Menetlus : 2016/2662(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0492/2016

Esitatud tekstid :

B8-0492/2016

Arutelud :

PV 27/04/2016 - 18
CRE 27/04/2016 - 18

Hääletused :

PV 28/04/2016 - 4.65
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0201

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 275kWORD 77k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0488/2016
20.4.2016
PE582.504v01-00
 
B8-0492/2016

suuliselt vastatava küsimuse B8-0361/2016 alusel

vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5


haiglate ja koolide ründamise kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta (2016/2662(RSP))


Stelios Kouloglou, Kateřina Konečná, Lola Sánchez Caldentey, Paloma López Bermejo, Patrick Le Hyaric, Tania González Peñas, Miguel Urbán Crespo, Estefanía Torres Martínez, Xabier Benito Ziluaga, Kostas Chrysogonos, Dimitrios Papadimoulis, Jiří Maštálka, Marina Albiol Guzmán, Merja Kyllönen, Stefan Eck, Kostadinka Kuneva, Neoklis Sylikiotis, Takis Hadjigeorgiou, Marie-Christine Vergiat, Ángela Vallina, Lidia Senra Rodríguez, Javier Couso Permuy, Barbara Spinelli, Marisa Matias fraktsiooni GUE/NGL nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon rünnakute kohta haiglatele ja koolidele kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta (2016/2662(RSP))  
B8-0492/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid ÜRO inimõigustealaseid dokumente,

–  võttes arvesse Genfi konventsioone ja muid rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevaid õigusakte,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles käsitletakse poliitikavaldkondade arengusidusust,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ajakohastatud suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks(1),

–  võttes arvesse 12. juuli 2007. aasta partnerluspõhimõtteid (mida on toetanud humanitaarorganisatsioon Global Humanitarian Platform),

–  võttes arvesse ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks koostatud ÜRO peasekretäri 2. veebruari 2016. aasta aruannet pealkirjaga „One humanity, shared responsibility“ (Üks inimkond, ühine vastutus),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. juulil 2011 vastu võetud resolutsiooni 1998 (2011) ja 7. märtsil 2014 vastu võetud resolutsiooni 2143 (2014), mis käsitlevad relvakonfliktidest mõjutatud laste kaitset,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 9. juuli 2010. aasta resolutsiooni A/RES/64/290, mis käsitleb õigust haridusele hädaolukordades,

–  võttes arvesse 2015. aasta mai ohutute koolide deklaratsiooni, mis esitati heakskiitmiseks Norra välisministeeriumi poolt 2015. aasta mais kokku kutsutud ohutute koolide teemalisel Oslo konverentsil, ning sellega seotud suuniseid, mis käsitlevad koolide ja ülikoolide kaitsmist sõjalise kasutamise eest relvakonfliktides,

–  võttes arvesse Punase Risti ja Punase Poolkuu 32. rahvusvahelise konverentsi 10. detsembri 2015. aasta resolutsiooni rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise tugevdamise kohta,

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni humanitaarolukorra kohta Jeemenis(2),

–  võttes arvesse oma 12. veebruari 2015. aasta resolutsiooni humanitaarkriisi kohta Iraagis ja Süürias, eelkõige seoses rühmitusega Islamiriik (IS)(3),

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogule esitatud küsimust, mis käsitleb haiglate ja koolide ründamist kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumist (O-000063/2016 – B8-0361/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et rahvusvaheline üldsus on pidanud murega tõdema kogu maailmas sagenevat koolide ja haiglate ründamist;

B.  arvestades, et rahvusvahelist humanitaarõigust ei ole rikutud mitte üksnes praegustes konfliktides Afganistanis, Jeemenis ja Süürias, vaid ka pikalt väldanud konfliktides Palestiinas ja Lääne-Saharas; arvestades, et 2014. aasta augustis pommitas Iisrael Gaza sektoris Rafah'i linnas asuvat ÜRO kooli, mis oli varjupaigaks enam kui 3000 inimesele, ning mille ÜRO peasekretär Ban Ki-moon kui kuriteo hukka mõistis;

C.  arvestades, et esimene ülemaailmne humanitaarabiteemaline tippkohtumine toimub 23.–24. mail 2016 Istanbulis; arvestades, et ÜRO peasekretär juhib ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise puhul koostatud aruandes pealkirjaga „One humanity, shared responsibility“ (Üks inimkond, ühine vastutus) tähelepanu sellele, mida ta nimetab rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse järgimise jõhkraks ning jultunud õõnestamiseks relvakonflikti olukorras, mis ähvardab viia meid tagasi piirideta sõja ajastusse; arvestades, et aruandes märgitakse, et sellele õõnestamisele aitab kaasa suutmatus nõuda ja edendada nende õiguste ja seaduste järgimist ning toetada olemasolevaid jõustamise, järelevalve ja aruandekohustuse mehhanisme;

D.  arvestades, et kogu humanitaartegevuse keskmes peavad olema humanitaarabi humaansuse, neutraalsuse, erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtted, rahvusvahelise humanitaarõiguse alusnormid ning Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollidega sätestatud inimõigused; arvestades, et põgenike kaitse peab olema tingimusteta tagatud, ja arvestades, et abi peab olema sõltumatu, st vaba mis tahes poliitilistest, majanduslikest või julgeolekukaalutlustest;

E.  arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse − mida tuntakse ka relvakonflikti õigusena − ülesandeks on leevendada relvakonfliktide tagajärgi, kaitstes neid, kes konfliktis ei osale, ning reguleerides sõjapidamise vahendeid ja meetodeid;

F.  arvestades, et haiglad ja meditsiinitöötajad on rahvusvahelise humanitaarõigusega otseselt kaitstud ning tahtlikult tsiviilelanike ja tsiviiltaristu vastu suunatud rünnakuid loetakse selle õiguse raskeks rikkumiseks;

G.  arvestades, et naised ja lapsed on ümberasustamise ning tavapäraste kaitse- ja tugistruktuuride hävimise tõttu suuremas ohus kui teised; arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõigusega nõutakse vajaliku arstiabi tingimusteta andmist sõjas vägistatud tütarlastele ja naistele; arvestades, et Maailma Terviseorganisatsioon on ohtlikku aborti nimetanud ühena kolmest peamisest emasuremuse põhjusest; arvestades, et emade tervis, vägistamise ohvriks langenud naiste nõustamine ning põgenikest laste õpetamine ja haridus on põgenikelaagrite peamised ülesanded;

H.  arvestades, et 14. märtsil 2016. aastal kiitsid 52 riiki (nende hulgas mitmed, kuid mitte kõik ELi liikmesriigid) heaks ohutute koolide deklaratsiooni, mis esitati 2015. aasta mais toimunud ohutute koolide teemalisel Oslo konverentsil;

I.  arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamist käsitlevate ELi suuniste vastuvõtmisel rõhutas välisasjade nõukogu, kui tähtis on tõhusalt tegeleda raskete rikkumiste pärandiga ja toetada asjakohaseid vastutuselevõtmise mehhanisme, ning rõhutas Rahvusvahelisel Kriminaalkohtu võimalikku olulist rolli juhtudel, kui asjaomane riik või asjaomased riigid ei saa või ei soovi rakendada oma kohtualluvust; arvestades, et ELi suunistega kohustatakse nõukogu asjaomaseid töörühmi jälgima olukordi, mille puhul võib kohaldada rahvusvahelist humanitaarõigust, ning soovitama sellistel juhtudel tegevusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks (punkti 15 alapunkt a);

J.  arvestades, et aastatel 2012–2015 korraldas Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (RPRK) ulatusliku konsulteerimise küsimuses, kuidas tugevdada relvakonfliktide ohvrite õiguskaitset ja suurendada rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise mehhanismide tõhusust;

K.  arvestades, et 2015. aasta detsembris Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise 32. rahvusvahelisel konverentsil osalenud riigid ei suutnud lõpuks kokku leppida Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (RPRK) ja Šveitsi valitsuse esitatud uues mehhanismis rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise tugevdamiseks; arvestades, et kavandatud uue mehhanismiga oleks ellu kutsutud Genfi konventsioonide osalisriikide iga-aastane kohtumine; arvestades, et osalenud riigid leppisid kokku, et käivitatakse uus valitsustevaheline protsess uute võimaluste leidmiseks rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamise parandamiseks, ja seadsid eesmärgiks esitleda tulemusi järgmisel rahvusvahelisel konverentsil 2019. aastal;

1.  väljendab vapustust ja tõsist muret haiglate ja koolide vastu suunatud ohvriterohkete rünnakute pärast, mida maailmas relvakonfliktide käigus aina sagedamini ette tuleb ja kus ohvriteks on patsiendid ja õpilased, arstid ja õpetajad, humanitaarabitöötajad ja pereliikmed, kusjuures rahvusvahelisele hukkamõistule järgneb harva sõltumatu uurimine ja tõeline vastutuselevõtmine; kutsub liikmesriike, ELi institutsioone ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles tunnistama selle nähtuse tõelist ulatust ning viivitamata koostama konkreetset ajalist tegevuskava, et kasutada ELi ja liikmesriikide täit mõjuvõimu niisuguste rikkumiste ja kuritarvituste lõpetamiseks;

2.  mõistab hukka haiglate ja koolide vastu suunatud rünnakud, mis on rahvusvahelise õiguse kohaselt keelatud, tunnistades, et need võivad kujutada endast 1949. aasta Genfi konventsioonide raskeid rikkumisi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi kohaselt sõjakuritegusid; väljendab veendumust, et see, kas tervishoiu- ja haridusasutuste erapooletust ja turvalisust õnnestub relvakonflikti olukorras hoida, sõltub toimepandud jõhkrate rünnakute läbipaistva, sõltumatu ja erapooletu uurimise tulemustest ning kuritegude toimepanijate tegelikust vastutuselevõtmisest;

3.  tuletab meelde, et rahvusvahelise humanitaarõiguse mis tahes rikkumine, näiteks haiglate ründamine, on sõjakuritegu ja seetõttu tuleks seda põhjalikult ning sõltumatult uurida;

4.  ergutab ELi ja selle liikmesriike täielikult toetama ÜRO peasekretäri üleskutset kõigile ÜRO liikmesriikidele kasutada ülemaailmsel humanitaarabiteemalisel tippkohtumisel võimalust uuesti kinnitada oma kohustust kaitsta tsiviilelanikke ja kõigi inimeste inimõigusi, järgides juba kokku lepitud eeskirju; rõhutab tähtsust, mida ÜRO peasekretär omistab rahvusvaheliste uurimis- ja kohtusüsteemide, sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tugevdamisele, et täiendada riiklikke raamistikke ja teha lõpp rahvusvahelise humanitaarõiguse karistamatule rikkumisele;

5.  väljendab tõsist muret Gaza ja okupeeritud Lääne-Sahara humanitaarolukorra pärast; rõhutab, et õiglus ja õigusriigi põhimõtete austamine on rahu tagamiseks vältimatu ning et rahvusvahelise õiguse rikkumiste püsiv, pikaajaline ja süsteemne karistamatus peab lõppema;

6.  tunnistab rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist käsitlevate ELi suuniste tähtsust ja ainulaadsust, sest ükski teine riik ega organisatsioon ei ole vastu võtnud samaväärset dokumenti; tunneb siiski muret selle pärast, kas ELi institutsioonid ja liikmesriigid neid suuniseid tulemuslikult rakendavad;

7.  kutsub ELi üles edendama Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas, millega kinnitatakse humanitaarabi andmise põhimõtteid ja rahvusvahelisest humanitaarõigusest tulenevaid kohustusi ja õigusi, tagades samas inimkesksed ja inimõigustel põhinevad kaitsemeetmed, ning peab valitsusi vastutavaks oma rolli ja kohustuste eest inimeste kaitsmisel; juhib tähelepanu humanitaarabi politiseerumise kahjulikkusele ning tuletab meelde, et humanitaarabi üldpõhimõtete kaitsmine ja nendest kinnipidamine on konfliktipiirkondades humanitaarruumi tagamiseks otsustavalt tähtis;

8.  palub, et välisasjade nõukogu ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident vaataksid ELi rahvusvahelise humanitaarõigusega seotud poliitika ja meetmete järjepideva ja tulemusliku väljatöötamise tagamiseks läbi vastutuse praeguse jaotuse, mille kohaselt rahvusvahelise humanitaarõiguse suuniste rakendamine kuulub esmajoones nõukogu rahvusvahelise avaliku õiguse töörühma pädevusse, mida juhib nõukogu eesistujariik; rõhutab sellega seoses, et ELi suunistega kohustatakse nõukogu vastavaid töörühmi jälgima olukordi, mille suhtes võidakse rahvusvahelist humanitaarõigust kohaldada, ning soovitama meetmeid, millega rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist edendada (punkti 15 alapunktis a); kutsub komisjoni asjaomaseid töörühmi üles seda mandaati kasutama, et praegune eeskirjade eiramise kriis kiiresti lahendada;

9.  tuletab meelde ELi suunistes võetud seisukohta, et vajaduse korral kaalutakse 1949. aasta Genfi konventsioonide I lisaprotokolli alusel asutatud Rahvusvahelise Humanitaarfaktide Kogumise Komisjoni (IHFFC) kasutamist, mille faktikogumisvõimekus ja head teened võivad aidata rahvusvahelise humanitaarõiguse täitmist edendada; märgib, et IHFFC teenuseid ei ole kasutatud, ning nõuab tungivalt, et nõukogu, liikmesriigid ja Euroopa välisteenistus kaaluksid tõsiselt nimetatud komisjoni kasutamist esimest korda selle loomisest alates, et käsitleda haiglate ja koolide ründamist kui tungivat kriisiolukorda, mis on seotud rahvusvahelise humanitaarõiguse normide rikkumisega;

10.  võtab murelikult teadmiseks, et rahvusvahelise üldsuse institutsioonilised võimalused rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamise üldiste probleemide lahendamiseks on praegu piiratud; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et 2015. aasta detsembris Punase Risti ja Punase Poolkuu 32. rahvusvahelisel konverentsil osalenud riigid ei saavutanud kokkulepet uue mehhanismi üle, mis oleks tugevdanud rahvusvahelise humanitaarõiguse juhtimissüsteemi, algatades riikide iga-aastased kohtumised dialoogi edendamiseks ja riikide perioodilise aruandluse rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise kohta; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid töötaksid selle nimel, et saavutada eelseisvas valitsustevahelises protsessis paremad tulemused;

11.  nõuab, et kogu maailmas võetaks kohustus tagada naiste ja tütarlaste turvalisus kõikide hädaolukordade ja kriiside algusest peale, tõrjudes seksuaalse ja soopõhise vägivalla ohtu teadlikkuse suurendamise ja vägivalla toimepanijate vastutuselevõtmise abil ning kindlustades humanitaarkriisi olukorras naiste ja tütarlaste juurdepääsu kõigile seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuteenustele, kaasa arvatud ohutu abort, et mitte võimaldada praeguse ebainimliku kohtlemise jätkumist ja viia olukord vastavusse rahvusvahelise humanitaarõiguse ning Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollide nõuetega;

12.  tuletab meelde, et valitsuste ja ka ELi konkreetne poliitika, sealhulgas kaubanduspoliitika, on põhjustanud praeguse ebastabiilsuse Afganistanis, Jeemenis, Iraagis ja kogu Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas; tuletab meelde, et fundamentalism ja vägivald on ebavõrdsuse ja vaesuse tagajärg;

13.  kutsub ELi ja liikmesriike üles täitma oma arengupoliitika valdkonna kohustusi ja austama Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, kus on öeldud, et „liit võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid“;

14.  lükkab tagasi tsiviil- ja sõjaliste organisatsioonide koostöö, sest sellega kaasneb tsiviilisikute ja abitöötajate sõjalisel eesmärgil ärakasutamise oht ning rikutakse tsiviil-, arengu- ja humanitaarorganisatsioonide neutraalsust, sõltumatust ja erapooletust, mis on tõhusa abiandmise eeltingimus, ning see võib ajendada rünnakuid vabaühenduste ja abiorganisatsioonide vastu; nõuab seetõttu tsiviil- ja sõjaliste operatsioonide ranget eraldamist kõigis valdkondades ning tuletab meelde, et valdav enamik (humanitaar)abiorganisatsioonidest nõuab kindlalt sõltumatust ja erapooletust, nagu on ette nähtud Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise ning valitsusväliste organisatsioonide katastroofiabi tegevusjuhendis;

15.  juhib murelikult tähelepanu sagenevale sõjalisele sekkumisele ja kalduvusele konfliktide sõjalise lahendamise poole ning on teravalt kriitiline lääneriikide mitmete viimaste aastate sekkumiste suhtes, mis on piirkonna konflikte teravdanud; rõhutab, et neid konflikte ei saa lahendada sõjalisel teel; nõuab, et ELi välispoliitika oleks rahumeelne ja täiesti mittesõjaline;

16.  lükkab tagasi põhimõtte „kohustus kaitsta“ kasutamise ühepoolse jõukasutamise ettekäändena;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ning ÜRO liikmesriikide valitsustele.

(1)

ELT C 303, 15.12.2009, lk 12.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0066.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0040.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0459.

Õigusalane teave