Resolutsiooni ettepanek - B8-0378/2015Resolutsiooni ettepanek
B8-0378/2015

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK 23. aprillil 2015. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu erakorralise kohtumise aruande, Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta

27.4.2015 - (2015/2660(RSP))

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2

Ska Keller, Judith Sargentini, Bodil Ceballos, Eva Joly, Jean Lambert, Barbara Lochbihler, Davor Škrlec, Ulrike Lunacek, Josep-Maria Terricabras, Ernest Urtasun fraktsiooni Verts/ALE nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0367/2015

Menetlus : 2015/2660(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B8-0378/2015
Esitatud tekstid :
B8-0378/2015
Arutelud :
Vastuvõetud tekstid :

B8‑0378/2015

Euroopa Parlamendi resolutsioon 23. aprillil 2015. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu erakorralise kohtumise aruande, Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta

(2015/2660(RSP))

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–       võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–       võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–       võttes arvesse 1951. aasta Genfi konventsiooni ja selle lisaprotokolli,

–       võttes arvesse oma 9. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide meetmete kohta, millega ohjata Süüria konfliktist tingitud põgenikevoolu[1],

–       võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni rändevoogude kohta Vahemerel, pidades eelkõige silmas traagilisi sündmusi Lampedusa lähedal[2],

–       võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta[3],

–       võttes arvesse kümnepunktilist tegevuskava, mille komisjon esitas enne 23. aprillil 2015 toimunud Euroopa Ülemkogu erakorralist kohtumist,

–       võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 23. aprilli 2015. aasta erakorralise kohtumise järel tehtud avaldust,

–       võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) Vahemere keskosa algatust ja ÜRO pagulaste ülemvoliniku ettepanekuid varjupaigataotlejate, pagulaste ja sisserändajate praeguse ja edaspidise saabumise lahendamiseks Euroopas,

–       võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.     arvestades, et rohkem kui 800 inimese uppumine oli suurim Vahemerel toimunud katastroof pärast Teist maailmasõda, ja arvestades, et alates 2015. aasta algusest on hukkunud vähemalt 1500 migranti ja veelgi rohkem on kadunuks jäänud;

B.     arvestades, et viimase kahekümne aasta jooksul on merel hukkunud üle 30 000 inimese ning see asjaolu rõhutab vajadust võtta täiesti erinevaid meetmeid ja teha kõik võimalik uppumisohus inimeste elu päästmiseks, kusjuures liikmesriigid peavad järgima oma rahvusvahelisi kohustusi merepääste valdkonnas;

C.     arvestades, et Vahemerel toimuvate päästetööde parandamise eesmärgil Itaalia algatatud patrull-, pääste- ja seireoperatsiooni Mare Nostrum käigus päästeti 364 tegutsemispäeva jooksul 150 810 migranti; arvestades, et teised liikmesriigid ei soovinud toetada Itaalia jõupingutusi inimeste päästmisel; arvestades, et Itaalia valitsus on sellest tulenevalt Mare Nostrumi operatsiooni lõpetanud;

D.     arvestades, et Frontexi koordineeritav ühisoperatsioon Triton käivitati täies mahus 1. novembril 2014; arvestades, et Tritoni geograafiline kohaldamisala moodustab vaid kolmandiku Mare Nostrumi omast; arvestades, et Tritoni tegevuspiirkond ulatub vaid 30 meremiili kaugusele Itaalia rannikust, samas kui Mare Nostrumi tegevus toimus avamerel, palju lähemal Liibüa rannikule; arvestades, et enamik põgenike laevu satub hätta Liibüa ranniku lähedal; arvestades, et Frontexi volitused hõlmavad piirivalvet ja ebaseadusliku rände ennetamist ning seetõttu ei saa aktiivsed otsingu- ja päästeoperatsioonid olla tema esmaseks ülesandeks, vaid ainult sekundaarseks tegevuseks juhul, kui mõni laev või alus on sattunud merehätta; tunnistades siiski, et Tritoni ressursse on kasutatud otsingu- ja päästetöödeks Itaalia otsingu- ja päästetööde koordineerimiskeskuse koordineerimisel;

E.     arvestades, et kaitset vajavate inimeste võimalused seaduslikult siseneda Euroopa Liitu on väga piiratud; arvestades, et hinnangute kohaselt siseneb 90 % varjupaigataotlejatest Euroopa Liitu tegelikult ebaseaduslikul moel; arvestades, et Süüria kodanikele väljastatud Schengeni viisade arv on Süüria sõja ajal järsult vähenenud, sest kui 2010. aastal väljastati 30 000 viisat, siis 2013. aastal samahästi kui mitte ühtegi; arvestades, et humanitaarviisade kasutamine ELis on väga piiratud: vaid pooltel liikmesriikidel on humanitaarviisa mingil kujul üldse olemas ja neid väljastatakse tavaliselt vaid erandjuhtudel; arvestades, et Euroopa Parlament on üldiselt pooldanud riiki sisenemise kaitstud menetluste kasutamist; arvestades, et oma 2. aprilli 2014. aasta resolutsioonis Stockholmi programmi vahehindamise kohta kutsus Euroopa Parlament liikmesriike üles „kasutama viisaeeskirja ja Schengeni piirieeskirjade olemasolevaid sätteid, millega võimaldatakse väljastada humanitaarviisasid”[4];

F.     arvestades, et UNHCRi hinnangul on Süüria naaberriikides ligi 3,9 miljonit Süüria pagulast; arvestades, et ELi liikmesriigid on UNHCRi ümberasustamisprogrammi kaudu võtnud vastu ainult 37 000 Süüria pagulast, kusjuures UNHCR nõuab 10 % Süüria pagulaste (370 000 inimest) ümberasustamist ja otsib kiiremas korras vähemalt 130 000 erikaitset vajavale pagulasele ümberasustamiskohta; arvestades, et peaaegu pooled liikmesriigid (13) ei ole seni ümber asustanud ühtegi pagulast;

G.     arvestades, et EL ja liikmesriigid soodustavad tegelikult kuritegelikku ja ohtlikku inimkaubandust sellega, et ehitavad kaitsetarasid ja sulevad üha tihedamalt oma välispiire kaitseks ebaseadusliku rände vastu, pakkumata võimalusi seaduslikuks sisenemiseks;

H.     arvestades, et liikmesriigid on nõudnud poliitilise koostöö tugevdamist Aafrika partneritega kõikidel tasanditel, et tegeleda ebaseadusliku rände põhjustega ning võidelda inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubandusega; arvestades, et 12. märtsil 2015 toimunud justiits- ja siseküsimuste nõukogu raames arutasid Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania siseministrid ning Euroopa Komisjon Itaalia siseministri Angelino Alfano esitatud ettepanekut anda otsingu- ja päästetööd ning ELi merepiiri kontroll allhankena üle sellistele riikidele nagu Egiptus ja Tuneesia, kes siis viiksid päästetud migrandid oma rannikule; arvestades, et selle ettepaneku eesmärk on saavutada tegelik heidutav mõju, nii et vähem migrante oleks valmis Euroopa rannikule jõudmiseks riskima oma eluga; arvestades, et siseministrid arutasid ka võimalusi rajada põgenikelaagrid Põhja-Aafrikasse ja menetleda varjupaigataotlusi neis laagrites;

I.      arvestades, et Eurostati andmetel võtavad vaid viis liikmesriiki vastu kolm neljandikku kõigist ELi saabuvatest põgenikest, ja arvestades, et riigid nagu Itaalia, Kreeka ja Malta on saavutamas oma vastuvõtuvõime piire;

1.      nõuab kiiremas korras ja seoses kasvava hukkunute arvuga ELi mere- ja maapiiril radikaalset muutust ELi varjupaigapoliitika prioriteetides, et vältida surmade arvu edasist kasvu, pakkuda neile, kes vajavad kaitset, võimalust turvaliseks ja seaduslikuks sisenemiseks ELi, kaitsta varjupaigataotluse esitamise õigust liidu välispiiridel ning suurendada solidaarsust ja vastutuse jagamist seoses EList varjupaiga otsijatega;

2.      väljendab pettumust 23. aprillil 2015. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu erakorralise kohtumise tulemuste pärast ja väljendab sügavat kahetsust riigipeade ja valitsusjuhtide suutmatuse üle leppida kokku meetmetes, mis tegeleksid Vahemere kriisi algpõhjustega ja hoiaksid ära edasisi katastroofe;

3.      võtab teadmiseks üleskutse ELi Tritoni operatsiooni kiireks tugevdamiseks, kolmekordistades selle rahastamist aastatel 2015 ja 2016, mis teeb võimalikuks otsingu- ja päästeoperatsioonides osaleda võivate laevade nähtavama kohaloleku Vahemerel; nõuab, et need täiendavad vahendid suunataks üksnes otsingu- ja päästetegevusse, et päästa inimelusid; tuletab siiski meelde Frontexi piiratud volitusi, mis puudutavad piiride valvamise prioriteetsust otsingu- ja päästeoperatsioonide ees, ning väljendab sügavat kahetsust asjaolu pärast, et liikmesriigid ei suutnud kokku leppida Tritoni tegevuspiirkonna laiendamises lähemale sellele piirkonnale, kus enamik põgenikepaate tegelikult merehätta satuvad; kutsub seetõttu kiiremas korras liikmesriike üles muutma operatsiooni Triton tegevuskava, nii et selle tegevuspiirkond ulatuks ka avamerele ning selle tegevus hõlmaks ka otsingu- ja päästetöid;

4.      nõuab töökindla ja alalise humanitaarse Euroopa päästeoperatsiooni loomist, mis tegutseks sarnaselt Mare Nostrumile avamerel ja milles kõik liikmesriigid osaleksid finantsvahendite, varustuse ja ressurssidega; nõuab ELilt sellise operatsiooni kaasrahastamist ning hoiatab nõukogu ja komisjoni, et Euroopa Parlament võib 2016. aasta eelarve maha hääletada, kui selles ei ole ette nähtud vahendeid otsingu- ja päästetöödeks;

5.      väljendab kahetsust, et Euroopa Ülemkogu avalduses puudusid mis tahes kaalukad ettepanekud turvalise ja seadusliku sisenemise kindlustamiseks Euroopa Liitu nii varjupaigataotlejate kui ka sisserändajate jaoks;

6.      nõuab tungivalt, et liikmesriigid ei blokeeriks käimasolevatel viisaeeskirja käsitlevatel läbirääkimistel rangete ühiseeskirjade kehtestamist humanitaarviisadele; palub kõigil liikmesriikidel kasutada täies ulatuses ära olemasolevad võimalused humanitaarviisade väljastamiseks oma saatkondades ja konsulaatides, nii et kaitset vajavad isikud saaksid siseneda ELi turvaliselt laeva või lennukiga ega peaks oma elu meresõiduks kõlbmatus salakaubapaadis ohtu seadma;

7.      nõuab Süüria põgenikele kehtivate viisanõuete viivitamatut tühistamist; palub liikmesriikidel ja komisjonil kaaluda tõsiselt võimalust rakendada ajutise kaitse direktiivi; juhib tähelepanu asjaolule, et kui EL kasutaks seda direktiivi Süüria suhtes, võiks kõigile süürlastele anda terveks kaitseperioodiks elamisload, mis võimaldaks neil legaalselt töötada ja saada arstiabi; rõhutab, et selline mehhanism võiks ka julgustada liikmesriike ümber paigutama põgenikke nendest liikmesriikidest, kus vastuvõtuvõime on ammendatud; tuletab meelde, et Euroopa Parlament palus juba 2013. aastal rakendada Süüria kriisi lahendamiseks ajutise kaitse direktiivi;

8.      väljendab heameelt kavandatava ELi-ülese ümberasustamise katseprojekti üle (lisaks üksikute liikmesriikide ümberasustamisprojektidele); väljendab siiski kahetsust väheambitsioonika eesmärgi üle asustada ümber vaid 5000 Süüria põgenikku; tuletab meelde, et UNHCR otsib ümberasustamiskohta vähemalt 130 000 pagulasele; palub tungivalt, et liikmesriigid – ja eriti need liikmesriigid, kes ei ole senini ümberasustamisprotsessi üldse panustanud – leiaksid võimaluse pagulaste ümberasustamiseks; palub komisjonil teha ettepanek Euroopa ümberasustamisprogrammi kohta, mis sisaldaks siduvaid kohustusi liikmesriikidele võtta vastu pagulasi vastavalt õiglasele jaotuskvoodile, milles võetakse arvesse elanikkonna suurust ja majandusnäitajaid ning juba vastuvõetud pagulaste arvu;

9.      palub kõigil liikmesriikidel kasutada täies ulatuses ära teisi võimalusi turvalise ja seadusliku sisenemise kindlustamiseks Euroopa Liitu, nagu tõhustatud perekonna taasühinemine, erasponsorluse programmid ning õppe- ja töörände kavad, nii et inimesed, kes vajavad rahvusvahelist kaitset, võiksid jõuda Euroopasse, ilma et peaksid selleks kasutama kuritegelikke inimkaubitsejaid või ohtlikke ja ebaseaduslikke mere- ja piiriületamisi;

10.    kutsub liikmesriike üles muutma prioriteediks põgenike ja migrantide jaoks turvalise ja seadusliku sisenemise ning mitte kasutama ELi vahendeid selleks, et rahastada rännet piiravaid meetmeid, nagu traataedade ja kinnipidamiskeskuste ehitamine;

11.    väljendab sügavat muret Euroopa Ülemkogu kavandatud koostööviiside pärast kolmandate riikidega, et ennetada ebaseaduslikku rännet Euroopasse;

12.    kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viivitamatult lõpetama koostöö ebaseadusliku rände ennetamiseks ja piirikontrolli tõhustamiseks kolmandate riikidega nagu Eritrea ja Egiptus, kes tegelikult loovutavad põgenikke, ning lõpetama mis tahes finantsabi andmise sellistele režiimidele, võttes arvesse ÜRO ja VVOde aruandeid inimõiguste rikkumiste kohta; nõuab Hartumi protsessi asendamist sellise protsessiga, mis põhineks inimõiguste täielikul austamisel ja keskenduks elutingimuste kui rände algpõhjuste parandamisele;

13.    palub komisjonil vaadata läbi kõik välismõju omavad poliitikasuunad, nagu kaubandus, kalandus ja põllumajandus, mis tegelevad rändevoogude struktuuriliste põhjustega, kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 208;

14.    lükkab tagasi liikmesriikide ettepanekud luua kolmandatesse riikidesse Euroopa põgenikekeskused ning kaasata Põhja-Aafrika riigid Euroopa otsingu- ja päästetegevusse, eesmärgiga põgenikud kinni pidada ja tagasi Aafrika rannikule toimetada; palub komisjonil esitada seoses sellega Euroopa Parlamendile hinnang selliste ettepanekute vastavuse kohta rahvusvahelisele õigusele, eelkõige Genfi konventsioonile, ja mis tahes muude praktiliste ja juriidiliste takistuste kohta nende rakendamisel;

15.    lükkab tagasi Euroopa Ülemkogu esitatud idee siduda ÜJKP (ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika) tsiviil- ja sõjalised operatsioonid rändepoliitikaga; lükkab samuti tagasi idee käivitada kiiresti ÜJKP operatsioon, mille eesmärgiks on rakendada inimeste ebaseaduslikuks üle piiri toimetamiseks kasutatavate laevade suhtes sõjalist jõudu; palub Euroopa Ülemkogul ja komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal esitada esimese sammuna poliitiline kontseptsioon, milles muu hulgas oleks selgitatud, kuidas kavatsetakse tagada Põhja-Aafrika riikide seaduste, Euroopa ja rahvusvahelise õiguse järgimine, pidada täielikult kinni ÜRO hartast ja vältida mis tahes kahju tsiviilisikute elule ja rannikul asuvale taristule;

16.    lükkab samuti tagasi kava ühendada kontroll maapiiridel ja seiretegevus Tuneesias, Egiptuses, Sudaanis, Malis ja Nigeris käimasolevate ÜJKP missioonidega, kuna suurem osa neist väikestest missioonidest on seotud konkreetse mandaadiga, keskendudes julgeoleku parandamisele ebastabiilsetes riikides ning Aafrika ja rahvusvaheliste organisatsioonide (nagu Aafrika Liit ja ÜRO) rahutagamispüüdluste toetamisele; on veendunud, et EL peaks esmatähtsaks pidama rändevoogusid põhjustavate konfliktide lahendamist, selle asemel et keskenduda heidutamisele ja tagajärgede ohjamisele;

17.    rõhutab, et vastavalt Lissaboni lepingule ja selle artiklile 43 võiks EL ÜJKP raames kasutada oma liikmesriikide merejõude, et suurendada jõupingutusi humanitaarabi- ja päästeoperatsioonide läbiviimisel Vahemeres;

18.    palub komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal kasutada kõiki diplomaatilisi ja välispoliitilisi vahendeid selleks, et tegeleda poliitiliste kriiside ja relvastatud konfliktide algpõhjustega, mille tõttu miljonid inimesed on sunnitud oma kodudest lahkuma;

19.    võtab teadmiseks, et liikmesriigid nõuavad koheseid meetmeid inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu võitlemiseks kooskõlas rahvusvahelise õigusega; kutsub seoses sellega liikmesriike keskenduma inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu võitlemisele siiski koostöös Europoli, Frontexi, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) ja Eurojustiga; tuletab meelde, et salakaubitsejate vastu saab tõhusalt võidelda vaid siis, kui on tagatud turvaline ja seaduslik sisenemine, millega lõigatakse läbi nende kuritegeliku ja halastamatu äri juured;

20.    nõuab, et EL ja liikmesriigid muudaksid või vaataksid läbi kõik õigusaktid, millega karistatakse inimesi, kes aitavad merel hättasattunud migrante; palub komisjonil läbi vaadata nõukogu direktiiv 2002/90/EÜ, milles määratakse kindlaks ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele kaasaaitamise eest määratavad karistused, et täpsustada, et merel hättasattunud migrantidele humanitaarabi andmine on tänuväärne ega tohiks olla kunagi mingil moel karistatav;

21.    väljendab pettumust, et Euroopa Ülemkogul ei suudetud kokku leppida programmis põgenike ümberpaigutamiseks nendest liikmesriikidest, kes on saavutamas oma vastuvõtuvõime piire, nagu Itaalia, Kreeka ja Malta, teistesse liikmesriikidesse, keda põgenike ja migrantide saabumine nii palju ei mõjuta; mõistab hukka paljude liikmesriikide soovimatuse jagada vastutust ja paigutada ümber põgenikke teistest ELi osadest ning kutsub komisjoni ja liikmesriike tungivalt üles esitama selles küsimuses ambitsioonika ettepaneku, mis põhineks Dublini määruse artiklite 33 ja 36 tekstil ja mõttel;

22.    võtab teadmiseks Dublini määruse toimimise 2016. aastaks kavandatud läbivaatamise ning rände ja siseküsimuste voliniku avalduse, et Dublini süsteem vaadatakse läbi juba käesoleval aastal; palub komisjonil uurida praeguse Dublini süsteemi alternatiive, mis oleksid õiglasemad nii liikmesriikide kui ka varjupaigataotlejate suhtes; pakub välja, et süsteem, mille alusel varjupaigataotlejad saaksid taotleda varjupaika liikmesriigis, kus neil juba on perekondlikud või kogukondlikud sidemed või paremad tööväljavaated, parandaks oluliselt nende integreerumisväljavaateid; lisaks vähendaks selline süsteem märkimisväärselt ELi-sisest ebaseaduslikku edasiliikumist, samuti nagu ka vajadust sunnimeetmete järele, näiteks varjupaigataotlejate kinnipidamine eesmärgiga nad vastutavasse liikmesriiki tagasi saata; teeb ka ettepaneku, et rahastamise õiglaseks jaotamiseks liikmesriikide vahel ning selliste varjupaigataotlejate paigutamiseks, kellel ei ole ühegi liikmesriigi suhtes eelistust, võiks välja töötada jaotuskvoodid; palub ühtlasi komisjonil esitada ettepanekud varjupaigaotsuste vastastikuse tunnustamise võimaldamiseks ning rahvusvahelise kaitse seisundi ülekandmiseks ELi piires;

23.    kutsub liikmesriike üles ilmutama senikaua oma solidaarsust, kasutades selleks täiel määral Dublini määruse kõiki võimalusi, sh sätteid, mis puudutavad perekonna taasühinemist ja saatjata alaealisi ning kaalutlusõigust käsitlevaid sätteid;

24.    tervitab üleskutset kõigile osalevatele liikmesriikidele võtta kiiresti ja täielikult üle Euroopa ühine varjupaigasüsteem ning rakendada seda tõhusalt;

25.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, Euroopa Komisjoni presidendile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikide parlamentide esimeestele.