Menetlus : 2016/2872(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-1128/2016

Esitatud tekstid :

B8-1128/2016

Arutelud :

PV 27/10/2016 - 3
CRE 27/10/2016 - 3

Hääletused :

Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0425

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 255kWORD 66k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-1126/2016
19.10.2016
PE589.728v01-00
 
B8-1128/2016

suuliselt vastatava küsimuse B8-1803/2016 alusel

vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5


Euroopa vabatahtliku teenistuse kohta (2016/2872(RSP))


Curzio Maltese, Eleonora Forenza, Kateřina Konečná, Jiří Maštálka, Barbara Spinelli fraktsiooni GUE/NGL nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa vabatahtliku teenistuse kohta (2016/2872(RSP))  
B8-1128/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2009. aasta otsust kodanikuaktiivsust edendava vabatahtliku tegevuse Euroopa aasta (2011) kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „ELi poliitikat ja vabatahtlikku tegevust käsitlev teatis: piiriülese vabatahtliku tegevuse tunnustamine ja edendamine ELis“ (COM(2011)0568),

–  võttes arvesse ühenduse „EYV 2011 Alliance“ (Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 ühendus) Euroopa vabatahtliku tegevuse poliitilist tegevuskava,

–  võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitust mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta(2),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni vabatahtliku tegevuse kohta Euroopas(3),

–  võttes arvesse oma 12. juuni 2012. aasta resolutsiooni piiriülese vabatahtliku tegevuse tunnustamise ja edendamise kohta ELis(4),

–  võttes arvesse vabatahtlike õiguste ja kohustuste Euroopa hartat(5),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust Euroopa vabatahtliku teenistuse kohta (O-000107/2016 – B8-1803/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  tuletades meelde, et 2016. aastal tähistab Euroopa vabatahtlik teenistus oma 20. aastapäeva ning et kõnealuse 20 aasta jooksul on toetatud 100 000 vabatahtlikku;

B.  toonitades, et Euroopa Parlamendi poolt tugevasti toetatud Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 kujutas endast suurt poliitilist võimalust rõhutada Euroopas vabatahtliku tegevuse lisaväärtust ning et nüüd, kui sellest on möödunud viis aastat, peaks Euroopa Parlament mõtisklema selle üle, milline on olnud Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 mõju poliitika arengule ning kuidas on vabatahtlik tegevus kinnistunud Euroopa põhiprogrammides, näites programmis „Erasmus+“ ja Euroopa vabatahtlikus teenistuses;

C.  tuletades meelde, et Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 andis tõuke ja raamistiku kogu Euroopas vabatahtliku tegevuse riiklike ja õigusraamistike loomiseks ja/või läbivaatamiseks; rõhutades, et see toimus eelkõige Kesk- ja Ida-Euroopas, kus töötati välja ja võeti kasutusele uued õigusaktid ja strateegiad; rõhutades siiski, et Euroopas puudub endiselt kooskõlastatud vabatahtliku tegevuse poliitika ja ühtne kontaktpunkt ELi institutsioonides;

D.  tuletades meelde, et vabatahtlikku tegevust teostavad inimesed oma vaba tahte, valiku ja motivatsiooni alusel, püüdmata saada rahalist kasu; toonitades, et see on määratletav solidaarsuse teekonnana ning et see on humanitaar-, sotsiaal- ja keskkonnavajaduste ning -muredega tegelemise viis;

E.  rõhutades, et vabatahtlik tegevus on väärtuslik ja tähtis, kuna see on üks nähtavamaid solidaarsuse väljendamise viise, millega edendatakse ja hõlbustatakse sotsiaalset kaasatust, luuakse sotsiaalset kapitali ning avaldatakse muutvat mõju ühiskonnale, ning et vabatahtliku tegevusega aidatakse kaasa nii õitsva kodanikuühiskonna arengule, mis võib pakkuda ühistele probleemidele loovaid ja innovatiivseid lahendusi, kui ka majanduskasvule ning et sellisena väärib see mõõtmist erilisel ja sihipärasel viisil nii majandusliku kui ka sotsiaalse kapitali seisukohast vaadatuna;

F.  tuletades meelde, et toetavad raamtingimused on võtmetähtsusega selle tagamiseks, et vabatahtliku tegevusega tegeleks rohkem Euroopa kodanikke, tagades seega kindla ja jätkusuutliku rahastamise vabatahtliku tegevuse taristule, eelkõige vabatahtlikke kaasavatele organisatsioonidele;

G.  toonitades, et vabatahtlik tegevus eeldab toetusmehhanismide ja/või asjakohaste organisatsiooniliste struktuuride kombinatsiooni, mida tuleks veelgi tugevdada asjakohase õigusraamistikuga, milles määratakse kindlaks vabatahtlike ja vabatahtliku tegevuse õigused ja kohustused;

H.  rõhutades, et kõikidel inimestel on õigus võrdsele juurdepääsule vabatahtliku tegevuse võimalustele ja kaitsele mis tahes diskrimineerimise eest ning et kõikidele inimestele tuleks anda õigus ühitada oma vabatahtlikku tegevust oma era- ja tööeluga, et neil oleks võimalik saavutada teatav paindlikkus vabatahtliku tegevuse ajal;

I.  toonitades, et vabatahtliku tegevuse tunnustamine on ka otsustava tähtsusega selle jaoks, et edendada asjakohaseid stiimuleid kõikide sidusrühmade puhul ning suurendada seega vabatahtliku tegevuse kvantiteeti, kvaliteeti ja mõju, ning et see eeldab niisuguse tunnustuskultuuri arendamist, milles kujutatakse vabatahtlikku tegevust Euroopa väärtuste praktikas rakendamise tõukejõuna;

J.  tunnistades, et ELi uue mitmeaastase finantsraamistikuga (2014–2020) tagati vabatahtlikule tegevusele teatavad ELi rahalised vahendid, eelkõige programmiga „Kodanike Euroopa“, mida praegu juhib rände ja siseasjade peadirektoraat (HOME), ning et seega jäeti vabatahtlik tegevus prioriteediks; rõhutades, et uue programmi „Erasmus+“ raames pakutakse endiselt võimalusi rahastada ja toetada vabatahtliku tegevuse projekte, eelkõige Euroopa vabatahtliku teenistuse programmi kaudu, ning et Euroopa kodanikukaitse ja humanitaarabioperatsioonide peadirektoraat (ECHO) on käivitanud ELi humanitaarabi vabatahtlikke käsitleva programmi, et pakkuda praktilist toetust humanitaarabiprojektidele; märkides siiski, et vabatahtlike organisatsioonide juurdepääs muudele suurtele ELi fondidele, nagu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, on jätkuvalt väga piiratud;

K.  tuletades meelde, et praegune pagulaskriis näitab asjakohaselt ja sümboliseerib nähtavalt seda, kui suur tähtsus on vabatahtlikel ja viisil, kuidas need kehastavad Euroopa väärtusi, panustavad vastupanuvõimesse ning on valmis pakkuma paindlikke ja pragmaatilisi lahendusi ühistele väljakutsetele;

1.  tunnistab, et vabatahtlik tegevus kujutab endast solidaarsuse, vabaduse ja vastutuse väljendust, mis aitab tugevdada kodanikuaktiivsust ja on oluline sotsiaalse kaasatuse ja ühtekuuluvuse, samuti koolituse ja hariduse ning kultuuridevahelise dialoogi vahend, andes samal ajal olulise panuse Euroopa väärtuste levitamisse; rõhutab, et selle eelised leiavad tunnustust ka kolmandate riikidega tehtavas vabatahtlikus töös, mis kujutab endast vastastikuse mõistmise ja kultuuridevaheliste suhete edendamise strateegilist vahendit;

2.  rõhutab, kui tähtis on luua õigusraamistik, milles määratakse kindlaks vabatahtliku tegevuse staatus koos vabatahtlike ja vabatahtliku tegevuse õiguste ja kohustustega ning hõlbustatakse liikuvust ja tunnustamist; ergutab liikmesriike, kes ei ole veel kindlaks määranud vabatahtlike õigusraamistikku, kasutama vabatahtlike õiguste ja kohustuste Euroopa hartat;

3.  kutsub liikmesriike üles rakendama konkreetseid valideerimisprotsesse nõukogu 2012. aasta soovituse raamistikus; palub, et Euroopa oskuste passi ja Europassi mis tahes tulevastes algatustes tähtsustataks rohkem formaalsete, informaalsete ja mitteformaalsete kogemuste omandamise teel, sh vabatahtliku tegevuse käigus toimuvale õppimisele; tuletab meelde, et vabatahtlik tegevus annab inimestele oskused, mis lihtsustavad nende pääsu tööturule; rõhutab, et vabatahtlikke ei tohiks kunagi käsitleda ega kasutada asendustööjõuna;

4.  teeb ettepaneku, mille kohaselt tuleb toetada ja rakendada vabatahtlikule tegevusele kulutatud aja pidamist kaasrahastamiseks ELi toetuste puhul, nagu esildas komisjon hiljuti uues finantsmäärust käsitlevas ettepanekus;

5.  kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele süsteemi, mille on välja töötanud Rahvusvaheline Tööorganisatsioon vabatahtliku tegevuse majandusliku väärtuse hindamiseks; kutsub Eurostati üles olema liikmesriikidele seejuures toeks, et tagada Euroopas võrreldavate andmete kogumine, töötades ühtlasi välja näitajaid ja meetodeid vabatahtliku tegevuse majandusliku mõju hindamiseks;

6.  palub liikmesriikidel luua piisavalt rahastatavad riiklikud vabatahtliku teenistuse süsteemid ning parandada juurdepääsu kvaliteetsele teabele vabatahtliku tegevuse võimaluste kohta riigi ja kohalikul tasandil, eelkõige juba loodud noorte teabevõrgustike ja omavahelise teabevahetuse kaudu; ergutab liikmesriike looma riiklikke kodanikuteenistuse keskusi, mis edendaksid ka rahvusvahelisi vabatahtliku tegevuse võimalusi;

7.  palub komisjonil teostada uuringu riiklike vabatahtliku teenistuse süsteemide kohta, samuti kodanikuteenistuse ja solidaarsuskorpuse kohta ning võimalike vabatahtlike suhtes kehtivate raamitingimuste kohta liikmesriikides, et hõlbustada vastastikust mõistmist ja heade tavade levitamist ning võimalust luua Euroopa kodanikuteenistus – seda kõike eesmärgiga edendada ELi kodakondsust;

8.  võtab teadmiseks komisjoni idee luua uus vabatahtliku tegevuse algatus, st ELi solidaarsuskorpus; palub komisjonil tagada, et eelkõige vabatahtlike organisatsioonid kaasatakse algatuse kujundamisse ja et selle rakendamisega ei õõnestata eelarveid, mis on juba eraldatud muudele programmidele;

9.  nõuab kindlalt, et Euroopa vabatahtliku teenistuse programm tooks kasu nii kaasatud üksikisikutele ja organisatsioonidele kui ka ühiskonnale tervikuna ning et Euroopa vabatahtlik teenistus tõhustaks programmi „Erasmus+“ kodanikuosaluse mõõdet; rõhutab, kui tähtis on tutvustada Euroopa vabatahtlikku teenistust kõikidele noortele, eelkõige nendele, kes ei ole veel huvitatud vabatahtlikust tegevusest ja liikuvusest, ning tekitada seega motivatsiooni ja muutusi suhtumises, jätmata välja vanemaid põlvkondi, sest nad võivad anda olulise panuse näiteks mentoritena;

10.  rõhutab, et Euroopa vabatahtlik teenistus peaks tuginema kvaliteetse vabatahtliku tegevuse pakkumistele ning järgima vabatahtliku tegevuse hartat ja õpiliikuvust käsitleva kvaliteediharta põhimõtteid ning et Euroopa vabatahtlik teenistus peaks tuginema struktuurile, millega ergutatakse vabatahtliku tegevuse organisatsioone hakkama vastuvõtvateks organisatsioonideks, pakkudes neile piisavat rahastust ja koolitust ning tugevdades samal ajal niisuguste koordineerivate organisatsioonide rolli, kes toetavad arvukaid vastuvõtvaid organisatsioone, näiteks halduse ja koolituse osas;

11.  tuletab meelde, et Euroopa vabatahtlik teenistus peaks tuginema struktuurile, mis võimaldab noorte kiiret ja lihtsat juurdepääsu programmile, ning nõuab seetõttu selle praeguse taotluste esitamise süsteemi lihtsustamist;

12.  rõhutab vajadust tugevdada välismaal omandatud vabatahtliku tegevuse kogemuse järelmeetmeid ja kohalikku mõõdet, pakkudes kohalikele kogukondadele toetust mitte üksnes enne lahkumist, vaid ka pärast tagasipöördumist vabatahtlikule tegevusele järgneva orientatsiooni ja integratsiooni alase koolituse vormis;

13.  jääb kindlaks seisukohale, et kogu protsessi jooksul tuleb pakkuda kvaliteetset mentorlust, tehes seda vabatahtlike vastutustundliku juhtimise kaudu ja teavitades vabatahtlikke nende endi vastutusest, mis on seotud teatavas organisatsioonis ja kogukonnas osalemisega;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)

ELT L 17, 22.1.2010, lk 43–49.

(2)

ELT C 398, 22.12.2012, lk 1.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0549.

(4)

ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 14.

(5)

http://ec.europa.eu/citizenship/pdf/volunteering_charter_en.pdf

Õigusalane teave