Menetlus : 2018/2055(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0265/2018

Esitatud tekstid :

A8-0265/2018

Arutelud :

PV 10/09/2018 - 25
CRE 10/09/2018 - 25

Hääletused :

PV 11/09/2018 - 6.14
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0331

RAPORT     
PDF 418kWORD 71k
18.7.2018
PE 620.941v02-00 A8-0265/2018

meetmete kohta töökohal, avalikes kohtades ja poliitilises elus toimuva kiusamise ja seksuaalse ahistamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ELis

2018/2055 (INI)

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon

Raportöör: Pina Picierno

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

meetmete kohta töökohal, avalikes kohtades ja poliitilises elus toimuva kiusamise ja seksuaalse ahistamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ELis

2018/2055 (INI)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 10, 19 ja 157,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, mis jõustus koos Lissaboni lepingu vastuvõtmisega 2009. aasta detsembris(1), ning eriti selle artikleid 1, 20, 21, 23 ja 31,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2014. aasta aruannet „Naistevastane vägivald – Euroopa Liitu hõlmav uuring“(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes(3),

–  võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega, milles määratletakse ja mõistetakse hukka ahistamine ja seksuaalne ahistamine(4),

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) soolise võrdõiguslikkuse indeksit,

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi 2017. aasta juuni väljaannet „Kübervägivald naiste ja tütarlaste vastu“,

–  võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku Eesti, Bulgaaria ja Austria poolt 19. juulil 2017 allkirjastatud deklaratsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta,

–  having regard to võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste ja eelkõige naiste õiguste alaseid õigusakte, nagu ÜRO põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW) ning selle protokoll ja piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon,

–  võttes arvesse teisi seksuaalset ahistamist ja naistevastast vägivalda käsitlevaid ÜRO dokumente, nagu Viini deklaratsioon ja 25. juuni 1993. aasta tegevuskava, mis võeti vastu inimõiguste maailmakonverentsil, ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 1993. aasta deklaratsioon naistevastase vägivalla likvideerimise kohta, 21. juuli 1997. aasta resolutsioon kuritegude ennetamiseks ja naistevastase vägivalla likvideerimiseks võetavate kriminaalõiguse meetmete kohta ja ÜRO eriraportööride aruanded naistevastase vägivalla kohta ja naiste diskrimineerimise kaotamise komitee üldsoovitus nr 19,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel Peking +5 (2000), Peking +10 (2005), Peking +15 (2010) ja Peking +20 (2015),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK („kuriteoohvrite õiguste direktiiv“)(5),

–  võttes arvesse komisjoni 14. novembri 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid (naissoost juhatuse liikmete direktiiv) (COM(2012)0614),

–  võttes arvesse Euroopa Ametiühingute Keskliidu (ETUC/CES), ühenduse BUSINESSEUROPE, Euroopa Käsitööettevõtjate ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Keskliidu (UEAPME) ning Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) 26. aprilli 2007. aasta raamkokkulepet, milles käsitletakse ahistamist ja vägivalda töökohal,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu riiklike võrdõiguslikkust edendavate asutuste võrgustiku (EQUINET) aruannet „Naiste jätkuv diskrimineerimine, ahistamine ja ebavõrdsus. Võrdõiguslikkust edendavate asutuste teave Euroopa Komisjoni uue soolise võrdõiguslikkuse strateegia jaoks“, mis avaldati 2015. aastal,

–  võttes arvesse EQUINETi aruannet „Ahistamine soo põhjal ja seksuaalne ahistamine: võrdõiguslikkust edendavate asutuste töö toetamine“, avaldatud 2014. aastal,

–  võttes arvesse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooni, eelkõige selle artikleid 2 ja 40(6), ning Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 20. septembri 2001. aasta resolutsiooni ahistamise kohta töökohal(8), 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta(9), 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta(10), 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegia (2007–2012) vahehindamise kohta(11), 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(12) ning sellele lisatud 2013. aasta novembri Euroopa lisaväärtuse hinnangut ning 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooniga(13),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2014.–2015. aastal(14), 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta(15), ning 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik-õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks(16),

–  võttes arvesse oma 26. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise vastase võitluse kohta ELis(17),

–  võttes arvesse Euroopa Ametiühingute Keskliidu aruannet „Safe at home, safe at work – Trade union strategies to prevent, manage and eliminate work-place harassment and violence against women“ (Turvaliselt kodus, turvaliselt tööl – ametiühingute strateegiad töökohal ahistamise ja naistevastase vägivalla ennetamiseks, ohjamiseks ja kaotamiseks),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni korraldatud töökohas toimuvat naiste- ja meestevastast vägivalda käsitleva eksperdirühma kohtumiseks (3.–6. oktoober 2016) koostatud aruannet,

–  võttes arvesse Parlamentidevahelise Liidu uuringut „Sexism, harassment and violence against women parliamentarians“ (Naisparlamendiliikmete vastane seksism, ahistamine ja vägivald), avaldatud 2016. aastal(18),

–  võttes arvesse uuringut „Bullying and sexual harassment at the workplace, in public spaces, and in political life in the EU“ (ELis töökohal, avalikes kohtades ja poliitilises elus toimuv kiusamine ja seksuaalne ahistamine), mille selle sisepoliitika peadirektoraat avaldas 2018. aasta märtsis(19),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A8-0265/2018),

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on ELi alusväärtus, mida tunnustatakse aluslepingutes ja põhiõiguste hartas; arvestades, et sooline vägivald tuleneb meeste ja naiste vahelisest ebavõrdsest võimusuhete ja vastutuse tasakaalust ning on seotud patriarhaadiga ja kestva soopõhise diskrimineerimisega;

B.  arvestades, et eakad, eriti vanemad üksikud naised, kujutavad endast eriti haavatavas olukorras sotsiaalset rühma psühholoogilise ja füüsilise ahistamise ja kiusamisega silmitsi seistes;

C.  arvestades, et seksuaalne ahistamine on direktiivis 2002/73/EÜ määratletud kui „seksuaalse olemusega mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna“;

D.  arvestades, et see määratlus tuleks ümber sõnastada, võttes arvesse edasiminekuid ühiskondlike küsimuste, tehnoloogia ja ka kommete vallas, mis on aja jooksul arenenud ja muutunud;

E.  arvestades, et võitlus raseduse ja emadusega seotud ahistamise vastu on vajalik, et saavutada tõeline töö- ja eraelu tasakaal naiste jaoks;

F.  arvestades, et seksuaalne ahistamine on üks vägivalla vorm ning see on kõige ekstreemsem, kuid kõige püsivam soolise diskrimineerimise vorm; arvestades, et umbes 90 % seksuaalse ahistamise ohvritest on naised ja 10 % mehed; arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aastal tehtud naistevastast vägivalda käsitleva kogu ELi hõlmava uuringu kohaselt on üks naine kolmest kogenud täiskasvanuna füüsilist või seksuaalset vägivalda; arvestades, et kuni 55 % ELi naisi on seksuaalselt ahistatud; arvestades, et 32 % kõikidest ohvritest ELis nimetas teo toimepanijana oma ülemust, kolleegi või klienti; arvestades, et 75 % naistest, kes töötavad konkreetset kvalifikatsiooni nõudvatel ametikohtadel või tippjuhtkonnas, on seksuaalselt ahistatud; arvestades, et 61 % teenindussektoris töötavatest naistest on kogenud seksuaalset ahistamist; arvestades, et üldiselt kogeb 5–10 % Euroopa tööjõust vähemalt korra töökohal kiusamist;

G.  arvestades, et nii seksuaalne kui ka psühholoogiline ahistamine on ELi tasandil tööhõives (sh seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega) keelatud ning kuuluvad tervishoiu ja turvalisuse kaalutluste alla;

H.  arvestades, et ELi institutsioonide ja ametite vastutusalas on jätkata olemasolevate mehhanismide parandamist, rakendades kõige tõhusamaid eeskirju, et suurendada teadlikkust seksuaalse ahistamise määratluse kohta ja töötajate kaitstust;

I.  arvestades, et seksuaalse ahistamise juhtumitest teatatakse selgelt liiga vähe, mis on tingitud vähesest sotsiaalsest teadlikkusest, hirmust ja teiste inimestega sellel teemal rääkimise häbist, vallandamise hirmust, asitõendite saamise raskustest, ebapiisavatest teatamise, seire ja ohvrite kaitse kanalitest ning vägivalla normaliseerimisest;

J.  arvestades, et töökohal toimuvast seksuaalsest ahistamisest teatamine võib paljudel juhtudel viia ohvri vallandamiseni või eraldatuseni töökohal; arvestades, et vähemtähtsad rikkumised, kui neid ei vastustata, motiveerivad tõsisemateks rikkumisteks;

K.  arvestades, et kiusamine ja seksuaalne ahistamine on erinevates sotsiaalsetes keskkondades (sh töökohal, avalikes kohtades, virtuaalruumis, nt internetis, ja poliitilises elus) jätkuvalt tõsised probleemid ning et see juhtub aina enam uut tehnoloogiat, näiteks veebisaite või sotsiaalvõrgustikke kasutades, võimaldades toimepanijatel tunda ennast kindlana anonüümsuse varjus;

L.  arvestades, et töö ja sotsiaalse elu korraldamise uute vormide tekkimisel ning era-, töö- ja sotsiaalse elu vaheliste piiride hägustumise kontekstis võib negatiivne käitumine üksikisikute või sotsiaalsete rühmade suhtes intensiivistuda; arvestades, et töökohal kiusamisel võib väga sageli olla eri vorme ja see võib leida aset nii vertikaalsete suhetes (teostajaks ülemus või alluvad) kui ka horisontaalsetes suhetes (teostajaks kolleegid hierarhia samal astmel);

M.  arvestades, et seksuaalne ja psühholoogiline ahistamine on nähtused, mis puudutavad igas vanuses, mis tahes haridusliku ja kultuuritausta, sissetuleku ja sotsiaalse staatusega ohvreid ja teo toimepanijaid, ning arvestades, et sellel nähtusel on ohvrile füüsilised, seksuaalsed, emotsionaalsed ja psühholoogilised tagajärjed; arvestades, et soolised stereotüübid ja seksism, sh nii internetis kui ka väljaspool internetti leviv seksistlik vihakõne, on mitme naistevastase vägivalla ja naiste diskrimineerimise vormi algpõhjusteks ning takistavad naiste mõjuvõimu suurendamist;

N.  arvestades, et kuriteoohvrite õiguste direktiivis on sooline vägivald määratletud kui ohvri põhivabaduste rikkumine ning see hõlmab seksuaalset vägivalda (sh vägistamine, seksuaalne rünnak ja ahistamine); arvestades, et soolise vägivalla ohvritest naised ja nende lapsed vajavad tihti erilist tuge ja kaitset seoses korduva ohvriks langemise suure ohuga või sellise vägivallaga seotud hirmutamise ja kättemaksuga;

O.  arvestades, et töökohas esinevat vägivalda käsitletakse sageli vaid osati, kusjuures peamiselt keskendutakse selle nähtavamatele vormidele, nagu füüsiline vägivald; arvestades samas, et seksuaalsel ja psühholoogilisel ahistamisel võib asjaomasele isikule olla isegi kahjulikum mõju;

P.  arvestades, et seksismiaktid ja nendest tulenev ahistamine, mille ohvriks naised võivad töökohal sattuda, on soodustav tegur, mis viib neid välja tööturult, millel on negatiivne mõju nende majanduslikule sõltumatusele ja pere sissetulekule;

Q.  arvestades, et naistel, kes on ahistamise ja vägivalla ohvrid maa- ja eemalasuvates piirkondades ELis, on tavaliselt rohkem raskusi täieliku abi ja kaitse saamisel agressorite eest;

R.  arvestades, et nii füüsilisel kui ka verbaalsel, sealhulgas interneti kaudu toimuval ahistamisel, on kahjulik mõju mitte üksnes lühiajalises, vaid ka pikaajalises plaanis, näiteks põhjustab see stressi ja sügavat depressiooni ja võib isegi viia ohvreid enesetapuni, nagu näitavad üha sagedasemad teated sellistest juhtumitest; arvestades, et peale negatiivsete tervisemõjude on kiusamisel ja seksuaalsel ahistamisel töökohal samuti negatiivseid mõjusid üksikisiku karjäärile, organisatsioonidele ja ühiskonnale, nagu sagedasem töölt puudumine, vähenenud tootlikkus ja teenusekvaliteet ning inimkapitali kadu;

S.  arvestades, et ELi õiguse kohaselt peavad liikmesriigid ja ELi institutsioonid ning ametid tagama võrdõiguslikkusega tegeleva asutuse olemasolu, kus osutatakse ahistamise ohvritele sõltumatut abi, korraldatakse sõltumatuid uuringuid, kogutakse asjakohaseid, segregeeritud ja võrreldavaid andmeid, uuritakse määratlusi ja klassifikatsioone, avaldatakse sõltumatuid aruandeid ja antakse soovitusi tööhõive ja koolituse küsimustes, kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumise kohta ning füüsilisest isikust ettevõtjatele;

T.  arvestades, et liikmesriikide erinevate poliitikasuundade ja õigusaktide tõttu ei ole naised soolise vägivalla ning seksuaalse ja psühholoogilise ahistamise eest ELis võrdselt kaitstud; arvestades, et kohtusüsteemid ei paku alati naistele piisavat tuge; arvestades, et soolise vägivalla toimepanija on sageli isik, keda ohver juba tunneb, ning paljudel juhtudel on ohver temast sõltuvuses, mistõttu ohver kardab veel rohkem vägivallast teatada;

U.  arvestades, et kõik liikmesriigid on allkirjastanud Istanbuli konventsiooni, kuid kõik ei ole seda ratifitseerinud, ja kõnealune hilinemine takistab konventsiooni täielikku rakendamist;

V.  arvestades, et seksism ja naisparlamendiliikmete seksuaalne ja psühholoogiline ahistamine on reaalne ja väga levinud; arvestades, et ahistamise ja vägivalla toimepanijad ei kuulu üksnes poliitiliste oponentide ridadesse, vaid võivad olla ka sama erakonna liikmed ning usujuhid, kohalikud asutused ja isegi pereliikmed;

W.  arvestades, et poliitikutel on kodanike valitud esindajatena väga suur vastutus anda positiivset eeskuju ühiskonnas seksuaalse ahistamise vältimisel ja sellevastases võitluses;

X.  arvestades, et naiste legitiimsus poliitilises sfääris seatakse mõnikord ikka veel kahtluse alla ning arvestades, et naised on neid poliitikas osalemisest heidutavate stereotüüpide ohvrid; see on nähtus, mis on eriti nähtav alati, kui naised on poliitikas alaesindatud;

Y.  arvestades, et mitte kõik riiklikud ja piirkondlikud parlamendid ega kõik kohalikud volikogud ei ole kehtestanud spetsiifilisi struktuure ja sise-eeskirju, mis looksid nõuetekohased kanalid ahistamiskaebuste turvalise ja konfidentsiaalse esitamise ja käsitlemise tagamiseks; arvestades, et seksuaalse ja psühholoogilise ahistamise alane koolitus peaks olema kohustuslik kõigile töötajatele ja parlamendiliikmetele, sealhulgas Euroopa Parlamendi liikmetele;

Z.  arvestades, et perevägivald on ühtlasi ka probleem töökoha jaoks, sest see võib mõjutada ohvri tööl osalemist, töö tulemuslikkust ja tööohutust;

AA.  arvestades, et seksuaalne ja psühholoogiline ahistamine ei toimu üksnes töökohal, vaid ka avalikes kohtades, sh formaalse ja informaalse õppe keskkonnas, tervishoiuasutustes ja vabaajakeskustes, tänaval ja ühistranspordis;

AB.  arvestades, et küberjälitamine ja -ahistamine hõlmavad info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamist selleks, et isikut jälitada, ahistada, kontrollida või temaga manipuleerida; arvestades, et küberjälitamine on just noorte naiste jaoks probleem, kuna nad kasutavad kõnealuseid vahendeid rohkem; arvestades, et 20 % ELi 28 liikmesriigi noortest (18–29 aasta vanustest) naistest on kogenud küberahistamist;

AC.  arvestades, et 2016. aasta uuringus leiti, et enam kui pool küsitletud naistest olid kogenud mingit liiki seksuaalset ahistamist töökohtadel Ühendkuningriigis, kuid neli viiest ei olnud teatanud ahistamisest oma tööandjale(20);

AD.  arvestades, et uuel tehnoloogial on potentsiaal olla liitlane vägivallajuhtumite analüüsimisel, mõistmisel ja ennetamisel;

AE.  arvestades, et naised, eriti noored naised, kogevad kiusamist ja seksuaalset ahistamist, mis hõlmab uute tehnoloogiate kasutamist, näiteks veebisaite ja sotsiaalvõrgustikke, mis on mõnikord organiseeritud salafoorumite või rühmade kaudu sotsiaalmeedias; arvestades, et sellised teod hõlmavad vägistamisega ähvardamist, surmaga ähvardamist, häkkimiskatseid ja eraelulise teabe ja fotode avaldamist; arvestades, et veebi- ja sotsiaalmeedia laialdaselt levinud kasutamise taustal oli juba üks kümnest tütarlapsest 15. eluaastaks kogenud kübervägivalda, sealhulgas küberahistamist ja ahistamist; arvestades, et naised, kellel on avalik roll, muu hulgas ajakirjanikud ja LGBTI-inimesed ning puuetega naised, on küberkiusamise ja veebivägivalla peamised ohvrid, ja arvestades, et mõned neist on pidanud selle tagajärjel sotsiaalvõrgustikest lahkuma, olles kogenud füüsilist hirmu, stressi, keskendumisprobleeme, kojumineku hirmu ja muret lähedaste pärast;

AF.  arvestades, et töökeskkonnas ahistamist saab ennetada ainult siis, kui nii erasektori kui ka avalik-õiguslikud ettevõtjad loovad kultuuri, milles naisi koheldakse võrdsena ja töövõtjad kohtlevad üksteist austusega;

AG.  arvestades, et uuringud näitavad, et ahistamine on laialt levinud töökohtadel, kus mehed on valdavalt juhtivatel kohtadel ja naistel on vähe sõnaõigust, nagu meelelahutus- ja meediatööstus, kuid seda juhtub ka tehnoloogia- ja õigusettevõtetes, müügi- ja mitmes muus sektoris, kui valdavalt meeste poolt juhitud haldusmeeskonnad sallivad töötajate seksualiseeritud kohtlemist; arvestades, et äriühingutes, mille juhtkonnas on rohkem naisi, on vähem seksuaalset ahistamist;

Üldised soovitused

1.  mõistab jõuliselt hukka kõik naistevastase vägivalla liigid, nagu neid on kirjeldatud CEDAWis ja Istanbuli konventsioonis;

2.  rõhutab, et seksuaalne ahistamine on inimõiguste rikkumine, mis on seotud patriarhaalsete võimustruktuuridega, mis tuleb kiiremas korras ümber kujundada;

3.  tõstab esile kõigi meeste keskset rolli kõigi ahistamise ja seksuaalse vägivalla vormide likvideerimisel; kutsub komisjoni ja kõiki liikmesriike üles kaasama mehi aktiivselt teadlikkuse suurendamise ja ennetuskampaaniatesse ning soolise võrdõiguslikkuse alastesse koolituskampaaniatesse; rõhutab, et ennetuskampaaniatega tuleb ühtlasi keskenduda vähemtõsistele rikkumistele;

4.  märgib, et teadlikkuse suurendamise meetmeid ja kampaaniaid tütarlaste ja naiste vastase vägivalla vältimiseks tuleb laiendada ka poistele ja neid tuleks organiseerida hariduse algetappidel;

5.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jälgima seksuaalset ahistamist keelavate ELi direktiivide nõuetekohast rakendamist;

6.  kutsub liikmesriike üles töötama välja naistevastast vägivalda käsitlevad ulatuslikud riiklikud tegevuskavad, pöörates asjakohast tähelepanu soolist võrdõiguslikkust edendavatele asutustele piisavate vahendite eraldamisele, muu hulgas koolituseks, ja piisavale rahastamisele;

7.  kutsub komisjoni üles koguma parimaid näiteid töökohal ja mujal toimuva seksuaalse ja psühholoogilise ahistamise vastu ja raseduse ning emadusega seoses ahistamise vastu võitlemise kohta ja tutvustama selle hindamise tulemusi laiale publikule;

8.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama nõuetekohased ja piisavad rahastamismehhanismid programmide ja meetmete jaoks naistevastase seksuaalse ja psühholoogilise ahistamise vastu võitlemiseks kõigil tasanditel, keskendudes eelkõige uute tehnoloogiate kasutamisele ja innovatsiooni pakutavatele vahenditele, näiteks investeerides rohkem teadusuuringutesse ja innovatsiooni, et see nähtus välja juurida;

9.  kutsub Euroopa Ombudsmani koguma andmeid eri kaitse-eeskirjade kohta, mis eksisteerivad ELi institutsioonides ja ametites, ning andma välja siduvaid järeldusi, et ühtlustada eeskirju parimate standarditega;

10.  väljendab kahetsust selle üle, et mõned liikmesriigid ei ole veel ratifitseerinud Istanbuli konventsiooni, ja kutsub kõiki liikmesriike, kes ei ole veel seda teinud, üles seda ratifitseerima ja viivitamatult täiel määral rakendama; kutsub seetõttu liikmesriike, kes ei ole veel Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud, seda täiel määral rakendama;

11.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles saama paremate ja teaduslikult põhjendatumate uuringute abil (mis hõlmavad sellised uusi probleeme nagu küberkiusamine) seksuaalse ahistamise küsimusest kogu ELis selge ülevaate;

12.  tunneb heameelt uue laiaulatusliku, sh sotsiaalmeedias toimuva avaliku arutelu üle, mis aitab kaasa seksuaalse ahistamise ja aktsepteeritava käitumisviisiga seotud piiride ümberkujundamisele; tervitab eelkõige algatusi, nt #MeToo liikumine, ja toetab jõuliselt kõiki naisi ja tütarlapsi, kes on kampaanias osalenud, sealhulgas neid, kes on enda vastu sooritatud süütegude toimepanijaid paljastanud;

13.  palub, et komisjon esitaks seadusandliku ettepaneku töökohal, avalikes kohtades ja poliitilises elus toimuva kiusamise ja seksuaalse ahistamise vastu võitlemiseks ning lisaks sellele ahistamise (seksuaalse ja mitteseksuaalse) ning kiusamise ajakohastatud ja kõikehõlmava määratluse;

14.  rõhutab vajadust võidelda töötajate pideva ja pikaaegse ahistamise või hirmutamise vastu, mis põhjustab või mille eesmärk on põhjustada nende alandamist või isoleerimist või nende kaastöötajate meeskonnast väljajätmist;

15.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostöös Eurostati ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga parandama, edendama ja tagama asjakohaste, soo ja vanuse põhjal struktureeritud, võrreldavate andmetega seksuaalse ja soopõhise diskrimineerimise ning psühholoogilise ahistamise, sealhulgas küberahistamise juhtude süstemaatilist kogumist riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; julgustab tööandjate organisatsioone, ametiühinguid ja tööandjaid osalema aktiivselt andmekogumise protsessis, pakkudes sektori- ja elukutsepõhiseid erialateadmisi;

16.  märgib, et võrreldavate andmete saamiseks seksuaalse ahistamise ja kiusamise levimuse kohta kõigis liikmesriikides tuleks prioriteediks seada suurem teadlikkus ja probleemide tunnistamine ning kooskõlastatud pingutused teabe levitamiseks ja koolituse pakkumiseks;

17.  kordab oma üleskutset komisjonile esitada ettepanek võtta vastu direktiiv naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja soolise vägivalla kõigi vormide vastu võitlemiseks, mis peaks sisaldama ajakohastatud ja laiahaardelisi määratlusi eri liiki naistevastase vägivalla, sealhulgas (seksuaalse või muu) ahistamise ja kiusamise kohta, ning ühiseid õigusstandardeid naistevastase vägivalla kriminaliseerimise kohta; kutsub komisjoni üles esitama laiahaardelise ELi strateegia igat liiki soolise vägivalla vormide, sealhulgas seksuaalse ahistamise ning naiste ja tütarlaste ärakasutamise vastu võitlemiseks, tuginedes tunnistajate ütlustele naiste lugude kujul ja otseste kogemuste põhjal;

18.  kutsub liikmesriike üles eraldama piisavad avaliku sektori rahalised vahendid, tagamaks seda, et õiguskaitseametnikud, kohtunikud ja kõik ametnikud, kes käsitlevad kiusamise ja seksuaalse ahistamise juhtumeid, on koolitatud nii, et nad mõistaksid vägivalda ja ahistamist töökohal ja mujal;

19.  kutsub liikmesriike üles tagama kvaliteetsed, kergesti kättesaadavad ja piisavalt rahastatud eriteenused soolise vägivalla ning seksuaalse ja psühholoogilise ahistamise ohvrite jaoks ning tunnistama, et kõnealused naistevastase vägivalla avaldumise vormid on omavahel seotud ja nendega tuleb tegelda tervikliku lähenemisviisi alusel, millega üritatakse käsitleda sotsiaalkultuurilisi aspekte, mis loovad aluse naistevastasele vägivallale, ja võimaldada eriteenuseid, et end varustada tehnoloogilise ennetamise ja haldamise vahenditega;

20.  kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles pakkuma välja piisavalt kavasid ja vahendeid, tagamaks seda, et vägivalla ja ahistamise ohvrid maa- ja eemalasuvates piirkondades ei jääks juurdepääsuta abile ja kaitsele ning et seda ei piirataks;

21.  kutsub komisjoni üles käsitlema uusi soolise vägivalla vorme, nagu veebis ahistamine, laiendades ebaseadusliku vihakõne mõistet, mis on määratletud ELi õiguses (raamotsuses teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega), nii et see hõlmaks misogüüniat, ja tagama, et ebaseadusliku veebipõhise vihakõne vastu võitlemise tegevusjuhend hõlmaks ka neid kuritegusid; nõuab haridusprogrammide arendamist, et julgustada naisi parandama oma oskusi uute tehnoloogiate kasutamisel, nii et nad võiksid tulla paremini toime kõigi seksuaalse ahistamise vormide ja küberruumis kiusamisega, ning julgustab eriteenistusi tegema koostööd andme- ja ressursisüsteemide loomiseks, mis oleksid suutelised seirama ja analüüsima soolise vägivalla probleemi uut isikuandmete määrust rikkumata (määrus (EL) 2016/679);

22.  mõistab ka hukka seksuaalse ahistamise ja muud liiki väärkohtlemise levinud ilmingud, eelkõige veebimängude ja sotsiaalmeedia valdkonnas, ning julgustab meediaettevõtjaid seirama ja vastama viivitamata mis tahes ahistamisjuhtudele; nõuab seetõttu erinevaid meetmeid, sealhulgas teadlikkuse suurendamist, erikoolitust, rikkujatele ette nähtud distsiplinaarkaristusi käsitlevaid sise-eeskirju ning nende tavade ohvritele psühholoogilise ja/või õigusliku toe andmist, et ennetada ja tõkestada kiusamist ja seksuaalset ahistamist töökohal ning veebikeskkonnas;

Vägivald töökohal

23.  rõhutab tungivat vajadust, et liikmesriigid, kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused, tööandjate organisatsioonid ja ametiühingud mõistaksid tõkkeid, mida naised kohtavad seksuaalse ahistamise, soolise diskrimineerimise ja vägivalla juhtudest teatamisel, et seetõttu pakkuda täielikku tuge ja julgustust naistele seksuaalse ahistamise, soolise diskrimineerimise, raseduse ja emaduse põhjal ahistamise ja kiusamise juhtudest, muu hulgas ilma hirmuta võimalike tagajärgede ees, ja luua mehhanismid, mis võimestavad ja toetavad naisi ohutult teatama väärkohtlemise juhtudest;

24.  kutsub liikmesriike üles rakendama aktiivseid ja tõhusaid poliitikameetmeid selleks, et ennetada ja vastustada kõiki naistevastase vägivalla vorme, sealhulgas seksuaalset ahistamist ja seksismiakte ning kiusamist, millega enamik naisi töökohal kokku puutub;

25.  rõhutab, et kiiresti on vaja norme, mis puudutavad töökohal toimuvat ahistamist ja vägivalda, mis peaks andma õigusraamistiku valitsuste, tööandjate, ettevõtjate ja ametiühingute tegevusele kõigil tasanditel;

26.  märgib, et mõnes sektoris ja mõnel kutsealal on kokkupuude vägivallaga suurem, eriti tervishoiu-, avalike hädaabiteenuste, poliitika, haridus-, transpordi-, majapidamistööde, põllumajandus- ja maamajandus- ning tekstiili-, rõiva-, naha- ja jalatsisektorites;

27.  märgib, et teatavaid töötajarühmi võib töökohal toimuv kiusamine ja vägivald rohkem mõjutada, eriti rasedaid ja lapsevanemaid, puudega naisi, naissoost rändajaid, põliselanikest naisi, LGBTI-inimesi ja osalise tööajaga, praktikandina või ajutise lepingu alusel töötavaid naisi;

28.  märgib, et soovimatu käitumine võib tuleneda üheaegselt eri allikatest või seonduda üheaegselt kutsealase, era- ja sotsiaalse eluga, millel on negatiivne mõju kõigile üksikisikutele, kutserühmadele või sotsiaalsetele rühmadele nendes valdkondades;

29.  kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid töökohal toimuva vägivalla ja ahistamise vältimiseks ja selle vastu võitlemiseks poliitika kaudu, millega sätestatakse ennetavad meetmed, tõhusad, läbipaistvad ja konfidentsiaalsed menetlused esitatud kaebustega tegelemiseks, jõulised ja hoiatavad karistused teo toimepanijatele ning teave selle tagamiseks, et töötajad mõistaksid poliitikat ja menetlusi, ning tugi ettevõtjatele nende meetmete rakendamise tegevuskavade koostamiseks; rõhutab, et neid meetmeid ei tohiks lõimida olemasolevate struktuuridega, kui neis struktuurides on sisseehitatud soolised tõkked;

30.  kutsub liikmesriike üles investeerima koostöös erialapsühholoogidega tööinspektorite koolitamisse ning tagama, et ettevõtjad ja organisatsioonid annaksid ohvritele oskuslikku professionaalset ja psühhosotsiaalset abi;

31.  kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles tagama, et nii avaliku kui ka erasektori ettevõtjad ja organisatsioonid organiseeriksid kõigile töötajatele ja juhirolli täitjatele kohustusliku koolituse seksuaalse ahistamise ja kiusamise vastu; rõhutab, et tõhus koolitus peaks olema interaktiivne, pidev, kohandatud konkreetse töökohaga ja et seda peaksid läbi viima väliseksperdid;

32.  juhib tähelepanu tõsisele ahistamisjuhtumitest alateavitamisele ja rõhutab, kui oluline on koolitatud konfidentsiaalsete nõustajate olemasolu igas organisatsioonis ohvrite toetamiseks, rikkumistest teatamise abistamiseks ja õigusabi osutamiseks;

33.  rõhutab, et ettevõtjad peaksid kohaldama seksuaalse ahistamise suhtes nulltolerantsi ja seda soodustavaid poliitikameetmeid, ka peavad ettevõtjad tagama, et kõik töötajad oleksid teadlikud neist poliitikameetmetest, teatamismenetlustest ja oma õigustest ning kohustustest seoses seksuaalse ahistamisega töökohal;

34.  kutsub meediaettevõtjaid kaitsma ja toetama ajakirjanikke, kes on küberkiusamise ohvrid, ning võtma kasutusele paljud head tavad, nagu teadlikkuse suurendamise kampaaniad, piisav koolitus ohjamise, sealhulgas ohvrite süüdistamise ja teisese ohvristamise ennetamise kohta, meetmed küberjulgeoleku parandamiseks ja õigustoe pakkumine kaebuse esitamiseks asjaomasele isikule;

35.  kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid naistele ja meestele võrdse tasu maksmise tagamiseks, et vältida võimu kuritarvitamist ning edendada soolist võrdõiguslikkust ja inimväärikuse austamist, mis on naistevastase vägivalla vastases võitluses ülimalt oluline; rõhutab, et võrdne tasu tuleks tagada palkade läbipaistvuse abil ja säilitades õiguse teabele eeldatavate ohvrite jaoks, tagades võrdse kohtlemise ja tööhõivevõimalused naistele ja meestele ning tagades ja lihtsustades naiste juurdepääsu otsuste tegemisele ja kõrgema juhtkonna ametikohtadele nii avalikus kui ka erasektoris, tagades seeläbi naiste tasakaalustatud esindatuse juhatuses; kutsub komisjoni ja nõukogu seetõttu üles lõpetama naiste osalemist ettevõtete juhtorganites käsitleva direktiivi blokeerimine, sest see direktiiv on olnud nõukogus ootel alates 2013. aastast;

36.  on seisukohal, et vaja on laiaulatuslikku lähenemisviisi, käsitlemaks vägivalda töökohal, mille raames tuleks tunnistada, et kiusamine, seksuaalne ahistamine ning raseduse ja emaduse tõttu ahistamine käivad käsikäes tasustamata töö eri liikidega nii formaalses kui ka mitteformaalses majanduses (nagu elatustalupidamine, toiduvalmistamine, laste ja eakate eest hoolitsemine) ning erinevates töökogemuse kavades (nagu õpipoisiõpe, praktika ja vabatahtlik töö);

37.  nõuab kirjaliku tõendi direktiivi (nõukogu direktiiv 91/533/EMÜ) kiiret läbivaatamist; kordab oma üleskutset võtta vastu direktiiv inimväärsete töötingimuste kohta, mis peaks hõlmama meetmeid kiusamise ja seksuaalse ahistamise vastu võitlemiseks töökohal;

38.  võtab teadmiseks, et perevägivald kandub sageli üle töökohta, millel on negatiivne mõju töötajate elule ja ettevõtjate tootlikkusele, ning see ülekandumine võib samuti toimuda vastupidises suunas, st töökohalt koju; kutsub sellega seoses komisjoni üles esitama juhised Euroopa lähenemiskeelu kohaldatavuse kohta töökohal ning selgitama tööandjate vastutuse küsimust;

39.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tunnistama töökohal raseduse ja emaduse tõttu ahistamise nähtust;

Vägivald poliitilises elus

40.  kutsub kõiki poliitikuid üles järgima kõige rangemaid käitumisnorme ja olema vastutustundlik eeskuju parlamentides ja mujal seksuaalse ahistamise vältimisel ja sellevastases võitluses;

41.  mõistab hukka kõik naispoliitikute ahistamise liigid sotsiaalmeedias nn trollimise kujul, mis hõlmab seksistlike ja kuritahtlike sõnumite postitamist (sh surmaga ja vägistamisega ähvardamised);

42.  rõhutab erakonnaüleste poliitikameetmete ja menetluste kehtestamise tähtsust, et kaitsta poliitilisele ametikohale valitud üksikisikuid ning töötajaid;

43.  tunnistab, et valimisnimekirjade tasakaalul on keskne roll naiste poliitikas osalemise võimaldamisel ja naisi diskrimineerivate võimustruktuuride ümberkujundamisel; kutsub liikmesriike üles võtma sellised nimekirjad kasutusele ka Euroopa Parlamendi valimistel;

44.  kutsub kõiki erakondi, sealhulgas neid, mis on esindatud Euroopa Parlamendis, astuma konkreetseid samme kõnealuse probleemi lahendamiseks, sealhulgas võtma nulltolerantsi poliitika kehtestamiseks vastu tegevuskavad ja vaatama läbi erakonnasisesed eeskirjad, võtma ennetusmeetmeid kehtestama menetlused kaebuste käsitlemiseks ja piisavad sanktsioonid poliitikas toimuva naiste seksuaalse ahistamise ja kiusamise toimepanijatele;

45.  kutsub riiklikke ja piirkondlikke parlamente ning kohalikke volikogusid üles ohvreid sisemenetluste raames ja/või koostöös politseiga täielikult toetama, uurima juhtumeid, pidama aja jooksul ilmnenud juhtumite kohta konfidentsiaalset registrit, korraldama kõigile töötajatele ja liikmetele kohustusliku koolituse, mille teemaks on austus ja väärikus, ning võtma kasutusele muud parimad tavad, et tagada nulltolerants vastavate institutsioonide kõigil tasanditel;

46.  nõuab tungivalt, et kõik asjaomased osalejad tagaksid Euroopa Parlamendi 2017. aasta resolutsiooni (seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise vastase võitluse kohta ELis) tervikliku ja kiire rakendamise; leiab, et Euroopa Parlamendi kohus on tagada nulltolerants seksuaalse ahistamise suhtes ning piisavalt kaitsta ja toetada ohvreid; nõuab sellega seoses

–  sõltumatute ekspertide rakkerühma loomist Euroopa Parlamendis seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise olukorra uurimiseks;

–  Euroopa Parlamendi pädevate asutuste koosseisu hindamist ja vajaduse korral läbivaatamist, et tagada sõltumatus ja sooline tasakaalustatus;

–  kõigi töötajate ja liikmete kohustuslikku koolitust;

–  kõigi resolutsioonis esitatud nõuete tervikliku elluviimise selget ajakava;

47.  kutsub poliitikuid üles soodustama juhtivtöötajate koolitusi ja ise koolitustel osalema, et vältida juhtival positsioonil olevate isikute ükskõikset suhtumist ning tuvastada naistevastase vägivalla esinemise olukorrad;

Vägivald avalikes kohtades

48.  palub komisjonil määratleda avaliku koha mõiste, võttes arvesse kommunikatsioonitehnoloogia arengut, ja lisada seetõttu sellesse määratlusse „virtuaalsed“ avalikud kohad, nagu suhtlusvõrgustikud ja veebisaidid;

49.  kutsub liikmesriike üles kaaluma avalikes kohtades toimuvat ahistamist käsitlevate konkreetsete õigusaktide kehtestamist, mis hõlmab ka sekkumisprogramme, milles pööratakse erilist tähelepanu kõrvalseisjate sekkumise rollile;

50.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema edasisi uuringuid avalikes kohtades aset leidva seksuaalse ahistamise põhjuste ja tagajärgede kohta, sealhulgas mõju kohta, mida seksistlikel ja stereotüüpsetel reklaamidel võib olla vägivalla ja ahistamise esinemissagedusele;

51.  rõhutab, et sooliste stereotüüpide ja patriarhaalsete võimusuhete vastu võitlemise ning seksuaalse ahistamise suhtes nulltolerantsi edendamise kampaaniad on ühed kõige paremad vahendid selleks, et aidata käsitleda soolist vägivalda avalikes kohtades;

52.  rõhutab, et soolist võrdõiguslikkust käsitlev haridus igal tasandil on põhjapaneva tähtsusega kõnealuste väärkäitumise vormide ennetamiseks ja kõrvaldamiseks, mõttelaadide muutmiseks ja kultuurilise sallivuse vähendamiseks seksismi ning seksuaalse ahistamise suhtes; rõhutab vajadust võtta kasutusele haridusprogrammid ja arutelud kõnealuse teema kohta koolides; märgib, et koostöös asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide ja võrdõiguslikkust edendavate asutuste vahel peaksid need programmid ja arutelud vajaduse korral hõlmama teavet ja arutelusid seksuaalse ahistamise ennetamise ja sellevastaste meetmete kohta, et suurendada teadlikkust ohvrite õigustest ja tuletada inimestele meelde ahistamise seoseid naiste esemestamisega;

53.  kutsub liikmesriike üles julgustama teadlikkuse suurendamise kampaaniaid keskkoolides ja lisama küberkiusamise küsimuse koolide ja ülikoolide õppeprogrammidesse; kutsub eelkõige üles jätkama edukat küberkiusamise kaotamise kampaaniat ja ohutuma interneti algatust, pidades silmas kiusamise ja seksuaalse ahistamise vastu võitlemist, et aidata noortel kui tulevastel ELi kodanikel mõista seda, et tuleb liikuda lähemale soolisele võrdõiguslikkusele ja austada naisi;

54.  kutsub liikmesriike üles looma koolide jaoks aruandlussüsteemi, et pidada registrit kõigi kiusamisjuhtumite kohta;

55.  märgib, et liikmesriikides võetud teatavate meetmete abil – nagu ametlik järelevalve (suurendades politsei ja/või transporditöötajate arvu ühistranspordis, videovalve (CCTV)) ja füüsiline järelevalve (parem nähtavus ja valgustus) – on avalikes kohtades toimuvat ahistamist suudetud tõhusalt vähendada;

56.  kutsub liikmesriike üles tuletama internetiteenuste osutajatele meelde kohustust kaitsta oma internetipõhiseid tarbijaid, käsitledes korduva kuritarvitamise või jälitamise juhtumeid, et kaitsta ohvrit, teavitada teo toimepanijat sellest, et ta ei saa tegutseda karistamatult, ning muuta seega teo toimepanija käitumist;

57.  kutsub liikmesriike üles kohaldama IT-ekspertide ja asjakohaste järelevalveasutuste, näiteks internetipolitsei jõudude abiga suuremat järelevalvet veebisaitide üle, et kaitsta kiusamise ja seksuaalse ahistamise ohvreid ning vajaduse korral hoida ära rikkumisi ja nende eest karistada;

58.  kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et kõrvaldada meedias, poliitikas ja avalikus arutelus kasutatav keel, mis õhutab vägivaldset käitumist ja halvustab naisi, rikkudes nii nende inimväärikust;

59.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ühtlustama oma õigusakte ja soolise vägivalla määratlust vastavalt naistevastase vägivalla määratlusele Istanbuli konventsioonis, et suurendada ahistamise ja kiusamise vastaste seaduste tõhusust;

60.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid parandaksid seiramismehhanisme, et rakendada piisavalt ELi õigusakte, millega keelatakse seksuaalne ahistamine, ja tagada, et võrdõiguslikkust edendavatel asutustel igas liikmesriigis oleks piisavalt vahendeid sellise diskrimineerimise vastu toimimiseks;

°

°  °

61.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

ELT C 326, 26.10.2012, lk 391.

(2)

http://fra.europa.eu/en/publication/2014/violence-against-women-eu-wide-survey-main-results-report

(3)

ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.

(4)

ELT L 373, 21.12.2004, lk 37.

(5)

ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.

(6)

https://rm.coe.int/168008482e

(7)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0329.

(8)

EÜT C 77 E, 28.3.2002, lk 138.

(9)

ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 53.

(10)

ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 26.

(11)

ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 102.

(12)

ELT C 285, 29.8.2017, lk 2.

(13)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0451.

(14)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0073.

(15)

ELT C 316, 30.8.2016, lk 2.

(16)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0402.

(17)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0417.

(18)

https://www.ipu.org/resources/publications/reports/2016-10/sexism-harassment-and-violence-against-women-parliamentarians

(19)

Uuring „Bullying and sexual harassment at the workplace, in public spaces, and in political life in the EU“ (ELis töökohal, avalikes kohtades ja poliitilises elus toimuv kiusamine ja seksuaalne ahistamine), Euroopa Parlament, sisepoliitika peadirektoraat, kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakond, märts 2018.

(20)

https://www.tuc.org.uk/sites/default/files/SexualHarassmentreport2016.pdf


SELETUSKIRI

Seksuaalne ahistamine ja kiusamine on kaks kõige äärmuslikumat, kuid laiaulatuslikult levinud soolise diskrimineerimise liiki, mille ohvritest 90 % on naised. Kuni 55 % ELi naistest on seksuaalselt ahistatud ja üks naine kümnest on kogenud seksuaalset ahistamist või jälitamist uute tehnoloogiate abil. Vaatamata asjaolule, et seksuaalse vägivalla ja ahistamise näol on tegemist soolise võrdõiguslikkuse jultunud eiramisega, mis on vastuolus ühe ELi alusväärtusega ja mitme aastakümne jooksul vastu võetud rahvusvaheliste õigusaktidega, on tegemist vägagi reaalsete ja püsivate probleemidega peaaegu igas maailma riigis.

Õigusaktid, milles sätestatakse vägivalla ja ahistamise käsitlemine, erinevad ELi lõikes, kajastades sotsiaalseid, kultuurilisi, õiguslikke ja halduslikke erinevusi liikmesriikide vahel, eriti seoses töötervishoiu ja tööohutusega. Enamik liikmesriike käsitleb vägivalda ja ahistamist spetsiifiliste tööohutuse ja töötervishoiu alaste õigusaktide asemel võrdse kohtlemise õigusaktide või üldise tööõigusega. Need erinevused kajastuvad ka seksuaalse ahistamise, vägivalla ja kiusamise erinevates määratlustes. ELi tasandi algatuste soodustamiseks on äärmiselt oluline teha tööd ELi tasandil naistevastase vägivalla määratlemist käsitleva ühise lähenemisviisi saavutamise nimel ning selle põhjuste ja tagajärgede uurimise nimel.

Seksuaalne ahistamine on ELi õiguses defineeritud kui „seksuaalse olemusega soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna“. Pealegi on kuriteoohvrite õiguste direktiivis sooline vägivald määratletud kui ohvri põhivabaduste rikkumine ning see hõlmab seksuaalset vägivalda (sh vägistamine, seksuaalne rünnak ja ahistamine).

Seksuaalne ahistamine ja kiusamine on nähtused, mis hõlmavad igas vanuses, mis tahes haridusliku tausta ja sotsiaal-majandusliku staatusega ohvreid ja teo toimepanijaid. Selle juured paiknevad soolistes stereotüüpides ja seksismis (sh seksistlik vihakõne), mille tulemusel võivad tekkida demoraliseeriva vägivalla täiendavad vormid, mis mõjutavad peale ohvri ka tema perekonda.

Liikmesriikide vahelised erinevused seksuaalse ahistamise ja vägivalla määratlemisel ning sellealaste õigusaktide koostamisel mõjutavad seda, kas juhtumit peetakse kellegi väärikust rikkuvaks või mitte, ning seega seda, kas sellest teatatakse kui vägivalla või ahistamise juhtumist. Näiteks ei teadvusta naised alati, et nende vastu suunatud teo näol on tegemist seksuaalse ahistamise või kiusamisega, ning seetõttu ei teata nad sellest. Samuti ei võta paljud vägivalla ja ahistamise ohvrid õiguslikke meetmeid edu saavutamise väljavaadete piiratuse või kättemaksuohu tõttu. Seega on juhtumitest liiga vähene teatamine levinud probleem kogu maailmas, sealhulgas ELis.

Seksuaalse ahistamise ja kiusamise riiklikul tasemel vähese tunnustamise peamised põhjused hõlmavad teadlikkuse puudumist sellest, mis on seksuaalne ahistamine, vähe on asjakohaseid vahendeid/meetodeid probleemi hindamiseks ja haldamiseks, valitsused ja organisatsioonid seavad probleemi harva esikohale, teaduslikud asitõendid on piiratud ja vähe on konkreetseid eeskirju selle küsimuse kohta.

Sageli võivad töökohal seksuaalset ahistamist ja kiusamist süvendada sellised probleemid nagu ettevõtte või organisatsiooni tööstruktuur, ebapädev juhtkond, sihtisiku sotsiaalne haavatavus, negatiivne või vaenulik keskkond ning ahistamisega nõustuv või isegi seda tahtmatult premeeriv kultuur.

Poliitilises elus kasutatakse naistevastast vägivalda sageli selleks, et takistada naistel poliitikas aktiivselt osaleda või tulla poliitikasse. Tekkinud on naispoliitikute vastase vägivalla vastu võitlemise ülemaailmsed kampaaniad nagu nt #NotTheCost. Kõnealused takistused tulenevad stereotüübist, et naised ei sobi poliitikasse, ning taoline suhtumine takistab paljudel naistel poliitikas osalemist. Neid ideid alal hoidvate isikute hulka kuuluvad nii poliitilised vastased kui ka rahulolematud kodanikud, mõnikord ka muud domineerivad autoriteetsed isikud, nt usujuhid või isegi isiku oma pereliikmed.

Kuigi avalikes kohtades toimuv seksuaalne ahistamine on väga levinud, sageli sellest ei teatata ning uuringud ja asjakohased õigusaktid ei hõlma seda. See võib toimuda ühistranspordis, tänaval, baarides ja restoranides. Samuti leiab see aset internetifoorumites, kuna uutele tehnoloogiatele ligipääsu laienemine on loonud veel rohkem ahistamise ja vägivalla võimalusi ühiskonna igal tasandil ja igas valdkonnas ning võimalusi teo toimepanijatel tegutseda interneti anonüümsuse tõttu karistamatult.

Seksuaalsel ahistamisel ja kiusamisel võib ohvritele olla püsiv kahjulik mõju, sh kaugeleulatuv mõju psühholoogilisele (ärevus ja hirm) ja füüsilisele (sinikad, haavad ja isegi surm) tervisele. Individuaalsed töökohal kogetud ahistamise tagajärjed võivad varieeruda väikestest stressiepisoodidest pikaajalise haiguspuhkuseni ning võivad mõnikord isegi olla enesetapu põhjuseks. Pealegi ei mõjuta vägivald üksnes ohvrit, vaid ka tema perekonda. Soolise vägivalla ohvritest naised ja nende lapsed vajavad tihti erilist tuge ja kaitset korduva ahistamise ja vägivalla ohvriks langemise suure ohu tõttu.

Nagu käesolevast raportist nähtub, on vaja kiiresti parandada teadmisi, näiteks asjakohaste, segregeeritud ja võrreldavate andmete kogumise kaudu, ning arusaamist töökohal, avalikes kohtades ja poliitilises elus toimuva ahistamise ja vägivalla ohtudest ja tagajärgedest, et leida nende käsitlemiseks võimalikud viisid ja meetodid. Samuti on vaja selgeks teha terminid, mõisted ja liigitused, mida kasutatakse seoses seksuaalse ja soolise vägivalla eri liikidega.


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

10.7.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

21

0

5

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Maria Arena, Heinz K. Becker, Malin Björk, Vilija Blinkevičiūtė, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Florent Marcellesi, Angelika Mlinar, Krisztina Morvai, Maria Noichl, Margot Parker, Marijana Petir, Pina Picierno, Liliana Rodrigues, Michaela Šojdrová, Ernest Urtasun, Elissavet Vozemberg-Vrionidi, Anna Záborská, Maria Gabriela Zoană

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Lívia Járóka, Kostadinka Kuneva, Clare Moody, Mylène Troszczynski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Cornelia Ernst


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

21

+

ALDE

Angelika Mlinar

GUE/NGL

Malin Björk, Cornelia Ernst, Kostadinka Kuneva

NI

Krisztina Morvai

PPE

Heinz K. Becker, Lívia Járóka, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Elissavet Vozemberg-Vrionidi

S&D

Maria Arena, Vilija Blinkevičiūtė, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Clare Moody, Maria Noichl, Pina Picierno, Liliana Rodrigues, Maria Gabriela Zoană

Rohelised/EVF

Florent Marcellesi, Ernest Urtasun

0

 

 

5

0

EFDD

Margot Parker

ENF

Mylène Troszczynski

PPE

Marijana Petir, Michaela Šojdrová, Anna Záborská

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Viimane päevakajastamine: 29. august 2018Õigusalane teave