Menetlus : 2016/2662(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0490/2016

Esitatud tekstid :

B8-0490/2016

Arutelud :

PV 27/04/2016 - 18
CRE 27/04/2016 - 18

Hääletused :

PV 28/04/2016 - 4.65
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0201

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 173kWORD 72k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0488/2016
20.4.2016
PE582.502v01-00
 
B8-0490/2016

suuliselt vastatava küsimuse B8-0361/2016 alusel

vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5


rünnakute kohta haiglatele ja koolidele kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta (2016/2662(RSP))


Mark Demesmaeker, Nirj Deva, Eleni Theocharous fraktsiooni ECR nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon rünnakute kohta haiglatele ja koolidele kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta (2016/2662(RSP))  
B8-0490/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid ÜRO inimõigustealaseid dokumente,

–  võttes arvesse Genfi konventsioone ja muid rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevaid õigusakte,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks,

–  võttes arvesse ajakohastatud Euroopa Liidu suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks(1),

–  võttes arvesse ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise puhul koostatud ÜRO peasekretäri 2. veebruari 2016. aasta aruannet pealkirjaga „One humanity, shared responsibility“ (Üks inimkond, ühine vastutus),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. juulil 2011. aastal vastu võetud resolutsiooni 1998 (2011) ja 7. märtsil 2014. aastal vastu võetud resolutsiooni 2143 (2014), mis käsitlevad relvakonfliktidest mõjutatud laste kaitset,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 9. juuli 2010. aasta resolutsiooni A/RES/64/290, mis käsitleb õigust haridusele hädaolukordades,

–  võttes arvesse 2015. aasta mais koostatud ohutute koolide deklaratsiooni ning sellega seotud suuniseid, mis käsitlevad koolide ja ülikoolide kaitsmist sõjalise kasutamise eest relvastatud konfliktides,

–  võttes arvesse Punase Risti ja Punase Poolkuu 32. rahvusvahelise konverentsi 10. detsembri 2015. aasta resolutsiooni rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise tugevdamise kohta,

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni humanitaarolukorra kohta Jeemenis(2),

–  võttes arvesse oma 12. veebruari 2015. aasta resolutsiooni humanitaarkriisi kohta Iraagis ja Süürias, eelkõige seoses rühmitusega Islamiriik (IS)(3),

–  võttes arvesse nõukogule esitatud küsimust, mis käsitleb haiglate ja koolide ründamist kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumist (O-000063/2016 – B8-0361/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et rahvusvaheline üldsus on viimastel aastatel olnud tunnistajaks kogu maailma relvakonfliktides arvukatele haiglate ja koolide pihta suunatud rünnakutele; arvestades, et koolid ja haiglad peavad jääma rahutsoonideks, kus tsiviilelanikele tagatakse kaitse konfliktisituatsioonides;

B.  arvestades, et koolide ja haiglate ründamisel on kasutatud võimsaid relvi; arvestades, et sageli on ohus humanitaartöötajad ja nende hoole all olevad vigastatud isikud, ning arvestades, et sellised rünnakud on rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumine ja tõsine oht humanitaarabile tulevikus; arvestades, et mõnel juhul on humanitaarabitöötajad olnud sunnitud konfliktipiirkonnast lahkuma pärast nende rajatistele toime pandud rünnakuid;

C.  arvestades, et esimene ülemaailmne humanitaarabiteemaline tippkohtumine, mis toimub 23.–24. mail 2016, peaks kujundama ümber humanitaarabi struktuuri, seda tõhustades ja globaliseerides, et reageerida oodatavale humanitaarvajaduste kasvule, mis tuleneb praegustest ja tulevastest valupunktidest nagu relvakonfliktid, loodusõnnetused, pagulaskriisid ja toiduga kindlustatus;

D.  arvestades, et ÜRO peasekretär juhib ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise puhul koostatud aruandes pealkirjaga „One humanity, shared responsibility“ tähelepanu sellele, mida ta nimetab rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse järgimise jultunud ja julmaks õõnestamiseks relvakonflikti olukorras, mis ähvardab viia tagasipöördumiseni piirideta sõja ajastusse; arvestades, et aruandes märgitakse, et sellele õõnestamisele aitab kaasa suutmatus nõuda ja edendada meie ühiste normide järgimist ning toetada olemasolevaid jõustamise, järelevalve ja aruandekohustuse mehhanisme;

E.  arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse − mida tuntakse ka relvakonflikti õigusena − ülesandeks on leevendada relvakonfliktide tagajärgi, kaitstes neid, kes konfliktis ei osale, ning reguleerides sõjapidamise vahendeid ja meetodeid;

F.  arvestades, et haiglad ja meditsiinitöötajad on rahvusvahelise humanitaarõigusega sõnaselgelt kaitstud ning et tahtlikult tsiviilelanike ja tsiviiltaristu vastu suunatud rünnakuid loetakse selle õiguse raskeks rikkumiseks;

G.  arvestades, et 14. märtsil 2016 kiitsid 52 riiki (nende hulgas mitmed, kuid mitte kõik ELi liikmesriigid) heaks ohutute koolide deklaratsiooni, mis esitati 2015. aasta mais peetud ohutute koolide teemalisel Oslo konverentsil;

H.  arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamist käsitlevate ELi suuniste vastuvõtmisel rõhutas välisasjade nõukogu, kui tähtis on tõhusalt tegeleda raskete rikkumiste pärandiga, toetades asjakohaseid vastutuselevõtmise mehhanisme, ning rõhutas olulist rolli, mis võib olla Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul juhtudel, kui asjaomane riik või asjaomased riigid ei saa või ei soovi oma jurisdiktsiooni teostada; arvestades, et ELi suunistega kohustatakse nõukogu asjaomaseid töörühmi jälgima olukordi, mille puhul võib rahvusvahelist humanitaarõigust kohaldada, ning soovitama sellistel juhtudel tegevusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks (punkti 15 alapunkt a);

I.  arvestades, et aastatel 2012–2015 korraldas Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (RPRK) ulatusliku konsulteerimise küsimuses, kuidas tugevdada relvakonfliktide ohvrite õiguskaitset ja suurendada rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise mehhanismide tõhusust;

J.  arvestades, et 2015. aasta detsembris Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise 32. rahvusvahelisel konverentsil osalenud riigid ei suutnud lõpuks kokku leppida RPRK ja Šveitsi valitsuse esitatud uues mehhanismis rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise tugevdamiseks; arvestades, et kavandatud uue mehhanismiga oleks ellu kutsutud Genfi konventsioonide osalisriikide iga-aastane kohtumine; arvestades, et osalenud riigid leppisid kokku, et käivitatakse uus valitsustevaheline protsess uute võimaluste leidmiseks rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamise parandamiseks, ja seadsid eesmärgiks esitleda tulemusi järgmisel rahvusvahelisel konverentsil 2019. aastal;

1.  väljendab oma kohkumust ja sügavat muret haiglate ja koolide vastu suunatud tapvate rünnakute pärast, mida pannakse murettekitavas ulatuses toime relvakonfliktides kogu maailmas ning mille sihtmärkideks ja ohvriteks on patsiendid, õpilased, meditsiinitöötajad ja õpetajad, humanitaarabitöötajad, vabatahtlikud ja pereliikmed, samal ajal kui rahvusvaheline hukkamõist toob harva kaasa sõltumatud uurimised ja tegeliku vastutusele võtmise; nõuab, et liikmesriigid, ELi institutsioonid ja komisjoni asepresident / kõrge esindaja tunnistaksid selle hädaolukorra tõelist ulatust ning valmistaksid viivitamata ette konkreetse tähtajalise tegevuskava, et kasutada täielikult ära ELi ja tema liikmesriikide mõjuvõimu, et lõpetada sellised rikkumised ja kuritarvitamised;

2.  mõistab hukka haiglate ja koolide vastu suunatud rünnakud, mis on rahvusvahelise õiguse kohaselt keelatud, tunnistades, et need võivad kujutada endast 1949. aasta Genfi konventsioonide raskeid rikkumisi ja sõjakuritegusid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi kohaselt; väljendab veendumust, et see, kas tervishoiu- ja haridusasutusi õnnestub relvakonflikti olukorras erapooletute ja kaitstud aladena hoida, sõltub toimepandud jõhkrate rünnakute läbipaistva, sõltumatu ja erapooletu uurimise tulemustest ning kuritegude toimepanijate tegelikust vastutuselevõtmisest;

3.  on veendunud, et humanitaartöötajaid, kes tegelevad elude päästmisega väga keerulistes tingimustes, tuleb alati kaitsta;

4.  mõistab hukka haiglate ja koolide kasutamise relvakonflikti osaliste poolt, mis muudab need rünnakute sihtmärkideks; tuletab meelde, et ka need, kes kasutavad kaitsealuseid inimesi või rajatisi inimkilbina või maskeeringuks, on süüdi rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumises;

5.  rõhutab, et lisaks koolidele ja haiglatele tekitatavast otsesest füüsilisest kahjust põhjustavad rünnakud nende asutuste sunnitud sulgemist või tegevuse katkemist, mis kahjustab tõsiselt tervishoiu- ja haridussüsteeme tervikuna;

6.  ergutab ELi ja selle liikmesriike täielikult toetama ÜRO peasekretäri üleskutset kõigile ÜRO liikmesriikidele kasutada ülemaailmsel humanitaarabiteemalisel tippkohtumisel võimalust uuesti kohustuda kaitsma tsiviilelanikke ja humanitaartöötajaid, järgides juba kokku lepitud eeskirju; rõhutab tähtsust, mida ÜRO peasekretär omistab rahvusvaheliste uurimis- ja kohtusüsteemide, sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tugevdamisele riiklike raamistike täiendamise eesmärgil, et teha lõpp rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste karistamatusele;

7.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid ülemaailmsel humanitaarabiteemalisel tippkohtumisel laiapõhjalise kokkuleppe sõlmimist rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise kindlustamise praktiliste viiside kohta, milleks oleksid rahvusvahelise humanitaarõiguse normide levitamine piirkondlikes ja riiklikes haldusasutustes, julgeolekujõudude seas, kohalikes omavalitsustes ja kogukonnajuhtide hulgas, ning toetaksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu rolli lõpu tegemisel rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste karistamatusele;

8.  tunnistab rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamist käsitlevate ELi suuniste tähtsust ja ainulaadsust, sest ükski teine riik ega organisatsioon ei ole vastu võtnud samaväärset dokumenti; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid rakendaksid ELi suuniseid;

9.  palub, et rahvusvahelise humanitaarõigusega seotud ELi poliitika ja meetmete järjepideva ja tulemusliku väljatöötamise tagamise eesmärgil vaataksid välisasjade nõukogu ja komisjoni asepresident / kõrge esindaja läbi vastutuse praeguse jaotuse, mille kohaselt rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevate suuniste rakendamine kuulub esmajoones nõukogu eesistujariigi juhitava nõukogu rahvusvahelise avaliku õiguse töörühma pädevusvaldkonda; rõhutab sellega seoses, et ELi suunistega kohustatakse nõukogu asjaomaseid töörühmi jälgima olukordi, mille puhul võib rahvusvahelist humanitaarõigust kohaldada, ning soovitama sellistel juhtudel tegevusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks (punkti 15 alapunkt a); kutsub komisjoni asjaomaseid töörühmi üles seda mandaati kasutama, et praegune eeskirjade täitmatajätmise kriis kiiresti lahendada;

10.  tuletab meelde ELi suuniste seisukohta, et vajaduse korral tuleks kaaluda 1949. aasta Genfi konventsioonide I lisaprotokolli alusel asutatud Rahvusvahelise Humanitaarfaktide Kogumise Komisjoni (IHFFC) teenuste kasutamist ning kasutada rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise suurendamiseks selle komisjoni faktikogumisvõimekust ja häid teeneid; märgib, et IHFFC teenuseid ei ole kasutatud, ning nõuab tungivalt, et ELi nõukogu, ELi liikmesriigid ja Euroopa välisteenistus kaaluksid tõsiselt nimetatud komisjoni kasutamist esimest korda selle loomisest alates, et käsitleda haiglate ja koolide ründamist kui tungivat kriisiolukorda, mis on seotud rahvusvahelise humanitaarõiguse normide rikkumisega;

11.  võtab murega teadmiseks, et rahvusvahelise üldsuse institutsioonilised võimalused rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamise üldiste probleemide lahendamiseks on praegu piiratud; märgib sellega seoses 2015. aasta detsembris Punase Risti ja Punase Poolkuu 32. rahvusvahelisel konverentsil osalenud riikide suutmatust leppida kokku uues mehhanismis, mis oleks tugevdanud rahvusvahelise humanitaarõiguse juhtimissüsteemi, kutsudes ellu riikide iga-aastase kohtumise dialoogi edendamiseks ja viies sisse perioodilise aruandluse rahvusvahelise humanitaarõiguse siseriiklikul tasandil järgimise kohta; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid töötaksid selle nimel, et saavutada eelseisvas valitsustevahelises protsessis paremad tulemused;

12.  rõhutab, et tuleb teha rohkem humanitaarorganisatsioonide ja nende töötajate turvalisuse parandamiseks; pooldab humanitaartöötajate kaitsmise kohustust suurendavate eriklauslite järjekindlat lisamist rahvusvahelise õiguse instrumentidesse ning toetab järjepidevat ranget järelevalvet abitöötajate vastu suunatud rünnakute üle;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ning ÜRO liikmesriikide valitsustele.

(1)

ELT C 303, 15.12.2009, lk 12.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0066.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0040.

Õigusalane teave