Menetlus : 2015/3035(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0052/2016

Esitatud tekstid :

B8-0052/2016

Arutelud :

Hääletused :

Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0020

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 306kWORD 102k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0050/2016
14.1.2016
PE575.954v01-00
 
B8-0052/2016

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2


ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkudeks (2015/3035(RSP))


Beatriz Becerra Basterrechea, Filiz Hyusmenova, Ilhan Kyuchyuk, Jozo Radoš, Marietje Schaake, Pavel Telička, Hilde Vautmans, Ivo Vajgl fraktsiooni ALDE nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkudeks (2015/3035(RSP))  
B8-0052/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO inimõiguste konventsioone ning nende fakultatiivprotokolle, sealhulgas lapse õiguste konventsiooni ja konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu (UNHRC),

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas kiireloomulisi resolutsioone sellel teemal,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta aruannet ÜRO Peaassambleele,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et 2015 ja 2016 on aastad, mil tähistatakse olulisi inimõiguste, rahu ja julgeolekuga seotud aastapäevi: Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomise 70. aastapäeva, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti 50. aastapäeva, ÜRO arenguõiguse deklaratsiooni (1986) ning Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi (1995) vastavalt 40. ja 20. aastapäeva ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni naiste, rahu ja julgeoleku kohta (2000) ja aastatuhande arengueesmärkide (2000) 15. aastapäeva;

B.  arvestades, et inimõiguste järgimine sõltumata rassist, päritolust, soost või nahavärvist on iga riigi kohustus; kinnitades oma austust inimõiguste jagamatuse suhtes – ükskõik kas tegemist on kodaniku-, majanduslike, sotsiaalsete või kultuuriliste õigustega –, ning et need on omavahel seotud ja omavahel sõltuvad, ning olles arvamusel, et ükskõik millisest õigusest ilmajäämisel on otsene ja negatiivne mõju teistele õigustele; arvestades, et kõigil riikidel on kohustus austada oma elanike põhiõigusi ja võtta konkreetseid meetmeid nende õiguste tagamisele kaasaaitamiseks riiklikul tasandil ning teha rahvusvahelisel tasandil koostööd inimõiguste kasutamise ees seisvate takistuste kaotamiseks kõigis valdkondades;

C.  arvestades, et inimõiguste üldkehtivuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa ELi eetilisest ja õiguslikust acquis'st ning üks Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakividest;

D.  arvestades, et liidu tegevus suhetes kolmandate riikidega põhineb Lissaboni lepingu artiklil 21, milles kinnitatakse inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust ja jagamatust ning sätestatakse inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine;

E.  arvestades, et inimõiguste austamine tuleks muuta üheks prioriteediks kõigis poliitikavaldkondades, mis hõlmavad rahu ja julgeolekut, arengukoostööd, kaubandust ja investeeringuid, humanitaarabi, kliimamuutusi ja võitlust terrorismi vastu, sest nendes valdkondades ei saa võtta meetmeid inimõigusi austamata;

F.  arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanism ja erimenetlused konkreetsete riikide olukorraga või valdkondlike küsimustega tegelemiseks aitavad kõik kaasa inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ja järgimisele;

G.  arvestades, et kahetsusväärselt peetakse osa ÜRO Inimõiguste Nõukogu praegustest liikmetest kõige tõsisemateks inimõiguste rikkujateks, nende koostöö ÜRO erimenetluste raames on küsitav ja nad ole täitnud oma aruandluskohustust ÜRO inimõiguste lepingu alusel loodud organite ees;

ÜRO Inimõiguste Nõukogu

1.  peab tervitatavaks suursaadik Choi Kyong-limi nimetamist ÜRO Inimõiguste Nõukogu esimeheks 2016. aastaks;

2.  peab tervitatavaks ÜRO Peaassambleele esitatavat ÜRO Inimõiguste Nõukogu aastaaruannet oma 28., 29. ja 30. istungjärgu kohta;

3.  kordab oma seisukohta, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmed tuleks valida riikidest, kus austatakse inimõigusi, õigusriigi põhimõtet ja demokraatiat, ning nõuab tungivalt, et ÜRO liikmesriigid kohaldaksid inimõiguste austamisel põhinevaid kriteeriume riikide valimisel ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks; väljendab muret inimõiguste rikkumise üle mõnes äsja ÜRO inimõiguste Nõukogu liikmeks valitud riigis, ja rõhutab, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõltumatust tuleb kindlasti kaitsta, tagamaks, et ta saaks oma volitusi tulemuslikult ja erapooletult täita ka edaspidi;

4.  kinnitab taas oma toetust erimenetlustele ja volitatud esindajate sõltumatusele, mis võimaldab neil oma ülesandeid täielikult erapooletult täita, ning kutsub kõiki riike nende menetlustega koostööd tegema;

5.  kinnitab taas, kui oluline on inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise universaalsus, et jõuda täielikule arusaamale inimõiguste olukorrast kõikides ÜRO liikmesriikides, ja avaldab veel kord toetust läbivaatamise teisele tsüklile, milles keskendutakse esimese tsükli jooksul vastu võetud soovituste rakendamisele; kordab siiski oma nõudmist, et soovitused, mida riigid esimeses tsüklis heaks ei kiitnud, võetaks inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise jätkuvas protsessis kaalumisele;

6.  rõhutab vajadust tagada, et paljud sidusrühmad, eelkõige kodanikuühiskond, võtaksid üldise korrapärase läbivaatamise protsessist täielikult osa, ja väljendab muret, et kodanikuühiskonna osalemist üldise korrapärase läbivaatamise protsessis on takistanud ranged piirangud ja järjest suurenevad kitsendused;

7.  kutsub sellega seoses kõiki ELi liikmesriike üles kasutama üldist korrapärast läbivaatamist inimõiguste olukorra hindamiseks ELi liikmesriikides, rõhutades, et kõigi ELi liikmesriikide jaoks on oluline osaleda aktiivselt ja esitada soovitusi ELi liikmesriikide üldise korrapärase läbivaatamise käigus, ning nõuab seetõttu, et EL ja komisjon toetaksid tehniliselt kodanikuühiskonna osalejaid töös, mida nad teevad ELi liikmesriikide üldise korrapärase läbivaatamise nimel, sealhulgas Genfis toimuvate kohtumiste hõlbustamisega;

8.  nõuab, et EL ja komisjon võtaksid kõigis ELi poliitikaalastes aruteludes asjaomaste riikidega üldise korrapärase läbivaatamise soovituste järelmeetmeid, et uurida, mil viisil ja milliste vahenditega neid soovitusi riikide ja piirkondlike strateegiate kaudu rakendada;

9.  väljendab heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku muutuste algatuse üle, mille eesmärk on parandada ja tugevdada ÜRO inimõiguste büroode ülemaailmset kohalolekut sellega, et luuakse kaheksa piirkondlikku keskust, kes partneritega otsest koostööd tehes jälgivad ja edendavad inimõigusi, et muuta inimõiguste mehhanismidega seotud soovitused kohapeal tegelikkuseks;

Kodaniku- ja poliitilised õigused

10.  väljendab muret mõnes riigis läbiviidava põhikirja läbivaatamise pärast, mille eesmärk on muuta presidendi ametiaegade kohta kehtestatud piirangut – see küsimus on tekitanud mõnel puhul valimistega seotud vägivalda; kinnitab, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste, sh individuaalse ja kollektiivse sõnavabaduse ning kogunemis- ja ühinemisvabaduse austamine on demokraatliku, salliva ja pluralistliku ühiskonna ainsad näitajad;

11.  kordab taas, et endale poliitiliste juhtide vaba valimine korrapäraselt peetavatel õiguspärastel valimistel üldise ja võrdse valimisõiguse alusel on vastavalt inimõiguste ülddeklaratsioonile (artikli 21 lõige 3) ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile (artikkel 25) kõigi kodanike põhiõigus, ning kinnitab, et sõnavabadus ning elujõuline ja soodne keskkond sõltumatu ja pluralistliku kodanikuühiskonna jaoks on eeltingimused inimõiguste austamise edendamiseks;

12.  mõistab hukka inimõiguste kaitsjate ja opositsiooniliikmete jätkuva ahistamise ja kinnipidamise valitsusjõudude poolt mitmetes kolmandates riikides; väljendab muret seoses ebaõiglaste ja piiravate õigusaktidega, sh piirangutega välisrahastamisele, mis põhjustavad kodanikuühiskonna tegevusruumi ahenemist; kutsub kõiki valitsusi üles edendama ja toetama ajakirjandusvabadust, kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjate tegevust ning võimaldama neil tegutseda ilma neid hirmutamata, represseerimata või ähvardamata;

13.  väljendab tõsist muret humanitaarabitöötajate ja meditsiiniasutuste suhtes toime pandud rünnakute üle, nagu hiljutised rünnakud organisatsiooni Piirideta Arstid tervisekeskustele Afganistanis Kunduzis 3. oktoobril 2015 ja Jeemenis Razahis 10. jaanuaril 2016; rõhutab, et kõik humanitaaroperatsioonide ja tsiviilisikute vastu suunatud rünnakud on rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt selgelt keelatud ning kutsub konflikti osalisi järgima rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtteid ja hoiduma tsiviiltaristu tahtlikult sihtmärgiks võtmisest; rõhutab, kui oluline on abitöötajate turvalisuse parandamine, et rünnakutele tõhusamalt reageerida;

14.  on seisukohal, et tänapäeva digitehnoloogiad pakuvad nii väljakutseid kui ka võimalusi eraelu puutumatuse kaitseks ja sõnavabaduse kasutamiseks internetis kogu maailmas; väljendab sellega seoses heameelt, et on määratud ametisse ÜRO eriraportöör eraelu puutumatuse õiguse küsimustes digitaalajastul, kelle volitused hõlmavad puutumatuse ja järelevalve probleeme, mis mõjutavad inimesi internetis ja väljaspool seda;

15.  kordab oma pikaajalist vastuseisu surmanuhtlusele, piinamisele ning julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise kasutamisele karistuse eesmärgil mis tahes juhtudel ja mis tahes asjaoludel; rõhutab taas, et surmanuhtluse kaotamine aitab kaasa inimväärikuse suurendamisele, ja kinnitab, et kaitseb igati iga inimese õigust elule ja inimväärikusele;

16.  kiidab heaks seni tehtud olulised edusammud, mille kohaselt paljud riigid on surmanuhtluse täideviimise peatanud, teised aga võtnud vastu õigusakte surmanuhtluse kaotamiseks; peab siiski kahetsusväärseks, et mõnes riigis on surmanuhtlus viimastel aastatel uuesti kehtestatud; palub nendel riikidel, kes on surmanuhtluse kaotanud või selle täideviimisele pikaajalise moratooriumi kehtestanud, surmanuhtlust mitte taastada;

Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused

17.  peab kahetsusväärseks, et rohkem kui 20 aastat pärast Viini deklaratsiooni vastu võtmist kõigi inimõiguste universaalsuse, jagamatuse, vastastikuse sõltuvuse ja omavahelise seotuse kohta ei suhtuta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisse pakti samamoodi ja samasuguse rõhuga nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisse pakti; kiidab heaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu pingutused kohelda kõiki inimõigusi ühtemoodi ja pidada neid kõiki võrdselt tähtsaks ning nimetada selleks majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õigustega seotud erimenetluste volitatud esindajad;

18.  väljendab suurt muret äärmise vaesuse suurenemise pärast, mis ohustab kõigi inimõiguste täielikku kasutamist; peab seepärast tervitatavaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportööri aruannet äärmise vaesuse ja inimõiguste kohta (A/HRC/29/31) ning toetab tema ettepanekuid äärmise vaesuse kaotamise kohta, mis hõlmavad järgmist: majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele õigustele kodaniku- ja poliitiliste õigustega ühesuguse tähtsuse ja prioriteetsuse andmine; sotsiaalkaitseõiguse tunnustamine; eelkõige ebavõrdsuse vähendamisele suunatud maksupoliitika rakendamine; võrdsust tagava õiguse taaselustamine ja sellele sisu andmine; ressursside ümberjagamise küsimuste asetamine inimõiguste alaste arutelude keskmesse;

19.  on seisukohal, et kodanike õiguste rikkumist tingib ka korruptsioon, maksudest kõrvalehoidumine, avalike hüvede halb majandamine ja aruandekohustuse puudumine, sest selle tõttu ei jõua riigi eelarvesse raha, mis peaks eraldatama inimõiguste edendamisele sellistes äärmiselt vajalikes avalikes teenustes nagu haridus, esmatasandi tervishoiuteenused ja muu sotsiaalne infrastruktuur; on seisukohal, et meetmed, millega tagatakse inimõigused, eelkõige õigus teabele, sõna- ja kogunemisvabadus, õigus sõltumatule kohtusüsteemile ja demokraatlikule osalemisele ühiskonna asjades, on võitluses korruptsiooni vastu keskse tähtsusega;

Äritegevus ja inimõigused

20.  toetab igati ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tulemuslikku ja ulatuslikku rakendamist nii ELis kui ka mujal, muu hulgas riiklike tegevuskavade väljatöötamise kaudu; rõhutab, et ÜRO juhtpõhimõtete tulemuslikus rakendamises esinevate puuduste kõrvaldamiseks tuleb võtta kõik vajalikud meetmed, sh õigusemõistmise ja õiguskaitsevahendite kättesaadavust puudutavad meetmed;

21.  kutsub ÜROd ja ELi üles tegelema maaõiguste eest võitlejate küsimusega, kes on tagakiusamise, sh ähvarduste, ahistamise, meelevaldse vahistamise, kallaletungide ja mõrvade ohvrid, kuna kritiseerivad kolmandates riikides toimuvat suuremahulist maaomandamist, mis rikub maaelanikkondade õigust maale ja toidule; nõuab, et ÜRO mehhanismid ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava kaasaksid süstemaatiliselt maaõiguste eest võitlejaid oma inimõigustealastesse projektidesse;

22.  väljendab heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku algatuse üle edendada aruandekohustuse ja õiguskaitsevahendite projekti, eesmärgiga aidata kaasa siseriiklikus õiguses ettenähtud õiguskaitsevahendite õiglasema ja mõjusama süsteemi kehtestamisele, eelkõige jämedate inimõiguste rikkumise juhtumite korral ärisektoris; palub kõigil valitsustel täita oma kohustused inimõiguste järgimise tagamisel, samuti õigussüsteemile juurdepääsu tagamisel äritegevusega seotud inimõiguste rikkumise ohvritele, kes nii oma riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil kogevad õiguskaitsevahenditele juurdepääsul praktilisi ja õiguslikke raskusi;

23.  märgib, et valitsustevaheline avatud töörühm, kes töötab välja rahvusvahelise õiguslikult siduva vahendi riikidevaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas, mis moodustati ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooniga, pidas oma esimese istungi 2015. aasta juulis; nõuab, et EL ja liikmesriigid osaleksid aktiivselt eelnimetatud õiguslikult siduva rahvusvahelise vahendi läbirääkimistel;

Ränne

24.  väljendab muret humanitaarkriisi pärast, mis on suurim kriis pärast Teist maailmasõda ja mille on põhjustanud see, et järjest rohkem inimesi on sunnitud lahkuma oma kodudest tagakiusamise, relvastatud konfliktide ja üldise vägivalla tõttu ning kaitse ja parema elu otsinguil ning riskivad ohtliku teekonna ettevõtmisel oma eluga;

25.  palub kõigil riikidel võtta rände suhtes vastu inimõigustel põhinev käsitus, milles rändajate õigused asetatakse rändepoliitika ja selle juhtimise keskmesse, pöörates eritähelepanu tõrjutud ja ebasoodsas olukorras olevatele rändajate rühmadele, nagu naised ja lapsed; palub kõigil riikidel tegeleda naiste ja tütarlaste vastase soopõhise vägivalla probleemiga ning rõhutab, kui tähtis on sooliste aspektide arvestamine rändepoliitika kujundamises, et naiste ja tütarlaste erivajadusi arvesse võtta;

26.  tuletab meelde, et kõigil riikidel on kohustus austada ja kaitsta kõigi oma jurisdiktsioonis olevate isikute inimõigusi olenemata nende kodakondsusest või päritolust ja sisserändestaatusest; tuletab meelde, et rändajate tagasisaatmist tuleks ellu viia ainult nii, et rändaja õigusi võetakse täielikult arvesse, vabade ja teabepõhiste otsuste alusel ning üksnes juhul, kui nende õigused on koduriigis kaitstud; palub valitsustel lõpetada rändajate meelevaldne vahistamine ja kinnipidamine;

Kliimamuutus ja inimõigused

27.  väljendab heameelt seoses ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonil põhineva Pariisi kokkuleppega, mis hõlmab kohanemist, leevendamist, tehnoloogia arendamist ja tehnosiiret ning suutlikkuse suurendamist; nõuab, et kliimamuutuste teema tuleks muuta üheks prioriteediks kõigis majanduspoliitika valdkondades; nõuab tungivalt, et kõik kokkuleppe allkirjastanud osalisriigid võtaksid vastu kiireloomulised ja ulatuslikud leevendamis- ja kohandamismeetmed, muutes kliimamuutuse kõigi poliitikavaldkondade lahutamatuks osaks;

28.  tuletab meelde, et kliimamuutuste kahjulik mõju kujutab endast vahetut ja potentsiaalselt pöördumatut ülemaailmset ohtu inimõiguste täielikule kasutamisele ning et sellel on märkimisväärne mõju ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, kelle õiguste olukord on niigi juba ebakindel; märgib murelikult, et kliimaga seotud nähtused, nagu meretaseme tõus ja äärmuslikud ilmamuutused, mille tagajärjel tekivad põuad ja üleujutused, toovad tõenäoliselt kaasa veelgi suurema hulga inimeste hukkumise, elanikkonna ümberasumise ning toidu ja vee puuduse;

29.  kutsub rahvusvahelist üldsust üles käsitlema kliimapagulase mõiste õigusalaseid lünki, sealhulgas selle võimalikku määratlemist rahvusvahelises õiguses või muudes õiguslikult siduvates rahvusvahelistes lepingutes;

Naiste õigused

30.  väljendab heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu hiljutise naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva resolutsiooni 2242 üle, millega muudetakse naised keskseks teguriks kõigis jõupingutustes ülemaailmsete probleemide lahendamisel, milleks on näiteks kasvav vägivaldne äärmuslus, kliimamuutus, ränne, jätkusuutlik areng, rahu ja julgeolek; tunnustab ÜRO ülemaailmse uuringu järeldusi naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamise kohta, milles rõhutati naiste juhtimise ja osaluse olulisust konfliktide lahendamisel ja rahu kindlustamisel ning asjaolu, et naiste osalemine on parandanud humanitaarabi, tõhustanud rahutagajate jõupingutusi, kindlustanud rahuläbirääkimiste õnnestumist ja aidanud võidelda vägivaldse äärmuslusega;

31.  väljendab nördimust asjaolu üle, et alates selliste vägivaldsete äärmusrühmituste nagu Daesh Süürias ja Iraagis ning Boko Haram Lääne-Aafrikas esilekerkimisest on naistevastane vägivald omandanud uue mõõtme, mis on hirmuäratavam kui kunagi varem, sest seksuaalvägivald on muutunud nende äärmusrühmituste eesmärkide, ideoloogia ja tuluallikate lahutamatuks osaks – see kõik esitab rahvusvahelisele üldsusele uue, kriitilise tähtsusega väljakutse; kutsub kõiki valitsusi ja ÜRO institutsioone võtma endale suuremaid kohustusi nende ebainimlike kuritegudega võitlemiseks, et taastada naiste väärikus, tagades neile õigusemõistmise, hüvituse ja toetuse;

32.  on seisukohal, et naiste sõltumatuse tagamine selle kaudu, et tegeletakse naiste ja meeste vahelise ebavõrdsuse probleemiga, mis muudab naised ja tüdrukud konflikti tingimustes kaitsetuks, on üks äärmusluse vastu võitlemise võimalusi; kutsub ÜROd ja tema liikmesriike üles astuma konkreetseid samme naiste sõltumatuse tagamiseks ja nende sisukaks kaasamiseks konfliktide ennetamisse ja lahendamisse ning rahuläbirääkimistesse ja rahu ülesehitamise protsessi, suurendades nende esindatust kõigil otsuste tegemise tasanditel, sh riiklikes, piirkondlikes ja rahvusvahelistes institutsioonides ja mehhanismides;

Laste õigused

33.  tuletab meelde, et 1989. aastal vastu võetud lapse õiguste konventsioonis, mis on kõige arvukamates riikides ratifitseeritud rahvusvaheline inimõigustealane õigusakt, on sätestatud paljud laste õigused, sh õigus elule, tervisele ja haridusele, õigus mängida, õigus perekonnaelule, õigus kaitsele vägivalla ja diskrimineerimise eest ning õigus oma arvamuse ärakuulamisele; palub, et kõik konventsiooniosalised täidaksid oma kohustusi;

34.  peab kiiduväärseks ÜRO kavandatavat ülemaailmset uurimust, mille eesmärk on kaardistada jälgimise ja hindava analüüsi abil see, kuidas kehtivaid rahvusvahelisi õigusakte ja norme kohapeal rakendatakse, ning hinnata riikide konkreetseid võimalusi poliitika ja reageerimise täiustamiseks; nõuab tungivalt, et kõik riigid aitaksid sellele kaasa ning osaleksid uuringus aktiivselt;

Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimeste) õigused

35.  väljendab muret seoses asjaoluga, et endiselt eksisteerib diskrimineerivaid seadusi ja tavasid ning mitmetes riikides pannakse inimeste vastu nende seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi tõttu toime vägivallategusid; palub tähelepanelikult jälgida LGBTI-inimeste olukorda riikides, kus on hiljuti vastu võetud nende vastu suunatud seadusi, mistõttu on seksuaalvähemuste hulka kuuluvate inimeste elu ohtu sattunud; tunneb suurt muret sõna- ja kogunemisvabadust piiravate nn propagandavastaste seaduste pärast, seda ka Euroopas asuvates riikides;

36.  kinnitab veel kord oma toetust ÜRO inimõiguste ülemvoliniku jätkuvale tööle lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste kõikide inimõiguste kaitsmisel ja edendamisel, eelkõige avalduste, aruannete ning kampaania „Vaba ja võrdne“ kaudu; ergutab ülemvolinikku jätkama võitlust diskrimineerivate seaduste ja tavade vastu;

Droonid ja autonoomsed relvad

37.  kordab ELi nõukogule esitatud üleskutset töötada välja ELi ühine seisukoht relvastatud droonide kasutamise kohta, tähtsustades seejuures eelkõige inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamist ning käsitledes selliseid küsimusi nagu õigusraamistik, proportsionaalsus, aruandekohustus, tsiviilisikute kaitse ja läbipaistvus; nõuab taas tungivalt, et EL keelustaks täisautonoomsete, st inimese osaluseta rünnakuid võimaldavate relvade tootmise, väljatöötamise ja kasutamise; nõuab, et inimõigused oleksid hõlmatud kõigis kolmandate riikidega terrorismivastaste meetmete üle peetavates dialoogides;

Inimõiguste süvalaiendamine ELis

38.  kutsub ELi üles edendama inimõiguste, sealhulgas tsiviil-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste universaalsust ja jagamatust kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 21 ja üldsätetega liidu välistegevuse kohta;

39.  kordab oma üleskutset ELile võtta vastu inimõigustel põhineva lähenemisviisi ja integreerida inimõiguste austamise kaubandusse, investeerimispoliitikasse, avalikesse teenustesse ja arengukoostöösse ning oma ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse; rõhutab ka, et ELi inimõiguspoliitikas tuleks vastavalt ELi aluslepingus sätestatud kohustusele tagada sise- ja välispoliitika sidusus;

Rahvusvaheline Kriminaalkohus

40.  tuletab meelde nõukogu 16. novembri 2015. aasta järelduste punkti 6 ja kordab oma kindlat toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, et edendada aruandekohustust ja vältida karistamatuse kultuuri, ning väljendab sellega seoses heameelt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu rolli üle Aafrika mandril piirkondliku rahu loomisel ja õigusriigi põhimõtte tagamisel;

Riigid, kus toimub inimõiguste olukorra üldine korrapärane läbivaatamine

Gruusia

41.  väljendab heameelt Gruusia ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks saamise üle ja Gruusia suhtes hiljuti läbi viidud üldise korrapärase läbivaatamise üle; võtab teadmiseks õigusreformid, millega on astutud mõningaid edusamme õiguse ja õiguskaitse, prokuratuuri, väärkohtlemise vastase võitluse, lapse õiguste ning eraelu puutumatuse, isikuandmete ja riigisiseste põgenike kaitse valdkonnas; märgib samas, et enamikus nendest valdkondadest on edusammud puudulikud seetõttu, et poliitiline ja ärieliit on riigis omavahel tihedalt seotud;

42.  märgib siiski, et kohtute täieliku sõltumatuse ja väärkohtlemise küsimustes on vaja teha täiendavaid edusamme, pidades eelkõige silmas eelvangistust ja ohvrite rehabiliteerimist; rõhutab, et valitsusel lasub rahvusvahelisest inimõigustealasest õigusest tulenev vastutus kaitsta kõiki lapsi vägivalla eest, ning nõuab, et Gruusia valitsus ja parlament kontrolliksid kõiki lastega seotud heategevusorganisatsioone, sealhulgas ka Gruusia õigeusu kirikut; on jätkuvalt mures sõna- ja ajakirjandusvabaduse ning järelevalvevõimaluse puudumise pärast Abhaasia ja Tshinvali / Lõuna-Osseetia okupeeritud piirkondades, kus inimõiguste rikkumine on endiselt ulatuslik; palub Gruusia valitsusel võtta asjakohaseid meetmeid, millega tagataks üldise korrapärase läbivaatamise käigus tehtud soovituste järelmeetmed;

Liibanon

43.  kiidab Liibanoni avatud piiride ja vastuvõtupoliitika eest, mida Liibanon on juba aastaid Palestiina, Iraagi ja Süüria põgenike suhtes kasutanud, ning palub ELil eraldada rohkem vahendeid ja teha tihedamat koostööd Liibanoni võimudega, et aidata Liibanonil jätkata pagulaste ja varjupaigataotlejate õiguste tagamist; väljendab sellega seoses muret Süüria pagulaste seas väidetavalt märkimisväärsel arvul esinevate sund- ja/või laste abielude pärast; julgustab Liibanoni valitsust kaaluma muudatuste tegemist seadusesse, millega reguleeritakse Liibanoni sisenemist ja lahkumist ning riigis elamist ning milles ei tehta vahet ühelt poolt varjupaigataotlejatel ja põgenikel ning teiselt poolt rändajatel;

44.  toetab ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee soovitusi, milles nõutakse meetmeid rändajatest naiskoduabiliste teadlikkuse tõstmiseks õigustest, mis neil on diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni alusel, millega Liibanon on ühinenud; rõhutab eelkõige vajadust kaotada nn kafala süsteem ja tagada rändajatest naiskoduabilistele tulemuslik juurdepääs õiguskaitsevahenditele, tagades neile muu hulgas ohutuse ja residentsuse nende staatusega seotud õigus- ja haldusmenetluste ajal;

Mauritaania

45.  rõhutab, et kuigi Mauritaania valitsus on teinud edusamme, võttes seadusandlikke meetmeid, mille eesmärk on võidelda kõigi orjapidamise ja orjusega samalaadsete tavade vastu, soodustavad puudused nende tulemuslikus rakendamises selliste tavade jätkamist; palub riigi võimudel rakendada orjapidamise vastast seadust, algatada üleriigilise, süstemaatilise ja korrapärase kõiki orjapidamise vorme puudutavate koondandmete kogumise ning viia läbi põhjaliku tõenduspõhise uuringu orjapidamise ajaloo ja olemuse kohta, et see tava kaotada;

46.  nõuab tungivalt, et Mauritaania ametivõimud tagaksid sõna- ja kogunemisvabaduse kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonide ja Mauritaania enda seadustega; nõuab ka Biram Dah Abeidi, Bilal Ramdane ja Djiby Sow vabastamist, et nad saaksid jätkata oma rahumeelset orjapidamise jätkumise vastast kampaaniat, tundmata hirmu ahistamise või ähvarduste pärast;

Myanmar/Birma

47.  väljendab heameelt asjaolu üle, et 8. novembril 2015 toimusid konkurentsil põhinevad valimised, mis kujutasid endast olulist tähist riigi üleminekul demokraatiale; kiidab heaks seni inimõiguste valdkonnas saavutatu, kuid märgib, et endiselt on alles mitu olulist murettekitavat valdkonda, sh vähemuste õigused ning sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadus;

48.  mõistab hukka rohingjade diskrimineerimise, mida süvendab asjaolu, et sellel kogukonnal puudub õiguslik staatus ja vihkamist õhutavad avaldused mittebudistide vastu on tõusuteel; nõuab, et kõiki teateid rohingjade inimõiguste rikkumiste kohta uuritaks täielikult, läbipaistvalt ja sõltumatult, ning väljendab muret parlamendi poolt 2015. aastal rassi ja religiooni kaitseks vastu võetud nelja seaduse pärast, kuna need võivad viia soolise diskrimineerimiseni; kordab oma nõudmist, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürool lubataks Myanmari/Birmasse esindus luua; rõhutab, et enne ELi ja Myanmari/Birma investeerimislepingut käsitlevate läbirääkimiste lõpuleviimist on vaja läbi viia täielik jätkusuutlikkuse mõjuhinnang;

Nepal

49.  väljendab heameelt selle üle, et 20. septembril 2015 jõustus Nepali uus põhiseadus, mis peaks panema aluse riigi tulevasele poliitilisele stabiilsusele ja majanduslikule arengule; loodab, et järelejäänud mureküsimustega vähemuste, sh dalitite (puutumatud) poliitilise esindatuse kohta ning kodakondsust käsitlevate seadustega tegeletakse lähitulevikus;

50.  peab kahetsusväärseks laialdast vastutuse puudumist kodusõja ajal mõlema poole poolt toime pandud inimõiguste rikkumise eest, olgugi et 2014. aasta mais võeti vastu tõe, leppimise ja kadunud isikute seadus; nõuab tungivalt, et Nepali valitsus ühineks rahvusvahelise konventsiooniga, mis käsitleb kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest; taunib Tiibeti põgenike põhivabaduste suhtes kehtestatud piiranguid; nõuab tungivalt, et India tühistaks Nepali majanduse vastu suunatud mitteametliku blokaadi, mis koos 2015. aasta aprillis toimunud hävitava maavärinaga on põhjustanud humanitaarkriisi ja lisanud väljapääsmatusse vaesusse veel peaaegu miljon nepallast;

Omaan

51.  kiidab Omaani riikliku inimõiguste komisjoni moodustamise eest valitsuse juures ja kutse eest, mis tegi võimalikuks rahumeelse kogunemise õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri pöördelise visiidi 2014. aasta septembris; väljendab lootust, et need konstruktiivsed sammud aitavad kaasa sellele, et Omaan hakkab ÜRO inimõiguste esindajate ja sõltumatute inimõigusorganisatsioonidega tihedamat koostööd tegema;

52.  ergutab Omaani astuma vajalikke samme, et leevendada nähtust, mida ÜRO eriraportöör kirjeldas kui riigis levinud hirmu- ja hirmutamisõhkkonda, märkides, et inimesed ei julge avaldada oma arvamust, ei julge rääkida telefoniga ega üksteisega kohtuda; väljendab jätkuvalt muret seoses kõigile erakondadele kehtestatud keeluga ning uue, 2014. aasta augustis vastu võetud kodakondsusseadusega, milles sätestatakse, et kodanikelt, kes liituvad rühmitustega, mida peetakse riigi huvide suhtes kahjulikeks, võib kodakondsuse ära võtta, ning palub seetõttu valitsusel nimetatud keeld ja seadus läbi vaadata; palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel pakkuda tehnilist ja õigusabi, et Omaan saaks luua kodanikuühiskonna organisatsioonidele ohutu ja soodsa keskkonna;

Rwanda

53.  tunneb muret inimõiguste olukorra pärast Rwandas, sh sõna- ja ühinemisvabaduse piirangute, opositsioonierakondadele ja sõltumatu kodanikuühiskonna tegevustele jäetud demokraatliku ruumi vähenemise ning kohtusüsteemi sõltumatust toetava keskkonna puudumise pärast; palub Rwanda valitsusel luua demokraatliku ruumi, milles kõik ühiskonnaliikmed saaksid vabalt tegutseda;

54.  tunneb muret põhiseaduse kavandatava muudatuse pärast, mille eesmärk on võimaldada praegusel presidendil kandideerida kolmandaks ametiajaks; julgustab Rwanda valitsust järgima Aafrika demokraatia, valimiste ja valitsemise hartat;

Lõuna-Sudaan

55.  pooldab ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta juuni resolutsiooni ning ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo missiooni lähetamist selleks, et jälgida inimõiguste olukorda Lõuna-Sudaanis ja selle kohta aru anda ning hinnata põhjalikult väiteid inimõiguste rikkumiste ja kuritarvituste kohta, et tagada aruandekohustus;

56.  toetab Inimõiguste Nõukogu 31. istungjärgul jätkuresolutsiooni vastuvõtmist, millega kehtestatakse vastavalt 2015. aasa juuni resolutsioonis kavandatule Lõuna-Sudaani eriraportööri volitused, et aidata valitsusel rakendada soovitusi, mida ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo missioon annab inimõigustealase olukorra parandamiseks, ning toetada aruandekohustuse loomiseks tehtavaid piirkondlikke ja rahvusvahelisi jõupingutusi, mille raames seotakse valitsusele antavad rahvusvahelised vahendid üldise inimõiguste austamise tasemega Lõuna-Sudaanis;

57.  palub Inimõiguste Nõukogul toetada seda, et Lõuna-Sudaani nimetatakse eriraportöör, kellel on volitused jälgida rikkumisi, sh lapssõdurite värbamist ja kasutamist, ja koolide kasutamist sõjaväelisel otstarbel, esitada selle kohta avalikke aruandeid ning anda soovitusi tulemusliku aruandekohustuse saavutamiseks;

Süüria

58.  väljendab tõsist muret Süürias valitseva julgeoleku- ja humanitaarolukorra jätkuva halvenemise pärast; mõistab teravalt hukka ISi, Assadi režiimi ja muude terroriorganisatsioonide ja sõjaliste rühmituste poolt Süüria elanikkonna suhtes toime pandud väärkohtlemise, massimõrvad, piinamise, hukkamised ja seksuaalse vägivalla; kordab nõudmist leida Süüria konfliktile püsiv lahendus Süüria juhitava poliitilise protsessi kaudu, mille tulemusena peaks toimuma tõeline poliitiline üleminek, mis vastab Süüria rahva õigustatud püüdlustele ning võimaldab neil sõltumatult ja demokraatlikult oma tuleviku üle otsustada;

59.  nõuab tungivalt, et Inimõiguste Nõukogu paluks ÜRO Julgeolekunõukogul võtta asjakohaseid meetmeid tagamaks, et isikud, kes on toime pannud inimõiguste rikkumisi, sealhulgas rikkumisi, mis võivad endast kujutada inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, võetaks vastutusele ning et Süüria olukorra küsimus esitatakse seejuures arutamiseks ka Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule;

Venezuela

60.  tunneb muret seoses sellega, et alates 1. jaanuarist 2016 saab Venezuelast kolmeks aastaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu liige; võtab teadmiseks president Maduro sõnavõtu 12. novembril peetud erakorralisel istungjärgul ning tuletab meelde, et nõukogu liikmesusega kaasneb ka vastutus inimõiguste edendamise ja kaitsmise eest omaenda riigis, nagu seda selgelt märkis ülemvolinik Zeid Ra’ad Al Hussein;

61.  väljendab sügavat muret olukorra halvenemise pärast Venezuelas ja meeleavaldajate suhtes vägivalla kasutamise pärast; kutsub Venezuela ametivõime üles vastavalt mitmete ÜRO asutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide nõudmistele viivitamata vabastama opositsioonijuhid ning kõik rahumeelsed meeleavaldajad, üliõpilased ja opositsioonijuhid, keda hoitakse meelevaldselt kinni sõnavabaduse ja põhiõiguste kasutamise eest;

Prioriteetsed riigid

Ukraina

62.  väljendab sügavat muret jätkuvate valimatute rünnakute pärast tsiviilelanikkonnaga piirkondades, eelkõige Ida-Ukrainas; mõistab hukka konflikti käigus jätkuvalt esinevad inimõiguste rikkumised ning toetab täielikult ÜRO inimõiguste järelevalvemissiooni ja OSCE erakorralise vaatlusmissiooni kohalolekut Ukrainas; nõuab, et ELi liikmesriigid toetaksid kõiki ÜRO tasandil võimalikke jõupingutusi selleks, et võidelda karistamatusega ja viia läbi erapooletuid uurimisi seoses vägivaldsete sündmuste ja inimõiguste rikkumistega, mis on seotud Maidani meeleavalduste mahasurumisega, ning seoses kobarlahingumoonaga, mida võisid kasutada valitsusmeelsed jõud ja Venemaa poolt toetatavad võitlejad Ida-Ukraina relvastatud konfliktis, ning tegeleda inimõiguste olukorraga Krimmis ja muude Ida-Ukraina relvastatud konfliktiga seotud rikkumistega;

Valgevene

63.  väljendab sügavat muret sõna- ning ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabaduse jätkuva piiramise pärast, mõistab hukka sõltumatute ja opositsiooniajakirjanike ahistamise ning inimõiguste aktivistide ahistamise ja kinnipidamise ning mõistab hukka surmanuhtluse jätkuva kasutamise; nõuab, et Inimõiguste Nõukogu 32. istungjärgul pikendataks Valgevenesse nimetatud ÜRO inimõiguste olukorra valdkonna eriraportööri volitusi, ning palub valitsusel teha eriraportööriga täielikku koostööd ja võtta endale kohustus viia ellu kaua viibinud reformid inimõiguste kaitsmiseks, sh eriraportööri ja muude inimõiguste mehhanismide esitatud soovituste rakendamise kaudu;

Aserbaidžaan

64.  väljendab heameelt ÜRO Inimõiguste Nõukogu 29. istungjärgul esitatud Aserbaidžaani inimõiguste olukorda käsitleva ühisavalduse üle, kuid peab kahetsusväärseks, et mitu ELi liikmesriiki ei toetanud seda ühisavaldust; palub ELi liikmesriikidel ja teistel Inimõiguste Nõukogu liikmetel inimõiguste olukorda Aserbaidžaanis tähelepanelikult jälgida ning teha tööd selleks, et vastu võtta resolutsioon, milles nõutakse poliitilistel põhjustel vahistatud või vangistatud inimõiguste kaitsjate, poliitiliste ja kodanikuühiskonna aktivistide, ajakirjanike ja blogipidajate viivitamatut vabastamist, kinnipidamiskohtades väidetavalt kasutatud piinamise täielikku uurimist ja selliste seaduste kehtetuks kuulutamist, mis ebaseaduslikult piiravad sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadust Aserbaidžaanis;

Bahrein

65.  pooldab 33 riigi poolt 14. septembril 2015 tehtud viiendat ühisavaldust, mis käsitleb inimõiguste olukorda Bahreinil ning milles on mureküsimusteks teated arvamus- ja sõnavabadust ning rahumeelse kogunemise ja ühinemise õigust kasutanud inimeste, sealhulgas inimõiguste kaitsjate tagakiusamise ja vangistamise kohta, õiglase kohtumenetluse jaoks piisavate tagatiste puudumine, ebapiisav vastutuselevõtmine inimõiguste rikkumise eest ning teated piinamiste ja väärkohtlemiste kohta kinnipidamisasutustes;

66.  kordab üleskutset valitsusele kiirendada Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni soovituste täielikku rakendamist;

67.  kordab üleskutset valitsusele teha täielikku koostööd ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga ja erimenetlustega ning vormistada seejuures kokkuleppe ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga tehtava koostöö kohta;

Burundi

68.  väljendab sügavat muret seoses sihipäraste rünnakutega inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike ja nende pereliikmete vastu; mõistab teravalt hukka Burundis esineva poliitilise vägivalla, kiirhukkamised, inimõiguste rikkumised ja kuritarvitused ja vägivalla õhutamise poliitilistel, etnilistel või muudel põhjustel ning selle, et kuritegude toimepanijad, sealhulgas politsei ja julgeolekujõud, erakondadega seotud noorterühmitused ja ametnikud naudivad jätkuvalt karistamatust;

69.  nõuab tungivalt, et Burundi ametivõimud lõpetaksid äärmiselt tähtsa ja kiireloomulise prioriteedina nimetatud rikkumised ja kuritarvitused, peatades seejuures viivitamatult tapmise ja rünnakud inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike ja tõeliste või kujuteldavate oponentide ja kriitikute vastu ning viies läbi põhjaliku, erapooletu ja sõltumatu uurimise, et anda vastutavad isikud kohtu alla ja pakkuda ohvritele õiguskaitset;

70.  väljendab rahulolu seoses 17. detsembril 2015 toimunud ÜRO Inimõiguste Nõukogu erakorralise istungjärguga, kus arutati inimõiguste olukorra edasise halvenemise ärahoidmist Burundis, kuid peab kahetsusväärseks selle läbiviimisega viivitamist;

71.  nõuab sõltumatute ekspertide missiooni kiiret lähetamist ja nõuab tungivalt, et Burundi ametiasutused teeksid selle missiooniga täielikku koostööd;

Saudi Araabia

72.  kordab, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmed tuleks valida selliste riikide hulgast, kus austatakse inimõigusi, õigusriigi põhimõtet ja demokraatiat; väljendab tugevat vastuseisu ÜRO otsusele anda keskse tähtsusega inimõigustealane roll Saudi Araabia suursaadikule ÜRO juures Genfis, valides ta ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõltumatu eksperdikogu juhiks;

73.  on äärmiselt mures sagenenud surmanuhtluste täideviimiste pärast ja taunib neid vastuvõetamatuid hukkamisi; palub Saudi Araabial kehtestada surmanuhtlusele moratooriumi;

°

°  °

74.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 69. istungjärgu eesistujale, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee peasekretärile.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0470.

Õigusalane teave