Menetlus : 2016/2328(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0168/2018

Esitatud tekstid :

A8-0168/2018

Arutelud :

PV 29/05/2018 - 19
CRE 29/05/2018 - 19

Hääletused :

PV 30/05/2018 - 13.13
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0229

RAPORT     
PDF 603kWORD 71k
14.5.2018
PE 618.057v03-00 A8-0168/2018

direktiivi 2012/29/EL (millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded) rakendamise kohta

(2016/2328(INI))

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonNaiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon

Raportöör: Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Angelika Mlinar

(Komisjonide ühismenetlus – kodukorra artikkel 55)

SELETUSKIRI – FAKTIDE JA TÄHELEPANEKUTE KOKKUVÕTE
 EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

SELETUSKIRI – FAKTIDE JA TÄHELEPANEKUTE KOKKUVÕTE

Raporti eesmärk on hinnata direktiivi 2012/29/EL (millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded) rakendamist ELi liikmesriikides. Eeskätt keskendutakse raportis direktiivi sidususele, asjakohasusele, mõjususele ja tõhususele. Seda tehes hõlmatakse direktiivi kohaldamise mitmesuguseid aspekte: siseriiklikku õigusesse ülevõtmise meetmed liikmesriikide tasandil, direktiivi praktiline rakendamine kohalikul tasandil, kasu, mida see on toonud ohvritele, ning ilmnenud probleemid. Raportis esitatakse komisjonile ja liikmesriikidele arvukad soovitused selle kohta, kuidas direktiivi rakendamist edaspidi veelgi rohkem edendada.

Euroopa Parlament täidab olulist rolli edasiste ELi tasandil jõupingutuste edendamisel, millega püütakse tugevdada direktiivi nõuetekohast kohaldamist kuriteoohvrite õiguste üldise toetamise ja edendamise kaudu ning konkreetsemalt asjakohasele õigusalasele koolitusele suunatud ELi rahastuse toel.

Euroopa Parlament peaks toetama ja edendama ka kuriteoohvrite õigusi käsitlevate mitmesuguste ELi õigusaktide kooskõlastatust, ühtlustades käsitlusviisi ja tagades sidusama protsessi.

Liikmesriigid pidid võtma direktiivi üle 16. novembriks 2015. 2017. aasta novembris oli 27 liikmesriigist 23 direktiivi ametlikult üle võtnud (Taani loobus direktiivi rakendamisest). Sellegipoolest ei ole Euroopa Komisjon direktiivi ülevõtmist ja rakendamist veel hinnanud, kuigi vastavalt direktiivi artiklile 29 pidi komisjon täitma oma aruandluskohustuse 2017. aasta novembriks.

Kaks raportööri on alates ametisse nimetamisest kogunud teavet ja tuginenud muu hulgas järgmistele allikatele:

  11. jaanuaril 2018 kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühiskoosolekul toimunud kuulamine;

  Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse koostatud mõju järelhinnang, mis avaldati 2017. aasta detsembris;

  teabevahetus asjakohaste institutsiooniliste sidusrühmadega ja ohvrikaitse organisatsioonidega.

HINDAMINE

Igal aastal langevad paljud inimesed ELis kuritegude ohvriks – ainuüksi politseisse teatatakse ligikaudu 30 miljonist kuriteost (v.a pisikuriteod). Ühe rohkem inimesi reisib, elab või õpib välismaal ja seega võivad nad langeda muus kui koduriigis toimepandud kuritegude ohvriks. ELil on volitused tagada, et liidu piires liikuvad kodanikud ja välismaalased oleksid kaitstud.

Ohvritel peab olema

• õigus mõista ja olla mõistetud, kui nad puutuvad kokku teatud asutusega (nt arusaadavas ja lihtsas keeles);

• õigus saada teavet alates esimesest kokkupuutest teatud asutusega;

• õigus esitada ametlik kuriteokaebus ja saada selle kohta kirjalik kinnitus;

• õigus kirjalikule ja suulisele tõlkele (vähemalt ohvri küsitlemise/ülekuulamise ajal);

• õigus saada teavet kuriteo menetlemise kohta;

• õigus ohvriabiteenustele.

Kindlaks on tehtud rida tegureid, mis võivad vähendada tegelikkuses direktiivi tõhusust, sealhulgas

• puuduvad teadlikkuse suurendamise meetmed, mis kaasneksid direktiivi rakendamisega;

• puudub teave ohvritele arusaadavas keeles, sealhulgas vajaduse korral lihtsalt mõistetavas keeles või viipekeeles;

• puudub rahaline toetus teenuste osutamiseks ning kooskõlastatus abiteenistuste, politsei, prokuröride ja muude oluliste osalejate vahel;

• puudub sidusrühmade osalus ja õigusala töötajate koolitamine.

Üks peamisi ohvrikaitset mõjutavaid probleeme, mis on tingitud riiklike kriminaalõigussüsteemide erinevustest, on seotud asjaoluga, et liikmesriigid määratlevad põhimõisteid erinevalt; kõige olulisemana osutavad erisused mõiste „kuriteoohver“ määratluses, et siseriiklikes õigusaktides kasutatakse seda eri ulatuses, nt sellega võivad olla hõlmatud ka pereliikmed (vt jaotist 3.4 „Kuriteoohvrite määratlemine“). Teine näide on jälitamine, mida kõik liikmesriigid ei võta oma kriminaalseadustikus arvesse.

Enamik liikmesriike on teinud märkimisväärseid edusamme nii seadusandlikul kui ka haldustasandil individuaalse hindamise valdkonnas (direktiivi artikkel 22). Ohvrite individuaalse hindamise rakendamine kuriteost teatamise korral on ülioluline, et õigusala töötajad hindaksid nõuetekohaselt nende vajadusi ja võimalusi. Ühtegi ohvrit ei saa toetada asjakohaselt, kui nn eesliini ametnikud (enamikul juhtudel politsei, kuhu ohver läheb kuriteost teatama) ei tea kuriteoohvrite isikuomadusi, kuriteo liiki või laadi ja kuriteo asjaolusid.

Sellegipoolest erineb individuaalsete hindamiste läbiviimine liikmesriigiti suurel määral ja mõnel juhul seisneb see üksnes nn lahtritesse linnukeste tegemises. Isegi kui individuaalsed hindamised toimuksid kogu ELis asjakohasel viisil, ei ole aga ohvrite tugistruktuuride olemasolu liikmesriigiti ja mõnikord isegi liikmesriigi piires ühtne. Lisaks on nõuetekohane kooskõlastamine liikmesriikide tasandil jätkuvalt probleemne. Ohvriabi eest vastutavate teenusteosutajate tegevust ei organiseeri tavaliselt ei valitsus ega vabaühendused ning sageli eksisteerivad need paralleelselt, mis tõstatab abiteenistuste järjepideva ja pikaajalise rahastamise ning nende vastavate kohustuste küsimuse.

JÄRELDUSED

Kaasraportöörid soovitavad tungivalt kõikidel liikmesriikidel võtta direktiiv üle siseriiklikku õigusesse ja seda täiel määral rakendada.

Nad juhivad ka tähelepanu asjaolule, et liikmesriigid peaksid hoiduma direktiivi rakendamisega seotud võimalikest vajakajäämistest, mis on tingitud erisugusest tõlgendamisest riigi tasandil ning ohvrikaitset mõjutavatest erinevustest siseriiklikus kriminaalõiguses.


EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

direktiivi 2012/29/EL (millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded) rakendamise kohta

(2016/2328(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 10, 18, 19, 21, 79 ja 82,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 3, 6, 20, 21, 23, 24, 41 ja 47,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1948. aastal,

–  võttes arvesse 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse deklaratsiooni kuritegude ja võimu kuritarvitamise ohvrite õiguste tagamise aluspõhimõtete kohta, mille ÜRO võttis vastu 29. novembril 1985. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon) ning nõukogu 11. mai 2017. aasta otsuseid (EL) 2017/865(1) ja (EL) 2017/866(2) Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel allkirjastamise kohta,

  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 14. juuni 2006. aasta soovitust CM/Rec(2006)8 liikmesriikidele kuriteoohvrite abistamise kohta,

  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 31. märtsi 2010. aasta soovitust CM/Rec(2010)5 liikmesriikidele seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastaste meetmete kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsust 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses,

–  võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2013. aasta järeldusi vihakuritegude vastase võitluse kohta Euroopa Liidus ning nõukogu 5. juuni 2014. aasta järeldusi naiste ja tütarlaste vastase vägivalla kõikide vormide, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK(3),

  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrust nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(8),

  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(9),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL (mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust) rakendamise kohta(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus(11),

–  võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/80/EÜ kuriteoohvritele hüvitise maksmise kohta(12),

–  võttes arvesse parlamendi kodanikuõiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna 2017. aasta septembris avaldatud uurimust „How can the EU and the Member States better help victims of terrorism?“ (Kuidas saavad EL ja liikmesriigid terrorismiohvreid paremini aidata?),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2017. aasta detsembris avaldatud uuringut „Second European Union minorities and discrimination survey“ (Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teine uuring),

  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 27. veebruari 2017. aasta uurimust „Child-friendly justice: Perspectives and experiences of children involved in judicial proceedings as victims, witnesses or parties in nine EU Member States“ (Lapsesõbralik õigusemõistmine – Euroopa Liidu üheksas liikmesriigis kannatanu, tunnistaja või menetlusosalisena kohtumenetluses osalenud laste seisukohad ja kogemused),

  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2017. aasta aruannet põhiõiguste kohta, mis avaldati 2017. aasta mais,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2016. aasta aruannet põhiõiguste kohta, mis avaldati 2016. aasta mais,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uurimust „Victims of crime in the EU: the extent and nature of support for victims“ (Kuriteoohvrid ELis: ohvritele pakutava toetuse ulatus ja laad), mis avaldati 2015. aasta jaanuaris,

  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2015. aasta juunis avaldatud uurimust "Severe labour exploitation: workers moving within or into the European Union" (Tõsine tööalane ärakasutamine. Euroopa Liidu piires liikuvad või sinna saabuvad töötajad),

  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aasta märtsis avaldatud aruannet „Violence against women: an EU-wide survey“ (Üleeuroopaline naistevastase vägivalla uuring),

–  võttes arvesse projekti IVOR raames 6. mail 2016 avaldatud aruannet „Implementing Victim-oriented reform of the criminal justice system in the EU“ (Kriminaalõigussüsteemi ohvritele suunatud reformi rakendamine ELis),

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) aruannet „An analysis of the Victims’ Rights Directive from a gender perspective“ (Kuriteoohvrite õiguste direktiivi analüüs soolisest vaatenurgast),

–  võttes arvesse 10. novembril 2017 avaldatud Yogyakarta pluss 10 põhimõtteid põhimõtete ja riikide kohustuste kohta seoses rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide kohaldamisega seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi, sooväljenduse ja sootunnuste suhtes;

  võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta(13),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse koostatud hinnangut direktiivi 2012/29/EL rakendamise kohta Euroopa tasandil,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelusid vastavalt kodukorra artiklile 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A8-0168/2018),

A.  arvestades, et direktiiviga 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded („kuriteoohvrite õiguste direktiiv“) püütakse seada kuriteoohver kriminaalõigussüsteemi keskmesse ning tugevdada kuriteoohvrite õigusi, et iga ohver saaks tugineda ühesugusel tasemel õigustele, olenemata kuriteo toimumiskohast, ohvri kodakondsusest või elanikustaatusest;

B.  arvestades, et 2017. aasta septembri seisuga on 23 liikmesriiki 27-st kuriteoohvrite õiguste direktiivi oma siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtnud; arvestades, et komisjon on algatanud 16 rikkumismenetlust liikmesriikide suhtes, kes tegelikkuses veel täielikult nõuetele ei vasta; arvestades, et direktiiv on võimaldanud teha edusamme muus liikmesriigis kuriteoohvriks langenud inimeste kohtlemises; arvestades, et piiriüleste juhtumite käsitlemisel esineb endiselt puudusi;

C.  arvestades, et kuigi Euroopa Liidu tasandil kehtivad ühtlustatud standardid ja vahendid, et ELi kodanike elu paremaks muuta, koheldakse kuriteoohvreid ikka veel igas riigis erinevalt;

D.  arvestades, et vaatamata liikmesriikides tehtud arvukatele muudatustele ei ole kuriteoohvrid pahatihti oma õigustest teadlikud ja see vähendab kuriteoohvrite õiguste direktiivi tulemuslikkust, eelkõige seoses teabe kättesaadavuse nõudega;

E.  arvestades, et kui õigusabi kõrvale jätta, jagavad ohvriabirühmitused ohvrite vajadused nelja kategooriasse: õigus kohtumõistmisele, väärikusele ja tõe väljaselgitamisele ning õigus mäletada, millest viimane tähendab terrorismi tingimusteta hukkamõistmist;

F.  arvestades, et mõnes liikmesriigis napib ohvriabiteenuseid ja need ei ole kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil kooskõlastatud, mis raskendab juurdepääsu olemasolevatele tugiteenustele;

G.  arvestades, et naiste varjupaigad ja keskused ning naiste abitelefonid on peamine viis vägivallaohvritest naiste ja nende laste abistamiseks; arvestades, et Euroopas ei leidu piisavalt naiste varjupaiku; arvestades, et naiste varjupaiku on kiiresti juurde vaja, sest need pakuvad koduvägivalla ohvritest naistele ja nende lastele turvalisust, peavarju, nõustamist ja tuge; arvestades, et naiste varjupaikade nappus võib naiste elu ohtu seada;

H.  arvestades, et kui ühes liikmesriigis toimub terrorirünnak ja selle ohvriks langeb inimene, kelle elukoht on teises liikmesriigis, peaksid mõlemad liikmesriigid tihedat koostööd tegema, et lihtsustada ohvrite abistamist;

I.  arvestades, et kui valitsusasutused ja institutsioonid ohvreid tulemuslikult abistaksid ja kaitseksid, toetaksid ja usaldaksid kodanikud institutsioone ja see parandaks nende mainet;

J.  arvestades, et suur hulk tervishoiutöötajaid puutub tõenäoliselt kokku ohvritega, eriti soolise vägivalla ohvritega, ning sageli pöördub ohver kuriteost teatamiseks kõigepealt nende poole; arvestades, et tõendid näitavad, et tervishoiutöötajad, näiteks arstid ja teised meditsiinitöötajad, saavad liiga vähe koolitust, et soopõhise vägivalla juhtudel tulemuslikult tegutseda;

K.  arvestades, et soolise vägivalla ohvritest naised vajavad alati erilist abi ja kaitset, sest nad võivad kergesti teistkordse ja korduva vägivalla ohvriks sattuda;

L.  arvestades, et ELis teatatakse koduvägivalla juhtumitest ja nende toimepanijatest endiselt süstemaatiliselt vähe, eriti vähemuste, rändajate, sõltuva või ebakindla elukohastaatusega inimeste, LGBTI-inimeste, antisemiitlike kuritegude, koduvägivalla ja soolise vägivalla, inimkaubanduse ja sunniviisilise töö ohvritega seotud juhtumite korral; arvestades, et umbes kaks kolmandikku soolise vägivalla ohvriks langenud naistest ei teata juhtunust võimudele, sest nad kardavad kättemaksu, piinlikku olukorda sattumist ja sotsiaalset häbimärgistamist;

M.  arvestades, et LGBTI-inimeste vastu suunatud vihakuritegusid esineb kõikjal ELis; arvestades, et neist kuritegudest jäetakse sageli teatamata ja seetõttu ei austata ohvrite õigusi;

N.  arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uurimuses „Making hate crime visible in the European Union: acknowledging victims’ rights“ (Teeme vihakuriteod Euroopa Liidus nähtavaks. Ohvrite õiguste tunnistamine) on öeldud, et sisserändajaseisund suurendab kuriteo ohvriks sattumise ohtu, ilma et see sõltuks muudest tuntud riskiteguritest;

O.  arvestades, et kõigis liikmesriikides on sagenenud rassistlikud vihakuriteod sisserändajate ja varjupaigataotlejate vastu; arvestades, et väga vähesed nende kuritegude toimepanijatest tuuakse kohtu ette;

P.  arvestades, et kuigi direktiivi artikli 1 kohaselt tagatakse kõigile ohvritele võrdsed õigused, kedagi diskrimineerimata, puuduvad enamikus liikmesriikides tegelikult meetmed või menetlused, mis tagaksid, et dokumenteerimata ohvrid saaksid turvaliselt teatada tööjõu ärakasutamisest, soolisest vägivallast ja muudest kuritarvitamise vormidest, kartmata, et see nende kui sisserändajate seisundit kahjustab; arvestades, et selline olukord mõjutab ebaproportsionaalsel määral naisi ja tüdrukuid, kes ühtlasi langevad kergemini ka inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise ohvriks; arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti koostatud Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teise uuringu kohaselt esitas ainult iga kaheksas vastaja kaebuse viimati kogetud diskrimineerimise kohta, mille põhjuseks oli nende etniline päritolu või rändajataust;

Q.  arvestades, et direktiivi artikli 1 kohaselt kehtivad direktiivis sätestatud õigused kõigi ohvrite kohta ilma vahet tegemata, sealhulgas ka seoses nende elanikustaatusega;

R.  arvestades, et nagu näitas #MeToo-kampaania, ei kaitse õigussüsteem naisi ja tüdrukuid piisavalt ja seetõttu ei saa soolise vägivalla ohvrid vajalikku tuge;

S.  arvestades, et Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine ja täielik rakendamine annab ELile ühtse õigusliku raamistiku naistevastase vägivalla ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ning ohvrite kaitsmiseks; arvestades, et soolise vägivalla mõiste peaks põhinema Istanbuli konventsioonil ja selles tuleks arvesse võtta naistevastase vägivalla ja muude soolise vägivalla vormide struktuurset iseloomu ning seoseid naiste ja meeste ebavõrdsusega, mis on ühiskonnas endiselt valdav; arvestades, et lähisuhtevägivalla puhul tuleb arvestada soolist aspekti, sest see mõjutab ebaproportsionaalsel määral naisi;

T.  arvestades, et jälitamine, mis on üldlevinud soolise vägivalla vorm, ohustab kõige rohkem naisi, ja arvestades, et seitsme liikmesriigi kriminaalseadustikus ei ole jälitamist konkreetse õigusrikkumisena arvesse võetud;

U.  arvestades, et erilist tähelepanu tuleb pöörata soolise vägivalla ja koduvägivalla naisohvrite laste ohutusele ja kaitsele;

V.  arvestades, et tihti ei teavitata ohvreid korralikult kohtuprotsessidest ja nende tulemustest; arvestades, et pahatihti saavad ohvrid kurjategija vabastamisest teada ootamatult ja meedia või muude väliste vahendajate kaudu, selle asemel et pädevad asutused neid teavitaksid;

W.  arvestades, et kui kuritegu on toimunud mujal kui selles liikmesriigis, kus ohver elab, ei teavitata ohvreid ja nende perekonnaliikmeid piisavalt nende õigustest; arvestades, et ohvri mõiste on liikmesriikides erinevalt määratletud; arvestades, et selle tulemusel erineb riikide õigusaktide kohaldamisala (näiteks hõlmavad need mõnikord ka pereliikmeid);

X.  arvestades, et kergesti ligipääsetavad ja laialdaselt avalikustatud abitelefoninumbrid on paljudele lähisuhtevägivalda kogenud naistele esimene samm vajaliku abi ja toetuse otsimisel;

Y.  arvestades, et vaid 27 % eurooplastest teab Euroopa ühtset hädaabinumbrit 112; arvestades, et mitte kõigil ei ole veel sellele juurdepääsu;

Z.  arvestades, et märkimisväärselt sageli on ohver ühtlasi kohtumenetluse tähtsaim tunnistaja ja teda tuleb kaitsta õigusrikkuja võimaliku kättemaksu või ähvarduste, sealhulgas teistkordse ohvrikslangemise eest; arvestades, et tunnistajate ütlused on ülimalt tähtsad kriminaalõigussüsteemi nõuetekohaseks toimimiseks ja usalduse suurendamiseks selle vastu ning olulised ka organiseeritud kuritegevuse ja terroristlike rühmituste tegevuse uurimisel, mis võib viia nende rühmituste lammutamiseni; innustab liikmesriike võtma asjakohaseid meetmeid tunnistajate tõhusaks kaitsmiseks ning suurendama selles valdkonnas parimate tavade vahetamist ja rahvusvahelist koostööd;

AA.  arvestades, et on teatatud kuriteoohvrite õiguste direktiivi rakendamisel ilmnenud puudustest, eriti järgmises:

–  asjakohaste teenuste osutamine kuriteoohvritele kooskõlas nende erivajadustega;

–  kuriteoohvrite individuaalset hindamist tagavate nõuete õige rakendamine;

–  selliste mehhanismide nõuetekohane kehtestamine, mis võimaldavad väidetaval kurjategijal saada kuriteokaebusest koopia;

–  võrdse juurdepääsu tagamine ohvriabi- ja spetsiaalsetele abiteenustele kõigi ohvrite, sealhulgas puuetega inimeste, LGBTI-inimeste, lapsohvrite, soolise vägivalla, sealhulgas seksuaalse vägivalla ohvrite ning vihakuritegude ja auroimade ohvrite jaoks, sõltumata nende elanikustaatusest;

–  kriminaalkohtuasjades kiirete, tõhusate ja ohvritundlike menetluste tagamine, kus võetakse arvesse kõige haavatavamate rühmade erivajadusi;

–  andmete kogumine vägivallakultuuri, misogüünia ja soostereotüüpide ning nende seose kohta vihakuritegude esinemisega ja selliste andmete analüüs;

–  ohvrite teavitamine nende ründaja olukorrast kriminaal- või menetlusõiguse kontekstis;

AB.  arvestades, et kuriteoohvrid on korduvalt märkinud, et kohtuprotsessi läbimine on ise üks ohvristamise liikidest – teisene ehk korduv ohvristamine; arvestades, et tegurid, mis mõjutavad seda, kuidas ohvrid süsteemi tajuvad, hõlmavad nende kohtlemist protsessi käigus ning kontrolli- ja osalemisvõimalusi;

AC.  arvestades, et terrorismiohvrid on kannatanud rünnakute all, mille lõppeesmärk on kahjustada ühiskonda või suuremat rühma, mida nad esindavad; arvestades, et seoses nende vastu toime pandud kuriteo eripäraga vajavad nad erilist tähelepanu, tuge ja sotsiaalset tunnustust;

AD.  arvestades, et Brüsseli 2016. aasta terrorirünnakute ohvrite teatavaid õigusi, näiteks õigust rahalisele toetusele ja hüvitusele, ei austatud või ei täidetud kooskõlas kuriteoohvrite direktiivi sätetega;

Direktiivi rakendamise hindamine

1.  kritiseerib asjaolu, et komisjon ei esitanud 2017. aasta novembriks Euroopa Parlamendile ja nõukogule kuriteoohvrite õiguste direktiivi kohaldamise kohta aruannet, nagu direktiivi artiklis 29 on ette nähtud; palub kõigil liikmesriikidel koostööd teha ning saata komisjonile kõik asjakohased andmed ja statistika, et tal oleks hõlpsam direktiivi rakendamist hinnata;

2.  kritiseerib asjaolu, et kaks aastat pärast ülevõtmise tähtaega, 2017. aasta septembriks, oli vaid 23 liikmesriiki 27-st kuriteoohvrite õiguste direktiivi ametlikult üle võtnud ning mõni neist vastab nõuetele vaid osaliselt ja vaid teatavate sätete piires;

3.  märgib, et mõnes liikmesriigis on edukalt rakendatud kuriteoohvrite õiguste direktiivi teatavaid sätteid, nimelt järgmisi:

–  õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele,

–  õigus avaldada arvamust,

–  lapsohvrite kaitse,

–  ohvri õigused kuriteokaebuse esitamisel,

–  õigus saada teavet alates esimesest kokkupuutest pädeva asutusega;

4.  taunib siiski ülejäänud olulisi puudujääke, mida esineb direktiivi ülevõtmisel ja rakendamisel paljudes liikmesriikides ning mis on seotud eeskätt järgmiste asjaoludega:

–  tugiteenuste juurdepääsumenetluste keerukus ja ohvrite toetamise süsteemi puudused, sealhulgas puudulik juurdepääs õigusabile ja hüvitamisele, rahalise toetuse puudumine ja tugiteenuste kooskõlastamatus ning puudulikud suunamismehhanismid,

–  asjaolu, et selget teavet antakse sageli vaid ühes keeles, mistõttu ohvritel on tegelikult keeruline teises liikmesriigis kaitset taotleda;

–  seadusandliku toetuspinna puudumine piiriüleste juhtumite korral ja teises liikmesriigis elavate kuriteoohvrite õiguste asjus ning asjaolu, et ei võeta meetmeid, mis tagaksid, et puuduv või ebakindel elanikustaatus ei takista ohvreid käesoleva direktiivi alusel oma õigusi kaitsmast;

5.  toonitab, kui hädavajalik on, et esimene kokkupuude ohvriga toimuks nõuetekohaselt, eriti soolise vägivalla ohvrite korral; märgib siiski, et mõnel soolise vägivalla ohvril – nt alaealised ja vähese haridusega, puudega või eakad ohvrid ning (keelelistest põhjustest tulenevalt) rändajad ja inimkaubanduse ohvrid – võib olla raske mõista neile edastatavat teavet ning selle tagajärjel ei teostata täiel määral direktiivi artiklis 4 ette nähtud õigust saada teavet, mistõttu on vaja tagada ohvrit abistava kvalifitseeritud õiguseksperdi kohalviibimine; märgib, et direktiivi artikkel 4 on üks direktiivi tugevaid külgi, kuna see aitab ohvritel kasutada oma õigust saadaval olevale toetusele ja kaitsele, nagu direktiivis on sätestatud;

6.  kutsub liikmesriike üles edendama hõlpsat juurdepääsu õigusemõistmisele ning piisavat tasuta õigusabi, kuna see aitab olulisel määral lõpetada vaikides kannatamist ja suurendada ohvri usaldust kriminaalõigussüsteemi vastu, vähendab karistamatuse võimalust ning võimaldab ohvril alustada psühholoogilise taastumise protsessi;

7.  kutsub kõiki liikmesriike üles rakendama ja tõhusalt kohaldama direktiivi artikliga 4 kõigile kuriteoohvritele ja võimalikele kuriteoohvritele tagatud õigust saada teavet; rõhutab vajadust parandada liikmesriikides teavitusmehhanisme, et ohvrid oleksid oma õigustest teadlikud ning teaksid ka, kuhu nende õiguste kasutamiseks pöörduda; tuletab meelde, et need spetsialistid, kes annavad ohvritele esimesena abi, peaksid olema ühtlasi ka nende esimene kontaktpunkt teabe saamiseks nii oma õiguste kui ka programmide kohta, mille eesmärk on lahendada olukordi, mis viivad ohvriks sattumiseni; rõhutab, et kui ohvrile enne kriminaalmenetlust, selle ajal ja pärast seda teavet ei anta, siis ei saa ta kuigivõrd teostada oma õigusi, on õigussüsteemiga rahulolematu ja hoidub kriminaalmenetluses aktiivselt osalemast;

8.  taunib asjaolu, et liiga paljud liikmesriigid ei ole suutnud rakendada oma õigusaktides kuriteoohvrite individuaalset hindamist, mistõttu ei suudeta tõhusalt kindlaks teha ohvrite erivajadusi, ohvreid austuse ja väärikusega kohelda ning neile nende erivajadustele vastavat kaitset tagada;

9.  märgib, et teatavate liikmesriikide suutmatus ohvrite õigusi käsitlevat direktiivi oma õigusse üle võtta tähendab, et nende liikmesriikide kodanikke diskrimineeritakse, kui küsimuse all on nende kui Euroopa kodanike õiguste kaitse;

10.  taunib tõsiasja, et kuriteoohvrite õiguste direktiivis piiratakse ohvrite õigust tasuta õigusabile, kuna selle sätetega kohustatakse liikmesriike pakkuma tasuta õigusabi vaid juhul, kui ohver on kriminaalmenetluse osaline, ning nähakse ette, et tingimused või kord, mille alusel tasuta õigusabi ohvritele kättesaadavaks tehakse, kehtestatakse liikmesriigi õigusega; rõhutab, et need piirangud võivad olla eriti koormavad soolise vägivalla ohvritele, kes ei esita kuriteokaebust ja kelle juhtumid jäävad kriminaalõigussüsteemi raames menetlemata;

11.  märgib, et kuna ohvrite õigusi täiendatakse pidevalt ka muude sarnaste õigusaktidega, muudab see sidususe ohvrite direktiiviga keeruliseks;

12.  tuletab meelde, et kolmanda riigi kodanikel ja ELi kodanikel, kes on teises liikmesriigis kuriteo ohvriks langenud, on käesoleva direktiivi alusel samad õigused, toetus ja kaitse, vaatamata nende elanikustaatusele, ning et muus kui ohvri elukohaliikmesriigis toime pandud kriminaalkuritegude ohvrid võivad esitada kuriteokaebuse elukohaliikmesriigi pädevatele asutustele; märgib siiski, et seda õigust kahjustab sageli liikmesriikide eksterritoriaalsust käsitlevate sätete kindlusetus; kutsub liikmesriike üles tagama, et elamisõiguslik staatus ei tohiks olla kriteerium, mille põhjal tagatakse ohvri õiguste täielik teostamine, ning palub neil oma eksterritoriaalsust käsitlevad sätted selgemaks muuta; kutsub liikmesriike üles tagama mitteresidentidest kuriteoohvrite juurdepääsu tugiteenustele ja teabele oma õiguste kohta ning võtma konkreetseid meetmeid, mis keskenduvad eelkõige kõigi ohvrite õigusele hüvitist saada ja õigustele kriminaalmenetluse kestel; kutsub sellega seoses liikmesriike üles võtma sobivaid meetmeid, et hõlbustada oma pädevate asutuste või spetsialisti abi pakkuvate üksuste omavahelist koostööd, et kuriteoohvritel oleks teabele ja teenustele tõhus juurdepääs;

13.  tuletab liikmesriikidele meelde, et reguleerimata elanikustaatusega ohvritel peaks käesoleva direktiivi alusel samuti olema liikmesriikides juurdepääs õigustele ja teenustele, sealhulgas varjupaigad ja muud eriteenused, nagu õiguskaitse ning psühhosotsiaalne ja rahaline toetus, ilma et nad peaksid kartma väljasaatmist; kutsub liikmesriike üles kehtestama meetmeid, et tagada nende õiguste ja teenuste kättesaadavus ilma diskrimineerimiseta; tervitab samme, mida mõned liikmesriigid on teinud, et anda dokumentideta ohvritele elamisluba humanitaarsetel põhjustel või kriminaalmenetluse ajaks, mis võib julgustada ohvreid kuritegudest teada andma ja vähendada karistamatuse õhkkonda; ergutab liikmesriike kehtestama õigusakte, mis annavad dokumentideta või sõltuva elamisõigusliku staatusega ohvritele võimaluse kuritarvitamisega seotud olukorrast välja tulla, võimaldades neil saada iseseisva elamisõigusliku staatuse; nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon julgustaks ja hõlbustaks heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel ja nende hindamist, lõimides ka ohvrite ja kodanikuühiskonna seisukohad;

Soovitused

Individuaalne hindamine

14.  tuletab meelde, et kuriteoohvrite õiguste direktiivi üks kõige olulisemaid eesmärke on parandada kuriteoohvrite positsiooni kogu ELis ja seada ohver kriminaalõigussüsteemi keskmesse;

15.  kutsub liikmesriike üles tugevdama vihakuritegude ohvrite õigusi, sealhulgas LGBTI-inimeste vastu suunatud vihakuritegude ning rassistlikel põhjustel sooritatavate vihakuritegude puhul;

16.  toonitab tõsiasja, et individuaalne hindamine on hädavajalik, kuna see suurendab kuriteoohvri mõjuvõimu, teavitades teda tema õigustest ja õigusest temaga seotud kohtumenetluses otsuseid teha ning kui tegemist on lapsega, siis ka õigusest menetluslikele eritagatistele, mida kohtumenetluse algusest alates tema suhtes kohaldatakse; kutsub liikmesriike üles rakendama oma õiguses nõuetekohaselt ohvrite õigeaegset individuaalset hindamist, sh vajadusel alates nende esimest kokkupuutest pädeva asutusega, sest see on oluline menetlustoiming, et tunnistada ja tuvastada ohvri erivajadusi, tagada talle neile vajadustele vastav kaitse ja ennetada teist ja korduvat ohvriks langemist, hirmutamist ning kättemaksu; rõhutab, et individuaalne hindamine tuleb regulaarselt läbi vaadata, et määrata kindlaks jätkuvad toetusvajadused, ning et ohvritele tuleb kuriteo toimumisest teatava aja möödumisel tagada järelkontroll, mille aluseks on olemasolevad teadmised traumajärgse reageeringu kohta; tuletab meelde, et individuaalne hindamine on eriti vajalik inimkaubanduse ohvritele ning seksuaalse kuritarvitamise lapsohvritele, arvestades nende kuritegude sotsiaalseid, füüsilisi ja psühholoogilisi tagajärgi; tuletab meelde, et kõik sätted peaksid olema sootundlikud, sest soolise vägivalla naisohvrid ja LGBTQI-inimestest ohvrid vajavad korduva ohvristamise ohu tõttu erilist tähelepanu ja kaitset, ning seetõttu tuleks tagada konkreetsed meetmed ja spetsiaalne tugi;

Ohvrite tugiteenused

17.  peab kahetsusväärseks raskusi, mida ohvrid tugiteenustele juurdepääsul kogevad; mõistab hukka asjaolu, et mõnes liikmesriigis ei ole ikka veel ohvriabiteenuseid; rõhutab, et ohvriabiteenused ja vastavad õigused tuleks tagada kõigile ohvritele kogu ELis ja need peaksid olema kättesaadavad ka siis, kui isik ei ole veel tõendanud, et ta on langenud kuriteo ohvriks, või enne ametlikku menetlust või toimingut; kutsub liikmesriike üles ette nägema naiste varjupaiku ja keskusi, suurendama nende arvu ja parandama nende juurdepääsetavust, abistama naissoost ohvreid, kes on kogenud mis tahes liiki soolist vägivalda, ning tagama, et vägivalda kogenud naistele ei keelduta kunagi varjupaigas kohta andmast; rõhutab, et teenuseid on vaja laiendada, et paremini rahuldada kõikide naiste, eriti puudega ja sisserännanud naiste vajadusi, sealhulgas rändajatest naised, kellel ei ole dokumente; rõhutab, et sellised teenused peaksid hõlmama ka elukohastaatusega mitteseotud spetsialiseeritud abiteenuseid, näiteks teave ja nõuanded, tugiisiku määramine kohtus ja laiemad teenused; on seisukohal, et naiste varjupaigad peaksid aitama kõiki lähisuhtevägivalla ohvriks langenud naisi ja peaksid olema ohvritest naistele ja nende lastele kättesaadavad ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas, et naised võiksid end turvaliselt tunda ja suudaksid soolisest vägivallast teada anda;

18.  palub liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu laste ning mis tahes kuritegude, eelkõige inimkaubanduse, sealhulgas seksuaalse kuritarvitamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse, soolise vägivalla ning seksuaalse vägivalla ja ärakasutamise lapsohvrite individuaalsele hindamisele; tuletab meelde, et lapsohvreid tuleb alati pidada erilise kaitsevajadusega ohvriteks, kes vajavad oma haavatavuse tõttu erikaitset, nagu on sätestatud direktiivi artikli 22 lõikes 4; rõhutab vajadust tegeleda laste ja noorte ohvritega viisil, mis võtab nõuetekohaselt arvesse nende haavatavust;

Koolitus

19.  toonitab, et menetluste ühtlustamiseks ja standardimiseks kõikides liikmesriikides ning Euroopa kodanike võrdse kohtlemise tagamiseks on edasiste koolitusprogrammide tagamine ELi tasandil otsustava tähtsusega;

20.  kutsub liikmesriike üles pakkuma terrorirünnakute ohvrite toetamise eest vastutavatele inimestele erikoolitust ning eraldama selleks vajalikke vahendeid;

21.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma sootundlikke koolitusprogramme ja suuniseid kõigile spetsialistidele, kes tegelevad kuriteoohvritega, näiteks õigustöötajate, politseiametnikud, prokurörid, kohtunikud, tervishoiutöötajad, sotsiaaltöötajad ja kodanikuühiskonna organisatsioonid; julgustab liikmesriike nendeks koolituseesmärkideks asjakohaselt ELi vahendeid kasutama; kutsub liikmesriike eelkõige üles tagama, et nad täidavad kõiki politseiametnike koolitamisega seotud kohustusi, et nad suudaksid kuriteoohvrite individuaalset hindamist paremini ja õigeaegselt korraldada; kutsub liikmesriike üles ennetama kuriteoohvrite edasist ohvristamist või uuesti ohvriks langemist, andma ohvritele teavet nende õigustest ja teenustest, mida nad võivad saada, ning suurendama nende mõjuvõimu, et ühtlasi vähendada traumajärgset stressi; rõhutab, et selline koolitus peaks kuuluma ka haridusprogrammidesse ning selleks tuleks kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonidega koostööd teha, ning et kohustuslik erikoolitus oleks korrapäraselt kättesaadav kõigile kuriteoohvritega tegelevatele spetsialistidele, et kujundada mõtteviisi, mis sobib iga ohvri eriomaduste ja vajaduste käitlemiseks, et ennetada vägivalda ja pakkuda piisavat toetust haavatavatele rühmadele, nagu lapsed, soopõhise vägivalla ohvriks langenud naised, inimkaubanduse ohvrid, LGBTI-inimesed ja puuetega inimesed; tuletab meelde, et direktiivi eesmärkide tõhusaks rakendamiseks on vajalik individuaalne koolitamine; on seisukohal, et niisugune koolitus peaks sisaldama juhiseid selle kohta, kuidas tagada, et ohvrid oleksid kaitstud sundimise, kuritarvitamise ja vägivalla eest, ning et austataks nende füüsilist ja vaimset puutumatust; on lisaks veendunud, et kõik koolitused peaksid rõhutama diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mis on direktiivi nurgakivi;

22.  tuletab meelde, et kuriteo ohvriks langenud lapsed on eriti haavatavad ning et erilist tähelepanu tuleks pöörata töötajate koolitamisele, kes tegelevad lastega seotud kuritegude ohvritega, eelkõige seksuaalse kuritarvitamise ja seksuaalse ärakasutamise korral, võttes arvesse vajadusi, mis on seotud eri vanuserühmadega; rõhutab, et sellised spetsialistid peaksid suhtlema lapsesõbralikul viisil;

23.  innustab komisjoni andma rahvusvahelisele terrorismiohvrite päevale praktilist tähendust, korraldades vähemalt kaks korda aastas rahvusvahelise kohtumise, mis oleks spetsiaalselt ette nähtud kogemuste ja parimate tavade vahetamiseks liikmesriikide kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste vahel ning ohvrite tunnistuste kogumiseks; on seisukohal, et see peaks aitama tagada direktiivi kiire, ühtse ja täieliku ülevõtmise, ühiste kohaldamisprobleemide varajase tuvastamise ning teadlikkuse suurendamise suutlikkuse pideva hindamise protsessi ning ilmutada ohvritele vahetult solidaarsust ja anda institutsioonilist ning sotsiaalset tuge;

24.  rõhutab, et tervishoiutöötajad on koduvägivalla ohvrite tuvastamisel otsustavalt tähtsad, sest naistevastane lähisuhtevägivald mõjutab pikemas perspektiivis nii nende füüsilist kui vaimset tervist; kutsub liikmesriike üles tagama, et teave ohvriabiteenustest ja kuriteoohvrite õigustest on tervishoiutöötajatele juurdepääsetav, ning nägema ette sihipärased koolitused mitmesugustele tervishoiutöötajatele, sealhulgas üldarstid, kiirabispetsialistid, põetajad, meditsiiniline abipersonal, kliinilised sotsiaaltöötajad ja vastuvõtupersonal, et tagada ohvrile tõhus reageerimine, eriti soolise vägivalla juhtumite puhul, võimaldades tervishoiutöötajatel tuvastada võimalikke kuritarvitamise juhtumeid ning julgustada naisohvreid võtma ühendust pädeva asutusega;

Piiriülene mõõde

25.  palub liikmesriikidel osutada pereliikmetele rahalist ja õigusabi raske kuriteo korral – st kui ohver on surnud või raskelt vigastatud – ja kuritegu on toimunud liikmesriigis, mis ei ole ohvri elukohariik, eeskätt juhtudel, kus perel ei ole rahalisi vahendeid, mis võimaldaksid reisida asjaomasesse liikmesriiki, et ilmuda kohtusse, rahastada psühholoogilist abi või kuriteoohvrit kodumaale tagasi tuua;

26.  palub liikmesriikidel muuta menetlused paindlikumaks ja kiirendada soopõhise vägivalla kohta riigis langetatud kohtuotsuste edastamist, eelkõige rahvusvaheliste paaride puhul, et ametivõimud nendes riikides, kust abikaasa on pärit, saaksid võimalikult kiiresti vastavalt toimida ja ära hoida seda, et laste hooldusõigus antakse isale, keda teises riigis süüdistatakse soolises vägivallas;

27.  palub komisjonil ja nõukogul kuriteoohvrite õigusi veelgi suurendada, et EL saaks võtta kuriteoohvrite õiguste kaitsmisel juhtiva rolli;

Menetlusõigused

28.  toonitab, kui oluline on osutada tasuta õigusabi, tagades samas, et bürokraatiakoormus on ohvri jaoks võimalikult väike;

29.  nõuab eelkõige, et liikmesriigid looksid konfidentsiaalse ja anonüümse kuritegudest teatamise korra, eelkõige seksuaalse väärkohtlemise ning alaealiste ja puuetega inimeste väärkohtlemise korral, et jälgida ja hinnata aruannete arvu ja tagada dokumentideta ohvritele võimalus esitada kaebusi ilma sisserändega seotud tagajärgedeta;

30.  kutsub liikmesriike üles suurendama õiguslikke meetmeid, millega tagatakse kogu kriminaalmenetluse jooksul lapsohvrite kaitse, sealhulgas soolise vägivalla ohvrist lapse erivajadustega arvestamine, eelkõige juhul, kui lapse ema on oma partneri poolt mõrvatud, ning tagama, et nad saavad abi ja sotsiaalset ja psühholoogilist tuge, et vältida ohvriks langenud laste teistkordset ohvristamist; kutsub liikmesriike üles võtma rohkem konkreetseid meetmeid riiklike abiliinide rolli suurendamiseks lapsohvrite tõhusamal kaitsmisel, võttes arvesse, et lapsed ise teatavad kuriteost harva;

31.  kutsub liikmesriike üles võtma eestkoste- ja külastusõiguste kindlaksmääramisel arvesse olulisi soolise vägivalla juhtumeid, sh koduvägivalda, ning leiab, et ohvritele kaitse ja toe pakkumisel tuleks arvesse võtta ka alaealiste tunnistajate õigusi ja vajadusi;

32.  tuletab liikmesriikidele meelde nõuet osutada tasuta kirjaliku ja suulise tõlke teenuseid, märkides, et teabe puudumine muudes keeltes võib takistada ohvri tõhusat kaitsmist ja olla üks ohvri diskrimineerimise vorm;

33.  soovitab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid osaleksid aktiivselt ja teeksid tihedalt koostööd teavituskampaaniates, et suurendada üldsuse teadlikkust kuriteoohvritele ELi õigusaktidega ettenähtud õigustest, sealhulgas lapsohvrite erivajadustest; rõhutab, et selliseid teavituskampaaniaid tuleks korraldada ka koolides, et teavitada lapsi nende õigustest ja anda neile teavet, tänu millele nad oskaksid tuvastada kõiki kuriteovorme, mille ohvriks või tunnistajaks nad võivad sattuda; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles algatama kampaaniaid, et julgustada naisi ja LGBTI-inimesi teatama mis tahes liiki soolisest vägivallast, et neid oleks võimalik kaitsta ning nad saaksid vajalikku toetust;

34.  kutsub liikmesriike üles vahetama parimaid tavasid, mis on seotud politseiametnike igapäevatöös kasutatava ohvrikeskse lähenemisviisiga;

35.  kutsub liikmesriike üles nii piirkondlikul kui ka riiklikul tasandil aktiivselt osalema kampaaniates soolise vägivalla ja taasohvristamise ennetamiseks kohtusüsteemis ja meedias ning edendama kultuurimuutust avalikus arvamuses, et ennetada ohvrit süüdistavat suhtumist või käitumist, mis võib teatavate kuritegude ohvreid, näiteks soolise vägivalla või seksuaalse kuritarvitamise korral, veelgi traumeerida; kutsub liikmesriike üles ergutama erasektorit, IT-sektorit ja meediat oma potentsiaali parimal moel kasutama ja osalema naistevastaste vägivalla ja perevägivalla ennetamises;

36.  palub liikmesriikidel vahetada parimaid tavasid mehhanismide loomiseks, mis julgustaksid ohvreid teatama kuritegudest, mille ohvriks nad on langenud, ning muudaksid selle nende jaoks hõlpsamaks;

37.  palub liikmesriikidel kehtestada suure ohvrite arvuga rünnakute puhuks erimeetmed, et suur hulk ohvreid saaks kriminaalmenetluses osaleda;

38.  tuletab liikmesriikidele meelde, et erilist tähelepanu tuleks pöörata hirmutamise ja kättemaksu ohule ning vajadusele kaitsta kuriteoohvrite väärikust ja füüsilist puutumatust, sealhulgas nende ärakuulamisel ja tunnistuste andmisel, et teha kindlaks, kas ja mil määral need isikud peaksid kriminaalmenetluse käigus saama kasutada kaitsemeetmeid;

39.  rõhutab, kui oluline on kohustus hoida ohvrid kursis nende vastu toime pandud kuriteo asjus algatatud kriminaalmenetlusega, eelkõige juhul, kui kurjategijale on määratud vanglakaristus või ta kannab seda;

Institutsiooniline perspektiiv

40.  palub komisjonil täita direktiivis kehtestatud aruandluskohustusi;

41.  rõhutab, kui tähtsad on asjakohased liigitatud ja võrreldavad andmed kõigi kuritegude puhul, eriti kui need on seotud naistevastase vägivalla ja inimkaubandusega, kuna need võimaldavad probleemi paremini mõista, teadlikkust suurendada ning hinnata ja parandada liikmesriikide poolt kuriteoohvrite toetamiseks võetavaid meetmeid;

42.  palub komisjonil kõrvaldada direktiivi rakendamisel ilmnenud õiguslikud ja praktilised puudused ELi mitmesuguste ohvrikaitset käsitlevate õigusaktide (nt direktiiv 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta, direktiiv 2011/36/ EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset, direktiiv 2011/92/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust, ning direktiiv 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta) nõuetekohase koosmõju kaudu; kutsub kõiki liikmesriike ja ELi üles ratifitseerima Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni(14) ja seda täielikult jõustama, et tõkestada naiste- ja tütarlastevastast vägivalda ja selle vastu võidelda ning ohvreid kaitsta;

43.  kutsub komisjoni üles lisama oma järelevalvesse ja aruandlusse valdkondlikke kontrolle ning palub tagada direktiivi võrdne kohaldamine, et kaitsta kõiki ohvreid sõltumata ohvristamise põhjusest või eriomadustest, nagu rass, nahavärv, usk, sugu, sooidentiteet, sooväljendus, seksuaalne sättumus, sootunnused, puuded, rändajaseisund või mis tahes muu seisund;

44.  tuletab meelde, et määratluse „kuriteoohver“ alla kuuluvad ka ohvri pereliikmed, ning palub liikmesriikidel tõlgendada mõistet „pereliikmed“ ja muid põhimõisteid, nagu „eriti haavatav“, laiaulatuslikult, et mitte asjatult piirata võimalike õiguste omajate nimekirja;

45.  palub liikmesriikidel kehtestada meetmed tagamaks, et kirjalik ja suuline teabevahetus on kooskõlas lihtsa keele nõuetega, kohandatud alaealistele ja puuetega inimestele ja keeles, millest kuriteoohver aru saab, et ohvreid oleks võimalik nende õigustest teavitada mõistetaval, asjakohasel ja sihipärasel viisil enne kriminaalmenetlust, menetluse käigus ja pärast menetlust;

46.  kutsub liikmesriike üles tagama, et kui õiguste kasutamine on ajaliselt piiratud, võetakse arvesse viivitusi, mis on tingitud suulise ja kirjaliku tõlkega seotud raskustest;

47.  palub, arvestades, et jälitamise näol on tegemist laialt levinud soolise vägivalla vormiga, et seitse liikmesriiki, kus jälitamist ei loeta veel kuriteoks, selle kuriteoks tunnistaksid, nagu nõutakse Istanbuli konventsiooni artiklis 34 ja võttes aluseks ohvrite õiguste direktiivi asjakohased sätted õiguse kohta eraelu kaitsele, õiguse kohta kaitsele ning eeskätt õiguse kohta vältida kokkupuudet kurjategijaga või vajaduse korral teiste võimalike kuriteo toimepanijate või kaasosalistega;

48.  kutsub liikmesriike üles vältima edasist ohvristamist, mis tuleneb ohvri alandamisest ja tema au riivamisest algsele ründajale lähedal seisvate ühiskonnarühmade poolt; kordab, et sellised teod kujutavad endast täiendavat ohvristamist ning neid ei tohiks kaitsta sõnavabadusega, nagu on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 10 lõikes 2 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas(15);

49.  palub liikmesriikidel tagada, et rünnakujärgselt on olemas toimiv hädaabitelefon teabe jagamiseks, või eelistatavalt lisada see teenus Euroopa hädaabinumbri 112 pakutavate teenuste sekka, ning et ette on nähtud võõrkeelse abi osutamine; seepärast palub kõikidel liikmesriikidel rakendada oma õigusaktides viivitamata kuriteoohvrite õiguste direktiivi artiklit 22;

50.  kutsub liikmesriike üles tagama, et juhul, kui ohver ei ela selles liikmesriigis, kus terrorismiakt toimus, peaks see liikmesriik tegema koostööd elukohaliikmesriigiga, et lihtsustada ohvrile abi pakkumist;

51.  palub liikmesriikidel pakkuda ööpäevaringselt avatud tasuta riikliku hädaabitelefoni teenuseid naistele ja LGBTQI-inimestele, kes on soolise vägivalla ohvrid;

52.  palub liikmesriikidel tagada, et enne kriminaalmenetlust, menetluse käigus ja pärast menetlust saavad ohvrid ohvriabiteenistuste kaudu abi, sealhulgas psühholoogilist toetust; rõhutab, kui tähtis on kodanikuühiskonna osa ohvrite toetamisel; on siiski seisukohal, et valitsused ei peaks tuginema ohvritele põhiliste tugiteenuste osutamisel vabaühendustele (vabatahtlikule tööle); nõuab kindlalt, et liikmesriigid tagaksid, et suurendataks nende vabaühenduste rahastamist ja varustamist, kes tegelevad naiste õiguste ja ohvrite õigustega, ja suurendaksid suutlikkust ohvrite toetamise mehhanismide väljatöötamiseks, millesse on kaasatud õiguskaitseorganid, tervishoiu- ja sotsiaalteenused ning kodanikuühiskond;

53.  palub liikmesriikidel näha hädaolukordadele reageerimist kavandades ette spetsialistide toetus terrorismiohvritele, et tagada nõuetekohaste tugiteenuste pakkumine vahetult pärast rünnakut ja pikema aja vältel;

54.  kutsub liikmesriike üles kehtestama erimeetmeid, et tagada nende ohvrite teavitamine, kes ei ela liikmesriigis, kus terrorirünnak toimus; on veendunud, et sellistes meetmetees tuleks eelkõige keskenduda mitteresidendist ohvrite õigustele kriminaalmenetluses ja õigusele saada hüvitist;

55.  palub kõigil liikmesriikidel alati võidelda karistamatuse vastu ja tagada, et toimepanijad antakse kohtu alla, et ohvrid tunneksid end kaitstult; palub ühtlasi kõigil liikmesriikidel tegutseda valdkonnaüleselt, et tuvastada süsteemsed tegurid, mis soodustavad haavatavas olukorras ja/või tugevasti diskrimineeritud inimeste korduvat ohvristamist, ja selliseid olukordi parandada, kuna tegevusetus võib ohvri psühholoogilist taastumist tõsiselt takistada;

56.  kutsub liikmesriike üles looma õiguslikke mehhanisme, et kriminaliseerida terroriteo ülistamine, kui see alandab ohvreid ja põhjustab nende edasist ohvristamist, kahjustades nende väärikust ja taastumist;

57.  on arvamusel, et terrorismiohvritele tuleb Euroopa ühiskonnas suurt tähelepanu pöörata, sest nad sümboliseerivad demokraatliku pluralismi kaitsmist; nõuab sel eesmärgil konverentside korraldamist, mälestusmärkide püstitamist ja audiovisuaalsete materjalide koostamist, et Euroopa kodanike teadlikkust suurendada ning halduskasutuse eesmärgil Euroopa ohvrite registri loomist;

58.  palub liikmesriikidel tagada soolise vägivalla, sealhulgas seksuaalvägivalla ohvrite tugevam kaitse, et parandada õiguskaitse kättesaadavust ja kriminaalmenetluse tõhusust;

59.  tuletab meelde, et terrorirünnakute ohvrid moodustavad eraldi kategooria ja neil on erivajadused; palub komisjonil koostada eridirektiiv terrorismiohvrite kaitse kohta;

60.  palub liikmesriikidel tagada erivajadustega ohvritele, näiteks lastele, soolise vägivalla ohvritest naistele, inimkaubanduse ohvritele, LGBTI-inimestele ja puudega inimestele ette nähtud suunatud abiteenuste raames tugiteenused, nt traumaabi ja nõustamine ning juurdepääs vajalikule tervishoiule, kaasa arvatud seksuaal- ja reproduktiivtervishoid;

61.  palub liikmesriikidel kehtestada asjakohased kvaliteedikontrolli mehhanismid, et hinnata, kas nad on täitnud ohvriabiteenistuste esitatud tingimustega seotud nõudeid sootundlike ning naistele ja lastele kohandatud standardite valdkonnas, et julgustada kuritegudest teatama ja ohvreid tõhusalt kaitsta;

62.  palub liikmesriikidel aidata ohvritel lahendada õiguslikke, rahalisi ja praktilisi küsimusi ning vältida edasise ohvristamise ohtu;

63.  palub komisjonil rõhutada ELi rahastatud projekti „Infovictims“ kasutamise võimalust, et ohvreid teavitada ja tutvustada neile kriminaalmenetlust, kasutades eri meetodeid, näiteks brošüürid ja plakatid; leiab, et see projekt tõhustab kuriteoohvrite teavitamise heade tavade vahetamist;

64.  palub liikmesriikidel välja töötada koordineeritud mehhanism, et koguda asjakohast teavet oma territooriumil aset leidnud terrorirünnakute ohvrite kohta, ning luua ühtne kontaktpunkt, mis koondab hädaabitelefoni ja veebiportaali ning muud sidevahendid, nagu e-post või multimeediavahendid sõnumite saatmiseks, andes juurdepääsu turvalisele, individuaalsele, spetsiifilisele ja asjakohasele teabele, mis vastab kasutaja vajadustele, ning võimaldades tugiteenust, mis on konfidentsiaalne, tasuta ja kergesti kättesaadav; rõhutab, et see tugiteenus peab võimaldama pakkuda terrorismiohvritele abi ja toetust vastavalt nende konkreetsetele vajadustele, näiteks emotsionaalne ja psühholoogiline tugi ja nõu ning teave mis tahes õiguslike, praktiliste või finantsküsimuste kohta, peab suutma abistada ohvreid eri haldusüksustega suhtlemisel ja vajadusel korraldama nende esindamise vahetult pärast rünnakut ja kriminaalmenetluse käigus, samuti abistama ohvreid riikliku hüvitise taotlemisel;

65.  palub liikmesriikidel võtta asjakohased meetmed, et vältida niipalju kui võimalik ohvrite ja nende perekonnaliikmete eraellu tungimist, eriti seoses uurimisega ja õigusmenetluste käigus;

66.  palub komisjonil muuta praegune e-õiguskeskkonna portaal kasutajasõbralikumaks platvormiks, mis pakub ohvritele täpset ja mõistetavat teavet nende õiguste ja järgitava korra kohta;

67.  kutsub liikmesriike üles sõnavabadust täielikult austades tegema meedia ja ajakirjanikega koostööd, et võtta vastu terrorirünnakute järgsed eneseregulatsiooni meetmed eesmärgiga tagada ohvrite ja nende perekonnaliikmete eraelu kaitse, samuti palub liikmesriikidel arvesse võtta, et ohvritele abi ja toe pakkumisel on tähtis spetsialiseerunud teenistustega koostööd teha, et aidata ohvritel meediatähelepanuga toime tulla;

68.  palub liikmesriikidel luua kooskõlastusmehhanismid, et tagada ohvriabi tõhus üleminek vahetult kuriteo järel osutatavalt sootundlikult abilt abile, mida ohvrid pikema aja jooksul vajavad; märgib, et kohalikud ja piirkondlikud asutused, kes pakuvad ohvritele enamikku abiteenuseid, peaksid olema kaasatud plaanimise, otsuste tegemise ja elluviimise kõigisse etappidesse; rõhutab, et sellised mehhanismid peaksid eelkõige tagama, et ohvrid suunatakse pikaajaliste teenuste juurde, mida eri etappidel osutavad eri organisatsioonid; rõhutab, et need mehhanismid peaksid funktsioneerima ka piiriüleselt, et osutada ohvriabi teenuseid ning tagada ohvri õigus saada teavet, abi ja hüvitist oma elukohas, kui kuritegu on toimunud muus liikmesriigis kui ohvri elukohariik;

69.  palub liikmesriikidel luua terrorirünnaku korral koordinatsioonikeskus, mis ühendab kõiki neid organisatsioone ja eksperte, kes on pädevad teavet andma ja ohvritele ning nende perekondadele ja sugulastele toetust ja praktilisi teenuseid pakkuma; rõhutab, et need teenused peaksid olema konfidentsiaalsed, tasuta ja kõigile terrorismiohvritele hõlpsasti ligipääsetavad ning peaksid hõlmama eelkõige järgmist:

a)   erialatöötaja pakutav emotsionaalne ja psühholoogiline tugi, nagu traumaabi ja nõustamine, mis on kohandatud just terrorismiohvrite vajadustele;

b)  kutsealase rehabilitatsiooni teenused, et aidata vigastuste ja kahjustuste all kannatavatel ohvritel uut tööd leida või eriala vahetada;

c)   ohvritele turvaliste virtuaalühenduste loomine teiste ohvrite ja nende juhitavate tugirühmadega;

d)   kogukonnapõhised tugiteenused;

e)   teenused perekonnaliikmete teavitamiseks ohvrite ja nende jäänuste tuvastamisest ning jäänuste kodumaale tagasi toomiseks;

70.  peab kahetsusväärseks, et Istanbuli konventsiooniga võrreldes on ohvrite õiguste direktiiv piiratum soolise vägivalla ohvrite kaitse osas (sh naiste suguelundite moonutamise ohvrid); peab samal ajal tervitatavaks direktiivi selgemat vastutusmehhanismi ning toonitab, et neid kaht õigusakti tuleks edendada koos, et võimendada soolise vägivalla ohvritele pakutavat kaitset;

71.  ergutab liikmesriike pakkuma kriminaalmenetluses osalevatele terrorismiohvritele piisavat teabematerjali ning tasuta õigusabi hüvitamisotsuse saavutamiseks;

72.  palub komisjonil teha ettepanek terrorismiohvrite abistamise Euroopa fondi loomise kohta;

73.  palub liikmesriikidel teha järgmist:

  a) luua alaline veebisait, mille kaudu on kättesaadav kogu avalik teave liikmesriigis pärast terrorirünnakut loodud abiteenuste kohta ja mis peaks sisaldama järgmist teavet, mis tuleb võimalikult kiiresti kättesaadavaks teha: nende organisatsioonide kontaktandmed, kelle ülesanne on terrorirünnaku järgselt ohvritele, nende pereliikmetele ja üldsusele toetust pakkuda ja teavet anda, ning teave rünnaku ja rünnakule reageerimise meetmete kohta, kaasa arvatud teave teadmata kadunud ohvrite leidmise või nendega ühenduse saamise ning ohvreid koju naasmisel abistavate meetmete kohta, sealhulgas järgnev teave:

i. kuidas saada tagasi rünnaku tagajärjel kaotatud vara;

ii. ohvrite normaalne psühholoogiline reageering rünnakule ja juhendid ohvritele negatiivsete reaktsioonide leevendamiseks ning teave võimalike nähtamatute vigastuste kohta, näiteks kuulmiskahjustused;

iii. kuidas asendada isikut tõendavaid dokumente;

iv. kuidas saada rahalist abi, hüvitust või riiklikke toetusi;

v. terrorismiohvrite ja nende pereliikmete eriõigused, kaasa arvatud ohvrite õiguste direktiivis kehtestatud õigused kriminaalmenetluses;

vi. mis tahes muu teave, mida peetakse vajalikuks, et tagada ohvrite teavitamine nende õigustest, turvalisusest või nende käsutuses olevatest teenustest;

b)  eraviisilise juurdepääsuga veebisait, millele pääsevad ligi terrorirünnakute ohvrid ja nende pereliikmed ning kus antakse ohvritele teavet, mis ei ole üldsusele kättesaadav;

c)  planeerimine, kuidas perekonnaliikmeid ohvrite olukorrast teavitada;

d)  ohvrite kohta samade andmete kogumine kõigi ametiasutuste ja organisatsioonide poolt, kelle ülesandeks on ohvrite vastuvõtmine, nendega tegelemine ja nende abistamine; andmeid tuleks koguda vastavalt kõigi organisatsioonide vajadustele, kes on kaasatud terrorirünnakule reageerimisse ning ohvrite ja nende perede toetamisse;

74.  palub liikmesriikidel luua ohvrite tugiteenuste riiklik võrgustik, et tõhustada nende organisatsioonide koostööd ning käivitada töörühmi heade tavade jagamiseks, koolituse väljatöötamiseks ning ametiasutuste ja kuriteoohvrite teabevahetuse parandamiseks;

75.  kutsub komisjoni üles alustama liikmesriikidega dialoogi, et vähendada suuri erinevusi(16) riiklikus rahalises hüvitises, mida iga liikmesriik terrorirünnakute ohvritele maksab;

76.  rõhutab, kui tähtis on see, et liikmesriigid käituksid kuriteoohvritega austavalt, tundlikult ja professionaalselt, et julgustada kuriteoohvreid õiguskaitseasutustele või meditsiinitöötajatele juhtunust teada andma;

77.  palub, et liikmesriigid tagaksid abitelefoni 112 täieliku ligipääsetavuse puuetega inimestele ja suurendaksid teabekampaaniate abil selle numbri tuntust;

78.  palub, et komisjon esitaks niipea kui võimalik soolise vägivalla ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks laiahaardelise Euroopa strateegia, mis peaks hõlmama siduvat seadusandlikku akti liikmesriikide toetamiseks naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja soolise vägivalla tõkestamisel ja selle vastu võitlemisel; kordab oma üleskutset, et nõukogu kasutaks sillaklauslit, võttes vastu ühehäälse otsuse, millega määratletakse naiste- ja tütarlastevastane vägivald (ja soolise vägivalla muud vormid) ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatud kuriteoliigina;

79.  kutsub liikmesriike üles looma mehhanisme õigusrikkujailt piisava hüvitise sissenõudmiseks;

80.  palub liikmesriikidel rakendada nõuetekohaselt, piisavate majanduslike ja finantsressursside toel ning komisjoni ja muude asjaosaliste, sealhulgas kodanikuühiskonnaga täielikku koostööd tehes kõiki kuriteoohvrite õiguste direktiivi sätteid;

81.  palub komisjonil lisada Euroopa julgeoleku tegevuskavasse kõigi inimeste isikliku julgeoleku tagamise ning soopõhise ja isikutevahelise vägivalla eest kaitsmise prioriteet;

o

o    o

82.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)

ELT L 131, 20.5.2017, lk 11.

(2)

ELT L 131, 20.5.2017, lk 13.

(3)

ELT L 88, 31.3.2017, lk 6.

(4)

ELT L 132, 21.5.2016, lk 1.

(5)

ELT L 181, 29.6.2013, lk 4.

(6)

ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.

(7)

ELT L 338, 21.12.2011, lk 2.

(8)

ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.

(9)

ELT L 335, 17.12.2011, lk 1.

(10)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0501.

(11)

ELT L 127, 29.4.2014, lk 39.

(12)

ELT L 261, 6.8.2004, lk 15.

(13)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0329.

(14)

Vt Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni Istanbuli konventsiooni sõlmimise kohta.

(15)

Kohtu16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas Féret vs. Belgia, C-573.

(16)

Riiklik rahaline hüvitis ulatub mõnes liikmesriigis makstavast sümboolsest ühest eurost kuni 250 000 euro või enamani teistes liikmesriikides.


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

26.4.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

42

4

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Asim Ademov, Jan Philipp Albrecht, Beatriz Becerra Basterrechea, Malin Björk, Vilija Blinkevičiūtė, Michał Boni, Caterina Chinnici, Anna Maria Corazza Bildt, Rachida Dati, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Cornelia Ernst, Tanja Fajon, Nathalie Griesbeck, Sylvie Guillaume, Monika Hohlmeier, Sophia in ‘t Veld, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Eva Joly, Dietmar Köster, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Barbara Kudrycka, Florent Marcellesi, Louis Michel, Angelika Mlinar, Claude Moraes, Maria Noichl, Ivari Padar, Marijana Petir, Pina Picierno, Judith Sargentini, Branislav Škripek, Michaela Šojdrová, Helga Stevens, Ernest Urtasun, Udo Voigt, Josef Weidenholzer, Kristina Winberg, Anna Záborská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Carlos Coelho, Andrejs Mamikins, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Evelyn Regner, Elissavet Vozemberg-Vrionidi, Julie Ward

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Francisco Assis, Esther Herranz García, Verónica Lope Fontagné, Patricija Šulin


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

42

+

ALDE

Beatriz Becerra Basterrechea, Nathalie Griesbeck, Sophia in 't Veld, Louis Michel, Angelika Mlinar, Maite Pagazaurtundúa Ruiz

EFDD

Kristina Winberg

GUE/NGL

Malin Björk, Cornelia Ernst

PPE

Asim Ademov, Michał Boni, Carlos Coelho, Anna Maria Corazza Bildt, Rachida Dati, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Esther Herranz García, Monika Hohlmeier, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Barbara Kudrycka, Verónica Lope Fontagné, Patricija Šulin, Elissavet Vozemberg-Vrionidi

S&D

Francisco Assis, Vilija Blinkevičiūtė, Caterina Chinnici, Tanja Fajon, Sylvie Guillaume, Dietmar Köster, Andrejs Mamikins, Claude Moraes, Maria Noichl, Ivari Padar, Pina Picierno, Evelyn Regner, Julie Ward, Josef Weidenholzer

VERTS/ALE

Jan Philipp Albrecht, Eva Joly, Florent Marcellesi, Judith Sargentini, Ernest Urtasun

4

ECR

Branislav Škripek

PPE

Marijana Petir, Michaela Šojdrová, Anna Záborská

2

0

ECR

Helga Stevens

NI

Udo Voigt

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Viimane päevakajastamine: 23. mai 2018Õigusalane teave