebamääraseid kohustusi ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemise kohta. Need sätted asuvad kõnekalt lepingu sellises osas, millele ei kohaldata õiguslikult siduvat vaidluste lahendamise mehhanismi, vaid üksnes mittesiduvat vahendamist. Ei sätestata isegi kohustust ratifitseerida ja tõhusalt rakendada nimekirja kalandusega seotud rahvusvahelisi õigusakte (sarnased kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleerivale erikorrale) ega nimetata selge sõnaga ELi ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrust, rääkimata kolmandate riikide kohustusest rakendada menetlusi, et takistada ebaseaduslikult püütud kala turule jõudmist.

ELi lähenemisviisi kaubandusele käsitletakse sageli ELi kalanduse heale majandamisele kahjulikuna, sest see avab jätkuvalt ELi turgu kalatoodetele riikidest, millel ei pruugi olla meiega samasuguseid standardeid. 2014. aastal tegi komisjon ettepaneku anda Filipiinidele kestliku arengu ja hea valitsemistava stimuleeriva erikorra staatus, esitades sellele samal ajal koostööd mittetegevaks riigiks määramise hoiatuse. Näib, et ebakõla, mis seisneb ühelt poolt riigi hoiatamises selle kohta, et seda ähvardab kalandustoodete tõsine kaubanduspiirang, andes sellele teiselt poolt samal ajal soodsama kaubandusstaatuse, jäi komisjonil märkamata.

Teine näide puudutab Lõuna-Koread, kellega komisjon pidas läbirääkimisi vabakaubanduslepingu sõlmimiseks, samal ajal kui sellele esitati koostööd mittetegevaks riigiks määramise hoiatus. Hoiatus tühistati 2015. aasta aprillis, vaatamata sellele, et Korea õigusaktid ei vastanud endiselt nõuetele.

Imporditud tooted, sealhulgas kala, peavad läbima ELi pinnale jõudes tolli. Hiljutises kontrollikoja aruandes(3) leiti aga märkimisväärseid puudujääke ja lünki, mis tähendavad, et ELi tollikontrolle ei rakendata tõhusalt. Tuvastatud probleemide hulgas on vale päritolumaa deklareerimine, mis mõjutab selgelt käesoleva raporti teemat.

Turustandardid

Ühine turukorraldus (määrus (EL) nr 1379/2013) hõlmab turusätteid enamiku kala- ja vesiviljelustoodete kohta, sealhulgas märgisel kohustuslik teave. See võimaldab turustandardite loomist ELis toodetud ja imporditud kalatoodetele seoses selliste teemadega nagu kvaliteet, värskus, suurus jne.

Märgistamise puhul kohaldatakse tarbija jaoks kohustuslikku teavet – liigid, tootmispiirkond ja -meetod, sealhulgas looduses kasvanud kalade püügivahendid – üksnes väikesele osale koguturust, kuna seda ei nõuta ettevalmistatud, konserveeritud ja töödeldud toodete, näiteks kalakonservide jne puhul. Seetõttu ei ole ELis võrdseid tingimusi jälgitavuse ega tarbija teavitamise seisukohast.

Seoses turustamisstandarditega on komisjon äsja käivitanud menetluse, et hinnata nende otstarbekust ja tõhusust, kuna eelmised standardid võeti vastu rohkem kui 20 aastat tagasi. See on positiivne areng, kuna võimaldab kaaluda turustamisstandardeid, mis lähevad kaugemale toote kvaliteedist, et imporditud kalale oleks võimalik kohaldada kõrgemaid standardeid, tagamaks, et need vastavad teatavatele minimaalsetele kaitsekriteeriumidele, näiteks kala minimaalne suurus. Merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadi arvutuste kohaselt kohaldatakse praeguseid turustamisstandardeid, milles käsitletakse peamiselt värskuse ja suuruse kategooriaid, 75 %-le ELi lossimistest, ent vähem kui 10 % impordile.

Tööstandardid

Töötingimuste kohta on mitmeid rahvusvahelisi õigusakte nii laevapere liikmetele kui ka eeskätt kaluritele. Need hõlmavad järgmist:

•  Töötingimused, mida hõlmab laevapere liikmete puhul meretöönormide konventsioon (ratifitseerinud 25 liikmesriiki; inkorporeeritud direktiivi 2009/13/EÜ) ning kalurite puhul ILO kalandustöö konventsioon nr 188 (ratifitseerinud 3 liikmesriiki; osaliselt inkorporeeritud direktiivi (EL) 2017/159). Selle direktiivi algatasid sotsiaalpartnerid Euroopa Liidu lepingu artikli 155 kaudu, kuna liikmesriigid ratifitseerisid esialgset konventsiooni väga aeglaselt. Kahjuks ei lisatud jõustamissätteid. Lisaks ei hõlma see füüsilisest isikust ettevõtjatest kalureid.

•  Laeva ehitus ja merekõlblikkus, mida hõlmab laevapere liikmete puhul konventsioon inimelude ohutusest merel (ratifitseerinud kõik liikmesriigid; inkorporeeritud direktiivi 1998/18/EÜ) ning kalurite puhul Kaplinna leping (ratifitseerinud 11 liikmesriiki; inkorporeeritud > 24 m laevade puhul direktiivi (EL) 1997/70).

•  Koolitus ja sertifitseerimine, mida hõlmab laevapere liikmete puhul meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvaheline (STCW) konventsioon (ratifitseerinud kõik liikmesriigid; inkorporeeritud mitmesse direktiivi) ning kalurite puhul kalalaevade laevapere liikmete väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvaheline (STCW-F) konventsioon (ratifitseerinud 6 liikmesriiki; ei ole õigustikku inkorporeeritud). Sotsiaalpartnerid soovivad kasutada ka selleks ELi toimimise lepingu artikli 155 menetlust, mis peaks olema komisjoni jaoks tulevikuprioriteet.

Samal ajal kui EL ja liikmesriigid teevad aktiivselt jõupingutusi, et täita laevapere liikmeid käsitlevaid rahvusvahelisi standardeid, on neil suuri raskusi, et pakkuda samasugust kaitset kaluritele (ka standardid ise erinevad laevapere liikmete ja kalurite puhul). Arvestades, et kalureid on rohkem kui laevapere liikmeid, on siin tegu ELi tõsise hooletusega oma kohustuste suhtes kalandustööstuse ja üldiselt merel inimelu ohutuse tagamisel.

Käesoleva raporti seisukohast on ELi usaldusväärsus kalurite tööstandardite suhtes muudes riikides selgelt piiratud, kuna rahvusvahelisi kohustusi ei ole õnnestunud täita isegi kodus. Liikmesriigid peavad ratifitseerima need olulised kalurite kaitsmist käsitlevad õigusaktid.

Kontrollimäärus

Nagu ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrust, on ka kontrollimäärust palju käsitletud. Ehkki selles on mõningat ebajärjepidevust ja ebaselgust, on olnud juba mitmeid aastaid selge, et peamine probleem on määruse ebaühtlane kohaldamine liikmesriikides. Nii komisjoni enda koostatud hinnangus kui ka kontrollikoja aruandes märgitakse, et muu hulgas on probleeme andmete kontrollimisega, teabe jagamisega liikmesriikide vahel, punktisüsteemi vähese või puuduva kohaldamisega ja ebapiisava hoiatava mõjuga karistustega.

Suhteliselt harvadel juhtudel, kui komisjon on andnud liikmesriigi kontrollimääruse halva kohaldamise pärast Euroopa Kohtusse, on tulemuseks olnud märkimisväärne paranemine. Näiteks pärast seda, kui Hispaania Euroopa Kohtus 2008. aastal süüdi mõisteti(4), parandas see riik kiiresti kontrollimääruse rakendamist.

Komisjonil on ka muid mõjutusvahendeid, näiteks tegevuskavad, ning on kahetsusväärne, et komisjon ei ole neid veel olukorra parandamiseks laiemalt kasutanud.

Komisjon on teatanud oma kavatsusest kontrollimäärus läbi vaadata. Nagu on sätestatud Thomase raportis(5), peab kontrollimääruse igasugune läbivaatamine olema sihipärane, säilitama rikkumisi tõkestada, avastada ja nende eest karistada võimaldavad mõjusad eeskirjad ning keskenduma normide paremale rakendamisele liikmesriikides. See ei tohi kaasa tuua töötajate, keskkonna, ametiühingute ja ühiskonna kaitse kõige kõrgemate standardite leebemaks muutmist.

Läbivaatamisega peaks kaasnema tõhusam ja ühtlasem kontrollisüsteem ELi jaoks, sealhulgas kõikide kalandustoodete parem jälgitavus.

Lisaks paremale jälgitavusele ja selleks, et tagada mittediskrimineerimine, peaks EL nõudma, et kõik tema territooriumil turustatavad tooted vastaksid samadele ELi õigusaktidega kohaldatavatele kaitse- ja majandamismeetmetele ning hügieeninõuetele.

(1)

http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/BRIE/2017/614598/EPRS_BRI(2017)614598_EN.pdf.

(2)

https://www.greenpeace.org/archive-international/Global/international/planet-2/report/2007/8/plunder2006.pdf.

(3)

Eriaruanne nr 19/2017.

(4)

C-189/07.

(5)

A8-0234/2016.


EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

kontrollimeetmete rakendamise kohta, et teha kindlaks kalandustoodete vastavus ELi turule juurdepääsu kriteeriumitele

(2017/2129(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ(1),

–  võttes arvesse ühise kalanduspoliitika kontrollisüsteemi, mis koosneb nõukogu määrustest (EÜ) nr 1224/2009(2) ja (EÜ) nr 1005/2008(3) ning määrusest (EL) 2017/2403(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1379/2013 kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 854/2004, millega kehtestatakse erieeskirjad inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste ametlikuks kontrollimiseks(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL) nr 1026/2012, milles käsitletakse kalavarude kaitseks võetavaid teatavaid meetmeid seoses mittesäästvat kalapüüki lubavate riikidega(7),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 2017. aasta detsembri eriaruannet nr 19/2017 „Impordiprotseduurid: puudused õigusraamistikus ja ebatõhus rakendamine mõjutavad ELi finantshuve“,

–  võttes arvesse oma 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni kalalaevastike haldamise kohta äärepoolseimates piirkondades(8),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A8-0156/2018),

A.  arvestades, et EL on maailma suurim kala- ja vesiviljelustoodete turg, mis hõlmas 2016. aastal 24 % kogu maailma impordist ning sõltub impordist rohkem kui 60 % ulatuses selliste toodete kogutarbimisest;

B.  arvestades, et oma 8. juuli 2010. aasta resolutsioonis kalandus- ja vesiviljelustoodete ELi importimise korra kohta ühise kalanduspoliitika reformi silmas pidades(9) rõhutas parlament, et ELi kala- ja vesiviljelustoodete importi käsitleva poliitika üks peamisi eesmärke peab olema selle tagamine, et imporditud tooted vastavad igas mõttes samadele nõuetele kui need, mida kohaldatakse ELi toodangule, ning et ELi jõupingutused kalanduse jätkusuutlikuks muutmiseks ei olnud kooskõlas toodete impordiga riikidest, mille püügitegevuses ei võeta arvesse jätkusuutlikkust;

C.  arvestades, et komisjoni 14. oktoobri 2015. aasta teatises pealkirjaga „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM (2015)0497) kohustub EL ajama vastutustundlikumat kaubanduspoliitikat kestliku arengu eesmärkide saavutamise vahendina;

D.  arvestades, et on liikmesriikide ülesanne kontrollida, et ELi tootjate kalatooted vastavad sanitaarstandarditele, samal ajal kui imporditud kala puhul lubab komisjon kolmandatel riikidel määrata kindlaks ettevõtjad, kellel on lubatud kalatooteid ELi eksportida, eeldusel et nad suudavad tagada samaväärsed standardid;

E.  arvestades, et Kariibi meres, India ookeanis ja Atlandi ookeanis asuvate ELi äärepoolseimate piirkondade naabrid on kolmandad riigid, kelle püügi-, tootmis- ja turustamistingimused ei vasta alati Euroopa standarditele, mille tulemuseks on kohaliku tootmise suhtes ebaaus kaubandus;

F.  arvestades, et on arvukalt kalureid käsitlevaid rahvusvahelisi õigusakte, mida tuleks ratifitseerida ja rakendada, näiteks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kalandustöö konventsioon nr 188, Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) 2012. aasta Kaplinna leping ning IMO kalalaevade laevapere liikmete väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsioon (STCW-F);

G.  arvestades, et 29. novembri 2017. aasta teadusliku arvamuse nr 3/2017 pealkirjaga „Ookeanidest pärit toit“ järeldustes soovitatakse integreerida kestliku arengu eesmärgid kõikidesse liidu poliitikavaldkondadesse ning kohaldada sama lähenemisviisi muudel rahvusvahelistel areenidel ja maailma teiste piirkondade toetamisel, et leida tasakaal majanduslike ja ökoloogiliste eesmärkide vahel, mis hõlmavad toidutootmist ja merekeskkonda;

1.  märgib, et kalandus- ja vesiviljelustoodete turule laskmiseks peavad ELi käitajad täitma mitmesuguseid eeskirju ja rangeid kriteeriume, sealhulgas ühise kalanduspoliitika eeskirju ning sanitaar-, töö-, laevade ohutuse ning keskkonnastandardeid, mida toetavad nõuetele vastavuse tagamise süsteemid; on veendunud, et need loovad ühiselt kõrged standardid toodete kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse kohta, mida ELi tarbijad on harjunud õiguspäraselt ootama;

2.  on seisukohal, et kolmandatest riikidest pärit kalandus- ja vesiviljelustoodete vastavus keskkonna ja sotsiaalse jätkusuutlikkusega seotud ELi standarditele edendaks nendes kolmandates riikides jätkusuutlikkust ja aitaks luua õiglasema konkurentsi ELi toodete ja kolmandatest riikidest pärit toodete vahel;

3.  tunneb muret selle pärast, et nende toodete impordile kohaldatakse vähem kontrolle, seejuures on peamised kontrollivahendid sanitaarstandardid ning ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrus(10), kuid viimati nimetatud määrus koostati üksnes selle tagamiseks, et kalapüügil järgitaks kehtivaid eeskirju;

4.  rõhutab, et imporditud ja Euroopa kalandus- ja vesiviljelustoodete võrdse kohtlemise tagamiseks – mis peaks olema ELi kalanduspoliitika põhieesmärke –, peaks EL nõudma, et kõik imporditud tooted vastaksid ELi kaitse- ja majandamisstandarditele ning ELi õigusaktidega kehtestatud hügieeninõuetele; märgib, et see aitaks luua õiglasemat konkurentsi ja tõsta kolmandate riikide mereressursside kasutamise standardeid;

5.  on seisukohal, et ELi ühise kalanduspoliitika raames varude säilitamise ja säästva kalanduse eesmärgil tehtavad suured jõupingutused ei sobi kokku kalandus- ja vesiviljelustoodete impordiga riikidest, kes suurendavad püügikoormust kalavarude jätkusuutlikkusele mõtlemata ja peavad silmas üksnes lühiajalist tulu;

6.  tunneb muret, et kala turule laskmise erinevad eeskirjad loovad diskrimineeriva turu, mis kahjustab ELi kalureid ja kalakasvandusi, mistõttu tuleks kalandus- ja vesiviljelustoodete kontrolli tõhustada ja parandada;

7.  on seisukohal, et kontrollimääruse(11) kohaldamist tuleks tõhustada kõigis liikmesriikides, nii et seda kohaldatakse ühtsel ja ühtlustatud viisil tarneahela kõikides etappides, sealhulgas jae- ja restoraniteenuste suhtes ning nii ELi kui ka imporditud toodete puhul; märgib, et see kehtib ka märgistamise sätete kohta;

Sanitaarstandardid

8.  on mures selle pärast, et liidu poolt kehtestatud ja kolmandate riikide pädevate asutuste poolt rakendatav liitu eksporditavate kalandustoodete sanitaarnõuete kontrollisüsteem ei anna piisavaid tagatisi, et neid nõudeid alati järgitakse;

9.  kutsub komisjoni üles pakkuma rohkem koolitust, tehnilist abi ja vahendeid institutsioonide suutlikkuse suurendamiseks, et aidata arenguriikidel ELi eeskirju järgida; toetab selliseid algatusi nagu tervishoiu ja toiduohutuse peadirektoraadi (DG SANTE) juhitav programm „Parem koolitus ohutuma toidu nimel“, mis pakub arenguriikide ametlikele kontrollitöötajatele koolitusi kalandus- ja vesiviljelustoodete ELi standardite kohta;

10.  rõhutab, et on oluline kohaldada imporditud kalandus- ja vesiviljelustoodete, sealhulgas loomasööda ja loomasööda tooraine suhtes rangelt ELi õigusakte, mis käsitlevad tervisekaitsestandardite ja -kontrolli kõiki aspekte (sh toiduohutus, jälgitavus, ennetus), mis on tarbijakaitse jaoks olulised aspektid; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon parandaks oma kontrolliprogrammi kolmandate riikide suhtes Toidu- ja Veterinaarameti missioonide täiustamise teel, suurendades eelkõige igal missioonil kontrollitud asutuste arvu eesmärgiga saada kolmanda riigi tegelikkusele vastavaid tulemusi;

11.  märgib, et isegi DG SANTE läbi viidud auditid näitavad, et mõned kolmandad riigid ei suuda kaugeltki tagada, et tooted vastaksid vajalikele tervishoiustandarditele, seda vähemalt kala-, kalatöötlemis- ja külmveolaevade puhul, ning see ei lase ELi piiril teostatavate sanitaarkontrollide käigus kontrollida, kas õiguslikud sanitaarnõuded on täidetud;

12.  tunneb muret tähelepanekute pärast, et Lääne-Aafrika piirkonnas tegutsevatel kolmandate riikide kalalaevadel esineb probleeme toodete jälgitavuse ja sanitaarnõuete järgimise tagamisel; on veendunud, et kolmandate riikide väljastatud sertifikaatidele laevade ja ettevõtete jaoks, kellel on luba ELi eksportida, ei saa täielikult tugineda;

13.  leiab, et kui kolmandatel riikidel võimaldatakse delegeerida muudele valitud kolmandatele riikidele ja isegi rannikuriikidele õigus selliseid sertifikaate välja anda, on see vastuolus lipuriigi kohustuse põhimõttega, mis on ühise kalanduspoliitika – sealhulgas ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse – alus, eelkõige püügisertifikaati valideeriva lipuriigi kohustustega; on seisukohal, et komisjon peaks loobuma tavast lubada kolmandatel riikidel delegeerida sellised volitused muudele riikidele;

14.  on lisaks veendunud, et pädevad asutused peaksid kalalaevade sanitaarkontrolli tegema vähemalt kord aastas;

Tööõigused

15.  juhib tähelepanu vastuolule laevapere liikmete töökonventsioonid ratifitseerinud liikmesriikide kiiduväärselt suure arvu ja kalurite konventsioonid ratifitseerinud liikmesriikide äärmiselt väikese arvu vahel ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid ratifitseeriksid asjaomased aktid (sh ILO konventsiooni nr 188, Kaplinna lepingu ning konventsiooni STCW-F) viivitamata;

16.  tunneb heameelt sotsiaalpartnerite üle, kes kasutasid edukalt ELi toimimise lepingu artiklit 155, et pidada läbirääkimisi nõukogu direktiivi (EL) 2017/159(12) üle, millega rakendatakse osaliselt ILO konventsiooni nr 188, kuid peab kahetsusväärseks, et see ei hõlma füüsilisest isikust ettevõtjatest kalureid; kutsub komisjoni üles viima protsessi lõpule, tehes ettepaneku täiendavaks direktiiviks, mis hõlmaks jõustamissätteid, nagu tehti laevanduse puhul;

17.  nõuab sellega seoses, et komisjon algataks menetlused ELi toimimise lepingu artikli 155 kasutamiseks konventsiooni STCW-F suhtes, et suurendada mereohutust kalapüügi puhul, mida peetakse üldiselt maailma üheks kõige ohtlikumaks ametiks;

18.  toetab jätkuvaid jõupingutusi ELi kalanduspoliitika täiustamiseks, et muuta see keskkonnasäästlikumaks, tagades rannikukogukondade pikaajalise ellujäämise ja toitainerikka toiduallika; leiab, et see on vastuolus ELi turgude suureneva avatusega kalandustoodetele, mis on pärit kolmandatest riikidest, mille juhtimissüsteemid ei ole nii ranged; on seisukohal, et see näitab kalanduspoliitika ja kaubanduspoliitika sidususe puudumist;

Kaubanduspoliitika

19.  peab kahetsusväärseks, et komisjon saadab mõnikord kolmandatele riikidele vastuolulisi sõnumeid, näiteks pidades vabakaubanduslepingute läbirääkimisi või laiendades muul viisil juurdepääsu ELi turule riikide jaoks, millele on esitatud hoiatus koostööd mittetegevaks riigiks nimetamise kohta kooskõlas ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse ning mittesäästva kalapüügi määrusega(13);

20.  kutsub komisjoni üles tagama liidu kaubandus- ja kalanduspoliitika tihedat koordineerimist, sealhulgas läbirääkimistel kalandusega seotud küsimusi hõlmavate kaubanduslepingute üle; peab oluliseks analüüsida vabakaubanduslepingute majanduslikku ja sotsiaalset mõju ELi kalandustoodetele, kehtestada vajaduse korral asjakohased kaitsemeetmed ja käsitleda teatavaid kalandustooteid tundlike toodetena;

21.  on seisukohal, et EL kui maailma suurim kalandustoodete importija jagab teiste suuremate kala importivate riikidega poliitilist vastutust selle eest, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) kaubanduseeskirjad oleksid kooskõlas kalavarude kaitse ja majandamise võimalikult kõrgete ülemaailmsete standarditega; kutsub sel eesmärgil komisjoni üles tagama, et ELi kahe- ja mitmepoolsed kaubanduslepingud tugevdaksid õiglast, läbipaistvat ja jätkusuutlikku kalakaubandust;

22.  rõhutab, et komisjoni läbiräägitavad vabakaubanduslepingud ja muud mitmepoolsed lepingud, mis hõlmavad kaubandussätteid, peavad sisaldama tugevamaid kestlikku arengut käsitlevaid peatükke, mis käsitlevad kalanduse konkreetseid muresid ja millega:

  tugevdatakse selgesõnaliselt ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse nõudeid ja kohustatakse kolmandaid riike algatama menetlusi, et takistada ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi abil saadud kala turule sisenemist, et see ei jõuaks kaudselt ELi turule;

  nõutakse, et kolmandad riigid ratifitseeriksid ja rakendaksid tõhusalt peamised rahvusvahelised kalandusõigusaktid, nagu ÜRO mereõiguse konventsioon, ÜRO kalavarude kokkulepe, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) sadamariigi meetmeid käsitlev kokkulepe ja FAO eeskirjade järgimise kokkulepe, ning järgiksid asjaomaste piirkondlike kalandusorganisatsioonide standardeid;

23.  nõuab, et jätkusuutlike kalandusalaste partnerluslepingute või kolmandate riikidega sõlmitavate kaubanduslepingute sõlmimisel pöörataks tõsist tähelepanu äärepoolseimate piirkondade huvidele, sätestades vajaduse korral tundlike toodete väljajätmise;

24.  palub komisjonil Brexiti järgse kokkuleppe sõlmimisel seada Ühendkuningriigi juurdepääs ELi kalandus- ja vesiviljelustoodete turule sõltuvusse ELi laevade juurdepääsust Briti vetele ja ühise kalanduspoliitika kohaldamisest;

25.  kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut üldiste soodustuste kava määruse(14) muutmiseks, et lisada olulised kalandusalased instrumendid, nagu ÜRO mereõiguse konventsioon, ÜRO kalavarude kokkulepe, FAO eeskirjade järgimise kokkulepe ja FAO sadamariigi meetmeid käsitlev kokkulepe, nende instrumentide hulka, mis tuleb ratifitseerida ja mida tuleb kohaldada, ning lisada sätted, mis lubavad GSP+ staatuse peatada, kui nende instrumentide sätteid ei kohaldata; 

26.  rõhutab, et vabakaubanduslepingute kaubandust ja kestlikku arengut käsitlevate peatükkide rakendamisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks ja nende sätete jõustamiseks peaksid need sisaldama siduvat vaidluste lahendamise mehhanismi (mis hõlmab valitsustevahelisi konsultatsioone, paneelmenetlust, avalikkuse juurdepääsu dokumentidele ja konsulteerimist kodanikuühiskonnaga) koos võimalusega kohaldada sanktsioone, kui rahvusvahelisi kohustusi ei täideta;

27.  väljendab muret kontrollikoja eriaruandes nr 19/2017 kirjeldatud tollikontrolli nõrkuste ja lünkade pärast ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid eriaruandes sisalduvad soovitused nii kiiresti kui võimalik;

28.  märgib, et lisaks suurettevõtjate mittefinantsandmete avalikustamise üldisele kohustusele on iga suurusega ettevõtjatele (sh VKEdele) kahes probleemses sektoris (puit ja konfliktimineraalid) kehtestatud täiendavad hoolsuskohustuse nõudes, mida tuleb kohaldada kogu järelevalveahela ulatuses; on seisukohal, et kalandustoodete puhul oleks vaja sarnaseid kohustusi, ning nõuab tungivalt, et komisjon uuriks nende toodete hoolsuskohustuse nõuete kehtestamise teostatavust;

Turustamisstandardid

29.  märgib, et samal ajal kui määruse (EL) nr 1379/2013 (kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta) sätteid kohaldatakse kõikide kalandus- ja vesiviljelustoodete suhtes, siis sätteid, mis käsitlevad märgistamist tarbijate jaoks, kohaldatakse üksnes suhteliselt väikese tooterühma suhtes, millest on välja jäetud toiduks valmistatud, konserveeritud ja töödeldud tooted; on seisukohal, et tarbijatele mõeldud teavet tuleks parandada ka nende toodete puhul, kehtestades kohustuse lisada märgistusele täiendav teave; on seisukohal, et nende toodete märgistamist tuleb parandada, et teavitada tarbijaid ning tagada kalandus- ja vesiviljelustoodete jälgitavus;

30.  kutsub komisjoni üles edendama teavituskampaaniaid ELi kalurite ja kalakasvanduste jätkusuutlikkuse alaste jõupingutuste kohta, rõhutades ELi õigusaktides nõutavaid kõrgeid kvaliteedi- ja keskkonnastandardeid võrreldes kolmandate riikidega;

31.  on veendunud, et kui Euroopa tarbijad oleksid paremini informeeritud müügil olevate toodete tegelikust iseloomust, geograafilisest päritolust, kvaliteedist ning tootmis- ja püügitingimustest, teeksid nad sageli teistsuguseid valikuid;

32.  on seisukohal, et kohustuslik teave kalandustoodete märgistusel peaks hõlmama ka toote püüdnud laeva lipuriiki;

33.  tunneb heameelt, et komisjon käivitas hiljuti aastakümneid tagasi vastu võetud turustamisstandardite hindamise, et määrata kindlaks, milliseid standardeid tuleks kohaldada, võttes arvesse tänapäeva turustamistavasid ja toodete jälgitavuse valdkonnas kättesaadavaid tehnoloogiaid;

Kontrollisüsteem

34.  leiab, et kolm määrust, millest kontrollisüsteem koosneb, moodustavad tasakaalustatud paketi ning on viinud ELi kalanduse majandamise märkimisväärse paranemiseni;

35.  tunnustab komisjoni selle eest, kuidas ta on jõustanud ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrust kolmandate riikide suhtes, näidates, et ELil võib olla väga suur mõju maailma kalandusele oma vastutustundliku tururiigi rolli tõttu; kutsub komisjoni üles jätkama muude tururiikide survestamist, et nad rakendaksid meetmeid, mille abil takistada ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi abil püütud kala sisenemist nende turule;

36.  juhib tähelepanu kodanikuühiskonna hiljuti avaldatud aruandele, milles analüüsitakse mereandide importi ELi riikidesse alates 2010. aastast, mil jõustus ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrus, ning mis näitab, kuidas kolmandatest riikidest pärit impordi kontrolli puudujäägid ja ebaühtlased eeskirjad võimaldavad nõuetele mittevastavate toodete sisenemist ELi turule; kutsub seepärast liikmesriike ning transiidi- ja sihtriike üles suurendama kooskõlastamist, et tagada kala impordiks välja antud püügisertifikaatide põhjalikum kontrollimine; peab oluliseks võtta kasutusele ühtlustatud ja kooskõlastatud Euroopa arvutisüsteemi, mis hõlbustab kalaimpordi kontrolli liikmesriikides;

37.  on veendunud, et komisjon ja mõned liikmesriigid ei ole kõiki kolme määrust rangelt rakendanud ja jõustanud, nagu on märgitud mitmes komisjoni, kontrollikoja ja sõltumatute vaatlejate koostatud dokumendis;

38.  on arvamusel, et lisaks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse kohaldamisele tuleb sellist kala rangemini kontrollida turustamisprotsessi järgnevates etappides, eelkõige rangemate audititega liikmesriikides ja ettevõtetes, kelle puhul on kahtlus, et nad tarnivad ebaseadusliku kalapüügi abil saadud tooteid;

39.  palub komisjonil kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid tagamaks, et kõik kalandus- ja vesiviljelustooteid liitu eksportivad riigid kohaldaksid ranget kalavarude säilitamise poliitikat; ergutab komisjoni tegema nende riikidega koostööd kõigis asjakohastes foorumites ja eelkõige piirkondlikes kalandusorganisatsioonides;

40.  märgib, et rakendamine on ebaõnnestunud mitmes aspektis, näiteks järgmistes:

  ebaühtlased karistused ja punktisüsteemi rakendamata jätmine eri liikmesriikides;

  sanktsioonid, mis ei ole alati piisavalt hoiatavad, tõhusad või proportsionaalsed, et vältida rikkumiste kordumist;

  liikmesriikide mitterahuldav andmete kogumine ja vahetamine, mis on eelkõige tingitud ühtse ja kokkusobiva andmebaasi puudumisest;

  kala halb jälgitavus, sealhulgas riigipiiride ületamisel;

  kaalumistoimingute halb kontrollimine;

  märkimisväärsed erinevused impordi ja sisenemispunkti kontrollimisel, sealhulgas püügisertifikaatide puhul;

  raskete rikkumiste selge ja ühtse määratluse puudumine liikmesriikides;

41.  rõhutab vajadust tagada, et kui imporditud toode lükatakse ühe liikmesriigi sadamas tagasi, ei saa see ELi turule siseneda teise liikmesriigi sadama kaudu;

42.  on nõus, et teatavaid kontrollisüsteemi sätteid on võimalik mitmeti tõlgendada ning need on takistanud ühtlast rakendamist, kuid leiab, et piisava avatuse ja poliitilise tahte korral saaksid komisjon ja liikmesriigid suurendada jõupingutusi, et tagada olemasolevate õigusaktide ühtlustatum rakendamine, näiteks suuniste ja tõlgenduste abil;

43.  märgib, et see oli Euroopa Liidu kalanduskontrollisüsteemi kohaste kohustuste täitmise eksperdirühma (mis loodi ühise kalanduspoliitika reformi raames foorumina, kus pidada otsekoheseid ja erapooletuid arutelusid osalejate puuduste üle) eesmärk, ning peab kahetsusväärseks, et rühm on seni teises suunas arenenud;

44.  on seisukohal, et kontrollisüsteemi täielikuks rakendamiseks on vaja veel palju ära teha, muu hulgas avastatud rikkumiste asjakohased järelmeetmed, liikmesriikide parem teavitamine võetud meetmetest ning teabevahetus liikmesriikide ja komisjoni vahel;

45.  nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et veenda liikmesriike täielikult rakendama kontrollisüsteemi sätteid, kasutades vajaduse korral muu hulgas Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi vahendite kinnipidamist;

46.  kordab oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis(15) kalanduskontrolli ühtlustamise kohta Euroopas tehtud järeldust, et igasugune kontrollimääruse või ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse läbivaatamine peab olema sihipärane ja keskenduma üksnes nendele aspektidele, mis takistavad tõhusaid ja ühtlasi kontrolle liidu igas liikmesriigis;

47.  nõuab, et Euroopa Kalanduskontrolli Ameti (EFCA) volitusi laiendataks kalanduskokkulepetega hõlmatud laevade kontrollimisele, sealhulgas koostöös allakirjutanud riigi pädevate asutustega, ning et EFCA-le antaks selle töö jaoks vajalikud vahendid;

48.  peab äärmiselt kahetsusväärseks komisjoni otsust käivitada kogu kontrollikorra ulatuslik läbivaatamine ilma nõuetekohaste avalike konsultatsioonideta ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse rakendamise, EFCA volituste või kogu paketi läbivaatamise teemal, nagu on nõutud parema õigusloome suunistes; on seisukohal, et ametlik avalik konsulteerimine kõigi kõnealuste elementide üle enne läbivaatamist käsitleva ettepaneku esitamist võimaldaks kõigil sidusrühmadel anda piisava panuse ühise kalanduspoliitika kõige olulisema samba läbivaatamisse;

49.  rõhutab tungivalt, et läbivaatamine ei tohi viia praeguste meetmete nõrgenemiseni, vaid peaks pigem parandama ja kindlustama võrdseid tingimusi kalanduskontrolli valdkonnas, mis on ainus võimalus, kuidas tagada ühise kalanduspoliitika ühist mõõdet;

50.  nõuab kindlalt, et muudetud kontrollisüsteem hõlmaks järgmisi põhimõtteid:

– kogu ELi hõlmavad standardid ja normid, mis käsitlevad inspekteerimist merel, sadamas ja kogu järelevalveahela ulatuses;

– kalade täielik jälgitavus kogu järelevalveahela ulatuses laevast lõpliku müügikohani;

– täielikud andmed kõigi ettevõtjate, sealhulgas alla 10 meetri pikkuste laevade ja harrastuskalastajate püügi kohta;

– ühised karistustasemed kõigis liikmesriikides;

– ühine rikkumise määratlus;

– kõikides liikmesriikides samaväärselt kohaldatav punktisüsteem;

– karistused, mis on piisavalt hoiatavad, tõhusad ja proportsionaalsed;

– komisjonile ja kõigile liikmesriikidele juurdepääsetav teabevahetussüsteem täheldatud rikkumiste ning õiguslike ja kohtulike järelmeetmete kohta;

– olemasolevate tehnoloogiate täiustuste täielik kasutusele võtmine ja võimalus kasutada tulevasi tehnoloogiaid, ilma et oleks vaja seadusandlikku muudatust;

– komisjoni ja liikmesriikide ning vajaduse korral liikmesriikide piirkondade kohustuste ühemõtteline kehtestamine;

– piirkondadeks jaotamisest hoidumine kontrollimääruses;

51.  kutsub komisjoni üles esitama oma ettepanekut kontrollimääruse muutmiseks niipea kui võimalik;

52.  rõhutab, et ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse sätteid ja põhimõtteid ei tohi mingil viisil muuta ega nõrgestada, võttes arvesse selle määruse tohutut edu ja selle mõju kogu maailma kalandusele;

53.  nõuab kindlalt, et kolmandate riikide lisamisel ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse hoiatamise, määratlemise ja nimekirja lisamise protsessidesse ei tohi olla mingit poliitilist sekkumist ning nimekirjast kustutamine peab põhinema rangelt sellel, kas asjaomane riik on teinud täielikult edusammud, mida komisjon vajalikuks peab;

54.  on seisukohal, et EFCA rolli tuleks tugevdada, et võimaldada tal rohkem osaleda kontrollimääruse ning ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse kohaldamises, sealhulgas andmete kontrollimises ja ristkontrollis kogu järelevalveahela ulatuses, komisjoni ja liikmesriikide kontrollide kavandamises ja kooskõlastamises ning püügisertifikaatide kontrollimises;

º

º  º

55.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

ELT L 354, 28.12.2013, lk 22.

(2)

Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006; ELT L 343, 22.12.2009, lk 1.

(3)

Nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning muudetakse määrusi (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1936/2001 ja (EÜ) nr 601/2004 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1093/94 ja (EÜ) nr 1447/1999; ELT L 286, 29.10.2008, lk 1.

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2403, milles käsitletakse välispüügilaevastike jätkusuutlikku majandamist ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1006/2008; ELT L 347, 28.12.2017, lk 81.

(5)

ELT L 354, 28.12.2013, lk 1.

(6)

ELT L 139, 30.4.2004, lk 206.

(7)

ELT L 316, 14.11.2012, lk 34.

(8)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0195.

(9)

ELT C 351E, 2.12.2011, lk 119.

(10)

Nõukogu määrus (EÜ) nr 1005/2008.

(11)

Nõukogu määrus (EÜ) nr 1224/2009.

(12)

ELT L 25, 31.1.2017, lk 12.

(13)

Määrus (EL) nr 1026/2012.

(14)

Määrus (EL) nr 978/2012; ELT L 303, 31.10.2012, lk 1.

(15)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0407.


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

24.4.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

17

3

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Marco Affronte, Clara Eugenia Aguilera García, Alain Cadec, David Coburn, Linnéa Engström, Sylvie Goddyn, Mike Hookem, Ian Hudghton, Carlos Iturgaiz, Werner Kuhn, Gabriel Mato, Norica Nicolai, Ulrike Rodust, Annie Schreijer-Pierik, Remo Sernagiotto, Ricardo Serrão Santos, Isabelle Thomas, Ruža Tomašić, Peter van Dalen, Jarosław Wałęsa

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

José Blanco López, John Flack, Francisco José Millán Mon, Nosheena Mobarik, David-Maria Sassoli


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

17

+

ALDE

Izaskun Bilbao Barandica, Norica Nicolai

ENF

Sylvie Goddyn

PPE

Alain Cadec, Carlos Iturgaiz, Werner Kuhn, Gabriel Mato, Francisco José Millán Mon, Annie Schreijer-Pierik, Jarosław Wałęsa

S&D

Clara Eugenia Aguilera García, Ulrike Rodust, David-Maria Sassoli, Ricardo Serrão Santos, Isabelle Thomas

VERTS/ALE

Marco Affronte, Linnéa Engström

3

EFDD

David Coburn, Mike Hookem

VERTS/ALE

Ian Hudghton

3

0

ECR

Peter van Dalen, Remo Sernagiotto, Ruža Tomašić

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Viimane päevakajastamine: 18. mai 2018Õigusalane teave