RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkudeks
14.1.2016 - (2015/3035(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Elena Valenciano, Pier Antonio Panzeri, Soraya Post, Liisa Jaakonsaari, Tibor Szanyi, Doru-Claudian Frunzulică fraktsiooni S&D nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0050/2016
B8-0066/2016/rev.
Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkudeks
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO inimõiguste konventsioone ning nende fakultatiivprotokolle, sealhulgas lapse õiguste konventsiooni ja konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu (UNHRC),
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,
– võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019),
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO inimõiguste nõukogu kohta,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas kiireloomulisi resolutsioone sellel teemal,
– võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[1],
– võttes arvesse deklaratsioone, mis võeti vastu Durbani 2001. aasta maailmakonverentsil rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja nendega seotud sallimatuse vastu,
– võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportööri viimast raportit ja järeldusi rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja nendega seotud sallimatuse tänapäevaste vormide kohta;
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,
– võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta aruannet ÜRO Peaassambleele,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et 2015 ja 2016 on aastad, mil tähistatakse olulisi inimõiguste, rahu ja julgeolekuga seotud aastapäevi: Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomise 70. aastapäeva, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti 50. aastapäeva, ÜRO arenguõiguse deklaratsiooni (1986) 40. aastapäeva ja Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi (1995) 20. aastapäeva ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni naiste, rahu ja julgeoleku kohta (2000) ja aastatuhande arengueesmärkide (2000) 15. aastapäeva;
B. arvestades, et inimõiguste järgimine sõltumata rassist, päritolust, soost või nahavärvist on iga riigi kohustus; kinnitades, et austab kõikide omavahel seotud ja sõltumatute inimõiguste – nii kodaniku, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete kui ka kultuuriliste inimõiguste – jagamatust; arvestades, et ühest õigusest ilmajätmine avaldab otsest ja kahjulikku mõju teistele õigustele; arvestades, et kõikidel riikidel on kohustus austada oma elanike põhiõigusi ja võtta konkreetseid meetmeid nende õiguste tagamisele kaasaaitamiseks riiklikul tasandil ning teha rahvusvahelisel tasandil koostööd inimõiguste kasutamise ees seisvate takistuste kaotamiseks kõigis valdkondades;
C. arvestades, et inimõiguste üldkehtivuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetikanormidest ja õigustikust ning Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakivi;
D. arvestades, et liidu tegevus suhetes kolmandate riikidega põhineb Lissaboni lepingu artiklil 21, milles kinnitatakse inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust ja jagamatust ning sätestatakse inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine;
E. arvestades, et inimõiguste austamine tuleks muuta üheks prioriteediks kõigis poliitikavaldkondades, mis hõlmavad rahu ja julgeolekut, arengukoostööd, rännet, kaubandust ja investeeringuid, humanitaarabi, kliimamuutusi ja võitlust terrorismi vastu, sest nendes valdkondades ei saa võtta meetmeid inimõigusi austamata;
F. arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanism ja erimenetlused konkreetsete riikide olukorraga või valdkondlike küsimustega tegelemiseks aitavad kõik kaasa inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ja järgimisele;
G. arvestades, et kahetsusväärselt kuuluvad mõned ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmetest kõige tõsisemate inimõiguste rikkujate hulka, nende koostöö ÜRO erimenetluste raames on küsitav ja nad ei ole täitnud oma aruandluskohustust ÜRO inimõiguste lepingu alusel loodud organite ees;
ÜRO Inimõiguste Nõukogu
1. peab tervitatavaks suursaadik Choi Kyong-limi nimetamist ÜRO Inimõiguste Nõukogu esimeheks 2016. aastaks;
2. peab tervitatavaks ÜRO Peaassambleele esitatavat ÜRO Inimõiguste Nõukogu aastaaruannet oma 28., 29. ja 30. istungjärgu kohta;
3. kordab oma seisukohta, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmed tuleks valida riikidest, kus austatakse inimõigusi, õigusriigi põhimõtet ja demokraatiat, ning nõuab tungivalt, et ÜRO liikmesriigid edendaksid inimõiguste austamisel põhinevate kriteeriumite kasutamist riikide ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks valimisel; väljendab muret inimõiguste rikkumise üle mõnes äsja ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks valitud riigis, näiteks Saudi Araabias, ja rõhutab, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõltumatust tuleb kindlasti kaitsta, tagamaks, et ta saaks oma volitusi tulemuslikult ja erapooletult täita ka edaspidi; väljendab sügavat kahetsust koostöö puudumise pärast mõne liikmesriigi poolt;
4. kinnitab taas oma toetust erimenetlustele ja volitatud esindajate, nagu eriraportööride sõltumatusele, mis võimaldab neil oma ülesandeid täita täieliku erapooletusega, ning kutsub kõiki riike nende menetlustega koostööd tegema;
5. kinnitab taas, kui oluline on inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise universaalsus, et jõuda täielikule arusaamale inimõiguste olukorrast kõigis ÜRO liikmesriikides, ja avaldab veel kord toetust läbivaatamise teisele tsüklile, milles keskendutakse esimese tsükli jooksul vastuvõetud soovituste rakendamisele; kordab siiski oma nõudmist, et soovitused, mida riigid esimeses tsüklis heaks ei kiitnud, võetaks inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise jätkuvas protsessis uuesti kaalumisele;
6. rõhutab vajadust tagada, et paljud sidusrühmad, eelkõige kodanikuühiskond, võtaksid üldise korrapärase läbivaatamise protsessist täielikult osa, ja väljendab muret, et kodanikuühiskonna osalemist üldise korrapärase läbivaatamise protsessis on takistanud ranged piirangud ja kitsendused;
7. nõuab, et EL võtaks kõigis ELi poliitikaalastes aruteludes asjaomaste riikidega üldise korrapärase läbivaatamise soovituste järelmeetmeid, et uurida, mil viisil ja milliste vahenditega neid soovitusi riikide ja piirkondlike strateegiate kaudu rakendada;
8. väljendab heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku muutuste algatuse üle, mille eesmärk on parandada ja tugevdada ÜRO inimõiguste büroode ülemaailmset kohalolekut sellega, et luuakse kaheksa piirkondlikku keskust, kes partneritega otsest koostööd tehes jälgivad ja edendavad inimõigusi, et muuta inimõiguste mehhanismidega seotud soovitused kohapeal tegelikkuseks;
Kodaniku- ja poliitilised õigused
9. väljendab muret mõnes riigis läbiviidava põhiseaduse läbivaatamise pärast, mille eesmärk on muuta presidendi ametiaegade arvule kehtestatud piirangut – see küsimus on tekitanud mõnel puhul valimistega seotud vägivalda; kinnitab uuesti, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste, sh individuaalse ja kollektiivse sõnavabaduse ning kogunemis- ja ühinemisvabaduse austamine on demokraatliku, salliva ja pluralistliku ühiskonna peamised indikaatorid;
10. kordab taas, et endale poliitiliste juhtide vaba valimine korrapäraselt peetavatel õiguspärastel valimistel üldise ja võrdse valimisõiguse alusel on vastavalt inimõiguste ülddeklaratsioonile (artikli 21 lõige 3) ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile (artikkel 25) kõigi kodanike põhiõigus; ja kinnitab veel kord, et sõnavabadus ning elujõuline ja soodne keskkond sõltumatu ja pluralistliku kodanikuühiskonna jaoks on eeltingimused inimõiguste austamise edendamiseks;
11. mõistab hukka inimõiguste kaitsjate ja opositsiooniliikmete jätkuva ahistamise ja kinnipidamise valitsusjõudude poolt mitmetes kolmandates riikides; väljendab muret seoses ebaõiglaste ja piiravate õigusaktidega, sh piirangutega välisrahastamisele, mis põhjustavad kodanikuühiskonna tegevusruumi ahenemist; kutsub kõiki valitsusi üles edendama ja toetama ajakirjandusvabadust, kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjate tegevust ning võimaldama neil tegutseda ilma neid hirmutamata, represseerimata või ähvardamata;
12. on seisukohal, et tänapäeva digitehnoloogiad pakuvad nii väljakutseid kui ka võimalusi eraelu puutumatuse kaitseks ja sõnavabaduse kasutamiseks internetis kogu maailmas; väljendab sellega seoses heameelt, et on määratud ametisse ÜRO eriraportöör eraelu puutumatuse õiguse küsimustes digitaalajastul, kelle volitused hõlmavad puutumatuse ja järelevalve probleeme, mis mõjutavad inimesi internetis ja väljaspool seda;
13. tuletab meelde ELi nulltolerantsust surmanuhtluse suhtes ning kordab oma pikaajalist vastuseisu piinamise, julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise kasutamisele karistuse eesmärgil mis tahes juhtudel ja mis tahes asjaoludel; rõhutab, kui oluline on ELi jaoks edendada jätkuvalt moratooriumi surmanuhtluse suhtes kui esimest sammu selle kaotamise suunas, ning rõhutab taas, et surmanuhtluse kaotamine aitab kaasa inimväärikuse suuremale austamisele;
14. kiidab heaks seni tehtud olulised edusammud, mille kohaselt paljud riigid on surmanuhtluse täideviimise peatanud, teised aga võtnud vastu õigusakte surmanuhtluse kaotamiseks; peab siiski kahetsusväärseks, et mõnes riigis on surmanuhtlus viimastel aastatel uuesti kehtestatud; palub nendel riikidel, kes on surmanuhtluse kaotanud või selle täideviimisele pikaajalise moratooriumi kehtestanud, surmanuhtlust mitte taastada;
15. nõuab, et EL ja selle liikmesriigid rakendaksid eriraportööri soovitusi oma sisepoliitikas, et võidelda rassi- ja võõraviha ning etnilise vaenu ja nende õhutamise leviku vastu internetis ja sotsiaalmeediavõrgustikes, võttes asjakohaseid seadusandlikke meetmeid ning järgides igati muid põhiõigusi, nagu sõna- ja arvamusvabadus;
Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused
16. peab kahetsusväärseks, et rohkem kui 20 aastat pärast Viini deklaratsiooni vastu võtmist kõigi inimõiguste universaalsuse, jagamatuse, vastastikuse sõltuvuse ja omavahelise seotuse kohta, ei suhtuta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisse pakti samamoodi ja samasuguse rõhuga nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisse pakti; kiidab heaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu pingutused kohelda kõiki inimõigusi ühtemoodi ja pidada neid kõiki võrdselt tähtsaks ning nimetada selleks majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õigustega seotud erimenetluste volitatud esindajad;
17. väljendab suurt muret äärmise vaesuse suurenemise pärast, mis ohustab kõigi inimõiguste täielikku kasutamist; peab seepärast tervitatavaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportööri aruannet äärmise vaesuse ja inimõiguste kohta (A/HRC/29/31) ning toetab tema ettepanekuid äärmise vaesuse kaotamise kohta, mis hõlmavad järgmist: majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele õigustele kodaniku- ja poliitiliste õigustega ühesuguse tähtsuse ja prioriteetsuse andmine; sotsiaalkaitseõiguse tunnustamine; eelkõige ebavõrdsuse vähendamisele suunatud maksupoliitika rakendamine; võrdsust tagava õiguse taaselustamine ja sellele sisu andmine; ressursside ümberjagamise küsimuste asetamine inimõiguste alaste arutelude keskmesse; rõhutab, et kuigi suurem osa maailma vaestest on naised ja naiste juhitud leibkonnad, on oluline tagada nii naistele kui ka meestele võrdne juurdepääs ressurssidele ja töökohtadele;
18. on seisukohal, et kodanike õiguste rikkumist tingivad ka korruptsioon, maksudest kõrvalehoidumine, avalike hüvede halb majandamine ja aruandekohustuse puudumine, sest selle tõttu ei jõua riigi eelarvesse raha, mis tuleks eraldada inimõiguste edendamisele sellistes äärmiselt vajalikes avalikes teenustes nagu haridus, esmatasandi tervishoiuteenused ja muu sotsiaalne infrastruktuur; on seisukohal, et meetmed, millega tagatakse inimõigused, eelkõige õigus teabele, sõna- ja kogunemisvabadus, õigus sõltumatule kohtusüsteemile ja demokraatlikule osalemisele ühiskonna asjades, on võitluses korruptsiooni vastu keskse tähtsusega;
19. rõhutab, et kolmandate riikide vähemuskogukondadel on konkreetsed vajadused ning et vaja on edendada nende kogukondade täielikku võrdsust kõigis majandus-, sotsiaalse, poliitilise ja kultuurielu valdkondades;
Äritegevus ja inimõigused
20. toetab igati ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tulemuslikku ja ulatuslikku rakendamist nii ELis kui ka mujal, ning soovitab tungivalt, et ELi liikmesriigid võtaksid vastu riiklikud tegevuskavad ja rakendaksid neid; lisaks kinnitab, kui oluline on see, et EL edendab ettevõtja sotsiaalset vastutust ja et Euroopa ettevõtted täidavad ettevõtlust ja inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste standardite edendamisel juhtrolli; nõuab, et ÜRO ja EL tõstataksid rahvusvaheliste ja Euroopa ettevõtetega üles nende maaõiguste eest võitlejate küsimuse, kes on tagakiusamise, sh ähvarduste, ahistamise, meelevaldse vahistamise, kallaletungide ja mõrvade ohvrid, kuna kritiseerivad kolmandates riikides toimuvat suuremahulist maaomandamist, mis rikub maaelanikkondade õigust maale ja toidule; nõuab, et ÜRO mehhanismid ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava kaasaksid süstemaatiliselt maaõiguste eest võitlejaid oma inimõigustealastesse projektidesse;
21. väljendab heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku algatuse üle edendada aruandekohustuse ja õiguskaitsevahendite projekti, eesmärgiga aidata kaasa siseriiklikus õiguses ettenähtud õiguskaitsevahendite õiglasema ja mõjusama süsteemi kehtestamisele, eelkõige inimõiguste jämeda rikkumise juhtumite korral ärisektoris; palub kõigil valitsustel täita oma kohustused inimõiguste järgimise tagamisel, samuti õigussüsteemile juurdepääsu tagamisel äritegevusega seotud inimõiguste rikkumise ohvritele, kes nii oma riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil kogevad õiguskaitsevahenditele juurdepääsul praktilisi ja õiguslikke raskusi;
22. märgib, et valitsustevaheline avatud töörühm, kes töötab välja rahvusvahelise õiguslikult siduva vahendi riikidevaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas, mis moodustati ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooniga, pidas oma esimese istungi 2015. aasta juulis; peale selle nõuab, et EL toetaks pingutusi viia poliitikapõhimõtted kooskõlla rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suunistega, ning soovitab ELil ja liikmesriikidel osaleda aktiivselt arutelus, mis puudutab äritegevust ja inimõigusi käsitlevat õiguslikult siduvat rahvusvahelist õigusakti ÜRO süsteemi raames;
Ränne
23. väljendab muret humanitaarkriisi pärast, mis on suurim kriis pärast Teist maailmasõda ja mille on põhjustanud see, et järjest rohkem inimesi on sunnitud tagakiusamise, relvastatud konfliktide, üldise vägivalla ja kliimamuutuse tõttu ning kaitse ja parema elu otsinguil oma kodu maha jätma ning riskivad ohtliku teekonna ettevõtmisel oma eluga;
24. toonitab, et pagulastega seotud humanitaarkriisiga kaasnevaid probleeme tuleb käsitleda laiahaardeliselt, ELi-sisese solidaarsuse vaimus ja tihedas koostöös ÜRO ja selle ametitega; palub kõigil riikidel võtta rände suhtes vastu inimõigustel põhinev käsitus, milles rändajate õigused asetatakse rändepoliitika ja selle juhtimise keskmesse, pöörates eritähelepanu tõrjutud ja ebasoodsas olukorras olevatele rändajate rühmadele, nagu naised ja lapsed; palub kõigil riikidel tegeleda naiste ja tütarlaste vastase soopõhise vägivalla probleemiga, ning rõhutab, kui tähtis on sooliste aspektidega arvestamine rändepoliitika kujundamisel, et naiste ja tütarlaste erivajadusi arvesse võtta;
25. tuletab meelde, et kõikidel riikidel on kohustus austada ja kaitsta kõigi oma jurisdiktsioonis olevate isikute inimõigusi olenemata nende kodakondsusest või päritolust ja sisserändestaatusest; tuletab meelde, et terviklik rändestrateegia – k.a humanitaarkoridoride loomine ja humanitaarviisade andmine – on tihedalt seotud arengu- ja humanitaarpoliitikaga, ja ka muu välispoliitikaga; tuletab meelde, et rändajate tagasisaatmist tuleks ellu viia ainult nii, et rändaja õigusi võetakse täielikult arvesse, vaba ja teabepõhiste otsuste alusel ning üksnes juhul, kui nende õiguste kaitse on koduriigis tagatud; palub valitsustel lõpetada rändajate meelevaldne vahistamine ja kinnipidamine;
26. väljendab muret rändajate, sh varjupaigataotlejate ja pagulaste jätkuva ja laialt levinud diskrimineerimise ning nende õiguste rikkumiste pärast; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama rändajate inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri tööd ja viima tema soovitused ellu; kutsub valitsusi üles austama rändajate varjupaigaõigust ning inimõigusi ja võõrandamatut õigust inimväärikusele, ning järgima igas olukorras tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet; palub riikidel, kes ei ole seda veel teinud, kehtestada süsteemid ja korra, mille abil tagada, et kõigis riigi rändevaldkonna programmides ja institutsioonides täidetakse täielikult rahvusvahelistest inimõigustealastest õigusaktidest tulenevaid kohustusi;
Kliimamuutused ja inimõigused
27. väljendab heameelt seoses ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonil põhineva Pariisi kokkuleppega, mis hõlmab kohanemist, leevendamist, tehnoloogia arendamist ja tehnosiiret ning suutlikkuse suurendamist; nõuab, et kliimamuutuste teema muudetaks prioriteetseks kõigis majanduspoliitika valdkondades; nõuab tungivalt, et kõik kokkuleppe allkirjastanud osalisriigid võtaksid vastu kiireloomulised ja ulatuslikud leevendamis- ja kohandamismeetmed, muutes kliimamuutused kõigi poliitikavaldkondade lahutamatuks osaks;
28. tuletab meelde, et kliimamuutuste kahjulik mõju kujutab endast vahetut ja potentsiaalselt pöördumatut ülemaailmset ohtu inimõiguste täielikule kasutamisele ning sellel on märkimisväärne mõju ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, kelle õiguste olukord on juba niigi ebakindel; märgib murelikult, et kliimaga seotud nähtused, nagu meretaseme tõus ja äärmuslikud ilmamuutused, mille tagajärjel tekivad põuad ja üleujutused, toovad tõenäoliselt kaasa veelgi suurema hulga inimeste hukkumise, elanikkonna ümberasumise ning toidu ja vee puuduse;
29. kutsub rahvusvahelist üldsust üles käsitlema kliimapagulase mõiste õigusalaseid lünki, sealhulgas selle määratlemist rahvusvahelises õiguses või muudes õiguslikult siduvates rahvusvahelistes lepingutes;
Naiste õigused
30. rõhutab, et oluline on hoiduda õõnestamast Pekingi tegevusprogrammi eesmärke, mis puudutavad juurdepääsu haridusele ja tervishoiule, mis on põhiline inimõigus, ning seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvate õiguste kaitset; rõhutab tõsiasja, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste üleüldine austamine ning juurdepääs asjaomastele teenustele aitavad vähendada väikelaste ja emade suremust; juhib tähelepanu sellele, et pereplaneerimine, emade tervis, rasestumisvastaste vahendite lihtne kättesaadavus ja ohutu abort on olulised tegurid, mis võimaldavad säästa naiste elusid ning aitavad neil oma elu vägistamise ohvriks sattumise järel uuesti üles ehitada; rõhutab vajadust seada need poliitikavaldkonnad kolmandate riikidega tehtava arengukoostöö keskmesse;
31. rõhutab, kui olulised on meetmed, millega suurendatakse naiste juhtimist ja osalust kõigil otsuste tegemise tasanditel; kutsub riike üles tagama naiste võrdse esindatuse avaliku sektori institutsioonides ja avalikus elus, pöörates seejuures eritähelepanu vähemusse kuuluvate naiste kaasamisele;
32. väljendab heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu hiljutise resolutsiooni 2242 üle, milles käsitletakse naisi, rahu ja julgeolekut ning asetatakse naised kesksele kohale kõigis jõupingutustes selliste ülemaailmsete probleemide lahendamisel nagu järjest suurenev vägivaldne äärmuslus, kliimamuutused, ränne, jätkusuutlik areng ning rahu ja julgeolek; tunnustab ÜRO ülemaailmse uuringu järeldusi naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamise kohta, milles rõhutati naiste poolse juhtimise ja osaluse olulisust konfliktide lahendamisel ja rahu kindlustamisel ning asjaolu, et naiste osalemine on parandanud humanitaarabi, tõhustanud rahutagajate jõupingutusi, kindlustanud rahuläbirääkimiste õnnestumist ja aidanud võidelda vägivaldse äärmuslusega; kutsub ÜROd ja kõiki tema liikmesriike üles astuma konkreetseid samme naiste sõltumatuse tagamiseks, nende sisukaks kaasamiseks konfliktide ennetamisse ja lahendamisse ning rahuläbirääkimiste ja rahu ülesehitamise protsessi, suurendades nende esindatust kõigil otsuste tegemise tasanditel, sh riiklikes, piirkondlikes ja rahvusvahelistes institutsioonides ja mehhanismides;
33. väljendab nördimust asjaolu üle, et pärast selliste vägivaldsete äärmusrühmituste nagu Da'esh Süürias ja Iraagis ning Boko Haram Lääne-Aafrikas esilekerkimist on naistevastane vägivald omandanud uue mõõtme, mis on hirmuäratavam kui kunagi varem, sest seksuaalvägivald on muutunud nende äärmusrühmituste eesmärkide, ideoloogia ja tuluallikate lahutamatuks osaks – see kõik esitab rahvusvahelisele üldsusele uue, kriitilise tähtsusega väljakutse; palub valitsustel ja ÜRO institutsioonidel kiirendada oma tegevust nende ebainimlike kuritegudega võitlemisel ja taastada naiste eneseväärikus, nii et nende suhtes seataks jalule õiglus ning nad saaksid hüvitust ja toetust;
34. on seisukohal, et naiste sõltumatuse tagamine selle kaudu, et tegeletakse naiste ja meeste vahelise ebavõrdsuse probleemiga, mis muudab naised konflikti tingimustes kaitsetuks, on üks äärmusluse vastu võitlemise võimalusi; rõhutab vajadust tagada pagulaslaagrites, konfliktipiirkondades ning äärmisest vaesusest ja sellistest äärmuslikest keskkonnatingimustest nagu põud ja üleujutused mõjutatud piirkondades tütarlastele haridustee jätkamise võimalus;
35. kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ning komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat edendama jätkuvalt naiste ja tütarlaste poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu suurendamist, peavoolustades soolise võrdõiguslikkuse oma kõikides välispoliitika valdkondades ja programmides, k.a arvatud struktureeritud dialoogid kolmandate riikidega, tõstatades avalikult sooga seotud küsimusi ning tagades selleks piisavate vahendite olemasolu;
Laste õigused
36. tuletab meelde, et 1989. aastal vastu võetud lapse õiguste konventsioonis, mis on kõige arvukamates riikides ratifitseeritud rahvusvaheline inimõigustealane õigusakt, on sätestatud paljud laste õigused, sh õigus tervisele ja haridusele, õigus mängida, õigus perekonnaelule, õigus kaitsele vägivalla ja diskrimineerimise eest ning õigus oma arvamuse ärakuulamisele; palub, et kõik konventsiooniosalised täidaksid oma kohustusi;
37. peab kiiduväärseks ÜRO kavandatavat ülemaailmset uuringut, mille eesmärk on kaardistada jälgimise ja hindava analüüsi abil see, kuidas kehtivaid rahvusvahelisi õigusakte ja norme kohapeal rakendatakse, ning hinnata riikide konkreetseid võimalusi poliitika ja reageerimise täiustamiseks; nõuab tungivalt, et kõik riigid aitaksid sellele kaasa ning osaleksid uuringus aktiivselt;
38. kordab oma taotlust, et komisjon teeks ettepaneku lapse õiguste tervikliku strateegia ja tegevuskava kohta järgmiseks viieks aastaks, et tähtsustada laste õigusi ELi välispoliitikas, toetades ELi jõupingutusi laste õiguste edendamisel, eelkõige aidates tagada laste juurdepääsu veele, sanitaartingimustele, tervishoiuteenustele ja haridusele, tagades relvastatud rühmitustesse värvatud laste rehabiliteerimise ja taasintegreerimise, kaotades laste tööjõu kasutamise, piinamise, laste nõidumises süüdistamise probleemi, inimkaubanduse, laste abielud ja seksuaalse ärakasutamise, ning aidates lapsi relvastatud konfliktides ja tagades nende juurdepääsu haridusele nii konfliktipiirkondades kui ka pagulaslaagrites;
Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimeste) õigused
39. väljendab muret seoses asjaoluga, et endiselt eksisteerib diskrimineerivaid seadusi ja tavasid ning mitmetes riikides pannakse inimeste vastu nende seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi tõttu toime vägivallategusid; palub tähelepanelikult jälgida LGBTI-inimeste olukorda riikides, kus on hiljuti vastu võetud nende vastu suunatud seadusi, mistõttu on seksuaalvähemuste hulka kuuluvate inimeste elu ohtu sattunud; tunneb suurt muret sõna- ja kogunemisvabadust piiravate nn propagandavastaste seaduste pärast, seda ka Euroopas asuvates riikides;
40. toetab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku jätkuvat tööd nende diskrimineerivate seaduste vastu võitlemisel, eelkõige avalduste, aruannete ning kampaania „Vaba ja võrdne” kaudu, ning toetab ÜRO teiste organite tööd; peab murettekitavaks LGBTI-inimeste inimõiguste kaitsjate põhivabaduste piiramist ning nõuab, et EL neid rohkem toetaks; märgib, et LGBTI-inimeste põhiõigusi austatakse suurema tõenäosusega siis, kui neil on juurdepääs õiguslikele institutsioonidele, milleks võib näiteks olla registreeritud koos- või abielu;
Inimõiguste kaitsjad
41. kutsub kõiki valitsusi üles edendama ja toetama kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjaid ning võimaldama neil tegutseda repressioone või ähvardusi kartmata, ning kutsub samuti kõiki valitsusi üles tegema koostööd ÜRO Inimõiguste Nõukogu ja inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismiga ning tagama, et inimõiguste aktivistide vastu survevahendeid kasutavad riigid võetakse vastutusele; on seisukohal, et inimõiguste kaitsjate ja opositsiooniliikmete jätkuv ahistamine ja kinnipidamine mitmes ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesriigis õõnestab nõukogu usaldusväärsust; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid ÜRO tasandil algatust, mille eesmärk on töötada välja sidus ja terviklik reageerimisviis peamistele probleemidele, millega puutuvad kogu maailmas kokku inimõiguste kaitsjad, kes tegelevad naiste õiguste, keskkonnakaitse, maa ja põlisrahvaste õiguste kaitse, korruptsiooni ja karistamatuse küsimusega, aga ka ajakirjanikud ja muud inimõiguste kaitsjad, kes kasutavad meediavahendeid, sh veebi ja sotsiaalmeediat, ning nõuab tungivalt nende tapmisjuhtude süstemaatilist hukkamõistmist;
Võitlus karistamatuse vastu ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus
42. kordab, et toetab täielikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd rahvusvahelisele üldsusele muret tekitavate kõige raskemate kuritegude toimepanijate karistamatuse lõpetamisel ning sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidi ohvritele õigluse tagamisel; jääb valvsaks kohtu legitiimsuse või sõltumatuse igasuguste kahjustamispüüete suhtes; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid teeksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd ja tagaksid sellele tugeva diplomaatilise, poliitilise ja rahalise toetuse, sealhulgas ÜROs; nõuab, et EL ning selle liikmesriigid ja eriesindajad toetaksid aktiivselt Rahvusvahelist Kriminaalkohut, selle otsuste jõustamist ning Rooma statuudi kohaste kuritegude toimepanijate karistamatuse vastast võitlust, muu hulgas tugevdades ja laiendades oma suhteid ÜRO Julgeolekunõukoguga ning tagades, et ELi liikmesriigid ratifitseerivad kiiremas korras Rooma statuudi Kampala muudatused, millega määratletakse agressioonikuriteod;
Droonid ja autonoomsed relvad
43. kordab ELi nõukogule esitatud üleskutset töötada välja ELi ühine seisukoht relvastatud droonide kasutamise osas, tähtsustades seejuures eelkõige inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamist ning käsitledes selliseid küsimusi nagu õigusraamistik, proportsionaalsus, aruandekohustus, tsiviilisikute kaitse ja läbipaistvus; nõuab taas tungivalt, et EL keelustaks täisautonoomsete, st inimese osaluseta rünnakuid võimaldavate relvade tootmise, väljatöötamise ja kasutamise; rõhutab, et kõigis kolmandate riikidega terrorismivastaste meetmete üle peetavates dialoogides tuleks käsitleda ka inimõigusi;
ELi osalemine
44. kordab lisaks, kui oluline on, et EL osaleks aktiivselt ja järjepidevalt kõikides ÜRO inimõigustealastes mehhanismides ja teeks koostööd eriti kolmanda komitee, ÜRO Peaassamblee ja ÜRO Inimõiguste Nõukoguga; tunnistab jõupingutusi, mida on teinud Euroopa välisteenistus, ELi delegatsioonid New Yorgis ja Genfis ning ELi liikmesriigid selleks, et suurendada õigeaegsete ja sisuliste konsultatsioonide abil inimõigustega seotud küsimustes ELi ühtsust ÜROs ning püüelda ühes suunas; ergutab ELi tõhustama jõupingutusi, et muuta oma hääl kuuldavaks, sealhulgas laiendades piirkondadevaheliste algatuste kasvavat tava ja olles resolutsioonide kaastoetaja ja eestvedaja; kordab oma nõudmist suurendada ELi meetmete nähtavust kõigil mitmepoolsetel foorumitel;
45. nõuab, et Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja edendaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu raamistikus jätkuvalt ELi inimõiguste poliitika tulemuslikkust, sidusust ja nähtavust ning arendaks tihedat koostööd ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga ja osalust erimenetlustes;
46. tõstab esile nõukogu inimõiguste töörühma olulist rolli ELi seisukohtade ettevalmistamise ja koordineerimise tõhustamisel ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärkude eel ning inimõiguste küsimuse sidususega tegelemisel ELi välis- ja sisepoliitikas; tuletab meelde, kui tähtis on jätkata nüüdseks institutsionaliseeritud tava saata ÜRO Inimõiguste Nõukogusse ja ÜRO Peaassambleesse parlamendi delegatsioonid;
Inimõiguste süvalaiendamine ELis
47. kutsub ELi üles edendama inimõiguste, sealhulgas kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste universaalsust ja jagamatust kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 21 ja liidu välistegevust käsitlevate üldsätetega;
48. kordab oma nõudmist, et EL võtaks vastu õigustel põhineva lähenemisviisi ja integreeriks inimõiguste austamise kaubandusse, investeerimispoliitikasse, avalikesse teenustesse ja arengukoostöösse ning oma ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse; rõhutab ka, et ELi inimõiguste poliitika osas tuleks vastavalt ELi aluslepingus sätestatud kohustusele tagada sise- ja välispoliitika sidusus;
49. rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse küsimusi tuleb käsitleda süstemaatiliselt kõigis ELi ja kolmandate riikide vahel peetavates inimõigustealastes dialoogides ja see peab kuuluma lahutamatult nende dialoogide juurde; palub Euroopa välisteenistusel algatada kolmandate riikidega lisaks inimõigustealasele dialoogile ka soolise võrdõiguslikkuse alane dialoog;
Riigid, kus toimub inimõiguste olukorra üldine korrapärane läbivaatamine
Burundi
50. peab jätkuvalt äärmiselt murettekitavaks kriisi humanitaarmõju riigi ja kogu piirkonna tsiviilelanikkonnale; nõuab, et EL teeks jätkuvalt tihedat koostööd Ida-Aafrika Ühenduse ja Aafrika Liiduga, et aidata valitsusel ja opositsioonil leida konsensuslik lahendus ning taastada seeläbi kaasav ja demokraatlik poliitiline süsteem;
Gruusia
51. väljendab heameelt Gruusia ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesuse üle ja hiljuti toimunud Gruusia inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise üle; märgib, et läbi on viidud sisukaid õigusreforme, millega on saavutatud teatavat edu ja edasiminekut õigus- ja õiguskaitse, prokuratuuri, väärkohtlemise vastase võitluse, lapse õiguste ning eraelu puutumatuse, isikuandmete ja riigisiseste põgenike kaitse valdkonnas;
52. märgib siiski, et väärkohtlemise küsimuses on vaja teha täiendavaid edusamme, pidades eelkõige silmas eelvangistust ja ohvrite rehabiliteerimist; on jätkuvalt mures sõna- ja meediavabaduse pärast ning peab samuti murettekitavaks asjaolu, et vaatlejad ei pääse Abhaasia ja Tshinvali / Lõuna-Osseetia okupeeritud piirkondadesse, kus toimub jätkuvalt arvukaid inimõiguste rikkumisi; palub Gruusia valitsusel võtta asjakohaseid meetmeid, millega tagatakse üldise korrapärase läbivaatamise käigus tehtud soovituste suhtes järelmeetmete võtmine;
Iisrael / Palestiina
53. peab äärmiselt kahetsusväärseks, et Iisrael ei lubanud Palestiina territooriumide inimõiguste olukorraga tegelevat ÜRO eriraportööri Makarim Wibisonot kõnealustele aladele ning et eriraportöör pidi tagasi astuma, kuna tal ei olnud võimalik oma ülesandeid sõltumatult täita;
Liibanon
54. kiidab Liibanoni avatud piiride ja vastuvõtupoliitika eest, mida Liibanon on juba aastaid Palestiina, Iraagi ja Süüria põgenike suhtes järginud, ja palub Euroopa Liidul eraldada Liibanoni võimudele rohkem vahendeid ja teha nendega tihedamat koostööd, et aidata riigil jätkata pagulaste ja varjupaigataotlejate õiguste tagamist; peab sellega seoses murettekitavaks, et Süüria pagulaste seas esineb väidetavalt märkimisväärselt palju sund- ja/või laste abielusid; julgustab Liibanoni valitsust kaaluma muudatuste tegemist seadusesse, millega reguleeritakse Liibanoni sisenemist, sealt lahkumist ja riigis elamist ning milles ei tehta vahet ühelt poolt varjupaigataotlejate ja põgenike ning teiselt poolt rändajate vahel;
55. toetab ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee soovitusi, milles nõutakse meetmeid migrantidest naiskoduabiliste teadlikkuse tõstmiseks õigustest, mis on neile tagatud diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooniga, millega Liibanon on ühinenud; rõhutab eelkõige vajadust kaotada nn kafala süsteem ja tagada migrantidest naiskoduabilistele tulemuslik juurdepääs õiguskaitsevahenditele, tagades neile muu hulgas ohutuse ja residentsuse nende staatusega seotud õigus- ja haldusmenetluste ajal;
Mauritaania
56. rõhutab, et kuigi Mauritaania valitsus on saavutanud edu seadusandlikes meetmetes, mille eesmärk on võidelda kõigi orjapidamise ja orjusega samalaadsete tavade vastu, soodustab nende puudulik rakendamine selliste tavade jätkamist; palub võimudel jõustada orjapidamise vastane seadus, algatada üleriigiline süstemaatiline ja korrapärane kõiki orjapidamise vorme puudutavate liigitatud andmete kogumine ning viia läbi põhjalik tõenduspõhine uuring orjapidamise ajaloo ja olemuse kohta, et see tava kaotada;
57. nõuab tungivalt, et Mauritaania ametivõimud tagaksid sõna- ja kogunemisvabaduse kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonide ja Mauritaania enda seadustega; nõuab ka Biram Dah Abeidi, Bilal Ramdane ja Djiby Sow vabastamist, et nad saaksid jätkata oma rahumeelset orjapidamise vastast kampaaniat, tundmata hirmu ahistamise või ähvarduste pärast;
Myanmar
58. väljendab heameelt asjaolu üle, et 8. novembril 2015 toimusid konkurentsipõhised valimised, mis kujutasid endast olulist tähist riigi üleminekul demokraatiale; on siiski jätkuvalt mures nende valimiste põhiseadusliku raamistiku pärast, mille kohaselt on 25% parlamendikohtadest reserveeritud sõjaväelastele; tunnustab inimõiguste valdkonnas seni saavutatud edu, kuid märgib, et endiselt on lahendamata mitu murettekitavat küsimust, sh vähemuste õigused ning sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadus;
59. mõistab hukka rohingjade diskrimineerimise, mille muudab veelgi tõsisemaks asjaolu, et sellel kogukonnal puudub õiguslik staatus ja vihkamist õhutavad avaldused mittebudistide vastu on tõusuteel; nõuab rohingjade vastu toime pandud kõikide väidetavate inimõiguste rikkumise juhtumite läbipaistvat ja sõltumatut uurimist ning on seisukohal, et parlamendi poolt 2015. aastal vastu võetud neljas seaduses, mille eesmärk on „kaitsta rassi ja religiooni”, on soolise diskrimineerimise aspekte; peab kahetsusväärseks, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole ei ole siiani antu luba riiki oma esindus luua; kordab, et enne ELi ja Myanmari investeerimislepingu läbirääkimiste lõpuleviimist on vaja läbi viia täielik jätkusuutlikkuse ja inimõiguste alane mõjuhinnang;
Nepal
60. väljendab heameelt selle üle, et 20. septembril 2015 jõustus Nepali uus põhiseadus, mis peaks panema aluse riigi edaspidisele poliitilisele stabiilsusele ja majanduslikule arengule; loodab, et järelejäänud mureküsimustega vähemuste, sh dalitite (nn puutumatud) poliitilise esindatuse ning kodakondsust käsitlevate seadustega tegeletakse lähitulevikus;
61. peab kahetsusväärseks laialdast vastutusest kõrvalehiilimist kodusõja ajal mõlema poole poolt toime pandud inimõiguste rikkumise küsimuses, olgugi et 2014. aasta mais võeti vastu tõe, leppimise ja kadunud isikute seadus; nõuab tungivalt, et Nepali valitsus ühineks rahvusvahelise konventsiooniga kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta; taunib Tiibeti põgenike põhivabaduste suhtes kehtestatud piiranguid; nõuab tungivalt, et India tühistaks Nepali majanduse vastu suunatud mitteametliku blokaadi, mis on koos 2015. aasta aprillis toimunud hävitava maavärinaga põhjustanud humanitaarkriisi ja tõukab väljapääsmatusse vaesusse veel peaaegu miljon nepallast;
Omaan
62. kiidab Omaani riikliku inimõiguste komisjoni moodustamise eest valitsuse juures ja kutse eest, mis tegi võimalikuks rahumeelse kogunemise õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri pöördelise visiidi 2014. aasta septembris; väljendab lootust, et need konstruktiivsed sammud aitavad kaasa sellele, et Omaan hakkab ÜRO inimõiguste esindajate ja sõltumatute inimõigusorganisatsioonidega tihedamat koostööd tegema;
Rwanda
63. väljendab muret inimõiguste olukorra pärast Rwandas, sh sõna- ja ühinemisvabaduse piirangute, opositsioonierakondadele ja sõltumatule kodanikuühiskonnale jäetud demokraatliku tegutsemisruumi vähenemise ning kohtusüsteemi sõltumatust toetava keskkonna puudumise pärast; palub Rwanda valitsusel luua demokraatliku ruumi, milles kõik ühiskonnaliikmed saaksid vabalt tegutseda;
64. tunneb muret põhiseaduse kavandatava muudatuse pärast, mille eesmärk on võimaldada praegusel presidendil kandideerida kolmandaks ametiajaks; palub Rwanda valitsusel järgida demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika harta artiklit 5, milles sätestatakse, et osalisriigid võtavad kõik asjakohased meetmed, et tagada põhiseaduslik kord, eelkõige võimu põhiseaduslik üleminek, ning artiklit 23, milles sätestatakse, et põhiseaduse mis tahes muudatus, millega rikutakse võimu demokraatlikku üleminekut, on ebaseaduslik;
Saudi Araabia
65. peab äärmiselt murettekitavaks seda, kui tihti Saudi Araabia kohtutes 2015. aastal surmanuhtlust määrati; peab viimastel nädalatel toime pandud massihukkamisi šokeerivateks;
66. nõuab, et EL jälgiks koos Saudi Araabia ametivõimudega hoolikalt väidetavalt näljastreiki pidava saudiaraablasest blogija ja 2015. aasta Sahharovi auhinna laureaadi Raif Badawi tervislikku olukorda;
Lõuna-Sudaan
67. väljendab heameelt sõdivate osapoolte vahel 28. augustil 2015. aastal kodusõja lõpetamiseks alla kirjutatud rahulepingu üle, milles käsitletakse üleminekuaegset võimujagamist, julgeolekumeetmeid ja hübriidkohtu loomist kõigi konflikti algusest saadik toime pandud kuritegude käsitlemiseks; tuletab meelde, et see konflikt on nõudnud tuhandeid inimelusid ja muutnud sajad tuhanded inimesed põgenikeks või riigisisesteks pagulasteks;
68. kutsub kõiki osapooli hoiduma inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumistest, sealhulgas sellistest, mis kujutavad endast rahvusvahelisi kuritegusid, nagu kohtuvälised tapmised, etniline vägivald, konfliktiga seotud seksuaalne vägivald, sh vägistamine, soopõhine vägivald, laste värbamine ja ärakasutamine, sunniviisilised kadumised, meelevaldsed vahistamised ja kinnipidamised;
Süüria
69. rõhutab Süüria küsimustega tegeleva ÜRO sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni tehtava töö olulisust; võtab sügava nördimusega teadmiseks uurimiskomisjoni peamise järelduse, et tsiviilohvrite, meelevaldsete ümberasustamiste ja hävitustöö peamiseks põhjuseks on endiselt tsiviilelanike teadlik sihtmärgiks võtmine, ebaproportsionaalsed ja valimatud rünnakud, rünnakud tsiviilobjektide ja kaitse all olevate mälestiste vastu ning piiramiste ja blokaadide kasutamine karistusvahendina; rõhutab, et vägivalla naissoost ohvritele ning naisorganisatsioonidele ja nende humanitaarabis ja konfliktide lahendamises osalemisele tuleb pöörata erilist tähelepanu ja seda tuleb toetada;
70. nõuab, et EL ja selle liikmesriigid aitaksid kindlustada uurimiskomisjoni piisava rahastamise, et komisjonil oleks võimalik täita täies ulatuses oma mandaati, mis hõlmab kõigi toime pandud tõsiste inimõiguste rikkumiste faktide ja asjaolude tuvastamist ja võimaluse korral süüdlaste kindlakstegemist, tagamaks, et nende rikkumiste, sh võimalike inimsusvastaste kuritegude toimepanijad võetakse vastutusele;
71. toonitab, et kõikidel osapooltel on vastavalt rahvusvahelistele inimõigusi käsitlevatele õigusaktidele ja humanitaarõigusele kohustus tsiviilisikuid kaitsta, austada nende inimõigusi ja tagada nende elementaarsete vajaduste täitmine; kordab oma kindlat seisukohta, et Süüria konfliktile on võimalik leida jätkusuutlik lahendus üksnes kaasava poliitilise kokkuleppe abil, ning kutsub kõiki osapooli üles tegema jõupingutusi, et saavutada tõeline poliitiline üleminek, mis vastab Süüria rahva õigustatud ootustele ning võimaldab neil sõltumatult ja demokraatlikult oma tuleviku üle otsustada;
Venezuela
72. väljendab heameelt 6. detsembril 2015 Venezuelas toimunud vabade ja õiglaste valimiste üle; peab kahetsusväärseks, et valitsuse ja opositsioonijõudude esialgne nõustumine valimistulemustega on andnud alust uueks poliitiliseks kriisiks; tuletab meelde, kui oluline on järgida põhiseadust, austada inimõigusi ning hoiduda Venezuela rahva poolt valimistel väljendatud tahte vastu astumist;
73. tuletab meelde, et uuel valitsusel tuleb tegeleda terve rea inimõigustealaste küsimustega, mis ulatuvad kohtuväliste tapmistega seotud karistamatusest ja vastutusest (sh julgeolekujõududes) kuni meelevaldsete vahistamiste ja kinnipidamisteni ning poliitvangide õigusest õiglasele kohtupidamisele ja kohtusüsteemi sõltumatusest kuni kogunemis- ja ühinemisvabaduse ning meediavabaduseni;
Jeemen
74. peab äärmiselt murettekitavaks Jeemeni tõsist ja vägivaldset konflikti ning enneolematut humanitaarkriisi, sest praeguse sõjategevuse eskaleerumise ning olukorda ära kasutavate äärmus- ja terrorirühmituste esimesed ohvrid on Jeemeni tsiviilelanikud;
75. peab kahetsusväärseks meditsiinitöötajate ja -rajatiste vastu suunatud rünnakuid ning nõuab tungivalt, et konfliktiosalised järgiksid rahvusvahelise humanitaarõiguse peamisi põhimõtteid;
76. on veendunud, et jätkusuutlikuks lahenduseks, mis võimaldab taastada rahu ning säilitada Jeemeni ühtsuse ja territoriaalse terviklikkuse, saab olla üksnes ÜRO vahendusel toimuvatel läbirääkimistel saavutatud laialdane poliitiline üksmeel, ning kordab, et toetab kõiki piirkondlikke osalisi, kes peaksid tegutsema lahenduse leidmise nimel vastutustundlikult ja konstruktiivselt;
o
o o
77. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 69. istungjärgu eesistujale, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee peasekretärile.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0470.