Menetlus : 2014/2967(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0315/2014

Esitatud tekstid :

B8-0315/2014

Arutelud :

Hääletused :

PV 27/11/2014 - 10.6
CRE 27/11/2014 - 10.6
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2014)0069

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 139kWORD 61k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0311/2014
25.11.2014
PE539.038v01-00
 
B8-0315/2014

komisjoni avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2


komisjoni mõjuhindamissuuniste läbivaatamise kohta (2014/2967(RSP))


Jörg Leichtfried, Evelyn Regner, Patrizia Toia, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Vilija Blinkevičiūtė fraktsiooni S&D nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon komisjoni mõjuhindamissuuniste läbivaatamise kohta (2014/2967(RSP))  
B8‑0315/2014

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse hiljutist komisjoni mõjuhindamissuuniste läbivaatamise teemalist avalikku konsultatsiooni ja asjaomast läbivaadatud mõjuhindamissuuniste eelnõu,

–       võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni mõjuhinnangute sõltumatuse tagamise kohta(1),

 

–       võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.     arvestades, et mõjuhinnangutel on õigusaktide väljatöötamise varajases etapis kasutatava vahendina keskne roll ELi otsustusprotsessis ning nende eesmärk on pakkuda läbipaistvat, põhjalikku ja tasakaalustatud teavet käsitletava probleemi olemuse kohta, ELi tegevuse lisandväärtuse ning erinevate poliitikavalikute võimaliku majandusliku, sotsiaalse, ökoloogilise ja tervisemõju mõju kohta, samuti nende mõju kohta kodanike põhiõigustele;

B.     arvestades, et Lissaboni leping sisaldab horisontaalseid sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud sätteid (ELi toimimise lepingu artiklid 9 ja 11), mida tuleb liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ja teostamisel arvesse võtta ning mis nõuavad iga õigusakti ettepaneku sotsiaalse ja keskkonnamõju süvaanalüüsi;

C.     arvestades, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist on põhiõiguste hartal Euroopa Liidu aluslepingutega samaväärne õigusjõud ja mõjuhindamisel tuleks alati kontrollida õigusaktide kooskõla põhiõigustega;

D.     arvestades, et kehtivate mõjuhindamissuuniste kohaselt on peamised otsustajad selle üle, kas konkreetse algatuse puhul on mõjuhinnang vajalik või mitte, komisjoni peasekretariaat ja mõjuhindamiskomitee;

E.     arvestades, et mõjuhindamiskomiteel on tähtis roll mõjuhinnangute keskse kvaliteedikontrolli punktina;

F.     arvestades, et suunistes nõutakse võimaluse korral alati mõjude rahalist hindamist; arvestades, et kui ettevõtetele lühiajaliselt tekkivaid kulusid saab üldjuhul rahas väljendada, siis õigusloomest saadavat pikaajalist kasu (näiteks tervisehädade vähenemine või ökosüsteemide säilitamine) on tihtipeale võimatu rahanumbrites väljendada; arvestades, et sellest tulenevalt sunnib võimaluse korral arvnäitajate kasutamise rõhutamine eelistama kergemini arvudes väljendatavaid tegureid (nagu ettevõtjate kulud) näiteks sotsiaalsele ja ökoloogilisele kasule ning selle tulemusena ei võeta piisavalt arvesse kogu ühiskondlikku kulu ja kasu, eeskätt sotsiaalseid ja keskkonnakulusid ja vastavat kasu;

G.     arvestades, et ELi õigusnorme peaks püüdma lihtsustada nii, et seejuures järgitaks täielikult ELi tööohutuse ja töötervishoiu nõudeid, ELi töötajate õigusi ning ELi keskkonnaalaste õigusaktide põhimõtteid ja eesmärke;

H.     arvestades, et tõeline sõltumatu mõjuhinnang on eriti tähtis VKEde jaoks, kellel on sageli suurte ettevõtetega võrreldes raskem uute õiguslike ja haldusnõuetega kohaneda ning kes oma suuruse tõttu ei suuda regulatiivseid muutusi juba aegsasti ette näha;

I.      arvestades, et põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele” eesmärk on võtta VKEde huvisid arvesse juba poliitikakujundamise algjärgus, et muuta õigusaktid VKE-sõbralikumaks; arvestades, et kõnealuse põhimõtte tulemuslikuks rakendamiseks on mitmeid vahendeid, nagu näiteks VKE-testi kohaldamine tulevaste seadusandlike ettepanekute suhtes;

Kohaldamisala

1.      on rahul sellega, et komisjon on kohustunud mõjuhindamismeetodite parandamiseks mõjuhindamissuunised korrapäraselt läbi vaatama; palub komisjonil tagada majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaküsimuste ühevõrra põhjalik hindamine; nõuab, et komisjon tagaks kvalitatiivsete hinnangute täieliku arvessevõtmise, et hoiduda eelistamast selliseid kergemini arvudes väljendatavaid näitajaid nagu ettevõtjate kulud samavõrra tähtsatele sotsiaalse ja ökoloogilise kasulikkuse näitajatele; tunneb heameelt komisjoni otsustavusest hinnata kooskõla põhiõigustega;

2.      on veendunud, et komisjon peaks ka edaspidi järgima oma praegust tava esitada mõjuhinnang kõigi algatuste kohta, mis vastavad vähemalt ühele järgmistest kriteeriumidest:

–  komisjoni õigusloome- ja töökavas sisalduvad seadusandlikud ettepanekud;

–  seadusandlikud ettepanekud, mis ei sisaldu komisjoni õigusloome- ja töökavas, kuid millel on selge majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnamõju;

–  muud kui seadusandlikud algatused, milles määratletakse tulevased poliitikameetmed (näiteks valged raamatud, tegevuskavad, rahastamiskavad, rahvusvaheliste kokkulepete läbirääkimissuunised);

–  olulisel määral heaolu mõjutavad delegeeritud õigusaktid või rakendusaktid;

3.      on veendunud, et mõjuhinnangutest on suur abi otsuste tegemisel kõigis ELi institutsioonides ja et need on parema reguleerimisprotsessi tähtis osa; on aga veendunud, et need ei asenda poliitilisi hinnanguid ja otsuseid ning nende abil ei tohiks nurjata avalikest huvidest lähtuvat poliitikakujundamist;

4.      ootab, et uus komisjon selgitaks, kuidas ta kavatseb jätkata oma mõjuhindamissuuniste läbivaatamist, et võtta tema käsitust paremini arvesse oma arvamuse koostamisel komisjoni hiljutise õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi käsitleva teatise kohta, ilma et see mõjutaks parlamendi vastavaid seisukohti;

5.      rõhutab, et õigusaktide lihtsustamist (õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi) ei tohi kasutada ettekäändena eesmärkide pehmendamiseks küsimustes, mis on töötajate ohutuse ja heaolu või keskkonnakaitse seisukohast üliolulised; hoiatab, et parema reguleerimise või VKEde koormuse vähendamise ettekäändel ei tohiks propageerida regulatsioonide kaotamist; kutsub komisjoni üles mitte püstitama tagasihoidlikumaid eesmärke ning toonitab, et avaliku sektori poliitika eesmärke, sealhulgas keskkonna-, sotsiaalseid, tervishoiu- ja ohutusnõudeid, ei tohi ohtu seada;

6.      tuletab meelde, et halduskoormust käsitleva kõrgetasemelise töörühma neli liiget, kes esindavad ametiühinguid ja tarbijate õigusi, tervishoiu- ja keskkonnaorganisatsioone, on end selle rühma 14. oktoobril 2014 esitatud järeldustest distantseerinud ja avaldanud eriarvamuse; märgib, et ka VKEde esindusorganisatsioonid on kõrgetasemelise töörühma mitut järeldust kritiseerinud; palub komisjonil seda arvesse võtta ja kõigi kaasatud sidusrühmade probleemid protsessi integreerida;

7.      on kindlalt vastu halduskoormust käsitleva kõrgetasemelise töörühma ettepanekule moodustada väljaspoolne kõrgetasemeline nõuandev organ, kes käsitleks reguleerimise parandamist väljaspool ELi institutsioone ning kelle ülesanne oleks hinnata ettepanekute halduskoormust, eeskirjade täitmisest tulenevaid kulusid, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimist ja õigusliku aluse valikut, teha ettepanekuid reguleerimise parandamiseks ning jälgida ELi õigusaktide rakendamist liikmesriikides; on veendunud, et see variant tekitaks tõsiseid õiguspärasuse ja haldusega seotud probleeme ning kahjustaks tõsiselt komisjoni rolli ja õiguspärasust; nõuab tungivalt, et põhjalike ja tasakaalustatud mõjuhinnangute koostamise ülesanne jääks parlamendi süstemaatilise kontrolli all komisjonile;

Mõjuhindamiskomitee

8.      väljendab tõsist muret selle pärast, et läbivaadatud suuniste eelnõus ei ole mõjuhindamiskomitee roll mõjuhindamisprotsessis selgemalt määratletud; nõuab tungivalt, et komisjon selle vajakajäämise kõrvaldaks ja esitaks parlamendile saadetavas vastuses uues läbivaadatud suuniste eelnõus selgemalt mõjuhindamiskomiteed puudutavad menetlused, ning et kõik mõjuhinnangut eeldavad algatused peaksid saama mõjuhindamiskomitee heakskiidu;

9.      nõuab, et komisjon kehtestaks mõjuhindamiskomiteega seoses selged menetlused; on veendunud, et mõjuhindamiskomitee peaks jätkama tööd komisjoni sõltumatu kvaliteedikontrolli organina, ning nõuab mõjuhindamiskomitee sõltumatuse tugevdamist; nõuab, et majandus-, sotsiaal- ja keskkonnahuvid oleksid komitee koosseisus võrdselt esindatud; on veendunud, et vastutus mõjuhindamiste lõpptulemuse ja kvaliteedikontrolli eest peab alati jääma ELi institutsioonidele; teeb ettepaneku, et mõjuhindamiskomitee annaks aru otse parema õigusloome eest vastutavale komisjoni asepresidendile;

10.    rõhutab, et mõjuhindamiskomitee liikmed peaksid olema sõltumatud ja Euroopa Parlamendi kontrolli all, nii et samadel isikutel ei oleks korraga absoluutset otsustusõigust;

VKE-test

11.    tuletab meelde, et komisjon pidas 2011. aastal toimunud omapoolsel Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” läbivaatamisel kahetsusväärseks asjaolu, et VKE-testi olid oma riiklikesse otsustusprotsessidesse integreerinud ainult kaheksa liikmesriiki; peab õigeks, et komisjon võttis sellel läbivaatamisel selgelt sihiks VKE-testi tugevdamise; kahetseb aga asjaolu, et vastupidiselt tehtud avaldustele ei ole läbivaadatud mõjuhindamissuuniste eelnõus VKE-testi isegi mitte mainitud; palub komisjonil liikmesriikidelt veelgi tungivamalt nõuda, et nad lisaksid VKE-poliitika oma tegevuskavadesse;

12.    on veendunud, et VKE-testid ning toimivus- ja konkurentsivõime kontrollid ei tohiks jääda eraldiseisvateks protsessideks, vaid peaksid olema sellise tervikliku mõjuhinnangu osad, mille raames käsitletakse tasakaalustatud viisil kõiki tahke (näiteks majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid aspekte) ja püütakse hinnata lisaks kuludele ka ühiskonnale toodavat kasu ja uute turgude loomise potentsiaali; on veendunud, et nende protsessidega ei tohiks vähendada õigusaktide tulemuslikkust ega tekitada juurde bürokraatiat;

13.    nõuab VKE-testi säilitamist, et hinnata, milline on kogu õigusloometsükli mõju VKEdele, eelkõige võrreldes suurte ettevõtetega; on siiski veendunud, et mikroettevõtete automaatne väljajätmine ei ole õige lähenemine; toetab VKEde mõjuhinnangu puhul kohandatud lahendusi ja kergemat korda, kui saab tõestada, et see ei kahanda õigusaktide tulemuslikkust ning et vabastused või lihtsustatud kord ei suurenda killustatust ega takista VKEde pääsu siseturule; on ka veendunud vajaduses hoolikamalt tagada, et kavandatav poliitika ja eeskirjad kaitseksid VKEsid suuremate turul osalejate konkurentsivaenulik tegevuse eest;

14.    ergutab liikmesriike püüdma riiklikul tasandil VKEde jaoks halduskorda lihtsustada, võttes selleks Euroopa direktiivid siseriiklikku õigusesse nõuetekohaselt üle; rõhutab liikmesriikide õigust võtta vastu siseriiklikke õigusakte, kui EL on kehtestanud vaid miinimumsätted; tuletab meelde, et mõju järelhindamised ei tohiks kunagi asendada komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvaja ülesannet jälgida liidu õiguse tõhusat ja õigeaegset kohaldamist liikmesriikides;

15.    on veendunud, et VKEsid tuleks õigusloomeprotsessides, näiteks standardimise, intellektuaalomandi, teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise või avalike hangete valdkonnas rohkem kuulata; peab kahetsusväärseks, et nõukogu ei ole soovinud õigusaktide vastuvõtmisel VKEde vajadustega rohkem arvestada;

16.    palub komisjonil kaaluda eelkõige investeeringutele, innovatsioonile ja töökohtade loomisele avalduvat mõju;

Euroopa Parlamendis koostatavad mõjuhinnangud

17.    nõuab komisjoni mõjuhinnangute korrapärast ja võimalikult varajast kontrollimist Euroopa Parlamendi poolt ja eeskätt parlamendikomisjonide tasandil;

18.    tuletab meelde oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni mõjuhinnangute sõltumatuse tagamise kohta, milles nõuti parlamendi mõjuhinnangute järjekindlamat kasutamist; tuletab meelde, et mõjuhindamise üksus mõjuhindamise vahendina on juba olemas; on seisukohal, et enne komisjoni algsetesse ettepanekutesse tehtavate suuremate muudatuste vastuvõtmist oleks hea uurida parlamendi mõjuhinnanguid;

°

°       °

19.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule.

(1)

ELT C 380 E, 11.12.2012, lk 31.

Õigusalane teave