Menetlus : 2018/2112(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0038/2019

Esitatud tekstid :

A8-0038/2019

Arutelud :

PV 11/02/2019 - 16
CRE 11/02/2019 - 16

Hääletused :

PV 12/02/2019 - 9.16
CRE 12/02/2019 - 9.16
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2019)0077

RAPORT     
PDF 218kWORD 69k
28.1.2019
PE 629.770v02-00 A8-0038/2019

tõhustatud koostööd käsitlevate aluslepingu sätete rakendamise kohta

(2018/2112(INI))

Põhiseaduskomisjon

Raportöör: Alain Lamassoure

MUUDATUSED
SELETUSKIRI – FAKTIDE JA TÄHELEPANEKUTE KOKKUVÕTE
 EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 KODANIKUVABADUSTE, JUSTIITS- JA SISEASJADE KOMISJONI ARVAMUS
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

SELETUSKIRI – FAKTIDE JA TÄHELEPANEKUTE KOKKUVÕTE

Menetlus ja allikad

Käesolevat rakendamisaruannet koostades on raportöör kogunud teavet ja kasutanud muu hulgas järgmisi allikaid:

  24. septembril 2018. aastal põhiseaduskomisjonis peetud kuulamine „Tõhustatud koostöö seniste vormide institutsiooniline struktuur ja juhtimine“;

  Kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna tellitud ning 10. oktoobril 2018. aastal põhiseaduskomisjonis esitletud uuring „Tõhustatud koostöö rakendamine ELis“;

  Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse mõju järelhindamine „Tõhustatud koostööd käsitlevate aluslepingu sätete rakendamine“;

  välispoliitika peadirektoraadi poliitikaosakonna koostatud analüüs valitsustevahelise koostöö kohta föderaalriikides;

  teabekogumismissioon Ameerika Ühendriikidesse Washingtoni;

  teabekogumismissioon Šveitsi Berni.

Uuringu peamised tähelepanekud

Sisemõõde

Tõhustatud koostööd käsitlevad aluslepingute sätted:

Aluslepingute kohaselt võib tõhustatud koostööd alustada vähemalt üheksa liikmesriiki Euroopa poliitikavaldkondade raames, välja arvatud ELi ainupädevusse kuuluvad valdkonnad. See võimaldab osalevatel riikidel korraldada tihedamat koostööd kui asjaomase poliitika raames aluslepingutega algselt ette nähtud. Tõhustatud koostöö viiakse ellu Euroopa Liidu egiidi all, Euroopa institutsioonide ja menetluste kaudu (ELi lepingu artikkel 20 ja ELi toimimise lepingu artikkel 326).

Tõhustatud koostöö on avatud kõikidele liikmesriikidele, kui see on riigis sisse seatud. See peab jääma neile avatuks mis tahes ajal eeldusel, et ühineda sooviv liikmesriik täidab asjaomases raamistikus võetud otsuseid (ELi lepingu artikkel 20 ja ELi toimimise lepingu artiklid 327, 328 ja 331).

Tõhustatud koostöösse kaasamise menetlus on hõlmatud ELi toimimise lepingu artiklisse 329 ning selles nõutakse komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist nõukogu kvalifitseeritud häälteenamuse (kõik liikmesriigid, ka need, kes ei osale tõhustatud koostöös) alusel antud luba.

Tõhustatud koostöö raames vastuvõetud õigusaktid ei ole acquis’ osa. Neid kohaldavad üksnes osalevad liikmesriigid (ELi lepingu artikkel 20) ning neid ei tohi kehtestada mitteosalevate liikmesriikide suhtes.

Nõukogu ja komisjon tagavad tõhustatud koostöö raames toimuva tegevuse ühtsuse liidu muude poliitikavaldkondade ja tegevuste abil (ELi toimimise lepingu artikkel 334).

Lissaboni leping võimaldab tõhustatud koostöö suhtes sillaklauslite kohaldamist, välja arvatud kaitsepoliitiliste või sõjalise tähendusega otsuste puhul. Sillaklauslid võimaldavad minna üle ühehäälselt hääletamiselt kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamisele või seadusandlikult erimenetluselt seadusandlikule tavamenetlusele (ELi toimimise lepingu artikkel 333).

Aluslepingus on sätestatud erimenetlused, mis on kohaldatavad ühise välis- ja julgeolekupoliitika tõhustatud koostöö suhtes (ELi lepingu artiklid 22 ja 31), alalise struktureeritud koostöö suhtes kaitsevaldkonnas (ELi lepingu artikli 42 lõige 6 ja artikkel 46), koostöö suhtes Euroopa kaitseküsimuste missiooni raames ja koostöö suhtes Euroopa Kaitseagentuuri raames (ELi lepingu artiklid 44 ja 45) ning koostöö suhtes kriminaal- ja politseiküsimustes (ELi toimimise lepingu artiklid 82, 86, 87).

ELi toimimise lepingu artiklis 332 käsitletakse tõhustatud koostöö rahalisi aspekte ning sätestatakse, et tõhustatud koostööga seotud kulud, välja arvatud institutsioonide halduskulud, kaetakse osalevate liikmesriikide eelarvevahenditest, kui nõukogu kõik liikmed ei otsusta pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ühehäälselt teisiti.

Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 330 võivad kõik liikmesriigid osaleda nõukogu aruteludel, kuid hääletamisel osalevad vaid need, kes osalevad tõhustatud koostöös.

Tõhustatud koostöö näited:

Aluslepingu erisätetel konkreetse liikmesriigi või liikmesriikide rühma jaoks oli ELi õigusraamistikus koht juba Rooma lepingu ajal, mis sisaldas erisätteid, mis ei takistaks piirkondlike liitude olemasolu Beneluxi riikide vahel. See suundumus säilitati Rootsi, Soome ja Taani ühinemisel, kes jätkasid oma liikmesust Põhjamaade Nõukogus.

Praegusega sarnases vormis olev tõhustatud koostöö on olnud liidule kättesaadav alates Amsterdami lepingu jõustumisest 1999. aastal, kuid seda ajakohastati ja tõhustati Lissaboni lepinguga olulisel määral, mis muutis selle seega diferentseeritud integratsiooni „tagaseljamenetluseks“.

Seni on vastu võetud üksnes neli tõhustatud koostöö juhtumit: Euroopa Prokuratuur, lahutusõigus, vararežiimi eeskirjad, Euroopa ühtne patent. Neist neljast juhtumist on üksnes ühe puhul alustatud selle rakendamisega (lahutusõigus).

Tõhustatud koostöö erijuhtum, alaline struktureeritud koostöö (PESCO), lepiti kokku ja seda rakendati 2017. aastal.

Lõpuks, ja see on siiski oluline, on finantstehingute maksu käsitlev tõhustatud koostöö veel pooleli, kuigi toimikule on saadud liikmesriikide rühma jaoks nõukogu luba jätkata selle rakendamisega.

Lisaks sellele tasub nimetada diferentseeritud integratsiooni muid olemasolevaid vorme liidus: Schengeni leping (Ühendkuningriigil, Iirimaal ja Taanil on loobumisklausel, mõni üksik liikmesriik ootab ühinemist), ühisraha (Ühendkuningriigil ja Taanil on loobumisklausel, Rootsi on kuni siiani kasutanud loobumisklauslit, samal ajal kui mõni muu liikmesriik veel ootab ühinemist euroga, kui nad on täitnud vajalikud kriteeriumid), vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala (Ühendkuningriik, Iirimaa, Taani) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (Taani konstruktiivne erapooletus) loobumisklauslid.

Olemasolevate tõhustatud koostöö juhtumite peamised tähelepanekud

•    Olemasolevad tõhustatud koostöö juhtumid on väga erinevad – on väga suur mitmekesisus osalevate liikmesriikide arvu puhul, kasutatud regulatiivse tehnika puhul, operatiivetapi jaoks valitud sekretariaadi või muu haldusorgani tüüpide puhul ning rahastamist ja personali käsitlevate sätete puhul;

•    kõik olemasolevad tõhustatud koostöö juhtumid on tekkinud pärast võimatust saavutada ühehäälsust nõukogus;

•    tõhustatud koostööd kasutatakse, välja arvatud PESCO juhtumi puhul, viimase abinõuna, mis tuleneb nurjunud katsest jõuda nõukogus kokkuleppele komisjoni seadusandliku eelnõu ettepanekus;

•    isegi kui see on viimane abinõu, on tõhustatud koostöö vahend, mis võimaldab ületada õigusloomealase halvatuse, mis on tingitud ühehäälsuse nõudest, välja arvatud finantstehingute maksu juhul, mille üle läbirääkimised alles käivad;

•    õiguslik alus on enamikel juhtudel nõukogu määrus, välja arvatud PESCO, mille puhul on selleks nõukogu otsus;

•    osalevate liikmesriikide arv ületab tavaliselt vajaliku lävendi, milleks on 9, ning kõigub 17 ja 26 vahel. Seoses osalemisega on ühtlasi huvitav märkida, et Austria, Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Itaalia, Portugal ja Sloveenia osalevad tõhustatud koostöö kõikidel juhtudel alates nende algusest, et euroala liikmesriigid on tavaliselt tõhustatud koostöö keskmes ning et ida- ja põhjapoolsete liikmesriikide ja nende puhul, kellel juba on loobumisklausel, on vähem tõenäoline, et nad osalevad tõhustatud koostöös;

•    kuigi üksnes osalevad liikmesriigid hääletavad, on üldiselt kõikidel liikmesriikidel lubatud osaleda tõhustatud koostööd käsitlevates aruteludes;

•  kõik tõhustatud koostöö juhtumid hõlmavad teatavat läbivaatamise klauslit;

•    Euroopa Prokuratuuril on kõige keerulisem operatiivstruktuur, mis hõlmab tõhustatud koostööd ühtse patendi valdkonnas, kuid samuti valitsustevahelist kokkulepet väljaspool aluslepinguid ühtse patendikohtu jaoks;

•    kuigi finantstehingute maksu tõhustatud koostööprotsess alles käib, ei ole sellealased tööd lõppenud, kuna asjaomased huvitatud liikmesriigid jätkavad sel teemal oma arvamustevahetust, samal ajal kui komisjon püüab ka mitteosalevaid liikmesriike kaasata;

•    kuigi tõhustatud koostöö mõned juhtumid võivad kaasa tuua mitteosalevate liikmesriikide parasiitluse (nagu Euroopa Prokuratuur), on praktikas mõnedel neist juhtudest suurim osalevate liikmesriikide arv (26);

Tõhustatud koostöö takistused ja probleemid

•    tõhustatud koostöösse kaasamise ajavahemik on olemasolevatel juhtudel olnud võrdlemisi pikk (keskmiselt 4–5 aastat, ja isegi 12 aastat Euroopa ühtse patendi puhul), välja arvatud PESCO puhul, mis arenes palju kiiremini umbes üheaastase ajavahemiku jooksul. Menetluse pikka kestust selgitab osaliselt nõue kasutada tõhustatud koostööd viimase abinõuna, kui on selge, et ühehäälsust ei ole võimalik nõukogus saavutada, kuid selle võib omistada ka poliitilise tahte puudumisele liikuda tõhustatud koostööga hõlmatud väga tundlikel teemadel kiiremini edasi. Parim näide on PESCO, kus poliitiline tahe oli kindlalt olemas, mis muutis selle vastuvõtmise ja rakendamise palju kiiremaks kui tõhustatud koostöö muud juhtumid;

•    tõhustatud koostöö ei saa tekkida nullist, see peab järgnema komisjoni ettepanekule, millega ei ole õnnestunud saavutada kokkulepet tavalise õigusloometsükli abil;

•    mõned tõhustatud koostöö takistused on ühehäälsuse nõue ja erinevad suveräänsuse küsimused erinevates liikmesriikides;

•    see on piiratud jagatud pädevuse valdkondadega ega tohiks õõnestada siseturgu, mis on oluline, kuid subjektiivne kriteerium, ning komisjonil on täielik õigus otsustada, kas see on või ei ole täidetud; see võib ka vähendada liikmesriikide soovi alustada tõhustatud koostööd siseturuga seotud valdkondades, sest neil tuleks leida põhjendused, kuidas nende koostöö ei õõnesta siseturgu;

•    kvalifitseeritud häälteenamuse nõue kõikide liikmesriikide osalemisel tõhustatud koostöö loataotlemise etapis muudab tõhustatud koostöö alustamise üksnes vähima nõutava liikmesriikide arvuga pigem keeruliseks ning isegi veel ebatõenäolisemaks, et tõhustatud koostööd alustatakse valdkonnas, kus eelnev kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamine ebaõnnestus;

•    keeruline on kindlaks määrata, mis on ELi lepingu artikli 20 lõikega 2 ettenähtud mõistlik aeg, et nõustuda, et ühehäälsuse ummikseisu ei ole võimalik lahendada ning et seega tuleks püüelda tõhustatud koostöö poole;

•    parlamendi kaasamine on üsna marginaalne, kuigi vaja on tema nõusolekut, enne kui nõukogu annab tegutsemisvalmis liikmesriikidele loa tõhustatud koostööga jätkata;

•    aluslepingutes puudub säte selle kohta, kuidas kohelda liikmesriiki, kes soovib olemasolevast tõhustatud koostööst lahkuda või kes ei täida enam nõudeid, välja arvatud PESCO erijuhtum (ELi lepingu artikli 46 lõiked 4 ja 5);

•    tõhustatud koostöö korralduses esineb võimalik lünk, mis on seotud nõudega jätkata tõhustatud koostöö raames ühehäälsuse nõudega, välja arvatud juhul, kui kvalifitseeritud häälteenamusele üleminekuks kasutatakse ELi toimimise lepingu artiklis 333 hõlmatud sillaklauslit. On oht, et mittehuvitatud liikmesriigid võivad liituda tõhustatud koostööga üksnes selleks, et saboteerida selle edasiminekut ühehäälsuse nõude tõttu ning et hoida ära kvalifitseeritud häälteenamusele sillaklausli abil üleminekut;

•    kuigi tõhustatud koostöö pakub ühistele probleemidele lahendusi seoses mugavusega kasutada liidu institutsioonilist ja haldusabi, ei ole see kaotanud liikmesriikide püüdlust leida lahendusi väljaspool ELi aluslepinguid;

Välismõõde

Föderaaltasandist madalama tasandi koostöö paindlikud vormid ELi liikmesriikides:

ELi liikmesriikide seas kehtivad Saksamaal ja Itaalias õigusnormid, mis võimaldavad paindliku koostöö erinevaid vorme föderaaltasandist madalamate tasandite vahel, mis on teatud määral võrreldavad tõhustatud koostööga. Itaalia põhiseaduse artikli 117 eelviimane lõige on sõnastatud järgmiselt: „Lepingud maakonna ja muude maakondade vahel, mille eesmärk on muuta piirkondlike ülesannete täitmine tõhusamaks ning mis võivad ühtlasi kavandada ühisorganite loomist, tuleb ratifitseerida piirkondliku seadusega.“. Asjaomased lepingud võetakse sageli vastu ühisprojektide elluviimiseks, eelkõige nende, millel on piiriülene dimensioon (tervis, transport, avalike teenuste digitaliseerimine jne). Need võetakse vastu sektorites, mis ei kuulu riigi ainupädevusse. Need saavad erinevad nimed, nagu konventsioonid, protokollid ja lepingud.

Saksamaa liidumaad kaasatakse vertikaalsesse ja horisontaalsesse koordineerimisse eesmärgiga lahendada praktilisi probleeme, mis tavaliselt nõuavad ajutist või alalist piirkondadevahelist koostööd. Horisontaalne koostöö liidumaade vahel ja nende seas leiab väidetavalt aset justkui konstitutsioonivälisel kolmandal tasandil föderatsiooni ja liidumaade vahel. Liidumaade peaministrite konverentsid toimuvad iga kolme kuu tagant, et käsitleda ühiseid nõudmisi seoses föderatsiooniga, ning liidumaade valdkonnaministrid kohtuvad korrapäraselt, et arutada paljusid teemasid, sealhulgas õigusaktide eelnõusid. Liidumaade peaministrite konverents teenib erinevaid funktsioone, sealhulgas on see järjepidevuse tagaja liidumaa valitsuse tegevusele hoolimata muutustest enamuses Saksamaa Liidunõukogus, kontrollivahend föderatsiooni suhtes ning järelevalvaja ELi arenduste üle, kliiringukoda eri lepete jaoks liidumaade vahel ning vahekohtunik liidumaade ministrite kohtumistel. Ühehäälsuse reegel ja peaministrite konverentside roteeruv juhtroll hoiab ära tugevalt erapooliku lähenemisviisi.

Kõige tavalisem ja tuntum koostöö õiguslik vahend liidumaade vahel on liidumaadevaheline lepe. See ei põhine föderaalseadusel või liidumaa õigusel, vaid pigem „koostöö tavaõigusel, mis eksisteerib föderatsiooni ja liidumaade vahel kolmandal tasandil.“ Olemas on kaks leppevormi: „haldusleping“ ja „liidumaa leping“. Erinevus seisneb selles, et esimene on piiratud liidumaade täitevasutustega, samal ajal kui teine vorm „liidumaa leping“ seob liidumaad kui sellised ning selle peavad liidumaa parlamendid heaks kiitma, näiteks lepped, millega luuakse teatavad avalik-õiguslikud raadio- ja telekanalid ning nende kuulamise ja vaatamise tasud, või leping, mis reguleerib üliõpilaste jaotamist erinevate ülikoolide vahel. Lepped võivad hõlmata kõiki või üksnes mõnesid liikmesriike.

Lisaks ametlikele ja õiguslikult siduvatele lepetele on olemas poliitiline kokkulepe, mis on tavaliselt liidumaade ministrite konverentsi tulemus, kus käsitletakse rahvusülese tähtsusega poliitilisi küsimusi. Näiteks Saksamaa Liitvabariigi liidumaade haridus- ja kultuuriministrite alaline konverents toob kokku liidumaade ministrid ja parlamendiliikmed, kes on pädevad hariduse ja koolituse, kõrghariduse ja teadusuuringute ning kultuuriküsimustes. See organ võtab vastu resolutsioone, millel on soovituslik staatus. Need kokkulepped ei ole õiguslikult siduvad, kuid neid käsitatakse poliitiliselt ja moraalselt siduvatena.

Väljaspool liitu

Valitsustevaheline koostöö on kontseptsioon, mis ilmneb erineval tasemel ja erinevas konfiguratsioonis mitmes föderaalses riigis väljaspool Euroopa Liitu. Raportöör on uurinud eelkõige Ameerika Ühendriikide, Šveitsi, Austraalia ja Kanada juhtumit.

Ameerika Ühendriigid

Ameerika Ühendriikide poliitiline ja õigussüsteemis nähakse ette mitmeid paindliku koostöö vorme (osariikidevahelised lepped, ühtlustatud õigusnormid, vastastikuse mõistmise memorandumid) osariikide vahel, mis võiksid mõneti sarnaneda tõhustatud koostööga ELis. Siiski on Ameerika Ühendriikide föderalismi erineva laadi tõttu (konkurentsivõimeline föderalism) osariikidevahelistes lepetes hõlmatud poliitikavaldkonnad väga erinevad nendest, mille puhul tuleb tõhustatud koostööd tõenäoliselt kasutada ELis. Paljudes osariikidevahelistes poliitilistes lepetes Ameerika Ühendriikides käsitletakse poliitikavaldkondi, mis on seotud siseturuga, nagu maksustamine, kvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine ning juurdepääs jagatud taristule (veeteed, metroosüsteem ja transport). Üldine eesmärk on lihtsustada kodanike ja äriühingute elu, läbimata föderaaltasandit, mille reguleerimine on liiga aeganõudev. Mõned osariikidevahelised lepped on riiklikud, mis tähendab, et kõik osariigid osalevad neis, kuid föderaaltasand ei ole kaasatud. Tavaliselt valitakse lepped seetõttu, et nendega saavutatakse tulemus kiiremini kui siis, kui kaasatud on föderaaltasand.

Vastupidi, ELi tasand on juba saavutanud siseturu eeskirjade märkimisväärse ühtlustatuse ning valdkonnad, kus kerkib esile tõhustatud koostöö, on poliitiliselt vastuolulisemad seal, kus ei ole võimalik jõuda ühehäälsele kokkuleppele kõikide liikmesriikide vahel. Paljud valdkonnad, kus EL alustab tõhustatud koostööd, näiteks PESCO ja Euroopa Prokuratuur, on Ameerika Ühendriikide süsteemis föderaalsed pädevused.

Mis puutub osariikidevaheliste lepete positsiooni ja tõhustatud koostöösse õiguskorras, siis osariikidevahelised lepped on kokkulepped osariikide vahel ja mitte föderaalseadused. Siiski on osariikidevahelistel lepetel föderaalseaduse väärtus, kui Kongress peab vajalikuks neid valideerida, mida juhtub võrdlemisi sageli. Siiski saavad tõhustatud koostöö korral mis tahes õigusaktid, mis on selle menetluse raames vastu võetud, liidu õiguseks.

Osariikidevahelised lepped näivad ühtlasi olevat paindlikud – lepete liikmed võivad erineda ning osariikide lisamine või lahkumine, samuti osariikide väljaheitmine, on tavapärane praktika.

Samamoodi võib tõmmata mõningaid paralleele nende kahe süsteemi vahele. Näiteks nn ühtlustatud õigusnormid näivad väga sarnased ELi tõhustatud koostöö lahutusõiguse juhtumite ja vararežiimi eeskirjadega, samal ajal kui finantstehingute maks, kui see on üldse edukas, võiks olla sarnane ühe osariikidevahelise leppega maksustamise kohta.

Siiski võib Ameerika Ühendriikide näide osariikidevahelise koostöö vormide kohta olla kasulik tõhustatud koostöö praktilise korraldamise jaoks ELis. Eriti kasulik võiks olla erikomisjoni loomine, kes tegeleks seirega valdkondades, kus saaks tulevikus välja töötada tõhustatud koostöö. Ameerika Ühendriikides viib seda ellu kuberneride riiklik ühendus, ühtlustatud õigusnormide komisjon ja osariikidevaheliste lepete riiklik keskus, kes ennetavalt otsivad valdkondi, kus osariikidevaheline koostöö võiks vilja kanda. Lisaks sellele on osariikidevahelistel lepetel üldiselt väga üksikasjalik sisu ja nendega võetakse vastu määrusi, millega reguleeritakse leppe igapäevast toimimist, kui poliitiline kokkulepe on saavutatud. Veel üks valdkond, mida võiks kohaldada tõhustatud koostöö tulevastele juhtumitele, on kodukord, mis määrab pärast tõhustatud koostöö juhtumi alustamist täpselt kindlaks selle otsuste tegemise, toimimise, halduse ja eelarve.

Kanada

Valitsustevahelised suhted määrab Kanadas ära täidesaatev võim ja Kanada konstitutsioon ei sisalda erisätteid valitsustevahelise koostöö kohta provintside, territooriumide ja föderaalvalitsuse vahel. Lisaks sellele puudub parlamentide roll valitsustevahelises koostöös peaaegu täielikult.

Valitsustevahelised suhted on institutsionaliseeritud provintside ja territooriumide peaministrite konverentsi (koos riigi peaministriga) ning föderatsiooni nõukogu (ilma peaministrita) kaudu. Siiski ei paista, et neil foorumitel võetaks vastu mis tahes siduvaid valitsustevahelisi õigusakte. Ametlikud ja mitteametlikud konkordaadid on küll Kanadas olemas, kuid need on üksnes soovituslikud ning need ei ole kokkuleppe pooltele õiguslikult siduvad.

Kanada süsteemi iseärasus on provintsi võimalus loobuda, et mitte osaleda föderaalse ja provintsitasandi kaasrahastusprogrammis või loobuda tulevastest põhiseaduse muudatustest, mis delegeeriks seadusandlikke volitusi provintsi õigusaktidest parlamendile. Rahaline hüvitis tagatakse 1982. aasta põhiseaduse kohaselt mis tahes provintsile, kes loobub asjaomasest haridus- või muid kultuuriküsimusi käsitlevast muudatusest. Tegelikult oli Quebecile juba võimaldatud loodud programmide õigusakti kaudu alates 1965. aastast erandeid suurtest programmidest, nagu haiglakindlustus, kutseharidus, rahvatervis ning eakate ja puudega inimeste abistamine.

Šveits

Šveitsi põhiseaduse artikliga 48 antakse kantonitele õigus sõlmida kantonitevahelisi kokkuleppeid. Kõige olulisemad kantonitevahelises koostöös on konkordaadid, mida kasutatakse olemasolevate õigusaktide rakendamiseks või õigusaktide ja eeskirjade loomiseks ja ühtlustamiseks erinevates kantonites. Iga konkordaat peab läbima kantoni asjaomase õigusloomeprotsessi ja seda koheldakse siduva interaktiivse õigusena.

Horisontaalse koostöö veel üks vorm on kantonitevahelised konverentsid, mis on valitsustevaheliste suhete alalised foorumid, kus kohtuvad iga kantoni teatud valdkonna eest vastutavad nõukogu liikmed, et vahetada seisukohti. Üks asjaomaste konverentside konkreetne näide on kantonite valitsuste konverents, mis loodi põhiliselt selleks, et mõjutada poliitikat, mis käsitleb rahvusvahelisi suhteid ja eelkõige Euroopa integratsiooni.

Austraalia

Lisaks valitsustevahelistele kokkulepetele provintside vahel, mis on olulised ja paindlikud vahendid tegelemisel küsimustega, kus nii föderaal- kui ka föderaaltasandist madalamatel tasanditel on teatav pädevus, praktiseerivad Austraalia provintsid palju nn „peegeldavat õigusloomet“. Üldjoontes tähendab see, et üks osariik võib võtta vastu õigusakti seadusandliku tavamenetluse kohaselt, mis on kohaldatav osariigi tasandil, ning kui see on vastu võetud, on õigusakt vahetult kohaldatav mis tahes muus osariigis, kes soovib seda üle võtta.


EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

tõhustatud koostööd käsitlevate aluslepingu sätete rakendamise kohta

(2018/2112(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse aluslepingu sätteid, milles käsitletakse tõhustatud koostööd, ja eelkõige Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 20, artikli 42 lõiget 6, artikleid 44, 45 ja 46 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 82, 83, 86, 87, 187, 188, 326, 327, 328, 329, 330, 331, 332, 333 ja 334,

–  võttes arvesse aluslepingu sätteid, milles käsitletakse diferentseeritud integratsiooni muid olemasolevaid vorme, ja eelkõige ELi toimimise lepingu artikleid 136, 137 ja 138, milles käsitletakse sätteid liikmesriikide kohta, kelle rahaühik on euro,

–  võttes arvesse majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingut,

–  võttes arvesse protokolli nr 10 ELi lepingu artikliga 42 loodud alalise struktureeritud koostöö kohta, protokolli nr 14 eurorühma kohta ja protokolli nr 19 Euroopa Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ kohta,

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toimimise parandamise kohta Lissaboni lepingu võimalusi kasutades(1),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni võimalike muutuste ja kohanduste kohta Euroopa Liidu praeguses institutsioonilises ülesehituses(2),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni euroala eelarvesuutlikkuse kohta(3),

–  võttes arvesse oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhiseadusliku, õigusliku ja institutsioonilise mõju ning Lissaboni lepingust tulenevate võimaluste kohta(4),

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni diferentseeritud integratsiooni kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni 1. märtsi 2017. aasta valget raamatut (COM(2017)2025) ja viit järgnevat aruteludokumenti (COM(2017)0206), COM(2017)0240, COM(2017)0291, COM(2017)0315, COM(2017)0358),

–  võttes arvesse 25. märtsi 2017. aasta Rooma deklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A8-0038/2019),

A.  arvestades, et liidul on eriline huvi tõhustatud koostöö rakendamise vastu teatavates valdkondades, kus Euroopa Liidul ei ole ainupädevust, et arendada edasi Euroopa projekti ja lihtsustada kodanike elu;

B.  arvestades, et ELi lepingu artikli 20 lõike 2 kohaselt peab tõhustatud koostöö olema viimane abinõu, kui liit tervikuna ei ole võimeline selle koostöö eesmärke mõistliku aja jooksul saavutama;

C.  arvestades, et tõhustatud koostööd ei tohiks käsitada liikmesriikide välistamise või jaotamise vahendina, vaid pragmaatilise lahendusena Euroopa integratsiooni edendamiseks;

D.  arvestades, et teatavate poliitikavaldkondade tundlikkus muudab seadusandliku tavamenetluse järgimise keeruliseks mitte üksnes ühehäälsuse nõude tõttu, vaid ka väljakujunenud tava tõttu püüda nõukogus alati saavutada liikmesriikide seas üksmeel, isegi kui kvalifitseeritud enamus oleks otsuse tegemiseks piisav;

E.  arvestades, et kui finantstehingute maks välja arvata, oleks kõik tõhustatud koostöö algatused olnud võimalik nõukogus vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega, kui see oleks ühehäälsuse asemel kasutusele võetud;

F.  arvestades, et on hulk liikmesriikide alarühmi, kes teevad omavahel kahe- või mitmepoolset koostööd väljaspool aluslepingu raamistikku, näiteks sellistes valdkondades nagu kaitse; arvestades, et majandus- ja rahanduskriisist tulenev surve teha otsuseid kiiresti ja ületada teatavates valdkondades ühehäälsuse nõue viis valitsustevaheliste vahendite vastuvõtmiseni väljaspool ELi õigusraamistikku, nagu Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) ning majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping („fiskaalkokkulepe“);

G.  arvestades, et tõhustatud koostöö on menetlus, mille puhul on vähemalt üheksal liikmesriigil lubatud ELi raamistikus teha mingis valdkonnas tihedamat koostööd, millest ülejäänud liikmesriigid osa ei võta; arvestades, et tõhustatud koostöö kaudu on osalevatel liikmesriikidel võimalik saavutada ühine eesmärk või ühiselt midagi algatada ning saada üle olukorrast, kus üks või mitu liikmesriiki võiksid nõutava ühehäälsuse korral läbirääkimisi takistada või blokeerida; arvestades, et ELi lepingu artikli 20 lõike 4 kohaselt peaksid tõhustatud koostöö raames vastu võetud õigusaktid olema siduvad ainult osalevatele liikmesriikidele; arvestades, et tõhustatud koostöö piirdub valdkondadega, milles ELil ei ole ainupädevust;

H.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 328 lõike 1 kohaselt peavad komisjon ja tõhustatud koostöös osalevad liikmesriigid tagama, et nad soodustavad võimalikult paljude liikmesriikide osalemist;

I.  arvestades, et kogemus on näidanud, et koostöö on andnud rahuldavaid tulemusi lahutusõiguses(6) ja pakub huvitavaid väljavaateid seoses vararežiimi eeskirjadega(7), Euroopa ühtse patendi ja Euroopa Prokuratuuriga;

J.  arvestades, et esialgsed kogemused tõhustatud koostööga on näidanud, et selle rakendamisel on raskusi, kuna aluslepingutes on selle praktilist rakendamist vähe käsitletud ja liidu institutsioonide järelevalve on ebapiisav;

K.  arvestades, et ELi liikmesriikides ja föderatsioonides väljaspool liitu kasutatud erinevate föderaalsete mudelite analüüs näitas, et paindlikke koostöömehhanisme kasutavad sageli föderaaltasandist madalama tasandi üksused ühist huvi pakkuvates valdkondades;

L.   arvestades, et kui ei kasutata sillaklausleid nõukogus ühehäälsuselt kvalifitseeritud häälteenamusele üleminekuks ja kui aluslepinguid põhjalikult ei reformita, on võimalik, et edaspidi peavad liikmesriigid ühiste probleemide lahendamiseks ja ühiste eesmärkide saavutamiseks kasutama tõhustatud koostöö sätteid;

M.  arvestades, et tõhustatud koostöö sujuvaks kohaldamiseks on oluline luua lahendamist vajavate küsimuste loetelu ja pakkuda tegevuskava tõhustatud koostöö sujuvaks toimimiseks kooskõlas aluslepingute sätte ja mõttega;

Peamised tähelepanekud

1.  on mures selle pärast, et kuigi tõhustatud koostöö pakub lahendust ühisele probleemile, kasutades ära liidu institutsioonilist struktuuri ja vähendades seega osalevate liikmesriikide halduskulusid, ei ole see täielikult kõrvaldanud vajadust tugineda valitsustevaheliste alarühmade lahenduste vormidele väljaspool aluslepinguid, mis mõjutab negatiivselt ELi õigusraamistiku kohaldamise järjepidevust ja toob seetõttu kaasa asjakohase demokraatliku kontrolli puudumise;

2.  on arvamusel, et tuleks säilitada ELi ühtne institutsiooniline raamistik, et saavutada liidu ühised eesmärgid ning tagada kõigi kodanike võrdõiguslikkuse põhimõte; nõuab ühenduse või liidu meetodi järgimist;

3.  rõhutab, et erinevalt valitsustevahelistest aluslepingutest on tõhustatud koostöö probleemide lahendamise vahend, mis ei ole mitte üksnes seaduslik, vaid ka käepärane, sest see põhineb aluslepingu sätetel ja toimib liidu institutsioonilise struktuuri raames;

4.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi tõhustatud koostööd ei ole alates selle kasutuselevõtust Amsterdami lepinguga eriti sagedasti kasutatud, kuna see on mõeldud viimaseks abinõuks, paistab selle tähtsus suurenevat ja see annab reaalseid tulemusi;

5.  märgib, et seniste kogemuste põhjal tekib tõhustatud koostöö vajadus kõige sagedamini valdkondades, mida reguleeritakse ühehäälsust nõudva seadusandliku erimenetlusega, ning seda on valdavalt kasutatud justiits- ja siseküsimuste puhul;

6.  juhib tähelepanu sellele, et seni on tõhustatud koostöösse kaasamise ja selle rakendamise menetlus olnud küllaltki pikk, eelkõige seetõttu, et ebaselgelt on määratletud mõistlik ajavahemik, mille jooksul tuleb kindlaks teha, et vajalikku hääletuskünnist ei ole võimalik saavutada ja puudub tugev poliitiline tahe liikuda kiiremini edasi;

7.  märgib, et tõhustatud koostöö algatamiseks ja haldamiseks vajalike selgete tegevussuuniste, näiteks ühiste institutsioonide suhtes kohaldatava õiguse või juba käimasolevast koostööst loobumise korra puudumine võib olla muutnud tõhustatud koostöö kasuks otsustamise vähem tõenäoliseks;

8.  tuletab meelde, et kuigi tõhustatud koostöö tugineb liidu institutsionaalsele ja õiguskorrale, ei ole selle automaatset integreerimist liidu õigustikku ette nähtud;

9.  usub, et kuigi tõhustatud koostööd käsitatakse paremuselt teise stsenaariumina, on see siiski jätkusuutlik liidu tasandil probleemi lahendamise ja mõnede institutsiooniliste ummikseisude ületamise vahend;

10.  on seisukohal, et neile küsimustele tuleb leida lahendus, et tõhustatud koostööd sujuvalt rakendada ja korraldada, sõltumata poliitikavaldkonnast, mida see käsitleb, või selle vormist;

Soovitused

11.  teeb seetõttu ettepaneku, et tõhustatud koostöö sujuvaks ja tõhusaks rakendamiseks tuleb vastata mitmetele küsimustele ja koostada seejärel tegevuskava, nagu on allpool näidatud;

Otsustamisprotsess

12.  juhib tähelepanu sellele, et poliitiline tõuge tõhustatud koostööks peaks tulema liikmesriikidelt, kuid arutelud selle sisu üle peaksid tuginema komisjoni ettepanekule;

13.  tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikliga 225 antakse parlamendile õigus teha kvaasiseadusandlikke algatusi, mida tuleks tõlgendada parlamendi võimalusena algatada tõhustatud koostöö komisjoni ettepaneku alusel, mille kohta ei suudetud saavutada kokkulepet tavapärase otsustamismenetluse kaudu kahel järjestikusel eesistumisperioodil;

14.  on seisukohal, et kui kahel järjestikusel eesistumisperioodil ei ole nõukogus sisulisi edusamme tehtud, tuleks järeldada, et liit tervikuna ei ole ELi lepingu artikli 20 nõude kohaselt võimeline koostöö eesmärke saavutama;

15.  soovitab, et liikmesriikide tõhustatud koostöö algatamise taotlused peaksid põhimõtteliselt lähtuma eesmärkidest, mis on vähemalt sama kaugeleulatuvad nagu komisjoni esitatud eesmärgid, enne kui saab selgeks, et liit tervikuna ei ole võimeline neid eesmärke mõistliku aja jooksul saavutama;

16.  soovitab tungivalt võtta kasutusele ELi toimimise lepingu artiklis 333 sätestatud spetsiaalse sillaklausli, et minna ühehäälsuselt üle kvalifitseeritud häälteenamusele ning seadusandlikult erimenetluselt seadusandlikule tavamenetlusele kohe, kui nõukogu on tõhustatud koostöö algatamist käsitleva kokkuleppe heaks kiitnud, et vältida uusi takistusi, kui osalevate liikmesriikide arv on suur;

17.  peab vajalikuks, et tõhustatud koostööd lubavas otsuses määrataks kindlaks suhete raamistik mitteosalevate liikmesriikidega; leiab, et sellises tõhustatud koostöös mitteosalevad liikmesriigid peaksid siiski olema kaasatud koostöö eesmärki puudutavate otsuste tegemisse;

18.  tuletab meelde, et nii komisjoni kui ka nõukogu sekretariaatidel on oluline roll selle tagamisel, et tõhustatud koostöös mitteosalevaid liikmesriike ei jäetaks kõrvale viisil, mis raskendaks nende osalemist hilisemas etapis;

Haldustegevus

19.  soovitab komisjonil olla aktiivne tõhustatud koostöö kõikides etappides alates ettepanekust ja otsustest kuni tõhustatud koostöö rakendamiseni;

20.  kinnitab, et ELi institutsioonide ühtsus tuleks säilitada ja tõhustatud koostöö ei tohiks viia paralleelse institutsionaalse korra loomiseni, vaid see võiks võimaldada vajadusel luua ELi õigusraamistikust lähtuvalt konkreetseid asutusi, ilma et see piiraks liidu institutsioonide ja asutuste pädevust ja rolli;

Parlamentaarne kontroll

21.  tuletab meelde, et parlament vastutab tõhustatud koostöö parlamentaarse kontrolli eest; nõuab liikmesriikide parlamentide ja piirkondlike parlamentide (liikmesriikides, kus need on olemas) suuremat osalemist tõhustatud koostöö demokraatlikus kontrollis koos Euroopa Parlamendiga, kui koostöö puudutab jagatud pädevusega poliitikavaldkondi; rõhutab võimalust luua vajaduse korral parlamentidevaheline foorum, mis sarnaneks näiteks majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu artikli 13 kohasele parlamentidevahelisele konverentsile ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) parlamentidevahelisele konverentsile, ilma et see piiraks parlamendi volitusi;

22.  rõhutab, et tõhustatud koostöös osalevad liikmesriigid peavad kaasama piirkonnad, millel on neid puudutavates küsimustes seadusandlik võim, et järgida pädevuste sisemist jaotust ja tugevdada sellise tõhustatud koostöö sotsiaalset legitiimsust;

23.  soovitab parlamendil tugevdada oma rolli tõhustatud koostöös, esitades komisjonile ettepanekuid uute koostöövormide kohta ELi toimimise lepingu artikli 225 alusel ning jälgides ettepanekuid või käimasolevat koostööd; on veendunud, et selle asemel, et piirduda nõusoleku andmisega, tuleks parlament kaasata menetluse igasse etappi ja ta peaks saama korrapäraselt aruandeid ning tal peaks olema võimalus tõhustatud koostöö rakendamise kohta arvamust avaldada;

24.  kutsub nõukogu üles tegema parlamendiga koostööd võimaliku tulevase tõhustatud koostöö menetluse raames enne lõpliku teksti kohta parlamendi nõusoleku taotlemist, et tagada liidu kaasseadusandjate maksimaalne koostöö;

25.  peab siiski kahetsusväärseks, et hoolimata parlamendi konstruktiivsest ja kaalutletud lähenemisviisist tõhustatud koostöö menetlusele ei ole nõukogu näidanud üles huvi ametliku koostöö vastu parlamendiga enne lõpliku läbiräägitud teksti kohta parlamendi nõusoleku taotlemist;

26.  peab vajalikuks, et parlament parandaks tõhustatud koostööga seoses oma sisemist töökorraldust; on sellega seoses veendunud, et tõhustatud koostööd peaks alati jälgima asjaomane alaline komisjon, ning soovitab, et parlamendi kodukorras tuleks anda luba luua ajutisi allkomisjone, mille täisliikmeks saavad eelkõige need parlamendiliikmed, kes on valitud sellises tõhustatud koostöös osalevates liikmesriikides;

Eelarve

27.  on seisukohal, et tõhustatud koostööga seotud tegevuskulud peaksid kandma osalevad liikmesriigid ja kui need kulud kaetakse ELi eelarvest, tuleks see mitteosalevatele liikmesriikidele hüvitada, välja arvatud juhul, kui nõukogu otsustab pärast parlamendiga konsulteerimist vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 332, et sellist koostööd rahastatakse ELi eelarvest, millisel puhul see saab osaks eelarvest ja selle suhtes kohaldatakse iga-aastast eelarvemenetlust;

28.  leiab, et kui tõhustatud koostöö kaudu reguleeritav tegevus toob tulu, tuleks see tulu suunata tõhustatud koostööga seotud tegevuskulude katteks;

Kohtualluvus

29.  on seisukohal, et tõhustatud koostöö peaks kuuluma Euroopa Liidu Kohtu otsesesse kohtualluvusse, välistamata võimalust algatada vahekohtumenetlus või luua vaidluste lahendamiseks esimese astme kohus, mis võib olla vajalik mõne konkreetse tõhustatud koostöö juhtumi lahendamiseks, kui aluslepingus ei ole ette nähtud teisiti, ning see tuleks kindlaks määrata tõhustatud koostöö algatamist käsitlevas õigusaktis;

30.  rõhutab, et kui tõhustatud koostöö juhtumi puhul tekib vajadus eraldi vahekohtumehhanismi või kohtu loomise järele, peaks lõplik arbitraažiorgan alati olema Euroopa Liidu Kohus;

Liidu institutsioonilise struktuuri kohandused

31.  teeb ettepaneku luua komisjonis tõhustatud koostöö eriüksus, mida juhib institutsioonidevaheliste suhete eest vastutav volinik ning mis koordineerib ja ühtlustab tõhustatud koostöö algatuste institutsioonilist ülesehitust;

32.  peab vajalikuks muuta nii komisjoni kui ka nõukogu sekretariaatide roll tõhustatud koostöö kontekstis ennetavamaks ning teeb seega ettepaneku, et nad otsiksid aktiivselt valdkondi, kus tõhustatud koostöö võiks olla Euroopa projekti edendamise jaoks kasulik, või valdkondi, mis on lähedased senistele tõhustatud koostöö vormidele, et vältida kattuvusi või vastuolusid;

Liikmesriikide väljaastumine või väljaheitmine

33.  rõhutab, et kui alaline struktureeritud koostöö (PESCO) välja jätta, siis puuduvad aluslepingutes sätted, milles käsitletakse liikmesriikide võimalust käimasolevast tõhustatud koostööst välja astuda või võimalust liikmesriike välja heita;

34.  peab vajalikuks sätestada selged eeskirjad kõikidel tõhustatud koostöö juhtudel selliste liikmesriikide väljaastumiseks, kes enam ei soovi osaleda, ja selliste liikmesriigi väljaheitmiseks, kes enam ei täida tõhustatud koostöö tingimusi; soovitab liikmesriigi võimaliku väljaastumise või väljaheitmise tingimused sätestada tõhustatud koostöö algatamist käsitlevas õigusaktis;

Tõhustatud koostöö edasist arengut käsitlevad soovitused

35.  peab vajalikuks töötada välja menetlus tõhustatud koostöö kiireks lubamiseks kõrge poliitilise profiiliga valdkondades, milles eesmärk tuleb saavutada lühema aja jooksul kui kahe järjestikuse nõukogu eesistumise kestus;

36.  kutsub liikmesriike üles osalema tõhustatud koostöös, et valmistada ette tõhustatud koostöö kaasamist ühenduse õigustikku;

37.  kutsub komisjoni üles esitama ELi toimimise lepingu artikli 175 kolmanda lõigu või artikli 352 alusel ettepaneku võtta vastu määrus tõhustatud koostööd käsitleva õigusraamistiku lihtsustamiseks ja ühtlustamiseks (näiteks põhimõtted, mis puudutavad ühistele institutsioonidele kohaldatavat õigust või liikmesriigi väljaastumist), et hõlbustada tõhustatud koostöö kasuks otsustamist;

38.  soovitab aluslepingute järgmise läbivaatamise käigus kaaluda võimalust anda piirkondadele või piirkondlikele üksustele tõhustatud koostöös kindel roll, kui koostöö puudutab asjaomase tasandi ainupädevusse kuuluvat valdkonda, järgides seejuures riigi põhiseadust;

°

°  °

39.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1)

ELT C 252, 18.7.2018, lk 215.

(2)

ELT C 252, 18.7.2018, lk 201.

(3)

ELT C 252, 18.7.2018, lk 235.

(4)

ELT C 263, 25.7.2018, lk 125.

(5)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0044.

(6)

Nõukogu 20. detsembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1259/2010 tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas.

(7)

Nõukogu 24. juuni 2016. aasta määrus (EL) 2016/1103, millega rakendatakse tõhustatud koostööd kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ning otsuste tunnustamise ja täitmise valdkonnas abieluvararežiime käsitlevates asjades.


KODANIKUVABADUSTE, JUSTIITS- JA SISEASJADE KOMISJONI ARVAMUS (11.1.2019)

põhiseaduskomisjonile

tõhustatud koostööd käsitlevate aluslepingu sätete rakendamise kohta

(2018/2112(INI))

Arvamuse koostaja: Tomáš Zdechovský

ETTEPANEKUD

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon palub vastutaval põhiseaduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise lepingu) artiklis 86 on Euroopa Prokuratuuri (EPPO) asutamiseks sõnastatud selge õiguslik alus ning kindlaks määratud kohaldatav seadusandlik menetlus ja õigusvahend ning tulevase EPPO pädevus ja ülesanded;

B.  arvestades, et EL ja kõik selle liikmesriigid peavad ELi finantshuve kahjustavate pettuste avastamisel ja nende eest karistuse määramisel tegutsema tõhusalt ja heidutavalt, et kaitsta kõigi liikmesriikide maksumaksjaid, kes annavad oma osa liidu eelarvesse;

C.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 86 on selgelt sätestatud, et kokkuleppe puudumisel võib sisse seada tõhustatud koostöö;

D.  arvestades, et tõhustatud koostöö on menetlus, mille puhul on vähemalt üheksal liikmesriigil lubatud ELi struktuuris teha mingis valdkonnas tihedamat koostööd, millest ülejäänud liikmesriigid osa ei võta; arvestades, et tõhustatud koostöö kaudu on osalevatel liikmesriikidel võimalik saavutada ühine eesmärk või ühiselt midagi algatada ning vältida olukorda, kus üks või mitu teist liikmesriiki võiksid nõutava ühehäälsuse korral läbirääkimisi takistada või blokeerida; arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 20 lõike 4 kohaselt peaksid tõhustatud koostöö raames vastu võetud õigusaktid olema siduvad ainult osalevatele liikmesriikidele; arvestades, et tõhustatud koostöö piirdub valdkondadega, milles ELil ei ole ainupädevust;

E.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 328 lõike 1 kohaselt peavad komisjon ja tõhustatud koostöös osalevad liikmesriigid tagama, et nad soodustavad võimalikult paljude liikmesriikide osalemist;

1.  kinnitab, et Euroopa Parlament toetab igati mõjusa ja sõltumatu EPPO asutamist, et ELi eelarve kaitsmiseks võetavad liikmesriikide õiguskaitsemeetmed ei oleks enam nii killustunud, kui need praegu on, ja et pettusevastane võitlus oleks Euroopa Liidus parem;

2.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament võttis 29. aprillil 2015(1), 5. oktoobril 2016(2) ja 5. oktoobril 2017(3) vastu kolm resolutsiooni Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta; tunnistab, et mitmeid nendes resolutsioonides parlamendi poolt väljendatud probleeme käsitleti teataval määral nõukogu poolt vastu võetud lõplikus läbiräägitud tekstis; kutsub nõukogu üles tegema Euroopa Parlamendiga koostööd võimaliku tulevase tõhustatud koostöö menetluse raames enne lõpliku teksti kohta parlamendi nõusoleku taotlemist, et tagada liidu kaasseadusandjate maksimaalne koostöö;

3.  peab siiski kahetsusväärseks, et hoolimata parlamendi konstruktiivsest ja kaalutletud lähenemisviisist tõhustatud koostöö menetlusele, ei ole nõukogu näidanud üles huvi ametliku koostöö vastu Euroopa Parlamendiga enne lõpliku läbiräägitud teksti kohta parlamendi nõusoleku taotlemist;

4.  väljendab heameelt selle üle, et EPPOga seotud tõhustatud koostöös osaleb juba 22 liikmesriiki, ning tuletab meelde EPPO kaasavat olemust; innustab võimalikult kiiresti ühinema ka neid liikmesriike, kes veel ei osale, et EPPO saaks tegutseda veel tõhusamini;

5.  märgib, et kavakohaselt peaks EPPO hakkama pärast kolmeaastast loomisetappi oma ülesandeid täitma hiljemalt 2020. aasta lõpus, mis tähendab, et praegu on selle tööd hinnata liiga vara;

6.  rõhutab, et EPPO toimimiseks peavad liikmesriikide prokurörid ja EPPO tegema mõjusat ja tõhusat koostööd ning koostööd tuleb teha ka Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) ja Eurojusti ning teiste ELi ametitega;

7.  jälgib tähelepanelikult kõiki EPPO asutamiseks võetud meetmeid, sh Euroopa peaprokuröri ja Euroopa prokuröride valimise ja määramise meetmeid ning eelarvemeetmeid;

8.  palub komisjonil Euroopa Parlamenti EPPO asutamise ja institutsioonilise arenguga kõigis etappides pidevalt ja täiel määral kursis hoida, et vajaduse korral saaks selle volituste hulka lisada ka piiriülese terrorismi vastase võitluse;

9.  väljendab heameelt selle üle, et alates 29. jaanuarist 2019 rakendatavas tõhustatud koostöös abielu ja registreeritud kooselu varasuhete valdkonnas osaleb 18 liikmesriiki; rõhutab vajadust kaitsta põhiõigusi, sealhulgas õigust era- ja perekonnaelu austamisele ning diskrimineerimise keeldu.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

10.1.2019

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

36

6

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Asim Ademov, Martina Anderson, Heinz K. Becker, Monika Beňová, Michał Boni, Caterina Chinnici, Rachida Dati, Frank Engel, Laura Ferrara, Romeo Franz, Ana Gomes, Nathalie Griesbeck, Sylvie Guillaume, Monika Hohlmeier, Sophia in ‘t Veld, Cécile Kashetu Kyenge, Monica Macovei, Roberta Metsola, Claude Moraes, Ivari Padar, Judith Sargentini, Birgit Sippel, Csaba Sógor, Helga Stevens, Traian Ungureanu, Bodil Valero, Marie-Christine Vergiat, Udo Voigt, Josef Weidenholzer, Cecilia Wikström, Kristina Winberg, Tomáš Zdechovský, Auke Zijlstra

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Dennis de Jong, Anna Hedh, Lívia Járóka, Marek Jurek, Jean Lambert, Jeroen Lenaers, Andrejs Mamikins, Angelika Mlinar, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Christine Revault d’Allonnes Bonnefoy

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Fernando Ruas, Adam Szejnfeld

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

36

+

ALDE

Nathalie Griesbeck, Sophia in ‘t Veld, Angelika Mlinar, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Cecilia Wikström

EFDD

Laura Ferrara

PPE

Asim Ademov, Heinz K. Becker, Michał Boni, Rachida Dati, Frank Engel, Monika Hohlmeier, Lívia Járóka, Jeroen Lenaers, Roberta Metsola, Fernando Ruas, Csaba Sógor, Adam Szejnfeld, Traian Ungureanu, Tomáš Zdechovský

S&D

Monika Beňová, Caterina Chinnici, Ana Gomes, Sylvie Guillaume, Anna Hedh, Cécile Kashetu Kyenge, Andrejs Mamikins, Claude Moraes, Ivari Padar, Christine Revault d’Allonnes Bonnefoy, Birgit Sippel, Josef Weidenholzer

VERTS/ALE

Romeo Franz, Jean Lambert, Judith Sargentini, Bodil Valero

6

ECR

Marek Jurek, Monica Macovei, Helga Stevens, Kristina Winberg

ENF

Auke Zijlstra

NI

Udo Voigt

3

0

GUE/NGL

Martina Anderson, Dennis de Jong, Marie-Christine Vergiat

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

ELT C 346, 21.9.2016, lk 27.

(2)

ELT C 215, 19.6.2018, lk 18.

(3)

ELT C 346, 27.9.2018, lk 246.


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

22.1.2019

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

18

2

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Gerolf Annemans, Mercedes Bresso, Pascal Durand, Esteban González Pons, Danuta Maria Hübner, Ramón Jáuregui Atondo, Alain Lamassoure, Jo Leinen, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Markus Pieper, Paulo Rangel, Helmut Scholz, György Schöpflin, Pedro Silva Pereira, Barbara Spinelli, Josep-Maria Terricabras, Kazimierz Michał Ujazdowski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Pervenche Berès, Ashley Fox, Sylvia-Yvonne Kaufmann

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Michael Gahler, Jarosław Wałęsa


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

18

+

ALDE

Maite Pagazaurtundúa Ruiz

NI

Kazimierz Michał Ujazdowski

PPE

Michael Gahler, Esteban González Pons, Danuta Maria Hübner, Alain Lamassoure, Markus Pieper, Paulo Rangel, György Schöpflin, Jarosław Wałęsa

S&D

Pervenche Berès, Mercedes Bresso, Ramón Jáuregui Atondo, Sylvia Yvonne Kaufmann, Jo Leinen, Pedro Silva Pereira

VERTS/ALE

Pascal Durand, Josep Maria Terricabras

2

ECR

Ashley Fox

ENF

Gerolf Annemans

2

0

GUE/NGL

Helmut Scholz, Barbara Spinelli

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Viimane päevakajastamine: 8. veebruar 2019Õigusalane teave