Menetlus : 2017/2897(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0578/2017

Esitatud tekstid :

B8-0578/2017

Arutelud :

PV 25/10/2017 - 4
CRE 25/10/2017 - 4

Hääletused :

PV 26/10/2017 - 10.6
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0417

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 288kWORD 52k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0576/2017
24.10.2017
PE611.514v01-00
 
B8-0578/2017

komisjoni avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2


seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise vastase võitluse kohta ELis (2017/2897(RSP))


Iratxe García Pérez, Maria Arena, Inés Ayala Sender, Zigmantas Balčytis, Hugues Bayet, José Blanco López, Vilija Blinkevičiūtė, Biljana Borzan, Nessa Childers, Viorica Dăncilă, Isabella De Monte, Tanja Fajon, Monika Beňová, Knut Fleckenstein, Eugen Freund, Eider Gardiazabal Rubial, Enrico Gasbarra, Neena Gill, Ana Gomes, Karoline Graswander-Hainz, Anna Hedh, Liisa Jaakonsaari, Karin Kadenbach, Cécile Kashetu Kyenge, Juan Fernando López Aguilar, Olle Ludvigsson, Edouard Martin, Costas Mavrides, Marlene Mizzi, Clare Moody, Jens Nilsson, Maria Noichl, Pier Antonio Panzeri, Massimo Paolucci, Pina Picierno, Tonino Picula, Kati Piri, Soraya Post, Evelyn Regner, Christine Revault d’Allonnes Bonnefoy, Liliana Rodrigues, Maria João Rodrigues, Inmaculada Rodríguez-Piñero Fernández, Tibor Szanyi, Marita Ulvskog, Elena Valenciano, Josef Weidenholzer, Martina Werner, Flavio Zanonato, Carlos Zorrinho, Richard Corbett fraktsiooni S&D nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise vastase võitluse kohta ELis (2017/2897(RSP))  
B8-0578/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni, mis avati allkirjastamiseks Istanbulis 11. mail 2011 (edaspidi „Istanbuli konventsioon“),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 8, 19, 157, 216 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 21, 23, 24, 25 ja 26,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005), „Peking +15“ (2010) ja „Peking +20“ (2015),

–  võttes arvesse oma 20. septembri 2001. aasta resolutsiooni ahistamise kohta töökohal (2001/2339(INI))(1), 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta(2), 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta(3), 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegia (2007–2012) vahehindamise kohta(4), 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(5) ning sellele lisatud 2013. aasta novembri Euroopa lisaväärtuse hinnangut, 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooniga(6), ning 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta(7),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015)0278),

–  võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku Eesti, Bulgaaria ja Austria poolt 19. juulil 2017 allkirjastatud deklaratsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta,

–  võttes arvesse 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(8),

–  võttes arvesse 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta(9) ning määrust (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta(10),

–  võttes arvesse direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes(11) ning direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega(12), milles määratletakse ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõisted ning mõistetakse need teod hukka,

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2014.–2015. aastal(13) ning 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta(14),

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) soolise võrdõiguslikkuse indeksi aruannet, mis avaldati 2017. aasta oktoobris,

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2016. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta Euroopa Parlamendi töös(15),

–  võttes arvesse personalieeskirjade artiklit 12a,

–  võttes arvesse komisjoni 26. aprilli 2006. aasta otsust, milles käsitletakse komisjoni poliitikat inimväärikuse kaitsmiseks ning psühholoogilise ja seksuaalse ahistamise ennetamiseks,

–  võttes arvesse 2017. aasta septembris avaldatud juhendit Euroopa Parlamendi liikmetele „Nulltolerants ahistamise suhtes töökohal“, ning Euroopa Parlamendi administratsiooni tegevuskava selles olulises küsimuses,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on üks ELi põhiväärtusi; arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele on aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigus ning seda tuleks täielikult austada, edendada ja kohaldada õigusaktidega, praktikas, kohtupraktikas ja igapäevaelus;

B.  arvestades, et 2017. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksi kohaselt on kõik liikmesriigid naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamisest veel kaugel, ning edasiminek selles küsimuses on aeglane; arvestades, et sooline vägivald on nii soolise ebavõrdsuse põhjus kui ka tagajärg;

C.  arvestades, et seksuaalne ahistamine on seksuaalse alatooniga käitumine, mis on sellele isikule, kellele see on suunatud, soovimatu, ning mille eesmärk või tagajärg on selle isiku solvamine või ähvardava, vaenuliku, solvava või häiriva õhkkonna loomine; arvestades, et seksuaalset ahistamist tuleb käsitada soolise diskrimineerimisena; arvestades, et seksuaalset ahistamist võib väljendada üheainsa teo või püsiva käitumisega;

D.  arvestades, et seksuaalne vägivald ja ahistamine töökohal on tervise ja ohutuse küsimus ning neid tuleks sellena viivitamata käsitleda ja ennetada;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aasta märtsi aruandest „Naistevastane vägivald: kogu Euroopa Liitu hõlmav uuring“ selgub, et iga kümnes naine on puutunud kokku uute tehnoloogiate kaudu toime pandava seksuaalse ahistamise või jälitamisega ning et 75 % kõrgematel otsustuspädevusega ametikohtadel töötavatest naistest on pidanud taluma seksuaalset ahistamist; arvestades, et see teeb selgeks, et ükski naine ega tüdruk, sõltumata vanusest ja sotsiaalsest staatusest, ei ole seksuaalse vägivalla eest kaitstud;

F.  arvestades, et naistevastane vägivald on seotud võimu ebavõrdse jaotumisega naiste ja meeste vahel, seksismi ja soostereotüüpidega, mis on põhjustanud meeste domineerimist naiste üle ja naiste diskrimineerimist ning takistanud naiste täielikku eneseteostust;

G.  arvestades, et naistevastast vägivalda, sealhulgas seksuaalset ahistamist ja seksuaalset kuritarvitamist tolereeritakse liiga kergesti; arvestades, et tegelikult on tegemist põhiõiguste süstemaatilise rikkumise ja tõsise kuriteoga, mida tuleb sellisena ka karistada; arvestades, et karistamatus tuleb lõpetada, tagades kohtumõistmise kuriteo toimepanijate üle ning vägivalla ohvriks langenud naiste ja tüdrukute nõuetekohase abistamise ja tunnustamise kohtusüsteemis, et murda välja vägivalla ohvrite vaikimise ja üksinduse nõiaringist;

H.  arvestades, et soolise vägivalla kuriteo toimepanija on sageli isik, keda ohver juba tunneb, ja sageli on ohver temast sõltuvuses, mis suurendab hirmu vägivallast teatamise pärast;

I.  arvestades, et soolised stereotüübid ja seksism, sealhulgas seksistlik vihakõne, mida esineb kogu maailmas, nii veebis kui ka mujal, nii avalikus sfääris kui ka eraelus, on igasuguse naistevastase vägivalla algpõhjuste seas;

J.  arvestades, et kokkupuude füüsilise, seksuaalse või vaimse vägivalla ja väärkohtlemisega mõjutab ohvreid rängalt ning võib tekitada füüsilist, seksuaalset, emotsionaalset, psühholoogilist või majanduslikku kahju; arvestades, et tagajärjed mõjutavad ka nende peresid ja sugulasi ning ühiskonda tervikuna;

K.  arvestades, et kõik liikmesriigid on Istanbuli konventsiooni allkirjastanud, kuid vaid 15 neist on selle ratifitseerinud; arvestades, et ELi ühinemine konventsiooniga ei vabasta liikmesriike selle ratifitseerimisest riiklikul tasandil;

L.  arvestades, et Istanbuli konventsiooni artiklis 40 sätestatakse, et „Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et mis tahes seksuaalse alatooniga soovimatuks peetava verbaalse või füüsiline käitumise suhtes, mille eesmärgiks või tagajärjeks on isiku väärikuse riivamine, eriti hirmutava, vaenuliku, heidutava, alandava või ründava õhustiku tekitamine, rakendatakse kriminaal- või muid õiguslikke karistusi“;

M.  arvestades, et vägivald ja seksuaalne ahistamine avalikes kohtades on kogu Euroopa Liidus laialt levinud;

N.  arvestades, et poliitilises elus toimuv vägivald ja ahistamine on ebaproportsionaalsel määral suunatud naiste vastu nende soo tõttu;

O.  arvestades, et selline vägivald kujutab endast inimõiguste ja põhivabaduste rikkumist, mis muu hulgas rikub kohustust tagada, et naised saaksid vabalt osaleda poliitilises esindatuses; arvestades, et need vabadused on sätestatud rahvusvahelistes lepingutes, nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, Pekingi tegevusprogramm ja kestliku arengu eesmärgid;

P.  arvestades, et Parlamentidevahelise Liidu küsitluse tulemusel selgus, et naistest, kes osalevad poliitilises elus kõikjal maailmas, sealhulgas 15 Euroopa riigis, on 81,8 % kõigist riikidest ja piirkondadest pärit vastajatest kogenud psühholoogilist vägivalda ja 65,5 % on oma ametiajal parlamendis olnud mitmel korral või tihti alandavate seksistlike märkuste sihtmärgiks;

Q.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamise alane koolitus parlamendiliikmetele ja parlamendi töötajatele, eelkõige juhtivtöötajatele, on võtmetähtsusega soolise perspektiivi edendamiseks kõikides poliitikavaldkondades ja kõikidel tasanditel; arvestades, et tegelike edusammude saavutamiseks soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamises parlamendi tegevuses ei eraldata piisavalt vahendeid ega inimressursse;

R.  arvestades, et seksuaalne ahistamine on Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjades ja liidu muude teenistujate teenistustingimustes määratletud artiklis 12a;

S.  arvestades, et komisjon võttis 26. aprillil 2006 vastu otsuse, milles käsitletakse komisjoni poliitikat inimväärikuse kaitsmiseks ning psühholoogilise ja seksuaalse ahistamise ennetamiseks;

T.  arvestades, et enamikul ELi liikmesriikide parlamentidest puuduvad aktiivsed meetmed, et võidelda seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamise vastu töökohal; arvestades, et Euroopa Parlament on loonud spetsiaalse nõuandekomitee, mis tegeleb parlamendiliikme registreeritud assistentide poolt Euroopa Parlamendi liikmete vastu esitatud ahistamiskaebuste menetlemisega, samas kui töökohal ahistamise ärahoidmisega tegelev nõuandekomitee tegeleb muude ametlike menetlustega, mis on seotud parlamendi administratsiooni ja fraktsioonide töötajatega;

Nulltolerants seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamise suhtes ELis

1.  mõistab hukka naistevastase vägivalla kõik vormid ning taunib asjaolu, et naised ja tüdrukud puutuvad sageli kokku seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamisega, mis kujutab endast nende inimõiguste ja väärikuse tõsist rikkumist;

2.  tuletab meelde, et seksuaalne ahistamine võib esineda eri vormides (füüsiline, suuline, kirjalik või muu) ning selles võivad osaleda vastassoolised või samasoolised inimesed; arvestades, et seksuaalseks ahistamiseks võib lugeda mitmesugust erinevat liiki käitumist, nagu lubadused pakkuda seksuaalsete teenete eest teatud tasu (soodsaid karjäärivõimalusi jne), või kättemaksuähvardused, kui sellised taotlused tagasi lükatakse; jämedate või kahemõtteliste märkuste või seksuaalsete vihjete kordamine; jämeda ja sündsusetu keelepruugi või žestide kasutamine; korduvad ja liialdatud komplimendid kolleegi välimuse kohta; füüsiline kontakt, hõõrumine kellegi vastu, näpistamine või tahtlikud soovimatud suudlused; vuajerism ja ekshibitsionism; pornograafilise materjali kasutamine;

3.  kutsub liikmesriike üles kriminaliseerima igasuguse seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamise ning pühenduma täielikult meetmete võtmisele, et tagada selle nähtuse tõhus kõrvaldamine; see hõlmab järgnevat, kuid ei piirdu sellega: avalikes kohtades, poliitilises elus ja töökohal toimuva seksuaalse ahistamise kriminaliseerimine; seksuaalse ahistamise ja kiusamise ohvrite õiguste alaste teadlikkuse tõstmise kampaaniate läbiviimine; politsei ja kriminaalõigussüsteemi liikmete koolitamine ohvrite õiguste osas ning range protokolli sisseseadmine, et toetada ohvreid ning uurida seksuaalse ahistamise ja kiusamise juhtumeid; tasuta õigusalaste nõuannete ja toetuse pakkumine ohvritele, kes pöörduvad kohtusse;

4.  kutsub komisjoni üles esitama selgeid meetmeid, et võidelda tulemuslikumalt seksuaalse ahistamise vastu töökohal; peab kahetsusväärseks asjaolu, et vaatamata ELi õigusele, mis kaitseb üksikisikuid diskrimineerimise eest tööhõives, on 30 % transinimestest tööotsijaid kogenud töökoha otsimisel diskrimineerimist ja aastal enne Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti korraldatud uuringut LGBTI-inimeste kohta tundsid transnaised kõige tõenäolisemalt, et neid diskrimineeritakse; juhib tähelepanu asjaolule, et see kujutab endast Euroopa Liidu põhiõiguste harta rikkumist;

5.  kutsub komisjoni üles aktiivselt edendama hoiakute ja käitumise muutmist ning võitlema seksismi ja sooliste stereotüüpidega, sealhulgas edendades sooneutraalset keelekasutust, tehes ühiseid jõupingutusi, et tegeleda meedia ja reklaami keskse rolliga selles valdkonnas, ning ergutada kõiki, sealhulgas mehi ja poisse aktiivselt osalema kõigi vägivalla vormide ärahoidmisel;

6.  kutsub liikmesriike üles lisama oma haridussüsteemidesse kohustusliku osana seksuaalse nõusoleku ja seksuaalse ahistamise alase teadlikkuse tõstmise;

7.  kutsub komisjoni üles panustama massiteabevahenditega algatatud dialoogi, mis käsitleb nende vastutust objektiivse teabe pakkumisel seksuaalse vägivalla ja ahistamise kohta avalikes kohtades, töökohtadel ja mujal, ning innustama neid tooma esile teadlikkuse tõstmise kampaaniaid ja kodanikuühiskonna tööd võitluses naistevastase vägivalla vastu;

8.  väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Liit allkirjastas 13. juunil 2017 Istanbuli konventsiooni; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kiirendaksid ratifitseerimise üle peetavaid läbirääkimisi ja Istanbuli konventsiooni rakendamist; nõuab tungivalt, et nõukogu eesistujariik Eesti kiirendaks Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist ELi poolt;

9.  kutsub liikmesriike üles jõustama kehtivaid selleteemalisi ELi direktiive, eelkõige direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes ning direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega, milles määratletakse ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõisted ning mõistetakse need teod hukka, ning eraldama piisavad rahalised vahendid ja inimressursid vägivalla, seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks ning nende vastu võitlemiseks, naiste ja tüdrukute võimestamiseks ning ohvrite kaitsmiseks, et nad võiksid saada hüvitist;

10.  kutsub liikmesriike üles täies mahus rakendama direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta, määrust (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta ning direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded; kutsub komisjoni üles esitama rakendusaruande, mille tähtaeg oli 1. jaanuaril 2016;

11.  palub, et komisjon esitaks seadusandliku akti liikmesriikide toetamiseks naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ning soolise vägivalla kõigi vormide tõkestamisel ja nende vastu võitlemisel;

12.  palub nõukogul kasutada sillaklauslit, võttes vastu ühehäälse otsuse, millega naiste- ja tüdrukutevastane vägivald (ja soolise vägivalla muud vormid) tunnistataks ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatud kuriteoliigiks;

13.  palub, et komisjon vaataks läbi kehtiva ELi raamotsuse (teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega), et lisada sellesse seksism, eelarvamuskuriteod ning viha õhutamine seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sootunnuste alusel;

14.  kutsub komisjoni üles parandama võrreldavate liigitatud andmete kogumist soopõhise vägivalla kohta ELi tasandil;

Seksuaalne ahistamine ELi parlamentides, sh Euroopa Parlamendis

15.  kutsub liikmesriike üles uurima olukorda seoses seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamisega ning võtma aktiivseid meetmeid selle vastu võitlemiseks oma riiklikes parlamentides, ning rakendama ja piisavalt jõustama poliitikat, mis tagaks valitud parlamendiliikmetele ja parlamendi töötajatele nende töökohas austuse ja inimväärikuse; nõuab, et sellise poliitika elluviimist jälgitaks;

16.  kutsub liikmesriike üles pakkuma kaitset ja tuge parlamendiliikmetele, kes suhtlevad üldsusega, ning eelkõige nendele, kes kogevad seksuaalset kuritarvitamist ja soolise vägivallaga ähvardamist, sealhulgas veebis;

17.  nõuab parimate tavade vahetamise korraldamist kõigil tasanditel selliste teiste institutsioonide ja organisatsioonidega nagu ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuur, Euroopa Nõukogu, ELi institutsioonid ja soolise võrdõiguslikkuse edendamises osalevad sidusrühmad;

18.  rõhutab vajadust pidada avatud ja jätkuvat dialoogi riiklike parlamentidega, et edendada ühist lähenemisviisi ja arendada edasi parimaid tavasid soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamise edendamisel ja võitluses seksuaalse ahistamise vastu parlamentides;

19.  nõuab sõltumatute ekspertide komitee kokkukutsumist, kelle ülesandeks oleks uurida olukorda Euroopa Parlamendis seoses seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamisega;

20.  on otsustanud vaadata läbi ja tugevdada nõuandekomitee toimimist, mis tegeleb parlamendiliikme registreeritud assistentide poolt Euroopa Parlamendi liikmete vastu esitatud ahistamiskaebuste menetlemisega; nõuab ahistamise ärahoidmisega tegeleva nõuandekomitee tugevdamist, et tõhustada selle positiivseid meetmeid ja vältida nende oluliste komiteestruktuuride liikmete hulgas huvide konflikti, samuti nõuab ametlike juhtumite uurimiseks seksuaalse ahistamise küsimustega tegeleva eriotstarbelise komitee loomist, kuhu kuuluksid ka õigusnõustaja ja meditsiinitöötajate esindajad, konfidentsiaalse registri pidamist aja jooksul toimunud juhtumite kohta, ning parimate vahendite kasutuselevõtmist, et tagada institutsiooni kõigil tasanditel nulltolerants;

21.  on otsustanud täielikult toetada ohvreid, kes on esitanud kaebuse Euroopa Parlamendile ja/või kohalikule politseile, vajaduse korral käivitada hädaolukorra- või kaitsemeetmed ning rakendada täiel määral personalieeskirjade artiklit 12a, tagades samas juhtumite täieliku uurimise ja distsiplinaarmeetmete kohaldamise;

22.  on otsustanud ennetamise ja toetamise huvides tagada kindla ja tõhusa tegevuskava rakendamise, ning korraldada kogu personali ja parlamendiliikmete kohustusliku koolitamise austuse ja inimväärikuse kohta töökohal, et kindlustada nulltolerantsi lähenemisviisi muutumine normiks; on otsustanud täiel määral osaleda teadlikkuse tõstmise kampaaniate korraldamises kõigile parlamendiliikmetele ning administratsiooni teenistustele, pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamas olukorras olevatele rühmadele, nagu praktikandid, parlamendiliikmete registreeritud assistendid ja lepingulised töötajad;

23.  on otsustanud luua ohvrite toetuseks ja nõustamiseks konfidentsiaalsete nõustajate institutsioonilise võrgustiku, nagu see on korraldatud Euroopa Komisjonis;

24.  soovitab Euroopa Ombudsmanil esitada igal aastal parlamendi soolise võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse kõrgetasemelisele töörühmale andmed seoses kaebustega, mis on laekunud soolise võrdõiguslikkusega seotud haldusomavoli kohta parlamendis, võttes nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi otsust ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta;

o

o    o

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele.

(1)

EÜT C 77 E, 28.3.2002, lk 138.

(2)

ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 53.

(3)

ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 26.

(4)

ELT C 168 E, 14.6. 2013, lk 102.

(5)

ELT C 285, 29.8.2017, lk 2.

(6)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0451.

(7)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0329.

(8)

ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.

(9)

ELT L 338, 21.12.2011, lk 2.

(10)

ELT L 181, 29.6.2013, lk 4

(11)

ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.

(12)

ELT L 373, 21.12.2004, lk 37.

(13)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0073.

(14)

ELT C 316, 30.8.2016, lk 2.

(15)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0072.

Õigusalane teave