RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ELi reageerimise kohta Ebola-puhangule
16.9.2014 - (2014/2842(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Knut Fleckenstein, Kathleen Van Brempt, Norbert Neuser, Matthias Groote, Enrique Guerrero Salom, Linda McAvan, Maria Arena, Marlene Mizzi, Tonino Picula, Nicola Caputo, Christel Schaldemose, Gilles Pargneaux, Kashetu Kyenge, Liisa Jaakonsaari, Glenis Willmott, Andi Cristea, Vilija Blinkevičiūtė fraktsiooni S&D nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0107/2014
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kuulutas 8. augustil 2014 Ebola-puhangu rahvusvahelise ulatusega rahvatervisealaseks hädaolukorraks,
– võttes arvesse WHO 28. augusti 2014. aasta Ebola-puhangule reageerimise tegevuskava,
– võttes arvesse Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) 27. augusti 2014. aasta Ebola-viiruse leviku riskihindamist,
– võttes arvesse tervise- ja tarbijaküsimuste voliniku Tonio Borgi 8. augusti 2014. aasta avaldust Ebola-puhangu kohta Lääne-Aafrikas,
– võttes arvesse arenguvoliniku Andris Piebalgse ning rahvusvahelise koostöö, humanitaarabi ja kriisiohjamise voliniku Kristalina Georgieva 5. septembri 2014. aasta avaldust ELi reageerimise kohta Ebola-puhangule,
– võttes arvesse 21. augustil 2014. aastal moodustatud Aafrika Liidu missiooni „Aafrika Liidu toetus Ebola-puhangu ohjeldamiseks Lääne-Aafrikas” (ASEOWA),
– võttes arvesse organisatsiooni Piirideta Arstid rahvusvahelise tasandi presidendi dr Joanne Liu poolt 2. septembril 2014. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile esitatud eriülevaadet Ebola kohta,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et Ebola-viirushaiguse (varem tuntud Ebola viirusliku hemorraagilise palavikuna) puhul on tegemist inimeste hulgas leviva tõsise ja sageli surmaga lõppeva haigusega;
B. arvestades, et pärast 22. märtsi 2014. aastal, mil Guinea andis ametlikult Ebola-puhangust teada, on kõnealune haigus jõudnud 4 muusse riiki (Libeeria, Nigeeria, Sierra Leone ja Senegal) ning on mõjutanud ligikaudu 4000 inimest ja põhjustanud üle 2000 surma;
C. arvestades, et epideemia laieneb ja levib Lääne-Aafrikas kiiresti, kuigi haigus on eraldi puhkenud ka Kongo Demokraatlikus Vabariigis;
D. arvestades, et WHO tunnistab, et epideemiat alahinnati ja peab tõenäoliseks, et järgmisel kolmel kuul võib patsientide arv ületada 20 000;
E. arvestades, et WHO on andnud teada, et tegemist on suurima registreeritud haiguspuhanguga nii haigus- ja surmajuhtumite kui ka geograafilise ulatuse näol, ning kuulutas haiguspuhangu rahvusvahelise ulatusega rahvatervisealaseks hädaolukorraks, millele tuleb reageerida koordineeritult rahvusvahelisel tasandil;
F. arvestades, et WHO tegevuskavas on toodud ära konkreetsed ja viivitamatult vajalikud meetmed, mille eesmärk on peatada Ebola-viirushaiguse edasikandumine üle kogu maailma järgmise 6–9 kuu jooksul ning samal ajal hallata kiirelt haiguse edasist levikut rahvusvahelisel tasandil ja tunnistada vajadust tegeleda samal ajal haiguspuhangu laiema sotsiaalmajandusliku mõjuga;
G. arvestades, et valitsusvälised organisatsioonid, kes tegutsevad haiguskoldes kõige aktiivsemalt, nagu organisatsioon Piirideta Arstid, Rahvusvaheline Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Föderatsioon, kritiseerivad rahvusvahelisi pingutusi, mis on nende arvates ohtlikult ebapiisavad, kuna kohapealse väga piiratud suutlikkuse tulemusel esineb tegevuse kõikides aspektides kriitilisi puudujääke: arstiabi, tervishoiutöötajate väljaõpe, nakkustõrje, kontaktsete isikute väljaselgitamine, epidemioloogiline kontroll, hoiatus- ja arsti juurde suunamise süsteemid, kogukonna haridus ja mobiliseerimine;
H. arvestades, et Euroopa Komisjoni humanitaarabi ja kodanikukaitse osakond võttis endale kohustuse anda rohkem kui 147 miljonit eurot humanitaar- ja arenguabi valdkonnale, et ohjeldada viiruse levikut, tagada nakatunute ravi ja selleks olulise varustuse olemasolu ning humanitaarabi spetsialistide lähetamine kohapeale;
I. arvestades, et 147 miljonist eurost eraldati vaid 11,9 miljonit eurot eelkõige mõnede kõige kiireloomulisemate humanitaarvajadustega tegelemiseks;
J. arvestades, et komisjon jälgib olukorda Euroopa hädaolukordadele reageerimise keskuse kaudu, mis peaks olema ELi abi koordineerimise platvorm;
K. arvestades, et ELi liikmesriigid on võimelised mobiliseerima kiirreageerimisrühmasid, et tagada varajane diagnoos, isolatsioon (arvatavate ja kinnitatud haigusjuhtumite puhul erinevates palatites), kontaktsete isikute jälgimine ning haigete väljaselgitamine haiguse edasikandumise puhul, meetmed matusteks, hariduseks ja kohalike toeks;
L. arvestades, et haiguspuhangu käes kannatavates riikides esinevad juba toidu ja puhta vee puudus ning majanduslik krahh, mille on põhjustanud pärast epideemia puhkemist tekkinud katkestused kaubanduses, kaubalendudes ja saagi koristamisel, mis on toonud kaasa sotsiaalsed rahutused, põgenemise, kaose, avaliku korra ohustamise ning viirushaiguse edasise leviku;
M. arvestades, et Ebola viirushaiguse edasikandumise oht ELi piires on väike;
N. arvestades, et haiguspuhang paljastas kannatavate riikide tervishoiusüsteemide tõsised puudujäägid ning suure vajaduse nende tugevdamist toetada;
1. peab tervitatavaks ja toetab innukalt Euroopa Komisjoni rahalise panuse jätkuvat suurendamist humanitaar- ja arenguabi toetuseks, et reageerida kriisile, ning eriti komisjoni toetust Aafrika Liidu missioonile ASEOWA;
2. väljendab heameelt töö üle, mida teevad kohapeal partnerorganisatsioonid;
3. tuletab liikmesriikidele meelde, et kannatavatele riikidele antav rahaline abi ei tohiks asendada pikaajalist arenguabi, vaid seda pigem täiendama;
4. peab kahetsusväärseks kriisi alahindamist liikmesriikide poolt ja viivitamist asjakohase kooskõlastatud strateegia väljatöötamisel;
5. nõuab tungivalt, et Euroopa Liidu Nõukogu korraldaks ministrite kohtumise, et määrata kindlaks strateegia meditsiiniliste ressursside ja liikmesriikide humanitaarabi kooskõlastatud mobiliseerimiseks;
6. kutsub Euroopa Komisjoni üles koostama riigipõhise vajaduste hindamise kava, et määrata kindlaks vajadus tervishoiutöötajate, mobiilsete laborite, laboriseadmete, kaitseriietuse ja isolatsioonipalatitega ravikeskuste järele ning koordineerida nende kohaleviimist;
7. rõhutab vajadust tugevdada haiguspuhangu tõttu kannatavates piirkondades teaduslikku koostööd ja tehnoloogilist tuge, eesmärgiga luua kliinilised, epidemioloogilised ja diagnostilised infrastruktuurid ning juhtida erilist tähelepanu kohaliku personali mõjuvõimu suurendamisele;
8. kutsub komisjoni üles hoidma terviseohutuse komitee kaudu tihedaid sidemeid ECDC, WHO ja liikmesriikidega;
9. käsitleb WHO Ebola-puhangule reageerimise tegevuskava prioriteetsete tegevuste alusena, eelkõige puudutab see erinevat reageerimist nende riikide puhul, kus haigus on eriti laialt levinud ja esineb esmaseid juhtumeid, ning naaberriikide puhul, kelle valmisolekut tuleb suurendada;
10. palub liikmesriikidel koordineerida lendusid ja luua õhusillad, et võimaldada meditsiinitöötajate ja -varustuse liikumist kannatavatesse riikidesse ja piirkonda ning vajaduse korral meditsiinilist evakueerimist;
11. kutsub nõukogu ja komisjoni üles toetama ja kannustama Aafrika Liitu seoses vajadusega luua terviklik tegevuskava, kuna olukord halveneb kiiresti ning mõjutab haigusega seotud riikide majandust ja avalikku korda;
12. rõhutab, et praegust kriisi ei saa lahendada ainult tervishoiusüsteemid, vaid vaja on kooskõlastatud käsitlemisviisi, mis hõlmaks erinevaid sektoreid (tervishoid, haridus ja koolitus, kanalisatsioon, toiduabi), et tegeleda kriitiliste puudujääkidega kõigi hädavajalike teenuste puhul;
13. kutsub liikmesriike üles tegema põhjalikku nakkustõrjet ning andma koostöös ECDCga ohtude kohta avalikkusele üksikasjalikumat teavet;
14. kutsub liikmesriike ja komisjoni üles koordineerima ja tugevdama meditsiiniuuringuid ning Ebola vastu tõhusate ravimite ja vaktsiinide väljatöötamist;
15. palub arengukomisjonil esitada põhjalikke soovitusi epideemia pikaajaliste tagajärgede leevendamiseks ning kannatavate riikide tervishoiusüsteemide tugevdamiseks, et hoida ära sarnased haiguspuhangud;
16. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidu valitsustele ja parlamentidele ja Maailma Terviseorganisatsioonile.