Menetlus : 2015/3035(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0056/2016

Esitatud tekstid :

B8-0056/2016

Arutelud :

Hääletused :

PV 21/01/2016 - 8.5
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :


RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 378kWORD 115k
14.1.2016
PE575.958v01-00
 
B8-0056/2016

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2


ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkudeks (2015/3035(RSP))


Marie-Christine Vergiat, Tania González Peñas, Miguel Urbán Crespo, Lola Sánchez Caldentey, Xabier Benito Ziluaga, Estefanía Torres Martínez, Stefan Eck, Kostas Chrysogonos, Stelios Kouloglou, Takis Hadjigeorgiou, Neoklis Sylikiotis, Paloma López Bermejo, Barbara Spinelli fraktsiooni GUE/NGL nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkudeks (2015/3035(RSP))  
B8-0056/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni ja 1953. aasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni (A/Res/55/2) ja ÜRO Peaassamblee resolutsioone,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohta,

–  võttes arvesse oma erakorralisi resolutsioone inimõiguste ja demokraatia kohta,

–  võttes arvesse Inimõiguste Nõukogu 31. istungjärku, mis toimub 29. veebruarist kuni 24. märtsini 2016,

–  võttes arvesse naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325, konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi (Rio +20) tegevuskava ning Pekingi tegevusprogrammi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et 60 aastat pärast inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmist jätkub endiselt igapäevane võitlus diskrimineerimise vastu ning kõikide inimõiguste – sotsiaalsete, majanduslike, kultuuriliste, kodaniku- ja poliitiliste õiguste – teostamise nimel;

B.  arvestades, et majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused on inimõiguste lahutamatu osa ja nende austamiseks tuleb vähemalt täielikult rakendada 17 säästva arengu eesmärki, sealhulgas kaotada vaesuse kõik vormid kõikjal, kaotada näljahäda ja tagada toiduga kindlustatus, tagada hea tervis, kvaliteetne haridus ja inimväärne töö kõigi jaoks, vähendada ebavõrdsust, saavutada sooline võrdõiguslikkus, võtta viivitamata meetmeid kliimamuutuste vastu ning edendada rahu ja õiglust;

C.  arvestades, et OECD riikide finantskriisi tõttu seisab maailm silmitsi suurima majanduslangusega alates 1930. aastatest; arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul on hinnatõusude, sealhulgas toiduainete ja energia maksumuse tõttu rohkem kui 100 miljonit inimest uuesti vaesusesse langenud; arvestades, et see, mida üldiselt nimetatakse finants- ja majanduskriisiks, on tegelikult üldine süsteemne kriis, mis hõlmab kõiki ühiskonna sektoreid ja avaldab mõju kõikides valdkondades poliitika-, sotsiaal-, keskkonna-, toiduainete, energiavaldkonnas jne;

D.  arvestades, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peaksid tagama inimõiguste austamise kõikides sise- ja välispoliitika valdkondades ning kindlustama nimetatud poliitikavaldkondade sidususe, et tugevdada Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide positsiooni ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja muuta see usaldusväärseks;

E.  arvestades, et Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni delegatsioon sõidab ÜRO Inimõiguste Nõukogu 31. istungjärgule Genfi, nagu on tehtud ka Inimõiguste Nõukogu varasemate aastate istungjärkude puhul ning enne seda Inimõiguste Nõukogu eelkäija, ÜRO inimõiguste komisjoni puhul;

F.  arvestades, et praegu on Inimõiguste Nõukogu liikmeks kaheksa liikmesriiki: Saksamaa (kuni 2018), Belgia (kuni 2018), Prantsusmaa (kuni 2016), Läti (kuni 2017), Madalmaad (kuni 2017), Portugal (kuni 2017), Ühendkuningriik (kuni 2016) ja Sloveenia (kuni 2018); arvestades, et oma korralduslikul istungil 8. detsembril 2014 valis Inimõiguste Nõukogu juhatuse liikmed üheksandaks tsükliks, mis kestis 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2015, ning Inimõiguste Nõukogu esimehe, kelleks sai Joachim Rücker (Saksamaa); arvestades, et alates 1. jaanuarist 2016 järgnes talle esimehe kohal Choi Kyong-lim Lõuna-Koreast ja kaks juhatusse kuuluvat aseesimeest on Euroopa Liidu liikmesriikide esindajad: Bertrand de Crombrugghe (Belgia) ja Janis Karklins (Läti);

G.  arvestades, et tuleb tõhustada liidu ja selle liikmesriikide koostööd Inimõiguste Nõukoguga ja tööd nõukogu sees, mitte ainult selleks, et kinnitada, et inimõigused on jagamatud, vaid ka selleks, et Inimõiguste Nõukogu soovitusi paremini arvesse võtta ning kõnealuseid soovitusi liidu inimõiguste poliitikas paremini ellu viia nii liidu tasandil kui ka väljaspool liitu;

ÜRO Inimõiguste Nõukogu töö ja töökorraldus

1.  kutsub Euroopa Liidu liikmesriike uuesti üles seisma otsustavalt vastu mis tahes katsele rikkuda inimõiguste universaalsuse, jagamatuse ja vastastikuse sõltuvuse põhimõtet ning aktiivselt ergutama Inimõiguste Nõukogu võitlema samamoodi igasuguse diskrimineerimise vastu;

2.  hoiatab Inimõiguste Nõukogu poliitiliseks tööriistaks muutumise eest; rõhutab Inimõiguste Nõukogu riigipõhiste resolutsioonide tähtsust tõsiste inimõiguste rikkumistega tegelemisel; rõhutab, kui tähtis on hinnata inimõiguste olukorda objektiivselt, läbipaistvalt, valikuta, konstruktiivselt, rahumeelselt, lähtudes usaldusväärsest teabest ja mitmepoolsest dialoogist ning tagades kõikide riikide kaasamise ja võrdse kohtlemise; palub ELi liikmesriikidel aktiivselt osaleda Inimõiguste Nõukogu tegevuse osas kooskõlastatud põhimõtete rakendamisel;

3.  rõhutab, kui oluline on käsitleda teatavate riikide poliitilise ebastabiilsuse algpõhjuseid arengupoliitika raames, mis vastab aastatuhande arengueesmärkidele, ning muude sotsiaal-majanduslike, poliitiliste ja kultuuriliste meetmete abil, mis võimaldavad luua soodsa keskkonna, et ennetada konfliktide jätkumist ja kaotada vaesus, soodustada majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut, luua institutsioonilist ja haldussuutlikkust, parandada elanike elukvaliteeti ja tugevdada õigusriigi põhimõtet üksnes rahumeelsete vahenditega;

4.  võtab teadmiseks asjaolu, et Saudi Araabia on Inimõiguste Nõukogu liige 2016. aastani; mõistab karmilt hukka ulatuslikud inimõiguste rikkumised Saudi Araabia Kuningriigis; mõistab eelkõige hukka riigis hiljuti toime pandud 47 hukkamist, sh šeik Nimr Al-Nimri hukkamise, ning väljendab muret pingete suurenemise pärast piirkonnas reaktsioonina nendele hukkamistele; kordab uuesti oma nõudmist kaotada kogu maailmas surmanuhtlus ning nõuab, et Saudi Araabias kehtestataks viivitamata moratoorium surmanuhtluse täideviimisele; mõistab hukka asjaolu, et Saudi Araabias kohaldatakse endiselt surmanuhtlust arvukatel põhjustel, mida käsitatakse kuriteona, nagu homoseksuaalsus, uimastitega seotud rikkumised, usust taganemine ja nõidus; nõuab, et Saudi Araabia ametivõimud peataksid viivitamata kehaliste karistuste täideviimise kogu riigis ja võtaksid riigi seadustesse üle rahvusvahelised inimõiguste alased normid; kutsub Saudi Araabia ametivõime üles vabastama viivitamata kõik meelsusvangid, sh blogipidaja Raif Badawi;

5.  väljendab heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku aastaaruannete üle; peab eriti olulisteks punkte majanduskriisi ja selle mõju kohta rahvastele, eriti 2015. aasta aruandes: „Kasvav ebavõrdsus ning tõrjutud rühmade sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline tõrjutus kahjustasid inimväärikust ja inimeste õigusi paljudes riikides ning on suuresti eespool osutatud rahutuste ja konfliktide põhjuseks. Majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele õigustele ning arenguõigusele avaldas mõju kokkuhoiupoliitika, mis koormab põhjendamatult vaesemaid ja tõrjutuid, samuti korruptsioon; avalikke teenuseid keelduti prioriteediks seadmast ja inimeste õigust osaleda nende elu mõjutavates otsustes ei tunnustatud. Rändajad kannatasid rängalt ning hiljuti merel toimunud sündmused näitasid külmaverelist hoolimatust inimelude ja inimõiguste suhtes”; kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles tegema kättesaadavaks piisavaid inim-, materiaalseid ja rahalisi ressursse operatsioonideks, mille ainus eesmärk on merepääste; kutsub liitu ja liikmesriike üles avama varjupaigataotlejatele seaduslikke sisenemise võimalusi, suurendades oluliselt kohtade arvu pagulaste ümberasustamiseks ja humanitaarviisade väljastamist ning luues võimalusi seaduslikuks majanduslikuks sisserändeks;

6.  ei poolda mõiste „kaitsmise kohustus” kasutamist, sest sellega rikutakse rahvusvahelist õigust ning sellega ei anta piisavat õiguslikku alust selleks, et põhjendada ühepoolset jõu kasutamist, mille eesmärk on paljudel juhtudel riigikorra muutmine; mõistab hukka endale ühepoolselt maailmapolitseiniku rolli võtmise, mida on teinud sellised suurriigid nagu USA või organisatsioonid, näiteks NATO; mõistab samuti hukka nn selektiivsed õhurünnakud ja välisvägede sisseviimise; mõistab hukka NATO püüdluse võtta üle rahutagamis- ja stabiliseerimisülesanded, mida saab rakendada ainult laia konsensuse alusel ÜRO Peaassamblee raames; peab äärmiselt murettekitavaks asjaolu, et üha rohkem värvatakse lapsi ja noori; tuletab meelde, et eelkõige tuleb kaitsta relvakonfliktidest mõjutatud lapsi ja naisi;

7.  ei pea endiselt õigeks, et julgeolekupoliitika nime all kasutatakse laialdaselt sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtete teenuseid, samas kui tegemist on suveräänse pädevusega, mis kuulub üksnes riikidele, ning palub liidul ja selle liikmesriikidel teha suuremaid jõupingutusi sellise tegevuse lõpetamiseks; on seisukohal, et sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtted peavad selles valdkonnas ja riikide vastutusel kohaldama inimõigustealaseid standardeid, eriti andmekaitse ja eraelu puutumatuse valdkonnas; on seisukohal, et avalike teenuste osutamisega seotud pädevuse üleandmisel tuleb nii riike kui ka ettevõtteid pidada vastutavaks inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumiste eest, mida nende ettevõtete töötajad toime panevad;

8.  rõhutab muu hulgas tõsiasja, et vähene õiguslik reguleerimine ja relvakaubanduse kontrolli läbipaistmatus või puudumine on põhjustanud inimestele kannatusi, õhutanud relvakonflikte, ebastabiilsust ja korruptsiooni, on peatanud rahuprotsessi ja viinud demokraatlikult valitud valitsuste kukutamise ning õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiseni; nõuab seepärast, et seda küsimust arutataks eeloleval istungjärgul;

Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused

 

9.  väljendab heameelt, selle üle, et Inimõiguste Nõukogu peab tähtsaks majanduslike ja sotsiaalsete õiguste edendamist ja kaitset ning inimõiguste vastastikuse sõltuvuse küsimust; rõhutab veel kord, kui tähtis on tegelda võrdselt nii majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste, kodaniku- kui ka poliitiliste õigustega; juhib tähelepanu sellele, et tõsiseks probleemiks on suur tööpuudus, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse levik ning aina raskem juurdepääs kvaliteetsetele ja taskukohastele avalikele teenustele, nagu tervishoid, haridus, eluase, transport ja kultuur, ning nimetatud teenuste kvaliteedi halvenemine; rõhutab, et erastamine ja liberaliseerimine on raskendanud teatavate õiguste kasutamist ja kirjeldatud suundumus tuleb ümber pöörata, ning et oluline viis probleemide lahendamiseks on rikkuse parem jaotamine, piisava sissetuleku tagamine ning kvaliteetne tööhõive; märgib lisaks, et kärpekavad nii liidu liikmesriikides kui ka mujal, sh liidu survel, on ebavõrdsust ja vaesust veelgi suurendanud;

10.  rõhutab ühtlasi, et demokraatia (inimõiguste klauslite) lisamine liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud vabakaubanduslepingutesse ei ole andnud oodatud tulemusi mitte ainult sellepärast, et neid ei ole eriti arvesse võetud, vaid ka seepärast, et vabakaubanduslepingud on toonud hoopis kaasa majanduslike ja sotsiaalsete õiguste rikkumise, asjaomaste kogukondade vaesumise ja ressursside monopoliseerimise hargmaiste ettevõtjate poolt; arvab, et lisaks sellistele klauslitele on vaja võtta kasutusele uusi koostöövorme, et soodustada kolmandate riikide majanduslikku ja sotsiaalset arengut vastavalt nende elanike vajadustele; on seisukohal, et lisaks sellele, et uurida kärpekavade mõju inimõigustele, peaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu hakkama uurima kehtivate vabakaubanduslepingute mõju ja tegema tulemused teatavaks;

11.  arvestades, et igal aastal jaanuaris Davosis toimuva Maailma Majandusfoorumi lähenedes on organisatsioon OXFAM kinnitanud, et 2016. aastal ületab 1 % maailma kõige jõukamate omanduses olev vara 99 % ülejäänute oma; täpsustab, et 2016. aastal ületab 1 % maailma kõige rikkamate omanduses olev kogu maailma jõukus 50 %, kusjuures 2015. aastal oli see näitaja 48% ja 2009. aastal 44%; rõhutab, et kriis kinnitas praegusest majanduslikust ja poliitilisest süsteemist tulenevaid ohte ning on suurendanud juba niigi äärmist sotsiaalset ebavõrdsust, mis on kasu toonud kõige suuremat tulu saavatele inimestele, kelle sissetulek on keskmisega võrreldes kasvanud peadpööritava kiirusega; on arvamusel, et rikkuse jaotumine maailmas peaks olema 2016. aastal Inimõiguste Nõukogu esimeseks prioriteediks, kuna see on peamine takistus majanduslike ja sotsiaalsete õiguste saavutamisel, ning liidu delegatsioon ja liidu liikmesriigid peaksid võtma kõik vajalikud meetmed selle eesmärgi saavutamiseks;

12.  rõhutab inimväärset eluaset käsitleva aruande olulisust; kutsub liidu delegatsiooni ja liidu liikmesriike üles parandama kõikide jaoks põhiõigusena ja diskrimineerimata kvaliteetse eluaseme kättesaadavust ning hindama liidus eluaseme kättesaadavust (eelkõige alates kriisi algusest ja kärpemeetmete kasutuselevõtust), et püüda leida lahendus sellele ulatuslikule probleemile, mis on viimastel aastatel veelgi süvenenud; kinnitab muu hulgas taas vajadust rekvireerida vabad eluasemed ja külmutada väljatõstmised, et tulla toime praeguse kriisiga teatavates liikmesriikides;

13.  väljendab heameelt ka õigust toidule käsitleva aruande üle; juhib tähelepanu asjaolule, et ÜRO liikmesriigid peaksid senisest enam edendama juurdepääsu loodusvaradele ja elutähtsatele ressurssidele, juurdepääsu maale ning toiduainetega varustamise sõltumatust ja toiduga kindlustatust kui vahendeid, mis vähendavad vaesust ja tööpuudust; mõistab hukka asjaolu, et arvestataval hulgal inimestest ei ole olnud või ei ole enam juurdepääsu teatavatele loodusvaradele, sh sellisele põhivarale nagu vesi, kuna mõne riigi poliitilise võimu toetusel on need loodusvarad monopoliseeritud eraettevõtjate või juriidiliste isikute poolt, mis põhjustab muu hulgas toidupuudust ja toiduainete hinnatõusu; nõuab sellega seoses, et Euroopa Liidu delegatsioon ja liikmesriigid võtaksid meetmeid, mis on vajalikud ressursside, eelkõige maade hõivamise lõpetamiseks eeskätt Euroopa ettevõtete poolt, ning esitaksid rahvusvahelistel ja piirkondlikel foorumitel ning konverentsidel (Maailmapank, WTO, UNCTAD, IMF, OECD jne) ettepanekud esmaste avalike hüvede tunnustamiseks ja nende kaasamiseks ÜRO erikonventsiooni; palub, et liit ja selle liikmesriigid toetaksid ÜRO Peaassamblee 28. juuli 2010. aasta resolutsiooni 64/292, milles tunnustatakse õigust joogiveele põhiõigusena, ning teeksid kõik selle rakendamiseks ja sellele siduva jõu andmiseks;

14.  rõhutab riikide välisvõla ja sellega seonduvate rahvusvaheliste finantskohustuste mõju kõikide inimõiguste täielikule kasutamisele ning peab murettekitavaks asjaolu, et riikide võlaintresside maksmine puudutab täna enamikku riike ja seda kasutatakse ettekäändena kärpekavade kehtestamiseks, mida kutsutakse struktuurilise kohandamise kavadeks; kordab uuesti oma seisukohta, mille kohaselt tuleks eriti praegust majandus- ja sotsiaalkriisi arvestades kolmanda maailma riikide, aga ka kõige suuremates raskustes riikide (eriti liidu liikmesriikide) võlg kustutada, et vältida kriisi süvenemist ja tagada majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kasutamine;

15.  on seisukohal, et võttes arvesse ELi ja selle teatavate liikmesriikide vastutust majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise olukorra tekkimises, mis tõi kaasa nn araabia kevade riikide rahvaülestõusud, peaks Euroopa Liit aitama nende riikide institutsioonidel viia läbi auditeid nende võlgade ja eelkõige Euroopale võlgnetavate summade kohta, et tuvastada võlgade ebaseaduslikud osad, millest elanikkond kasu ei saanud, ja teha kõik endast olenev nende võlgade kiireks kustutamiseks; nõuab veel kord tungivalt, et liit ja liikmesriigid teeksid täiendavaid olulisi jõupingutusi, et lihtsustada endiste režiimide poolt seadusevastaselt omandatud vara tagastamist araabia kevade riikide rahvastele mõistliku aja jooksul; väljendab muret partnerlussuuniste järjepidevuse pärast seoses varem korraldatud aruteludega;

 

Kodaniku- ja poliitilised õigused

 

16.  kutsub kõiki riike üles võitlema piinamise vastu, sealhulgas ka liikmesriikide territooriumil; palub, et liidu delegatsioon ja liikmesriikide delegatsioonid lisaksid piinamist ning muud ebainimlikku või inimväärikust alandavat karistamist ja kohtlemist käsitlevatesse aruteludesse liidus ja väljaspool liitu nende toodete keelustamise küsimuse, mida võidakse kasutada piinamise eesmärgil;

17.  kutsub liidu delegatsiooni ja liikmesriike üles väljendama veel kord oma vastuseisu surmanuhtlusele ning pooldama selle ülemaailmset keelustamist ja viivitamatu moratooriumi kehtestamist riikides, kus surmanuhtlust veel kohaldatakse; peab murettekitavaks asjaolu, et teatavad riigid, kes olid peatanud surmanuhtluse kohaldamise, on hakanud uuesti hukkamisi täide viima või isegi taastanud surmanuhtluse terrorismi vastu võitlemise põhjendusega ja uimastikaubanduse vastu võitlemise raames;

18.  rõhutab, et Inimõiguste Nõukogu sellel istungjärgul on vaja käsitleda selliseid küsimusi nagu ühinemisvabadus ja võitlus mis tahes repressioonide vastu, sealhulgas ametiühingutegelaste, poliitiliste organisatsioonide ja teiste ühenduste aktivistide, loovisikute ja inimõiguste kaitsjate mõrvad;

19.  võtab teadmiseks 31. istungjärgu ajal tähelepanu pööramise usu- ja veendumusvabadusele ning tuletab meelde, et kõnealune vabadus tähendab nii õigust uskuda või mitte uskuda kui ka õigust edendada usulisi tõekspidamisi ja vahetada usku; rõhutab uuesti, et pooldab sekularismi, mis on teatavate riikide ja kultuuride määravaks tunnusjooneks ja mille kohaselt hoitakse usuline ja poliitiline võim rangelt lahus, mis tähendab keeldumist mis tahes usulisest sekkumisest valitsuse toimimisse ning mis tahes riiklikust sekkumisest usuküsimustesse, välja arvatud ohutuse ja avaliku korra kaitseks (sealhulgas teiste inimeste vabaduse kaitseks), ning tagab samas kõigile (usklikud, agnostikud või ateistid) võrdse südametunnistusevabaduse ja oma veendumuste avaliku väljendamise vabaduse;

 

Võitlus terrorismi vastu ja põhivabaduste austamine

 

20.  võtab teadmiseks 31. istungjärgu ajal tähelepanu pööramise terrorismivastase võitluse ja inimõiguste vahelisele seosele; mõistab veel kord hukka nn Islamiriigi ja kõikide terroriorganisatsioonide korraldatud rünnakud ja avaldab sügavate kaastunnet nende kuritegude ohvritele ja nende lähedastele; rõhutab, et võitlust terrorismi vastu ei tohi mingil juhul kasutada üksikisiku vabaduste ja põhiõiguste piiramise ettekäändena; on seisukohal, et lääneriikide – eelkõige Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide – sõjameelne reaktsioon ei vähenda sugugi terrorismiohtu, vaid ainult suurendab vägivalda; rõhutab veel kord asjaolu, et terrorismi vastu võitlemise kava saab tõhusalt rakendada üksnes juhul, kui peatatakse terroriorganisatsioonide rahastamine, eelkõige peatades kõik kaubandus- või partnerluslepingud neid organisatsioone toetavate riikidega; rõhutab muu hulgas riiklike luure-, julgeoleku- ja õigusteenistuste olulisust, samuti vajadust võtta kasutusele riigi rahastatud ennetusprogrammid ja keskused, et avastada varem terroristlike sektide värbamismeetodid, lõhkuda värbamisvõrgustikud ja võimaldada nende organisatsioonidega ühinenud isikutel taas ühiskonda integreeruda; tuletab meelde, et õigus julgeolekule ja turvalisusele on põhiõigus ning mõistab hukka igasuguse avaliku poliitika, mis diskrimineerib üht osa elanikkonnast päritolu või usulise kuuluvuse alusel;

21.  peab äärmiselt oluliseks istungjärgupunkti, milles käsitletakse inimõiguste ja põhiõiguste kaitset terrorismivastases võitluses; väljendab tõsist muret selle pärast, et inimõiguste ja kodanikuvabaduste olukord halveneb terrorismi ja järjest enam ka raskete kuritegude vastu võitlemise ettekäändel, ilma et neid mõisteid oleks selgelt määratletud, ning see toimub ka Euroopa Liidus või erikokkulepete kaudu, mis on sõlmitud teatavate riikidega, kus ei kohaldata inimõiguste standardeid; tunneb sellega seoses erilist muret andmekaitset ja eraelu puutumatust käsitlevate normide rikkumise pärast;

22.  peab eriti oluliseks eraelu puutumatuse õiguse küsimusi digitaalajastul käsitlevat aruannet; mõistab hukka asjaolu, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid ja -teenuseid, sh Euroopa omi, kasutatakse kolmandates riikides inimõiguste rikkumiseks, sh tsensuuri ja massilise jälgimistegevuse abil; mõistab lisaks hukka USA Riikliku Julgeolekuagentuuri (NSA) massilise luuretegevuse miljonite inimeste suhtes; väljendab muret jälgimis- ja filtreerimistehnoloogiate leviku üle, mis kujutavad inimõiguste eest võitlejate jaoks üha suuremat ohtu ja rikuvad tihti õigust eraelu puutumatusele; nõuab, et neid mureküsimusi võetaks selle istungjärgupunkti arutamisel arvesse;

23.  peab kahetsusväärseks, et rahvusvaheline üldsus ei ole ikka veel alustanud läbirääkimisi isikuandmete kaitset käsitleva rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks, mille puhul võiks tugineda Euroopa Nõukogu konventsioonile nr 108, ning kutsub liidu ja liikmesriikide delegatsioone üles võtma koostöös oma rahvusvaheliste kolleegidega ette sellise raamistiku väljatöötamise;

24.  rõhutab, kui oluline on jätkata tööd seoses maailmas levinud tavaga kasutada terrorismivastases võitluses salajast kinnipidamist; nõuab, et liikmesriigid ja Euroopa Liit tagaksid koostatud aruannetele asjakohased järelmeetmed vastavalt Euroopa Parlamendi poolt varem võetud seisukohtadele, eeskätt parlamendi resolutsioonides Euroopa riikide kasutamise kohta LKA poolt kinnipeetavate transportimiseks, ebaseaduslikuks kinnipidamiseks ja piinamiseks; mõistab samuti hukka piinamise süstemaatilise kasutamise USA poolt Guantanamo sõjaväebaasis; rõhutab veel kord selle baasi ebaseaduslikku olemust; nõuab selle baasi viivitamatut sulgemist ja Kuuba territooriumi territoriaalse terviklikkuse taastamist;

 

Võitlus diskrimineerimise vastu kõigis selle vormides

 

25.  peab väga oluliseks seda, et 2016. aastal pööratakse tähelepanu võrdõiguslikkuse suurendamisele ja võitlusele diskrimineerimise vastu rassi, vähemuste hulka kuulumise, soo, seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi või puuete alusel; rõhutab, et ka selles valdkonnas peavad Euroopa Liit ja selle liikmesriigid järgima ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo soovitusi; rõhutab eelkõige 31. istungjärgu ajal demokraatia ja rassismi kokkusobimatust käsitleva paneelarutelu olulisust;

26.  väljendab heameelt rassismi ja diskrimineerimise küsimustele tähelepanu pööramise üle Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungitel; mõistab veel kord hukka rassistliku, antisemiitliku, homofoobse, ksenofoobse ja rändajate vastu suunatud vägivalla, mis on ametivõimude kindlate meetmete puudumise tõttu võtnud teatavates liikmesriikides murettekitava ulatuse; tunneb muret üha sagenevate vihkamist õhutavate avalduste ja häbimärgistamiste pärast vähemuste ja teatud inimrühmade suhtes, samuti nende avalduste üha suureneva mõju pärast meediakanalite ning arvukate poliitiliste liikumiste ja erakondade kaudu poliitilise vastutuse kõige kõrgemal tasandil teatud liikmesriikides, mis on toonud kaasa muu hulgas piiravate õigusaktide rakendamise;

27.  peab väga oluliseks Inimõiguste Nõukogu 32. istungjärgu ajal (13. juuni – 1. juuli 2016) tähelepanu pööramist naiste diskrimineerimise ja naistevastase vägivalla kõikide vormide kaotamise küsimustele; rõhutab, et poliitiliseks prioriteediks peab jääma tervishoiuteenuste ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu üldine kättesaadavus, sealhulgas vaba juurdepääs seksuaalharidusele ja rasestumisvastastele vahenditele ning õigus raseduse katkestamisele; rõhutab, et naiste ja tütarlaste vastase vägivalla kaotamine, nagu ka võitlus seksuaalse ekspluateerimise ja inimkaubanduse vastu peab olema esmatähtis küsimus ning selle eesmärk peab olema sooline võrdõiguslikkus; kutsub seepärast Inimõiguste Nõukogu ja rahvusvahelist üldsust viima ellu rahvusvahelise rahvastiku ja arengu konverentsi +20, Peking +20 ja Rio +20 protsesse; rõhutab samuti, et ELi liikmesriikidele on oluline kohaldada Inimõiguste Nõukogu 2002. aasta soovitust, milles käsitletakse rahvusvahelist kaitset sool põhineva tagakiusamise eest eelkõige sisserändepoliitika raames;

28.  väljendab heameelt selle üle, et 31. istungjärgul pööratakse suurt tähelepanu lapse õigustele ja et pärast resolutsiooni 25/6 vastuvõtmist on olemas tahe pikendada kolme aasta võrra volitusi eriraportööril, kes tegeleb laste müümise, prostitutsiooni ja lapspornograafia küsimustega;

29.  kutsub liitu ja selle liikmesriike üles tegema esmajärjekorras pingutusi selle nimel, et Inimõiguste Nõukogu võtaks konkreetseid meetmeid, et peatada inimõiguste rikkumised, mis pannakse toime tsiviilelanike, eelkõige naiste ja laste kallal sõjaolukorras ja vägivaldsetes konfliktides; nõuab esmajärjekorras meetmete võtmist, et peatada lapssõdurite värbamine ja tagada nende kaitse;

30.  peab kahetsusväärseks, et Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärgul ei arutata lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LBGTI) inimeste õigusi puudutavaid küsimusi; mõistab hukka LBGTI inimeste vastase vägivalla ja nende diskrimineerimise kogu maailmas; mõistab eelkõige hukka transseksuaalide tahtevastase steriliseerimise, mida praktiseeritakse endiselt teatavates riikides, sealhulgas liidus, ja kutsub viivitamata lõpetama selle inimõiguse rikkumise; kutsub rahvusvahelist üldsust arutama võimalust kohandada perekonnaõigus tänapäeva perekonnaelu vormide arenguga, sealhulgas samasoolistele pere loomise ja lapsendamise võimaluse andmine; rõhutab, et lesbid kannatavad sageli mitmekordse diskrimineerimise (naiste ja lesbidena) all ning LBGTI võrdõiguslikkuse tagamise meetmeid tuleb võtta koos naiste ja tütarlaste võrdõiguslikkuse tagamise meetmetega, et saavutada võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine; tunneb muret selle pärast, et viimasel ajal on hakanud levima inimeste vastu nende seksuaalse sättumuse ja soo alusel suunatud seadused, tavad ja vägivallaaktid; kinnitab toetust inimõiguste ülemvoliniku tööle inimõiguste vallas, kes püüab eelkõige deklaratsioonide, aruannete ning vabaduse ja võrdsuse kampaaniaga edendada ja kaitsta LBGTI inimeste kõikide inimõiguste teostamist; innustab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürood jätkama võitlust diskrimineerivate seaduste ja tavade vastu;

 

Inimõigused ja ränne

 

31.  mõistab hukka Euroopa Liidu välispiiride hajutamise poliitika, mille tõttu võtavad Euroopasse turvalisust otsima tulevad inimesed suuremaid riske ja mis toob kaasa Euroopasse nii mere kui ka maismaa kaudu rändamisel hukkunute arvu kasvu; taunib sellega seoses asjaolu, et tänaseks on Vahemerel hukkunud või kadunuks jäänud rohkem kui 25 000 inimest, sealhulgas vähemalt 3771 inimest 2015. aastal, mis muudab Euroopa Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel maailma kõige ohtlikumaks rändeteeks;

32.  rõhutab, et Euroopa Liit peab igasuguse rändepoliitika, sealhulgas piirikontrolli aluseks võtma tervikliku ja ühtlustatud lähenemisviisi, mis tugineb inimõigustele ja on kooskõlas ELi rahvusvaheliste kohustustega; mõistab sellega seoses hukka Hartumi protsessi, mis hõlmab koostöö tegemist eelkõige Eritrea ja Sudaani režiimidega „rände juhtimise“ valdkonnas; kutsub Euroopa Liidu liikmesriike veel kord üles lisama demokraatia ja inimõiguste klausli kõikidesse rahvusvahelistesse lepingutesse, olenemata lepingu tüübist, ning tagama inimõiguste austamise oma sise- ja välispoliitikas, kuna vastasel juhul nõrgeneks Euroopa Liidu positsioon Inimõiguste Nõukogus ja kõigis teistes rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates organisatsioonides;

33.  palub Euroopa Liidu delegatsioonil ja ELi liikmesriikidel ergutada rahvusvahelist kogukonda looma rändajatele ja varjupaigataotlejatele legaalsed ja turvalised teed, eelkõige humanitaarviisade andmise ja ümberasustamiskohtade pakkumise kaudu; kutsub ELi liikmesriike üles viivitamata vastavaid meetmeid võtma;

 

Inimõigused ja keskkond

 

34.  peab ühtlasi äärmiselt oluliseks päevakorrapunkti, milles käsitletakse inimõigusi ja keskkonda, ning on seisukohal, et see küsimus on lahutamatult seotud inimeste õigusega kasutada oma loodusvarasid ja maid ning omada kestlikku keskkonnasüsteemi; peab seetõttu otsustavalt tähtsaks Kyoto protsessi ja kõnealuste õiguste kasutamist võimaldavate muude rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimist ja rakendamist kõikide poolt;

35.  on ühel meelel ÜRO inimõiguste ülemvolinikuga, kes võrdleb inimtegevusest tingitud kliimamuutuseid oma maja põlema paneva püromaani tegevusega; on seisukohal, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) saavutatud kokkulepped ei ole kliimamuutuste peatamiseks ning rahvaste sotsiaalsete ja keskkonnaõiguste tagamiseks piisavad; palub ELi delegatsioonil ja liikmesriikide esindajatel toetada Inimõiguste Nõukogus ettepanekut luua ÜRO egiidi all rahvusvaheline keskkonnaõiguse kohus ja teha tööd siduva õigusliku vahendi suunas, et karistada kõige saastavamaid riike ja ettevõtteid;

36.  tuletab meelde, et 2014. aastal pidi 17,5 miljonit inimest kliimaga seotud õnnetuste tagajärjel ümber asuma; juhib tähelepanu asjaolule, et need ümberasumised puudutavad peamiselt lõunapiirkondi, mis on kliimamuutustest kõige enam mõjutatud; rõhutab sellega seoses, et 85 % nendest ümberasumistest leiavad aset arengumaades, peamiselt ühe riigi või riigi osade piires; tuletab meelde, et osana aastatuhande arengueesmärkidest on ELi liikmesriigid võtnud endale kohustuse eraldada arenguabi rahastamisele 0,7 % kogurahvatulust; taunib asjaolu, et paljud ELi liikmesriigid ei ole täitnud eesmärki eraldada selleks 0,7 % oma kogurahvatulust ja et teatavad liikmesriigid on vähendanud arenguabi protsentuaalset suurust; taunib asjaolu, et liikmesriigid vähendavad toiduabiprogrammides osalemist; nõuab, et EL ja tema liikmesriigid annaksid abi annetustena, mitte laenudena, et võlakoormat mitte suurendada; nõuab tungivalt, et arenguabi ei kasutataks piiride sulgemiseks ja piirikontrolliks ega rändajate repatrieerimiseks;

37.  rõhutab, et ÜRO hinnangul tuleb aastaks 2050 kliimast tingitud põhjustel ümber asuda 200 miljonil inimesel; rõhutab, et vaja on terviklikku lähenemisviisi, mis võimaldaks lahendada kliimamuutuste, vaesuse ning loodusvarade kasutamise ja neile juurdepääsuga seotud probleeme ning võidelda hargmaiste ettevõtjate poolt maa ja rikkuse hõivamise vastu, et võimaldada arengut ja tagada elanikkonnale juurdepääs esmatarbekaupadele ning põhiõigused ja -teenused; palub ELi delegatsioonil Inimõiguste Nõukogus ja liikmesriikide esindajatel aktiivselt osaleda termini „kliimapõgenik“ üle toimuval arutelul, et töötada välja õiguslikult siduv määratlus rahvusvahelise õiguse seisukohast;

 

Rahvaste enesemääramise õigus ja nõukogu tähelepanu nõudvad inimõigustega seotud olukorrad

 

38.  rõhutab veel kord rahvaste võõrandamatut enesemääramise õigust ning õigust teha poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ilma välise sekkumiseta; kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles toetama Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkudel otsusekindlalt nimetatud õigust praeguse poliitika jätkamise asemel; on ühtlasi vastu Euroopa Liidu ja USA poolt kolmandate riikide suhtes sanktsioonide kehtestamisele, et kaitsta oma geopoliitilisi ja majanduslikke huve humanitaarolukorda arvesse võtmata;

39.  väljendab veel kord muret asjaolu pärast, et kõikjal maailmas, sealhulgas Euroopa Liidus, halveneb erineval viisil ja eri tasanditel inimõiguste kaitsjate, inimõigusaktivistide, -organisatsioonide ja -institutsioonide ning ajakirjanike olukord;

40.  rõhutab seda, kui oluline on austada põlis- ja hõimurahvaste põhiõiguseid, nagu need on määratletud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonis nr 169;

41.  tunneb sügavat muret humanitaar- ja julgeolekuolukorra halvenemise pärast Süürias seoses sellega, et nn Islamiriik on hõivanud olulise osa riigi territooriumist; mõistab veel kord karmilt hukka terroristlike organisatsioonide poolt toimepandavad süstemaatilised inimõiguste rikkumised; tunneb samuti eriti suurt muret Süüria režiimi poolt toime pandud inimõiguste rikkumiste, eelkõige sõnavabaduse rikkumiste, meelevaldsete kinnipidamiste ja inimõiguste kaitsjate vastu suunatud sagenevate repressioonide pärast; rõhutab, et relvakaubandus ja relvadega varustamine on konflikti võimendanud; mõistab teravalt hukka lääneriikide viimaste aastate mitmesugused sekkumised, eelkõige Lähis-Idas ja lõunanaabruses, millel on olnud tõsised tagajärjed inimeste radikaliseerumise näol; mõistab teravalt hukka otsese või kaudse abi, mida Ameerika Ühendriigid, Euroopa Liit, NATO ja Pärsia lahe piirkonna monarhiad on osutanud ja jätkuvalt osutavad terrorirühmitustele; tunneb heameelt pingutuste üle edendada ÜRO egiidi all poliitilist dialoogi, et ületada riigis valitsev poliitiline kriis, ja rõhutab, et selle tulemuslikkuse tagamiseks tuleb dialoogi kaasata ka Süüria režiimi rahumeelse opositsiooni liikmed;

42.  märgib, et inimõiguste olukord Iraanis on jätkuvalt murettekitav; mõistab hukka repressioonid rahumeelsete meeleavaldajate ja teisitimõtlejate (sealhulgas üliõpilaste, õppejõudude ja inimõiguste kaitsjate), naisõiguslaste, juristide, ajakirjanike, blogipidajate ja vaimulike vastu, mis on Iraanis tavalised; rõhutab, et rahvusvahelisel üldsusel tuleb rahu tagamiseks võtta otsustav roll; peab murettekitavaks poliit- ja meelsusvangide arvu, hukkamiste (sealhulgas alaealiste hukkamiste) jätkuvalt suurt arvu, piinamist, ebaõiglasi kohtuprotsesse ja kautsjoniks nõutavaid hiigelsummasid ning teabe-, sõna-, kogunemis-, usu-, õppimis- ja liikumisvabaduse karmi piiramist;

43.  väljendab heameelt asjaolu üle, et 8. novembril 2015 toimusid Myanmaris/Birmas vabad valimised, mis kujutavad endast olulist tähist riigi demokraatlikul ülesehitamisel; on siiski jätkuvalt mures nende valimiste põhiseadusliku raamistiku pärast, mille kohaselt on 25 % parlamendikohtadest reserveeritud sõjaväelastele; tunnustab inimõiguste valdkonnas seni saavutatud edu, kuid rõhutab samas, et endiselt esineb teatavaid puudujääke, eelkõige vähemuste õiguste ning sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabaduse osas; mõistab hukka rohingjade diskrimineerimise, mille muudab veelgi tõsisemaks asjaolu, et sellel kogukonnal puudub õiguslik staatus ja vihkamist õhutavad avaldused mittebudistide vastu on tõusuteel; nõuab rohingjade vastu toime pandud kõikide väidetavate inimõiguste rikkumise juhtumite põhjalikku, läbipaistvat ja sõltumatut uurimist ning on seisukohal, et parlamendi poolt 2015. aastal vastu võetud neljas seaduses, mille eesmärk on „kaitsta rassi ja religiooni”, on (eelkõige soolise) diskrimineerimise aspekte; kordab oma nõudmist, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürool lubataks Myanmari/Birmasse esindus luua;

44.  väljendab sügavat muret inimõiguste olukorda Ukrainas käsitlevates ÜRO inimõiguste ülemvoliniku aruannetes sisalduvate andmete pärast; mõistab hukka riigi idaosas käimasoleva sõja kõigi osapoolte poolse rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste jätkuva rikkumise, sealhulgas kadunuks jääma sundimised, meelevaldsed vahistamised, territoriaalse terviklikkuse ohustamises, terrorismis või „Donetski rahvavabariiki“ ja „Luganski rahvavabariiki“ toetavas partisanivõitluses kahtlustatavate isikute piinamise ja halva kohtlemise; väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et politsei- ja julgeolekutöötajate teod jäävad sageli karistamata; mõistab otsustavalt hukka Ukraina kommunistliku partei keelustamise Kiievi piirkondliku halduskohtu poolt; väljendab sügavat muret seoses sõnavabaduse ja Ukraina demokraatlike poliitiliste parteide vastaste rünnakutega; palub Euroopa Liidu delegatsioonil Inimõiguste Nõukogus ja liikmesriikide esindajatel see tõsine rünnak demokraatia vastu Ukrainas otsustavalt hukka mõista; tunneb muret sotsiaalse olukorra pärast Ukrainas, kus riigi sotsiaalpoliitika ministeeriumi andmetel on valitsuse praeguse poliitika mõjul langenud vaesusesse 20–25 % leibkondadest;

45.  väljendab tõsist muret seoses käimasoleva konfliktiga Lõuna-Sudaanis; nõuab, et võitlevad pooled sõlmiksid viivitamata relvarahu ning avaldab toetust neutraalsele vahendamisele, mille eesmärk on kiire kokkuleppele jõudmine; nõuab, et võitlevate poolte vahele jäänud tsiviilelanikkonnale ja piirkonnast põgenejatele osutataks rohkem humanitaarabi; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid austaksid tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, avades oma piirid pagulastele, kes põgenevad Lõuna-Sudaanis valitseva kriisi eest; nõuab sellega seoses, et rahvusvahelisel tasandil võetaks kohustus lõpetada relvade ja sõjavarustuse tarnimine Lõuna-Sudaani ning lõpetada kõnealusesse piirkonda igasugune relvaeksport;

46.  tunneb sügavat muret Kesk-Aafrika Vabariiki aastast 2003 haaranud kriisi pärast; avaldab veel kord kaastunnet kokkupõrgete ohvrite perekondadele; kinnitab uuesti toetust Kesk-Aafrika Vabariigi iseseisvusele, ühtsusele ja territoriaalsele terviklikkusele; väljendab veel kord toetust Brazzaville'is sõlmitud kokkuleppe tulemusel saavutatud relvarahule, desarmeerimis-, demobiliseerimis- ja lepitusprotsessi algatamisele, eelseisvatele konkurentsil põhinevatele ja läbipaistvatele parlamendi- ja presidendivalimistele ning inimõiguste kaitsmiseks võetavatele konkreetsetele meetmetele; tuletab meelde, kui oluline on rahvaste õigus enesemääramisele ilma välise sekkumiseta; nõuab Prantsusmaa vägede kiiret lahkumist Kesk-Aafrika Vabariigist ja riigi territooriumil asuvate välisriikide alaliste sõjaväebaaside sulgemist; nõuab ÜRO jõudude rangemat kontrollimist ning väidetavalt toime pandud kuritarvituste ja kuritegude põhjalikku, sõltumatut ja läbipaistvat uurimist; tunneb eriti muret Kesk-Aafrika Vabariigis tegutsevate rahvusvaheliste ettevõtete, eelkõige vääriskivide kaevandamise ja metsaraiega tegelevate ettevõtete kavatsuste pärast; tuletab meelde rahvaste võõrandamatut õigust kasutada oma loodusvarasid ja ettevõtete kohustust järgida rahvusvahelist õigust; rõhutab, et ELi ja tema liikmesriikide jaoks on oluline pühenduda eriti Inimõiguste Nõukogus täielikult sellele, et ÜRO töötaks välja siduva vahendi nende ettevõtete vastu, kes ei austa inimõigusi;

47.  väljendab heameelt asjaolu üle, et Inimõiguste Nõukogu 31. istungjärgul pööratakse erilist tähelepanu Haitile; peab kahetsusväärseks ikka veel äärmiselt rasket humanitaarolukorda riigis ja asjaolu, et 2010. aasta orkaanide kahjustusi ei ole ikka veel suudetud likvideerida; rõhutab, et riigi äärmine vaesus on süvendanud looduskatastroofide hävitavaid tagajärgi ja põhjustanud aastakümnete kõige raskema humanitaarkriisi; kritiseerib taas suurt võlakoormat ja väga suure võla teenindamiseks Prantsusmaa ja rahvusvaheliste institutsioonide (esmajärjekorras Rahvusvahelise Valuutafondi) poolt nõutavaid summasid, mis on maa mahajäämuse põhjus; tunneb heameelt Haiti abistamisel ilmnenud rahvusvahelise solidaarsuse, esmajärjekorras piirkondliku solidaarsuse üle, mille puhul tuleb mainida Kuuba saadetud arste ja spetsialiste, kes on ravinud kümneid tuhandeid koolerahaigeid, Haitile rahalise abi andmist ALBA humanitaarfondist, Petrocaribe kaudu antava energiaabi jätkamist ja erikava koostamist, mille kohaselt humanitaarabi andmiseks kasutatavaid autosid varustatakse kütusega otse, põllumajandusmeetmeid toiduainetega varustamiseks ja tootmiskavasid ning taasmetsastamise kampaaniat; nõuab, et algatataks uurimine eelkõige Euroopa Liidust pärit abisaadetiste kohta, mis ei ole väidetavalt Haitisse jõudnud, ning et uuritaks ka abisaadetiste jaotusvõrgu tõhusust; nõuab lisaks aruannet tegelikult üle kantud abisummade kohta;

48.  rõhutab Burundi kriisi teemal Inimõiguste Nõukogus peetavate arutelude tähtsust; väljendab sügavat muret olukorra pärast Burundis ja rõhutab, et sellel võivad olla tõsised tagajärjed kogu piirkonna jaoks; nõuab, et peetaks kinni Ida-Aafrika järvede piirkonna julgeoleku, stabiilsuse ja arengu paktist ning protokollist mittekallaletungi ja vastastikuse kaitse kohta; on arvamusel, et praeguse kriisi saab lahendada vaid poliitilise dialoogi abil riiklikul ja piirkondlikul tasandil ning seda ei tohi mingil juhul kasutada ettekäändena uuele sõjalisele sekkumisele piirkonnas; on arvamusel, et Burundi probleemid saab lahendada ainult siis, kui kõigile kodanikele tagatakse võrdsed õigused ning lahendatakse viljakate põllumajandusmaade kontrolli, tööpuuduse ja vaesusega seotud probleemid, võideldes korruptsiooni, vaesuse, ebavõrdsuse ja diskrimineerimise vastu ning edendades ühiskonna-, poliitilisi ja majandusreforme, et luua vaba, demokraatlik ja stabiilne riik;

49.  peab kahetsusväärseks, et praeguse arutelu kava ei hõlma olukorda Ladina-Ameerikas, eelkõige Hondurases ja Paraguays; nõuab, et riigipöörde järgset inimõiguste olukorda Hondurases ja Paraguays ka tegelikkuses jälgitaks ning võetaks kõik meetmed demokraatia ja õigusriigi taastamiseks neis riikides; kutsub ELi ja liikmesriikide delegatsiooni üles toetama oma tegevusega riigipöörete hukkamõistmist, mitte tunnustama de facto valitsusi ja nõudma süüdlaste kohtu ette toomist; nõuab samuti, et algatataks uurimine teistes Ladina-Ameerika riikides (nt Ecuadoris ja Venezuelas) toimunud riigipöörde- ja destabiliseerimiskatsete üle ning paljastataks nende korraldajad, sealhulgas kolmandad riigid;

50.  peab samuti kahetsusväärseks, et sel istungjärgul ei käsitleta inimõiguste olukorda Mehhikos, ehkki sagenevad inimeste kadumise juhtumid ja kohtuotsuseta hukkamised, sealhulgas feminitsiidid, ning ametivõimude vastutus on kinnitust leidnud; peab äärmiselt murettekitavaks karistamatuse levikut Mehhikos, kus on kadunuks jäänud üle 22 000 inimese, neist pooled viimastel aastatel, ja kus 98 % kuritegudest jäävad karistuseta; mõistab hukka üliõpilaste, ajakirjanike, ühiskonnaaktivistide, maarahva juhtide ja ametiühingutegelaste kriminaalkorras karistamise ja represseerimise, samuti inimeste kadumised ja mõrvad selles riigis; palub liidu ja liikmesriikide delegatsioonil toetada Inimõiguste Nõukogu 31. istungjärgul valitsusväliste organisatsioonide nõudmist, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör ja Haagi kohus pööraksid erilist tähelepanu Mehhikos toimepandud kuritegudele ja alustaks vajaduse korral rahvusvahelist uurimist;

51.  peab samuti kahetsusväärseks, et päevakorras ei ole inimõiguste olukorda Türgis; mõistab eelkõige hukka demokraatliku korra halvenemise Türgis ning repressioonide sagenemise demokraatide, rahvaesindajate ja poliitiliste aktivistide, ametiühingutegelaste, ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ja loovisikute vastu; märgib, et represseeritakse eelkõige kurde, kuna Türgi valitsus on algatanud tõelise relvastatud rünnaku mitte üksnes poliitikajuhtide, vaid ka tsiviilelanikkonna vastu; palub liidu delegatsioonil tagada selle teema arutamine Inimõiguste Nõukogu 31. istungjärgul ning sõnaselge toetuse andmine rahuprotsessi käsitlevate arutelude jätkamiseks;

52.  rõhutab, et ühel Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärgul on vaja käsitleda Djibouti küsimust, kuivõrd riigis suurenevad poliitiliste ja kogukonnaaktivistide vastased repressioonid ning 2015. aasta oktoobrist detsembrini on meelevaldselt vahistatud rohkem kui 300 inimest; palub, et ELi ja liikmesriikide delegatsioon nõuaks represseerimise kohest lõpetamist ja kõigi poliitvangide, eelkõige neist vanima, Jabhaks kutsutava Mohamed Ahmedi ja Djibouti inimõigusliidu (LDDH) asutajaliikme Omar Ali Ewado vabastamist, ning nõuab ÜRO egiidi all rahvusvahelise uurimise algatamist 2015. aasta detsembris Buldhuqos ja 1991. aasta detsembris Arhibas toime pandud massimõrvade suhtes, samuti muude Djiboutis toime pandud massikuritegude suhtes, et tuua süüdlased kohtu ette ja nende üle kohut mõista;

53.  väljendab heameelt erilise tähelepanu üle, mida Inimõiguste Nõukogu on viimastel aastatel pööranud inimõiguste olukorrale Palestiinas ja muudel okupeeritud Araabia aladel ning eelkõige Palestiina rahva enesemääramisõigusele ning sõltumatu ja kestliku riigi loomisele 1967. aasta piiride kohaselt; nõuab tungivalt, et ELi delegatsioon mõistaks hukka igasuguse kolonialismi, eelkõige Palestiinas ja nii Jordani Läänekaldal kui ka Jeruusalemma idaosas, kus see järjepidevalt kasvab; mõistab samuti hukka asunike vägivallatsemise Palestiina rahva suhtes, eelkõige Hebronis, ja beduiinide sundümberasustamise kavad;

54.  tuletab meelde, kui oluline on inimõiguste olukorda Palestiina aladel käsitlev ÜRO aruanne, milles mõistetakse hukka asjaolu, et Iisraeli poliitika Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris näib kujutavat endast apartheidi, kuna Palestiina rahvast rõhutakse süstemaatiliselt ja nende maa de facto sundvõõrandatakse; mõistab hukka palestiinlaste põhiõiguste rikkumise Iisraeli relvajõudude poolt ja etnilise puhastuse Ida-Jeruusalemmas, samuti Iisraeli ametivõimude katse Jeruusalemma juudistada, et seda üle võtta; taunib asjaolu, et Iisrael on järjekindlalt takistanud ÜRO eriraportööri pääsu Palestiina okupeeritud aladele, mistõttu eriraportöör astus 2016. aasta jaanuaris ametist tagasi, ning nõuab, et ELi delegatsioon Inimõiguste Nõukogus ja liikmesriikide esindajad avaldaksid survet Iisraeli ametivõimudele, et võimaldada ÜRO mandaati rakendada;

55.  peab taunimisväärseks Palestiina vangide olukorda Iisraeli vanglates; nõuab, et Iisraeli Riik lõpetaks viivitamata massilise vangistamise, mis 2015. aastal jälle kasvas, kuivõrd vangistatud on üle 6000 inimese, kellest märkimisväärne hulk on alaealised; mõistab samuti hukka kohtuvälised hukkamised, haldusarestid, poliitvangide üleviimise väljapoole okupeeritud alasid – mistõttu sugulased ei saa neid külastada –, väärkohtlemise, piinamise, vangide sunniviisilise toitmise ning asjakohasest ja vajalikust arstiabist ilmajätmise, mis on kõik jõhkras vastuolus rahvusvahelise õigusega; mõistab veel kord hukka igasuguse piinamise ja halva kohtlemise; nõuab, et Iisrael hakkaks viivitamata järgima ÜRO piinamisevastast konventsiooni, mille osaline ta on; mõistab hukka laste kinnipidamise ja halva kohtlemise ning nõuab vangis viibivate laste ja naiste viivitamata vabastamist; mõistab hukka laste kohtlemise Iisraeli kohtutes; nõuab samuti kinnipeetavate Palestiina parlamendisaadikute, eelkõige Khalida Jarrari ja Marouane Barghouti viivitamatut vabastamist;

56.  tunneb lisaks sügavat muret kodaniku- ja poliitiliste vabaduste piiramise pärast Iisraelis, eelkõige mitmesuguste valitsusväliseid organisatsioone käsitlevate seaduste pärast, millega piiratakse ühinemis- ja kogunemisvabadust ning organisatsioonidesse kuulumise vabadust; mõistab samuti hukka riigis elavate vähemuste, eriti araabia vähemuse suurenenud diskrimineerimise;

57.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et Lääne-Sahara küsimus ei ole ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkude päevakorras; rõhutab veel kord, et Lääne-Sahara puhul on tegemist dekoloniseerimise küsimusega ning rahvusvahelise õiguse kohaselt ei ole Maroko Kuningriigil suveräänseid õigusi Lääne-Sahara suhtes ja Maroko tuleb lugeda okupeerivaks riigiks; mõistab hukka läänesaharalaste põhiõiguste pideva rikkumise; kutsub kaitsma Lääne-Sahara elanike põhiõigusi, sealhulgas ühinemisvabadust, sõnavabadust ja õigust meelt avaldada; nõuab kõigi Lääne-Sahara elanikest poliitvangide kohest vabastamist ja Maroko sõjaväekohtu poolt süüdi mõistetud Gdeim Iziki liikmete viivitamatut vabastamist; kutsub veel kord Hispaaniat üles andma poliitilist varjupaika noorele läänesaharalasele Hassana Aaliale, kellele kohus määras eluaegse vangistuse; rõhutab, et Lääne-Saharas tuleb tagada inimõiguste olukorra üle rahvusvaheline järelevalve; nõuab, et Maroko ja Polisario Rinne jätkaksid läbirääkimisi rahumeelse ja püsiva lahenduse leidmiseks konfliktile Lääne-Saharas ning tuletab meelde Lääne-Sahara elanike enesemääramiseõigust, mille üle tuleb otsustada demokraatliku rahvahääletuse teel vastavalt ÜRO resolutsioonidele 34/37 ja 35/19;

 

 

°

° °

 

 

58.  volitab Inimõiguste Nõukogu 31., 32. ja 33. istungjärguks moodustatud Euroopa Parlamendi delegatsiooni esitama käesolevas resolutsioonis välja toodud seisukohti; palub delegatsioonil anda missiooni lõppedes aru Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjonile ja peab asjakohaseks jätkata Euroopa Parlamendi delegatsiooni saatmist Inimõiguste Nõukogu asjakohastele istungjärkudele;

59.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning väliskomisjoni asutatud ELi-ÜRO töörühmale.

 

Õigusalane teave