Menetlus : 2015/3035(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0064/2016

Esitatud tekstid :

B8-0064/2016

Arutelud :

Hääletused :

Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0020

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 302kWORD 101k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0050/2016
14.1.2016
PE575.966v01-00
 
B8-0064/2016

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2


ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkudel (2015/3035(RSP))


Ignazio Corrao, Fabio Massimo Castaldo fraktsiooni EFDD nimel

ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkudel (2015/3035(RSP))  
B8-0064/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO inimõiguste konventsioone ning nende fakultatiivprotokolle, sealhulgas lapse õiguste konventsiooni ja konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas kiireloomulisi resolutsioone sellel teemal,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta aruannet ÜRO Peaassambleele,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et 2015 ja 2016 on aastad, mil tähistatakse olulisi inimõiguste, rahu ja julgeolekuga seotud aastapäevi: Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomise 70. aastapäeva, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti 50. aastapäeva, ÜRO arenguõiguse deklaratsiooni (1986) 30. aastapäeva ja Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi (1995) 20. aastapäeva ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni naiste, rahu ja julgeoleku kohta (2000) ja aastatuhande arengueesmärkide (2000) 15. aastapäeva;

B.  arvestades, et inimõiguste järgimine sõltumata rassist, päritolust, soost või nahavärvist on iga riigi kohustus; kinnitades oma austust inimõiguste jagamatuse suhtes – ükskõik kas tegemist on kodaniku-, majanduslike, sotsiaalsete või kultuuriliste õigustega, mis on omavahel seotud ja omavahel sõltuvad, ning olles arvamusel, et ükskõik millisest õigusest ilmajäämisel on otsene ja negatiivne mõju teistele õigustele; arvestades, et kõikidel riikidel on kohustus austada oma elanike põhiõigusi ja võtta konkreetseid meetmeid nende õiguste tagamisele kaasaaitamiseks riiklikul tasandil ning teha rahvusvahelisel tasandil koostööd inimõiguste kasutamise ees seisvate takistuste kaotamiseks kõigis valdkondades;

C.  arvestades, et inimõiguste üldkehtivuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetikanormidest ja õigustikust ning Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakivi;

D.  arvestades, et liidu tegevus suhetes kolmandate riikidega põhineb Lissaboni lepingu artiklil 21, milles kinnitatakse inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust ja jagamatust ning sätestatakse inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine;

E.  arvestades, et inimõiguste austamine tuleks muuta üheks prioriteediks kõigis poliitikavaldkondades, mis hõlmavad rahu ja julgeolekut, arengukoostööd, kaubandust ja investeeringuid, humanitaarabi, kliimamuutusi ja võitlust terrorismi vastu, sest nendes valdkondades ei saa võtta meetmeid inimõigusi austamata;

F.  arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanism ja erimenetlused konkreetsete riikide olukorraga või valdkondlike küsimustega tegelemiseks aitavad kõik kaasa inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ja järgimisele;

G.  arvestades, et kahjuks kuulub osa ÜRO Inimõiguste Nõukogu praegustest liikmetest kõige tõsisemate inimõiguste rikkujate hulka, nende koostöö ÜRO erimenetluste raames on küsitav ja nad ei ole täitnud oma aruandluskohustust ÜRO inimõiguste lepingu alusel loodud organite ees;

ÜRO Inimõiguste Nõukogu

1.  peab tervitatavaks suursaadik Choi Kyong-limi nimetamist ÜRO Inimõiguste Nõukogu esimeheks 2016. aastaks;

2.  peab tervitatavaks ÜRO Peaassambleele esitatavat ÜRO Inimõiguste Nõukogu aastaaruannet oma 28., 29. ja 30. istungjärgu kohta;

3.  kordab oma seisukohta, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmed tuleks valida riikidest, kus austatakse inimõigusi, õigusriigi põhimõtet ja demokraatiat, ning nõuab tungivalt, et ÜRO liikmesriigid edendaksid inimõiguste austamisel põhinevate kriteeriumite kasutamist riikide ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks valimisel; väljendab muret inimõiguste rikkumise pärast mõnes äsja ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks valitud riigis ja rõhutab, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõltumatust tuleb kindlasti kaitsta, tagamaks, et ta saaks oma volitusi tulemuslikult ja erapooletult täita ka edaspidi;

4.  kinnitab oma toetust erimenetlustele ja volitatud esindajate sõltumatusele, mis võimaldab neil täita oma ülesandeid täiesti erapooletult, väljendab sügavat kahetsust koostöö puudumise pärast mõne liikmesriigi (nt Venezuela, Saudi Araabia ja Etioopia) ja vaatlejariigi (nt Zimbabwe, Usbekistan ja Türkmenistan) poolt temaatiliste erimenetluste raames ning asjaomaste riikide poolse koostöö puudumise pärast riigipõhistes erimenetlustes ning palub kõikidel riikidel nendes menetluses täielikult osaleda;

5.  kinnitab, kui oluline on inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise universaalsus, et jõuda täielikule arusaamale inimõiguste olukorrast kõikides ÜRO liikmesriikides, ja kordab, et toetab läbivaatamise teist tsüklit, milles keskendutakse esimese tsükli jooksul vastuvõetud soovituste rakendamisele; kordab siiski oma nõudmist, et soovitused, mida riigid esimeses tsüklis heaks ei kiitnud, võetaks inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise jätkuvas protsessis uuesti kaalumisele;

6.  rõhutab vajadust tagada, et paljud sidusrühmad, eelkõige kodanikuühiskond, võtaksid üldise korrapärase läbivaatamise protsessist täielikult osa, ja väljendab muret, et kodanikuühiskonna osalemist üldise korrapärase läbivaatamise protsessis on takistanud ranged piirangud ja järjest suurenevad kitsendused;

7.  nõuab, et EL ja komisjon võtaksid kõigis ELi poliitikaalastes aruteludes asjaomaste riikidega üldise korrapärase läbivaatamise soovituste järelmeetmeid, et uurida, mil viisil ja milliste vahenditega neid soovitusi riikide ja piirkondlike strateegiate kaudu rakendada;

8.  väljendab heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku muutuste algatuse üle, mille eesmärk on parandada ja tugevdada ÜRO inimõiguste büroode ülemaailmset kohalolekut kaheksa piirkondliku keskuse loomise abil, mis partneritega otsest koostööd tehes jälgivad ja edendavad inimõigusi, et muuta inimõiguste mehhanismidega seotud soovitused kohapeal tegelikkuseks;

Kodaniku- ja poliitilised õigused

9.  väljendab muret mõnes riigis läbiviidava põhiseaduse läbivaatamise pärast, mille eesmärk on muuta presidendi ametiaegade arvule kehtestatud piirangut – see küsimus on tekitanud mõnel puhul valimistega seotud vägivalda; kinnitab, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste, sh individuaalse ja kollektiivse sõnavabaduse ning kogunemis- ja ühinemisvabaduse austamine on demokraatliku, salliva ja pluralistliku ühiskonna ainsad näitajad;

10.  kordab taas, et endale poliitiliste juhtide vaba valimine korrapäraselt peetavatel õiguspärastel valimistel üldise ja võrdse valimisõiguse alusel on vastavalt inimõiguste ülddeklaratsioonile (artikli 21 lõige 3) ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile (artikkel 25) kõigi kodanike põhiõigus; kinnitab, et sõnavabadus ning sõltumatut ja pluralistlikku kodanikuühiskonda edendav elujõuline ja soodne keskkond on inimõiguste ja põhivabaduste austamise eeltingimused;

11.  mõistab hukka inimõiguste kaitsjate ja opositsiooniliikmete jätkuva ahistamise ja kinnipidamise valitsusjõudude poolt mitmetes kolmandates riikides; väljendab muret seoses ebaõiglaste ja piiravate õigusaktidega, sh piirangutega välisrahastamisele, mis põhjustavad kodanikuühiskonna tegevusruumi ahenemist; kutsub kõiki valitsusi üles edendama ja toetama ajakirjandusvabadust, kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjate tegevust ning laskma neil tegutseda ilma neid hirmutamata, represseerimata või ähvardamata;

12.  on seisukohal, et tänapäeva digitehnoloogiad pakuvad nii väljakutseid kui ka võimalusi eraelu puutumatuse kaitseks ja sõnavabaduse kasutamiseks internetis kogu maailmas; väljendab sellega seoses heameelt, et ametisse on määratud ÜRO eriraportöör eraelu puutumatuse õiguse küsimustes digitaalajastul, kelle volitused hõlmavad puutumatuse ja järelevalve probleeme, mis mõjutavad inimesi internetis ja väljaspool seda;

13.  kordab oma pikaajalist vastuseisu surmanuhtlusele, piinamisele ning julmale, ebainimlikule ja alandavale kohtlemisele ja karistamisele mis tahes juhtudel ja mis tahes asjaoludel; rõhutab taas, et surmanuhtluse kaotamine aitab kaasa inimväärikuse suurendamisele, ja kinnitab, et kaitseb igati õigust elule ja iga inimese inimväärikust;

14.  kiidab heaks seni tehtud edusammud, mille kohaselt paljud riigid on surmanuhtluse täideviimise peatanud, teised aga võtnud vastu õigusakte surmanuhtluse kaotamiseks; peab siiski kahetsusväärseks, et mõnes riigis on surmanuhtlus viimastel aastatel uuesti kehtestatud; palub nendel riikidel, kes on surmanuhtluse kaotanud või selle täideviimisele pikaajalise moratooriumi kehtestanud, surmanuhtlust mitte taastada;

Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused

15.  peab kahetsusväärseks, et rohkem kui 20 aastat pärast Viini deklaratsiooni kõigi inimõiguste universaalsuse, jagamatuse, vastastikuse sõltuvuse ja omavahelise seotuse kohta ei suhtuta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisse pakti samamoodi ja samasuguse rõhuga nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisse pakti; kiidab heaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu pingutused kohelda kõiki inimõigusi ühtemoodi ja pidada neid kõiki võrdselt tähtsaks ning nimetada selleks majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õigustega seotud erimenetluste volitatud esindajad;

16.  väljendab sügavat muret äärmise vaesuse suurenemise pärast, mis ohustab kõigi inimõiguste täielikku kasutamist; peab seepärast tervitatavaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportööri aruannet äärmise vaesuse ja inimõiguste kohta (A/HRC/29/31) ning toetab tema ettepanekuid äärmise vaesuse kaotamise kohta, mis hõlmavad järgmist: majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele õigustele kodaniku- ja poliitiliste õigustega ühesuguse tähtsuse ja prioriteetsuse andmine; sotsiaalkaitseõiguse tunnustamine; eelkõige ebavõrdsuse vähendamisele suunatud maksupoliitika rakendamine; võrdsust tagava õiguse taaselustamine ja sellele sisu andmine; ressursside ümberjagamise küsimuste asetamine inimõiguste alaste arutelude keskmesse;

17.  on seisukohal, et kodanike õiguste rikkumist tingivad ka korruptsioon, maksudest kõrvalehoidumine, avalike hüvede halb majandamine ja aruandekohustuse puudumine, sest selle tõttu ei jõua riigi eelarvesse raha, mis tuleks eraldada inimõiguste edendamisele sellistes äärmiselt vajalikes avalikes teenustes nagu haridus, esmatasandi tervishoiuteenused ja muu sotsiaalne infrastruktuur; on seisukohal, et meetmed, millega tagatakse inimõigused, eelkõige õigus teabele, sõna- ja kogunemisvabadus, õigus sõltumatule kohtusüsteemile ja demokraatlikule osalemisele ühiskonna asjades, on võitluses korruptsiooni vastu keskse tähtsusega;

Ettevõtlus ja inimõigused

18.  toetab igati ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tulemuslikku ja ulatuslikku rakendamist nii ELis kui ka mujal, muu hulgas riiklike tegevuskavade väljatöötamise kaudu; rõhutab, et ÜRO juhtpõhimõtete tulemuslikus rakendamises esinevate puuduste kõrvaldamiseks tuleb võtta kõik vajalikud meetmed, sh õigusemõistmise ja õiguskaitsevahendite kättesaadavust puudutavad meetmed;

19.  kutsub ÜROd ja ELi üles tegelema maaõiguste eest võitlejate küsimusega, kes on tagakiusamise, sh ähvarduste, ahistamise, meelevaldse vahistamise, kallaletungide ja mõrvade ohvrid, kuna kritiseerivad suuremahulist maaomandamist kolmandates riikides, mis rikub maaelanikkondade õigust maale ja toidule; nõuab, et ÜRO mehhanismid ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava kaasaksid süstemaatiliselt maaõiguste eest võitlejaid oma inimõigustealastesse projektidesse;

20.  väljendab heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku algatuse üle edendada aruandekohustuse ja õiguskaitsevahendite projekti, et aidata kaasa siseriiklikus õiguses ettenähtud õiguskaitsevahendite õiglasema ja mõjusama süsteemi kehtestamisele, eelkõige inimõiguste jämeda rikkumise juhtumite korral ärisektoris; palub kõigil valitsustel täita oma kohustused inimõiguste järgimise tagamisel, samuti õigussüsteemile juurdepääsu tagamisel äritegevusega seotud inimõiguste rikkumise ohvritele, kes nii oma riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil kogevad õiguskaitsevahenditele juurdepääsul praktilisi ja õiguslikke raskusi;

21.  märgib, et valitsustevaheline avatud töörühm, kes töötab välja rahvusvahelise õiguslikult siduva vahendi riikidevaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas ja moodustati ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooniga, pidas oma esimese istungi 2015. aasta juulis; palub ELil ja liikmesriikidel aktiivselt osaleda eelnimetatud õiguslikult siduva rahvusvahelise vahendi läbirääkimistel;

Ränne

22.  väljendab muret humanitaarkriisi pärast, mis on suurim kriis pärast Teist maailmasõda ja mille on põhjustanud see, et järjest rohkem inimesi on sunnitud tagakiusamise, relvastatud konfliktide ja üldise vägivalla tõttu ning kaitse ja parema elu otsinguil oma kodu maha jätma ning riskivad ohtliku teekonna ettevõtmisel oma eluga; palub Inimõiguste Nõukogul ja selle mehhanismidel pöörata vajalikku tähelepanu mõjule, mida see kriis inimõigustele avaldab, ja teha vastavaid ettepanekuid;

23.  palub kõikidel riikidel võtta rände suhtes vastu inimõigustel põhinev käsitus, milles rändajate, varjupaigataotlejate ja põgenike õigused asetatakse rändepoliitika ja selle juhtimise keskmesse, pöörates eritähelepanu tõrjutud ja kaitsetute rändajate rühmade olukorrale, nagu naised ja lapsed; palub kõikidel riikidel tegeleda naiste ja tütarlaste vastase soopõhise vägivalla probleemiga ning rõhutab, kui tähtis on soolise aspekti arvestamine rändepoliitika kujundamises, et naiste ja tütarlaste erivajadusi arvesse võtta;

24.  tuletab meelde, et kõikidel riikidel on kohustus austada ja kaitsta kõigi oma jurisdiktsioonis olevate isikute inimõigusi olenemata nende kodakondsusest või päritolust ja sisserändestaatusest; tuletab meelde, et rändajate tagasisaatmist tuleks ellu viia ainult nii, et rändaja õigusi võetakse täielikult arvesse, vabade ja teabepõhiste otsuste alusel ning üksnes juhul, kui nende õiguste kaitse on koduriigis tagatud; palub valitsustel lõpetada rändajate meelevaldne vahistamine ja kinnipidamine;

Kliimamuutused ja inimõigused

25.  väljendab heameelt seoses ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonil põhineva Pariisi kokkuleppega, mis hõlmab kohanemist, leevendamist, tehnoloogia arendamist ja tehnosiiret ning suutlikkuse suurendamist; nõuab, et kliimamuutuste teema muudetaks prioriteetseks kõigis majanduspoliitika valdkondades; nõuab tungivalt, et kõik kokkuleppe allkirjastanud osalisriigid võtaksid vastu kiireloomulised ja ulatuslikud leevendamis- ja kohandamismeetmed, muutes kliimamuutused kõigi poliitikavaldkondade lahutamatuks osaks;

26.  tuletab meelde, et kliimamuutuste kahjulik mõju kujutab endast vahetut ja potentsiaalselt pöördumatut ülemaailmset ohtu inimõiguste täielikule kasutamisele ning sellel on märkimisväärne mõju ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, kelle õiguste olukord on juba niigi ebakindel; märgib murelikult, et kliimaga seotud nähtused, nagu meretaseme tõus ja äärmuslikud ilmamuutused, mille tagajärjel tekivad põuad ja üleujutused, toovad tõenäoliselt kaasa veelgi suurema hulga inimeste hukkumise, elanikkonna ümberasumise ning toidu ja vee puuduse;

27.  kutsub rahvusvahelist üldsust üles käsitlema kliimapagulase mõiste õigusalaseid lünki, sealhulgas selle võimalikku määratlemist rahvusvahelises õiguses või muudes õiguslikult siduvates rahvusvahelistes lepingutes;

Naiste õigused

28.  väljendab heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu hiljutise resolutsiooni 2242 üle, milles käsitletakse naisi, rahu ja julgeolekut ning asetatakse naised kesksele kohale kõigis jõupingutustes selliste ülemaailmsete probleemide lahendamisel nagu järjest suurenev vägivaldne äärmuslus, kliimamuutused, ränne, jätkusuutlik areng ning rahu ja julgeolek; tunnustab ÜRO ülemaailmse uuringu järeldusi naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamise kohta, milles rõhutati naiste poolse juhtimise ja osaluse olulisust konfliktide lahendamisel ja rahu kindlustamisel ning asjaolu, et naiste osalemine on parandanud humanitaarabi, tõhustanud rahutagajate jõupingutusi, kindlustanud rahuläbirääkimiste õnnestumist ja aidanud võidelda vägivaldse äärmuslusega;

29.  väljendab nördimust asjaolu üle, et pärast selliste vägivaldsete äärmusrühmituste nagu Da'esh Süürias ja Iraagis ning Boko Haram Lääne-Aafrikas esilekerkimist on naistevastane vägivald omandanud uue mõõtme, mis on hirmuäratavam kui kunagi varem, sest seksuaalvägivald on muutunud nende äärmusrühmituste eesmärkide, ideoloogia ja tuluallikate lahutamatuks osaks – see kõik esitab rahvusvahelisele üldsusele uue, kriitilise tähtsusega väljakutse; palub valitsustel ja ÜRO institutsioonidel kiirendada oma tegevust nende ebainimlike kuritegudega võitlemisel, et taastada naiste väärikus, tagades neile õigusemõistmise, hüvituse ja toetuse;

30.  on seisukohal, et naiste sõltumatuse tagamine selle kaudu, et tegeletakse naiste ja meeste vahelise ebavõrdsuse probleemiga, mis muudab naised konflikti tingimustes kaitsetuks, on üks äärmusluse vastu võitlemise võimalusi; kutsub ÜROd ja tema liikmesriike üles astuma konkreetseid samme naiste sõltumatuse tagamiseks, nende sisukaks kaasamiseks konfliktide ennetamisse ja lahendamisse ning rahuläbirääkimistesse ja rahu ülesehitamise protsessi, suurendades nende esindatust kõigil otsuste tegemise tasanditel, sh riiklikes, piirkondlikes ja rahvusvahelistes institutsioonides ja mehhanismides;

Laste õigused

31.  tuletab meelde, et 1989. aastal vastu võetud lapse õiguste konventsioonis, mis on kõige arvukamates riikides ratifitseeritud rahvusvaheline inimõigustealane õigusakt, on sätestatud paljud laste õigused, sh õigus elule, tervisele ja haridusele, õigus mängida, õigus perekonnaelule, õigus kaitsele vägivalla ja diskrimineerimise eest ning õigus oma arvamuse ärakuulamisele; palub, et kõik konventsiooniosalised täidaksid oma kohustusi;

32.  peab kiiduväärseks ÜRO kavandatavat ülemaailmset uurimust, mille eesmärk on kaardistada jälgimise ja hindava analüüsi abil see, kuidas kehtivaid rahvusvahelisi õigusakte ja norme kohapeal rakendatakse, ning hinnata riikide konkreetseid võimalusi poliitika ja reageerimise täiustamiseks; nõuab tungivalt, et kõik riigid aitaksid sellele kaasa ning osaleksid uuringus aktiivselt;

Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimeste) õigused

33.  väljendab muret seoses asjaoluga, et endiselt eksisteerib diskrimineerivaid seadusi ja tavasid ning mitmetes riikides pannakse inimeste vastu nende seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi tõttu toime vägivallategusid; palub tähelepanelikult jälgida LGBTI-inimeste olukorda riikides, kus on hiljuti vastu võetud nende vastu suunatud seadusi, mistõttu on seksuaalvähemuste hulka kuuluvate inimeste elu ohtu sattunud; tunneb suurt muret sõna- ja kogunemisvabadust piiravate nn propagandavastaste seaduste pärast, seda ka Euroopas asuvates riikides;

34.  kinnitab veel kord oma toetust ÜRO inimõiguste ülemvoliniku jätkuvale tööle LGBTI-inimeste kõikide inimõiguste kaitsmisel ja edendamisel, eelkõige avalduste, aruannete ning kampaania „Vaba ja võrdne“ kaudu; ergutab ülemvolinikku jätkama võitlust diskrimineerivate seaduste ja tavade vastu;

Droonid ja autonoomsed relvad

35.  kordab ELi nõukogule esitatud üleskutset töötada välja ELi ühine seisukoht relvastatud droonide kasutamise kohta, tähtsustades seejuures eelkõige inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamist ning käsitledes selliseid küsimusi nagu õigusraamistik, proportsionaalsus, aruandekohustus, tsiviilisikute kaitse ja läbipaistvus; nõuab taas tungivalt, et EL keelustaks täisautonoomsete, st inimese osaluseta rünnakuid võimaldavate relvade tootmise, väljatöötamise ja kasutamise; nõuab, et kõigis kolmandate riikidega terrorismivastaste meetmete üle peetavates dialoogides käsitletaks ka inimõigusi;

Inimõiguste süvalaiendamine ELis

36.  kutsub ELi üles edendama inimõiguste, sealhulgas kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste universaalsust ja jagamatust kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 21 ja üldsätetega liidu välistegevuse kohta;

37.  kordab oma nõudmist, et EL võtaks vastu õigustel põhineva lähenemisviisi ja integreeriks inimõiguste austamise kaubandusse, investeerimispoliitikasse, avalikesse teenustesse ja arengukoostöösse ning oma ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse; rõhutab ka, et ELi inimõiguste alases poliitikas tuleks vastavalt ELi aluslepingus sätestatud kohustusele tagada sise- ja välispoliitika sidusus;

ELi prioriteedid eri riikidega seotud küsimustes

Valgevene

38.  väljendab sügavat muret sõna- ning ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabaduse jätkuva piiramise pärast, mõistab hukka sõltumatute ja opositsiooniajakirjanike ahistamise ning inimõiguste aktivistide ja kriitikute ahistamise ja kinnipidamise kahtlaste süüdistuste alusel; mõistab hukka surmanuhtluse jätkuva kasutamise; nõuab, et Inimõiguste Nõukogu 32. istungjärgul pikendataks Valgevenesse nimetatud ÜRO inimõiguste olukorra valdkonna eriraportööri volitusi, ning palub valitsustel teha eriraportööriga täielikku koostööd ja võtta endale kohustus viia ellu kaua viibinud reformid inimõiguste kaitsmiseks, sh eriraportööri ja muude inimõiguste mehhanismide esitatud soovituste rakendamise kaudu;

Ukraina

39.  väljendab sügavat muret jätkuvate valimatute rünnakute pärast tsiviilelanikkonnaga piirkondades, koolidele suunatud rünnakute ja koolide kasutamise pärast sõjalisel otstarbel mõlema poole poolt; mõistab hukka konflikti käigus jätkuvalt esinevad inimõiguste rikkumised ning toetab täielikult ÜRO inimõiguste järelevalvemissiooni ja OSCE erakorralise vaatlusmissiooni tegevust Ukrainas; nõuab, et Ukraina valitsus astuks samme, et lubada teatavat liiki ravimite, sh opioid-asendusravi ravimite kohaletoimetamist, parandaks konflikti tõttu ümberasunud isikute registreerimismenetlust ning töö ja riiklike hüvitiste saamise võimalusi, kuulutaks kehtetuks õigusaktid, millel võib olla kahjulik mõju sõna- ja ühinemisvabadusele, võtaks konkreetseid meetmeid koolide relvajõudude ja relvastatud rühmituste poolt sõjalisel otstarbel kasutamise vältimiseks nii valitsuse kontrollitaval kui ka mässuliste käes oleval territooriumil ning ratifitseeriks Rooma statuudi ja ühineks täisliikmena Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga; palub ELi liikmesriikidel toetada kõiki ÜRO tasandil tehtavaid võimalikke pingutusi võitluses karistamatusega ja erapooletutes uurimistes, mis on seotud Maidani meeleavalduste mahasurumisega seotud vägivaldsete sündmuste ja inimõiguste rikkumistega ning kobarlahingumoona kasutamisega valitsusmeelsete jõudude ja Venemaa poolt toetatavate mässuliste poolt Ida-Ukraina relvakonfliktis, ning tegeleda inimõiguste olukorraga Krimmis ja muude Ida-Ukraina relvakonfliktiga seotud rikkumistega;

Aserbaidžaan

40.  väljendab heameelt ÜRO Inimõiguste Nõukogu 29. istungjärgul esitatud Aserbaidžaani inimõiguste olukorda käsitleva ühisavalduse üle, kuid peab kahetsusväärseks, et mitu ELi liikmesriiki ei toetanud seda ühisavaldust; palub ELi liikmesriikidel ja teistel Inimõiguste Nõukogu liikmetel inimõiguste olukorda Aserbaidžaanis tähelepanelikult jälgida ja teha tööd selleks, et vastu võtta resolutsioon, milles nõutakse poliitilise süüdistuse alusel vahistatud või vangistatud inimõiguste kaitsjate, poliitiliste ja kodanikuühiskonna aktivistide, ajakirjanike ja blogipidajate viivitamatut vabastamist, kinnipidamiskohtades väidetavalt kasutatud piinamise täielikku uurimist ja selliste seaduste kehtetuks kuulutamist, mis ebaseaduslikult piiravad sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadust Aserbaidžaanis;

Usbekistan

41.  nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid teeksid tööd selle nimel, et ÜRO Inimõiguste Nõukogus võetaks vastu resolutsioon, millega luuakse Usbekistani jaoks sihtotstarbeline ÜRO mehhanism, et tagada ÜRO poolne järelevalve, avalik aruandlus ja Inimõiguste Nõukogu arutelud inimõiguste olukorra üle Usbekistanis, ning lahendataks probleemid, mis on seotud Usbekistani vastuseisuga koostööle ÜRO inimõiguste mehhanismidega, suure hulga poliitiliste oponentide, sh inimõiguste kaitsjate jätkuva kinnipidamisega, ühinemis-, sõna- ja ajakirjandusvabaduse jätkuva piiramisega ja laste tööjõu jätkuva kasutamisega;

Süüria

42.  nõuab tungivalt, et Inimõiguste Nõukogu paluks ÜRO Julgeolekunõukogul võtta asjakohaseid meetmeid tagamaks, et isikud, kes on toime pannud inimõiguste rikkumisi, sealhulgas rikkumisi, mis võivad endast kujutada inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, võetaks vastutusele ning et Süüria olukorra küsimus esitataks seejuures arutamiseks ka Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule;

Jeemen

43.  väljendab sügavat muret tõsise kriisi pärast, mis on selles riigis valitsenud alates 2014. aasta septembrist, kui Jeemeni jumalatoetajad (houthid) ja muud Jeemeni relvastatud rühmitused panid toime raskeid sõjaõiguse ja inimõiguse rikkumisi, ning alates 2015. aasta märtsist, kui Saudi Araabia juhitav koalitsioon tegi sama; mõistab eelkõige hukka viimasena nimetatud koalitsiooni valimatud ja ebaproportsionaalsed õhurünnakud, milles sai surma ja haavata palju tsiviilisikuid ja millega hävitati palju eraomandit; arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik peaks andma Inimõiguste Nõukogule Jeemeni olukorra kohta aru järgmisel, 2016. aasta märtsis toimuval istungjärgul; palub ELil toetada Inimõiguste Nõukogu poolt algatatavat rahvusvahelist uurimist, mille eesmärk on dokumenteerida kõigi poolte poolt alates 2014. aasta septembrist toime pandud rikkumised;

Bahrein

44.  tunneb kahetsust, et Bahreini valitsus ei ole teinud edusamme tegelemaks probleemidega, mis on seotud paljude isikute, sh inimõiguste kaitsjate, poliitiliste aktivistide ja ajakirjanike jätkuva kinnipidamisega selle eest, et nad kasutasid rahumeelse kogunemise ja ühinemise õigust, vastutuse puudumisega inimõiguste rikkumise eest (sh piinamine) ning Bahreini kohtusüsteemi sõltumatuse ja erapooletuse puudumisega; palub ELi liikmesriikidel käsitleda Bahreini inimõiguste olukorda Inimõiguste Nõukogus avalduste, järelmeetmetega ühisavalduse või resolutsiooni vormis, milles nõutakse tungivalt, et Bahrein vabastaks viivitamatult ja tingimusteta kõik inimõiguste kaitsjad, poliitilised aktivistid ja muud kinnipeetavad isikud, keda süüdistatakse väidetavates rikkumistes, mis on seotud sõna-, rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabadusega, tagaks kõigi väidetavate piinamis- ja väärkohtlemisjuhtumite erapooletu uurimise ning hõlbustaks kiiremas korras ÜRO piinamisküsimusi käsitleva eriraportööri visiiti ja muid ÜRO inimõiguste mehhanisme; kordab oma üleskutset ELile töötada välja kõikehõlmav strateegia selle kohta, kuidas liit ja selle liikmesriigid saaksid avaldada aktiivset survet vangistatud aktivistide ja meelsusvangide vabastamiseks;

Lõuna-Sudaan

45.  palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul toetada seda, et Lõuna-Sudaani nimetatakse eriraportöör, kellel on volitused jälgida rikkumisi, sh lapssõdurite värbamist ja kasutamist ja koolide kasutamist sõjaväelisel otstarbel, esitada selle kohta avalikke aruandeid ning anda soovitusi tulemusliku aruandekohustuse saavutamiseks;

Korea Rahvademokraatlik Vabariik (KRDV)

46.  peab tervitatavaks peaassamblee poolt vastu võetud resolutsiooni, milles mõistetakse hukka pikaaegne ja pidev, süstemaatiline, ulatuslik ja ränk inimõiguste rikkumine KRDVs ning ergutatakse ÜRO Julgeolekunõukogu võtma asjakohaseid meetmeid vastutuse tagamiseks, sh kaaluma Korea Rahvademokraatliku Vabariigi olukorra küsimuse suunamist Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse, ning palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul korrata oma nõudmist vastutuse kohta, sh nende hulgas, kes on süüdi inimsusevastastes kuritegudes poliitika alusel, mis aastakümneid tagasi kehtestati riigi kõige kõrgemal tasandil;

Riigid, kus toimub inimõiguste olukorra üldine korrapärane läbivaatamine

Gruusia

47.  väljendab heameelt Gruusia ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesuse ja hiljuti läbi viidud Gruusia inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise üle; märgib, et ellu on viidud sisukaid õigusreforme, millega on saavutatud teatav edu ja edasiminek õigus- ja õiguskaitse, prokuratuuri, väärkohtlemise vastase võitluse, lapse õiguste ning eraelu puutumatuse ja isikuandmete ning riigisiseste põgenike kaitse valdkonnas; märgib siiski, et tuleks teha suuremaid pingutusi väärkohtlemise vastu võitlemiseks, eelkõige mis puudutab eelvangistust ja ohvrite rehabiliteerimist, samuti vastutusele võtmiseks õiguskaitseasutuste poolse kuritarvitamise juhtudel, riigiametnike varasemate kuritarvitamise juhtumite uurimiseks ning vähemuste ja naiste õiguste tagamiseks; on jätkuvalt mures sõna- ja ajakirjandusvabaduse ning vaatlejate juurdepääsu puudumise pärast Abhaasia ja Tshinvali okupeeritud piirkondadesse / Lõuna-Osseetiasse, kus inimõiguste rikkumine on ikka veel ulatuslik; palub Gruusia valitsusel võtta asjakohaseid meetmeid, millega tagataks üldise korrapärase läbivaatamise käigus tehtud soovituste suhtes järelmeetmete võtmine;

Liibanon

48.  kiidab Liibanoni avatud piiride ja vastuvõtupoliitika eest, mida Liibanon on juba aastaid Palestiina, Iraagi ja Süüria põgenike suhtes kasutanud, ja palub Euroopa Liidul eraldada rohkem vahendeid ja teha tihedamat koostööd Liibanoni võimudega, et aidata sel riigil jätkata pagulaste ja varjupaigataotlejate õiguste tagamist; peab sellega seoses murettekitavaks, et Süüria pagulaste seas esineb väidetavalt märkimisväärselt palju sund- ja/või laste abielusid; julgustab Liibanoni valitsust kaaluma muudatuste tegemist seadusesse, millega reguleeritakse Liibanoni sisenemist ja sealt lahkumist ning riigis elamist ning milles ei tehta vahet ühelt poolt varjupaigataotlejatel ja põgenikel ning teiselt poolt rändajatel; toetab ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee soovitusi, milles nõutakse meetmeid rändajatest naiskoduabiliste teadlikkuse tõstmiseks inimõigustest, mis on neile tagatud diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni alusel, millega Liibanon on ühinenud; rõhutab eelkõige vajadust kaotada nn kafala süsteem ja tagada rändajatest naiskoduabilistele tulemuslik juurdepääs õiguskaitsevahenditele, tagades neile muu hulgas ohutuse ja residentsuse nende staatusega seotud õigus- ja haldusmenetluste ajal;

Mauritaania

49.  rõhutab, et kuigi Mauritaania valitsus on teinud edusamme, võttes seadusandlikke meetmeid, mille eesmärk on võidelda kõigi orjapidamise ja orjusega samalaadsete tavade vastu, soodustavad puudused nende tulemuslikus rakendamises selliste tavade jätkamist; palub riigi võimudel jõustada orjapidamise vastane seadus, algatada üleriigiline süstemaatiline ja korrapärane kõiki orjapidamise vorme puudutavate liigitatud andmete kogumine ning viia läbi põhjalik tõenduspõhine uuring orjapidamise ajaloo ja olemuse kohta, et see tava kaotada;

50.  nõuab tungivalt, et Mauritaania ametivõimud tagaksid sõna- ja kogunemisvabaduse kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonide ja Mauritaania enda seadustega; nõuab ka Biram Dah Abeidi, Bilal Ramdane ja Djiby Sow vabastamist, et nad saaksid jätkata oma rahumeelset orjapidamise jätkumise vastast kampaaniat, tundmata hirmu ahistamise või ähvarduste pärast;

Myanmar/Birma

51.  väljendab heameelt asjaolu üle, et 8. novembril 2015 toimusid konkurentsipõhised valimised, mis kujutasid endast olulist tähist riigi üleminekul demokraatiale; on siiski jätkuvalt mures nende valimiste põhiseadusliku raamistiku pärast, mille kohaselt on 25 % parlamendi kohtadest reserveeritud sõjaväelastele; kiidab heaks seni inimõiguste valdkonnas saavutatu, kuid märgib, et veel ikka on lahendamata mitu olulist murettekitavat valdkonda, sh vähemuste õigused ning sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadus;

52.  mõistab hukka rohingjade diskrimineerimise, mida süvendab asjaolu, et sellel kogukonnal puudub õiguslik staatus ja vihkamist õhutavad avaldused mittebudistide vastu on tõusuteel; nõuab kõikide rohingjade vastu väidetavalt toime pandud inimõiguste rikkumise juhtumite läbipaistvat ja sõltumatut uurimist ning on seisukohal, et parlamendi poolt 2015. aastal vastu võetud neli seadust, mille eesmärk on „kaitsta rasse ja usku”, sisaldavad soolise diskrimineerimise aspekte; kordab oma nõudmist, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürool lubataks riiki oma esindus luua; rõhutab, et enne ELi ja Myanmari investeerimislepingu sõlmimist on vaja läbi viia täielik jätkusuutlikkuse mõjuhinnang;

Nepal

53.  väljendab heameelt selle üle, et 20. septembril 2015 jõustus Nepali uue põhiseadus, mis peaks panema aluse riigi tulevasele poliitilisele stabiilsusele ja majanduslikule arengule; loodab, et järelejäänud mureküsimustega vähemuste, sh dalitite (nn puutumatud) poliitilise esindatuse kohta ning kodakondsust käsitlevate seadustega tegeletakse lähitulevikus; peab kahetsusväärseks laialdast vastutusest kõrvalehiilimist kodusõja ajal mõlema poole poolt toime pandud inimõiguste rikkumise küsimuses, olgugi et 2014. aasta mais võeti vastu tõe, leppimise ja kadunud isikute seadus; nõuab tungivalt, et Nepali valitsus ühineks rahvusvahelise konventsiooniga kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta; taunib Tiibeti põgenike põhivabaduste suhtes kehtestatud piiranguid; nõuab tungivalt, et India tühistaks Nepali majanduse vastase mitteametliku blokaadi, mis on koos 2015. aasta aprillis toimunud hävitava maavärinaga põhjustanud humanitaarkriisi ja tõukab väljapääsmatusse vaesusse veel peaaegu miljon nepallast;

Omaan

54.  tunnustab Omaani riikliku inimõiguste komisjoni moodustamise eest valitsuse juures ja kutse eest, mis tegi võimalikuks rahumeelse kogunemise õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri pöördelise tähtsusega visiidi 2014. aasta septembris; väljendab lootust, et need konstruktiivsed sammud aitavad kaasa sellele, et Omaan kaasab ÜRO inimõiguste esindajaid ja sõltumatuid inimõiguste organisatsioone endisest palju rohkem; ergutab Omaani astuma vajalikke samme, et leevendada nähtust, mida ÜRO eriraportöör kirjeldas kui riigis levinud hirmu- ja hirmutamisõhkkonda, märkides, et inimesed ei julge avaldada oma arvamust, rääkida telefoniga ega üksteisega kohtuda; väljendab jätkuvalt muret seoses kõigile erakondadele kehtestatud keeluga ning uue, 2014. aasta augustis vastu võetud kodakondsusseadusega, milles sätestatakse, et kodanikelt, kes liituvad rühmitustega, mida peetakse riigi huvide suhtes kahjulikeks, võib kodakondsuse ära võtta, ning palub seetõttu valitsusel nimetatud keeld ja seadus läbi vaadata; palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel pakkuda tehnilist ja õigusabi, et Omaan saaks luua kodanikuühiskonna organisatsioonidele ohutu ja soodsa keskkonna;

Rwanda

55.  tunneb muret inimõiguste olukorra pärast Rwandas, sh sõna- ja ühinemisvabaduse piirangute, opositsioonierakondadele ja sõltumatule kodanikuühiskonnale jäetud demokraatliku tegutsemisruumi vähenemise ning kohtusüsteemi sõltumatust toetava keskkonna puudumise pärast; palub Rwanda valitsusel tagada demokraatlik tegutsemisruum, milles kõik ühiskonna sektorid saaksid vabalt tegutseda;

56.  tunneb muret põhiseaduse kavandatava muutmise pärast, mille eesmärk on võimaldada praegusel presidendil kandideerida kolmandaks ametiajaks; palub Rwanda valitsusel järgida demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika harta artiklit 5, milles sätestatakse, osalisriigid võtavad kõik asjakohased meetmed, et tagada põhiseaduslik kord, eelkõige võimu põhiseaduslik üleminek, ning artiklit 23, milles sätestatakse, et põhiseaduse mis tahes muudatus, millega rikutakse valitsemise demokraatliku ülemineku põhimõtet, on ebaseaduslik;

°

°  °

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 69. istungjärgu eesistujale, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee peasekretärile.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0470.

Õigusalane teave