Menetlus : 2016/2662(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0491/2016

Esitatud tekstid :

B8-0491/2016

Arutelud :

PV 27/04/2016 - 18
CRE 27/04/2016 - 18

Hääletused :

PV 28/04/2016 - 4.65
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0201

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 183kWORD 79k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0488/2016
20.4.2016
PE582.503v01-00
 
B8-0491/2016

suuliselt vastatava küsimuse B8-0361/2016 alusel

vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5


haiglate ja koolide ründamise kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta (2016/2662(RSP))


Heidi Hautala, Judith Sargentini, Molly Scott Cato, Michel Reimon, Barbara Lochbihler, Jean Lambert fraktsiooni Verts/ALE nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon haiglate ja koolide ründamise kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta (2016/2662(RSP))  
B8-0491/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid ÜRO inimõigustealaseid dokumente,

–  võttes arvesse Genfi konventsioone ja muid rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevaid õigusakte,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ajakohastatud suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks(1),

–  võttes arvesse ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise puhul koostatud ÜRO peasekretäri 2. veebruari 2016. aasta aruannet „Üks inimkond, ühine vastutus“ („One humanity, shared responsibility“),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. juulil 2011. aastal vastu võetud resolutsiooni 1998 (2011) ja 7. märtsil 2014. aastal vastu võetud resolutsiooni 2143 (2014), mis käsitlevad relvastatud konfliktidest mõjutatud laste kaitset,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 9. juuli 2010. aasta resolutsiooni A/RES/64/290, mis käsitleb õigust haridusele hädaolukordades,

–  võttes arvesse 2015. aasta mai ohutute koolide deklaratsiooni, mis esitati heakskiitmiseks Norra välisministeeriumi poolt 2015. aasta mais kokku kutsutud ohutute koolide teemalisel Oslo konverentsil, ning sellega seotud suuniseid, mis käsitlevad koolide ja ülikoolide kaitsmist sõjalise kasutamise eest relvakonfliktides,

–  võttes arvesse Punase Risti ja Punase Poolkuu 32. rahvusvahelise konverentsi 10. detsembri 2015. aasta resolutsiooni rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise parandamise kohta,

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni humanitaarolukorra kohta Jeemenis(2),

–  võttes arvesse oma 12. veebruari 2015. aasta resolutsiooni humanitaarkriisi kohta Iraagis ja Süürias, eelkõige seoses rühmitusega Islamiriik (IS)(3),

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogule esitatud küsimust, mis käsitleb haiglate ja koolide ründamist kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumist (O-000063/2016 – B8-0361/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse väljatöötamine ja tõhustamine viimase 150 aasta jooksul on inimkonna jaoks väga oluline saavutus; arvestades, et esimene ülemaailmne humanitaarabiteemaline tippkohtumine toimub 23.–24. mail 2016 Istanbulis; arvestades, et ÜRO peasekretär juhib ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise puhul koostatud aruandes „One humanity, shared responsibility“ tähelepanu sellele, mida ta nimetab „rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse järgimise jultunud ja julmaks õõnestamiseks relvakonflikti olukorras, mis ähvardab viia meid tagasi piiranguteta sõja ajastusse“; arvestades, et aruandes märgitakse, et sellele õõnestamisele aitab kaasa suutmatus nõuda ja edendada meie ühiste normide järgimist ning toetada olemasolevaid rakendamise, järelevalve ja vastutuse mehhanisme;

B.  arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse ülesandeks on leevendada relvastatud konfliktide tagajärgi, kaitstes neid, kes sõjategevuses otseselt ei osale või enam ei osale ning reguleerides sõjapidamise vahendeid ja meetodeid;

C.  arvestades, et rahvusvaheline üldsus on olnud tunnistajaks kogu maailmas, sealhulgas viimasel ajal Jeemenis, Afganistanis, Süürias ja Palestiina okupeeritud aladel toimuvate relvakonfliktide traagilisele suundumusele, mille kohaselt on hakatud ründama haiglaid ja koole; arvestades, et Süüria ja Venemaa relvajõudude puhul on teatatud, et nad ründavad haiglaid, mis on nende sõjastrateegia Süüria konfliktis;

D.  arvestades, et haiglad ja meditsiinitöötajad on rahvusvahelise humanitaarõigusega eriliselt kaitstud ning et tahtlikud tsiviilelanike ja tsiviiltaristu vastased rünnakud on selle õiguse tõsine rikkumine, sama kehtib ka tervishoiuga seotud rea muude tegutsemisviiside, sealhulgas sellele juurdepääsu tõkestamise puhul;

E.  arvestades, et 14. märtsil 2016. aastal kiitsid 52 riiki (nende hulgas mõned, kuid mitte kõik ELi liikmesriigid) heaks ohutute koolide deklaratsiooni, mis esitati 2015. aasta mais toimunud ohutute koolide teemalisel Oslo konverentsil;

F.  arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamist käsitlevate ELi suuniste vastuvõtmisel rõhutas välisasjade nõukogu, kui tähtis on tõhusalt tegeleda tõsiste rikkumiste taagaga, toetades asjakohaseid vastutuselevõtmise mehhanisme, ning rõhutas olulist rolli, mida Rahvusvaheline Kriminaalkohus saab täita juhtudel, kui asjaomane riik või asjaomased riigid ei saa või ei taha oma kohtualluvust rakendada; arvestades, et ELi suunistega kohustatakse nõukogu asjaomaseid töörühmi jälgima olukordi, mille puhul võib kohaldada rahvusvahelist humanitaarõigust, ning soovitama sellistel juhtudel tegevusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks; arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi panevad toime ka nende riikide relvajõud, kes ei ole Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriigid;

G.  arvestades, et aastatel 2012–2015 korraldas Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (RPRK) ulatusliku konsulteerimise küsimuses, kuidas tugevdada relvakonfliktide ohvrite õiguskaitset ja suurendada rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise mehhanismide toimivust;

H.  arvestades, et 2015. aasta detsembris Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise 32. rahvusvahelisel konverentsil osalenud riigid ei suutnud lõpuks kokku leppida RPRK ja Šveitsi valitsuse esitatud uues mehhanismis rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise tugevdamiseks; arvestades, et kavandatud uue mehhanismiga oleks ellu kutsutud Genfi konventsioonide osalisriikide iga-aastane kohtumine; arvestades, et osalenud riigid leppisid kokku, et käivitatakse uus valitsustevaheline protsess uute võimaluste leidmiseks rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamise parandamiseks, ja seadsid eesmärgiks esitleda tulemusi järgmisel rahvusvahelisel konverentsil 2019. aastal;

1.  kinnitab taas rahvusvahelise humanitaarõiguse olulist panust inimkonna uusimas ajaloos ning kutsub kõiki ÜRO liikmesriike üles kasutama ära ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise pakutavat võimalust kinnitada taas rahvusvahelise humanitaarõiguse keskset tähtsust ja selle pakutavat kaitset;

2.  mõistab hukka haiglate ja koolide ning muude tsiviilsihtmärkide ründamise, mida maailmas valitsevates relvakonfliktides tuleb endiselt ette murettekitavalt sageli; tuletab kõigile osalistele meelde, et haiglad ja meditsiinitöötajad on sõnaselgelt kaitstud rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt ning tsiviilelanike ja tsiviiltaristu tahtlik sihtmärgiks võtmine on sõjakuritegu;

3.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tunnistaksid kõnealuse hädaolukorra tõelist ulatust ning koostaksid viivitamata konkreetse ajagraafikuga tegevuskava, et kasutada oma mõjuvõimu selliste rikkumiste ja kuritarvituste lõpetamiseks ning toetada kõikide väidetavate rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste erapooletuid ja sõltumatuid uurimisi;

4.  avaldab austust konfliktipiirkondades tegutsevatele rahvusvahelistele ja kohapealsetele meditsiinitöötajatele, õpetajatele ja humanitaarabitöötajatele nende imetlusväärse julguse ja pühendumuse eest;

5.  rõhutab, kui oluline on tagada, et tervishoiu- ja haridusasutused on relvakonfliktides neutraalsed kaitstud objektid; väljendab muret humanitaarabi- ja militaarvaldkonna osalejate vahelise erinevuse hägustumise pärast ning humanitaarabi kasutamise pärast sõjalistel või poliitilistel eesmärkidel, mis kahjustab tegelikke humanitaarabimeetmeid ja asjaomaseid töötajaid ning seab need ohtu; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et komisjoni teatises ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise kohta ei käsitletud sõjaväe rolli seoses humanitaarabiga;

6.  rõhutab, kui oluline on riiklike raamistike täiendamise eesmärgil tugevdada rahvusvahelisi uurimis- ja kohtusüsteeme, sealhulgas Rahvusvahelist Kriminaalkohust, et teha lõpp rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste karistamatusele; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid jätkaksid Rooma statuudi universaalsuse edendamist ja kaitseksid selle puutumatust ning toetaksid jätkuvalt Rahvusvahelist Kriminaalkohust ja neid kodanikuühiskonna organisatsioone, mis on seotud ülemaailmse võitlusega karistamatuse vastu;

7.  taunib tõsiasja, et hulk ELi ja selle liikmesriikide lähedasi partnereid on seotud rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsiste rikkumistega, sealhulgas haiglate ja koolide vastu toime pandud rünnakutega, nagu annavad tunnistust USA hiljutised õhurünnakud Piirideta Arstide rajatiste vastu Afganistanis, Saudi Araabia juhitava sõjalise koalitsiooni tegevus Jeemenis ning Iisraeli rünnakud Gaza vastu 2014. aasta suvel; nõuab, et EL kasutaks kõiki tema käsutuses olevaid kahepoolseid vahendeid, et tõhusalt tagada, et tema partnerid järgivad rahvusvahelist humanitaarõigust, sealhulgas poliitilise dialoogi abil, ning juhul, kui selline dialoog ei peaks tulemusi andma, kaaluma muid meetmeid kooskõlas ELi suunistega rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks; nõuab laiemas perspektiivis, et EL toetaks algatusi, mille eesmärk on levitada teadmisi rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja selle kohaldamise alastest headest tavadest;

8.  kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles käivitama algatuse, mille eesmärk on kehtestada ELi relvaembargo riikide suhtes, keda süüdistatakse rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsistes rikkumistes, eelkõige tsiviiltaristu tahtlikus ründamises; rõhutab, et sellistele riikidele relvamüügi jätkuv lubamine on nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rikkumine(5);

9.  rõhutab, et valitsusvälised osalejad, sealhulgas sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtted võivad olla vastutavad rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste eest; kordab sellega seoses, et mõistab täielikult hukka hiljutised terrorirühmituste poolt koolide ja laste vastu toimepandud rünnakud Nigeerias ja Pakistanis; soovitab uurida võimalusi, kuidas saaks ELi ühist seisukohta relvaekspordi küsimuses kohaldada ja laiendada ka relvaekspordiga seotud teenustele, näiteks konsultatsiooniteenuste ekspordile ning ELis asuvate sõjaliste eraettevõtete muule tegevusele kolmandates riikides; nõuab samuti ELi ühise lähenemisviisi kehtestamist nn ujuvate relvaladude suhtes;

10.  tunnistab, kui olulised on ELi suunised rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks, ent väljendab kahetsust, et nende rakendamine ELi institutsioonide ja liikmesriikide poolt on endiselt äärmiselt ebapiisav ning riigiteenistujate teadlikkus suunistest jätkuvalt väga kesine;

11.  palub välisasjade nõukogul ning komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal vaadata läbi praegune ülesannete jaotus, mille kohaselt toimub rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevate suuniste rakendamine esmajoones nõukogu rahvusvahelise avaliku õiguse töörühma egiidi all; rõhutab sellega seoses, et ELi suunistega kohustatakse nõukogu asjaomaseid töörühmi jälgima olukordi, mille puhul võib rahvusvahelist humanitaarõigust kohaldada, ning soovitama sellistel juhtudel meetmeid, mis edendaksid rahvusvahelise humanitaarõiguse austamist; kutsub nõukogu asjaomaseid töörühmi ja eelkõige nõukogu inimõiguste töörühma üles neid volitusi kasutama, et tegeleda praeguse nõuete mittejärgimise pakilise kriisiga; nõuab ELilt ja liikmesriikidelt suuremat läbipaistvust seoses suuniste rakendamisega konkreetsetes konfliktiolukordades, seda eelkõige ELi aastaaruandes inimõiguste ja demokraatia kohta;

12.  tuletab meelde ELi suunistes võetud seisukohta, et vajaduse korral kaalutakse 1949. aasta Genfi konventsioonide I lisaprotokolli alusel asutatud Rahvusvahelise Humanitaarfaktide Kogumise Komisjoni (IHFFC) kasutamist, mille faktikogumisvõimekus ja head teened võivad aidata rahvusvahelise humanitaarõiguse austamist edendada; peab kahetsusväärseks, et IHFFC teenuseid ei ole kasutatud, ning nõuab tungivalt, et nõukogu, liikmesriigid ja Euroopa välisteenistus kaaluksid tõsiselt nimetatud komisjoni kasutamist esimest korda selle loomisest alates, et käsitleda haiglate ja koolide ründamist kui pakilist kriisiolukorda, mis on seotud rahvusvahelise humanitaarõiguse normide rikkumisega; kutsub kõiki ELi liikmesriike (ning seega ka Prantsusmaad ja Lätit) üles tunnustama IHFFC pädevust;

13.  võtab murega teadmiseks, et rahvusvahelise üldsuse institutsioonilised võimalused rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamise üldiste probleemide lahendamiseks on praegu piiratud; peab sellega seoses kahetsusväärseks 2015. aasta detsembris Punase Risti ja Punase Poolkuu 32. rahvusvahelisel konverentsil osalenud riikide suutmatust leppida kokku uues mehhanismis, mis oleks tugevdanud rahvusvahelise humanitaarõiguse juhtimissüsteemi;

14.  kiidab heaks ELi ja selle liikmesriikide poolt Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele (RPRK) antud lubaduse toetada kindlalt rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist tugevdava tõhusa mehhanismi loomist, kuid palub komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal teavitada parlamenti oma eesmärkidest ja strateegiast seoses selle lubaduse täitmisega eelseisvas valitsustevahelises protsessis; rõhutab sellega seoses vajadust rahvusvahelise mehhanismi järele, mis võimaldaks jälgida, koguda ja edastada andmeid rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste kohta ning mis oleks võrreldav põhjaliku ÜRO inimõiguste süsteemiga; toetab sellega seoses täielikult Genfi konventsioonide ja ka teiste ÜRO konventsioonide osaliste korrapäraseid avalikke kohtumisi, et hinnata, mil määral konventsiooniosalised on oma kohustusi täitnud;

15.  kiidab heaks ELi ja liikmesriikide tava anda RPRK konverentsil lubadusi; palub komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal nende lubaduste täitmisest korrapäraselt aru anda, lisades eelkõige nõukogu inimõiguste aastaaruandes rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevasse peatükki vastava üksikasjaliku jao;

16.  palub liikmesriikidel eeskuju näidata ja täita oma kohustust ratifitseerida peamised rahvusvahelise humanitaarõiguse alased õigusaktid ja muud asjakohased õiguslikud vahendid, mis mõjutavad rahvusvahelist humanitaarõigust; peab eelkõige kahetsusväärseks asjaolu, et seitsmel liikmesriigil tuleb veel ratifitseerida kobarlahingumoona käsitlev konventsioon, üksnes 12 liikmesriiki on ratifitseerinud kadunuks jääma sundimist käsitleva konventsiooni ja ühel liikmesriigil on vaja veel ratifitseerida relvakaubandusleping; palub liikmesriikidel võtta kiireloomulisi meetmeid selle olukorra parandamiseks;

17.  nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid toetaksid viivitamata ohutute koolide deklaratsiooni ning Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise 32. rahvusvahelisel konverentsil esitatud soovitusi;

18.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid valge fosfori kasutamise ülemaailmset keelustamist, sõlmides selleks eelkõige teatavate tavarelvade konventsiooni raames uue protokolli, milles selliste relvade kasutamine ära keelatakse;

19.  nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriigid toetaksid ÜRO Peaassamblee resolutsioone vaesestatud uraani sisaldavate relvade kohta ning arendaksid ELi ühist seisukohta, mis kajastaks paremini parlamendi korduvaid nõudmisi võtta vastu ülemaailmne ettevaatusmoratoorium ja saavutada ülemaailmne konsensus kodanike võimalike terviseriskide, kompleksse konfliktijärgse halduskoormuse ja selliste relvade kasutamisega seotud rahalise maksumuse kohta;

20.  kutsub üles kõiki neid liikmesriike, kes ei ole veel kehtestanud maamiine tootvatesse, nendega kauplevatesse või mis tahes muudes kaubandussuhetes olevatesse ettevõtetesse investeerimise keeldu, seda kiiremas korras tegema;

21.  rõhutab, et on oluline tagada ELi poliitika sidusus territooriumi okupeerimist või annekteerimist puudutavate olukordade küsimuses; tuletab meelde, et ELi poliitika peaks kõikides sellistes olukordades juhinduma rahvusvahelisest humanitaarõigusest, seda ka pikaajalise okupatsiooni puhul, nagu Palestiinas, Lääne-Saharas või Põhja-Küprosel, ning seoses mitmete külmutatud konfliktidega idapartnerluse riikides;

22.  kordab oma tõsist muret relvastatud droonide kasutamise pärast väljaspool rahvusvahelist õigusraamistikku ning peab kahetsusväärseks, et nõukogule esitatud üleskutse võtta vastu ELi ühine seisukoht relvastatud droonide kasutamise kohta on jäänud vastuseta; rõhutab, et ELil ja selle liikmesriikidel on vaja suurendada läbipaistvust ja aruandekohustust seoses relvastatud droonide kasutamisega; nõuab veel kord tungivalt, et nõukogu võtaks vastu poliitika, millega keelustataks automaatsete relvasüsteemide kasutamine;

23.  rõhutab, et asümmeetriline sõjapidamine ja terrorismivastane võitlus ei või õigustada rahvusvahelise humanitaarõiguse lõdvendamist või kõrvale jätmist; mõistab hukka terrorismivastase võitluse meetmete negatiivse mõju humanitaarabi andmisele, sealhulgas laiaulatuslikumad haldusmenetlused hangete puhul või partnerite tausta kontrollimise, mis võivad oluliselt takistada abi jõudmist inimesteni aladel, kus võivad olla aktiivsed terroristideks määratletud relvastatud rühmitused; rõhutab, et terrorismivastase võitluse meetmed ei tohiks takistada humanitaartegevust ning peaksid olema rangelt kooskõlas inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõigusega;

24.  väljendab muret seoses läbipaistvuse ja avaliku aruandluse puudulikkusega sõjaliste rünnakute puhul, mida teostavad või millesse on kaasatud ELi liikmesriigid rahvusvaheliste koalitsioonide raames, seda ka Süüria Islamiriigi ja Iraagi vastu toimuvate rünnakute puhul; palub liikmesriikidel esitada täpset teavet oma sõjalise osalemise kohta sellistes koalitsioonides ja meetmete kohta, mida on võetud rahvusvahelise humanitaarõiguse täielikuks järgimiseks;

25.  nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja muudaks ja kohandaks vastavaid kavandamis- ja rakendusdokumente ja suuniseid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames toimuvate sõjaliste operatsioonide valdkonnas, eelkõige ELi kontseptsiooni jõu kasutamise kohta; nõuab tungivalt, et sõjaväeülemad koostaksid piisavalt selged ja täpsed jõukasutusreeglid, nii et sõdurid saaksid hõlpsasti järgida rahvusvahelise humanitaarõiguse eeskirju;

26.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ning ÜRO liikmesriikide valitsustele.

(1)

ELT C 303, 15.12.2009, lk 12.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0066.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0040.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0459.

(5)

ELT L 335, 13.12.2008, lk 99.

Õigusalane teave