Menetlus : 2016/2637(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-1115/2016

Esitatud tekstid :

B8-1115/2016

Arutelud :

PV 25/10/2016 - 19
CRE 25/10/2016 - 19

Hääletused :

PV 26/10/2016 - 6.8
CRE 26/10/2016 - 6.8
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0417

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 271kWORD 53k
17.10.2016
PE589.704v01-00
 
B8-1115/2016

suuliselt vastatavate küsimuste B8-1801/2016 ja B8-1802/2016 alusel

vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5


transrasvade kohta (2016/2637(RSP))


Renate Sommer, Daciana Octavia Sârbu, Nikolay Barekov, Anneli Jäätteenmäki, Lynn Boylan, Martin Häusling, Piernicola Pedicini, Mireille D’Ornano keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon transrasvade kohta (2016/2637(RSP))  
B8-1115/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele, eriti selle artikli 30 lõiget 7(1),

–  võttes arvesse komisjoni 3. detsembri 2015. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule toiduainetes ja liidu elanike üldises toidus sisalduvate trans-rasvade kohta (COM(2015)0619),

–  võttes arvesse Teadusuuringute Ühiskeskuse aruannet „Transrasvhapped Euroopas: milline on olukord? Kokkuvõte andmetest: 2003–2013“,

–  võttes arvesse Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) 2009. aastal esitatud teaduslikku arvamust, mis sisaldab soovitusi toidu kaudu saadavate transrasvhapete kohta,

–  võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) väljaandeid „Poliitikameetmete tõhusus toidu kaudu saadavate transrasvade vähendamisel: andmete kokkuvõtlik ülevaade“(2), „Transrasvade kasutamise lõpetamine Euroopas – poliitikadokument“(3) ning „Transrasvhapete tarbimise mõju vere lipiididele ja lipoproteiinidele: süsteemne ülevaade ja metaregressioonanalüüs“(4),

–  võttes arvesse nõukogule ja komisjonile esitatud küsimusi transrasvade kohta (O-000105/2016 – B8-1801/2016 ja O-000106/2016 – B8-1802/2016),

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et transrasvhapped on küllastumata rasvhapete eriliik;

B.  arvestades, et ehkki looduslikke transrasvhappeid leidub mäletsejalistelt saadud toiduainetes, nagu piimatooted ja liha, ning mõnedes taimedes ja taimset päritolu toodetes (porrulauk, herned, aedsalat ja rapsiõli), esinevad need peamiselt tööstuslikult toodetud, osaliselt hüdrogeenitud taimeõlides (õlid, mida on muudetud nendesse vesinikuaatomeid lisades ning mida kasutatakse praadimisel ja küpsetamisel ning valmistoitudes, et pikendada säilivusaega);

C.  arvestades, et seetõttu on transrasvhapete tarbimine peamiselt seotud niisuguste tööstuslikult toodetud, osaliselt hüdrogeenitud õlide tarbimisega, mida tööstus kasutab suures hulgas jookides ja toiduainetes (nii pakendatud toiduainetes kui ka pakendamata – nt lahtiselt müüdavas ja toitlustusasutuste pakutavas – toidus);

D.  arvestades, et EFSA järeldas 2010. aastal, et mäletsejalistelt saadud transrasvhapped avaldavad sarnast mõju nagu tööstuslikest toodetest pärit transrasvhapped;

E.  arvestades, et mäletsejalistelt saadud rasv sisaldab 3–6 % transrasvhappeid;

F.  arvestades, et looduslike transrasvhapete inimtarbimine on tavaliselt väike, ning arvestades, et WHO andmetel ei kujuta need looduslikud transrasvhapped suhteliselt väikese tarbimise tõttu endast praeguste tegelike toitumisharjumuste juures tõenäoliselt terviseriski;

G.  arvestades, et käesolevas resolutsioonis käsitletakse ainult tööstuslikult toodetud rasvhappeid;

H.  arvestades, et paljud restoranid ja kiirtoidukohad kasutavad transrasvhappeid toidu frittimiseks, kuna transrasvhapped on odavad ning neid võib kasutada kaubanduslikuks kasutuseks ette nähtud fritüürides palju kordi;

I.  arvestades, et transrasvhappeid lisatakse või need tekivad teatavate toitude valmistamisel (nt küpsised, koogid, soolased snäkid ja frititud toidud);

J.  arvestades, et tööstuslikult toodetud, osaliselt hüdrogeenitud taimeõlide sagedast tarbimist on seostatud südame-veresoonkonna haiguste (rohkem kui ühtegi muud pikaajalist tegurit), viljatuse, endometrioosi, sapikivide, Alzheimeri tõve, diabeedi, rasvumise ja teatavate vähivormide riski suurenemisega;

K.  arvestades, et Euroopa ametiasutused peaksid võtma kõik vajalikud meetmed, et võidelda rasvumise põhjuste vastu;

L.  arvestades, et transrasvhapete tarbimine suurendab isheemiatõve kujunemise riski (rohkem kui ühegi muu toitaine puhul ühe kalori kohta) ning see on haigus, millesse tagasihoidliku hinnangu kohaselt sureb ELis igal aastal ligikaudu 660 000 inimest, mis moodustab üldisest suremusest ligikaudu 14 %;

M.  arvestades, et EFSA soovitusel tuleks transrasvhappeid tarbida täisväärtuslikus toidusedelis võimalikult vähe(5);

N.  arvestades, et WHO soovitab konkreetsemalt tarbida transrasvhappeid vähem kui 1 % päevasest energiakogusest(6);

O.  arvestades, et USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) jõudis 2015. aasta juunis järeldusele, et osaliselt hüdrogeenitud õlide kasutamist inimestele ette nähtud toidus ei saa üldiselt ohutuks pidada;

P.  arvestades, et kuigi kogu ELi hõlmavate andmete kättesaadavus on piiratud, antakse hiljutises, üheksast ELi liikmesriigist pärinevaid andmeid sisaldavas uuringus teada, et keskmine transrasvhapete tarbimise kogus päevas on alla 1 % päevasest energiakogusest, kuid mõnes kõnealuses liikmesriigis on teatavates rahvastikurühmades tarbimise kogus suurem(7);

Q.  arvestades, et kuigi on antud teada transrasvhapete kasutamise vähendamisest teatavates toiduainetes, esineb kõige uuemate avalikult kättesaadavate andmete kohaselt mõnel ELi toiduturul müüdavates toiduainetes ikka veel suures koguses transrasvhappeid, st rohkem kui 2 g transrasvhappeid 100 g rasva kohta (näiteks küpsistes ja popkornis, milles on ligikaudu 40–50 g transrasvhappeid 100 g rasva kohta, ning pakendamata toitudes, nagu pagaritooted);

R.  arvestades, et rahvusvahelised uuringud näitavad, et poliitikameetmed, mille eesmärk on transrasvhapete piiramine toiduainetes, toovad kaasa transrasvhapete koguse vähendamise, ilma et suurendataks rasva kogusisaldust; arvestades, et selliseid poliitikameetmeid on võimalik võtta ja täide viia ning neil on tõenäoliselt positiivne mõju inimeste tervisele;

S.  arvestades, et kuna kahjuks ainult üks kolmest ELi tarbijast omab teadmisi transrasvhapete kohta, siis järelikult ei ole märgistamismeetmed tulemusi andnud ning tuleb võtta meetmeid teadlikkuse tõstmiseks haridsussüsteemi ja meediakampaaniate kaudu;

T.  arvestades, et ELi õigusaktidega ei ole transrasvhapete sisaldust toiduainetes reguleeritud ning nendes ei nõuta selle märkimist pakendile;

U.  arvestades, et Austria, Taani, Läti ja Ungari on kehtestanud õigusaktid, millega piiratakse transrasvhapete sisaldust toiduainetes, samal ajal kui enamik teisi liikmesriike on valinud vabatahtlikud meetmed, nagu eneseregulatsioon, toitumisalased soovitused või tingimused teatavate traditsiooniliste toodete koostisele;

V.  arvestades, et on tõendatud, et Taanis osutus piirnormide kehtestamine tööstuslikele transrasvhapetele (transrasvade sisalduse piirnormiks sätestati 2003. aastal 2 % transrasvu õlides ja rasvades) edukaks ja selle tagajärjel vähenes märkimisväärselt südame-veresoonkonna haiguste põhjustatud surmade arv(8);

W.  arvestades, et ainus viis, kuidas tarbija saab teada, kas toode võib sisaldada transrasvhappeid, on kontrollida, kas pakendatud toidu koostisosade loetelu sisaldab osaliselt hüdrogeenitud õlisid; arvestades, et kehtivate ELi eeskirjade kohaselt võib tarbijaid ajada segadusse erinevus osaliselt hüdrogeenitud õlide (sisaldavad muude rasvhapete hulgas transrasvhappeid) ja täielikult hüdrogeenitud õlide (ei sisalda transrasvhappeid, vaid ainult küllastunud rasvhappeid) vahel, kuna määruses (EL) nr 1169/2011 nõutakse, et see teave oleks esitatud pakendatud toidu koostisosade loetelus;

X.  arvestades, et hiljutiste uuringute kohaselt söövad kõrgema sotsiaal-majandusliku staatusega inimesed tervislikumalt kui madalama sotsiaal-majandusliku staatusega inimesed ning see erinevus on kasvanud koos sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemisega;

Y.  arvestades, et transrasvhappeid kasutatakse enamasti odavamas toidus ning kuna väiksema sissetulekuga inimesed tarbivad rohkem odavat toitu, milles on suurem transrasvhapete sisaldus, võib tervisealane ebavõrdsus suureneda;

Z.  arvestades, et ELi tasandil tuleks teha asjakohased otsused, et vähendada tööstuslike transrasvhapete tarbimist;

AA.  arvestades, et tervishoiuorganisatsioonid, tarbijaühendused, tervishoiutöötajate ühendused ja toidufirmad on nõudnud(9), et komisjon esitaks seadusandliku ettepaneku, mis piiraks tööstuslike transrasvhapete sisaldust toidus umbes sellisele tasemele, nagu on sätestanud Taani ametiasutused (st 2 g transrasvhappeid 100 g rasva kohta);

1.  tuletab meelde, et transrasvhapete küsimus on Euroopa Parlamendile esmatähtis, ning kordab, et on mures ohtude pärast, mida transrasvhapped kujutavad inimtervisele;

2.  toonitab asjaolu, et USA on juba teatanud, et toidutootjad peavad kaotama osaliselt hüdrogeenitud õlid USA turul müüdavatest toodetest 2018. aasta keskpaigaks, kuna 2015. aastal jõuti järeldusele, et transrasvu ei peeta üldiselt ohutuks;

3.  tuletab meelde tõendeid selle kohta, et transrasvhapete piiramine võib tuua kaasa kiire ja märkimisväärse kasu tervisele; juhib sellega seoses tähelepanu edukale kogemusele Taanis, kus kehtestati 2003. aastal õlides ja rasvades sisalduvate transrasvhapete riigisiseseks piirormiks 2 %;

4.  rõhutab, et enamikul ELi elanikest – eriti kõige haavatavamatel rühmadel – puudub teave transrasvhapete ja nende tarbimise tervisemõju kohta, mis võib takistada neil teha teadlikke tarbimisvalikuid;

5.  on mures, et haavatavad rühmad, sh madalama haridustaseme ja sotsiaal-majandusliku staatusega kodanikud, samuti lapsed, kalduvad rohkem suure transrasvhapete sisaldusega toitu sööma;

6.  tunnistab, et kõik olemasolevad transrasvhapete vähendamise strateegiad tunduvad olevat seotud transrasvhapete koguse märkimisväärse vähendamisega toidus, ning peab kahetsusväärseks transrasvhappeid käsitleva ELi ühtse lähenemisviisi puudumist;

7.  on veendunud, et kui soovitakse märkimisväärselt vähendada transrasvhapete keskmist tarbimist, tuleks meetmeid võtta mitte ainult riiklikul, vaid ka ELi tasandil;

8.  toonitab, et WHO andmete kohaselt(10) on transrasvade pakendile märkimise poliitika selle tulemuslikku rakendamist silmas pidades tõenäoliselt kõige kulukam meede, samal ajal kui transrasvade keelustamise finantsmõju on sellise keelu kehtestanud riikides olnud minimaalne, arvestades väikseid rakendamis- ja järelevalvekulusid;

9.  on seisukohal, et kuna paljud tarbijad ei ole transrasvhapete tervist kahjustavast mõjust teadlikud, on transrasvhapete pakendile märkimise kohustuslikuks muutmine küll tähtis, kuid kohustuslike piirnormidega võrreldes ebapiisav vahend transrasvhapete tarbimise vähendamiseks ELi kodanike hulgas;

10.  toonitab sellega seoses lisaks, et transrasvhapete pakendile märkimise strateegia puudutab ainult teatavaid toiduaineid, kuid mitte pakendamata toitu ja restoranis pakutavat toitu;

11.  palub komisjonil kehtestada võimalikult kiiresti ELi piirnormi tööstuslikele transrasvhapetele (nii koostisosana kui ka lõpptootena) kõikides toiduainetes, et vähendada nende tarbimist kõigi elanikkonnarühmade hulgas;

12.  palub esitada selle ettepaneku kahe aasta jooksul;

13.  nõuab, et selle ettepanekuga kaasneks mõjuhinnang, milles hinnatakse tööstuse kohandamise kulusid, mille kohustuslik piirang kaasa tooks, ning võimalust, et need kulud jäetakse tarbija kanda;

14.  võtab sellega seoses teadmiseks, et komisjon on teatanud kavatsusest viia läbi põhjalik mõjuhinnang, et hinnata erinevate künniste kulusid ja tulu, ning palub komisjonil eraldi kaaluda mõju VKEdele;

15.  palub toiduainetööstusel seada prioriteediks alternatiivsed lahendused, mis vastavad tervishoiustandarditele, nt parandatud koostisega õlide kasutamine, uued menetlused rasvade modifitseerimiseks või transrasvhapete asendajate kombinatsioonid (kiudained, tselluloos, tärklised, proteiinisegud jne);

16.  palub komisjonil lisaks teha koostööd liikmesriikidega, et suurendada toitumisalast teadlikkust, soovitada ja võimaldada tarbijatel teha tervislikumaid toiduvalikuid ning suhelda tööstusega, et soovitada neil muuta oma tooted tervislikumaks;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

ELT L 304, 22.11.2011, lk 18.

(2)

Bull World Health Organ (Maailma Terviseorganisatsiooni bülletään) 2013; 91:262–269H.

(3)

http://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0010/288442/Eliminating-trans-fats-in-Europe-A-policy-brief.pdf?ua=1

(4)

http://apps.who.int/iris/bitstream/10665/246109/1/9789241510608-eng.pdf

(5)

EFSA Journal. 2010;8(3):1461.

(6)

http://apps.who.int/iris/bitstream/10665/42665/1/WHO_TRS_916.pdf?ua=1 pg89, WHO/FAO technical report series 916.

(7)

Mouratidou jt „Transrasvhapped Euroopas: milline on olukord?“ Teadusuuringute Ühiskeskuse teadus- ja poliitikaaruanded 2014 doi:10.2788/1070.

(8)

Brandon J. jt „Taani poliitika seoses kunstlike transrasvade ja südame-veresoonkonna haigustega“, Am J Prev Med 2015 (trükis).

(9)

http://www.beuc.eu/publications/open_letter_industrially_produced_tfas_freeeu.pdf

(10)

„Transrasvade kasutamise lõpetamine Euroopas – poliitikadokument “, lk 6.
http://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0010/288442/Eliminating-trans-fats-in-Europe-A-policy-brief.pdf

Õigusalane teave