Menetlus : 2016/2662(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0489/2016

Esitatud tekstid :

B8-0489/2016

Arutelud :

PV 27/04/2016 - 18
CRE 27/04/2016 - 18

Hääletused :

PV 28/04/2016 - 4.65
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0201

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 180kWORD 72k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0488/2016
20.4.2016
PE579.918v01-00
 
B8-0489/2016

suuliselt vastatava küsimuse B8-0361/2016 alusel

vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5


rünnakute kohta haiglatele ja koolidele kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta (2016/2662(RSP))


Cristian Dan Preda, Andrzej Grzyb, Davor Ivo Stier, Anna Záborská fraktsiooni PPE nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon rünnakute kohta haiglatele ja koolidele kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta (2016/2662(RSP))  
B8-0489/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid ÜRO inimõigustealaseid dokumente,

–  võttes arvesse Genfi konventsioone ja muid rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevaid õigusakte,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ajakohastatud suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks(1),

–  võttes arvesse ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks koostatud ÜRO peasekretäri 2. veebruari 2016. aasta aruannet pealkirjaga „One humanity, shared responsibility“ (Üks inimkond, ühine vastutus),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. juulil 2011 vastu võetud resolutsiooni 1998 (2011) ja 7. märtsil 2014 vastu võetud resolutsiooni 2143 (2014), mis käsitlevad relvakonfliktidest mõjutatud laste kaitset,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 9. juuli 2010. aasta resolutsiooni A/RES/64/290, mis käsitleb õigust haridusele hädaolukordades,

–  võttes arvesse 2015. aasta mai ohutute koolide deklaratsiooni, mis esitati heakskiitmiseks Norra välisministeeriumi poolt 2015. aasta mais kokku kutsutud ohutute koolide teemalisel Oslo konverentsil, ning sellega seotud suuniseid, mis käsitlevad koolide ja ülikoolide kaitsmist sõjalise kasutamise eest relvakonfliktides,

–  võttes arvesse juhendit abiks kõigile, kes osalevad seire-, teavitus- ja eestkostetegevuses seoses koolide ja haiglate ründamisega, mille andis 21. mail 2014 välja ÜRO peasekretäri eriesindaja laste ja relvakonfliktide küsimuses,

–  võttes arvesse Punase Risti ja Punase Poolkuu 32. rahvusvahelise konverentsi 10. detsembri 2015. aasta resolutsiooni rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise tugevdamiseks,

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni humanitaarolukorra kohta Jeemenis(2),

–  võttes arvesse oma 12. veebruari 2015. aasta resolutsiooni humanitaarkriisi kohta Iraagis ja Süürias, eelkõige seoses rühmitusega Islamiriik (IS)(3),

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogule esitatud küsimust, mis käsitleb haiglate ja koolide ründamist kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumist (O-000063/2016 – B8-0361/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et rahvusvaheline üldsus on tunnistajaks viimase kümnekonna aasta suundumusele, et maailma relvakonfliktides rünnatakse üha sagedamini haiglaid ja koole, nagu näiteks 2. aprillil 2015 Keenias toime pandud rünnakud, tuhandete koolide ründamine Põhja-Nigeerias aastatel 2009–2015, rünnakud Kunduzis (Afganistan) 3. oktoobril 2015, Razahis (Jeemen) 10. jaanuaril 2016 ja Põhja-Süürias Idlibi provintsis 15. veebruaril 2016; arvestades, et Kunduzis toime pandud rünnakuid peeti tahtmatu inimliku eksituse ning menetluste ja seadmete tõrgete koostoime otseseks tagajärjeks ning et alustati uurimist, mille tulemusena selles süüdiolevad isikud peavad karistuse saama;

B.  arvestades, et abi vajavate inimeste arv on 2004. aastast alates enam kui kahekordistunud ning ületas 2015. aastal 100 miljoni piiri; arvestades, et humanitaarkriisid mõjutavad 250 miljonit inimest; arvestades, et sunniviisiliselt ümberasustatud inimeste arv on praegu saavutanud II maailmasõja järgse aja kõrgpunkti, ulatudes peaaegu 60 miljonini, kusjuures ligi 40 miljonit inimest on ümber asustatud oma koduriigis; arvestades, et üle poole maailma pagulastest on lapsed;

C.  arvestades, et esimesena reageerivad humanitaarkriisile perekonnad, kes annavad kõigile kannatanud pereliikmetele peavarju ja toitu ning ilmutavad vajalikku hoolitsust ja solidaarsust; arvestades, et laste ja emade heaolu on kõigi perekondade jaoks kõige tähtsam ja suurimaid ohvreid vääriv ülesanne;

D.  arvestades, et viimase kaheksa aasta jooksul on üha suurenevad vajadused ja probleemid, püsivate kohustuste puudumine ning humanitaarabi andmise kasvavad kulud viinud olukorrani, kus praegune humanitaarsüsteem on jõudnud oma piirideni, ning arvestades, et see on sundinud paljusid organisatsioone ajutiselt peatama toiduabi ja peavarju andmise ning muud elupäästvad humanitaaroperatsioonid;

E.  arvestades, et esimene ülemaailmne humanitaarabiteemaline tippkohtumine toimub 23. ja 24. mail 2016 Istanbulis; arvestades, et ÜRO peasekretär juhib ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise puhul koostatud aruandes pealkirjaga „One humanity, shared responsibility“ tähelepanu sellele, mida ta nimetab „rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse järgimise jultunud ja julmaks õõnestamiseks relvakonflikti olukorras, mis ähvardab viia meid tagasi piiranguteta sõja ajastusse“; arvestades, et aruandes märgitakse, et sellele õõnestamisele aitab kaasa suutmatus nõuda ja edendada meie ühiste normide järgimist ning toetada olemasolevaid rakendamise, järelevalve ja vastutuse mehhanisme;

F.  arvestades, et kõik konfliktide osalised, sealhulgas riikide relvajõud ja riigivälised relvajõud peavad tagama humanitaartöötajatele vajaliku juurdepääsu, et oleks võimalik abistada kaitsetuid, konflikti tõttu kannatavaid tsiviilelanikke;

G.  arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse − mida tuntakse ka relvakonflikti õigusena − ülesandeks on leevendada relvakonfliktide tagajärgi, kaitstes neid, kes konfliktis ei osale, ning reguleerides sõjapidamise vahendeid ja meetodeid;

H.  arvestades, et haiglad ja meditsiinitöötajad on rahvusvahelise humanitaarõigusega kindlalt ja selgelt kaitstud ning et tahtlikke tsiviilelanike ja tsiviiltaristu vastaseid rünnakuid loetakse selle õiguse raskeks rikkumiseks;

I.  arvestades, et mõned relvarühmitused on ilmaliku hariduse ja tütarlastele hariduse andmise vastu või selle vastu, et tütarlapsi ravivad meessoost meditsiinitöötajad, ning takistavad seetõttu nendele teenustele juurdepääsu; arvestades, et ka konfliktidest tingitud üldine ebakindlus takistab õpilastel ja õpetajatel koolis õppimist ja õpetamist ning meditsiinitöötajatel arstiabi osutamist;

J.  arvestades, et 14. märtsil 2016 kiitsid 52 riiki, nende hulgas 13 ELi liikmesriiki, heaks ohutute koolide deklaratsiooni, mis esitati 2015. aasta mais Oslos toimunud ohutute koolide teemalisel konverentsil;

K.  arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamist käsitlevate ELi suuniste vastuvõtmisel rõhutas välisasjade nõukogu, kui tähtis on tõhusalt tegeleda raskete rikkumiste pärandiga, toetades asjakohaseid vastutuselevõtmise mehhanisme, ning rõhutas olulist rolli, mida Rahvusvaheline Kriminaalkohus saab täita juhtudel, kui asjaomane riik või asjaomased riigid ei saa või ei taha oma jurisdiktsiooni teostada; arvestades, et ELi suunistega kohustatakse ka nõukogu asjaomaseid töörühmi jälgima olukordi, mille puhul võib rahvusvahelist humanitaarõigust kohaldada, ning soovitama sellistel juhtudel meetmeid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks (punkti 15 alapunkt a);

L.  arvestades, et Euroopa Liidu ajakohastatud suunistes rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks viidatakse mitmesugustele tegutsemisvahenditele, mis on ELi käsutuses sellealastes suhetes kolmandate riikidega, sh poliitiline dialoog, üldised avalikud seisukohavõtud, piiravad meetmed, koostöö teiste rahvusvaheliste institutsioonidega, kriisiohjeoperatsioonid, individuaalne vastutus, koolitus ja relvaekspordi kontroll (punkt 16);

M.  arvestades, et aastatel 2012–2015 korraldas Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (RPRK) ulatusliku konsulteerimise küsimuses, kuidas tugevdada relvakonfliktide ohvrite õiguskaitset ja suurendada rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise mehhanismide toimivust;

N.  arvestades, et 2015. aasta detsembris toimunud Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise 32. rahvusvahelisel konverentsil osalenud riigid leppisid kokku, et alustatakse uut valitsustevahelist protsessi uute võimaluste leidmiseks rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamise parandamiseks, ja seadsid eesmärgiks tulemuste esitamise järgmisel rahvusvahelisel konverentsil 2019. aastal;

O.  arvestades, et ELi humanitaarabi rubriigi assigneeringud, mille kogumaht 2015. aastal oli 909 miljonit eurot, moodustavad alla 1 % kogu ELi eelarvest; arvestades, et hädaabi ja pikaajalise abi parem seostamine on üks moodus, kuidas vähendada praegust lahknevust erakorraliste humanitaarvajaduste ja olemasolevate vahendite vahel;

1.  on vapustatud ja sügavalt mures haiglate ja koolide vastu suunatud ohvriterohkete rünnakute pärast, mida maailma relvakonfliktides üha sagedamini, hirmutavalt suureneval määral toime pannakse ning mille sihtmärgiks ja ohvriteks on patsiendid, õpilased, arstid ja õpetajad, humanitaarabitöötajad ja pereliikmed; on seisukohal, et rahvusvahelisele hukkamõistule peab järgnema sõltumatu uurimine ja süüdlaste tegelik vastutusele võtmine; nõuab, et ELi ja ÜRO liikmesriigid, ELi institutsioonid ning komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tunnistaksid selle hädaolukorra tõelist ulatust ning kasutaksid kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid selle lahendamiseks;

2.  mõistab hukka haiglate ja koolide vastu suunatud rünnakud, mis on rahvusvahelise õiguse järgi keelatud, tunnistades, et nende puhul võib tegemist olla 1949. aasta Genfi konventsiooni raskete rikkumiste ja sõjakuritegudega, nagu need on määratletud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudis; on veendunud, et tervishoiu- ja haridusasutuste säilitamise tagamiseks erapooletute ja kaitstud aladena relvakonflikti olukorras tuleb toimepandud jõhkraid rünnakuid läbipaistvalt, sõltumatult ja erapooletult uurida ning süüdlased vastutusele võtta kõigi osapoolte kuritegude puhul;

3.  rõhutab, et õigus tervisele on üks inimõigusi, ning nõuab, et relvakonfliktide kõik osapooled tagaksid relvakonflikti ajal meditsiiniteenuste olemasolu, kättesaadavuse, vastuvõetavuse ja kvaliteedi;

4.  tunnustab perekondade osa kõige kaitsetumas olukorras olevate inimeste, eelkõige laste ja naiste kaitsmisel ja nende eest hoolitsemisel, ning peab humanitaarabi asjakohasuse ja tõhususe suurendamise püüetes oluliseks arendada partnerlust perekondadega;

5.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama ÜRO peasekretäri kõigile ÜRO liikmesriikidele esitatud üleskutset kasutada ülemaailmset humanitaarabiteemalist tippkohtumist võimalusena, et võtta uuesti kohustus kaitsta tsiviilelanikke ja kõigi inimeste inimõigusi, järgides juba varem kokkulepitud eeskirju; rõhutab, et ÜRO peasekretär on tunnistanud rahvusvaheliste uurimis- ja kohtusüsteemide, sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tugevdamise tähtsust riikide vastavate raamistike täiendamise eesmärgil, et teha lõpp süüdlaste karistamatusele rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste korral;

6.  nõuab, et ülemaailmsel humanitaarabiteemalisel tippkohtumisel järgitaks süsteemset tulemus- ja osaluspõhist käsitust, töötataks välja konkreetsed näitajad ja töömeetodid, mida hakkaksid rakendama ja ühiselt kasutama rahastajad ja rakendusasutused, ning edendataks ÜRO raamistiku – mille eesmärk on vastutus kriisidest mõjutatud inimeste ees – institutsionaliseerimist, paremat järelevalvet ja hindamist;

7.  rõhutab, et uute ja korduvate katastroofide ja ebastabiilsusega tegelemine eeldab paralleelsüsteemide välistamist, rahastamisbaasi laiendamist, pikaajalisi prognoositavaid investeeringuid ja kooskõla uue säästva arengu tegevuskavaga, mis eeskätt nõuab humanitaar-, ja arenguvaldkonnas toimijate ja kliimamuutuse valdkonna toimijate ühist lähenemisviisi riskide ja vajaduste hindamisele ning kavade koostamisele ja rahastamisele; rõhutab, et vaja on suurendada humanitaar- ja arenguabi vastastikust täiendavust, et saaks kõrvaldada puudujäägid tulemuslikkuses ja humanitaarabi rahastamises, ning et sellega peaks kaasnema arengu- ja humanitaarabi suurem rahastamine; tuletab sellega seoses meelde, et rahvusvaheliselt on ammu võetud kohustus saavutada eesmärk 0,7 % kogurahvatulust;

8.  tunnistab rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamist käsitlevate ELi suuniste tähtsust ja ainulaadsust, kuna ükski teine riik või organisatsioon ei ole võtnud vastu samaväärset dokumenti; kutsub liikmesriike üles tulemuslikult rakendama teenuste direktiivi;

9.  palub välisasjade nõukogul ning komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal tagada, et rahvusvahelise humanitaarõigusega seotud ELi poliitika ja meetmete väljatöötamine toimuks järjepidevalt ja tulemuslikult ning et rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevate suuniste rakendamine kuuluks esmajoones nõukogu eesistujariigi juhitava nõukogu rahvusvahelise avaliku õiguse töörühma pädevusvaldkonda; rõhutab sellega seoses, et ELi suunistega kohustatakse nõukogu asjaomaseid töörühmi jälgima olukordi, mille puhul võib rahvusvahelist humanitaarõigust kohaldada, ning soovitama sellistel juhtudel meetmeid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks (punkti 15 alapunkt a);

10.  tuletab meelde ELi suunistes sisalduvat seisukohta, mille kohaselt tuleks vajaduse korral kaaluda 1949. aasta Genfi konventsioonide I lisaprotokolli alusel asutatud Rahvusvahelise Humanitaarfaktide Kogumise Komisjoni (IHFFC) teenuste kasutamist ning kasutada rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks selle komisjoni faktide kogumise võimekust ja hästitoimivaid büroosid; märgib, et IHFFC teenuseid ei ole kasutatud, ning kutsub osapooli üles kaaluma selle aktiveerimist;

11.  nõuab rahvusvahelisele üldsusele suuremat institutsioonilist liikumisruumi rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamisega seotud ühiste probleemidega tegelemiseks ning nõuab tõhusamat poliitilist dialoogi eesmärgiga konflikte paremini ära hoida ja relvakonfliktid maailmas võimalikult kiiresti lõpetada; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid teeksid jõupingutusi valitsustevahelises protsessis parema tulemuse saavutamiseks, et leida mooduseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks, nagu lepiti kokku 2015. aasta detsembris toimunud Punase Risti ja Punase Poolkuu 32. rahvusvahelisel konverentsil;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ning ÜRO liikmesriikide valitsustele.

(1)

ELT C 303, 15.12.2009, lk 12.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0066.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0040.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0459.

Õigusalane teave