Menetlus : 2017/2663(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0535/2017

Esitatud tekstid :

B8-0535/2017

Arutelud :

PV 03/10/2017 - 10
CRE 03/10/2017 - 10

Hääletused :

PV 04/10/2017 - 9.12
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0379

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 264kWORD 55k
26.9.2017
PE611.460v01-00
 
B8-0535/2017

suuliselt vastatava küsimuse B8‑0328/2017 alusel

vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5


laste abielude kaotamise kohta (2017/2663(RSP))


Vilija Blinkevičiūtė naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon laste abielude kaotamise kohta (2017/2663(RSP))  
B8‑0535/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 16, ja kõiki muid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) inimõigustealaseid lepinguid ja inimõigusi käsitlevaid dokumente,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassambleel 20. novembril 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(1),

–  võttes arvesse naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni artiklit 16,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 23,

–  võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 10 lõiget 1,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 9,

–  võttes arvesse talituste ühist töödokumenti „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“,

–  võttes arvesse nõukogu 26. oktoobri 2015. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) kohta,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2015–2019,

–  võttes arvesse lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi 2017. aasta suuniseid „Ühtegi last ei tohi kõrvale jätta“,

–  võttes arvesse Euroopa arengukonsensust, milles rõhutatakse ELi kohustust süvalaiendada inimõigusi ja soolist võrdõiguslikkust kooskõlas kestliku arengu tegevuskavaga 2030,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon) artikleid 32 ja 37 ning artikli 59 lõiget 4,

–  võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi 2012. aasta aruannet „Marrying Too Young – End Child Marriage“ („Liiga noorelt abiellumine: kaotada laste abielud“),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et EL on võtnud kohustuse edendada lapse õigusi, ja arvestades, et laste, varajased ja sundabielud kujutavad endast nende õiguste rikkumist; arvestades, et EL on võtnud kohustuse kaitsta ja edendada oma välispoliitikas igakülgselt lapse õigusi kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokollide ning muude asjakohaste rahvusvaheliste standardite ja lepingutega;

B.  arvestades, et laste, varajased ja sundabielud on tunnistatud rahvusvahelises inimõigustealases õiguses kahjulikuks tavaks ning neid seostatakse tihti naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla raskete vormide, sealhulgas perevägivallaga;

C.  arvestades, et laste, varajased ja sundabielud avaldavad laastavat mõju tütarlaste ja naiste õiguste üldisele elluviimisele ja kasutamisele ning tütarlaste tervisele, sealhulgas kaasneb nendega suur rasedusaegsete tüsistuste ja HIV-nakkuste oht; arvestades, et niisuguste abielude tõttu puutuvad tütarlapsed kokku seksuaalse kuritarvitamise, koduvägivalla ja isegi aumõrvadega;

D.  arvestades, et suurt muret valmistab nn üldise vaikimisseaduse uuesti kehtestamine ja kohaldamisala laiendamine, mistõttu vähendatakse selliste organisatsioonide rahalisi vahendeid nagu ÜRO Rahvastikufond, kes osutavad laste abielu ohvriks langenud tütarlastele pereplaneerimise ning seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuseid, et aidata vähendada HIViga nakatumise ja varajases eas rasestumisega kaasnevate tüsistuste ohtu;

E.   arvestades, et laste, varajaste ja sundabieludega võetakse üldjuhul õigus oma kehale ja kehalisele puutumatusele ning võimalus nende üle otsustada;

F.  arvestades, et laste abielu on sundabielu vorm, sest lapsed ei ole oma vanuse tõttu loomupäraselt võimelised andma täielikku, vaba ja teadlikku nõusolekut oma abielu või selle ajastuse suhtes;

G.  arvestades, et arenguriikides abiellub iga kolmas tütarlaps enne 18-aastaseks saamist ja iga üheksas tütarlaps enne 15-aastaseks saamist; arvestades, et enamasti on ohus tütarlapsed, moodustades 82 % lastest, keda see puudutab;

H.  arvestades, et lapspruudid on suure sotsiaalse surve all tõestada oma viljakust ja seepärast rasestuvad nad tõenäolisemalt varases eas ja sageli; arvestades, et väikeste või keskmiste tuludega riikides on rasedus- ja sünnitusaegsed tüsistused 15–19-aastaste tütarlaste peamine surmapõhjus;

I.  arvestades, et laste, varajased ja sundabielud on seotud emasuremuse kõrge määra, pereplaneerimise harvema kasutamise ja soovimatu rasedusega ning tähistavad tavaliselt tütarlapse hariduse omandamise lõppu; arvestades, et laste, varajaste ja sundabielude lõpetamine on kindlalt ette nähtud kestliku arengu tegevuskava 2030 kestliku arengu eesmärgiga 5 ja alaeesmärgiga 5.3, ning arvestades, et neid abielusid on selgelt nimetatud teguriks, mis takistab soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise saavutamist;

J.  arvestades, et laste, varajaste ja sundabielude lõpetamine on üks ELi välistegevuse prioriteete naiste õiguste ja inimõiguste edendamise valdkonnas;

K.  arvestades, et arenguriikides ei ole rohkem kui 60 % lapspruutidest saanud kooliharidust, mis kujutab endast soolist diskrimineerimist, ja arvestades, et laste abieluga jäetakse kooliealised lapsed ilma õigusest haridusele, mida nad vajavad isiklikuks arenguks, täiskasvanueaks valmistumiseks ja selleks, et nad suudaksid panustada oma kogukonda;

L.  arvestades, et see probleem ei esine mitte ainult kolmandates riikides, vaid ka ELi liikmesriikides;

M.  arvestades, et EL otsustas hiljuti allkirjastada Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon);

N.  arvestades, et Istanbuli konventsioonis käsitletakse sundabielu naistevastase vägivalla liigina ja nõutakse lapse abielluma sundimise ja abielluma sundimiseks lapse välisriiki meelitamise kriminaliseerimist;

O.  arvestades, et riikliku, ELi ja rahvusvahelise tasandi statistikat on väga vähe, et näidata laste, varajaste ja sundabielude probleemi ulatust ELi liikmesriikides;(2)

P.  arvestades, et seoses hiljutise rändekriisiga on tulnud esile välisriigis sõlmitud laste abielude uued juhtumid, mis käsitlevad vahel alla 14-aastaseid lapsi;

Q.  arvestades, et lapsed, kes abielluvad enne 18-aastaseks saamist, jätavad tõenäolisemalt kooli pooleli või elavad vaesuses;

R.  arvestades, et relvakonflikt ja ebastabiilsus suurendavad märkimisväärselt laste, varajaste ja sundabielude esinemist;

1.  tuletab meelde kõiki inimõigusi hõlmava õigustel põhineva käsitluse ja soolise võrdõiguslikkuse vahelist seost ning seda, et EL kohustub jätkuvalt edendama, kaitsma ja järgima kõiki inimõigusi ning rakendama täies ulatuses ja mõjusalt Pekingi tegevusprogrammi, konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, Istanbuli konventsiooni ja ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta;

2.  rõhutab, et laste abielu on lapse õiguste rikkumine ning naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vorm; toonitab, et seetõttu tuleb see hukka mõista;

3.  nõuab, et EL ja liikmesriigid täidaksid kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärgid, et võidelda tõhusamalt kahjulike tavadega ja võtta tegude toimepanijad vastutusele; nõuab, et EL ja liikmesriigid teeksid koostööd ÜRO naiste õiguste agentuuri, ÜRO Lastefondi, ÜRO Rahvastikufondi ja teiste partneritega, et juhtida tähelepanu laste, varajaste ja sundabielude probleemile, keskendudes naiste mõjuvõimu suurendamisele, sealhulgas hariduse, nende majandusliku mõjuvõimu suurendamise ja nende suurema osaluse kaudu otsustamises, ning kõigi naiste ja tütarlaste inimõiguste kaitsmisele ja edendamisele, sealhulgas seoses seksuaal- ja reproduktiivtervisega;

4.  nõuab, et EL ja liikmesriigid parandaksid naiste ja lapspruutide juurdepääsu tervishoiuteenustele, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega seotud teenustele;

5.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal kasutada kõiki kättesaadavaid vahendeid, sealhulgas poliitilisi ja inimõigustealaseid dialooge, kahe- ja mitmepoolset koostööd, strateegiat „Kaubandus kõigile“, GSP+ ja muid vahendeid, ning arendada poliitikameetmeid, programme ja õigusakte, et käsitleda ja piirata laste, varajaste, sundabielude tava;

6.  nõuab, et EL ja liikmesriigid kohaldaksid laste abielude käsitlemise suhtes ühtlustatud õigusnorme, arvestades ka Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist;

7.  nõuab, et EL ja liikmesriigid teeksid koostööd kolmandate riikide õiguskaitseasutuste ja kohtusüsteemidega ning pakuksid koolitust ja tehnilist abi, et aidata võtta vastu õigusakte, millega keelatakse varajased ja sundabielud ning kehtestatakse ka abiellumisiga, ja tagada nende täitmine;

8.  toonitab, et koostada tuleb konkreetsed rehabiliteerimis- ja abimeetmed lapspruutidele, et nad saaksid taas asuda õppima ja suudaksid hoiduda pere või ühiskonna survest seoses varajase abieluga;

9.  toonitab, et eelarvest tuleb eraldada vahendid laste abielude ennetamise programmidele, mille eesmärk on luua selline keskkond, kus tütarlapsed saavad kasutada ära kõiki oma võimalusi, sealhulgas kooli pooleli jätnud tütarlastele ette nähtud haridus-, sotsiaalsete ja majandusprogrammide, lastekaitsekavade, tütarlaste ja naiste varjupaikade, õigusnõustamise ja psühholoogilise toetuse abil;

10.  väljendab heameelt projektide üle, mis on välja töötatud Daphne programmi raames ja milles keskendutakse ohvrite abistamisele ning laste, varajaste ja sundabielude ennetusele; on seisukohal, et selliseid projekte tuleks edendada ja tuleks tagada neile piisav täiendav rahastamine;

11.  nõuab eritähelepanu pööramist lastele, kes on pärit ebasoodsas olukorras olevatest kogukondadest, ja rõhutab, et probleemi lahendamisel tuleb keskenduda haridusele ning teadlikkuse ja majandusliku mõjuvõimu suurendamisele;

12.  rõhutab, et tuleb välja töötada ja kehtestada konkreetne kord, millega tagada laste kaitse pagulaste ja varjupaigataotlejate seas kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga; palub vastuvõtvatel riikidel tagada lapspagulastele täielik juurdepääs haridusele ja toetada nii palju kui võimalik nende integratsiooni ja kaasamist riiklikesse haridussüsteemidesse;

13.  nõuab, et pagulaste ja varjupaigataotlejate vastuvõtukeskustes kehtestataks konkreetne kord laste, varajaste ja sundabielude juhtumite kindlakstegemiseks ja ohvrite abistamiseks;

14.  toonitab, et vaja on kontrollida nõuetekohaselt ja ühetaoliselt laste abielude juhtumeid ELi liikmesriikides ning koguda sooliselt eristatud andmeid, et probleemi ulatust paremini hinnata;

15.  rõhutab, et ametlikult registreeritud juhtumite ja nende juhtumite vahel, mil võimalikud ohvrid paluvad abi, on suur vahe, mis näitab, et ametiasutused ei pruugi paljudest laste abielude juhtumitest teada saada; nõuab, et sotsiaaltöötajatele, õpetajatele ja teistele töötajatele, kes puutuvad kokku võimalike ohvritega, tagataks konkreetne koolitus ja antaks juhendid selle kohta, kuidas ohvreid kindlaks teha ja alustada menetlust nende abistamiseks;

16.  nõuab, et tõhustataks eriprojekte ja -kampaaniaid, mis moodustavad laste, varajaste ja sundabielude vastu suunatud ELi välistegevuse osa; rõhutab, et eritähelepanu tuleks pöörata teadlikkuse suurendamise kampaaniatele ja sellistele kampaaniatele, milles keskendutakse naiste ja tütarlaste haridusele ning mõjuvõimu suurendamisele laienemisprotsessis osalevates riikides ja Euroopa naabruses;

17.  toonitab, et EL peaks toetama kolmandaid riike ja julgustama neid tagama, et kodanikuühiskond saab täita oma osa, ning tagama laste, varajaste ja sundabielude ohvriks langenud lastele ja nende esindajatele juurdepääsu õigusemõistmisele lapsesõbralikul viisil;

18.  toonitab, et humanitaarabi raames tuleb rahastada projekte, milles keskendutakse sool põhineva vägivalla ennetamisele ja hariduse andmisele hädaolukordades, et vähendada survet laste, varajaste ja sundabielude ohvritele;

19.  toonitab, et kindlaks tuleb teha laste abielude riskitegurid humanitaarkriisides, kaasates sellesse teismelised tütarlapsed, ja integreerida abielus tütarlaste toetamine humanitaarabi andmisse juba kriisi alguses;

20.  mõistab kindlalt hukka nn üldise vaikimisseaduse uuesti kehtestamise ja kohaldamisala laiendamise ning selle mõju naiste ja tütarlaste üldisele tervishoiule ja õigustele; kordab oma nõuet ELile ja liikmesriikidele, et nad täidaksid USA tekitatud rahastamistühiku seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste valdkonnas, kasutades nii riiklikke kui ka ELi arengu rahastamise vahendeid;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)

ELT C 289, 9.8.2016, lk 57.

(2)

http://fileserver.wave-network.org/home/ForceEarlyMarriageRoadmap.pdf

Õigusalane teave